Posts Tagged ‘fantasy’

Mimi Yu “The Girl King”

Kui teha lühidalt, siis — vaata kaanepilti, see raamat on täpselt seda, mida kaanepilt lubab.

Kui rääkida pikemalt, siis raamat on YA kõrg-fantasy, st on mõõka ja mantlit ja maagiat, paleeintriige ja kangelaslikku võitlust, oma reeglite järgi võlukunstisüsteem, psühholoogiliselt mitte just kõige usutavamad, aga värvikad ja reljeefsed tegelased, rännak, mis lubab kangelastel kasvada ja küpseda, kapaga kokkusattumusi ja imelisi pääsemisi, võimuvõitlust ja esimest armastust, uhkeid lahingustseene ja ootamatuid pöördeid ja mingil määral täidet “tee ridu, rida on raha”.

Peakangelane on imperaatori tütar Lu, julge ja hakkaja tüdruk, kes on kasvanud ja keda on ka kasvatud troonipärija vaimus ja kes sellest troonist siiski ilma jääb. Teised olulisemad tegelased on tema õde Min, kes on pealtnäha hoopis õrnema ja tagasihoidlikuma loomuga, nende sugulane Set, kes Lu asemel troonile asub, ning Lu endine mängukaaslane Nok, kes on nahavahetajate / libakskäijajate suguseltsist. Ja siis on vanemad, teenijad, õukond, sõdurid, lihtrahvas, vastuhakkajad ja muud, keda loo jaoks parasjagu vaja on.

Loo keskkond on pseudo-Aasia, see tundub praegu fantasys üsna popp olevat. Raamat meenutas mulle üsnagi Marjorie Liu ja Sana Takeda koomiksisarja “Monstress”, raamatu lõpus tänab Mimi Yu Marjorie Liud kirjutamiskursuste eest, ju see mõju oli siis suht otsene. Teine mõjutaja on George R. R. Martin oma “Jää ja tule lauluga”, ka seda mõju autor ei eita. Ja kolmanda võrdlusena tuli pähe Michael Moorcock ja tema Elricu lood. Niiet kohati suht sünge ja lootusetu, aga kuna tegu on YAga, siis mitte lausa sünkmust.

Sel aastal ilmus ka raamatu teine osa “Empress of Flames”. Seda ma enne lugema hakkamist ei teadnud, lootsin, et kuna tegu on üsna mahuka köitega, siis ehk suudab autor ühe raamatutäiega oma loo ära rääkida, aga näed siis, ei suutnud.

See raamat sattus mu valdusse, kuna ma võtsin tõsiselt Krista Kaera soovitust, et me võiks rohkem huvi tunda, mida Aasia ja Aafrika autorid kirjutavad. Sellega ma läksin tegelikult alt, sest raamatus on aasiapärane setting ja Aasia juurtega on autor küll ning raamatu pühendus on: “For my 엄마 and 아빠 with infinite gratitude and devotion,” aga Mimi Yu on sündinud-kasvanud Ameerikas, niiet läheb ikkagi ameerika autorina arvesse. Autori vanust ma kuskilt üles ei leidnud ja need aasia nukunäod püsivad kangesti kaua plikaohtu ilmega, niiet pildi järgi ka ei arva midagi, aga oluline fakt on teada — autor armastab kasse :)

Kokkuvõttes — vaimustusest ma üles-alla ei hüppa ja täitelauseid oli sutsu liiga palju, aga fantasy-fänn minus nautis selles loos päris mitut aspekti, iseäranis üldist õhkkonda ja seda libalooma liini ning seetõttu julgen teistele lugemiseks soovitada küll.

Tiina Sulg

Georg R. R. Martin “Tuli ja Veri”

Kuidas valmis Raudtroon? Kes olid Talitundru Starkide ja Casterly Kalju Lannisteride esivanemad? Kui palju oli ennemuistsetel aegadel lohesid ja lohelendureid? Kuidas ühendati Westerose kuningriik? Kas Cersei ja Jaime on tõesti kuningliku verepilastuse „leiutajad” — või on millegi sellise põhjused kuskil sügavamal?

