Archive for the ‘Kleimann, Kaja’ Category

Victoria Dowd „Reeglid ellujäämiseks mõrvarlikus seltskonnas”

Victoria Dowd „Reeglid ellujäämiseks mõrvarlikus seltskonnas” Eesti Raamat 2021, tlk Piret Lemetti. 281 lk

Eraldatud maamõisasse tulevad nädalalõppu veetma kuus naist ja üks koer. Viis naist on raamatuklubi liikmed, raamatu minajutustajaks on klubiliikme 25-aastane tütar, kes klubisse ei kuulu, kuid mingil ähmasel, meile selgitamata põhjusel kaasas on ja ema sõnul ta aasta ainukese vaba nädalavahetuse ära rikub. Raamatuklubi peab eelmainitud tütar küll pigem joomisklubiks ja leiab, et suurem osa keskklassi tualettruumis leiduvatest ajakirjadest pakub suuremat väljakutset kui selle klubi lugemisnimekiri.

Kohapeal võõrustab neid kõike muud kui ingellik perekond Angel.

Nagu tõelisele eraldatud maamaja müsteeriumile kohane, hakkab sadama lund ja välismaailm saab mitmeks päevaks ära lõigatud. Mobiililevi pole nagunii kunagi olnud. Laipu muudkui lisandub ja uurida saavad juhtumit ainult kohalviibivad isikud, kelle seast üks peab olema mõrvar. Või on neid siiski mitu? Kes on järgmine ohver ja kellega koos võib end turvaliselt tunda? „Hirm on suur võrdsustaja”.

Kolleeg ütles selle raamatu kohta: „No ma ei tea… kirjutatud on ju iseenesest kenasti, aga ükski tegelane ei ole sümpaatne, isegi mitte koer!” Ma olen varem selliseid raamatuid kohanud ja selline lahendus pole tavaliselt mullegi meelepärane, aga seekord ei seganud see mind üldse!

Lugesin raamatu läbi ja mulle meeldis lausa niipalju, et end soovitust kirjutama asutada. Viimasel ajal ilmub nii palju krimikirjandust, mida olen jõudumööda jälginud, sh ka lugenud, et vahel mõtlen, et tuleks endale mõneks ajaks keeld kehtestada – umbes nagu hasartmänguritele kasiinosse pääs. Lõppude lõpuks peab ju jääma aega ka muude raamatute jaoks! Enamus neist ei jää kuigi kauaks meelde, isegi kui lugedes on põnevus suur. Peab olema midagi, mis eristab. Selle raamatu puhul vist on olulisim stiil, mis ei tähenda samas, et põnevust pole. Minajutustaja Ursula (mis pole tema päris nimi) on sarkastiline kõigi suhtes, keda kirjeldab, kuid kardetavasti on ta ka täpne. Tema emast: „”Teate, ma ei maksa selle eest, et…” Need sõnad pudenevad ema suust niivõrd korrapäraselt, et tuleks tema vapile kirjutada. Kindlasti graveeritakse need ta hauakivile. Kuigi mu terapeudi sõnul ei tohiks ma sellele kujutluspildile keskendumisega liiale minna.” /…/ „Ema ei vaevu kunagi kuulama, kui näeb võimalust rääkida”. Ema sõbranna Netu moto või hauakiri võiks olla „Mina ei tea absoluutselt mitte midagi!” Ja see on ka koht, kus Ursula end korrale kutsub: „ma peaksin tõepoolest vähem selle peale mõtlema, mida ühe või teise hauakivile võiks kirjutada”. Olustiku ja õhustiku kirjeldused on aga hoopis teises, kuid veelgi nauditavamas stiilis kirja pandud. „Päeva pisted harutati aegamisi lahti ja ümber aja keerdus pimeduse pikk lint”. /…/ „ Näis, nagu lakkaks lumelang enne maapinnale jõudmist ning kõik tarduks sellesse haprasse hetke. Me kõik jääksime lumekuuli lõksu – ja kõige kildudeks purustamiseks piisaks ühest müksust.”

Minu jaoks on alati oluline ka see, kas ja kui palju ma mõtlen raamatu peale pärast viimase lehekülje lõpetamist ja kas olen midagi uut teada saanud. Mõni päev pärast raamatu lõpetamist avastasin end selle peale mõtlemast seoses nii sageli räägitud „lahtilaskmise” teemaga. Mitmete raamatu tegelaste kohta võib öelda, et nende suurimaks probleemiks on minevikku kinni jäämine, mis nende elu lausa mürgitab, vahet pole, kas kinni hoitakse inimestest, asjadest või nende mälestusest.

Ja uus teadmine, mille sain – kohtasin esmakordselt mõistet Bechdeli test, mille kohta googeldades sain teada, et see küsib, kas teoses (raamatus, filmis) on 1) vähemalt kaks naist, 2) kes räägivad omavahel ja 3) räägivad millestki muust kui meestest. Mõnikord lisatakse nõue, et kahele naisele tuleb nimi anda. Merriam-Websteri andmetel tutvustas testi ameerika kunstnik Alison Bechdel oma 1985. aasta koomiksis, aga testi ennast kasutati teadaolevalt esimest korda 2007. aastal. Kunstnik ise ütles selle kohta „it’s a bit of fun”. Aga uskumatult paljud teosed seda testi ei läbi. Ma pean ütlema, et polnud sellele kunagi varem mõelnud.

Kaja Kleimann

Rein Raud „Päikesekiri”

Rein Raud „Päikesekiri” Viljasalv 2021, 404 lk

Selle romaani tegevus toimub 1912. aastast kuni 1926. aasta lõpuni ja on kirjutatud nõnda, et hüppab pidevalt edasi-tagasi nii ruumis kui ajas, ruumilised vahemaad on hiiglaslikud, ulatudes Eestist Šanghai ja Tokioni. Värvikate tegelaste hulgas on paljude eri rahvuste esindajaid, eestlasi, venelasi, jaapanlasi ja hiinlasi kõige rohkem. Samuti on neid erinevatest seisustest – aristokraatidest revolutsiooniliste madrusteni — , ja ametitest – tsirkuseartistidest salaluurajateni. Kaks peategelast liiguvad üle Euraasia mandri teineteisele vastu ja teineteisest mööda, kohtudes vaid saatusemündi kukkumise hetkel Tsuruga sadamas. Lily on koos tsirkusetrupiga ringreisil mööda Tsaari-Venemaad, kuid revolutsioon paiskab riigi kaosesse ning kuna tal on õigupoolest ükskõik, kuhu minna, satub ta kodusõja keerises kõigepealt Hiinasse ja hiljem edasi Jaapanisse. Sealt alustab vastassuunas kulgevat teekonda Nitta Tsuneo, auväärse samurai-suguvõsa järeltulija ja shintō preestri poeg, kes läheb Peterburi oma keeleteaduslikele küsimustele lahendust otsima, kuid lõpetab Eestis, kuna tema otsitav professor Linzbach osutub eestlaseks, kes tagakiusamise eest Eesti Vabariiki kolinud. Tegelikult pole keeleteaduslikud küsimused muidugi sugugi vaid keeleteaduslikud, tegemist on sügavalt filosoofiliste probleemidega. Ka liikumine ei toimu ainult ruumis ja ajas, tegelaste siseilma arenemine on võib-olla olulisemgi. Pühal mäel teise naisega võideldes saab Lily aru, et selles võitluses ei ole tähtis võit mitte vastase üle, see pole see, milleks mäele on tuldud. “Mis toimub siin, see on midagi enamat, heitlus sellega, mis sa oled, aga mida sa ei tunne ja ei tea, tants kõige sellega, mis teeb just sind just sinuks just siin just praegu” (lk 331).

