Archive for the ‘Kleimann, Kaja’ Category

Karl Ove Knausgård “Koidutäht”

Ma kahtlesin hulk aega, kas lugemisega üldse alustada – tegemist on triloogia esimese raamatuga ja mine tea, millal teine tuleb. Üle 600 leheküljega paljude tegelastega teosest pelgasin end uue köite ilmumise ajaks liiga palju unustavat. Ahvatlus oli aga siiski liiga suur ja kartust leevendasin sellega, et tegin endale seekord minavormis jutustavatest tegelastest kokkuvõtte – mitme raamatusarja puhul olen seda varem plaaninud, aga teoks tegin alles nüüd.

Raamat on võimas.

Peategelasi, või õigem oleks öelda minajutustajaid, on esimeses raamatus üheksa. On mehi ja naisi, nooremaid ja vanemaid inimesi, sümpaatsemaid ja ebasümpaatsemaid, ehk et kokkuvõttes võib öelda, et tegemist on läbilõikega päriselust, nad võiksid samahästi olla meie sõbrad või naabrid. (Ja just nõnda, et igaühel oleks ilmselt erinev sõber – lugesin kellegi muljeid, kes nimetas sümpaatseimaks tegelaseks Egilit, ja leidsin, et ei, minu pingereas oleks nii kohutav isa üpris-üpris kaugel kohal. Ma tutvuksin esimese raamatu põhjal meelsasti pigem noore kunstikuraatori Vibekese või haiglas töötava Solveigiga. Küllap on ka neil mingeid puudusi, millest ehk järgmistes köidetes teada saame, ütleb küünik minus.) See aga, mis juhtuma hakkab, pole enam nii väga päriselust. Või nii tahaksime vähemalt loota.

Õhus on märke. Ilm on tavatult kuum, inimesed kohtavad mitmesuguseid ebaharilikult käituvaid loomi, mõned inimesed näevad surnud inimesi (või peaks ütlema vaime?) ja üks surnu ei ole järsku enam surnud, mõned inimesed näevad toimumas sündmusi, mida teised ei näe – kas need on haiglased meelepetted või näidatakse mingeid asju vaid valitutele? Keegi teeb läbi rännaku teispoolsusesse ja tagasi, mis toob oma mütoloogiliste tegelastega pähe terve hulga paralleele kreeka ja/või põhjala müütidest ja Platoni koopast Murakami (kahe kuuga taevas!) ja Aaronovitchi Londoni jõgede sarjani välja. Igaühel tekivad loomulikult oma seosed.

Ühe osa raamatust moodustavad seega oma vägagi argise igapäevaeluga maadlevad tegelased – keegi, kes petab abikaasat; keegi, keda selles alusetult süüdistatakse; ravimisõltuvusega meditsiinitöötaja, hulgaliselt haritud inimesi alkoholiprobleemidega, ajakirjanik, kes on „peaaegu maailma õnnelikeim mees, kolmikmõrv, seda ei juhtu iga päev!”, abielus õnnetu naispastor; teise osa mitmesugused filosoofilised ja teoloogilised vestlused ja mõtisklused ning mingi ebamääraselt ähvardav oht. Uue eriti särava tähe taevasse tõusmine viib lugeja mõtted paratamatult Trieri „Melanhooliale”, aga raamatu tegelased poleks seda filmi justkui näinud, paljud lihtsalt imetlevad uut tähte.

Raamatus on ka üsna pikalt Koidutähe piibliseletusi.

Ja nagu kirjastuse lehelgi öeldakse, põimub argitasand metafüüsilisega. Kirjutatud on stiilis, mille lugemine on nauding, Sigrid Toominga tõlge on suurepärane.

Päris kindlasti selle aasta üks suuremaid lugemiselamusi.

Nüüd aga pettumust valmistav fakt, mille teada sain: tundub, et teises köites „Hundid igaviku metsast” ei ole esimese raamatu tegelastest praktiliselt üldse juttu, tegevus toimub hoopis 1986. aasta Norras ja tänapäeva Venemaal ja otsad seotakse esimese köitega alles päris lõpus. Ega ma sellepärast lugemist vähem oota, aga loodetavasti saame meile tuttavate tegelaste saatuse teada kolmandas raamatus.

Kaja Kleimann

Caimh McDonnell „Sellise näoga mees”

Caimh McDonnell „Sellise näoga mees” Dublini triloogia 1. raamat. Inglise keelest tõlkinud Triin Wood. Eesti Raamat 2022, 384 lk.

See, et raamatu autor on endine stand-up koomik, on lugedes tunda esimesest leheküljest alates. Alguses tundubki, et sellest tuleb üks vaimukas ja koomilisi võrdlusi täis muhekrimi, tihedalt täidetud lausetega stiilis „ta ei öelnud midagi viisil, mis ei jätnud midagi ütlemata”. Raamatus on hõlmatav hulk tegelasi ja sündmusi, neid on hulga kergem meeles pidada kui sama autori „Kummaliste sõnumite” triloogia kirjut seltskonda.

Üks peategelastest, Paul Mulchrone, teeb heategevustööd, külastades haiglas mäluhäiretega patsiente ja vesteldes nendega kui sugulane või sõber, kelle järele haige igatseb. Ühel päeval, kui tema kuus nädalatundi on tegelikult juba täis ja viie minutiga ületatudki, palub õde Brigit Conroy väga, et ta külastaks vana meest, kes on tulnud Ameerikast tagasi kodumaale surema ja kelle järelejäänud aega mõõdetakse päevades. Ootamatult ründab mees, kes Pauli oma vana sõbra Gerry pojaks nimetab, teda noaga ja sureb ise selle käigus infarkti. See on nüüd esimene kord, kui noormeest tappa tahetakse, seda võib pidada juhuseks. Aga kui tema auto alla pannakse piisavalt lõhkeainet, et „temast võinuks saada esimene iirlane kosmoses”, läheb asi tõsiseks ning tuleb hakata põgenema. Paulile on abiks ohtralt kriminaalromaane lugenud ja end politseitöö asjatundjaks pidav õde Brigit, kelle politseis tunnistuse andmise kohta öeldakse, et „temast õhkus sellist entusiasmi, mida nägi tavaliselt nende tunnistajate puhul, kes olid leidnud jumala, mitte laiba.” Ja tema tunneb küll kripo inspektori Jimmy Stuarti õhku visatud vihjed ja tsitaadid filmi- ja raamatuklassikale ära, erinevalt uurija Wilsonist, kel on kriminoloogiakraad Trinity kolledžist, aga ei mingit aimu, mis on „Voonakeste vaikimine” või kes on John Dillinger.

Kas vägivaldsusele kalduvale politseinikule saab anda veel hullema nime kui Bunny ehk maakeeli Jänku? (Kuskil ei öelda, et see oleks hüüdnimi.) Siin ta on, Bunny McGarry täies hiilguses, elav legend, kes edendab oma stiilis ebaharilikku kogukonnakeskset politseitööd ja teab Pauli tema lapseeas hurlinguklubis mängimisest saadik. Nende suhted on pehmelt öeldes keerulised, aga ta on Pauli kaitsja.

Aegapidi selgub, et lugu polegi nii muhe, vaid kisub aina karmimaks kätte, tegemist tuleb nii korrumpeerunud politseinike kui organiseeritud kuritegevuse ja puhta kurjusega, ootamatult leiab lahenduse aastakümnetetagune Rapuntseliks nimetatud juhtum. Mõnel muinasjutul ei ole õnnelikku lõppu.

