Archive for the ‘Kleimann, Kaja’ Category

Patricia Gibney “Teadmata kadunud”

Ma lugesin selle raamatu 515 lehekülge läbi ühe päevaga, tehes vaid väikesi söömis- ja liigutamispause. Oli piisavalt pinget, et järjest lugeda, aga mitte liiga palju, et panna raamat käest, kuna ei julge/taha teada, kui halvasti see tegelikult edasi läheb.

Tegemist on iiri autori debüütromaaniga ja üksiti esimese raamatuga detektiiv Lottie Parkeri sarjast. Raamatu autor Patricia Gibney on kolme lapse ema, kes hakkas kirjutamisega tegelema pärast abikaasa surma. Ma ei tea kui kaua autor lesk on olnud, tema loodud tegelaskujul Lottiel on käes neljas aasta ja ta on samuti kolme lapse ema. Küllap on raamatu peategelase ja tema laste üleelamiste, probleemide ja suhete kujutamise õnnestumises suur osa isiklikult kogetul. Mulle meeldisidki krimiloost rohkem need osad, mis kujutasid politseinike töö- ja eraelu ning omavahelisi suhteid. Sama on mul näiteks Sebastian Bergmani sarjaga, tema ja temaga seotud politseinike lugu jälgin huviga ja mäletan hästi, kuritegude meenutamiseks pean sisututvustusi üle lugema. Ehkki lugemise ajal on muidugi põnev. Loomulikult on ka selles raamatus – nagu enamasti igas krimiloos – ülemus, kes millestki aru ei saa ja palehigis rügavatele uurijatele kaikaid kodaraisse loobib, on ringinuuskivad ajakirjanikud ja infolekked. Lottie on sageli tülis ja hädas nii iseenda, oma laste kui emaga, mitmesugused minevikumälestused ründavad teda mitmel erineval moel. Iirimaast kirjutamine tähendab, et üle ega ümber ei saa katoliiklusest ja sedasorti raamatute puhul enamasti ainult selle negatiivsetest külgedest. Eesti lugejad ja filmisõbradki on juba teadlikud Magdaleena õdedest ja mitmetest pedofiiliat puudutavatest kirikuskandaalidest, siin jutustatakse 1970. aastatel toimunud kohutavast laste ahistamisest Püha Angela kasvatusasutuses ja selle järellainetusena toimuvatest sündmustest tänapäevas, õigemini lähiminevikus – tegevus algab 2014/2015. aastavahetuse eel. Uurimise käigus selgub, et Lottiel on uuritava kohaga ka isiklik side.

Pärast lugemist järele mõeldes leidsin küll, et kõik juhtunu polnud minu jaoks piisavalt põhjendatud ja laipu ja mõrvareid oleks võinud vähem olla, aga ega see esimene ega ainuke kord nii mõelda ole, ja lugemise ajal see ju ei seganud. Nii et kuigi ma sarja, juhul kui seda edasi tõlgitakse, kindlasti edasi loen, siis just läbivate tegelaste pärast. Hoian Lottiele pöialt ja tahaksin teada, kuidas tal läheb.

Täiesti korralik ja hästi kirjutatud debüüt.

Kaja Kleimann

William Boyd „Sulnis hellitus. Amory Clay mitu elu”

Seda raamatut lugedes tekkisid mu peas mõned seosed varemloetuga – kõigepealt fotode poolest miss Peregrine’i lugudega, kuigi siin on kujutatud ainult täiesti tavalisi inimesi. Küllap on siit-sealt antikvariaatidest hangitud fotod andnud inspiratsiooni mitmele raamatusündmusele, tõenäoliselt on kõigepealt leitud foto kätel seisvast mehest ja lastest ja siis sellest lugu ehitatud. Peategelane ise tõi mulle meelde raamatud Beryl Markhamist, kuigi viimase elukäik oli muidugi palju pöörasem. Aeg on enam-vähem sama, naiste vanusevahe on kuus aastat, Beryl on vanem. Vahe on muidugi selles, et Beryl Markham oli päris inimene, Amory aga on kirjaniku loodud.

W. Boyd on Amory eeskujuks võtnud mitmeid erinevaid oma aja naisfotograafe ja kirjutanud nende põhjal eluloo, mis kulgeb läbi 20. sajandi ajaloo ja selle erinevate sõdade. Amory (nimi sobib mõlema soo jaoks) sündis 1908. aastal Londonis keskmiselt jõukas peres, kus isa oli kirjanik, vanima lapsena ja ajalehekuulutuses teatas isa temast kui pojast – tõlgendage, kuidas tahate. Kui ta oli kahene, osteti isa jutustuse lavaletoomise eest saadud autoritasude rahaga maja Ida-Sussexis. Amory nooremast õest sai edukas kontsertpianist ja pere pesamuna, poeg, keda lapsena peeti imelikuks, avaldas pärast ülikooli lõpetamist luulekogu. Raamat on kirjutatud minavormis, vahelduvalt jutustatakse sündmustest minevikus ja põimitakse sisse päevikukatkeid 1977. aastast, mil Amory elab Šotimaal. Minu isikliku arvamuse järgi on autoril naise nahka pugemine väga hästi õnnestunud.

