Posts Tagged ‘lõbus’

10 raamatut — Irina Möldre

Aleksandr Puškin “Muinasjutt tsaar Saltaanist, tema pojast, kuulsast ning vägevast sangarist vürst Gvidoonist ja imekaunist tsaaritarist Luigest”

Seda raamatut luges mulle ette ema. Luges ette vene keeles ja nii mitu korda, et esimene pool värss-muinasjutust on meile mõlemale pähe kulunud. Tavaliselt tuleb see osa ka ettekandmisele jõulude ajal, et oma kingid välja lunastada. Ning tundub, et Jõuluvana on meist juba tüdinud, sest kingid saame kätte väga kähku — nii, et poolest muinasjutust vaevalt pool saab ette kantud 😊

 

Victor Hugo “Cosette

Selle raamatu puhul on eriti oluline, et kindlasti peab ta olema välja antud 1978. aastal ning sees peavad olema Siima Škopi illustratsioonid. Ta on eriline minu jaoks, sest tegu on minu esimese raamatukogust laenutatud raamatuga. Täpsemini siis on see raamat, mille laenutasin Tartu Linnaraamatukogu Tammelinna harukogust siis, kui tegin omale pileti. Raamatukogu asus siis aadressil Riia tänav 60 ning siiamaani, kui möödun sellest majast, siis mõtlen heldimusega oma lugejakarjääri algusele ja “Cosette’ile”.

 

Roald Dahl “Matilda

Ühele lugejale peab raamat lugejast kindlasti meeldima! Eriti kui see lugeja, kellest loetakse, on Matilda! Minu jaoks oli ja on see hea tuju raamat – see tähendab, et seda lugedes muutub tuju paremaks! Eks oli aeg, kui tahtsin, et ka mul tekiksid erivõimed, mis aitaksid maailma jamadega toime tulla ja oma enda “proua Sõnnistele” koht kätte näidata.

 

J. K. Rowling “Harry Potteri” sari

Ma olen potterhead juba väga pikka aega. Harry Potterini jõudsin tegelikult oma arsti soovituse kaudu ning esimestest lehekülgedest minu jaoks tagasiteed enam polnud. Olen neid raamatuid korduvalt lugenud, näinud filme, käinud stuudiotuuril ning kulutanud aega ja raha oma Potteri-kogu täiendamisele. See, et mul on ainuüksi sarja esimest raamatut kodus neli eri väljaannet, on täiesti normaalne. Tegelikult võiks neid vist isegi rohkem olla 😊

 

Mihhail Bulgakov “Meister ja Margarita

Ma tegin selle raamatuga esimese katse kaheksandas klassis. Siis asi ei edenenud kohe kuidagi. Uuele katsele läksin kümnendas ning tulemuseks oli uus lemmik, mida praeguseni püüan igal aastal uuesti lugeda. See on absurdne ja sügavalt filosoofiline teos, mis iga lugemiskorraga avab minu jaoks endas midagi uut. Lisaks on selles raamatus minu arvates üks keeleliselt kauneimaid lauseid ilukirjanduses: “Ratsaväelase lohiseval sammul, valge, vereva palistusega mantel õlgadel, astus kevadkuu niisani neljateistkümnenda päeva varahommikul Herodes Suure palee tiibu ühendavasse kaetud sammaskäiku Juudamaa prokuraator Pontius Pilatus.”

 

J. R. R. Tolkien “Sõrmuste isand” jt.

Tegelikult, ma esmalt nägin filmi. Siis lugesin raamatuid. Ja siis lugesin raamatuid uuesti ja uuesti ja uuesti. Lugesin neid nii palju, et päris mitu luuletust jäi justkui iseenesest pähe. Siis õppisin pähe ka ülejäänud – ka need megapikad! Ja kasutasin neid siis, kui oli vaja (loe: jõuluvana salmid). Tolkienit ei saa küll nimetada minu ukseks fantaasiakirjandusse, sest olin varem midagi ikka lugenud, aga oluline on ta küll. Temast algas minu kiindumus high fantasy vastu, mida püüan nüüd tagasi saada.

 

Terry Pratchett ja Neil Gaiman “Head ended

Siis, kui Irina Pratchetti raamatud avastas, oli autor juba Eestis käinud ja lugejatega kohtunud. Ühesõnaga avastasin Pratchetti enda jaoks siis, kui nägin ajalehes, et ta oli Eestis käinud. Huvipärast võtsin lugeda tema raamatu “Vaibarahvas” ning lugesin siis järjepanu läbi kõik, mis tal kirjutatud ja eesti keelde tõlgitud oli. Lõpuks jõudsin “Heade enneteni” ning sain aru, et Neil Gaimaniga ühesse kirjutatud raamat on minu jaoks lihtsalt loodud. See võis olla ka väikestviisi põhjuseks, miks ma ülikooli usuteadust õppima läksin. “Räägitakse, et põrgus on parimad bändid. See on suures osas õige. Aga taevas on paremad koreograafid.”

