Archive for the ‘Kleimann, Kaja’ Category

Jean-Luc Bannaleci komissar Dupini lood

Järjest rohkem on hakanud ilmuma mitmeosalisi kriminaallugusid, kus lisaks kuritöödele on kaunis tähtis osa kohalikel oludel ja uurijate eraelul, mida saab jälgida raamatust raamatusse. Selline võte kindlustab püsiva lugejaskonna, tekivad sarja fännid. Mul endalgi on mitu sarja, mille uusi raamatuid põnevusega ootan. Ühes neist toimub tegevus Bretagne’is, kangelaseks komissar Dupin, kes on tulnud, õigemini üle toodud, Pariisist.

Raamatuid on kirjutatud kaheksa, eesti keeles on ilmunud neli: „Surm Pont-Avenis”, „Mõrv Bretagne´i rannikul”, „Bretooni kuld” ja „Bretooni uhkus”. Esimese raamatu sündmuste toimumise ajal on elupõline pariislane komissar Dupin kohapeal töötanud peaaegu kolm aastat, aga tema pagendamise põhjuste kohta liiguvad ikka veel pöörased kuulujutud. Dupin on ekstsentriline, äkilise iseloomuga ja ülemustega mitte eriti hästi klappiv mees, aga lisaks iseloomule on häda ka selles, et karjääriredelil kipuvad tõusma lollid, ja lolli ülemusega on väga raske. Oma alluvate eest, isegi nende, kes talle närvidele käivad, seisab Dupin vankumatult, vajadusel ka kõrgemale poole valetades. Eks sama tee kolleegid vahel ka tema heaks, konarusi prefektiga silub kõige paremini suurepärane sekretär Nolwenn, kes oli ametis juba eelmise komissari juures. Nolwenn on ammendamatu allikas kohalike olude ja inimsuhete asjus ning võimeline välja uurima kõige ilmvõimatumaid asju. Dupini mõtted paneb liikuma kange kohv, millega ta kipub liialdama, ning liikumine — talle meeldib kõndida. Veini pruugitakse toidu juurde ilmtingimata, kuid selle regiooni maades alkoholiga liialdamist ette ei tule.

Bretoonid on väga teadlikud oma kultuuripärandist, uhked ja asjatundlikud mütoloogia ja ajaloo asjus, ning kolleegid üritavad ka Dupini neil teemadel kõigiti harida, sest muidu pole tal lootustki kohalikke inimesi mõistma hakata. On ju raske ette kujutada ebausklikku politseiametnikku? Mitte siis, kui ta on bretoon. Dupinil on vahel päris keeruline aru saada, kui tõsiselt mingeid asju täpselt võtma peaks. Talle jutustatakse mägedest, mis praegu paistavad silmale kui mingi veider küngastik (kõrguselt midagi Munamäe taolist), kui TÕELISTEST mägedest, mis olid pikka aega kõrgemad kui Mount Everest ja millega võrreldes Himaalaja, Alpid, Kaukasus ja Püreneed on väga noored, pole isegi viitkümmend miljonit aastat vanad. „Komissar oli õppinud, et bretoonide jaoks oli minevik sama reaalne kui olevik, ja mõni suvaline ajahetk, näiteks kolmsada miljonit aastat tagasi, oli sama olemasolev kui praegune, seega oli tohutult ebaaus ja kohatu pidada tänast päeva ainsaks olevikuhetkeks kogu aja kontiinumist pelgalt seetõttu, et kuulusid nende hulka, kes juhtumisi praegu elasid – see on puhas kõrkus, modernne ülbus.”

Mis mulle veel väga nende raamatute juures meeldib, on see, et nad on ka harivad – lugeja saab palju teada Bretagne´i piirkonna looduse, majanduse, toitude (ärge proovige neid raamatuid tühja kõhuga lugeda), veinide, soolatootmise (sool, muide, ongi bretooni kuld), austrikasvatuse, üleüldse keltide ja ajaloo kohta. Looduskirjeldused tekitavad suure tahtmise paiku oma silmaga näha ja lugesin, et autor juba ongi turismi edendamise eest tänukirja saanud.

Mis mind esimest raamatut kätte võttes jahmatas, oli see, et raamat oli tõlgitud saksa keelest, ehkki autoril täitsa prantsuse nimi. Uurimisel selgus, et Jean-Luc Bannalec ongi kirjanikunimi ja isik selle taga on sakslane Jörg Bong. (Umbes nagu Donna Leon kirjutab Veneetsiast, ainult et tema ei luba oma raamatuid itaalia keelde tõlkida. Komissar Brunetti on samuti mu suurte lemmikute hulgas.) Oma nime all esinedes on autor kirjandusteadlane, lektor ja fotograaf. Olles kirjaniku rahvuse teada saanud, mõtlesin pisut tema usaldusväärsuse üle kõige kohavaimu ja bretoonide iseloomu puudutava osas, aga oletan, et bretoonid seda asja nii ei jätaks, kui miski väga valesti oleks.

