10 raamatut — Kadri Rohi

1. Aino Pervik “Väikesed vigurijutud“

Puhas kuld! Täpilugu, lammas ja sammal, puupea ja tainapea ja paljud teised toredad mängulised keele- ja mõtteuperpalle tegevad lood. Neid vigurjutte sai lapsepõlves sagedasti ka väikeselt vinüülplaadilt (Helle Kuninga, Jüri Vlassovi ja Mihkel Smeljanski ilmekas esituses) kuulatud ja ikka imestasin, et kuidas on võimalik nii huvitavalt trikitades jutte luua.

.

2. Jaan Vahtra “Metsajärv“

Peamiselt kunstnikuna tuntud Jaan Vahtra (1882-1947) oli ka andekas kirjanik. Selles kogus on palju toredaid rahvapärimusest ja lapsepõlvemälestustest inspireeritud jutustusi, mis olid meeldejäävaks esmatutvuseks Lõuna-Eesti meelelaadi ja kohavaimuga.

.

.

3. Fr. R. Kreutzwald “Eesti rahva ennemuistsed jutud“

Ehkki Euroopa paljudest muinasjuttudest kokku lapitud ja mugandatud, on see siiski paeluv lugemine, lisaks lummavad Günther Reindorffi filigraanselt väljatöötatud illustratsioonid. Lõpus on ka ports põnevaid kohamuistendeid (“Vinguv jalaluu” jt.). Võib-olla mõjuvad tema jutud ka seetõttu kodusemalt, et mul on Kreutzwaldiga oma seos: temanimeline tänav on kohe mu lapsepõlvekodu kõrval, ning tema nimi (ja seeläbi kaudselt ka tema loodud raamatumaailm) kogu aeg silma all. Lõbus, et nüüdki paistab raamatukogu aknast Kreutzwald — tema mälestuskuju Emajõe ääres.

.

4. Artur Bloch “Murphy seadus ja teisi põhjusi, miks asjad untsu lähevad” (LR 1982/40)

Lapsena isa raamaturiiulist näpatud raamat köitis tähelepanu eelkõige oma ebatavalise pealkirja ja nõukogude perioodile ebahariliku, autori kontaktse ja lõbustatud portreega esikaanel, samuti seesolevate Loomingu Raamatukogu kohta ebatüüpiliste ning rohkete karikatuuridega. Sisu siis niiväga ei kõnetanudki, tundus lihtsalt üks pingutatud vaimukuste paraad. Ent vanemaks saades ja üha uuesti üle lugedes on ilmselge, et autor on kenasti elutõdesid üles loetlenud 🙂 Meeldib tema irooniline ja tögav stiil. Igapäevaeluski kasutan aeg-ajalt väljendit “Aga see on ju Murphy seadus!”, eriti kui miski asi võtab arvatust kauem aega. Üldiselt tundubki, et autori must huumor passib hästi kokku eestlasliku naljasoonega. Klassika: “Teine järjekord liigub kiiremini” või “Selle, mida te otsite, leiate te alati viimasest kohast, kuhu te vaatate”.

.

5. Gerald Durrell “Minu pere ja muud loomad“

Üks suur lemmik, arvatavasti olen seda üle lugenud rohkem kui ühtki teist raamatut. See on ühtaegu nii reisikiri, huumoriklassika kui põhjalik looduseksursioon. Ei tüdi Durrelli viisist vaadelda ja kirjeldada loomi kui inimesi ja inimesi kui loomaliike, nende vahel on hulgaliselt rikkalikke looduskirjeldusi Kreeka lopsakast loodusest. Võrratu!

.

.

Jules Verne “Saladuslik saar“

Väärt lugemiselamus nii lapsena kui täiskasvanuna, mõlemal korral on lummanud peategelaste lõpmatu tarmukus ja leidlikkus — pole sõna otseses mõttes mingit probleemi, mida nad ei suuda asustamata saarel lahendada, jõudes lõpuks isegi telegraafi ehitamiseni. Loogiline, et taolise raamatu kirjutamise (1875) taust on 19. saj. lõpu teaduslik-tehniline edulugu, mil miski ei tundunud võimatu ja kõikvõimalikke avastusi tuli järjest hooga juurde.
Vulkaanipurske tõttu on saare lõpp lausa apokalüptiline, aga uskumatul kombel õnnestub saare-elanikel sealt pääseda, kusjuures see ei mõju isegi ülepingutatuna, sest kogu raamat kulgeb kuidagi ülendatud meeleolus (hmm, teadusehuvilistel ja hakkajatel seiklejatel ei saa ometi midagi halvasti minna!).

.

7. Juhan Jaik “Kaarnakivi“

Jaigi maailm on mu fantaasiaga hästi haakunud. Siin on eripalgelised jutud — on nii huumorit, õudust, melanhooliat kui kuhjaga üle vindi keeratud rahvapärimust, aga moodustavad kokku tugeva terviku. Kaarnakivi-teemalised jutud on mu lemmikud. Lõunaeestlasele äärmiselt soovitatav lugemine! 🙂

.

.

8. Dmitri Šostakovitš “Tunnistus“

Lugesin seda aastaid tagasi, aga see raamat otsekui sööbis mällu. Ajastu jõhker portree, totalitaarse režiimi võimumängud — loovisikute elu Nõukogude Venemaal, täis pidevat hirmu, viha ja keerulisi valikuid. Helilooja mälestused on 1970-ndatel kirja pannud Solomon Volkov.

.

.

9. Meelis Friedenthal “Mesilased“

Raamatu tegevus toimub 17. saj. lõpul Tartus ning on kirja pandud nii sugestiivselt, et kord ühel eriti hallil ja vihmasel sügispäeval — milline valdavalt raamatus valitses, tundsin vastupandamatut soovi seda raamatut uuesti lugeda, ja raamat oli teisel korral sama hea kui esimesel. Autor on kunagise olustiku väga hästi ja detailirikkalt elustanud — ja võibolla umbes selline nägigi välja ühe kunagise üliõpilase elu? Meeldib ka omamoodi ajarännu moment, nagu liiguks ise reaalselt tolleaegsetel tänavatel ja Emajõe ääres.

