Lugemissoovitused 9. aprillil 2024 — Johanna Ross ja Jaak Tomberg

Nagu ikka raamatukogu sünnipäevanädalal oli ka seekord kavas lugemissoovituste jagamine. 9. aprillil soovitasid kohvitoas raamatuid ajakirja “Keel ja Kirjandus” peatoimetaja Johanna Ross ja Tartu ülikooli kultuuriteaduste instituudi asejuhataja Jaak Tomberg. Nad leppisid kokku teha seda vaheldumisi ja sama ülesehitust järgib ka see kirjutis.

Johanna Ross ütles alustuseks, et raamatute valimine oli raske, nagu võiski arvata ja ta polnud päris kindel, kas peaks töö ja lõbu lahus hoidma või mitte – milline väljaütlemine annab suurepärase võimaluse alustada tutvustamist Nina Lykke teosest „Ega me siin lõbu pärast ole” ja mõtiskleda selle üle, kas #metoo perspektiivist saabki seda lugu avada ainult naiskirjanik.

Jaak Tomberg räägib vahele suurepärasest filmist „Tár”, milles Cate Blanchett kehastab heliloojat ja dirigenti Lydia Tári, kes ahistajaks osutub. Tomberg võtab järgmisena tutvustada Carolina Pihelgase „Vaadates ööd”, mis artikuleerib tema jaoks ajalootraumasid esivanematelt. Erinevate põlvkondade, kes ei puutugi nii palju kokku, jutustajate läbi kirjutatud lugu, milles on suured tühikud ja suure pildi peab lugeja ise kokku panema. Lugedes on kogu aeg tunda, et see on luuletaja kirjutatud raamat.

Johanna Ross võtab järgmisena ette Triinu Tamme tõlgitud Nancy Hustoni „Murrangujooned” ja iseloomustab autorit „krehvtise Kanada feministina”, tema kohta öeldakse kõikjal Kanada kirjanik, ehkki ta elab juba aastakümneid Pariisis. „Murrangujoontes” jutustatakse perekonnalugu läbi nelja põlvkonna, eriliseks teeb raamatu see, et kõik lood jutustatakse kuueaastase lapse pilgu läbi. Romaan sai 2006. aastal Prantsusmaal maineka kirjandusauhinna Prix Femina.

Jaak Tomberg võtab järgmiseks tutvustada Mirjam Parve luulekogu „Varjukeha”, milles autor „annab ainulisele häälele olemise õiguse”. On olemas need, kes teavad, kuidas peab elama, ja need, kes sellega sõdivad, kuid luuletaja tahab, et ka teistel, kõigil eluviisidel oleks võimalus.

Johanna Ross soovitab järgmisena oma pinginaabri raamatut: Triin Talk on kirjutanud 2021. aasta romaanivõistlusel Postimehe eriauhinna pälvinud „Auhind õigesti elatud elu eest”. Ühe elu viis varianti pole küll mingi keerukas ja raske lugemine, pigem humoorikas, kuid esitab kõigis küsimusi valikute kohta, keskkonna kohta. Tahaks eriti noortele soovitada ja nende arvamust kuulda.

Jaak Tomberg toob esile Tõnis Vilu, keda palju seostatakse vaimse tervise kajastamisega, kuid kelle luulekogud on kõik väga erinevad. Luulekogu „Ilma” on harukordne näide sellest, et ulmet saab kirjutada luule vormis (varasemast on muidugi olemas ka Uku Masing). Selles luulekogus jälgib lugeja ühe ränduri teekonda postapokalüptilises maailmas, mis on inimestest tühi.

Johanna Ross tegeleb praegu 1960. ja 70. aastate noortekirjandusega, eriti tüdrukutele mõelduga ja loeb taustaks ka tõlketeoseid sellest ajast. Aleksandra Brušteini „Tee viib kaugusse” on tegelikult mälestusteraamat, Leedu juutide perekonna lugu 20. sajandi alguse Vilniuses. Perekond on pigem kõrgemast klassist, isa on arst, tütar õpib koos aadlineidudega. Tegelasi on palju ja nad on kujutatud väga nüansirohkelt ja -tundlikult, ka ebameeldivatel tegelastel on inimestena oma koht. See oli väga ootamatu lugemiselamus, sellest ka soovitus – 1964. aastal sarjas „Noorus ja maailm” ilmunud raamat ei pruugi muidu ette sattuda.

Jaak Tomberg tutvustab Hari Kunzru (loodetavasti vaid „seni veel” eesti keelde tõlkimata) raamatut „Red pill”. See on Brexiti-järgne ja Trumpi-aegne romaan keskeakriisis New Yorgi kirjanikust, kes läheb loomemajja Wannsee ääres, leides, et seal on ette nähtud kirjutada kõigil ühes ruumis ja kõigi silme all – igaüks võib igal hetkel ükskõik kelle töösse sekkuda ja kommenteerida. Kannatlikult eri tasanditest ehitatud raamatus on juttu veel natsidest, noorelt enesetapu sooritanud saksa romantikust Heinrich von Kleistist, kelle haud asub läheduses, ja paljust muust.

