Posts Tagged ‘lõbus’

Tarmu Kurm “Kahe matuse vahel”

Tarmu Kurm “Kahe matuse vahel: muhedaid pildikesi südikate vanainimeste elust” (Koolibri, 2022, 155 lk)

Sünge pealkirja taga peidab end üldiselt tujutõstev lugu, mille peategelane, 80+ härra Eduard, leiab ühel päeval, et aitab hädine olemisest, sureks õige ära. Surm aga teadagi ei tule mitte siis, kui sina teda ootad. Ja peale seda, kui härra oma sõprade-naabrite abiga oma matused ära korraldab või nö. läbi teeb, hakkab elu alles pihta ja hullu hooga käima. Üks samm viib teiseni ja seiklustest puudu ei tule.

See raamat sobib kõigile, kellele meeldis “Saja-aastane kes hüppas aknast välja ja kadus” või “Kassituhk” või “Salapäevik : Hendrik Groen, 83¼ aastat vana“. Seda viimast muidugi on väga raske minu jaoks ületada ja päris sinnani autor (veel) ei küündi, kuid kuna tegemist on debüüdiga, siis anname ikka aega atra seada ning tore on lugu siiski.

Raamatu tegelased on ääretult värvikad ja naerda turtsuda sain mitmel korral. Võtame näiteks kasvõi Maimu nimelise naabriproua, keda tutvustab autor läbi Eduardi sõnade niimoodi: “Maimu oli vanatüdruk, kellel oli kuulujuttude levitamises must vöö. Ta oli pühendanud oma elu kahele asjale: Jeesusele ja teiste inimeste elude elamisele.” Mõlemat väidet tõestab vanaproua läbi raamatu päris mitmel korral.

Mingil hetkel vajub lugu natuke vaiksemaks ja aeglasemaks, aga siis võtab uuesti hoo üles. Autor on püüdnud mu meelest haarata või meeldida üsna laiale vanuseklassile. Vihjeid on nii uuemale kui vanemale “klassikale” ning muheleda, kui vihje ära tabad, on nii vahva:)

Nalja ja tralli vahele on tegelikult pikitud mõtlikkust ja elufilosoofilisi mõtisklusi. Ja nii võid ennastki leida mõtlemas enda elu tehtule-tegematajäetule. Ja emotsionaalsemal lugejal võib ka silma märjaks kiskuda.

Kui mõelda selle lühikese raamatu moraalile või mittele, mida ta alltoonina kannab siis võiks seda öelda läbi sõber Volli mõtteviisi: “Volli jutustuste läbiv toon oli see, et elama peab nii, et surivoodil ei peaks kahetsema elus tegemata jäänud olulisi asju.”

Päris motiveeriv, tegelikult :) Soovitan rõõmuga. Ei ole vaja elu ülearu tõsiselt võtta ja vanus on ikka ja alati kõigest number. Ja Elama, just suure tähega, võiks hakata tõesti nüüd ja kohe, kasvõi tasapisi, mitte oodata et küll ma siis kui… Seda ju ei pruugi tulla.

Seili Ülper

 

David Safier “Miss Merkel. Mõrv Uckermarkis”

David Safier “Miss Merkel. Mõrv Uckermarkis” (Tänapäev, 2021, tlk. Tiina Aro)

Saksamaa liidukantsleri Angela Merkeli mantlipärija astub ametissse 9. detsembril, aga juba kevadel ilmus vaimukas krimiromaan pensionipõlve pidavast ekskantslerist. Mis kõige üllatavam – tänavu Saksamaal trükivalgust näinud sõbralik krimikomöödia (autori žanrimääratlus) on juba eesti keelde tõlgitud!

Mitme bestselleri autor David Safier (eesti keelde tõlgitud veel “Halb karma”) saadab pensionile jäänud Angela Merkeli koos oma kvantkeemikust abikaasa Achimi ja mops Putiniga (no muidugi mäletate seda lugu, kuidas Putin Merkelit ühel kohtumisel koeraga ehmatas) Berliinst ära Brandenburgi liidumaa Uckermarcki maakonna ilusa nimega väikelinna. Angela julgeoleku peab tagama heasüdamlik mehemürakas, isiklik ihukaitsja Mike.

Loomulikult leidub kohalike hulgas AFD juhtiv tegelane ja ka mustanahaline lapseootel noor naine, kes on Angelale esimeset hetkest peale väga sümpaatne. Angela küpsetab kooke, jalutab koeraga, korjab Putini kakat ja unistab sõbrunemisest väikelinna rahvaga. Hakkab juba pisut igav, aga just siis kutsub kohaliku lossi omanik vabahärra Philipp von Baugenwitz Angela ja Achimi lossi veinipeole. Ja läheb lahti….