Võimsa „Troonide Mängu” saaga autor on kirjutanud sellele eelloo, mis heidab valgust paljudele hilisematele sündmustele ja kangelastele. Ka see on eepiline, täis kurjust, reetmisi, kangelaslikkust, armastust, tiirasust ning kõike muud inimlikku. Kohustuslik lugemine kõigile „Troonide Mängu” raamatusarja või seriaali austajatele.

Mõnevõrra häirib mugavat lugemist küll tõik, et „Tuli ja veri” on kirjutatud justkui kroonika vormis, ammuste ülestähendustena, mitte romaanina. Nii on loos vähe dialoogi, ladusust ja kõike muud sellist, mis eristab näiteks Henriku „Liivimaa kroonikat” Bornhöhe „Tasujast”.

Aga väga meeldivad on maalilised illustratsioonid.

George R. R. Martin sündis 20. septembril 1948. a New Jersey osariigis Bayonnes. Isa Raymond Collins Martin ja ema Margaret Brady Martin. Tal on kaks õde, Darleen Martin Lapinski ja Janet Martin Patten.  Martin hakkas kirjutama väga noorena, müües pennide eest naabruskonna lastele koletislugusid. Hiljem sai temast koomiksifänn ja koguja. Martini esimeseks arvestatavaks müügiteoseks oli „The Hero”, mille ostis Galaxy ja mis ilmus 1971. aastal. 1975. aastal abiellus ta Gale Burnickiga. Nad lahutasid 1979. aastal, ilma lasteta. Martin hakkas täiskohaga kirjanikuks aastal 1979. Hiljem kolis kirjanik Hollywoodi. Ta oli Doorwaysi produtsent. Martini praegune kodu asub New Mexico osariigis Santa Fe’s. Ta on Ameerika ulme- ja fantaasiakirjanike liidu liige ning Ameerika kirjanike gildi liige.

Vaata lisa: https://georgerrmartin.com/

Janar Kotkas

N. K. Jemisin „Viies aastaaeg“

N. K. Jemisin „Viies aastaaeg“  (eesti keeles Tänapäev, 2018, originaal „The Fifth Season“ 2015).

Ameerika ulmekirjaniku N. K. Jemisini „Lõhutud maa“ sari on viimastel aastatel ulmeringkondades palju elevust tekitanud ja tähelepanu pälvinud triloogia. Kunagi varem ei ole sama autor võitnud kolm aastat järjest Hugo auhinda, kunagi varem ei ole see juhtunud sama sarja raamatutega ja kunagi varem ei ole Hugot võitnud mustanahaline autor. Raamatud on pälvinud ka palju teisi auhindu ja fännide tunnustuse, ning ühinen minagi kiitusega, sest tegemist on suurepärase ja aktuaalse teosega.

„Viies aastaaeg“ on sarja sissejuhatav raamat, kus lugeja saab tuttavaks peategelastega ja maailmaga, milles nad tegutsevad. Selgub, et üks ajastu on lõppemas, sest kätte on jõudnud viies aastaaeg – tavapärasest pikem talv, millal palju olemasolevast hävib. Kuid on ka neid, kes talve edukalt üle elavad. Viies aastaaeg ei ole midagi uut ega esmakordset, seda ikka esineb teatava aja tagant – kuna maapõu on rahutu, siis võib põhjuseks olla mingi looduslik protsess, kuid selle võib põhjustada ka inimtegevus.

Raamatu põhiteemaks ongi looduskeskkond ja selle inimesepoolne ekspluateerimine. Jemisin käsitleb: kust läheb piir ja kui palju loodus jaksab? Väga huvitav ja originaalne on maailm, mille autor on konstrueerinud – inimene ning looduskeskkond on omavahel seostatud muuhulgas teatavate inimeste läbi (autor peab neid eraldi rassiks). Neil on näiteks võime maapinna protsesse tunnetada ja manipuleerida (orožeenid) või teatavates vormides tegutseda (kivisööjad).

