Archive for the ‘Kleimann, Kaja’ Category

Karsten Dusse “Eneseabimõrvad”

Alapealkirjaks on „Rahustav kriminaalromaan”. Noh, alustuseks see ei ole nii mitmegi kriteeriumi kohaselt üldse päris õige krimilugu. Tegemist on 42-aastase kriminaalasjade advokaadi Björn Diemeli minajutustusega, kus lugeja saab toimuvast tegevusest enamasti teada toimumise ajal. Diemel on advokaat, kellel on oma pere jaoks väga vähe aega. Murelik abikaasa on ähvardanud ta maha jätta, perekonna säilitamise nimel nõustub mees osalema esoteerilisel koolitusel kohaloleku jõust, et töö ja isiklik elu paremini tasakaalu viia.

Enda kohta ütleb Björn Diemel, et ta pole vägivaldne inimene, näiteks pole ta kunagi elus kakelnud. Ja esimese inimesegi tappis alles 42-aastaselt, mis ta töökeskkonda arvestades on pigem hiline iga. Tõsi, nädalaga saab kokku ligi pool tosinat laipa. Ma ei reeda seda kirjutades mingeid saladusi, kõik see jutt on teksti esimeses lõigus. Ei saa öelda, et raamatus politseiuurijat poleks, aga uurimisest küll palju juttu ei tule. Eelkõige on raamat täis musta huumorit ja ma ütleksin, et lausa halastamatut satiiri tänapäeva ühiskonna aadressil. Pihta saavad nii eneseabiõpikud, millest peategelane väga edukalt juhindub, kui ka palju muud. Näide õpikust: “Paljud toredad lahendused jooksevad liiva juba sellepärast, et ei ole probleemi, mille juurde nad sobiksid”. Rohepesu ja ökohipsterid, kes päästavad maailma, tehes vanadest autokummidest plätusid. Nad kasutavad selleks arengumaade lapstööjõudu, aga on veganid ja sõidavad hübriidautoga. Eurotoetused! Lasteaiakohad! Huvitav, kui palju on üldse riike, kus lasteaiakoha saamine normaalselt kulgeb? Igal juhul selles raamatus (tegevus toimub eeldatavasti Saksamaal, ehkki raamatus õieti kohanimesid polegi) saab lasteaiakoha lubamisega õnge nii ehitusameti kui mõrvakomisjoni juhi.

Verd ja vägivalda on raamatus ka, ja ehkki selle kirjeldamine on kiretu, ei tee see asja leebemaks, kohati on päris vastik. Vastu ööd lugemise alustamine ei ole mõistlik, enne uinumist sellele raamatule mõtlemine võib nõrgemate närvidega inimestel põhjustada unetust või halvemal juhul õudusunenägusid.

Järk-järgult saab advokaadist eneseabiõpiku toel (ettekäändeks hea küll, ütleksin ma, tühja kohta ei saa kuidagi toetada) külmavereline tapja, sest kes on ütelnud A, peab ütlema ka B, või kuidas see ütlemine oligi. Kui oled kord alustanud, tuleb asi viia niikaugele, et sellest ka kasu oleks, muidu on kõik mõttetu. Ja kõik oma lapse nimel, ütleb mees loomulikult.

Lugesin kuskilt, et samas sarjas on veel kaks raamatut. Kui need kirjeldavad advokaadi elu pooleli jäänud kohast edasi, siis ma neid lugeda ei tahaks, minu meelest on paslik nii lõpetada. Ma ei ole kindel, et sarkasm kolme raamatut vastu peab, ja sarkasm oli mu jaoks parim osa.

Kaja Kleimann

Sharon Sala „Pimesi uskudes”

Tegelikult lugesin ma seda raamatut natuke eksituse tõttu ja natuke uudishimust. Olin haiguslehel ja kolleegid saatsid uuemaid raamatuid, selle etiketile oli kleebitud sinine täpike, mis meie raamatukogus tähistab ulmekirjandust. Kuna kaanel on kirjas New York Timesi bestsellerite autor, tekkis mul kohe kahtlus, et see täpike on pandud eksikombel, aga otsustasin siiski vähemalt lehitseda ja vaadata, millest jutt.

Lugedes sain aru, et ilmselt miski eelneb sellele raamatule, ja alles siis lugesin läbi tutvustava jutu autori ja tema kirjutatud raamatute kohta. Selgus, et „Pimesi uskudes” on lausa kolmas osa sarjast „Mõistatuslikud toimikud” (esimene osa on “Puuduv pusletükk” ja teine “Kadunud tütar“) ja üleüldse on autor ülimalt viljakas – kirjutanud 123 raamatut, millest 15 on Ersen ka eesti keeles välja andnud. Ta on saanud ka terve portsu auhindu.

Põhimõtteliselt on peategelase puhul tegemist kangelannaga, kes on sulam lohetätoveeringuga tüdrukust ja mingist Marveli koomiksi tegelasest. Ma tunnen superkangelastest tegelasi liiga halvasti, et võrrelda, aga ma vähemalt saan aru, kui mõnda sellist kohtan, ja Jade Wyrick on kindlasti üks neist. Peale eriliste võimete on tal ka superkangelase välimus ja ekstravagantne riietus- ning meikimisstiil. Loomulikult on ta pururikas ja superhäkker.

Wyrick (läbi raamatu kasutatakse ainult ta perekonnanime) töötab dektektiiv Charlie Dodge’i abilisena ja põhiliselt otsivad nad kadunud inimesi, seekord matkal kadunuks jäänud noormeest, kelle sõbrad ei tundu juhtunust rääkides päris siirad olevat. Dodge’il tuleb tegeleda oleviku ränkade eraeluprobleemidega, Wyrick aga sunnitakse silmitsi seisma minevikust pärit kurikaeltega.

Raamat on üsna põnev, ladusalt kirjutatud, (head) tegelased on sümpaatsed, eriti nt Charlie Dodge, lugemine läheb kiiresti ja midagi otseselt väga ärritavat kuskil ei ole. Pealkirja kohta ma küll mõtlesin, et kes siin keda pimesi usub?

Ma arvan, et see ja tõenäoliselt ka teised sama autori raamatud sobivad hästi näiteks rannas või sõidus olles lugemiseks. Ajaviitmiseks head küll – mul ei ole piinavalt kahju sellest paarist tunnist, mis ma lugemisele kulutasin, aga kuna lugemist ootava kirjanduse hulk on tohutu, siis autori teiste raamatutega tutvuda mul hetkel plaanis ei ole.

Kaja Kleimann

Pierre Lemaitre „Alex”

Raamatu tagakaanel olev tekst “Graafiliste vägivallakirjelduste tõttu ei ole raamat sobiv noorematele ega kergesti erutuvatele lugejatele” pani mind korraks kaaluma lugemata jätmist, aga ülejäänud osa kirjutatust oli nii ahvatlev, et võtsin nõuks sellele võimaluse anda. Tõsi, vägivallast puudust ei ole, aga minu jaoks oli see isegi kuidagi kergemini talutav kui Nordic noir. Tuleb ausalt tunnistada, et koledamates kohtades tegin kiirlugemist.

Lühidalt öeldes on lugu inimröövi uurimisest. Koeraga jalutaja näeb juhuslikult pealt, kuidas röövitakse noor naine. Tema jutust on politseile küllaltki vähe kasu, kuid väsimatu tööga õnnestub siiski teo toimepanekuks kasutatud kaubiku omanik tuvastada. Ohvri isiku kindlakstegemisega aga alguses nii hästi ei lähe, keegi ei tundu naisest puudust tundvat. Kuidas otsida inimest ilma igasuguste juhtlõngadeta, samal ajal teades, kui kriitilise tähtsusega on aeg? Paralleelselt politseinike tegevusega hoiab autor lugejat kursis ka röövitu saatusega.

Raamat on väga kindla käega komponeeritud. Põhimõtteliselt olen ma sarnastest kuritegudest ja motiividest ja psühholoogilistest põhjendustest lugenud palju kordi varemgi, aga see, kuidas see raamat on üles ehitatud, milliste emotsioonide ja pööretega lugejat läbi kolme osa juhatatakse, kuidas see, milles ma enda arvates selgusele olin jõudnud, pea peale pööratakse – see on suurepärane.

Ja millised tegelased! Uurimist juhib komissar, kes seda sugugi teha ei taha, sest nelja aasta eest ei õnnestunud tal päästa omaenda naist, kes samuti rööviti. Ta on uskumatult lühike mees – Camille Verhoeven on 1.45 m pikk. Tema ema, maalikunstnik Maud Verhoeven, oli kirglik suitsetaja ja andis oma pojale nii joonistamisande kui loote hüpertroopia. Vahe valju häält teha armastava ülemkomissari Le Gueniga on 80 kilo ja 30 cm. Meeskonda kuuluvad veel suurepäraselt riietuv, kuuldavasti väga rikas Louis ja legendaarselt ihne Armand, kes norib kolleegidelt küüti ja paneb taskusse kõik alates kirjaklambritest ja pastakatest ning lõpetades ülejäänud saiarahaga, ta on aga Camille’i ja tema ema andunud austaja. Armand on ka tegelane, kes lugejale raamatu lõpus kõige suurema üllatuse valmistab. (Või vähemalt mulle valmistas.) Need on Verhoeveni vana meeskonna liikmed, kellega ta pärast naise surma koos pole töötanud.