Johanna Ross võtab viimasena kätte Tove Ditlevseni „Kopenhaageni triloogia : Lapsepõlv. Noorus. Sõltuvus”. Tegemist on eluloolise raamatuga ja see on väga hoolikalt kureeritud elulugu, arvaku lugeja mis tahes. Raamatus on nii teemasid kui stiili ja see on lugu inimese pääsemisest oma lapsepõlvest. Ditlevsen oli ka luuletaja.

Jaak Tombergi viimane tutvustatav raamat on Maarja Pärtna „Elav linn”. Tomberg on palju uurinud keskkonnateemasid ulmekirjanduses, need on enamasti olnud paksud raamatud. Väikeste laste isana, kellel lugemisaega napib, hakkas teda huvitama, mida suudavad lühivormid. Pärtna proosaluules algab kõik konkreetsest kohast – Tartu kui puhas loodus – ja keeletundlikkusest, mis süvendab liigirikkust.

 

Kaja Kleimann

Raamatukoguhoidjad soovitavad eesti kirjanduse päeval Tartu kirjandust

30. jaanuar on eesti kirjanduse päev. 2024. aasta on Tartu kultuuripealinna aasta. Sel puhul on Tartu Linnaraamatukogus fookuses Tartu kirjandus.

 

Mis on see Tartu kirjandus, selle pidi iga soovitaja enda jaoks ise lahti mõtestama ja vaid endale põhjendama. Seda vabam ja rikkam see soovitusnimekiri sai :)

Selle nimekirja põhjal on kõige-kõige tartusemad kirjanikud Mehis Heinsaar ja Lauri Räpp. Väga tartused kirjanikud on Lauri Sommer, Indrek Hargla ja Jaak Juske. Järgmine sats on Enriko Talvistu, Ove Maidla, Juhan Voolaid, Kai Aareleid, Meelis Friedenthal ja Mika Keränen. Kolme mainimisega on esindatud Aare Olander, Bernard Kangro, Hillar Palamets, Jaan Kaplinski, Joel Jans, Mati Unt, Mihkel Mutt, Siiri Laidla, Urmas Vadi. Igati tore seltskond :)

Kogu nimekiri on ka mõnusalt kirju ja vahvaid taastutvusi ja/või uusi avastusi täis. On nii romaane kui ajalugu; mälestusi, ulmet, luulet; pildirikkust ja lastejutte. Tartu on neis kõigis nii või teisiti olemas. Ja Tartut on nii paljudes raamatutes, mis siit nimekirjast välja jäid, aga siia said antud hetke lemmikud.

Kogu nimekiri:

