Archive for the ‘Kleimann, Kaja’ Category

Rasa Bugavičute-Pēce „Poiss, kes nägi pimeduses”

Rasa Bugavičute-Pēce „Poiss, kes nägi pimeduses” Mina Ise 2021, 176 lk, tlk Contra

Sellest tuleb lüheldane lugemissoovitus, sest ega raamatki kuigi paks ole. Aga oluline küll. See annab võimaluse kiigata ühe veidi teistmoodi perekonna ellu umbes 10 aasta jooksul, iga peatükk on jutustatud kõigepealt lapse, Jēkabsi silmade läbi vaadatuna, sellele järgneb tema ema kommentaar, nii nagu tema asjast aru saab. Ma ei ütle „nii, nagu tema asja näeb”, sest ema on pime. Nagu ka isa. Jēkabs aga on nägija ja igati tavaline laps, niipalju kui tavalisi lapsi (või inimesi) üldse olemas on. Kohe raamatu alguses on teada, et selle kirjutamise ajal on ta juba täiskasvanud mees ja ise isa, see annab lugemise ajaks tema pärast pabistamisele juurde ka kindluse, et kõik läheb hästi. Jēkabsi mälestused algavad juba koolieelsest ajast, kui ta on kuuene, ja viimane on kirjutatud üles viieteistkümnendast eluaastast.

Jēkabs tahab kõiki samu asju, mis teisedki lapsed, ilusat jopet ja kassipoega, rattaga kihutada ja iseseisev olla. Ta kogeb samu asju, mis teisedki lapsed, ja jääb jänni nii valetamise kui luiskamisega, tal on ka väljamõeldud sõber Mattias. Kuid ta kogeb ka palju muud – pimedate ühiselamus, kus nende kodu kuni poisi kooliminekuni oli, elasid teisedki pimedad inimesed. Päris kõhe on kujutleda, kuidas üks koolieelik naabrinaise mahakukkunud klaassilma mööda köögipõrandat taga otsib ja selle siis omanikule silmaauku tagasi paneb. Ta peab olema ka ülimalt korralik, sest pimedate kodus peab kõik olema kindlas kohas ja millegi vedelema jätmine on lausa ohtlik.

Jēkabs on hea laps ja aitab oma vanemaid nii, kuidas suudab, aga ta on ka laps, kes siiski satub kogemata keerulistesse olukordadesse, näiteks tekitab hiiglasliku telefoniarve tüdrukuga sms-e vahetades või tõmbab puruks uhiuue jope. Pimedate vanemate eest on mõnda asja lihtsam varjata, aga samas teeb see ema jällegi eriti kahtlustavaks. Ja mingil hetkel saavad ema närvid hoopis otsa. Kerge elu see ei ole, aga sellest ei kirjutata stiilis „oo, milline raske elu”. Nii lihtsalt on. Elu ongi niisugune. Ja nalja saab vahepeal ka.

Ma olen näinud üht dokumentaalfilmi, kus kurdid noored abiellunud arutavad laste saamise üle ja loodavad, et laps sünnib kurdina, et ta oleks rohkem nende moodi. Ma olen näinud mängufilmi, kus kurdid vanemad ei taha sugugi, et nende tütar laulmist õpiks. Siin raamatus on ema oma rasedusest kuuldes täiesti kindel, et saab terve lapse ja et kõik läheb hästi, ehkki meditsiinipersonal soovitab kõigepealt aborti. Ja lõpuks ju lähebki. Niimoodi eluliselt hästi, mitte muinasjutuliselt.

Autor on kirjutamiseks saanud inspiratsiooni talle väga lähedaste inimestega toimunud sündmustest.

Raamat on väga ilus ka, kujundanud Zana Veldre.

Kaja Kleimann

Peter May „Mustmaja”

See raamat avaldas mulle üpris sügavat muljet. Ühest küljest see küll on mõrvamüsteerium, aga palju rohkem siiski psühholoogiline romaan. Ja kirjutatud on mõjuvalt, looduspildid on lummavad, elutingimustest ja majadest saab päris hea ettekujutuse ning ajuti hakkab lugedes ikka väga külm. Pealkirja kohta tsiteerin raamatut: „Mustmajadel olid mördita laotud kivimüürid ja rookatused ning need pakkusid ulualust nii inimestele kui loomadele. Suurima toa kivipõranda keskel põles päeval ja ööl turbatuli. Seda kutsuti tuletoaks. Korstnaid ei olnud ja suits pidi välja pääsema augu kaudu katuses.” Raamatu tegevuse ajaks olid need kasutusest ammu väljas, elati hoopis valgemajades: „Valgemajad olid ehitatud kividest ja lubjakivist kahekümnendatel, või betoonplokkidest, ja nende katused olid tehtud kiltkivist või rihvelplekist või tõrvapapist. Need ehitati vanade mustmajade asemele.”

Tegevus toimub Lewise saarel, mis on Šotimaa Välis-Hebriidide saarestiku kõige põhjapoolsem saar. Selle loodus on kaunis ja kõle, ning rahvas järgib vanu traditsioone (matustel käivad ainult mehed jms). Pühapäeviti käiakse kirikus ja igasugune meelelahutus on keelatud, kiiged näiteks pannakse lukku. Ja ikkagi on ka sellel saarel esindatud nii narkootikumid kui alkohol ja abielueelne seks, nii peategelase lapsepõlves kui kaasajal.

Tähtis osa traditsioonidest on suulade jaht, mida kirjeldatakse väga põhjalikult. Üks kord aastas, augustis, lähevad 10 meest kaljusaarele Atlandi põhjaosas ja tapavad 2000 suulat. Komme sai alguse 400 aastat tagasi, kui mehi kannustas sellele kohutavalt ohtlikule retkele nälg, tänapäevaks on sellest saanud midagi noorte meeste üleminekuriituse sarnast, noori võetakse kaasa vaid mõned ja see on suur au. Väga oluline on ka see, et – täpselt nagu Las Vegaseski – kõik, mis juhtub kaljul, jääb kaljule.