 

Haruichi Furudate “Haikyu!!”

“Haikyu!!” on manga võrkpallist, millest on tehtud ka anime. Kui nüüd päris ausalt kõik üles tunnistada, siis alguses mulle see anime ei meeldinud. Minu jaoks oli võrkpall arusaamatu sport ja peale paari osa vaatamist ma loobusin. Mõni aasta hiljem jõudsin aga selle juurde ikkagi tagasi – lausa nii korralikult, et otsustasin katsetada ka mangaga. Nüüdseks on mul 45-köiteliset sarjast puudu 8 köidet! See on mu lemmik manga; minu esimene manga, mis saab peagi täis komplektiks. Miks mulle “Haikyu!!” meeldima hakkas – selle tegelased on lõputult toredad, täis entusiasmi ja armastust võrkpalli vastu; pea kõigil tegelastel on oma taustalugu ning põhjused, miks nad on nagu on; autori huumor ja lugu lihtsalt haarab lugeja kaasa!

 

Taylor Jenkins Reid “Evelyn Hugo seitse abikaasat

See on kohe kindlasti üks minu viimaste aastate suuri lemmikuid ning nüüd on ta lõpuks olemas ka eesti keeles! Raamat Hollywoodi tähesärast ja kõigest ning kõigist, kellest tuli Evelyn Hugol tähesära poole püüeldes üle ronida. Reid loob niivõrd tõese Hollywoodi kuldaja staari, et korraks tekib tunne, et ta oli päriselt olemas. Lugeja elab talle kaasa, armub koos temaga ja tunneb koos temaga tema südamevalu. Sellest raamatust saab alguse Taylor Jenkins Reidi universum, kus elavad lisaks Evelyn Hugole ka tema järgmiste raamatute staarid: Daisy Jones, Mina Riva, Carrie Soto jpt. Iga raamat ja tegelane on omavahel kuidagi seotud, aga see põimumine on nii õrn, nii kerge, et iga järgneva raamatu lugemine eraldiseisvana on täiesti võimalik. Kui pilgutad valel hetkel, siis võib täitsa juhtuda, et ei märkagi varasemast raamatust tuttavat kuju nurga taha kadumas.

 

Mõtlesin, et viimane raamat võiks olla midagi värskemat, sel aastal loetut. Miski, mis on just hiljuti muljet avaldanud või meelde jäänud.

Quentin Tarantino “Ükskord Hollywoodis

Mulle tõesti meeldis film, mille Tarantino raamatuks kirjutas. Selles oli nii palju viiteid ja vihjeid asjadele, millest saad aru vaid siis, kui tead veidigi 1960.-ndate lõpu 1970.-ndate alguse Hollywoodi kohta. Arvasin, et film on täiuslik ja paremaks enam minna ei saa! See raamat näitas, et saab ikka küll. Tarantino on fantastiline kirjanik, üks parimaid jutustajaid maailmas! Kõik see, mis oli filmis, oli olemas ka raamatus, võib-olla küll vähem olulisel kohal. Lisaks oli aga võimatu hulk informatsiooni, mida filmi vaadates lihtsalt ei saa vastu võtta. Väike ojake, mida Tarantino kasutas loo jutustamiseks filmis, on selles raamatus kasvanud suureks kärestikuliseks jõeks ning infotulv ähvardab lugeja endaga kaasa viia. Aga, oh millisele seiklusele lugeja selles möllus satub! Ja kui targana ma ennast selle lugemise järel tundsin!

 

Irina Möldre

Anti Saar „Kuidas minust ei saanud kirjanikku”

11-aastane Juhan, sõpradele Juks, on suur kirjamees. Seiklusjutt või ajaleheartikkel, haiku või reisikiri – ta ei põlga ära ühtegi žanri. Mõte lendab ja sulg jookseb, aga kummalisel kombel ei õnnestu poisil alustatud teoseid kuidagi lõpuni kirjutada. Raamatu lustakad lood räägivadki neist rohkem või vähem uskumatutest põhjustest, miks Juksist suurele kirjutamisinnule vaatamata ei ole kirjanikku saanud.

Enamjaolt polegi asi üldse Juhanis, hoopis elu ise veeretab tema teele pidevalt erinevaid takistusi. Küll keelab trahvihirmus naabrimees artikli avaldamise ära, küll rebib pahane klassiõde Juhani kirjatöö tükkideks… Ühel puhul koguni tarvitab üks matkal liigselt mustikaid söönud sõber Juhani reisikirja viimaseid lehekülgi… teadagi, milleks.

