Elizabeth Lim “Six Crimson Cranes”

Elizabeth Limi “Six Crimson Cranes” on
hästi lühidalt kokku võttes “Metsluiged” idaeksootilises kastmes. 

Tegelikult on see palju rohkemat, kui lihtsalt ühe vana muinasjutu ümberjutustus. Siin on ka Jaapani legende ja muinasjutte ning need metsluiged ei lähe just sama vana rada. On küll printsess ja vennad, aga esiteks on need kured, teiseks on neid vähem, kolmandaks on põhjused hoopis muus, neljandaks on tegevustikus tugevaid muutusi jne. Kohalikud draakonid ja deemonid peale selle. Ja see raamat on oluliselt pikem! Ja see tähendab paremat tegelaste avamist ning rohkemat sündmustikku. Mu meelest ei lisandunud mahuga eriti täitevahtu, kogu aeg läks mõte või tegevus edasi. Ja see oli päris huvitav ja ootamatute pööretega. Tavapäraseid noorteromaani teemasid on ka, aga minu jaoks oli see ennekõike muinasjutt.

Jaapanlikkus lisas loole mõnusaid nüansse, näiteks üheks mu lemmiktegelaseks kujunes paberkurg Kiki.

Lool on ka järg “The dragon’s promise“, kuigi üks lugu saab parasjagu lõpuni, niiet lauskohustust edasi lugeda ei ole.

Pildigalerii:

Tiina Sulg

Travis Baldree “Legends & Lattes”

Mmmmm! Ma kardan, et mul on nüüd aasta raamat loetudki :D

Ma hakkan aru saama, miks inimesed neid “uute alguste kohvi-, kommi-, lille-, lõnga-, raamatu- ja muid poode” loevad :) Jah, see kindlustunne, et elus saab asju muuta ja midagi uut ette võtta ning et on võimalik ära tunda südamelähedane ala, olgu hobi või tööna, mõnikord juhtub see lihtsalt natuke hiljem, kui kooliajal, ja et sõbrad on olulised ja et kuigi elus tuleb jamasid, siis neist on võimalik üle saada, natuke õnne ja usku asjade õnnestumisse kulub ikka marjaks ära ja et igaühe jaoks on kuskil keegi jne, jne.

Raamatu peategelane on palgasõduri-rändrüütli-pearahaküti ameti maha pannud ork Viv, kes on juba jupp aega teinud ettevalmistusi, et avada kohvik. Sest kohv — see on jumalik jook, seda teadmist ja kogemust lihtsalt peab teistega jagama! Nii asub ta linna, kus tal pole ühtegi tuttavat, ostab vana talli, laseb selle ümber ehitada, palkab abilise ja hiljem veel teisegi ning kohvik hakkab elama. Eks tule ette takistusi: esialgu ei tea linnaelanikud, misasi see kohv üldse on ja ei oska seda tahta, lisaks tüütavad Vivi katusepakkujad ja vana võitluskaaslane. Aga tasapisi, samm-sammult, lonkshaaval, uute ja vanade sõprade ning imeliste kaneelirullide toel — kohvikust saab asja. Ja viimaks hakkab Viv ka isikliku elu peale mõtlema.

See sisukokkuvõte ei kõlaks mu jaoks kuigi ahvatlevalt, aga ork ja sukkubus ja goblin ja kääbik ja rottpagar ja hiigelkass ja teised tegelased annavad just selle toreda lisamõõtme, mis selle “-poe” loo mu jaoks meeldivaks lugemiseks muudavad. Kui fantaasiakirjanduse poole pealt vaadata, siis vahelduseks on sellist endiste mõõgakangelaste ja fantaasiategelaste argist askeldamist täitsa tore lugeda, kõik seiklused ei pea mingi suure eesmärgi ja/või maailma päästmise nimel ribadeks rabamine olema, vahel võib ka väiksemate eesmärkide nimel rabada. Ja kirja on see raamat mu meelest saanud soojalt, südamlikult ja pehme huumoriga.

Lugetagu! :)

Ja järge lubatakse üsna varsti!

Tiina Sulg

10 raamatut — Mairi Tempel

Kui ma eelmisel talvel kuulsin, et võiks teha sellise postituste sarja, kus raamatukoguhoidjad soovitavad raamatuid, olin ma hästi positiivselt meelestatud. Muidugi ma soovitan! Soovitan hea meelega. Ah, et kümme? Olgu, kümne leidmine pole mingi probleem!

Kirjutasin siis paarkümmend pealkirja paberile, et neist raamatutest ma rääkida tahangi ning küllap jõuab täpsema kümme sealt välja sõeluda. Jätsin paberi laua peale ja läksin süüa tegema. Selleks ajaks, kui kartulivesi keema läks, oli nimekiri kasvanud veel kümnete nimetuste jagu ning iga kord, kui ma olin valmis mõne neist maha kriipsutama, kostus haledaid kiunatusi ning kriiskavaid karjeid.

Kuidagi pidi sellest aga üle saama! Üheks võimaluseks oleks end žanriliselt piirata. Teise variandina võiks ju leida kümmekond toredat nende hulgast, mille viimase aasta jooksul lugenud olen, kolmandaks… Hirmsasti tahaks öelda, et mul on nelisada lemmikraamatut ning vähemaga mina ei mängi! Isegi karme piiranguid kasutades oli nimekiri ikka pigem paarikümne- kui kümnepealine. Hmhh! Ja need pead vaheldusid. Raamatud, mille eile olin valmis välja jätma, roomasid täna hommikul tagasi, vaheldudes lõunasöögiajaks taas millegi muu vastu. Ma sain aru, et olin ülesandepüstitusest täiesti valesti aru saanud. Ma ei pea mitte rääkima kümnest kõige-kõigemast, vaid neist kümnest, mis kõnetasid mind… teisipäeva varahommikul esimese ja teise kohvikruusi vahel. Jah, nii oli võimalik kümme raamatut välja selekteerida.

