Posts Tagged ‘lõbus’

Ivar Põllu „Baskin ehk nalja põhivormid“

Ivar Põllu näidend „Baskin ehk nalja põhivormid“ räägib Eesti suurest humoristist Eino Baskinist ja sellest, kui erinev tähendus võib naljal olla. Raamat sisaldab hulga vaimukaid sketše, mis tuletavad ühtlasi meelde vana head lapsepõlveaegset „Meelejahutajat“ ning muid Baskini esinemisi. Oluline osa on minu arvates näidendis ka andekatel Baskini kaasaegsetel Voldemar Pansol ning Jüri Järvetil.

Kuna sama teksti on Ivar Põllu 2015. aastal lavastanud Tartu Uues Teatris, siis oli raamatu lugemine justkui uus kohtumine erinevaid tegelasi kehastanud näitlejate Katrin Pärna ja Janek Joostiga, kes oma osavate ümberkehastumiste ja publikuga suhtlemisega tõestasid, kui oluline oli Eino Baskini roll Eesti teatriloos. Näidendit iseloomustab hästi ka üks Mati Undi mõte aastast 1981: „Baskini suhtumine on selline, et ta „paljastab puudusi“, kuid propageerib ka inimlikkust selle sõna kõige laiemas tähenduses.“

Head nalja ei ole kunagi liiga palju.

Kai Taba

Peter Stjernström “Maailma parim raamat”

maailma-parim-raamatKui raamatu pealkiri on “Maailma parim raamat”, siis seda ju peab lugema, eks ole :)

Suures osas on see kirjaniku-romaan. Et kuidas siis kirjutada seda maailma parimat raamatut. Sekka asjaajamisi kirjastusrahvaga ja rivaalisuhteid teiste kirjanikega, arvamusi populaaržanritest ja -autoritest ning lõppu krimivint. Segiläbi iroonia ja tõsimured (iroonia satub küll ülekaalus olema).

Ma ei arva, et see on maailma parim raamat, aga lugesin ma seda üsna lustiga. Ülesirvimine enam nii head emotsiooni ei toonud, aga üle keskmise raamatuks arvan ikka.

Jüri Pino raamatust ERRi lehel.

Tiina Sulg

Vladimir Voinovitš „Sõdur Ivan Tšonkini elu ja ebatavalised seiklused“

voinovitssodurivan„Ivan Tšonkinit“ soovitas mulle üks sõber, kes väitis selle olema hullupööra naljaka. Ka raamatu tutvustus, kus teost nimetatakse „vene Švejkiks“, äratas huvi. Esimene osa oligi täitsa vahva, sai mitu korda naerda ja absurdile kaasa elada. Lugemine läks „ludinal“, oli huvi teada saada, mis saab edasi, kuhu sündmused välja jõuavad. Ühe „soojaga“ sai majja soetatud ka „Tšonkini“ teine osa, aga selle lugemine hakkas venima. Kadunud oli esialgne värskus, sama jant jätkus peatükist-peatükki. Arvan, et ei ole millestki ilma jäänud kolmandat osa lugemata.

Ülle Jäe
Eesti Rahva Muuseumi koguhoidja

Lauri Räpp “See ei ole minu Kuuba”

Sel raamatul on eeskujulikult otsesõnaline ja autorihoiakut sedastav pealkiri. Puudu on vaid mõtteline alapealkiri „See raamat ei oleks kunagi saanud ilmuda „Minu…” sarjas”.

