Archive for the ‘Möldre, Irina’ Category

Lauamängumess Riias, 25.-26. novembril 2017

Kuna Saksamaal, Essenis, toimuv iga-aastane ülemaailmne lauamängumess on küll suur ja võimas, ent kallis, siis oli uudis selle kohta, et lätlased kavatsevad korraldada oma messi lausa suurepärane. Teadsime kohe, et see tuleb üle vaadata. Pealegi oli toimumiskohaks Rahvusraamatukogu! :)

Meil ei olnud mitte mingisugust ettekujutust, kuidas nad selle seal ära korraldavad. Et kas terve maja antakse kuidagi lauamängurite käsutusse? Kohapeal selgus siiski, et uksest tulles vasakule poole (sinna kus suurem osa raamatukogust asub ja maja peale saab) meid siiski ei lasta, eraldatud oli vasakut kätt alumisel korrusel olevad ruumid. Eraldi olid ruumid turniiride, vaba mängimise, müügi ja esitluse ning loengute jaoks. Ükski ei seganud teist ja kõik tundus, et mahtus kenasti ära. Ainult seminariruum paistis pisut kitsaks jäävat – ei osatud ilmselt sellist suurt huvi oodata.

Kõige suurema osavõtuarvuga lauamäng oli ilmselgelt “Catani asustajad”. Seinale märgitud mängijate nimekirja järgi võttis sellest turniirist osa 34 laudkonda (igas lauas 4 inimest). Ka Eestis korraldatakse selle mängu võistlusi. Lisaks võisteldi näiteks ka meie laste (ja mitte ainult laste!) seas populaarsetes mängudes ” Ticket to Ride” ning “Sabotöör”.

Esimesel päeval ootasime õhinaga kavas välja toodud seminari. Ettekande tegid Jelgavas lauamängurite üritusi korraldavad noored. Lühidalt kokku võttes:
* Oma lauamängugrupi loomine annab võimaluse mängida tihedamalt paremaid mänge, tihtilugu vajavad head mängud näiteks suuremat seltskonda.
* Sa saad tuttavaks uute toredate inimestega. Võib selguda, et su ringkonnas või naabruseski on hoopis rohkem sinuga sama huvi lauamängude vastu jagavaid inimesi.
* Lihtne on mitte teha. Selle all mõeldi seda, et kui keegi ei tee, siis tuleb ise teha! Alati ei saa jääda ootama, et keegi teine sinu eest asju korraldaks.* Tundub õige! Sest korraldades midagi sellist teed sa head kogukonnale. Inimestele meeldib, kui neile asju korraldatakse ja organiseeritakse. Ning sul endal on ka põnev — kunagi ei tea kes tulevad ja mida saab mängida. Seega, kui sul on huvi ja tahtmist ja sa selle teoks teed võidavad sellest lõppkokkuvõttes kõik.
* Lauamänguring seob inimesi, loob uusi tutvusi ja integreerib samal ajal erinevaid inimesi.
Seminari läbiviijad rääkisid ka, et neil on kujunenud teatav alati kohal käiv seltskond, kuid kunagi ei tea ette, palju rahvast lõpuks kohale tuleb. Nad tegid alguses tiiru linnas ja käisid läbi kohti (pubid, klubid, söögikohad jne.), kus võiks olla potentsiaali asja korraldamiseks. Kerge see ei olnud, kuid nüüd on pesa leitud, ja nende jutu järgi, kes käima on hakanud need väga loobuda ei kavatse. :)
Nad teevad oma mängimist kord kahe nädala jooksul. Neljapäeviti, sest neljapäeval on ainult üks päev veel tööd üle elada ja kõik teised päevad on kiired või sisustatud ja nädalavahetusel inimesed väga ei viitsi. :D Neil on ka iga kord tehtava grupipildi traditsioon. Ja et mängude valik ei läheks väga keeruliseks ja laiali ei valguks, kasutavad nad äppi, millega saab iga tulija ära märkida, milliseid mänge tema sooviks järgmine kord mängida. Sellest moodustub edetabel ja hääletuse tulemusena valitaksegi mängud välja. Mänge võtavad kaasa nii osalejad kui ka korraldajad.Seda oli väga tore ja julgustav kuulata, sest Tammelinnas on ka midagi sellist juba välja kujunenud, küll väiksemas mahus ja teistmoodi aga siiski. :) Oleme õigel teel! :) Mingi osa saagist läheb ka Tammelinnas kindlasti käiku :)