„Eesti nõid”
„Juhtumised Pahura Jumala baaris”
„Kalifaadi viirastused”
„Kollane maja : oodatud kõik, kes armund Supilinna”
„Puudutus”
„Tartu 950”
„Tartu kunstis : siin me elame” (2 korda)
„Tartu on unenägu”
„Tartu toomkirik: Kateraal. Raamatukogu. Muuseum” (3 korda)
„Tartu ülikool luules”
Aare Olander „Tartu kadunud vaated” (3 korda)
Aili Paju „Betti, kibuvits õitseb”
Aili Paju „Minu ülikool : väljavõtteid päevikust aastatel 1963-1993”
Andrus Kasemaa „Leskede kadunud maailm”
Anton Hansen Tammsaare „Tõde ja õigus” II raamat
Bernard Kangro „Jäälätted” (2 korda)
Bernard Kangro „Tartu”
Betti Alver „Korallid Emajões”
Carolina Pihelgas „Tuul polnud enam kellegi vastu”
Carolina Pihelgas „Valgus kivi sees”
Dr Bertram „Kolm Tartu balli”
Edgar Mattisen „Tartu Rahu”
Elke Unt „Kirikurott Luteerius ja tema sõbrad”
Enriko Talvistu, Ove Maidla „Tartu mustrid”
Enriko Talvistu, Ove Maidla „Tartu pargid ja puiesteed”
Enriko Talvistu, Ove Maidla „Tartu tagahoovid”
Enriko Talvistu, Ove Maidla „Tartu villad”
Erakkond „Harakkiri”
Erkki Koort „Veritasu Tartus”
Faddei Bulgarin „Kirjad Karlova mõisast”
Heiki Valk „Supilinn minu elus”
Heino Kiik „Mind armastab jaapanlanna”
Hillar Palamets „Lugusid toonasest Tartust” (2 korda)
Hillar Palamets „Lugusid vanast Tiigist”
Indrek Hargla „French ja Koulu Tarbatus”
Indrek Hargla „French ja Koulu”
Indrek Hargla „Heade mõrvade linn” (3 korda)
Indrek Hirv „Toomemägi on Emajõgi” (2 korda)
Inga Lunge „Minu Karlova” (2 korda)
Jaak Juske „Lood unustatud Tartust” (3 korda)
Jaak Juske „Tartu olulised hävinud ehitised”
Jaak Juske „Tartu saladuste mägi”
Jaan Kaplinski „Isale”
Jaan Kaplinski „Seesama jõgi”
Jaan Kaplinski „Vaimu paik”
Jelena Skulskaja „Marmorluik”
Joel Jans „Ajudraiver” (3 korda)
Joosep Vesselov „Linna laul”
Juhan Voolaid „Eesti tänapäevased muinasjutud”
Juhan Voolaid „Hokimängija Tartu linnamüüril”
Juhan Voolaid „Tartu 1971-1983”
Juhan Voolaid „Tartu õuduskaupmees”
Juta Kivimäe „Suur tuba”
Kai Aareleid „Linnade põletamine” (2 korda)
Kai Aareleid „Vaikne ookean”
Kai Aareleid „Vene veri”
Kersti Merilaas „Antud ja võetud”
Klaus Modick „Keyserlingi saladus”
Kristi Piiper „Salapaha”
Kristin Kongi „Kuningas Toti ja Dorpati tulelinn” (2 korda)
Lauri Räpp „Linn on minu: Tartu tahavaatepeeglis” (4 korda)
Lauri Räpp „Minu Tartu” (2 korda)
Lauri Sommer „Kolm yksiklast”
Lauri Sommer „Toome tuled” (4 korda)
Leelo Tungal „Neitsi Maarja neli päeva”
Lehte Hainsalu „Kukelokuti”
Liina Pihlak „Elu puu”
Loone Ots „Armastus” (2 korda)
Mai Levin „Kujutav kunst Tartus 1960.ndatel aastatel”
Maimu Berg „Meie hingede võlad”
Malev Toom „Oleme Tartust. Fotoportreid tartlastest”
Manfred Kalmsten „Raske vihm”
Mann Loper „Algus pärast lõppu”
Margit Mõistlik „On raske vaikida ja laulda mul : raamat Artur Alliksaare elust”
Mari Vallisoo „Mälestusi maailmast : 1966-2013”
Mart Kivastik „Taevatrepp” (2 korda)
Mati Unt „Hüvasti, kollane kass” (3 korda)
Meelis Friedenthal „Inglite keel”
Meelis Friedenthal „Kõik äratatakse ellu” (2 korda)
Meelis Friedenthal „Mesilased”
Meelis Kraft „Tiuhkamäe”
Mehis Heinsaar „Kadunud hõim” (3 korda)
Mehis Heinsaar „Ööpäevik” (2 korda)
Mehis Heinsaar „Ülikond”
Merca „Hele häärber”
Merika Reiljan „Anakronett”
Merle Sild „Karlova pruudid” (2 korda)
Mihkel Mutt „Fabiani õpilane”
Mihkel Mutt „Kandilised sambad”
Mihkel Mutt „Mälestused”
Mika Keränen „Jõmmu”
Mika Keränen „Minu Supilinn”
Mika Keränen „Vanemuise väits”
Mika Keränene „Varastatud oranž jalgratas”
Olev Remsu „Musketäride muundumised”
Olev Remsu „Supilinna poisid”
Oskar Luts „Tagahoovis”
Paavo Matsin „Kongo tango”
Peeter Sauter „Ära jäta mind rahule”
Piret Põldver „Hoog”
Raul Oreškin „Kui ma vananen”
Sass Henno „Mereröövlimäng”
Sass Henno „Mina olin siin. Esimene arest”
Siegfried von Vegesack „Jaschka ja Janne” (2 korda)
Siiri Laidla „Toometondu” (3 korda)
Silvia Urgas „Siht/koht”
Tarmu Kurm „Kahe matuse vahel”
Tiit Veeber „Tulest tulnud”
Toomas Taul „Tuba 116”
Tõnu Raid „Tartu ajaloolistel linnaplaanidel 1600-2010”
Ulrich Knellwolf „Tartu-Missioon”
Urmas Vadi „Elu mõttetusest”
Urmas Vadi „Tagasi Eestisse”
Urmas Vadi „Tartu Vaimu saladus!”

Ago Pärtelpoeg, Aimi Tedresalu, Anni Piits-Jamnik, Anu Amor-Narits, Elle Kasemets, Eve Pormeister, Halliki Jürma,
Irina Möldre, Kadri Rohi, Kaie Prangel, Kaja Kleimann, Kirsti Läänesaar, Klaari Tamm, Kristiina Selli-Tupits,
Kristin Tohvre, Kristina Pai, Laura Loolaid, Liisa Jaakson, Linda Jahilo, Luule Ahu, Mai Põldaas, Mairi Tempel,
Maret Lukken, Marko Sillastu, Reesi Pikk, Sirje Suun, Tiina Sulg, Tiina Tarik, Triin England, Ülle Nemvalts

Indrek Hargla “Heade mõrvade linn. Kolm mõrvalugu Tartust”

Kokku kolm juttu. Päris toredat juttu.