Raamatu tegevus toimub mu meelest millalgi 2000. aastate alguses. Minajutustaja on umbes 35-aastane politseinik Fionnlagh, kutsutud Finiks, kes on juba 18 aastat ehk poole oma elust saarelt ära olnud, kuid nüüd saadetakse ta seal toimunud mõrva juurdluse juurde abiks, et teha kindlaks, kas selle ja tema poolt mujal varem uuritud mõrva vahel on seos, kuna modus operandi on sarnane.

Kui ta saarele saabub, löövad minevikumälestuste lained tal üle pea kokku ja kogu raamat ongi üles ehitatud kaasaja ja varasest lapsepõlvest algavate minevikumälestuste vaheldumisele. Mõrva uurimine läheb edasi aeglaselt ja sellel on väiksem osa kui tegelaste elulugudel – milline on nende lapsepõlv ja noorukiiga ja kuidas nad kasvavad. Mis see on, mis noort inimest kujundab, miks ja kuidas ühest saab politseinik ja teisest mõrvar. Sest mõrvar on saarel.

Fin ei ole mingi ideaalne tegelane, ta meenutab halastamatu täpsusega ka enda tehtud lollusi ja vigu ning kui väga ta teistele haiget tegi või võis teha, sageli üldse endale aru andmata, mida ta tegi, või aru saamata, miks. Oma minevikust pärit inimestega kõneldes teeb Fin väga ootamatuid avastusi ja raamatu lõpp läheb kätte ülipõnevaks ja pingeliseks.

Peamised tegelased ongi Fionnlagh, keda kutsutakse Finiks, tema lapsepõlve parim sõber Artair Macinnes, astmaatik juba väikesest peale, kohutavad kiusajad Murdo Macritchie ja tema suurem vend Angel (hilisem mõrvaohver), kirikuõpetaja poeg ja hiljem samale kohale asunud Donald Murray. Võtmetähtsusega on Marsaili, Fini esimene armastus, väike enesekindel patsidega tüdrukuke, kes pakubki talle selle nime inglise Finlay asemele.

Muide, nende kooliajal ehk siis umbes 60. aastate lõpupoole pannakse kõigile lastele koolis kõigepealt inglise nimi ja keldi keele rääkimine on keelatud. Fini kodus ei oldud temaga enne kooli inglise keelt üldse räägitud.

Raamatu ilmumise lugu on ka omamoodi huvitav. May veetis 1990. aastatel Šoti televisioonile keldikeelset sarja tehes saarel viiel aastal järjestikku viis kuud aastast, ja nagu ta ise ütleb, „hingas ja imas saart endasse”. Millalgi u 2004-2005 tuli talle pähe, et see koht on ülejäänud Briti saartel peaaegu tundmatu ja sellest pole keegi kirjutanud. Ta vestles paljude saare elanike ja küttidega ning kasutas ka oma elu seiku, näiteks meenutas oma algkooliaegset esimest armastust.

Peter May oli selleks ajaks ohtralt avaldatud ja ka auhinnatud autor, talle tundus, et ta on kirjutanud oma parima romaani, ja siis lükkasid kõik Briti kirjastused selle tagasi. Raamat ilmus mitu aastat hiljem esimest korda hoopis prantsuse keeles, sai väga menukaks ja tõlgiti paljudesse keeltesse. Lõpuks osutus see menukaks ka Ühendkuningriigis. See on esimene osa triloogiast, mille järgesid ma nüüd kannatamatult ootan.

Kaja Kleimann

Victoria Dowd „Reeglid ellujäämiseks mõrvarlikus seltskonnas”

Victoria Dowd „Reeglid ellujäämiseks mõrvarlikus seltskonnas” Eesti Raamat 2021, tlk Piret Lemetti. 281 lk

Eraldatud maamõisasse tulevad nädalalõppu veetma kuus naist ja üks koer. Viis naist on raamatuklubi liikmed, raamatu minajutustajaks on klubiliikme 25-aastane tütar, kes klubisse ei kuulu, kuid mingil ähmasel, meile selgitamata põhjusel kaasas on ja ema sõnul ta aasta ainukese vaba nädalavahetuse ära rikub. Raamatuklubi peab eelmainitud tütar küll pigem joomisklubiks ja leiab, et suurem osa keskklassi tualettruumis leiduvatest ajakirjadest pakub suuremat väljakutset kui selle klubi lugemisnimekiri.

Kohapeal võõrustab neid kõike muud kui ingellik perekond Angel.

Nagu tõelisele eraldatud maamaja müsteeriumile kohane, hakkab sadama lund ja välismaailm saab mitmeks päevaks ära lõigatud. Mobiililevi pole nagunii kunagi olnud. Laipu muudkui lisandub ja uurida saavad juhtumit ainult kohalviibivad isikud, kelle seast üks peab olema mõrvar. Või on neid siiski mitu? Kes on järgmine ohver ja kellega koos võib end turvaliselt tunda? „Hirm on suur võrdsustaja”.

Kolleeg ütles selle raamatu kohta: „No ma ei tea… kirjutatud on ju iseenesest kenasti, aga ükski tegelane ei ole sümpaatne, isegi mitte koer!” Ma olen varem selliseid raamatuid kohanud ja selline lahendus pole tavaliselt mullegi meelepärane, aga seekord ei seganud see mind üldse!

