Archive for the ‘Möldre, Irina’ Category

Mis asi on booktube ja kuidas seda süüakse?

Booktube on raamatusõprade kogukond YouTube’is. Sinna kuuluvad kirjanikud, kirjanike loomingu lugejad ja arvustajad ning nendesamade lugejate ja arvustajate loodud videote vaatajad. Samas ei tähenda booktube ainult kohta, kus arvustatakse raamatuid, sest seal toimub ka palju muud. Seal räägitakse palju lugemisplaanidest, mängitakse lugemisnimekirja koostamise mänge, tehakse erinevaid nimekirju headest, halbadest, keskmistest raamatutest; parimatest tegelastest, halvimatest tegelastest, ununenud või mittevajalikest tegelastest — ühesõnaga kõigest raamatuid puudutavast, mille peale üks booktuuber suudab tulla. Võimalused on pehmelt öeldes lõputud.

Booktuuberiks võib hakata igaüks ning vähemalt minu arvates ei pea selle jaoks tingimata endale kanalit tegema ja videoid vorpima hakkama. Mõnes mõttes võib ennast booktuuberiks nimetada ka see, kes veedab suure osa oma YT-ajast raamatuvideosid vaadates. Üldiselt läheb aga vaja kaamerat, ja praegu piisaks juba ka ainult mobiilikaamerast, ja julgust ennast kaamera ette sättida, midagi rääkida ning lasta teistel oma loomingut vaadata.

Kas Eestis on oma booktube olemas? Otseselt ei ole, või siiski, midagi nagu on, aga see pole veel isegi lapsekingadesse jõudnud. Leidub üksikuid videoid, mida on teinud sisuloojad lihtsalt oma muu tegevuse kõrvalt, aga puhtalt raamatutele pühendatud kanaleid, kus räägitaks kirjandusest eesti keeles, peaaegu ei eksisteeri. Raamatukogud ja mõned raamatupoed küll arendavad oma tegevust YT-s, aga see pole päris see, mida ma silmas pean.

Ühe kanali olen ka tagasihoidlikkusest lõppu jätnud, nimelt minu enda oma. Mind leiab vahelduva eduga booktuubimas kanalil Lohe Loeb. Hoiatuseks olgu öeldud, et minu graafik on äärmiselt ebaühtlane! Kevadel tegin rohkem sellist, mis ka avalikuks vaatamiseks kõlbab. Suvest alates on väga vähe minu loomingut vaatajate ette jõudnud. See, et ma genereerin vähe videoid, ei tähenda, et ma neid vähe teen. Otsustasin millalgi suvel, et see aasta läheb kirja katsetamise aastana ning lõpptulemus on see, et iga video kohta, mis jõuab minu vaatajateni, on vähemalt 5 videot, mis töötlemisest kaugemale ei liigu. Ma katsetan, proovin uusi ideid, vaatan, mis juhtub ning loodetavasti saan uut aastat alustada kindla graafiku ja videotega. Lisaks tuleb tunnistada, et ma pole suurem asi videotöötleja. Iga video tähendab minu jaoks ka oma töötlemistarkvaraga paremini tuttavaks saamist ning oskuste lihvimist (see võtab palju aega).

Edasi järgneb loetelu videotest ja sisuloojatest, kes loovad booktube’i sisu. Võtke teadmiseks, et kuigi ma olen booktube’i vaataja olnud juba üle 4 aasta, ei tähenda see, et ma olen jõudnud “varba vette pistmisest” kaugemale. Nimekiri, mille leiate altpoolt on seetõttu mõjutatud lihtsast faktist: need on kanalid, mida jälgin mina, booktuubereid on tuhandeid ning iga päev lisandub uusi, ma ei ole võimeline tegema nimekirja kõigist, kes selle asjaga tegelevad. Lisaks sellele mõjutab nimekirja ka minu žanrieelistus – valdav enamus minu jälgitavatest booktube’i sisuloojatest keskenduvad noortekirjandusele (YA) ja/või ulmele/fantaasiale.

Alustame Eestist. Nagu öeldud, meil õpib booktube alles roomama, pole veel lapsekingadesse jõudnud.

Olen maininud neid, kelle YT otsing andis mulle, kui trükkisin otsingusse “raamatud” ja “raamatukogu”. Mõningaid pidin eraldi otsima.

Välismaa booktuuberid (need, keda mina vaatan).

Need on minu booktuuberid. Ma ei jälgi nende tegevust kogu aeg, enamasti käib asi hooajaliselt. Sellest nimekirjast on puudu tuhandeid, kui mitte kümneid tuhandeid sisuloojaid. Täiesti kõrvale on jäänud need, kelle žanrieelistused jäävad väljapoole fantaasiat/ulmet või noortekirjandust. Nendest booktuuberitest peaks kirjutama keegi, kes on nende tegemistega paremini kursis.