Kahtlemata ei puudu mõned ennasttäis nürimeelsed ülemused, kellega Camille’il on vähe kannatust. Tegelased, ka need, kellest ei ole palju juttu, saavad kas või lühikese, aga väga täpse iseloomustuse.

Igal juhul väärt lugemine!

Kaja Kleimann

György Dragomán „Tuleriit”

Ma pole tükk aega ühtegi raamatut nii lugenud, et süda klopib ja vahepeal tuleb raamat käest ära panna, et sügavalt hingata.

Raamatu minajutustaja, teismeline Emma, on mõlemad vanemad korraga autoõnnetuses kaotanud ja mitu kuud internaatkoolis elanud, kui korraga kutsutakse ta direktrissi juurde ja öeldakse, et tema vanaema on tulnud, et teda enda juurde elama viia. Emma pole kunagi oma vanaema näinud ega temast isegi kuulnud. Vanaema keerutab käes kohvitassi, valab paksu sellest alustassile ja Emma näeb seal oma nägu, mis muutub sujuvalt ta ema näoks ja see omakorda vanaema omaks. Emma lähebki vanaemaga ja juba on ka lugeja kaasa haaratud teekonnale, mis meenutab nii Kusturica filmi (nende rongisõit) kui Gabriel Garcia Márquezi raamatut „Sada aastat üksildust” (maagia; surnud, kes on ikka kohal; väljamõeldud geograafiline koht; suur puu).

Raamat kubiseb müstilistest unenägudest ja minevikumeenutustest, vanaema on nagu omamoodi nõid – küll joonistab näpuga jahusse, küll kraabib kreeka pähklitele peale silmi, ja Emma suhtub sellesse kõigesse täie rahuga, miski ei pane teda imestama ega võõristama. Tegelikult kasutab ta ka ise sarnast käitumisloogikat – kui ta surub nõela nii sügavale näppu, et veri välja tuleb, täitub tema soov. Unenäolisus, meenutused ja tegelikkus ei ole alati selgesti eristatavad ja kui vanaema on Emmale ära jutustanud pika-pika loo, mis raamatus kaldkirjaga esile tõstetud, ütleb ta lõpetuseks ühe lausega: „aga võib-olla oli see hoopis teisiti ja…”

Oma osa on Emma suhetel koolikaaslastega, tema kõigile tüdrukutele omasel ihal olla ilus, kanda ilusaid riideid, armumisel.

Lugemise alguses häiris mind tohutult, et pole võimalik aru saada tegevuse toimumise ajast ega kohast, pole nimetatud isegi mitte rahaühikut (vanaema annab Emmale lihtsalt kolm kümnelist), mis asjast aimu annaks, lugemise kulgedes läheb see ärritus üle. Kuna autor on ungarlane, hakkasin otsima Ungari ajaloo kohta, aga see ei aidanud mind eriti, ajajoon selgines siis, kui jõudsin lugemisega vanaema mälestusteni natsidest ja juutidest. Kõige rohkem kasu oli järelsõna lugemisest, sealt sain teada, et autor sündis Rumeenias, ja mõned taustasündmuste kirjeldused sarnanevad sellega, mis toimus 1989. aastal ja vahetult pärast seda Rumeenias, kus verise revolutsiooni tagajärjel kukutati diktaator Nicolae Ceaușescu. Dragomán ise on öelnud, et teda ajalooline tõde ei huvita, tema „eesmärk on rekonstrueerida võimalikult täpselt ajastu õhustikku, et lugeja hingaks koos tema tegelastega ja tajuks ajastu hoovusi koos nendega.” Autor uurib, mis juhtub pärast revolutsiooni, kuidas inimesed tegutsevad, kuidas käitutakse eelmise režiimi esindajatega, kuidas kaasajooksikutega, kas on võimalik algus puhtalt lehelt ja mis jätkub vanaviisi. Mitme põlvkonna ellujäänute süütunne. Unustamine ja mäletamine. Kuidas tuleb ise teha midagi halba, et seda ei sunnitaks tegema kedagi sulle kallist, ja kuidas seda halba minimeerida. Koputamise teema on oluline. Minu jaoks kõige mõjuvamad leheküljed üldse olid vist vanaema ja vanaisa tutvumise ajast hullumajas. Mõned asjad ei muutu – koolipoiss, kelle isa on Rahvusliku Päästekomitee esimees, arvab, et võib kõike teha. Segasel üleminekuajal ostetakse kokku mitmesugust vara. Poisid kaklevad, kuna üks teist pealekaebaja pojaks nimetas.

See raamat haarab jäägitult, ja kuigi see ei ole kerge lugemine, on seda siiski lihtsam lugeda kui näiteks sama autori „Valget kuningat” (lugesin seda hiljem), mis mõjus hoopis masendavamana. Võib-olla sellepärast, et selles siin on rohkem halba seljataha jäänud ja palju rohkem lootust ees.

Romaani ungarikeelse pealkirja „Máglya” (tuleriit) kõla kattub sõnaga „mágia” (maagia) .

Kaja Kleimann

Unustatud laste- ja noorteraamatuid

Facebooki Lugemise väljakutse grupis küsitakse aegajalt ikka ka lastele või noortele lugemissoovitusi. See pani mulle pähe mõtte kirjutada mõnest oma lapsepõlve ja teismeea lemmikust, mida praegu nooremate hulgas tõenäoliselt ei teata – uusi raamatuid tuleb ju kogu aeg juurde. Korjasin riiulist välja terve hunniku – kõigini ei jõudnud, sest sellisel puhul ju juhtub, et kavatsed ainult sirvida ja vaadata, kas ikka on nii hea raamat kui mäletad, ja siis saab sirvimisest lugemine ja ongi raamat läbi. Ma ei kirjuta meeldimise järjekorras.

* * *

Pärisnime Marie France ei kasutata J. Saint-Marcoux’ raamatu Fanchette nimitegelase kohta mujal kui kohtus või sellega samaväärse ametlikkuse puhul. Raamatu alguses on orvust tütarlaps neliteist aastat vana ja just ära jooksnud kolmandast lastekodust, et otsida üles oma nelja-aastane vend. Õnneks kohtab ta kohtunikku, kes mõistab. Inimesed jagunevadki Fanchette’i arvates kaheks: neiks, kes mõistavad, ja neiks, kes ei mõista, seleta kuidas tahad. Tal õnnestub advokaat panna uskuma, et ta saab hakkama oma vana ja haige vanatädi juures elamisega, sest ta on alati olnud vaene ja ei karda mitte viletsust, vaid seda, et ilma oma väikevennata muutub kurjaks ja kibestunuks nagu vanatädi, keda keegi ei armasta. Raamat on esmakordselt ilmunud 1955. aastal (e k 1962) ja kirjeldab sõjajärgse, veel purustatud Pariisi laste elu. Selliste laste, kellel küll on perekond, aga armastust selles mitte. Hüütakse seda kampa Montmartre’i marslasteks, sest nad tulevad alati ootamatult, neid on kuus poissi ja kolmejalgne koer. Koos pakuvad nad mõningast tuge konisid korjavale väikesele tüdrukule, keda kutsutakse Südamekeseks. Keegi neist ei käi koolis ja kirjaoskusegagi pole lood kiita.

Väga lagunenud ümbruses, mis lammutamisele määratud, elab ka paar sõbralikku kunstnikku ja jalutu keemiainsenerist astroloog, kes tütarlapsele tööd pakuvad. Poseerimine on ka tore töö, aga keemiku pakutu on imeline ja ainulaadne. Kergelt ei tule Fanchette’ile kätte miski, kuid ometi on töökuse, heasüdamlikkuse ja natukese vedamisega kõik võimalik ja temast saab omamoodi Montmartre’i sümbol. Koos inimestega, „kes mõistavad”, saab ta aidata ka marslasi.

* **

Paul Berna „Peata hobune on kirjutatud samuti 1955. aastal (e k 1963), tegevus toimub Pariisi eeslinna Louvigny üsna vaeses ümbruses (Pisi-Vaeste tänav näiteks on üks kohanimi) raudtee lähedal. Peategelasteks kümneliikmeline lastekamp vanusepiiriga kaksteist aastat, sest alates sellest vanusest muutuvat inimene pururumalaks. Paraku on see piir ähvardavalt lähenemas kamba juhi Gaby jaoks. Laste lemmiklõbustus on sõita mäest alla kolmerattalisel hobusel, millel puuduvad nii pea kui saba, samuti ka pedaalid ja kett, pidurist rääkimata. See ei ole sugugi ohutu ja võib juhtuda, et sisse sõidetakse pudelikorjaja kärule või kaotab keegi hamba, just sellepärast on meelelahutus liikmetele rangelt reglementeeritud ja nende hulgas kõrgelt hinnatud. Hobust parandab alalõpmata Gaby isa. Mingil hetkel hakkavad kahtlased isikud hobuse vastu ebatervet huvi üles näitama ja üritavad seda 10 000 frangi eest ära osta, kui see ei õnnestu, hobune röövitakse. Nutikad lapsed seavad röövlitele üles lõksu ja lugu muutub üsna kriminaalseks ja põnevaks, tegelikult lastele isegi ohtlikuks, kuigi ise nad sellest aru ei saa. Õnneks on politseinik nende vastu sõbralik, isegi kui ta alguses kohe loo tähtsust ei taju.