Lugesin raamatu läbi ja mulle meeldis lausa niipalju, et end soovitust kirjutama asutada. Viimasel ajal ilmub nii palju krimikirjandust, mida olen jõudumööda jälginud, sh ka lugenud, et vahel mõtlen, et tuleks endale mõneks ajaks keeld kehtestada – umbes nagu hasartmänguritele kasiinosse pääs. Lõppude lõpuks peab ju jääma aega ka muude raamatute jaoks! Enamus neist ei jää kuigi kauaks meelde, isegi kui lugedes on põnevus suur. Peab olema midagi, mis eristab. Selle raamatu puhul vist on olulisim stiil, mis ei tähenda samas, et põnevust pole. Minajutustaja Ursula (mis pole tema päris nimi) on sarkastiline kõigi suhtes, keda kirjeldab, kuid kardetavasti on ta ka täpne. Tema emast: „”Teate, ma ei maksa selle eest, et…” Need sõnad pudenevad ema suust niivõrd korrapäraselt, et tuleks tema vapile kirjutada. Kindlasti graveeritakse need ta hauakivile. Kuigi mu terapeudi sõnul ei tohiks ma sellele kujutluspildile keskendumisega liiale minna.” /…/ „Ema ei vaevu kunagi kuulama, kui näeb võimalust rääkida”. Ema sõbranna Netu moto või hauakiri võiks olla „Mina ei tea absoluutselt mitte midagi!” Ja see on ka koht, kus Ursula end korrale kutsub: „ma peaksin tõepoolest vähem selle peale mõtlema, mida ühe või teise hauakivile võiks kirjutada”. Olustiku ja õhustiku kirjeldused on aga hoopis teises, kuid veelgi nauditavamas stiilis kirja pandud. „Päeva pisted harutati aegamisi lahti ja ümber aja keerdus pimeduse pikk lint”. /…/ „ Näis, nagu lakkaks lumelang enne maapinnale jõudmist ning kõik tarduks sellesse haprasse hetke. Me kõik jääksime lumekuuli lõksu – ja kõige kildudeks purustamiseks piisaks ühest müksust.”

Minu jaoks on alati oluline ka see, kas ja kui palju ma mõtlen raamatu peale pärast viimase lehekülje lõpetamist ja kas olen midagi uut teada saanud. Mõni päev pärast raamatu lõpetamist avastasin end selle peale mõtlemast seoses nii sageli räägitud „lahtilaskmise” teemaga. Mitmete raamatu tegelaste kohta võib öelda, et nende suurimaks probleemiks on minevikku kinni jäämine, mis nende elu lausa mürgitab, vahet pole, kas kinni hoitakse inimestest, asjadest või nende mälestusest.

Ja uus teadmine, mille sain – kohtasin esmakordselt mõistet Bechdeli test, mille kohta googeldades sain teada, et see küsib, kas teoses (raamatus, filmis) on 1) vähemalt kaks naist, 2) kes räägivad omavahel ja 3) räägivad millestki muust kui meestest. Mõnikord lisatakse nõue, et kahele naisele tuleb nimi anda. Merriam-Websteri andmetel tutvustas testi ameerika kunstnik Alison Bechdel oma 1985. aasta koomiksis, aga testi ennast kasutati teadaolevalt esimest korda 2007. aastal. Kunstnik ise ütles selle kohta „it’s a bit of fun”. Aga uskumatult paljud teosed seda testi ei läbi. Ma pean ütlema, et polnud sellele kunagi varem mõelnud.

Kaja Kleimann

Rein Raud „Päikesekiri”

Rein Raud „Päikesekiri” Viljasalv 2021, 404 lk

Selle romaani tegevus toimub 1912. aastast kuni 1926. aasta lõpuni ja on kirjutatud nõnda, et hüppab pidevalt edasi-tagasi nii ruumis kui ajas, ruumilised vahemaad on hiiglaslikud, ulatudes Eestist Šanghai ja Tokioni. Värvikate tegelaste hulgas on paljude eri rahvuste esindajaid, eestlasi, venelasi, jaapanlasi ja hiinlasi kõige rohkem. Samuti on neid erinevatest seisustest – aristokraatidest revolutsiooniliste madrusteni — , ja ametitest – tsirkuseartistidest salaluurajateni. Kaks peategelast liiguvad üle Euraasia mandri teineteisele vastu ja teineteisest mööda, kohtudes vaid saatusemündi kukkumise hetkel Tsuruga sadamas. Lily on koos tsirkusetrupiga ringreisil mööda Tsaari-Venemaad, kuid revolutsioon paiskab riigi kaosesse ning kuna tal on õigupoolest ükskõik, kuhu minna, satub ta kodusõja keerises kõigepealt Hiinasse ja hiljem edasi Jaapanisse. Sealt alustab vastassuunas kulgevat teekonda Nitta Tsuneo, auväärse samurai-suguvõsa järeltulija ja shintō preestri poeg, kes läheb Peterburi oma keeleteaduslikele küsimustele lahendust otsima, kuid lõpetab Eestis, kuna tema otsitav professor Linzbach osutub eestlaseks, kes tagakiusamise eest Eesti Vabariiki kolinud. Tegelikult pole keeleteaduslikud küsimused muidugi sugugi vaid keeleteaduslikud, tegemist on sügavalt filosoofiliste probleemidega. Ka liikumine ei toimu ainult ruumis ja ajas, tegelaste siseilma arenemine on võib-olla olulisemgi. Pühal mäel teise naisega võideldes saab Lily aru, et selles võitluses ei ole tähtis võit mitte vastase üle, see pole see, milleks mäele on tuldud. “Mis toimub siin, see on midagi enamat, heitlus sellega, mis sa oled, aga mida sa ei tunne ja ei tea, tants kõige sellega, mis teeb just sind just sinuks just siin just praegu” (lk 331).

Tegemist on tohutute muutuste ajaga, olgu siis põhjuseks revolutsioonid või maavärin. Elu on keeruline, võib olla väga üürike ja vähe väärt, ning nõuab pidevat valikute tegemist ja muutumist.