Päris viimases loos toimub aga üllatav pööre. Lugeja tõmmatakse lipsti! raamatusse sisse ja tekib küsimus, kes üldse on päris ja kes välja mõeldud. Kellega sündmused juhtuvad ja kes neid kirja paneb? Juhani sõber Robi selgitab targalt, et siin on tegemist sellise nähtusega nagu metafiktsioon: see on enesele osutav kirjandus, kus vaagitakse küsimusi väljamõeldise ja tegelikkuse vahekorrast.

Sellel keerulisel jutul ei maksa end aga ära ehmatada lasta, suurepärane lugemiselamus on igal juhul garanteeritud. Nii nagu kõiki Anti Saare raamatuid, iseloomustab ka käesolevat ülimalt nauditav muhe huumor, võime näha igapäevaelu uudse ja üllatava nurga alt ning oskus usutavalt kirjeldada noore inimese mõttemaailma.

Ja muidugi on äärmiselt tänuväärne autori palve mitte korraldada antud raamatu kohta ühtegi tunnikontrolli. Las see jääda pealegi puhtalt mõnu pärast lugemiseks.

Kirsti Läänesaar

Niina Mero “Inglise romanss”

See oli üks päris lõbus lugemine. Kirjastuse kiidulaulu tagakaanel ei maksa lõpuni uskuda, aga midagi sinnakanti lugu läheb küll.

Kuigi krimiliin on olemas, jääb see muu eluolu ja eriti armuelu taustal kuidagi tahaplaanile. Vihjeid küll loobitakse siia ja sinna ja hobidetektiiv hakkab kogemata jälgi ajama ja komistab kogemata lahenduse otsa ka, aga see kõik kulgeb nii aegamisi ja sutsakute kaupa, et krimiraamatuna ma seda väga ei soovita.

Romantika liin oli veider. Kohati uskumatult lääge — need liblikatele kõhus kolmekordseid axeleid põhjustavad kõhulihaste kirjeldused näiteks. Kohati tundus, et see liin on mingi irooniaga kirja saanud. Kohati tundus, et ongi südamest kirjutatud naistekateklišeed. Aga no vähemalt oli seal vahetevahel suht omapärast keelekasutust. Romantika-lugejatele võiks isegi soovitada.

Võõrsilolemise liin oli üllatavalt sujuv — soomlane Inglismaal saab hakkama ilma suurema kultuurikonfliktita ja kui tal ongi see omamoodi aktsent, siis sõnavara on nii rikkalik ja grammatika korralik, et ei ole ka mingeid keelebarjääre, vaid aeg-ajalt peategelane õhkab, et oh, Inglismaa, aga üldjoontes lähevad nii peategelane kui tema õde inglise aristokraatide seltskonnast läbi nagu nuga võist.

Karakterite galerii oli üsna kirju ja eripärane, aga ega neist kuigi palju just teada ei saa ja väga südame külge need tegelased ka ei kasva ning ega usutavusega ka kõik hästi pole, aga no las olla, meelelahutuskirjandusele piisab sellest kirjususest ka. Pealegi, oma lemmiktegelase ma leidsin, see oli see poiss, kes jäi koju kassi hoidma :)

Raamatu võlu oli mu jaoks ennekõike need kultuuriviited — Shelley-Byron ja muud romantikud 19. saj. algusest, briti tele(krimi)sarjad ning soome punk-metal-gootibändid nii kümnekonna aasta tagant. Ega ma ühegi teemaga just ülearu hästi kursis ei ole, aga ebamäärane positiivne arvamus on mul neist kõigist. Õhutust edasi uurida sain ma mitmel suunal. Niiet kes mingi teemajupi vastu huvi tunneb, siis see võiks proovida seda raamatut lugeda, kuidas see kompott talle meeldib. Ja kui mõnikord on sellised viited raamatutes pelgalt nimepuistamised, siis siin olid need mu meelest väga abiks meeleolu ja keskkonna loomisel, viisid edasi dialoogi ja süžeed ning aitasid mõista tegelaste mõttekäike. Siia lõiku märkena, et kõige enam tsiteeriti Shelleyt ja Keatsi ja kõige tihemini mainitud bänd oli Babylon Whores.

Tõlkija (Triin Aimla-Laid) on olnud tubli ja joonealuseid viiteid on murdu, vaid ühe asja õiendaks siinkohal ära: enne kui “Parfüümist” film sai, kirjutas Patrick Süskind raamatu.

