Posts Tagged ‘fantasy’

Koidu V. G. Ferreira „Domineeriv värv. Tumepunane”

Koidu Ferreira on uus nimi eesti ulmekirjanduses. Autor on juba aastakümneid Eestist eemal ja elab praegu Prantsusmaal, seda toredam on tema otsus eesti keeles kirjutama hakata.

Raamat on kavandatud neljaosalisena ja mõeldud noortele. Seega ei tarvitse mul häbeneda, et teismelise armuhullust puudutav osa mulle üpris vaevaline lugeda oli. Ega ma pole surmkindel, et see noorigi pikapeale ära ei tüüta, eriti kui arvestada, et erinevalt meie kaasaja noortest puudub peategelasel arusaadavatel põhjustel igasugune seksuaalkasvatus ja ta ei saa õigupoolest arugi, mis see täpselt on, millest ta puudust tunneb või mis tema kehaga toimub. Aga väljamõeldud maailmad meeldisid mulle väga, eriti see ilus paralleelmaailm.

Lugu saab alguse inimeste maailmas, mis on kolinud maa-alustesse baasidesse, kuna päike on kõik elava maa pealt ära põletanud. Maa pinnal käiakse ainult öösel, et kahe baasi vahel liikuda, kuid teisest baasist pole juba ammu midagi kuulda olnud, ja peategelase Cordevia vend, kes sinna suundus, on juba üle aasta kadunud. Imekombel lubatakse Cordevial ja teda saatval kahel tütarlapsel venda otsima minna. Teel kohtubki ta salapärase ja ohtlikult võluva Clayga, kes päästab tema elu ja kelle nad omakorda tema elu päästmiseks baasi kaasa võtavad.

Maa-alune ühiskond elab rangete reeglite järgi, on kõrgtehnoloogiline ja hoiab rahvastiku arvu range kontrolli all. Kehalised kontaktid sugupoolte vahel on rangelt keelatud, lapsed sünnivad geneetiliselt sobivaimatele vanematele ja viljastamine on kunstlik. Vastukaaluks inimeste maailmale on Clay pimestavalt värviline maailm, kuhu Cordevia end vaatamata Clay protestidele kaasa pressib. See on sõnulseletamatult kaunis, täis imelisi lilli ja loomi – mida kaunimad, seda ohtlikumad. Inimesel on selles maailmas ohte tundmata peaaegu võimatu ellu jääda. Kasu on vähemalt sellest, et paralleelmaailma maastikud on kõik samasugused nagu Maal. Selle maailma isandateks on teepiad – kõigiti nagu inimesed, kuid neil on võime võtta mistahes elusolendi kuju. Teepiate elu põhineb mängul ja jahil, nende eesmärk on oma karja võimalikult suurena hoida, ja selgub, et nende pärast pole selles maailmas juba tuhat aastat olnud inimesi – inimesi jahtida oli kõige huvitavam, kuna nad olid kõige intelligentsemad. Peale teepiate on kõige intelligentsemad loomad apanusad, imeilusate hobuste moodi elukad, kes ei erita lõhna ja on rahulikus olekus nähtamatud, nende hambad on teemantidest ja nad söövad kõike peale kulla, nii et neid hoitakse jahtide vahepealsel ajal kullast aedikus. (Muuhulgas on nende väljaheide ka selle maailma üks parimaid magustoite!) Kuld kaitseb ses maailmas üldse kõigi ohtude eest, teepiate laste toad vooderdatakse seest üleni kullaga, keegi ei julge enne abielluda, kui on piisavalt kulda varunud. Otse loomulikult osutub Clay klannipealiku pojaks, nagu Cordevia isegi on baasi tähtsaimate isikute tütar. Ette tuleb suur hulk seiklusi, mida ära jutustada ei tahaks. Peale fantastiliselt kirju floora ja fauna on palju tähelepanu ja vaeva pühendatud ka teepiate ühiskonna kujutamisele. Jääb mulje, et teenijarahvast teepiad pole üldse nii verejanulised, justkui see käiks kaasas pigem seisuse kui liigiga. Klanniliikmete staatust märgib riietuse värv, mida kõrgem seisus, seda tumedamad toonid.

