Posts Tagged ‘Tartu’

Piret Põldver “Alati nii järsku” 

Piret Põldveri debüütkogu pakkus mulle palju äratundmisi ja suurt lugemisrõõmu. „Alati nii järsku“ kaante vahelt leiab kentsakaid lapsepõlvemeenutusi, maalt linna siirdunud noore inimese elulisi taipamisi ning mõtisklusi tunnete ja nende tuhmumise teemal. See luulekogu on suutnud hästi tabada Tartu vaibi, seda raskesti hoomatavat miskit, mis vilksatab kohaliku baari seinal olevates sõnumites, kampsunites ja keldrilõhnalistes koridorides.

Mari-Liis Madisson
Tartu Ülikooli muuseum

Tartu linnakirjanik 2017 — Kristiina Ehin

Halliki Jürma ja Tiina Sulg

Tartu linnakirjanik 2018 — Mika Keränen

 

Halliki Jürma ja Tiina Sulg

Tartu linnakirjanik 2019 — Vahur Afanasjev

Halliki Jürma ja Tiina Sulg

Matt Haig “Kesköö raamatukogu” ja Piret Bristol “Päikesepoolses toas”

Matt Haig “Kesköö raamatukogu

Matt Haigi “Kesköö raamatukogu” on vist maagiline realism, sest no realism see ei ole, aga tavaulmeks ka hästi ei liigitu. Tegu on paralleelmaailmadega, mille toimemehhanism on segu kvantfüüsikast, psühholoogiast ja habemega vanamehest. Kas see habemega vanamees tähistab filosoofiat, teoloogiat või uhhuud, jätan ma lugejate otsustada. Aga ega sellele toimimise põhimõttele kuigi palju tähelepanu raamatus ei pöörata, paralleelmaailmad on vaid vahend, kuidas läbi mängida erinevaid elusid, võimalusi, valikuid. Peategelane on 35-aastane Nora, kes proovib läbi, kus ta omadega oleks, kui mõni valik oleks teistsugune olnud. Kõik oleks ju tore, aga need elud on kõik kuidagi nii … tavalised ja ettearvatavad, ilma eriliste üllatusmomentide või huvitavate nüketeta. Kirjutatud on lobeladusalt, aga liig eneseabiraamatulikult ning kuklas tiksus lugemise ajal, et ma olen kõike seda juba lugenud, kuskil teises raamatus ja teises soustis ja paremini sõnastatult. Raamatust lausete väljanoppijatel on tõenäoliselt selle raamatuga pidu, isegi mina sain oma lause kätte: “Raamatukoguhoidjad on nagu hingestatud otsingumootorid.” (lk 100) Teoses endas on muidu ka palju tsitaate, eriti rohkelt Henry David Thoreault. Ulmelugejatele ei julge seda raamatut hästi soovitada, seda “teistsugust”, mida lugemise ajal mõttes ülal hoida, on liiga vähe, avarama maitsega naistekalugejatele või ise parasjagu mingi kriisiga kimpusolijatele võiks ehk sobida. Aga võib-olla rohkematelegi lugejatele, lihtsalt mina olen liiga noriv.

