Posts Tagged ‘Tartu’

Juhan Voolaid „Tartu 1971-1983. Jõmpsika mälestused”

Juhan Voolaid „Tartu 1971-1983. Jõmpsika mälestused” (Kuuloom, 2020)

Kui ma seda raamatut lugema hakkasin, ei olnud Juhan Voolaidist veel saanud Tartu linnakirjanik. (Raamatus käänab ta oma nime Voolaidi, mitte Voolaiu, jäägu siis nii.) Uudis kuulutati välja, kui olin jõudnud kompvekkide käsitluseni, nii et päris parajal ajal. Kompvekke ja muud tunnustust väärib see raamat igatahes – teist nii laialdast ülevaadet 1970ndate-1980ndate Tartu sisust ja vormist, linnaehitusest argiasjadeni, on raske kõrvale panna. Seetõttu leiab lugeja kõnealuse teose Tartu raamatukogus mitte ilukirjanduse seast, vaid koduloo riiulilt.

Harvanähtava põhjalikkuse ja hirmuäratava detailitäpsusega registreerib autor kõike, mida võis leida koduõuel ja naaberhoovis, kaupluste lettidelt (ennekõike joogid ja maiustused), treeningsaalis, kinos, tehnikatoas ja plaadiriiulil. Oma koha saavad ka raamatud, raadiosaated, täisolijad ja taarapunkti sisekujundus. Inimesed, kes noore Voolaidi kujunemises rolli mängisid või lihtsalt tema territooriumilt läbi astusid, on kohaselt käsitletud ja asja eest tunnustatud. Mõistagi ei puudu lapsepõlve kujutavast raamatust „lapsepõlve süütud muretud mängud”, mille juures järjekindlalt kordub kurjakuulutav väljend „see oli väga üllatav”. Tõepoolest, miks peaks ilutulestikuga rikastatud hoovile järsku ilmuma autori muusikaõpetaja, ja veel veoauto kastis? Või kui panna spordikotti trenniriided ja poolik pepsipudel, siis mis imeväel leiab noor sportlane kohale jõudes kotist läbimärjad riided? Imestamisväärilist on kasvava organismi elus palju, hulga rohkem kui paadunud ja kalestunud täiskasvanu elus – oh oleks, et see nii ka edaspidi oleks!

Omaette preemiat väärib ülevaade Riia mäe ehitistest, Kaitseliidu/EPA maja/Kaitsekolledži hoone käekäigust ning kodumaja Riia 11 ehitamisest. Koguni uuslinnajagu Annelinn on põgusalt, kuid tõetruult jäädvustatud, nagu tunnistab 1970ndate lõpus sisse kolinud siinkirjutaja nõder mälu. Kõigile lugejatele ei pruugi säärane protokollistiil passida, kipub monotoonseks kätte. Tartu mineviku vastu huvi tundjatele aga on raamat kindlasti paras kompvek ja autor linnakirjaniku nime igati ära teeninud. Seda enam, et käesolev on juba mitmes teos Tartu-teemalises sarjas: „Hokimängija Tartu linnamüüril” ja „Tartu õuduskaupmees” ilmusid 2014 ja 2016 ning tänavu olla sarjale oodata järge.

Tiina Tarik

Vaata ka: Kristjan Roosi intervjuu Juhan Voolaidiga.

Peedu Saar “Mailased”

Kunagi pakkusin lapsele lugeda “Kolme musketäri” ja teisi klassikuid, kuid ta keeldus sõnadega: “Kuule, vahepeal on nii palju uusi raamatuid kirjutatud, miks ma peaks neid vanu lugema.” Mina, seevastu, olen ikka ajast aega olnud truu nendele “vanadele” raamatutele, mille seas astuvad sageli esile Tartuga seotud teosed. Lugedes Peedu Saare “Mailasi” tabas mind mõistmine, et tõesti, vahepeal on uusi raamatuid, ka lugusid Tartust, päris ohtralt juurde tulnud.

Kummaline, aga võib-olla ka ootuspärane on see, et nendes lugudes, vähemalt osades neist, vähemalt “Mailastes”, on Tartu jäänud samaks, mis (või kes) ta on olnud vanades armsates raamatutes. Samad kohad, samad aistingud ja kogemused. Nii nagu Peedu Saare sõnades tulevad otseselt või varjatult esile Toome kõike maitsenud muld, Toomkiriku müüride turritav siksak, jõgi, igatsus. Ainult see on erinev, et “Mailastes” on Tartu muutunud justkui meie ajastusele vastavalt kuidagi ärevaks, tempokaks. Just selliseks, nagu me oleme.

