Posts Tagged ‘lugemishoiatus’

Lugemishoiatus – E. L. James ”Viiskümmend halli varjundit”

Leidsin FB sõprade abiga oi kui hea kirjatüki sellise lingi alt. Blogija nõusolekul avaldan valikuliselt mõned katkendid.

Blogija sf alustab juba oma arvamuse kirjutamise eellugu väga humoorikalt:
Viiskymmend_halli_varjundit_esikaas.indd“Küll on joomine hirmus asi.
(Saalomon Vesipruul)
Alljärgnev õpetlik lugu räägib muu hulgas sellest, mis kõik võib juhtuda, kui veidikesest veinist uljaks muutununa lubadusi jagada.
Ühel kenal suvelõpuõhtul sõprade-kolleegidega väljas istudes läks jutt pornomenuki “Viiskümmend halli varjundit” peale. Keegi seda oopust lugenud polnud, aga kõik võtsid muidugi agaralt sõna. Kasutades alatult ära asjaolu, et minu vastupanuvõime oli pärast teatava koguse veini tarbimist mõnevõrra nõrgenenud, hakkas seltskond agiteerima, et tuleks lugeda. Noh, ja mina muidugi suure suuga lubama, et loen läbi ja kirjutan ülevaate.”
… Ma olin valmistunud halvimaks. Aga tõtt öelda suutis see mind mõnevõrra üllatada. Sest see oli veel hullem.
… pidin lugemise katkestama ning kuna enda sulg on nõder, laenama kohase tsitaadi Eduard Bornhöhelt: “Ma minestasin seda lugedes kolm korda ära, läksin siis peast hulluks ja lasksin ennast kaks nädalat arstida, enne kui mõistus nii kaugele selgis, et edasi võisin lugeda.”
… Resümee lühidalt: kohutav (ma mõtlen: KOHUTAV) saast. Leebemalt väljenduda ei ole kahjuks võimalik.
Resümee pikemalt: Süžee: puudub (ja seega miski ega keegi ka ei arene kuhugi), poole raamatust moodustavad neandertaallaste tasemel dialoogid ja kuna sellest 500 lehekülje jaoks veidi väheks jäi, täidavad ülejäänud mahu jube tüütuks muutuvad seksistseenid (no kaua ikka võib sama asja lugeda, eks ole). Tegelased: räägivad ja käituvad nagu vaimselt alaarenenud, (emotsionaalne) intelligents on äädikakärbse tasemel (ja ma palun nende sõnade eest äädikakärbestelt vabandust).
See ei olnud BDSM. See ei olnud romantika. See ei olnud erootika. See oli täiesti kirjeldamatu küündimatusega kirja pandud lugu sellest, kuidas haiglaselt kontrolliv, domineeriv ja manipuleeriv tõbras kasutab ära harukordselt naiivset ning vaimselt ja emotsionaalselt ebaküpset idiooti, kes kujutab ette, et neil on suhe ning suures hirmus hülgamise ees lepib absoluutselt kõigega (mida paljud naised muidugi ka reaalsuses teevad, aga see ei tähenda, et niisugustel alustel põhinevaid suhteid normaalseteks tuleks pidada).”

Soovitav on ka blogi juurde kuuluvad kommentaarid läbi lugeda, sest sealt leiab veel ühe lingi teiselegi arvustusele.

Ma ise “varjundeid” lugeda üldse ei kavatsenud juba meedia promotutvustuse tõttu, mis sai küll ausalt läbi loetud ja sellest piisas. Tutvustuses oli reklaamiks toodud pikem tsitaat, kus mainiti helesinist sinist rinnahoidjat jt. samalaadseid mõttetusi, mida blogija sf toob oma arvustuses samuti keelekasutuse koledaiks näiteiks. Nagu selgub, pole ingliskeelse originaali keel ka sugugi parem.