.

10. Keith Richards “Elu“

Vaatan seda paksu tellise mõõtu raamatut riiulis alati soojuse ning tänutundega, et see on ka eesti keeles ilmunud. Eelistan alati rockmuusikute autobiograafiaid nendest kirjutatud raamatutele ja Keith Richardsi puhul on see äärmiselt õigustatud, sest ta oskab suurepäraselt kirjutada — kui inimene armastab raamatuid lugeda (ta olevat tahtnud kunagi isegi raamatukoguhoidjaks saada ja tal on mahukas koduraamatukogu), siis väljendub see ka tema keelekasutuses ja kirjeldusoskuses. Noorukina sai alguse tema suur vendlus ja rivaliteet Mick Jaggeriga, alates ansambliperioodist on see juba tüüpilisem rockbiograafia, ehtne ja intensiivne rock’n’roll elustiil… Ehkki see on teda aastatega kõvasti kulutanud, on tegu äärmiselt südamliku inimesega, kes hoolib väga oma perest ja teeb ilmselt muusikat hingega kuni surmani.

.

Kadri Rohi

Jaan Kaplinski “Vaimu paik”

Jaan Kaplinski “Vaimu paik”. Adam ja Pojad, 184 lk. Kujundanud Lilli-Krõõt Repnau

Selle teose valik Kulka esseistika nominendiks on suurepärane. Ma toetan seda valikut väga. Jaan Kaplinski kuulub ka minu lemmikute hulka.

Ööülikooli loenguid on meile tuttavad juba Vikerraadio vahendusel. Eelmisel aastal otsustas Jaan Tootsen tuua need loengud inimesteni, raamatusarjana, mis rikastab kindlasti eesti rahva tarkuse varasalve.

Esimene raamat, mis selles sarjas ilmus, oligi Jaan Kaplinski “Vaimu paik”. Teos ise vääriks oma välimuse ja kujunduse poolt lisaks veel “Aasta kaunema raamatu” tiitlit. Väga tore oli näha, et autor sai enne oma maise teekonna lõpetamist seda raamatut ka ise käes hoida. Raamat ilmus Jaan Kaplinski 80 sünnipäeval.

Jaan Kaplinski, kes on saanud tuntuks eelkõige luuletajana, on väga mitmekülgne erinevates žanrites. “Vaimu paik” algab Tõnu Õnnepalu ja Jaan Kaplinski spetsiaalselt selle teose eessõnaks valminud kirjavahetusega ning lõpeb ka kahe suurmõtleja, Jaan Kaplinski ja Valdur Mikita vestlusega, kus Kaplinski avab läbi temale esitatud küsimuste, isiklikke mõtteid tema hetkeolukorrast, loodusest, armastusest, keelest, Eestist. See annab raamatule teatud iskliku, sooja raami.

Kodumaa mõtisklustes on tunda kirjaniku pettumust Eestist. Ta tunneb tõsist muret Eesti metsade pärast, arusaamatult vaatab ta tänapäeva liiga korrastatud maailma peale, kus looduses puudub metsikus ja linnad on kõrgeid hooneid täis. “Minu meelest ei saa loodust korda teha — looduses endas on kord, aga see kord on väga keeruline. Me peame sellest aru saama, seda märkama.” (lk.172)

Linnas liikudes jälgib ta maju ja puid kui linnupilguga, et kas leidub mõni pragu või auk, kuhu saaks lind endale pesa teha. Arusaamatuks jääb tänapäeva ühiskonna suhtumine loodusesse. Tänapäeval valitsev pandeemia ja looduskatastroofid on tekkinud sellest, et puudub tasakaal looduse ja inimese vahel. Me tahame rohkem saada aga anname vähem tagasi.

Kaplinski peab ennast rohkem maa- kui linnainimeseks. Tema lapsepõlv möödus Tartus. Sõjaaegsed mälestused Tartu pommitamisest on tal selgelt meeles. Linnas ei tundnud Kaplinski ennast koduselt, kuna ta elas oma esimestel eluaastatel oma vanaisa suures majas, mida ümbritses suur aed ja rohelus. Lapsepõlve jalutuskäigud koos vanaisa Jaan Raudsepaga Tartu parkides ja surnuaedades jätsid temale imelised mälestused tolleaegsest Tartust.

Raamatus keskendub autor veel teemadele nagu religioon, usk, armastus, sõda ja eesti keel ja vaim. Kaplinski mõttearendus on lihtne ja sügav, tekib tunne, et tahaks temaga dialoogi astuda, küsida vahele mõne küsimuse või mõne koha peal temale vastu vaielda. Selle teose lugemine on kui mõtterännakule minek, tehes vahepeal pause, minnes mõne mõttega tagasi, mõtiskleda ja siis jätkata lugemist.

Loengust “Religioon ja sektantlus” meeldis mulle väga järgmine mõte: “Küll on hea, kui suudaksime olla vähemalt inimesed – selle sõna üsna tagasihoidlikus tähenduses: suhtuda üksteisesse inimlikult, mitte teha sigadusi.” (lk.96)

Triin England

Kassidest ja muust. Ja mitte ainult hulludele (Vaino Vahing “Päevaraamat”)

“Ainult juhuse tõttu sünnib Salong: üht auahnusest ülespiitsutatud psühhiaatrit, kes teadlikult ja karjääri huvides hukkab loendamatul arvul katseloomi – kasse –, kuna vajab nende elavaid ajusid eksperimentideks, tabab patoloogiline kurbus, võimetus taluda lootust, ja oma kurbuse lohutamatuses hakkab kirjutama.” Nii kirjutavad Vaino Vahing ja Madis Kõiv ühisteoses “Endspiel: Laskumine orgu”.