Mulle tundus, et esimene lugu “Mõrv Ulmeühingu aastakoosolekul” sai tõuke mingist päriselu sündmusest, mis kirjanikul karva turri ajas ning asi sai alguse iroonitsemisest, aga siis mingil hetkel võttis lugu üle ja mingi kogus iroonitsemist jäi küll sisse, aga see muutus sujuvalt maailmaehituseks ja mõneks kõrvaldetailiks, peajooneks sai ja jäi mõrvalugu. Kumb kumma järgi rohkem kohanes — krimi selle pahupidi pööratud maailmaga või veider maailma krimilooga — ma ei oskagi öelda, aga mu meelest said nad omavahel kenasti hakkama.

Teine lugu “Mõrv “Reaktori” toimetuses” oli natuke proovitöö moodi, et täitsa lahe maailm sai välja mõeldud, kas see nüüd mõne teise looga ka toimiks. Toimis küll. Mitte just väga sujuvalt, aga keskeltläbi huvitavalt.

Kolmas lugu “Mõrv Mänguasjamuuseumis” oli mu meelest kogumiku parim lugu. Autorile olid selle maailma mängureeglid kuidagi koduseks saanud ning mõtteuperpalle aina lisandus, samuti kumas läbi kindlus, kuidas ses maailmas toimetada, ja teadmine, et see maailm töötab tema käes nii nagu vaja. Mu meelest sobivad Harglale sellised natuke pikemad lood paremini, tal on tahtmist (ja ka oskust) vahele natuke pajatada ja lühiloos tunduks see liiglihana, pikemas loos mõnel puhul vajaliku pingeleevenduskohana. Krimi ja tuleviku-Tartu pinged olid siin loos mu meelest rohkem krimi poole kaldu. Või oli see maailm mulle ka lugejana juba nii koduseks saanud, et ma ei pannud enam väga tähele, kui pöörased need tuleviku-Tartu lisandused olid. Uurija Lauras leidsin vihjeid Laura Loolaiu loomingule, see võis ka ainult minu peas tekkinud seos olla, aga oli kuidas oli, see karakter oli mulle sümpaatne. 

Igatahes sai Hargla mu konksu otsa ja enne lahti ei lasknud, kui raamat läbi.

Ma arvan, et selliseid Tartu mõrvalugusid võiks vähemalt teine raamatutäis veel tulla.

Tiina Sulg

110 aastat tagasi ehk aastal 1913 Tartus

Kaja Kleimann, Annika Hramov, Valentina Brovina, Halliki Jürma, Laura Loolaid, Klaari Tamm

Luguleegu — Tartu linnaraamatukogu kirjandusega linnaruumis

Raamatukoguhoidjate kongressiks valminud „Luguleegu: Tartu linnaraamatukogu kirjandusega linnaruumis” tutvustab erinevaid viise, kuidas oleme teinud kirjandust Tartus nähtavaks läbi paikade, kirjanike, linnaruumi märkide ja tartlaste. Selles tegevuses on lisaks raamatukogutööle kaasamist ja koostöös osalemist teiste Tartule oluliste isikute või asutustega. Püüame selles tegevuses leida järjest erinevaid ja uusi väljundeid. Laiemalt on see töö kokku võetav juba vanast ajast tuttava sõnaga kodulugu, kuigi veidi uues kuues.
Proovige lugeda ka nii, et loete ainult rasvast teksti :)
Halliki Jürma ja Tiina Sulg

Lauri Sommer „Toome tuled“

Hea lugeja, kui oled seisatanud, käes Lauri Sommeri raamat „Toome tuled“, ja mõtled, kas lugeda või mitte lugeda, siis soovitan lugeda.

Olen sünnilt tartlane, lisaks ajaloolane, ning mind on alati paelunud lood kodulinnast – alates teadusartiklitest kuni luuleni. Lauri Sommeri raamatus on need kõik üheks saanud.

Ma olen ka heitlik lugeja, korraga mitu raamatut voodi kõrval kuhjas. Ning ka ühte raamatut ei suuda enam korraga kaanest kaaneni lugeda. „Toome tuled“ võtad kätte, kuskilt keskelt lahti ja jäädki lugema. Mõte jääb sõnadesse kinni ning korraga pole see enam oluline, on’s see uni või tõsi.

„Toomes on rohkem, kui keegi kätte saab.“

Nii on. Nii on see terve Tartu ja ka selle raamatuga. Rändama võib jäädagi, nii ühes kui teises.

Õigupoolest on mul kaks kodulinna – Tartu ja Tokyo, sest kuskil mujal pole ma nii pikalt elanud. Mõlemad on olnud mulle pidepunktiks ja asupaigaks. Mõista olen üritanud mõlemaid. Ja seda südantsoojendavam on leida Tartu raamatust mõtteid kodusest Jaapanist – suisa ülevaateid jaapani kirjandusest.