Salka kuuluvad nii poisid kui tüdrukud ja Marionil on alati kaasas mõni koer. On üks võpsikutaoline koht, kuhu ümbruskonna ja mõnikord isegi Pariisi inimesed jätavad maha oma koeri. Tüdruk ravib neid osavalt ja leiab neile kodud ümbruskonna raudteelaste peredesse, dresseerides neid enne kuuletuma oma vilele. See on lastele suureks abiks nii röövlite kui ajakirjanikega suhtlemisel. Lõpuks saavad lapsed tänu kaltsukaupmeeste traadita telefonile kätte nii hobuse kui isegi selle pea, kuid leiavad, et ilma peata on hobune siiski ilusam.

Raamat on huvitav, lõbus ja sõpruse ülimuslikkust rõhutav. Mis mind hämmastab, on see, et kuigi ainult 124 lk, on ometi iga last, inimest ja päris paljusid koerigi jõutud iseloomustada, nii et näed neid vaimusilmas.

* * *

Miskipärast tuleb riburadapidi prantsuse autoreid, André Massepaini raamatu Karude koobas põhitegevus toimub Baskimaal.

Vanemate Ameerikasse sõidu tõttu saadetakse kaks last, minajutustaja Jacques ja tema paar aastat noorem õde Joëlle, suvevaheaja kaheks kuuks vanaisa juurde Püreneedesse, kus nad avastavad, et elu ja seiklused ei pea tingimata Vahemere või ookeani rannaga seotud olema. Pariisis on lapsed elanud moodsas kortermajas, mis pole ei ilus ega inetu, vaid praktiline. Avastus, et roheliste luukidega roosast kivist maja ümbritseval müüril on kiri selle ehitamise kohta nende esivanema poolt 1750. aastal, viib lapsed vaimustusse nagu ka antiik-rooma vaas vanaisa vitriinkapis ja kaunis loodus lähedal asuva kosega. Avastamisrõõmu ja seiklusi on ees veel tohutult. Vanaisa ja tema arheoloogist sõber (inglane) jutustavad lastele baskide ajaloost, nad käivad kohalikel spordivõistlustel, mille juhavad sisse kohalikud tantsud, ja siis näitavad nende uued sõbrad veel ka eelajaloolist koobast, mille pariislased lubavad saladuses hoida. Mõne aja pärast mõistab Jacques, et leitu on liiga tähtis, et seda ajaloolaste eest varjata. Täiskasvanuna üle lugedes on üsna sama huvitav, aga kogenud silm märkab, kui osavalt on põnevusse põimitud õpetlikku ja erinevate teemade teadmisi, eelajalooliste inimeste elust alates ja kohalike salakaubitsejate-tollitöötajate suhetega lõpetades. Mulle tegi nalja vanemate kiri Ameerikast, kus nad kirjutavad, et nad käisid autokinos ja einetasid sõidu ajal, kuid „inimesed meie ümber – õigusega uhked oma maa elatustaseme ja tohutute tehnikasaavutuste üle – näisid meile rusutud, väsinud, otsekui alalises hirmus. Meie emaga oleme mõelnud nendele vastuolulistele muljetele. Millest see tuleb? Me mõlemad tunnetame esimest korda sellise tugevusega, kuivõrd tehnika ja teadus meenutavad kahe teraga mõõka, see tähendab tööriista, mida saab kasutada nii heaks kui halvaks. Ja et seda ütleb teile teie insenerist isa, siis tuleb seda uskuda, minu kallid lapsed! Prantsusmaal pole veel kadunud elamise mõnu, elamise oskus. Meil on oma vana kultuur, millele peab kaasaegne tehnika kinnituma nagu pookeoks, mitte aga nagu parasiit, mis kägistab puu ja kuivatab juured. ” Raamat ilmus 1965. aastal (e k 1967). Igatahes soovitan soojalt nii poistele kui tüdrukutele.

* **

Nüüd veel üks orvutüdruk. Marie Majerová „Tütarlaps, kes mängis Robinsoni”.

Raamat ilmus esimest korda 1940. aastal (e k 1964) ja räägib elust 1930. aastate Tšehhimaal. Blažena, kes on seni nautinud täiesti muretut koolilapse elu, kellele kõik kandikul ette kantud, peab järsku katkestama oma õpingud gümnaasiumis ja jääma koduperenaiseks. Tema ema suri sünnitusel ja imiku lastekodus pidamine on nii kallis, et taksojuhist isa ei saa kõiki seniseid mugavusi perele tagada. Ta õpib keetma ja koristama, mul on kaks selget mälestust lapsepõlves loetust, üks, kus tüdruk keetis mannapudru, millelt kahvel tagasi põrkas, ja teine põrandapesemisest, kus isa naeris Blažena üle, kui leidis, et päikesevalguses vaadates moodustub põrandale ruudumuster puhta keskkoha ja mustade äärtega. Tüdrukul on põlved puhta puru sellest küürimisest. Naabrinaine aitab teda ja jutustab, kui raske veel tema lapsepõlves see töö oli. Tundub, et siis olid kõigil puha värvimata laudpõrandad. Igatahes meeldejääv. Tänapäeva noored ilmselt üldse minestaksid. Muidugi kui nad üldse võtaksid ette selle lugemise. Ma iseenesest täitsa soovitaksin kui „midagi hoopis teistsugust”. Võib-olla päris alguses on veidi võõras lugeda slaavipäraseid ”Emake, miks sa mulle nii tegid?” ridu, aga noorele lugejale võib keegi ju kommenteerida. Igatahes muidu on kõik nagu tavalises noorteraamatus – suhted koolikaaslaste vahel, kes kellele meeldib, vahetatud kirjakesed ja poiste pärast punastamised. Ei midagi uut siin päikese all. Siiski, mis ehk praegu lugedes kõige rohkem silma torkas – tõenäoliselt mängiksid selliseid Robinsoni mänge tänapäeval 10-11 aastased, 14 on ikka väga palju täiskasvanum. Aga iseenesest on need Robinsoni mängud väga toredad ja fantaasiaküllased, nagu tüdruk isegi. Blažena on nii suur unistaja, et temaga võib vabalt juhtuda, et ühel õhtul tundub kodumaja talle nii võõrana, et ta kontrollib enne sisseastumist nimesilte. Ta tunneb suurt puudust koolist ja õppimisest, kuid on tuleviku suhtes lootusrikas ja tegelikult pole ta elul häda suurt midagi, sest tema suhted isaga on erakordselt head, tundub, et lähedasemad kui olid olnud emaga. Ja kõik lähebki paremaks ja väikevendki pääseb lastekodust koju.

* * *

Olle Mattsoni „Prikk „Kolm Liiliat” on raamat ajast, kui laevad olid puust ja mehed rauast, võiks naljatamisi öelda. Siiski on neil raudsetel meestel üpris pehmed südamed ja neile läheb hirmus sageli suits silma.

Raamat on ilmunud Rootsis 1958. aastal (e k 1966), selle tegevus aga toimub 19. sajandi lõpus (1891-1892 on mainitavad aastad). Ausalt öeldes on autoril vaatamata sellele, et kohati on tegevuse toimumise kuupäevad väga täpselt kirjas, ajaarvamine veidi sassis, aga see on pisiasi. Peamine on see, et kui on 13. ja reede, siis: „Külas on kõik trepid tuhaga üle puistatud ja kardinad ette tõmmatud. Keegi ei võta kätte nuga ega kirvest. Viimane kui kaevukaas on kinni löödud, sest kes teab, mis jõledust võib niisugusel päeval juhtuda. Isegi koerad ei klähvi”. Igaks elujuhtumiks on (loitsu)salmid, kas on vaja soolatüügastest lahti saada või midagi üles leida või ravida. Micke vanaema on kõige kangem rohtude keetja ja vere peataja terves Ljungas ja pöialde paikatõmbamine on kõige toredam asi, mida ta teab.

