Posts Tagged ‘Tartu’

Kilde Tartu kohvikuelust


Kohvikud on olnud meie kirjanduslikus elus – ja nimelt Tartus – suure mõjuga asutused, nii et neist mööda minna ei saa. Ja nende arvu ning isegi suuruse poolest oli Tartu Tallinnast niivõrd ees, et viimane alles Vabariigi kestuse teisel poolel oma Feischneri, „Harju” ning „Kultasega” Tartule järele ja ettegi jõudis. Aga selle aja kulutamise poolest, mis Tartus kohvikutes ära raisati, ei pääsenudki Tallinn Tartuga võistlema.

/—/
Tartus mõni mees päris elaski kohvikus, nagu näit. Alle ja rida malehaigeid Werneri tagaruumis; seal taoti shahhi ja matti hommikust õhtuni ja suitsetati end omaenese tubakavingus suitsurääbisteks.
/—/
Ning kohvikuid sigines aina juurde: suurkohvik „Linda”, Werneri vastas omasoodu mahukas kohvisaal Vattmann, siis igavene suitsu- ja suruõhupunkristik, too keldrikordne „Ko-Ko-Ko”, muist suuremaist ja pisemaist rääkimata. Muudkui vali, mine ja vegeteeri.
(Artur Adson „Siuru-Raamat”)

Kohvikud olid meie kirjanduselus suure tähtsusega asutused. „Boheemlaskonnal” kulus suur osa päevast kohvikuis, mõni lausa elas seal. Kohvikus käidi üksteisega kokku saamas, tööde üle nõu pidamas või päevasündmustest lobisemas, malet mängimas, muidugi eelkõige kohvi joomas ja tubakat suitsetamas. Kirjanikud kirjutasid vahel ka mõne följetoni või luuletuse, said uusi ideid, kunstnikud, eriti karikaturistid, joonistasid.
/—/
Veel riikliku iseseisvusaja algul puudus sõna „kohvik”, öeldi „kohvimaja” või „kaffee”, aga varsti tekkis see tarvilik sõna. Artur Adsoni mälestuste järgi olnud sõna arvatavaks loojaks kunstnik Mägi, sest kohvik Werner oli talle teiseks koduks ja sellest oli alati kõnet
(Herbert Salu „Kihutav troika”)

Tartus ei olevat Linde näinud ühtki noormeest, kes seisaks januneva pilguga raamatupoe akna all. „Küll aga nägin ma meie kirjanduslikku noorust hommiku vara kohvikusse minemas, kohvikus istumas, kohvikust ära minemas – kõrtsi, kõrtsist korporatsiooni, korporatsioonist kohvikusse, kohvikust korporatsiooni ehk kõrtsi. /—/ Ei ole sellepärast aluseta tõendus, et on tekkimas kõrtsi esteetika, mis kõiki ja kõike näeb läbi klaasi kohvi (pealegi halva kohvi.)”
(Toomas Haug „Klassikute lahkumine: 25 kirjatööd”)

Kirjanik on kõikide kohvikute külaline. Kord (1937) avastab kohvikupoeet, et tööpäev venib jälle tunni võrra pikemaks, sest uus kohvik avab oma uksed.
Tartus oli 1929. aastal streik kohvihindade tõstmise pärast. Gori tõlgitsusel peab selle tagajärjel kogu eesti rahvas kannatama, sest kirjanik hakkab nüüd kirjutama.
(Eduard Laugaste „Eesti kirjandus karikatuuris”)

Mõni nädal hiljem, vist oli 39-nda aasta aprillikuu juba käes, astusin ennelõunal, loenguteakna ajal, „Wernerist” läbi. Sealt iga päev kord läbi astuda kuulus vähemalt teatud tudengiteringkonnas otsekui kohuslike asjade hulka, ükskõik, kas sinna istuma jäädi või mitte. Enamasti polnud ju istumajäämiseks aega, vaid piirduti sellega, et kiigati üle ukse igasse nelja ruumi sisse. Istumajäämise kavatsust polnud mul tolgi ennelõunal. Tahtsin täita üksnes sissekiikamisrituaali. Möödusin letiruumi klaasseinast, mille taga vanemate daamide maiuskond nelja-viie laua ääres hammustas kohvi juurde linna väidetavasti kõige hõrgumaid napoleoni- ja aleksandri- ja rummi- ja vahukoore- ja mokakooke…
(Jaan Kross „Mesmeri ring”)

„Kuhu, noored sõbrad?” küsis Justus.
Ilma et keegi oleks vastanud, hakkasime Kivisilla poole minema. Enne silda pöördusime vasakule. Õigus, seal on ju „Sinimandria” – kuhu mujale me oleksimegi läinud!
(Bernard Kangro „Emajõgi”)

Möödume raekojast paremalt. Seal on linnaapteek nagu vanastigi ja teisel pool restoran „Võit”, omaaegne söögisaal „Koit”, mida hästi mäletan. Raekoja taga on haljasala suurte majade, kino „Centrali” ja Lossi tänava alguse asemel. Seal nurgal asus kunagi Toomkohvik, kus ma C. H. Malmiga ükskord istusin.
(Bernard Kangro „Tartu”)