Psühhiaater-kirjanik Vaino Vahingu Salong asus 1960-70te Tartus Nõva tänaval, tänaseks kõrgub toonase kahekordse puumaja asemel viiekordne hruštšovka ja ümbrusest õhkub kõike muud kui salongilikkust. Sinna hruštšovka seinale tuligi paigutada mälestustahvel Salongile ja seal elanud Vaino Vahingule, kui otsisime kunagi kohakirjandust märgistava JutuPeatuse sildi jaoks sobivat kohta. Tolleaegsete loome- ning vaimuinimeste eneseharimis-, peo- ja vestluskohast Salongist kirjutab Vahing põhjalikult oma päevaraamatutes, mis on ainuvõimalik sissejuhatus ta loomingusse. Kassid jättis Vahing ühel hetkel rahule, nemad teda mitte nii väga. Kui meil oli raamatupoes Biblioteek Vahingu-teemaline lugemisklubi õhtu, ilmus kusagilt kohale ka mustakirju kass, kes sellest olengust inimeste süles viimast võttis.

Ent Vahing ei eksperimenteerinud ainult kassidega.

Elukauget, väljamõeldud tegelastega fantaasiaküllast proosat ei maksa Vahingu loomingust otsida. Kirjanik-Vahingu loominguline allikas oli ta oma elu ja seda jutustas ta oma proosas edasi ausalt ja paljudele osalistele tänini valusalt. Selles sõna otseses mõttes eluteatris lavastas Vahing oma sõprade ja tuttavatega erinevaid situatsioone, provotseeris neid ja pani “oma näitlejaid” psühholoogiliselt proovile. Mängis nende, hiirtega, nagu üks kasside seast. Provotseeris elu ennast, dramatiseeris seda üle ja elas pidevas piirisituatsioonis.

Selle aususega tahtis ta luua midagi enneolematut, midagi, mis oleks teistsugune ja kordumatu.

Praktiseeriva psühhiaatrina ei jätnud ta ka oma “õpikut” ainult enda teada, vaid oli paljudele tolleaegsetele, ennekõike teatriinimestele Jungi ja Freudi, Adleri ja Huizinga teooriate ning ka näiteks psühhoanalüüsi tutvustajaks.

Lisaks sundis ta end järjekindlalt harima, raamatuid lugema, ja kahtles endas pidevalt. Need on jooned, mis on ütlemata sümpaatsed ja tunduvad kuuluvat pigem ajalukku kaduva inimtüübi omaduste hulka kui tänapäeva inimesele.

Vaino Vahingu päevaraamatute (“Päevaraamat. I : [1968-1973]“, “Päevaraamat. II : [1974-1984]“) põhjal tegi lavastusliku dokfilmi Rainer Sarnet, pannes kokku kino ja teatri ning andes väga vahinglikult edasi nihestatust ja piirisituatsioone. Filmis kurdab näitleja Hannes Kaljujärv, et tänavapilti rikastavat ohutut hullust on tänapäeval vähemaks jäänud, linn on mandumas, sest pole enam kuketädisid ja igasuguseid kirejaid. Meie klubiõhtust osa võtnud psühhiaater tõdes, et küllap on siin oma roll ravimitel, mis on odavam viis nihestatust normaalsusesse ajada kui näiteks psühhoanalüüs.

Ehituspoest võib aga leida puitotsaga kellut nimega Kassikeel Jung. On veel lootust! Mjäu.

Kristel Kalda
Lugemisklubi „Trükimust ja pool pokaali” eestvedaja

Jaan Kaplinski „Vaimu paik”

„Vaimu paik” raamatuna on justkui helilise mõtte kaja. Sellesse kogumikku on koondatud Jaan Kaplinski esinemised Ööülikooli saates ning selleks, et loengu emotsiooni veelgi täielikumalt edasi anda, lõpetab iga ettekandeteema ka küsimuste ja vastuste plokk. Ilmselt olekski raamatu ideaalne lugemisviis loenguline – lugeda üks loeng läbi, lasta mõttel puhata ja rännata ning astuda järgmisel õhtul järgmisesse loengusse. Kuid kindlasti pole see ainus viis ning kui raamatu üle veidi mõtiskleda, saab selgeks, et teemad on ikkagi seotud rohkema kui vaid lektoriga.

Kogumiku algusesse on lisatud Tõnu Õnnepalu ja Jaan Kaplinski kirjavahetus, mis mulle isiklikult kõige nõrgema mulje jättis. Isegi tagantvaates, pärast raamatu lõpetamist, pole ma päris kindel, mis eesmärki selline sissejuhatus omada võis, kuid ilmselt, hoopis humanitaarsema mõtteviisiga inimeste silmis, tekitas kirjavahetus sobiva vastuvõtutasandi. Minul on aga taust pigem reaalaladel ning sestap ootan ma loengust ikka kohe seda säravat mõtet või valemit, mille külge end kaanina haakida ja sealt edasi areneda.

Loengud ise pakkusid selleks hulgaliselt võimalusi. Üsna sageli leidsin ma, et loen teksti edasi, kuid peas liigub paralleelmõte, mis sai küll tekstist alguse, kuid elab juba täitsa oma elu. Näiteks „Eesti keel ja meel” lõi lõkkele küsimuse, millised on meie onomatopoeetikale sarnanevate väljendite foneetiline järjestatus. Kui tee kulgeb kiira-käära, siis vasakkurvist paremasse liikudes i -> ä, aga sinka-vonka kulgevate teede puhul i -> o. Kuskil on ilmselt olemas need vokaalide järjestatused, mida eesti keeles on lihtsam, mugavam või ka veidram ja ehmatavam kokku panna. Loeng „Fermi paradoksist” tõi kuklasse tiksuma aga hoopis nii mõnegi ilukirjandusliku raamatu.

Kaplinski küll pakub selles raamatus lugejaile valmis loenguid, kuid iga loeng annab erineva taseme ja meelsusega inimestele erinevad relvad omaenese mõttelennu turgutamiseks. Selleks, et kuulajas või lugejas mõtteid läita, ei kasutanud Jaan Kaplinski mitte tikku ega tulemasinat, vaid kaht mõnusat tulekivi. Hoolsalt seatud lõke süttib ikka ning ilus on vaadata ka, kuid sädemed lendavad paljudesse erinevatesse suundadesse.