Humoorikus siiski ei kao kuhugi ja vastatud saab ka ootus, et triloogia puhul saab (vähemalt) teises raamatus (vähemalt) peategelasi jälle kohata ehk et keegi peategelastest ei saa surma. Mind huvitab väga Pauli edasine saatus. Tema lapsepõlv ja noorukiiga on olnud üpris karmid ja ta pole oma võimeid (mitte üleloomulikke!), millele korraks vihjatakse, kunagi täielikult rakendanud. Tegelikult ei ole tal mingit tarvidust olla luuser ja ta hakkab tasapisi mõistma, et on mitmeid aastaid oma elust mõttetult raisanud. Järgmises raamatus pealkirjaga „The Day That Never Comes” võtab ta selles suhtes midagi ette, luues detektiivibüroo. Muidugi ei õnnestu tal sellest eemal hoida õde Brigitit ja tutvustavate tekstide ja arvustuste järgi tundub, et osaleb ka Bunny, kes küll suurema osa teisest raamatust kadunud olevat. Liiga palju ka ette teada ei tahaks.

Lõppkokkuvõttes pean ma seda heaks ja omapäraseks krimiraamatuks, aga vastuolu nii humoorika kirjutusviisi ja lõpuks väga tõsiseks osutunud sisu vahel siiski häirib mind mõnevõrra, „Kummaliste sõnumite” triloogiasse sobis see stiil palju paremini.

Muide, niipalju kui ma autori kodulehelt aru sain, kuulub Dublini triloogiasse praegu kuus raamatut. Väga iirlaslik, kommenteeriti siis, kui neid viis oli.

Kaja Kleimann

Orson Scott Card „Laulumeister”

Orson Scott Card „Laulumeister” Fantaasia 2022 , 346 lk. Tlk Tatjana Peetersoo

Ma küll ei tea, mida uhket tänavu veel ilmuma peaks, et seda raamatut mu Stalkeri kandidaadi kohalt kõrvale tõrjuda! Suurepärane lugemine. Naerda küll ei saanud, aga vesi tuli silma päris mitmel korral. Niisugune mõju tavaliselt muusikal, mis selles raamatus tähtsat rolli mängib, juba kord on. Muusika on siin teistsugune, see pole raamat, mida lugedes saab äranimetatud palasid youtube´ist kuulata. Selle raamatu muusikat kirjeldab Card sõnadega ja saavutab lugeja peas kuulmise efekti.

Ühel Tew-nimelisel kolkaplaneedil asub Laulukoda, kus koolitatakse musikaalseid lapsi, kellest saavad lauljad ja lauluõpetajad ja mõnikord, väga harva, saab kellestki Laululind. Laulmine tähendab seal inimeste sügavaimate tunnete mõjutamist heliga ja Laululind on eriti võimas manipuleerija. Neid, kes on küll musikaalsed, kuid erinevatel põhjustel siiski esitatud nõudmistele ei vasta, nimetatakse Kurtideks ja neile antakse samuti hea haridus, lihtsalt ilma muusikata. Kõik lapsed Laulukojas on lapsendatud, kuigi kõik nad pole orvud. Laulukojas ja laulmise juures on enesekontrollil nii suur tähtsus, et seda nimetatakse lausa Kontrolliks. „Sa oled väike lauludega täidetud anum ja kui Sa nutad, läheb anum katki ja kõik laulud pudenevad inetult välja. Kontroll tähendab laulude anumas hoidmist ja ühekaupa välja laskmist,” ütleb õpetaja. Laululinde koolitatakse vaid ülirikaste ja mõjukate jaoks, kuid kuigi tasu Laulukojale on suur, ei piisa rahast, et Laululindu saada – saaja peab olema võimeline teda vääriliselt hindama. Raamat algab imperaator Mikali külaskäiguga Laulukotta, kus ta endale Laululindu nõuab ja Laulumeistrit sellega üllatab, et vääriliseks osutub. Kogu galaktikas oli teada, et Laululind ei saanud kunagi minna inimese juurde, kes tappis, ahne või täitmatu inimese juurde, kes armastas võimu. Sellised inimesed ei suutnud tegelikult Laululinnu muusikat kuulata.

Siiski läheb aastakümneid, enne kui on leitud ja välja koolitatud just talle sobiv Laululind. Inimesed on selles maailmas pikaealisemad, saja-aastaselt võib veel üsna elujõuline olla. Mikal on vallutanud suure hulga planeete ja tema valitsemise kohta öeldakse, et see on „õiglane, üksnes leebelt repressiivne ja vastikult aus”. See on huvitav impeerium, kus liigeldakse küll kosmoselaevadega ja kasutatakse võimsaid arvuteid ning uuritakse inimese mõistuse salajasimaid soppe, kuid imperaatoril on ametis Kammerhärra ja reetureid hukatakse ikka mõõgaga pea maha raiumise teel.

Ma lugesin pool raamatut ühe hooga läbi ja pidin siis enne teise poole alustamist mitu päeva kannatama, kuna jõudsin koju nii hilja õhtul, et ei tohtinud alustada – selgelt ei oleks enne lõppu pidama saanud. (Ja ei saanudki.)

Kui ma lugemissoovitust kirjutama hakkasin, seisin suure probleemi ees – kui tahta loetut veidigi analüüsida, kipub sisuseletamist sisse lipsama, aga tahaks ju, et kõigil oleks niisama põnev, nagu mul oli. Niisiis panen kirja lihtsalt mõned asjad, millele ma mõtlesin pärast lugemist.

Mis nende impeeriumite ihaldamise ja sõdimistega küll ometi on? Miks inimesed ei saa rahus elada? Ja miks impeeriumi ehitamise nimel tapmine on Laululinnu poolt aktsepteeritud? Ühegi imperaatori käed pole verest puhtad. Või on asi ainult selles, et kui imperaator ise tunneb, et on kõik õigesti teinud, suudab ta lauluga elada?

Kohutavalt kurb on, et selles tulevikus räägitakse peaaegu kõikjal ainult ühte keelt. On väheseid kangekaelseid rahvaid oma keelega ja imperaatori laululind Ansset mõistab portugallaste sügavamat olemust nende keele kõlast ja leiab selle olemasolule õigustuse ainult oma musikaalsuse tõttu. Tundub, et Laulukoda ikka võib-olla ei olegi nii õilis ja poliitikast eemalseisev koht, nagu mulle lugedes alguses tundus.

Kas see, mida lauljad meisterlikkuses saavutavad, on väärt toodud ohvreid? Lapsed ju ei saa valida oma saatust, sest lapseeas nad ei oskaks nagunii valida, õpetust saama peavad nad aga juba varakult. Aga ilma midagi ohverdamata (või kui mitte nii pateetiliselt väljenduda – ilma midagi vastu andmata) ei saavutata midagi ka vähemnõudlikel erialadel. Ja kui tulemuseks on selline meisterlikkus, siis toob andekas aina järgmisi ohvreid, sest püüd täiuse poole on valdav.

Muutused on vajalikud. (Parandasin ennast, alguses kirjutasin, et muutused on head. See pole sugugi seesama.) See, et miski on kogu aeg ühtemoodi olnud, ei tähenda, et see peab alatiseks nii jääma.

Ansseti elu kohta öeldakse raamatu lõpus, et selles on palju ilu, valu ja lootust. Need sõnad sobivad terve raamatu iseloomustamiseks ka hästi.

