Archive for the ‘Kleimann, Kaja’ Category

Michel Bussi „Mustad vesiroosid”

Oo, milline raamat!

Paadunud krimilugejat on raske millegagi üllatada, eriti millegi meeldivaga, aga see raamat on tõepoolest eriline. Samalt autorilt varem eesti keeles ilmunud „Leidlaps lumetormist” oli samuti keerulise süžee ja üllatavate pööretega, aga „Mustad vesiroosid” on klass omaette. Elegantset ja ootamatut lõpplahendust võib kas imetleda või tunda end ninapidi vedamisest solvatuna, nagu praegu populaarne, sest lugejale antud infoga ei saa jõuda samale tulemusele, mis autor. Mina pean seda värskendavaks vahelduseks.

Kõrges veskitornis aega veetva vana naise silme ees rullub lahti kogu Giverny küla elu, paistavad ära nii Claude Monet’ omaaegset kodu külastama tulnud turistide hordid kui kohalikud elanikud, kellest erilist tähelepanu pälvivad kaks – 11-aastane tüdruk, kelle kireks on maalimine, ja kohaliku kooli noor ja kaunis õpetajanna. Enamasti on kriminaalromaanis tegu ka mõrvaga, siin on neid kolm, millest ühte on 1937. aastast siiamaani peetud õnnetusjuhtumiks. Väga sümpaatsed on politseinikud, kellest ülemus on alles äsja politseikooli lõpetanud, oksitaani aktsendiga alla kolmekümnene mees, kellel on ka kunstialased teadmised. Tema on intuitsiooni-mees, tasakaaluks on tema paarimees väsimatu faktide kontrollija ja skeemide joonistaja.

Giverny on piiriala. Inimesed on siin sedavõrd suures stressis… Mitte ainult politseis. Igal pool! Ja eriti hullusti siin, Vernonis, Pariisi kauges äärelinnas, mis on võõbatud Normandia toonidesse. Oma tööpiirkonna kaart on talle hästi teada, piir Île-de-France’iga jookseb sealtsamast Givernyst, paarisaja meetri kauguselt, teiselt poolt jõe põhjaosa. Siin aga on inimesed normandlased, mitte pariislased. Ja seda teadvustatakse selgelt. See on omamoodi snobism. Üks mees rääkis talle tõsimeeli, et mööda Epte’i tühipaljast ojakest kulgev piir Prantsusmaa ja anglonormanni kuningriigi vahel on ajaloo jooksul põhjustanud rohkem surmasid kui Moseli ja Reini jõgi…

Võib öelda, et peale selle, et raamat on põnev, on see ka hariv. Ei ole ju paha möödaminnes omandada teadmisi impressionistidest ja prantsuse kirjandusest, ehk loeb keegi järgmiseks läbi ka Aragoni „Aurelieni”. Kõik, mis puudutab tausta – Giverny kirjeldusi, ümbruse külasid, muuseume, kunstnike töid ja biograafilisi andmeid –, on tõene, välja mõeldud on vaid lugu ja seda edasi viivad tegelased. Mina igatahes otsisin päris mitme isiku kohta lisaandmeid ja vaatasin pilte. Raamatu pealkiri on seotud spekulatsiooniga, justkui oleks Monet vahetult enne surma maalinud pildi mustade vesiroosidega – kunstiteadlased seda lugu ei toeta. Raamatust saame muuhulgas teada, et viimased kolmkümmend eluaastat Monet ainult vesiroosidega tiiki maaliski, jättes järk-järgult vähemaks tausta, jättes välja silla ja lõpuks kõik peale vesirooside ja valguse mängu veepinnal.

Claude Monet’ aedadest võib lugeda siit. Miks see Theodore Robinsoni pilt “Pere Trognon ja tema tütar sillal” siin postituses viimase pildina on, saate aru, kui raamatut loete.

Kaja Kleimann

Catherine Chanter „Kaev”

Järjekordne tugev debüütromaan, varem on autor avaldanud luulet ja jutte.

Seda raamatut oli alguses üllatavalt raske lugeda, mõtlesin isegi pooleli jätmisele, aga sund teada saada, kuhu lugu välja jõuab, oli liiga tugev. Püüdsin enda jaoks sõnastada, miks see lugemine nii raskeks osutus, ja see osutus samuti raskeks. Vist on asi selles, et on hirmus pealt vaadata, antud juhul lugeda, kuidas kõik, mis valesti minna saab, ka valesti läheb, ja seda inimeste vahel, kes üksteist armastavad. Mis lootust siis teistel üldse on? Teiseks tahtsin ma aru saada, mismoodi ikkagi terve mõistusega haritud naisest usuhull kujuneb. (Vihjeks võib öelda, et vähene söömine ja magamine ning lõputu internetis istumine on suureks abiks.)

