Posts Tagged ‘meditsiin’

Nina Lykke „Surmahaigus”

Nina Lykke „Surmahaigus” (tlk Sigrid Tooming, Eesti Raamat 2019)

Teate seda tunnet, et kui olete mõne väga-väga hea raamatu just läbi saanud, siis ei taha kohe jupp aega midagi muud kätte võtta, vaid tahaks selle raamatu paistuses veel pikalt kümmelda? Minu vaimustus Norra meesautorite vastu pole enam uudis, aga paistab, et ka naised on neil vägevad. Või ehk sattusin Nina Lykke romaani lugema lihtsalt mingil väga õigel eluhetkel, et see niimoodi minuga haakus…

„Surmahaigus” juba algab intrigeerivalt — minajutustaja Elin nii töötab kui elab (!) perearstikeskuse pisikeses kabinetis ja vaatab tagasi sündmustele, mis teda sellise elukorralduseni on viinud. Tema paarikümneaastane abielu Akseliga on jõudnud lõpule, sest Elinil tekkis suhe ammuse kallima Bjørniga. Elini jutustus oma isiklikust elust põimub tema värvikamate patsientide haiguslugudega ja üldisemate mõtisklustega inimeste üha kasvavast heaolust ning võitlusest vanaduse ja surma vastu. Originaalkeeles sisaldab romaani pealkirigi määratlust „meditsiiniline romaan”, aga palju rohkem on siin siiski üldinimlikku kui puhtalt meditsiinilist.

Elini ja Aksli ning Bjørni ja Linda abielud on mõnes mõttes sarnased: lapsed on mõlemal paaril juba suured ja kodust lahkunud, tehakse edukat karjääri, ollakse majanduslikult kindlustatud; teisalt on need abielud väga erinevad. Kõlab klišeena, aga Elin ja Aksel on teineteisest kaugenenud, elavad justkui erinevaid elusid, Aksel ühtepuhku trenni tehes, Elin veini juues ja seriaale vahtides. Bjørni ja Linda abielu on ilus ainult väljaspoolt, tegelikult on Linda pidevalt millegagi rahulolematu ja Bjørn saab alalõpmata sõimata.

Abielukriisist väljatulemiseks mingit lihtsat ja selget vastust romaan ei paku. Pigem peab Elin tõdema, et peale lahkuminekut ja uue partneri valikut on elu „täpselt samasugune nagu enne, ainult keerulisem, sest uue elu, selle logistika ning sinu, minu ja meie lastega toimetulek nõuab palju suuremat, sügavamat ja mitmekülgsemat tarkust ja küpsust kui jäämine vanasse ellu” (217). Tõsistele teemadele lisavad humoorikust Elini „vestlused” arstikabineti nurgas seisva plastist luukere Torega, kellel on täiesti oma hääl, tihtipeale sarkastiline või küüniline. „Tore hirnub nurgas naerda. Ja teed nüüd näo, et ei tea, kus sa vea tegid, ütleb ta, nagu poleks su sõrmed olnud ajuga ühendatud, nagu poleks sul enda üle võimu olnud. Loomulikult oli sul enda üle võimu ja sa oleksid võinud selle ükskõik millal lõpetada.” (113)

Raamat võlub oma teravmeelsuse ja tabavate tähelepanekutega tänapäevase elu kohta. Näiteks inimesed, kes näpivad pidevalt oma nutitelefoni, on „kühmus nagu raisakullid” (48) ning nutielu erineb suuresti tõelisusest. Bjørni naine Linda oskab Instagramis oma elu ülimalt glamuursena serveerida, samas kui päriselu on lakkamatu kaklemine oma mehega. Bjørn kurdab Elinile: „Vahel ma vaatan tema [Linda] pilte ja tema kommentaare ja mul tekib jälle väike lootus: kes on see inimene, kes meist seal netiavarustes lugu jutustab, kas see naine, kellega ma abielus olen, kas see on meie elu, kui imeline elu, aga kui me kohtume, on kõik endine.” (82)

„Surmahaigus” on Nina Lykke (s. 1965) neljas raamat ja see pälvis 2019.a. Norra kirjanduse Brage auhinna.

