Posts Tagged ‘lõbus’

Keiti Vilms “@keitivilms”

Sattusin Keiti Vilmsi peale juhuslikult. Sotsiaalmeedias, aga asi seegi. Ja nagu ikka, olen õnnelik juhuse üle. Ma ei jälgi Keiti Vilmsi keeleavaldusi igapäevaselt, kuid annan endale väga selgelt aru, et ei hakka tema postitustest enam üle ega ümber saama. Mind ei lõbusta ainult see, kuidas ta sõnadega mängib, ka ei tõtta ma teda Aavikuga võrdlema – mind võlub tema loomupärane ja varjamatu armastus keele vastu. Nii näiteks ei ole võrdset Keiti väljavõtetele õigekeelsussõnaraamatust. Jah, see on meie kõigi keel ning need leiud ei ole kuidagi rohkem tema kui meie omad, aga ta on terane –  terasem kui enamik meist –  märkama perspektiivikaid sõnu. Sõnu, mille otsustame koheselt oma repertuaari võtta. Sõnu, mida pole kellegi suust kuuldud slängis. Sõnu, mis meid naerutavad sellega, kui vähe suupärased nad on. Nende seas on nii mõnigi tõlke- või transkriptsioonivärd, mis paneb meid hämmelduma. Seda loetelu võiks lõputult jätkata. Lisaks on Keitil silma teistegi mängulisele keelekasutusele ning ta jagab huvipärast oma kontol. Ja siis need kalambuurid. No andke andeks, neisse või upuks! Ja kui igasugune ajaraisk teeb mind tavaliselt närviliseks, siis Keiti kontol kilde ahmides ei kuule mind ilmaski ütlemas, et olen aega raisanud, vaid et mul on seal kolades aega läinud. Nüüd lugesin ka raamatu läbi, mitu korda jutti. Läks aega, mis läks, aga aega läks.

Katrin Olt

Advertisements

Lauri Räpp “Linn on minu: Tartu tahavaatepeeglis”

„Annelinn. See tähendas Leninakani puiesteed, paneelmaju, mikrorajooni, umbrohtunud tühermaid, sõjaveterane, muruplatsidele sissetallatud otseteid, rauast ronimisvahendeid, üle ääre ajanud prügikaste, kajakaid, tuvisid, sulatõrva, kollast Ikarus-linnaliinibussi number 16, rannavalvet Saare poe tiigi ääres, Satelliiti, Sõpruse selvehalli, kulunud fassaade, lagunevaid rõdusid, karbiiti, lukustamata sektsiooniuksi.” (lk 70)

Tavaliselt ma püüan nimenaljadest hoiduda, aga seekord sai kiusatus liiga suur. Lugema hakates arvasin, et ees ootabki linna-räpp, sihuke kirbe ja küüniline. Aga tegelikult tuli hoopis bluus – mitte deltabluus, mitte Mülleri Sassi hingekäristav bluus, vaid Bluesi-veljeste laadis hoogne, energiline ja mõnusalt irooniline jutustus linnast, milles autor sündis, kasvas ja inimeseks sai.

Üldinimlikku lemmiktegevust – endast rääkimist – jätkates: ma näen, tunnen ja usun selles raamatus kõike. See on minu linn ka. Kolisin 15-aastaselt Annelinna ning avastasin maalapsele uudset asumit umbes samal meetodil – suurisilmi jälgides ja huumoriks ümber vormides. Raamatu suurim väärtus ongi vast see, et ta täidab Tartu kultuuriloos suhteliselt uue, kuid juba tuntava lünga – annab ülevaate Annelinna ajaloost. 1970ndatel rajatud paneelmajade rajoon (tuntud ka koodnime „Kivilinn” all) on küll mõnegi romaani tegevuspaik, kuid nii üksikasjalikult ja süsteemselt pole seda veel kirjeldatud. Abiks on ka rohke valik fotosid ning säbrukoode muusikapalade jaoks.