Lugu jutustab minavormis Ruth. Tegevus toimub Inglismaal mingil ajal, mis on umbes just praegu. Raamat algab sellega, et Ruth saabub koju kriminaalkaristust kandma, tal on jälgimisvõru ja kolm valvurit. Tegevus toimub vaheldumisi reaalajas ja minevikus, kust Ruth meeleheitlikult juhtunule selgitust ja küsimustele vastuseid otsib. 22 aastat abielus olnud Mark ja Ruth on kolinud Londonist ära tallu, mille nimi on Kaev. Juba mitu aastat on olnud väga väheste sademetega ja asi läheb veelgi hullemaks, millest Kaevul aga kohe aru saada ei ole, sest seal miskipärast kõik haljendab. Kõik hakkab väga viltu minema, kui põud süveneb ja nende elukoha jätkuv rohelus on ülejäänud maailmaga aina suuremas kontrastis. Marki ja Ruthi pommitatakse kirjadega valitsuselt, mis üritab maad rekvireerida või siis vähemalt teaduslikult uurida; kokku jooksevad imet otsivad ajakirjanikud, usuhullud ja muidu uudishimulikud, nii et elada saab vaid politsei kaitse all. Pingelised on suhted tütrega, kes on aastaid olnud vaheldumisi narkootikumide küüsis ja siis jälle puhas. Lohutust pakub tütrepoja Lucieni pikem külasolek, mis päädib aga tragöödiaga.

Advokaadina töötanud Mark on tegelikult alati talupidamisest unistanud ja tunneb end alguses tööd rabades väga hästi, ülikoolis õpetanud Ruth hakkab end aga üsna pea kaunis üksildaselt tundma. Niisiis hakkab ta päris rõõmsalt suhtlema saabunud Jeeriku Roosi õdedega, sest nad on intelligentsed ja haritud. Kolm naist kohtuvad kaevu juures: pealt kuuekümnene Kanadast pärit lesk, neljakümnendates maaelu juurde tagasi pöördunud vanaema ja isiksusehäire all kannatav kahekümnendates koduvägivalla ohver. Kõlab nagu järjekordse anekdoodi algus. Ja tõepoolest, me ajasime üksteist naerma ja võisime tundide kaupa rääkida ükskõik millest: meestest, elu mõttest, Kaevust. Ja mõistagi rääkisime usust, mida Dorothy kirjeldas kui „seda veidrat tunnet, mis andis märku, et miskit on toimumas”, kui nad esimest korda Walesis kokku said ja mõistsid, et nad on Jumala poolt ära valitud Roosi tõde kuulutama ja janustele inimestele põua ajal päästetud saamise lootust pakkuma. (lk 127) Ruthi neiupõlvenimi on Rose ja õed kuulutavad ta äravalituks. Jeeriku Roosi õed on seisukohal, et mehed on kõige kurja juur, ettevaatlikult ja osavalt asuvad nad Ruthi abielu õõnestama. Ja kui alguses suhtub Ruth kõigesse kui intellektuaalsesse mängu, alahindab ta paljusid asju: kõigepealt panuseid; reeglite pidevat õõnestamist ja asendamist; tõsiasja, et ühtegi mängu pole veel kunagi õnnestunud võita või kaotada üksnes loogikale toetudes, ja mis kõige olulisem, võimu, mis võib ühel mängijal tulemuste mõjutamise suhtes olla. Tasapisi muutuvad usuasjad tähtsamaks ja mees ja eluolu taanduvad kuhugi tahaplaanile. Kui Kaevul sajab, ajavad vaatajad kodulehe umbe. Internetis õhutavad õed rahvast protestimarssidele ja Roosi T-särkide ostmisele, rahvas omakorda arutab foorumites, et valitu jumaldab tütrepoega, kuid poistest kasvavad ju mehed! Võimaliku meessoost pärija viibimine pühal maal tähendab Kaevu olemuse rüvetamist. Hästi see lugu lõppeda ei saa.

Raamat lõpeb siiski uut lootust andes.