Aga mille järgi ma siis selekteeriksin, küsisin ma endalt. Laual olid nii ulme kui luule, lapsepõlves meeldinud ja palju muid piiramisvõimalusi. Iga üksik neist kippus liikuma suunas, et oma postitust alustaksin ma ikka sellest, kuidas ma lapsena lugemist vihkasin. Mulle väga meeldis, kui mulle raamatuid ette loeti. Mulle meeldis lugusid ise välja mõelda ning neid siis läbi mängida või omaette jalutades lauludeks leelotada, aga lugemist vihkasin ma kogu hingest. Lugemine polnud mingi arvutamine! Arvutamine oli lõbus ja mänguline ja kiire ning tänu vanema õe ja venna õpikutele ka läbivalt huvitav. 7-aastase minu jaoks oli eriti lummav veerida võõraste õpikunäidete põhjal selgeks, mis asi on murd ja kuidas nendega arvutatakse, korrutamine ja jagamine oli kontseptsioonina selged juba enne kooli. Ilmselt ma matemaatikaülesannete kaudu esmase lugemisoskuse omandasingi, kuid ilukirjanduse jaoks sellest ei piisanud. Ise lugemine oli aeglane ja igav. Pealegi oli mul raamatuid armastav vanem õde, kes luges mulle hea meelega ette nii juturaamatuid kui lugemikutekste. Nii ma oma hinded kätte saingi – tema luges ette, mina jätsin meelde ning järgmisel päeval „lugesin” peast, veerides mingites kohtades sõnade algusi ning minnes mälu pealt edasi. Päevikus ilutsevad märkused „Mairi luuletab sõnalõppe”. Luuletas, jah!

Ma mäletan tänaseni, kui meile viienda klassi alguses aasta kohustusliku kirjanduse nimekiri kätte anti. Ma läksin koju, helistasin emale tööle ning nutsin telefoni otsas, et nii paksud raamatud ja nii palju ja kohe esimesena pidime lugema Eduard Petiška „Vanakreeka muistendid ja pärimused”. Ema lohutas mind, et need on nagu muinasjutud. Mina ei uskunud, kuid hakkasin sellegipoolest pusima. Selgus, et need olid palju paremad kui muinasjutud. Need olid suured lood kangelastest, koletistest, jumalatest ja kõikvõimalikest seiklustest, kus uus põnevus tuli peale nii kiiresti, et ka aeglase lugemise korral miski igavaks muutuda ei jõudnud. Hoopis fantaasia hakkas tööle ning joonistas lood veel uhkemaks. Öeldakse, et iga lugemist vihkava lapse jaoks on kuskil „see õige” raamat ning antiikmütoloogia lood olid seda just minu jaoks. Täna töötan ma raamatukogus ennekõike just laste- ja noortekirjanduse töölõigus, seega tabas mind tolle tingliku teisipäevahommiku esimese kohvi juures mõte, et paneks kirja kümme raamatut, mida ma julgelt soovitan neile tänasetele varateismelistele (või veidi nooremate-vanematele), kes veel lugemist enda jaoks leidnud pole, kuid loomulikult ka neile, kes selle enda jaoks juba ammu huvitavaks on töötanud.

.

1. Jorma Kurvinen „Hundikoer Roi” – ma alustan ühest pisikesest raamatust, mis oli teismelise minu lugemislaual kümneid kordi. Raamatu peategelane, teismeline poiss, kohtab esimestel lehekülgedel tänaval oma õpetajat, kes tuletab meelde, et suvetöö ei tee end ise ära. Selles poisis oli midagi samastumisrõõmu pakkuvat – ta oli pahur, introvertne ning ei saanud kõigega just kõige paremini hakkama, kuid samas hooliv tillukese naabriplika ning suure hundikoera suhtes. Sellesse tillukesse raamatusse mahub nii argist suve kui ka üsna pöörane krimiseiklus, millesse poiss ja koer koos satuvad, kui tilluke naabriplika oma koduhoovist… Ahh, lugege ise!

.

.

2. Otfried Preussler „Krabat” – see on teine raamat, mille ma oma lapsepõlvest kaasa võtsin. Meil kodus “Krabatit” ei olnud, kuid raamat kuulus läbiloetavate hulka pea igal koolivaheajal, mil ma vanaema juures maal olin. Ma jumaldasin seda raamatut! Kõik saab alguse sellest, et üks kodutu poiss satub veskisse ja jääb sinna õpipoisiks. Õpipoisse on täpselt kaksteist ning igal aastal juhtub keegi neist surema, mille peale kohevarsti tuleb veskisse ka uus poiss. Ja see pole loomulikult ainus asi, mis veski juures veidrat on. Mina mäletasin raamatut kui imeilusat armastuslugu, kuid kui mu sõbrad asusid nagu üks inimene rääkima, et see oli „kõige õudsem raamat”, mida nad lapsena lugesid, siis tuli üle lugeda. Jap! Ikka veel on see imeilus esimese armastuse lugu, milleni jõutakse läbi maagiliste katsumuste. Poiste ja sõpruse teema on ka soe ja mõnus.

.