Tegemist on tohutute muutuste ajaga, olgu siis põhjuseks revolutsioonid või maavärin. Elu on keeruline, võib olla väga üürike ja vähe väärt, ning nõuab pidevat valikute tegemist ja muutumist.

Just praegu, kirjutamist alustades, lehitsesin raamatut, et midagi kontrollida, ning sattusin lõigule: „Jaapanlane, kes talle vastu naeratas, näis aga kummaliselt tuttav. Tema aristokraatlik olek, tema korrapärased näojooned justkui liigutasid end kuskil Lily mälusoppides. Aga see polnud ju võimalik. Ometi oli see tore.” See on leheküljel 12 ja nüüd, kus ma olen raamatu läbi lugenud, ma juba tean, miks see mees tuttav oli, esimesel lugemisel mõistagi nii olla ei saa. Üldse oleks võib-olla päris kasulik raamatut kaks korda lugeda, aga selleks ei pruugi kõigil aega jätkuda. Ma pean tunnistama, et tegin lugedes veidi sohki. Kui väga põnev koht filosoofilise mõtiskluse või dialoogiga vaheldus ja ma enam ei suutnud uudishimu vaos hoida, vaatasin tagantpoolt järele, kuidas huvipakkuval tegelasel läinud on, ja pöördusin siis mõtiskluste juurde tagasi. Nende hoopis vahele jätmine küll võimalusena arvesse ei tule, need pole mitte ainult olulised, vaid ka huvitavalt kirjutatud.

Mul tekkis lugedes nii palju mõtteid ja küsimusi ja assotsiatsioone.

Kõigepealt Päikesekiri – niisuguses liitsõnas mõtlen „kirjast” alati kui koemustrist ja kõigepealt kui kindakirjast. Ei tea, kas siin raamatus mõeldakse seda? (Raamatust saab vastuse.)

Ei tea, kas Kopenhagenist tulnud härra Perametsa puhul vihjatakse Vildele? Päris Vilde poleks sel ajal muidugi kodus käia saanud, aga ega ma mõtlegi, et päris prototüüp, lihtsalt üks väike pintslitõmme joonistuses.

Lugedes sellest kuidas „vürst, viie minuti pärast prints” Nugzar Lilyt taga ajab, mõtlesin hulk aega, mida see mulle ometi meenutab, kuni sain aru, et Moby Dicki. (SISUSELETUSE HOIATUS! Kui ma olin selle välja mõelnud, kadus see tegelane järsku ära. Ma muidugi ei arva, et kõikide tegelaste elu oleks vaja surmani välja kirjutada, aga ma samas kogu aeg ootasin/kartsin tema uut väljailmumist ja mõnes mõttes olin isegi pettunud, et tema saatus, ehkki kergesti ettekujutatav, mulle teadmata jäi.)

Naiste sumo ajalugu oli äärmiselt huvitav. Uskumatult raske on kujutleda, et õrnade kimonot kandvate ja tillukeste sammudega tippivate jaapanlannade kõrval on vanadel aegadel olnud ka tugevad maadleja(nna)d.

Lugedes üksikasjalikku kirjeldust maoga naise pildist, mida Lily suvitajatele piima viimas käies raamatus nägi ja mis talle eluks ajaks nii suurt mõju avaldas, mõtlesin, et oh, ma tean seda pilti! Ma olen seda näinud, aga mitte ei suuda välja mõelda, kus. Sellele ja veel mitmele küsimusele sain vastuse raamatu lõpust autori järelsõnast, mis on väga huvitav ja kasulik. Ma olin juba niikuinii mitmeid tegelasi guugeldanud, kas on päris või mitte. Sealt leiab ka Lily loomisel eeskujuks olnud Anette Buschi (1882-1969) foto. Busch õppis selgeks jaapani keele ja sumo ning oli Jaapanis väga kuulus. Ta kavatses tulla pensionipõlve pidama Eestisse, kuid Teine maailmasõda rikkus selle plaani ja ta jäi oma üpris pika elu lõpuni Jaapanisse.

Kaja Kleimann

Juhani Karila “Väikese haugi püük”

Juhani Karila “Väikese haugi püük“. Hea Lugu, 2021

Raamatu tegevus toimub Ida-Lapimaal, mis ei ole (autori sõnul) ei põnev ega eksootiline – ei mingeid suusakuurorte või Jõuluvanasid, ainult sood ja sääsed. Ja parmud ja tondihobud. Kogu seda putukate õgimispeo kirjeldust lugedes hakkab endalgi nahk sügelema ja päris hea entomoloogia tund on see ka: „Sääse lont on kuueosaline, suurepärane instrument. Sellel on väljaspool kaks läbistajat, ja seejärel laotajaosad, mis hoiavad auku lahti, ja nende vahel toru, mille abil sääsk pumpab verre hüübimist takistavat sülge. Ja siis on veel kõrs. Sääsk imeb verd, eraldab sellest vee, mille paiskab piiskadena tagumikust välja.” Parmude kohta kirjutatakse: „Neil olid suus kitiinist pussid, millega nad saagisid, ja kui veri välja purskas, toppisid nad näo haava sisse. Parmud olid saatana enda ehitatud elusad liigendnoad, sest neil oli suus ka lusikas, millega nad verd endale suhu kühveldasid.” „Parmude ümber särisesid helkivad, sinised siberi tondihobud. Need naksisid parme, viskudes neile kallale ülevalt ja tõmmates oma tugevad jalad nende ümber konksu nagu trellid. Tondihobud tapsid parmud pähe hammustades, misjärel laskusid pajuoksale ja sõid. /—/ Nad kugistasid parmust alla kõik peale tiibade.”

No ja peale paljude putukate on veel natuke inimesi, kes jagavad oma elu kuraskite, marude, näkkide ja hulga teiste mütoloogiliste olenditega. Ma tahaksin väga teada, kui paljud neist on folkloorist ja kui paljud kirjaniku peast sündinud. Mõistagi tuleb tasakesi sisse ka keskkonnateema, sest aegade jooksul on selliste olendite hulk samuti vähenenud. Vaatamata sellele, et on normaalne teatud öödel hoida uksed-aknad kindlalt kinni ja nina majast mitte välja pista, tõdeb kohalik elanik: „Maru ei ole ma nännu oma kümme aastet. Vüütjalast om müüda lännu viil rohkemp aiga ja kuraskid om kah vähempes jäänu. Sii tuleb sellest, et egä sui om eelmisest lämmemp.”

Koht on küll väike, ülikõrvaline ja vähese asustusega, aga elab seal ikka igasugust erinevat rahvast, on nii nõiavõimetega (muide, ka Elina ema oli nõid) kui vägivaldsete kalduvustega inimesi, minnakse sealtki ülikooli õppima ja tullakse tagasi. Mõistagi juuakse. Ühe silmaga Heta, kes Elinale lapsepõves hoidjaks oli, hirmutas teda kohutavalt jutuga, et tal on teine silm niimoodi ära peidetud, et näeb tüdrukut alati, ükskõik, kus too parajasti on.

Jutu peakangelanna ongi noor naine Elina, kes sõidab igal suvel kindlal ajal oma kodukohta, et püüda kolme päevaga ühest teatud tiigist haug. See on elu ja surma küsimus. Sel aastal rikub tema plaani näkk, kes võtab haugi oma kaitse alla. Needusega toimetulemiseks võtab Elina ette järjest meeleheitlikumaid samme ning sõlmib ohtlikke tehinguid üleloomulike olenditega. Nagu näki takistustest veel vähe oleks, tuleb naisele linnast järele veel ka politseinik, et süüdistada teda mõrvas.