Mulle meeldib, et raamatut ei saa žanriliselt täpselt liigitada. Alguses arvasin, et tegemist tuleb ulme(sugemetega) romaaniga, sest valvur vihjab, nagu poleks Kaevul pärast Ruthi vahistamist enam vihma sadanud, ja tema tagasi tulles igatahes sajab, aga sellega (ja üldise põua tõttu düstoopilisevõitu ühiskonna kirjeldamisega) ulmelisus siiski piirdub. Kriminaalromaaniks seda ka pidada ei saa, ehkki osised on olemas. Hea psühholoogiline romaan on see kindlasti ja pinge püsib lõpuni, kirjutatud on kaunilt. Kaanetekstis võrreldakse autorit Margaret Atwoodi ja Gillian Flynniga.

Lõpetuseks üks mulle eriti meeldinud kirjeldus: Päikesetõusudest: Üks asi ei muutu kunagi: päeva saabumise ootamatu igapäevasus. Päike on nagu külaline. Me oleme kindlad, et see on tema, näeme teda kaugelt lähenemas, olukorra tähtsuse rõhutamiseks uhkelt üleslööduna, me tunneme ära tema sillerdava rüü ja ta toob endaga kuldpaberisse mässitud kingitusi, mille küljes on meie nimega kaart. Kui ta astub üle mäe, käib tema ees punane erutusvärelus, ta sirutab oma käed välja ja valgus peegeldub tagasi tema sõrmustatud, kingitust üle andvatelt kätelt, kuid siis võtab ta oma mantli seljast ja heidab selle tooli seljatoele ning me näeme tikandi pahupoolt, puha lahtised lõngaotsad ja ei mingit mustrit; ning siis teeme me paki lahti ja paber on kuldne vaid ühelt poolt ja selle alumine külg on ilmetu ja valge, järgmiseks kihiks on nööriga seotud pruun paber, selle all on omakorda kokkukägardatud eilne ajaleht, mis ümbritseb kahtteist pleekinudvalget tundi meie elust, mida me nimetame päevaks. (lk 219)

Kaja Kleimann

Mathura „Jääminek”

Kui luuletaja kirjutab oma esimese proosaraamatu, siis ei ole mõtet imestada, et see saab väga poeetiline. (On olemas ka samanimeline luuletus.) Vähem kui sajaleheküljelise raamatuga suutis autor mu jäägitult ära võluda, õigemini võlusid mu ära juba esimesed kümme. Looduskirjeldused on nii täpsed, olemata sealjuures paljusõnalised, et silme ette kerkivad pildid on väga selged. Lõhnad ka.

mathurajaaminekEga selles raamatus sündmusi väga palju ei ole. Mõne aasta eest leseks jäänud ja nüüd päris üksi elaval Manivaldil on kombeks igal hommikul oma saarele (mis on tegelikult küll kõrgem koht luhal) tiir peale teha, kui ilm just liiga hull ei ole. Varsti oli ta kõik uudised ära näinud – sest kui su maailm oli nii väike, et ta su silme ette ära mahtus, siis hakkasid märkama ka pisemaid erinevusi tema ühesarnaste paikade vahel. Oli hein mõnel aastal kusagil natuke kõrgem ja teisel kohal paksem. Kus oli rohkem raudrohtu ja kus rohkem jumikaid. /—/ Siis hakkasid tajuma vaevumärgatavaid muutusi igas mööduvas päevas. Sel aastal tunneb Manivald, et midagi on teisiti, et rohkem aastaaegu pole talle vist enam antud, justkui hakkas tema päevade piir kätte jõudma. Aga iga päev tuleb end siiski üles ajada, tuli ahju teha, midagi süüa ja oma eluvaimu sees hoida. Üksindus on lihtne, kui sellest saab argipäev, mille tegemiste sees üksiolemist enam ei märka. Niipea kui miski sellesse sisse murrab, ilmneb üksinduse kogu võim ja saabub arusaam, et mingi osa inimesest tunneb teise inimese soojusest ja lähedusest ikka puudust.

Vahel tulevad vana mehe ellu unenäod – näiteks heinateost, kui lõhnab pebretolmu ja suve soolase kuivuse järele ja alles noor Elviine nõuab, et mees tal päriselt minna lubaks. Kord tulevad noored mehed uurima, kuidas on niiviisi üksi elada ja tahaks sellest ehk filmi teha. Manivald ei saa aru küsimusest, mis on ta lemmikaastaaeg. Polnud midagi meeldida, kui vihmad sinu heina ära rikkusid, ajasid kartuli mädanema. /—/ Teisel suvel polnud jälle miskit muret, sügiski tuli soe ja helde. Mõnda kevadet ootasid jüripäevani, mõni sügis ei näidanudki taevast; talv hoidis sind niisamuti enese vangis. Filmitegemiseks siiski ei lähe.