Just praegu, kirjutamist alustades, lehitsesin raamatut, et midagi kontrollida, ning sattusin lõigule: „Jaapanlane, kes talle vastu naeratas, näis aga kummaliselt tuttav. Tema aristokraatlik olek, tema korrapärased näojooned justkui liigutasid end kuskil Lily mälusoppides. Aga see polnud ju võimalik. Ometi oli see tore.” See on leheküljel 12 ja nüüd, kus ma olen raamatu läbi lugenud, ma juba tean, miks see mees tuttav oli, esimesel lugemisel mõistagi nii olla ei saa. Üldse oleks võib-olla päris kasulik raamatut kaks korda lugeda, aga selleks ei pruugi kõigil aega jätkuda. Ma pean tunnistama, et tegin lugedes veidi sohki. Kui väga põnev koht filosoofilise mõtiskluse või dialoogiga vaheldus ja ma enam ei suutnud uudishimu vaos hoida, vaatasin tagantpoolt järele, kuidas huvipakkuval tegelasel läinud on, ja pöördusin siis mõtiskluste juurde tagasi. Nende hoopis vahele jätmine küll võimalusena arvesse ei tule, need pole mitte ainult olulised, vaid ka huvitavalt kirjutatud.

Mul tekkis lugedes nii palju mõtteid ja küsimusi ja assotsiatsioone.

Kõigepealt Päikesekiri – niisuguses liitsõnas mõtlen „kirjast” alati kui koemustrist ja kõigepealt kui kindakirjast. Ei tea, kas siin raamatus mõeldakse seda? (Raamatust saab vastuse.)

Ei tea, kas Kopenhagenist tulnud härra Perametsa puhul vihjatakse Vildele? Päris Vilde poleks sel ajal muidugi kodus käia saanud, aga ega ma mõtlegi, et päris prototüüp, lihtsalt üks väike pintslitõmme joonistuses.

Lugedes sellest kuidas „vürst, viie minuti pärast prints” Nugzar Lilyt taga ajab, mõtlesin hulk aega, mida see mulle ometi meenutab, kuni sain aru, et Moby Dicki. (SISUSELETUSE HOIATUS! Kui ma olin selle välja mõelnud, kadus see tegelane järsku ära. Ma muidugi ei arva, et kõikide tegelaste elu oleks vaja surmani välja kirjutada, aga ma samas kogu aeg ootasin/kartsin tema uut väljailmumist ja mõnes mõttes olin isegi pettunud, et tema saatus, ehkki kergesti ettekujutatav, mulle teadmata jäi.)

Naiste sumo ajalugu oli äärmiselt huvitav. Uskumatult raske on kujutleda, et õrnade kimonot kandvate ja tillukeste sammudega tippivate jaapanlannade kõrval on vanadel aegadel olnud ka tugevad maadleja(nna)d.

Lugedes üksikasjalikku kirjeldust maoga naise pildist, mida Lily suvitajatele piima viimas käies raamatus nägi ja mis talle eluks ajaks nii suurt mõju avaldas, mõtlesin, et oh, ma tean seda pilti! Ma olen seda näinud, aga mitte ei suuda välja mõelda, kus. Sellele ja veel mitmele küsimusele sain vastuse raamatu lõpust autori järelsõnast, mis on väga huvitav ja kasulik. Ma olin juba niikuinii mitmeid tegelasi guugeldanud, kas on päris või mitte. Sealt leiab ka Lily loomisel eeskujuks olnud Anette Buschi (1882-1969) foto. Busch õppis selgeks jaapani keele ja sumo ning oli Jaapanis väga kuulus. Ta kavatses tulla pensionipõlve pidama Eestisse, kuid Teine maailmasõda rikkus selle plaani ja ta jäi oma üpris pika elu lõpuni Jaapanisse.

Kaja Kleimann

Juhani Karila “Väikese haugi püük”

Juhani Karila “Väikese haugi püük“. Hea Lugu, 2021

Raamatu tegevus toimub Ida-Lapimaal, mis ei ole (autori sõnul) ei põnev ega eksootiline – ei mingeid suusakuurorte või Jõuluvanasid, ainult sood ja sääsed. Ja parmud ja tondihobud. Kogu seda putukate õgimispeo kirjeldust lugedes hakkab endalgi nahk sügelema ja päris hea entomoloogia tund on see ka: „Sääse lont on kuueosaline, suurepärane instrument. Sellel on väljaspool kaks läbistajat, ja seejärel laotajaosad, mis hoiavad auku lahti, ja nende vahel toru, mille abil sääsk pumpab verre hüübimist takistavat sülge. Ja siis on veel kõrs. Sääsk imeb verd, eraldab sellest vee, mille paiskab piiskadena tagumikust välja.” Parmude kohta kirjutatakse: „Neil olid suus kitiinist pussid, millega nad saagisid, ja kui veri välja purskas, toppisid nad näo haava sisse. Parmud olid saatana enda ehitatud elusad liigendnoad, sest neil oli suus ka lusikas, millega nad verd endale suhu kühveldasid.” „Parmude ümber särisesid helkivad, sinised siberi tondihobud. Need naksisid parme, viskudes neile kallale ülevalt ja tõmmates oma tugevad jalad nende ümber konksu nagu trellid. Tondihobud tapsid parmud pähe hammustades, misjärel laskusid pajuoksale ja sõid. /—/ Nad kugistasid parmust alla kõik peale tiibade.”

No ja peale paljude putukate on veel natuke inimesi, kes jagavad oma elu kuraskite, marude, näkkide ja hulga teiste mütoloogiliste olenditega. Ma tahaksin väga teada, kui paljud neist on folkloorist ja kui paljud kirjaniku peast sündinud. Mõistagi tuleb tasakesi sisse ka keskkonnateema, sest aegade jooksul on selliste olendite hulk samuti vähenenud. Vaatamata sellele, et on normaalne teatud öödel hoida uksed-aknad kindlalt kinni ja nina majast mitte välja pista, tõdeb kohalik elanik: „Maru ei ole ma nännu oma kümme aastet. Vüütjalast om müüda lännu viil rohkemp aiga ja kuraskid om kah vähempes jäänu. Sii tuleb sellest, et egä sui om eelmisest lämmemp.”