Uueturu tänaval asus oma piparkookide poolest kuulus Boeningi kondiitriäri. Sellest mitte väga kaugel Riia tänaval asus Lilli kondiitriäri, kust ema koos minuga oma sõbranna Olli Mathieseni juurde külla minnes alati kooke ostis. Werneri kondiitriäri asus meie korterist ainult mõne sammu kaugusel Jaani tänaval. Sealt ostis ema mulle, kui ma olin hea laps olnud ja tal oli piisavalt raha, portsu vahukoort, mis oli mu suurim soov. Ära süüa ei suutnud ma seda portsu kunagi, selleks oli koort liiga palju.
(Erik Verg „Vaimustuse tiivul”)

Igal juhul oli kohvikus käimine ka nüüd rituaal, mida tuli täita, ja seda võeti küllaltki tõsiselt. Istuti „kohase“ näoga, talvel hõberebase- või naaritsanahast mütsid peas, ja näidati, et oldi olemas. Vahetati muljeid ja klatšiti, joodi kohvi või teed, näksiti saia või kooki.
/—/
Lapsepõlves (vanaemaga linnareisil käies) oli minu jaoks olnud kõige tähtsam kohvik Raekoja platsil asunud nn. pontšikubaar, kus külastajate silme all valmisid rasvas tainarõngad, mida nüüd nimetatakse sõõrikuteks. „Säde“ kohvikut, mis asus peaaegu Raekoja platsi kõrval (praeguse „Zum-zumi“ asemel) külastasid peamiselt õpetajad ja teenistujad.
/—/
Praeguse tuntud hiina restorani „Tsink-plekk-pang“ asemel oli „Tempo“ – allkorrusel dieetsöökla, üleval kohvik, kus ka sai teinekord istutud. Kohvik „Sigma“ asus üsna kõrvalises kohas, enam-vähem Riia maantee ning Filosoofi tänava ristil.
(Mihkel Mutt „Mälestused IV. Kandilised sambad. Ülikool”)

Varasel hommikul oli „Tempos“ kiirete kohvitajate ja saiatajate paik, siit ruttasid läbi juuksurid, müüjad, kontorisekretärid, kogu see naistearmee, kes kella kaheksa-üheksa paiku liinibussidel südalinna vuras. Keskpäeval lõid siin palmide all aega surnuks üliõpilased ja linnanoored…
(Olev Remsu „Musketäride muundumised”)

Aga tähtis ei olnudki alati see, mis toimus auditooriumis, pigem see, mis toimus näiteks ülikooli kohvikus, kui said ühes lauas istuda kas Paul Ariste või Eero Loonega. See oli haridus, suhtlus, vaimsus. Need olid need kuuekümnendad… Me elasime kõigele sellele – Tuhkatriinumäng Vanemuises, Hermaküla, Tooming, luuleõhtud, kunstinäitused – kaasa.
(David Vseviov „Aja vaimud”)

Vaatasime kella ja leidsime, et bussini on aega küll. Enne jõuame näiteks Illegaardis käia. Suundusime sinnapoole, reipalt ja entusiastlikult rääkides kõigest, mida sülg suhu tõi; olime ju saanud püha inimese õnnistuse ja loa teineteist armastada ja teha palju lapsi, või keda sealt just tulemas oli. /—/ Särasilmselt tormasime rõõmsalt õnneliku tuleviku poole, mis kindla peale ootas meid Illegaardis.
(Piret Bristol „Tartu naised” kogumikus „Tartu rahutused”)

Päev varem oli ta avastanud kohviku ühes restaureeritud majas, mis asus vanalinna ääremail, mitte kaugel hotell Barclayst, ja seal oli ta saanud parimat kohvi, mida oli seni Tartus joonud, ehtsat itaalia espressot. See oli endine trükikoda. Keskel seisid lauad ja toolid ja seinte ääres vanad trükimasinad, hoolitsetud muuseumieksponaadid valurauast ja läikivast messingist. Siin trükiti varem Dörpt’sche Zeitungit.
(Ulrich Knellwolf „Tartu-missioon”)

Rohkem Tartu kohta ilukirjanduses ja mälestustes leiad veebilehelt Tartu ilukirjanduses http://teele.luts.ee/

Halliki Jürma

Pilt: Ado Vabbe “Kohvikus” Tartu Kunstimuuseumi lehelt

Advertisements

Meelis Friedenthal „Inglite keel“

„Inimene otsib kõigist asjadest seoseid, igasugusest asjast võib märk saada ja kõik asjad muutuvad tähenduslikuks.“ (lk. 165) Tiina Sulg kirjutas juba keset suve sellest omapärasest raamatust ja seostest, mis tekkisid tal seda lugedes; muusikapalad, mis jäid kummitama; inimesed, kes kerkisid esile minevikust. See raamat on täis allusioone ja illusioone ka minusuguse jaoks – seetõttu ma vist hindangi Friedenthali väga kõrgelt. Teda lugedes loen ma alati rohkem, kui ainult neid konkreetseid sõnu paberil. Tema sõnade taga kerkib esile maailm, mida ainult tema silmad on näinud, ja mida mina saan näha läbi tema silmade-sõnade.

