Archive for the ‘Kleimann, Kaja’ Category

Enn Põldroos „Circletown”

Mis paneb mind seda raamatut soovitama? Esiteks muidugi see, et minu arvates on tegemist huvitava raamatuga. Kaur Riismaa näiteks oma arvustuses peab raamatut ebaõnnestunuks ja soovitab lugeda sama autori muid teoseid. Teiseks on see eesti autori ulmeraamat. Mõnes mõttes on see ehk vanuseline diskrimineerimine, aga ma ei saa jätta varjamata oma imetlust fakti suhtes, et ulmedebüüdiga tähistas Enn Põldroos ka oma 85. sünnipäeva. Ja kolmandaks on meil minu meelest eesti kirjanikud üldse veidi alaesindatud. Eks proportsionaalselt ongi tõlkekirjadust rohkem, aga siiski tundub siin blogis eesti autoreid liiga vähe olevat ja põhiliselt kirjutatakse noortekatest.

Minu jaoks on Enn Põldroos alati olnud maalikunstnik ja isegi tema elulooraamatu „Mees narrimütsiga” avastasin alles mõni aasta pärast teise trüki ilmumist (2013), poes soodushinnaga raamatute ees seistes lugemine tekitas tunde, et see raamat peaks kodus olema. Esimene trükk ilmus aga juba 2001! Kuigi raamat mulle väga meeldis, ei tundnud ma üldse huvi tema teiste raamatute vastu, kuigi ähmane teadmine nende olemasolust oli. „Circletown” tõmbas mu tähelepanu kõigepealt kaanepildiga ja siis sellega, et tegemist on düstoopiaga. Viimasel ajal on hirmuäratavaid tulevikuvisioone eesti autoritelt päris mitu ilmunud, meenuvad Andris Feldmanise „Viimased tuhat aastat”, kus inimeste elult on mõtte võtnud töö puudumine ja Kaido Tigasooni „Kui pingviinid laulavad”, mis samuti näitab, mida toob kaasa privaatsusest ilmajäämine.

Ka Põldroosi loodud maailmas on suurimaks vaenlaseks kuulutatud individualism. Uut maailma luues sisestati inimestesse elektrooniline blokk: „teine mina”, mis registreerib indiviidide omavahelised kontaktid – nende arvu, kestuse ja kvaliteedi, mis annavad kõik kindla süsteemi alusel punkte, mille järgi arvutatakse kodanikupalka. (Kahtlaselt sarnaseid uudiseid lugesime hiljuti Hiina kohta.) Korduvate kontaktide puhul ühe ja sama inimesega hakkavad punktid kiiresti kahanema ja palk väheneb. Ainult perekonnasuhetele on erikategooriad. Sõprussuhete vältimine on odav viis ohtlike mõtete tekkimise vältimiseks – kes ikka võõrastele salamõtteid usaldaks. Ja kui usaldabki, saab sellest lihtsalt teada, järelvalvele pole vaja kulutada. Väga populaarsed on lõbustusasutused, kuhu kogunetakse nädalavahetustel, kui on oht, et seitsme päeva kontaktikvoot jääb täitmata.

Elamuehituse uute normatiivide järgi peab 75% elamispinnast olema avalikkusele nähtav. Elatakse isoleeritud linnades, mille vahel on Kõnnumaa ja üldise arvamuse kohaselt loobub sinna väljuja inimõigustest ja tema mahalaskmist ei loeta inimtapuks. Raamatud Circletownis ehk Tsoonis nr 1 ei ole keelatud, aga neid õieti pole ja neid loevad väga vähesed. Ajalugu koolis praktiliselt ei õpetata. Raamatu peategelaseks on 17-aastane Bart 375, hellitusnimega Viiekene. Eesnimesid tegelikult peaaegu ei kasutatagi, igal inimesel on 12 kohaline numbrikood, mille kolm viimast numbrit asendavadki nime, sõbrad kasutavad omavahel kahte numbrit, ema lapse kohta ainult viimast. Barti onu on Hiilgava Üheteistkümne, ehk Tsooni valitsejate liige. Onu jagatud õpetussõnad on näiteks: „Vaata, Viiekene, pea alati meele : see, mis sa mõtled, see, mis sa räägid, ja see, mis sa teed, on kolm täiesti erinevat asja, mida sa ei tohi omavahel segamini ajada. /—/ Nad [sõnad] võivad tähendada ühte, kuid ellu kutsuda teist. Tark teab seda. Ja sa ei pruugi sugugi uskuda tegudesse, mida toime paned, et sihile jõuda. /—/ See kõik on üks ilusamaid mänge.”