Nüüd natuke kurvemast osast. Ma olen ka eelmiste Dupini raamatute puhul kohati virisenud veidra eesti keele üle (praegu esimest raamatut lehitsedes jäi silma mitmeid kummalisi omadussõnu, nt lauses ”hoolimata aegunud ubadest oli cafe tugev”) , aga see viimane, „Bretooni uhkus”, on paraku Heliose kirjastuse häbiplekk. Jääb mulje, nagu oleks kogemata trükki läinud mingi varane fail, mida keegi läbi lugenud ei ole, toimetaja tehtud töö aga on prügikasti sattunud. Ohtralt valesid või ära jäänud tähti vaheldumisi äärmiselt veidrate sõnavalikutega: „Dupin pani mõlemad käed turjale. Ja istus mõne aja lihtsalt niisama.” Paneb tahes-tahtmata käsi väänama ja pead murdma, kuhu ja kuidas ta need käed asetas. „Tema juuksed olid täidlased, õlani ja musta värvi.” „Isegi ookean oli end täna õhtuks üles teinud ning riietanud end /…/” „Morjendav õhkkond” (tihnikus)

Olge hoiatatud, aga ega need, kes saksa keelt ei oska, kuid komissari käekäiguga kursis tahavad olla, lugemisest pääse.

Kaja Kleimann

Andrei Beljanin „Tsaar Gorohhi salajuurdlus”

Oh, mis tore-naljakas raamat! Absoluutselt puhas meelelahutus, mida tahaks kohe kõigile lugemiseks soovitada. Ehkki, nagu absoluutselt iga raamatuga, päris paljusid ei pruugi see vaimustada ka. Eestikeelne tõlge (vene k ilmus 1999) on nii värske, et on minu tutvusringkonna nooremate lugejate peal, kelle peas ühest küljest vene muinasjutud ja teiselt poolt nõukaaegne keelekasutus tõenäoliselt mingeid seoseid ei tekita, veel täitsa testimata. Kas nad leiaksid selle naljaka olevat?

Sarja, mis jutustab uurija-vojevood Nikita Ivanovitš Ivašovi, endise miilitsa nooremleitnandi, elust ja tööst Lukoškino nimelises linnas tsaar Gorohhi valitsuse ajal, kuulub kümme raamatut. Loodame, et lugejate huvi on piisav, et neid juurde tõlgitaks. Kas just kõiki kümmet vaja on, aga ühte on kindlasti vähe. Vene keele oskajad muidugi saavad ise kiiresti edasi lugeda, raamatukogus on selle autori teosed kaunis arvukalt esindatud.

Sattus meie kaunis nooremleitnant tsaari juure aga niiviisi: viidi korralistele õppustele kuhugi Peredelkino (!) kanti, kus ta uudishimust astus sisse mahajäetud tarekesse ja tagatipuks ronis veel keldrisse ka! Siis pandi luuk kinni ja kui see noormehe kisa ja koputamise peale uuesti avanes, vaatas talle vastu Jagaa – noh, seda nime miilits veel ei teadnud, lihtsalt tänas vanaldast naiskodanikku abi eest ja ronis üles. Seal oli aga hoopis teine maailm – puhtas triibuliste põrandariietega tares nurrus kass ja huugas samovar, aknast aga paistis linn nagu ajalooõpiku piltidel. Jootis siis Jagaa noormeest teega ja kuulas tema jutu ära, hulluks ei pidanud. Kuna aga katsed keldri kaudu uuesti koju minna ei õnnestunud, viis eideke ta isakese tsaari ette, kes Nikita kohe erialasele tööle määras. Elama jättis Jagaa juurde, kes teda iga päev pliinikeste-pelmeenikestega toitis ja mundri ära pesi ja triikis – kas oma kätega või nõidusega, sellesse Nikita igaks juhuks ei süvenenud, täheldas vaid, et triikrauad on nii rasked, et säherdust naisterahvas küll tõsta ei peaks jõudma. Muidu on uue maailma elu nagu ikka, palka makstakse, kurjategijad mõtlevad üpris ühtemoodi igal ajal, aga igatsus endise elu perekonna ja armastatud tütarlapse järgi on suur. Ja isutab praekartuli ja šokolaadi järgi, aga Ameerikagi on ju veel avastamata. Valu aitavad leevendada Dale Carnegie õpetussõnad ja töö, seekord on töö üpris keeruline ja vandenõu lahtiharutamine ilma nõiduse abita oleks lausa võimatu. Jagaa annab oma parima ja ka Mitjaist („kakskümmend kolm aastat vana, pikkust kaks meetrit ja õlgade laiust poolteist, jõudu mõõtmatult, julgust rohkemgi veel, ainus, millest puudu jääb – see on mõistus. Igas muus mõttes oivaline käsutäitja ja kuulab mu korraldusi nagu oma ema sõna”) on kasu, ehkki üksi teda võimu juurde jätta ei või – arreteerib pool linna. Kõigesse üleloomulikku ja võõrapärasse suhtub noor miilits stoilise rahuga: „Rahvas räägib, et ta [Jagaa] elab pealinnas alles viimased kümme aastat, enne seda aga pidas metsas röövliametit. Ei tea… Kõik on võimalik. Vanust ma temalt ei küsinud, ikkagi naisterahvas. Välimuselt vastab küll täiesti oma nimele – küürakas, nina kõver, hambad teravad ja kollased, lonkab ühte jalga, üks silm on helesinine, teine lillakas. Eeskojas seisab luud, tares jalutab ringi must kass… Normaalne! Siin on kõik niisugused. Metsas on metsavanad, soos sookollid, jõgedes näkid, aga inimesed elavad muudkui omasoodu… Ega minagi oma pead sellega vaeva, liigne mõtlemine on kahjulik. Mul on oma töö, stabiilne sissetulek, kõik hüved, mida tahan – miks siis mitte elada? Puudust tunnen ainult telekast…” Mõned asjad on siiski kurtmist väärt: „Oh, kuidas need geograafilised arusaamad olid mu ära tüüdanud!. Mitte keegi ei tea õigupoolest mitte midagi, kasutatakse lootusetult iganenud orientiire, näiteks „kauges, kauges kuningriigis”, „lind ei jõua sinna lennata, hunt joosta, hobune kapata”, „kulutad läbi seitse paari raudsaapaid, seitse rauast matkakeppi, sööd ära seitse raudleiba” – uskumatu jama! Määraksid kasvõi päikse järgi suuna, sest enamikul juhtudel pole sedagi teada. Kui asi juba täitsa tõsiseks läheb, siis öeldakse: „siin on sulle, tubli vägilane, lõngakera, kuhu see veereb, sinna mine sinagi.” Jagaal kogus selliseid oma kuus tükki korvis tolmu.”