Koht on küll väike, ülikõrvaline ja vähese asustusega, aga elab seal ikka igasugust erinevat rahvast, on nii nõiavõimetega (muide, ka Elina ema oli nõid) kui vägivaldsete kalduvustega inimesi, minnakse sealtki ülikooli õppima ja tullakse tagasi. Mõistagi juuakse. Ühe silmaga Heta, kes Elinale lapsepõves hoidjaks oli, hirmutas teda kohutavalt jutuga, et tal on teine silm niimoodi ära peidetud, et näeb tüdrukut alati, ükskõik, kus too parajasti on.

Jutu peakangelanna ongi noor naine Elina, kes sõidab igal suvel kindlal ajal oma kodukohta, et püüda kolme päevaga ühest teatud tiigist haug. See on elu ja surma küsimus. Sel aastal rikub tema plaani näkk, kes võtab haugi oma kaitse alla. Needusega toimetulemiseks võtab Elina ette järjest meeleheitlikumaid samme ning sõlmib ohtlikke tehinguid üleloomulike olenditega. Nagu näki takistustest veel vähe oleks, tuleb naisele linnast järele veel ka politseinik, et süüdistada teda mõrvas.

Loos on müstikat ja armastust ja inimsuhteid, loomulikke ja üleloomulikke olendeid. Lisaks kõigele muule võib jõuda järeldusele, et olgu needustega kuidas on, inimese kõige suurem vaenlane on ikka ta ise.

Kirjutatud on imekaunilt ja dialoogid on puha murdekeeles, mida mina tuvastada ei oska, midagi lõunapoolset, midagi mulgist, äkki mitte puhas murdekeel, vaid midagi tõlkija – aitäh, Sander Liivak – enda kokku pandut? See sunnib tõsiselt süvenema, aga mulle miski suisa arusaamatuks küll ei jäänud.

Nalja saab ka. Linnast tulnud politseiametnik on siiski hämmastavalt kohanemisvõimeline, äkki sellepärast, et ta on naine? Tema suhtlemisest nõidvanuriga on mõned raamatu naljakaimad kohad ja kuraski kiindumus temasse on samuti koomiline.

Kaanetekstis võrreldakse Karila huumorit Kiviräha omaga ja alusetu see muidugi pole, aga Karila on mu meelest oma tegelaste suhtes ikka palju leebem.

Üks huvitav fakt – rääkisin raamatust tuttava soomlannaga ja tema oli lugenud mingit intervjuud, kus räägiti, et algselt oli raamatu peategelane mees. Kirjaniku naine luges käsikirja ja soovitas peategelase sugu muuta, mis alguses tundus autorile võimatuna. Praegu lugedes tundub küll, et just nii on lugu ainuvõimalik.

Päris kindlasti üks viimase aja suuremaid lugemiselamusi.

Kaja Kleimann

Ben Aaronovich „Rivers of London”

Mulle nii tohutult väga kangesti meeldivast raamatusarjast aimu andmiseks jutustan lihtsalt veidi ümber esimese raamatu, mille pealkiri on ühtlasi ka kogu sarja nimi, algust.

Minajutustaja Peter Grant on oma kooli praktikaaega lõpetama hakkav politseinik, kes ühel varahommikul mõrvapaiga perimeetrit valvates kohtub kummitusega. Kummitus läheneb talle ise ja räägib, et nägi kogu lugu pealt. Elus või surnud, pealtnägija tunnistus on alati kasulik. 120 aastat surnud olnud Nicholas Wallpenny peab vajalikuks rõhutada, et mõrtsukatöö kordasaatjas oli „midagi jubedat ja ebaloomulikku”. Peteri kolleegi saabudes kummitus kaob. Järgmisel päeval selgub töölesuunamisvestlusel, et Peterit ei oota koht, millest ta unistab, vaid paberitöö, tema sõber Lesley aga on määratud mõrvarühma. Pummeldamise käigus jutustab ta tollele kohatud kummitusest. Järgmisel päeval vaatavad nad koos turvakaamerate salvestusi ja leiavad, et kummituse ehk tänapäevasemalt väljendudes “kehapuudega isiku” tunnistus oli tõene.

Peterit, kes kummitusega uut kohtumist lootes õhtul tänaval passib, tuleb tema tegevuse kohta küsitlema kummalise jalutuskepiga mees ja Peter vastab ausalt, et jahib kummitust. Mees küsib: kas mõnda kindlat? Peter ütlebki kummituse nime. Imestamise või protesteerimise asemel küsib mees tema nime, esitleb end kui politseiinspektor Thomas Nightingale’i ja soovib lahkudes edu. Kohtumine muudab kogu Peteri elu, selle tulemusena ei hakka ta tööle mitte paberimäärijana, vaid temast saab arvatavalt viimase võluri Nightingale’i abiline maagiaga seotud asjade uurimisel. Maagiat tuleb tal ka õppima hakata, temast saab teadaolevalt esimene võluri õpipoiss viimase seitsmekümne aasta jooksul. Edasi tulevad seiklused ja kõvasti ebatavalist politseitööd.

Raamatut lugedes tekib peas paralleele varemloetuga: Londoni heade samariitlaste vähesuse põhjendamine meenutab, et Ankh-Morporkis ei toimunud kunagi mõrvu, ainult enesetapud, sest teatud kohtadesse minek tähendas enesetappu. Mõistagi tuletavad ohtrad jõejumalannad ja -jumalad meelde Ameerika jumalaid, elektroonika ülesütlemine maagia käes Harry Dresdeni lugusid jne, aga need on head paralleelid, mitte mahakirjutamise kahtlustus. Ja ega ikka hakka kontrollima ka, kes mis aastal millise raamatu kirjutas.