Juhtub aga nii, et Bartist, kes on seltsinud arvutihäkkeritest noortega, saab põgenik ja üsna suure osa raamatust moodustabki tema teekond mööda Kõnnumaad. Raamatukoguhoidja südame teeb muidugi rõõmsaks, et oma teel peatub ta terve aasta ühe hüljatud linna raamatukogus ja loeb. Kirjanduse nimekiri on kenasti ära toodud. Aga ega see mitmeleheküljepikkune nimekiri väga usutav ei tundu, sest oletatavasti toimub ju raamatu tegevus meie ajast ikka hea mitusada aastat hiljem ja päris raske on uskuda, et keegi siis paljudest loetletud teostest veel kommentaarideta aru saab. Bart küll avastab ka ees- ja järelsõnade kasulikkuse, aga ma küll ei kujuta ette, et ta „Madam Bovaryst” lugedes mingi adekvaatse arusaama või elamuse sai.

Muidugi on raamatus siin-seal teisigi vasturääkivusi, kasvõi seesama nimede koht – kui sõprussuhete sõlmimist taunitakse, mismoodi siis sõbrad teineteise poole pöördumiseks kahte numbrit kasutada saavad. Ja autor ise armastab eesnimesid kasutada rohkem kui numbreid, mis lugemise muidugi lihtsamaks teeb.

Põldroos on kirjutanud peale romaani ja jutukogude nii pseudomuinasjutte („Silm veresoonega”) kui pseudokrimka („Kinnituisanu”), aga pseudoulmekaga seekord tegu ei ole. Autor kirjeldab oma kirjutamist nii: „Ka kirjutades ma tegelikult maalin, tundes mõnu värvide ja struktuuride rütmist. Nii sõnad kui ka nähtavad kujundid sünnivad ühest ja samast katlast.” (Digi)maalinäituse avamisel, millel toimus ka raamatuesitlus, ütles Enn Põldroos: „Nende piltidega kuulub ühte maailma ka üheaegselt publiku ette astuv raamat “Circeltown”. Selles kirjeldan sündmusi, mis tõenäoliselt ei saa teoks kunagi, kuid mille idud peituvad meis endis. Mida me harilikult ei märka, kuid mis võivad teha haiget nii meile kui ka teistele.”

Kaja Kleimann

Advertisements

Alexander McCall Smith „Fatty O’Leary’s Dinner Party”

Seda 2014. aastal esmakordselt ilmunud humoorikat lugu reklaamitakse kui eriti naljakat ja see räägib ameerika perekonnast, kes võtab ette reisi mehe esivanemate kodumaale Iirimaale. Raamat pälvis Bollinger Everyman Wodehouse’i auhinna Jeevesi ja Woosteri autori koomika vaimu parima tabamise eest. Autorit on ka varem Wodehouse’iga võrreldud, ise ta vaatamata sellele, et on võrdlusest meelitatud, eelkäijat enda mõjutajaks ei pea. Auhind koosneb kolmest osast: väga suurest šampanjapudelist, 52 köitest Wodehouse’i teostest ja võiduraamatu pealkirja nimega täpilisest Gloucestershire’i seast. Ei, see ei ole nali, või õigemini muidugi on eriti hea nali, ja kohaliku vana seatõu esindaja on McCall Smithi auhindamise puhul veel eriti kohane osis, sest kirjanik on kunagi ise seafarmi pidanud.

Raamat on jagatud kolmeks osaks: eelroog, pearoog ja järelroog, millest keskmine (ja pikim) osa jutustabki Iirimaal veedetud ajast.