Keskkonnaga manipuleerimise kõrval on olulisel kohal geenidega manipuleerimine, tõuaretus nähtuse ehedamais tähenduses. Mida see inimese ja ühiskonna jaoks tähendab? Jemisin on selleks loonud selgepiirilise klassiühiskonna, et oma sõnumit selgemalt kommunikeerida. Psühholoogina suudab ta luua usutavad ja ehedad karakterid enda loodud olukordi kehastama ning lahendama. Erinev, teistsugune olemine ja sallivuse, vabaduse teema. Enesemääramise õigus ja ise otsustamise vabadus – kui haprad on need nähtused!

Omapärane on loo jutustamise viis: juhtunut ei räägita lineaarses kulgemises üht- või teistpidi, vaid erinevad ajajooned on esitatud paralleelselt, põimunult. Lugu jutustab justkui kolm erinevat inimest, kuid kas ikka tõepoolest?

Raamatukogust leiab ka raamatu järjed, sarja „Lõhutud maa“ teise ja kolmanda osa inglisekeelsed versioonid: „The Obelisk Gate“ ja „The Stone Sky“ – põnevat lugemist!

Mai Põldaas

Johan Theorin “Salajaki lahing. Jarmalandi kroonikad”

Kui oled piisavalt pikalt ja palju fantaasiakirjandust lugenud, siis leiad ühel hetkel, et põnevate väljamõeldud olendite osas ei ole kirjanikel sulle enam ilmselt midagi väga uut ja värsket pakkuda. Astrid Lindreni tötskääbused ja metsmardused, Tolkieni kääbikud ja orkid, Rowlingi võlurid ja majahaldjad, Meyeri vampiirid, loendamatute kirjanike head ning kurjad haldjad … kas on veel võimalik, et kellegi fantaasia loob midagi-kedagi uut ja värsket?

On küll. Johan Theorini loodud viitrid tekitavad põnevust ja uudishimu raamatu esimestest ridadest peale. Ehkki mitte juhuslikult ei maininud siinkirjutaja kohe algul Lindgreni metsmarduseid – esmapilgul viitrid just nende „Röövlitütar Ronja” hirmuäratavate tegelastega assotsiatsiooni loovadki. Ajapikku selgub küll, et mulje on petlik. Ning ehkki lõpplahendus on üle keskmise ettearvatav, tahaks siiski veel maaraviitritest lugeda. Õnneks ongi „Salajaki lahing” alles triloogia esimene osa.

Elavast fantaasiast pakatavale teosele lisab sealjuures väärtust hoopis vastupidine – lihtsa argise elu tõetruud ja äratuntavad kirjeldused. Tegelaste võitlus purjuspäi vägivaldseks muutuva onuga, naiivsete poiste värbamine sõjameeste asemel seakarjasteks, rahalised raskused, vastuoluline info – kõik see loob viitrite ja lohemadude maailmale usutava ja elulise tausta.

Ehkki see muinas-Rootsis toimuva tegevustikuga raamat on mõeldud põhikooliealistele noortele, leiab ka täiskasvanud fantaasiakirjanduse sõber siit haarava lugemiselamuse.

Johan Theorin on 1963. aastal sündinud Rootsi ajakirjanik ja kirjanik. Terve oma elu jooksul on Theorin sageli külastanud Ölandi saart – paika, kust on pärit tema emapoolsed esivanemad ja kus mees kuulnud palju põnevaid pärimuslugusid ning kohalikke meremeeste, kalurite ja kiviraidurite muinasjutte. Mehe kirjanikutee saigi alguse Ölandi-teemaliste krimkadega. Theorini esimene raamat „Minevikuvarjud” („Skumtimmen”, 2007) sai Skandinaavia aasta parima debüütkriminaalromaani auhinna, teine teos „Öine lumetorm” („Nattfåk”, 2009) pälvis aga juba kirjandusauhindu nii Rootsist, Skandinaaviast kui ka Inglismaalt. Theorin elab vaheldumisi Ölandil ja Stockholmis.