Friedenthali tekst ei ole lineaarne, ja see võib alguses lugejale pisut pelutavalt mõjuda. Ma arvan aga, et sellel võiks olla hoopiski vastupidine mõju – raskused võiksid meelitada, ligi tõmmata, enda kütkesse kätkida. Friedenthal pole muidugi lahti muukimiseks, sa saad ainult vaatamata raskustele pisut saladuseloori kergitada või lukuaugust sisse piiluda, ning mõnikord ongi see parem, kui midagi täielikult mõista. Ühe peategelase Salomoni sõnadega iseloomustaksin ma Friedenthali teksti nii: „Eelkõige tegeleb minu raamat inimese kui terviku, mikro- ja makrokosmose vastavuse küsimusega, mõjutades sealjuures lugeja konstitutsiooni ja valmistades teda ette tõeliseks mõistmiseks, /…/ Ma nimetan seda raamatut ka farmakoniks, ravimiks, mis püüab viia lugejat tagasi algse ühtsuse mõistmiseni, ülendada teda tõelise tarkuse juurde.“ (lk. 81). Täielik ja tõeline mõistmine ei ole siinkohal võrdusmärgiga; täielik mõistmine ei kätke sind loetud tekstiga, vaid on impotentne või infertiilne, sest sellest ei sünni midagi uut ja tähenduslikku, see ei loo juurde midagi võimalikku, pikutades oma ülekaalulises täiuslikkuses, arrogantsuses ja ignorantsuses. Tõeline mõistmine hakkas juba kooruma „Mesilastes“ ja jätkub „Inglite keeles“, „Mesilased“ tegid haigeks ja „Inglite keel“ püüab farmakonina lugejat ravida, ülendada tõelise tarkuse juurde, kuid mitte täielikult sinna veel jõudes.

Esmakordsel lugemisel jäi „Inglite keel“ mulle kaugemaks kui „Mesilased“. Ma ei olnud selle keelega veel harjunud, inglite keel ei olnud veel mõistetav. Peale kolmandat lugemist hakkab juba mõikama. Natukene tunnen end nagu Mirjam (heebreakeelne Maarja) – valgustatud naine, kes ei ole valmis tõeliseks tarkuseks, aga januneb seda; patune ja teadmahimur Eeva.

Friedenthali lugedes janunen ma alati enamat. Ma tunnen, et tegelikult on tal potentsiaali kirjutada „telliskivisid“, ja sealjuures kvaliteetseid, sajandeid vastupidavaid, aga ta hoiab end tagasi. See vaoshoitus võib mõjuda võrgutavalt ainult teatud piirini, mingil hetkel tekib rahutus. Hakkad vaikselt vasakule piiluma. Äkki on seal midagi huvitavamat? Rahuldust pakkuvamat? Sageli pöördun ma tagasi leidmata paremat, aga see, kes on korra eksinud, vääratab varem või hiljem jälle.

Liis Pallon

Nikolai Ivanov “Детство, которого не было”

Николай Иванов „Детство, которого не было» Тарту, «Диалог», 2016

ivanovlapsepovRaamatu autor on sündinud 1929. aastal Novgorodi oblastis talupoja peres. 1946. aastast elab ta Tartus.

Et seda raamatut toimetas tartlane Nadežda Valk, kes ise sai Kultuurkapitali kijanduse sihtkapitali aastapreemia kaks aastat tagasi oma mälestusteraamatu „Seal, kus ma sündisin» („Там, где я родилась” 2014) eest, ei ole juhus.

Nikolai Ivanovi raamat on väga isiklik, väga avameelne. Põhiliselt räägib ta maaelust Novgorodi oblastis Teise Maailmasõja ajal. Raamatut lugedes tulevad esile kaks teemat – nälg ja surm. Kõik see on esitatud nähtuna lapse silmade läbi.

Pärast Esimest maailmasõda algas Novgorodi oblastis nälg ja Nikolai Ivanovi vanemad, kellel oli surnud mitu last, otsustasid kolida Siberisse, kus, nagu räägiti, keegi musta leiba ei söö – ainult valget („…черный хлеб не едят — только булку…» с.7). Kauaks nad sinna jääda ei saanud – käis kodusõda ja pere pidi tulema tagasi Novgorodi oblastisse oma külla. Seal sündisidki loo autor Nikolai ja tema vanem vend Ivan.

Kolmekümndendatel aastatel, kui läks lahti kollektiviseerimine, tuli sellel, kes tahtis ellu jääda, astuda kolhoosi. Valikut ei olnud. Ja jällegi nälg ja rasked ajad.

