Taylor Jenkins Reid “Daisy Jones & The Six”

Teate, see oli täitsa hea raamat!

Ma mingi aeg vaatasin pop- ja rokkbändide kohta tehtud dokumentaalfilme, nii telepurgist kui juutuubist. Ja tüdisin ära. Kuidagi stampseks läks see ülesehitus, et intervjuud bändiliikmetega, muusikakriitiku kommentaar, mõne kõrvaltseisja (pereliige, sõber, koolikaaslane) mälestuskatke, killud lava-, tele- ja videoesinemistest, pealeloetud taustainfo, mis kordas sama fakti filmi jooksul mitu korda. Ikka on olnud keegi, kes enne kuulsaks saamist on bändist lahkunud, olgu ise, välja lööduna või jalad ees, ja ikka on olnud mingeid erimeelsusi või seiku, millest erinevatel inimestel on erinevad mälestused. No ja vanemate bändide puhul tuleb neid nooruses tarbitud alkoholi- ja narkotsikogused kuupkilomeetrites mõõta. Kuidas nad kõige selle peale ellu jäid? Aa, õigus, kõik ei jäänudki…

Igatahes, suuresti on see raamat üles ehitatud nagu tüüpiline rokidokk, aga mulle meeldis selle formaadi tõstmine kirjandusse ja et laulude loomisprotsessi oli oli üsna palju sisse kirjutatud. Intervjueeritavad olid igaüks oma iseloomuga, oma elulooga, oma ambitsioonide, deemonite ja unistustega ning valdavalt ka oma häälega. Lugu läks parajas tempos, huvitavalt, kaasakiskuvalt. Tundeid, muusikat, valikuid. Lõpuga ma rahul ei ole, alates sellest, kui selle fiktiivse bändi fiktiivsete intervjuude tegija ehk fiktiivne autor välja käidi, läks asi mu jaoks imalaks ära, aga seda lõppu oli aint mingi paarkend lehekülge, sinnamaani — kõik need eelnevad 370 lehekülge — oli puhas lugemisnauding! Raamatu päris lõpus on veel valik laulusõnu, neid ma loen kunagi üle, praegu lasin diagonaalis ja kehitasin õlgu, et miks ometi Bibi Raid, kes raamatu eesti keelde pani ja jutu sees reaaluseid tõlkeid pakkus, siis lõpus neid sõnu päriselt ära ei tõlkinud.

Eks see liig ilustatud ja idealiseeritud pilt muusikamaailmast olnud, aga seda on ka tavalised muusikadokumentaalid ja omamoodi on põhjendus ka raamatusse sisse kirjutatud ning sellises meelelahutuslugemisvaras isegi ootuspärane. Aga oli olemas muusika, oli bändiliikmete grupidünaamika, oli era- ja kunstielu vahelistest pingetest, sõprusest, tööst, armastusest, loomingulisusest, kuulsusest, muusikatööstuse argipäevast, sõltuvustest ja saatustest. Ja mu meelest oli see lugu üldjoontes hooga, hästi ja huvitavalt kokku kirjutatud. Täitsa soovitan lugeda :)

Tiina Sulg

Oi, tere, sina siin! Valik kirjanikke, kes töötavad või on töötanud raamatukogus

Kui seda nimekirja siin vaadata, siis on näha, et osad kirjanikud on juhuse tahtel mõneks ajaks raamatukogutööle sattunud, osad raamatukoguhoidjad on aegajalt südame kutsel oma mõtteid paberil jaganud ja on ka mõni tore hübriid, kelle puhul ongi väga raske vahet teha, kumb see nüüd tema põhikutsumus on — olla kirjanik või olla raamatukoguhoidja :) Valikusse said seekord praegu tegutsevad kirjanikud ja valikust välja jäid need autorid, kes on kirjutanud aime- või teabekirjandust (võib-olla tulevad kunagi hiljem täiendusena) või kel oma raamatut veel pole (aga küll mõne aasta pärast juba on) või kelle kohta ma ei suutnud internetist pilti leida. Nimekirja koostamisel oli palju abi FB-grupist ja iseäranis tänan ma Ingrid Kuusikut.

Tiina Sulg

10 raamatut — Ago Pärtelpoeg

Justin Petrone “Minu Eesti 1”
Manona Paris “Minu Moskva”
Mailis Hudilainen “Minu Peterburi”
Lauri Räpp “Minu Tartu”
Justin Petrone “Minu Viljandi”
Jaan Kross “Kallid kaasteelised”
Hando Runnel “Aadamal oli seitse poega”
Alexandre Dumas “Krahv Monte-Cristo”
Sergei Jessenin “Luulet”
Molière “Tartuffe ehk petis”

Ago Pärtelpoeg

Hakk ja tüdruk: Nos contra mundum. Elspeth Barker „Oo, Kaledoonia“

Kutsuda lind taevast alla!
See tundus üleinimlik.
Elspeth Barker

„Kas kuulete? Kas saate aru, kui hea kujund/sõnavalik/lausestus? Kuulete?“〈1〉 – uuris Põhja-Iirimaa kirjanik Maggie O’Farrell〈2〉 üliõpilastele loovkirjutamist õpetades ELSPETH BARKERI (16.11.1940–21.04.2022) autobiograafiliste sugemetega romaanist „Oo, Kaledoonia“ (2021; e k 2022, tlk Liisi Rünkla) esimesi peatükke ette lugedes ja muudkui katkestades. Kas saate aru, kui hea kompositsioon, sensuaalselt, tundlikult ja peenelt kootud tähenduste, kujundite ja motiivide võrgustik? Tunnetate? – jätkan ma Iiri autori vaimustust Šoti kolleegi ainsa ilmavalgust näinud ilukirjandusliku teose üle.