Kui tahaks norida, siis võiks ju üht-teist ebaloogilist leida, mind kui keelele palju tähelepanu pööravat isikut võiks näiteks häirida, et Clay ja Cordevia vabalt teineteise keelt räägivad, ehkki ühest maailmast inimesed juba 1000 aastat puuduvad. (Selle ajaga muutuks ka kõneldav keel tohutult.) Aga see oleks mõttetu norimine, sest nii ei saaks lugu rääkima hakatagi ja paralleelmaailmades sama keele rääkimine on ulmekirjanduses täiesti tavaline nähtus. Mõnda teist häiriks kindlasti palju rohkem küsimus, et mis koostisega see inimeste maailma atmosfäär õieti on, kui kogu planeedil pole ühtki taime ja see on tuhaga kaetud. Ja ma tahaks loota, et järgmistes osades oleks inimeste ja teepiate karakterid ja psühholoogia sama huvitavad jälgida kui esimese osa taimed-loomad.

Mind tõesti huvitab, mis edasi saab, niisiis tuleb jääda järgmisi osi ootama.

Kaja Kleimann

Naomi Novik „Välja juuritud”

Raamatu kaanel olev tutvustus kõlas paljutõotavalt, ehkki vast natuke liialt muinasjuttu meenutavalt, ootusi kruvis ka auhindade loetelu – 2016. aastal nii parima romaani Nebula kui Locus ja Mythopoeic Award täiskasvanute kirjanduse kategoorias. See viimane pani mu lootma, et tegemist ikkagi ei ole noortekaga. Raamat osutus mitte üleni vaimustusest kiljuma panevaks, aga üpris korralikuks.

novikvaljajuuritudAlgus, tõsi küll, meenutab kümneid lugusid, kus kellestki ootamatult võluri õpilane saab, ja kui tegemist on teismelise tütarlapsega, siis ei ole ettearvatavalt pääsu ka sellest, et ta oma õpetajasse ära armub. Raamatu minategelane Agnieszka on olnud tõeline looduslaps, silma paistnud erilise andega loodusandide leidmisel ning sellega kaasneva räpakuse ja oskusega ennast ja oma riideid lõhkuda. Korrapärased õpingud võluri käe all talle hästi ei sobi ja trots õpetaja vastu asja paremaks ei tee. Kriitilises olukorras aga ilmutavad end tema ürgsed anded ja suur vägi, mida Loheks kutsutav võlur kuidagi suunata üritab. Lohega, kelle nimi inimesena on Sarkan, on nad täielikud vastandid: esimene on mitusada aastat vana ja pühendanud end raamatukogutäie nõiaraamatute uurimisele, teine seitsmeteistaastane külatüdruk, kes täiesti ootamatult leiab endas võimed tervendada ja päästa ja pääseda peaaegu võimatutest olukordadest. Tema vägi on teistsugune, tal pole abi tavalistest võlusõnadest, mida Sarkan talle pähe taguda üritab, kuid suures hädas leiab ta kõigepealt kõhutunde abil raamatukogust väikese narmendava kommentaare täis kirjutatud köite ja siis ka viisi selle kasutamiseks – hakkab lugedes omaette ümisema ja midagi laulma, kas või lapsena kuuldud laulukest, mis siis modifitseerub ja kasvab vägevaks loitsuks. Umbes selline mulje mulle jäi. Raamat kuulus väga ammusele tolle kandi nõiale Jagale, Lohe oli aastaid seda uurinud ja selle kasutuks kuulutanud. Hiljem selgub, et kaasaegsed õukonnavõlurid peavad Jagat üldse väljamõeldiseks!