Siis algas II maailmasõda. Esimestena läksid rindele mehed, siis noored poisid. Külast lahkus ka enamik naisi lastega. Kohapeale jäi umbes kümme peret, kes lootsid sõja metsas üle elada. Kohale jäi ka Nikolai pere – ema, isa ja 12-aastane Nikolai. Vanem vend läks rindele ning hukkus sõja lõpus.

Elu jätkus okupeeritud territooriumil. Kord olid oma sõdurid, kord sakslased.

Ükskord leidsid nad oma majast surnud saksa sõduri ja matsid ta korralikult maha. Kuigi vaenlane, oli ta ikkagi inimene. Emal oli kahju kõigist noorelt hukkunud sõduritest, nii vene kui saksa omadest. Hukkunud Punaarmee sõdurite taskutest võeti dokumendid ja kirjad. Need kirjad saatis Nikolai 1944. aastal adressaatidele ja sai ka hukkunute sugulastelt vastused. Nii said sugulased teada, et nende isad ja /pojad ei ole teadmata kadunud, vaid on hukkunud ja korralikult maetud. Kahjuks ei tea paljud pered tänaseni oma sõjas kadunud lähedaste saatusest.

Nikolaile kingiti õng ja ta hakkas hea meelega kalal käima. Kord tuli tema juurde üks saksalane. See oli 18-aastane saksa noormees, keda kodus ootasid vanemad ja õde. Nad hakkasid juttu ajama, kuna Nikolai oskas natuke saksa keelt. Sellest arenes sõprus, mis kahjuks katkes, kui rinne edasi liikus. Kord, kui külas olid veel sakslased, ilmusid taevasse nõukogude lennukid. Nikolai koos sõpradega hakkas suurest rõõmust hüppama ja karjuma. Nende selja taha oli tulnud sakslane, kes lõi Nikolaid jalaga nii, et too lendas mäest alla. Nikolai jaoks oli see nagu rindel saadud haav ja poiss oli väga uhke.

Siis tuli rahu. Aga sõjast oli jäänud maha väga palju ohtlikke relvi. See oli poiste jaoks väga põnev, kahjuks lõppes üks relvadega mängimine Nikolai sõbra surmaga. Raamatu autor leiab, et sellistes laste surmades on süüdi just täiskasvanud, kes on hõivatud oma sõjapidamisega. See trauma on jäänud hinge tänase päevani. Nikolai mäletab kõike oma noori sõpru, kes hukkusid nii sõja ajal kui hiljem pärast sõda.

1945-1946 olid põua-aastad ja külades jälle nälg. Et päästa Nikolai elu, saatsid ema ja isa poisi kaugete sugulaste juurde Eestisse, Tartusse. Ehk on linnas natuke kergem hinge sees hoida. Ega Tartuski elu kerge ei olnud. Magamiskoht sugulaste juures oli kitsavõitu ja korralikku tööd Nikolail ka ei olnud. Riietega oli olukord kehv, eriti siis, kui tuli sügis ja vihmad. Õnneks leidus häid inimesi, kes püüdsid noorukit abistada ja tasapisi olukord paranes. Nikolai sai elukoha ühiselamusse, ka läks ta õhtukooli õppima. Õppis selgeks tisleri ametit, leidis töökoha ja hakkas ise teenima. Kunagi ei unustanud ta ema ja isa, kes elasid ikka maal ning esimesel võimalusel sõitis ta koju nende juurde, et viia süüa ja raha.

Nii lõpes Nikolai lapsepõlv.

Raamatu eessõnas meenutavad lapselapsed, et kui nad on palunud vanaisa jutustada oma lapsepõlvest ja elust sõja ajal, siis lükkas ta alati seda juttu edasi, lubades kunagi kirjutada nendest aegadest. Nii sündiski see raamat. Paljud, kes need rasked ajad üle elasid, ei taha neist rääkida – liiga valus ja raske. Raamat tuletab meelde, millist hinda pidid maksma need, kes sellel raskel ajal elasid. Tuletama seda meelde kõigile, kes me oleme sündinud ja elanud rahuajal.

“Raamatud ja kunst toovad esile üksikisikute lugusid, selliste inimeste lugusid, kes on samasugused kui me ise. Seetõttu pole lugudest tugevamat relva: ühe inimese loo kaudu võib lugeja samastuda geograafiliselt kaugena tunduvaga ja üksikisiku loo kaudu võib võõrana tunduv saada lähedaseks.”
Sofi Oksanen ” Sinu vaikimine ei kaitse sind”  Enn Soosaarele pühendatud konverentsil 13.02.2017 (Postimehes)

Tamara Kozõreva

Raamatust saab pikemalt lugeda vene keeles siit.

Meelis Friedenthal “Inglite keel”

Meelis Friedenthali uus raamat ei ole täiuslik nagu inglite keel, aga sellest hoolimata on see üks mu viimase aja paremaid lugemiselamusi.