Kui tsaar tahab Nikitale naise kosida, juurdleb ta pikalt, ja arutleb: „Miks ma nii hirmsasti pirtsutan? Siin peab naine oskama kapsasuppi keeta, põrandaid pesta ja ristpistes särke tikkida, aga Tšaikovski ja Tšukovski vahel vahetegemist pole talle tarvis.” Siiski on ta raamatu lõpus üpris õnnelik, kui saab tsaari juurde bojaaritaride ülevaatamisele teenistuskohustuste täitmise pärast minemata jätta.

Kogu põneva ja keeruka uurimise, suurepärase surematu Kaštšeiga sekeldamise, värvika tsaar Gorohhi väljaütlemiste ja Jagaa nõiakunstiga tutvumine jäägu juba iga lugeja enda hooleks, kõike head ei saa ometi ära jutustada.

Kaja Kleimann

Enn Põldroos „Circletown”

Mis paneb mind seda raamatut soovitama? Esiteks muidugi see, et minu arvates on tegemist huvitava raamatuga. Kaur Riismaa näiteks oma arvustuses peab raamatut ebaõnnestunuks ja soovitab lugeda sama autori muid teoseid. Teiseks on see eesti autori ulmeraamat. Mõnes mõttes on see ehk vanuseline diskrimineerimine, aga ma ei saa jätta varjamata oma imetlust fakti suhtes, et ulmedebüüdiga tähistas Enn Põldroos ka oma 85. sünnipäeva. Ja kolmandaks on meil minu meelest eesti kirjanikud üldse veidi alaesindatud. Eks proportsionaalselt ongi tõlkekirjadust rohkem, aga siiski tundub siin blogis eesti autoreid liiga vähe olevat ja põhiliselt kirjutatakse noortekatest.

Minu jaoks on Enn Põldroos alati olnud maalikunstnik ja isegi tema elulooraamatu „Mees narrimütsiga” avastasin alles mõni aasta pärast teise trüki ilmumist (2013), poes soodushinnaga raamatute ees seistes lugemine tekitas tunde, et see raamat peaks kodus olema. Esimene trükk ilmus aga juba 2001! Kuigi raamat mulle väga meeldis, ei tundnud ma üldse huvi tema teiste raamatute vastu, kuigi ähmane teadmine nende olemasolust oli. „Circletown” tõmbas mu tähelepanu kõigepealt kaanepildiga ja siis sellega, et tegemist on düstoopiaga. Viimasel ajal on hirmuäratavaid tulevikuvisioone eesti autoritelt päris mitu ilmunud, meenuvad Andris Feldmanise „Viimased tuhat aastat”, kus inimeste elult on mõtte võtnud töö puudumine ja Kaido Tigasooni „Kui pingviinid laulavad”, mis samuti näitab, mida toob kaasa privaatsusest ilmajäämine.

