Posts Tagged ‘näidendid’

Kai Aareleid „Linnade põletamine” (näidend)

Kai Aareleid on oma 2016. aastal ilmunud romaani „Linnade põletamine” põhjal kirjutanud kolm aastat hiljem samanimelise näidendi.

Selles vaadeldakse ühe eesti perekonna – Ungerite perekonna elu 1950. aastate lõpul ja 1960. aastate algul koos põigetega 1940. aastatesse. Need näidendi tegevuse taustal viidatud ajaperioodid toovad esile muutunud ühiskondlik-poliitilised olud, millega tuli kohaneda nii üksikisikutel, perekondadel kui ka kogu Eesti ühiskonnal tervikuna.

Näidendis on põimunud mitu lugu — Peetri ja Liisi abielu algus, kulg ja selle lagunemine; nende teismelise peretütre Tiina – noore inimese kujunemine ja esimene armumine naaberkooli, vene kooli poissi Vovasse.

Lugeja saab osa näidenditegelaste ootustest ja pettumustest, sõprusest ja armastusest; valust armsa inimese lahkumise puhul (linnast, perekonna juurest); inimlikest pahelistest kirgedest (hasartmängukirg, joomatõbi), mis segavad inimesi õnnelikku elu elamast ja mis Peeter Ungeri puhul viib lõpuks traagilise tagajärjeni.

Üks peategelasi on Tiina, kelle silme läbi kirjeldatakse sündmusi ja inimesi. Tiinas on palju noore inimese ebalust ja kõhklust ning veel vastuseta küsimusi kõige ümbritseva kohta. Milles võib üldse kindel olla, kui kõik ümberringi on pidevas muutumises – muutuvad inimestevahelised suhted, muutub sõjas kannatanud kodulinn Tartu.

Teose peamine tegevuspaik on praeguse Reiniku gümnaasiumi ümbrus väikse Vanemuise teatrimaja juures. Ent näidenditegelased liiguvad mujalgi ringi, olles tunnistajaks, kuidas sõjas säilinud nn endise aja hoone saab uue funktsiooni (korporatsiooni Estica maja), kuidas sõjavaremetes hooned kas lastakse õhku (Vanemuise viimased varemed) või veel kaalutakse taastamise küsimust (Pauluse kiriku varemed) või kuidas kerkivad nõukogulikud tüüpelamud Tiigi tänaval. Linn on näidendis otsekui üks tegelasi.

Pealkiri „Linnade põletamine” viitab kaardimängule, mida Tiina õpib naabritädi Ida käest, kes oma nooruses on seda mängu koos Peetriga sõja ajal pommivarjendis istudes mänginud.

Lugejal on võimalus sellist näidendi pealkirja tõlgendada mitmeti.

Eevi Kärdla
Tartu Linnamuuseum

Ivar Põllu „Praktiline eesti ajalugu“, „BB ilmub öösel“

Minu elamust on suuresti ja paratamatult mõjutanud Ivar Põllu lavastused, mitte niivõrd tekstid, ning mõlemad lavastused on olnud mu viimase aasta võimsamad teatrielamused.

Ivar Põllu suudab imetlusväärselt siduda fragmendid tervikuks nii, et kandma hakkab loo idee ja emotsioon. Kuigi lavastused on oma tonaalsuselt nii erinevad, saab mõlema iseloomustamiseks kasutada samu märksõnu: vaimukas, detailideni läbimõeldud ja -komponeeritud, mitmekihiline ja mõtlemapanev. Põllu teostab end elegantselt nii draamas kui ka muusikalises kulinaar-komöödias.

„BB ilmub öösel“ etenduse eel valdas mind eelarvamus. Aimasin rasket, isegi masendavat materjali. Hiljem mõistsin, et olin unustanud elementaarse: Põllu jutustab oma lood väga inimlikult ning kõnetab seeläbi iga teatrikülastaja elukogemust, milline see iganes ka poleks. Lisaks lavastab Põllu Eesti parimat osalusteatrit.

Pärast „Praktilise eesti ajaloo“ etendust lisasin Facebooki vaid ühe napi kommentaari: „Ma pole kunagi varem vaadanud ühtegi etendust nii, et kogu aeg on totakas naeratus näol ja peas mõte: „Appi, ma ei taha, et see lõpeks.““

Kaja Karo

Ivar Põllu „Baskin ehk nalja põhivormid“

Ivar Põllu näidend „Baskin ehk nalja põhivormid“ räägib Eesti suurest humoristist Eino Baskinist ja sellest, kui erinev tähendus võib naljal olla. Raamat sisaldab hulga vaimukaid sketše, mis tuletavad ühtlasi meelde vana head lapsepõlveaegset „Meelejahutajat“ ning muid Baskini esinemisi. Oluline osa on minu arvates näidendis ka andekatel Baskini kaasaegsetel Voldemar Pansol ning Jüri Järvetil.