Kaja Kleimann

Jane Harper „Looduse jõud”

Jane Harper „Looduse jõud” Varrak 2022, 343 lk, tlk Kersti Unt

Kui lugesin tagakaane tutvustust Melbourne’i firma 10 töötajast, kes meeskonnavaimu arendamiseks Giralandi mäestikku orienteeruma saadetakse, ei tekitanud see minus esialgu erilist huvi, sest see polnud kuigi ammu, kui ma lugesin mingit raamatut, kus töökollektiiv matkama saadeti ja siis midagi nendega juhtus ja hmm… rohkem nagu ei tulegi midagi meelde. Nii umbuskliku inimese jaoks nagu mina, kõlas ka esikaanele kirjutatud „Krimikirjanduse uus kuninganna!” pigem pelutavalt kui kutsuvalt. Lugemise kasuks langetasin otsuse tõlkija põhjal – kui Kersti Unt, tuleb lugeda. Ja oligi hea raamat. Mitte vapustav või erakordne või enneolematu, ei sisu ega kirjutamisviisi poolest, aga väga korralikult üles ehitatud, piisavalt, aga mitte punnitatult põnev, ning mis minu jaoks väga oluline – psühholoogiliselt usutav. Raamat, mis paneb tegelastele kui mitte just kaasa tundma, siis vähemalt kaasa elama ka siis, kui nad pole kõige sümpaatsemad, sest põhjused ühe või teise asja juhtumiseks on seletatud ja põhjendatud nende elus seni toimunuga. Jutustatakse vaheldumisi matkajate ja otsijate lugu, nii et lugeja on kogu aeg föderaalametnikest paremini informeeritud. Ma ei saa nüüd just lubada, et seda raamatut hirmus hästi mäletama hakkan, aga lehitsedes tuleksid tegelased ja lugu meelde küll.

Sisust: Buschlandi siseneb mitmepäevaseks matkaks kaks viieliikmelist gruppi, ühes mehed, teises naised. Meestest tuleb juttu minimaalselt, esimesel õhtul külastavad nad naiste laagrit veiniga ja nimeliselt mainitakse ära ja saab veidi tähelepanu ainult firma juht Daniel Bailey, kelle õde Jill, samuti juhtkonna liige, on naiste grupis. Naiste gruppi kuuluvad veel kahekümnendates aastates, ehk et teistest naistest umbes põlvkonnajagu nooremad kaksikõed Bree ja Beth, ning kooliajast saati sõbrannad olnud Lauren ja Alice, viimane ongi see, keda tuleb otsima hakata. Lisaks kohalikele tulevad asja uurima föderaalagendid Aaron Falk ja Carmen Cooper, kelle jaoks Alice on teinud firmas veidi finantsalast nuhkimistööd. Kogu raamatu vältel saabki mõtiskleda, kas Alice’i maastikule kaotsi minek on seotud tema isikliku liigse enesekindluse ja põikpäisusega või kellegi teise kurja kavatsusega, olgu see siis seotud firma asjadega või aastakümnete eest piirkonnas juhtunud kuritegudega. Maastik tundub matkamiseks raske ja looduskirjeldused annavad päris hea pildi sellest, kui kerge on matkarajalt kängururajale kaduda, kui kaardilugemises päris kindel ei ole, aga tunnistada seda ka ei taha.

Hämmastav, kui lihtsalt murravad märjad riided ja tühi kõht inimeste võitlusvaimu, rääkimata sellest, kui tülli see naised omavahel ajab. Linnainimestel on looduses väga raske hakkama saada ja tsiviliseerituse kiht osutub üpris õhukeseks.

Föderaalagentide paar koosneb mõistlikest ja sümpaatsetest inimestest, ma läksin autori kodulehele vaatama, ega vihjed, mida Aaron Falki kohta tehakse pole märguandeks, et tegu on lugejale juba tuttava isikuga. Selguski, et ta on tegelaseks Harperi 2018. aastal Erseni poolt eesti keeles välja antud esikromaanis „Põud”, mis muide võitis Kuldse Pistoda. „Põuast” valmis 2020. aastal ka film ja „Looduse jõudu” praegu filmitakse. Varrakult ilmus mullu veel „Kadunud mees”, milles küll tuttava nimega tegelasi ei tundu olevat, aga mille lugemine tuleks vist ka plaani võtta.

Jane Harper on võitnud terve posu erinevaid kirjandusauhindu ja kui arvestada, et ta on seni kirjutanud vaid neli raamatut, on kõrgeteks ootusteks põhjust küllaga.

Kaja Kleimann

Fannie Flagg „Praetud rohelised tomatid Whistle Stopi kohvikus”

Fannie Flagg „Praetud rohelised tomatid Whistle Stopi kohvikus” (Vesta 2022, 367 lk, tlk Riina Jesmin)

See raamat on südamlik ja haaravalt kirjutatud sissevaade paljude Alabama osariigi väikelinna ameeriklaste ellu umbes 1920. aastatest kuni aastani 1986, raamat ilmus originaalis 1987. aastal. Tegelasteks on mehed, naised ja lapsed, nii valged kui värvilised, kodutud, vaesed ja enam-vähem järje peal inimesed, päris rikkureid ei ole. On ohtralt alkoholi ja vägivalda, sünde, surma ja õnnetusi, õnne ja mitmesugust armastust, ühesõnaga – elu. Sügavama mulje jätab muidugi kaugema mineviku elu, seda on ka mahuliselt enim. Elu sellel ajal, kui mustanahalistele isegi kohviku tagauksest toidu müümise eest võis saada ähvardusi KKK poolt. Elu ajal, kui tööle hakati meie jaoks kujuteldamatus eas. Kohviku kokk Sipsy (mustanahaline) tegi juba 11-aastaselt kõige hõrgumaid küpsiseid ja kastet ja kümneid muid roogi ning „tema klimbid olid nii kerged, et hõljusid õhus, need tuli söömiseks kinni püüda”. Ta tegi kohvikus süüa ka veel 80. eluaastates. Tema kasupoeg George, kelle linnakesest läbisõidul olev meeleheitel ema oli vaid hotelli vannilinasse mässituna raudteejaamas ära andnud, hakkas õppima poes lihunikuametit ja tappis sigu, kui oli kõigest 10-aastane. Väga huvitav on lugeda lastekasvatamise osi, mis ilmselt praegu paljudel juuksed peas püsti ajavad, kuid mille tulemused olid lõppkokkuvõttes suurepärased.

Raamatus on palju värvikaid karaktereid, kuid minu jaoks jääb ületamatult sümpaatseimaks ja põnevaimaks Idgie, kes on metsik, suuremeelne, üllas ja riuklik, erakordse huumorimeelega ja vapper. Idgie on metsik laps, kellest kasvab inimloomust hästi tundev ja oma teadmisi hästi kasutada oskav inimene, kes iial ei tee inimestel nahavärvi järgi vahet. Ma ei hakka näiteid tooma, parimad rikuksid lugemismõnu. Ma tean, et ühes kohas oli raamatus ka Idgie ristinimi ära toodud, ma ei suutnud seda enam leida, aga internet aitas – see on Imogen.