Esta ja Janika lugemisblogis Kohustuslikult vabatahtlik kirjandus on kirja pandud järgmised mõtted:
viiskymmendvarjundit“Ärge laske end välimusel petta! Kuigi “Fifty Shades of Grey” näeb välja nagu kirjandusteos (kaaned, leheküljed, paberist, müüakse raamatupoes), on see sama palju kirjandus kui Grossi viiner on lihatoode või Kaubamaja “Hooaeg” ajakirjandusteos. Nii et kirjanduselaadne toode. Ometigi on see ükskõik, sest selle funktsioon pole kirjandusega nagunii seotud. “Fifty Shades of Grey” on pannud mõned inimesed rohkem seksima ja teinud E. L. Jamesist eriti rikka proua. Abiks seegi. Pikemalt kirjutasin http://lugemine.blogspot.com/2012/12/el-james-fifty-shades-of-grey.html.
Materdada “Fifty Shades of Grey’d” on sama mõttetu kui süüdistada Justin Bieberit vaimuvaeguses või puudulikus sõnaseadmisoskuses. Kumbki ei pretendeeri ju ometi millelegi tõsiselt võetavale (või olen ma millestki valesti aru saanud?). Ainult vaimust vaene asub “Twilighti” sadomaso võtmes kirjutatud fan fictionit lugema samade ootustega, mida ta esitab Sebaldile või Tolstoile. Kuigi tuleb tõdeda, et “Fifty Shades of Grey” on lugemiselamusena tõesti parasjagu piinarikas ka halvimaks valmistunule (lugesin inglise keeles, vaevalt siin tõlge eesti keelde midagi päästis). Alates mingist hetkest näib autor olevat kasutanud kleebi-lõika tehnikat, muutes vaid peategelaste vallatlemise aegruumi, üldine stsenaarium ja kasutatud kõnekujundid on kogu aeg samad. Naljakas, et üks fantaasia, mida (veidi matsakas) autor kirjutades välja elas, seisnes selles, et mees käskis naisel enne vallatlemist alati korralikult kõht täis süüa. Mõistan täiesti, ka minu unistuste maailmas võin ma nii palju süüa, kui jaksan, ilma et tervis ja väljanägemine seetõttu kannataksid. Mis sadomaso aspekti puudutab, siis valmistas seegi pettumuse, sest kuulujutud lubasid palju enamat kui paari kelmikat istmikulaksu. Mis siis ikka. Suurema osa raamatust (sest näpud tõrkusid, kui tahtsin seda teoseks nimetada) lugesin teel Kuressaarest Tallinna. Alternatiiv olnuks magada. Selles valguses oli okei ajaviide, sest magama ma igatahes ei jäänud.
Minu arvates on “Fifty Shades of Grey” lugemisega natuke nagu McDonaldsis käimisega – kui dieet ainult sellega ei piirdu, on see andestatav, aga kui juba teine ja kolmas osa/Big Mac ära ahmida, võiks natuke aru pidada. Kui raamatu lugemine kedagi rohkem seksima innustas, on see oma ülesande igatahes täitnud ja rohkemgi veel ning enamat oleks EL Jamesist palju tahetud”

Kirjanik Kaur Kender kirjutab raamatust nn. konksuga arvamuse, milles avaldab mõtte, et raamat muudab rahvusliku seksi (mida iganes ta küll selle all silmas peab??) paremaks. Või on ka Kenderit tappa-andmise ähvardusel seda kirjutama sunnitud, nagu blogija sf arvab Priit Hõbemäe artikli kohta.

Suhteliselt palju üht-koma-teist lugenud arrogantse inimesena otsustasin ülaltoodud kuulujuttude alusel end sellest oopusest siiski võimalikult kaugemale hoida. Hea lugeja, tee ka sina seda. Huvitav, huvitav, kas nüüd järgneb kunagine Langi Cartlandi-efekt ja nõudlus raamatulaadse toote järgi kasvab veel enam :)

Ülli Tõnissoo

Eesti “naistekas” – oma ja hää. Kas ikka on???

Originaalnaistekaid on viimasel ajal hakanud vorpima väga paljud naisterahvad. Kuna olen püüdnud ikka debütantide loomingule kasvõi kiirpilke heita, siis alljärgnevad on paraku mõned kehvemapoolsemad lugemiselamused, mis kõlagu pigem lugemishoiatuse kui soovitusena.
Teema sissejuhatuseks alustan aga ühe pisut vanema raamatuga, mille autoriks pseudonüümi järgi võib olla mees.