Teisel päeval toimunud seminari, mida külastasime, võiks kokku võtta sõnaga: koolitus. Nimelt on türklased välja töötanud oma programmi, mida nad pakuvad koolitusena nii lasteaiakasvatajatele kui ka õpetajatele. Koolitus ise kestab kaks päeva ja selle käigus peaksid inimesed omandama, kuidas lauamänge oma töös ära kasutada. Vastavalt sellele, milliseid oskusi lapsel on vaja arendada, valitakse ka mäng. Arendama peaks need mängud siis nii kriitilist mõtlemist ja loogilist mõtlemist kui ka seostamist, koostöövõimet ja suhtlemisoskust. Selgelt rõhutati, et oma töös ei ole eetiline kasutada järele tehtud mänge, vaid originaale, sest originaal on alati parem kui koopia.
Rääkija tõi ka mitmeid näiteid, kuidas programmi läbinud õpetajad on neid meetodeid kasutanud ja kuidas lapsed on võrreldes nendega, kelle peal seda meetodit pole rakendanud, kõvasti arenenud. Kuigi tegemist oli üsnagi tüüpilise müügiaegendi jutuga, on selles siiski ilmselge tõde sees. Läbi teatavate mängude saab lapsi aidata nende arengus ja ka panna neid omavahel suhtlema.

Kuigi uute mängude valik ei olnud väga suur, oli siiski päris mitu lahedat, mida sai ka ise proovida, ja ühe puhul läks nii õnneks, et soetatud karbile sai isegi disaineri autogramm sisse küsitud :)
Päris huvitav ja hasarti tekitav oli Lätis toodetud mäng Fliiper, mille analoog on kuuldavasti olemas ka Eestis. Mõtted liikusid kohe lasteosakonna peale ning praeguseks teame juba, et vähemalt Viljandis on see mäng raamatukogus olemas ja leiab palju kasutust.
Klask lausa kutsus mängima. Ainsaks probleemiks võib antud mängu juures nimetada juppide haprust – kui mängija hoogu sattus, siis võis juhtuda, et jupid lendasid laiali ja nende leidmine oli paras ettevõtmine.
Ka eestlased olid oma mängudega esindatud ja üldse kohtas päris suurt hulka kaasmaalasi, kes olid uudistama tulnud.

Ulmeajakirjst Reaktor näpatud statistika ütleb nii: “Kokku sibas 2 päeva jooksul messilt läbi 907 külastajat. Korraldajatelt saadud andmete kohaselt oli umbes 70 % neist lätlased, u 25 % eestlasi ja leedukaid segamini ning ülejäänud ligikaudu 5 % olid kaugemalt, keda olla meelitanud kohale Sabotööri ja Wizard World’i meistrivõistlused.” Kellele pakub huvi Ove Hillepi nägemus ja ülevaade, saab ise järele vaadata Reaktorist. Lisaks on muidugi Balticonil ka Facebooki leht, kus leidub küllaga häid pilte.

Kokkuvõtteks võib öelda, et oli väga vahva! Kindlasti loodame, et lätlased suudavad sellest üritusest traditsiooni välja kujundada. Palju on paremaks teha ja korraldada, aga kusagilt peab ju alustama ja esimese korra kohta täitsa hästi tehtud! :)

Seili Ülper
Irina Möldre

Advertisements

Rainbow Rowell „Fangirl”

fangirlIrina Möldre on raamatu imehästi kokku võtnud: „Cath on tüdruk. Tal on kaksikõde Wren. Nad on lapsest peale olnud lahutamatud, kuid kolledžis otsustab Wren, et tahab olla Wren, mitte „Cath ja Wren”, nagu nad seni alati olnud on. Cath pole sellega rahul, ta tunneb ennast petetuna. Siis kohtab ta oma uut toanaabrit ja uut poissi, kellel on „armas naeratus”. Ja lõpuks ta jääb ellu ja suudab täiesti vabalt eksisteerida ka maailmas, kus Cath ja Wren on täiesti eraldiseisvad isiksused. Kõige selle taustaks suur fantaasiasaaga, võlurid, vampiirid ja fanfiction.”

Niisiis – kasvamise lugu, perekonna lugu, kodust eemale minemise lugu, esimese armastuse lugu. Ja lugu fanfiction’ist. Esimesi teemasid ma põhjalikumalt ei lahka, mainiks vaid, et tegu on mu meelest üsna kaasahaaravalt kirja pandud noorsookirjandusega. Fanfiction’iga seonduvalt tahaks pajatada pikemalt.