Raamatu ülesehitus võib esmapilgul tunduda raske, kuid ma harjusin sellega ruttu. Tegevus toimub kahes ajas, olevikus tutvub oma ämma Roositerrassi hooldekodus külastama tulnud Evelin Couch 86-aastase proua Cleo Threadgoodega, kes hakkab talle minevikust jutustama. (Minu üllatuseks selgus, et Cleo on proua abikaasa nimi, kes on pealegi surnud! Proua enda nimi on Virginia, kutsutud Ninnyks.) Raamat algab 1929. aasta Whistle Stopi kohaliku ajalehe Weems Weekly teadaandega, et nädala eest on avatud kohvik, mille omanikud on Idgie Threadgood ja Ruth Jamison, ära on toodud menüü ja hinnad. Raamatu tegevus ulatub aga ka kümmekond aastat kaugemasse minevikku, kui nüüd kohvikut pidav Idgie on alles laps. Oleviku aeg (1986) kujutab proua Couchi elu ja probleeme, 48-aastaselt on ta hädas liigse kehakaaluga ja kaotanud eluisu. Ta ei ole õnnelik ei oma mehe ega laste üle ja kui võõras noormees teda parkimisplatsil sõimab, kaotab ta pinna jalge alt. Ta mõistab, et pole mingit kasu olnud sellest, et on alati püüdnud olla hea tüdruk: „Ta oli jäänud neitsiks, et teda libuks või litsiks ei sõimataks; oli mehele läinud, et teda vanatüdrukuks ei nimetataks; teeskles orgasme, et teda frigiidseks ei nimetataks; sünnitas lapsed, et teda ahtraks ei sõimataks; polnud feminist, sest ei tahtnud, et teda nimetakaks omasooiharaks ja meestevihkajaks; polnud kunagi näägutanud ega häält tõstnud, et teda nõiamooriks ei sõimataks… Ta oli teinud seda kõike ja ometi oli see võõras noormees tõuganud ta rentslisse nende sõimusõnadega, millega mehed nimetavad naisi siis, kui on vihased!. /—/ Ja miks mehed siis, kui tahavad teisi mehi alandada, nimetavad neid eitedeks? Nagu oleks see kõige hullem asi maailmas. Mida me oleme teinud, et meist niimoodi mõeldakse? Sõimatakse vituks? Mustanahalisi enam ei sõimatud, vähemasti mitte näkku. Itaallased polnud makaroniõgijad ega peedikaanijad, ja enam polnud viisakas vestluses ka itskeid, japse, kilisid ega mudakoonusid. Kõigil oli oma rühmitus, et protestida ja enda eest seista. Ainult naisi sõimasid mehed ikka veel.” (lk 217-218) Proua Couch saab vestlustest vanadekodus suurt abi.

Alates lk 72 hakkab mineviku sündmustest pisteliselt jutustama ka raamatu autor, nii et lugeja saab teada ka selle, mis proua Threadgoode’i eest (kes on Idgie venna naine) saladuseks on jäänud. Autori ja tegelasest jutustaja lood ei kulge ajaliselt lineaarselt. Tegelikult ei ole see nii keeruline, kui võib tunduda.

Absoluutselt võrratud on vahelepikitud ajaleheartiklid. Ajalehte teeb üks inimene ja need on nagu kirjad lugejatele. Jutustatakse uudiseid, mis vahel on päris jaburad – jahimehed sõitsid paadiga ja neil õnnestus selle põhja auk lasta. Avaldatakse teadaandeid ja kuulutusi, mis pole vähem jaburad: „Keegi kutsus meid lõunale, aga mu naine unustas ära, kes, – tuleme meeleldi, lihtsalt helistage ja andke teada.” (lk 168)

Kuigi raamatus on üksjagu kurbi ja koledaid lugusid, on üldmulje siiski kuidagi helge, sest humoorikust on samuti palju.

Kui ma raamatu läbi sain, vaatasin natuke, mida autori kohta teada saab. Selgus, et Fannie Flagg on filminäitleja, kes ise Birminghamist Alabama osariigis pärit – ehk on siin ka tema esivanemate jutustustatud lugusid. Ta on kirjutanud veel raamatuid, millest meie raamatukogus on olemas paar ingliskeelset ja mitmed venekeelsed.

1991. aastal on raamatust tehtud film, mida vaatajad on üsna kõrgelt (7,7) hinnanud ja mis oli stsenaariumi (mille kirjutamisel autor osales) ja Ninny osatäitmise eest ka Oscaritele nomineeritud. Ma vist niipea seda vaadata ei tahaks, lugesin, et seal on Ninny ja Idgie tegelaskujud liidetud. See ei pruugi filmile üldse halb olla, aga tahaks siis vaatamise ajaks olla raamatu natuke unustanud.

Kaja Kleimann

Antoine Laurain „Punase märkmikuga naine”

Praegusel hullul ajal tundsin suurt vajadust lugeda midagi positiivsete emotsioonide saamiseks. Ei mõrvalugudele ja düstoopiatele! Samas, päris väga roosamannavahulist naistekat ka välja ei kannataks. Selle raamatu pealkiri oli mälusoppi talletunud näoraamatu Lugemise väljakutse grupi soovitusest.

Ongi väga hea raamat! See on rahulikult kulgev jutustus, mis algab küll röövimisega, kuid rohkem vägivalda ei tule, tuleb hoopis mitte enam väga noorte inimeste teineteise leidmise lugu.

Naist, Laure’i, rünnatakse koduukse ees ja röövitakse ta kott. Mees, Laurent, leiab rahast ja dokumentidest tühjendatud, kuid muid huvitavaid asju sisaldava käekoti. Kui selgub, et politseis tuleks enne paberite täitma hakkamist liiga kaua oodata, otsustab mees ise koti omanikku otsima hakata, sest punasesse märkmikku kirjutatu paelub teda ning äratab naise vastu suurt huvi. Üsna keerulisi teid pidi saabki ta naise isiku ja elukoha teada, kuid kotti tagasi viima minnes võtavad sündmused ootamatu pöörde ja nende tegelikku kohtumist tuleb veel mõnda aega oodata.

Mulle meeldis selles raamatus kõik peale kahe asja. (Või kui kaanepilti ka arvesse võtta, siis kolme. Keegi olulistest raamatutegelastest sellel kaanepildil küll kujutatud ei ole.) Esiteks sai raamat liiga ruttu läbi (ehkki kardetavasti poleks selle paksemaks kirjutamine seda paremaks teinud) ja teiseks oli Laurenti tütre Chloé kassi nimi Putin. Prantslased on ju tuntud oma venelembuse poolest. Siis aga lugesin juba mainitud grupist postitust, kus sama asja üle imestati (mina ei imestanud) ja tsiteerin: „Chloé kassi nimi Putin pani mind üpriski imestama, sest miks peaks 12-aastane prantslasest tüdruk panema oma kassile seesuguse nime. Veidi googeldamist ja selgus, et kassi nimi oli originaalis Poutine, mis on Quebec’ist pärit toit (friikartulid kodujuustu ja pruuni kastmega) [allikas: Wikipedia].” Eks see tõlkija otsus siis oli tol päris ammusel ajal.

Ma tahan ka öelda, et raamat on väga prantslaslik, ehkki ma jääksin selle lahtiseletamisega hätta. Aga igaüks, kes loeb, saab sellest ka seletamata aru. Võib-olla näiteks raamatu lõpus, kus kirjeldatakse, mida tegid samal ajal erinevad raamatus esinenud tegelased – alates kassidest, kes teritavad kumbki oma kodus küüsi, ja lõpetades Patrick Modianoga, kes juurdleb, kas panna koma uue romaani esimese lause esimese sõna järele. Hetkel, kui Laure’i jalast ära lükatud baleriina kukub tuhmi mütsatusega parketile, otsustab kirjanik koma mitte panna. Ja nii edasi.

Eesti keeles on samalt autorilt veel ilmunud „Presidendi kaabu”, järgmisena hakkan lugema seda ja loodan sama heale elamusele.