Keith Aimre “Ilus Babyss ehk Seitse ja pool”

Olles juba mõnda aega sihikule võtnud eesti autorite „naistekad“, haarasin otsekohe peale saabumist  aastal 2003 oma lugemislauale ka Keith  Aimre raamatu „Ilus Babyss“, mida kirjastuse esindaja oli meile telefonipakkumises reklaaminud kui naisteromaani. Kuna raamat ei ole eriti mahukas – 152 lk. eriliselt laia reavahe ja suure šriftiga teksti – oli ajakulu läbilugemisel õnneks väike. Õnneks sellepärast, et minu meelest võib ka seda üllitist  kirjanduseks nimetada vä-ä-ä-ga tinglikult.
Lugemise käigus tuli peale tunne, et loen mingi kirjutamisroboti poolt kokkumiksitud teksti, kus algprogrammi on sisse antud neljasuunalised märksõnad: tuntumate maailma moekunstnike nimed (baseeruda satelliittelevisiooni programmile FTV ehk Fashion Television), seksuaalfantaasiate kirjeldused (baseeruvad vastavateemalistele aimeraamatutele), kaasaja noorte släng koos rohkete anglitsismidega ja meelahutusäri popikoonide nimedega (baseeruvad põhiliselt „rullnokkade“ sõnavarale ja „kollasele“ ajakirjandusele) ning suhteliselt kohmakalt ja poeetilise sädemeta tõlgitud tsitaadid Rimbaud` luulest (baseeruvad väidetavalt autori Ameerikas tehtud näpuharjutustele, mis ta enda arvates pidid olema mõjusamad kui Lauri Leesil). Muljet robotautorist süvendab veel tagakaanel olev autori näopilt – meenutab kangesti fotoroboti pilte tagaotsitavatest kurjategijatest (joonise autor Helena Uri). On see taotluslik ?
Moto raamatu avaleheküljel on üsnagi pretensioonikas: „Ei ole olemas moraalseid ega ebamoraalseid raamatuid. Raamatud on hästi kirjutatud või halvasti kirjutatud“ See nagu ühtaegu vabandaks tulevase lugeja ees ilmselt kirjeldatud seksuaalfantaasiate pärast ning teisalt püüaks anda märku – juhuks kui lugeja seda ise ei peaks taipama – , et tegu on ikkagi hästi kirjutatud raamatuga, sest milline autor siis tahtlikult halvasti kirjutab. Ja tõesti, vaatamata minu ülaltoodud üldisele karmile hinnangule, võttis mõni koht muigama ka, seda just oma sõnamängulisest küljest nagu  „…olulise aksesseuaarina on ta käte ümber Richmondi käevõrud – millest üks kandis sõnumit R.I.C.H. ja teine B.I.T.C.H.“ ning ülepaisutatud situatsioonikoomika tõttu: peategelase küsimuse peale, et miks tema poolt röövkallaletungist päästetud Babyss järgmisel päeval peale toibumist alasti ringi käib, vastab neiu „Mul pole midagi selga panna …Kaks päeva samad riided? Hull oled vä?“.
Saab näha, kas debüüdile järgneb noorelt mehelt (või kes iganes selle pseudonüümi taga peitub, kuna uuriv ajakirjandus ei ole seda veel välja uurinud) veel midagi, mis näitaks tema kirjanduslikku arengut või jääbki see pelgalt kommertslik katsetus ainsaks.
Huvipakkuvat lisalugemist raamatu kohta võib leida netist aadressidel:
http://kirjastuskentaur.ee/raave.htm
http://www.epl.ee/artikkel/247950

Adena Sepp “Saatuslikud jõulud”

Peategelane Agne on hilistes 30.-dates maaraamatukoguhoidja. Ta abielu on end ammendanud nii temale kui kaasale. Mees Tõnu loob uued suhted eksnaisega. Naisele saadetakse nagu taevakingitusena (jõulude ajal!) ideaalmees Harry. Edasi läheb süžeeliin täie rauaga Barbara Cartland ja Co “naistekate” stiilis. Keelekasutus ja karakterite loogika on olematu. Nt. Uno Kaupmees 30.- 40.-aastaste põlvkonna lemmiklauljana on üsnagi küsitav. Siit minu  võibolla küll  meelevaldne järeldus, et raamatu autor on kaugelt vanem  (kas ealt või maitseeelistustelt nii umbes  Milvi Lembe põlvkonda kuuluv) ja kirjutab ennast või kedagi lähituttavat prototüübina kasutades, mis on mitteprofessionaalsete debütantide puhul tüüpiline.
Tekstis on palju keeleapse ja suisa hulle kirjavigu, kuna kirjastus Tormikiri ei kasuta keeletoimetajat.