„Kõik nad on ju võrreldamatud. Aga kui praegu, neljakymne yheksanda eluaasta kynnisel mõeda, siis tundub, et…“

Tundub, et olen leidnud midagi tuttavat, aga igavikulist, uut ning seniteadmatut.

Ene Selart
ajakirjanduse ajaloo nooremlektor TÜ Ühiskonnateaduste instituudis ja Jaapani ajaloo ainekursuse õpetaja

Mart Kivastik “Taevatrepp”

TAEVATREPP ehk kuidas meid kõiki ajateenistusse värvati

 

Aeg ja elu on justkui kaksikud, ühe mündi kaks külge, elamise kestust nimetatakse ju ka eluajaks. Aga kas elul ilma ajata on ka väärtust?

Tartu linnakirjanik Kivastik on öelnud: “Lõppude lõpuks ei pea elu kohutavalt pikk olema, aga ta peab olema elu!” Punkt. Siinkohal võikski lõpetada kirjutamise Mart Kivastiku teosest “Taevatrepp”, panna Led Zeppelini “Stairway to Heaven” mängima ja hakata lugema Juhan Viidingu luulet. “Mis on see inimese osa siin laias ilmas? End mitte ära magada. Pea seda silmas”.

Hilises keskeas mees, eelarvestaja Uu hakkab endalt küsima, kas ta sellist elu tahtiski. Päevast päeva sama rutiin, ei mingeid pöördeid ega pöörasust, ei tee midagi päriselt ja alustad kogu aeg üha uute objektidega. Naisega tülisid pole, koer on ka liiga mõistev, poeg on nagunii kogu aeg kõrvaklappides. Mis elu see kah on, lapsepõlves olid ikka teistsugused unistused ja ettekujutused. Tahaks ära.

Siinkohal vahetab autor registrit, ronib taevatrepile ja toob mängu kosmose. Kuuldused kohe-kohe Päikese orbiidile tiirlema saadetavast James Webbi teleskoobist inspireerivad, sest võimaldavad seninägematut ajarändu, näha Algusesse.

Uu kaobki lapsepõlve, 1970te Tartusse, kus vahetatakse vinüüle, loetakse Musketäre, kantakse 38 cm laiuseid teksasid, kakeldakse venelastega ja sõidetakse rattaga. Seal lapsepõlves on nii mõnus, et sinna tahakski jääda. Tartlasele absoluutselt kohustuslik lugemine.

Peategelane võib kogu loos olla ka Aeg. Ajaga on kõigil mingi suhe. Mõne jaoks on sellel peamiselt majanduslik väärtus, “aeg on raha”. Teisel “parandab aeg haavad”, mõnel “annab arutust”, mõni lööb hoopis ise “aega surnuks” või “trotsib aega”. Igal juhul on meil tänapäeval kellad ja aja mõõtmine ning võidujooks ajaga käib lakkamatult. Pentsik sõna on “ajateenistus”. Miks küll sai aeg sõduriõppe puhul määravamaks kui näiteks kaitse või rahu teenimine? Aga kuna aeg on tänapäeval luksuslikult kallis ja sellisena kõigi tähelepanu keskpunktis, siis oleme hoopis – olenemata soost – ajateenistusse sattunud. Aega orjama, omaenda loodud rattas pöörlema.

Aga aega ei pruugi üldse olemas olla, väidavad mõned filosoofid. Vanasti polnud ju kellasidki, kogu ajataju käis looduse rütmi järgi. Kui aeg isegi on olemas, siis voolab ta igaühe jaoks tunnetuslikult ja olenevalt asukohast erinevalt. Igal juhul on ta suhteline, mitte absoluutne, seda taipas juba Einstein.

Milleks siis üldse vananemisele mõelda, kui loeb see, mis ajaga väärtust ei kaota? Ja kas mõte on siis elul, millel on mingi laiem, taevatrepilt vaadeldav tähendus?

P.S. James Webbi teleskoop õnnestus 2021. aastal tegelikult ka kosmosesse lasta. Aja muundumine on juba alanud.

Kristel Kalda
Lugemisklubi „Trükimust ja pool pokaali” eestvedaja

10 raamatut — Kadri Rohi

1. Aino Pervik “Väikesed vigurijutud“

Puhas kuld! Täpilugu, lammas ja sammal, puupea ja tainapea ja paljud teised toredad mängulised keele- ja mõtteuperpalle tegevad lood. Neid vigurjutte sai lapsepõlves sagedasti ka väikeselt vinüülplaadilt (Helle Kuninga, Jüri Vlassovi ja Mihkel Smeljanski ilmekas esituses) kuulatud ja ikka imestasin, et kuidas on võimalik nii huvitavalt trikitades jutte luua.

.

