Posts Tagged ‘Tartu’

Peedu Saar “Mailased”

Kunagi pakkusin lapsele lugeda “Kolme musketäri” ja teisi klassikuid, kuid ta keeldus sõnadega: “Kuule, vahepeal on nii palju uusi raamatuid kirjutatud, miks ma peaks neid vanu lugema.” Mina, seevastu, olen ikka ajast aega olnud truu nendele “vanadele” raamatutele, mille seas astuvad sageli esile Tartuga seotud teosed. Lugedes Peedu Saare “Mailasi” tabas mind mõistmine, et tõesti, vahepeal on uusi raamatuid, ka lugusid Tartust, päris ohtralt juurde tulnud.

Kummaline, aga võib-olla ka ootuspärane on see, et nendes lugudes, vähemalt osades neist, vähemalt “Mailastes”, on Tartu jäänud samaks, mis (või kes) ta on olnud vanades armsates raamatutes. Samad kohad, samad aistingud ja kogemused. Nii nagu Peedu Saare sõnades tulevad otseselt või varjatult esile Toome kõike maitsenud muld, Toomkiriku müüride turritav siksak, jõgi, igatsus. Ainult see on erinev, et “Mailastes” on Tartu muutunud justkui meie ajastusele vastavalt kuidagi ärevaks, tempokaks. Just selliseks, nagu me oleme.

Triin Vaaro
Tartu Mänguasjamuuseum

Mart Kivastik „Taevatrepp“

Mart Kivastik “Taevatrepp” (Väike öömuusika, 2019)

Mart Kivastik armastab Tartut ja tartlasi. Ja talle meeldib lähiminevikuga mängides seda väga meisterlikult esile manada. Lõhnad ja faktuurid.

Põhiline teema on aga vist ikka ühe noore poisi nooreks meheks sirgumise lugu. Ja eri põlvkondade hingesugulaste kokku põimumine ühes linnas kus kõik tunnevad kõiki.

Vaatamata omavahelistele vastuoludele aitavad inimesed üksteist täiskasvanuks saamisel. Kama kaks kas lõuga sõites või pead silitades.

Ago Teedema
Tartu Kunstimuuseum

Kai Aareleid „Linnade põletamine” (näidend)

Kai Aareleid on oma 2016. aastal ilmunud romaani „Linnade põletamine” põhjal kirjutanud kolm aastat hiljem samanimelise näidendi.

Selles vaadeldakse ühe eesti perekonna – Ungerite perekonna elu 1950. aastate lõpul ja 1960. aastate algul koos põigetega 1940. aastatesse. Need näidendi tegevuse taustal viidatud ajaperioodid toovad esile muutunud ühiskondlik-poliitilised olud, millega tuli kohaneda nii üksikisikutel, perekondadel kui ka kogu Eesti ühiskonnal tervikuna.

Näidendis on põimunud mitu lugu — Peetri ja Liisi abielu algus, kulg ja selle lagunemine; nende teismelise peretütre Tiina – noore inimese kujunemine ja esimene armumine naaberkooli, vene kooli poissi Vovasse.

Lugeja saab osa näidenditegelaste ootustest ja pettumustest, sõprusest ja armastusest; valust armsa inimese lahkumise puhul (linnast, perekonna juurest); inimlikest pahelistest kirgedest (hasartmängukirg, joomatõbi), mis segavad inimesi õnnelikku elu elamast ja mis Peeter Ungeri puhul viib lõpuks traagilise tagajärjeni.

Üks peategelasi on Tiina, kelle silme läbi kirjeldatakse sündmusi ja inimesi. Tiinas on palju noore inimese ebalust ja kõhklust ning veel vastuseta küsimusi kõige ümbritseva kohta. Milles võib üldse kindel olla, kui kõik ümberringi on pidevas muutumises – muutuvad inimestevahelised suhted, muutub sõjas kannatanud kodulinn Tartu.

Teose peamine tegevuspaik on praeguse Reiniku gümnaasiumi ümbrus väikse Vanemuise teatrimaja juures. Ent näidenditegelased liiguvad mujalgi ringi, olles tunnistajaks, kuidas sõjas säilinud nn endise aja hoone saab uue funktsiooni (korporatsiooni Estica maja), kuidas sõjavaremetes hooned kas lastakse õhku (Vanemuise viimased varemed) või veel kaalutakse taastamise küsimust (Pauluse kiriku varemed) või kuidas kerkivad nõukogulikud tüüpelamud Tiigi tänaval. Linn on näidendis otsekui üks tegelasi.

Pealkiri „Linnade põletamine” viitab kaardimängule, mida Tiina õpib naabritädi Ida käest, kes oma nooruses on seda mängu koos Peetriga sõja ajal pommivarjendis istudes mänginud.

Lugejal on võimalus sellist näidendi pealkirja tõlgendada mitmeti.

Eevi Kärdla
Tartu Linnamuuseum

“Tartu ilukirjanduses”

Mis teosest saame teada,
et Tartus olla olnud hipi, kellel olla olnud ka naine ja laps (või kaks) lillelisel teel; või
mis elu elasid tudengid Tartus möödunud sajandil ja ülemöödunud sajandil ja…; või
millisest ühikast ja mis toast otsiti taga Mart Juurt või Lucretiat; või
kes läks läbi tuisuse Tartu balliülikonnas anatoomikumi, kus tema jaoks oli mitte „peris jäik“ laip prepareerimiseks sooja pandud; või
millega jäid tütarlapsed Pälsoni ühika neljanda korruse õpitoas vahele; või
kas Tartu lõhnab nagu „öise Illegaardi kõrtsi suitsust paksud kampsunid“; või
mille järele lõhnas või haises keskaegse Tartu eeslinn ja miks; või kuidas saab olla, et „nii väikses linnas on küll vaid üks kabiin“; või
millist amme otsis Asko Tamme; või
kes hakkas naerma ja kes mida ütles, kui Juri Lotman abiellus; või kuidas on siis,
kui Tartu Toomemäe tähetornis on mošee ja Jaani kirkust on saanud kristluse muuseum; või et
Emajõe ääres olla nähtud lotjasid, õngitsejaid, Jõmmut, Lermontovi, pajusid, joodeldajaid, Santa Mariat, vee peal kõndijaid ja armastust???