Fattyks hakati õige nimega Corneliust kutsuma, kui ta oli umbes 12-aastane, mis oli autori sõnul 1950. aastate alguses. Kui üldjuhul niiviisi kutsutud isikud sedasorti hüüdnimesid ei talu, siis see poiss (ja hiljem mees) suhtus asjasse lausa nii positiivselt, et hakkas end ka ise Fattyks nimetama ja isegi kirju vastavalt allkirjastama. „Fattys on ju mugavalt ainult kaks silpi,” põhjendas ta oma otsust. Fatty abiellus oma keskkooliaegse kallimaga ja on raamatu tegevuse toimumise ajaks 1979. aastal edukas antiigikaupmees ja õnnelik abikaasa, naine ongi see, kes mehe 40. sünnipäeva kingiks Iirimaa reisi planeerib. Edukus ja õnn ning kalduvus gurmaanlusele on Fattyle paraku mõjunud nii kosutavalt, et reisil satub ta oma kehakaalu tõttu pidevalt ebameeldivustesse. Äpardused algavad juba lennukis, kus ta ei mahu tavaistmele, ja jätkuvad sujuvalt (kaalust täiesti sõltumata) pagasi kadumisega, kuid seda mõõtu valmisriiete hankimine Iirimaal pole paraku lihtne. Fatty ja tema naine Betty kohtuvad väga erinevate inimestega, kelle hulgas on nii toredaid ja lahkeid isikuid kui ka ärritavalt nõmedaid snoobe, muuhulgas sõbrunevad nad ka tõelise lordiga. Lugedes on kogu aeg tunne, nagu oleksid Fatty ja Betty pigem umbes kuuekümneaastased, mõtisklesin selle üle, kas 1979. aastal tundusidki neljakümneaastased inimesed vanemana kui praegu? Et alles hiljem hakkasid inimesed aina nooremad tunduma kergema elu ja sportliku eluviisi tõttu? Ja siis ma taipasin, et ma mõtlen neist, nagu nad oleksid kuuekümnesed ja vanad, aga mulle ei meenunud, et ma saan ise järgmisel aastal kuuskümmend. Ja ma ei mõtle endast kui vanast inimesest. 1979. aastal olin mina 19 ja minu jaoks olid neljakümnesed ikka muldvanad! Väga keeruline on see vanuste asi.

Mulle meeldisid hästi mõtisklused ja vaimukad dialoogid ja toredad karakterid, Fatty ja Betty on tõeliselt toredad inimesed, aga mul ei olnud üldse naljakas lugeda paksusega seotud hädadest, millesse Fatty sattus. Need polnud sugugi realistlikult ja usutavalt kujutatud, pigem tugevasti üle võlli, ja mul oli mehest nii kahju ja nii piinlik piltidest, mis vaimusilma kerkisid. Aga kuna raamatu alguses mainiti, et see räägib nende esimesest reisist Iirimaale, pidid head mälestused nende jaoks lõpuks halva üles kaaluma.

Ma ei oska isegi öelda, kas see raamat mulle lõppkokkuvõttes meeldis või ei, igatahes teised sama autori raamatud on mulle kindlasti väga palju parema mulje jätnud, eriti Daamide detektiiviagentuuri ja Isabel Dalhousie lood, aga meeldinud on ka teised. McCall Smith on uskumatult viljakas autor, ainuüksi detektiivide agentuuri raamatuid on 20 aasta jooksul ilmunud 20 ja samal ajal on ta kirjutanud ka teisi sarju. Isabel Dalhousie esimene raamat ilmus 2004 ja neid oli minu teada 12, millest viimast meil raamatukogus veel pole, aga asja uurides selgus, et lisaks on veel kolm, mis on ilmunud ainult e-raamatuna. Autori kodulehelt leidsin veel ühe väga huvitava 3-osalise sarja, mis aga paraku on kättesaadav ainult e-raamatuna, selles tegutseb Malmö detektiiv Ulf Varg, kelle mõlemad nimed tähistavad hunti, esimene siis taani/vana-norra (andmed eri kohtades erinevad) ja teine rootsi keeles. Tal on koer Marten, kes on ainuke koer Rootsis, kes oskab huultelt lugeda (aga ainult rootsi keelt). Kõlab väga põnevalt, ja eriti meeldib mulle žanrimääratlus Scandinavian Blanc.

Kaja Kleimann

Sarah Perry „Essexi siug”

„Essexi siug” on 1979. aastal sündinud briti autoril alles teine raamat, ent tõeliselt meisterlikult kirja pandud. Ja Kalev Lattiku poolt imehästi tõlgitud! Ma kohe ei mäletagi, millal viimati sõnu nagu näiteks kimarad kohata võisin. Samuti on tõeline nauding lugeda teksti, milles pole pidevalt vaja vigade otsa komistada. (Üks kummaline koht küll oli, aga see tundub olevat juba autorilt – ma küll ei tea, millal plaastrid leiutati, aga olen üpris kindel, et raamatu tegevuse toimumise ajal otsmikuhaava küll plaastriga ei kaetud. Viimasel ajal ma miskipärast kogu aeg kohtan sellised ajalisi ebakõlasid – ühes teises raamatus rääkis pronksnoa kasutaja tundideks jaotatud ajast.)