Peo lõpus leitakse vabahärra lossikeldris surnuna, aga kohalik politseiülem on parajalt juhm. Nii ei jää Angelal muud üle kui asuda ise tegutsema. Talle ju meeldib probleeme lahendada! Oma ihukaitsja meelehärmiks asub ta mõrvajuurdlust läbi viima. Kahtlusaluseid on koguni kuus ja kõik nad on naised, nii et sookvoot on kuhjaga täidetud! Lugeja, kes saksa keeles kodus pole, saab sedagi teada, mis imeasi on sootärn.

Kuulsad detektiivid nagu Sherlock Holmes või Hercule Poirot pole Angelale muidugi võõrad, aga vahest kõige hingelähedasem on siiski miss Marple, keda alahinnati nagu noort Angelatki poliitikukarjääri esimestel aastatel.

Ekskantslerist saab tarmukas hobidetektiiv. Mõrvauurimise käigus meenuvad Angelale aeg-ajalt seigad oma poliitikukarjäärist, näiteks see, et tal ei õnnestunud kunagi vältida Berlusconi märga põsemusi tervitamisel või fakt, et Riigipäeva saadikutebüroos lõhnas kanepi järele. Muide, ka selles raamatus poetab Angela oma kuulsa lause “Me saame hakkama.” Ja tõestab, et saabki!

“Miss Merkel” võiks olla mõnus talveõhtu sisustaja neile, kes peavad lugu huumorist ja rahulikult kulgevast krimiloost, aga ennekõike muidugi Angela Merkelist. Autoril on juba käsil miss Merkeli teine juhtum, aga väike ärevus on ka õhus, sest kes teab, äkki saab Angelast Merkelist ametist lahkumise järel hoopis ÜRO erikomissar ja Uckermarki Angela jääb paralleeluniversumisse hulpima. Tõde peaks selguma õige pea.

Linda Jahilo

Ameerika, varblased ja elu alles ees: Jüri Kolgi lugemissoovitused

Soovitan kõigepealt kaht lasteraamatut, mis ei ole minu teada laiade massideni jõudnud.

Minu suur lemmik on Peter Bischeli „Ameerikat ei ole olemas. Esiteks: selle on tõlkinud Peeter Tulviste. Kahtlustan, et ta tegi seda lihtsalt sellepärast, et raamat meeldis. Väidetavalt on tegemist humoristlike juttudega nooremale koolieale, aga kui algklasside jütsid on selle jaoks piisavalt küpsed ja põhikooli tiigrid juba üle kasvanud, siis, noh, ju ma olen inimkonna vaimsetest võimetest valesti aru saanud. Raamatus harutatakse pealtnäha lihtsas stiilis mitut peaaegu filosoofilist pundart ja aetakse pahatihti kõik veel rohkem sassi. Võib naerda, mõned asjad ongi naljakad, see on kurbade lugude puhul tavapärane. Tegelasteks on enamasti keskealised, kinnismõtetega, üksildased mehed ja neil ei lähe just hiilgavalt. Naljakas lasteraamat? Nojah. Aga samas ikkagi on ka. Ärgem alahinnakem lapsi. Minule meeldis juba lapsena ja meeldib ka nüüd: keskealisele kinnismõtetega üksildasele mehele. Autori loogika, järjepidevus, hea stiil ja nukker vaimukus väärivad tähelepanu. Vähemalt pilguheitu.

*

Jordan Radičkov on kirjutanud raamatuMeie, varblased ja mul on hea meel, et ta seda tegi. Kes loeb, saab teada miks varblane nimega Mu Armas Härra kõigiga pragab (ja ennekõike, kuidas ta seda teeb), kuuleb Hiina varblaste kurvast saatusest, õpib hindama jala käimist ja julgete plaanide tegemist, saab aimu, kes on see, kes meid pidevalt jälgib, keda me ise kunagi ei näe. See on lõbus raamat, milles leidub õpetlikke ivasid, aga need pole kunagi õpetlik-õpetlikud, vaid ikkagi päris lood. Üks peatükk ajab mind siiamaani nutma (ja see on hea).

*

Minu viimaste aastate lugemiselamuste hulgas on aukoht (jättes kõrvale Loomingu Raamatukogu) Sebastian Barry romaanil Otsata päevade aegu. Tõlkija Külli Seppa on teinud imelist tööd. See on kauni, poeetilise keelega raamat. Juttu on peaaegu eranditult rasketest ja hirmsatest asjadest, aga lugedes kasvab usk inimestesse ja inimkonda. Igatahes, minuga nii juhtus. See raamat jättis helge tunde, usu. Läheks pikale seletada millesse täpsemalt. Soovitan palavalt. Nagu ikka: kõigile ei pruugi sobida. Need, kes arvavad, et tuju tõstmiseks peab rääkima midagi ilusat-nunnut, hoidku heaga eemale. Selle raamatuga võite proovida, ma ei saa päris kindel olla, et te olete lootusetud, aga minust hoidke küll eemale.