Ka Põldroosi loodud maailmas on suurimaks vaenlaseks kuulutatud individualism. Uut maailma luues sisestati inimestesse elektrooniline blokk: „teine mina”, mis registreerib indiviidide omavahelised kontaktid – nende arvu, kestuse ja kvaliteedi, mis annavad kõik kindla süsteemi alusel punkte, mille järgi arvutatakse kodanikupalka. (Kahtlaselt sarnaseid uudiseid lugesime hiljuti Hiina kohta.) Korduvate kontaktide puhul ühe ja sama inimesega hakkavad punktid kiiresti kahanema ja palk väheneb. Ainult perekonnasuhetele on erikategooriad. Sõprussuhete vältimine on odav viis ohtlike mõtete tekkimise vältimiseks – kes ikka võõrastele salamõtteid usaldaks. Ja kui usaldabki, saab sellest lihtsalt teada, järelvalvele pole vaja kulutada. Väga populaarsed on lõbustusasutused, kuhu kogunetakse nädalavahetustel, kui on oht, et seitsme päeva kontaktikvoot jääb täitmata.

Elamuehituse uute normatiivide järgi peab 75% elamispinnast olema avalikkusele nähtav. Elatakse isoleeritud linnades, mille vahel on Kõnnumaa ja üldise arvamuse kohaselt loobub sinna väljuja inimõigustest ja tema mahalaskmist ei loeta inimtapuks. Raamatud Circletownis ehk Tsoonis nr 1 ei ole keelatud, aga neid õieti pole ja neid loevad väga vähesed. Ajalugu koolis praktiliselt ei õpetata. Raamatu peategelaseks on 17-aastane Bart 375, hellitusnimega Viiekene. Eesnimesid tegelikult peaaegu ei kasutatagi, igal inimesel on 12 kohaline numbrikood, mille kolm viimast numbrit asendavadki nime, sõbrad kasutavad omavahel kahte numbrit, ema lapse kohta ainult viimast. Barti onu on Hiilgava Üheteistkümne, ehk Tsooni valitsejate liige. Onu jagatud õpetussõnad on näiteks: „Vaata, Viiekene, pea alati meele : see, mis sa mõtled, see, mis sa räägid, ja see, mis sa teed, on kolm täiesti erinevat asja, mida sa ei tohi omavahel segamini ajada. /—/ Nad [sõnad] võivad tähendada ühte, kuid ellu kutsuda teist. Tark teab seda. Ja sa ei pruugi sugugi uskuda tegudesse, mida toime paned, et sihile jõuda. /—/ See kõik on üks ilusamaid mänge.”

Juhtub aga nii, et Bartist, kes on seltsinud arvutihäkkeritest noortega, saab põgenik ja üsna suure osa raamatust moodustabki tema teekond mööda Kõnnumaad. Raamatukoguhoidja südame teeb muidugi rõõmsaks, et oma teel peatub ta terve aasta ühe hüljatud linna raamatukogus ja loeb. Kirjanduse nimekiri on kenasti ära toodud. Aga ega see mitmeleheküljepikkune nimekiri väga usutav ei tundu, sest oletatavasti toimub ju raamatu tegevus meie ajast ikka hea mitusada aastat hiljem ja päris raske on uskuda, et keegi siis paljudest loetletud teostest veel kommentaarideta aru saab. Bart küll avastab ka ees- ja järelsõnade kasulikkuse, aga ma küll ei kujuta ette, et ta „Madam Bovaryst” lugedes mingi adekvaatse arusaama või elamuse sai.

Muidugi on raamatus siin-seal teisigi vasturääkivusi, kasvõi seesama nimede koht – kui sõprussuhete sõlmimist taunitakse, mismoodi siis sõbrad teineteise poole pöördumiseks kahte numbrit kasutada saavad. Ja autor ise armastab eesnimesid kasutada rohkem kui numbreid, mis lugemise muidugi lihtsamaks teeb.

Põldroos on kirjutanud peale romaani ja jutukogude nii pseudomuinasjutte („Silm veresoonega”) kui pseudokrimka („Kinnituisanu”), aga pseudoulmekaga seekord tegu ei ole. Autor kirjeldab oma kirjutamist nii: „Ka kirjutades ma tegelikult maalin, tundes mõnu värvide ja struktuuride rütmist. Nii sõnad kui ka nähtavad kujundid sünnivad ühest ja samast katlast.” (Digi)maalinäituse avamisel, millel toimus ka raamatuesitlus, ütles Enn Põldroos: „Nende piltidega kuulub ühte maailma ka üheaegselt publiku ette astuv raamat “Circeltown”. Selles kirjeldan sündmusi, mis tõenäoliselt ei saa teoks kunagi, kuid mille idud peituvad meis endis. Mida me harilikult ei märka, kuid mis võivad teha haiget nii meile kui ka teistele.”