Hoiatuseks algajale booktube’i avastajale! Seal räägitakse palju raamatutest. Uutest, säravatest, ilusatest raamatutest. Raamatuid kiidetakse ning paratamatult tekib vaatajas suur soov mõni raamat endale saada. Ma olen ostnud kümneid raamatuid puhtalt selle pärast, et mõnes videos neid näidati. Soovitan varuda kannatust ja õppida tegema soovide nimekirju. Lisaks, olgu öeldud, ei ole mõtet sattuda ahastusse, kui ikka mõni uus raamat raamatupoes ostukotti satub. Impulsiivsed ostud on booktube’i vaataja elu tavaline osa. Lihtsalt tuleb leppida, et vahel tekib juurde mõni ekraanil nähtud raamat.

Head avastamist!

Irina Möldre

Louise Rennison „Poisid, stringid ja ogar kass” 

Georgia Nicolson on noor tüdruk, kellel on aga üüratu hulk probleeme. Tal on imelikud vanemad, tema nina on liiga suur, tema kolmeaastane õde on vist teinud kusagil tema toas salaja pahandust, suve lõpuni on jäänud kõigest 14 päeva, ta on äraütlemata kole ja peaks minema elama koos teiste koledate inimestega, ning ta käis kostüümipeol riietatuna täidetud oliiviks.

Muidugi need pole tema ainukesed mured. Avastanud, et kulmude kitkumine on suuresti enesepiinamine, otsustas ta kasutada oma isa raseerimisaparaadi. Georgia võib kinnitada, et ühe ööga kulmud tagasi EI KASVA! Samuti on igasugune poistele mõtlemine mõttetu ja targem on keskenduda õppimisele, seda muidugi seni, kuni mõni poiss värava taha ei ilmu!

Lisanduvad jubedad õpetajad, koolivormi hulka kuuluv barett ja trikid selle kandmiseks ning probleemid reeturlikke parimate sõbrannadega. Lõpuks lendab isa veel Uus-Meremaale ja emal tekib huvitav suhe töömehega! Olukorda võib peaaegu et maailmalõpuga võrrelda!!!

Eraldi pean mainima Angust – sõgedat kassi, ümbruskonna lemmikloomade ja nende omanike hirmu! Tõsiselt – kõige parem tegelane raamatus!

Pean tunnistama, et ülevõlli keeratud lugu teismelise tüdruku „traagilisest” elust oli täiskasvanuna väga huvitav lugeda. Praeguste probleemide kõrval oli see raamat kuidagi rahustav ja toredat meelelahutust pakkuv. Muidugi olid mõned kohad, mis ehk veidi probleemsetena tundusid, aga üleüldine jaburus suutis kõik selle ilusti ühe sujuva liigutusega tahaplaanile lükata.

Minu kätte sattus selle raamatu inglisekeelne versioon (“Angus, thongs and full-frontal snogging”) ning ausaltöeldes mul polnud aimugi, et see on millalgi eesti keeles ilmunud. Muidugi, nagu päris tihti juhtub, on kogu sarjast (10 raamatut) meil ilmunud ainult esimene osa. Natuke kahju, sest praegu kuluks selline jabur heietamine ära.

Irina Möldre

Edward Rutherfurd „London” 

Edward Rutherfurd kirjutab suuri raamatuid. Tõesti SUURI raamatuid! Tema raamatute suurus on tõesti muljetavaldav. Ma kaalusin 2014. aastal ilmunud eestikeelse “Londoni” ära: 1kg 401 g. Tema raamatutele on omane paksus, üks tegevuskoht, väga pikk tegevusaeg ning hulgaliselt eripalgelisi tegelasi.

“Londoni” tegevus algab eelajaloolisel ajal ning viimase peatüki tegevus toimub 1997. aastal. 999 lehekülge hõlmab endas aastatuhandeid! Ja ärme unustame tegelasi, keda on tõesti palju! Õnneks on raamatu alguses lisaks Londoni erinevate ajastute kaartidele ka korralik sugupuude lehekülg. Rutherfurd kirjeldab Londoni arengut ja muutumist erinevate tegelaste pilgu läbi. Kõik algab ühest perekonnast ning järjest lisandub teisi, tekivad suguvõsad ja liinid, mille esindajate saatusest saame terve raamatu vältel ülevaate.

Paratamatult hakkasin seda raamatut lugedes kaasa elama ühe perekonna esindajatele. Ma olin õnnelik koos nendega ja kurb, kui neil raske oli. Samuti tekkis lugemise käigus üks konkreetne perekond, kelle liikmeid ma silmaotsaski ei sallinud! Kuna nad olid enamasti ka minu lemmikute suhtes vaenulikult meelestatud ja püüdsid nende elu raskeks muuta, siis olin nende ebaedu ja allakäiguga väga rahul.