Amory otsib ja leiab tööd Berliinis, Pariisis, Ameerikas, ta pildistab seltskonnaajakirjade jaoks tiitlikandjaid ja avaliku elu tegelasi, siis moodi ja lõpuks sõdasid – viimasena Vietnami sõda, kui ta on juba 59-aastane! Lemmikloomade pildistamisest, mis on madalaim aste, kuhu langeda, õnnestub tal hoiduda. Naine kohtab oma eluteel mitmeid mehi, kellega jagab oma elu ja armastust. Ta kaotab sõdadele mitmeid mehi, keda armastab, seda nii otseses kui kaudses mõttes. Ühes kohas raamatu lõpu poole ütleb Amory otse välja, et

tema elu on paljuski defineeritud sõdade poolt. Ja ometi kipub tema enda sõjaaja kirjeldustest domineerima jääma mulje, et põhiliselt oli tegemist lakkamatu joominguga. Sel ajal, kui sõdijatele tähendas sõda kurnavaid lahinguid ja tsiviilelanikele nälgimist ning pommivarjendites istumist, paistsid ajakirjanikud kogu aja, mil nad parajasti rindel pildistamas ei olnud, pühendavat joomisele oma läbipaistmatuks suitsetatud staabis mõnes peenes hotellis, ameeriklaste alkoholitagavara tundus olevat lõputu. 1944. aastal oli sõja lõppu ootavas Pariisis juba nii palju ajakirjanikke, et väeosad ei tahtnud neid enam enda juures nähagi. Ritzis, mis oli ainus sooja veega Pariisi hotell, nägi Amory Irvin Shaw’d, John Steinbecki ja kohe pärast mõtet, et puudu on vaid Marlene Dietrich, astus sisse ka viimatinimetatu. Mitte et neist rohkem juttu tuleks, lihtsalt taustamaaling.

Kuigi Amory on täiesti tavaline naine, ta pole silmatorkav kangelane, vastupanuliikuja ega võitleja, nõuab tema elukutsevalik ja eluviis siiski vaprust. Ja isegi mittekangelased võivad viga saada – kuigi 1931. aastal õnnestub tal Berliini natside käest terve nahaga pääseda, teevad talle tõsiselt viga Briti Fašistide ja Natsionaalsotsialistide Liidu meeste käed-jalad 1936. aastal Londonis, nii et suurema osa sellest aastast veedab ta haiglas. Ma pean ütlema, et ma ei teadnud midagi sellest, et brittide hulgas olid sellised vaated nii tugevasti esindatud. Et fašistidel oli seaduslik õigus oma marssi korraldada ja antifašistliku rahva vastu East Endis seisid peale tuhandete mustsärklaste 6000 politseinikku. Siiski said mustsärklased lüüa ja autor ütleb, et see tegi lõpu mandri stiilis fašistlikule liikumisele Suurbritannias.

Raamatu jutustamisviis on rahulik, siin pole suuri sõnu, suuri kirgi, ei mingeid loosungeid. See on ühe naise kaheksasse peatükki jagatud elu proloogi ja koodaga. Elu, mis on olnud rikas ja komplikatsiooniderohke, ning mis vanaduses jõuab keerulisuse uuele tasemele. „Aga jällegi, kas pole see kõigil sama ja kas ei juhtu see kõigiga? Igas mõistliku pikkusega elus tuleb ette igasuguseid komplikatsioone, /—/.” Mulle tohutult meeldib raamatu lõpp, Amory lahendus sellele probleemile.

Pärast raamatu läbilugemist rääkisin kolleegile, et kõik oli ilus, aga raamatu pealkirja valikust ma küll aru ei saanud. Alles siis, kui sellest kirjutama asusin ja raamatu uuesti avasin, leidsin, et selgitus peitub raamatu esilehel paiknevas motos, mis on ainuke tõlgitud võõrkeelne tekst. Ja veel hiljem avastasin Krista Kaera selgituse: „Raamatu pealkiri on väga boydilik, see on nimelt väljamõeldud prantsuse kirjaniku väljamõeldud teosest võetud väljamõeldud tsitaat.”