Selle eluliste ja kirjanduslike viidete ning allhoovuste najal arhetüüpseid käitumis- ja mõtlemismustreid peegeldava võrgustiku üheks sõlmpunktiks ja peategelaseks saab värvuliste seltsi vareslaste sugukonna kõige väiksem esindaja Euroopas, varese perekonda kuuluv HAKK.

Lähtepinnas

Küllap on „Oo, Kaledoonia“ tegevuspaiga õhustik ja loodus, peategelase Janeti loomus ja maailmatunnetus, aga ka mäng žanritega need aspektid, mis on ajendanud autorit oma ainulaadses, hingematvas teoses omistama lindudele ja loomadele erilise koha. Janet, kellele pärast imiku east väljakasvamist ei saanud osaks erilist poolehoidu ja meeldimist, leidis lohutust ja lähedust loomades, „keda oli võimalik armastada tingimusteta“,〈3〉 Auchnasaugh’i metsades ja mägedes ja vetes ja tuultes (lk 56) ja tähistaevas (lk 144) ja raamatutes. Ema ega nukke polnudki tal vaja. Loomi jõledalt julmalt kohtlevad inimesed aga ei meeldinud talle „ei kehaliselt ega intellektuaalselt“ (lk 70). Üldse oli tüdruku jaoks igasugune tapmine vale: „„Ma vihkan sõda. Ma olen sõja vastu ja sõjaväe vastu. Mina olen patsifist,“ kuulutas Janet [—] raevukalt.“ (Lk 92.) Näinud õõvastavaid pilte nii oma teekonnal – näiteks kõnniteel lahtise ajukelmega aeglaselt ringiratast kõndiv tuvi (lk 123) – kui ka fotograafias ja kirjasõnas – juudi naine lastega teel gaasikambrisse; Hiroshima ja Nagasaki hävitamise kirjeldus – ei suutnud ta aga „enam uskuda ei jumalasse ega inimesse“ (lk 144). Kuigi ta oli väiksena enne uinumist õhtupalves palunud õnnistust ka loomadele ja lindudele (lk 20), tõmbus ta „tuima ja võimetu õuduse seisundis“ (lk 144) maailmast tagasi.

Elusolendi suurejoonelisus ja traagilisus, igatsus ja kurbus näisid Janeti jaoks võrdkujuliselt kehastuvat loomaaias nähtud merineitsideks peetud kurvas elukas merilehmas (lk 138): „… sõnad inimkond ja merilehm sulasid valus kokku.“ (Lk 167.)

Kõiki neid ängistust tekitavaid pilte ebainimlikkusest teiste inimeste ja loomade suhtes (lk 144) tasandavad, vähemasti leevendavad ilma neid tühistamata Elspeth Barkeri tundlik keelekasutus – „Õrnalt tõmbas ta konna ora otsast ära; see pages nõgestesse. Janet põlvitas maha“ (lk 145) – ning tema peategelase biotsentristlik lähenemine elule, tema ülevoolav leinatunne ja kaastunne. Vaja olevat jumalikku kaastunnet, inimlikust kaastundest ei piisavat (lk 145). Kuid samas tundus tüdrukule, et mis „kasu sellest on, et ta piinleb valust loomade ja maailma üldiste hädade pärast, kui teda ei liiguta tuttavate inimeste kurbus?“ (lk 145).

Janet ei osanud „oma seisundit kuidagi sõnades väljendada, oma koorikust pageda“ (lk 144). Ent temagi püüdis tõestada oma väärtust, igatses tunnust või „vähemalt omaksvõtmist“ (lk 70). Jäänud sellest ilma õppis ta kõike trotsides „toime tulema, isegi ellu jääma, põiklemise, lugemise, ja, nagu alati, unistamise abiga“ (lk 143), nii internaadis St. Uncumbas kui ka kodukohas kaugel põhjas asuvas Auchnasgaugh’i lossis Kaledoonias,〈4〉 kunagises Šoti kuningate residentsis, „kalvinistliku maailma halastamtu külma kä[es]“ (lk 15), soode ja metsaga ümbritsetud „sünge[s] koh[as]“ (lk 47). Paradoksaalsel moel pehmendas just see gootilikkuse ja romantismi segune maastik armastatud Auchnasaugh’is (lk 95) ehk ohete väljal (lk 47) tema olemist ja pakkus talle elutunnet ning turvalisust. Seal näis ta end tundvat otsekui kolmemõõtmelises olemises. Ilma Auchnasaugh’ta oli ta „sandistatud, iseenesest ilma jäetud, kahemõõtmeliseks muudetud“ (lk 108; vrd lk 114).

Miks ikkagi hakk?