Janar Kotkas

Koidu V. G. Ferreira „Domineeriv värv. Tumepunane”

Koidu Ferreira on uus nimi eesti ulmekirjanduses. Autor on juba aastakümneid Eestist eemal ja elab praegu Prantsusmaal, seda toredam on tema otsus eesti keeles kirjutama hakata.

Raamat on kavandatud neljaosalisena ja mõeldud noortele. Seega ei tarvitse mul häbeneda, et teismelise armuhullust puudutav osa mulle üpris vaevaline lugeda oli. Ega ma pole surmkindel, et see noorigi pikapeale ära ei tüüta, eriti kui arvestada, et erinevalt meie kaasaja noortest puudub peategelasel arusaadavatel põhjustel igasugune seksuaalkasvatus ja ta ei saa õigupoolest arugi, mis see täpselt on, millest ta puudust tunneb või mis tema kehaga toimub. Aga väljamõeldud maailmad meeldisid mulle väga, eriti see ilus paralleelmaailm.

Lugu saab alguse inimeste maailmas, mis on kolinud maa-alustesse baasidesse, kuna päike on kõik elava maa pealt ära põletanud. Maa pinnal käiakse ainult öösel, et kahe baasi vahel liikuda, kuid teisest baasist pole juba ammu midagi kuulda olnud, ja peategelase Cordevia vend, kes sinna suundus, on juba üle aasta kadunud. Imekombel lubatakse Cordevial ja teda saatval kahel tütarlapsel venda otsima minna. Teel kohtubki ta salapärase ja ohtlikult võluva Clayga, kes päästab tema elu ja kelle nad omakorda tema elu päästmiseks baasi kaasa võtavad.

Maa-alune ühiskond elab rangete reeglite järgi, on kõrgtehnoloogiline ja hoiab rahvastiku arvu range kontrolli all. Kehalised kontaktid sugupoolte vahel on rangelt keelatud, lapsed sünnivad geneetiliselt sobivaimatele vanematele ja viljastamine on kunstlik. Vastukaaluks inimeste maailmale on Clay pimestavalt värviline maailm, kuhu Cordevia end vaatamata Clay protestidele kaasa pressib. See on sõnulseletamatult kaunis, täis imelisi lilli ja loomi – mida kaunimad, seda ohtlikumad. Inimesel on selles maailmas ohte tundmata peaaegu võimatu ellu jääda. Kasu on vähemalt sellest, et paralleelmaailma maastikud on kõik samasugused nagu Maal. Selle maailma isandateks on teepiad – kõigiti nagu inimesed, kuid neil on võime võtta mistahes elusolendi kuju. Teepiate elu põhineb mängul ja jahil, nende eesmärk on oma karja võimalikult suurena hoida, ja selgub, et nende pärast pole selles maailmas juba tuhat aastat olnud inimesi – inimesi jahtida oli kõige huvitavam, kuna nad olid kõige intelligentsemad. Peale teepiate on kõige intelligentsemad loomad apanusad, imeilusate hobuste moodi elukad, kes ei erita lõhna ja on rahulikus olekus nähtamatud, nende hambad on teemantidest ja nad söövad kõike peale kulla, nii et neid hoitakse jahtide vahepealsel ajal kullast aedikus. (Muuhulgas on nende väljaheide ka selle maailma üks parimaid magustoite!) Kuld kaitseb ses maailmas üldse kõigi ohtude eest, teepiate laste toad vooderdatakse seest üleni kullaga, keegi ei julge enne abielluda, kui on piisavalt kulda varunud. Otse loomulikult osutub Clay klannipealiku pojaks, nagu Cordevia isegi on baasi tähtsaimate isikute tütar. Ette tuleb suur hulk seiklusi, mida ära jutustada ei tahaks. Peale fantastiliselt kirju floora ja fauna on palju tähelepanu ja vaeva pühendatud ka teepiate ühiskonna kujutamisele. Jääb mulje, et teenijarahvast teepiad pole üldse nii verejanulised, justkui see käiks kaasas pigem seisuse kui liigiga. Klanniliikmete staatust märgib riietuse värv, mida kõrgem seisus, seda tumedamad toonid.