Hakatuseks on siiski viis aastat Rukki tänavat oma tubade ja tegelastega. Lasteaed algab aga juba Annelinnas ja edasi kulgeb kasvava organismi tee toonasesse 12. keskkooli. Jäädvustamist leiab kõik, millega laps kokku puutub: paneelika arhitektuuriline ja sotsiaalne diskursus, lasteaia sisustus, personal ja materiaal-tehniline baas, tänavad ja tanumad ja sopaaugud nende vahel – kogu see 1980ndate esteetiliselt kahetsusväärne ja intellektuaalselt huvitav eksterjöör ja interjöör. Aga see on ikkagi kodu, ja kodu on armas ka siis, kui teda ehivad Mistra vaibad ning sünged sektsioonkapid. Pikema ja üpris sooja kirjelduse pälvib näiteks Saare kauplus, uusasukate kauaaegne kodupood. Siinkohal on mul pakkuda omapoolne täiendus autori mõtisklusele poe nime päritolu kohta: tõenäoliselt ei ole aluseks saar pinnavormi mõttes (nagu poolsaare moodi saar), vaid puuliik. Paneelrajooniga piirneb varasem eramute kvartal, mille tänavad olid nime saanud puude järgi. Üks puiestik asub Karlovas – Kastani, Kase, Jalaka jm lehtpuud, aga Annelinnas on kobaras Männi, Kuuse, Kadaka… Vahtra ja Pajuni välja (raamatus kirjeldatud ajal oli selle asumi silmapaistvaim maamärk kahtlase väärtusega Männi söökla), ja teiste seas leidus ka Saare tänav. Pood ei jäänud sellest kuigi kaugele.

Omaette peatükk on pühendatud legendaarsetele Tartu levimuusikapäevadele, kus autor isa abiga pääses vaatlema bändide lavatagust elu. Värvikas ja inforohke peatükk võinuks isegi pikem olla. Iseasi, kas me ikka tahame teada, kes, kus ja kellega mida jõi? Kogu temaatika „Poisist sirgub nooruk” on keha- ja muude vedelikega üleküllastatud ning higi- ja okselõhnane. Ent kui see kuulus kasvamise juurde, eks tule see siis ka raamatusse raiuda. Lõppeks nendib autor, et enamik sõpru tuli kasvuajast siiski välja eluga ja suuremate kahjustusteta.

Hiljuti tõusis tulipunkti küsimus, kas okupatsiooniaegne lapsepõlv võib oma põhiolemuselt üldse olla helge. Mitu paralleelselt loetud lapsepõlvelugu kehutab siinkirjutajat kinnitama, et võib ikka, kui lapsepõlv leiab aset turvalises keskkonnas, eelkõige turvalises perekonnas. Last ei masenda, et lasteaia mannapudrupotid on lömmis, et naabrite elu kostab kenasti kõrvu, et poes on kõigepealt ostukorvisaba ja siis riiulijuurdepääsemisesaba ja siis kassasaba ja siis peab juurviljade pärast üldse poe taha putkasse pugema. Laps jätab selle lihtsalt meelde, ja jutustab pärast teistele. Oli alles elu!

Lauri Räpp näitab oma tahavaatepeeglis elu paari aastakümne taguses Tartus ja laseb lugejal võrrelda, mis ja kui palju ja kas üldse on muutunud. Autori küllalt reljeefses keelepruugis leidub leebet irooniat, sõnamängulist vaimutsemist ja vahedat satiiri, mida Tartule jagub siiski vähem kui Kuubale. (Vt ka „See ei ole minu Kuuba”, 2015) Raamatust õhkub nostalgiat, ent kindlasti ei ole see nõukanostalgia. Pigem on tegu pilkliku, kuid armastava hõllandusega kodust, linnast ja kodulinnast ning lapsepõlvest, mis oli kõigist „võitudest” hoolimata helge.