Inglite keel” rõhub üsna tugevalt mälu-pedaalile. Seda nii suurelt ja nähtvalt kui vaikselt ja vihjamisi. Oma võlu on mõlemal variandil. Laia joonega tehtu annab raamatu üldise tooni, vargsi puistatud viidete puhul on nii toredat avastusrõõmu kui kripeldamist, et mida kõike Friedenthal võis raamatusse sisse kirjutada, mida ma ära ei tabanud.

Ühest tabamishetkest sammuke kõrvale mõeldes:

Jätkates nõnda mõneti oma jutustuse “Nerissa” (kogumikus “Terra Fantastica“) temaatikat kirjutab Friedenthal  “Inglite keeles” suures osas raamatu(te)st ja trükikunstist, teksti ja kujunduse seostest, kirjapandu mõjudest ja sügavast huvist raamatu ja raamatuajaloo vastu.

Küllalt olusisel kohal on “Inglite keeles” muusika. Kui ma otsisin raamatute põhjal ja/või mõjul loodud laule, siis sain kokku päris toreda nimekirja, jagamiseks üks üsna teistsugusest raamatust inspiratsiooni saanud ja algsest versioonist hoopis teistsuguse sätungiga laul:

Ma tean Tartu Ülikooli ajaloost üsna vähe, aga just Friedrich Meniusest sattusin ma tudengipõlves seminaritööd tegema ja nii poole raamatu pealt tundus see tegelane kuidagi väga tuttav ette tulema ja nii ei läbenud ma järelsõna lugemisega raamatu lõpuni oodata. Ajalooliselt kaugemad tegelased ja olud tunduvad Friedenthalil kuidagi pisut elusamad ja värvikamad välja tulema kui kaasaegsed ja eks nüüd tuleb mul “Mesilased” ka ikka lugemisplaani võtta.

Laul, mis mul raamatut lugedes kohe meelde tuli ja mis mu meelest võtab suurepäraselt kokku raamatu põhiteemad: ajalugu, keeled, müstika, mälu, seosed, sõna jõud, säilitamispüüd ja edasikandmisel tekkida võivad vead:

(Mitmendal minutil teie aru saite, mis keeles lauldakse?)friedenthalinglitekeel

Pikemalt on raamatust kirjutatud:

Tiina Sulg

Hugo Vaher “Skvotterid”

SkvotteridRaamat on pühendatud Anna Haava skvotteritele. Kes asjast teadlikud, neile pole tarviski rohkem seletada…

Kes aga pole siis: Lugu räägib Tartusse õppima tulnud tudengi iseseisva elu alustamisest. Alustada tuli elamispaiga leidmisest, siis lisandusid sõbrad ja algas üliõpilase elu. Kõik läks nagu muinasjutus — ilus ja hinnalt sobiv üüripind Tähtvere linnaosas, uued tuttavad Pill, Lenno ja Sireli ning vana tuttav Tarvi.

Kõik toredad noored inimesed: Pill oli vegan, Sireli oli loomakaitsja, Lenno ja Tarvi punkarid. Pisut hiljem elu enam nii väga roosiline polnud — selgus, et Tartus tegutsevad skinheadid, mõnus üürikas öeldakse üles ja peakangelane armub ebasobivasse tütarlapsesse Timelisse.

Elupaigaks saab skvotitud maja Vaksali tänava kandis, keerulisemad on suhted tütarlastega, sest vahepeal ilmub välja eelmine sümpaatia Riin ja nüüd peab Hando oma tunnetes selgusele jõudma ja kahe tütarlapse vahel valima. Vürtsi lisab loole asjaolu, et Timelile on silma visanud ka kohalike skinheadide kamba liikmeks olev “rusikad rullis” Riku. Loe ja saad teada, kuidas sündmused edasi arenevad!

Ädu Neemre

Lapsepõlve auhinna nominendid

Laste PegasusTartu linn annab tänavu esmakordselt välja Lapsepõlve auhinna nime kandva kirjandusauhinna, mille laureaadiks saab üks eelmisel aastal laste- või noorsooraamatu üllitanud autor.

Auhinna väljaandmist korraldab Tartu linnaraamatukogu koos mänguasjamuuseumiga. Žürii koosseisus Anti Saar (esimees), Marika Vares, Hanneleele Kaldmaa, Ädu Neemre (linnaraamatukogu) ja Marge Pärnits (mänguasjamuuseum) valis 2014. a ilmunud teoste hulgast valiti välja viis nominenti. Rangeid valikukriteeriumeid rakendamata püüdis žürii hoolitseda selle eest, et auhinnale esitatavad teosed kannaksid endas muuseumile ja raamatukogule kalleid väärtusi: hoolivus ja tähelepanelikkus, lugejasõbralikkus, mängulisus ja heas mõttes traditsioonilisus.