Triin Vaaro
Tartu Mänguasjamuuseum

Mart Kivastik „Taevatrepp“

Mart Kivastik “Taevatrepp” (Väike öömuusika, 2019)

Mart Kivastik armastab Tartut ja tartlasi. Ja talle meeldib lähiminevikuga mängides seda väga meisterlikult esile manada. Lõhnad ja faktuurid.

Põhiline teema on aga vist ikka ühe noore poisi nooreks meheks sirgumise lugu. Ja eri põlvkondade hingesugulaste kokku põimumine ühes linnas kus kõik tunnevad kõiki.

Vaatamata omavahelistele vastuoludele aitavad inimesed üksteist täiskasvanuks saamisel. Kama kaks kas lõuga sõites või pead silitades.

Ago Teedema
Tartu Kunstimuuseum

Kai Aareleid „Linnade põletamine” (näidend)

Kai Aareleid on oma 2016. aastal ilmunud romaani „Linnade põletamine” põhjal kirjutanud kolm aastat hiljem samanimelise näidendi.

Selles vaadeldakse ühe eesti perekonna – Ungerite perekonna elu 1950. aastate lõpul ja 1960. aastate algul koos põigetega 1940. aastatesse. Need näidendi tegevuse taustal viidatud ajaperioodid toovad esile muutunud ühiskondlik-poliitilised olud, millega tuli kohaneda nii üksikisikutel, perekondadel kui ka kogu Eesti ühiskonnal tervikuna.

Näidendis on põimunud mitu lugu — Peetri ja Liisi abielu algus, kulg ja selle lagunemine; nende teismelise peretütre Tiina – noore inimese kujunemine ja esimene armumine naaberkooli, vene kooli poissi Vovasse.

Lugeja saab osa näidenditegelaste ootustest ja pettumustest, sõprusest ja armastusest; valust armsa inimese lahkumise puhul (linnast, perekonna juurest); inimlikest pahelistest kirgedest (hasartmängukirg, joomatõbi), mis segavad inimesi õnnelikku elu elamast ja mis Peeter Ungeri puhul viib lõpuks traagilise tagajärjeni.

Üks peategelasi on Tiina, kelle silme läbi kirjeldatakse sündmusi ja inimesi. Tiinas on palju noore inimese ebalust ja kõhklust ning veel vastuseta küsimusi kõige ümbritseva kohta. Milles võib üldse kindel olla, kui kõik ümberringi on pidevas muutumises – muutuvad inimestevahelised suhted, muutub sõjas kannatanud kodulinn Tartu.

Teose peamine tegevuspaik on praeguse Reiniku gümnaasiumi ümbrus väikse Vanemuise teatrimaja juures. Ent näidenditegelased liiguvad mujalgi ringi, olles tunnistajaks, kuidas sõjas säilinud nn endise aja hoone saab uue funktsiooni (korporatsiooni Estica maja), kuidas sõjavaremetes hooned kas lastakse õhku (Vanemuise viimased varemed) või veel kaalutakse taastamise küsimust (Pauluse kiriku varemed) või kuidas kerkivad nõukogulikud tüüpelamud Tiigi tänaval. Linn on näidendis otsekui üks tegelasi.

Pealkiri „Linnade põletamine” viitab kaardimängule, mida Tiina õpib naabritädi Ida käest, kes oma nooruses on seda mängu koos Peetriga sõja ajal pommivarjendis istudes mänginud.

Lugejal on võimalus sellist näidendi pealkirja tõlgendada mitmeti.