Muidugi olid kõik peategelased väljamõeldud, kuid see ei tähenda, et Rutherfurd oleks lasknud päris ajalool lihtsalt mööda libiseda. Iga ajastu, iga peatükk, tõi endaga kaasa ajaloost tuntud nägusid. Muidugi olid kohal erinevad paremad ja halvemad valitsejad. Lisaks neile liikusid lehekülgedel aga ka muud moodi kuulsused. Rutherfurdi romaani tegelased kirjutasid näidendeid koos Shakespeare’iga, ehitasid Saint Pauli katedraali koos Christopher Wreniga, lahkusid Inglismaalt Uude Maailma Mayfloweri pardal, kohtusid juhuslikult raamatupoes Oscar Wilde’iga. Selline ajaloo ja väljamõeldise segamine oli tehtud nii sujuvalt ja oskuslikult, et tekkis tõesti tunne, et Ducketid, Bullid, Silversleevsid ja Pennyd tõesti kõndisid erinevatel aegadel erinevatel, ja samas sarnastel, Londoni tänavatel. Arvatavasti nii oligi, lihtsalt nende väljamõeldud perekondade asemel olid teised relvameistrid, kalakaupmehed, näitlejad, kõrtsiemandad, õllepruulijad, raehärrad ja preestrid.

Lõpetuseks sama mis alguses: raamat on suur. See võib eemale peletada, aga ma ei soovitaks proovimata alla anda! Minul kulus lugemisele 7 päeva, kohati oli raamatut tõesti raske käest panna (kuigi hoida seda kobakad oli veelgi raskem). Elasin kaasa ja tahtsin alati teada, mis saab tegelase järglastest 100, 200 aastat hiljem? Lugesin raamatu lõpuni ja sain teda. Oleksin hea meelega edasigi lugenud, aga leheküljed said otsa…

Irina Möldre

Koertest ja inimestest

Kohe-kohe saab läbi kollase koera aasta. Sel suvel oli peamaja II korruse näitusesaalis koertele pühendatud näitus “Koertest ja inimestest”.

Olgu koer suur või väike, koer on hea sõber, abimees ja kolleeg. Ta paneb inimesi liigutama ja kuulab kannatlikult. Ta on olemas ja samamoodi peab inimene olemas olema tema jaoks.

Koer ei ole siiski ainult mõnus seltsiline ja sõber, koer on ka kõva töörügaja ja abimees. Väljapanekul oli välja toodud mitmeid valdkondi, kus koeri tööle rakendatakse (pommikoerad, päästekoerad, lugemiskoerad jne). Kuid koerale tuleb ka meele järele olla, et ta jõuaks inimese kõrval vastu pidada: mitmekesine toit ja kobe majake oleks alguseks päris hea.

Koer on populaarne tegelane paljudes lasteraamatutes, ka film ning animatsioon ja täiskasvanutele mõeldud ilukirjandus ei saa ilma nendeta hakkama. Lisaks sellele sai tutvuda valikuga koera aastal sündinud autoritest ja nende teostest.

Soovijad said vaadata ka videot trikkidest, mida koerad teevad.

Neile, kes suvel vaatama ei saanud tulla on väljas olnud kirjanduse nimekiri allpool olemas. Võib-olla leiate omale midagi huvipakkuvat :) Loomulikult sai välja panna vaid väikese osa materjalidest, mis koerte ja inimeste kohta leidub. Olete huvi korral oodatud raamatukokku uudistama, mida meil leida on :)

Auh!

Erialased raamatud

* S. Meyer Clark “Sinu parim sõber – puudel: hooliva koeraomaniku käsiraamat] (TRB, 2012)
“Eesti koerte atlas” (Pegasus, 2005)
* Jan Fennell “Koerakuulaja: kuidas õppida inimese parima sõbra keelt” (Varrak, 2015)
* Jan Fennell “Koera parim sõber: saladused, mis muudavad hea koeraomaniku veel paremaks” (Varrak, 2008)
* Bruce Fogle “Koerad” (Varrak, 2007)
* Bruce Fogle “Kui su koer saaks rääkida…: koolitusjuhend kahejalgsetele “Tunne oma koera” materjalide põhjal” (Varrak, 2007)
* Bruce Fogle “Tunne oma koera: koera käitumise käsiraamat koerapidajale” (Varrak, 1997)
* Gerry Olin Greengrass “Koerajooga: 10 000 aastat poose” (Ersen, 2004)
* Ilene Hochberg “Stiilsed kudumid koertele: 36 kudumit nädalavahetuseks” (Tormikiri, 2007)
* Jenny Langbehn “97 moodust panna koer naeratama” (Ersen, 2005)
* Arden Moore “Kokka ise koerale: tervislikud toidud, suupärased retseptid” (TEA Kirjastus, 2013)
* Joan Palmer “Koeratõugude piibel: täielik teave afganistani hurdast yorkshire’i terjerini” (Sinisukk, 2006)
* Aili Pärtel-Beljaev, Mari-Ann Rehk “Eesti jahikoerad” (Menu Meedia, 2016)
* Mary Ray, Justine Harding “Koeratrikid: lõbusat ajaviitmist targa koeraga” (Egmont Estonia, 2006)
* “Saksa lambakoer: näpunäiteid ja asjatundlikke soovitusi saksa lambakoera valimise, hooldamise, toitmise, kasvatamise, õpetamise, tervise, paaritamise ja mängude kohta” (Egmont Estonia, 2006)
* Charlotte Swanstein “Valige endale õige koer: raamat, mis aitab leida sobiva koeratõu” (Sinisukk, 2007)
* “Õmbleme ja koome lemmikloomadele” (Ersen, 2011)
* Jisu Lee “Making clothes for your dog : how to sew and knit outfits that keep your dog warm and looking great” (Design Originals, Fox Chapel Publishing, 2013)
* Vicky Marshall “The lucky dog weight loss plan: why you never see a fat wolf” (Anima, 2017)