Lapsepõlve auhinna nominendid on: Kairi Look “Peeter, sõpradele Peetrike”, Maris Sööt “Isaga kahekesi”, Juhani Püttsepp “Liulood”, Piret Raud “Mina, emme ja meie igasugused sõbrad” ning Indrek Koff “Koju”. Lapsepõlve auhinna laureaat kuulutatakse välja ning auhind antakse üle raamatu ja roosi päeval, 23. aprillil kell 12 Tartu Mänguasjamuuseumi Teatri Kodus.

Nominentidest lähemalt:

Kairi Look “Peeter, sõpradele Peetrike”

lookpeeterMõnusalt tervikliku looga krutskilik raamat, mis puhub elu sisse paarile pealtnäha tavalisele lasteaiapäevale. Tegutsevad nii ühiskonnas kui ka lastekirjanduses harvemini ette juhtuvad tegelased nagu üksikisa ja meessoost lasteaiakasvataja, kuid see mõjub loomulikult, mitte programmiliselt. Sümpaatselt ja pealetükkimatult on käsitletud perede majandusliku ebavõrdsuse ja laste omavahelise mõõduvõtmise teemat. Raamat võimaldab mõtiskleda ja vestelda väärtuste ja võimalike valikute teemadel: mis on õige, mis vale, mis on sobiv, mis sobimatu, mis on võimalik, mis võimatu. Raamatus on ka piisavalt põnevust, ettearvamatust ja ruumi edasi mõelda, mis kõik veel juhtuda võib. Väga ilus, et teoses on väärtustatud vana raamatut. Lugejagi võiks siit leida innustust minna vanu väärtuslikke raamatuid või mänguasju raamatukokku või muuseumi vaatama.

“Peeter, sõpradele Peetrike” ühendab endas meeldivalt jooned, mida mänguasjamuuseumi ja raamatukogu egiidi all väljaantav auhind võiks eeldada: südamlikkus, muinasjutulisus, väike vigur ja muie suunurgas.

Maris Sööt “Isaga kahekesi”

isaga kaas.inddNagu Kairi Looga raamatus, on siingi esiplaanil isakuju, aga antud juhul pole sel suurt vahet – seda raamatut oleks lapsevanematel, olgu emadel või isadel, lapsega tore koos vaadata, lugeda ja edasi arendada. „Vanemate ja laste kooslugemise raamatuna” pole tegu (üksnes) vahendiga, millega laps üksi oma tuppa või lugemisnurka suunata. Selle asemel saab raamatust inspireeriv sild vanema ja lapse vahel. “Isaga kahekesi” innustab lapsega rääkima, joonistama ja mängima, sest ehkki lugu, mida täht-tähelt ette lugeda, on napp, leidub siin palju, mille üle mõtteid vahetada.

Esiletõstmist väärib Söödi tähelepanu emakeele ammendamatule rikkusele.

Mõnus mängulisus ja fantaasiarikkus on jooned, millega “Isaga kahekesi” kindlalt Lapsepõlve auhinna kandidaadiks kvalifitseerub.

Indrek Koff “Koju” koffkoju

Raamat on tore nii tekstilt kui tervikult: sündmusterohke lugu edeneb ladusalt ning elavad, värvikirevad pildid tekitavad südames sooja tunde ja panevad silmad särama. Üksi koju minemine on teema, millega kõik lapsed ja lapsevanemad kokku puutuvad. Raamatus on seda käsitletud lahedalt ja helgelt. Õpetlik ja ettevaatustunnet sisendav moment saabub alles raamatu lõpus, ning seegi on edasi antud julgustavalt, ilma epistlita. Indrek Koff ei alahinda ega alaväärista väikesi lugejaid. Tema kaasaelamisvõime oma lastelugude kangelastele on haarav ja ehe.

Piret Raud “Mina, emme ja meie igasugused sõbrad”

raudminaemmejaNagu Looga ja Koffi raamatute puhul, on sellegi raamatu peategelaseks väike poiss: Taavi, kes elab koos emaga. Küllap leiab nii mõnigi lugeja juba selles osas sarnaseid jooni peategelasega ja on algusest peale valmis Raua fantaasiaküllaste lugudega kaasa minema. Noore lugeja jaoks on sobiv, et raamat koosneb lühikestest jutukestest. Laps ei väsi, kuid samas võib tekkida lugedes hasart: tahan lugeda veel ja veel …

Iga tegelane Piret Raua raamatus tekitab äratundmisrõõmu, kuid suudab alati üllatada. Tegu on lõbusa, mõtlemapaneva ja mängulise raamatuga meid ümbritsevatest inimestest.
Viimaste lühilugudest koosnevate raamatutega on Piret Raud tõestanud, et tema kujutlusvõimel piire ei ole. Iga lugu sisaldab ootamatuid pöörakuid ning absurdist ja deus ex machina tüüpi lahendustest need lood üksnes võidavad. Ka nii võib, näitab Raud, ja teeb seda veenvalt.

Sarnaselt paljude teiste Raua raamatutega võimendavad siingi üldmuljet autori enda illustratsioonid.