Kuna sama teksti on Ivar Põllu 2015. aastal lavastanud Tartu Uues Teatris, siis oli raamatu lugemine justkui uus kohtumine erinevaid tegelasi kehastanud näitlejate Katrin Pärna ja Janek Joostiga, kes oma osavate ümberkehastumiste ja publikuga suhtlemisega tõestasid, kui oluline oli Eino Baskini roll Eesti teatriloos. Näidendit iseloomustab hästi ka üks Mati Undi mõte aastast 1981: „Baskini suhtumine on selline, et ta „paljastab puudusi“, kuid propageerib ka inimlikkust selle sõna kõige laiemas tähenduses.“

Head nalja ei ole kunagi liiga palju.

Kai Taba

Samuel Beckett

samuelbeckettSamuel Beckett (13. aprill 1906 Dublin – 22. detsember 1989 Pariis) oli iiri näitekirjanik ja luuletaja, kes elas suurema osa oma elust Pariisis. Enamiku teostest kirjutas Samuel Beckett prantsuse keeles ja tõlkis need ise inglise keelde, kuid ka vastupidi. Teda peetakse üheks 20. sajandi kõige mõjukamaks kirjanikuks ning 1969. aastal anti talle Nobeli kirjandusauhind. Tema musta huumori ja võllanaljadega pikitud teosed käsitlevad inimeksistentsi tragikoomilises võtmes. Ta on üks absurditeatri võtmefiguure ja üks viimaseid modernistlikke kirjanikke. Eesti teatris on kõige rohkem lavastatud tema näidendeid „Godot’d oodates”, „Krappi viimane lint” ja „Lõppmäng”.

Eesti keeles ilmunud:

  • „Godot’d oodates” (1973, 2005, tlk Aino Pärsimägi)
  • „Lõppmäng” (1973, tlk Aino Pärsimägi)
  • „Õnnelikud päevad” (1969, tlk Ott Ojamaa)
  • „Krappi viimane lint” (1969, tlk Valdek Kruuspere)
  • „Sõnadeta vaatemäng” (1969, tlk Ott Ojamaa)
  • novell „Väljavisatu” (1947) kogumikus „Prantsuse novell” (1973, tlk Aino Pärsimägi)

Tekst näituselt Kirjanduslinn Dublin

George Bernard Shaw

shawGeorge Bernard Shaw (26. juuli 1856 Dublin – 2. november 1950 Ayot St. Lawrence Londoni lähistel) oli iiri päritolu inglise näitekirjanik, kriitik, lektor.

1925. aastal pälvis Shaw Nobeli kirjandusauhinna.

Tema loomingut iseloomustab kodanliku ühiskonna pühadusi pilav, paradokse pilduv, mõtteterav ideedraama. Tema tippteosed on filosoofilised näidendid „Inimene ja üliinimene”, „Tagasi Metuusala juurde” ja „Püha Johanna”. Shaw’ menukaim näidend on „Pygmalion” (1912, e.k. 1972), millel põhineb muusikal „Minu veetlev leedi” (1956), samanimeline muusikalifilm (1964) pälvis kaheksa Oscarit.

Eesti keeles ilmunud:

  • “Mõistmata abielu” (romaan, 1912, tlk Minni Kurs-Olesk)
  • “Inimene ja üliinimene” (näidend, 1924, tlk Ants Oras)
  • “George Bernard Shaw: ühe eduapostli mõisted mõtiskelud” (valimik Shaw’ mõtteavaldusi, 1927, kogunud ja korrastanud August Härms)
  • “Südamemurdumise maja” (näidend, 1928, tlk M.Reiman)
  • “Tagasi Metuusala juurde” (näidend, 1931, tlk A.H.Tammsaare)
  • “Püha Johanna” (näidend, 1936, tlk A. Bergmann)
  • “Neegritüdruku seiklused Jumala otsingul” (jutustus, 1970, tlk Jaak Rähesoo)
  • “Näidendid” (valimik, 1972; sisaldab 7 näidendit: “Caesar ja Kleopatra”, “Major Barbara”, “Doktori dilemma”, “Pygmalion”, “Südamete murdumise maja”, “Augustus annab oma panuse” ja “Õunakäru”)

Tekst näituselt Kirjanduslinn Dublin

William Shakespeare’i aasta

shakespearekogutudteosedKolleeg Yaroslava Shepelil on näituseteemade suhtes hea nina — kui ta midagi välja pakub ja näitus läbi saab, hakkab sel teemal robinal raamatuid tulema või pööratakse sellele teemale muul moel suuremat tähelepanu. Näitus “Mitme näoga William” oli pea aasta tagasi ja mõni aeg tagasi käis läbi uudis, et “Eestis algas Shakespeare’i aasta“.