Kui mind miski selle raamatu juures häiris, siis see, et kõik teised võõrkeelsed tekstid on tõlketa. Neid ei ole nii palju, et ruumi poleks jätkunud. Ma kokku pole lugenud, aga kahtlustan, et minu prantsuse keele sõnavara on umbes sama suur kui Ellotškal emakeele oma. Mind kurvastas, et ma ei saanud aru, mis olid Amory prantslasest armukese kirjutatud raamatute pealkirjad. Muidugi võib neid eraldi otsida, aga see pole seesama. Guugeldasin ajuti niikuinii, tänu sellele tean nüüd, milline näeb välja murdfrontooniga aken.

Muidu soovitan soojalt.

Kaja Kleimann

David Vseviov “Elulugu”

See kirjastuse Tuum möödunud aastal üllitatud raamat on ajastut kujutava info mõttes tuumakas, peale selle aga sageli ka väga naljakas, täis erineval kujul avalduva nõukogude aja elu absurdi kirjeldusi.

Vaatamata sellele, et raamat räägiks justkui autori elust kahe esimese elunädala jooksul alates 27. maist 1949. aastal, millest esimene möödus sünnitusmajas, tehakse tegelikult pidevalt ajahüppeid nii lähemasse kui kaugemasse minevikku ja tulevikku. Arusaadavalt on jutt elust, mis toimub vastsündinut ümbritsevas maailmas, autor ise selles eas millegi erilisega ei tegele. Terve esimese päeva peatükk näiteks kirjeldab sünnitusosakonna õe Maria ja tema mehe Vassili igapäevast elu ning ning jutustab uskumatu loo autori sündimise päeval nende naabritele Kukulovidele pähe kukkunud kassist, kellele kutsuti miilits. Täiesti bulgakovlik, või peaks ütlema meistri-ja-margaritalik algus! Aga samas ma kuulen natuke oma peas Vseviovi häält seda lugu jutustamas. Ja peatüki lõpus David sünnibki.

Toimuvat kommenteeritakse pidevalt mingite faktidega, mida ajaloolasel on tagataskus ilmselt terve hulk. On, mille vahel valida – oma sündimise päeva tähistamiseks on valitud tõigad, et sel päeval said kaht sorti emamedalitega austatud 49 naist ja „samal päeval sisenesid Hiina kommunistlikud väed Shanghaisse“, nädal hiljem sünnitusmajast koju saamise puhuks aga „Oma kodu nägin ma esimest korda Mihhail Kalinini kolmandal surma-aastapäeval“.

Raamatus tsiteeritakse ohtralt ja pikkade lõikude kaupa ajaleheartikleid. Jutustatakse lugusid, milles lugejad tutvuvad autori perekonnaliikmete, sõprade, sugulaste, kolleegide ja ka antud ajal oluliste avaliku elu tegelastega, kelle moodi eelnimetatud olla tahavad või keda muidu imetlevad. Viimaseid on alates filminäitleja Nikolai Rõbnikovist, kellesse on armunud tädi Esfir, kuni VNFSV Ülemnõukogu saadiku F. Šavljuginini, kes kutsub üles astuma sotsialistlikku võistlusse ja laduma müüri iga päev vähemalt 12 000 tellist vahetuses, temast vaimustub sünnitusmaja ehitajast palatikaaslane Aleksandra (varem Vera). Tegelaste galerii on nii vaimustav, et nende hulgast on raske kedagi välja tuua ilma teistele liiga tegemata, aga juhuslikus järjekorras meenunutena tooksin eriliste vastanditena välja näiteks kommunaalkorteri sõjaveteranist joodiku, kes peseb ühises pesukausis oma maikat koos medalitega, endal kaks paberossi alahuule külge kleepunud, ning autori emaema Lutta, kes teenib elatist korsettide õmblemisega ja räägib läbisegi eesti, vene ja saksa keelt, täiendades juttu eriti õpetlike jidišikeelsete väljenditega. Kui David hakkab õppima prantsuse keelt, lisandub jutuajamistesse ka see. Imeline tädi Alma kirjutab muinasjutte Aadu-nimelisest metsseast, onu Moritz sööb alati 8 kartulit ja kui need liiga pisikesed on, hakkab nutuse häälega meenutama, kuidas tema isa ja Davidi vanaisa olid nagu vennad, kes vaesuses üht särki jagasid. (Ehkki esimene oli juveelikaupmees ja teine plekksepp, täpsustab autor.) Onu Moritzal on vend Punn, kelle nime keegi ei mäleta ja kes on kogu aeg armunud. Ja nii muudkui edasi. Kuivõrd lastele on kõik täiskasvanud tädid ja onud, tuleb igal lugejal endal mõistatada ja järge pidada, kas tegemist on sugulaste või tuttavatega. Rasked momendid suguvõsa loos on ainult möödaminnes mainitud, nagu et autor pole oma vanaisa näinud, sest too koos nooremate poegadega lasti Kloogal maha.