Nali naljaks, aga siit johtub üks tõik, millele on kerglaselt vähe tähelepanu pööratud. Nii nagu iga inimene peaks leidma just need reisisihid, mis on temale meele järele, peaks iga maa samuti leidma endale just neid turiste, kes sobivad selle maaga, tema inimestega, kultuuri ja tavadega. Ja antud juhul on tingimus kuhjaga täidetud. Kõnealune kaheksaliikmeline segaseltskond sobib Kuubale ja Kuubaga kui rusik silmaauku või piip vana merekaru suhu. Oma teekonnal saare ühest otsast teise ja tagasi läbitakse tähtsamaid linnu ja kõrvalisi asulaid, ööbitakse kohaliku kodumajutuse parimates palades, tutvutakse sealse ööeluga iga kandi pealt ning proovitakse kulinaarseid ja alkohoolseid tooteid koos kõikvõimalike tagajärgedega. Kuubalaste kirjeldused on sümpaatsed, vaatamata sellele, et enamik neist on võtnud eluülesandeks turistilt seitse rahanahka seljast koorida – aga kui nt õppejõu kuusissetulek on 25 eurot, siis hakkab nutikas inimene tahes-tahtmata otsima käänulisemaid rahateenimise võimalusi. Nii siginevadki jintero‘d, kes ränduritele rohkem või vähem suli tehes transporti, majutust, meelelahutust ja muud vahendavad. Samas võib Kuubal kõikjal kohata muusikuid, kes on valmis ka tänaval juhusliku kohtumise käigus maha saama „Buena Vista Social Club’i” väärilise improvisatsiooniga – jumalamuidu ja heast tujust!

räppseeeioleminuRändurid lähevad meelsasti kaasa kohalike elufilosoofiaga: ära pinguta nii et pihik lõhki, parem tantsi ja laula või võta koos meiega üks väike naps! Hoole ja armastusega on jäädvustatud iga sisse joodud ja välja oksendatud mojito või cuba libre, iga söömaaeg, mis viis keele alla või lõi põhja alt, iga viimne kui kanajalgadel seisev casa, kus ööbiti, rääkimata chica‘dest, kes lahkesti aitavad mööda saata öö (sularaha eest). Sularahaga on ka segased lood: välismaalastele on loodud omaette valuuta (CUC) ning kaupade-teenuste hinnad varieeruvad metsikult, olenevalt sellest, mitmendat korda kokkuleppele püütakse jõuda. Transpordivahendid on omaette maailm. Kas olete mõelnud, kuhu lähevad need laevad, autod ja bussid, mis heaoluriikides amortiseerununa maha kantakse? Kui peaksite Kuubale sattudes oma maanteemuhu ära tundma, siis palju õnne! Ehkki tõenäoliselt on ta juba värvitud roosa- ja kollaselilleliseks. Ja muidugi ammendamatu epiteetide varamu, iga turisti tähtsaim teema: tualetid. Sapiendus satanas, nagu ütleks Salomon Vesipruul.

Igatahes on see mõnus lugemine neile, kes taluvad autori kohitsemata keelepruuki ning tervislikku otsekohesust. Ja kui kellelgi tekib rännuisu, siis on säherdune ülevaateteos isegi praktilisem kui mistahes Üksildane Planeet.

Tiina Tarik

Vaata ka madlikese blogi.

Jasper Fforde “Eyre’i juhtum” ja “Kadunud heasse raamatusse”

Ja nüüd midagi täiesti teistsugust   – Jasper Fforde “Eyre’i juhtum” ja “Kadunud heasse raamatusse”.

ffordeeyreijuhtumEelkõige on need raamatud inimestele, kes armastavad lugeda, armastavad fantaasiakirjandust ja nalja ning on kursis maailmakirjandusega, sest on tarvis teada, millised on Jane Eyre, Punane Kuninganna, preili Havisham ja Cheshire’i kass – sest Fforde raamatus on nad hoopis teistsugused! Peale kassi muidugi, kassi juba ei muuda. Peab kasvõi ähmaselt mäletama, mis toimub Kafka “Protsessis”, sest Fforde’i peategelase Thursday Nexti kohtuprotsess toimub just selles raamatus. (Tema advokaat seda teost küll poleks valinud, aga Next tuli suurepäraselt toime ja tulemusena võeti vahi alla prokurör.) Kahtlemata on ka viiteid tavalugeja jaoks tundmatutele teostele või tegelastele, mulle oli näiteks “Tristram Shandyst”  ähmaselt tuttav vaid pealkiri, aga need ei sega lugemist. Et asja segasemaks ja lõbusamaks ajada, on lisatud on ka väljamõeldud autoreid, teoseid ja nende kangelasi, nagu guugeldamisel selgus.