Laste- ja noortekirjandus

* Tove Appelgren “Vesta-Linne ja Nuusu” (TEA Kirjastus, 2006)
* Christian Bieniek “Ülemnuuskur Osvald” (Koolibri, 2007)
* Ken Brown “Muki” (Maalehe Raamat, 1999)
* Tim Bowley “Amelia soovib koera” (Draakon & Kuu, 2012)
* Emma Chichester Clark “Nööp” (Ajakirjade Kirjastus, 2015)
* Lehte Hainsalu Väike valge” (Atlex, 2008)
* Kärt Hellerma “Pupi ja salakäik” (Päike ja Pilv, 2015)
* Ville Hytönen “Kes kardab maskiga koera?” (Savukeidas, 2016)
* Lea Jaanimaa “Maya” (L. Jaanimaa, 2016)
* Kristiina K. “Toto tuleb ka” (Hea Tegu, 2016)
* Kristiina K. “Toto tembutab jälle. 2. osa” (Heli Kirjastus, 2017)
* Eric Knighti teose ainetel noortele kirjutanud Rosemary Wells “Lassie tuleb ikka koju” (Egmont Estonia, 2001)
* Mauri Kunnas, Tarja Kunnas “Suvi Koeramäel” (Sinisukk, 2016)
* Jorma Kurvinen “Hundikoer Roi” (Eesti Raamat, 1988)
* Alena ja Jirí Munkov “Must ja valge koer” (Karrup, 2001)
* Loone Ots “Kasvuhoonekoerad” (Petrone Print, 2017)
* Ketlin Priilinn “Ei iialgi ilma Murita” (Kentaur, 2010)
* Ketlin Priilinn “Koeralaps Berta seiklused” (Tänapäev, 2005)
* Jaan Rannap “Minu koerad” (TEA Kirjastus, 2017)
* Jaan Rannap “Nublu” (Avita, 2008)
* Piret Raud “Lugu Sandrist, Murist, tillukesest emmest ja nähtamatust Akslist” (Tänapäev, 2015)
* Anne-Ly Roos “Minni ja Nubi-Villemi lood” (Roosmashiin, 2013)
* Kerttu Soans “Inimene puudlinahas” (Petrone Print, 2016)
* Triin Soomets “Miks sul pole saba?” (Päike ja Pilv, 2012)
* Mati Soonik “Kutsika-aabits” (Odamees, 2005)
* Mihhail Stalnuhhin “Mutijahi päev, ehk, Õuelood” (Argo, 2017)
* Vladimir Sutejev “Kes ütles “näu”?” (Eesti Riiklik Kirjastus, 1958)
* Evald Tammlaan “Laevakoer Tuhk” (Triquetra Kirjastus, 2017)
* Leelo Tungal “Barbara ja koerad” (Tammerraamat, 2016)
* Eduard Uspenski “Onu Teodor, koer ja kass ; Onu Teodori tädi” (Steamark, 2000)
* Aidi Vallik “Pints ja Tutsik. I osa” (Lugu-Loo, 2008)
* Aidi Vallik “Unekoer” (Lugu-Loo, 2006)
* Edward van de Vendel  “Koer nimega Sam” (Päike ja Pilv, 2015)