Kui tahaks norida, siis võiks ju üht-teist ebaloogilist leida, mind kui keelele palju tähelepanu pööravat isikut võiks näiteks häirida, et Clay ja Cordevia vabalt teineteise keelt räägivad, ehkki ühest maailmast inimesed juba 1000 aastat puuduvad. (Selle ajaga muutuks ka kõneldav keel tohutult.) Aga see oleks mõttetu norimine, sest nii ei saaks lugu rääkima hakatagi ja paralleelmaailmades sama keele rääkimine on ulmekirjanduses täiesti tavaline nähtus. Mõnda teist häiriks kindlasti palju rohkem küsimus, et mis koostisega see inimeste maailma atmosfäär õieti on, kui kogu planeedil pole ühtki taime ja see on tuhaga kaetud. Ja ma tahaks loota, et järgmistes osades oleks inimeste ja teepiate karakterid ja psühholoogia sama huvitavad jälgida kui esimese osa taimed-loomad.

Mind tõesti huvitab, mis edasi saab, niisiis tuleb jääda järgmisi osi ootama.

Kaja Kleimann

Naomi Novik „Välja juuritud”

Raamatu kaanel olev tutvustus kõlas paljutõotavalt, ehkki vast natuke liialt muinasjuttu meenutavalt, ootusi kruvis ka auhindade loetelu – 2016. aastal nii parima romaani Nebula kui Locus ja Mythopoeic Award täiskasvanute kirjanduse kategoorias. See viimane pani mu lootma, et tegemist ikkagi ei ole noortekaga. Raamat osutus mitte üleni vaimustusest kiljuma panevaks, aga üpris korralikuks.

novikvaljajuuritudAlgus, tõsi küll, meenutab kümneid lugusid, kus kellestki ootamatult võluri õpilane saab, ja kui tegemist on teismelise tütarlapsega, siis ei ole ettearvatavalt pääsu ka sellest, et ta oma õpetajasse ära armub. Raamatu minategelane Agnieszka on olnud tõeline looduslaps, silma paistnud erilise andega loodusandide leidmisel ning sellega kaasneva räpakuse ja oskusega ennast ja oma riideid lõhkuda. Korrapärased õpingud võluri käe all talle hästi ei sobi ja trots õpetaja vastu asja paremaks ei tee. Kriitilises olukorras aga ilmutavad end tema ürgsed anded ja suur vägi, mida Loheks kutsutav võlur kuidagi suunata üritab. Lohega, kelle nimi inimesena on Sarkan, on nad täielikud vastandid: esimene on mitusada aastat vana ja pühendanud end raamatukogutäie nõiaraamatute uurimisele, teine seitsmeteistaastane külatüdruk, kes täiesti ootamatult leiab endas võimed tervendada ja päästa ja pääseda peaaegu võimatutest olukordadest. Tema vägi on teistsugune, tal pole abi tavalistest võlusõnadest, mida Sarkan talle pähe taguda üritab, kuid suures hädas leiab ta kõigepealt kõhutunde abil raamatukogust väikese narmendava kommentaare täis kirjutatud köite ja siis ka viisi selle kasutamiseks – hakkab lugedes omaette ümisema ja midagi laulma, kas või lapsena kuuldud laulukest, mis siis modifitseerub ja kasvab vägevaks loitsuks. Umbes selline mulje mulle jäi. Raamat kuulus väga ammusele tolle kandi nõiale Jagale, Lohe oli aastaid seda uurinud ja selle kasutuks kuulutanud. Hiljem selgub, et kaasaegsed õukonnavõlurid peavad Jagat üldse väljamõeldiseks!