Teemadevalik on raamatus üsna laiahaardeline, kulgedes siin juba mainitud eestikeelsest meelsusest ja fermi paradoksist, linnahaljastuse ja religioonide sünnilooni. Igaühele neist leidub kuskil eelislugeja ning ka see, kellele mõned teised neist teemadest paremini sobivad. Minu jaoks kuulusid huvitavamate loengute hulka kindlasti ka „Esimene maailmasõda ja intellektuaalid” ning „Minu Tartu”. Neist viimases räägib autor oma lapsepõlvest ja Tartu tunnetamisest nii aja kui loo erinevatel etappidel. Kuid eks oma lemmiklood saab iga lugeja ise välja valida.

Mairi Tempel

Juta Kivimäe “Suur tuba”

Kohe alguses tõmban paralleeli “Seitsmenda rahukevadega” — aga see pole selline jäljendamise võrdlus, vaid pigem kategoorias, et see romaan on ka romaan või et selles luulekogus on samuti luuletused.

Seda ei tea, kuivõrd antud loos on mälestusi, autobiograafiat, tõestisündinud või võimalikke tõestisündinud lugusid. Aga ajaliselt ja topograafiliselt on teos üsna täpselt määratletav — Eesti plaanis siis suur kolmnurk Tartu-Tallinn-Pärnu, põigetega Rakverre, Elvasse, Märjamaale. Iga koha saab omakorda veelgi väiksemateks juppideks võtta. Siinsamas käeulatuses vähese jalavaeva kaugusel tuleks käia vaatamas, kas Pargi tänava majal on välisukse vitraažid alles… Uus on minu jaoks juudi perekonna lugu Eesti sõjajärgses ühiskonnas.

Mulle meeldis, et aega ei määratletud mitte niivõrd otse aastaarve tulistades, vaid aega sai positsioneerida kaudsemate vihjete abil — nagu 18 aastat küüditamisest, Siima Škopi imekaunite illustratsioonidega “Lumivalgekese” ilmumine jms.

Lisaks inimeste lugudel on siin ka asjade — mööbel, riided, nõud jne — lugu. Kui olulised olid asjad puudustkandvas ajas, kui paljude mälestustega seotud mõni ese. Palju kirjeldusi, terve peatükk ühest toast ja riidekapist. Äratundmised asjadest, mida oled isegi näinud või tundnud — kannikestega tassid, kahhelahjud … Kõigi nende pikkade olude, esemete, kommete, riiete kirjelduste taustal, mida mulle väga meeldis lugeda, jäi mind häirima, kas ḱaanekujunduse on ebatäpne? Kas kellaklaas poleks pidanud olema mõraga ja suure toa kella all oli ju peeglilaud?

Põnevalt oli looga seotud erinevaid tegelikke inimesi (ei välista, et raamatu teisedki tegelased on olnud kellegi elus päriselt olemas, kas siis lähedaste, sõpradena või räägitud lugude kaudu). Aga siin jah olid sisse kirjutatud Betti Alver, Terje Lõbu, Siima Škop jt. Betti Alver Pargi tänaval koos oma raamatutega. Need olid ju päriselt seal ja on praegu kirjandusmuuseumis. Tuli kiusatus neid vahepeal hoidlasse vaatama minna, mõistagi ei ole need enam Pargi tänava kombel riiulis. Ühte detaili ma küll vaatsin, et mis võiks olla see eesti-vene sõnaraamat, mida luuletajal oli kaks ja ühe Mintsile (peategelasele) kinkida sai – äkki siis “Eesti-vene sõnaraamat = Эстонско-русский словарь” (koostanud Johan Tamm, Tartu : Teaduslik Kirjandus, 1949). Ja muidugi huvitaks, kas tegemist on fiktsiooni või päriselu sündmusega? Ja kas Mintsil on raamat siiani alles?

Autoril on imeline jutustamisoskus, mis ongi vist kaduv suurus lühivormide ja piiratud tähemärkide ajastul. Oli nii kerge ja lihtne lugeda. Hakkad aga algusest minema, lugu hüppab vahepeal natuke tagasi, siis edasi — jõuad lõppu — läheksidki nagu läbi suure toa — ühest uksest sisse, teisest välja… Jah, elu on üks suur tuba, ühest uksest sisse, teisest välja. Igaühel on oma suur tuba.

Vähemalt viis kassi olid kõrvaltegelased. Millegipärast pean ma seda mainima.

Helle Maaslieb
Eesti Kirjandusmuuseum

Juta Kivimäe “Suur tuba”

Sõjajärgsetest 50ndatest aastatest lapse pilgu läbi oleme me juba lugenud Viivi Luige “Seitsmendast rahukevadest” ja Leelo Tungla “Seltsimees lapsest”, nüüd on sinna ritta lisandunud Juta Kivimäe 2021. aasta romaanivõistluse võitnud “Suur tuba”.

On arusaadav, miks kirjanikud on valinud lapse pilgu – võimaldas see ju neid raskeid aastaid kirjaldada vaatleja positsioonilt. Lapsepõlves, jäägu see ükskõik kui keerulisse aega, on enamsti ikka midagi helget, kasvõi lähedaste armastuse näol.

Ka “Suure toa” Mintsi on oma vanemate ja eriti vanavanemate Bobe ja Zeide poolt armastatud laps, kes pärani silmi uudistab teda ümbritsevat maailma. Mintsi maailm on sõja järel Eestisse tagasi jõudnud juudiperekonna igapäevaelu kõigi oma väärtushinnangute ja traditsioonidega. Eesti lugeja jaoks uudne ja põnev. Kunstiajaloolasest autor maalib suure meisterlikkusega lugeja silme ette detailirohke maailma. Esemete ja olustiku kõrvale on loodud terve galerii erinevatest inimtüüpidest, nii et ühtekokku moodustub lai pilt sõjajärgsest ühiskonnast.

Tartlasena on mõnus teada, et Bobe ja Zeide suur tuba, kus Mintsi end nii turvaliselt tundis, asus Tartus Pargi tänaval. Koolilaps Mintsi elu kulgeb edasi Tallinnas Nõmmel. Seal puutub tüdruk kokku ka päriselu karmima poolega ning ikka ja jälle uute, kohati ka salapärase minevikuga inimestega.