Ilukirjandus

* Aarne Biin “Meie sõbrad : lugusid koertest ja kassidest, omadest ja võõrastest” (Eesti Raamat, 2015)
* W. Bruce Cameron “Koera elu mõte” (Pegasus, 2017)
* W. Bruce Cameron “Koera teekond” (Pegasus, 2017)
* Mark Doty “Koera-aastad” (Kunst, 2010)
* John Groganb “Marley ja mina : elu ja armastus maailma kõige pöörasema koera seltsis” (Varrak, 2009)
* Jaroslav Hašek “Vahva sõduri Švejki juhtumised maailmasõja päevil” (Eesti Raamat, 1975)
* James Herriot “Koerajutud” (Eesti Raamat, 1995)
* “Koerte ja koeraomanike tähelepanekuid elust enesest” (Elust Enesest, 2017)
* Ivan Krõlov “Need, kes muidu ei räägi” (Eesti Raamat, 1975)
* Thomas Mann “Peremees ja koer” (Perioodika, 2003)
* Peter Mayle “Koera elu on koeraelu” (Kupar, 1997)
* “Parimad koeralood” (Fantaasia, 2006)
* Janusz Przymanovski “Neli tankisti ja koer” (Eesti Raamat, 1974)
* Steven Rowley “Lily ja kaheksajalg” (Päikese Kirjastus, 2016)
* Peeter Sauter “Koer ostab kassitoitu” (P. Sauter, 2014)
* Friedebert Tuglas “Popi ja Huhuu” (Perioodika, 1986)
* Leelo Tungal “Koera elu” (Eesti Raamat, 1976)
* “Best dog stories : introduction by Gerald Durrell” (Pan Books, 1991)
* “The greatest dog stories ever told : 36 incredible tales by Peter Mayle, Jack London, Ray Bradbury, and many others” (Gramercy Books, 2001)

Filmid

* “Merekoerad, Saladuslik saar = Les tribulations du cabotin, L’Archipel des disparus = Морские псы, Таинственный остров”
* “Pitsu ja tema sõbrad”
* “Need võrratud koerad= Those wonderful dogs”
* “Wallace ja Gromit: suur puhkepäev = Wallace & Gromit: a grand day out with = Уоллес и Громит: великий выходной”
* “Rasmus, Pontus ja Lontu”
* “Pluto parimad lood = Pluto’s greatest hits”
* “Vapper Reks”
* “Peab armastama koeri = Must love dogs”

Ajakirjad

* Kodukiri .- 2012, [nr. 2] veebruar (“Õuekoera kodu”, lk 76)
* Kodukolle .- 2006, nr. 7 (“Armastusega tehtud korakuut”, lk 43)
* Koer .- 2005, nr. 1 (“Päästekoerad”, lk 18)
* Koer .- 2005, nr. 2 (“Pommikoerad”, lk 30)
* Koer .- 2005, nr. 3 (“Juhtkoerte ilus ja keeruline maailm”, lk 17)
* Koer .- 2005, nr. 4 (“Piirivalvekoerad”, lk 20)
* Koer .- 2006, nr. 3 (“Hea näitusekoer võib olla ka hea jahikoer või vastupidi”, lk 9)
* Koer .- 2006, nr. 4 (“Kodu kaugel kodust – suvi kelgukoertega Alaskas”, lk 3)
* Koer .- 2011, nr. 2 (“Koerad ja sõda”, lk 11)
* Koer .- 2012, nr. 3 (“Vetelpäästelaager Poolas, Okoniny Nadjeziernes 11.-19.08.2012”, lk 7)
* Koer .- 2013, nr. 4 (“Vabatahtlik töö – inimeste aitamine äärmuslikes tingimustes”, lk 21)
* Koer .- 2014, nr. 3 (“Abilisena Soome päästekoerte tasemetestil”, lk 15)
* Koer .- 2015, nr. 4 (“Neljajalgsed abistajad”, lk 5)
* Lemmik .- 2005, nr. 2 veebr (“KOER- sõber kogu elu”, lk 12)
* Lemmik .- 2005, nr. 7 (“Vaegnägija silmad”, lk 20)
* Lemmik .- 2011, nr. [8] aprill (“Tähelepanu nautivate koerakeste pidu”, lk 38)
* Lemmik .- 2011, nr. [9] juuni (“Alaskal kelgukoeri kantseldamas”, lk 4)
* Lemmik .- 2011, nr. [10] august (“Vetelpäästekoerad treenivad nii vees kui ka maal”, lk 14)
* Lemmik .- 2011, nr. [11] oktoober (“Tervistavad teraapiakoerad”, lk 4)
* Lemmik .- 2011, nr. [12] detsember (“Koer päriskoolis”, lk 4)
* Lemmik .- 2012, nr. [13] veebruar (“Cedrelle esitleb oma uut säravat koerte kollektsiooni”, lk 40)
* Lemmik .- 2012, nr. [14] aprill (“Uus restoran Brasiilias on mõeldud ainult koertele”, lk 16)
* Lemmik .- 2012, nr. [17] oktoober (“Švejkilik Tšehhi terjer”, lk 22)
* Lemmik .- 2013, nr. [20] aprill (“Inimene saab koera meeleolust aru”, lk 43)
* Lemmik .- 2013, nr. [24] detsember (“Koer näitab tundeid ka kõrvade ja kulmudega”, lk 12)
* Lemmik .- 2014, nr. [27] juuni (“Koer õpetab last lugema”, lk 34)
* Lemmik .- 2014, nr. [30] detsember (“Loomad sotsiaalmeedias”, lk 14)
* Lemmik .- 2015, nr. [32] aprill (“Siiri Sisaski hundikoer on ilus nagu roos”, lk 10)
* Lemmik .- 2016, nr. [37] veebruar (“Imelised abikoerad”, lk 4)
* Lemmik .- 2016, nr. [41] oktoober (“Mops – väike kasvult, suur oma hingelt”, lk 22)
* Maakodu .- 2008, [nr. 11] november (“Koerakuut kui disainipauk”, lk 21)
* Maakodu .- 2016, [nr. 8] august (“Koerad, kes otsivad inimesi”, lk 76)
* Maale! .- 2017/2018, talv (“Koertega lumele lustima”, lk 41)