Tegevus toimub Inglismaal kuninganna Victoria ajal, kelle valitsusaeg oli teadupärast pikk – 1837-1901, ja on kuude ja kuupäevade kaupa kenasti dateeritud, ent aastast meile aimu ei anta. Siiski peab see olema pärast 1859. aastat, mil ilmus Darwini kogu senist maailmakorraldusest mõtlemist raputav „Liikide tekkimine”. Kõige hea ja õitsva kõrval (siin raamatus on muuhulgas juttu arstiteaduse saavutustest, üks tegelastest sooritab uuenduslikke riskantseid operatsioone) iseloomustas selle aja Inglismaad ka suur sotsiaalne ebaõiglus, lokkav vaesus, rumalus ja haigustest kubisevad ülerahvastatud tööstuslinnad. Selles raamatus puutume rohkem kokku küll külaelanike vaimupimeduse ja ebausuga, aga Londoni eluasemepoliitikale pööratakse samuti üksjagu tähelepanu.

Tegelaste galerii on kirev, peategelasteks on oma tiisikusehaiget naist ja kolme last väga armastav Essexi kirikuõpetaja Will ning äsja üsna kummalisest abielust lesestumise läbi õnnelikult pääsenud kirglik loodusteaduste huviline Cora oma iseäraliku poja Francisega, kes tänapäeval ilmselt autisti diagnoosi saaks. Francis leiab hingesugulase Willi naises, kes tundub ainsana teda mõistvat je kellega tal tekib erakordne side, mis naisele peaaegu saatuslikuks saab. Londonis elavat Corat ümbritsevad mitmed sõbrad, sõprade hulka võib lugeda ka tema sotsialistlike vaadetega lapsehoidja Martha ja tema lahkunud abikaasa arsti, kes on Corasse lootusetult armunud. Essexi külasse satub Cora suurest huvist fossiilide vastu. Will omakorda on ümbritsetud inimestest, kes kardavad müütilist Essexi siugu ja iga purjus peaga ära uppunu, rapitud lammas või öösel kadunud laps (mis siis, et hommikul pesukapist koos maiustustega üles leitud) läheb salapärase tiibadega mao arvele. Will peab jutlusi ja teeb, mis suudab, ebausuga võitlemiseks. Külaelanike hulgas on väga värvikaid tüüpe.

Willi ja Corat tõmbab teineteise poole vaatamata sellele, et nad ei ole peaaegu üheski asjas samal arvamusel ning ärritavad teineteist. Nende esimesest kohtumisest, kus Cora aitab mehel, keda ta hulkuriks peab, lammast mudast välja kiskuda, võib taiplikul lugejal (kes muidugi kohe aru saab, kellega tegemist) tekkida hirm imal-romantilise armuloo arenemise ees, aga õnneks see ei ole seda sorti raamat. Mis sorti raamat see siis on? Minu jaoks oli see peamiselt hästi jutustatud lugu, mida oli hea lugeda õhtuti enne magamaminekut, sest selle lugemist on võimalik vajalikul kellaajal katkestada, samas pole see sugugi igav. Raamatus polnud minu jaoks küll ühtki tegelast, kellele iseäranis kaasa elada või kellega end samastada, aga värvikad kujud on kõik ja enamus ka sümpaatsed. Vahelduseks kaasaja lugudele väga värskendav.

Väikese vihje raamatu iseloomu kohta annab ka esikaanele pandud kirjanik John Burnside tsitaat küsimusega, kas Charles Dickens koos Bram Stokeriga oleksid kirjutanud parema Victoria ajastu romaani kui see. Ja tõesti, lisaks dickenslike tegelaste galeriile antakse raamatu algupoole Essexi siu kohta stokerlikku õhkkonda loovaid vihjeid, mis panevad kahtlustama, et miski koletis luurabki ringi: lapsed näevad koolis üheaegselt kummalisi nägemusi ja langevad minestusse. Lõpuks midagi seletamatut siiski ei jää.

Raamatut ilmestavad ka erinevate tegelaste üksteisele saadetud kirjad.

See romaan on esimene Galluse kirjastuse ajalooromaanide sarjast „Loo aeg”, milles on väljaandajate sõnul plaanis pakkuda tänapäeva kirjanike haaravalt kirja pandud romaane, mis mitte ainult ei räägi ammu juhtunud sündmustest, vaid aitavad neid aegu ka tunnetada. Minu arvates võib sarja nime lugeda kahte moodi – nii mõeldes loo ajast kui tõlgendades käsuna see aeg ise luua, ja küllap see nii mõeldud ongi.

Kaja Kleimann

Sarah Perry pilt on pärit siit.