Kaja Kleimann

Madeline Miller „Kirke”

Madeline Miller „Kirke” (Postimehe kirjastus 2021, 407 lk, tlk Hedda Maurer)

Eesti keelde on nüüd tõlgitud kaks Madeline Milleri teost, mille aluseks ta kasutab nii antiikkirjandust kui -mütoloogiat. Mõlemad raamatud on võitnud mitmeid Ameerika kirjandusauhindu ning kandideerisid Suurbritannia mõjukale naiste kirjandusauhinnale Women’s Prize for Fiction, mille „Achilleuse laul” ka 2012. aastal pälvis. Mõlemad raamatud on tõlgitud paljudesse keeltesse. Autor on ameeriklanna, tal on magistrikraad klassikalises filoloogias ning ta töötab keskkooli ladina ja vanakreeka keele õpetajana.

See haaravalt kirjutatud romaan nõiatar Kirkest peaks olema ühtviisi tore lugeda nii antiikmütoloogiat tundvatele lugejatele kui neile, kes selle vastu ükskõiksed on olnud. Tuginedes sellele vähesele, mis Kirkest üldiselt teada on, jutustatakse terve tema elulugu ja ümbritsetakse ta paljude samuti mütoloogiast ja kirjandusest teada tegelastega, kelle saatused põimuvad tema omaga ja omavahel.

Ma arvan, et enamus inimesi, kes on kunagi antiikkirjanduse või -mütoloogiaga kokku puutunud, mäletab, et nõid Kirke elas üksikul saarel ja moondas meremehi sigadeks. Kui paljud neist on aga mõelnud selle üle, MIKS ta seda tegi? Mina küll ei olnud. Selle romaani teebki ehk eriliseks, et kõigile teada müüte vaadeldakse mingist aspektist hästi lähedalt ja detailselt, välja valitud vähemad kangelased saavad suurema tähelepanu ja see annab kokku midagi täiesti uut.

Najaadi ja Heliose tütar Kirke jutustab oma õnnetust lapsepõlvest ja noorusest, pagendusse sattumisest ja elust pagenduses, kus elu on üksildane, ent mugavuste eest on pagendaja siiski hoolt kandnud. Saarel ootab teda mugav maja, mis puhastab end ise ja nõudki pesevad end ise. Juttu tuleb armukestest (neid pole palju) ja lapse saamisest, emaduse vaevast ja rõõmust.

Oma lapsepõlves on ta isa jumaldanud ja kartnud (mida muud ühe jumala puhul üle jääbki?), emaarmastust ta tundnud ei ole, õdedega läbisaamine polnud suurem asi ja selgub, et ka jumaldatud vend polnud talle nii hea sõber, kui ta arvanud oli. Tundub, et jumalikkuse juurde kuuluvad lahutamatult isekus, tujukus ja ebausaldusväärsus. Mida tähtsam jumal, seda isekam ja tujukam. Kirke ütleb oma isa kohta: „Ta oli ühe keelega harf ja ainuke noot oli tema ise”.

Kirke puutub oma elus kokku nii jumalate kui surelikega. Mõistagi on tähtis osa Odysseusel, Kirke poja Telegonose isal, rääkimata Telegonosest endast. „Ma olin elanud tuhat aastat, kuid miski ei tundunud nii pikk nagu Telegonose lapsepõlv” – autori tahtel ei ole isegi nõial kerge olla üksikema. Rübliku kasvatamise üle järele mõeldes jõudis Kirke järeldusele, et ka ta ise oli olnud laps, kes oleks üle kõige tahtnud vanemate tähelepanu endale tõmmata, kuid vahe seisneb selles, et Telegonos ei pruugi seda tehes karta tuhaks põlemist. (lk 270) Vanemate ja laste suhetest peatutakse pikemalt peale Kirke ja Telegonose ka Penelope ja Telemachose suhetel: „Ent nemad olid nagu linnumunad, kumbki kartis, et teeb teise koore katki.”(lk 356). Väga hirmutavalt ja üsna ülekohtuselt kõlab Kirke mõttekäik: „Ent võib-olla ei näe ükski vanem oma last tõeliselt. Kui me neid vaatame, näeme vaid iseenda vigu vastu peegeldumas.” (lk 326) Omamoodi väga huvitav on jälgida Penelope ja Kirke suhete arengut.

Autor on andnud Kirkele palju surelikele omaseid jooni, näiteks näeb ta suurt vaeva nõiarohtusid katsetades, seevastu jumalad jälestavad ränka tööd, see on nende loomuses. „Surelikud leiavad oma kuulsuse midagi hoolikalt harjutades, jumalad ära rikkudes” (lk 141). Saarel elades naudib Kirke Daidalose tehtud telgedel kudumist ja kangastele värvide valmistamist, mis on sarnane taidumisega. Isegi tema hääl on Hermese sõnul sureliku hääl, muidu on ta arvanud, et tema hääl on lihtsalt kole ja sarnaneb kajaka kriiskamisele.

Ma võib-olla ei usu nii väga Kirke n i i inimlik olemisse, aga loomulikult on see kaval võte teda lugejatele lähedasemaks muuta. Ka inimestele on omane edevus ja mis võiks olla meelitavam kui surematu surelikke hindamas ja kadestamas?

Kriitikud nimetavad romaani väga julgeks ja feministlikuks. Ma suhtun sellistesse asjadesse kaunis ettevaatlikult. Muidugi astub Kirke teatud mõttes rööbastelt ära ja valib mingites punktides ise oma saatuse, aga ma ei tea, kas see on siis kuidagi vapram kui Telemachose tehtud valik? Kusjuures, eesti keeles 2018. aastal ilmunud „Achilleuse laulu”, mis räägib nimikangelase ja pagendatud printsi Patroklose (väga lähedasest, selles kohas ja sellel ajal mitte millegi poolest erilisest) sõprusest ei nimetata (õnneks!) geiromaaniks. Raamatu tegevus toimub Trooja sõja eel ja ajal ning enne „Kirke” sündmusi. Mõistagi on ka selles juttu Odysseusest.

Vaevalt et „Kirke” meeldib mulle raamatuna rohkem seetõttu, et on naise vaatepunktist jutustatud, pigem on asi ainestikus. Ehkki „Achilleuse laul” on vahest isegi rohkem armastus- kui sõjaromaan, on see siiski sõjast varjutatud. „Sõjad on kuritegu malaka leiutamisest saadik,” meenub mulle tsitaat, mille autorit ei mäleta. Sõjas tihtipeale ei ole võitjaid ja ükski kangelane ei saa õnnelikuks saada. (Selle kohta võib pikemalt lugeda Sirbist Hanneleele Kaldmaa artiklit.)

Ja võib-olla on autor ikkagi ka veel paremini kirjutama hakanud?

Raamatu(te) lugemise järel mõtlesin tükk aega saatusest. See paistab nendes raamatutes olevat rangelt surelike jaoks, ehkki muidu määrasid moirad ka jumalate saatuse. Ei aita see, et Odysseus hullust teeskleb, et Achilleust tüdrukuks riietatatuna varjatakse, – kui nende saatus on minna sõtta, siis nii ka läheb. Ja kui juba kord sõtta on mindud, siis see muudab minejat, see juhtub nii ka Odysseuse ja Achilleusega, kelle kohta esimene ütleb: „Ta on relv, tapja. /—/ Kõige parem, mille jumalad iial loonud on. /—/ Sa võid kasutada oda jalutuskepina, aga see ei muuda tema loomust. („Achilleuse laul” lk 185-186). Ja lõpuks on ju Odysseus see, kes muudab kuulsa Trooja hobusega sõja käigu. Aga kui tulla tagasi jumalate juurde, siis me muidugi ei saa kuidagi teada, ega moirad Kirkele just sellist saatust ette ei näinudki? Millist, jääb iga lugeja enda teada saada.