Seili Ülper ja Irina Möldre

Fotod Seili Ülper

Lauamängumess Riias, 25.-26. novembril 2017

Kuna Saksamaal, Essenis, toimuv iga-aastane ülemaailmne lauamängumess on küll suur ja võimas, ent kallis, siis oli uudis selle kohta, et lätlased kavatsevad korraldada oma messi lausa suurepärane. Teadsime kohe, et see tuleb üle vaadata. Pealegi oli toimumiskohaks Rahvusraamatukogu! :)

Meil ei olnud mitte mingisugust ettekujutust, kuidas nad selle seal ära korraldavad. Et kas terve maja antakse kuidagi lauamängurite käsutusse? Kohapeal selgus siiski, et uksest tulles vasakule poole (sinna kus suurem osa raamatukogust asub ja maja peale saab) meid siiski ei lasta, eraldatud oli vasakut kätt alumisel korrusel olevad ruumid. Eraldi olid ruumid turniiride, vaba mängimise, müügi ja esitluse ning loengute jaoks. Ükski ei seganud teist ja kõik tundus, et mahtus kenasti ära. Ainult seminariruum paistis pisut kitsaks jäävat – ei osatud ilmselt sellist suurt huvi oodata.

Kõige suurema osavõtuarvuga lauamäng oli ilmselgelt “Catani asustajad”. Seinale märgitud mängijate nimekirja järgi võttis sellest turniirist osa 34 laudkonda (igas lauas 4 inimest). Ka Eestis korraldatakse selle mängu võistlusi. Lisaks võisteldi näiteks ka meie laste (ja mitte ainult laste!) seas populaarsetes mängudes ” Ticket to Ride” ning “Sabotöör”.

Esimesel päeval ootasime õhinaga kavas välja toodud seminari. Ettekande tegid Jelgavas lauamängurite üritusi korraldavad noored. Lühidalt kokku võttes:
* Oma lauamängugrupi loomine annab võimaluse mängida tihedamalt paremaid mänge, tihtilugu vajavad head mängud näiteks suuremat seltskonda.
* Sa saad tuttavaks uute toredate inimestega. Võib selguda, et su ringkonnas või naabruseski on hoopis rohkem sinuga sama huvi lauamängude vastu jagavaid inimesi.
* Lihtne on mitte teha. Selle all mõeldi seda, et kui keegi ei tee, siis tuleb ise teha! Alati ei saa jääda ootama, et keegi teine sinu eest asju korraldaks.* Tundub õige! Sest korraldades midagi sellist teed sa head kogukonnale. Inimestele meeldib, kui neile asju korraldatakse ja organiseeritakse. Ning sul endal on ka põnev — kunagi ei tea kes tulevad ja mida saab mängida. Seega, kui sul on huvi ja tahtmist ja sa selle teoks teed võidavad sellest lõppkokkuvõttes kõik.
* Lauamänguring seob inimesi, loob uusi tutvusi ja integreerib samal ajal erinevaid inimesi.
Seminari läbiviijad rääkisid ka, et neil on kujunenud teatav alati kohal käiv seltskond, kuid kunagi ei tea ette, palju rahvast lõpuks kohale tuleb. Nad tegid alguses tiiru linnas ja käisid läbi kohti (pubid, klubid, söögikohad jne.), kus võiks olla potentsiaali asja korraldamiseks. Kerge see ei olnud, kuid nüüd on pesa leitud, ja nende jutu järgi, kes käima on hakanud need väga loobuda ei kavatse. :)
Nad teevad oma mängimist kord kahe nädala jooksul. Neljapäeviti, sest neljapäeval on ainult üks päev veel tööd üle elada ja kõik teised päevad on kiired või sisustatud ja nädalavahetusel inimesed väga ei viitsi. :D Neil on ka iga kord tehtava grupipildi traditsioon. Ja et mängude valik ei läheks väga keeruliseks ja laiali ei valguks, kasutavad nad äppi, millega saab iga tulija ära märkida, milliseid mänge tema sooviks järgmine kord mängida. Sellest moodustub edetabel ja hääletuse tulemusena valitaksegi mängud välja. Mänge võtavad kaasa nii osalejad kui ka korraldajad.Seda oli väga tore ja julgustav kuulata, sest Tammelinnas on ka midagi sellist juba välja kujunenud, küll väiksemas mahus ja teistmoodi aga siiski. :) Oleme õigel teel! :) Mingi osa saagist läheb ka Tammelinnas kindlasti käiku :)