3. Bobbie Peers „Lüriidiumivaras” – ma võisin siia ju kirjutada ühe raamatu pealkirja, kuid salaja toppisin ikkagi kuus raamatut. Tegemist on siis lastele mõeldud teadusulme sarjaga, mille lugemine läheb nii kiiresti, et enne ei saa pidama, kui kuues raamat ka loetud saab. Seda sarja soovitan ma mõnuga neile, kellel arvutamine lihtsalt tuleb, kuid lugemine piinavalt keeruline tundub. Raamatu peategelane on poiss, kes jääb silma üliandeka koodimurdjana ning asub seejärel õppima spetsiaalses taibudele mõeldud koolis, milles on kõrgtehnoloogiat rohkem kui siinse kirjelduse peale mõelda oskaks. Näiteks võib ette kujutada ust, millel on (tehis)intellekt ning kes sinuga juttu ajab, sarkastilisi nalju heidab ja vajadusel ka aitab. Kõikvõimalikke botte tuleb seal ette igal sammul ning seiklused, millesse noored satuvad pole grammigi väiksemad kaelamurdvatest.

.

4. Trudi Trueit – Avastajate Akadeemia – njahh, siia sai nüüd sarjanimi, kuid siingi on juba praeguseks tõlgitud viis raamatut ning ilmselt tuleb kuueski õige pea. Oma olemuselt on sari natuke eelmise sarnane, kuid Trueit on hästi palju oma ideid korjanud Pärismaailma teadusest. Iga raamatu lõpus on mitu lehekülge ka sellele pühendatud. Sealt leiab teadussaavutuste ja erinevate teadlaste kohta palju infot, kuid ka loodukaitsetöö ja muude põnevate teemade kohta. Peategelasele lähedal seisvaid tegelasi on rohkem, kool palju liikuvam ning ilmselt ei muuda lugemiskogemust halvemaks seegi, et kuigi raamat on mõeldud 11-14-aastastele, on see rikkalike värviliste illustratsioonidega täidetud.

.

.

5. Orson Scott Card „Enderi mäng” – meie raamatukogudes on see raamat enamasti suurtekirjanduse hulgas, kuid minu meelest sobib see suurepäraselt ka noorele lugejale. Muide, Ameerikas on see kenasti leidnud oma tee ka koolikirjanduse hulka. Raamatu peategelane on alguses küll üsna väike poiss, kui ta (kosmose) lahingukooli vastu võetakse, kuid ta kasvab ning kool ise oma internaadi ja tegevustega võiks varateismelist lugejat vägagi kõnetada. Ender on andekam kui talle keskkonda sobitumiseks kasuks tuleb ning õpetajadki pigem rõhutavad seda, et ta jääks eraklikuks, sest kardetakse, et omaealistega liiga tihedalt suheldes ei suuda poiss oma potentsiaali täies mahus välja arendada. Ender on visa ning hoolimata kõikidest takistustest suudab luua ka kestvaid sõbrasuhteid, leida kaaslasi ja võita samal ajal ikkagi treeninglahinguid. Aga kõigel on hind.

.

6. Anja Portin „Raadio Popov” — ühtaegu argiselt sotsiaalkriitiline kui ka ulmeline ning mängib mõnusalt ka teadusajaloo teemadel. See on soe nõialugu kaasaegse ühiskonna probleemidega, rääkides erinevaid lugusid unustatud lastest. Peategelane on poiss, kes elab isaga. Isa reisib palju ning kuigi ta enamasti jätab pojale selleks ajaks söögiraha, oli sel korral teisiti. Saabumas on ka koolivaheaeg, mis tähendab, et see ainus sooja toidu ports päevas kaob samuti terveks nädalaks ära. Ühel öösel kuuleb poiss aga, kuidas kirjakandja paneb tema ukse taha ajalehe koos võileivaga. Paljude kihtidega raamat on ennekõike soe ja seikluslik, kuid mõtlema panev ka.

.

.

7. Kimberly Brubaker Bradley „Õed hundid” — üks väheseid raamatuid selles nimekirjas, milles pole grammigi ulmet. Raamat kahest tüdrukust, kes just loo alguses asendusperesse jõuavad. Lugu jutustatakse 10-aastase silmade läbi ning tema mõistmise kaudu ning see lugu ei ole ilus. See on seksuaalse ahistamise lugu, millega peategelane puutus kokku hetkeks, kuid tema vanem õde hoopis suuremalt. Raamat on hästi oskuslikult kirjutatud ega kuulu kindlasti nende hulka, mis pärast magada ei laseks. Raamatu teiseks liiniks on pisema plika klassis juhtuv. Neil on üks poiss, kes tüdrukuid seljast näpistab, kontrollimaks kas nood juba kannavad rinnahoidjaid või mitte. Mulle väga meeldis, et autor jättis kõlama mõtte — ei ole olemas suurt või väikest ahistamist, on ahistamine ja see on vale.

.

8. Reeli Reinaus „Rahel, Anders ja ajaaugud” — ja olengi tagasi ulme juurde jõudnud! Muidugi on siin raamatus ka kõike muud, aga kiljuma ajavalt äge on ajarännuteema. Kujutage ette, et kuskil Eestis on üks liivakoobastevõrgustik, mis töötab nagu ajamasin! Kõnnid üht rada pidi, jõuad viie aasta tagusesse aega, kõnnid teist, siis hoopis viiekümne. Ja kui sa täpselt mindud teed pidi tagasi ei tule, ei jõua sa koju tagasi. Just sellise koopa peategelane leiabki, kuid seda, mismoodi see kõik täpselt toimib või kuidas on asjasse seotud peategelase isa või tulevikumina, peab igaüks ise lugema. Olge vaid hoiatatud, et autor ei hellita, vaid keerutab lugeja mõtte mõnuga sõlme, sest ajaränd lihtsalt ongi teema, kus iga vastus loob seitse küsimust.

.