Loos on müstikat ja armastust ja inimsuhteid, loomulikke ja üleloomulikke olendeid. Lisaks kõigele muule võib jõuda järeldusele, et olgu needustega kuidas on, inimese kõige suurem vaenlane on ikka ta ise.

Kirjutatud on imekaunilt ja dialoogid on puha murdekeeles, mida mina tuvastada ei oska, midagi lõunapoolset, midagi mulgist, äkki mitte puhas murdekeel, vaid midagi tõlkija – aitäh, Sander Liivak – enda kokku pandut? See sunnib tõsiselt süvenema, aga mulle miski suisa arusaamatuks küll ei jäänud.

Nalja saab ka. Linnast tulnud politseiametnik on siiski hämmastavalt kohanemisvõimeline, äkki sellepärast, et ta on naine? Tema suhtlemisest nõidvanuriga on mõned raamatu naljakaimad kohad ja kuraski kiindumus temasse on samuti koomiline.

Kaanetekstis võrreldakse Karila huumorit Kiviräha omaga ja alusetu see muidugi pole, aga Karila on mu meelest oma tegelaste suhtes ikka palju leebem.

Üks huvitav fakt – rääkisin raamatust tuttava soomlannaga ja tema oli lugenud mingit intervjuud, kus räägiti, et algselt oli raamatu peategelane mees. Kirjaniku naine luges käsikirja ja soovitas peategelase sugu muuta, mis alguses tundus autorile võimatuna. Praegu lugedes tundub küll, et just nii on lugu ainuvõimalik.

Päris kindlasti üks viimase aja suuremaid lugemiselamusi.

Kaja Kleimann

Ben Aaronovich „Rivers of London”

Mulle nii tohutult väga kangesti meeldivast raamatusarjast aimu andmiseks jutustan lihtsalt veidi ümber esimese raamatu, mille pealkiri on ühtlasi ka kogu sarja nimi, algust.

Minajutustaja Peter Grant on oma kooli praktikaaega lõpetama hakkav politseinik, kes ühel varahommikul mõrvapaiga perimeetrit valvates kohtub kummitusega. Kummitus läheneb talle ise ja räägib, et nägi kogu lugu pealt. Elus või surnud, pealtnägija tunnistus on alati kasulik. 120 aastat surnud olnud Nicholas Wallpenny peab vajalikuks rõhutada, et mõrtsukatöö kordasaatjas oli „midagi jubedat ja ebaloomulikku”. Peteri kolleegi saabudes kummitus kaob. Järgmisel päeval selgub töölesuunamisvestlusel, et Peterit ei oota koht, millest ta unistab, vaid paberitöö, tema sõber Lesley aga on määratud mõrvarühma. Pummeldamise käigus jutustab ta tollele kohatud kummitusest. Järgmisel päeval vaatavad nad koos turvakaamerate salvestusi ja leiavad, et kummituse ehk tänapäevasemalt väljendudes “kehapuudega isiku” tunnistus oli tõene.

Peterit, kes kummitusega uut kohtumist lootes õhtul tänaval passib, tuleb tema tegevuse kohta küsitlema kummalise jalutuskepiga mees ja Peter vastab ausalt, et jahib kummitust. Mees küsib: kas mõnda kindlat? Peter ütlebki kummituse nime. Imestamise või protesteerimise asemel küsib mees tema nime, esitleb end kui politseiinspektor Thomas Nightingale’i ja soovib lahkudes edu. Kohtumine muudab kogu Peteri elu, selle tulemusena ei hakka ta tööle mitte paberimäärijana, vaid temast saab arvatavalt viimase võluri Nightingale’i abiline maagiaga seotud asjade uurimisel. Maagiat tuleb tal ka õppima hakata, temast saab teadaolevalt esimene võluri õpipoiss viimase seitsmekümne aasta jooksul. Edasi tulevad seiklused ja kõvasti ebatavalist politseitööd.

Raamatut lugedes tekib peas paralleele varemloetuga: Londoni heade samariitlaste vähesuse põhjendamine meenutab, et Ankh-Morporkis ei toimunud kunagi mõrvu, ainult enesetapud, sest teatud kohtadesse minek tähendas enesetappu. Mõistagi tuletavad ohtrad jõejumalannad ja -jumalad meelde Ameerika jumalaid, elektroonika ülesütlemine maagia käes Harry Dresdeni lugusid jne, aga need on head paralleelid, mitte mahakirjutamise kahtlustus. Ja ega ikka hakka kontrollima ka, kes mis aastal millise raamatu kirjutas.

Raamatu peategelased saavad meile kohe sümpaatseks ja uurimine viib meid muuhulgas sajandite taha teatriellu ja kaugemalegi veel. Selle raamatusarja maagiliste sündmuste uurijate elu on mõnevõrra lihtsam kui näiteks Dresdenil, nad tegutsevad küll laiade masside eest varjatult, kuid siiski on kaunis palju ülemusi, kes on asjaga kursis ja abiks seletuste väljamõtlemisel, kui maagiliste rünnakute käigus suurem hulk kinnisvara hävib või massirahutused tekivad. Esimeses raamatus lähevad seni ontlikud tavakodanikud tühiste asjade pärast endast välja ja saadavad korda hullumeelseid tegusid, halvimal juhul mõrvu. Miks, tulebki Peteril ja Nightingale’il välja uurida. Peter toob juhtumite uurimisse kaasa hea arvutikasutuse oskuse, mis vanemal kolleegil täielikult puudub. (Mul on küll natuke raske uskuda, et politsei andmebaasidele nii lihtsalt kodust juurdepääsu võimaldati.) Ta küll õpib maagiat, kuid püüab kogu aeg leida sellele teaduslikku põhjendust. Ja õnnetuseks ei saa maagiat õppida ilma ladina keeleta, ka sellele kulub märkimisväärselt palju aega ja energiat. Maagia ei ole selles raamatus kõikvõimas ja tehtud halba ei saa lihtsalt kõvema maagiaga heastada.

Väga huvitav on sarjale nime andnud Londoni jõgede teema. Mina teadsin enne ainult Thamesi, aga kui raamatut uskuda, on sel hulk erinimelisi harusid, mõned linna ehitamisel kadunud, mõned maa alla torudesse vangistatud. Ja igal oma jumal või jumalanna, kellevahelisi pingeid tuleb Peteril lahendada. Raamatu teine pool läks sedavõrd põnevaks, et hoidis mind pool ööd nii suure hooga lõpuni lugemas, et pidin järgmisel hommikul mõne koha üle vaatama, et kuidas mingi asi täpselt ikka juhtus.

Tekst on humoorikas, aga mõnusalt-voogavalt-otstarbekohaselt, mitte liigselt või vägisi nalja tegev. Pigem sõna- kui situatsioonikoomika. (Mulle tegid palju nalja erinevad korrektselt väljendumise õpetused. Vaimu kohta sai juba eelpool selgitatud, aga õige ei ole kasutada ka väljendit „must maagia”, selle asemel tuleb öelda „eetikapuudega”.) Mingil hetkel, kui Peteril tuleb järjekordses mõrvapaigas oma riided ja jalanõud ekspertiisi tarvis sisse pakkida, nendib ta, et uurijatel on tema kingi nüüd rohkem kui tal endal.

Teises raamatus, “Moon Over Soho“, hakkavad salapäraselt surema täies elujõus džässmuusikud. Peter, muide, on kunagi üpris kuulus olnud trompetisti poeg. Ise ta ei mängi, väidetavalt talle isegi ei meeldi džäss, kuid ta on oma lapsepõlve tõttu siiski keskmisest asjatundlikum kuulaja, milliste teadmisteta juhtumit võib olla lahendatud polekski.