Teisel päeval toimunud seminari, mida külastasime, võiks kokku võtta sõnaga: koolitus. Nimelt on türklased välja töötanud oma programmi, mida nad pakuvad koolitusena nii lasteaiakasvatajatele kui ka õpetajatele. Koolitus ise kestab kaks päeva ja selle käigus peaksid inimesed omandama, kuidas lauamänge oma töös ära kasutada. Vastavalt sellele, milliseid oskusi lapsel on vaja arendada, valitakse ka mäng. Arendama peaks need mängud siis nii kriitilist mõtlemist ja loogilist mõtlemist kui ka seostamist, koostöövõimet ja suhtlemisoskust. Selgelt rõhutati, et oma töös ei ole eetiline kasutada järele tehtud mänge, vaid originaale, sest originaal on alati parem kui koopia.
Rääkija tõi ka mitmeid näiteid, kuidas programmi läbinud õpetajad on neid meetodeid kasutanud ja kuidas lapsed on võrreldes nendega, kelle peal seda meetodit pole rakendanud, kõvasti arenenud. Kuigi tegemist oli üsnagi tüüpilise müügiaegendi jutuga, on selles siiski ilmselge tõde sees. Läbi teatavate mängude saab lapsi aidata nende arengus ja ka panna neid omavahel suhtlema.

Kuigi uute mängude valik ei olnud väga suur, oli siiski päris mitu lahedat, mida sai ka ise proovida, ja ühe puhul läks nii õnneks, et soetatud karbile sai isegi disaineri autogramm sisse küsitud :)
Päris huvitav ja hasarti tekitav oli Lätis toodetud mäng Fliiper, mille analoog on kuuldavasti olemas ka Eestis. Mõtted liikusid kohe lasteosakonna peale ning praeguseks teame juba, et vähemalt Viljandis on see mäng raamatukogus olemas ja leiab palju kasutust.
Klask lausa kutsus mängima. Ainsaks probleemiks võib antud mängu juures nimetada juppide haprust – kui mängija hoogu sattus, siis võis juhtuda, et jupid lendasid laiali ja nende leidmine oli paras ettevõtmine.
Ka eestlased olid oma mängudega esindatud ja üldse kohtas päris suurt hulka kaasmaalasi, kes olid uudistama tulnud.

Ulmeajakirjst Reaktor näpatud statistika ütleb nii: “Kokku sibas 2 päeva jooksul messilt läbi 907 külastajat. Korraldajatelt saadud andmete kohaselt oli umbes 70 % neist lätlased, u 25 % eestlasi ja leedukaid segamini ning ülejäänud ligikaudu 5 % olid kaugemalt, keda olla meelitanud kohale Sabotööri ja Wizard World’i meistrivõistlused.” Kellele pakub huvi Ove Hillepi nägemus ja ülevaade, saab ise järele vaadata Reaktorist. Lisaks on muidugi Balticonil ka Facebooki leht, kus leidub küllaga häid pilte.

Kokkuvõtteks võib öelda, et oli väga vahva! Kindlasti loodame, et lätlased suudavad sellest üritusest traditsiooni välja kujundada. Palju on paremaks teha ja korraldada, aga kusagilt peab ju alustama ja esimese korra kohta täitsa hästi tehtud! :)

Seili Ülper
Irina Möldre

Rainbow Rowell „Fangirl”

fangirlIrina Möldre on raamatu imehästi kokku võtnud: „Cath on tüdruk. Tal on kaksikõde Wren. Nad on lapsest peale olnud lahutamatud, kuid kolledžis otsustab Wren, et tahab olla Wren, mitte „Cath ja Wren”, nagu nad seni alati olnud on. Cath pole sellega rahul, ta tunneb ennast petetuna. Siis kohtab ta oma uut toanaabrit ja uut poissi, kellel on „armas naeratus”. Ja lõpuks ta jääb ellu ja suudab täiesti vabalt eksisteerida ka maailmas, kus Cath ja Wren on täiesti eraldiseisvad isiksused. Kõige selle taustaks suur fantaasiasaaga, võlurid, vampiirid ja fanfiction.”