9. Mann Loper „Inglite linn” — see maailm on nüüd hoopis midagi muud. Kunagi kauges tulevikus, kui paljud tänased hirmud ja hoiatused on saanud tõeliseks, püsib inimkond väikeste külakestena vanade lagunenud linnade üksikutes piirkondades. Kui aga juba inimkond alles on, siis on nende hulgas ka lapsi ja teismelisi, kes mõtlevad ja tegutsevad eakohaselt. Lonni on üks selline teismeline, kes tahaks tõestada oma väärtust, tõestada, et on juba suur ja võib iseseisvalt tegutseda, kuid alati ei lähe kõik nii nagu loodetud. Karistuse valust toidetuna asub ta läbi lagunenud linna teele, võttes lugeja endaga koos suurtesse seiklustesse kaasa.

.

.

10. Brandon Sanderson „Taevasselend” — on veel üks kosmoselugu, sarja esimene raamat küll rohkem ühe võõrplaneedi lugu. Ka too planeet on olnud kundagi ülikõrgelt arenenud tehnoloogiaga ning siis oma katastroofid üle elanud. Nüüd elavad seal inimesed ning Spensa on tüdruk, kes unistab lendamisest, tähtedevahelisest lendamisest. Ainus võimalus on saada sisse lennukooli, kuid see ei pruugi nii lihtne olla. Ma pean tunnistama, et kaalusin pikalt, kas ma tahan siia panna Sandersoni seda sarja võis siis Terassüdame sarja. Mõlemad on kirjutatud noorele, kuid mitte liiga noorele lugejale ning mõlemad on võitnud koha mu südames. Tõsi, võrreldes teiste selle nimekirja raamatutega on siis sõnu rohkem. Sanderson armastab pikalt lobiseda, kuid siin on ka hoogu ja fantaasiat, hulganisti unistusi ning kärutäiteviisi takistusi nende unistuste teoks saamisel.

Lõplik otsus Taevasselennu sarja kasuks sündis mõttest, et mul on siin hunnik “poistekaid”, et paneks siis selle, mille peategelane on tüdruk. Aga kui ma nüüd vaatan oma nimekirja, siis kuue esimese raamatu peategelane on poiss ning neljal järgmisel tüdruk. Sai üsna võrdne mu meelest. Pealegi on kõik need raamatud sellised, et mingit jaotamist “poistekateks” ja “tüdrukutekaks” kindlasti teha ei saa — on raamatud, hoogsad ja huvitavad, neile, kes tahaksid, et lugu kiiresti liiguks, neile, kes ei karda tehnoloogiaid, võõraid maailmu või teistsuguseid elukogemusi. Pealegi on kõikide nende raamatute peategelased üsna suured introverdid — introvertse inimesega on aga, teadagi, palju mõnusam tugitooli jagada — ta ei kuku lobisema, kui sina tahad looga edasi minna.

Jah, kui ma alustasin sellega, et kümne raamatu valimine on tohutult keeruline, siis nüüd üles vaadates saan nentida, et tegelikult olen ma ka siia postitusse suutnud 25 raamatut ära peita (kui sarja kõik raamatud üles lugeda, sest kes siis ainult esimest loeb, ikka tahaks piiluda järgmisesse ka). Nüüd on ilmselt aeg valada välja oma teine hommikukohv ning panna siia kiiresti punkt. Muidu juhtubki see, et teksti sisse tungivad kõik mu pooltuhat kõige-kõige lemmikumat raamatut.

Vahvaid lugemiselamusi!

Mairi Tempel

Sebastien de Castelli “Spellslingeri” sari ja miniintervjuu autoriga

Internetis on igasuguseid huvitavaid nurki ja nurgataguseid ning enamjaolt olen ma neisse komistanud kuidagi juhtumisi. Üks nurgatagune, kuhu ma pikemalt pidama jäin, on Facebooki grupp „Global Girls Online Book Club”. Grupis on liikmeid 9500, vaid sutsu rohkem kui „Lugemise väljakutse” grupil. Grupi algataja ja vedaja ning suur osa liikmeid on Austraaliast, päris palju on inimesi Uus-Meremaalt, järgmine suurem punt on ameeriklased, pisut britte ning selliseid mitteingliskeelseid ei olegi mulle väga silma jäänud. Kuigi, ega ma seda gruppi just üleliia tähelepanelikult ka ei jälgi, aga aegajalt pistan nina ukse vahelt sisse ja vaatan, et mis nüüd toimub. Üks üsna vägev asi, millega grupi administraator(id) on hakkama saanud, on see, et nad korraldavad nn autoripäevi. Ühe-kahe päeva jooksul postitab sinna gruppi keegi kirjanik 4-6 postitust ning avab end lugejatele lähemalt. Millest kirjanik lähemalt räägib, on tema valik, aga tavaliselt alustatakse päritolust, mainitakse ära esimene ja uusim raamat, kõneldakse tööelust või hobidest, räägitakse kirjanikutöö köögipoolest. Kirjanik võib esitada postituses küsimusi ja võib ka ärgitada endale küsimusi esitama. Neid autoripäevi on olnud päris mitu ja kui ma võtan raamatupoodide edetabelid, siis tegelikult on nad sinna gruppi vägagi tuntud autoreid postitama saanud. No natuke tundmatuid ja debüüte on ka, aga see ei ole ainult algajate autorite huvi sellises grupis selliseid postitusi teha. Üsna tihti loositakse välja ka kommenteerijate vahel auhind, enamasti e-raamat. Enamasti on autorid kaasaegse tõsielulise või natuke atsakama romantika kirjutajad (ja kui aus olla, siis suurem jagu grupiliikmeid paistavad olevat ka sedasorti kirjanduse lugejad), aga mõned krimikirjanikud ja ulmelisema kirjanduse loojad on olnud ka.