ffordekuulutusPeategelane on minajutustaja Thursday Next, Erioperatsioonide võrgustiku kirjandusdetektiiv, kelle perekonna moodustavad Kronokaardist lahkunud ja tagaotsitav ajarändurist isa ja samuti Erioperatsioonide agendid olnud ema ja vanaema; üpris segane leiutajast onu Mycroft ja tema naine Polly, üks Krimmi sõjas (milles sõdivad Tsaari-Venemaa ja Inglismaa juba 131 aastat) surma saanud vend ja teine vend, kes on vaimulik Inglismaa Üleilmse Standardjumaluse Esimeses Kirikus, mis lõheneb mitu korda nädalas – näiteks lõi lahku Üleilmne Standardpäripäevajumaluse osa, sest tekkisid ületamatud erimeelsused küsimuses, kuidas peaks korjandustaldrik ringi liikuma. Vaene mees ei jõua nii palju erinevaid teenistusi pidada kui tarvis ja kogudused kipuvad sassi minema.

ffordekaartÜsna suure osa esimesest raamatust võtab Thursday suhete klaarimine vana kallima Landeniga, kellega ta lõpuks abiellub ja kes teises raamatus Thursday šantažeerimiseks Kronokaardi poolt välja juuritakse – see tähendab, et kõigi arvates peale õnnetu abikaasa pole teda olemas, näiteks tema vanemate arvates uppus ta väikelapsena. Maailm ümberringi (on aasta 1985) sisaldab taasloodud väljasurnud loomaliike mammutitest, kes hävitavad möödaminnes elanike aedu, Tasmaania tiigrite ja dododeni, keda peetakse lemmikloomadena, ning neandertallasi, kes hakkavad uuesti välja surema, sest neil puudub võime saada järglasi. Neandertallased on muide väga sümpaatsed tegelased. Maailm sisaldab ka väga ohtlikke tegelasi, keda ohjeldab Erioperatsioonide üksus SO 17, kus Thursday aegajalt raha teenimiseks haltuurat teeb, kahjutustades ÜK-sid ehk Ülimat Kurjust – nad on alati väga üllatunud, leides end luku tagant koos teiste Ülimate Kurjustega, rida rea kõrval klaaspurke Jälkide Isikute Vaoshoidmiskeskuses. Muidugi on ka tavalisi vampiire, ebasurnuid ja muid kurjameid.

ffordekadunudheasse-raamatusseTeises raamatus tegeleb Thursday Next oma kogemata avastatud võime – end raamatusse sisse lugeda – arendamise ja oma abikaasa päästmisega. Ja loomulikult tuleb Nextil päästa ka maailm, millest oleks peaaegu järele jäänud ainult imelik roosa löga. (Isa kommentaar järgmisel päeval: “Praegu oleks viimnepäev olnud pisut ebamugav – kas sa hommikust oled söönud?“)

Raamatukangelased võivad samuti oma teosest lahkuda, nad seiklevad nii pärisinimeste maailmas kui teistes teostes (tegelasvahetuse programmi raames), kuid seda range kontrolli all. Lehelippajatega, nagu narr “Kaheteistkümnendast ööst”, kes pärast joomingut sir Tobyga jalga lasi, või sissetungijatega nagu Mycrofti nimeline sell, kes ilmus ootamatult “Sherlock Holmesi” loosse, väites end olevat detektiivi vend (Thursday hoiab sel kohal silmad maas ja teeb püüdlikult ükskõikset nägu), tegeleb Jurisfiktsioon, millega ka Nextil paluti ühineda.

the_eyre_affair_by_lurazedaTegelasi, kellega võidelda, jätkub – näiteks on olemas grammasiidid – parasiitlikud eluvormid, kes elavad raamatutes ja toituvad grammatikast. Neid on erinevaid liike, näiteks adjektivoorid toituvad nimisõna kirjeldavatest adjektiividest.