Kuigi väga intelligentsed vareslased on ammustest aegadest peale kogu maailma saagades, rahvaluules, muinasjuttudes, valmides ja kirjanduses〈5〉 isesugustes oludes isesuguste sõnumitoojatena ringi lennanud, kerkib üles küsimus, miks valib Elspeth Barker oma peategelase Janeti lind-kaaslaseks ühe vareslase ja mitte näiteks papagoi〈6〉, kellel on samuti oma roll selles loos. Või siis, miks ikkagi hakk ja mitte vares või ronk? Ümber Auchnasaugh’i lossi kihutavad ju koos hakkidega ka varesed (lk 64), kümnendas peatükis aga vihjatakse väljendi „Ei iialgi“ ning põnevus- ja õudusjuttude autor Edagr Allan Poe (lk 180) kaudu tema poeemile „Ronk“ („The Raven“, avaldatud 29. jaanuaril 1845), mis jutustab linnu salapärasest kesköisest külaskäigust meeleheitel mehe juures, kelle armsam Lenore on ära surnud.

Vaekausi kallutamine haki ehk inglise keeles ‚jackdaw‘ kasuks võib olla põhjendatav mitme asjaoluga. Oma osa võis olla linnu nimetuse ‚daw‘ sünonüümi ‚jackdaw‘ varjundirikkusel, mis tõlkes küll kahjuks kaduma läheb. Üldnimi ‚jackdaw‘, mis ilmus esimest korda 16. sajandil, on tuletatud loomade nimedes väikest vormi (nt jack snipe) tähistavast eesnimest Jack ja arhailisest inglise sõnast ‚daw‘. Lisaks on ingliskeelse liitsõna esimene komponent taandatav haki iseloomulikule häälitsusele chyak-chyak või kak-kak, mida täiendavad emaste hakkide kyaay, tchaayk või läänepoolsete hakkide kähe, veniv alarmi tähistav giaaaa, arrrrr or kaaaarr. Eesti keeles tähistavad hakkide häälitsusi enamasti metalne lajatav „kjak“ ja käre „kärrr“.

Loo semantilise tõlgendamise jaoks on kahtlemata tähenduslikud võrdpildilisust võimaldavad hakile omased tunnused, omadused ja käitumismustrid: väiksem kartlikkus inimeste suhtes, suurepärane helide ja häälitsuste imiteerija, seltskondlikkus ja truudus – hakipaar veedab kogu elu koos –, osav lendaja, osav lendaja, armastus taimse toidu vastu, teiste pesi harva rüüstav, aga ka õnnetuse ettekuulutaja. Need tahud tunduvad olevat määravad, miks truust linnust hakist saab oluline kompositsiooni komponent ja lüli ning elu lõpu poole peategelase Janeti lähim kaaslane, karakteri ilmestaja ja kujundaja – õigemini teisendaja –, tüdruku saatust suunav jõud.

Nõiduslik ja hukutav armastus tüdruku ja linnu vahel

Üheteistkümneks pealkirjata peatükiks liigendatud teose juhatab sisse peategelase eesnimega „Janet“ pealkirjastatud ettevaade (prolepsis) , s. t jutustuse lõpp, mis kohe raamatu alguses tühistab Sir Walter Scottilt laenatud motos „Oo, Kaledoonia! Karm ja eht, just siit võiks võrsuda poeet!“ (lk 7) täheldatud ühe inimese võimaliku elu käigu, muudab võimalikkuse võimatuks, elava olendi vaimuks, kelleks see inimene ühel päeval ehk saada loodabki (lk 146). Selles omamoodi epiloogi ja proloogi sulamis paneb jutustaja ettehaaravalt äkilise lõppakordi Janeti 16-aastasele elule ja selgitab selle järelmõju mahajäänutele ning ärgitab lugejat keskenduma miks- ja kuidas-küsimusele. Nendel paaril leheküljel, kus Elspeth Barker alustab oma teose kujundite, märksõnade, motiivide tiheda võrgustiku kudumist, milles sätitakse paika ning omavahel tähenduslikku seosesse ja ühendusse iga viimane kui üks detail, lendab lugeja ette lugeja ette, olles esmalt lehvitanud tiibu raamatu esikaanel, ka hakk. Samuti traagiliselt.

Kaht surma – linnu lõpu kirjeldus ilmub siin esimest korda – juhatab sisse antiteetiline kirjeldus, milles arhitektuuri ja kunsti tasandil ristuvad aegruumis suurejoonelisus, kirkus ja ebamaisus vägivalla, vere ja süngusega: ühelt poolt Auchnaaugh’i hämar hall oma suurejoonelise ülespoole pürgiva kivitrepiga, teiselt poolt kõrgel vitraažaknal kujutatud rinda läbistanud noolega surmasuus müstiliselt mõjuv papagoiliste seltsi kuuluv, kontakti hingega, ühendust maailmadega ja ühtsuseteadvust sümboliseeriv valge kakaduu oma roheliste lehtede ja väänlevate okste pärjas, mööda pildi serva jooksmas allkiri: „„Moriens sed Invictus“, suremas alistumata“ (lk 9), veretilgad kuuvalguses rubiinidena langemas halli kivi plaatidele.〈7〉 Sealt „ema mustast pitsist õhtukleidis, kõveras ja kössis oma verises vägivaldses surmas“ (lk 9) 16-aastane Janet leitigi.