Õukonnas selgub ka, et Agnieszka on nii eriline, et tseremoonial ei selgu, millist nõianime ta kandma peaks, ja ta otsustab, et tema enda nimi kõlbab küll. Üks näide Agnieszka mõttekäigust: sõbraga huntide eest põgenedes varjuvad nad kuuri, kus ta loodab, et ehk suudaks tavaliselt uhkeid rõivaid tegev võlusõna vanastalem väikese kohendamisega tekitada talle turvise, ja lausub rautalem, segades seda kobamisi kööginugade teritamise loitsuga, omamata erilist ettekujutust, mis juhtub, kuid lootes parimat. Seepeale muutub tal käes olnud tinast veenõu tohutu suureks raskeks teraskilbiks, mille taha varjuda.

Lohe koos iga kümne aasta tagant vahetatava tüdrukuga elab tornis ja tegeleb rahva kaitsmisega Metsa eest. Kahel pool Metsa on kuningriigid, millevaheline rahu on habras, omavahel ei saa läbi ka kõik ühe õukonna ülikud – sõditakse nii Metsaga kui omavahel. Lahingute kirjeldused on pikad ja põhjalikud, neis osalevad ka võlurid, halastust ei ole ja kaotused on tohutud. See kõik on Agnieszka jaoks tülgastav. Pärast üüratuid inimkaotusi on siiski just tema ja Sarkan need, kes Metsaga seotud kurjusega asjad ära klaarivad ja seda soomeugrilase hingele igati meelepärasel moel.

Metsasse puutuv osa on üldse kõige huvitavam ja läbimõeldum mu meelest, aga eks kurjus panegi fantaasia paremini tööle. Motiiv, kus puu inimese endasse neelab, on tuntud paljude rahvaste folklooris, meilgi on oma laul mehetapjast Maiest, kes haava sisse peitu võetakse, millest siis sellel lehed habisema jäävad Maie hirmu kajastuseks. Ühes Mikk Sarve artiklist Maielaulu kohta leidsin sellise huvitava ja siia sobiva fakti: „Taimedele rohelist värvi andva klorofülli molekul erineb inimeste ja loomade verd punaseks värvivast hemoglobiinist ühe keemilise elemendi võrra – klorofüllis kesksel kohal oleva magneesiumi asemel on hemoglobiinis raud.”

Hästi on kujutatud ka parimate sõbrannade Kasia ja Agnieszka suhete tausta ja sügavamaid allhoovusi.

Maagiasse puutuvas ei ole seletatud, mis vahe täpselt on võluritel ja nõidadel – kas mehed on võlurid ja naised nõiad viisil nagu näiteks Pratchett seda kujutab, sest peale Agnieszka kohtame vaid ühte võluvõimetega naist, Aloshat, kes on kuninga Mõõk – ta vääristab relvad loitsudega. Väga ammu surnud Jaga [= Baba Jagaa] oli samuti sellist maalähedast nõiatüüpi nagu Agnieszka. Samuti ei ole siin erilist seletust antud sellele, kust võlujõud õigupoolest tuleb, ega juttu tasakaalust maagia kasutamisel – koristamine ja toiduvalmistamine on Sarkani arvates ikka mõttekam sõnadega korda ajada, kuigi Agnieszka alguses kodutööde ise tegemises lohutust leiab. Ainult niipalju, et alguses kurnab võlusõnade ütlemine Agnieszkat väga ja ta ei saa õigupoolest arugi, millega tegemist on – see laseb tal paista (põhjendamatult) juhmina ja samas kujutab Lohet eriti viletsa pedagoogina, kel puudub igasugune empaatiavõime. Murranguhetk saabub, kui Lohe on kaugele ära kutsutud ja Agnieszka koduküla ohus: ta taipab, et tema oskustest, ükskõik kui kehvadest, on kasu, sest teistel külaelanikel pole sedagi.