*

Ülikooli ajast on meeles Romain Gary (Émile Ajari) romaanElu alles ees. Selle tõlkis Tõnu Õnnepalu. Ausalt öeldes ei ole ma seda kolmkümmend aastat üle lugenud, aga peaaegu igal teisel aastal on peast läbi käinud uid: tasuks. Kui ma õigesti mäletan, siis on see niisugune raamat, mille kerge tooni taga on sügav traagika. Kordagi ei karjatata: „Ma kannatan!“ See olekski tüütu. Minategelane püüab nina lainete kohal hoida, õigeks kannatamiseks on vaja pea panna tüdruku sülle kuni keegi padja toob. Ja, oleme ausad, mis kannatus see on, kui su pea on tüdruku süles?

Ka see raamat jättis minusse pigem usu inimestesse. Ma tõesti ei saa anda ausõna, et arvaksin sellest teosest nüüd samamoodi.

*

Viimaseks soovitan lugejal ise kirjutada oma versiooni Haruki Murakami ja Pierre Bayardi teostest. See võiks ehk kanda pealkirja „Kuidas rääkida jooksudistantsidest, mida ise pole läbinud“ või „Millest ma räägin, kui ma räägin raamatutest, millest olen enda arvates aru saanud“. Oivalisi pealkirjavariante on väga palju ja küllap leiaks neist igale ka sisu.

PS! Lugege luulet!

Jüri Kolk
kirjanik

Eduardo Mendoza „Gurbilt teateid ei ole”

Eduardo Mendoza „Gurbilt teateid ei ole” (tlk. Maarja Paesalu, Toledo 2017)

Ma tunnistan, et tavaliselt ma ulmet ei loe — päriselu tundub mulle lihtsalt sadu kordi huvitavam. Aga inimene ei tohi olla liiga põikpäiselt põhimõtteline, vaid vahetevahel tuleb kastist välja tulla — muidu jääb maailm üsna mustvalgeks ja üheülbaliseks. Kuna Eduardo Mendoza „Gurbilt teateid ei ole” hakkas mulle juba jupp aega siin-seal silma ja kõrva, siis andsin lõpuks alla ja võtsin raamatu kätte. Ja oh imet — raamat osutus vägagi lõbusaks lugemiseks, vahepael naersin ikka lausa laginal ning panin lähedalolijad imestunult kulme kergitama. (Naeru lõkerdada on siiski parem variant, kui nutta löristada — ka seda viimast on minuga lennujaamas juhtunud, no ei olnud tore!). Kas asi on selles, et tegu pole puhta ulmega, vaid „logiraamatu formaadis ulmekomöödiaga” (tagakaanelt) või milleski muus, ei oskagi öelda, aga raamat tõesti meeldis mulle.

Lühidalt, Barcelonas maanduvad kaks tulnukat, kellest lugu peab keskenduma ühele, kuna teiselt ju teateid ei ole (Gurb, nimelt, kehastub blondiks poplauljannaks ning kaob suurlinna mellu). Gurbi otsingutel kehastub ta sõber nii paavstiks, admiraliks, Kenti hertsogiks, toreeroks, kuulsaks prantsuse ja hispaania lauljaks ja kirjanikuks, Mahatma Gandhiks või kelleks iganes kaasaegsesse linnapilti täiesti sobimatuks tüübiks, mis suurendab võõristusefekti ja koomilisust veelgi. Pikkamööda õpib ta siiski kohanema ja hakkab tundma inimestele omaseid tundeid, igatsusi; talle ei jää võõraks kaastunne, armumine, ärivaist, churrode-vaimustus (hispaania rasvane maius). Omamoodi naiivseks jääb ta ometi kuni lõpuni välja, ja see on väga armas.

Igatahes ütleb see raamat palju nii Barcelona, hispaanlaste kui inimeste ja ühiskonna kohta laiemalt, ja ütleb sellise heatahtlikult iroonilise muigega. „Teller naeratab ja seletab, et pank pakub väga erinevaid kontosid (hoiukonto, nõudekonto, tuulest-viidud-konto, vihma-käest-räästa-alla-konto, kes-seda-loeb-on-loll-konto jne).” (lk 27). Ta ei ole inimühiskonna suhtes sugugi ainult kriitiline, vaid — nagu tõestab ka loo lõpp — on meie vildakas, naeruväärses ja kasuahnes maailmas ometi ka palju head, ihaldusväärset, kurbnaljakat, lootustandvat.