Mingit lugu raamatus polegi, on vaid olustiku kirjeldus, mis loob atmosfääri. Alguses mind ülitark ja suurepärase vaatlemisoskusega 7-8 aastane laps natuke kummastas, aga lugedes leppisin kiiresti sellega, et kirjanik on oma suure (elu)tarkuse lapse silmadesse pannud. Väikese Mintsi maailma vaatlemine on kaasakiskuv ja helge alatooniga, Tasub kindlasti lugeda.

Linda Jahilo

10 raamatut — Piret Kiivit

Võõrsil. 10 rännuraamatut

Valisin viimase kümne aasta jooksul loetust välja 10 teeloleku kirjeldust, mis eredamalt meelde jäänud. Ekstra eksootiline kauge paik ei olegi nii tähtis (loeksin huviga näiteks argisest Tallinn-Valga rongisõidust kirjutatud õnnepalulikus laadis mõttepäevikut). Oluline on autor — lahe ja ladus kirjutaja, tähelepanelik märkaja, kes haarab lugeja endaga kaasa, rändama.

.

Andres Karu “Teekond tippu : minu esimesed 51” (Tänapäev, 2019)

Autor-alpinisti eesmärk on tõusta riikide kõrgeimatesse punktidesse. Riigid on muidugi erinevad: näiteks Leedu (294 m) või Taani (171 m) kõrgeim koht on sisuliselt küngas, selliseid võiks vallutada kasvõi mitu tükki päevas, aga Prantsusmaa Mont Blanc (4809 m) nõuab juba ronimisvilumust ja erivarustust. Tuleb ette eluohtlikke olukordi (kivilaviin Elbrusel). Esimene tippude rivis on kodune Munamägi (317 m, tõustud klassiekskursiooni käigus), kuni ühel hetkel sai Karust esimene eestlane, kes on jõudnud Euroopa iga riigi kõrgeimasse tippu. Tippude juurde on autor lisanud lühiiseloomustuse: raskusaste, populaarsus jms. (näiteks Malta kõrgeima 253-meetrise Ta’Dmejreki raskusaste — paar sammu autost).

(Karu ronib edasi — “Teekond tippu 2 : nüüd on neid 82” ilmus 2021)

.

Albert Engström “Moskoviidid” (LR 14-15, 2020)

Reisikiri kodusõjajärgsest Venemaast 1923. aastal. Kunstnik Engström pääses tutvuste kaudu (rootslasi töötas N Liidus tähtsates ametites) isegi Trotski kabinetti, visandama kurikuulsat revolutsionääri-poliitikut. Autori suhtumine tundub reipalt seikluslik, aga kõige masendavama episoodi (mis ka lugeja üldmuljele lõpuks pitseri vajutab) on ta jätnud kõige lõppu: hotell Kuum Allikas (ei hakka siinkohal täpsustama, mis kohaga on tegemist).

Lugesin raamatu läbi mõne tunniga, aga meeles püsib hoopis kauem.

.

Friedebert Tuglas “Noorusmälestused. Esimene välisreis : pagulasmälestusi Prantsusmaalt ja Itaaliast 1909-1910” (Eesti Päevaleht : Akadeemia, 2011)

Raamat, mida sirvides ei saanud esialgu nö. lainele, aga ikka lugesin ja oli väga hea, vahel on vaja värskendada suhet klassikutega. Tuglast ollakse harjunud nägema ikka põdura vanahärrana, aga siin on ta 20ndates eluaastates noor seikleja, vaba mees, kes veetis aega ja haris end Euroopa suurlinnade muuseumides ja raamatukogudes. Eriti meeldejääv oli kirjeldus “vangisolekust” Napolis (Tuglas ootas pikisilmi, millal Laikmaa talle ometi raha saadab) — küll see oli üks hirmus linn… Soomest tõi ta kaasa lumelaudadega liikumise, nii et teda võib pidada isegi Eesti suusaspordi pioneeriks ;)

.

Väino Laisaar “4×4 reisid : elu läbi kolme silma” (Helios, 2016)

Mõnus raamat, lausa kahju oli, kui läbi sai. Seltskond reisib maasturitega Mongooliasse, Siberisse ja Venemaa äärealadele, raskesti ligipääsetavatesse paikadesse, kokku neli talvist ja kaks suvist reisi. Alatasa on jamad — pudedad sillad, kärestikuliste mägijõgede ületamine, kütus saab otsa, palju põnevust pakub (nagu rallispordiski) autode vastupidavus ja ettearvamatud muutused tehnoseisundis. Vahel tuleb päevade viisi niisama passida, et saada võimudelt luba edasisõiduks (ja luba ei pruugigi saabuda) või oodata lumetormi lakkamist… Just siis muutub tähtsaks kitsastesse oludesse surutud reisiseltskonna omavaheline läbisaamine. Väino Laisaar pole rohkem raamatuid kirjutanud, kuigi võiks.

.

“Otsides Spunki : Tartu Ülikooli töötajate mälestusi reisimisest Nõukogude Liidu ajal” (K. Espenberg, 2016)

Kogumiku autorite nimekirjast leiame Raul Eametsa, Garri Raagmaa, Jaanus Paali, Anzori Barkalaja jt., sisukorrast reisid nii ida- kui läänesuunal (nt Tuva, Karjala, Sahhalini saar, Hiina, Lääne-Saksamaa). Tenerife ja Tai asemel käidi siis Kesk-Aasia soojades vennasvabariikides. Reisimine oli küll odav, aga seiklused see-eest tihti juba ette “sisse kirjutatud”, lennukipiletite defitsiidi tõttu. Tänapäeva mõistes sisaldas rändamine palju ebamugavusi, juba ainuüksi varustust ei anna praegusega võrrelda: presendist jakid ja telgid, Jermak-seljakotid, ketside ja Tartu botastega liueldi lumistes mägedes… Maakaarte ei saanud usaldada, kuna need olid moonutatud. Esines ekstreemsusi: uljas kohalik autojuht-džigitt roolis ajalehte lugemas, sõidu ajal ja kurvilisel Gruusia mägiteel. Ja kord juhtus ka nii, et ”ühe matka tulemuseks oli üks abielu ja kaks artiklit Eesti Looduses”.