Tiina Sulg

Tarmu Kurm “Kahe matuse vahel”

Tarmu Kurm “Kahe matuse vahel: muhedaid pildikesi südikate vanainimeste elust” (Koolibri, 2022, 155 lk)

Sünge pealkirja taga peidab end üldiselt tujutõstev lugu, mille peategelane, 80+ härra Eduard, leiab ühel päeval, et aitab hädine olemisest, sureks õige ära. Surm aga teadagi ei tule mitte siis, kui sina teda ootad. Ja peale seda, kui härra oma sõprade-naabrite abiga oma matused ära korraldab või nö. läbi teeb, hakkab elu alles pihta ja hullu hooga käima. Üks samm viib teiseni ja seiklustest puudu ei tule.

See raamat sobib kõigile, kellele meeldis “Saja-aastane kes hüppas aknast välja ja kadus” või “Kassituhk” või “Salapäevik : Hendrik Groen, 83¼ aastat vana“. Seda viimast muidugi on väga raske minu jaoks ületada ja päris sinnani autor (veel) ei küündi, kuid kuna tegemist on debüüdiga, siis anname ikka aega atra seada ning tore on lugu siiski.

Raamatu tegelased on ääretult värvikad ja naerda turtsuda sain mitmel korral. Võtame näiteks kasvõi Maimu nimelise naabriproua, keda tutvustab autor läbi Eduardi sõnade niimoodi: “Maimu oli vanatüdruk, kellel oli kuulujuttude levitamises must vöö. Ta oli pühendanud oma elu kahele asjale: Jeesusele ja teiste inimeste elude elamisele.” Mõlemat väidet tõestab vanaproua läbi raamatu päris mitmel korral.

Mingil hetkel vajub lugu natuke vaiksemaks ja aeglasemaks, aga siis võtab uuesti hoo üles. Autor on püüdnud mu meelest haarata või meeldida üsna laiale vanuseklassile. Vihjeid on nii uuemale kui vanemale “klassikale” ning muheleda, kui vihje ära tabad, on nii vahva:)

Nalja ja tralli vahele on tegelikult pikitud mõtlikkust ja elufilosoofilisi mõtisklusi. Ja nii võid ennastki leida mõtlemas enda elu tehtule-tegematajäetule. Ja emotsionaalsemal lugejal võib ka silma märjaks kiskuda.

Kui mõelda selle lühikese raamatu moraalile või mittele, mida ta alltoonina kannab siis võiks seda öelda läbi sõber Volli mõtteviisi: “Volli jutustuste läbiv toon oli see, et elama peab nii, et surivoodil ei peaks kahetsema elus tegemata jäänud olulisi asju.”

Päris motiveeriv, tegelikult :) Soovitan rõõmuga. Ei ole vaja elu ülearu tõsiselt võtta ja vanus on ikka ja alati kõigest number. Ja Elama, just suure tähega, võiks hakata tõesti nüüd ja kohe, kasvõi tasapisi, mitte oodata et küll ma siis kui… Seda ju ei pruugi tulla.

Seili Ülper

 

David Safier “Miss Merkel. Mõrv Uckermarkis”

David Safier “Miss Merkel. Mõrv Uckermarkis” (Tänapäev, 2021, tlk. Tiina Aro)

Saksamaa liidukantsleri Angela Merkeli mantlipärija astub ametissse 9. detsembril, aga juba kevadel ilmus vaimukas krimiromaan pensionipõlve pidavast ekskantslerist. Mis kõige üllatavam – tänavu Saksamaal trükivalgust näinud sõbralik krimikomöödia (autori žanrimääratlus) on juba eesti keelde tõlgitud!

Mitme bestselleri autor David Safier (eesti keelde tõlgitud veel “Halb karma”) saadab pensionile jäänud Angela Merkeli koos oma kvantkeemikust abikaasa Achimi ja mops Putiniga (no muidugi mäletate seda lugu, kuidas Putin Merkelit ühel kohtumisel koeraga ehmatas) Berliinst ära Brandenburgi liidumaa Uckermarcki maakonna ilusa nimega väikelinna. Angela julgeoleku peab tagama heasüdamlik mehemürakas, isiklik ihukaitsja Mike.

Loomulikult leidub kohalike hulgas AFD juhtiv tegelane ja ka mustanahaline lapseootel noor naine, kes on Angelale esimeset hetkest peale väga sümpaatne. Angela küpsetab kooke, jalutab koeraga, korjab Putini kakat ja unistab sõbrunemisest väikelinna rahvaga. Hakkab juba pisut igav, aga just siis kutsub kohaliku lossi omanik vabahärra Philipp von Baugenwitz Angela ja Achimi lossi veinipeole. Ja läheb lahti….

Peo lõpus leitakse vabahärra lossikeldris surnuna, aga kohalik politseiülem on parajalt juhm. Nii ei jää Angelal muud üle kui asuda ise tegutsema. Talle ju meeldib probleeme lahendada! Oma ihukaitsja meelehärmiks asub ta mõrvajuurdlust läbi viima. Kahtlusaluseid on koguni kuus ja kõik nad on naised, nii et sookvoot on kuhjaga täidetud! Lugeja, kes saksa keeles kodus pole, saab sedagi teada, mis imeasi on sootärn.