Raamatu peategelane Mickel on poiss, kes elab oma vanaemaga lagunenud vanas trahteris, tema ema on surnud ja isa purjekast on teada, et see lagunes pilbasteks, nii et lootust teda veel näha hellitab vist ainult Mickel. Maja teisel korrusel elab puusepp oma 700-aastase kilpkonnaga ja Mickeli perekonda kuuluvad veel vana koer Bobbe ja lammas Ulrika. Kanad sõi rebane ära ja sellest, kes talle enam sisse ei mahtunud, tegi vanaema supi, tänuks mille eest lisas poiss oma õhtupalvele read: „Ja supi eest veel palju tänu, rebasele, kes murdis kanu”. Tänu on arusaadav, sest tavaliselt sai süüa ainult kartulit, heal juhul kalaga, kehvemal puhul ainult soolaga. Mickelil on jänesekäpp ja aeg-ajalt kirjutab ta värsse…

See raamat haaras mu hoobilt endasse, täpselt nagu aastaid tagasi lugedes. Aga alles seekord lugedes taipasin, et väljendusviisis ette tulev tuttavlikkus on lindgrenlik – ehk et võibolla rootslaslik? (Ei saa see ikka ainult V. Beekmani süü olla, kes mõlemad autorid tõlkinud.) Vanad väljendid ja võrdlused ja loetavad salmid tuletasid meelde Vanajumala Õiglast Kukulindu. „Tädi Hedde on nii lühinägelik, et ei suuda kaamelit pliidirauast eraldada,” ütleb Tua-Tua. Pärast kooliõe jääaugust väljatõmbamist saab Mickel tüdruku isalt 10 riigitaalrit ja järgneb mõtisklus: „kui ta iga päev paar Tua-Tua taolist veest välja tõmbab, siis jätkub sellest paadi jaoks kõige varem poole aasta pärast, pealegi on terves kihelkonnas kõigest üksainus Tua-Tua”„Eided ei tohi kunagi tühja kõhuga minestada!” ütleb puusepp Grille jõuluõhtul Mickelit ja ta vanaema lauda kutsudes.

Raamat on tõsine ja lõbus ühekorraga ja näitab, kuis raskustest hea tahtmise, nutikuse ja natukese õnnega jagu saadakse. Ja et keegi ei unusta su jänesekäppa, kuni sa seda ise meeles pead.

* * *

Teine raamat,Meremees Mickel, räägib ajast kuus aastat hiljem. Ka selles tuleb Mickelil ja ta parimal sõbral Doroteal, keda kutsutakse Tua-Tuaks, seista silmitsi nii mitmetegi raskustega ja teha läbi seiklusi, tunda kõrvetavat kibedust ülekohtu pärast, mis rikastelt vaestele osaks võib saada. Nad pelgavad kummitusi ja merelambaid, kustutavad tulekahju ja lahendavad kirikust varastatud rubiinide saladuse. Jälle leidsin sarnasusi Lindgreniga – siingi tuleb tegemist tillukese tsirkuse ja selle rahvaga, ainult mõõganeelaja asemel on Maailma Paksim Mees. Lapsed on suuremaks kasvanud, sel ajal oli 15-aastane üsna täisinimese eest väljas (selle kohta on siin hämmastavalt vähe juttu sellest, et Mickel miskit tööd teeks, esimese raamatu karjaskäimine tuleb hoopis rohkem meelde), ja kogu raamat on tõsisem kui esimene, läbivaks teemaks muutub Mickeli igatsus merele minna. Aga huumorit jätkub siiski ka sellese loosse.

* * *

Lõpetan selleks korraks ühe lapsepõlve lemmikuga loodust kirjeldavate raamatute hulgas. Ja indiaanlased veel lisaks, sellist raamatut pidi armastama! Niisiis: Hall Öökull „Seidžo ja tema kobraste seiklused”. Eesti keeles ilmus raamat esimest korda 1938. aastal nime all „Suur-Väike ja Päris-Väike : kuidas Sajo ja ta vend kahe koprapojaga truus sõpruses elasid” ja (seni) viimast korda 1997. aastal pealkirjaga „Väikeste indiaanlaste ja koprapoegade seiklused”, sellel väljaandel on Mati Kaalu järelsõna, kus kirjutatakse muuhulgas toonaste ja praeguste loomaaedade erinevusest. Kirjutama hakates ma kordustrükist ei teadnudki, mina lugesin 1967. aasta oma, see on siis ehk pisut vähem unustatud raamat kui teised tutvustatud lemmikud.

Lapsena armastasin ma seda raamatut väga, lugesin üsna samal ajal Seton-Thompsoni lugudega, milles aga oli kole palju nutukohti, nagu ma siiani mäletan. Mulle meeldis selles raamatus kõik – looduse kirjeldused, indiaanlased, nende elamise ja paatide üksikasjalikud kirjeldused koos autori joonistustega, imelised kohanimed – mis tunne oleks elada Kõnelevate vete orus? Lühidalt öeldes on sisu selles, et Suur Sulg leiab kaks koprapoega, keda tal pole võimalik minna tagasi pessa viima, üksi ellu jäämiseks on need aga liig noored, nõnda toob ta kaks loomakest, kes mõlemad ühte pindisesse kruusi ära mahuksid, koju oma lastele. Tal on 14-aastane poeg Šapian ja 11-aastane tütar Seidžo. Loomakesed said nimeks Tšilavii ja Tšikanii, Tilluke ja Pisitilluke. Praegu üle lugedes selgus, et ma olen raamatu keskelt kõik ära unustanud – ma mäletasin, kuidas koprapojad saadi ja et suureks kasvanuna viidi nad kodukohta tagasi, aga kogu vahepealne seikluse osa, kus üks koprapoeg linna loomaaeda müüdi ja kuidas lapsed teda tagasi ostma läksid, oli nagu peast pühitud. Üle lugedes selgus samuti tõsiasi, et pisaratest ei pääse ka selles raamatus. Ma arvan, et kui see raamat on kirjutatud 1935. aastal ja ei tundu praegu aegununa, siis see ei aegugi kunagi.

Otsides raamatu esmakordse ilmumise aastat, sain ka kohutava šoki osaliseks. Hall Öökull, keda seni tões ja vaimus odžibveks pidanud olin (pildil näeb ta täiuslikult indiaanlaslik välja), sündis 1888. aastal Inglismaal ja kandis nime Archibald Stansfeld Belaney! Ta luiskas eluajal oma poolindiaani päritolu kohta, aga vähemalt oli ta naine irokees. Ja tema teeneid kirjaniku ja looduskaitsjana see tegelikult ju ei vähenda, kui ta nii väga tahtis indiaanlane olla, mis parata, pidi luiskama. Raamat oli ka praegu tore lugeda ja „mino-ta-kija”! (Selle tähendus vaadake raamatust ise järele!)

Kaja Kleimann

Ragnar Jónasson „Lumepimedus”

Ragnar Jónasson „Lumepimedus” Eesti Raamat 2020, 268 lk, inglise keelest tõlkinud Piret Lemetti

Mõnus pühapäeva pärastlõunast õhtuni lugemine. Laupäev ilmselt sobiks ka hästi.

See raamat on heaks näiteks, et ka 260 leheküljega saab jutustada loo, kus on piisavalt põnevust ja nauditavalt kujutatud tegelasi, väga hästi kirjeldatud loodust ja ilma ning seda, kuidas see inimeste meeleolule mõjub. Talv Põhja-Islandil tähendab võimalust saada lumme maetud ja tunnet, et kardinad on parem eest ära tõmbamata jätta.

Raamatu tegevus toimub Islandil 2009. aastal, ajal, mil majanduskriis on täies hoos. Põhiliseks tegevuskohaks on Siglufjörður: idülliline ja vaikne kaluriküla Põhja-Islandil. See on koht, kus keegi uksi ei lukusta ja kuhu pääseb kas merelt, õhust või kitsa, läbi mäe kulgeva klaustrofoobiat tekitava tunneli kaudu. Kui see kinni tuiskab, on kogu linn lõksus.

Ari Thór Arason on algaja politseinik oma esimesel ametikohal, tal pole politseikool veel lõpetatudki, kuid töökohti pole palju saada ja ta võtab vastu selle, kust esimesena ühendust võetakse. Kallim, kellega üldse nõu ei peetud, jääb 400 km kaugusele Reykjavíkki, see tekitab hulga pingeid. Ta on innukas, kuid veidi naiivne ja kogenematu. Suurlinnast tulnuna ei mõista ta hästi kohta, kus kõik on kõigiga seotud ja info levib nagu kulutuli. Vaevalt kohale jõudnuna saab ta hüüdnimeks Püha Isa, sest juba on teada, et ta on varem teoloogiat õppinud. Aga mõnikord on tal siiski üsna hea vaist ja küll ta õpib.

Tagakaane jutt oli minu jaoks pigem veidi peletav, tegelikult pole lugu kaugeltki nii sünge, Vilborg Yrsa Sigurðardóttiri juhtumid on palju hullemad. Mulle meeldis, et ühe osa kohta krimimüsteriumist tekkisid mul üsna vara kahtlused, mis tõeks osutusid, teist osa ma aga poleks iial ära arvanud – kõiketeadjal pole ju huvitav lugeda.

Võib-olla ei ole ma liiga rahul sellise lugeja kohtlemisega, et kirjutatakse, kuidas uurija küsis kelleltki küsimuse ja täpsustas vastust, aga lugeja ei kuule/loe/tea kumbagi. Ja muidugi need kaldkirjas kirjutatud vahepeatükid sündmustest ja isikutest, kelle käesoleva looga seotus lõpuks välja tuleb, oh, ma isegi ei viitsi nende üle enam kurta, need tunduvad juba žanri kohustusliku osana. Ja selles raamatus olid need tegelikult väga pinget kruvivalt kirja pandud.