Vareslased ilmuvad endelindudena kohale esimese Auchnasaugh’i, s.t kolmanda peatüki alguses ja lõpus (lk 47, 64). Janeti kaaslane hakk aga astub lavale alles eelviimases kümnendas peatükis läänetuule Zephyri aegu, mis mühas läbi armastuse haprust sümboliseerivate rododendronite „nagu võimas ookean“ (lk 173), ja mil Janet lebas pisikesel välul asaleade vahel, kujutades ette, „kuidas surnud hinged seesuguse tuulega meelt lahutavad“ (lk 173). Just siis tuli üks pisike veel sulgimata, kõvera nokaga hakipoeg maapinnale surema. Lind vaatas hääletult paludes tüdrukut ja tüdruk vaatas lindu.

Tüdrukul õnnestus lind ellu tagasi tuua. Ta andis talle nimeks Claws (e k ‚küüned, küünised; vähisõrad; käpad‘) ja koduks vana nukumaja. Lind kasvas nobedasti, õpetas end lendama, suutis enda eest ka hoolt kanda, kuid tüdrukut maha jätta ta ei tahtnud (lk 176). Pärast seda, kui hakk ükskord siiski kauemaks ära jäi, kuid jälle tagasi tuli, olid nad harva lahus. Õues lendas Claws taeva alla ja tuli tagasi, kui Janet kutsus: „Kutsuda lind taevast alla! See tundus üleinimlik.“ (Lk 177.) Hakk aga tunnetas – võib-olla on siin tegemist omamoodi biofiiliaga – kõiki tüdruku tegemisi ja liikumisi. Seesama „nõiduslik lind“, keda tüdruk armastas „enam kui ta kunagi midagi või kedagi armastanud oli“ (lk 178), äratas temas armastuse – esialgu küll mitte ihulise, vaid ebamaise – ka inimlooma, inimese vastu (lk 178). Tüdruku „elu paistis olevat jõudnud rahulikku perioodi, aeglaselt voolavasse selgesse vette, mida valgustas armastus haki vastu ja ergutas romantiline ootus“ (lk 179).

Hakk Claws ja tüdruk Janet veetsid mitte ainult ööd – „lind istus nagu kaitseingel voodi raudvõre õrrel“ (lk 178) –, vaid ka päevad koos, kuna teised kaaslased lindu oma seltskonda vastu ei võtnud. Ikka ajasid nad ta tagasi lossi juurde (lk 180). Janet, kes ühelt poolt oli soovinud, et lind alustaks oma hakielu, tundis teiselt poolt head meelt, et hakk oli nagu temagi väljatõugatu. „„Nos contra mundum, Claws,“ ütles ta linnule.“ (Lk 180.) — Meie koos maailma vastu. See oli lause, mida tüdruk tahtnuks suurepärasele häälitsuste ja helide imiteerijale selgeks õpetada, kuid enne pidi lind õppima ütlema „Ei iialgi“〈8〉, nagu ronk Edgar Allan Poe poeemis, kelle stiilis Janet soovis oma tuba ümber kujundada, katta seinad purpurse〈9〉 tafitga. Vend Francis aga ennetas oma õde ja tegi linnule selgeks vastandsõna „Ikkagi“.

Meie koos maailma vastu segunes haki jaoks küllap truuduse, tõelise ja igavese armastusega oma elukaaslase vastu, kelleks ta oli endale valinud Janeti ja kellele ta andis sellest märku sooviga koos pesa punuda, kui ronis kevadel tüdruku taskusse ja kiikas sealt tema poole ülesse (lk 192). „Janet tundis end austatu ja ülendatuna, aga tal oli hea meel, kui suvi algas ja pesitsemisaeg läbi sai.“ (Kk 192.) Ja pärast seda hakkaski hakk rääkima „Ikkagi“ (lk 192).

Omamoodi triggeri rolli „elukaaslase“ saatuses paneb jutustaja hakk Clawsi, kui Janet armus lõpuks ühte inimesesse – klassikalise värsi esitamise konkursi Glasgow ülikoolis võitnud poisisse nimega Desmond, kes luges kreeka keeles Homerose eeposest „Ilias“ Hektori ja Andromache hüvastijättu (lk 193). Kui poisilt jäi vastus kirjale saamata (lk 194) ja iga päev püsis udu, jäi Janet armastusluulet lugedes ja poisist unistades oma tuppa, temaga koos Claws, rebides väga rõhutud olekus ajaviiteks mõne lehe raamatust, istudes Janeti õlal, kiskudes tal juukseid ja hõigates „tema selja taga „Ikkagi“, vastust saamata“ (lk 194). Kas hakis lõi piltlikult välja armukadedus või mitte, kuid ühel päeval sai tast nii tüdruku kui ka tema enda traagilise lõpu käivitaja, kui ta tõmbas „Iliase“ vahelt Desmondi pildi välja ja pillas selle põrandale. Haki ootamatu liigutus vallandas tüdrukus kõiksuguse tunnetetulva – lohutuseks ja hellitusobjektiks ikka seesama hakk, „vaene linnuke“ (lk 195) – ja tüüris teda viimaks vägivaldse lõpu poole. „Nii juhtuski, et olevus, kes Janetit kõige rohkem armastas, kutsus esile tema hävingu.“ (Lk 194.)