Guðbergur Bergsson “Luik”

Guðbergur Bergsson “Luik” LR 2005/21-23

Ma sain teada, et selline raamat on olemas, kui lugesin soovitust vaadata samanimelist filmi. Filmi vaatasin ära. See meeldis mulle, aga kuna filmis on unenägudel ja reaalsusel vahepeal natuke raske vahet teha, tekkis mul küsimusi, millele lootsin raamatust vastuse leida. Leidsin ka. Nii filmis kui raamatus on unenägudel väga tähtis osa.

Keset vapustavat Islandi loodust veedab millegi halvaga hakkama saanud üheksa aastane tüdruk suve talus. Pooleldi nagu karistuse mõttes, või et asi unustataks, kui tegija silma alt ära. Ta teeb mitmesuguseid väiksemat sorti talutöid, õpib ratsutama, püüab jõudumööda täiskasvanute elust aru saada ja kasvab mõistagi ka ise. Täiskasvanute õpetussõnad võivad kaunis erinevad olla ja mõned sulase õpetatud tarkused (meeestel on udara küljes ainult üks nisa) käiksid linnaelus kindla peale mingi paragrahvi alla. „Kindla peale” on muide väljend, mida perenaine pahaks paneb, sest elus pole midagi kindlat. Tuleb öelda „muidugi mõista”.

Tegemist on elava kujutlusvõime ja kummalise mõttemaailmaga lapsega – kohe pärast seda, kui tüdruk on puhtast elurõõmust koos kanadega kaagutanud ja perenaine uue kanakese üle rõõmustanud, kirjutatakse temast: „Tüdruk pigistas hetkeks silmad kinni, et manada mõttes silme ette pilt, mis naise sõbralikkuse temast eemale juhiks. /—/Nüüdsest kavatses ta alati teeselda ja kogu suve oma rolli mängida /—/ Naeratava naise ees seistes saatis ta äkitselt oma peast nähtamatut mürki kogu majja laiali. Ta mürgitas ära toad, inimesed, loomad, taimed ja õhu, kuid küsis sellegipoolest naeratades: Mida ma nüüd veel pean tegema?”

Tüdruku mõtted kirjutab autor sageli hämmastavalt küpseteks, näiteks mõtleb ta tihti surmast, kõndides rabas kraaviveeri pidi ja mõeldes, et kui ta kukuks, oleks kõik läbi, omal jõul ta välja ei pääseks. Ta mõtleb: „Surm käib elul kogu aeg kannul, sünnib koos eluga. Mõnikord juhib ta kogu elu. Ja elust on võimalik ka surma minna, aga ellu pöördumiseks ei ole mingit teed, välja arvatud üks kord: sündimise ajal.” Palju muret tekitab küsimus, kuidas lahkub surres kehast hing ja kuidas lahkumise tee mõjutab hinge edasist saatust. „Võib-olla peavad need hinged, mis ninast välja nuusatakse, puhkust tundmata igavesti rändama,” arvas sulane, kellega tüdruk kõige rohkem juttu ajab. Aga need arutlused ei ole ei religioossed ega humoorikad, vaid kogu tüdruku olemuses on hirmus palju ängi nii väikese olevuse kohta, ta tundub väga üksildane täiskasvanute vahel, jääb mulje, et ega tal linnaski suurt seltsielu polnud. Ümbruses küll on lapsi, aga erilist sõprust ei sünni.

Maal elamine tähendab muu hulgas ka seda, et tuleb süüa sellesama vasika liha, keda oled ilmale tuua aidanud ja poputanud. Vasika tapmisse suhtub tüdruk siiski rohkem uudishimu kui õudusega.

Salaja loeb ta sulase päevikut.

Raamatute lugemisega aga läheb nii, et kuna raamatu sündmused toimuvad hirmus aeglaselt, jätavad need ta ikkagi kiiresti vahelduvate jubeduste meelevalda, mis tema enda mõtetest läbi tormavad. Kui ta püüdis tegevust kiirendada ja lugedes midagi vahele jätta, purunesid sündmused kildudeks ja tegevus muutus arusaamatuks. „Jah, aga seda ju raamatus ei ole. Ma olen ise lugenud” ütles perenaine nõutult. Sellepeale sattus tüdruk segadusse, sest tema mäletas loetust hoopis midagi muud kui seda, mida naine oli lugenud. Lõpuks pani ta raamatu kõrvale, olles kindel, et ta ei oska õigesti lugeda. Tal ei tekkinud isegi tahtmist õigesti lugema õppida, kui naine talle raamatu tegeliku sisu ümber jutustas.