Sarja kolmas raamat „Whispers Under Ground” viib Peteri ja lugejad koos temaga metroosse. Selle raamatu tegevus toimub mõnevõrra rahulikumas tempos ja London pääseb väiksemate purustustega, aga huvitav ja humoorikas on jätkuvalt. Mind ootavad veel ees neljas ja viies osa ja ma loodan südamest, et ajaks, mil ma need loetud saan, on raamatukogu ka järgnevad osad osta saanud. Neid ikka on veel.

Kaja Kleimann

Fredrik Backman „Karulinn”

Ma kuulun inimeste hulka, kelle meelest tippsporti ei tohiks olemas olla. Minu utoopilises nägemuses käiksid kõik inimesed värskes õhus kõndimas ja tantsiksid hea muusika saatel, selle asemel et vähesed inimesed end hulga teiste silme all peaaegu surnuks pingutavad. Seepärast lootsin raamatut alustades natuke, et võin ehk „Karulinna”, mille kese on jäähoki, jätta lugemata ja piirduda tutvuva lehitsemisega. Päris alguses ehk olekski võinud nii minna, aga kui lugesin ka keskelt ja lõpu, tuli siiski uuesti korralikult otsast peale hakata.

Ma oleksin pidanud seda muidugi kohe teadma, sest Backman on Backman ja ega „Britt-Marie oli siin” ju ei rääkinud ka nii väga jalgpallist. „Karulinnas” on hokist mõnevõrra rohkem juttu. Kui Borg, kuhu Britt-Marie kolis, oli jumalast mahajäetud koht kusagil tee ääres („Borg on alev, mis asub tee ääres. See on tegelikult kõige positiivsem asi, mida Borgi kohta öelda saab”), siis Karulinn on koht, mis ei asu millegi lähedal. Isegi kaardil näeb see imelik välja. „Nagu oleks mingi purjus hiiglane üritanud oma nime lumme kusta”, ütleksid mõned.

”Vahel tundub kogu asula pigem filosoofilise eksperimendina: kui metsas langeb üks linn, aga keegi seda ei kuule, omab see siis üldse tähtsust?”

Kuigi linnake on väike, on autor sinna paigutanud elama ühiskonna läbilõike jao inimesi – nii rikkaid kui vaeseid, põliselanikke ja sisserännanuid, õnnelikke ja õnnetuid, heterosid ja geisid, argu ja vapraid.

Juhtub (ja on ka varem juhtunud) häid, halbu ja väga halbu asju. Sümpaatseimad tegelased on need, kes muutuvad, arenevad ja iseennast ületavad. Autor annab kõigile võimaluse. See oligi vist see asi, mis mind umbes nädal pärast lugemist vaevama hakkas – lugesin kiiresti ja tegelastele südamest kaasa elades, hakkasin kohe soovitust kirjutama, et lugege ka toredat raamatut, aga hiljem… Ühest küljest ma olen väga rahul, teisest küljest tabas mind tagantjärele tunne, et minuga on manipuleeritud – mingid kavatsuste traagelniidid hakkasid esile tulema ja aktuaalsed teemad esile kerkima. Teisest küljest vist ei olegi manipuleerimises midagi eriti ebatavalist, rääkimata taunitavast, autor ju püüabki oma ideid lugejani viia. Sama on aktuaalsete teemadega – neist kirjutamine on ka loomulik. Teiste samalt autorilt loetud raamatutega mul pole sellist tunnet tekkinud, äkki see kord on kuidagi põhjuslikus seoses peategelaste noorusega? Et nagu veidi õpetlik? Kui selle tulemusel aga jõuab mõne (noore) lugejani tõdemus, et ka siis, kui asjad lähevad väga halvasti, on neid võimalik parandada, on kõik väga hästi.

Karulinnal on jäähall ja kogu selle linna jõud, energia ja armastus pannakse hokisse. Ja esimest korda üle kahekümne aasta on noored jõudnud noortesarja poolfinaali. Raamatus jutustatakse noortest hokimängijatest ja nende perekondadest, treeneritest ja nende perekondadest, armastusest, sõprusest ja reetmisest, valikutest – sest elu koosneb lakkamatutest valikutest: kas olla lojaalne inimesele või meeskonnale, kui see, mis on ühele hea, on teisele halb? Milline mõju on meeskonnale ja üksikisikule lollidel naljadel ja millal need lähevad üle piiri? Erinevaid piire ületatakse nii heas kui halvas mõttes.

Võrdselt olulisi tegelasi on nii palju, et ma ei hakka siin kedagi nimepidi välja tooma ega tutvustama, siis läheks juba ka sisujutustamiseks, mis pole käesoleva kirjutise eesmärgiks. Raamatu lugu jutustatakse olevikuvormis ja aegajalt öeldakse, mis tegelastest kümne aasta pärast saab. Järg on ka juba ilmunud ja meie raamatukogus inglise keeles olemas (pealkirjaga „Us Against You”).

Tegelikult on hea lugemine.

Kaja Kleimann

Karsten Dusse “Eneseabimõrvad”

Alapealkirjaks on „Rahustav kriminaalromaan”. Noh, alustuseks see ei ole nii mitmegi kriteeriumi kohaselt üldse päris õige krimilugu. Tegemist on 42-aastase kriminaalasjade advokaadi Björn Diemeli minajutustusega, kus lugeja saab toimuvast tegevusest enamasti teada toimumise ajal. Diemel on advokaat, kellel on oma pere jaoks väga vähe aega. Murelik abikaasa on ähvardanud ta maha jätta, perekonna säilitamise nimel nõustub mees osalema esoteerilisel koolitusel kohaloleku jõust, et töö ja isiklik elu paremini tasakaalu viia.

Enda kohta ütleb Björn Diemel, et ta pole vägivaldne inimene, näiteks pole ta kunagi elus kakelnud. Ja esimese inimesegi tappis alles 42-aastaselt, mis ta töökeskkonda arvestades on pigem hiline iga. Tõsi, nädalaga saab kokku ligi pool tosinat laipa. Ma ei reeda seda kirjutades mingeid saladusi, kõik see jutt on teksti esimeses lõigus. Ei saa öelda, et raamatus politseiuurijat poleks, aga uurimisest küll palju juttu ei tule. Eelkõige on raamat täis musta huumorit ja ma ütleksin, et lausa halastamatut satiiri tänapäeva ühiskonna aadressil. Pihta saavad nii eneseabiõpikud, millest peategelane väga edukalt juhindub, kui ka palju muud. Näide õpikust: “Paljud toredad lahendused jooksevad liiva juba sellepärast, et ei ole probleemi, mille juurde nad sobiksid”. Rohepesu ja ökohipsterid, kes päästavad maailma, tehes vanadest autokummidest plätusid. Nad kasutavad selleks arengumaade lapstööjõudu, aga on veganid ja sõidavad hübriidautoga. Eurotoetused! Lasteaiakohad! Huvitav, kui palju on üldse riike, kus lasteaiakoha saamine normaalselt kulgeb? Igal juhul selles raamatus (tegevus toimub eeldatavasti Saksamaal, ehkki raamatus õieti kohanimesid polegi) saab lasteaiakoha lubamisega õnge nii ehitusameti kui mõrvakomisjoni juhi.

Verd ja vägivalda on raamatus ka, ja ehkki selle kirjeldamine on kiretu, ei tee see asja leebemaks, kohati on päris vastik. Vastu ööd lugemise alustamine ei ole mõistlik, enne uinumist sellele raamatule mõtlemine võib nõrgemate närvidega inimestel põhjustada unetust või halvemal juhul õudusunenägusid.