Niiviisi ühe seotud loona lugedes jäävad tegelased palju paremini meelde kui üksikutest müütidest, näiteks mäletan ma nüüd ilmselt vähemalt mõnda aega, et Minotauros on Kirke õepoeg ja Medeia tema vennatütar.

Kui mingid lood on ligi kolm tuhat aastat vastu pidanud ja tuhandetele uutele lugudele ainest pakkunud, siis ei ole see ilmaasjata nii.

Kaja Kleimann

Giovanni Guareschi „Don Camillo väike maailm”

Giovanni Guareschi „Don Camillo väike maailm” (kirjastus E.M. P. Stockholm 1957, 262 lk.; Tlk Julius Säkk)

See lugemissoovitus on mõnevõrra teistsugune kui tavaliselt, nimelt hakkas mul hirmus kahju sellest materjalist, mille kirjanduskohviku jaoks kokku korjanud olin ja mida ainult tookordsed osalejad kuulsid-nägid, seega on selles kirjutises autori ja tausta kohta rohkem kui raamatututvustustes tavaliselt, ehk isegi rohkem kui raamatu enda kohta. Seda ma lihtsalt väga soovitan, olen seda soovitanud läbi aastate ja see soovitus ei aegu.

„Don Camillo väike maailm” koosneb lühikestest lugudest ja selles on palju tegelasi, terve läbilõige ühe piirkonna, Bassa, külainimestest Teise maailmasõja järgsel ajal, linnainimesi näpuotsaga hulka. Peategelased on katoliku preester don Camillo, kommunistist külavanem Peppone ja Kristus. Tõsi, autor ütleb, et selle raamatu külal ei ole kindlat kohta, see on tegelikult punktike, mis liigub piki jõge Po ja Apenniinide vahel. Lugejate jaoks on paik aga niivõrd reaalne, et kui 1951. aastal purunes tamm ja Bassa üle ujutati, saatsid välismaa lugejad pakke toiduainete ja riietega don Camillo ja Peppone rahva jaoks.

Meile usuleiges Eestis võivad selle raamatu tegelased ju veidi veidrad tunduda, kuid kaasa elame me neile lugedes igatahes ja heal juhul hakkame (neid ja üleüldse) inimesi paremini mõistma. Lugusid on naljakamaid ja tõsisemaid. Ühest küljest on ju naljakas, kui Kristus pärast preestri noomimist, et „käed on õnnistamiseks” vaikselt jalahoobiks loa annab: „Aga ma hoiatan sind, don Camillo – ainult üksainus!”, või avastus, et inimesed jätavad lapsed ristimata ja vannuvad kurja mitte jumala eitamiseks, vaid tema ärritamiseks. Praegusel ajal on ka kindlasti imelik lugeda jalgpallitreeningutest, kus treenerirollis Don Camillo jagab mängijate pihta rohkem hoope kui nood pallile. Samas puudub igasugune nali selles, kui don Camillo keeldub püstolisuu ees patte andeks andmast ja pääseb eluga vaid tänu sellele, et püstol tõrgub.

On väga poeetilisi ja väga kurbi jutte, vee all löövaid kirikukellasid ja õnnetuid armastajaid. Enamasti aga kohuvad ja põrkuvad juttudes usklike ja kommunistide vahelised vastuolud, aga kuna need kaks asja pole nois inimestes alati lahutatud, siis on lõppkokkuvõttes tegemist inimeste vaheliste probleemidega, nagu ikka kirjanduses. Ja need inimesed on itaalia temperamendiga, nende uhkus on piiritu. Ühe jutu vaenupooltel on kahepeale 156 aastat vanust ja lepitamatu suguvõsadevaheline vimm. Parimatel neist ei takista ühel päeval kirglikult kaklemine siiski teisel päeval koos õiget asja teha. Näiteks streigi puhul tahab Peppone lasta õhku sillad, don Camillo hoiab talast kinni ja keeldub lahkumast, ta ei lase sel sündida. Kuid neil on palju ühist, mõlemad on olnud mägedes partisanid ja võidelnud sõjas, mõlemad on saanud medaleid. Niisiis käivad nad mõlemad ka nälja käes piinlevaid lehmi öösel salaja talitamas ja lüpsmas. Põhimõtted on ju uhked, aga loomadest on kahju ikka. Samuti on nad ühel meelel, et vana õpetajanna, kes soovis saada maetud, monarhi lipp kirstul, peab selle võimaluse saama vaatamata suure hulga rahva vastuseisule (selleks oleks ta pidanud varem surema!) ja lugu lõpeb: „Selliseid asju juhtub seal, tollel imelikul maa-alal, kus päike taob vasarahoopidega rahvale pähe ja rahvas arutab asju rohkem kaikaga kui ajuga, aga kus igatahes austatakse surnuid.” Põhimõtteliselt võib öelda, et Peppone ja preester on vaenlased niikaua, kui ei juhtu mingit häda kas ühega neist või muidu külas, siis toetavad nad teineteist tingimata. Kuni häda möödub ja võib tagasi vaenutsema asuda.

Don Camillo vestlused Kristusega annavad mõtlemisainet ja ehk isegi lootust ka neile, kel usudoktriiniga suhe puudub. Näiteks kaebab ta kord Kristusele, et kõik on ta peale pahased ja vihkamine on ahel, mida ei suuda purustada isegi Kristus, kes lasi end risti lüüa nende viletsate marutõbiste koerte eest. „Maailm ei ole veel lõppenud”, vastas Kristus tõsiselt. „Maailm on vaevalt alanud oma olemasolu ja seal üleval mõõdetakse aega miljardite sajanditega. Ei ole vaja kaotada usku, aega on küllalt ja küllalt.”
Don Camillo omakorda tõdeb: „Sõda rikkus meie noorsoo. Seepärast ärgem rääkigem süüdlasist, vaid ohvreist”.

Don Camillo kuju sündis 1946. aasta jõululaupäeval. Guareschi kirjutas sel ajal jutte mitmele ajakirjale ja juhtus nõnda, et jutt ühele nädalalehele oli juba valmis ja küljendatud, teisele aga puudu ning just seda nõuti silmapilk – nõnda sai valmis jutt ühest välja võetud, suurema kirjaga laotud ja teise tõstetud, teise ajakirja jutu kirjutamiseks jäi veel pool tundi. Avaldamine „Candidos” tõi kaasa laviini lugejakirju ja nii kirjutas ta preestri ja külavanema jutte aina juurde. Neid sai lõpuks kokku väidetavalt 347. 1953. aastal kirjutas Guareschi, et äsja sai „Il Candidos” ilmunuid kokku 200 ning Prantsusmaal ilmunud „Väikese maailma” juttude esimene kogumik oli jõudnud 800 000 eksemplarise tiraažini. Tõlgitud on jutte umbes kolmekümnesse keelde.