Eevi Kärdla
Tartu Linnamuuseum

“Tartu ilukirjanduses”

Mis teosest saame teada,
et Tartus olla olnud hipi, kellel olla olnud ka naine ja laps (või kaks) lillelisel teel; või
mis elu elasid tudengid Tartus möödunud sajandil ja ülemöödunud sajandil ja…; või
millisest ühikast ja mis toast otsiti taga Mart Juurt või Lucretiat; või
kes läks läbi tuisuse Tartu balliülikonnas anatoomikumi, kus tema jaoks oli mitte „peris jäik“ laip prepareerimiseks sooja pandud; või
millega jäid tütarlapsed Pälsoni ühika neljanda korruse õpitoas vahele; või
kas Tartu lõhnab nagu „öise Illegaardi kõrtsi suitsust paksud kampsunid“; või
mille järele lõhnas või haises keskaegse Tartu eeslinn ja miks; või kuidas saab olla, et „nii väikses linnas on küll vaid üks kabiin“; või
millist amme otsis Asko Tamme; või
kes hakkas naerma ja kes mida ütles, kui Juri Lotman abiellus; või kuidas on siis,
kui Tartu Toomemäe tähetornis on mošee ja Jaani kirkust on saanud kristluse muuseum; või et
Emajõe ääres olla nähtud lotjasid, õngitsejaid, Jõmmut, Lermontovi, pajusid, joodeldajaid, Santa Mariat, vee peal kõndijaid ja armastust???

Ei, see ei ole viktoriin. Ja õige vastuse anname ka ette: neid teoseid on palju, aga tekstilõike ja luuletusi koondab meie andmebaas „Tartu ilukirjanduses“. Katkendeid ja luuletusi on seal sadu ja võid neid otsida autorite järgi või raamatute järgi või märksõnade järgi, kellest või mis kohast jutt. Võid ka katkendi või luuletuse all oleva märksõna kaudu edasi liikuda ja vaadata, mida veel leidub, näiteks „Tartu tüüpide“ või „hakkide“ kohta, kui sul need ette satuvad, või kiigata märksõna alla „elukubratsioon“ ja kui see võõrsõna on tundmatu, siis ära arvata, mis see tähendab, või klikata autorile, et näha, mida ta veel Tartu kohta kirjutanud on, jne. Hakka peale siit, vaata ülemiselt realt otsivõimalusi ja muudkui avasta!

Kui sellest on vähe, siis tõmba oma nutiseadmesse meie äpp TartuFic ja avasta ilukirjanduslikku Tartut mööda meie etteseatud teekondi.

Ja pöördu aeg-ajalt veebilehele tagasi, et näha, kas Tartu vaim on ennast vahepeal veel kuskil ilmutanud. Ja vaata ka fotogaleriid, kus on pilte eri aegadest ja kuhu lisan mõnikord ka omatehtud fotosid praegusest Tartust. Raamat, mis lõpeb viimasel leheküljel lugeja pettumusega, et küll on kahju, et läbi sai, või siis et misjaoks ma seda jama lugesin, on meie kõigi, raamatulugejate hirm. Seda hirmu siin ei teki. Pääsu küll pole sellest, et mõni luuletus või tekstilõik võib ärgitada haarama algallika, raamatu järele. Kindlasti aitab see veebileht leevendada abibliofiiliat ja tänapäeval, kus igaühel on nutiseade taskus, ka algotransifoobiat.

Teele R Luts
teele.luts.ee

Lauri Isotamm “Päev pole öö ei ole”

Kummaline raamat. Tartu, üheksakümnendad, tudengielu. Esialgu ongi rõhk sellel tudengielul, mul ei ole juurakatega kokkupuudet olnud ja ma ei tea, palju seal on väljamõeldut ja palju päriselule toetuvat, aga tundus pisut veider ja lämisev mälestuskatkete valik. Siis on rõhk Tartul — sellel pisikesel puust linnal, kus kõik tunnevad kõiki ja kust tahaks ära. See Tartu tundus mulle kohati isegi tuttav: Illusioon ja Kalev K, Toidutorn ja Kikerikii, suvaline Tartu kõrts ja kirsitubaka hõng. Ja siis läheb lugu kriminaalseks. Mõneti tekkisid lugedes paralleelid Sass Henno raamatuga “Mina olin siin”, sest see kriminaalsus oli oma olemuselt selline, mis saigi neil segastel üheksakümnendatel tekkida. See kriminaalsus ei olnud huvitav, aga seal olid mõned leheküljed sellist head teksti, kus ma mõtlesin, et hei, kirjanikeks pürgijad, lugege ja õppige, kuidas tuleb pinget hoida :) Raamatu lõpus olev soundtrack list oli päris hea, oleks võinud pikemgi olla, mõned raamatus mainitud lood jäid listist välja (ja mis mõttes ei ole ei raamatus ega listis Jäääärt?). Aa, ja veel üks huvitav üheksakümnendate detail — võõramaalase pilk, mis näeb kõiki neid ühiskondlikke muutusi kuidagi kõrvalt ja selgemalt, sest ise seal sees elades ei saanud nagu arugi, et see ajastu nii pöörane oli. Et iseenesest minu jaoks suht möh-raamat, aga üheksakümnendate Tartu hõng oli päris hästi tabatud ja mõned leheküljed olid mu meelest väga hästi kirjutatud.