Järk-järgult saab advokaadist eneseabiõpiku toel (ettekäändeks hea küll, ütleksin ma, tühja kohta ei saa kuidagi toetada) külmavereline tapja, sest kes on ütelnud A, peab ütlema ka B, või kuidas see ütlemine oligi. Kui oled kord alustanud, tuleb asi viia niikaugele, et sellest ka kasu oleks, muidu on kõik mõttetu. Ja kõik oma lapse nimel, ütleb mees loomulikult.

Lugesin kuskilt, et samas sarjas on veel kaks raamatut. Kui need kirjeldavad advokaadi elu pooleli jäänud kohast edasi, siis ma neid lugeda ei tahaks, minu meelest on paslik nii lõpetada. Ma ei ole kindel, et sarkasm kolme raamatut vastu peab, ja sarkasm oli mu jaoks parim osa.

Kaja Kleimann

Sharon Sala „Pimesi uskudes”

Tegelikult lugesin ma seda raamatut natuke eksituse tõttu ja natuke uudishimust. Olin haiguslehel ja kolleegid saatsid uuemaid raamatuid, selle etiketile oli kleebitud sinine täpike, mis meie raamatukogus tähistab ulmekirjandust. Kuna kaanel on kirjas New York Timesi bestsellerite autor, tekkis mul kohe kahtlus, et see täpike on pandud eksikombel, aga otsustasin siiski vähemalt lehitseda ja vaadata, millest jutt.

Lugedes sain aru, et ilmselt miski eelneb sellele raamatule, ja alles siis lugesin läbi tutvustava jutu autori ja tema kirjutatud raamatute kohta. Selgus, et „Pimesi uskudes” on lausa kolmas osa sarjast „Mõistatuslikud toimikud” (esimene osa on “Puuduv pusletükk” ja teine “Kadunud tütar“) ja üleüldse on autor ülimalt viljakas – kirjutanud 123 raamatut, millest 15 on Ersen ka eesti keeles välja andnud. Ta on saanud ka terve portsu auhindu.

Põhimõtteliselt on peategelase puhul tegemist kangelannaga, kes on sulam lohetätoveeringuga tüdrukust ja mingist Marveli koomiksi tegelasest. Ma tunnen superkangelastest tegelasi liiga halvasti, et võrrelda, aga ma vähemalt saan aru, kui mõnda sellist kohtan, ja Jade Wyrick on kindlasti üks neist. Peale eriliste võimete on tal ka superkangelase välimus ja ekstravagantne riietus- ning meikimisstiil. Loomulikult on ta pururikas ja superhäkker.

Wyrick (läbi raamatu kasutatakse ainult ta perekonnanime) töötab dektektiiv Charlie Dodge’i abilisena ja põhiliselt otsivad nad kadunud inimesi, seekord matkal kadunuks jäänud noormeest, kelle sõbrad ei tundu juhtunust rääkides päris siirad olevat. Dodge’il tuleb tegeleda oleviku ränkade eraeluprobleemidega, Wyrick aga sunnitakse silmitsi seisma minevikust pärit kurikaeltega.

Raamat on üsna põnev, ladusalt kirjutatud, (head) tegelased on sümpaatsed, eriti nt Charlie Dodge, lugemine läheb kiiresti ja midagi otseselt väga ärritavat kuskil ei ole. Pealkirja kohta ma küll mõtlesin, et kes siin keda pimesi usub?

Ma arvan, et see ja tõenäoliselt ka teised sama autori raamatud sobivad hästi näiteks rannas või sõidus olles lugemiseks. Ajaviitmiseks head küll – mul ei ole piinavalt kahju sellest paarist tunnist, mis ma lugemisele kulutasin, aga kuna lugemist ootava kirjanduse hulk on tohutu, siis autori teiste raamatutega tutvuda mul hetkel plaanis ei ole.

Kaja Kleimann

Pierre Lemaitre „Alex”

Raamatu tagakaanel olev tekst “Graafiliste vägivallakirjelduste tõttu ei ole raamat sobiv noorematele ega kergesti erutuvatele lugejatele” pani mind korraks kaaluma lugemata jätmist, aga ülejäänud osa kirjutatust oli nii ahvatlev, et võtsin nõuks sellele võimaluse anda. Tõsi, vägivallast puudust ei ole, aga minu jaoks oli see isegi kuidagi kergemini talutav kui Nordic noir. Tuleb ausalt tunnistada, et koledamates kohtades tegin kiirlugemist.

Lühidalt öeldes on lugu inimröövi uurimisest. Koeraga jalutaja näeb juhuslikult pealt, kuidas röövitakse noor naine. Tema jutust on politseile küllaltki vähe kasu, kuid väsimatu tööga õnnestub siiski teo toimepanekuks kasutatud kaubiku omanik tuvastada. Ohvri isiku kindlakstegemisega aga alguses nii hästi ei lähe, keegi ei tundu naisest puudust tundvat. Kuidas otsida inimest ilma igasuguste juhtlõngadeta, samal ajal teades, kui kriitilise tähtsusega on aeg? Paralleelselt politseinike tegevusega hoiab autor lugejat kursis ka röövitu saatusega.

Raamat on väga kindla käega komponeeritud. Põhimõtteliselt olen ma sarnastest kuritegudest ja motiividest ja psühholoogilistest põhjendustest lugenud palju kordi varemgi, aga see, kuidas see raamat on üles ehitatud, milliste emotsioonide ja pööretega lugejat läbi kolme osa juhatatakse, kuidas see, milles ma enda arvates selgusele olin jõudnud, pea peale pööratakse – see on suurepärane.

Ja millised tegelased! Uurimist juhib komissar, kes seda sugugi teha ei taha, sest nelja aasta eest ei õnnestunud tal päästa omaenda naist, kes samuti rööviti. Ta on uskumatult lühike mees – Camille Verhoeven on 1.45 m pikk. Tema ema, maalikunstnik Maud Verhoeven, oli kirglik suitsetaja ja andis oma pojale nii joonistamisande kui loote hüpertroopia. Vahe valju häält teha armastava ülemkomissari Le Gueniga on 80 kilo ja 30 cm. Meeskonda kuuluvad veel suurepäraselt riietuv, kuuldavasti väga rikas Louis ja legendaarselt ihne Armand, kes norib kolleegidelt küüti ja paneb taskusse kõik alates kirjaklambritest ja pastakatest ning lõpetades ülejäänud saiarahaga, ta on aga Camille’i ja tema ema andunud austaja. Armand on ka tegelane, kes lugejale raamatu lõpus kõige suurema üllatuse valmistab. (Või vähemalt mulle valmistas.) Need on Verhoeveni vana meeskonna liikmed, kellega ta pärast naise surma koos pole töötanud.

Kahtlemata ei puudu mõned ennasttäis nürimeelsed ülemused, kellega Camille’il on vähe kannatust. Tegelased, ka need, kellest ei ole palju juttu, saavad kas või lühikese, aga väga täpse iseloomustuse.

Igal juhul väärt lugemine!

Kaja Kleimann

György Dragomán „Tuleriit”

Ma pole tükk aega ühtegi raamatut nii lugenud, et süda klopib ja vahepeal tuleb raamat käest ära panna, et sügavalt hingata.

Raamatu minajutustaja, teismeline Emma, on mõlemad vanemad korraga autoõnnetuses kaotanud ja mitu kuud internaatkoolis elanud, kui korraga kutsutakse ta direktrissi juurde ja öeldakse, et tema vanaema on tulnud, et teda enda juurde elama viia. Emma pole kunagi oma vanaema näinud ega temast isegi kuulnud. Vanaema keerutab käes kohvitassi, valab paksu sellest alustassile ja Emma näeb seal oma nägu, mis muutub sujuvalt ta ema näoks ja see omakorda vanaema omaks. Emma lähebki vanaemaga ja juba on ka lugeja kaasa haaratud teekonnale, mis meenutab nii Kusturica filmi (nende rongisõit) kui Gabriel Garcia Márquezi raamatut „Sada aastat üksildust” (maagia; surnud, kes on ikka kohal; väljamõeldud geograafiline koht; suur puu).