Ja nii edasi ja nii edasi, ohjeldamatu ja vaimukas fantaasiapillerkaar. Pärast esimest raamatut mõtlesin, et päris kena, pole vigagi, aga natuke nagu visalt edenes; pärast teise lugemist tundus, et peab soovitama hakkama. Liine ja tegelasi on küll sama palju ja kiiret tegutsemist samuti, aga see töötab palju paremini kui esimeses raamatus.

ffordethursdaynextfirstfourSelles osas on ka võrratu raamatukogu kirjeldus – raamatukoguhoidjatele ju meeldib lugeda raamatukogudest. Jurisfiktsiooni raamatukogus on kõik raamatud, mis eales kirjutatud ja veel kirjutama hakatakse, 200 miili igas suunas, 26 korrust maa peal ja 26 maa all, raamatukoguhoidjaks endine Cheshire’i kass – endine sellepärast, et krahvkondade piiride muutmise tõttu on ta nüüd Warringtoni Tervikomavalitsuse Kass. Kogus asub kadunud süžeede kaev ja … Las midagi jääb ka avastamiseks.

Nexti raamatuid on praeguseks ilmunud seitse, kui lugejate huvi jätkub, võib loota, et ka tõlgitakse edasi.

“Eyre’i juhtum” on Jasper Fforde’i  esimene teos, ilmus aastal 2001, edasi tuli kolme aastaga kolm raamatut Thursday Nextist, vahelduseks kaks raamatut sarjast “Nursery Crime Division”, mis uurisid kuritegusid laste salmides ja Humpty Dumpty surma, ning edasi veel Nexti lugusid ja uus sari lohetapjatest. Enne kirjutama hakkamist oli Fforde tegev filmimaailmas, tema töö oli hoida teravana pilti, mida kaamera parajasti võttis (focus puller), seda peetakse üheks keerukamaks tööks võtteplatsil. Ega asjade fookuses hoidmise oskus kirjutamiselgi mööda külgi maha jookse!

jasperffordeIgal aastal peetakse Nexti kodulinnas Swindonis Fforde Ffiesta nimelist üritust, kuhu kogunevad inimesed kogu maailmast, et osaleda “Richard III” interaktiivses etenduses, “Hamleti” kiirlugemises või “Nimeta puuvili” võistluses. Kui tahate ka osa võtta, siis Nexti raamatute lugemine suurendab võiduvõimalusi oluliselt! Shakespeare’i teosed on eeldatavasti ju juba loetud.

Kaja Kleimann

Marina Moskvina “Kuuromaan”

Moskva. Ühetoaline korter, mille elanikeks on noor naine Maria, kelle mees Keša on eluvõõras kunstnik ja kes ise on eluvõõras kirjanik ning nende poeg. Poiss oli lapsena tihti haige, armastas tiivulisi inimesi voolida, vaikselt pimedas istuda.Vanemaid ehmatas poiss sellega, et ei tundnud üldse huvi põhiküsimuse – kust tulevad lapsed – vastu. Selle asemel tahtis elada koos kaladega ning lõi arvuti ja süntesaatoriga muistseid Skandinaavia saagasid. Veel kuulus perekonda hiiglaslik kuningpuudel Gerassim.