Kooliajal oli üks mu lemmikaine maateadus — kirjeldav osa parasjagu tasakaalus kaartide, graafikute, jooniste ja skeemidega. Statistilise uurimise meetodid on jõudnud ka kirjandusteadusesse ja mitmesugused skeemid, infograafikud ja joonised illustreerivad kirjanike elulugusid või loomingut. Järgnevas pildipostituses on valik Shakespeare’i loomingu visuaalsetest analüüsidest, mida me näitust tehes välja otsisime.

Karikatuurid Jätka lugemist

Tõnu Õnnepalu „Vennas”

onnepaluvennasKõpu vendade lugu. Kirjad läbi poole sajandi. Koduloolisest aspektist huvitav, aga raamatuna jäi natuke hõredaks. Parim osa minu jaoks oli autori eessõna. Selles ütles ta olulisemad asjad ära, andis lühiülevaate vennakseid tabanud murrangulistest aegadest ning jutustas kirjade leidmise loo. Lugemist vääris see raamat igal juhul.

Jaan Ainelo
Tartu linnaplaneerimise ja maakorralduse osakonna geodeesiateenistus, vanemspetsialist

Mari-Liis Lill, Paavo Piik “Varesele valu, harakale haigus…”

varesele-valu-harakale-haigusNeed on 21. sajandi elulood. Erinevas vanuses erinevate täna elavate inimeste elulood. Väga selgelt mõistsin taas, kui vähe me inimest enda kõrval märkame ja temast hoolime. Ja niisama vähe hoolime me ka iseendast. Carlos lõpetab oma monoloogi sõnadega: “… sul on helluse puudus, aga see helluse alustamine oleneb sinust endast. Sa pead ise olema enda vastu hell. Sa pead endast nagu, noh, hoolima.”  karusooolen13aastane

Mulle meenus väga selgelt Merle Karusoo näidend “Olen 13-aastane”. Nende kahe näidendi vahel on üles kasvanud mitu põlvkonda, aga räägitavad lood on väga sarnased. Milla me küll hakkame armastama iseennast ja oma lapsi?!

Katrin Ohakas
Tartu haridusosakonna põhihariduse peaspetsialist

Mari-Liis Lill ja Paavo Piik „Varesele valu, harakale haigus“

varesele-valu-harakale-haigusSeda näidendit lugesin 2015. aasta Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhindade nominentidest viimasena ja hakkas juba kergelt tekkima tunne, et peaks raamatukogult — olin neile ju lubanud oma lugemiselamusi jagada — endale paar raamatut paluma nn mood-boosting books nimekirjast, et loetust tekkivat meeleolu peletada. Peaks uurima kas meie raamatukogud ka analoogselt brittidele selliseid nimekirju koostavad ja kes Eesti autoritest sinna pääsenud on ja siis neid kiirelt peale lugema.

Näidend ise põhineb aga intervjuudel inimestega, kes on põdenud depressiooni ja leidnud viise, kuidas sellest välja tulla. Kuidagi väga vahetult ja kurvalt laotub lugeja ees lahti Eesti argipäev, oma nõudlikkuses, edukultuses, töönarkomaanias ja lahti harutamata minevikutraumadest mõjutatud inimeste haavatavuses.

Sellise elulooteatri vormiga jõutakse näidendis hoolimisest kaugemale, ma pakuks, et tervema, tasakaalustatuma ja tolerantsema ühiskonnani, mis mõistab, tahab aidata ja pakkuda turvalisust neile, kes kõigi traumade tõttu sellest ilma on jäänud.