Nii film kui raamat on väga poeetilised, raamat siiski palju tumemeelsem ja sügavamalt psühholoogiline, ehkki võib ka olla, et mul on sõnadest lihtsam aru saada kui pildist. Stiilinäiteks kasvõi selline lause: „Tüdruk kõndis ümber talu otsekui isutu keel, millel polnud õhtuhämaruses soovi ümbrust maitsta.”

Selles raamatus pole kellelgi nime.

Kuigi raamat on õhuke, tasuks seda lugeda natukehaaval, et mõtetel oleks aega tekkida. Ja pärast settida.

Kaja Kleimann

Lauren Chater “Pitsikuduja”

Kas on õige kirjutada lugemissoovitust raamatust, mida ma ei viitsinud läbi lugeda? Sest hoiatus mitte lugeda see kirjutis ka ei ole. Küsimusi tekitas loetu hulgaliselt ja tunded on üpris vastuolulised, näiteks mõtlesin, mil määral ilukirjandus üldse peab faktidega kokku käima ja tõele vastama? Kas ma olen nii kriitiline ainult sellepärast, et kirjutatakse eestlastest? Sest kui kirjutataks egiptlastest, hindudest (või põhimõtteliselt enam-vähem kogu ülejäänud maailmast, millest ma suurt ei tea), võin ja saan ma ju kõike uskuda.

Iseenesest on raamatu saamislugu ju väga armas. Noor austraallanna Lauren Chater leidis raamatukogust Haapsalu sallide raamatu, armus neisse mustreisse ning hakkas huvi tundma Eesti ajaloo vastu määral, mis pani ta meie maad külastama ja sellest raamatut kirjutama. Tegemist on debüütromaaniga.

Raamatu tegevus algab 1941. aastaga ja alustuseks kirjeldatakse Tartu lähedal maal elavat peret, kel on õunaaed ja kes kasvatavad lambaid, töötlevad ise käsitsi villa lõngaks ning koovad muudkui regilaule (!) lauldes Haapsalu salle. Tegelikult on väga sümpaatne, et üks peategelastest, Kati, kujutleb oma surnud vanaema hundina, kes aeg-ajalt tema tegemisi kaugelt jälgib, aga mulle hakkas pilkselt vastu hundi kirjeldus – vurrud ei ole nüüd küll asi, millele hundi puhul erilist tähelepanu pöörata. Ja edasi ma muudkui norisin: ei ole võimalik, et maainimeste pere kodus omavahel igaks juhuks vene keelt rääkis; nii peene käsitöö jaoks nagu Haapsalu sallid vahetati kindlasti vill lõnga vastu villavabrikus – sellel ajal vaevalt keegi üldse enam kodus villa töötles; esimene kolhoos tehti küll 1940. aastal, aga tõeline kollektiviseerimine tuli alles peale märtsiküüditamist, nii et selline nälg, et maainimene kartulist unistama pidi, polnud võimalik. Minu virin ulatus selleni välja, et mustade sõstardega ei saa värvida karmiinpunast lõnga – see toon meenutab teisele peategelasele, Lydiale, Kremli punast tähte. Siis hakkasin ma lehitsema, et vaadata, mis saab teisest süžeeliinist, ja tutvusin Lydia looga, mis tõi tütarlapse Moskvast ema kodumaale Eestisse (tema isaga on hoopis salapärased lood, millest kirjutada oleks liiga paljastav) ja viis kokku Kati ja tema vennaga. Ja vaatasin ära lõpu. Koerarakendiga kelgu kasutamine Eestis pani mu kannatusele viimase põntsu. Ma tegelikult ei usu, et kogu konsulteerimise ja uurimistöö juures poleks keegi eestlastest autorile öelnud, et meil kelgukoeri sel ajal polnud, pigem ei raatsinud kirjanik neist loobuda. Mis on ju kirjaniku õigus. Ja kui teised lugejad on saanud lugedes nutta, naerda ja loole kaasa elada nii, et on suutnud sellistest asjadest mööda vaadata, siis on neil ju hästi läinud. Mina sellega hakkama ei saanud ja ega ma tegelikult vist autorit ei süüdista. Ma siis ise lihtsalt rohkem ei loe.