Ma tavaliselt neist autorivärkidest osa ei võta, aga kui jäi silma, et päeva autor on Sebastien de Castell, siis jäin kaaluma, et no tema käest võiks ju päris mitmeid asju küsida. Sebastien de Castell on Kanada autor, kes on kirjutanud enamjaolt fantasy-žanris. Tema „Greatcoati” sarja kuuluvad „Traitor’s Blade” (2014), „Knight’s Shadow” (2014), „Saint’s Blood” (2016) ja „Tyrant’s Throne” (2017) ja jutukogu “Tales of the Greatcoats” (2021). Seda sarja on iseloomustatud kui kõrgfantaasia ja kolme musketäri kohtumist. Noorte-fantasy sarja „Spellslinger” kuuluvad „Spellslinger” (2017), „Shadowblack” (2017), „Charmcaster” (2018), „Soulbinder” (2018), „Queenslayer” (2019) ja „Crownbreaker” (2019). Samas maailmas jätkub „Argosi” sari, seni on ilmunud „Way of the Argosi” (2021) ja „The Fall of the Argosi” (2021). De Castelli uus sari on “Court of Shaows”, millest on ilmumas/ilmunud esimene osa “Play of Shadows” (2022). 

Ma ise olen lugenud „Spellslingeri” sarja. Ja mulle täitsa meeldis. Esimesest raamatust kirjutasin ma mõni aasta tagasi siin. 

Kogu see sari kokku oli päris tore tükk lugemist: mõnusalt loetav rikkalikus fantaasiamaailmas toimuv kaasaelamapanevate kangelastega põnevate pööretega lugu, mis pakkus nii meelelahutust kui kaasamõtlemist. Kui igasugused võlurid on fantaasiakirjanduse kontekstis üsna tavaline kraam, siis orav-kass oli midagi tõeliselt huvitavat ja omapärast, juba ainuüksi selle tegelase pärast tasus need kuus raamatut läbi lugeda (kuigi see Kellen oli iseenesest ka üsna sümpaatne tegelane). Minu isiklik lisarõõm oli, et raamatus kujutatud kaardid sobisid nii teejuhiseks, mängimiseks, ennustamiseks kui relvaks. Võlurpoiss Kellen õpib teekonnal nii mõndagi, vahel on õpetajaks punapäine Ferius, vahel keegi teine. Orav-kass Reichis kujunes iga järgneva köitega mu lemmikuks. Teemad, mis raamatuist läbi käivad, on kultuuride mitmekesisus, eneseleid, sõprus, kaaslased, peresidemed, otsingud, oletused, ajalugu, võim, usaldus, tulevik.

Ja ongi aeg autori poole pöörduda. Need küsimused tekkisid mul „Spellslingeri” sarja lugemise põhjalt ja olid sellised hetke ajel puhta uudishimu küsimused. Kui ma enne oleks järele mõelnud, et ehk võiks see küsimuste-vastuste voor ka avalikkuse ette jõuda, oleks ma võib-olla midagi teisiti küsinud, aga las olla siis nii. 

K: Kas oled osalenud LARP-il?

V: Ei ole. Aga see tundub lõbus, nii et võib-olla kunagi.

K: Kui hea sa mõõgaga oled?

V: Ma olin päris hea epeevehklemises ja olen üsna hea rapiiri ja pikkmõõgaga, kuigi viimaste puhul olen pigem ekspert lavavõitluses.

K: Milliseid kaardimänge sulle meeldib mängida?

V: Ma ei mängi eriti kaardimänge, viimati oli vist „Cards Against Humanity”.

K: „Magic the Gathering“?

V: Ma olin lausa sõltuvuses iPadiga mängides. Pärielus olen mänginud vaid mõned korrad.

K: Mis sa arvad tarokaartidest?

V: Tarokaardid on põnev nähtus ja huvitav viis uurida, kuidas me loome seoseid kaartidel olevate piltide ja sümbolite ning meie enda elusündmuste vahel.

K: Kas sulle meeldivad maakaardid?

V: Mulle meeldivad kaardid! Ma ei oska neid väga hästi joonistada, kuid kaart, mida kirjastaja kasutas (ilma minu loata) „Traitor’s Blade” varasemates trükkides, oli see, mille olin salvrätikule joonistanud.

K: Kas sa teed ka ise münditrikke?

V: Ei, aga võib-olla ühel päeval…

K: Kas sulle meedib „Buffy the Vampire Slayer”?

V: Ma armastasin Buffyt.

K: Mis on su lemmikajalooperiood?

V: Tõenäoliselt hilisrenessanss/varauusaeg Euroopas. Mul on sel aastal plaanis kirjutada romaan, mille tegevustik toimub 1650. aastate Veneetsias.

K: Kassid või koerad?

V: Kassid!

K: Aitäh!

Tänan Sebastien de Castelli huvitavate lugemiselamuste, toredate vastuste ning loosivõidu eest! Loosivõiduks oli raamatukaanekujundusega mälukaart, mis saabus just parajal ajal, et olla ka eksponaadiks raamatunäitusel „Mäng on mäng”. Sebastien de Castelli koduleht on siin.

Tiina Sulg

Ilmud enne ajakirjas “Reaktor” 2022. a mainumbris, pisiparandused lisatud siia oktoobris.

Joan He “Descendant of the Crane”

Selle raamatu juured on kuskil sügaval Hiina kultuuris ja ajaloos, aga seda Ida butafooriat on siiski kasutatud suhteliselt vähe, mõjud on keskkonnas ja tegelaste rõivastes ja mingil määral mõtteviisis, niiet seda on kogu aeg taustal õrnalt tunda, aga see ei muutu võõristavaks efektiks või teemaks, mille üle peaks pikemalt juurdlema.