Juhani Püttsepp “Liulood”

puttseppliuloodÜhe lihtsa ja läbiva motiivi kaudu, milleks on liulaskmine, on Juhani Püttsepal õnnestunud luua soe, sõbralik ja hoolivust sisendav tervik. Raamat annab hea võimaluse mõelda selle üle, kuidas kõik elusolendid oma erinevuste kiuste siiski omavahel sarnanevad ja et ümbritsevat maailma maksab tähele panna. Liugu lasta ja mängida armastavad nii lapsed, varesed kui hundikutsikad! Juhani Püttsepa lood on vestetud haaravalt ja põnevalt ning tore ja värviküllane on ka Katrin Ehrlichi pildikeel.

Nagu Püttsepa varasemad teosed, väärtustab ka “Liulugude” raamat looduse mitmekesisust ja kannab meeliavardavat sõnumit selle kohta, et inimlaps pole tingimata maailma naba. On sümpaatne, et selle hoiaku väljendamisel on jäädud diskreetseks ja suudetud hoiduda moraliseerimisest.

Žürii arvamused võttis kokku
Anti Saar

Siegfried von Vegesack “Balti tragöödia”

Siegfried von Vegesacki teos “Balti tragöödia” oli minu jaoks 2014. aasta parim lugemine. “Balti tragöödia” andis edasi palju huvitavaid emotsioone ning avas silmi mineviku kohta. Varasemalt polnud ma baltisaksa eluga kursis, seega oli “Balti tragöödia” lugemine mulle ukseks, mis avas uusi mõtteid.

vegesackbaltitragoodiaRaamat annab edasi baltisakslasest tegelase Aureli elu. See on läbiv vaade ühe noore mehe üleskasvamisest baltisakslasena ning sellest, kuidas ta üritas ennast identifitseerida baltisakslast siin maailmas. Baltisakslased olid Saksamaalt tulnud sakslased, kes nii-öelda koloniseerisid Baltimaad ning jäid siia pidama. Seetõttu arenesid nad Saksamaast eemal, kuid siiski olid suurenisti mõjutatud oma emamaast. Kui Baltimaad kuulusid Venemaa alla, tuli ka mõjutusi sealt poolt.

Aurelil tekib identiteedikriis, ta ei tea enam kuhu baltisakslased kuuluvad. Ideaalis tundsid nad ennast sakslastena, kuid Saksamaal ei peetud neid sakslasteks, vaid pigem vene-sakslasteks. Venelased aga pidasid baltisakslasi sakslasteks, mille tõttu vaadati neid veidikene altkulmu, sest nad erinesid teistes siin elavatest rahvastest ning nad olid valitseval positsioonil. Samamoodi suhtus ka alamrahvas baltisakslastesse kui sakslastesse. Kuid baltisakslasest Aureli jaoks polnud enese liigitamine niivõrd lihtne kui teiste osapoolte jaoks. Aurelit töödeldi juba väiksest peale eristama inimesi sotsiaalstesse kihtidesse. Alamrahvas oli nii-öelda teisel pool klaasseina, mis hoidis neid aadlikest eemal. Sellisest jaotusest ei saanud Aurel väikese poisina aru, sest tema jaoks olid nad samasugused inimesed nagu tema isegi. Kuid mida aeg edasi, seda rohkem ta hakkas mõistma klaasseina tähendust.

vegesacknoorenaKriisi küüsis olev Aurel pidi taluma pidevalt eristamist. Ta oli oma perekonna noorim poeg ning rohkem omaette kui vendadega, kes lävisid omavahel. Aurelil tekkisid raamatu vältel sidemed erinevate tegelastega, kellest ta siiski pidi ilma jääma. Teda kimbatas pidev ebaõnn, sest ta jäeti alatasa üksinda. Mulle näib, et elu oli natukene liiga karm ja ebaõiglane tema suhtes, kuid raamatu puhul oli see kindlasti vajalik, et peategelast edasi arendada. Selline ebaõnn inimeste kaotamise tõttu tegi Aurelist tugevama ja huvitavama karakteri. Tema soov saada aru enda kohast siin maailmas viis teda edasi. See soov sütitas teda arenema inimesena, saada targemaks, et mõista lõppude lõpuks oma olemasolu eesmärki.

Selleks, et ravida oma identiteedi probleeme püüdis Aurel leida kuuluvustunnet. Seda otsis ta erinevail viisil, nagu näiteks astus ta ülikoolis olles korporatsiooni. Seda tegi ta teiste lähedaste eeskujul ning arvas olevat õige ja prestiižikas. See on mõistev samm, sest Aurel oli väiksest peale soovinud leida enda tähtsust ning korporatsioonis aset leiduv vendlus pakkus talle mõningast rahulolu, kuid see siiski polnud täielik. Samamoodi käis Aurel ennast Saksamaal leidmas nägemaks seda, kuidas tõelised sakslased elavad. Ta tahtis tunda saksa elu enda ümber, kuid see muutus hoopis negatiivseks kogemuseks. Nimelt sakslased ei defineerinud teda sakslasena, vaid nägid teda kui vene-saksa segu. Selline arvamus oli Aureli jaoks valus löök, sest ta oli alati hoidnud Saksamaa poole ja üritanud olla sakslane. Kolmandaks näiteks Aureli kuuluvustunde rahuldamisvajadusest võiks olla tema astumine sõjaväkke. Ta tahtis võidelda, kuid ta jäi pidevalt eemale sõjateenistusest, sest ta polnud kõlbulik. Siiski hiljem sai ta sõduriks, mis pidi rahuldama tema vajadust kuuluda nii-öelda kangelaste sekka. Ta tahtis anda panuse oma kodumaa vabastamiseks ning sellega tõestada, et ta pole kasutu erak.