Ma ei kujuta ette, kui paljud värvikatest tegelastest, ja mingeid tavalisi inimesi ma siit ei mäletagi, on päris ja kui paljud väljamõeldud, sest tegemist on ju siiski ilukirjandusega. (Pealegi ilukirjandusega, mille toimetajaks on olnud Toomas Kall.) Samas ei ole sellel ka mingit tähtsust. Veendunud mitšurinlase Ivani kuju, kes pärast sõja lõppu Tallinna garnisoni teenistusse saadetuna salaja öösiti kohalike elanike õunapuid okuleerimas käib, toob meelde nõukogude aja muusikafilmid tublidest kolhoosnikest, aga on veel hullemaid tegelasi. Kindel võib ilmselt olla ajalehetekstide autentsuses, kuigi noorematel inimestel võib olla võimatu ette kujutada, et 1939. aastal on Suure Teatri balletiartistide hulgas 315 esimese järgu ja 20 teise järgu Vorošilovi laskurit, mõni baleriin valmistub saama snaipriks ja keegi tuleb toime kuulipildujaga. Samas, noortele oleks selle lugemine vist üldse üks lakkamatu guugeldamine, hea kui nad teavad Lenini või Stalini nime, ega seegi pole kindel.

Lood on sama jaburad kui tegelased, ja mitte ainult kauges minevikus toimunud – need ajad on praegu tagasi vaadates endalegi natuke uskumatud meenutada. Tänapäevalgi võib imelikke asju juhtuda. Näiteks 5-6 aastat enne raamatu kirjutamist käis Vseviov tudengitega kultuurireisil Jaroslavlis ja eksis õhtul ära, sest orienteerumiseks vajalik väikeses pargis seisnud Lenini kuju oli vahepeal muutunud istuvaks ja tema helge tuleviku poole osutavad käed puhkasid põlvedel. Kolm esimest küsitletud vastutulijat väitsid, et linnas pole rohkem ühtegi Lenini kuju! Lõpuks leiti ka õige Lenin ja kodutee muidugi üles, tugeva absurdikogemuse sai lisaks.

Raamatus on palju fotosid, portreedel esindatud nii Zoja Kosmodemjanskaja kui Mülleri Sass, väga huvitavad on vanad plakatid.

Seda raamatut on hea lugeda nii, et üks kord aeglaselt otsast lõpuni ja siis muudkui iga natukese aja tagant sirvida. Hea une jaoks võib valida välja ajaleheartiklite kohad, sõnad Ülemnõukogu Presiidium, töörahva edusammud, rahu ja demokraatia, sotsialistlik võistlus, suure stalinliku epohhi eesrindlik teadus jms, lülitavad mu aju hoobilt välja ja mõjuvad paremini kui ükski unerohi.

Oh, kui väga meelsasti ma seda elulugu edasi loeks!

Kaja Kleimann

Urmas Vadi “Elu mõttetusest”

Kas inimene, kes hakkab naerma, lugedes lauset “Kogu aeg tuleb nutt peale”, on halb inimene? Eks oleneb. Kui see on kirjutatud sõbra kirjas, siis mine tea, äkki ongi, oleneb sõbrast. Aga kui lugeda seda iga mõnekümne lehekülje tagant Vadi raamatust, siis näitab see minu arvates selgelt elutervet huumorimeelt. Sest mina ju tegin nii ja minul on ju igatahes õigus ja ma olen kindlalt veendunud, et autor on seda niimoodi mõelnud. Tegelikult ka, ei saa ju võtta surmtõsiselt kogu seda hädaorgu Pettunud inimeste külas! Või linnriigis.

Ma olen lugenud enda arvates enamust Vadi raamatuid ja näidendeid (va need, mida ma laval nägin), nad on mulle kõik ka rohkem või vähem meeldinud, ehkki ma paljut ei mäleta, mul ongi eriti lühikeste juttude koha pealt kehv mälu. Mulle on sobinud see iroonia, millega ta oma tegelasi kujutab: ühest küljest on vint nagu selgelt üle keeratud, aga kui mõtlema hakata, võib selliseid inimesi päris elus päris kindlasti kohata. Mu ema rääkis kunagi oma tuttavast abielupaarist, kes nõuka ajal vaidles, kumma kord on kirja peale mark osta. (See maksis vist neli kopikat, päris kindel ei ole.) Sellest ei ole looni “Amortisatsioon”, kus naise abikaasa ja eksabikaasa püüavad välja arvutada, mitu protsenti kumbki naise rinnasuurendusoperatsiooni eest maksma peaks, just palju minna.