Teine loo alustala on fännikirjandus. Ja seda mitte halvas mõttes, vaid see kumab läbi kirjutamisstiilist, mis kirjeldab tegelasi üsna vähe ja keskendub tegevusele (sest fännikirjanduse puhul on ju tegelaste välimus lugejatele teada) ning millel on teatud sarnasus ajalehesabade kirjandusega, st autoril võib ju kondikava lõpuni valmis olla, aga lugejatele kirjutatakse lugu valmis jupikaupa (see ei pruugi viia üldse kehva tulemuseni, võrlduseks Dickens, Balzac või Dumas, aga see annab loole teatud teistsuguse ülesehituse). Ma lugedes ise seda tähele ei pannud, aga kui kui raamatu lõpus oli autoritutvustuses see fännikirjanduse kirjutamise lause sees, siis kõlksus mu meeles miski paika, et jah, oli tunda küll.

Maailmaehitus ei ole väga keeruline, on üks kuningriik ja selle kolm-neli naabrit, kaugemaid paiku meile ei tutvustata, on inimesed ja siis on veel erivõimetega inimesed, kes suudavad ennustada, võluda ja kelle veri põleb sinise leegiga. Ligi kolmsada aastat tagasi toimus suur riigipööre, mille tagajärjel sattusid võluvõimetega inimesed põlu ja tagakiusamise alla.

Raamatu peategelane on Hesina, keda on kasvatatud troonipärijaks ja kes oma isa surma järel ka troonile asub. Perekondlikud suhted on keerulised: Hesina lähikonda kuuluvad tema kolm venda ja õde, osad on adopteeritud perekonda, osadel on üks vanem erinev. Hesina kuningannaks saades leiavad mõned neist koha riigiteenistuses ja mõned on niisama kuningannale abiks. See perekondlik dünaamika oli mu meelest päris kenasti kirja saanud.

Esimene asi, millele Hesina pühendub, on oma isa surma uurimine, sest ta on veendunud, et tema isa mõrvati ja seda pidi tegema keegi paleest. See mõrvauurimine käib pea läbi terve raamatu ja nii uurimise käik kui tulemused on üllatavad. Nii pinget kui niidiotsi jagatakse küll jaokaupa, aga krimisõpradele võib selline käik olla päris huvitav vaheldus ja kutse raamatut lugeda.

Sinna kõrvale tuleb tegeleda riigiasjadega: ida poolt ähvardab sõda ja pealinnas toimuvad rahutused ning ministrid püüavad täita pigem oma kukrut kui mõelda riigi hüvangule. Massi mõtteviiside ja meeleolumuutuste tabamine oli mu meelest päris hea, aga välissuhete kirjeldamine mu jaoks ebausutav.

Raamatus on ka tärkav armulugu, mis oli suht usutav ses mõttes, et see oli pigem juhuse ja aeglase tundmaõppimisega, et on inimesed mingi aeg ühe eesmärgi nimel ninapidi pikalt koos ja avastavad, et sümpaatia süveneb, aga see liin polnud kuigi hästi kirjutatud.

Tegelastest on kõige paremini lahti kirjutatud Hesina, kes mõne koha pealt on üleloomulikult positiivne kangelane — tark, uudishimulik, vapper, hooliv, heas võitlusvormis ja täis ideaale — aga keda on püütud inimlikumaks kirjutada läbi kahjatsuste, mis tulevad sellest, et mingid valikud teevad alati kellegile haiget, vali kuidas tahad. Ja keegi ei saa teada kõike. Ja valik, keda usaldada, muutub raamatu edenedes üha keerulisemaks.

Raamatu ülesehitus oli mu jaoks huvitav, iga peatüki eel on väljavõtted väljamõeldud seaduseraamatust, iga peatükk avab mingi tahu selle maailma või mõne tegelase ajaloost ning lõpp on täiesti ootuspäratu. Tegevust on nagu palju, aga jutustamisviis on kuidagi natuke aeglane, aga mu meelest see sobis siia.

Ma arvan, et keegi eesti kirjastustest võiks seda idasugemetega noortefantasy trendi tähele panna ja kas just selle või mõne muu Ida mõjutustega noorteka ka ära tõlkida ja välja anda, sest kuigi on olemas Lian Hearni “Üle ööbikupõranda” ja järjed, siis “Ööbikupõradast” on juba jupp aega möödas…

Tiina Sulg

Fritz Leiber “Mõõgad ja nõidus”

Selle raamatuga ma avastasin, et fantasy on ses suhtes imeline kirjandusžanr, et mõnikord pole lihtsalt teksti lugedes kuskilt otsast kinni hakata, millal see on kirjutatud, kas eile, 20, 50 või 80 aastat tagasi. “Mõõgad ja nõidus” on just selline, et kui ma eelinfot ei lugenud, siis arvasin, et üsna värske tekst, hiljem tagakaane teksti lugesin hooletult, et selle sarja esimesed jutud ilmusid 1939. a ja arvasin, et sellest raamatust jutt, tundus usutav, siis sain teada, et see raamat ilmus tegelikut 1970. a ja … ah, vahet pole, millal see kirja sai, ma oleks kõiki aastaarve uskunud.

Raamatus “Mõõgad ja nõidus” on kokku kolm juttu.

“Lumenaised” — Peategelane on Fafhrd, pikk, blond ja sitke skaldi õpipoiss, kel tuleb teha valik lumiste koduste olude ja tundmatu tsivilisatsiooni vahel, valiku toob näitleja-pantomiim-tantsija. Lumenaised on võimsad ja hirmutavad, neil on väge ja võimu, aga paraku ka parasjagu kiuslikust ja kitsarinnalisust, lumemehed laveerivad kuuletumise ja vastuhaku vahel, ventiiliks piraadiretked ja laadaetendused. See lugu kuidagi mõjus üsna sügavalt. Esiteks stiililt ja kirjeldustelt, teiseks läbimõeldud ja omamoodi ühiskonnakorraldus ning maailma järkjärguline avamine ja kolmandaks on tegevustikus üsna mitu ootamatut pööret.