Annika Aas

Jerome Groopman “Kuidas arstid mõtlevad”

Jerome Groopman “Kuidas arstid mõtlevad” (2007, e.k. 2020, inglise keelest tõlkinud Piret Lemetti)

Praegusel ajal, mil meditsiin on kogu maailmas omandanud uue tähtsustasandi ning arste ülistatakse ja sõimatakse üksteise võidu, on üpris asjakohane ja põnev tutvuda arstide mõtteviisi eripärade ja diagnoosimisvõtetega. Lühidalt kokku võttes räägib Harvardi professori, hematoloog-onkoloog dr Jerome Groopmani raamat sellest, kuidas arstid patsientide jutust sotti saavad ning milliseid sõnu ja mõttemalle kasutavad, et leida ja kinnitada diagnoos ja haigusele vastav ravi.

2007. aastal ilmunud teoses käsitletakse arstikunsti tänapäeva maailmas, mil igale patsiendile on eraldatud 15 minutit vastuvõtuaega, tema jutt katkestatakse ja esmane diagnoos määratletakse 18. sekundil ning meditsiini toimimise üle otsustavad kindlustusfirmad, ravimitööstus ja muud äriettevõtted. Haiglaarst peab enamasti mõtlema ja tegutsema üheaegselt, esmatasandi arstil on jällegi suurem hulk patsiente ja vähem aega nendega tegelemiseks kui täppistööks tarvis. Sestap võetakse kasutusele nn otseteed ehk heuristikud – umbes nagu asitõendid kriminalistikas. Need on välkotsused, mis langetatakse kabinetti sisenenud patsienti vaadeldes, tema kehakeelt, hääletämbrit, hingamisrütmi jälgides, varasemaid uuringutulemusi hetkeseisundiga võrreldes jne, ja mis võivad nagu asitõendidki nii päästa elusid kui põhjustada tõsiseid vigu.

Pealtnäha kuivas ja neutraalses otsustusprotsessis osalevad ka arsti ja patsiendi emotsioonid. On avalik saladus, et arstidele on vastumeelt lootusetud, viletsa prognoosiga haiged – nood tekitavad frustratsiooni ja küündimatustunnet, samas kui hea prognoosiga haige suhtes tekib arstil kergemini empaatia ja soov paranemisele üha intensiivsemalt kaasa aidata. Samas pole liigne empaatia kasulik, kui selle tõttu jääb tegemata ebameeldiv protseduur, mis tooks selgust patsiendi seisundi järsku halvenemisse. Kuidas sa tõmbad kenal intelligentsel kirjandusõppejõul, kellega eile James Joyce’ist keskustlesid, haiglavoodis tagumiku paljaks? Ent ainult nii leiad nakkusliku mädakolde. Samuti pole arstide lemmikuks patsiendid, kes ei ole „koostööaltid“ – ei võta ravimeid ega järgi režiimi, ning seegi võib olla petlik. Meile ehk mitte enam eriti mõistetav näide: südamehaige vanadaam ei võtnud ravimeid mitte arsti korralduste vastu tõrkudes, vaid seepärast, et ei osanud lugeda ega saanud pakendile märgitud juhistest aru.

Oma rolli mängivad ka arstide haridusest ja kliinilisest praktikast kaasa saadud stereotüübid, nt „selle haiguse juurde kuuluvad need nähud, too näht on ebatüüpiline, järelikult pole see haigus“. Ja stereotüübidki võivad nii otsemaid õige diagnoosini juhtida kui eksiteele viia. Olen ka ise stereotüübiga valusalt pihta saanud. Kui palju on aga arstidel sääraseid juhtumeid, mis neid hiljem kiirotsust tegemast pidurdavad ja veel kord järele mõtlema panevad? Kõne alla tulevad ka sõnad, mida eri vanusest, soost ja sotsiaalse staatusega inimesed mõistavad erinevalt, ilmselge osutumine harukordseks ja vastupidi ning veel paljud peensused ja keerukused, mis teevad meditsiinist arstikunsti.

Lõpetuseks paar tsitaati. Esiteks lastearst: „Üliinimlikud nõuded meie erialale on meist teinud kas terasest helkiva pilguga sõdalased või vabisevad, ära vaevatud valges kitlis süldikäntsakad. Tänapäeval praktiseerime triaažimeditsiini – jättes aja jooksul välja kujunenud haigevoodi juures istumise rolli haiglatöötajatele; me vähendame patsientidega silmitsi olemise aega; taganeme administratiivrollide kandjate ridadesse; kuhjame enda kaitsmiseks tulejoonel oma nimede kõrvale lühendeid MBA, Esq. või MPH.“ (lk 88-89). Lõpetuseks saab sõna sisehaiguste professor: „Esmatasandi arstiabi iseloomustab levinud mõtlemisviga, seda nähakse meditsiini madalaima tasemena … ja sellest tulenevalt algelise meditsiinina – mis piirdub valdavalt (näiteks) tavaliste külmetushaiguste ja väljamõeldud haigustega. See on väär arusaam, /…/. Suureks probleemiks ei ole mitte üksnes tõsiste haiguste äratundmine, vaid sageli pigem suutmatus otsustada, kas asi on tõsine või mitte. Aga kõik teavad, et teadmine olukorras, kus me midagi ei tea, nõuab ülitäpseid teadmisi…“ ( lk 103)