Juba olengi liiga pikalt nii õhukese raamatu kohta kirjutama jäänud.

Võtke endale see aeg ja lugege, te ei kahetse.

Kaja Kleimann

Elena Ferrante „Minu geniaalne sõbranna”

geniaalne_sobranna_kaaned_525×200_bleed4_111116_tf.inddKuuldused selle raamatu headusest ei ole liialdatud.

Raamat algab proloogiga, mis justkui selgitab, miks raamat on kirjutatud: kirjutaja, minategelane Elena (siiski Greco, mitte Ferrante), saab teada, et rohkem kui 60 aastat tema sõbranna olnud Lila (Lina või Raffaella kõigi teiste jaoks) on jälgi jätmata koos kõigi oma asjadega kadunud. Alles pole ühtki juuksenõela ega kviitungitki.

Nagu alati, pingutab Lila üle, mõtlesin ma. Ta ei tahtnud lihtsalt kaduda, nagu ta praegu on, kuuskümmend kuus aastat vana, vaid kustutada kogu oma mahajäetud elu.
Olin maruvihane.
Eks näis, kes seekord peale jääb, mõtlesin endamisi. Panin arvuti käima ja asusin kirja panema iga pisematki üksikasja meie loost, kõike, mis mul veel meeles oli. (lk. 14)

Ja meeles on tal palju – Napoli-romaanide sarja kuulub neli raamatut, esimese raamatu lõpuks saavad tüdrukud, kes on sündinud u 1944. aastal, 16-aastaseks. (Umbes sellepärast, et raamatus annavad eri kohtades vanuste mainimisel arvutamised veidi erineva tulemuse.)

Raamatu tutvustust lugedes võiks arvata, et tegemist tuleb suure ja ennastsalgava sõpruse looga, tegelikkuses näeb sõprus (vähemalt esimeses raamatus) vahel kangesti vaenu moodi välja ja muutub sageli rivaalitsemiseks. Samas tundsin tema vanade tujude taga valu, mis mind vaevas. Ta kannatas ja tema valu ei meeldinud mulle. Ma pigem tahtsin, et ta oleks minust erinev, kaugel minu ängidest. Ja minu meelehärm, kui sain aru, et ta on tegelikult haavatav, muutus salajasi teid pidi vajaduseks olla temast üle. /—/ Igal võimalusel, ehkki ettevaatlikult, teatasin nagu möödaminnes, et ma lähen põhikooli edasi ja tema ei lähe.

elena-ferranteTegevus toimub 1950. aastate Napoli vaeses linnajaos, mille väljanägemist lugejale praktiliselt üldse ei kirjeldata. Saame aimu ainult majade suurusest, sest keegi elab kolmandal ja keegi viiendal korrusel, ja et majadel on rõdud ja katuseterrassid, kust aastavahetusel lastakse ilutulestikku. Jääb ka mulje, et ülearu puhas seal just ei ole, kuigi mitmed naised küürivad palehigis treppe. Esimestel korrustel on poekesed ja töökojad, Lila isa ja vend on kingsepad. Lugedes tekkis vaatamata suuremate olustikukirjelduste puudumisele sageli tunne, nagu vaataks must-valget Itaalia filmi, eriti lastega seotud kohtades, ilmselt sellepärast, et jutustaja on Elena – laste jaoks ei tähenda majade välimus ju midagi, neile tähtis, nagu näiteks nukud, on seevastu detailselt kirjeldatud.

Ma ei tea, missugune haridus sel ajal Itaalias kohustuslik oli, aga paistis, et algkool jääb paljudele selles linnajaos laeks ja see on normaalne, ja vähemalt Lila ema oli kirjaoskamatu. Ümbruskonnas on palju vägivalda ja kaklevad nii mehed kui naised, naised isegi hullemini. Normaalne on rääkida kohutavalt ropendades ja solvates, 10-aastase Lila jaoks, kes karjub inetuid sõnu kasutades isa peale, kui teda edasi õppima ei lubata, lõpeb asi aknast väljaviskamise ja käeluumurruga. (Lõpuks ta siiski tohtis kooli minna, kuid oli haige, tujutu ja vastaline ning kukutas end eksamitel läbi.)