Õukonnas selgub ka, et Agnieszka on nii eriline, et tseremoonial ei selgu, millist nõianime ta kandma peaks, ja ta otsustab, et tema enda nimi kõlbab küll. Üks näide Agnieszka mõttekäigust: sõbraga huntide eest põgenedes varjuvad nad kuuri, kus ta loodab, et ehk suudaks tavaliselt uhkeid rõivaid tegev võlusõna vanastalem väikese kohendamisega tekitada talle turvise, ja lausub rautalem, segades seda kobamisi kööginugade teritamise loitsuga, omamata erilist ettekujutust, mis juhtub, kuid lootes parimat. Seepeale muutub tal käes olnud tinast veenõu tohutu suureks raskeks teraskilbiks, mille taha varjuda.

Lohe koos iga kümne aasta tagant vahetatava tüdrukuga elab tornis ja tegeleb rahva kaitsmisega Metsa eest. Kahel pool Metsa on kuningriigid, millevaheline rahu on habras, omavahel ei saa läbi ka kõik ühe õukonna ülikud – sõditakse nii Metsaga kui omavahel. Lahingute kirjeldused on pikad ja põhjalikud, neis osalevad ka võlurid, halastust ei ole ja kaotused on tohutud. See kõik on Agnieszka jaoks tülgastav. Pärast üüratuid inimkaotusi on siiski just tema ja Sarkan need, kes Metsaga seotud kurjusega asjad ära klaarivad ja seda soomeugrilase hingele igati meelepärasel moel.

Metsasse puutuv osa on üldse kõige huvitavam ja läbimõeldum mu meelest, aga eks kurjus panegi fantaasia paremini tööle. Motiiv, kus puu inimese endasse neelab, on tuntud paljude rahvaste folklooris, meilgi on oma laul mehetapjast Maiest, kes haava sisse peitu võetakse, millest siis sellel lehed habisema jäävad Maie hirmu kajastuseks. Ühes Mikk Sarve artiklist Maielaulu kohta leidsin sellise huvitava ja siia sobiva fakti: „Taimedele rohelist värvi andva klorofülli molekul erineb inimeste ja loomade verd punaseks värvivast hemoglobiinist ühe keemilise elemendi võrra – klorofüllis kesksel kohal oleva magneesiumi asemel on hemoglobiinis raud.”

Hästi on kujutatud ka parimate sõbrannade Kasia ja Agnieszka suhete tausta ja sügavamaid allhoovusi.

Maagiasse puutuvas ei ole seletatud, mis vahe täpselt on võluritel ja nõidadel – kas mehed on võlurid ja naised nõiad viisil nagu näiteks Pratchett seda kujutab, sest peale Agnieszka kohtame vaid ühte võluvõimetega naist, Aloshat, kes on kuninga Mõõk – ta vääristab relvad loitsudega. Väga ammu surnud Jaga [= Baba Jagaa] oli samuti sellist maalähedast nõiatüüpi nagu Agnieszka. Samuti ei ole siin erilist seletust antud sellele, kust võlujõud õigupoolest tuleb, ega juttu tasakaalust maagia kasutamisel – koristamine ja toiduvalmistamine on Sarkani arvates ikka mõttekam sõnadega korda ajada, kuigi Agnieszka alguses kodutööde ise tegemises lohutust leiab. Ainult niipalju, et alguses kurnab võlusõnade ütlemine Agnieszkat väga ja ta ei saa õigupoolest arugi, millega tegemist on – see laseb tal paista (põhjendamatult) juhmina ja samas kujutab Lohet eriti viletsa pedagoogina, kel puudub igasugune empaatiavõime. Murranguhetk saabub, kui Lohe on kaugele ära kutsutud ja Agnieszka koduküla ohus: ta taipab, et tema oskustest, ükskõik kui kehvadest, on kasu, sest teistel külaelanikel pole sedagi.