2. Jaan Vahtra “Metsajärv“

Peamiselt kunstnikuna tuntud Jaan Vahtra (1882-1947) oli ka andekas kirjanik. Selles kogus on palju toredaid rahvapärimusest ja lapsepõlvemälestustest inspireeritud jutustusi, mis olid meeldejäävaks esmatutvuseks Lõuna-Eesti meelelaadi ja kohavaimuga.

.

.

3. Fr. R. Kreutzwald “Eesti rahva ennemuistsed jutud“

Ehkki Euroopa paljudest muinasjuttudest kokku lapitud ja mugandatud, on see siiski paeluv lugemine, lisaks lummavad Günther Reindorffi filigraanselt väljatöötatud illustratsioonid. Lõpus on ka ports põnevaid kohamuistendeid (“Vinguv jalaluu” jt.). Võib-olla mõjuvad tema jutud ka seetõttu kodusemalt, et mul on Kreutzwaldiga oma seos: temanimeline tänav on kohe mu lapsepõlvekodu kõrval, ning tema nimi (ja seeläbi kaudselt ka tema loodud raamatumaailm) kogu aeg silma all. Lõbus, et nüüdki paistab raamatukogu aknast Kreutzwald — tema mälestuskuju Emajõe ääres.

.

4. Artur Bloch “Murphy seadus ja teisi põhjusi, miks asjad untsu lähevad” (LR 1982/40)

Lapsena isa raamaturiiulist näpatud raamat köitis tähelepanu eelkõige oma ebatavalise pealkirja ja nõukogude perioodile ebahariliku, autori kontaktse ja lõbustatud portreega esikaanel, samuti seesolevate Loomingu Raamatukogu kohta ebatüüpiliste ning rohkete karikatuuridega. Sisu siis niiväga ei kõnetanudki, tundus lihtsalt üks pingutatud vaimukuste paraad. Ent vanemaks saades ja üha uuesti üle lugedes on ilmselge, et autor on kenasti elutõdesid üles loetlenud 🙂 Meeldib tema irooniline ja tögav stiil. Igapäevaeluski kasutan aeg-ajalt väljendit “Aga see on ju Murphy seadus!”, eriti kui miski asi võtab arvatust kauem aega. Üldiselt tundubki, et autori must huumor passib hästi kokku eestlasliku naljasoonega. Klassika: “Teine järjekord liigub kiiremini” või “Selle, mida te otsite, leiate te alati viimasest kohast, kuhu te vaatate”.

.

5. Gerald Durrell “Minu pere ja muud loomad“

Üks suur lemmik, arvatavasti olen seda üle lugenud rohkem kui ühtki teist raamatut. See on ühtaegu nii reisikiri, huumoriklassika kui põhjalik looduseksursioon. Ei tüdi Durrelli viisist vaadelda ja kirjeldada loomi kui inimesi ja inimesi kui loomaliike, nende vahel on hulgaliselt rikkalikke looduskirjeldusi Kreeka lopsakast loodusest. Võrratu!

.

.

Jules Verne “Saladuslik saar“

Väärt lugemiselamus nii lapsena kui täiskasvanuna, mõlemal korral on lummanud peategelaste lõpmatu tarmukus ja leidlikkus — pole sõna otseses mõttes mingit probleemi, mida nad ei suuda asustamata saarel lahendada, jõudes lõpuks isegi telegraafi ehitamiseni. Loogiline, et taolise raamatu kirjutamise (1875) taust on 19. saj. lõpu teaduslik-tehniline edulugu, mil miski ei tundunud võimatu ja kõikvõimalikke avastusi tuli järjest hooga juurde.
Vulkaanipurske tõttu on saare lõpp lausa apokalüptiline, aga uskumatul kombel õnnestub saare-elanikel sealt pääseda, kusjuures see ei mõju isegi ülepingutatuna, sest kogu raamat kulgeb kuidagi ülendatud meeleolus (hmm, teadusehuvilistel ja hakkajatel seiklejatel ei saa ometi midagi halvasti minna!).

.

7. Juhan Jaik “Kaarnakivi“

Jaigi maailm on mu fantaasiaga hästi haakunud. Siin on eripalgelised jutud — on nii huumorit, õudust, melanhooliat kui kuhjaga üle vindi keeratud rahvapärimust, aga moodustavad kokku tugeva terviku. Kaarnakivi-teemalised jutud on mu lemmikud. Lõunaeestlasele äärmiselt soovitatav lugemine! 🙂

.

.

8. Dmitri Šostakovitš “Tunnistus“

Lugesin seda aastaid tagasi, aga see raamat otsekui sööbis mällu. Ajastu jõhker portree, totalitaarse režiimi võimumängud — loovisikute elu Nõukogude Venemaal, täis pidevat hirmu, viha ja keerulisi valikuid. Helilooja mälestused on 1970-ndatel kirja pannud Solomon Volkov.

.

.