Kaja Kleimann

Alexander McCall Smith „Fatty O’Leary’s Dinner Party”

Seda 2014. aastal esmakordselt ilmunud humoorikat lugu reklaamitakse kui eriti naljakat ja see räägib ameerika perekonnast, kes võtab ette reisi mehe esivanemate kodumaale Iirimaale. Raamat pälvis Bollinger Everyman Wodehouse’i auhinna Jeevesi ja Woosteri autori koomika vaimu parima tabamise eest. Autorit on ka varem Wodehouse’iga võrreldud, ise ta vaatamata sellele, et on võrdlusest meelitatud, eelkäijat enda mõjutajaks ei pea. Auhind koosneb kolmest osast: väga suurest šampanjapudelist, 52 köitest Wodehouse’i teostest ja võiduraamatu pealkirja nimega täpilisest Gloucestershire’i seast. Ei, see ei ole nali, või õigemini muidugi on eriti hea nali, ja kohaliku vana seatõu esindaja on McCall Smithi auhindamise puhul veel eriti kohane osis, sest kirjanik on kunagi ise seafarmi pidanud.

Raamat on jagatud kolmeks osaks: eelroog, pearoog ja järelroog, millest keskmine (ja pikim) osa jutustabki Iirimaal veedetud ajast.

Fattyks hakati õige nimega Corneliust kutsuma, kui ta oli umbes 12-aastane, mis oli autori sõnul 1950. aastate alguses. Kui üldjuhul niiviisi kutsutud isikud sedasorti hüüdnimesid ei talu, siis see poiss (ja hiljem mees) suhtus asjasse lausa nii positiivselt, et hakkas end ka ise Fattyks nimetama ja isegi kirju vastavalt allkirjastama. „Fattys on ju mugavalt ainult kaks silpi,” põhjendas ta oma otsust. Fatty abiellus oma keskkooliaegse kallimaga ja on raamatu tegevuse toimumise ajaks 1979. aastal edukas antiigikaupmees ja õnnelik abikaasa, naine ongi see, kes mehe 40. sünnipäeva kingiks Iirimaa reisi planeerib. Edukus ja õnn ning kalduvus gurmaanlusele on Fattyle paraku mõjunud nii kosutavalt, et reisil satub ta oma kehakaalu tõttu pidevalt ebameeldivustesse. Äpardused algavad juba lennukis, kus ta ei mahu tavaistmele, ja jätkuvad sujuvalt (kaalust täiesti sõltumata) pagasi kadumisega, kuid seda mõõtu valmisriiete hankimine Iirimaal pole paraku lihtne. Fatty ja tema naine Betty kohtuvad väga erinevate inimestega, kelle hulgas on nii toredaid ja lahkeid isikuid kui ka ärritavalt nõmedaid snoobe, muuhulgas sõbrunevad nad ka tõelise lordiga. Lugedes on kogu aeg tunne, nagu oleksid Fatty ja Betty pigem umbes kuuekümneaastased, mõtisklesin selle üle, kas 1979. aastal tundusidki neljakümneaastased inimesed vanemana kui praegu? Et alles hiljem hakkasid inimesed aina nooremad tunduma kergema elu ja sportliku eluviisi tõttu? Ja siis ma taipasin, et ma mõtlen neist, nagu nad oleksid kuuekümnesed ja vanad, aga mulle ei meenunud, et ma saan ise järgmisel aastal kuuskümmend. Ja ma ei mõtle endast kui vanast inimesest. 1979. aastal olin mina 19 ja minu jaoks olid neljakümnesed ikka muldvanad! Väga keeruline on see vanuste asi.

Mulle meeldisid hästi mõtisklused ja vaimukad dialoogid ja toredad karakterid, Fatty ja Betty on tõeliselt toredad inimesed, aga mul ei olnud üldse naljakas lugeda paksusega seotud hädadest, millesse Fatty sattus. Need polnud sugugi realistlikult ja usutavalt kujutatud, pigem tugevasti üle võlli, ja mul oli mehest nii kahju ja nii piinlik piltidest, mis vaimusilma kerkisid. Aga kuna raamatu alguses mainiti, et see räägib nende esimesest reisist Iirimaale, pidid head mälestused nende jaoks lõpuks halva üles kaaluma.

Ma ei oska isegi öelda, kas see raamat mulle lõppkokkuvõttes meeldis või ei, igatahes teised sama autori raamatud on mulle kindlasti väga palju parema mulje jätnud, eriti Daamide detektiiviagentuuri ja Isabel Dalhousie lood, aga meeldinud on ka teised. McCall Smith on uskumatult viljakas autor, ainuüksi detektiivide agentuuri raamatuid on 20 aasta jooksul ilmunud 20 ja samal ajal on ta kirjutanud ka teisi sarju. Isabel Dalhousie esimene raamat ilmus 2004 ja neid oli minu teada 12, millest viimast meil raamatukogus veel pole, aga asja uurides selgus, et lisaks on veel kolm, mis on ilmunud ainult e-raamatuna. Autori kodulehelt leidsin veel ühe väga huvitava 3-osalise sarja, mis aga paraku on kättesaadav ainult e-raamatuna, selles tegutseb Malmö detektiiv Ulf Varg, kelle mõlemad nimed tähistavad hunti, esimene siis taani/vana-norra (andmed eri kohtades erinevad) ja teine rootsi keeles. Tal on koer Marten, kes on ainuke koer Rootsis, kes oskab huultelt lugeda (aga ainult rootsi keelt). Kõlab väga põnevalt, ja eriti meeldib mulle žanrimääratlus Scandinavian Blanc.