Ma olen isiklikult kohanud poes meest (ja naist), kelle arvates on tähtis teada anda: “Igaüks paneb ise enda järele pulga.”

Ma ei ole kohanud ehitusmeest, kellel oleks vahuballoon plahvatanud, küll aga tean inimest, kelle kuumad mustikakompotid vastvalminud köögis lõhkesid, kui tuul akna lahti paiskas.

Ma ei ole kohanud noori lapsevanemaid, kes igatsusest laste järele naabri omad külla kutsuksid, küll aga näinud, kuidas õhtul hilja koju tulnud ema ütleb: “Ajame lapsed üles, ma ei ole neid nii kaua näinud”. Muide, praegu mulle tundub, et see oli ainus helge lugu ses raamatus. Aga üle kontrollima ka ei hakka. (Öösel korraks üles ärkamise ajal meenus veel üks, aga hommikul enam ei mäletanud!)

Ilmselt on paljudel mõni vanem sugulane, kellel “pole midagi vaja” või kes “ei taha tüli teha”.

Väga iseloomulik tänapäevale on lugu “Leidja”, milles ajalehes avaldatakse pilt mehest, kes on leidnud metsas autos elava mehe. Tal on palju seletamist, et tema on leidja, mitte leitu. “Oli neid, kes teda uskusid, oli ka teisi.”

”Punane nupp 2” on tekst, mis meenutab minu noorusajal laialt levinud arutlust “kui sa saaksid nupule vajutusega tappa Hiina mandariini ja selle peale väga rikkaks, kas teeksid seda?”.

Näiteid vist saigi juba liiga palju, raske on pidama saada, aga lugemiseks peab ka midagi jääma.

Raamatul puudub sisukord ja kõigil peatükkidel pole pealkirjagi, on väga lühikesi lugusid, mis ei kata ühte lehekülgegi, ja pikemaid, nii 4-5 leheküljelisi. Tegelasi on nii ainult korraks esile astuvaid kui neid, kelle juurde korduvalt tagasi pöördutakse, mehi tundub olevat rohkem kui naisi, ka enda on autor ühte loosse sisse kirjutanud. Kuigi raamatus on vaid 173 lehekülge, katsusin selle lugemist venitada, et hea liiga ruttu otsa ei saaks, ja jätsin ta pärast läbilugemist veel mõneks ajaks öökapile, et enne uinumist lapata ja üle lugeda. Miskipärast on mul praegu tunne, et need lood jäävad kauemaks meelde. Vähemalt mõned.

Raamat on välimuselt ilus. Vadi raamatud on ka enne kujundusega meelde jäänud, seekord kujundas Peeter Laurits ja illustratsioonid on Anu Kooklalt, kellele selle raamatu illustreerimine ja nahka köitmine oli Kõrgema Kunstikooli Pallas lõputööks. Ka nahka köitmata raamat on kaunis.

Kaja Kleimann

Tuul Sepp „Allikahaldjas”

Raamatu peategelased, õde-venda Hõbe ja Kaaren on 12 ja 8 aastat vanad ja ühed väga targad ja toredad lapsed. Kui Hõbe on rohkem omaette olemist armastav ja vaiksepoolne tütarlaps, siis tema vend Kaaren meenutab mulle kohati kangesti seda Rasmust, kes tormas ringi ja tõotas Valgeks Roosiks vastuvõtmisel pühalikult, et reedab kõik saladused, mis teada saab. Ta on muidugi palju vanem ja targem, aga entusiasmi aste on umbes sama. Tonti, kes tahab teda ära süüa, peletab ta pihlakaoksaga, kuid lohutab teda samas, et ega vaeseke nälga ei pea jääma, sest kaerahelbepuder saab kohe valmis.

Ma usun, et sisu lihtsuse mõttes on raamat parim lugemiseks umbes selle tegelaste vanustele lastele, nii et päris alguses muretsesin natuke, kas mina kui täiskasvanu suudan lõpuni huvi säilitada. See hirm läks õnneks kaunis kähku üle, sest mida edasi, seda huvitavamaks raamat läks.

Hõbe ja Kaaren lähevad suveks maale vanavanemate juurde, kohta, kus puudub mobiililevi ja elu on täidetud porgandite harvendamise, kanatalitamise, nõudepesu ja muude teha vajavate töödega. Sekka taimede tundmaõppimist ja rahvatarkusi nende raviks kasutamisest, teadmised, mida õige varsti vaja läheb. Traditsioonid on peres au sees, laupäeva õhtul saunas käies soovitakse „Jumal sekka”.

Ei maksa nüüd ehmuda ja arvata, et orjatöö kõrvalt enam üldse aega mängimiseks ei jää! Tegelikult on vaba aega ikka rohkem kui töötegemist ja kuna lapsed käivad maal igal suvel, on nad tööga harjunud kui millegagi, mis tuleb lihtsalt ära teha, isegi kui see iga kord rõõmu ei tee.