9. Meelis Friedenthal “Mesilased“

Raamatu tegevus toimub 17. saj. lõpul Tartus ning on kirja pandud nii sugestiivselt, et kord ühel eriti hallil ja vihmasel sügispäeval — milline valdavalt raamatus valitses, tundsin vastupandamatut soovi seda raamatut uuesti lugeda, ja raamat oli teisel korral sama hea kui esimesel. Autor on kunagise olustiku väga hästi ja detailirikkalt elustanud — ja võibolla umbes selline nägigi välja ühe kunagise üliõpilase elu? Meeldib ka omamoodi ajarännu moment, nagu liiguks ise reaalselt tolleaegsetel tänavatel ja Emajõe ääres.

.

10. Keith Richards “Elu“

Vaatan seda paksu tellise mõõtu raamatut riiulis alati soojuse ning tänutundega, et see on ka eesti keeles ilmunud. Eelistan alati rockmuusikute autobiograafiaid nendest kirjutatud raamatutele ja Keith Richardsi puhul on see äärmiselt õigustatud, sest ta oskab suurepäraselt kirjutada — kui inimene armastab raamatuid lugeda (ta olevat tahtnud kunagi isegi raamatukoguhoidjaks saada ja tal on mahukas koduraamatukogu), siis väljendub see ka tema keelekasutuses ja kirjeldusoskuses. Noorukina sai alguse tema suur vendlus ja rivaliteet Mick Jaggeriga, alates ansambliperioodist on see juba tüüpilisem rockbiograafia, ehtne ja intensiivne rock’n’roll elustiil… Ehkki see on teda aastatega kõvasti kulutanud, on tegu äärmiselt südamliku inimesega, kes hoolib väga oma perest ja teeb ilmselt muusikat hingega kuni surmani.

.

Kadri Rohi

Jaan Kaplinski “Vaimu paik”

Jaan Kaplinski “Vaimu paik”. Adam ja Pojad, 184 lk. Kujundanud Lilli-Krõõt Repnau

Selle teose valik Kulka esseistika nominendiks on suurepärane. Ma toetan seda valikut väga. Jaan Kaplinski kuulub ka minu lemmikute hulka.

Ööülikooli loenguid on meile tuttavad juba Vikerraadio vahendusel. Eelmisel aastal otsustas Jaan Tootsen tuua need loengud inimesteni, raamatusarjana, mis rikastab kindlasti eesti rahva tarkuse varasalve.

Esimene raamat, mis selles sarjas ilmus, oligi Jaan Kaplinski “Vaimu paik”. Teos ise vääriks oma välimuse ja kujunduse poolt lisaks veel “Aasta kaunema raamatu” tiitlit. Väga tore oli näha, et autor sai enne oma maise teekonna lõpetamist seda raamatut ka ise käes hoida. Raamat ilmus Jaan Kaplinski 80 sünnipäeval.

Jaan Kaplinski, kes on saanud tuntuks eelkõige luuletajana, on väga mitmekülgne erinevates žanrites. “Vaimu paik” algab Tõnu Õnnepalu ja Jaan Kaplinski spetsiaalselt selle teose eessõnaks valminud kirjavahetusega ning lõpeb ka kahe suurmõtleja, Jaan Kaplinski ja Valdur Mikita vestlusega, kus Kaplinski avab läbi temale esitatud küsimuste, isiklikke mõtteid tema hetkeolukorrast, loodusest, armastusest, keelest, Eestist. See annab raamatule teatud iskliku, sooja raami.

Kodumaa mõtisklustes on tunda kirjaniku pettumust Eestist. Ta tunneb tõsist muret Eesti metsade pärast, arusaamatult vaatab ta tänapäeva liiga korrastatud maailma peale, kus looduses puudub metsikus ja linnad on kõrgeid hooneid täis. “Minu meelest ei saa loodust korda teha — looduses endas on kord, aga see kord on väga keeruline. Me peame sellest aru saama, seda märkama.” (lk.172)

Linnas liikudes jälgib ta maju ja puid kui linnupilguga, et kas leidub mõni pragu või auk, kuhu saaks lind endale pesa teha. Arusaamatuks jääb tänapäeva ühiskonna suhtumine loodusesse. Tänapäeval valitsev pandeemia ja looduskatastroofid on tekkinud sellest, et puudub tasakaal looduse ja inimese vahel. Me tahame rohkem saada aga anname vähem tagasi.

Kaplinski peab ennast rohkem maa- kui linnainimeseks. Tema lapsepõlv möödus Tartus. Sõjaaegsed mälestused Tartu pommitamisest on tal selgelt meeles. Linnas ei tundnud Kaplinski ennast koduselt, kuna ta elas oma esimestel eluaastatel oma vanaisa suures majas, mida ümbritses suur aed ja rohelus. Lapsepõlve jalutuskäigud koos vanaisa Jaan Raudsepaga Tartu parkides ja surnuaedades jätsid temale imelised mälestused tolleaegsest Tartust.