„Lumepimedus” on „Pimeda Islandi” sarja kuuest raamatust esimene ja loodetavasti ilmuvad need ka eesti keeles. Vähemalt järgmise osa katkend on raamatu lõpus juba olemas.

Kaja Kleimann

Robert Silverberg „Lord Valentine`s Castle”

Ilma soovituseta ei oleks ma seda raamatut lugema sattunud – valikut on ju nii tohutult ja nelikümmend aastat tagasi ilmunud ulmeraamat ei pruugi nimekirja tippu sattuda. Silverberg on klassik, raamat on väga huvitav ja võitnud Locuse auhinna. Seepärast tunnen ka veidi kohustust edasi soovitamiseks.

Tegemist on esimese raamatuga Majpoori nimelisest planeedist jutustavas triloogias. Õieti on neid triloogiaid kaks, Lord Valentine’i ja Lord Prestimioni oma, kummaski ka veel üks lisaraamat.

Raamatus on imelised kirjeldused planeedi geograafiast, floorast ja faunast ning sellele erinevailt planeetidelt tulnud elanikest, autor on fantaasial rõõmsalt ja vabalt lennata lasknud.

Majpoor on hiigelsuur planeet 3 mandri ja 20 miljardi elanikuga. Suurim manner on Alhanroel, kus asub ka valitseja (ingl k coronal) loss, loss ise asub ülikõrgel mägedes, kus on kunstlik kliima igavese suvega; järgnevad Zimroel ja Souvrael, ning suuremate mandrite vahele jääb Unede Saar, millel elab Saare Emand, kes on parasjagu valitseva kroonitud pea ema ja saadab inimestele häid unenägusid ja ennustusi. Ta on midagi jumalanna taolist, tema elamist ümbritsevad kontsentriliste ringidena erinevad tasandid, kus palverändurid end järkjärgult kõrgemale tasandile töötavad. Valitseja troon muide ei ole päritav, teatud kriteeriumide järgi valitakse välja mõni paljutõotavalt andekas poisslaps ja antakse talle vajalik haridus.

Alhanroeli keskel asub Labürint, milles elab Pontifex ehk eelmine valitseja, kes on troonilt taandunud, kuid kelle võim tundub olevat suurem kui troonil istuja oma. Labürint läheb sügavustesse ja seal elab ja töötab planeedi administratsioon, mida sügavamal, seda tähtsamad ametnikud. Siis on veel Unenägude Kuningas, kes resideerub Suvraelis, tal on tohutud masinad, mis skaneerivad kogu maailma ja saadavad samuti inimestele unenägusid, aga tema omad on karistavat laadi. (Või siis annab ta unes ülesandeid, mis võivad noormehe juuksed ühe ööga valgeks muuta, nagu juhtus ühe Valentine’i uue sõbra Sleetiga.) Milles täpselt seisnevad coronali ülesanded, ma täpselt aru ei saanudki, aga igatahes on ta tavaliselt rahva poolt palavalt armastatud. Kokku siis nagu neljavalitsus.

Planeedil elab peale inimeste, kes saabusid Maalt 14 000 aastat tagasi, paljudelt erinevatelt planeetidelt tulnud mõistuslikke rasse, kes on elanud üleüldises rahus ja harmoonias tuhandeid aastaid. Mõistusega elanikke on nii soomustega kaetuid, kombitsatega varustatuid kui neljakäelisi, samuti üks sininahaline. Planeedi põlisasukaid, kujumuutjaid ehk metamorfe aga üldiselt võõrastatakse ja neid elab linnades väga vähe, nad eelistavad oma piirkondi, midagi reservaatide taolist. Kuritegevust on väga vähe ja tapmine on ennekuulmatu. Kogu see rahu ja harmoonia on selles mõttes natuke uskumatu, et rahvast valitsetakse peale seaduste, mida meile tegelikult ei tutvustata, põhiliselt unenägude kaudu, mis tundub kaunis jube. Mõtteid saadetakse peavõrudega võimendades. Tehnoloogia on üldse kohati äärmiselt kõrgetasemeline, aga kuidagi jääb mulje, nagu oleks see ammusest ajast ja hoolitseks teatud asjade eest automaatselt, igapäevaelu aga on mingil hoopis muul tasandil, maaharimises Saare Emanda juures tehti küll kõik tööd käsitsi.

Esimeses raamatus lüüakse aga harmooniasse mõra, kui raamatu peategelasele, blondile sinisilmsele Valentine`ile , kes rändab muretult oma minevikust või endast üldse suurt midagi teadmata ringi ja žongleerib endaga samanimelise valitseja auks korraldatud pidustustel, hakatakse andma märke sellest, et ta pole see, kellena paistab. Ja kuigi rändartisti elu armastatud tütarlapse kõrval tundub oluliselt ahvatlevamana kui talle õigusega kuuluva trooni tagasinõudmine, saab ta pikkamisi siiski aru oma vastutusest ja vajadusest usurpaator minema ajada. Algab seiklusterohke rännak (muuhulgas neelatakse ta alla merelohe poolt) oma õige koha tagasi võitmiseks, kaaslaseks head sõbrad. Teel kohatakse mõistagi takistusi, aga mitte liiga raskesti ületatavaid. (Alguses tekkis mul kahtlus, et võib-olla ongi ta sellele teekonnale saadetud selleks, et ta näeks maailma tavainimese seisukohast ja saaks paremaks valitsejaks, et võib-olla mingit usurpaatorit polegi. Aga siiski on.) Läbivaks jooneks on Valentine’i soov, et neil ei tuleks oma teel elusid ei võtta ega kaotada. Kuidas sellega läheb, jääb iga lugeja enda avastada.

See raamat on sisult üsna lihtsakoeline, aga heaks teeb selle tõeliselt hästi välja mõeldud maailma kirjeldamine kogu selle kirevuses. Keel on külluslik ja nõudis minult päris palju sõnaraamatu kasutamist. Mida rohkem ma loetule tagasi mõtlen, seda ebatõenäolisem niisuguse ühtse valitsemissüsteemi ja rahulolevate kodanikega planeedi olemasolu mulle tundub, puhas ulme!

Järgmisi osasid ma vist lugema ei hakka, kuigi neid peetakse mõnede arvustajate meelest paremaks, sest tahaksin säilitada enda jaoks mälestuse harmoonilisest planeedist ilma kodusõjata, mis kuuldavasti tulekul.

Kaja Kleimann

Christelle Dabos „A winter`s promise”. The mirror visitor, book 1

Ah, kui kiiresti need peaaegu 500 lehekülge läbi said… Raamatut tutvustati suvel väga isuäratavalt Facebooki Lugemise väljakutse grupis, aga kuna raamatukogus teost polnud, unustasin selle vahepeal ära. Nüüd sain seda lugeda ainult tänu heale kolleegile, kes mu soove paremini mäletas kui ma ise! Prantsuse keelest tõlgitakse meil ulmekirjandust nii harva, et selle (õigemini nende, seni on valmis neli osa, kuid pole teada, kas on planeeritud rohkem) eesti keelde jõudmiseks on mu meelest üpris vähe lootust.

Tegemist on maailmaga, kus on toimunud mingit sorti katastroof, mida võiks tõlkida Katkestuseks (ingl Rupture), mille tagajärjel vana maailm otsa sai ja moodustunud on mitmesugused üksteisest lahutatud inimkooslused, kõigil oma surematu esivanem. Peategelane Ophelia elab Animas, mis paistab ühiskonnana, kus kõigil on õigus peavarjule, toidule ja haridusele, juhivad seda naised. Kuna see on Anima, on kõigel oma iseloom, näiteks Arhiiv on alati pahur, aga eriti siis, kui teda tülitatakse väljaspool lahtiolekuaega, teda tuleb kõvasti paluda, et ta tuled põlema paneks.

Lugu algab läbi peegli arhiivi saabuva Opheliaga, kes läheb oma vanaonule ütlema, et tema töö seal saab otsa, kuna talle on korraldatud abielu kaugel poolusel elavasse perekonda. Samuti palub ta ligipääsu mõnele dokumendile, et oma tulevasest kodust mingit ettekujutust saada, üks tema esivanematest on seal 150 aasta eest käinud. Ophelia on väga väikest kasvu ja teda kirjeldatakse ilutuna viisil, mis viib mõtted võrdlusele sinepi-ivakesega, aga erinevalt Jane’ist (Eyre, Jane Eyre) on ta veel ka väga kohmakas ja lõhub pidevalt asju. Põhjus on puhtmeditsiiniline, sest lapsena jäi ta peeglite vahele kinni. Kohmakus omakorda muudab ta ujedaks suhtlejaks. Ophelia anne on lugeda sõrmedega esemeid, muuseumis on ta antiikasju lugedes ülimalt enesekindel. Elusaid asju ehk inimesi ja loomi ta siiski lugeda ei saa, mõtete lugemine jms jääb võimete piiridest välja. Õnneks. Isegi asjade pärast peab ta pidevalt kindaid kandma.