Vabal ajal saab joonistada kaarte ja tegeleda maadeavastamisega. Ujumas saab käia kas viie kilomeetri kaugusel järves, kuhu pääseb läbi ürgoru, või sauna juures tiigis, olemas on ka kummipaat.

See suvi tuleb aga täiesti eriline, sest kätte on jõudnud Allikahaldja aastaid tagasi sepitsetud plaani täideviimise aeg ja Hõbedal on selles peaosa.

Tiigi põhjast avastatud värava kaudu pääsevad lapsed Unustusemaailma, kus tegutsevad meie esivanemate ellu kuulunud, kuid tänaseks suuremalt jaolt unustusehõlma vajunud värvikad tegelased ja nõiduslikud olendid.

Värav on olnud suletud alates ajast, kui väravavalvuri, Allikahaldja, ankur minema viidi, viijaks ei keegi muu kui laste arheoloogist isa. Mis aga juhtub, kui piirid Unustusemaailma ja pärismaailma vahel enam ei pea?

Halltõbi, Eksitaja, Kratt. Ärge neid nimesid unustage. Nemad kolmekesi ongi sepistanud vandenõu, kuidas Unustusemaailmast pärismaailma tagasi pääseda. See läheb neil korda.

Kui ma oma eelmises lugemissoovituses kaeblesin kaldkirjas vahepeatükkide üle, kus mingi tegelane lugu oma vaatevinklist esitab, siis siin on need kindlasti suureks plussiks. Eelisolukorras on lugemisel kõik need, kes eesti mütoloogiaga väga hästi kursis ei ole, minu jaoks ei olnud faktiliselt midagi tundmatut, küll aga oli rõõm nautida tervet hulka vahvalt iseloomustatud tegelasi: sõna väga otseses mõttes lahtise peaga Suur Tõll rääkimas mönusat saare murret; Kalevipoeg, kel lihtne jalgu selga võtta; lakkamatult lobisev Katkukits, kellest Tõll arvab, et ta üritab rahvaarvu kontrolli all hoida neid surnuks rääkides. Kitse kõnepruuk on ühe unustuses viibija kohta kahtlaselt tänapäevane, kui ta reklaamib kodukäijate mõisat lastele kui „turvalist, beebikindlat, pehmet ja mugavat kohta”. Tõll usub samuti selle lastele ohutu olevat, sest Hõbedal on võluvõime, Kaarnat kaitseb ta ise ja kitse ärakägistamisest võidaksid kõik. Kitsel on väga laialdased teadmised, näiteks oskab ta öelda, et tema magu sisaldab nii erilisi baktereid, et talle piisab toiduks lihtsalt paberist, millele on peale pissitud.

Eksitajal ja Kratil ei lähe moodsas maailmas kuigi edukalt, sest esimese vastu aitab GPS ja teine jääb hätta teraste maanaistega, kes peenikeses kirjas lepinguosa mitte lugemata ei jäta, nagu ta loodab. Halltõvel läheb siiski korda enne kinnipüüdmist mõned inimesed haigeks teha. Lõpeb kõigi kolme karjäär aga Kummitusmõisa koristajatena ja enam pole neil suurt muud teha kui ahelaid roostest kasida ja sääreluid laitmatutesse neljakandilistesse riitadesse laduda. Ja meile seda lugu jutustada. Asi on end aga ära tasunud, sest nad on korraks unustusehõlmast välja pääsenud!

Mulle meeldis ka see, et kuigi muidu on enamvähem kõik moodsale ajale kohandatav ja Eksitaja käest võibki GPSi abil pääseda, jäävad iidsed põhimõtted ohvrite ja andide suhtes muutmata ja päris niisama midagi ei saa. Täpsemalt ma sellel ei peatuks, raamat niigi õhuke.

Kokkuvõtteks – äärmiselt palju pärimust ja muidu rahvatarkusi ja -kombeid sisaldav raamat, kus see kõik on esitatud ladusalt, loogiliselt, mõnusalt, kergelt ja humoorikalt, kordagi ei teki näpuga näitamise tunnet.

Kaja Kleimann

Fotol: märtsis sai autor noore teadlase preemia

Hannu Rajaniemi “Suvemaa”

Raamatu tutvustus kõlas üliväga põnevalt ja lugema kutsuvalt: “Kaotus kuulub minevikku. Mõrv on vanamoodne. Surm on alles algus”. Ka duelli, poeesia ja pisaratega algus tõotas pingelist lugu.