Raamatus keskendub autor veel teemadele nagu religioon, usk, armastus, sõda ja eesti keel ja vaim. Kaplinski mõttearendus on lihtne ja sügav, tekib tunne, et tahaks temaga dialoogi astuda, küsida vahele mõne küsimuse või mõne koha peal temale vastu vaielda. Selle teose lugemine on kui mõtterännakule minek, tehes vahepeal pause, minnes mõne mõttega tagasi, mõtiskleda ja siis jätkata lugemist.

Loengust “Religioon ja sektantlus” meeldis mulle väga järgmine mõte: “Küll on hea, kui suudaksime olla vähemalt inimesed – selle sõna üsna tagasihoidlikus tähenduses: suhtuda üksteisesse inimlikult, mitte teha sigadusi.” (lk.96)

Triin England

Kassidest ja muust. Ja mitte ainult hulludele (Vaino Vahing “Päevaraamat”)

“Ainult juhuse tõttu sünnib Salong: üht auahnusest ülespiitsutatud psühhiaatrit, kes teadlikult ja karjääri huvides hukkab loendamatul arvul katseloomi – kasse –, kuna vajab nende elavaid ajusid eksperimentideks, tabab patoloogiline kurbus, võimetus taluda lootust, ja oma kurbuse lohutamatuses hakkab kirjutama.” Nii kirjutavad Vaino Vahing ja Madis Kõiv ühisteoses “Endspiel: Laskumine orgu”.

Psühhiaater-kirjanik Vaino Vahingu Salong asus 1960-70te Tartus Nõva tänaval, tänaseks kõrgub toonase kahekordse puumaja asemel viiekordne hruštšovka ja ümbrusest õhkub kõike muud kui salongilikkust. Sinna hruštšovka seinale tuligi paigutada mälestustahvel Salongile ja seal elanud Vaino Vahingule, kui otsisime kunagi kohakirjandust märgistava JutuPeatuse sildi jaoks sobivat kohta. Tolleaegsete loome- ning vaimuinimeste eneseharimis-, peo- ja vestluskohast Salongist kirjutab Vahing põhjalikult oma päevaraamatutes, mis on ainuvõimalik sissejuhatus ta loomingusse. Kassid jättis Vahing ühel hetkel rahule, nemad teda mitte nii väga. Kui meil oli raamatupoes Biblioteek Vahingu-teemaline lugemisklubi õhtu, ilmus kusagilt kohale ka mustakirju kass, kes sellest olengust inimeste süles viimast võttis.

Ent Vahing ei eksperimenteerinud ainult kassidega.

Elukauget, väljamõeldud tegelastega fantaasiaküllast proosat ei maksa Vahingu loomingust otsida. Kirjanik-Vahingu loominguline allikas oli ta oma elu ja seda jutustas ta oma proosas edasi ausalt ja paljudele osalistele tänini valusalt. Selles sõna otseses mõttes eluteatris lavastas Vahing oma sõprade ja tuttavatega erinevaid situatsioone, provotseeris neid ja pani “oma näitlejaid” psühholoogiliselt proovile. Mängis nende, hiirtega, nagu üks kasside seast. Provotseeris elu ennast, dramatiseeris seda üle ja elas pidevas piirisituatsioonis.

Selle aususega tahtis ta luua midagi enneolematut, midagi, mis oleks teistsugune ja kordumatu.

Praktiseeriva psühhiaatrina ei jätnud ta ka oma “õpikut” ainult enda teada, vaid oli paljudele tolleaegsetele, ennekõike teatriinimestele Jungi ja Freudi, Adleri ja Huizinga teooriate ning ka näiteks psühhoanalüüsi tutvustajaks.

Lisaks sundis ta end järjekindlalt harima, raamatuid lugema, ja kahtles endas pidevalt. Need on jooned, mis on ütlemata sümpaatsed ja tunduvad kuuluvat pigem ajalukku kaduva inimtüübi omaduste hulka kui tänapäeva inimesele.

Vaino Vahingu päevaraamatute (“Päevaraamat. I : [1968-1973]“, “Päevaraamat. II : [1974-1984]“) põhjal tegi lavastusliku dokfilmi Rainer Sarnet, pannes kokku kino ja teatri ning andes väga vahinglikult edasi nihestatust ja piirisituatsioone. Filmis kurdab näitleja Hannes Kaljujärv, et tänavapilti rikastavat ohutut hullust on tänapäeval vähemaks jäänud, linn on mandumas, sest pole enam kuketädisid ja igasuguseid kirejaid. Meie klubiõhtust osa võtnud psühhiaater tõdes, et küllap on siin oma roll ravimitel, mis on odavam viis nihestatust normaalsusesse ajada kui näiteks psühhoanalüüs.

Ehituspoest võib aga leida puitotsaga kellut nimega Kassikeel Jung. On veel lootust! Mjäu.

Kristel Kalda
Lugemisklubi „Trükimust ja pool pokaali” eestvedaja