Kuulsad detektiivid nagu Sherlock Holmes või Hercule Poirot pole Angelale muidugi võõrad, aga vahest kõige hingelähedasem on siiski miss Marple, keda alahinnati nagu noort Angelatki poliitikukarjääri esimestel aastatel.

Ekskantslerist saab tarmukas hobidetektiiv. Mõrvauurimise käigus meenuvad Angelale aeg-ajalt seigad oma poliitikukarjäärist, näiteks see, et tal ei õnnestunud kunagi vältida Berlusconi märga põsemusi tervitamisel või fakt, et Riigipäeva saadikutebüroos lõhnas kanepi järele. Muide, ka selles raamatus poetab Angela oma kuulsa lause “Me saame hakkama.” Ja tõestab, et saabki!

“Miss Merkel” võiks olla mõnus talveõhtu sisustaja neile, kes peavad lugu huumorist ja rahulikult kulgevast krimiloost, aga ennekõike muidugi Angela Merkelist. Autoril on juba käsil miss Merkeli teine juhtum, aga väike ärevus on ka õhus, sest kes teab, äkki saab Angelast Merkelist ametist lahkumise järel hoopis ÜRO erikomissar ja Uckermarki Angela jääb paralleeluniversumisse hulpima. Tõde peaks selguma õige pea.

Linda Jahilo

Ameerika, varblased ja elu alles ees: Jüri Kolgi lugemissoovitused

Soovitan kõigepealt kaht lasteraamatut, mis ei ole minu teada laiade massideni jõudnud.

Minu suur lemmik on Peter Bischeli „Ameerikat ei ole olemas. Esiteks: selle on tõlkinud Peeter Tulviste. Kahtlustan, et ta tegi seda lihtsalt sellepärast, et raamat meeldis. Väidetavalt on tegemist humoristlike juttudega nooremale koolieale, aga kui algklasside jütsid on selle jaoks piisavalt küpsed ja põhikooli tiigrid juba üle kasvanud, siis, noh, ju ma olen inimkonna vaimsetest võimetest valesti aru saanud. Raamatus harutatakse pealtnäha lihtsas stiilis mitut peaaegu filosoofilist pundart ja aetakse pahatihti kõik veel rohkem sassi. Võib naerda, mõned asjad ongi naljakad, see on kurbade lugude puhul tavapärane. Tegelasteks on enamasti keskealised, kinnismõtetega, üksildased mehed ja neil ei lähe just hiilgavalt. Naljakas lasteraamat? Nojah. Aga samas ikkagi on ka. Ärgem alahinnakem lapsi. Minule meeldis juba lapsena ja meeldib ka nüüd: keskealisele kinnismõtetega üksildasele mehele. Autori loogika, järjepidevus, hea stiil ja nukker vaimukus väärivad tähelepanu. Vähemalt pilguheitu.

*

Jordan Radičkov on kirjutanud raamatuMeie, varblased ja mul on hea meel, et ta seda tegi. Kes loeb, saab teada miks varblane nimega Mu Armas Härra kõigiga pragab (ja ennekõike, kuidas ta seda teeb), kuuleb Hiina varblaste kurvast saatusest, õpib hindama jala käimist ja julgete plaanide tegemist, saab aimu, kes on see, kes meid pidevalt jälgib, keda me ise kunagi ei näe. See on lõbus raamat, milles leidub õpetlikke ivasid, aga need pole kunagi õpetlik-õpetlikud, vaid ikkagi päris lood. Üks peatükk ajab mind siiamaani nutma (ja see on hea).

*

Minu viimaste aastate lugemiselamuste hulgas on aukoht (jättes kõrvale Loomingu Raamatukogu) Sebastian Barry romaanil Otsata päevade aegu. Tõlkija Külli Seppa on teinud imelist tööd. See on kauni, poeetilise keelega raamat. Juttu on peaaegu eranditult rasketest ja hirmsatest asjadest, aga lugedes kasvab usk inimestesse ja inimkonda. Igatahes, minuga nii juhtus. See raamat jättis helge tunde, usu. Läheks pikale seletada millesse täpsemalt. Soovitan palavalt. Nagu ikka: kõigile ei pruugi sobida. Need, kes arvavad, et tuju tõstmiseks peab rääkima midagi ilusat-nunnut, hoidku heaga eemale. Selle raamatuga võite proovida, ma ei saa päris kindel olla, et te olete lootusetud, aga minust hoidke küll eemale.