Ja nii juhtuski, et järgmine päev, mil kogu Auchnasaugh oli ainult nende päralt, jäi Clawsi jaoks viimaseks Janetiga koosoldud päevaks. Pärastlõunases udus ponisid külastades tundis tüdruk „end kaalutuna, nagu võiks lendu tõusta“ (lk 196), mida ta mõnes mõttes peatselt tegigi. Õhtupoolik tõi sinava taeva ja üle mitme nädala välja päikese. Hämardudes muutus tüdruk aga rahutuks, tundis end haavatava ja kaitsetuna (lk 197), läks välja kuud vaatama, mis oli peaaegu täis. Ent täiskuu ajal võimenduvad teatavasti kõik tunded ja emotsioonid, psüühika muutub ülitundlikuks.〈10〉 Ja kui Janet oli joonud linnnaseviskit, mängima pannud Bachi viiulikvarteti, läinud klaasiga ülakorrusele, keeranud helitugevuse põhja, pannud selga Vera mustast pitsist õhtukleidi ja näinud oma toas peeglist enda muutust tundmatuseni, pani ta protestiva haki ees „ukse otsustavalt kinni ja kõndis trepist alla“ (lk 198) oma peatse vägivaldse surma poole, olles enne seda veel kiviplaatidele rubiine puistavat kakaduud vaadanud, veel kord kuu poole palvetades palunud, et see tooks talle armsama tema juurde, ja lootusrikkalt nõialoitsu lugenud.

Janeti ootamatut surma〈11〉 valmistavad kujundlikult ette muu hulgas tuule motiiv, eelkõige „alguse ja lõpu tuul“ (lk 146) koidutuul, ning Orpheuse ja Eurydike, suure armastuse ja surma motiiv, mille juhatab sisse Janeti klassikalise värsi konkursil „Georgicast“ loetud lõik sellest, kuidas Orpheus Eurydike lõplikult kaotab (lk 193), ning mis jätkub viimase õhtu muusikas ja lõpuks surmas, mil tüdruk, sellal kui tume kuju teda jänesenülgimise noaga suskas ja suskas ja suskas, langes aeglaselt maadligi ja siis Orpheuse kutsele järgnedes „Avernuse vete mühasse“ (lk 200). Janeti hinge aga võtsid kaasa pärast Auchnasaugh’ ümber pekslemist ja oigamist viimaks tagasi põhja pöördunud „metsikud koidutuuled“ (lk 200).

Ent hakk jäi, nagu eelloost „Janet“ selgub, mõnda aega tüdrukut lakkamatult taga otsima. Viimaks ei jäänud tal muud üle, kui meeleheites „nagu pisike kamikaze-piloot otse vastu Auchnasaugh’ toekat seina“ (lk 11) lennata ja end tappa. Sest: „Mis on elu ilma sinuta… / Mis jääb veel, kui sind enam ei ole… / Mis on elu ilma armastuseta?“ (Lk 199.) Need read Theokritose raamatu nõialoitsust, millega Janet lootis armsama enda juurde kutsuda, ja mida ta Orpheus ja Eurydike muusika taustal kristalli käes keerutades (täis)kuu valguses luges, väljunuks ka otsekui hakk Clawsi noka vahelt.

Nii lahkusid koos maailma vastu astunud Hakk ja Tüdruk, ent sed Invictus.

Epiloog

22. aprilli pärastlõunal, päev enne Jüripäeva ja enne viimase tekstivariandi alustamist lendas siin hakkide〈12〉 linnas Tartus esimest korda minu elus neljandal korrusel asuva noorelt lahkunud poja Kauri, minu praeguse kirjutamistoa akna taha üks pisike lind. Ta vaatas mind ja mina vaatasin teda. See oli hakk. Võib-olla üks samast truust paarist, keda ma olen näinud mõned korrad meie maja õuepoolsel murul patseerimas.

Eve Pormeister

______________________________________

1 Maggie O’Farrell, Saateks. Rmt: Elspeth Barker, Oo, Kaledoonia. Tallinn: Postimees, 2022, lk 202.
2 Eesti keeles on ilmunud Maggie O’Farrelli gooti stiilis romaan „Esme Lennoxi kadumine“ (2018) ja Costa romaaniauhinna pälvinud lugu kahe põlvkonna naisest, „Käsi, mis hoidis mu käest“ (2020).
3 Elspeth Barker, Oo, Kaledoonia. Inglise keelest tõlkinud Liisi Rünkla. Tallinn: Postimees, 2022, lk 70; vrd: lk 72. Edaspidi viitavad sellele raamatule leheküljenumbrid tekstis.
4 Kaledoonia (ld Caledonia) oli Britannia põhjaosa (Šotimaa) nimi antiikajal.
5 Hakist („Hakk ja paabulind“) ja varestest on valme loonud juba Vana-Kreeka kirjanik Aisopos.
6 Papagoid elavad ka Janeti peres. Tema vanaisa pärines pikast papagoipidajate suguvõsast (lk 24; vt ka lk 13, 24, 26, 27, 34, 196).
7 See metafoorne pilt kumab läbi kogu romaani (lk 109, 152, 198).
8 Vrd ka kolmekordset anafoori „Ei iial“ (lk 181) purpurse kleidi ostul, mis sai Janetile lõpuks saatuslikuks, andes „põhjust alusetule spekulatsioonidele Janeti moraalilõtvuse teemal“ (lk 188).
9 „Purpur“ on üks neist märksõnadest, mis läbib romaani algusest lõpuni.
10 Vt: https://kristallimaagia.ee/kuufaasid-ja-tervis/
11 Janeti surma poole liikumisest annab jutustaja märku algusest peale (lk 17, 53, 164, 165, 167).
12 Ausammastena hakkidele mõjuvad neist inspireeritud linnupeakujulised betoontõkised, mis asuvad praegu Kvartali juures.