Kaja Kleimann

Kirsty Mosley “Poiss, kes hiilib sisse mu magamistoa aknast”

Autor elab Inglismaal, aga raamat on kõige halvemal viisil ameerikalik. Klišee klišee otsa, täiesti ebausutav ja imal takkapihta. Aga et miks ma siis lugesin? Noh, ega ma õigupoolest korralikult lugenudki, aga kuna haigele inimesele koju toodi, mõtlesin, et peaks vähemalt vaatama, ehkki peale on kirjutatud “noortekas”. Ma olen väga kiire lugeja, aga isegi sellest ajanatukesest on kahju.

Tegemist on debüütteosega, aga kuna see sai tohutult populaarseks, on karta, et autor kirjutab samas vaimus edasi. Seda tüüpi raamatuid annab tavaliselt välja Ersen, Pegasuselt ei osanud midagi nii hullu oodata.

Sisust: Amberil ja temast kaks aastat vanemal Jake’il on vägivaldne isa, kes näiteks söögilauas ümber aetud veeklaasi pärast võib kuueaastast last julmalt peksta. Kui Amber on kolmteist, teeb purjus isa katset teda kuritarvitada ning Jake ja temast veel kaks aastat vanem sõber Liam peksavad ta vaeseomaks, mispeale nii jõhker mees lahkub alandlikult linnast ja annab naisele probleemideta lahutuse. Silmapilk hangib see kuusteist aastat peksa saanud naine hea töö ja reisib sellega seoses nii palju, et lapsed saavad kodus rahus pidutseda. Amberil, kes läbielatud trauma tõttu arvab, et ei ole kunagi valmis seksuaalsuhteks, ei takista füüsilise läheduse kartus sugugi Liamiga ühes voodis magamist ja tema erektsiooni üle nalja viskamist. Loomulikult tuleb korra veel mängu kuritegelik isa, kes on ahistamiseks loonud uue perekonna, ja vana pere päästab uue, ehkki kanda tuleb ka kaotusi. Lõpuks saavad kõik pahad karistuse ja head väga rikkaks ja õnnelikuks. Kohutavalt palju juttu on tagumikest ja üliseksikatest kehadest.

Lisaks muudele hädadele otsustab autor pärast tublisti üle poole raamatu Amberi minategelaseks olemist, et nüüd saavad ka Jake ja Liam “mina” olla, mis tegelikult rohkem ikka häirib kui aitab.

Kuna ma ei lugenud eriti korralikult, ei saa ma tõlke kohta suurt midagi öelda, meelde jäi vaid mõte, et nii vaimukas järgnev sõnamäng küll ei olnud, et lihtne popitegemine “kooli üle laskmiseks” tõlkida ja et tütarlapsed eelistaksid iga kell briljandiga sõrmust teemantsõrmusele.

Põhimõtteliselt võiks seda ju nimetada tänapäeva muinasjutuks, aga muinasjutusõpradele teadmiseks võin kindlalt öelda, et on tohutu hulk palju paremaid jutte, mida lugeda.

Kaja Kleimann

Anna Smaill „Kellamäng”

Kujutage endale ette maailma, kus muusika on nii tähtis, et inimeste suhtlemisviisiks on valdavalt laul (mida sageli saadetakse käemärkidega nagu jo-le-mi’s) ja pillimäng. Isegi teed juhatatakse stiilis: mine otse kuni esimese kadentsini ja pööra vasakule, pärast trioole otse kuni lahenduseni toonikas. Aega arvatakse katoliku tunnipalvete järgi, päev algab matutiiniga ja lõpeb vespriga. Turg on täis viise, nii et juba kaugelt on kuulda nii sulanud nelja juustusorti marineeritud kurgiga täisterapätsil, kottide kaupa õunu kui ka gallonite kaupa siidrit. Kõlab justkui imekaunilt? Kahjuks pole asi üldse nii tore. Raamatu tegevus toimub nimelt düstoopilises maailmas, kus matutiini ajal kuulavad inimesed koos Kellamängu, mis kuulutab antifoni vormis Ainutõde, milles „kõik annavad alati õigeid vastuseid, kõik ühtemoodi ja ühesuguseid”. Juba sõna „ainutõde” kõlab õõvastavalt ja pähe tulevad kujutluspildid Põhja-Koreast või nõukogude ajal linnaväljakutel kõrgunud megafonidest, millest ei kõlanud sugugi ainult klassikaline muusika, mida poiss jalgrattal kuulamas käis. Õhtune Kellamäng on piisavalt tugev, et inimesed põlvili suruda. Raamatu edenedes selgub, et just Kellamäng ongi see, mis võtab inimestelt mälu. Mäletamiseks hoiab rahvas kramplikult enda ligi mälestuste kotikesi, ent ka nende abil pole mälestused kuigi selged. Oma töid teevad ja igapäevaeluga saavad nad hakkama kehamälu abil – keha teab, millal panna maha lillesibulad või lisada supile soola. (Minu jaoks on see kõige väheusutavam selles loos nii mitmete elualade jaoks.) Kooli vist üldse polegi, sest juttu on ainult sällidest ja meistritest nagu keskajal, kirjasõna jääb Ebakõla aega. Ainutõe tseremoonial lauldakse: ”ahne röögatult on keel”; raamatuid enam ei ole, nende kohta pole isegi sõna olemas. Mul on väga raske uskuda, et põlvest põlve edasi antavaid kogemusi (nt pillide valmistamisel) saab ainult kehamällu talletada. Aga nii selles maailmas on. Seda maailma valitseb Ordu Tsitadellist, mis on heliisolatsiooniga kaitstud. Ordu vastu on võidelnud Kaarnagild, mis aga on peaaegu hävitatud.