Itaalia keelt õpitakse koolis, kodus räägivad kõik Napoli dialekti. Vennad kaitsevad õdede au, nõod nõbude oma, naabripoisid naabritüdrukute oma, ja kõike, mida kasvõi õrnalt võib solvavaks pidada, lahendatakse rusikatega.

minugeniaalnesobrannaLila ja Elena on erinevad, Lila on ülikiire taibuga ja haarab kõike lennult, lugema on ta end õpetanud enne kooli ja ladina keelegagi saab ta ilma koolita paremini hakkama kui Elena koolis. Ta teeb kogu perekonnale raamatukogupiletid, et igaühe omaga raamat laenutada, sest ühele inimesele antakse korraga vaid üks teos. Elena seevastu on visa ja töökas, muidugi pole ta ka rumal. Ta lihvib pidevalt oma keelt, et end paremini väljendada, ja pääseb ka gümnaasiumi, mille olemasolugi ta kahtlustada ei osanud, põhikoolist kaugemale ei osanud ta mõelda. Lila on kiiresti tüdinev ja äärmiselt keevavereline, kõike samas sügavalt tunnetav ja hiljem ka mõtestav.
Põhjalikult kirjeldatakse jutustaja Elena muret tütarlapsest naiseks sirgumisega, häda teevad nii vistrikud ja kasvavad rinnad kui koolivendade tähelepanu, ainuke abi emalt on avaldus, et ta näeb rindadega kõlvatu välja! Nagu sellest veel vähe oleks, tuleb tal veel ka prille kandma hakata.

Lila seevastu on kaua kõhetu ja räpane, ent järsku kasvab temast pimestav kaunitar ja ta abiellub 16-aastaselt, mis teeb kõigi tüdrukute vanemad kadedaks ja paneb Elenagi kahtlema, kas tema ladina ja kreeka keele tuupimisest elus kunagi kasu peaks olema. Kahtlustele annab toitu tõik, et just sõbranna pulmas saab Elena teada, et tema ajakirjale kirjutatud lugu jäeti vaatamata lubadusele siiski avaldamata. Talle tundub, et tema lootus, et õpingute vaev viib ta kuhugi kõrgemale, et tal on tõepoolest tulevik, on tühine ja ta jääbki plebeiks. Plebeiks olemine tähendas rabelemist toidu ja veini pärast, tüli selle pärast, keda teenindatakse enne ja paremini, seda räpast põrandat, millel sagisid ettekandjad, üha rõvedamaid tooste. Plebei oli minu ema, kes pärast veinijoomist isa õlale naaldus, sellal kui isa, suu pärani, metalliärimehe nilbete vihjete peale naeris. (lk 271)

ferranteuksildusepaevadPaljude tegelastega raamat, milles järge aitab pidada raamatu alguses asuv nimekiri perekondade kaupa, annab kireva ja loomutruu või vähemalt meile sellisena tunduva pildi sõjajärgse Napoli vaesemate inimeste elust. Pideva inimeste üle imestamise kõrval – nad on vaiksetest eestlastest ikka väga erinevad – paneb teos südamest kaasa elama tüdrukutele ja tundma huvi nende edasise saatuse vastu.

Järgmise osa ilmumist on päris piinarikas oodata. Head keeleoskajad, kes teadmatust ei talu, saavad edasi lugeda inglise keeles. Eesti keeles võib veel lugeda samuti paljukiidetud raamatut „Üksilduse päevad”.

Kaja Kleimann

Pildid on pärit siit ja siit.

Claudia Piñeiro „Betty Boop”

Mida me mõtleme, kui öeldakse Argentiina? Mõni mõtleb Evitast ja kõrvus hakkab pilkselt kõlama „Don’t cry for me Argentina”, mõni mõtleb Lionel Messist ja mõni „Hargnevate teede aiast”. Rohkemate seoste tekkimiseks tuleb mõistagi rohkem lugeda.

pineirobettyboopRaamatu peategelasteks võib vist pidada kirjanik Nurit Iscari, hüüdnimega Betty Boop, ning ajakirjanikke Jaime Brenat ja noormeest, keda kutsutakse noormeheks, paremal juhul krimiuudiste noormeheks, aga nime ei anta talle lõpuni välja.