Kristi Piiper “Esimene kord”

Loo peategelaseks on seekord Anna Elisabeth. Vaikne tütarlaps, kes seltskonda ei kipu ja tähelepanu keskmes olla ei soovi. Kerge tal pole — nimelt on kaks klassiõde otsustanud teha temast põlualuse. Põhjus on üsna tavaline — klassivend, kes meeldib ühele neist, on pööranud liiga palju tähelepanu Anna Elisabethile. Anna on ses mõttes “kerge saak”, tal pole oma poissi ja ta ei ilmuta ka mingit ülemäärast huvi vastassugupoole vastu. Enamasti suhtleb ta oma pinginaabri Fränkiga. Niisiis saab ta hüüdnimeks “lesbar”. Fränki võtab seda kõike kergelt (ka tema on lesbar), aga Anna saab iga kord, kui seda väljendit tema kohta kasutatakse, justkui hoobi makku ja elab kõike väga valulikult üle.

Anna kodus on samuti probleemid, tüdruku silme all laguneb perekond. Anna süüdistab ema, et see pere päästmiseks midagi ette ei võta. Kõik kokku viib selleni, et ta otsustab abi otsida netist ja satub suhteparandaja Kevini peale, kes väikese tasu eest (esialgu kolmkümmend eurot) annab nõu, kuidas oma hingehädadega toime tulla. Anna proovib neid nõuandeid ühel klassipeol ellu rakendada — ja ennnäe imet — juba lähebki paremaks!

Anna on sisemiselt siiski ebakindel, talle tundub, et iga hetk võib juhtuda, et ta jälle lesbarite hulka tõugatakse. Ja siis juhtubki klassi väljasõidul midagi niisugust, mis ta elu täielikuks põrguks muudab. Anna kannatab, mõtleb ja teeb siis ootamatu otsuse!

Koolikius ja teisemea hullud ajad, kes neid suudaks taluda!

Lugege ja otsustage, kas teie julgeksite niisamuti toimida!

Ädu Neemre

Käbi Laretei

Käbi Alma Laretei sündis 14. juulil 1922. a Tartus. Tema isa Heinrich Laretei oli eesti diplomaat, poliitik ja sõjaväelane, ema Alma täitis ema ja saadiku abikaasa kohustusi. Käbil oli kaks aastat vanem õde Maimu, kellest sai moelooja ja hiljem Šveitsi diplomaadi Raymond Evéquoz’i abikaasa.

1940. a suvel oli Käbi sõitnud Rootsi vanemaid külastama ja koju enam ei pääsenudki, pooleli jäid õpingud Tallinna Konservatooriumis ja kuna välismaalasi tollal Rootsi Kuninglikku Muusikaakadeemiasse ei võetud, pidi ta võtma eratunde.

Käbi polnud planeerinud pianisti karjääri, ent nii läks, ning esines ta nii Skandinaavias ja Lääne-Euroopas kui ka Kanadas ja Ameerika Ühendriikides, samuti taasiseseisvunud Eestis. Ta andis kontserte maailma mainekaimates kontserdisaalides ning salvestas mitmeid plaate (Mozart, Chopin, Debussy, Schumann, Bartók, Rahmaninov, Hindemith, Grieg, Pärt jpt) ning juhtis muusikat tutvustavaid telesaateid mitmes riigis.

Pärast lühikese vahega toimunud vanemate surma, kui lein muutis Käbi mõneks ajaks võimetuks klaverit mängima, asus ta kirjutama.

„Muusikainimesel on alati muusika ja tal on üks kaitstud osa. Kõik need teised asjad, mis sinna sisse ei pääse, ei saa seda katki teha. Mul läks see katki ainult ühe korra – siis, kui minu mõlemad vanemad surid samal aastal. Siis ma ei saanud äkki mängida ja muusika vaikis. See oli õieti põhjuseks, miks ma kirjutama hakkasin. Lihtsalt, et kuidagi avaldada seda, mis mul hinges oli. Muusika vaikis, ma ei saanud üldse klaveri juurde minna.”

Kolme raamatut – „Peotäis mulda, lapike maad”, „Mineviku heli” ja „Otsekui tõlkes” võib käsitleda kui elulooliste pihtimusraamatute triloogiat.

Laretei 1976. aastal Rootsis avaldatud „En bit jord” sai Eestis ilmuda mõistagi alles 1989. aastal. See on memuaarteos, milles vanemate hiljutisest surmast masendatud autor räägib muuhulgas ka pagulase koduigatsusest. „Ma külmetan oma rahvusvahelises olemises ja tunnen, et vajan jälle oma eesti kodu,” kirjutab ta. Juba pealkiri „Peotäis mulda, lapike maad” (esimene trükk 1989 LR-s) näitab, et sajaprotsendiliselt täpne tõlge pole kunagi võimalik. Rootsikeelne pealkiri on kaheti mõistetav, see on niihästi „lapike maad” (Eesti) kui ka „peotäis mulda” (mis surnule hauda järele heidetakse). Käbi nõustus tõlkija ettepanekuga, et mõlemad nüansid tuleb pealkirjas hõlmata. Olukord, kus autor on võimeline tõlget üsna täpselt hindama, on ju tõtt-öelda ebatavaline. Seepärast jäi tõlke läbivaatamisel viimane sõna autorile endale.