Raamatu tegevus toimub 1938. aastal, Franco sahmerdab Itaalias ja keegi Džugašvili, kes eelistab, et teda Staliniks kutsutaks, juhib tervet üleeuroopalist põrandaalust vasakpoolsete dissidentide võrgustikku, teda aga jahivad Nõukogude agendid. Britid toetavad Francot. Suur Lenin on surnud ja saanud osaks 1925. aastal loodud jumalast, riiki juhtivast tehisarust, millega ühinevad surematustatute hinged. Tehisaru on võimsam kui ükski tsaar, jälgib iga oma riigi kodanikku ja paljastab halastamatu tõhususega kõik agendid, kes sisse imbuda püüavad.

Suvemaa on hiljuti surnute metropol, mis on Briti impeeriumi osa. Sinna ei pääse siiski kõik surnud, vajalik on pilet. Hispaania vabariiklaste paradiis pole veel valmis ja nende surnud kaovad ära ja hajuvad, kui nad just fašistide piletit ei kasuta.

Maapealse briti luureteenistuse nimi on Talvekoda ja suhted teispoolse Suvekojaga sisaldavad ka rivaalitsemist ja omavahelist salatsemist, ehkki nad peaksid töötama kui impeeriumi parem ja vasak käsi.

Suvemaal on kõik ehitatud hingedest, õigemini luz-kividest, mis on hajuvatest hingedest järele jäävad teemantkõvad südamikud, need on pärit eelmisest tsivilisatsioonist. Eetertektid (ilus sõna!) on raamatu tähtsale tegelasele, Suvekoja agendile Peter Bloomile, vorminud härrasmehele sobiva viktoriaanliku elamu. Selle juures on aga nipp: kui Peter on liiga väsinud ja sügavalt magama jäänud (või langenud seisundisse, mis surnutel magamist asendab), leiab ta end hommikul piinakambritaolise ruumi külmalt kivipõrandalt, sest majal on vaja teada, kes ta peremees on. Pärast turgutava vim-i joomist seintele heidetud mõte paneb piinakambri “virvendama otsekui piinlikkusest õlgu kehitades” ja endist olekut taastama. Kui Peter oma mõtted metroos laokile laseb, saab kannatada ka tema enesepilt, ühel hetkel märkab ta end kinni hoidmas äranäritud küüntega poisikese käega.

Elavad pääsevad Suvemaale alles pärast surma, surnutel on aga erinevaid võimalusi elavate hulgas käimiseks, kehaga või ilma. Kõike saab ju rentida. Ja suhtlemiseks ei pea kohale tulema, võib ektofoniga helistada. Raamatu peategelase Talvekoja töötaja Rachel White’i ema teeb seda liigagi sageli. Lisaks on sealpoolsetel võimalik näha elavate hingi (õnneks küll mitte lugeda mõtteid) ja see võimaldab tal tütrele teha nii etteheiteid (su hing on sasipuntras ja okkaline nagu kibuvits) kui ettepanekuid, kumbki pole väga oodatud.

Dimensioonideülesest majandusest ma väga aru ei saanud, ega väga ei selgitatud ka, mainiti, et antidimensionistidest majandusteadlased kirjutasid ajalehtedes tihti, et iga järgnev põlvkond peab kandma oma õlgadel järjest kasvavat surnute püramiidi (ka Racheli sissetulekust läks osa emale), kuid Racheli arvates oli eeterlikule tehnoloogiale nii palju rakendust, et mõnel erialal hakkasid surnud elavatest olulisemaks muutuma, näiteks luureteenistuses.

Ühesõnaga, sellises taustsüsteemis läheb lahti suur mäng salaagentide, topeltagentide ja vist ka kolmekordsete agentidega, mul läks vahepeal natuke sassi. Ma vist polnud piisavalt tähelepanelik ja tegelikult ma pole spioonilugusid kunagi eriti armastanud. Juba selle meeles pidamine, kes on elus ja kes surnud, nõudis teatud pingutust. Sõjapidamisviisid sisaldavad peale tavapäraste relvade erinevaid ekto-asju ja veteranide hädad, näiteks Racheli abikaasa Joe omad, annavad välja korraliku õuduka mõõdu.

Selle raamatu plussid on kindlasti originaalne idee ja hästi välja mõeldud maailmad, ma olen kindel, et mõtlen neile veel tihti pärast lugemist. Kujutlege korraks, et surmal pole mingit tähtsust – tervise eest hoolitsemisel pole mõtet, sõda ei ole põhjust karta, põlvkonnavahetusega on nagu on. Kui sõber sureb, on soovitatav helistamisega oodata päikeseloojanguni. Selline elukorraldus on midagi hoopis muud kui primitiivse meediumi abil kallite kadunukeste käekäigu järgi pärimine. Aga miinus minu jaoks on miski, millele ma ei oska õieti näppu peale panna. Võib-olla ma saaksin teist korda lugedes paremini aru, milles häda, aga kuivõrd meil siin tuleb ühe elueaga läbi ajada, ei raatsi ma seda kulutada. Võib-olla mõnevõrra on asi selles, et mulle tõesti ei meeldi spioonilood, aga see pole ainult see. Ma arvan, et lühidalt öeldes meeldis see raamat mulle enne lugemist ja pärast lugemist rohkem kui lugemise ajal.