Tütarlaps leiab oma tee võlukunsti kasutamiseks põhiliselt ise, selles raamatus ei kätke temas peituv tohutu jõud ohtu oskamatu kasutamise puhul ennast või ümbritsevat maatasa teha, kõik läheb algsest koperdamisest hoolimata lõpuks muinasjutuliselt õigesti ja sujuvalt. Ta lihtsalt võtab mingeid koostisosi nii palju, et lõhnaks hästi, ja siis laulab kahte mõttetut loitsusilpi Jaga raamatust sünnipäevalaulu viisil, mis soovib saja-aastast elu. Ja Lohe hämminguks ja vihaks see toimib! Lohel seevastu tuleb asjade korda ajamiseks kasutada ka erinevaid eliksiire, millest ühe valmistamiseks kulub näiteks tohutul hulgal kulda ja aastaid. Jõude ühendama õppinult (Agnieszka kujutles võluri loitsu vesiveski rattana ja enda oma selle ümber kulgeva veejoana) suudavad nad palju.

Naomi Novik on esimese põlve ameeriklanna ja Poola muinasjuttude ning Baba Jagaa ja Tolkieni lugudega üles kasvanud. Novik õppis Browni ülikoolis inglise kirjandust ning kaitses Columbia ülikoolis magistrikraadi arvutiteaduses. Ta osales arvutimängu “Neverwinter Nights: Shadows of Undrentide” arendamises, kuni hakkas tegelema kirjutamisega. Ta on kirjutanud kaheksa raamatut Temeraire sarja, millest esimene, „Tema Majesteedi lohe”, on ka eesti keelde tõlgitud ja sellest ma kirjutasin siin blogis 2010. aastal.

Raamatus on palju poola nimesid: Agnieszka, Kasia, Jadwiga, Jerzy, riigi nimi on Polnya. Nõiasõnad kõlavad enamasti rohkem ungari keele moodi, turvise tegemisel kõlab selgelt soome keel. Mulle väga meeldib, et tõlkija on vaevunud otsima välja eesti regivärsid illustreerimaks iidvana laulu, mida lapsed laulavad.

Mõneti jäi mulle raamatust ebaühtlane mulje, mõni asi oleks võinud olla rohkem lahti kirjutatud, aga 456 leheküljest paksemat raamatut jälle ka poleks tahtnud. Ehk oleks võinud välja kärpida mõne õukondlase?

Siiski peab mainima, et asjad, mille üle nurisema kipun, tulid põhiliselt pähe pärast raamatu lõpetamist – enne läks lugemine liiga kiiresti, et eriti mõelda oleks jõudnud.

Kaja Kleimann

Henry Chancellor „Muuseumi saladus: Tom Scatternhorni tavatud seiklused“

chancellormuuseumisaladusIlmselt ei kõla muuseum ühele tavalisele poisile eriti ahvatleva kohana, eriti kui sind ootab ees kehvas seisus maja ja veidrad sugulased. Aga just sellisest kohast võid end leida, kui su vanemad on sunnitud viibima eemal.

Tänu uutele salapärastele naabritele aga saabub Tomi ellu palju seletamatut ja hulk ohtlikke situatsioone. Alustuseks avastab ta muuseumieksponaatide ‒ omal ajal imposantsete, kuid nüüdseks pleekinud ja koitanud topiste ‒ salajas püsinud ööelu. Sellele järgneb ootamatu sattumine pesukorvist teise ajastusse, kus teda aga juba oodatakse.

Tegemist on meeldivalt kaasakiskuva fantaasialooga, kust ei puudu ajas rändamine, jahmatavad avastused ja kohati peadpööritavalt seiklusrohke tegevus. Pole lihtne päästa maailma, kui su vanemad on planeedi teises otsas, tädist-onust pole abi ning pea ainsaks toeks ongi seltskond vanu topiseid. Kõige võtmeks on elueliksiir… ent edasine jäägu juba noore lugeja enda avastada.

henrychancellorTäiskasvanu jaoks on see poistekas ehk veidi eakohatu (sihtgrupiks on vanuseklass 9+), ent muhe briti huumor annab teosele kindlasti lisaväärtust ka veidi vanema lugeja jaoks.

Nagu arvata võib ja just fantaasiakirjanduse puhul tavaks on saanud: see üks raamat ei jää järjeta.