Siiri Laidla “Lihtne lugu ehk Senta suvepuhkus”

Seni lasteraamatuid kirjutanud autori esikromaanis on peategelane 50-ndates  “harju keskmine” argirutiinis Senta – ülekaaluline ja ületöötanud. Arvata võib, et autor kirjutab Senta lugusid veel järgedena, sest lõpus ilmub naise teele ootamatult “prints valgel hobusel” – luulelemb huvitav meesterahvas, kelle tegelaskuju jääb siin raamatus lahti seletamata.
Raamatu eeskujuna paistavad läbi jällegi odavad tõlkenaistekad ja hr. Tohvri looming. See on adresseeritud elus muserdatud ja kibestunud naisinimestele, kes siit ehk peategelasega enese samastamisel äratundmisrõõmu leiavad.
Õnneks on autori sõnaseadmisoskus talutaval tasemel.

Saale Väester “Miks me läbi ei saa?”

Kui raamatu tagakaane infot uskuda, on autor kõrgharidusega noor naine, kes kasutab ennast peakangelanna  prototüübina ja püüab oma untsuläinud suhteloo valada ilukirjanduslikku päevikuvormi. Selle läbilugemine annab pealkirjas tõstatatud küsimusele vastuse küll. Naine, kes halab mehe vägivaldsuse üle, on seda eelkõige ise nii sõnas kui teos. Siia sobiks ilusti vanasõnad palgist enese silmas või kahest kõvast kivist, kuigi tekstiga on visalt püütud edastada sõnumit “kõik mehed on sead”.
Igal juhul jäi minule peale raamatu läbilugemist üsnagi  halb maik suhu. Ja sellise peakangelanna-tüüpi inimesega väldiksin ma reaalses elus küll suhtlemist.
Keelekasutus on mannetu ja ilukirjandusest on raamat kaugel.
Autori teist romaanina reklaamitud üllitist, raamatut “Mõtle positiivselt” (mis pealkiri! – nagu  “näpatud” eneseabikirjandusest), ma igatahes enam lugema ei hakanud. Kui keegi on sellest  positiivse elamuse saanud, palun kommenteerigu.
Elektronkataloogi  ESTER abil tuvastasin, et Saale Väester on terve kuhja näputöö-alaste raamatute tõlkija kirjastuses Tormikiri. Neist raamatuist on ehk rohkem tulu.

Ülli Tõnissoo

Milvi Lembe “Eluvöödid”

Eestil on siis nüüd omamaine Barbara Cartland tekkimas!  Lugejad-cartlandfännid, küsige Milvi Lembe raamatuid.

See seitsmekümnendates eluaastates proua on avaldanud kirjastuse „Tänapäev” vahendusel oma teise kaasajateemalise „naisteka” –  romaani kummalise pealkirjaga „Eluvöödid”. Minu lugemismuljed on järgmised – algus mõjub tüütult, sest Barbara Cartlandi stiilis Tuhkatriinu–loo modifikatsiooni tekst kõlab ääretult ülepingutatult ilutsevalt. Edasisel lugemisel hakkab see aga oma grotesksusega juba nalja tegema, sest ilutsevasse teksti on sisse pikitud hulgi obstsöönsusi ning kõnekäändude  ja  mõtteterade käibeväljendeid (à la „vaesus on ausa meele õde”) – seda kõikide raamatukangelaste kõnesse sarnaselt, vaatamata nende vanusele, sotsiaalsele seisundile ja haridustasemele. Kui maalikunstnik kasutab portree maalimisel värve, valgust ja varje, siis kirjaniku põhivahend karakteri edasiandmiseks on autori poolt tegelase suhu pandud sõnad ning pähe pandud mõtted.

Väikseks mõistatuseks toon siin mõned tsitaadid, millega autor iseloomustab raamatu mina-tegelast nimega Üllas.

Lk. 19 õhkab vastabiellunud Üllas oma uue kodu köögis nii: „Kas ma pean kõigi nende mulle tundmatute kombainide ja aparaatidega süüa ka valmistama? Issand küll, millal ma nende käsitsemise selgeks saan?”

Lk. 26 Üllase mõtted oma alasti abikaasat nähes peale pulmareisilt koju tulekut: ”Lõpuks ta tuli, pestud ja õhetav, kuid – täiesti alasti! Keerasin punastades pilgu kõrvale, mul oli piinlik… Avasin silmad ja pöörasin ennast tema poole. On ikka vägev jurakas! Oh issand küll! Kas ma pean selle endasse vastu võtma… Oh jeerum!”