baltischetragodie“Balti tragöödia” kajastab ka väga hästi alamrahva elu ning nende suhet aadlikega. Aureli vaatepunkti läbi sai näha lätlasi (ja ka väheselt mainitud eestlasi) teise nurga alt. Tavaliselt neis ajaloolistes teostes, mida ma varem olen lugenud, on lähtutud talupoegade või teenijate kogemustest, kuid nüüd oli see vastupidine. Selline vaatepunkt pani mõistma seda, miks ei sallitud nii väga talupoegi ja miks koheldi neid nõnda halvasti. Aadlikud olid vägagi paranoilised ja üleolevad, mistõttu oli nende jaoks tähtis omada kontrolli enda alluvate üle. Talupoegi peeti salalikeks, kurjadeks ja rumalateks inimesteks, keda ei saanud usaldada. Neid pidi taltsutama nagu loomi, mistõttu tekkiski ilmne vastasseis alamrahva ja ülemrahva vahel. Kui teoses algas revolutsioon, siis kohemaid hakati mõisaid rüüstama ja aadlikke tapma. Seda ilmselt seetõttu, et valada välja enda sees elanud vimma, mis nii pikka aega oli alamrahvas elanud.

Kui tuua võrdluseks eesti kirjaniku Eduard Vilde teose “Mahtra sõda”, mis kajastas sarnaselt aadlite ja alamrahva elu, siis seal on lähtutud rohkem talupoja elust. Kuna mul oli ideaalne võimalus lugeda neid raamatuid kõrvuti, siis see andis palju rohkem juurde. Ühes teoses näed sa elu läbi talupoja silmade ja teises teoses läbi aadliku silmade. Seetõttu tekkis olukord, kus sai mõista mõlemaid pooli ning analüüsida nende käitumist. Olgugi, et ajaliselt olid need raamatud üksteisest natukene eraldi. Mahtra sõda käsitles 19. sajandi keskpaika ja “Balti tragöödia” oli rohkem 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguses. Seda paremini tekkis selline ajaline joon, mida jälgida. Kuna ühes teoses oldi alles vabanetud pärisorjusest, aga teises teoses oli juba talupoeg saanud mõnda aega vabam olla.

siegfried-von-vegesackSeega nähti eestlasi, lätlasi ja ka venelasi kui võõraid, kes ohustasid nende kodu. Aurel kartis, et võõrad võtavad ta kodu ära, mistõttu ta tundis sisimas viha nende võõraste vastu. Samas on paradoksaalne see, et kõik teenijad olid valdavalt lätlased, kellega Aurelil olid sügavad sidemed. Ta oli ju nendega koos üles kasvanud ja võtnud neid kui osa perekonnast. Selline käitumine näitab peategelase ebaküpsust ja temas keevat segadust, mis koos identiteedi problemaatikaga viib teda raamatus edasi. Selline sisemine võitlus tegigi lugemise väga huvitavaks, sest see andis edasi nii palju emotsioone ja aitas mõista peategelast ning tema nii-öelda piina. See piin lisas Aureli karakterile põnevust juurde ja andis täielikuma lugemiskogemuse.

“Balti tragöödia” on suurepärane teos aitamaks inimestel näha minevikku teisest vaatenurgast. Aurel on väga hea peategelane, kelle silmade läbi saab seda teekonda näha. Teoses esinevad identiteedi probleemid ja vastandumised võiksid olla abiks ka meie tänapäeva elus esinevatele olukordadele, kus me ei mõista mõne teise rahvuse käitumisviisi. Kasvõi saab näiteks tuua venelaste olukorra praeguses Eestis, kus nad on sarnaselt jäänud kahe maailma vahele nagu teoses oldi Venemaa ja Saksamaa vahel. Seetõttu on “Balti tragöödia” andnud mulle uusi viise ja lähenemismeetodeid, et mõista vähemusrahvuste olukorda võõral pinnal. Siit võib järeldada, et “Balti tragöödia” on kui ajalooline õppetund, mis tuleb igale lugejale kasuks.

Kaspar Kärner
Tartu Ülikooli üliõpilane

Noore Siegfried von Vegesacki pilt on pärit riigiarhiivi lehelt,
vanem pilt Vegesackide suguvõsa lehelt.