Henry Chancellori kohta leiab lisainfot siit. Tom Scatterhorni triloogia on autori esimene lasteraamat.

Triin Võsoberg

Amanda Hocking “Äravahetatud”

Kas oled juba tüdinud raamatutest, kus peategelasteks libahundid ja vampiirid? Kui nii, siis palun väga: ilmunud on uus sari uute olenditega. Sellel korral tutvustatakse trolle ehk kaasaegsemalt Trille (originaalis Trylle).

2ravahetatud_kaaned.inddNagu enamasti sellistes raamatutes, on peategelaseks teismeline neiu. Wendy on ebaõnnestunud lapsepõlvega tüdruk: isa suri varakult ja ema üritas oma tütart tappa, kui too oli alles kuuene. Tüdruk – kes justkui kuhugi ei sobi – on käinud paljudes koolides ja ka kolimised ühest kohast teise on tema jaoks tavaline nähtus. Pärast ema hullumist elab Wendy koos tädi ja vanema vennaga, kes püüavad talle igati toeks olla.

Ühes järjekordses linnas ja koolis hakkab tüdrukule silma noormees, kes teda lakkamatult ja häirivalt jõllitab. Sellest kohtumisest saab alguse Wendy uus ja mitte nii rahulik elu. Tal tuleb jätta maha oma väidetavalt asenduspere ja elama asuda oma päris ema juurde. Muuhulgas selgub, et peategelane – kes on pärast sündi äravahetatud – ei ole rohkemat ega vähemat kui trollide printsess.

Koolis kohatud Finn (kes osutub Trillide ühiskonna teenijaklassi kuuluvaks) katsub Wendyle rääkida võimalikult palju trollide iseärasustest ja tema uuest elust. Vaikselt hakkab tüdruk taipama, et ta pole mitte hull, vaid omab tõesti võimeid inimesi mõjutada. Uus ja huvitav elu pole talle aga siiski meelepärane. Suhted oma päris emaga, Finni ja inimesest poisiga paistavad olevat kõike muud kui lihtsad.

Trollide ühiskonna- ja elukorraldus paneb lugejat tõsiselt kulmu kergitama – miks ja kuidas, jäägu juba huvilisele endale välja selgitada. Hoiatuseks peab aga siinkohal märkima, et vähegi keeletundlikul lugejal tasuks „Äravahetatud” avamisel juba varakult võtta salliv hoiak ortograafia- ja grammatikavigade suhtes, sest tõenäoliselt on mingi apsu tagajärjel sattunud trükikotta raamatu toimetamata versioon.

„Äravahetatud” näol on tegemist juba omajagu tüüpiliseks saanud joontega noorte fantaasiakirjandusega. Siiski tasub ootama jääda ka järgmisi osi (inglise keeles „Torn” ja „Ascend”) ja uusi seiklusi, sest avateose lõpetamisel jääb lugejal kripeldama küsimus: mis ja kuidas saab edasi?

amandahockingAmanda Hocking on sündinud 12. juulil 1984. a. USA-s. Ta kirjutas põhitöö kõrvalt 17 romaani (muuhulgas trollidest ja vampiiridest) ja asus neid 2010. aasta kevadel ise e-raamatutena välja andma. Vähem kui aasta hiljem oli ta müünud oma üheksast raamatust miljon koopiat. 2011. aastal sõlmis ta kirjastusega lepingu ka oma raamatute väljaandmiseks traditsioonilisel viisil. Tema kodulehekülg asub http://www.worldofamandahocking.com

Triin Võsoberg

Kiiri Saar “Punamütsike kakssada aastat hiljem”

saarPunamytsikeSee raamat, täis pulbitsevat fantaasiamängu, autorile omase huumoritundega kirjutatud, tegi mul lugemisel hea tuju. Seega on ta igati meelelahutuskirjanduse ootustele ja mallidele vastav – lõõgastab lugejat, vähemasti minu puhul see töötas.