Raamat kubiseb müstilistest unenägudest ja minevikumeenutustest, vanaema on nagu omamoodi nõid – küll joonistab näpuga jahusse, küll kraabib kreeka pähklitele peale silmi, ja Emma suhtub sellesse kõigesse täie rahuga, miski ei pane teda imestama ega võõristama. Tegelikult kasutab ta ka ise sarnast käitumisloogikat – kui ta surub nõela nii sügavale näppu, et veri välja tuleb, täitub tema soov. Unenäolisus, meenutused ja tegelikkus ei ole alati selgesti eristatavad ja kui vanaema on Emmale ära jutustanud pika-pika loo, mis raamatus kaldkirjaga esile tõstetud, ütleb ta lõpetuseks ühe lausega: „aga võib-olla oli see hoopis teisiti ja…”

Oma osa on Emma suhetel koolikaaslastega, tema kõigile tüdrukutele omasel ihal olla ilus, kanda ilusaid riideid, armumisel.

Lugemise alguses häiris mind tohutult, et pole võimalik aru saada tegevuse toimumise ajast ega kohast, pole nimetatud isegi mitte rahaühikut (vanaema annab Emmale lihtsalt kolm kümnelist), mis asjast aimu annaks, lugemise kulgedes läheb see ärritus üle. Kuna autor on ungarlane, hakkasin otsima Ungari ajaloo kohta, aga see ei aidanud mind eriti, ajajoon selgines siis, kui jõudsin lugemisega vanaema mälestusteni natsidest ja juutidest. Kõige rohkem kasu oli järelsõna lugemisest, sealt sain teada, et autor sündis Rumeenias, ja mõned taustasündmuste kirjeldused sarnanevad sellega, mis toimus 1989. aastal ja vahetult pärast seda Rumeenias, kus verise revolutsiooni tagajärjel kukutati diktaator Nicolae Ceaușescu. Dragomán ise on öelnud, et teda ajalooline tõde ei huvita, tema „eesmärk on rekonstrueerida võimalikult täpselt ajastu õhustikku, et lugeja hingaks koos tema tegelastega ja tajuks ajastu hoovusi koos nendega.” Autor uurib, mis juhtub pärast revolutsiooni, kuidas inimesed tegutsevad, kuidas käitutakse eelmise režiimi esindajatega, kuidas kaasajooksikutega, kas on võimalik algus puhtalt lehelt ja mis jätkub vanaviisi. Mitme põlvkonna ellujäänute süütunne. Unustamine ja mäletamine. Kuidas tuleb ise teha midagi halba, et seda ei sunnitaks tegema kedagi sulle kallist, ja kuidas seda halba minimeerida. Koputamise teema on oluline. Minu jaoks kõige mõjuvamad leheküljed üldse olid vist vanaema ja vanaisa tutvumise ajast hullumajas. Mõned asjad ei muutu – koolipoiss, kelle isa on Rahvusliku Päästekomitee esimees, arvab, et võib kõike teha. Segasel üleminekuajal ostetakse kokku mitmesugust vara. Poisid kaklevad, kuna üks teist pealekaebaja pojaks nimetas.

See raamat haarab jäägitult, ja kuigi see ei ole kerge lugemine, on seda siiski lihtsam lugeda kui näiteks sama autori „Valget kuningat” (lugesin seda hiljem), mis mõjus hoopis masendavamana. Võib-olla sellepärast, et selles siin on rohkem halba seljataha jäänud ja palju rohkem lootust ees.

Romaani ungarikeelse pealkirja „Máglya” (tuleriit) kõla kattub sõnaga „mágia” (maagia) .

Kaja Kleimann

Unustatud laste- ja noorteraamatuid

Facebooki Lugemise väljakutse grupis küsitakse aegajalt ikka ka lastele või noortele lugemissoovitusi. See pani mulle pähe mõtte kirjutada mõnest oma lapsepõlve ja teismeea lemmikust, mida praegu nooremate hulgas tõenäoliselt ei teata – uusi raamatuid tuleb ju kogu aeg juurde. Korjasin riiulist välja terve hunniku – kõigini ei jõudnud, sest sellisel puhul ju juhtub, et kavatsed ainult sirvida ja vaadata, kas ikka on nii hea raamat kui mäletad, ja siis saab sirvimisest lugemine ja ongi raamat läbi. Ma ei kirjuta meeldimise järjekorras.

* * *

Pärisnime Marie France ei kasutata J. Saint-Marcoux’ raamatu Fanchette nimitegelase kohta mujal kui kohtus või sellega samaväärse ametlikkuse puhul. Raamatu alguses on orvust tütarlaps neliteist aastat vana ja just ära jooksnud kolmandast lastekodust, et otsida üles oma nelja-aastane vend. Õnneks kohtab ta kohtunikku, kes mõistab. Inimesed jagunevadki Fanchette’i arvates kaheks: neiks, kes mõistavad, ja neiks, kes ei mõista, seleta kuidas tahad. Tal õnnestub advokaat panna uskuma, et ta saab hakkama oma vana ja haige vanatädi juures elamisega, sest ta on alati olnud vaene ja ei karda mitte viletsust, vaid seda, et ilma oma väikevennata muutub kurjaks ja kibestunuks nagu vanatädi, keda keegi ei armasta. Raamat on esmakordselt ilmunud 1955. aastal (e k 1962) ja kirjeldab sõjajärgse, veel purustatud Pariisi laste elu. Selliste laste, kellel küll on perekond, aga armastust selles mitte. Hüütakse seda kampa Montmartre’i marslasteks, sest nad tulevad alati ootamatult, neid on kuus poissi ja kolmejalgne koer. Koos pakuvad nad mõningast tuge konisid korjavale väikesele tüdrukule, keda kutsutakse Südamekeseks. Keegi neist ei käi koolis ja kirjaoskusegagi pole lood kiita.

Väga lagunenud ümbruses, mis lammutamisele määratud, elab ka paar sõbralikku kunstnikku ja jalutu keemiainsenerist astroloog, kes tütarlapsele tööd pakuvad. Poseerimine on ka tore töö, aga keemiku pakutu on imeline ja ainulaadne. Kergelt ei tule Fanchette’ile kätte miski, kuid ometi on töökuse, heasüdamlikkuse ja natukese vedamisega kõik võimalik ja temast saab omamoodi Montmartre’i sümbol. Koos inimestega, „kes mõistavad”, saab ta aidata ka marslasi.

* **

Paul Berna „Peata hobune on kirjutatud samuti 1955. aastal (e k 1963), tegevus toimub Pariisi eeslinna Louvigny üsna vaeses ümbruses (Pisi-Vaeste tänav näiteks on üks kohanimi) raudtee lähedal. Peategelasteks kümneliikmeline lastekamp vanusepiiriga kaksteist aastat, sest alates sellest vanusest muutuvat inimene pururumalaks. Paraku on see piir ähvardavalt lähenemas kamba juhi Gaby jaoks. Laste lemmiklõbustus on sõita mäest alla kolmerattalisel hobusel, millel puuduvad nii pea kui saba, samuti ka pedaalid ja kett, pidurist rääkimata. See ei ole sugugi ohutu ja võib juhtuda, et sisse sõidetakse pudelikorjaja kärule või kaotab keegi hamba, just sellepärast on meelelahutus liikmetele rangelt reglementeeritud ja nende hulgas kõrgelt hinnatud. Hobust parandab alalõpmata Gaby isa. Mingil hetkel hakkavad kahtlased isikud hobuse vastu ebatervet huvi üles näitama ja üritavad seda 10 000 frangi eest ära osta, kui see ei õnnestu, hobune röövitakse. Nutikad lapsed seavad röövlitele üles lõksu ja lugu muutub üsna kriminaalseks ja põnevaks, tegelikult lastele isegi ohtlikuks, kuigi ise nad sellest aru ei saa. Õnneks on politseinik nende vastu sõbralik, isegi kui ta alguses kohe loo tähtsust ei taju.