Lk.34 Autoripoolne „ filosoofia”: ”Jäime mõlemad süngete mõtete varju istuma. Elu on ikka paganama ülekohtune, ühed virelevad vaesuses, teised suplevad kullas. Saime oma kauaigatsetud kapitalismi! Ükski rikas, kes teab mis moel rikkaks saanud, ei märka vaesust enda ümber. Nemad on õnnelikud – kontod välismaa pankades, harva, kui kodumaad külastavad. Sedagi ainult selleks, et veel enam varandust kokku kraapida, kas siis ausal või ebaausal teel. Viimast ikka rohkem. Pankurid koorivad kliente, nii kuis oskavad, riik ja valitsejad pigistavad varajahtijate ebaausate võtete peale silmad kinni. Jääb mulje, nagu oleks igaüks neist mis tahes ebamäärases rikkuseallikas käppapidi sees. Vaesem rahvakiht küll näeb, kuuleb ja tajub, kuid vaikib. Pea hakkab ringi käima, kui seda võltselu vaed.”

Lk.105: „…vaadake, mis meie tillukeses vabariigis sünnib… Aga tapmised, röövimised tänaval päise päeva ajal, mahalaskmised! Kas need pole hirmutavad? Mina olen hirmul isegi oma kodus!”

Lk.149: „Jessas, on alles tõusikud! Isegi meile tundmatut, Ameerikast kaasa slikerdatud nimepäeva juba tähistavad! On alles snoobid!”

LK.185 „Ega kõik inimesed ole ühe vitsaga löödud. Häid asju on ilmas palju, aga kõik ei oska neid kätte saada. Uued ajad pole suutnud me riigis inimloomust veel ümber kasvatada. Verinoored vast kohanevad, kuid keskealistel on raske. Vanematel inimestel on  vanaviisi edasi elada kergem kui uue korraga harjuda… Kas need tehased, vabrikud, põllumajandus poleks võinud veel õitseda, kuni uued rajatised püsti… Nüüd on linnad täis prükkareid, tänavalapsi ja kodutuid. Kas me siis seda seal Balti ketis lauldes nõudsimegi?”

Lk.243: Üllas mõtiskleb seoses sõbranna Jane õnnetu abieluga: „Tundsin vaistlikult, et selles kõiges on kaudselt või otseselt süüdi ajastu: ajastu, mis andis meie pisikesele rahvale küll vabaduse Vene ikke alt pääsemiseks, kuid rakendas kapitalismi vankri ette hoolimatud ja rumalad. Kasuahnus, lauslollus ja jõhkrus lokkab, tallab ja muserdab neid, kelle hing on puhas, kelle südametunnistus ei luba selle hundikarjaga kaasa joosta.”Kui viitsisite selle „jura”, mis oleks justkui „Postimehe” kirjade nurgale saadetud avaldamiskõlbmatute irisemiste pealt kopeeritud, läbi lugeda, ütelge, KES ja KUI VANA on teie arvates peategelane, keda autor sellise sõnavaraga iseloomustab?
Üllatus, üllatus – ta on kõrgharidusega noor finantstöötaja, kes millegipärast  ilmselgelt põeb ränka alaväärsuskompleksi oma juurte pärast, sest umbes kümme kui mitte rohkem korda on ta enda iseloomustamiseks kasutanud väljendit „matsiplika”.

Lk.200: Üks meestegelane, negatiivne Allan, heietab aga järgmist mõtet: „Superriikide loomine on alati tekitanud segadusi ja viinud rahvad vältimatu sõjani. Ja teada on ju, et euroliitu valitsevad vabamüürlased”

Raamatu autor on vist hoolega lugenud Jüri Lina „ajaloolisi uurimusi” vabamüürlastest, kes on kõiges halvas süüdi.

Lisaks poliitilistele irinatele on veel üsnagi omapärane vaatenurk teemal ilus vs inetu.

Lk. 53: „Taas selgus kibe tõde, mida ema mulle oli õpetanud: ilusad inimesed on väga halvad ja kalgid, inetud on just need meeldivad ja südamlikud”

Huvitav on ka tõdeda, et kõikide Üllase sõprade, kolleegide ja ansamblikaaslaste pere-elud on reeglina halbade abielumeeste poolt kihva keeratud. Kas autori arvates on see tõesti ajastu märk?

lembeeluvoodidRomaani süžee on üsnagi lapsik – Tuhkatriinu e. „maaplika” Üllas armub ilusase ja rikkasse Allanisse, kes lastakse kord esineda võimuka ema tallaaluse „memmekana”, kord salatuba omava Sinihabemena, kes oleks nagu süüdi oma eelmiste abikaasade ootamatutes surmades. Lõpuks aga selgub, et Allan on hoopis  – oo õudust! – biseksuaal, kellel on mõlemast soost armukesed. Deus ex machina karistus pahadele, Allanile ja õelale ämmale, saabub aga ilusti raamatu lõpus kohale ning Üllasele pakub kätt  ja oma õilsat südant Allani rüütellik sõber Ain. Raamatusse on veel pikitud ohtralt groteskseid detaile ämma-minia sõjast – täide pähevalamine ämmale, lahtistiga joogi pakkumine miniale jms, mis meenutab vanade kalendrisabade labaseid vesteid.