Tiina Sulg

Eva Koff “Sinine mägi”

Eva Koffi romaanis “Sinine mägi” on tartulikku boheemlust ja vaimsust ning vabadust. Tegevusliinid on mitmekesiselt värvikad. Vaatamata erinevate aegade kajastamisele, ei ole raamatus trafaretseid ja kivinenud arusaamu, vaid tuntavad on liikuvad ja seostatud mõttearendused.

Tiina Peterson

Mika Keränen „Fantoomrattur“

Mika oskab Tartut nii hästi kirjeldada, et lugejas tekib tõeline 4D elamus — nagu kihutaks ise koos tegelastega Herne poest mööda, siis Marjast ja Oast rulaparki, kus pori hulljulgete rataste all pritsib. Kindlasti mitte ainult hoogne lasteraamat. Sobib lugemiseks ka nostalgilistele vanematele, eriti neile, kellele Supilinna võlud ja rajad võõrad ei ole.

Sille Uusna

Lauri Räpp “Linn on minu: Tartu tahavaatepeeglis”

„Annelinn. See tähendas Leninakani puiesteed, paneelmaju, mikrorajooni, umbrohtunud tühermaid, sõjaveterane, muruplatsidele sissetallatud otseteid, rauast ronimisvahendeid, üle ääre ajanud prügikaste, kajakaid, tuvisid, sulatõrva, kollast Ikarus-linnaliinibussi number 16, rannavalvet Saare poe tiigi ääres, Satelliiti, Sõpruse selvehalli, kulunud fassaade, lagunevaid rõdusid, karbiiti, lukustamata sektsiooniuksi.” (lk 70)

Tavaliselt ma püüan nimenaljadest hoiduda, aga seekord sai kiusatus liiga suur. Lugema hakates arvasin, et ees ootabki linna-räpp, sihuke kirbe ja küüniline. Aga tegelikult tuli hoopis bluus – mitte deltabluus, mitte Mülleri Sassi hingekäristav bluus, vaid Bluesi-veljeste laadis hoogne, energiline ja mõnusalt irooniline jutustus linnast, milles autor sündis, kasvas ja inimeseks sai.

Üldinimlikku lemmiktegevust – endast rääkimist – jätkates: ma näen, tunnen ja usun selles raamatus kõike. See on minu linn ka. Kolisin 15-aastaselt Annelinna ning avastasin maalapsele uudset asumit umbes samal meetodil – suurisilmi jälgides ja huumoriks ümber vormides. Raamatu suurim väärtus ongi vast see, et ta täidab Tartu kultuuriloos suhteliselt uue, kuid juba tuntava lünga – annab ülevaate Annelinna ajaloost. 1970ndatel rajatud paneelmajade rajoon (tuntud ka koodnime „Kivilinn” all) on küll mõnegi romaani tegevuspaik, kuid nii üksikasjalikult ja süsteemselt pole seda veel kirjeldatud. Abiks on ka rohke valik fotosid ning säbrukoode muusikapalade jaoks.