Tütarlaps leiab oma tee võlukunsti kasutamiseks põhiliselt ise, selles raamatus ei kätke temas peituv tohutu jõud ohtu oskamatu kasutamise puhul ennast või ümbritsevat maatasa teha, kõik läheb algsest koperdamisest hoolimata lõpuks muinasjutuliselt õigesti ja sujuvalt. Ta lihtsalt võtab mingeid koostisosi nii palju, et lõhnaks hästi, ja siis laulab kahte mõttetut loitsusilpi Jaga raamatust sünnipäevalaulu viisil, mis soovib saja-aastast elu. Ja Lohe hämminguks ja vihaks see toimib! Lohel seevastu tuleb asjade korda ajamiseks kasutada ka erinevaid eliksiire, millest ühe valmistamiseks kulub näiteks tohutul hulgal kulda ja aastaid. Jõude ühendama õppinult (Agnieszka kujutles võluri loitsu vesiveski rattana ja enda oma selle ümber kulgeva veejoana) suudavad nad palju.

Naomi Novik on esimese põlve ameeriklanna ja Poola muinasjuttude ning Baba Jagaa ja Tolkieni lugudega üles kasvanud. Novik õppis Browni ülikoolis inglise kirjandust ning kaitses Columbia ülikoolis magistrikraadi arvutiteaduses. Ta osales arvutimängu “Neverwinter Nights: Shadows of Undrentide” arendamises, kuni hakkas tegelema kirjutamisega. Ta on kirjutanud kaheksa raamatut Temeraire sarja, millest esimene, „Tema Majesteedi lohe”, on ka eesti keelde tõlgitud ja sellest ma kirjutasin siin blogis 2010. aastal.

Raamatus on palju poola nimesid: Agnieszka, Kasia, Jadwiga, Jerzy, riigi nimi on Polnya. Nõiasõnad kõlavad enamasti rohkem ungari keele moodi, turvise tegemisel kõlab selgelt soome keel. Mulle väga meeldib, et tõlkija on vaevunud otsima välja eesti regivärsid illustreerimaks iidvana laulu, mida lapsed laulavad.

Mõneti jäi mulle raamatust ebaühtlane mulje, mõni asi oleks võinud olla rohkem lahti kirjutatud, aga 456 leheküljest paksemat raamatut jälle ka poleks tahtnud. Ehk oleks võinud välja kärpida mõne õukondlase?

Siiski peab mainima, et asjad, mille üle nurisema kipun, tulid põhiliselt pähe pärast raamatu lõpetamist – enne läks lugemine liiga kiiresti, et eriti mõelda oleks jõudnud.

Kaja Kleimann

Henry Chancellor „Muuseumi saladus: Tom Scatternhorni tavatud seiklused“

chancellormuuseumisaladusIlmselt ei kõla muuseum ühele tavalisele poisile eriti ahvatleva kohana, eriti kui sind ootab ees kehvas seisus maja ja veidrad sugulased. Aga just sellisest kohast võid end leida, kui su vanemad on sunnitud viibima eemal.

Tänu uutele salapärastele naabritele aga saabub Tomi ellu palju seletamatut ja hulk ohtlikke situatsioone. Alustuseks avastab ta muuseumieksponaatide ‒ omal ajal imposantsete, kuid nüüdseks pleekinud ja koitanud topiste ‒ salajas püsinud ööelu. Sellele järgneb ootamatu sattumine pesukorvist teise ajastusse, kus teda aga juba oodatakse.

Tegemist on meeldivalt kaasakiskuva fantaasialooga, kust ei puudu ajas rändamine, jahmatavad avastused ja kohati peadpööritavalt seiklusrohke tegevus. Pole lihtne päästa maailma, kui su vanemad on planeedi teises otsas, tädist-onust pole abi ning pea ainsaks toeks ongi seltskond vanu topiseid. Kõige võtmeks on elueliksiir… ent edasine jäägu juba noore lugeja enda avastada.

henrychancellorTäiskasvanu jaoks on see poistekas ehk veidi eakohatu (sihtgrupiks on vanuseklass 9+), ent muhe briti huumor annab teosele kindlasti lisaväärtust ka veidi vanema lugeja jaoks.

Nagu arvata võib ja just fantaasiakirjanduse puhul tavaks on saanud: see üks raamat ei jää järjeta.

Henry Chancellori kohta leiab lisainfot siit. Tom Scatterhorni triloogia on autori esimene lasteraamat.

Triin Võsoberg