*

Ülikooli ajast on meeles Romain Gary (Émile Ajari) romaanElu alles ees. Selle tõlkis Tõnu Õnnepalu. Ausalt öeldes ei ole ma seda kolmkümmend aastat üle lugenud, aga peaaegu igal teisel aastal on peast läbi käinud uid: tasuks. Kui ma õigesti mäletan, siis on see niisugune raamat, mille kerge tooni taga on sügav traagika. Kordagi ei karjatata: „Ma kannatan!“ See olekski tüütu. Minategelane püüab nina lainete kohal hoida, õigeks kannatamiseks on vaja pea panna tüdruku sülle kuni keegi padja toob. Ja, oleme ausad, mis kannatus see on, kui su pea on tüdruku süles?

Ka see raamat jättis minusse pigem usu inimestesse. Ma tõesti ei saa anda ausõna, et arvaksin sellest teosest nüüd samamoodi.

*

Viimaseks soovitan lugejal ise kirjutada oma versiooni Haruki Murakami ja Pierre Bayardi teostest. See võiks ehk kanda pealkirja „Kuidas rääkida jooksudistantsidest, mida ise pole läbinud“ või „Millest ma räägin, kui ma räägin raamatutest, millest olen enda arvates aru saanud“. Oivalisi pealkirjavariante on väga palju ja küllap leiaks neist igale ka sisu.

PS! Lugege luulet!

Jüri Kolk
kirjanik

Eduardo Mendoza „Gurbilt teateid ei ole”

Eduardo Mendoza „Gurbilt teateid ei ole” (tlk. Maarja Paesalu, Toledo 2017)

Ma tunnistan, et tavaliselt ma ulmet ei loe — päriselu tundub mulle lihtsalt sadu kordi huvitavam. Aga inimene ei tohi olla liiga põikpäiselt põhimõtteline, vaid vahetevahel tuleb kastist välja tulla — muidu jääb maailm üsna mustvalgeks ja üheülbaliseks. Kuna Eduardo Mendoza „Gurbilt teateid ei ole” hakkas mulle juba jupp aega siin-seal silma ja kõrva, siis andsin lõpuks alla ja võtsin raamatu kätte. Ja oh imet — raamat osutus vägagi lõbusaks lugemiseks, vahepael naersin ikka lausa laginal ning panin lähedalolijad imestunult kulme kergitama. (Naeru lõkerdada on siiski parem variant, kui nutta löristada — ka seda viimast on minuga lennujaamas juhtunud, no ei olnud tore!). Kas asi on selles, et tegu pole puhta ulmega, vaid „logiraamatu formaadis ulmekomöödiaga” (tagakaanelt) või milleski muus, ei oskagi öelda, aga raamat tõesti meeldis mulle.

Lühidalt, Barcelonas maanduvad kaks tulnukat, kellest lugu peab keskenduma ühele, kuna teiselt ju teateid ei ole (Gurb, nimelt, kehastub blondiks poplauljannaks ning kaob suurlinna mellu). Gurbi otsingutel kehastub ta sõber nii paavstiks, admiraliks, Kenti hertsogiks, toreeroks, kuulsaks prantsuse ja hispaania lauljaks ja kirjanikuks, Mahatma Gandhiks või kelleks iganes kaasaegsesse linnapilti täiesti sobimatuks tüübiks, mis suurendab võõristusefekti ja koomilisust veelgi. Pikkamööda õpib ta siiski kohanema ja hakkab tundma inimestele omaseid tundeid, igatsusi; talle ei jää võõraks kaastunne, armumine, ärivaist, churrode-vaimustus (hispaania rasvane maius). Omamoodi naiivseks jääb ta ometi kuni lõpuni välja, ja see on väga armas.

Igatahes ütleb see raamat palju nii Barcelona, hispaanlaste kui inimeste ja ühiskonna kohta laiemalt, ja ütleb sellise heatahtlikult iroonilise muigega. „Teller naeratab ja seletab, et pank pakub väga erinevaid kontosid (hoiukonto, nõudekonto, tuulest-viidud-konto, vihma-käest-räästa-alla-konto, kes-seda-loeb-on-loll-konto jne).” (lk 27). Ta ei ole inimühiskonna suhtes sugugi ainult kriitiline, vaid — nagu tõestab ka loo lõpp — on meie vildakas, naeruväärses ja kasuahnes maailmas ometi ka palju head, ihaldusväärset, kurbnaljakat, lootustandvat.

Annika Aas

Urmas Vadi “Elu mõttetusest”

Kas inimene, kes hakkab naerma, lugedes lauset “Kogu aeg tuleb nutt peale”, on halb inimene? Eks oleneb. Kui see on kirjutatud sõbra kirjas, siis mine tea, äkki ongi, oleneb sõbrast. Aga kui lugeda seda iga mõnekümne lehekülje tagant Vadi raamatust, siis näitab see minu arvates selgelt elutervet huumorimeelt. Sest mina ju tegin nii ja minul on ju igatahes õigus ja ma olen kindlalt veendunud, et autor on seda niimoodi mõelnud. Tegelikult ka, ei saa ju võtta surmtõsiselt kogu seda hädaorgu Pettunud inimeste külas! Või linnriigis.