Ei, see ei ole viktoriin. Ja õige vastuse anname ka ette: neid teoseid on palju, aga tekstilõike ja luuletusi koondab meie andmebaas „Tartu ilukirjanduses“. Katkendeid ja luuletusi on seal sadu ja võid neid otsida autorite järgi või raamatute järgi või märksõnade järgi, kellest või mis kohast jutt. Võid ka katkendi või luuletuse all oleva märksõna kaudu edasi liikuda ja vaadata, mida veel leidub, näiteks „Tartu tüüpide“ või „hakkide“ kohta, kui sul need ette satuvad, või kiigata märksõna alla „elukubratsioon“ ja kui see võõrsõna on tundmatu, siis ära arvata, mis see tähendab, või klikata autorile, et näha, mida ta veel Tartu kohta kirjutanud on, jne. Hakka peale siit, vaata ülemiselt realt otsivõimalusi ja muudkui avasta!

Kui sellest on vähe, siis tõmba oma nutiseadmesse meie äpp TartuFic ja avasta ilukirjanduslikku Tartut mööda meie etteseatud teekondi.

Ja pöördu aeg-ajalt veebilehele tagasi, et näha, kas Tartu vaim on ennast vahepeal veel kuskil ilmutanud. Ja vaata ka fotogaleriid, kus on pilte eri aegadest ja kuhu lisan mõnikord ka omatehtud fotosid praegusest Tartust. Raamat, mis lõpeb viimasel leheküljel lugeja pettumusega, et küll on kahju, et läbi sai, või siis et misjaoks ma seda jama lugesin, on meie kõigi, raamatulugejate hirm. Seda hirmu siin ei teki. Pääsu küll pole sellest, et mõni luuletus või tekstilõik võib ärgitada haarama algallika, raamatu järele. Kindlasti aitab see veebileht leevendada abibliofiiliat ja tänapäeval, kus igaühel on nutiseade taskus, ka algotransifoobiat.

Teele R Luts
teele.luts.ee

Lauri Isotamm “Päev pole öö ei ole”

Kummaline raamat. Tartu, üheksakümnendad, tudengielu. Esialgu ongi rõhk sellel tudengielul, mul ei ole juurakatega kokkupuudet olnud ja ma ei tea, palju seal on väljamõeldut ja palju päriselule toetuvat, aga tundus pisut veider ja lämisev mälestuskatkete valik. Siis on rõhk Tartul — sellel pisikesel puust linnal, kus kõik tunnevad kõiki ja kust tahaks ära. See Tartu tundus mulle kohati isegi tuttav: Illusioon ja Kalev K, Toidutorn ja Kikerikii, suvaline Tartu kõrts ja kirsitubaka hõng. Ja siis läheb lugu kriminaalseks. Mõneti tekkisid lugedes paralleelid Sass Henno raamatuga “Mina olin siin”, sest see kriminaalsus oli oma olemuselt selline, mis saigi neil segastel üheksakümnendatel tekkida. See kriminaalsus ei olnud huvitav, aga seal olid mõned leheküljed sellist head teksti, kus ma mõtlesin, et hei, kirjanikeks pürgijad, lugege ja õppige, kuidas tuleb pinget hoida :) Raamatu lõpus olev soundtrack list oli päris hea, oleks võinud pikemgi olla, mõned raamatus mainitud lood jäid listist välja (ja mis mõttes ei ole ei raamatus ega listis Jäääärt?). Aa, ja veel üks huvitav üheksakümnendate detail — võõramaalase pilk, mis näeb kõiki neid ühiskondlikke muutusi kuidagi kõrvalt ja selgemalt, sest ise seal sees elades ei saanud nagu arugi, et see ajastu nii pöörane oli. Et iseenesest minu jaoks suht möh-raamat, aga üheksakümnendate Tartu hõng oli päris hästi tabatud ja mõned leheküljed olid mu meelest väga hästi kirjutatud.

Tiina Sulg

Eva Koff “Sinine mägi”

Eva Koffi romaanis “Sinine mägi” on tartulikku boheemlust ja vaimsust ning vabadust. Tegevusliinid on mitmekesiselt värvikad. Vaatamata erinevate aegade kajastamisele, ei ole raamatus trafaretseid ja kivinenud arusaamu, vaid tuntavad on liikuvad ja seostatud mõttearendused.

Tiina Peterson

Mika Keränen „Fantoomrattur“

Mika oskab Tartut nii hästi kirjeldada, et lugejas tekib tõeline 4D elamus — nagu kihutaks ise koos tegelastega Herne poest mööda, siis Marjast ja Oast rulaparki, kus pori hulljulgete rataste all pritsib. Kindlasti mitte ainult hoogne lasteraamat. Sobib lugemiseks ka nostalgilistele vanematele, eriti neile, kellele Supilinna võlud ja rajad võõrad ei ole.

Sille Uusna