Kaja Kleimann

Sarah Perry „Essexi siug”

„Essexi siug” on 1979. aastal sündinud briti autoril alles teine raamat, ent tõeliselt meisterlikult kirja pandud. Ja Kalev Lattiku poolt imehästi tõlgitud! Ma kohe ei mäletagi, millal viimati sõnu nagu näiteks kimarad kohata võisin. Samuti on tõeline nauding lugeda teksti, milles pole pidevalt vaja vigade otsa komistada. (Üks kummaline koht küll oli, aga see tundub olevat juba autorilt – ma küll ei tea, millal plaastrid leiutati, aga olen üpris kindel, et raamatu tegevuse toimumise ajal otsmikuhaava küll plaastriga ei kaetud. Viimasel ajal ma miskipärast kogu aeg kohtan sellised ajalisi ebakõlasid – ühes teises raamatus rääkis pronksnoa kasutaja tundideks jaotatud ajast.)

Tegevus toimub Inglismaal kuninganna Victoria ajal, kelle valitsusaeg oli teadupärast pikk – 1837-1901, ja on kuude ja kuupäevade kaupa kenasti dateeritud, ent aastast meile aimu ei anta. Siiski peab see olema pärast 1859. aastat, mil ilmus Darwini kogu senist maailmakorraldusest mõtlemist raputav „Liikide tekkimine”. Kõige hea ja õitsva kõrval (siin raamatus on muuhulgas juttu arstiteaduse saavutustest, üks tegelastest sooritab uuenduslikke riskantseid operatsioone) iseloomustas selle aja Inglismaad ka suur sotsiaalne ebaõiglus, lokkav vaesus, rumalus ja haigustest kubisevad ülerahvastatud tööstuslinnad. Selles raamatus puutume rohkem kokku küll külaelanike vaimupimeduse ja ebausuga, aga Londoni eluasemepoliitikale pööratakse samuti üksjagu tähelepanu.

Tegelaste galerii on kirev, peategelasteks on oma tiisikusehaiget naist ja kolme last väga armastav Essexi kirikuõpetaja Will ning äsja üsna kummalisest abielust lesestumise läbi õnnelikult pääsenud kirglik loodusteaduste huviline Cora oma iseäraliku poja Francisega, kes tänapäeval ilmselt autisti diagnoosi saaks. Francis leiab hingesugulase Willi naises, kes tundub ainsana teda mõistvat je kellega tal tekib erakordne side, mis naisele peaaegu saatuslikuks saab. Londonis elavat Corat ümbritsevad mitmed sõbrad, sõprade hulka võib lugeda ka tema sotsialistlike vaadetega lapsehoidja Martha ja tema lahkunud abikaasa arsti, kes on Corasse lootusetult armunud. Essexi külasse satub Cora suurest huvist fossiilide vastu. Will omakorda on ümbritsetud inimestest, kes kardavad müütilist Essexi siugu ja iga purjus peaga ära uppunu, rapitud lammas või öösel kadunud laps (mis siis, et hommikul pesukapist koos maiustustega üles leitud) läheb salapärase tiibadega mao arvele. Will peab jutlusi ja teeb, mis suudab, ebausuga võitlemiseks. Külaelanike hulgas on väga värvikaid tüüpe.

Willi ja Corat tõmbab teineteise poole vaatamata sellele, et nad ei ole peaaegu üheski asjas samal arvamusel ning ärritavad teineteist. Nende esimesest kohtumisest, kus Cora aitab mehel, keda ta hulkuriks peab, lammast mudast välja kiskuda, võib taiplikul lugejal (kes muidugi kohe aru saab, kellega tegemist) tekkida hirm imal-romantilise armuloo arenemise ees, aga õnneks see ei ole seda sorti raamat. Mis sorti raamat see siis on? Minu jaoks oli see peamiselt hästi jutustatud lugu, mida oli hea lugeda õhtuti enne magamaminekut, sest selle lugemist on võimalik vajalikul kellaajal katkestada, samas pole see sugugi igav. Raamatus polnud minu jaoks küll ühtki tegelast, kellele iseäranis kaasa elada või kellega end samastada, aga värvikad kujud on kõik ja enamus ka sümpaatsed. Vahelduseks kaasaja lugudele väga värskendav.