Nende lugude paremaks mõistmiseks on ajalooline taust oluline. Teine maailmasõda tegi hävitustööd kõikjal, erinevates maades olid pärast lihtsalt mõnevõrra erinevad probleemid. Itaalia osaks sai hävitatud majandus, lõhenenud ühiskond ja viha monarhia vastu, mis oli eelneval kahekümnel aastal toetanud fašistlikku režiimi. Viha kasvas ka Itaalia häbi pärast seoses okupeerimisega sakslaste ja siis liitlaste poolt. Isegi enne fašistide tõusu suhtuti monarhiasse halvasti, kuna ühiskond oli jagunenud rikkaks põhjaks ja vaeseks lõunaks. Esimene maailmasõda andis Itaaliale väheke kasu ning huviga oodati, mida toob fašismi tõus. Need pettumused tihendasid Itaalia vabariikliku liikumise ridu. Pärast Vittorio Emanuele III troonist loobumist aastal 1946 survestati tema poega, kuningas Umberto II, kodusõja ohuga korraldama referendum otsustamaks, kas Itaalia peaks jääma monarhiaks või saama vabariigiks. 2. juunil 1946 võitis vabariiklaste pool 54% häältest ja Itaaliast sai ametlikult vabariik. Valimistulemuste tabelis on näha olulisi erinevusi Itaalia eri osades. Poolsaar näib olevat jagatud järsult kaheks alaks: põhi vabariigi poolt (66,2%), lõuna kuningriigi poolt (63,8%), nagu seal oleks kaks erinevat, vastavalt homogeenset riiki. Mõned monarhistid väitsid, et tulemusi manipuleeriti põhja vabariiklaste ja sotsialistide poolt. Teised väitsid, et Itaalia oli aastal 1946 veel liiga kaootiline, et korraldada korralik referendum. Sellele vaatamata loobus Umberto II kodusõja ärahoidmiseks troonist ja uus vabariik oligi sündinud koos mõru rahulolematusega uue valitsuse poolt Savoia dünastia vastu. Kõigil Savoia perekonna meessoost liikmetel oli aastast 1948 keelatud Itaaliasse siseneda. See keeld tühistati alles aastal 2002.

Giovannino Oliviero Giuseppe Guareschi sündis 1. mail 1908. Parma maakonnas ja tal oli igati õnnelik lapsepõlv. Finantskriisis nende perekond vaesus ja ülikooliõpinguid lõpetamata asus ta tööle kohalikus ajalehes, hiljem tegi kaastööd satiiriajakirjadele. Paralleelselt pidas ta veel paljusid ameteid, raamatu eessõnas loetletakse neid kaheksa, elektrikust väravavahini. Mobiliseeriti Teise maailmasõja ajal Itaalia vägedesse, 1943. aastal saatsid sakslased ta kolmeks aastaks Poola vangilaagrisse.

Mingis vanglas tutvus ta vastupanuliikujate poolt väga kõrgelt hinnatud mehe, katoliku preestri don Camillo Valotaga (1912-1998), kes ootas kontsentratsioonilaagrisse saatmist. Guareschile avaldas suurt mõju tema aade eelistada võitluses fašismiga südametunnistuse järele käitumist poliitilistele ja ideoloogilistele põhimõtetele. Iseloomujoonte poolest oli raamatu don Camillo eeskujuks väidetavalt rohkem üks teine preester. Ajakirjanikuna kritiseeris Guareschi nii kommuniste kui hiljem ka kristlikke demokraate.

1953. aastal avaldas Guareschi oma ajakirjas naeruvääristava karikatuuri riigipeast, mille eest kirjanik sai 8 kuud tingimisi. Kirjaniku ja de Gasperi vastuolu jätkus hiljem kohtuprotsessiga, millega Guareschile mõisteti 12 kuud vangistust, lisaks varem tingimisi määratu. Kohus ei tõestanud, et Guareschi esitatud kirjad, mida öeldi de Gasperi sõja ajal kirjutanud olevat, oleksid olnud võltsitud. Hea käitumise eest sai ta välja 2/3 istutud aja pärast, nagu on tavaks, ta ei palunud armu. Nende kahe mehe vastuolu on ära mainitud isegi de Gasparist rääkivas Wikipedia artiklis. Vangisolek ja pingeline töötamine (tavaliselt kahel kirjutusmasinal korraga) koos muude elustiili valikutega mõjusid Guareschi tervisele halvasti ja ta suri 22. juulil 1968 südameataki tagajärjel.

„Don Camillo väike maailm” on jõudnud 1953. ja 1984. aastal kinolinale, 1981. aastal tehti 12-osaline seriaal. Autorist tehti dokumentaalfilm 2009. aastal ja don Camillo filmimisest 50. aastatel tehti dokumentaal 2010. aastal. Guareschi on kirjutanud mõned stsenaariumid ja on ka ühe filmi režissöör – 1963. sai valmis kaheosaline dokumentaal „La rabbia” (Viha). “La Rabbia” võtab kasutusele dokumentaalkaadrid 1950ndatest ja nendega kaasnevad kommentaarid, et proovida vastata eksistentsiaalsele küsimusele: Miks iseloomustab meie elu rahulolematus, ahastus ja hirm?

Esimese osa režissöör on vasakpoolsete vaadetega Pier Paolo Pasolini, kes mõistab hukka lääne kultuuri süüteod, eriti koloniseeritud Aafrika vastu suunatud süüteod. See on samal ajal ka endiste Aafrika kolooniate vabanemise ja iseseisvuse kroonika, mis kujutab neid rahvaid kui maailmaareeni uusi peategelasi, pidades marksismi nende “päästmiseks” ja vihjates, et nende “süütu metsikus” on ajastu uus religioon. II osa, mille tegi Guareschi, on seevastu lääne tsivilisatsiooni kaitsev ja traditsioonilises kristlikus plaanis väljendatud lootuse sõna inimese tuleviku jaoks.

Kaja Kleimann

Rasa Bugavičute-Pēce „Poiss, kes nägi pimeduses”

Rasa Bugavičute-Pēce „Poiss, kes nägi pimeduses” Mina Ise 2021, 176 lk, tlk Contra

Sellest tuleb lüheldane lugemissoovitus, sest ega raamatki kuigi paks ole. Aga oluline küll. See annab võimaluse kiigata ühe veidi teistmoodi perekonna ellu umbes 10 aasta jooksul, iga peatükk on jutustatud kõigepealt lapse, Jēkabsi silmade läbi vaadatuna, sellele järgneb tema ema kommentaar, nii nagu tema asjast aru saab. Ma ei ütle „nii, nagu tema asja näeb”, sest ema on pime. Nagu ka isa. Jēkabs aga on nägija ja igati tavaline laps, niipalju kui tavalisi lapsi (või inimesi) üldse olemas on. Kohe raamatu alguses on teada, et selle kirjutamise ajal on ta juba täiskasvanud mees ja ise isa, see annab lugemise ajaks tema pärast pabistamisele juurde ka kindluse, et kõik läheb hästi. Jēkabsi mälestused algavad juba koolieelsest ajast, kui ta on kuuene, ja viimane on kirjutatud üles viieteistkümnendast eluaastast.

Jēkabs tahab kõiki samu asju, mis teisedki lapsed, ilusat jopet ja kassipoega, rattaga kihutada ja iseseisev olla. Ta kogeb samu asju, mis teisedki lapsed, ja jääb jänni nii valetamise kui luiskamisega, tal on ka väljamõeldud sõber Mattias. Kuid ta kogeb ka palju muud – pimedate ühiselamus, kus nende kodu kuni poisi kooliminekuni oli, elasid teisedki pimedad inimesed. Päris kõhe on kujutleda, kuidas üks koolieelik naabrinaise mahakukkunud klaassilma mööda köögipõrandat taga otsib ja selle siis omanikule silmaauku tagasi paneb. Ta peab olema ka ülimalt korralik, sest pimedate kodus peab kõik olema kindlas kohas ja millegi vedelema jätmine on lausa ohtlik.