Mõne sõnaga sisust. Autor on võtnud tuntud muinasjuttudest tegelased – Punamütsikese ja Hundi, Kaunitari ja Koletise, Hansu ja Grete ning kolm põrsakest – ja paigutanud nad kaasaega üheskoos seiklema. Igale tegelasele on antud praeguses ajas uus roll. Punamütsike, kodanikunimega Karin, on mässav teismeline, kes elab kanaemaliku üksikema ja despootliku vanaema range valve all, Hunt on karedatoimeline, ent soojasüdameline punkar, Kaunitar on edukas ärinaine moe valdkonnas Christella Vegas, Koletis – tema talla-alune, kuid samas siiski vastupandamatu võrgutaja Andrč, ilu-eedi ą la mr. Grey, kolm põrsakest aga lõbusad elu põletavad sellid, suhteliselt madalalaubalised kinnisvara-ärikad, Hansuke ja Greteke on samuti finantstegelased, kusjuures Hans on pangandusest tagasitõmbunud töönarkomaan ja Grete nende väikese pereäri vedaja. Uued rollid põimuvad toredasti läbi muinasjututegelaste karakteriomadustega, olles samas ka praeguses ajastus igati loogiliselt edasi arendatud. Kasvõi põrsakese Naff Naffi mõlgutused elust tarbimisühiskonnas:

kolmpõrsakest“Naff Naff vahib lõkkesse ja ütleb korraga üllatava avameelsusega:
“Kurat, see elu on ikka täiega rämps.”
”Mispärast siis?”
Põrsas teeb hooletu žesti. ”Ah, muudkui mangu neid rikkureid, et nad ostaksid mõttetuid maju, mida läheb neil vaja umbes sama palju nagu tiigril trummikomplekti.” Ta silmitseb tusasel ilmel oma randmel lebavat kallist kuldkella, eemaldab selle siis hooletu liigutusega ja keerutab närviliselt sõrgade vahel.
“Ma ei saa aru, miks ma näiteks selle neetud kellagi ostsin. On sul aimu, palju nad taolise vidina eest raha küsida söandavad?”
Kehitan huvi tundmata õlgu.
“Või siis selle napaka maasturi,” jätkab Naff Naff. “Tegelikult see isegi ei meeldi mulle. Kui ma sulle ausalt ütlen, olen alati hoopis Opelit tahtnud.”
hansjagrete“Miks sa siis Opelit ei ostnud?” imestan.
“Sest Opel polevat auto.”
Põrsakese ümaralt klaarilt näolt kumab vastu sügav rahulolematus. Ta kortsutab kulmu ja sõnab siis kõige ehedama enesevihkajalikkusega:
“Kujutad ette? Ma ostsin 100 000 eurot maksva masina ainult seetõttu, et keegi jumalapärast ei arvaks, et mulle Opelid meeldivad.”
Olen seesuguse veidra mõttekäigu peale sõnatu.
“Mina oleksin igal juhul Opeli ostnud,” lausun kuivalt. “Mis vahet seal on, mida teised mõtlevad? Või… kes need “teised” üldse on? Mõni kade naaber, kel prioriteedid paigast ja enesekindlusega probleeme?”
“Sa ei kujuta ettegi, kui tüdinud ma õigupoolest olen,” jätkab Naff Naff. “Kogu sellest nõmedast kintsukaapimisest. Kogu arutust tarbimisest.  Ta läkitab tühja õllepudeli pahasena põõsasse. “Isegi joomisest, pagan võtaks.”
Naeran summutatult. “Seda ma usun. Joomine võib tõesti ära tüüdata, eriti peavaluhommikutel.””