Tiina Tarik

Vt ka:
http://palamuserk.blogspot.com.ee/2016/11/nadala-raamat-lauri-rapp-linn-on-minu.html
http://raagimeraamatutest.blogspot.com.ee/2016/12/lauri-rapp-linn-on-minu-tartu.html
http://marcamaa.blogspot.com.ee/2017/01/lauri-rapp-linn-on-minu.html

Jüri Kolk „Igapidi üks õnn ja rõõm”

valik

hüpata vette
tundmatus kohas
või jääda
tuntud kohas kuivale

Luuletuse tahaks lõpetada sõnadega, et selles on küsimus. Kogumiku kõik luuletused tekitavad küsimusi ning samas ka annavad vastuseid meie elus olulistele teemadele vastavalt iga inimese isiklikele tõekspidamistele ja meeleoluldele. Õnneks oskab Jüri Kolk meisterlikult kasutada kõigile tuntuid viiteid (nt mõistus tuli koju, aga liiga hilja, mõistus tuli koju, tares tukiving…), et selle üle juurdlemine oleks veidi mõnusam. Eks ole seegi suhtumise küsimus, kas elu peab olema igapidi üks rist ja viletsus või õnn ja rõõm.

Klaari Tamm

Loe ka Kaja Kleimanni arvustust

Ivar Põllu „Baskin ehk nalja põhivormid“

Ivar Põllu näidend „Baskin ehk nalja põhivormid“ räägib Eesti suurest humoristist Eino Baskinist ja sellest, kui erinev tähendus võib naljal olla. Raamat sisaldab hulga vaimukaid sketše, mis tuletavad ühtlasi meelde vana head lapsepõlveaegset „Meelejahutajat“ ning muid Baskini esinemisi. Oluline osa on minu arvates näidendis ka andekatel Baskini kaasaegsetel Voldemar Pansol ning Jüri Järvetil.

Kuna sama teksti on Ivar Põllu 2015. aastal lavastanud Tartu Uues Teatris, siis oli raamatu lugemine justkui uus kohtumine erinevaid tegelasi kehastanud näitlejate Katrin Pärna ja Janek Joostiga, kes oma osavate ümberkehastumiste ja publikuga suhtlemisega tõestasid, kui oluline oli Eino Baskini roll Eesti teatriloos. Näidendit iseloomustab hästi ka üks Mati Undi mõte aastast 1981: „Baskini suhtumine on selline, et ta „paljastab puudusi“, kuid propageerib ka inimlikkust selle sõna kõige laiemas tähenduses.“

Head nalja ei ole kunagi liiga palju.

Kai Taba

Peter Stjernström “Maailma parim raamat”

maailma-parim-raamatKui raamatu pealkiri on “Maailma parim raamat”, siis seda ju peab lugema, eks ole :)

Suures osas on see kirjaniku-romaan. Et kuidas siis kirjutada seda maailma parimat raamatut. Sekka asjaajamisi kirjastusrahvaga ja rivaalisuhteid teiste kirjanikega, arvamusi populaaržanritest ja -autoritest ning lõppu krimivint. Segiläbi iroonia ja tõsimured (iroonia satub küll ülekaalus olema).

Ma ei arva, et see on maailma parim raamat, aga lugesin ma seda üsna lustiga. Ülesirvimine enam nii head emotsiooni ei toonud, aga üle keskmise raamatuks arvan ikka.

Jüri Pino raamatust ERRi lehel.

Tiina Sulg

Vladimir Voinovitš „Sõdur Ivan Tšonkini elu ja ebatavalised seiklused“

voinovitssodurivan„Ivan Tšonkinit“ soovitas mulle üks sõber, kes väitis selle olema hullupööra naljaka. Ka raamatu tutvustus, kus teost nimetatakse „vene Švejkiks“, äratas huvi. Esimene osa oligi täitsa vahva, sai mitu korda naerda ja absurdile kaasa elada. Lugemine läks „ludinal“, oli huvi teada saada, mis saab edasi, kuhu sündmused välja jõuavad. Ühe „soojaga“ sai majja soetatud ka „Tšonkini“ teine osa, aga selle lugemine hakkas venima. Kadunud oli esialgne värskus, sama jant jätkus peatükist-peatükki. Arvan, et ei ole millestki ilma jäänud kolmandat osa lugemata.