.

Friedebert Tuglas, Karl Ast Rumor “Omnibusega ümber Põhja- ja Kesk-Euroopa : väike Skandinaavia reisisaatja” (Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, 2021)

Kõigepealt on see üks väga ilus raamat: nii palju huvitavat kribu-krabu, mida uurida. Kokku on kogutud enam-vähem kõik, mis selle 1931.a. varasügisel toimunud reisi kohta säilinud: kirjad, postkaardid, fotod, reisibukletid, toonastes ajalehtedes ilmunud sõnumid matkajate teekonnast ja käekäigust. Rännuseltskonda kuulusid kirjanikud Karl Ast-Rumor ja Friedebert Tuglas, sponsor-ärimees Aleksander Puhk ning roolis autovõidusõitja Heinrich Tael. Sõiduvahendiks sai Ilmarise tehases (Chevrolet’ baasil) valminud Eesti esimene moodne matkabuss (mida Pekka Erelt on võrrelnud Naksitrallide furgooniga). Maailm oli valla, tee peale jäid Helsingi, Tornio, Trondheim, Uppsala, Köln, Pariis, Verdun, Königsberg, Riia, Tartu… Norramaa on rändajate lemmik. Reisil juhtus mõndagi; veini joodi nii suursaadiku vastuvõtul viibides kui ka laagriplatsil lõkke veeres ämbrist. Pekka Erelti artiklist on pärit ka foto: 

Fotol: Ast peseb nõusid ja Tuglas kuivatab, sigaret hambus, taamal puhastab autojuht Tael priimust, Puhk pildistab.

.

Natasza Goerke “Seal” (Hendrik Lindepuu Kirjastus, 2018)

Reportaažiraamat Nepaalist. NG elab osa aastast (niipalju, kui viisa lubab) kohapeal, seega ta päris võõrsil polegi. Ta võrdleb Nepaali juustuga kahe suure saia (Hiina ja India) vahel, mõlemad “saiad” on ahned ja suruvad mõjuvõimu peale, nii et omapära säilitamine sellise “juustuna” on päris keeruline. Riik ja rahvas on vaene, elutingimusi räsivad lisaks sagedased maavärinad. Mägine maa tuleb kasuks — turism toob tulu. Varem ei tulnud kohalikele pähegi ronida pühade mägede otsa jumalaid segama, selle kombe tõid Himaalajasse inimesed Läänest, alpinistid. Kurb on lugeda turistide ülbest ja võimukast käitumisest, teenindajate alandamine on tavapärane. NG terav pilk toob välja ka erilise inimkategooria — rännumehed. Neile ei meeldi, kui neid turistideks peetakse, kuna nende eesmärgid on nii erilised, ülevad ja tunnetuslikud: “… ta külastab slumme, et jäädvustada kunstfotole lapse rõõmu, kes näeb saiakest. Oma muljed paneb rändur kogu aeg pliiatsiga kirja musta Moleskine kaustikusse ja annab kõik selle hiljem, mõtisklustega kaunistatult, välja raamatu või albumina.” Eks siin leidub nö. valgele inimesele mõtteainet…

.

Siim Holvandus “Kõlupead Ameerikas” (Menu Kirjastus, 2012)

Sümpaatsed on raamatud stiilis “vaatame-mis-saama-hakkab” (filmikunstis öeldaks “road movie”). Siin ei ole tegu pühapäevakooli jalutuskäiguga pargis — autori huvi- ja erialaks on Ameerika subkultuurid. Reisi üks eesmärk on kohtuda Põrguingel Sonny Bargeriga, külastada biitnikega seotud paiku… Autor rändab koos sõbra Raivo Raidiga Ühendriikide läänerannikult idarannikule, pooleteist kuuga läbitakse 7400 kilomeetrit ja 17 osariiki. New York, Niagara juga, Chicago, Las Vegas, Hollywood, väliseestlased ja indiaanlased. Raamatust on arvatud mitut moodi. Priit Pullerits: “Joomine on selles raamatus vähemalt sama tähtis tegevus kui päevinäinud Ford Taurusega läbi Ameerika kulgemine.” Nõustun pigem Tiit Pruuliga: “Mind joomine üldse ei häiri. Eriti siis, kui sellest sünnib vaimukusi. Kui aga tekib lihtsalt lodev jutt, siis on igav. Holvandusel on vist nii olnud, et pool reisi vintis ja vaimukas, pool reisi kaine ja tuim. Aga vaieldamatult tunneb Holvandus Ameerikat ning selle pop- ja subkultuure väga hästi […]” Tsitaatide allikas artikkel GO ajakirjast. 

.

Maarja Paesalu “Ehtsa elu maik : palverännak maailma äärele” (Pilgrim, 2016)

760 läbitud kilomeetrit Hispaania pinnal, sedapuhku jalgsi. Reisikiri, mille on kirjutanud nö. inimene meie keskelt, mitte erilist vaimset kogemust otsiv kuulsus või mõni spirituaalsete pretensioonidega isik. Aga pole kahtlust, et palverännak muudab ja jääb saatma eluks ajaks igaüht. MP on hispaania keelest eesti keelde tõlkinud mitu raamatut ja märgib, et tundis tõmmet selle maa poole juba lapsepõlves. Palverännakul kohtutakse-suheldakse paljude teiste kaaskõndijatega, igal oma tempo (MP läbis päevas vahel 32 km, teinekord 15 km, enamasti 20-30 km vahemikus). Leidub rändureid, kellel kaaslaseks koer, aga lemmikloom on sellisel retkel pigem takistuseks. Raamatus on ka praktiliste nõuannete ja soovituste osa: mida kaasa võtta (nt. seljakoti suurus võiks olla kuni 50 l), mida öömajade puhul silmas pidada jne. Ent tähtsaim kogemus või tõdemus võiks olla see: “Katsumustega on vaja hakkama saada sammhaaval. Kui raskusi niiviisi ületada, ei tundugi nad nõnda mõõtmatud.”

.