Raamat on varustatud Joel Jansi järelsõnaga, millest saab ülevaate autori elust ja loomingust, oluline on see, et tegemist on ulmet kirjutava teadlasega – Hannu Rajaniemi on füüsik, kes praegu juhib Californias idufirmat, mis kasutab vähiravimite arendamisel sünteetilist bioloogiat ja tehismõistust. Ta kirjutab inglise keeles, ja arvestades, et see pole ta emakeel, on ta saavutanud märkimisväärse edu angloameerika ulmeruumis. Nii teadlase kui kirjanikuna on ta leidnud inspiratsiooni Jules Verne`i teostest.

Varem on Rajaniemi avaldanud veel paar jutukogu ja väga ehmatavalt füüsikaliste pealkirjadega triloogia, mis algab “Kvantvargaga” ja mille idee tekkis tal mõttemängust, kuidas saaks (tema lemmik) härrasvaras Arsène Lupin hakkama maailmas, kus varastada pole mõtet, sest kõike saab kopeerida. See triloogia on paraku saadaval vaid Tallinna keskraamatukogus.

Kaja Kleimann

Elly Griffiths “Koolmekohad”. Dr. Ruth Galloway juhtum.

Algas uus sari krimisõpradele. Kuna tagakaane siseküljel on järgmise raamatu tutvustus olemas, on alust loota selle peatset ilmumist. Mina kavatsen seda kindlasti lugeda.

Dr. Ruth Galloway ei ole meedik, vaid arheoloog. Ta kannab rõivasuurust 44, tunneb ennast autosse istudes alati hiiglasuurena (kas neil on seal Inglismaal nii väikesed autod või?), on lahutatud ja lasteta ning elab Norfolki lähistel kohutavalt üksikus ja kõledas paigas nimega Saltmarsh koos oma kahe kassiga. See on koht, mis pole päriselt maa ega päriselt meri, vaid rabamaa. Rauaaegsete inimeste jaoks on see paik olnud püha. Rauaajal oli merepiir muidugi mõnevõrra teises kohas ja siis võis jalgsi Skandinaaviasse minna. Koht on ka ohtlik, kui seda ei tunne – tõusud-mõõnad ja vesiliiv. Kohalikus ringpühamus kümme aastat tagasi väljakaevamisi tehes armus Ruth sellesse paika ja jäi sinna koos oma kallimaga elama; Peterist tüdines ta ära, kohast mitte. Ta elab vaikset elu ja õpetab ülikoolis, ühel päeval aga pöördutakse tema poole politseist, sest rabast on leitud luud, mille dateerimiseks tema abi palutaksegi. Raba on nii hea konservant, et tegemist võib sama hästi olla rauaaegse kui 50-aastase leiuga. Uurija Nelson tundub kaunis tahumatu mees, kuid avaldab muljet oma kirglikkusega olla kogu hingega uurimise juures, lootes tuua rahu kümme aastat tagasi samas piirkonnas kaduma läinud lapse vanematele. Ta näitab Ruthile aastate jooksul saadud segaseid kirjandus- ja piiblitsitaate täis kirju ja Ruth leiab sealt oma erialaga seotud sõnu, mis pole kuigi laiale ringile tuttavad. Ruth teeb häirivaid avastusi inimeste kohta, keda arvab end olevat hästi tundnud. Koos uurivad nad asja, kuni Ruth hakkab saama ähvardusi. Kaob veel üks laps.

Põhimõtteliselt ei ole tegu erakordselt põneva ja pingelise ega isegi mitte omapärase looga, kurikaela äraarvamiseks antakse vihjeid küllaga ja ära ma ta ka suhteliselt ruttu arvasin, kuid asja huvitavamaks tegevaid tegelasi ja vahepealseid süžeepöördeid on piisavalt ja jutustamise viis on mulle sümpaatne, päris lõpus saab pinget ka kõvasti juurde kruvitud. Eriline tähelepanu on muidugi loodusel.

Aga neid kaldkirjas tundmatu jutustaja, kes on elus/surnud mõrvar või kunagine/tulevane ohver vms, vahepeatükid viimase aja raamatutes on mind üsnagi ära tüütama hakanud.

Kaja Kleimann