Nurit pole pärast lahutust ning üheaegselt ebaõnnestunud armuafääri ja raamatut juba mitu aastat midagi korralikku kirjutanud ning tegutseb elatise teenimiseks variautorina — see on tegevus, mis vaimset rahuldust ei paku. Tema hüüdnimi tuleb seksikalt ja isepäiselt multifilmitegelaselt, see seletatakse ka raamatus lahti, aga eriti pikalt võib selle kohta lugeda Wikipediast.

Jaime Brena on noorukieast peale töötanud ajalehes, suurema osa elust krimireporterina, nüüd on ta 62 ja üle viidud sotsiaalrubriiki, kus ta peab treima idiootlikke nupukesi teemadel stiilis „mitu protsenti meestest ja mitu naistest magab kõhuli ja mitu selili ning mida sellest järeldada saab”. Või et „Prantuse seksuaaltervise instituudi uurimus näitab pärast 250 juhtumi analüüsi, et multiorgastilistel naistel on harilikult rohkem häbemekarvu”. Jaime kujutleb piltlikult, kuidas eksperimenti läbi viidi, ja naerab pisarateni, ehkki sisimas tahaks ta ilmselt pigem nutta. Oh, kui tuttavad tulevad ette tema ahastavad mõtted noortest ajakirjanikest, kes ei tee vahet karantiinil ja garantiil. Kirjaoskamatuse levik paistab olevat ülemaailmne, pole see Eesti nii eriline midagi.

Noor krimiajakirjanik on alles toimetusse tööle asunud ja väga ebakindel. Ta on harjunud kõike teada saama internetist ja ei tea, kuidas käituda, kui uudist seal veel pole. Temani pole veel päriselt jõudnud teadmine, et tema ongi see, kes uudise tegema peab. Jaime tunneb, vaatamata sellele, et noormees on saanud tema koha, vajadust teda aidata ja õpetada tema esimeste sammude juures. Noormehel on vähemalt niipalju aru peas, et teda kuulata.

Raamatus kujutatakse loomulikult ka tervet hulka kõrvaltegelasi, Nuriti sõbrannasid, teisi ajakirjanikke, country club’i teenindavat personali, politseinikke.

Lugu saab alguse La Maravillosa country club’i territooriumil tapetud mehest.

Tegemist ei ole siiski klubiga, vaid rikaste suletud linnaosaga, millesse pääsemiseks on üliranged turvanõuded. Nuriti palub lugu „lihtsalt naabri seisukohalt” kajastama tema endine armuke ja ajalehe peateoimetaja Lorenzo Rinaldi ja uurimistöö ajaks saab ta enda kasutusse maja ohvri maja lähedusse.

Laipu aga lisandub.

Raamatu kaanel lubatakse, et autor pakub lisaks krimile sissevaadet Argentiina ühiskonda. See on tõsi, aga ülearu palju infot me ka ei saa. Rikaste linnajao kirjeldus on muidugi kaunis põhjalik, aga tõenäoliselt on selliseid mujalgi, samuti tehakse mõned vihjed ajakirjanduse tegemisele diktatuuri ajal, aga needki on rohkem stiilis „noored ei kujuta ettegi” kui päriselt valgustavad. Rohkem on ikka üldinimlike probleemide kujutamist – üksindus, lahutused, mure vananemisega lõtvuma hakkava ihu pärast, suhted lastega.

Selle raamatu stiiliga harjumine võtab veidi aega. Kõik on kirjutatud olevikus: Samal ajal kui Gladys Varela karjub La Maravillosa umbtänaval, püüab Nurit Iscar oma kodu korda seada. Kui ta teaks, aga ei tea… küsib endalt. Mõni tund hiljem ikka veel ei tea…

Tegelaste kõned ei ole eraldatud ei jutumärkide ega taandridadega, vahel on raske aru saada, kes mida ütles: suurepärane, ma siis helistan teile. Aga helistage aegsasti, ma elan Lanusis ja jõuan siia kahe tunniga, tipptunnil kahe ja poolega. /—/ ja mis ma siis teen, kui mul pea valutab ja mul on vaja apteeki minna aspiriini ostma. Hädaolukordades soovitan küsida valvepunktist mõne kohaluku taksofirma numbri ja kui lähete midagi ostma, püüdke käike ühitada, ostke kõik korraga. Nii tuleb odavam, kui et iga sõidu jaoks takso tellida. Jah, muidugi, ma siis püüan ühitada.