Raamatu peategelased saavad meile kohe sümpaatseks ja uurimine viib meid muuhulgas sajandite taha teatriellu ja kaugemalegi veel. Selle raamatusarja maagiliste sündmuste uurijate elu on mõnevõrra lihtsam kui näiteks Dresdenil, nad tegutsevad küll laiade masside eest varjatult, kuid siiski on kaunis palju ülemusi, kes on asjaga kursis ja abiks seletuste väljamõtlemisel, kui maagiliste rünnakute käigus suurem hulk kinnisvara hävib või massirahutused tekivad. Esimeses raamatus lähevad seni ontlikud tavakodanikud tühiste asjade pärast endast välja ja saadavad korda hullumeelseid tegusid, halvimal juhul mõrvu. Miks, tulebki Peteril ja Nightingale’il välja uurida. Peter toob juhtumite uurimisse kaasa hea arvutikasutuse oskuse, mis vanemal kolleegil täielikult puudub. (Mul on küll natuke raske uskuda, et politsei andmebaasidele nii lihtsalt kodust juurdepääsu võimaldati.) Ta küll õpib maagiat, kuid püüab kogu aeg leida sellele teaduslikku põhjendust. Ja õnnetuseks ei saa maagiat õppida ilma ladina keeleta, ka sellele kulub märkimisväärselt palju aega ja energiat. Maagia ei ole selles raamatus kõikvõimas ja tehtud halba ei saa lihtsalt kõvema maagiaga heastada.

Väga huvitav on sarjale nime andnud Londoni jõgede teema. Mina teadsin enne ainult Thamesi, aga kui raamatut uskuda, on sel hulk erinimelisi harusid, mõned linna ehitamisel kadunud, mõned maa alla torudesse vangistatud. Ja igal oma jumal või jumalanna, kellevahelisi pingeid tuleb Peteril lahendada. Raamatu teine pool läks sedavõrd põnevaks, et hoidis mind pool ööd nii suure hooga lõpuni lugemas, et pidin järgmisel hommikul mõne koha üle vaatama, et kuidas mingi asi täpselt ikka juhtus.

Tekst on humoorikas, aga mõnusalt-voogavalt-otstarbekohaselt, mitte liigselt või vägisi nalja tegev. Pigem sõna- kui situatsioonikoomika. (Mulle tegid palju nalja erinevad korrektselt väljendumise õpetused. Vaimu kohta sai juba eelpool selgitatud, aga õige ei ole kasutada ka väljendit „must maagia”, selle asemel tuleb öelda „eetikapuudega”.) Mingil hetkel, kui Peteril tuleb järjekordses mõrvapaigas oma riided ja jalanõud ekspertiisi tarvis sisse pakkida, nendib ta, et uurijatel on tema kingi nüüd rohkem kui tal endal.

Teises raamatus, “Moon Over Soho“, hakkavad salapäraselt surema täies elujõus džässmuusikud. Peter, muide, on kunagi üpris kuulus olnud trompetisti poeg. Ise ta ei mängi, väidetavalt talle isegi ei meeldi džäss, kuid ta on oma lapsepõlve tõttu siiski keskmisest asjatundlikum kuulaja, milliste teadmisteta juhtumit võib olla lahendatud polekski.

Sarja kolmas raamat „Whispers Under Ground” viib Peteri ja lugejad koos temaga metroosse. Selle raamatu tegevus toimub mõnevõrra rahulikumas tempos ja London pääseb väiksemate purustustega, aga huvitav ja humoorikas on jätkuvalt. Mind ootavad veel ees neljas ja viies osa ja ma loodan südamest, et ajaks, mil ma need loetud saan, on raamatukogu ka järgnevad osad osta saanud. Neid ikka on veel.

Kaja Kleimann

Fredrik Backman „Karulinn”

Ma kuulun inimeste hulka, kelle meelest tippsporti ei tohiks olemas olla. Minu utoopilises nägemuses käiksid kõik inimesed värskes õhus kõndimas ja tantsiksid hea muusika saatel, selle asemel et vähesed inimesed end hulga teiste silme all peaaegu surnuks pingutavad. Seepärast lootsin raamatut alustades natuke, et võin ehk „Karulinna”, mille kese on jäähoki, jätta lugemata ja piirduda tutvuva lehitsemisega. Päris alguses ehk olekski võinud nii minna, aga kui lugesin ka keskelt ja lõpu, tuli siiski uuesti korralikult otsast peale hakata.

Ma oleksin pidanud seda muidugi kohe teadma, sest Backman on Backman ja ega „Britt-Marie oli siin” ju ei rääkinud ka nii väga jalgpallist. „Karulinnas” on hokist mõnevõrra rohkem juttu. Kui Borg, kuhu Britt-Marie kolis, oli jumalast mahajäetud koht kusagil tee ääres („Borg on alev, mis asub tee ääres. See on tegelikult kõige positiivsem asi, mida Borgi kohta öelda saab”), siis Karulinn on koht, mis ei asu millegi lähedal. Isegi kaardil näeb see imelik välja. „Nagu oleks mingi purjus hiiglane üritanud oma nime lumme kusta”, ütleksid mõned.

”Vahel tundub kogu asula pigem filosoofilise eksperimendina: kui metsas langeb üks linn, aga keegi seda ei kuule, omab see siis üldse tähtsust?”

Kuigi linnake on väike, on autor sinna paigutanud elama ühiskonna läbilõike jao inimesi – nii rikkaid kui vaeseid, põliselanikke ja sisserännanuid, õnnelikke ja õnnetuid, heterosid ja geisid, argu ja vapraid.