Ja vormist. Mulle tundub see pehmekaaneliste “naistekate” kõvasti ülevõlli keeratud paroodia. Lasen selle väite illustreerimiseks kõlada tekstil:

punamütsike““Karin,” lausub mees vaikselt. “Su nägu on nagu avatud raamat. Palun ütle, mis sulle muret valmistab.” Päevitunud sõrmed puudutavad minu omi. Tajun nende soojust ja tõmban võpatades käe ära.
Ta on nii võõras. Nii teistmoodi kui Hans… Kuidas ma üldse oskan temaga olla?
“Tegelikult mulle meenub, et mul on midagi, mis võiks su tuju tõsta,” ütleb mees siis. Ta tõmbab püksitaskust välja väikese paki ja sirutab selle minu poole.
Heidan sinisele siidpaberile tõrksa pilgu.
“Palju õnne sünnipäevaks, kallis,” kõlab lakooniline täpsustus.
Vaatan pakki ja seejärel meest, kes on mugavalt tooli seljatoele naaldunud ja naeratab mulle särava enesekindlusega.
“Üks neist sõnadest on küll kindlasti üleliigne,” nähvan trotsiga ega kiirusta kingitust puudutama.
kaunitarjakoletisMehe muie on lõbus. “Missugune? Hmm… Las ma oletan: “Õnne sünnipäevaks, kallis,” Noh, enam-vähem. “Palju sünnipäevaks, kallis.” See lause lonkab kuidagi, kas sa ei arva? “Palju õnne, kallis.” See vist oli õige? Sulle ei meeldi sõna “sünnipäev”?”
Vallatu säde ta pilgus paneb mu tahtmatult naeratama. “Sa siis teadsid, et mul oli sünnipäev?”
“Muidugi teadsin.”
Ma ei taipa isegi küsida, kuidas ta selle on välja nuhkinud.
Mu sõrmed hakkavad uudishimust kihelema, kuid sellegipoolest pole ma kindel, kas kingituse vastuvõtmine oleks õige mõte. Andrč võib seda vääriti mõista ja kahtlemata mõistabki. Ma kõhklen ja võitlen vaheldumisi umbusu ning uudishimuga.
“Mida halba järele vaatamine ikka teha saab?” poetab Andrč neutraalsel toonil, adudes, et ma ei jõua kuidagi otsusele.
printsess hernelLõpuks jääb peale uudishimu. Napsan Andrčlt karbi ja käristan paberi lahti. Väikeset sametkarbikesest helgib mulle vastu kuldne, tumesinise kiviga sõrmus, millel restoranitulede mahe valgus murdub ja pimestavalt tagasi peegeldub.
Ühe viivu kivi lummavat ilu silmitsenud, plõksatan karbi kinni ja libistan selle üle laua mehe poole tagasi. “Väga kaunis, aga ma tõesti ei saa.” See oleks sama hea kui ennast avalikult tema armukeseks tunnistada.
“Saad küll.”Andrč võtab mu käe otsustavalt pihku ja surub sõrmuse mulle sõrme, takseerides seda mõnda aega hindaval pilgul.
“Imeilus sõrmus imeilusas sõrmes,” väidab ta vaikse imetlusega. Seejärel keerab ta mu randme sisekülje ülespoole ja puudutab seda põgusalt huultega.
Mu kehast sööstab läbi kuum tulejuga ja ma tõmban ehmunult käe ära.”

Pikema katkendiga saab tutvuda autori blogi vahendusel. Autori enda raamatututvustuse leiad siit.  Blogist saab lugeda ka Kiiri Saare luulet. Raamatust on kirjutatud enne selle ilmumist Hiiu Elus. Mäluvärskendamiseks oleks soovitav ka järgnevad muinasjutud veelkord üle lugeda: “Punamütsike“, “Tulipunane lilleke“,  “Kaunitar ja koletis“,  “Kolm põrsakest“,  ”Hans ja Grete“.

Ülli Tõnissoo

Christian Jacksoni pildid on pärit siit ja siit.

Suzanne Collins “The Underland Chronicles”

Gregor the Overlander (2003)collinsgregor
Gregor and the Prophecy of Bane
(2004)
Gregor and the Curse of the Warmbloods (2005)
Gregor and the Marks of Secret (2006)
Gregor and the Code of Claw (2007)

Kahjuks ei ole seda sarja veel eesti keeles välja antud, kuid minu meelest vääriks seda igati. Seda näitavad ka arvukad nominatsioonid erinevatele auhindadele ja ka võidud.