Annika Aas

Urmas Vadi “Elu mõttetusest”

Kas inimene, kes hakkab naerma, lugedes lauset “Kogu aeg tuleb nutt peale”, on halb inimene? Eks oleneb. Kui see on kirjutatud sõbra kirjas, siis mine tea, äkki ongi, oleneb sõbrast. Aga kui lugeda seda iga mõnekümne lehekülje tagant Vadi raamatust, siis näitab see minu arvates selgelt elutervet huumorimeelt. Sest mina ju tegin nii ja minul on ju igatahes õigus ja ma olen kindlalt veendunud, et autor on seda niimoodi mõelnud. Tegelikult ka, ei saa ju võtta surmtõsiselt kogu seda hädaorgu Pettunud inimeste külas! Või linnriigis.

Ma olen lugenud enda arvates enamust Vadi raamatuid ja näidendeid (va need, mida ma laval nägin), nad on mulle kõik ka rohkem või vähem meeldinud, ehkki ma paljut ei mäleta, mul ongi eriti lühikeste juttude koha pealt kehv mälu. Mulle on sobinud see iroonia, millega ta oma tegelasi kujutab: ühest küljest on vint nagu selgelt üle keeratud, aga kui mõtlema hakata, võib selliseid inimesi päris elus päris kindlasti kohata. Mu ema rääkis kunagi oma tuttavast abielupaarist, kes nõuka ajal vaidles, kumma kord on kirja peale mark osta. (See maksis vist neli kopikat, päris kindel ei ole.) Sellest ei ole looni “Amortisatsioon”, kus naise abikaasa ja eksabikaasa püüavad välja arvutada, mitu protsenti kumbki naise rinnasuurendusoperatsiooni eest maksma peaks, just palju minna.

Ma olen isiklikult kohanud poes meest (ja naist), kelle arvates on tähtis teada anda: “Igaüks paneb ise enda järele pulga.”

Ma ei ole kohanud ehitusmeest, kellel oleks vahuballoon plahvatanud, küll aga tean inimest, kelle kuumad mustikakompotid vastvalminud köögis lõhkesid, kui tuul akna lahti paiskas.

Ma ei ole kohanud noori lapsevanemaid, kes igatsusest laste järele naabri omad külla kutsuksid, küll aga näinud, kuidas õhtul hilja koju tulnud ema ütleb: “Ajame lapsed üles, ma ei ole neid nii kaua näinud”. Muide, praegu mulle tundub, et see oli ainus helge lugu ses raamatus. Aga üle kontrollima ka ei hakka. (Öösel korraks üles ärkamise ajal meenus veel üks, aga hommikul enam ei mäletanud!)

Ilmselt on paljudel mõni vanem sugulane, kellel “pole midagi vaja” või kes “ei taha tüli teha”.

Väga iseloomulik tänapäevale on lugu “Leidja”, milles ajalehes avaldatakse pilt mehest, kes on leidnud metsas autos elava mehe. Tal on palju seletamist, et tema on leidja, mitte leitu. “Oli neid, kes teda uskusid, oli ka teisi.”

”Punane nupp 2” on tekst, mis meenutab minu noorusajal laialt levinud arutlust “kui sa saaksid nupule vajutusega tappa Hiina mandariini ja selle peale väga rikkaks, kas teeksid seda?”.

Näiteid vist saigi juba liiga palju, raske on pidama saada, aga lugemiseks peab ka midagi jääma.

Raamatul puudub sisukord ja kõigil peatükkidel pole pealkirjagi, on väga lühikesi lugusid, mis ei kata ühte lehekülgegi, ja pikemaid, nii 4-5 leheküljelisi. Tegelasi on nii ainult korraks esile astuvaid kui neid, kelle juurde korduvalt tagasi pöördutakse, mehi tundub olevat rohkem kui naisi, ka enda on autor ühte loosse sisse kirjutanud. Kuigi raamatus on vaid 173 lehekülge, katsusin selle lugemist venitada, et hea liiga ruttu otsa ei saaks, ja jätsin ta pärast läbilugemist veel mõneks ajaks öökapile, et enne uinumist lapata ja üle lugeda. Miskipärast on mul praegu tunne, et need lood jäävad kauemaks meelde. Vähemalt mõned.

Raamat on välimuselt ilus. Vadi raamatud on ka enne kujundusega meelde jäänud, seekord kujundas Peeter Laurits ja illustratsioonid on Anu Kooklalt, kellele selle raamatu illustreerimine ja nahka köitmine oli Kõrgema Kunstikooli Pallas lõputööks. Ka nahka köitmata raamat on kaunis.

Kaja Kleimann

Terry Pratchett, Neil Gaiman “Head ended”

Terry Pratchett, Neil Gaiman “Head ended

Raamat räägib Viimastest Aegadest. Saabumas on Viimnepäev.

Maa peale sünnib Antikristus, aga nagu neile autoritele omane, kaasneb selle sündmusega palju kaost. Täpsemalt: kaks poisslast lähevad omavahel vahetusse ning nii headuse kui kurjuse jõududel on segadust rohkem, kui nad osanuks arvata. Vahetult enne pöördelisi hetki leitakse õige kurjuse emissar kõigi kergenduseks üles … aga asjad ei lähe sugugi lihtsamaks.