Külalistoa aset täitis korteris köök, mille keskel oli aukohal Saksa firma Anakonda vanaaegne laud, millel polnud ainsatki naela ja millest pool täitis ka pereisa ateljee ülesannet. Pereisa Kešal oli naise juurde kolides kaasas ainult üks asi – vana plaadimängija Vega. “Kitsavõitu küll, pead-jalad koos, aga üksmeeles. Nagu vanasti õeldi: mis on õnn? See, et su vanemad on elus.” (lk.22) Samas trepikojas elasid Maria vanemad – ema Margarita (Rita) ja isa Serafim (Fima).moskvinakuuromaan

Raamat algab perepoja vapustava teatega, et ta kavatseb naise võtta. Muidugi ei suuda vanemad algul leppida sellega, et nende ainuke poeg on juba sellisesse ikka jõudnud. Kohe kerkis ka küsimu s- kuhu noored elama asuvad? Koos otsustatakse hakata raha koguma uue korteri ostmiseks. Kuidas sellega aga hakkama saada ootamatult Venemaale saabunud kapitalismi tingimustes? Igaüks otsustas endale isikliku kohustuse võtta.  Töötati välja strateegia: range kokkuhoid, perekonna väärtasjade müük, muretseda raha ausal teel või laenates.

Edasine raamatu tegevus kirjeldabki kõikvõimalike rahateenimisvõimaluste otsinguid. Mida nende otsingute käigus küll ette ei võeta! Pereisa Keša otsustas valmistada kahemeetrise liivakella, mille nimetuseks sai “Meie neelame Aega, Aeg neelab meid”. Leiti ka ostja – rikas naftamagnaat Araabia Emiraatidest. Pereema Maria sai tellimuse Ameerikast kirjutada stsenaarium Hollywoodile Tšehhovi “Kaštanka” ainetel. Maria isa otsustas panna oksjonile oma alkoholikollektsiooni pärli – Mao Zedongi allkirjaga 1954. aastal kingituseks saadud veinipudeli. Paraku lasus pere ettevõtmistel justkui needus ning kõik senised rahateenimise võimalused luhtusid. Lõpuks saavutas oma eesmärgi pereisa järjekordne objekt “Kuu”, millele leidis rakenduse restorani Helisev Kristall direktor klientide meelitamise eesmärgil.

Läbi raskuste jõudiski kätte see õnnis hetk, mil korteriostu raha oli koos. Käivitati suurejooneline operatsioon raha pangast väljatoomiseks ja sihtkohta toimetamiseks. Pealtkuulamise hirmus kasutati koondsõnu näiteks “kuponge lõikama” tähendas raha lugema, “võtame loogu ja seome vihke” aga dollareid pakkidesse laduma jt. Järjekordne strateegia nägi ette: käia tohib ainult kahe-kolmekesi, keelatud oli laskuda vestlustesse, ei tohi lasta end puudutada, mitte välja näidata, et sul on raha, riietuda tagasihoidlikult jne. Rahaga ehitusvalitsusse jõudes selgus järjekordne fiasko – ruutmeetri hind oli 3 protsenti tõusnud aasta jooksul. Veel üks katsumus õnnestus ületada ootamatu päranduslooga.

Lõpuks toimus kauaoodatud soolaleivapidu. Poiss sai vanematelt päranduseks Anakonda laua ning plaadimängija Vega. Raamat lõpeb John Lennoni laulu “Imagine” inglisekeelsete sõnadega.

marinamoskvina“Kuuromaan” on humoorikas raamat ligimesearmastusest, teineteise aitamisest, raskustele mitte alla vandumisest unistute elluviimisel või eesmärgi saavutamisel. Marina Moskvinal on erakordne oskus olukordi värvikalt kirjeldada ning luua meeldejäävaid kõrvaltegelasi – näiteks kohtumine Tehnosila müüjapoisiga: ”Kaupluses Tehnosila tüüris Keša kiitsaka müüjapoisi juurde, kelle kollasel jakil oli pilt meeletust supermanist, puudane rusikas otse ostja poole püsti. Kogu oma olekuga näitas superman tema rinnal meile, elektrotehnika kauplusesse põiganud lihtsurelikele, et me oleme haledad pügmeed, kellel pole isegi kodumajapidamises nii vajalikke seadmeid nagu triikraud Titanic aurumuunduri, kuumusindikaatori ja veepritsijaga, mis laseb täpse ja tihke joa meetri kaugusele…” (lk.122) Meeleolu aitavad luua ka Marina Moskvina mehe, tuntud karikaturisti Leonid Tiškovi illustratsioonid.