Kogu perekond on väga kohkunud, kui selgub, et Ophelia ja tema saatjadaamiks määratud ristiema peavad koos peigmehega kohe lahkuma ja pulmadele eelneva aja veetma mehe kodus, sest ametikohustused ei luba tollel kaua sealt eemal viibida. Ta on oma ühiskonna Laekur. Ja selgub, et kõigi poolt vihatud.

Alguses kartsin, et sellest tuleb selline tavaline inetu pardipoja ja printsi (armastus)lugu ja et kuigi nad alguses ei taha kumbki abielluda, on nad pärast hirmus armunud ja surmani väga õnnelikud. Ma pean seda ikka veel võimalikuks ja tõenäolisekski, ja ega mul selle vastu ka midagi ei ole, sest lugeja üldiselt (ja ega ma mingi erand ole) tahab ju, et meeldival kangelannal hästi läheks, aga kergelt see kätte ei tule, see on kindel. Peigmees Thorni maailm on nii erinev Animast, kui üldse olla saab. (Ja peigmees Thorn on nii erinev Opheliast, kui olla saab. Ta on tüdrukust umbes kaks korda pikem kõhn mees, kelles näib puuduvat igasugune viisakus ja empaatiavõime. Ta tundub sama lõikavalt külmana kui tema maailm.) Tegemist on tohutuid intriige ja salaplaane täis õukonnaga, kus võib väga lihtsalt saada noa selga nii otseses kui kaudses mõttes. Lakkamatult toimuvad joovastavate jookide ja oopiumiga pidustused, millest peab lakkamatult osa võtma, sest muidu lakkad sa seltskonna silmis olemast. Pooluse elanikel on väga erinevaid võimeid, peigmehe klann võib mõtte jõul panna pea valutama või vere voolama. Kõik kohad on täis miraaže ning tegelikkusel ja illusioonil on väga raske vahet teha. Lugeja kistakse koos Opheliaga peadpööritavatesse ümberriietumiste ja salasepitsuste keerisesse, kus ei kangelanna ega lugeja tea, keda võib usaldada, kuid esimese raamatu lõpuks oli minu kui lugeja sümpaatia vaese peigmehe vastu küll suurem kui Ophelial. Sealjuures ei ole ma lõpuni kindel, kas minu positiivsem arvamus põhineb sellel, mida ma tema kohta sellest raamatust lugesin, või pigem aastatega omandatud lugejakogemusel, et „loo loogika järgi on see tegelane tegelikult hea, mis siis, et praegu toimuvad sellised asjad, ja küllap tal on oma põhjused”. Ophelia ei ole sugugi rõõmus, kui ta saab teada, miks see abielu korraldatud on. Siiski leiab ta peeglisse vaadates, et „kui kaovad illusioonid, jääb alles tõde” ja et neil silmadel on veel palju näha ja avastada ja õppida ning et kõige tähtsam on suuta iseendale otsa vaadata. Ophelia võib pealiskaudsele vaatlejale jätta nõrga inimese mulje, kuid tegelikult on ta piisavalt arukas, et enne millegi tegemist võtta aega vaatlemiseks ja järelemõtlemiseks, lühidalt vist võiks tema olemuse kokku võtta sõnadega „temas on sisu”.

Raamatusarja pealkiri ei saanud inspiratsiooni mitte Alice`ist, vaid Marcel Aymé läbi seinte käivast mehest.

Igal juhul on see eredate ja arenevate tegelastega põnev lugu imetabaselt välja mõeldud maailmas ja sobib lugemiseks suurepäraselt kõigile, mitte ainult noortele, ehkki oma preemiad pälvis ta noorteraamatuna.

Ma ootan kannatamatult järgmise raamatu saabumist, kolmas osa on juba olemas ja sellele pilgu heitmisest paistis, et kui esimeses osas tundusid asjad keerulised olevat, siis edasi läheb ikka palju hullemaks. Näiteks tuleb mängu Jumal. Päris Jumal.

Kaja Kleimann

Prantsuskeelsete raamatute pilt on pärit siit.

Aleksis Rannit

Aleksis Rannit sündis kui Aleksei Dolgošev – Rannit oli tema ema neiupõlvenimi.

Õppis Tartus Treffneri Gümnaasiumis ja Tartu Ülikoolis. Õppis Kaunase ja Vilniuse Ülikoolides kunstiajalugu, esteetikat, vene kirjandust ja raamatukogundust. Õppis Freiburgi ülikoolis Saksamaal, sai magistrikraadi Columbia ülikoolist.

Töötas Leedu riigiteatris tõlkijana ja graafika konservaatorina Leedu riiklikus raamatukogus.

Alates 1944. aastast elas Saksamaal, Prantsusmaal, Itaalias ja Austrias, siirdus Ameerikasse 1953. New Yorgis töötas keskraamatukogus, alates 1961. aastast kuni pensionini oli Yale’i ülikooli slaavi ja Ida-Euroopa keelte osakonna teadur ning uurimuste kuraator professori kohustes.

Aleksis Rannit oli kaks korda abielus: esimene abikaasa oli Leedu ooperilauljanna Gražina Matulaitytė (1899–1993); teine naine oli Prahas sündinud vene emigrantide järeltulija, Yale’i ülikooli raamatukogu töötaja Tiina (Tatjana) Rannit, kes õppis selgeks eesti keele ja kirjutas eestikeelseid luuletusi.

1973. aastal pälvis Aleksis Rannit Henrik Visnapuu kirjandusauhinna ja 1978. a Eesti Kultuurifondi USA-s auhinna. Ta on Stockholmi ja Virginia ülikooli audoktor.

Aleksis Rannit suri 5. jaanuaril 1985. aastal ja tema tuhk on puistatud Atlandi ookeani.

Kokku on Rannitil ilmunud 9 värsiraamatut, neist 7 algupärast kogu, ta on olnud tunnustatud kunstihindaja ja eesti kirjanduse propageerija Ameerika Ühendriikides. Teda on palju tõlgitud (10 luulekogu jm) ning võõrkeeltes sageli ülistatud Igor Severjanini, H. Lymani, A. Orase ja mitmete teiste poolt. Tema kõneldul ja kirjutatul oli haaret, näiteks 1969. a PEN klubide kongressi täiskogu ees peetud kõne keeltest ja murretest trükiti New York Times’i kirjandusliku osa juhtkirjana ja ilmus veel 37 ameerika ajalehes.

Ise on ta enda kohta kirjutanud:

Sündisin 1914. a Tartumaal Kallastes ehitusinseneri ja matemaatikaõpetaja perekonnas. Rinnalapsena asusin elama Peterburi, kust repatrieerusin koos emaga Eestisse aastal 1921. (Isa jäi Eestisse ja võitles meie Vabadussõjas.) Kaotasin ema 11 aastasena. Alaealisena ja noormehena sain ema õe, Elisabeth Adem’i haruldase hooldamise osaliseks; ja nii kujunes minust hellitet tuisupea, kes kirjutas palju halbu värsse. Õppisin taideajalugu, esteetikat, klassilist muinsusteadust, vene kirjandust ja raamatukogunduse teadust. Värsside veeretamise esimeseks innustajaks oli Anna Haava; kirjanduslikuks ristiisaks on alates aastast 1935 olnud Artur Adson. Tutvusin paljude taidlejatega, samuti kirjanikega. Peamised huvialad: kujutavtaie ja luule ning nende olla võiv mõtteline ühend. Töötasin maalripoisina, joonestajana, vaateakende dekoraatorina, tõlkijana-dramaturgina, teadusliku sekretärina, raamatukogundajana, taideajaloo professorina jne. /—/ Loengureisid Euroopas, Ameerikas ja Kaug-Idas. Kirjutised taide ja luule üle (arvustajana huvitumine igast mõeldavast stiilist, värsitegijana uskumine luule ilutunnetuslikku esimusse).

Üks Ranniti mõttemõlgutus keelest ja luuletamisest:

Kui meie ehitustaide vormiks peaksime ruumi kui sellist, siis luulesse ülekantuna tähendaks see äratundmine antud keele ruumiseaduste, s.o. selle keele isepärase rütmi ruumilise jagamise täpset rakendust. Meelt mõlgutades erinevate keelte üle olen tihti liigitanud keeli maalilisteks ja ehitustaidelisteks. Maaliliste, akvarelsete, rütmiliselt vabamate keelte hulka kuuluvad mu meelest esmajoones saksa ja inglise keel ning kõik teised germaani keeled. Neis keeltes (nagu vähemal määral ka romaani ja slaavi keeltes) on tundelisuse saavutamiseks lubatav ka nõrgarõhuliste silpide tugev rõhutamine. Selline võimalus puudub meie rangelt ehitustaidelisel, ütleksin doorialikul keelel. Ainuüksi valesti komponeeritud laulus muutub meie keel rütmiliselt laostunuks, helilis-kõlbeliselt ebaausaks. Ja nii sünnivadki veidrused nagu “Eestimaa poojad” või “Eestimaa po’-jad! (Tuudur Vettik) pro “Eestimaa pojad”.