Sugugi ei tee sündmusi mustvalgemaks ja konkreetsemaks ka tõik, et maa peale saadetud põrgulik jõud ja taevalik jõud on koos avastanud maapealse elu hüvesid ja tunnistanud paiga olevat üsna sümpaatse. Kas kujutate ette omavahel sõbrustavat ja koos napsutavat põrguinglit ning taevast inglit? Ei? Selle loo autorid aga küll.

Fantaasiaromaan sisaldab endas ohtralt omanäolisi tegelasi, oma jaburate iseärasustega. Naeruturtsatused on garanteeritud. Teisiti poleks see ju ka Pratchetti puhul võimalik.

„Head ended” on üks neist fantaasiakirjandusteostest, mida kindlasti soovitaks lugeda neil, kes vähegi oskavad hinnata head nalja, veidike lapselikkust ja rohkelt seiklusi. Ja muidugi korralikku segadust ja kaost.

Pöörast lugemiselamust!

TV mini-sari „Good omens” (2019)

Algselt pidi vaatajatele edastama sarja keskkond „Netflix”, kuid tulles vastu kristlikele petitsioonidele (protesti sisu: õhutamine satanismile!), nad siiski sellega (kahjuks) kaugele ei jõudnud.

Kõik kanalid pole õnneks sama rada läinud ja sari linastus Amazonis.

Treiler

 

Neil Gaiman

on populaarne inglise ulmekirjanik ja koomiksiautor. Sündinud Inglismaal, Portchesteris, juudi perekonnas.

Üheks tema tuntuimaks teoseks peetakse „Ameerika jumalaid”.

Populaarsust jagub talle rohkesti ka meie lugejate seas ja teoseid, mida lugeda, samuti (siiski, alati võiks olla rohkemgi): •”Head ended” •”Ameerika jumalad” •”Coraline” •”Tähetolm” •”Ja tee lõpus on ookean” •”Kalmisturaamat” •”Eikusagi” •”Põhjala müüdid”.

Autori koduleht https://www.neilgaiman.com

Terry Pratchett

Kas on veel mõni fantaasiafänn, kes pole seda nime kuulnud?!

Kindlasti on olemas lugejaid, kellele tema stiil ei istu, kuid Pratchetti nimi on fantaasiamaailma jäädavalt ja sügavalt sisse graveeritud. Seega: viimane aeg leida endale üks muhe Pratchetti fantastiliselt lõbus (vahel ka halelõbus) romaan, võtta sisse mugav asend ja elada veidike kaasahaaravates seiklustes (siinkirjutaja isiklik soovitus on lemmikuimaks osutunud “Talvesepp”… ;) ).

Inglise ulmekirjanik Terry Pratchett (1948-2015) jättis meile hindamatu kirjanduspärandi eeskätt oma Kettamaailma sarja näol, tema teosed on tuntud huumori ja kõige pilamise poolest.

Terry Pratchetiti loomingust põhjalikumalt https://www.terrypratchettbooks.com/

Ja üks aja- ja asjakohane video ka:

 

Triin Võsoberg

Geidi Raud “Ümber ahju paremale”

Raamatu kaanel on kirjas ka justkui alapealkirjana sõna “Võrumaagia” Ja omamoodi maagiline on see raamat tõepoolest. Peategelaseks on vanahärra, kes on olnud paras elumees, kuid nüüd on oma kodu rajanud Võrumaale ühte külasse, kus ta koos kalli naise Jutaga elab.

Muhedalt jutustatud lugu külaelust, millesse on pikitud lõbusaid lugusid ja ka liigutavaid hetki. Peategelane Heino on sina peal Salamaailmaga ja ravimtaimedega, niisama armas on talle aga ka pummeldamine, küll naabrimees Viktori kui mürrirahvaga.

Heino lugu kulgeb läbi nelja erineva aastaaja ja mööda värvikaid tegelasi, keda ta ühel või teisel moel aitab. Tema juurest käivad väga paljud abi otsimas ja saavad ka.

Muhe võrukeelne tekst, mida mees (äärmiselt otsekoheselt, muuseas) kõneleb, on kirsiks tordil. See kõik on kummaline, aga omamoodi armas segu muinasjutust, külaelust ja elufilosoofiatest. Võib juhtuda, et tunnete isegi mõnda ette tulevatest tegelastest…

“Ma olõ nigu Kuu üten ummi faasõgaq – mõnikõrd olõ täüs, tõnõkõrd tühi, mõnikõrd vana, tõnõkõrd nuur. ” lk. 111

“Külarahvas tegi vähemasti kaks korda nädalas segasauna, et soe vanadest kontidest täitsa välja ei poeks. See nägi välja nii, et mehed olid saunas ja naised käisid segamas.” lk. 97

Seili Ülper

Louise Rennison „Poisid, stringid ja ogar kass” 

Georgia Nicolson on noor tüdruk, kellel on aga üüratu hulk probleeme. Tal on imelikud vanemad, tema nina on liiga suur, tema kolmeaastane õde on vist teinud kusagil tema toas salaja pahandust, suve lõpuni on jäänud kõigest 14 päeva, ta on äraütlemata kole ja peaks minema elama koos teiste koledate inimestega, ning ta käis kostüümipeol riietatuna täidetud oliiviks.