“Ebapüha graal” — Peategelane on Hall Hiirepüüdja, lüheldane, tõmmu ja sitke võluri õpipoiss, kelle õpipoisiaeg ootamatult ja julmalt otsa saab. Kättemaks võtab talt päris palju. See oli selline tavapärasem võlurilugu.

“Hukatuslik kohtumine Lankhmaris” — Fafhrd ja Hall Hiirepüüdja kohtuvad Lankhmaris. Suuremalt jaolt paistis, et tegu on taplusega vürtsitatud joomase kelmilooga, aga lõpuks keeras üsna süngeks ära. Mõõku ja nõidust jagus sellesse loosse päris palju.

Ja ma tahan nüüd teada, mis Fafhrdist ja Hallist Hiirepüüdjast edasi saab :)

Ma ei mäleta, et ma midagi Triin Loide tõlgitut varem oleks lugenud, aga selle raamatu põhjal ma arvan, et tõlkimine täitsa sobib talle.

Põgus guugeldamine andis teada, et iseenesest oli autor Fritz Leiber muidu ka põnev tüüp, lisaks kirjutamisele köitis ta meeli ka male ja näitlemine. 

Tiina Sulg

Sarah J. Maas “House of Earth and Blood”

„House of Earth and Blood“ on Ameerika kirjaniku Sarah J. Maasi uue sarja (Crescent City) esimene raamat.

Peategelasteks on Bryce Quinlan ja Hunt Athalar, kes peavad koos lahendama Bryce’i sõbra mõrva. Bryce on pooleldi haldjaverd, Hunt aga on peainglite palgamõrtsukas, kelle ülesandeks on Bryce’i kaitsta, kuid Hunt ei ole sellest üldse huvitatud. Peagi mõistavad aga mõlemad, et ainus viis mõrvamüsteeriumi lahendamiseks on koos töötamine. Bryce ja Hunt kiirustavad, et lahendada müsteerium, kuid nad ei tea, et nende ringi tuhnimine saadab võnkeid läbi allilma, sõdivate kontinentide ja alla kõige pimedamatesse Hel’i soppidesse, kus olendid, kes on maganud terve millenniumi, hakkavad ärkama…

Raamat on täis põnevust, seikluseid ja üllatusi. Raamat on küll suunatud pigem täiskasvanutele, kuid sellest õhkub ikkagi noortekirjanduse tunnet. Lisaks sellele jääb mulje nagu tegu oleks peaaegu fan-fictioniga. Tänu sellele oli enamus ajast tunne, nagu loeks mõnda noortekat. Raamat oli üldkokkuvõttes palju parem kui ma alguses eeldasin ja ilmselt tuleb ka ülejäänud sari sarnane.

Signe Saarpuu

Silvia Moreno-Garcia “Gods of Jade and Shadow”

Silvia Moreno-Garcia on Mehhiko päritolu inglise keeles kirjutav Kanada ulmekirjanik. Tema “Gods of Jade and Shadow” (eesti keeles „Nefriidi ja varju jumalad”) on võluv maiade mütoloogial põhinev ulmeraamat.

Casiopea on vanaisa toas tähele pannud üht omamoodi kirstu. Ta ei ole seda kunagi avatuna näinud, ega tea, mis seal sees olla võiks. Ühel päeval satub kirstu võti vanaisa peale pahase Casiopea kätte ja ta otsustab järele vaadata, mida salapärane kirst sisaldab. Kirstust tuleb välja sinna ülekohtuselt vangistatud Allilma (maiade Xibalba) jumal Surm! Kirstu avades saavad jumal ja tüdruk seotuks sellele seatud võlusõnade läbi. Jumal soovib ülekohtu eest kätte maksta ja Casiopeal tuleb kaasa minna. Viimane ei teegi seda vastumeelselt, kuna kodus ei kohelda tüdrukut hästi.

Selliselt algab kahe peategelase seiklusrikas teekond läbi 1920ndate aastate Mehhiko, Yucatani poolsaarelt Baja Californiasse. Autor väga oskuslikult seob 1920ndate aastate Mehhiko elu-olu ja maiade mütoloogia, misläbi saab raamatust teada palju kultuuriloolist. Moreno-Garcial on suurepärane oskus doseerida teadmisi ja loo kulgu selliselt, et lugeja huvi ja tähelepanu on kõik aeg temaga.

Loo mõlemad peategelased ihkavad vabadust. Kuid juhtub enamasti, et mingi kindla sihiga teele asudes, toob see kaasa muudki. Casiopea ja jumal sõbrunevad, armuvad. Sellised erineva olemusega valitud peategelased annavad autorile hea võimaluse käsitleda teemasid nagu inimlikkus ja kahesus, eneseleidmine, kuid panna ka lugeja mõtlema traditsioonide ja nende muutumise peale.

Raamatu puhul on tegemist ka omamoodi 21. sajandi muinasjutuga. Kui nö klassikast teame, et see on prints, kes peab päästma printsessi – siis siin raamatus on „printsess“ see, kes päästab „printsi“.

Soovitan lugeda!

Mai Põldaas

Mimi Yu “The Girl King”

Kui teha lühidalt, siis — vaata kaanepilti, see raamat on täpselt seda, mida kaanepilt lubab.