Mark Kurlansky “Havanna : subtroopiline deliirium” (Eesti Raamat, 2020)

Raamat, mille avastasin juhuslikult, töö juures sirvides. Kui leidsin lause, kus Havanna maju võrreldakse vihma kätte jäänud luitunud tortidega, siis oli selge, et tuleb lugeda ning pettuma ei pidanud. Havanna on läbi aegade olnud võõrvallutajate ja sisserändajate huvide mängumaa ning linna ajalugu seetõttu erakordselt segadusterohke (mõned märksõnad: orjakaubandus, piraadid, hispaanlased, hiinlased, ameeriklased ja Nõukogude Liit). Kliima on raskesti talutav: kõrvetav päike, tohutu niiskus, soolane õhk. Havanna ja Fidel Castro on lahutamatud. Fidel armastas väga jäätist ning laskis ehitada maailma suurima jäätisekohviku (1000 istekohta). Raamat sisaldab muuseas ka Mojito kokteili retsepti. Kummaline tundub enesetappude ja märterluse auväärne oreool ühiskonnas. Eriti tragikoomiline on seik pettunud poliitikust, kes tegi raadio otsesaates enesetapu, kuid tema hoolikalt planeeritud žest luhtus, kuna viimaste sõnade ja püstolipaugu ajal lasi jaam parasjagu eetrisse kohvireklaami.

.

Piret Kiivit

Loone Ots “Armastus”

Loone Ots “Armastus” Tallinn : Rahva Raamat, 2021. 272 lk.

Eesti Kirjanike Liidu 2021. aasta romaanivõistluse üks võidutöö, Loone Otsa „Armastus” on autori debüütromaan. See tuleb teatava üllatusena, sest Ots on kirjutanud, koostanud ja toimetanud hulgaliselt raamatuid – tal on ilmunud mitu kogu luulet ja kultuuriloolisi näidendeid, ta on koostanud kogumikke tuntud eestlastest ja muidu kuulsustest, ajanud Eesti hariduse asja, kirjutanud lastele loomadest ja liiklusest ja taasavaldanud esimese eesti kokaraamatu. Nüüd siis romaan armastusest tema mitmekülgsetes avaldumisvormides Saksa okupatsiooni taustal.

Osalt oleme samade tegelastega Otsa loomingus varem kohtunud: näidendis „Üksainus Araabia öö” (ilmunud 2016.a kogumikus „Birkenruh’ episood ja teisi näidendeid”), mis loeti ette Karl Ristikivi 100. sünniaastapäeva puhul kirjaniku muuseumis. Salme Niilendi ja Karl Ristikivi kahekõneline näidend on justkui esimene samm romaani poole, kus Ristikivi on – olemata ise kordagi tegutseja – peategelasel pidevalt mõtetes ja tunnetes. Esmajoones on see siiski Salme Niilendi lugu. Omaaegsetest veljestolastest on just Niilend oma kultuuriloolise olulisuse kiuste pea unustatud, ehk ka seetõttu, et temal pole paguluseaegadest mälestusteraamatut, kuid säilinud kirjad on Loone Otsale andnud ainest nii näidendiks kui romaaniks.

„Armastuse” tegevus toimub 1942. aasta kärekülmal jaanuaripäeval Tartus, põigetega Mulgimaale Niilendite tallu, kus varjab end Salme pere abiga Isidor Levin, ülikooli- ja seltsikaaslane, kel Salme vastu tunded. Salmet juhib riskantsele päästemissioonile keeruline tunnetesegu – ligimesearmastus, sõprus ja armastus „Tema” vastu, mis suunab ta tegusid hea ja ülla poole. Tartus abistavad põgenikku Uku ja Eha Masing, nende abieluliin kulgeb Salme ja Isidori lugudega paralleelselt. Armastus nii mehe ja naise vahel, sõprade ja kaasõppurite vahel kui Jumala, teadmiste või kirjanduse vastu ajendavad tegelasi kõiges, ka abi otsimises juudi noormehele. Armastus paneb põgeniku omakorda kõhklema, kas ta tohib riskida terve perekonna eluga, keda varjamise paljastamisel ootaks kindel surm. Ent abi võib tulla ootamatust allikast ning jääda tulemata sealt, kust seda eeldatakse. Abi võib loota Jumalalt ning paluda inimestelt, ka siis, kui nad kannavad vale vormi või kui nende sisetunne räägib tegudele vastu.

Sõjaaegne Tartu ja iseäranis ülikool on raamatus aredalt silme ees. Rohked tagasipõiked õpinguteaega ja Veljesto tegemistesse lisavad värvi ja ehedust. Ja nagu autor Niilendi kirjade põhjal on nentinud: väljamõeldisena tunduv on tõsi, argitõesena tunduv – fantaasia.

Romaanile lisaks võib lugeda Isidor Levini mälestusteraamatut „Minu elu- ja mõttevarast” (Tartu, 2010), mis algselt ilmus ajakirjas Akadeemia.

Tiina Tarik

10 raamatut — Tamara Kozõreva

1. Lauri Räpp “Minu Tartu : väljast väike, seest suur“

.

Minu lapsepõlv möödus Kastani tänaval, Vanemuise teatri väikse maja läheduses, Vanemuise pargis (minu ajal Tiigi park) ja rongijaamas. Siis sai Tartust rongiga Riiga ja Minskisse, Moskvasse, lennukiga aga Narva.

„Tartu on raamatulinn.”

Nüüd ma lõpuks tean, miks ma valisin elukutseks raamatukoguhoidja. Väga südamelähedane raamat. Ja väga ilus kujundus.

.

2. Justin Petrone “Minu Eesti. 1. osa, Kas lubate elada?“

.

Siis, kui see raamat ilmus, oli see huumoriga värske pilk eesti elule. Näiteks saunatraditsioon jpm.

.

3.  Antoine de Saint-Exupéry “Väike prints“

.

Raamat, kus iga kord avastad midagi uut. Kui hoolitsed enda eest, pead hoolitsema ka oma planeedi eest — nii õpetas Väike Prints. Need sõnad muutuvad aina aktuaalsemaks.

.

4. Sergei Jessenin “Luuletused“

.