Muidugi need pole tema ainukesed mured. Avastanud, et kulmude kitkumine on suuresti enesepiinamine, otsustas ta kasutada oma isa raseerimisaparaadi. Georgia võib kinnitada, et ühe ööga kulmud tagasi EI KASVA! Samuti on igasugune poistele mõtlemine mõttetu ja targem on keskenduda õppimisele, seda muidugi seni, kuni mõni poiss värava taha ei ilmu!

Lisanduvad jubedad õpetajad, koolivormi hulka kuuluv barett ja trikid selle kandmiseks ning probleemid reeturlikke parimate sõbrannadega. Lõpuks lendab isa veel Uus-Meremaale ja emal tekib huvitav suhe töömehega! Olukorda võib peaaegu et maailmalõpuga võrrelda!!!

Eraldi pean mainima Angust – sõgedat kassi, ümbruskonna lemmikloomade ja nende omanike hirmu! Tõsiselt – kõige parem tegelane raamatus!

Pean tunnistama, et ülevõlli keeratud lugu teismelise tüdruku „traagilisest” elust oli täiskasvanuna väga huvitav lugeda. Praeguste probleemide kõrval oli see raamat kuidagi rahustav ja toredat meelelahutust pakkuv. Muidugi olid mõned kohad, mis ehk veidi probleemsetena tundusid, aga üleüldine jaburus suutis kõik selle ilusti ühe sujuva liigutusega tahaplaanile lükata.

Minu kätte sattus selle raamatu inglisekeelne versioon (“Angus, thongs and full-frontal snogging”) ning ausaltöeldes mul polnud aimugi, et see on millalgi eesti keeles ilmunud. Muidugi, nagu päris tihti juhtub, on kogu sarjast (10 raamatut) meil ilmunud ainult esimene osa. Natuke kahju, sest praegu kuluks selline jabur heietamine ära.

Irina Möldre

Andrei Beljanin „Tsaar Gorohhi salajuurdlus”

Oh, mis tore-naljakas raamat! Absoluutselt puhas meelelahutus, mida tahaks kohe kõigile lugemiseks soovitada. Ehkki, nagu absoluutselt iga raamatuga, päris paljusid ei pruugi see vaimustada ka. Eestikeelne tõlge (vene k ilmus 1999) on nii värske, et on minu tutvusringkonna nooremate lugejate peal, kelle peas ühest küljest vene muinasjutud ja teiselt poolt nõukaaegne keelekasutus tõenäoliselt mingeid seoseid ei tekita, veel täitsa testimata. Kas nad leiaksid selle naljaka olevat?

Sarja, mis jutustab uurija-vojevood Nikita Ivanovitš Ivašovi, endise miilitsa nooremleitnandi, elust ja tööst Lukoškino nimelises linnas tsaar Gorohhi valitsuse ajal, kuulub kümme raamatut. Loodame, et lugejate huvi on piisav, et neid juurde tõlgitaks. Kas just kõiki kümmet vaja on, aga ühte on kindlasti vähe. Vene keele oskajad muidugi saavad ise kiiresti edasi lugeda, raamatukogus on selle autori teosed kaunis arvukalt esindatud.