Marina Moskvina sündis 1954. aastal. Ta alustas raadioajakirjanikuna ja lastekirjanikuna, jJätkas reisi- ja romaanikirjanikuna, tuues oma raamatutesse päikeselise fantaasia ja huumori. “Kuuromaan” ilmus kirjastuse Tänapäev “Punase raamatu” sarjas Toomas Kalli tõlkes 2014. aastal ning on kirjaniku seni ainuke eesti keeled tõlgitud raamat.

Ülle Nemvalts

Autori pilt on pärit siit.

Klaus-Peter Wolf “Rock’n’roll ja ridamaja”

Menukas saksa kirjanik ja stsenarist Klaus-Peter Wolf (sünd 1954) tuleb tänavu kirjandusfestivalile Prima Vista. Seetõttu on põhjust meelde tuletada juba 1990. aastal eesti keeles ilmunud vaimukat jutukogu “Rock’n’roll ja ridamaja”. Julgen öelda, et see on üks lõbusamaid kui mitte kõige lõbusam saksa kirjaniku raamat üldse. Vähemalt nende seast, mis minu kätte on sattunud. Wolf purustab kõik üldlevinud eelarvamused saksa kirjandusest (filosoofiline, raskepärane, igav) ja paneb lugeja südamest naerma.

Rocknroll ja ...Autor jutustab kirjanikuks pürgiva noore isa loo, mis algab tütre Mona sünniga (kui päris täpne olla siis kirjaniku abikaasa positiivse rasedustestiga) ja vaatleb Mona kasvamist umbes 5 aasta vältel. Mõnusa huumoriga kirjeldab Wolf 80-ndate aastate teise poole Lääne-Saksamaa argielu ja tavapäratuid kasvatusmeetodeid ning pajatab noore kirjaniku ponnistustest kirjatööga oma peret toita ja kirjandusmaailmas läbi lüüa. Kõigele lisaks püsib noore pere auto vaevu ühes tükis, maksuametist tuleb iga natukese aja tagant kiri ning Mona on väga terane ja pehmelt öeldes “nõudlik” laps, kelle soove isa iga hinna eest täita püüab.

Kuigi lood on kirja pandud ligi 30 aastat tagasi, on suurem osa neist ka täna aktuaalsed. Mind lõbustas väga lapsevanematest sõpruskonna aktsioon kaubanduskeskuses, millega protestiti maiustuste kõige nähtavamale kohale ja lastele kättesaadavatele riiulitele paigutamise vastu. Loomulikult olid peaosatäitjad lapsed ja tulemuseks korralik tohuvabohu. Kui minu lapsed väikesed olid, siis oleks ma sellises aktsioonis kohe rõõmuga osalenud!

Nautisin täiega ka nn kirjanikuelu peatükke. Lugejatega kohtumisel läks niisuguseks löömaks, et hoolimata turvamehest pidi kirjanik akna kaudu põgenema. Kirgi küttis raamat “Purgiõlu ja frikadellid”, mis eesti keeleski olemas. Kriitikute kiituse (ja auhindade) osaliseks sai noor kirjanik alles siis, kui väike Mona oli isa käsikirja kallal kääride ja liimiga toimetanud ja seeläbi tema luulekogu väga “uuenduslikuks” muutnud.

Usun küll, et Wolfi naljakad juhtumised lõbustavad ka tänaseid noori peresid ja neid, kes kunagi pere luua kavatsevad. Lugejaid, kelle lapsed juba suured, tabab kindlasti äratundmisrõõm. Ladusas keeles kirjapandud lood on tõesti vaimukad!

Linda Jahilo