Niisiis – kasvamise lugu, perekonna lugu, kodust eemale minemise lugu, esimese armastuse lugu. Ja lugu fanfiction’ist. Esimesi teemasid ma põhjalikumalt ei lahka, mainiks vaid, et tegu on mu meelest üsna kaasahaaravalt kirja pandud noorsookirjandusega. Fanfiction’iga seonduvalt tahaks pajatada pikemalt.

Minu teadvusesse jõudis sõna „fanfiction” peaaegu viis aastat tagasi, paar aastat tagasi sattusin ise fanficion’it lugema ja alles selle aasta alul peale Rainbow Rowelli raamatu lugemist tuli tahtmine uurida, et mis see fanfiction siis ikkagi on.

Tavadefinitsioon „Fännikirjandus on kirjandus, mis on kirjutatud tuntud kirjandustegelastest, kuid teise autori poolt.„ (siit) mind eriti edasi ei aidanud, sest raamaturiiulis on liiga palju teiste kirjutatud järgesid, olgu siis „Tuulest viidule” või „Ristiisale” või millelegi muule, mis on kirjanduseks tunnistatud. Kui mina kirjutaks „Tagasi tulevikku IV”, siis oleks see fanfiction, kui Hargla kirjutab „Tagasi tulevikku IV”, siis on see kirjandus. Ja asi ei ole ainult selles, et Hargla oskab kirjutada ja mina mitte, siin peab mingi olemuslik erinevus veel lisaks olema. Siia mõttekäiku sobib Mart Kalveti kommentaar „”Fan fiction” on siiras (ja reeglina amatöörlik) ahvimine, „hommage” on eufemism intellektuaalse omandi varguse kohta.” Asja veel segasemaks ajamiseks üks tore fänniraamatute nimekiri Veiko Märkalt Eesti Ekspressis.

Fanficion’i kohta olen ma päriselus kuulnud enamjaolt negatiivseid kommentaare. Netis ringi liikudes on pilt kirjum – alates Triinu Merese blogis olnud arutlusest, et eks me kõik tee seda vahel oma peas. Neutraalseid fännikirjanduse eri tahke tutvustavaid postitusi/artikleid on kirjutanud Kristina Hertmann, Taivo Tobreluts  ja Helene Loonet (Nädaline, 2008, 26. aprill). Fännikirjanduse päriskirjanduse hulka trügimise negatiivsemat poolt on analüüsinud Kaur Riismaa Maalehes. Kõrvalepõikena võiks lugeda Jüri Kallase artiklit e-kirjastamisest ja selle mõjust paberraamatu turule.

Mõneti võib ju fännikirjanduse kirjutamine lihtne tunduda — ei pea palju panustama karakterite ega tegevuskohtade kirjeldamisele ning tausta avamisele, see on lugejal juba olemas – aga samas peab oma kirjutamisstiili sobitama juba olemasolevaga, tabama üldist õhustikku ja karakteriloogikat, olema osav tegevustiku ja dialoogi looja ning hoidma tasakaalus teada-tuntud-põlistatu ning uued hoovused ja ideed.

Kui ma vahel tahaks mõnele kirjandusteadlasele ribidesse müksata, et nii hea teema vedeleb keset põrandat, miks sa seda üles ei korja ja sellest midagi toredat ei tee, siis fanfiction’i koha pealt ei saa nuriseda, seda on uurinud Piret Viires (ettekande teesid) ja Kristi Kaldmäe (magistritöö).

Fännikirjandusega seondub autoriõiguste problemaatika. Et ühelt poolt ma saan aru, et autor tahab oma loodud maailma ja tegelasi kaitsta (n G. R. R. Martin), teisalt, kui märkega „paroodia” või „hommage” on võimalik saada fanfiction’ile jokk-silt külge, siis ega autoril ole ju suurt midagi öelda… ja kolmandat pidi tsitaat Kristjan Sanderilt: „Iga asi, mis teatud piisavale hulgale inimestele rõõmu valmistab, on väärtuslik olenemata sellest, mida ülejäänud lugejaskond sellest arvab või ei arva.”

Raamatus tõstatub ka küsimus, kumb on rohkem kirjanik, kas fanfiction’i autor, keda loevad tuhanded inimesed päevas, või see, kes avaldab oma originaaljutu 100-eksemplarise tiraažiga ülikooliajakirjas… Sisetunne tahaks öelda, et mõlemad.

fanficionKes tahab fännikirjanduse kohta põhjalikumalt edasi uurida, siis Eesti raamatukogudes on mõned teosed, mis seda teemat puudutavad. Ja suures-laias raamatuilmas on selleteemalisi käsitlusi päris palju (n Anne Jamisoni „FIC: Why Fanfiction is Taking Over the World”). Julget lugemist!

Tiina Sulg

Oma muljed raamatust on kirja pannud Siiliste oma raamaturiiuli blogis.