Tegevus toimub Londonis ja Oxfordis, teismeline minategelane Simon on pärit Essexist ja tuleb pärast vanemate surma Londonisse ülesandega, mida ta aga ei mäleta. Pole teada, kas selline Ordu juhitud eluviis kehtib terves maailmas või ainult Inglismaal. Tegevusaeg on pärast Ebakõla aja suurt, Turmaks nimetatud katastroofi, mis on hävitanud tehnoloogia – autodest ja „elektrikkest” on järel vaid surnuaiad. Ordu ütleb, et on avanud inimestele võimaluse kogeda kõrgemat, kestvat ilu, nende eesmärgiks on tagada kord ja harmoonia olevikus. Tulevikku pole. „Edaspidi”, mõtlen ma. „Pärisuunas sõna aja kohta, mis veel ees seisab. Mis juba iseenesest on teotufoonia. (Teotufoonia tähendab selles kontekstis täiesti ilmselt blasfeemiat. Suurim teotufoonia on rääkida ajast enne Kellamängu.) Enne Kellamängu oli aeg, kus seda sõna kasutati.”

Teine peategelane on Lucien, kes aitab Simonil tema mälestusi taastada. Juttu tuleb ka sellest, et paljud inimesed on olukorraga rahul. Ja need, kes ei ole, ei pruugi seda järgmisel päeval mäletada.

Raamat on huvitavalt kirjutatud ja kuigi see sisaldab mõnevõrra (eriti sageli omadussõnadena kasutatavaid) muusikatermineid, ei tohiks need kellelgi lugemist takistada, eriti kuna esmamainimisel on need joone all tõlgitud. Väljamõeldud maailm on samuti huvitav ja kuigi mälust kirjutatakse väga palju, on sellest kirjutamine alati asjakohane, viimati loetutest meenub kõigepealt tänavu ilmunud Kazuo Ishiguro „Maetud hiiglane”, kus inimeste mälestused uttu kippusid hajuma.

Väga palju rohkem ei saa sisust enam kirjutada, sest see muudaks lugemise ebahuvitavaks, aga märgin paar ebakõla, mis silma torkasid.
Kui keegi õieti eelmist päevagi ei mäleta, kuidas siis saab olla üldteada, et enne Kellamängu olevast ajast mõtlemine on teotufoonia? Või et üldse oli mingi aeg enne Kellamängu?
Ordu liikmeid tundub olevat kuidagi ebaproportsionaalselt vähe tavainimestega võrreldes.
Natuke vähe läbimõeldud koht minu jaoks oli ka see, kus minategelane Simon leidis raamatu, kus ei olnudki noote, vaid „lehekülgedel roomavad inetud, võõrad, musta värvi koodi kujundid”, millest ta ei leia ühtegi mustrit ega rütmi, ometi meile antakse pealkirjad teada: „Akustiliste relvadega seotud väidete analüüs”, „Kogu keha haarav vibratsioon ja inimese närvisüsteem” jne.
Veel mõtlesin ma sellest, et kõik inimesed ju ei ole musikaalsed ja kuidas siis nemad hakkama saavad. Ja üldse tundus mulle, et vaatamata natuke rohkem kui 300 leheküljele jäi raamat veidi õhukeseks – nii mõnigi asi oleks võinud olla rohkem lahti kirjutatud, eriti Ordut puudutav osa.

Siiski on see debüütromaani kohta tore saavutus ja seda võib julgelt soovitada. Mõistagi on autoril muusikaharidus.

Kaja Kleimann