Juhtub (ja on ka varem juhtunud) häid, halbu ja väga halbu asju. Sümpaatseimad tegelased on need, kes muutuvad, arenevad ja iseennast ületavad. Autor annab kõigile võimaluse. See oligi vist see asi, mis mind umbes nädal pärast lugemist vaevama hakkas – lugesin kiiresti ja tegelastele südamest kaasa elades, hakkasin kohe soovitust kirjutama, et lugege ka toredat raamatut, aga hiljem… Ühest küljest ma olen väga rahul, teisest küljest tabas mind tagantjärele tunne, et minuga on manipuleeritud – mingid kavatsuste traagelniidid hakkasid esile tulema ja aktuaalsed teemad esile kerkima. Teisest küljest vist ei olegi manipuleerimises midagi eriti ebatavalist, rääkimata taunitavast, autor ju püüabki oma ideid lugejani viia. Sama on aktuaalsete teemadega – neist kirjutamine on ka loomulik. Teiste samalt autorilt loetud raamatutega mul pole sellist tunnet tekkinud, äkki see kord on kuidagi põhjuslikus seoses peategelaste noorusega? Et nagu veidi õpetlik? Kui selle tulemusel aga jõuab mõne (noore) lugejani tõdemus, et ka siis, kui asjad lähevad väga halvasti, on neid võimalik parandada, on kõik väga hästi.

Karulinnal on jäähall ja kogu selle linna jõud, energia ja armastus pannakse hokisse. Ja esimest korda üle kahekümne aasta on noored jõudnud noortesarja poolfinaali. Raamatus jutustatakse noortest hokimängijatest ja nende perekondadest, treeneritest ja nende perekondadest, armastusest, sõprusest ja reetmisest, valikutest – sest elu koosneb lakkamatutest valikutest: kas olla lojaalne inimesele või meeskonnale, kui see, mis on ühele hea, on teisele halb? Milline mõju on meeskonnale ja üksikisikule lollidel naljadel ja millal need lähevad üle piiri? Erinevaid piire ületatakse nii heas kui halvas mõttes.

Võrdselt olulisi tegelasi on nii palju, et ma ei hakka siin kedagi nimepidi välja tooma ega tutvustama, siis läheks juba ka sisujutustamiseks, mis pole käesoleva kirjutise eesmärgiks. Raamatu lugu jutustatakse olevikuvormis ja aegajalt öeldakse, mis tegelastest kümne aasta pärast saab. Järg on ka juba ilmunud ja meie raamatukogus inglise keeles olemas (pealkirjaga „Us Against You”).

Tegelikult on hea lugemine.

Kaja Kleimann

Karsten Dusse “Eneseabimõrvad”

Alapealkirjaks on „Rahustav kriminaalromaan”. Noh, alustuseks see ei ole nii mitmegi kriteeriumi kohaselt üldse päris õige krimilugu. Tegemist on 42-aastase kriminaalasjade advokaadi Björn Diemeli minajutustusega, kus lugeja saab toimuvast tegevusest enamasti teada toimumise ajal. Diemel on advokaat, kellel on oma pere jaoks väga vähe aega. Murelik abikaasa on ähvardanud ta maha jätta, perekonna säilitamise nimel nõustub mees osalema esoteerilisel koolitusel kohaloleku jõust, et töö ja isiklik elu paremini tasakaalu viia.

Enda kohta ütleb Björn Diemel, et ta pole vägivaldne inimene, näiteks pole ta kunagi elus kakelnud. Ja esimese inimesegi tappis alles 42-aastaselt, mis ta töökeskkonda arvestades on pigem hiline iga. Tõsi, nädalaga saab kokku ligi pool tosinat laipa. Ma ei reeda seda kirjutades mingeid saladusi, kõik see jutt on teksti esimeses lõigus. Ei saa öelda, et raamatus politseiuurijat poleks, aga uurimisest küll palju juttu ei tule. Eelkõige on raamat täis musta huumorit ja ma ütleksin, et lausa halastamatut satiiri tänapäeva ühiskonna aadressil. Pihta saavad nii eneseabiõpikud, millest peategelane väga edukalt juhindub, kui ka palju muud. Näide õpikust: “Paljud toredad lahendused jooksevad liiva juba sellepärast, et ei ole probleemi, mille juurde nad sobiksid”. Rohepesu ja ökohipsterid, kes päästavad maailma, tehes vanadest autokummidest plätusid. Nad kasutavad selleks arengumaade lapstööjõudu, aga on veganid ja sõidavad hübriidautoga. Eurotoetused! Lasteaiakohad! Huvitav, kui palju on üldse riike, kus lasteaiakoha saamine normaalselt kulgeb? Igal juhul selles raamatus (tegevus toimub eeldatavasti Saksamaal, ehkki raamatus õieti kohanimesid polegi) saab lasteaiakoha lubamisega õnge nii ehitusameti kui mõrvakomisjoni juhi.

Verd ja vägivalda on raamatus ka, ja ehkki selle kirjeldamine on kiretu, ei tee see asja leebemaks, kohati on päris vastik. Vastu ööd lugemise alustamine ei ole mõistlik, enne uinumist sellele raamatule mõtlemine võib nõrgemate närvidega inimestel põhjustada unetust või halvemal juhul õudusunenägusid.

Järk-järgult saab advokaadist eneseabiõpiku toel (ettekäändeks hea küll, ütleksin ma, tühja kohta ei saa kuidagi toetada) külmavereline tapja, sest kes on ütelnud A, peab ütlema ka B, või kuidas see ütlemine oligi. Kui oled kord alustanud, tuleb asi viia niikaugele, et sellest ka kasu oleks, muidu on kõik mõttetu. Ja kõik oma lapse nimel, ütleb mees loomulikult.

Lugesin kuskilt, et samas sarjas on veel kaks raamatut. Kui need kirjeldavad advokaadi elu pooleli jäänud kohast edasi, siis ma neid lugeda ei tahaks, minu meelest on paslik nii lõpetada. Ma ei ole kindel, et sarkasm kolme raamatut vastu peab, ja sarkasm oli mu jaoks parim osa.

Kaja Kleimann

Sharon Sala „Pimesi uskudes”

Tegelikult lugesin ma seda raamatut natuke eksituse tõttu ja natuke uudishimust. Olin haiguslehel ja kolleegid saatsid uuemaid raamatuid, selle etiketile oli kleebitud sinine täpike, mis meie raamatukogus tähistab ulmekirjandust. Kuna kaanel on kirjas New York Timesi bestsellerite autor, tekkis mul kohe kahtlus, et see täpike on pandud eksikombel, aga otsustasin siiski vähemalt lehitseda ja vaadata, millest jutt.