***

Piret Bristol “Päikesepoolses toas

Ka Piret Bristoli “Päikesepoolses toas” liigitub minu jaoks maagiliseks realismiks, ei, mitte maagilise realismi tavatähenduses, see on vägagi realism, aga see, kuidas see kirja on saanud, on maagiline. Raamat on žanris, mis mulle ei meeldi, nimelt enesefiktsioon. Kui palju on sest “enese” ja kui palju “fiktsioon”, ei oska ma arvata, sest ei tunne ma nii hästi ei autorit ega kultuuriringkondi. Minu jaoks polnud see ka oluline. Aga Piret Bristol on üks väga väheseid autoreid, kes on mulle suutnud ära põhjendada, miks päriselust kirjutada: “Prototüüpide kaitseks. Inimesi on maailmas niigi palju. On vastutustundetu suurendada nende arvu väljamõeldud tegelaste võrra.” (lk 118) Minategelase mõtted, tunded, motiivid, tegutsemised jne jäid mulle lõpuni võõraks ja mõistetamatuks, aga see ei seganud sugugi. Kogu tekst oli selline, et lihtsalt nautisin, kuidas sõnad ja laused olid hoolega välja valitud ja üksteise järele pikitud, kui osavalt oli detaile üles nopitud ja kui parajatesse kohtadesse olid jäänud pausid. “Kirjutan, et taasluua kadunud maailm ja muud mõtet sel mu kirjutusel pole kunagi olnud. Loetagu või mitte. Minu raamatust peab selle maailma ehedalt kätte saama. Muu mulle muret ei tee.” (lk 41) Sain selle maailma kätte küll jah, kuigi kindlasti päris mitte sellisena, nagu autor mõtles, aga mingitpidi ikka. Raamatu eeltutvustus jooksis mulle ette FB-joonel ja siit soovitaksin edasi neile, kellele mäluraamatud meeldivad. Ja neile, kes tahaksid proovida lugeda eriliselt hõrku fragmentaalset stiili. Ja muidugi tartlastele, sest Tartut on siin raamatus ikka omajagu. Ja veel — fotod raamatus on ka Piret Bristoli jagu.

Tiina Sulg

Tartu linnakirjanik 2020 — Carolina Pihelgas

Halliki Jürma ja Tiina Sulg

Tartu linnakirjanik 2021 — Juhan Voolaid

Halliki Jürma ja Tiina Sulg

Kristi Piiper “Tinderikooma”

“Esimene aasta Ülikoolis, see pidi olema lahe. Selline, mida  vanaduspõlves meenutad ja itsitad pihku, nii et viimasedki hambad  suus loksuma hakkavad ja näpu vahele pudenevad. Uued tutvused, iseseisvus ja täielik  kogemuste laviin, jour de ´laumor, igas võimalikus mõttes.”   

Mari-Johanna tuleb kodutalust Tartusse ülikooli. Saab endale elu esimese päris kuti — Eriku. Ja jääb kohe temast ilma. Kogu elu variseb kokku. Kool ei huvita, miski enam ei köida. Mari-Johanna sööb ja nutab. Elu on läbi, ainult pisarad ja häbi! 

Järgmisena saabub viha — vaja on Erikule kuidagi  tagasi teha. Aga kuidas — loomulikult uue peikaga! Kust sellist “looma” leida, ikka Tinderist – Algab Tinderikooma! Tutvusi on terve galerii, mõni naljakas, mõni halenaljakas. Taustaks ehmatavad muutused isa ja ema omavahelistes suhetes. Tuleb ette  öiseid klubikülastusi, pisut asjaajamisi naistearstidega, tervendavaid vestlusi tubli pereterapeudiga. Kooli neiu endiselt eriti ei jõua. Paistab, et hakkab kätte jõudma eksmatrikuleerimine. 

Siiski, siiski, imede ime — Mari-Johanna ellu ilmub Albert (mis kummaline nimi)! Ema ja isa lubavad oma abielu lappima hakata ja ülikoolis saab  edukalt tehtud esimene seminaritöö. Kauguses  terendavad eksamid. 

Selles koomalaadses loos on palju sisekaemust ja ohtralt erinevaid inimtüüpe. Pole täpsemalt teada, kui palju kirjeldatust  vastab reaalelule. Loeb rohkem lugemismõnu!

Ädu Neemre

Juhan Voolaid „Tartu 1971-1983. Jõmpsika mälestused”

Juhan Voolaid „Tartu 1971-1983. Jõmpsika mälestused” (Kuuloom, 2020)

Kui ma seda raamatut lugema hakkasin, ei olnud Juhan Voolaidist veel saanud Tartu linnakirjanik. (Raamatus käänab ta oma nime Voolaidi, mitte Voolaiu, jäägu siis nii.) Uudis kuulutati välja, kui olin jõudnud kompvekkide käsitluseni, nii et päris parajal ajal. Kompvekke ja muud tunnustust väärib see raamat igatahes – teist nii laialdast ülevaadet 1970ndate-1980ndate Tartu sisust ja vormist, linnaehitusest argiasjadeni, on raske kõrvale panna. Seetõttu leiab lugeja kõnealuse teose Tartu raamatukogus mitte ilukirjanduse seast, vaid koduloo riiulilt.