Ma olen lugenud enda arvates enamust Vadi raamatuid ja näidendeid (va need, mida ma laval nägin), nad on mulle kõik ka rohkem või vähem meeldinud, ehkki ma paljut ei mäleta, mul ongi eriti lühikeste juttude koha pealt kehv mälu. Mulle on sobinud see iroonia, millega ta oma tegelasi kujutab: ühest küljest on vint nagu selgelt üle keeratud, aga kui mõtlema hakata, võib selliseid inimesi päris elus päris kindlasti kohata. Mu ema rääkis kunagi oma tuttavast abielupaarist, kes nõuka ajal vaidles, kumma kord on kirja peale mark osta. (See maksis vist neli kopikat, päris kindel ei ole.) Sellest ei ole looni “Amortisatsioon”, kus naise abikaasa ja eksabikaasa püüavad välja arvutada, mitu protsenti kumbki naise rinnasuurendusoperatsiooni eest maksma peaks, just palju minna.

Ma olen isiklikult kohanud poes meest (ja naist), kelle arvates on tähtis teada anda: “Igaüks paneb ise enda järele pulga.”

Ma ei ole kohanud ehitusmeest, kellel oleks vahuballoon plahvatanud, küll aga tean inimest, kelle kuumad mustikakompotid vastvalminud köögis lõhkesid, kui tuul akna lahti paiskas.

Ma ei ole kohanud noori lapsevanemaid, kes igatsusest laste järele naabri omad külla kutsuksid, küll aga näinud, kuidas õhtul hilja koju tulnud ema ütleb: “Ajame lapsed üles, ma ei ole neid nii kaua näinud”. Muide, praegu mulle tundub, et see oli ainus helge lugu ses raamatus. Aga üle kontrollima ka ei hakka. (Öösel korraks üles ärkamise ajal meenus veel üks, aga hommikul enam ei mäletanud!)

Ilmselt on paljudel mõni vanem sugulane, kellel “pole midagi vaja” või kes “ei taha tüli teha”.

Väga iseloomulik tänapäevale on lugu “Leidja”, milles ajalehes avaldatakse pilt mehest, kes on leidnud metsas autos elava mehe. Tal on palju seletamist, et tema on leidja, mitte leitu. “Oli neid, kes teda uskusid, oli ka teisi.”

”Punane nupp 2” on tekst, mis meenutab minu noorusajal laialt levinud arutlust “kui sa saaksid nupule vajutusega tappa Hiina mandariini ja selle peale väga rikkaks, kas teeksid seda?”.

Näiteid vist saigi juba liiga palju, raske on pidama saada, aga lugemiseks peab ka midagi jääma.

Raamatul puudub sisukord ja kõigil peatükkidel pole pealkirjagi, on väga lühikesi lugusid, mis ei kata ühte lehekülgegi, ja pikemaid, nii 4-5 leheküljelisi. Tegelasi on nii ainult korraks esile astuvaid kui neid, kelle juurde korduvalt tagasi pöördutakse, mehi tundub olevat rohkem kui naisi, ka enda on autor ühte loosse sisse kirjutanud. Kuigi raamatus on vaid 173 lehekülge, katsusin selle lugemist venitada, et hea liiga ruttu otsa ei saaks, ja jätsin ta pärast läbilugemist veel mõneks ajaks öökapile, et enne uinumist lapata ja üle lugeda. Miskipärast on mul praegu tunne, et need lood jäävad kauemaks meelde. Vähemalt mõned.

Raamat on välimuselt ilus. Vadi raamatud on ka enne kujundusega meelde jäänud, seekord kujundas Peeter Laurits ja illustratsioonid on Anu Kooklalt, kellele selle raamatu illustreerimine ja nahka köitmine oli Kõrgema Kunstikooli Pallas lõputööks. Ka nahka köitmata raamat on kaunis.

Kaja Kleimann

Terry Pratchett, Neil Gaiman “Head ended”

Terry Pratchett, Neil Gaiman “Head ended

Raamat räägib Viimastest Aegadest. Saabumas on Viimnepäev.

Maa peale sünnib Antikristus, aga nagu neile autoritele omane, kaasneb selle sündmusega palju kaost. Täpsemalt: kaks poisslast lähevad omavahel vahetusse ning nii headuse kui kurjuse jõududel on segadust rohkem, kui nad osanuks arvata. Vahetult enne pöördelisi hetki leitakse õige kurjuse emissar kõigi kergenduseks üles … aga asjad ei lähe sugugi lihtsamaks.