Minu teadvusesse jõudis sõna „fanfiction” peaaegu viis aastat tagasi, paar aastat tagasi sattusin ise fanficion’it lugema ja alles selle aasta alul peale Rainbow Rowelli raamatu lugemist tuli tahtmine uurida, et mis see fanfiction siis ikkagi on.

Tavadefinitsioon „Fännikirjandus on kirjandus, mis on kirjutatud tuntud kirjandustegelastest, kuid teise autori poolt.„ (siit) mind eriti edasi ei aidanud, sest raamaturiiulis on liiga palju teiste kirjutatud järgesid, olgu siis „Tuulest viidule” või „Ristiisale” või millelegi muule, mis on kirjanduseks tunnistatud. Kui mina kirjutaks „Tagasi tulevikku IV”, siis oleks see fanfiction, kui Hargla kirjutab „Tagasi tulevikku IV”, siis on see kirjandus. Ja asi ei ole ainult selles, et Hargla oskab kirjutada ja mina mitte, siin peab mingi olemuslik erinevus veel lisaks olema. Siia mõttekäiku sobib Mart Kalveti kommentaar „”Fan fiction” on siiras (ja reeglina amatöörlik) ahvimine, „hommage” on eufemism intellektuaalse omandi varguse kohta.” Asja veel segasemaks ajamiseks üks tore fänniraamatute nimekiri Veiko Märkalt Eesti Ekspressis.

Fanficion’i kohta olen ma päriselus kuulnud enamjaolt negatiivseid kommentaare. Netis ringi liikudes on pilt kirjum – alates Triinu Merese blogis olnud arutlusest, et eks me kõik tee seda vahel oma peas. Neutraalseid fännikirjanduse eri tahke tutvustavaid postitusi/artikleid on kirjutanud Kristina Hertmann, Taivo Tobreluts  ja Helene Loonet (Nädaline, 2008, 26. aprill). Fännikirjanduse päriskirjanduse hulka trügimise negatiivsemat poolt on analüüsinud Kaur Riismaa Maalehes. Kõrvalepõikena võiks lugeda Jüri Kallase artiklit e-kirjastamisest ja selle mõjust paberraamatu turule.

Mõneti võib ju fännikirjanduse kirjutamine lihtne tunduda — ei pea palju panustama karakterite ega tegevuskohtade kirjeldamisele ning tausta avamisele, see on lugejal juba olemas – aga samas peab oma kirjutamisstiili sobitama juba olemasolevaga, tabama üldist õhustikku ja karakteriloogikat, olema osav tegevustiku ja dialoogi looja ning hoidma tasakaalus teada-tuntud-põlistatu ning uued hoovused ja ideed.

Kui ma vahel tahaks mõnele kirjandusteadlasele ribidesse müksata, et nii hea teema vedeleb keset põrandat, miks sa seda üles ei korja ja sellest midagi toredat ei tee, siis fanfiction’i koha pealt ei saa nuriseda, seda on uurinud Piret Viires (ettekande teesid) ja Kristi Kaldmäe (magistritöö).

Fännikirjandusega seondub autoriõiguste problemaatika. Et ühelt poolt ma saan aru, et autor tahab oma loodud maailma ja tegelasi kaitsta (n G. R. R. Martin), teisalt, kui märkega „paroodia” või „hommage” on võimalik saada fanfiction’ile jokk-silt külge, siis ega autoril ole ju suurt midagi öelda… ja kolmandat pidi tsitaat Kristjan Sanderilt: „Iga asi, mis teatud piisavale hulgale inimestele rõõmu valmistab, on väärtuslik olenemata sellest, mida ülejäänud lugejaskond sellest arvab või ei arva.”

Raamatus tõstatub ka küsimus, kumb on rohkem kirjanik, kas fanfiction’i autor, keda loevad tuhanded inimesed päevas, või see, kes avaldab oma originaaljutu 100-eksemplarise tiraažiga ülikooliajakirjas… Sisetunne tahaks öelda, et mõlemad.

fanficionKes tahab fännikirjanduse kohta põhjalikumalt edasi uurida, siis Eesti raamatukogudes on mõned teosed, mis seda teemat puudutavad. Ja suures-laias raamatuilmas on selleteemalisi käsitlusi päris palju (n Anne Jamisoni „FIC: Why Fanfiction is Taking Over the World”). Julget lugemist!

Tiina Sulg

Oma muljed raamatust on kirja pannud Siiliste oma raamaturiiuli blogis.