Hakatuseks on siiski viis aastat Rukki tänavat oma tubade ja tegelastega. Lasteaed algab aga juba Annelinnas ja edasi kulgeb kasvava organismi tee toonasesse 12. keskkooli. Jäädvustamist leiab kõik, millega laps kokku puutub: paneelika arhitektuuriline ja sotsiaalne diskursus, lasteaia sisustus, personal ja materiaal-tehniline baas, tänavad ja tanumad ja sopaaugud nende vahel – kogu see 1980ndate esteetiliselt kahetsusväärne ja intellektuaalselt huvitav eksterjöör ja interjöör. Aga see on ikkagi kodu, ja kodu on armas ka siis, kui teda ehivad Mistra vaibad ning sünged sektsioonkapid. Pikema ja üpris sooja kirjelduse pälvib näiteks Saare kauplus, uusasukate kauaaegne kodupood. Siinkohal on mul pakkuda omapoolne täiendus autori mõtisklusele poe nime päritolu kohta: tõenäoliselt ei ole aluseks saar pinnavormi mõttes (nagu poolsaare moodi saar), vaid puuliik. Paneelrajooniga piirneb varasem eramute kvartal, mille tänavad olid nime saanud puude järgi. Üks puiestik asub Karlovas – Kastani, Kase, Jalaka jm lehtpuud, aga Annelinnas on kobaras Männi, Kuuse, Kadaka… Vahtra ja Pajuni välja (raamatus kirjeldatud ajal oli selle asumi silmapaistvaim maamärk kahtlase väärtusega Männi söökla), ja teiste seas leidus ka Saare tänav. Pood ei jäänud sellest kuigi kaugele.

Omaette peatükk on pühendatud legendaarsetele Tartu levimuusikapäevadele, kus autor isa abiga pääses vaatlema bändide lavatagust elu. Värvikas ja inforohke peatükk võinuks isegi pikem olla. Iseasi, kas me ikka tahame teada, kes, kus ja kellega mida jõi? Kogu temaatika „Poisist sirgub nooruk” on keha- ja muude vedelikega üleküllastatud ning higi- ja okselõhnane. Ent kui see kuulus kasvamise juurde, eks tule see siis ka raamatusse raiuda. Lõppeks nendib autor, et enamik sõpru tuli kasvuajast siiski välja eluga ja suuremate kahjustusteta.

Hiljuti tõusis tulipunkti küsimus, kas okupatsiooniaegne lapsepõlv võib oma põhiolemuselt üldse olla helge. Mitu paralleelselt loetud lapsepõlvelugu kehutab siinkirjutajat kinnitama, et võib ikka, kui lapsepõlv leiab aset turvalises keskkonnas, eelkõige turvalises perekonnas. Last ei masenda, et lasteaia mannapudrupotid on lömmis, et naabrite elu kostab kenasti kõrvu, et poes on kõigepealt ostukorvisaba ja siis riiulijuurdepääsemisesaba ja siis kassasaba ja siis peab juurviljade pärast üldse poe taha putkasse pugema. Laps jätab selle lihtsalt meelde, ja jutustab pärast teistele. Oli alles elu!

Lauri Räpp näitab oma tahavaatepeeglis elu paari aastakümne taguses Tartus ja laseb lugejal võrrelda, mis ja kui palju ja kas üldse on muutunud. Autori küllalt reljeefses keelepruugis leidub leebet irooniat, sõnamängulist vaimutsemist ja vahedat satiiri, mida Tartule jagub siiski vähem kui Kuubale. (Vt ka „See ei ole minu Kuuba”, 2015) Raamatust õhkub nostalgiat, ent kindlasti ei ole see nõukanostalgia. Pigem on tegu pilkliku, kuid armastava hõllandusega kodust, linnast ja kodulinnast ning lapsepõlvest, mis oli kõigist „võitudest” hoolimata helge.

Tiina Tarik

Vt ka:
http://palamuserk.blogspot.com.ee/2016/11/nadala-raamat-lauri-rapp-linn-on-minu.html
http://raagimeraamatutest.blogspot.com.ee/2016/12/lauri-rapp-linn-on-minu-tartu.html
http://marcamaa.blogspot.com.ee/2017/01/lauri-rapp-linn-on-minu.html

Kilde Tartu kohvikuelust


Kohvikud on olnud meie kirjanduslikus elus – ja nimelt Tartus – suure mõjuga asutused, nii et neist mööda minna ei saa. Ja nende arvu ning isegi suuruse poolest oli Tartu Tallinnast niivõrd ees, et viimane alles Vabariigi kestuse teisel poolel oma Feischneri, „Harju” ning „Kultasega” Tartule järele ja ettegi jõudis. Aga selle aja kulutamise poolest, mis Tartus kohvikutes ära raisati, ei pääsenudki Tallinn Tartuga võistlema.