Sugugi ei tee sündmusi mustvalgemaks ja konkreetsemaks ka tõik, et maa peale saadetud põrgulik jõud ja taevalik jõud on koos avastanud maapealse elu hüvesid ja tunnistanud paiga olevat üsna sümpaatse. Kas kujutate ette omavahel sõbrustavat ja koos napsutavat põrguinglit ning taevast inglit? Ei? Selle loo autorid aga küll.

Fantaasiaromaan sisaldab endas ohtralt omanäolisi tegelasi, oma jaburate iseärasustega. Naeruturtsatused on garanteeritud. Teisiti poleks see ju ka Pratchetti puhul võimalik.

„Head ended” on üks neist fantaasiakirjandusteostest, mida kindlasti soovitaks lugeda neil, kes vähegi oskavad hinnata head nalja, veidike lapselikkust ja rohkelt seiklusi. Ja muidugi korralikku segadust ja kaost.

Pöörast lugemiselamust!

TV mini-sari „Good omens” (2019)

Algselt pidi vaatajatele edastama sarja keskkond „Netflix”, kuid tulles vastu kristlikele petitsioonidele (protesti sisu: õhutamine satanismile!), nad siiski sellega (kahjuks) kaugele ei jõudnud.

Kõik kanalid pole õnneks sama rada läinud ja sari linastus Amazonis.

Treiler

 

Neil Gaiman

on populaarne inglise ulmekirjanik ja koomiksiautor. Sündinud Inglismaal, Portchesteris, juudi perekonnas.

Üheks tema tuntuimaks teoseks peetakse „Ameerika jumalaid”.

Populaarsust jagub talle rohkesti ka meie lugejate seas ja teoseid, mida lugeda, samuti (siiski, alati võiks olla rohkemgi): •”Head ended” •”Ameerika jumalad” •”Coraline” •”Tähetolm” •”Ja tee lõpus on ookean” •”Kalmisturaamat” •”Eikusagi” •”Põhjala müüdid”.

Autori koduleht https://www.neilgaiman.com

Terry Pratchett

Kas on veel mõni fantaasiafänn, kes pole seda nime kuulnud?!

Kindlasti on olemas lugejaid, kellele tema stiil ei istu, kuid Pratchetti nimi on fantaasiamaailma jäädavalt ja sügavalt sisse graveeritud. Seega: viimane aeg leida endale üks muhe Pratchetti fantastiliselt lõbus (vahel ka halelõbus) romaan, võtta sisse mugav asend ja elada veidike kaasahaaravates seiklustes (siinkirjutaja isiklik soovitus on lemmikuimaks osutunud “Talvesepp”… ;) ).

Inglise ulmekirjanik Terry Pratchett (1948-2015) jättis meile hindamatu kirjanduspärandi eeskätt oma Kettamaailma sarja näol, tema teosed on tuntud huumori ja kõige pilamise poolest.

Terry Pratchetiti loomingust põhjalikumalt https://www.terrypratchettbooks.com/

Ja üks aja- ja asjakohane video ka:

 

Triin Võsoberg

Geidi Raud “Ümber ahju paremale”

Raamatu kaanel on kirjas ka justkui alapealkirjana sõna “Võrumaagia” Ja omamoodi maagiline on see raamat tõepoolest. Peategelaseks on vanahärra, kes on olnud paras elumees, kuid nüüd on oma kodu rajanud Võrumaale ühte külasse, kus ta koos kalli naise Jutaga elab.

Muhedalt jutustatud lugu külaelust, millesse on pikitud lõbusaid lugusid ja ka liigutavaid hetki. Peategelane Heino on sina peal Salamaailmaga ja ravimtaimedega, niisama armas on talle aga ka pummeldamine, küll naabrimees Viktori kui mürrirahvaga.

Heino lugu kulgeb läbi nelja erineva aastaaja ja mööda värvikaid tegelasi, keda ta ühel või teisel moel aitab. Tema juurest käivad väga paljud abi otsimas ja saavad ka.

Muhe võrukeelne tekst, mida mees (äärmiselt otsekoheselt, muuseas) kõneleb, on kirsiks tordil. See kõik on kummaline, aga omamoodi armas segu muinasjutust, külaelust ja elufilosoofiatest. Võib juhtuda, et tunnete isegi mõnda ette tulevatest tegelastest…

“Ma olõ nigu Kuu üten ummi faasõgaq – mõnikõrd olõ täüs, tõnõkõrd tühi, mõnikõrd vana, tõnõkõrd nuur. ” lk. 111

“Külarahvas tegi vähemasti kaks korda nädalas segasauna, et soe vanadest kontidest täitsa välja ei poeks. See nägi välja nii, et mehed olid saunas ja naised käisid segamas.” lk. 97

Seili Ülper