Väikese vihje raamatu iseloomu kohta annab ka esikaanele pandud kirjanik John Burnside tsitaat küsimusega, kas Charles Dickens koos Bram Stokeriga oleksid kirjutanud parema Victoria ajastu romaani kui see. Ja tõesti, lisaks dickenslike tegelaste galeriile antakse raamatu algupoole Essexi siu kohta stokerlikku õhkkonda loovaid vihjeid, mis panevad kahtlustama, et miski koletis luurabki ringi: lapsed näevad koolis üheaegselt kummalisi nägemusi ja langevad minestusse. Lõpuks midagi seletamatut siiski ei jää.

Raamatut ilmestavad ka erinevate tegelaste üksteisele saadetud kirjad.

See romaan on esimene Galluse kirjastuse ajalooromaanide sarjast „Loo aeg”, milles on väljaandajate sõnul plaanis pakkuda tänapäeva kirjanike haaravalt kirja pandud romaane, mis mitte ainult ei räägi ammu juhtunud sündmustest, vaid aitavad neid aegu ka tunnetada. Minu arvates võib sarja nime lugeda kahte moodi – nii mõeldes loo ajast kui tõlgendades käsuna see aeg ise luua, ja küllap see nii mõeldud ongi.

Kaja Kleimann

Sarah Perry pilt on pärit siit.

Guðbergur Bergsson “Luik”

Guðbergur Bergsson “Luik” LR 2005/21-23

Ma sain teada, et selline raamat on olemas, kui lugesin soovitust vaadata samanimelist filmi. Filmi vaatasin ära. See meeldis mulle, aga kuna filmis on unenägudel ja reaalsusel vahepeal natuke raske vahet teha, tekkis mul küsimusi, millele lootsin raamatust vastuse leida. Leidsin ka. Nii filmis kui raamatus on unenägudel väga tähtis osa.

Keset vapustavat Islandi loodust veedab millegi halvaga hakkama saanud üheksa aastane tüdruk suve talus. Pooleldi nagu karistuse mõttes, või et asi unustataks, kui tegija silma alt ära. Ta teeb mitmesuguseid väiksemat sorti talutöid, õpib ratsutama, püüab jõudumööda täiskasvanute elust aru saada ja kasvab mõistagi ka ise. Täiskasvanute õpetussõnad võivad kaunis erinevad olla ja mõned sulase õpetatud tarkused (meeestel on udara küljes ainult üks nisa) käiksid linnaelus kindla peale mingi paragrahvi alla. „Kindla peale” on muide väljend, mida perenaine pahaks paneb, sest elus pole midagi kindlat. Tuleb öelda „muidugi mõista”.

Tegemist on elava kujutlusvõime ja kummalise mõttemaailmaga lapsega – kohe pärast seda, kui tüdruk on puhtast elurõõmust koos kanadega kaagutanud ja perenaine uue kanakese üle rõõmustanud, kirjutatakse temast: „Tüdruk pigistas hetkeks silmad kinni, et manada mõttes silme ette pilt, mis naise sõbralikkuse temast eemale juhiks. /—/Nüüdsest kavatses ta alati teeselda ja kogu suve oma rolli mängida /—/ Naeratava naise ees seistes saatis ta äkitselt oma peast nähtamatut mürki kogu majja laiali. Ta mürgitas ära toad, inimesed, loomad, taimed ja õhu, kuid küsis sellegipoolest naeratades: Mida ma nüüd veel pean tegema?”

Tüdruku mõtted kirjutab autor sageli hämmastavalt küpseteks, näiteks mõtleb ta tihti surmast, kõndides rabas kraaviveeri pidi ja mõeldes, et kui ta kukuks, oleks kõik läbi, omal jõul ta välja ei pääseks. Ta mõtleb: „Surm käib elul kogu aeg kannul, sünnib koos eluga. Mõnikord juhib ta kogu elu. Ja elust on võimalik ka surma minna, aga ellu pöördumiseks ei ole mingit teed, välja arvatud üks kord: sündimise ajal.” Palju muret tekitab küsimus, kuidas lahkub surres kehast hing ja kuidas lahkumise tee mõjutab hinge edasist saatust. „Võib-olla peavad need hinged, mis ninast välja nuusatakse, puhkust tundmata igavesti rändama,” arvas sulane, kellega tüdruk kõige rohkem juttu ajab. Aga need arutlused ei ole ei religioossed ega humoorikad, vaid kogu tüdruku olemuses on hirmus palju ängi nii väikese olevuse kohta, ta tundub väga üksildane täiskasvanute vahel, jääb mulje, et ega tal linnaski suurt seltsielu polnud. Ümbruses küll on lapsi, aga erilist sõprust ei sünni.

Maal elamine tähendab muu hulgas ka seda, et tuleb süüa sellesama vasika liha, keda oled ilmale tuua aidanud ja poputanud. Vasika tapmisse suhtub tüdruk siiski rohkem uudishimu kui õudusega.

Salaja loeb ta sulase päevikut.