„Mineviku heli” 1992 (”En förlorad klang” 1991)

Selles raamatus ei ole tegelasteks Käbi, Maimu jt, vaid Heli, Virve jt, tegelastele on antud pseudonüümid, mis muuhulgas tekitab eesti keeles paralleeli pealkirja ja minategelase vahel – rootsi keeles on „Kadunud heli”. Eestikeelne tõlge ilmus autori redaktsioonis, kus on kärbitud rootsi lugejale mõeldud selgitavaid lauselaiendeid ja on tehtud tekstiline ümberpaigutus raamatu lõpuosas.

Ilmselgest autobiograafilisusest hoolimata kujutab see endast ikkagi ilukirjanduslikku teost, milles pole välistatud väljamõeldis. Käbi Laretei pidas seda oma kõige olulisemaks teoseks 1995. aastal, kui raamatut aluseks võttes tegi Mati Põldre samanimelise dokumentaalfilmi Käbi Lareteist.

„Laretei kasutab peaaegu eranditult memuaarset ja autobiograafilist ainet, jätab aga piiri ilukirjandusega teadvalt avatuks ning liigub sellest vabalt üle. Lugejale jääb vabadus valida ja otsustada, kas ta loeb romaani või mälestuslikku ja dokumenteerivat jutustust.” (Ülo Tonts, kirjandusteadlane)

Rootsi keeles 2004. aastal ja eesti keeles 2005. aastal ilmunud „Otsekui tõlkes” („Såsom i en översättning”) arutleb autor tõlkimise teemal laiemalt. Laretei hindas oma rootsi keelt ja leidis, et ükski tõlge ei anna päris adekvaatselt edasi seda, mida kirjanik tegelikult on öelda tahtnud. Sama kehtib ka inimsuhete kohta: kaks inimest – nii nagu ka kaks ühiskonda – räägivad alati eri keelt ja kuulevad eri toone. Sellele, kes valdab kaht keelt võrdselt, tekitab see rahulolematuse mõlemaga. Käbi Laretei armastas ja arvustas Eestit, nii nagu ka Rootsit ja rootslasi.

Pealkiri „Otsekui tõlkes” avas ka raamatu teise olulise tahu: esmakordselt jutustas pianist avalikkusele oma abielust filmirežissööriga ja suhetest oma lastega. Pealkiri on parafraas Ingmar Bergmani filmi pealkirjast „Otsekui peeglis” („Såsom i en spegel”, 1960). Ja „Otsekui peeglis” on omakorda tsitaat Pauluse teisest kirjast korintlastele: „Aga me kõik, kes katmatu palgega vaatleme Issanda auhiilgust otsegu peeglis, muutume samasuguseks kujuks aust ausse nagu Issanda Vaimust”.

Paremat pealkirja, kompositsiooni ja kooskõla raamatu sisuga oleks olnud võimatu leida. „Otsekui tõlkes” räägib suures osas nimelt muutmisest, s.t tõlkimisest laiemas mõttes: sellest, kuidas teha vastastikku mõistetavaks mõttelaade, kõneviise, temperamente, ajalookogemust – kuidas tõlkida üht inimest, üht rahvast teisele. Mis ei olegi lõplikult, täielikult võimalik.

Teos sai 2005.a Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemia.

“Lugeja on raamatu kaaslooja. Kuid ka siis, kui raamatut loetakse, ei ole see veel valmis, sest raamatut saab lugeda mitu korda ja kui millegi juurde tagasi pöördutakse, ei olda ju ise enam seesama isik, kes varem. Kõik on saanud uue tähenduse. Teos muutub iga kord, kui seda loetakse.” (Käbi Laretei)

„Seal kodus – siin võõrsil” 1995

Sisaldab ka „Peotäis mulda, lapike maad”, „Mineviku heli” ja Heinrich Laretei kirjutist „Rootsi ei saa jätta tunnustamata faktilist olukorda”.

„Eksiil” 1997

Sisaldab: „Intervjuu Urmas Otile”, „Kellele ma mängin?”, „Keerised ja jäljed”. Raamatus olevas tutvustuses öeldakse, et „”Eksiil” on Käbi Laretei Eestis ilmunud raamatutest viies ja kannab Urmas Oti poolt pandud pealkirja. Erinevalt eelmistest on “Eksiil” mõnes mõttes koguja-raamat. See tähendab, raamat inimesest, kelle elus on olnud palju armastust ja kes on klaverit mängides mõnikord tundnud inglitiiva puudutust.”

„Tulbipuu” 1997 („Tulpanträdet” 1983) kirjeldab madame Langenhani juures lossis koos teistega klaveritehnikat õppimist, üheks viisiks on see, et toksitakse suuri teoseid joonistatud klaveritahvlitele. Teosele moodustab omamoodi raamistiku Beethoveni Appassionata (klaverisonaadi) kontsert, mida mängides kirjutaja mõte vahepeal igal pool rändab. Pikkade mängutehniliste ja muude muusikaliste arutluste tõttu on see raamat muusikainimestele ilmselt huvitavam, kuid saab lugeda ka ilma vastava taustata. Tõlkijad Jüri Reinvere ja Maimu Laretei Evéquoz.