Aleksis Rannit kirjutas oma luulet väga aeglaselt, lihvides iga rida – ta ei uskunud, et luuletuse esimene kuju võiks olla rahuldav. Alles pärast aastast sahtlis lebamist saatis ta (võib-olla) luuletuse avaldamiseks. Mõnikord on ta luuletustesse parandusi teinud juba trükitud raamatuid sõpradele kinkides. Ka trükitehniliselt ja illustratsioonidelt on tema raamatud väga viimistletud ning pabergi hoolikalt valitud.

Aleksis Ranniti loomingumeetodi näitlikustamiseks kaks versiooni samast luuletusest, kus esikkogus ilmus uuem ja valikkogus hoopis vanem variant:

“Päälkirjata”, dateeritud 1936. aastaga

Olen sündinud selleks, et vihata
seda kõike, mis peitub mus endas.
Minu elu vaid võitlus on lihaga,
üle Surmava julma crescendo.

Olen sündinud selleks, et mõtted mu
veereks vankreina sügistund põldelt.
Vihkan tunnete suhkrulist mõttetust,
aga siirust neis iial ei põlga!

Olen sündinud selleks, et haudades
kõik mu laulud kord ümber saaks kaevat,
ja siis hallidest pilvede laudadest
kinnilöödaks mul jäädavalt Taevas.

“Akna raamistuses”, Kaunas 1937

.

“Pealkirjata”, dateeritud 1932.aastaga

Oled sündinud selleks, et ihata
seda tunnet, mis iial ei torma.
Sinu mõte, mis võitleman lihaga,
otsib külluse selgust ja korda.

Sündinud selleks, et heitlusest meeletu
langeks põlvili äikeselaine.
Tahad vormida, harras ja keeletu,
külma vaimustust, hangunud ainet.

Sündind selleks, et hurmuseallikast
juua kiiri ja rõõmelda aeva,
kuigi pilvede haudaden hallitaks
kinnilööduna muusade taevas.

“Valimik luuletisi 1932-1982”, New York 1985

Üks tõlkenäide kaunist raamatust

Eduard Viiraltile austusavalduseks kirjutatud “Cantus firmus” on USA kirjastuse Elisabeth Press väljaanne, mis trükiti 1978. a Itaalias 750 eksemplaris. Raamatu ava- ja ühtlasi nimiluuletus on eestikeelne, selle tõlge lõpetab raamatu; kõik ülejäänud luuletused on inglise keeles. Raamatus on kuue Eduard Viiralti gravüüri reprod ja foto tema surimaskist.

Luuletused on tõlkinud Henry Lyman, kes on kirjutanud ka väitekirja luule tõlkimise probleemidest rõhuga eesti poeedi Aleksis Ranniti tõlkimisel.

Laul

lõigake

tunnetuspuul

jooneks,

mis ära ei voola,

ja kaevake

tunnete tuul

vaatluse

vaiksesse soola.

.

Carve

into the tree of mind

song,

line which cannot run.

Sink your passion’s

fitful wind

in the still salt of reflection.

Aleksis Rannit on kirjutanud väga palju pühendusluuletusi, ta luule sisaldab otseseid vastukajasid maailmakirjandusest epigraafide, tsitaatide ja parafraaside näol. Sageli põimib ta oma värssidesse ka võõrkeelseid tsitaate või lihtsalt sõnu ja fraase.

Rannitil olid tugevad sidemed vene luulega ja nii nagu ta ise on palju pühendusluulet kirjutanud, on talle luuletusi pühendanud Vjatšeslav Ivanov, Konstantin Balmont, Igor Severjanin, Irina Odojevtseva jt

Aleksis Rannit oli tuntud ka selgelt peavoolust eristuvate mõtteavalduste poolest mitmetel teemadel, kord on ta kõnelnud Puškinist kui “vene keeles kirjutavast prantsuse kirjanikust”, suurt poleemikat tekitas ka tema 1949. aastal rahvusvahelisel kunstikriitikute kongressil Pariisis peetud kõne “Abstraktse kunsti pioneer”, mis on avaldatud kogumikus “Čiurlionis : painter and composer : collected essays and notes, 1906-1989” (Vilnius, 1994) koos mitmete hilisemate kirjutistega. Need sisaldavad tavapärastest erinevaid hinnanguid. Kui üldiselt arvatakse abstraktsionismi alusepanijaks vene kunstnikku Vassili Kandinskyt (nõnda ütleb ka ENE), siis Rannit tunnistas selleks Čiurlionise, kellelt Kandinsky mõjutusi sai. Ranniti väiteid nimetati ketserlikuks ning tema vastu astus raevukalt Kandinsky lesk Nina, kes iseloomustas Čiurlionise teoseid kui “teatud müstitsismiannusega maastikke ja stiliseeritud objekte”. Ranniti vastasena sekundeeris lesele Kandinsky loomingu ekspert W. Grohmann, kes kaheldavatele argumentidele tuginedes tegi Čiurlionise maatasa, ilma et oleks tema maalide originaale silmagagi näinud. Tormiline reaktsioon Ranniti kirjutistele suurendas kogu maailmas märgatavalt huvi leedu kunstiklassiku uuenduslike püüdluste vastu. Mihkel Loodus, “Čiurlionis ja ketserlik Rannit”, EPL 07. 11. 1995.

Mõningaid kaasaegsete arvamusi Rannitist

Rannitist kui luuletajast:

“Aleksis Rannit oli erak meie Parnassil. Valmar Adamsi jälgedes alustanule polnud kaaslasi ka kaasaegsete hulgas. /—/ Sõja, murrangute ja maapao nooremad poeedid on taas pärit sootuks teisest maailmast. Rannitile jäi päris oma kvartal Parnassil – ta on seda innukalt ja stiilipuhtalt täitnud.” Arvo Mägi, Tulimuld 1985, nr 3.

“Ranniti juures on sihuke tiheda ja selgepiirdelise vormi taotlemine küll klassikaline, aga ta tunnetuserksus koos sisu mitmekesisusega on õigegi romantiliselt avarahaardeline. Võiks väita, et Ranniti looming on veenev ühend klassitsistlikust vormipuhtusest, lihtsusest ja selgusest ühelt poolt, ning sisurikkusest ja kõrgendet mõtluste vahelduvusest teiselt poolt, – ja nii on ta jõudnud paindliku, elava ja voolava vormini.” Asta Willmann, “Aleksis Ranniti luule elamuslikkusest”. Mana 1966, nr 2-3 (30).

Rannitist kui kirjanduskriitikust:

1962. aasta algul ilmus ajalehes “Teataja” kellegi anonüümse magistri kirjutis, mille kommentaariks “Manas” kirjutas G. (arvatavasti Ivar Grünthal) muuhulgas Rannitist nii:

“Orast riivates, žüriid kriimustades on magistri poleemika terav ots ilmses mõrvamõttes muidugi Ranniti kõrile sihitud. On see tarvilik? Rannitil on primadonna allüüre ja ta edevus võib tõsise maamehe südant kihvatada. Niisugune eksootiline paradiisilind kulub siiski nagu ära meie mõmina- ja määgimisrohkesse kriitilisse loomaaeda. Niikaua, kui me Ranniti auavaldusi esseedena võtame – mustvalges võibolla seisnebki tema isikupärasus – ei ole ka midagi katki. Kirjandust e a d u s e g a ei ole sel belletristikal, ega ka jooksval, sageli põlveotsal sõnastet päevakriitikal, midagi ühist.” Kultuurikroonikat, Mana 1962, nr 2.

Mõnikord on Rannit pälvinud ka kaunis ränki sõnu :

“Rannit kui kunstikogude korraldaja ja raamatukogumees on omandanud teadmisi trükiteose tootmisprotsessist. Tema tüpotehnilist kogemust ei tule mõttessegi alahinnata. Tema valmisolek uuendusteks jätab aga tugevasti soovida. Ta klammerdub vormiandjana üldiselt omaksvõet eeskujude külge. See, mis tema rakendustaides on käsitöölislik, osutab oma piiratuses aralt talletavale ja julgelt matkivale talendile. Niipalju tema viimase aja tööde välise külje kohta. Ranniti luuletuste vorm on samuti kuivalt järgiütlev. Parimal juhul on see kalligraafiline nagu ta selge käekiri, kus iga kant lõikamise asemel püsib õpiku šablooni küljes kinni. Miivis vaatleja võib ju üsna tillukesest ilust vaimustuda. Isikupära puudumine teeb need tekstid omakorda teisegi keelde hõlpsasti ülekantavaiks. Taolised tõlked on sugutu paljunemise viljad. Kultuurseid isikuid – mitte ära segada kultuuriisiksustega! – sõelub rohkesti Euroopa vetes üksi ja vabalt oma teed murdnud suurte jäälõhkujate kiiluvees.” Ivar Grünthal, “Kolmekordne Rannit”. Mana 1966, nr 2-3 (30)

Aleksis Rannit oli kõrge lennuga kirjanduspoliitik ja esteetpoeet. Esinedes rahvusvahelistel foorumitel ja ühe Eesti tippluuletajana, vaimupreestri rõivais ja maneeris, mängis ta osavalt välja oma keelteoskuse, Yale’i ülikooli raamatukogu slaavi kogude kuraatori koha, imposantse välimuse ning Ants Orase ja mõne teisegi toetuse. Ta ees avanesid akadeemia portaalid ja sihtkapitalide laekad. Kuulsuse tipu saavutas Rannit, kui Jean Cocteau tõstis ta luuletaide kõrgaadlisse, pärjates Ranniti tiitliga prince de la poésie estonienne. Eesti luule vürst või prints – kumba soovite – ei hoidnud tiitlit vaka all. Järgmisel suurel literaatide kongressil, mis toimus Iisraelis, võis osalejaid tutvustavast trükisest lugeda, et Rannit on suurim kaasaegne eesti luuletaja, keda Cocteau on kutsunud eesti luule printsiks. Eriti pandi Rannitile pahaks, et suurustamine leidis aset Marie Underi eluajal. Sarkastilisemad ütlesid, et printsiks olemisest pole veel küllalt, Taaveti kombel tahab ta lasta end Iisraelis kuningaks kroonida, eesti luule kuningaks, lauluraamatud on tal nagu Taavetil ette näidata.