Salka kuuluvad nii poisid kui tüdrukud ja Marionil on alati kaasas mõni koer. On üks võpsikutaoline koht, kuhu ümbruskonna ja mõnikord isegi Pariisi inimesed jätavad maha oma koeri. Tüdruk ravib neid osavalt ja leiab neile kodud ümbruskonna raudteelaste peredesse, dresseerides neid enne kuuletuma oma vilele. See on lastele suureks abiks nii röövlite kui ajakirjanikega suhtlemisel. Lõpuks saavad lapsed tänu kaltsukaupmeeste traadita telefonile kätte nii hobuse kui isegi selle pea, kuid leiavad, et ilma peata on hobune siiski ilusam.

Raamat on huvitav, lõbus ja sõpruse ülimuslikkust rõhutav. Mis mind hämmastab, on see, et kuigi ainult 124 lk, on ometi iga last, inimest ja päris paljusid koerigi jõutud iseloomustada, nii et näed neid vaimusilmas.

* * *

Miskipärast tuleb riburadapidi prantsuse autoreid, André Massepaini raamatu Karude koobas põhitegevus toimub Baskimaal.

Vanemate Ameerikasse sõidu tõttu saadetakse kaks last, minajutustaja Jacques ja tema paar aastat noorem õde Joëlle, suvevaheaja kaheks kuuks vanaisa juurde Püreneedesse, kus nad avastavad, et elu ja seiklused ei pea tingimata Vahemere või ookeani rannaga seotud olema. Pariisis on lapsed elanud moodsas kortermajas, mis pole ei ilus ega inetu, vaid praktiline. Avastus, et roheliste luukidega roosast kivist maja ümbritseval müüril on kiri selle ehitamise kohta nende esivanema poolt 1750. aastal, viib lapsed vaimustusse nagu ka antiik-rooma vaas vanaisa vitriinkapis ja kaunis loodus lähedal asuva kosega. Avastamisrõõmu ja seiklusi on ees veel tohutult. Vanaisa ja tema arheoloogist sõber (inglane) jutustavad lastele baskide ajaloost, nad käivad kohalikel spordivõistlustel, mille juhavad sisse kohalikud tantsud, ja siis näitavad nende uued sõbrad veel ka eelajaloolist koobast, mille pariislased lubavad saladuses hoida. Mõne aja pärast mõistab Jacques, et leitu on liiga tähtis, et seda ajaloolaste eest varjata. Täiskasvanuna üle lugedes on üsna sama huvitav, aga kogenud silm märkab, kui osavalt on põnevusse põimitud õpetlikku ja erinevate teemade teadmisi, eelajalooliste inimeste elust alates ja kohalike salakaubitsejate-tollitöötajate suhetega lõpetades. Mulle tegi nalja vanemate kiri Ameerikast, kus nad kirjutavad, et nad käisid autokinos ja einetasid sõidu ajal, kuid „inimesed meie ümber – õigusega uhked oma maa elatustaseme ja tohutute tehnikasaavutuste üle – näisid meile rusutud, väsinud, otsekui alalises hirmus. Meie emaga oleme mõelnud nendele vastuolulistele muljetele. Millest see tuleb? Me mõlemad tunnetame esimest korda sellise tugevusega, kuivõrd tehnika ja teadus meenutavad kahe teraga mõõka, see tähendab tööriista, mida saab kasutada nii heaks kui halvaks. Ja et seda ütleb teile teie insenerist isa, siis tuleb seda uskuda, minu kallid lapsed! Prantsusmaal pole veel kadunud elamise mõnu, elamise oskus. Meil on oma vana kultuur, millele peab kaasaegne tehnika kinnituma nagu pookeoks, mitte aga nagu parasiit, mis kägistab puu ja kuivatab juured. ” Raamat ilmus 1965. aastal (e k 1967). Igatahes soovitan soojalt nii poistele kui tüdrukutele.

* **

Nüüd veel üks orvutüdruk. Marie Majerová „Tütarlaps, kes mängis Robinsoni”.

Raamat ilmus esimest korda 1940. aastal (e k 1964) ja räägib elust 1930. aastate Tšehhimaal. Blažena, kes on seni nautinud täiesti muretut koolilapse elu, kellele kõik kandikul ette kantud, peab järsku katkestama oma õpingud gümnaasiumis ja jääma koduperenaiseks. Tema ema suri sünnitusel ja imiku lastekodus pidamine on nii kallis, et taksojuhist isa ei saa kõiki seniseid mugavusi perele tagada. Ta õpib keetma ja koristama, mul on kaks selget mälestust lapsepõlves loetust, üks, kus tüdruk keetis mannapudru, millelt kahvel tagasi põrkas, ja teine põrandapesemisest, kus isa naeris Blažena üle, kui leidis, et päikesevalguses vaadates moodustub põrandale ruudumuster puhta keskkoha ja mustade äärtega. Tüdrukul on põlved puhta puru sellest küürimisest. Naabrinaine aitab teda ja jutustab, kui raske veel tema lapsepõlves see töö oli. Tundub, et siis olid kõigil puha värvimata laudpõrandad. Igatahes meeldejääv. Tänapäeva noored ilmselt üldse minestaksid. Muidugi kui nad üldse võtaksid ette selle lugemise. Ma iseenesest täitsa soovitaksin kui „midagi hoopis teistsugust”. Võib-olla päris alguses on veidi võõras lugeda slaavipäraseid ”Emake, miks sa mulle nii tegid?” ridu, aga noorele lugejale võib keegi ju kommenteerida. Igatahes muidu on kõik nagu tavalises noorteraamatus – suhted koolikaaslaste vahel, kes kellele meeldib, vahetatud kirjakesed ja poiste pärast punastamised. Ei midagi uut siin päikese all. Siiski, mis ehk praegu lugedes kõige rohkem silma torkas – tõenäoliselt mängiksid selliseid Robinsoni mänge tänapäeval 10-11 aastased, 14 on ikka väga palju täiskasvanum. Aga iseenesest on need Robinsoni mängud väga toredad ja fantaasiaküllased, nagu tüdruk isegi. Blažena on nii suur unistaja, et temaga võib vabalt juhtuda, et ühel õhtul tundub kodumaja talle nii võõrana, et ta kontrollib enne sisseastumist nimesilte. Ta tunneb suurt puudust koolist ja õppimisest, kuid on tuleviku suhtes lootusrikas ja tegelikult pole ta elul häda suurt midagi, sest tema suhted isaga on erakordselt head, tundub, et lähedasemad kui olid olnud emaga. Ja kõik lähebki paremaks ja väikevendki pääseb lastekodust koju.

* * *

Olle Mattsoni „Prikk „Kolm Liiliat” on raamat ajast, kui laevad olid puust ja mehed rauast, võiks naljatamisi öelda. Siiski on neil raudsetel meestel üpris pehmed südamed ja neile läheb hirmus sageli suits silma.