/—/
Tartus mõni mees päris elaski kohvikus, nagu näit. Alle ja rida malehaigeid Werneri tagaruumis; seal taoti shahhi ja matti hommikust õhtuni ja suitsetati end omaenese tubakavingus suitsurääbisteks.
/—/
Ning kohvikuid sigines aina juurde: suurkohvik „Linda”, Werneri vastas omasoodu mahukas kohvisaal Vattmann, siis igavene suitsu- ja suruõhupunkristik, too keldrikordne „Ko-Ko-Ko”, muist suuremaist ja pisemaist rääkimata. Muudkui vali, mine ja vegeteeri.
(Artur Adson „Siuru-Raamat”)

Kohvikud olid meie kirjanduselus suure tähtsusega asutused. „Boheemlaskonnal” kulus suur osa päevast kohvikuis, mõni lausa elas seal. Kohvikus käidi üksteisega kokku saamas, tööde üle nõu pidamas või päevasündmustest lobisemas, malet mängimas, muidugi eelkõige kohvi joomas ja tubakat suitsetamas. Kirjanikud kirjutasid vahel ka mõne följetoni või luuletuse, said uusi ideid, kunstnikud, eriti karikaturistid, joonistasid.
/—/
Veel riikliku iseseisvusaja algul puudus sõna „kohvik”, öeldi „kohvimaja” või „kaffee”, aga varsti tekkis see tarvilik sõna. Artur Adsoni mälestuste järgi olnud sõna arvatavaks loojaks kunstnik Mägi, sest kohvik Werner oli talle teiseks koduks ja sellest oli alati kõnet
(Herbert Salu „Kihutav troika”)

Tartus ei olevat Linde näinud ühtki noormeest, kes seisaks januneva pilguga raamatupoe akna all. „Küll aga nägin ma meie kirjanduslikku noorust hommiku vara kohvikusse minemas, kohvikus istumas, kohvikust ära minemas – kõrtsi, kõrtsist korporatsiooni, korporatsioonist kohvikusse, kohvikust korporatsiooni ehk kõrtsi. /—/ Ei ole sellepärast aluseta tõendus, et on tekkimas kõrtsi esteetika, mis kõiki ja kõike näeb läbi klaasi kohvi (pealegi halva kohvi.)”
(Toomas Haug „Klassikute lahkumine: 25 kirjatööd”)

Kirjanik on kõikide kohvikute külaline. Kord (1937) avastab kohvikupoeet, et tööpäev venib jälle tunni võrra pikemaks, sest uus kohvik avab oma uksed.
Tartus oli 1929. aastal streik kohvihindade tõstmise pärast. Gori tõlgitsusel peab selle tagajärjel kogu eesti rahvas kannatama, sest kirjanik hakkab nüüd kirjutama.
(Eduard Laugaste „Eesti kirjandus karikatuuris”)

Mõni nädal hiljem, vist oli 39-nda aasta aprillikuu juba käes, astusin ennelõunal, loenguteakna ajal, „Wernerist” läbi. Sealt iga päev kord läbi astuda kuulus vähemalt teatud tudengiteringkonnas otsekui kohuslike asjade hulka, ükskõik, kas sinna istuma jäädi või mitte. Enamasti polnud ju istumajäämiseks aega, vaid piirduti sellega, et kiigati üle ukse igasse nelja ruumi sisse. Istumajäämise kavatsust polnud mul tolgi ennelõunal. Tahtsin täita üksnes sissekiikamisrituaali. Möödusin letiruumi klaasseinast, mille taga vanemate daamide maiuskond nelja-viie laua ääres hammustas kohvi juurde linna väidetavasti kõige hõrgumaid napoleoni- ja aleksandri- ja rummi- ja vahukoore- ja mokakooke…
(Jaan Kross „Mesmeri ring”)

„Kuhu, noored sõbrad?” küsis Justus.
Ilma et keegi oleks vastanud, hakkasime Kivisilla poole minema. Enne silda pöördusime vasakule. Õigus, seal on ju „Sinimandria” – kuhu mujale me oleksimegi läinud!
(Bernard Kangro „Emajõgi”)

Möödume raekojast paremalt. Seal on linnaapteek nagu vanastigi ja teisel pool restoran „Võit”, omaaegne söögisaal „Koit”, mida hästi mäletan. Raekoja taga on haljasala suurte majade, kino „Centrali” ja Lossi tänava alguse asemel. Seal nurgal asus kunagi Toomkohvik, kus ma C. H. Malmiga ükskord istusin.
(Bernard Kangro „Tartu”)