Tiina Tarik

Vaata ka: https://raamatud.postimees.ee/6925289/raamat-mis-on-toeline-maiuspala-nii-arstile-kui-ka-patsiendile

Adam Kay „See teeb haiget: nooremarsti salajased päevikud”

Adam Kay „See teeb haiget: nooremarsti salajased päevikud” (2017, e.k Krista Kallis, 2018)

Adam Kay (s. 1980) on endine briti arst, kes sai üleöö kuulsaks, kui avaldas oma eelnevast töökogemusest humoorika, kuid samas ka mõtlemapaneva raamatu „See teeb haiget: nooremarsti salajased päevikud” (orig. „This is Going to Hurt”, 2017). Raamatu ilmumise ajaks oli Kay arstiameti maha pannud (raamat selgitab ka, miks see juhtus) ning töötab praegu koomiku ja telestsenaristina, ühtlasi kohandades oma raamatut BBC Two 8-osalise draamakomöödia jaoks. Raamatust sai üleöö suur bestseller ning jõudis 2018. aastal Ühendatud Kuningriigis müügiarvult 2. kohale. Samuti võitis raamat 2018. a. Rahvusliku Raamatuauhinna (National Book Award) aasta raamatu kategoorias.

On’s Kay raamat tõesti nii hea? Omas žanris arvatavasti küll, ehkki ma pole mingi komöödiažanri asjatundja. Teab mis kirjanduslikku sügavust ei tasu raamatust otsida, aga jah, raamat on naljakas: hea lõbus lugemine, mitme koha peal naersin ikka kohe kõva häälega. „Teine ime laste sünni juures on asjaolu, et võin nõjatuda tahapoole ja panna metallist sünnitustangid beebi pea ümber—rakendades kahekümne kilogrammi raskust tõmbejõudu, üldiselt paneb see mind higistama—ja beebi tuleb välja täiesti kenasti, selle asemel et tulla välja ilma peata nagu võiks arvata.” (lk 48) Vahel on autor pigem valusalt aus, aga seda ikka läbi huumoriprisma. Tasub lugeda joonealuseid märkusi, sest suur osa nalja on peidus just seal. Stiilinäide. Autor selgitab joone all meditsiinilisi akronüüme: „SCBU–laste erihooldusosakond, NICU–vastsündinute intensiivhooldus, PICU–pediaatria intensiivhooldus, PICACHU–üks Pokémon” (lk 43).

Päris tõsiseks muutub autor alles lõpus, kui selgitab, miks ta ameti maha otsustas panna. Meditsiiniterminite jms spetsiifilise osas ei oska ma hinnangut anda, aga kindlasti aitab raamat paremini mõista meditsiinivaldkonnas tegutsevaid inimesi—ja tänada õnne, et endal on siiamaani haiglates suht hästi läinud! (pärast selle raamatu lugemist ei saa vist enam nii külma kõhuga näiteks operatsioonile minna kui siiamaani… )

Autori eraelu avab raamat ainult tibake (põhiliselt selles laadis, et autor ei jõudnud jällegi—töökohustuste/kellegi asendamise tõttu—mõnele kohtingule-peole-sünnipäevale), aga vikipeedia andmetel on autor avalikult gei ning valitud isegi 50 kõige mõjukama LGBT Twitteri kasutaja hulka. Raamatus leidus üks koht, mis oma intiimsuses ületas minu jaoks hea maitse piiri, ja see ei puudutanud otseselt ühtegi patsienti. Üldiselt võib ainult imestada autori töövõime ja missioonitunde üle; mitte kõik arstid pole nii heatahtlikud, abivalmid ja kaasatundvad (mis lõppkokkuvõttes võib saada ka ametialaselt saatuslikuks…).

Kui millegi kallal viriseda, siis teksti toimetamisega oleks võinud rohkem vaeva näha—mitmeid vigu on sisse jäänud, ning kohati kõlab tekst lihtsalt kohmakalt. Tõenäoliselt on lahedam seda raamatut originaalis lugeda. Ja võib-olla veelgi toredam oleks autorit live’is esinemas näha.

Annika Aas