Katriin Fisch-Uibopuu
Tartu linna kultuuriosakonna juhataja

10 raamatut — Tiina Tarik

Kümme raamatut, mis on mind kujundanud või muidu jäävat mõju avaldanud? Mälu pole enam see, ja säärased nimekirjad on niikuinii rohkem hetkemeeleolust kantud. Aga see on hea võimalus vaimus noorpõlve tagasi minna, nii et – alguses oli…

lutskevade1) Oskar Luts. “Kevade”. Ema söötis selle mulle ette enne kooli, kui lugemine juba käpas oli, sest selle raamatuga õppis tema lugema. Luts saigi armsaks ning pärastpoole tulid isand Uhhuud ja teised tagahoovid, aga esmatutvus Paunvere koolilastega oli ikkagi kõige eredam. Nii sai minust lugeja.

lindgrentjorven2) Astrid Lindgren. Kõik, iseäranis Tjorven, Karlsson, Rasmused ja teised täisabad. „Tjorvenit” lugesime igal suvel uuesti üle. Minu keelekasutusse on Vladimir Beekmani tõlked igatahes jääva jälje jätnud. Loetud lasteraamatutest ja muinasjuttudest aga kujunes välja meie oma maailm, mida naabritüdrukuga pidevalt edasi arendasime — Külli, kui Sa oled kuskil netiavarustes, siis tervitus! Nii sai minust lugude kaasamängija.

durrellminuperejamuudloomad3) Gerald Durrell. “Minu pere ja muud loomad”. Õpetaja tabas mind keset homeerilist naeruhoogu ja, oh imet, arvas, et avalikkuse ees raamatu kohal naermises polegi midagi laiduväärset. Nii sai minust avalik lugeja. Ja Salurite tõlke mõju mu kõnekeelele on ka ilmne.

vernesaladusliksaar4) Jules Verne. “Saladuslik saar”. Ema söötis selle mulle ette, kui tollased noorsooraamatud igavaks kätte kippusid. Seiklused seiklusteks, aga see, mismoodi Verne, Alexandre Dumas ja teised tutvustasid noortele maailma selle mitmekesisuses — nii loodust kui inimühiskonda –, köitis huvilise suursarja külge ja suunas hiljem tõsise aimekirjanduse poole. Nii sai minust terveid põlvkondi kujundanud sarja “Seiklusjutte maalt ja merelt” lugeja.

stoutuksekellhelises5) Rex Stout. “Uksekell helises”. Ema söötis selle mulle ette, sest talle meeldis kriminaalromaan kui žanr ja muheda Agatha Christie, mõtliku Simenoni ja karge Chestertoni kõrval meeldis talle üle kõige Stouti stiil – vahe keel, kirbe huumor, parajalt keerukas krimifaabula ning Nero Wolfe’i hästi väljatöötatud omamaailm. Hakkas külge, ja Mirabilia-sari pakkus põnevat lisa. Nii sai minust kriminullilugeja.

asimovkadunudrobot6) Isaac Asimov. “Kadunud robot”. Ema söötis selle mulle ette, sest talle meeldis kohutavalt lugu valetavast robotist, kes ei tohtinud inimest kahjustada. Mulle meeldis ka. Asimovilt läks teatepulk Simakile, siis Bradburyle… Nii sai minust ulmelugeja.

shakespearekomöödiad7) William Shakespeare. Ema söötis mulle komöödiate-köite ette, kui olin pikemalt haige. “Suveöö unenägu” pani ahmima teisi komöödiaid, siis kõike muud. Aja jooksul on tulnud häid suupäraseid uustõlkeid, kuid õrnas eas loetud Georg Meri tõlked on siiski mulle kanoonilised. Siis tulid Tšehhov, Shaw, Ibsen… Nii sai minust näidendite lugeja.

alliksaarluule8) Artur Alliksaar. Luulet sai ikka loetud, meeldegi jäi üht-teist, kuid Alliksaare luule oli tõeline ilmutus. Eesti luulest on sama sügavalt mõjunud veel Paul-Eerik Rummo ja Juhan Viiding, kuid Alliksaare järele haarasin aastaid. Nii sai minust luulelugeja.

kivinemünchen9) Ülo Tuulik “Meeste 4×10 kilomeetrit Lahtis” ja Paavo Kivine oma Müncheni olümpiaraamatuga. Tulihingeline tugitoolisportlane olin selleks ajaks niigi, siis selgus, et sporti saab ka elamuslikult jäädvustada. Hilisemast meenuvad samast liinist Rein Vahisalu ja Andres Musta jalgpalliraamatud. Nii sai minust spordiraamatute lugeja.

milnekarupoegpuhh10) A. A. Milne. “Karupoeg Puhh”. Christopher Robinid lähevad karjakaupa ära ja Aleksander Pisike on alailma kadunud, kuid maailmas on siiski midagi kindlat – Tiiger kargleb endistviisi reipalt ringi, Jänes hoolitseb oma sugulaste eest ka siis, kui nende käsnast on saanud känkar, ning kuskil mängib alati üks laps oma Armsa Karuga.

Tiina Tarik