Raamatute lugemisega aga läheb nii, et kuna raamatu sündmused toimuvad hirmus aeglaselt, jätavad need ta ikkagi kiiresti vahelduvate jubeduste meelevalda, mis tema enda mõtetest läbi tormavad. Kui ta püüdis tegevust kiirendada ja lugedes midagi vahele jätta, purunesid sündmused kildudeks ja tegevus muutus arusaamatuks. „Jah, aga seda ju raamatus ei ole. Ma olen ise lugenud” ütles perenaine nõutult. Sellepeale sattus tüdruk segadusse, sest tema mäletas loetust hoopis midagi muud kui seda, mida naine oli lugenud. Lõpuks pani ta raamatu kõrvale, olles kindel, et ta ei oska õigesti lugeda. Tal ei tekkinud isegi tahtmist õigesti lugema õppida, kui naine talle raamatu tegeliku sisu ümber jutustas.

Nii film kui raamat on väga poeetilised, raamat siiski palju tumemeelsem ja sügavamalt psühholoogiline, ehkki võib ka olla, et mul on sõnadest lihtsam aru saada kui pildist. Stiilinäiteks kasvõi selline lause: „Tüdruk kõndis ümber talu otsekui isutu keel, millel polnud õhtuhämaruses soovi ümbrust maitsta.”

Selles raamatus pole kellelgi nime.

Kuigi raamat on õhuke, tasuks seda lugeda natukehaaval, et mõtetel oleks aega tekkida. Ja pärast settida.

Kaja Kleimann

Lauren Chater “Pitsikuduja”

Kas on õige kirjutada lugemissoovitust raamatust, mida ma ei viitsinud läbi lugeda? Sest hoiatus mitte lugeda see kirjutis ka ei ole. Küsimusi tekitas loetu hulgaliselt ja tunded on üpris vastuolulised, näiteks mõtlesin, mil määral ilukirjandus üldse peab faktidega kokku käima ja tõele vastama? Kas ma olen nii kriitiline ainult sellepärast, et kirjutatakse eestlastest? Sest kui kirjutataks egiptlastest, hindudest (või põhimõtteliselt enam-vähem kogu ülejäänud maailmast, millest ma suurt ei tea), võin ja saan ma ju kõike uskuda.

Iseenesest on raamatu saamislugu ju väga armas. Noor austraallanna Lauren Chater leidis raamatukogust Haapsalu sallide raamatu, armus neisse mustreisse ning hakkas huvi tundma Eesti ajaloo vastu määral, mis pani ta meie maad külastama ja sellest raamatut kirjutama. Tegemist on debüütromaaniga.

Raamatu tegevus algab 1941. aastaga ja alustuseks kirjeldatakse Tartu lähedal maal elavat peret, kel on õunaaed ja kes kasvatavad lambaid, töötlevad ise käsitsi villa lõngaks ning koovad muudkui regilaule (!) lauldes Haapsalu salle. Tegelikult on väga sümpaatne, et üks peategelastest, Kati, kujutleb oma surnud vanaema hundina, kes aeg-ajalt tema tegemisi kaugelt jälgib, aga mulle hakkas pilkselt vastu hundi kirjeldus – vurrud ei ole nüüd küll asi, millele hundi puhul erilist tähelepanu pöörata. Ja edasi ma muudkui norisin: ei ole võimalik, et maainimeste pere kodus omavahel igaks juhuks vene keelt rääkis; nii peene käsitöö jaoks nagu Haapsalu sallid vahetati kindlasti vill lõnga vastu villavabrikus – sellel ajal vaevalt keegi üldse enam kodus villa töötles; esimene kolhoos tehti küll 1940. aastal, aga tõeline kollektiviseerimine tuli alles peale märtsiküüditamist, nii et selline nälg, et maainimene kartulist unistama pidi, polnud võimalik. Minu virin ulatus selleni välja, et mustade sõstardega ei saa värvida karmiinpunast lõnga – see toon meenutab teisele peategelasele, Lydiale, Kremli punast tähte. Siis hakkasin ma lehitsema, et vaadata, mis saab teisest süžeeliinist, ja tutvusin Lydia looga, mis tõi tütarlapse Moskvast ema kodumaale Eestisse (tema isaga on hoopis salapärased lood, millest kirjutada oleks liiga paljastav) ja viis kokku Kati ja tema vennaga. Ja vaatasin ära lõpu. Koerarakendiga kelgu kasutamine Eestis pani mu kannatusele viimase põntsu. Ma tegelikult ei usu, et kogu konsulteerimise ja uurimistöö juures poleks keegi eestlastest autorile öelnud, et meil kelgukoeri sel ajal polnud, pigem ei raatsinud kirjanik neist loobuda. Mis on ju kirjaniku õigus. Ja kui teised lugejad on saanud lugedes nutta, naerda ja loole kaasa elada nii, et on suutnud sellistest asjadest mööda vaadata, siis on neil ju hästi läinud. Mina sellega hakkama ei saanud ja ega ma tegelikult vist autorit ei süüdista. Ma siis ise lihtsalt rohkem ei loe.

Kaja Kleimann