Harvanähtava põhjalikkuse ja hirmuäratava detailitäpsusega registreerib autor kõike, mida võis leida koduõuel ja naaberhoovis, kaupluste lettidelt (ennekõike joogid ja maiustused), treeningsaalis, kinos, tehnikatoas ja plaadiriiulil. Oma koha saavad ka raamatud, raadiosaated, täisolijad ja taarapunkti sisekujundus. Inimesed, kes noore Voolaidi kujunemises rolli mängisid või lihtsalt tema territooriumilt läbi astusid, on kohaselt käsitletud ja asja eest tunnustatud. Mõistagi ei puudu lapsepõlve kujutavast raamatust „lapsepõlve süütud muretud mängud”, mille juures järjekindlalt kordub kurjakuulutav väljend „see oli väga üllatav”. Tõepoolest, miks peaks ilutulestikuga rikastatud hoovile järsku ilmuma autori muusikaõpetaja, ja veel veoauto kastis? Või kui panna spordikotti trenniriided ja poolik pepsipudel, siis mis imeväel leiab noor sportlane kohale jõudes kotist läbimärjad riided? Imestamisväärilist on kasvava organismi elus palju, hulga rohkem kui paadunud ja kalestunud täiskasvanu elus – oh oleks, et see nii ka edaspidi oleks!

Omaette preemiat väärib ülevaade Riia mäe ehitistest, Kaitseliidu/EPA maja/Kaitsekolledži hoone käekäigust ning kodumaja Riia 11 ehitamisest. Koguni uuslinnajagu Annelinn on põgusalt, kuid tõetruult jäädvustatud, nagu tunnistab 1970ndate lõpus sisse kolinud siinkirjutaja nõder mälu. Kõigile lugejatele ei pruugi säärane protokollistiil passida, kipub monotoonseks kätte. Tartu mineviku vastu huvi tundjatele aga on raamat kindlasti paras kompvek ja autor linnakirjaniku nime igati ära teeninud. Seda enam, et käesolev on juba mitmes teos Tartu-teemalises sarjas: „Hokimängija Tartu linnamüüril” ja „Tartu õuduskaupmees” ilmusid 2014 ja 2016 ning tänavu olla sarjale oodata järge.

Tiina Tarik

Vaata ka: Kristjan Roosi intervjuu Juhan Voolaidiga.

Peedu Saar “Mailased”

Kunagi pakkusin lapsele lugeda “Kolme musketäri” ja teisi klassikuid, kuid ta keeldus sõnadega: “Kuule, vahepeal on nii palju uusi raamatuid kirjutatud, miks ma peaks neid vanu lugema.” Mina, seevastu, olen ikka ajast aega olnud truu nendele “vanadele” raamatutele, mille seas astuvad sageli esile Tartuga seotud teosed. Lugedes Peedu Saare “Mailasi” tabas mind mõistmine, et tõesti, vahepeal on uusi raamatuid, ka lugusid Tartust, päris ohtralt juurde tulnud.

Kummaline, aga võib-olla ka ootuspärane on see, et nendes lugudes, vähemalt osades neist, vähemalt “Mailastes”, on Tartu jäänud samaks, mis (või kes) ta on olnud vanades armsates raamatutes. Samad kohad, samad aistingud ja kogemused. Nii nagu Peedu Saare sõnades tulevad otseselt või varjatult esile Toome kõike maitsenud muld, Toomkiriku müüride turritav siksak, jõgi, igatsus. Ainult see on erinev, et “Mailastes” on Tartu muutunud justkui meie ajastusele vastavalt kuidagi ärevaks, tempokaks. Just selliseks, nagu me oleme.

Triin Vaaro
Tartu Mänguasjamuuseum