Kui rääkida pikemalt, siis raamat on YA kõrg-fantasy, st on mõõka ja mantlit ja maagiat, paleeintriige ja kangelaslikku võitlust, oma reeglite järgi võlukunstisüsteem, psühholoogiliselt mitte just kõige usutavamad, aga värvikad ja reljeefsed tegelased, rännak, mis lubab kangelastel kasvada ja küpseda, kapaga kokkusattumusi ja imelisi pääsemisi, võimuvõitlust ja esimest armastust, uhkeid lahingustseene ja ootamatuid pöördeid ja mingil määral täidet “tee ridu, rida on raha”.

Peakangelane on imperaatori tütar Lu, julge ja hakkaja tüdruk, kes on kasvanud ja keda on ka kasvatud troonipärija vaimus ja kes sellest troonist siiski ilma jääb. Teised olulisemad tegelased on tema õde Min, kes on pealtnäha hoopis õrnema ja tagasihoidlikuma loomuga, nende sugulane Set, kes Lu asemel troonile asub, ning Lu endine mängukaaslane Nok, kes on nahavahetajate / libakskäijajate suguseltsist. Ja siis on vanemad, teenijad, õukond, sõdurid, lihtrahvas, vastuhakkajad ja muud, keda loo jaoks parasjagu vaja on.

Loo keskkond on pseudo-Aasia, see tundub praegu fantasys üsna popp olevat. Raamat meenutas mulle üsnagi Marjorie Liu ja Sana Takeda koomiksisarja “Monstress”, raamatu lõpus tänab Mimi Yu Marjorie Liud kirjutamiskursuste eest, ju see mõju oli siis suht otsene. Teine mõjutaja on George R. R. Martin oma “Jää ja tule lauluga”, ka seda mõju autor ei eita. Ja kolmanda võrdlusena tuli pähe Michael Moorcock ja tema Elricu lood. Niiet kohati suht sünge ja lootusetu, aga kuna tegu on YAga, siis mitte lausa sünkmust.

Sel aastal ilmus ka raamatu teine osa “Empress of Flames”. Seda ma enne lugema hakkamist ei teadnud, lootsin, et kuna tegu on üsna mahuka köitega, siis ehk suudab autor ühe raamatutäiega oma loo ära rääkida, aga näed siis, ei suutnud.

See raamat sattus mu valdusse, kuna ma võtsin tõsiselt Krista Kaera soovitust, et me võiks rohkem huvi tunda, mida Aasia ja Aafrika autorid kirjutavad. Sellega ma läksin tegelikult alt, sest raamatus on aasiapärane setting ja Aasia juurtega on autor küll ning raamatu pühendus on: “For my 엄마 and 아빠 with infinite gratitude and devotion,” aga Mimi Yu on sündinud-kasvanud Ameerikas, niiet läheb ikkagi ameerika autorina arvesse. Autori vanust ma kuskilt üles ei leidnud ja need aasia nukunäod püsivad kangesti kaua plikaohtu ilmega, niiet pildi järgi ka ei arva midagi, aga oluline fakt on teada — autor armastab kasse :)

Kokkuvõttes — vaimustusest ma üles-alla ei hüppa ja täitelauseid oli sutsu liiga palju, aga fantasy-fänn minus nautis selles loos päris mitut aspekti, iseäranis üldist õhkkonda ja seda libalooma liini ning seetõttu julgen teistele lugemiseks soovitada küll.

Tiina Sulg

Georg R. R. Martin “Tuli ja Veri”

Kuidas valmis Raudtroon? Kes olid Talitundru Starkide ja Casterly Kalju Lannisteride esivanemad? Kui palju oli ennemuistsetel aegadel lohesid ja lohelendureid? Kuidas ühendati Westerose kuningriik? Kas Cersei ja Jaime on tõesti kuningliku verepilastuse „leiutajad” — või on millegi sellise põhjused kuskil sügavamal?

Võimsa „Troonide Mängu” saaga autor on kirjutanud sellele eelloo, mis heidab valgust paljudele hilisematele sündmustele ja kangelastele. Ka see on eepiline, täis kurjust, reetmisi, kangelaslikkust, armastust, tiirasust ning kõike muud inimlikku. Kohustuslik lugemine kõigile „Troonide Mängu” raamatusarja või seriaali austajatele.

Mõnevõrra häirib mugavat lugemist küll tõik, et „Tuli ja veri” on kirjutatud justkui kroonika vormis, ammuste ülestähendustena, mitte romaanina. Nii on loos vähe dialoogi, ladusust ja kõike muud sellist, mis eristab näiteks Henriku „Liivimaa kroonikat” Bornhöhe „Tasujast”.

Aga väga meeldivad on maalilised illustratsioonid.

George R. R. Martin sündis 20. septembril 1948. a New Jersey osariigis Bayonnes. Isa Raymond Collins Martin ja ema Margaret Brady Martin. Tal on kaks õde, Darleen Martin Lapinski ja Janet Martin Patten.  Martin hakkas kirjutama väga noorena, müües pennide eest naabruskonna lastele koletislugusid. Hiljem sai temast koomiksifänn ja koguja. Martini esimeseks arvestatavaks müügiteoseks oli „The Hero”, mille ostis Galaxy ja mis ilmus 1971. aastal. 1975. aastal abiellus ta Gale Burnickiga. Nad lahutasid 1979. aastal, ilma lasteta. Martin hakkas täiskohaga kirjanikuks aastal 1979. Hiljem kolis kirjanik Hollywoodi. Ta oli Doorwaysi produtsent. Martini praegune kodu asub New Mexico osariigis Santa Fe’s. Ta on Ameerika ulme- ja fantaasiakirjanike liidu liige ning Ameerika kirjanike gildi liige.

Vaata lisa: https://georgerrmartin.com/

Janar Kotkas