Üldse on see tekstimassiiv raskepärane, aga samas on see väga kaval (ehkki ma ei julge öelda, et taotluslik) võte vältimaks diagonaalis lugemist.

claudiapineiroKokkuvõttes võib seda raamatut soovitada kui midagi natuke teistsugust. Mitte täiesti erakordselt erinevat, aga siiski huvitavat. Ei saa öelda, et eesti keeles argentiina kirjandust sugugi poleks, aga palju seda ju ka ei ole. Claudia Piñeirot on nimetatud Argentiina krimikirjanduse kuningannaks ning ta on klassikute Jorge Luis Borgese (eesti keeles kuus raamatut) ja Julio Cortázari (eesti keeles neli raamatut, just ilmus „Keksumäng”) järel tõlgituim Argentiina autor.

Argentiina krimist on meil veel lugeda Guillermo Martínezi „Märkamatud mõrvad”.

Kaja Kleimann

Autori pilt on pärit siit.

Birk Rohelend „Sa pead suudlema Silvat”

rohelendsapeadsuudlemasilvatEsikaanel kirjutatakse: „Silva Stökeli lood”. Tagakaanel öeldakse: „Tegemist on mitmeplaanilise psühholoogilise kriminaalromaaniga, mis lisaks tavapärasele „kes seda tegi?” küsimusele uurib ka põhjuseid, miks sellised lood juhtuvad.” Ja et see on sarja esimene raamat. Minu jaoks oli see ka esimene Birk Rohelennu romaan lugeda (varem on neid ilmunud neli) ja oli sümpaatne avastada, et ma tahan teada, mis Silvast edasi saab, ning ei ahasta, et selleks tuleb järgmist raamatut lugeda.

Silva on ajakirjanik ja ema kolmeaastasele pojale, kellega pole just kerge hakkama saada. Võib-olla kasvab laps sellest välja, aga võib-olla saab hoopis diagnoosi. Pidev magamatus ja mitte just toetav abikaasa. „Kõik on, aga ei ole ka. Samahästi kui tal on kõik, ei ole tal mitte midagi. Hea karjäär, poeg, mees, kena maja. Ja tühjus, meeletult suur, külm ja halvav mittemiski. Lõputu jääväli tema sees. Üksainus igapäevane tunne, et kõik on valesti.” (lk 104)

Ühel õhtul jääb keegi naine peaaegu Silva kodu juures tema auto ette, kuid kaob pimedusse, enne kui Silva reageerida jõuab. Talle tundub, et tegemist on tema ammu kadunud lapsepõlvesõbratariga, ning ta asub pikka aega unustuses olnud Helenit otsima. Lahti hakkavad rulluma üpris ootamatud lood ja saatused. Silva on terane uurija, kellele kohalik politseinik korduvalt vihjab, et ta võiks politseitöö peale mõtlema hakata, ja tal on ka ebatavaliselt palju õnne.

Ühest küljest võttes oleks tegu nagu täiesti realistliku looga, teisest küljest aga tundub tähendusliku nimega imetilluke Omavere absurdselt kuritegeliku paigana, kuhu on koondunud ebausutavalt palju pahelisust. Samas on ju ka meile eeskujuks olevate põhjamaiste heaoluriikide krimikirjandus koledusi täis, nii et miks me peaksime paremad olema?

See ei ole ainult Silva lugu, nagu alapealkirjast võiks järeldada, jutustatakse paljude omavahel seotud inimeste lugusid ja mängus on kõik tavalised inimeste elu mõjutavad tunded: (õnnetu) armastus, ahnus, kadedus, rahulolematus, valestimõistmine jne. Korruptsioon on ka mängus.

birkrohelendMõnes mõttes on kõik selles raamatus väga tuttav – juba on kirjutatud kümnetest naisajakirjanikest, kes mõrvalugusid uurivad, ja kindlasti on nii mõnelgi neist unehäired, mis panevad neid nähtus või kogetus tagantjärele kahtlema; isegi pahesid ei ole lõputult, ehkki neid annab varieerida, ja raamatusse on neid jagunud ohtralt. Lõppkokkuvõttes see tuttavlikkus lugemist ei sega. Kõik otsad jooksevad ilusti kokku ja lugu saab ladus.

Kirjutatud on raamat kahe jutustaja poolt, suurem osa autoripositsioonilt ja väiksem ühe tegelase (mitte Silva!) minajutustusena.

Mulle ei meenu raamatust ühtegi tegelast, keda võiks õnnelikuks pidada, aga masendusse raamat mind ei ajanud, ma ei tea, kas see on tingitud minu kalestumisest staažika krimkalugejana või hoopis autori rangelt kirjeldavast positsioonist.