Sattus meie kaunis nooremleitnant tsaari juure aga niiviisi: viidi korralistele õppustele kuhugi Peredelkino (!) kanti, kus ta uudishimust astus sisse mahajäetud tarekesse ja tagatipuks ronis veel keldrisse ka! Siis pandi luuk kinni ja kui see noormehe kisa ja koputamise peale uuesti avanes, vaatas talle vastu Jagaa – noh, seda nime miilits veel ei teadnud, lihtsalt tänas vanaldast naiskodanikku abi eest ja ronis üles. Seal oli aga hoopis teine maailm – puhtas triibuliste põrandariietega tares nurrus kass ja huugas samovar, aknast aga paistis linn nagu ajalooõpiku piltidel. Jootis siis Jagaa noormeest teega ja kuulas tema jutu ära, hulluks ei pidanud. Kuna aga katsed keldri kaudu uuesti koju minna ei õnnestunud, viis eideke ta isakese tsaari ette, kes Nikita kohe erialasele tööle määras. Elama jättis Jagaa juurde, kes teda iga päev pliinikeste-pelmeenikestega toitis ja mundri ära pesi ja triikis – kas oma kätega või nõidusega, sellesse Nikita igaks juhuks ei süvenenud, täheldas vaid, et triikrauad on nii rasked, et säherdust naisterahvas küll tõsta ei peaks jõudma. Muidu on uue maailma elu nagu ikka, palka makstakse, kurjategijad mõtlevad üpris ühtemoodi igal ajal, aga igatsus endise elu perekonna ja armastatud tütarlapse järgi on suur. Ja isutab praekartuli ja šokolaadi järgi, aga Ameerikagi on ju veel avastamata. Valu aitavad leevendada Dale Carnegie õpetussõnad ja töö, seekord on töö üpris keeruline ja vandenõu lahtiharutamine ilma nõiduse abita oleks lausa võimatu. Jagaa annab oma parima ja ka Mitjaist („kakskümmend kolm aastat vana, pikkust kaks meetrit ja õlgade laiust poolteist, jõudu mõõtmatult, julgust rohkemgi veel, ainus, millest puudu jääb – see on mõistus. Igas muus mõttes oivaline käsutäitja ja kuulab mu korraldusi nagu oma ema sõna”) on kasu, ehkki üksi teda võimu juurde jätta ei või – arreteerib pool linna. Kõigesse üleloomulikku ja võõrapärasse suhtub noor miilits stoilise rahuga: „Rahvas räägib, et ta [Jagaa] elab pealinnas alles viimased kümme aastat, enne seda aga pidas metsas röövliametit. Ei tea… Kõik on võimalik. Vanust ma temalt ei küsinud, ikkagi naisterahvas. Välimuselt vastab küll täiesti oma nimele – küürakas, nina kõver, hambad teravad ja kollased, lonkab ühte jalga, üks silm on helesinine, teine lillakas. Eeskojas seisab luud, tares jalutab ringi must kass… Normaalne! Siin on kõik niisugused. Metsas on metsavanad, soos sookollid, jõgedes näkid, aga inimesed elavad muudkui omasoodu… Ega minagi oma pead sellega vaeva, liigne mõtlemine on kahjulik. Mul on oma töö, stabiilne sissetulek, kõik hüved, mida tahan – miks siis mitte elada? Puudust tunnen ainult telekast…” Mõned asjad on siiski kurtmist väärt: „Oh, kuidas need geograafilised arusaamad olid mu ära tüüdanud!. Mitte keegi ei tea õigupoolest mitte midagi, kasutatakse lootusetult iganenud orientiire, näiteks „kauges, kauges kuningriigis”, „lind ei jõua sinna lennata, hunt joosta, hobune kapata”, „kulutad läbi seitse paari raudsaapaid, seitse rauast matkakeppi, sööd ära seitse raudleiba” – uskumatu jama! Määraksid kasvõi päikse järgi suuna, sest enamikul juhtudel pole sedagi teada. Kui asi juba täitsa tõsiseks läheb, siis öeldakse: „siin on sulle, tubli vägilane, lõngakera, kuhu see veereb, sinna mine sinagi.” Jagaal kogus selliseid oma kuus tükki korvis tolmu.”

Kui tsaar tahab Nikitale naise kosida, juurdleb ta pikalt, ja arutleb: „Miks ma nii hirmsasti pirtsutan? Siin peab naine oskama kapsasuppi keeta, põrandaid pesta ja ristpistes särke tikkida, aga Tšaikovski ja Tšukovski vahel vahetegemist pole talle tarvis.” Siiski on ta raamatu lõpus üpris õnnelik, kui saab tsaari juurde bojaaritaride ülevaatamisele teenistuskohustuste täitmise pärast minemata jätta.

Kogu põneva ja keeruka uurimise, suurepärase surematu Kaštšeiga sekeldamise, värvika tsaar Gorohhi väljaütlemiste ja Jagaa nõiakunstiga tutvumine jäägu juba iga lugeja enda hooleks, kõike head ei saa ometi ära jutustada.

Kaja Kleimann

Alexander McCall Smith „Fatty O’Leary’s Dinner Party”

Seda 2014. aastal esmakordselt ilmunud humoorikat lugu reklaamitakse kui eriti naljakat ja see räägib ameerika perekonnast, kes võtab ette reisi mehe esivanemate kodumaale Iirimaale. Raamat pälvis Bollinger Everyman Wodehouse’i auhinna Jeevesi ja Woosteri autori koomika vaimu parima tabamise eest. Autorit on ka varem Wodehouse’iga võrreldud, ise ta vaatamata sellele, et on võrdlusest meelitatud, eelkäijat enda mõjutajaks ei pea. Auhind koosneb kolmest osast: väga suurest šampanjapudelist, 52 köitest Wodehouse’i teostest ja võiduraamatu pealkirja nimega täpilisest Gloucestershire’i seast. Ei, see ei ole nali, või õigemini muidugi on eriti hea nali, ja kohaliku vana seatõu esindaja on McCall Smithi auhindamise puhul veel eriti kohane osis, sest kirjanik on kunagi ise seafarmi pidanud.