“Aleksis Rannit, enne eestistamist Aleksei Dolgašov (isa Peipsiääre venelane, ema eestlane), oli värvikas, Molière’i ebakangelasi meenutav karakter, kelle kirglikuks sooviks oli saada tunnustatud eesti luuletajaks.” Hellar Grabbi “Pagulaskirjanduse ajalugu veel ühe pilgu läbi”. Keel ja Kirjandus, 2011, nr 1.

Kaja Kleimann

Nina Wähä „Testament”

See on võimas ja laiahaardeline lugu suurest perekonnast. Raamatu algupoole arvasin, et see on üks väga õnnetu pere. (Aeg-ajalt tabasin end mõtlemas: „Armas taevas, mis inimesed need on?”) Aga pärast kogu raamatu läbi lugemist päris nii öelda ei saa. Ehk ei olegi õnnetu perekond, vaid iga selle liige eraldi?

Iga pereliige tunnetab oma kuuluvust ja kohta erinevalt. Vanim (elusolev) tütar näiteks tunneb, et „rasketel aegadel võib alati oma perega arvestada”. Venna rinna najal nuttes tundis Annie turvatunnet, mida ta oma lapse isa Alexiga ei tundnud. Annie kasutab pere kohta ka Rotikuninga kujundit, mitte küll selle pahaendelisuse tähenduses, vaid seotuse väljendamiseks. Aga on lapsi, kes tunnevad end täiesti üksi olevatena.

Laste ema kohta kirjutatakse: „Muidugi armastas ta kõiki oma lapsi, loomulikult. Siri leinas, et nende kõikide jaoks polnud ruumi, kõigile ei jätkunud ema ega ka isa armastust, aga vähemalt olid neil õed-vennad. Neil oli katus pea kohal ja neil polnud vaja nälgida, nad olid üksteise jaoks olemas ja ta ei kahetsenud mitte ühtegi neist, ta oli kindel, et kuna tema tundis nii, siis tundsid sama ka kõik lapsed. Kuskil sügaval sisimas nad teadsid. Nad ju pidid seda ometi teadma?” (lk 225) See nälja koht on oluline, sest Siri on pärit Karjala perest, kus oli oma aja kohta haruldaselt vähe lapsi (neli), kuna tema vanemad ise olid hirmsat nälga kannatanud ja õdesid-vendi suremas näinud. Vaatamata ettevaatlikkusele ei pääsenud ka nemad (ja Siri) näljast päriselt. Siri õppis lugema, seda ema eest hoolikalt varjates. Ta kahetses, et ei saanud kunagi koolis käia. Siri ema vihkas religiooni ja pastoreid ja laiendas seda natuke kogu hariduse peale.

Vaatamata ema arvamusele, et ta ei saa kunagi mehele, viis sõda Siri kokku viis aastat vanema Penttiga ja kui too sai niipalju haavata, et eluks ajaks lonkama jäi (vähem või rohkem, vastavalt vajadusele), kosis ta tüdruku, sest „minu võõrasema ja õdede suud olid manitsemiseks, mitte kunagi laulmise jaoks. Sinu sees voolas viis, igavene, lõputu laul, mõnikord puhkes nõrk ümin õitsele. Algul oli selles alati naeru, mis kadus, kui Elina ära võeti.” Elina oli nende esimene tütar. Ja kuidas juhtub, et nii kaunilt mõelnud mehest saab perekonna hirmuvalitseja ja türann, keda kõik kardavad ja kes naudib teiste hirmu all hoidmist? Ise ütleb ta: „Kõik inimesed ei ela jumalakartlikult ja kõik inimesed ei ela oma laste nimel. Mina igatahes mitte. Teie ema on seda meie mõlema eest teinud. Ma olen õiglane mitte universaalse, vaid oma mõõdupuu järgi.” Kõigi teiste mõõdupuu järgi on asi õiglusest väga kaugel. Penttist aru saada on minul üsna võimatu, kuidas ma ka püüaks.

Ehk peitub algus selles, et Pentti ema suri teda sünnitades, mida talle kunagi andeks ei antud; isa uus naine oli rootslanna, kes kunagi ainsat sõna lastega ühist keelt ei rääkinud ja ainult enda sünnitatud arvukaid lapsi armastas; oma osa on perekonna rangel usklikkusel (lestadiuslased), kus „saadi kohe aru, et ta on sündinud uskmatuna” ja temasse ka vastavalt suhtuti. Selle tagajärjel võiski kujuneda täielik võimetus end kellelegi avada, oma mõtteid välja öelda või tundeid väljendada. (See viimane käib suurema osa perekonna kohta. Siri kohta öeldakse, et ta sai alles palju hiljem aru, et ka mees nende surnud lapsi leinas. Ja et ta unustas oma mehele öelda, et on talle andeks andnud.) 18-aastaselt läks Pentti sõtta, see tähendab ka tapmist. Raske oli seda teha ainult esimesel korral. Ja nii tõdebki Siri tagantjärele mõeldes: „Kurbus polnud kunagi kergem kanda olnud, kui nad [mehega] seda jagasid, vastupidi, tal oli alati tunne, justkui tiriks mees teda ebamäärase põhja poole ja kui ta vastu ei võitle, siis vajub ta üha sügavamale ja sügavamale ega pääse kunagi pinnale. Armastus ei tohiks niisugune olla.” (lk 263) Pentti arvates püüdis naine surma alt vedada, saades lapsi aina rohkem. „Et koguväärtus jaguneks nii paljude vahel, et iga üksiku kaal muutus kergeks.” Lapsi saab palju, nad on äärmiselt erinevad nii iseloomude kui vaimsete võimete poolest.

Tarmo ja Lahja on peaaegu kaksikud, nende vanusevahe on vaid veidi üle aasta ning nad mõlemad on väga lahtise peaga. Aga poistel ja tüdrukutel on vahe, Tarmo õpetaja suunab poisi Helsingisse õppima ja maksab tema eest salaja. Lahja on sama andekas, aga tüdruk. Üks vend on olnud vangis. Üks vend, Voitto, piinas lapsena loomi. „Voitto tundis end teiste laste hulgas üksi ja teadis, et kui nood talle lähenevad, siis mingi tagamõttega. Nad tahtsid, et ta teeks midagi, mida nemad ei suutnud. Hirmutaks mõnd kiusajat või kedagi õdede-vendade hulgas. Ta oli nagu nende isiklik timukas või tankist. Voitto ei öelnud kunagi ei.” Ema ohkas kergendatult, kui ta sõjaväkke läks. Tal oli üldse kombeks ebameeldivatest juhtumitest või mõtetest võimalikult kiiresti üle libiseda ja mõelda lihtsalt: „Kas on olemas selline asi nagu normaalne laps?”

Ilmselt ongi nii, et kui perekond on nii suur, on seal igasuguseid inimesi. See on vist juba statistiline paratamatus. Suurem osa 14-lapselise, kellest kaksteist elus, pere olevikutegevusest toimub 1980. aastate alguses, kui arvutada, et pereema abiellus 1940. aasta märtsis peaaegu pool aastat enne viieteistkümneaastaseks saamist ja räägitakse tema 55-aastaseks olemisest. Peetakse talu ja mitmel lapsel (aga sugugi mitte kõigil!) on eriline side loodusega. Mitmed lapsed on juba kodust välja ja välismaalegi kolinud.

Perekond elab ääremaal, Tornio on Lapimaal üsna Rootsi piiri ääres, ja palju on juttu selle koha ja suurte linnade erinevusest. Kui tütar ütleb emale, et onolemas selline asi nagu abielulahutus, vastab ema: „võib-olla Stockholmis”. Korduvalt rõhutatakse, et Helsingi koolides tundub olevat ruumi erinevate eksistentside jaoks, „täpselt nagu raamatutes”. Tornios on võimatu teistsugusena ellu jääda.

Ja siiski saavad teoks nii mitmedki võimatuna tunduvad asjad ja nii mõnelegi pereliikmele tekivad võimalused õnne saavutamiseks.

Kaja Kleimann