Lõppmärkusena tähelepanek, et Milvi Lembe on suures kirjutamistuhinas paaris kohas meeste nimed segamini ajanud… ja toimetaja Leenu Lepp pole ka ilmselt teksti läbi lugeda suutnud – mina saan temast täiesti aru, sest üksjagu kangelaslikkust see nõudis.

Ülli Tõnissoo

Raili Sule “Armastades kodutut”

armastadeskodututSule, Raili – Armastades kodutut [romaan] – Ersen, 2006, 181 lk.
Eesti  proosadebütant Raili Sule on toonud lugejate ette proosateksti (romaani???) „Armastades kodutut”. Ajendatuna professionaalsest kirjandushuvist algupärandite vastu lugesin selle läbi. Loetu põhjal sõnastasin pealkirja ümber „Armastades joodikut ehk asotsiaalide argipäev Barbara Cartlandi moodi” Ja see ongi kõik, mida tahan selle raamatu kohta ütelda + mõned illustreerivad stiilinäited alljärgnevalt:
Lk.33 Ehkki mehed olid purjus ja ei valinud eriti sõnu, võisin siiski üldjoontes öelda, et seltskond oli küllalt lahe.
Lk.63 Viljandist ostsin ma tordi, võileivamaterjali ja meestele lohutuseks viina (mutt oligi oma rahakotirauad üsna lahkesti lahti teinud, eeldades muidugi, et ma kasutan pikaks reisiks ühistransporti)
Lk.77 Minu suhted vanematega olid olnud keerulised juba teismelisest peale. Mu isa (kuigi mu sõnavaras sellisel sõnal iialgi kohta polnud – ikka vanamees või känd vms) näitas end tol ajal eriti negatiivsest küljest….Minu parimaid sõbrannasid Kätlinit ja Inget ei sallinud ta silmaotsaski,
Lk.81 peategelane iseloomustab nendesamade sõbrannade kodu ja ennast nii: …päev algas seal tavaliselt juba varavalges liitrise salaviina muretsemisega…ehk pisut alatu küll, aga üks mu vähestest allesjäänud rõõmudest oli võõraste ja poolpurjus meeste ärakasutamine.
Lk.34 „Rainer, kallis! Ma lähen vaid selleks, et jälle tulla! Ma ei jäta sind kunagi maha, ma luban seda!” Märkasin tema helesinistes silmades pisaraid, haarasin ta kõhna keha oma käte vahele ja tundsin, kuidas poisi kuumavad huuled otsisid mu suud
Lk.46 „Kurat, seda tüüpi küll siia töllerdama vaja ei olnud! Ah pohhui, muliseb siis muliseb, küll ma Taneli paika panen…”
Märkus: mõlemad viimased laused on erinevad stiilinäited  peategelase suust – ilmne ebakõla keelekasutamises karakteri kujutamisel.
Raili Sule paigutaksin ühte ritta järgmiste autoritega: Lii Tanner (kirjutab sarnases stiilis prostituutide elust), Milvi Lembe („Neliteist valget liiliat”), Keith Aimre („Ilus Babyss”), Elme Väljaste oma arvukate naisteromaanidega.
Imestama pani, miks kirjastus „Ersen”, kelle leivanumbriks on ikka olnud vahel üsnagi keskmise tasemega tõlkekirjandus, sellist raamatut võttis avaldada. Kas lootuses, et asotsiaalid hakkavad seda lugema ja koos  Barbara Cartlandi fännidega laenavad hoolega raamatukogust ning tiksutavad Raili Sule autoritasule laenutussente juurde, et see ei peaks enam netis kergeusklikke ja heasüdamlikke kaaskodanike „pommima” . Ja kanäe imekest –  kõik meie raamatukogu eksemplarid ongi kenasti ringluses! Tuleb tõdeda, et „Ersen” ei pannudki puusse.
Huvitav lisainfo autori kohta, kust selgub, et materjali on kirjutaja ammutanud oma elust ja seiklustest.
Vt. ja loe http://www.toeta.ee/abi.php?fresh=1&poor=106

Ülli Tõnissoo