Raamat on jagatud kolmeks osaks: eelroog, pearoog ja järelroog, millest keskmine (ja pikim) osa jutustabki Iirimaal veedetud ajast.

Fattyks hakati õige nimega Corneliust kutsuma, kui ta oli umbes 12-aastane, mis oli autori sõnul 1950. aastate alguses. Kui üldjuhul niiviisi kutsutud isikud sedasorti hüüdnimesid ei talu, siis see poiss (ja hiljem mees) suhtus asjasse lausa nii positiivselt, et hakkas end ka ise Fattyks nimetama ja isegi kirju vastavalt allkirjastama. „Fattys on ju mugavalt ainult kaks silpi,” põhjendas ta oma otsust. Fatty abiellus oma keskkooliaegse kallimaga ja on raamatu tegevuse toimumise ajaks 1979. aastal edukas antiigikaupmees ja õnnelik abikaasa, naine ongi see, kes mehe 40. sünnipäeva kingiks Iirimaa reisi planeerib. Edukus ja õnn ning kalduvus gurmaanlusele on Fattyle paraku mõjunud nii kosutavalt, et reisil satub ta oma kehakaalu tõttu pidevalt ebameeldivustesse. Äpardused algavad juba lennukis, kus ta ei mahu tavaistmele, ja jätkuvad sujuvalt (kaalust täiesti sõltumata) pagasi kadumisega, kuid seda mõõtu valmisriiete hankimine Iirimaal pole paraku lihtne. Fatty ja tema naine Betty kohtuvad väga erinevate inimestega, kelle hulgas on nii toredaid ja lahkeid isikuid kui ka ärritavalt nõmedaid snoobe, muuhulgas sõbrunevad nad ka tõelise lordiga. Lugedes on kogu aeg tunne, nagu oleksid Fatty ja Betty pigem umbes kuuekümneaastased, mõtisklesin selle üle, kas 1979. aastal tundusidki neljakümneaastased inimesed vanemana kui praegu? Et alles hiljem hakkasid inimesed aina nooremad tunduma kergema elu ja sportliku eluviisi tõttu? Ja siis ma taipasin, et ma mõtlen neist, nagu nad oleksid kuuekümnesed ja vanad, aga mulle ei meenunud, et ma saan ise järgmisel aastal kuuskümmend. Ja ma ei mõtle endast kui vanast inimesest. 1979. aastal olin mina 19 ja minu jaoks olid neljakümnesed ikka muldvanad! Väga keeruline on see vanuste asi.

Mulle meeldisid hästi mõtisklused ja vaimukad dialoogid ja toredad karakterid, Fatty ja Betty on tõeliselt toredad inimesed, aga mul ei olnud üldse naljakas lugeda paksusega seotud hädadest, millesse Fatty sattus. Need polnud sugugi realistlikult ja usutavalt kujutatud, pigem tugevasti üle võlli, ja mul oli mehest nii kahju ja nii piinlik piltidest, mis vaimusilma kerkisid. Aga kuna raamatu alguses mainiti, et see räägib nende esimesest reisist Iirimaale, pidid head mälestused nende jaoks lõpuks halva üles kaaluma.

Ma ei oska isegi öelda, kas see raamat mulle lõppkokkuvõttes meeldis või ei, igatahes teised sama autori raamatud on mulle kindlasti väga palju parema mulje jätnud, eriti Daamide detektiiviagentuuri ja Isabel Dalhousie lood, aga meeldinud on ka teised. McCall Smith on uskumatult viljakas autor, ainuüksi detektiivide agentuuri raamatuid on 20 aasta jooksul ilmunud 20 ja samal ajal on ta kirjutanud ka teisi sarju. Isabel Dalhousie esimene raamat ilmus 2004 ja neid oli minu teada 12, millest viimast meil raamatukogus veel pole, aga asja uurides selgus, et lisaks on veel kolm, mis on ilmunud ainult e-raamatuna. Autori kodulehelt leidsin veel ühe väga huvitava 3-osalise sarja, mis aga paraku on kättesaadav ainult e-raamatuna, selles tegutseb Malmö detektiiv Ulf Varg, kelle mõlemad nimed tähistavad hunti, esimene siis taani/vana-norra (andmed eri kohtades erinevad) ja teine rootsi keeles. Tal on koer Marten, kes on ainuke koer Rootsis, kes oskab huultelt lugeda (aga ainult rootsi keelt). Kõlab väga põnevalt, ja eriti meeldib mulle žanrimääratlus Scandinavian Blanc.

Kaja Kleimann