Jēkabs on hea laps ja aitab oma vanemaid nii, kuidas suudab, aga ta on ka laps, kes siiski satub kogemata keerulistesse olukordadesse, näiteks tekitab hiiglasliku telefoniarve tüdrukuga sms-e vahetades või tõmbab puruks uhiuue jope. Pimedate vanemate eest on mõnda asja lihtsam varjata, aga samas teeb see ema jällegi eriti kahtlustavaks. Ja mingil hetkel saavad ema närvid hoopis otsa. Kerge elu see ei ole, aga sellest ei kirjutata stiilis „oo, milline raske elu”. Nii lihtsalt on. Elu ongi niisugune. Ja nalja saab vahepeal ka.

Ma olen näinud üht dokumentaalfilmi, kus kurdid noored abiellunud arutavad laste saamise üle ja loodavad, et laps sünnib kurdina, et ta oleks rohkem nende moodi. Ma olen näinud mängufilmi, kus kurdid vanemad ei taha sugugi, et nende tütar laulmist õpiks. Siin raamatus on ema oma rasedusest kuuldes täiesti kindel, et saab terve lapse ja et kõik läheb hästi, ehkki meditsiinipersonal soovitab kõigepealt aborti. Ja lõpuks ju lähebki. Niimoodi eluliselt hästi, mitte muinasjutuliselt.

Autor on kirjutamiseks saanud inspiratsiooni talle väga lähedaste inimestega toimunud sündmustest.

Raamat on väga ilus ka, kujundanud Zana Veldre.

Kaja Kleimann

Peter May „Mustmaja”

See raamat avaldas mulle üpris sügavat muljet. Ühest küljest see küll on mõrvamüsteerium, aga palju rohkem siiski psühholoogiline romaan. Ja kirjutatud on mõjuvalt, looduspildid on lummavad, elutingimustest ja majadest saab päris hea ettekujutuse ning ajuti hakkab lugedes ikka väga külm. Pealkirja kohta tsiteerin raamatut: „Mustmajadel olid mördita laotud kivimüürid ja rookatused ning need pakkusid ulualust nii inimestele kui loomadele. Suurima toa kivipõranda keskel põles päeval ja ööl turbatuli. Seda kutsuti tuletoaks. Korstnaid ei olnud ja suits pidi välja pääsema augu kaudu katuses.” Raamatu tegevuse ajaks olid need kasutusest ammu väljas, elati hoopis valgemajades: „Valgemajad olid ehitatud kividest ja lubjakivist kahekümnendatel, või betoonplokkidest, ja nende katused olid tehtud kiltkivist või rihvelplekist või tõrvapapist. Need ehitati vanade mustmajade asemele.”

Tegevus toimub Lewise saarel, mis on Šotimaa Välis-Hebriidide saarestiku kõige põhjapoolsem saar. Selle loodus on kaunis ja kõle, ning rahvas järgib vanu traditsioone (matustel käivad ainult mehed jms). Pühapäeviti käiakse kirikus ja igasugune meelelahutus on keelatud, kiiged näiteks pannakse lukku. Ja ikkagi on ka sellel saarel esindatud nii narkootikumid kui alkohol ja abielueelne seks, nii peategelase lapsepõlves kui kaasajal.

Tähtis osa traditsioonidest on suulade jaht, mida kirjeldatakse väga põhjalikult. Üks kord aastas, augustis, lähevad 10 meest kaljusaarele Atlandi põhjaosas ja tapavad 2000 suulat. Komme sai alguse 400 aastat tagasi, kui mehi kannustas sellele kohutavalt ohtlikule retkele nälg, tänapäevaks on sellest saanud midagi noorte meeste üleminekuriituse sarnast, noori võetakse kaasa vaid mõned ja see on suur au. Väga oluline on ka see, et – täpselt nagu Las Vegaseski – kõik, mis juhtub kaljul, jääb kaljule.

Raamatu tegevus toimub mu meelest millalgi 2000. aastate alguses. Minajutustaja on umbes 35-aastane politseinik Fionnlagh, kutsutud Finiks, kes on juba 18 aastat ehk poole oma elust saarelt ära olnud, kuid nüüd saadetakse ta seal toimunud mõrva juurdluse juurde abiks, et teha kindlaks, kas selle ja tema poolt mujal varem uuritud mõrva vahel on seos, kuna modus operandi on sarnane.

Kui ta saarele saabub, löövad minevikumälestuste lained tal üle pea kokku ja kogu raamat ongi üles ehitatud kaasaja ja varasest lapsepõlvest algavate minevikumälestuste vaheldumisele. Mõrva uurimine läheb edasi aeglaselt ja sellel on väiksem osa kui tegelaste elulugudel – milline on nende lapsepõlv ja noorukiiga ja kuidas nad kasvavad. Mis see on, mis noort inimest kujundab, miks ja kuidas ühest saab politseinik ja teisest mõrvar. Sest mõrvar on saarel.

Fin ei ole mingi ideaalne tegelane, ta meenutab halastamatu täpsusega ka enda tehtud lollusi ja vigu ning kui väga ta teistele haiget tegi või võis teha, sageli üldse endale aru andmata, mida ta tegi, või aru saamata, miks. Oma minevikust pärit inimestega kõneldes teeb Fin väga ootamatuid avastusi ja raamatu lõpp läheb kätte ülipõnevaks ja pingeliseks.

Peamised tegelased ongi Fionnlagh, keda kutsutakse Finiks, tema lapsepõlve parim sõber Artair Macinnes, astmaatik juba väikesest peale, kohutavad kiusajad Murdo Macritchie ja tema suurem vend Angel (hilisem mõrvaohver), kirikuõpetaja poeg ja hiljem samale kohale asunud Donald Murray. Võtmetähtsusega on Marsaili, Fini esimene armastus, väike enesekindel patsidega tüdrukuke, kes pakubki talle selle nime inglise Finlay asemele.

Muide, nende kooliajal ehk siis umbes 60. aastate lõpupoole pannakse kõigile lastele koolis kõigepealt inglise nimi ja keldi keele rääkimine on keelatud. Fini kodus ei oldud temaga enne kooli inglise keelt üldse räägitud.

Raamatu ilmumise lugu on ka omamoodi huvitav. May veetis 1990. aastatel Šoti televisioonile keldikeelset sarja tehes saarel viiel aastal järjestikku viis kuud aastast, ja nagu ta ise ütleb, „hingas ja imas saart endasse”. Millalgi u 2004-2005 tuli talle pähe, et see koht on ülejäänud Briti saartel peaaegu tundmatu ja sellest pole keegi kirjutanud. Ta vestles paljude saare elanike ja küttidega ning kasutas ka oma elu seiku, näiteks meenutas oma algkooliaegset esimest armastust.

Peter May oli selleks ajaks ohtralt avaldatud ja ka auhinnatud autor, talle tundus, et ta on kirjutanud oma parima romaani, ja siis lükkasid kõik Briti kirjastused selle tagasi. Raamat ilmus mitu aastat hiljem esimest korda hoopis prantsuse keeles, sai väga menukaks ja tõlgiti paljudesse keeltesse. Lõpuks osutus see menukaks ka Ühendkuningriigis. See on esimene osa triloogiast, mille järgesid ma nüüd kannatamatult ootan.

Kaja Kleimann