Ülle Jäe
Eesti Rahva Muuseumi koguhoidja

Lauri Räpp “See ei ole minu Kuuba”

Sel raamatul on eeskujulikult otsesõnaline ja autorihoiakut sedastav pealkiri. Puudu on vaid mõtteline alapealkiri „See raamat ei oleks kunagi saanud ilmuda „Minu…” sarjas”.

Nali naljaks, aga siit johtub üks tõik, millele on kerglaselt vähe tähelepanu pööratud. Nii nagu iga inimene peaks leidma just need reisisihid, mis on temale meele järele, peaks iga maa samuti leidma endale just neid turiste, kes sobivad selle maaga, tema inimestega, kultuuri ja tavadega. Ja antud juhul on tingimus kuhjaga täidetud. Kõnealune kaheksaliikmeline segaseltskond sobib Kuubale ja Kuubaga kui rusik silmaauku või piip vana merekaru suhu. Oma teekonnal saare ühest otsast teise ja tagasi läbitakse tähtsamaid linnu ja kõrvalisi asulaid, ööbitakse kohaliku kodumajutuse parimates palades, tutvutakse sealse ööeluga iga kandi pealt ning proovitakse kulinaarseid ja alkohoolseid tooteid koos kõikvõimalike tagajärgedega. Kuubalaste kirjeldused on sümpaatsed, vaatamata sellele, et enamik neist on võtnud eluülesandeks turistilt seitse rahanahka seljast koorida – aga kui nt õppejõu kuusissetulek on 25 eurot, siis hakkab nutikas inimene tahes-tahtmata otsima käänulisemaid rahateenimise võimalusi. Nii siginevadki jintero’d, kes ränduritele rohkem või vähem suli tehes transporti, majutust, meelelahutust ja muud vahendavad. Samas võib Kuubal kõikjal kohata muusikuid, kes on valmis ka tänaval juhusliku kohtumise käigus maha saama „Buena Vista Social Club’i” väärilise improvisatsiooniga – jumalamuidu ja heast tujust!

räppseeeioleminuRändurid lähevad meelsasti kaasa kohalike elufilosoofiaga: ära pinguta nii et pihik lõhki, parem tantsi ja laula või võta koos meiega üks väike naps! Hoole ja armastusega on jäädvustatud iga sisse joodud ja välja oksendatud mojito või cuba libre, iga söömaaeg, mis viis keele alla või lõi põhja alt, iga viimne kui kanajalgadel seisev casa, kus ööbiti, rääkimata chica’dest, kes lahkesti aitavad mööda saata öö (sularaha eest). Sularahaga on ka segased lood: välismaalastele on loodud omaette valuuta (CUC) ning kaupade-teenuste hinnad varieeruvad metsikult, olenevalt sellest, mitmendat korda kokkuleppele püütakse jõuda. Transpordivahendid on omaette maailm. Kas olete mõelnud, kuhu lähevad need laevad, autod ja bussid, mis heaoluriikides amortiseerununa maha kantakse? Kui peaksite Kuubale sattudes oma maanteemuhu ära tundma, siis palju õnne! Ehkki tõenäoliselt on ta juba värvitud roosa- ja kollaselilleliseks. Ja muidugi ammendamatu epiteetide varamu, iga turisti tähtsaim teema: tualetid. Sapiendus satanas, nagu ütleks Salomon Vesipruul.

Igatahes on see mõnus lugemine neile, kes taluvad autori kohitsemata keelepruuki ning tervislikku otsekohesust. Ja kui kellelgi tekib rännuisu, siis on säherdune ülevaateteos isegi praktilisem kui mistahes Üksildane Planeet.

Tiina Tarik

Vaata ka madlikese blogi.