Peategelased on selles seerias nooremad kui “Näljamängudes” ning sari üdiselt on ka pehmem ning mõeldud pisut nooremale lugejale, kuigi ka siin on päris palju surma, võitlemist ellujäämise nimel, piinlemist ning kurbust. Aga ärge kartke, nalja saab ikka ka :)

Žanri poolest liigitub lugu fantaasia valdkonda. Tegevuskohaks on tänapäeva New York. Üheteistaastane poiss Gregor püüab teha oma pere jaoks mida suudab.

Ta elab koos haige vanaema, ema ja kahe noorema õega, kellest üks on alles paariaastane ning teine käib algkoolis. Laste isa on läinud kaks aastat tagasi kaduma.

Ühel päeval juhtub aga, et Gregor, hüpates järele oma väikesele Bootsile, satub läbi pesuruumi kukkudes niiöelda All-maailma. See on maailm, kus elavad rääkivad rotid, hiired, nahkhiired ja inimesesarnased lilla nahaga olendid. Algab pöörane seiklus esmalt koju tagasi pääsemise nimel ninghiljem selle nimel, et päästa All-maailm. Ei ole just kerge olla alaealine, kelle õlgadele asetatakse ettekuulutuste raskus…

Läbi kõigi raamatute kulgev lugu näitab meile sõpruse tugevust ning tähendust. Varjatult tuletab autor lugejale meelde, kui tähtis on perekond ning selle eest seismine. Kaldun arvama, et lapsed loevad seda teistmoodi, kui täiskasvanud, kes siit suudavad rohkem allteksti ja vajatud mõtet välja lugeda, ometi leian, et see sari ei küsi vanust.

Põnev, üllatav, soe ja kohati hingekriipiv võiks olla minupoolseteks märksõnadeks selle raamatu puhul. Aga eks igaüks näeb lugu omamoodi.
“Fly you high!”
“Run like a river!”
:)

Sarjast Wikis, autorist Wikis, sarja ülevaade, autori kodulehekülg.

Seili Ülper

Laini Taylor „Tütar suitsust ja luust”

taylortutarsuitsustSee raamat osutus viimase aja meeldivaimaks üllatuseks. Ootasin juba tüüpiliseks saanud noorteromaani etteaimatava sisu ja lõpuga. Selgus aga, et terve lugemise vältel ei hakanud peas juba valmis lahendused keerlema, vaid põnevust jätkus viimse leheküljeni. Jätkub ka edaspidi, sest raamatule on oodata ka järge.

„Tütar suitsust ja luust” räägib n-ö teisest maailmast meie ümber – millest tavainimestel pole aimu, kuid kus võib segaste olude tõttu hakata märkama üksikuid ebaloomulikke olukordi ja olendeid.

Siniste juustega Praha kunstitudeng Karou on tüdruk, kes on üles kasvanud veidras poekeses ja ümbritsetuna kummaliste olendite poolt. Tema lemmiktegevus on joonistada ebamaiseid olendeid, kes eksisteerivad vaid tema jaoks. Karou lemmik-kingitused on erinevate maade keeled.

taylorBloodStarlightMaailmas on hakanud juhtuma kummalisi asju. Esiteks on tekkinud teatud ustele põlenud käe jäljed. Teiseks on hakanud end näitama taevas olevast praost tulnud olevused, keda tuntakse inglitena. Toimumas on sõda taevaste olendite vahel, sellesse on aga nüüd segatud ka maapealseid inimesi.

Peategelasel tuleb seista silmitsi suure hirmuga ja võidelda ingliga. Kõik ei lähe päris plaanitult… Vaikselt hakkab ka kooruma tõde Karou enda kohta: kes ta ise on ja oli.LainiTaylor

Järgmine osa sarjast on “Days of Bood & Starlight”.

Laini Taylor on 1971. aastal USA-s sündinud fantaasiakirjanik. Fännidele lugemiseks: http://www.lainitaylor.com/p/about-laini.html

Triin Võsoberg