Uueturu tänaval asus oma piparkookide poolest kuulus Boeningi kondiitriäri. Sellest mitte väga kaugel Riia tänaval asus Lilli kondiitriäri, kust ema koos minuga oma sõbranna Olli Mathieseni juurde külla minnes alati kooke ostis. Werneri kondiitriäri asus meie korterist ainult mõne sammu kaugusel Jaani tänaval. Sealt ostis ema mulle, kui ma olin hea laps olnud ja tal oli piisavalt raha, portsu vahukoort, mis oli mu suurim soov. Ära süüa ei suutnud ma seda portsu kunagi, selleks oli koort liiga palju.
(Erik Verg „Vaimustuse tiivul”)

Igal juhul oli kohvikus käimine ka nüüd rituaal, mida tuli täita, ja seda võeti küllaltki tõsiselt. Istuti „kohase“ näoga, talvel hõberebase- või naaritsanahast mütsid peas, ja näidati, et oldi olemas. Vahetati muljeid ja klatšiti, joodi kohvi või teed, näksiti saia või kooki.
/—/
Lapsepõlves (vanaemaga linnareisil käies) oli minu jaoks olnud kõige tähtsam kohvik Raekoja platsil asunud nn. pontšikubaar, kus külastajate silme all valmisid rasvas tainarõngad, mida nüüd nimetatakse sõõrikuteks. „Säde“ kohvikut, mis asus peaaegu Raekoja platsi kõrval (praeguse „Zum-zumi“ asemel) külastasid peamiselt õpetajad ja teenistujad.
/—/
Praeguse tuntud hiina restorani „Tsink-plekk-pang“ asemel oli „Tempo“ – allkorrusel dieetsöökla, üleval kohvik, kus ka sai teinekord istutud. Kohvik „Sigma“ asus üsna kõrvalises kohas, enam-vähem Riia maantee ning Filosoofi tänava ristil.
(Mihkel Mutt „Mälestused IV. Kandilised sambad. Ülikool”)

Varasel hommikul oli „Tempos“ kiirete kohvitajate ja saiatajate paik, siit ruttasid läbi juuksurid, müüjad, kontorisekretärid, kogu see naistearmee, kes kella kaheksa-üheksa paiku liinibussidel südalinna vuras. Keskpäeval lõid siin palmide all aega surnuks üliõpilased ja linnanoored…
(Olev Remsu „Musketäride muundumised”)

Aga tähtis ei olnudki alati see, mis toimus auditooriumis, pigem see, mis toimus näiteks ülikooli kohvikus, kui said ühes lauas istuda kas Paul Ariste või Eero Loonega. See oli haridus, suhtlus, vaimsus. Need olid need kuuekümnendad… Me elasime kõigele sellele – Tuhkatriinumäng Vanemuises, Hermaküla, Tooming, luuleõhtud, kunstinäitused – kaasa.
(David Vseviov „Aja vaimud”)

Vaatasime kella ja leidsime, et bussini on aega küll. Enne jõuame näiteks Illegaardis käia. Suundusime sinnapoole, reipalt ja entusiastlikult rääkides kõigest, mida sülg suhu tõi; olime ju saanud püha inimese õnnistuse ja loa teineteist armastada ja teha palju lapsi, või keda sealt just tulemas oli. /—/ Särasilmselt tormasime rõõmsalt õnneliku tuleviku poole, mis kindla peale ootas meid Illegaardis.
(Piret Bristol „Tartu naised” kogumikus „Tartu rahutused”)

Päev varem oli ta avastanud kohviku ühes restaureeritud majas, mis asus vanalinna ääremail, mitte kaugel hotell Barclayst, ja seal oli ta saanud parimat kohvi, mida oli seni Tartus joonud, ehtsat itaalia espressot. See oli endine trükikoda. Keskel seisid lauad ja toolid ja seinte ääres vanad trükimasinad, hoolitsetud muuseumieksponaadid valurauast ja läikivast messingist. Siin trükiti varem Dörpt’sche Zeitungit.
(Ulrich Knellwolf „Tartu-missioon”)

Rohkem Tartu kohta ilukirjanduses ja mälestustes leiad veebilehelt Tartu ilukirjanduses http://teele.luts.ee/

Halliki Jürma

Pilt: Ado Vabbe “Kohvikus” Tartu Kunstimuuseumi lehelt