Raamat on ilmunud Rootsis 1958. aastal (e k 1966), selle tegevus aga toimub 19. sajandi lõpus (1891-1892 on mainitavad aastad). Ausalt öeldes on autoril vaatamata sellele, et kohati on tegevuse toimumise kuupäevad väga täpselt kirjas, ajaarvamine veidi sassis, aga see on pisiasi. Peamine on see, et kui on 13. ja reede, siis: „Külas on kõik trepid tuhaga üle puistatud ja kardinad ette tõmmatud. Keegi ei võta kätte nuga ega kirvest. Viimane kui kaevukaas on kinni löödud, sest kes teab, mis jõledust võib niisugusel päeval juhtuda. Isegi koerad ei klähvi”. Igaks elujuhtumiks on (loitsu)salmid, kas on vaja soolatüügastest lahti saada või midagi üles leida või ravida. Micke vanaema on kõige kangem rohtude keetja ja vere peataja terves Ljungas ja pöialde paikatõmbamine on kõige toredam asi, mida ta teab.

Raamatu peategelane Mickel on poiss, kes elab oma vanaemaga lagunenud vanas trahteris, tema ema on surnud ja isa purjekast on teada, et see lagunes pilbasteks, nii et lootust teda veel näha hellitab vist ainult Mickel. Maja teisel korrusel elab puusepp oma 700-aastase kilpkonnaga ja Mickeli perekonda kuuluvad veel vana koer Bobbe ja lammas Ulrika. Kanad sõi rebane ära ja sellest, kes talle enam sisse ei mahtunud, tegi vanaema supi, tänuks mille eest lisas poiss oma õhtupalvele read: „Ja supi eest veel palju tänu, rebasele, kes murdis kanu”. Tänu on arusaadav, sest tavaliselt sai süüa ainult kartulit, heal juhul kalaga, kehvemal puhul ainult soolaga. Mickelil on jänesekäpp ja aeg-ajalt kirjutab ta värsse…

See raamat haaras mu hoobilt endasse, täpselt nagu aastaid tagasi lugedes. Aga alles seekord lugedes taipasin, et väljendusviisis ette tulev tuttavlikkus on lindgrenlik – ehk et võibolla rootslaslik? (Ei saa see ikka ainult V. Beekmani süü olla, kes mõlemad autorid tõlkinud.) Vanad väljendid ja võrdlused ja loetavad salmid tuletasid meelde Vanajumala Õiglast Kukulindu. „Tädi Hedde on nii lühinägelik, et ei suuda kaamelit pliidirauast eraldada,” ütleb Tua-Tua. Pärast kooliõe jääaugust väljatõmbamist saab Mickel tüdruku isalt 10 riigitaalrit ja järgneb mõtisklus: „kui ta iga päev paar Tua-Tua taolist veest välja tõmbab, siis jätkub sellest paadi jaoks kõige varem poole aasta pärast, pealegi on terves kihelkonnas kõigest üksainus Tua-Tua”„Eided ei tohi kunagi tühja kõhuga minestada!” ütleb puusepp Grille jõuluõhtul Mickelit ja ta vanaema lauda kutsudes.

Raamat on tõsine ja lõbus ühekorraga ja näitab, kuis raskustest hea tahtmise, nutikuse ja natukese õnnega jagu saadakse. Ja et keegi ei unusta su jänesekäppa, kuni sa seda ise meeles pead.

* * *

Teine raamat,Meremees Mickel, räägib ajast kuus aastat hiljem. Ka selles tuleb Mickelil ja ta parimal sõbral Doroteal, keda kutsutakse Tua-Tuaks, seista silmitsi nii mitmetegi raskustega ja teha läbi seiklusi, tunda kõrvetavat kibedust ülekohtu pärast, mis rikastelt vaestele osaks võib saada. Nad pelgavad kummitusi ja merelambaid, kustutavad tulekahju ja lahendavad kirikust varastatud rubiinide saladuse. Jälle leidsin sarnasusi Lindgreniga – siingi tuleb tegemist tillukese tsirkuse ja selle rahvaga, ainult mõõganeelaja asemel on Maailma Paksim Mees. Lapsed on suuremaks kasvanud, sel ajal oli 15-aastane üsna täisinimese eest väljas (selle kohta on siin hämmastavalt vähe juttu sellest, et Mickel miskit tööd teeks, esimese raamatu karjaskäimine tuleb hoopis rohkem meelde), ja kogu raamat on tõsisem kui esimene, läbivaks teemaks muutub Mickeli igatsus merele minna. Aga huumorit jätkub siiski ka sellese loosse.

* * *

Lõpetan selleks korraks ühe lapsepõlve lemmikuga loodust kirjeldavate raamatute hulgas. Ja indiaanlased veel lisaks, sellist raamatut pidi armastama! Niisiis: Hall Öökull „Seidžo ja tema kobraste seiklused”. Eesti keeles ilmus raamat esimest korda 1938. aastal nime all „Suur-Väike ja Päris-Väike : kuidas Sajo ja ta vend kahe koprapojaga truus sõpruses elasid” ja (seni) viimast korda 1997. aastal pealkirjaga „Väikeste indiaanlaste ja koprapoegade seiklused”, sellel väljaandel on Mati Kaalu järelsõna, kus kirjutatakse muuhulgas toonaste ja praeguste loomaaedade erinevusest. Kirjutama hakates ma kordustrükist ei teadnudki, mina lugesin 1967. aasta oma, see on siis ehk pisut vähem unustatud raamat kui teised tutvustatud lemmikud.

Lapsena armastasin ma seda raamatut väga, lugesin üsna samal ajal Seton-Thompsoni lugudega, milles aga oli kole palju nutukohti, nagu ma siiani mäletan. Mulle meeldis selles raamatus kõik – looduse kirjeldused, indiaanlased, nende elamise ja paatide üksikasjalikud kirjeldused koos autori joonistustega, imelised kohanimed – mis tunne oleks elada Kõnelevate vete orus? Lühidalt öeldes on sisu selles, et Suur Sulg leiab kaks koprapoega, keda tal pole võimalik minna tagasi pessa viima, üksi ellu jäämiseks on need aga liig noored, nõnda toob ta kaks loomakest, kes mõlemad ühte pindisesse kruusi ära mahuksid, koju oma lastele. Tal on 14-aastane poeg Šapian ja 11-aastane tütar Seidžo. Loomakesed said nimeks Tšilavii ja Tšikanii, Tilluke ja Pisitilluke. Praegu üle lugedes selgus, et ma olen raamatu keskelt kõik ära unustanud – ma mäletasin, kuidas koprapojad saadi ja et suureks kasvanuna viidi nad kodukohta tagasi, aga kogu vahepealne seikluse osa, kus üks koprapoeg linna loomaaeda müüdi ja kuidas lapsed teda tagasi ostma läksid, oli nagu peast pühitud. Üle lugedes selgus samuti tõsiasi, et pisaratest ei pääse ka selles raamatus. Ma arvan, et kui see raamat on kirjutatud 1935. aastal ja ei tundu praegu aegununa, siis see ei aegugi kunagi.

Otsides raamatu esmakordse ilmumise aastat, sain ka kohutava šoki osaliseks. Hall Öökull, keda seni tões ja vaimus odžibveks pidanud olin (pildil näeb ta täiuslikult indiaanlaslik välja), sündis 1888. aastal Inglismaal ja kandis nime Archibald Stansfeld Belaney! Ta luiskas eluajal oma poolindiaani päritolu kohta, aga vähemalt oli ta naine irokees. Ja tema teeneid kirjaniku ja looduskaitsjana see tegelikult ju ei vähenda, kui ta nii väga tahtis indiaanlane olla, mis parata, pidi luiskama. Raamat oli ka praegu tore lugeda ja „mino-ta-kija”! (Selle tähendus vaadake raamatust ise järele!)

Kaja Kleimann