Lugedes sain aru, et ilmselt miski eelneb sellele raamatule, ja alles siis lugesin läbi tutvustava jutu autori ja tema kirjutatud raamatute kohta. Selgus, et „Pimesi uskudes” on lausa kolmas osa sarjast „Mõistatuslikud toimikud” (esimene osa on “Puuduv pusletükk” ja teine “Kadunud tütar“) ja üleüldse on autor ülimalt viljakas – kirjutanud 123 raamatut, millest 15 on Ersen ka eesti keeles välja andnud. Ta on saanud ka terve portsu auhindu.

Põhimõtteliselt on peategelase puhul tegemist kangelannaga, kes on sulam lohetätoveeringuga tüdrukust ja mingist Marveli koomiksi tegelasest. Ma tunnen superkangelastest tegelasi liiga halvasti, et võrrelda, aga ma vähemalt saan aru, kui mõnda sellist kohtan, ja Jade Wyrick on kindlasti üks neist. Peale eriliste võimete on tal ka superkangelase välimus ja ekstravagantne riietus- ning meikimisstiil. Loomulikult on ta pururikas ja superhäkker.

Wyrick (läbi raamatu kasutatakse ainult ta perekonnanime) töötab dektektiiv Charlie Dodge’i abilisena ja põhiliselt otsivad nad kadunud inimesi, seekord matkal kadunuks jäänud noormeest, kelle sõbrad ei tundu juhtunust rääkides päris siirad olevat. Dodge’il tuleb tegeleda oleviku ränkade eraeluprobleemidega, Wyrick aga sunnitakse silmitsi seisma minevikust pärit kurikaeltega.

Raamat on üsna põnev, ladusalt kirjutatud, (head) tegelased on sümpaatsed, eriti nt Charlie Dodge, lugemine läheb kiiresti ja midagi otseselt väga ärritavat kuskil ei ole. Pealkirja kohta ma küll mõtlesin, et kes siin keda pimesi usub?

Ma arvan, et see ja tõenäoliselt ka teised sama autori raamatud sobivad hästi näiteks rannas või sõidus olles lugemiseks. Ajaviitmiseks head küll – mul ei ole piinavalt kahju sellest paarist tunnist, mis ma lugemisele kulutasin, aga kuna lugemist ootava kirjanduse hulk on tohutu, siis autori teiste raamatutega tutvuda mul hetkel plaanis ei ole.

Kaja Kleimann

Pierre Lemaitre „Alex”

Raamatu tagakaanel olev tekst “Graafiliste vägivallakirjelduste tõttu ei ole raamat sobiv noorematele ega kergesti erutuvatele lugejatele” pani mind korraks kaaluma lugemata jätmist, aga ülejäänud osa kirjutatust oli nii ahvatlev, et võtsin nõuks sellele võimaluse anda. Tõsi, vägivallast puudust ei ole, aga minu jaoks oli see isegi kuidagi kergemini talutav kui Nordic noir. Tuleb ausalt tunnistada, et koledamates kohtades tegin kiirlugemist.

Lühidalt öeldes on lugu inimröövi uurimisest. Koeraga jalutaja näeb juhuslikult pealt, kuidas röövitakse noor naine. Tema jutust on politseile küllaltki vähe kasu, kuid väsimatu tööga õnnestub siiski teo toimepanekuks kasutatud kaubiku omanik tuvastada. Ohvri isiku kindlakstegemisega aga alguses nii hästi ei lähe, keegi ei tundu naisest puudust tundvat. Kuidas otsida inimest ilma igasuguste juhtlõngadeta, samal ajal teades, kui kriitilise tähtsusega on aeg? Paralleelselt politseinike tegevusega hoiab autor lugejat kursis ka röövitu saatusega.

Raamat on väga kindla käega komponeeritud. Põhimõtteliselt olen ma sarnastest kuritegudest ja motiividest ja psühholoogilistest põhjendustest lugenud palju kordi varemgi, aga see, kuidas see raamat on üles ehitatud, milliste emotsioonide ja pööretega lugejat läbi kolme osa juhatatakse, kuidas see, milles ma enda arvates selgusele olin jõudnud, pea peale pööratakse – see on suurepärane.

Ja millised tegelased! Uurimist juhib komissar, kes seda sugugi teha ei taha, sest nelja aasta eest ei õnnestunud tal päästa omaenda naist, kes samuti rööviti. Ta on uskumatult lühike mees – Camille Verhoeven on 1.45 m pikk. Tema ema, maalikunstnik Maud Verhoeven, oli kirglik suitsetaja ja andis oma pojale nii joonistamisande kui loote hüpertroopia. Vahe valju häält teha armastava ülemkomissari Le Gueniga on 80 kilo ja 30 cm. Meeskonda kuuluvad veel suurepäraselt riietuv, kuuldavasti väga rikas Louis ja legendaarselt ihne Armand, kes norib kolleegidelt küüti ja paneb taskusse kõik alates kirjaklambritest ja pastakatest ning lõpetades ülejäänud saiarahaga, ta on aga Camille’i ja tema ema andunud austaja. Armand on ka tegelane, kes lugejale raamatu lõpus kõige suurema üllatuse valmistab. (Või vähemalt mulle valmistas.) Need on Verhoeveni vana meeskonna liikmed, kellega ta pärast naise surma koos pole töötanud.

Kahtlemata ei puudu mõned ennasttäis nürimeelsed ülemused, kellega Camille’il on vähe kannatust. Tegelased, ka need, kellest ei ole palju juttu, saavad kas või lühikese, aga väga täpse iseloomustuse.

Igal juhul väärt lugemine!

Kaja Kleimann