Minu isa lemmikluuletaja. Kolmeaastasena juba lugesin Näärivanale luuletust „Kask”.

.

5. Mihhail Lermontov “Luuletusi ja poeeme“

.

Kuidas sai nii noor inimene kirjutada niisuguseid luuletusi.

Klassika on surematu.

„Me sugupõlve pilt mu hinge rusub.
Ta tulevik on sünk või sisuta.
Ta liiga palju teab, ta liiga vähe usub
ja elab loiult, õige isuta…”
(Mõtisklus)

.

6. Jules Verne “Kapten Granti lapsed“

.

Minu lapsepõlves reisida ei saanud, ainuke võimalus teiste maadega tutvuda olid raamatud, hiljem telesaated. Koos kapten Granti lastega sai tehtud põnev reis ümber maailma, tutvuda erinevate taimedega, loomadega, lindudega.

.

7. Hendrik Groen “Salapäevik : Hendrik Groen, 83¼ aastat vana“

.

Raamat, mis sisendab optimismi. Ära anna kunagi alla, võitle, isegi kui see tundub lootusetu. Ja muidugi huvitav, kuidas elavad eakad Hollandis ja mis probleemid nendel on. Tuleb välja, et probleemid on samad. Sõprus, armastus, eluisu ja muidugi surm on ka eakatel, see on raamatus värvikalt välja toodud. Raamatul on ka järg.

.

8. Jelena Katišonok “Kui inimene läheb ära“

.

Autor sündis ja kasvas Riias. 1990. aastal emigreerus USA-sse, kus elab ka praegu.

Raamatu peategelane: üks maja oma ajalooga (ehitati 1927 aastal), maja peremees ja elanikud, nende saatused XX sajandi jooksul. Kus see maja asub, autor otse ei nimeta, võib aimata, et jutt käib Lätist. Maja peremehe ja elanike saatused on kõik nii erinevad, samas väga tüüpilised Baltimaadele.

.

9. Nassim Nicholas Taleb “The black swan : the impact of the highly improbable“

.

See raamat ei ole tõlgitud eesti keelde.

Jaan Kaplinski ühel oma esinemisel raamatukogus rääkis musta luige fenomenist, millest ta just luges N. Talebi raamatus. See oli vist 2007. või 2008. aastal. Musta luige teooria ütleb, et me ei saa teha mineviku sündmuste põhjal järeldusi tulevikus juhtuda võivate sündmuste kohta. 2008. aastal algas ootamatult majanduslik kriis. Jaan Kaplinski rääkis sellest nii huvitavalt, et pärast ma tellisin selle raamatu Tallinnast RVL kaudu. Nüüd on raamat mul kodus, nagu ka teised Nassim Nicholas Talibi raamatud.

Ja meil on jälle kriiside aeg, mida keegi ei osanud ette näha. Raamat on endiselt aktuaalne.

.

10. Juri Lotman “Vestlusi vene kultuurist : Vene aadli argielu ja traditsioonid 18. sajandil ja 19. sajandi algul. 1. osa” ja “Vestlusi vene kultuurist : Vene aadli argielu ja traditsioonid 18. sajandil ja 19. sajandi algul. 2. osa“

.

Vene aadlike argielu, miks Tatjana („Jevgeni Onegin”) kirjutas oma tuntud kirja prantsuse keeles ja autor (A. Puškin) pidi seda tõlkima vene keelde, omad ja võõrad, inimeste suhtlemisprobleemid 18.-19. sajandil.

Kõike seda ja palju muud huvitavat saab avastada nendest raamatutest. Paradoks on see, et igal lugemiskorral leian nendest raamatutest vastused küsimustele, mis on just praegu aktuaalsed.

.

.Tamara Kozõreva

Kirjanduslinn soovitab: Siegfried von Vegesack „Balti tragöödia“

Siegfried von Vegesack
“Balti tragöödia : romaanitriloogia”
(Eesti Päevaleht, Akadeemia, 2009;
saksa keelest tõlkinud Tiiu Relve)

Romaanitriloogia toob lugejani baltisakslaste loo läbi 1888. aastal Valga kreisis Lobērģi (Blumbergshof) mõisas sündinud Friedrich von Vegesacki mälestuste. See on nii eluloo- kui ajalooraamat ning haarav ja meisterlikult loodud kirjandusteos. Me ei pruugi autoriga kõiges nõustuda, kuid kindlasti on tegemist üdini ausa kirjeldusega, miks mitte ka üldistusega baltisaksa elu-olust, mõtteviisist ja poliitilisest tegevusest venestamisaegsel ja sellele järgnenud pöördelistest sündmustel Liivimaal. Ehkki romaanis on maarahva (lätlased) ja aadlike vahel nähtamatu, aga läbimatu “klaassein”, oli kodumaa (Heimat) neil üks. Kõrvuti, aga samas eraldatult elati pikki sajandeid. Nüüd, kui Balti tragöödia viimasest vaatusest, 1939. aasta ümberasumisest (seda autor ei kujuta, sest esmatrükk ilmus 1935. aastal) on möödunud pea sajand ja kunagine siin valitsenud vähemusrahvus on lõplikult kadunud, oleks aeg see “klaassein” kõrvale lükata. Tahame seda või ei, kuid baltisaksa kultuuriruum on meid mõjutanud pika aja jooksul. Balti erikord oma autonoomiaga andis meie aladele võimaluse erineda Vene impeeriumi teistest piirkondadest, tulemuseks tihe teedevõrk ja fektiivsed põllumajandusüksused – mõisad. Eks ka maarahva pilgud olid suunatud mõisale, küll rusikat taskus hoides, kuid eeskuju võeti ikka sealt. Elujärje paranedes hakati kodu ja koduümbrust kujundama, laulukooris käima ja pilli mängima. Selle kõige eelduseks oli muidugi emakeelse hariduse jagamine talupoegadele. Võib isegi öelda, et just baltisakslased olid “süüdi” eestlaste –lätlaste rahvusteadvuse tõusus, seega Eesti ja Läti rahva tekkes. Nii nagu olid nad ka meie teadusele ja kirjandusele alusepanijad.

Kristina Pai

Foto: Mana Kaasik