Mulle meeldis, et lõpplahendus suutis mind natuke üllatada.

Ei saa kuidagi väita, et see on raamat, mida peab lugema, aga eesti uudiskirjandusega kursis olemiseks pole paha valik.

Kaja Kleimann

Foto ERRi lehelt, autor Siim Lõvi

Emma Healey „Elizabeth on kadunud”

Peab tunnistama, et see on täiesti erakordne debüütromaan, ehkki tegelikult ei vähendaks raamatu erakordsust ka see, kui tegemist oleks autori teise või kahekümne kolmanda teosega.

healeyelizabethonkadunudRaamat on kirjutatud mina-vormis ja jutustajaks on 82-aastane Maud, kelle elu on täidetud sadade sildikestega, mis ütlevad asju nagu „Ära osta rohkem virsikuid” või „Maudi lõuna. Süüa pärast 12”. Meile ei selgitata täpsemalt, kas tegemist on Alzheimeri või dementsuse või veel millegi muu sarnasega, aga põhiline on see,et Maud unustab väga kiiresti, mida ta oli tegemas – tuba on täis tasse jahtunud teega, sest ta keedab aina uue, unustades tehtut juua, samas aga sööb ta liiga palju, sest ei mäleta, et on juba einetanud. Siltidest pole ka alati abi, sest ta ei tea, millal need on kirjutatud või mis aeg parajasti üldse on. Minevikku mäletab Maud see-eest väga hästi.

Lugu kulgebki paralleelselt tänapäevas, kus Maud otsib taga oma sõbrannat Elizabethi, ja minevikus, kus paar aastat pärast sõda läks kaduma tema vanem õde Susan, keda kutsuti Sukeyks. Mõneks ajaks langes tookord kahtlus abikaasale, kes oli tuntud musta turu hangeldajana, kuid ka üürilisest noormees ja vihmavarjuga vehkiv hull naine ei tundunud kuigi usaldusväärsed. Mõlemad lood saavad raamatu lõpuks lahenduse.

Maud on väga õnnelik naine, kes saab hooldekodu asemel elada kodus, raamatu alguses enda ja lõpus tütre omas, abiks armastav tütar ja kodus käivad hooldajad, keda ta muidugi alalõpmata ära ei tunne. Vahel ei tunne ta ära ka tütart. „Näen tema tumesiniseid kummisaapaid ja kasimatuid teksaseid. Ma ei taipa, miks ta on siin; mulle ei meenu tema nimi. Ta on üks neist inimestest, keda sa kellegi teisega segi ajad; üks neist, keda sa arvad mõne isiku pähe ära tundvat. Olin alati tahtnud, et see oleks nüüd mu tütar, kuid see ei paista kunagi olevat tema. Olin alati tahtnud, et see oleks Sukey, ja ma nägin teda kõikjal /—/.”

Ja sõnad, millega end väljendada, lähevad lootusetult sassi, Maud teab, et see nimi, mida ta ütleb, ei ole õige, ei kõla õigesti, aga õige nimi lihtsalt ei tule meelde. Arsti juures hindamisel ütleb ta pliiatsi kohta kandik, ehkki teab, et see pole nii. Järgmine ülesanne on joonistada kella numbrilaud. „Asun joonistama, kuid mu käsi väriseb pisut, ma ei saa kuigi hästi hakkama. Mõnikord lähevad jooned vääriti, umbes samamoodi nagu siis, kui püüad midagi joonistada ise seejuures peeglisse vaadates. Ma ei mäleta, mida pidin joonistama, kuid hädised sõõrid meenutavad mulle konna, seega muudan seda, lisan suured ümmargused silmad ja lustaka naeratuse ning siis, kui pliiats libastub, ka sassis juukse ja habeme. Asetan joonistuse tema kirjutuslauale. Doktor võib arvata sellest, nagu talle meeldib.” Maudi erakordselt hüplikku mõtlemist on väga hästi edasi antud ja iga kord, kui ta läheb üksi kuhugi linna peale (mida tal ei ole lubatud teha, kuid mida ta loomulikult teeb, sest ta ju ei mäleta, et see keelatud on), tuleb hinge kinni hoides loota, et ta tervelt tagasi jõuab.

See on tõesti imeliselt kirjutatud raamat, mida soovitan lugeda kõigil peale nende, kellel on hiljutine isiklik kogemus dementse lähedasega. Liiga tõepärane.

Kaja Kleimann