“Vihmapiisad ja kuupaiste” (2002) on kogumik esseedest, mis on aastatel 1966-1991 avaldatud eksklusiivses Rootsi disainiajakirjas „Sköna Hem”. Kirjutatud on heliloojatest (Stravinski, Chopin), mõnedest nende tähendusrikastest kaaslastest (Clara Schumann, Cosima Wagner), pianistidest (Claudio Arrau, Friedrich Gulda, Glenn Gould, Clara Haskil), elust ja inimestest, mälestustest ja unistustest, luhtumistest ja lootustest.

Vihmapiisad tulevad Chopini prelüüdi ja kuupaiste Beethoveni sonaadi pealkirjast.

10.02.2018 esietendus Variuse teatris samanimeline lavastus, dramatiseerija ja lavastaja Heidi Sarapuu.

„Keerised ja jäljed” (2003) (“Virvlar och spår” 1987)

See raamat sisaldab: „Kellele ma mängin?”, „ Peotäis mulda, lapike maad”, „Tulbipuu”, „Keerised ja jäljed”, „ Mineviku heli”.

2008. aastal ilmunud raamatut „Kuhu kadus kõik see armastus?” („Vart tog all denna kärlek vägen?”,2009) on samuti välja andma ajendanud lein, Ingmar Bergman suri 2007. aastal. Raamatul on õigupoolest kaks autorit: tegu on valikuga Käbi Laretei teise abikaasa Ingmar Bergmani kirjadest peamiselt aastatel 1957–1962 ning Käbi paralleelsete sissekannetega päevikusse ja taskukalendrisse. Kirjutatud ainult üksteisele ja iseendale, mitte anonüümsele lugejale, on need vahetud, ausad ja usalduslikud. Teoses ei ole seejuures juttu ainult tunnetest. Samavõrd kui armastust Käbi vastu jagab Bergman kirjades hoiakuid elu, teatri ja filmi kohta, neis saab jälgida kahe kunstniku sünkroonset ja vastastikku inspireerivat loometegevust. Elu ja kunst käivad käsikäes.

Käbi Lareteil oli alles 114 Ingmari kirja. Pärast raamatu ilmumist sai ta uudise, et Farölt, kus enne oksjonit märgiti Ingmari Bergmani varandust üles, leiti kast tema kirjadega. Varem oli ta teadnud, et Bergman põletas kõik talle saadetud isiklikud kirjad ära.

„Ludus tonalis. Kirg” (2010) (“Toner och passioner = Ludus tonalis“, 2010) on raamat autori pianistikarjääri tipphetkedest. Seekord järgib Laretei uuenduslikult küllalt valdavalt ka raamatule pealkirja andnud muusikateose, Paul Hindemithi „Ludus tonalis’e” ülesehitust (preluudium, vahelduvad fuugad ja interluudiumid, postluudium, lisaks peegliefekt). Raamatu aineseks on „Ludus tonalis’e” (tõlkes „Helide mängu”) esitamiseks valmistumine ja kontserdid Ameerika Ühendriikides, sh Carnegie Hallis. Nautides võõrustajate Clay ja Eva Cossi, kellest on varem olnud juttu teoses „Otsekui tõlkes”, külalislahkust, sai „Ludus tonalis’t” mängiv Laretei paraku solistiks ka omapärases suhtemängus. Laretei avalikustab sellegi loo alles pärast asjaosaliste surma.

„Okas ja Käbi” (2012) Käbi Laretei 90. sünnipäevaks ilmunud raamat sisaldab jutustust tema suhtest rikka Tuneesia austajaga ja Evald Okase aktisketše.

„Mahagonipuust klaver” ilmus 2015. aastal ja selles on kaks Käbi Laretei novelli, Liis Laidmetsa 2010. aastal tehtud intervjuu, valik tsitaate varasematest raamatutest ning sõbranna Maret Moksi ja kirjastaja Agu Sisaski meenutused.

.

Kes oli Käbi Laretei?

.

Kui Käbi Laretei esitab endale küsimuse, kes ta siis õieti oli, vastab ta: „Ma olin kombinatsioon internatsionaalsest kosmopoliidist-pianistist ja tont teab millest veel, aga õieti olin ma lihtsalt üks eesti tütarlaps.”

Inimesed, kes teda tundsid või tema raamatuid loevad, ei pruugi samale küsimusele samamoodi vastata. Kes ta siis oli?

Naine, kes jäi noorena kodumaatuks.

Naine, kes ei oleks oma elupaigaks valinud Rootsit, temperamendi poolest oleks talle sobinud rohkem Itaalia, Veneetsia. Aga juhus tahtis teisiti, tema vanemad olid juba Rootsis ja kui ta seal ka kaks korda abielus oli, oleks olnud liiga hilja kolida.

Naine, kes rääkis 6-7 keelt.

Naine, kel polnud ehk piisavalt aega ja tähelepanu oma lastele väikestena, kuid kel hiljem olid nendega head ja usalduslikud suhted.

Naine, kelle elukogemusse kuulusid nii Valge Maja parketil kui seenemetsas kõndimine ja kes tegi kärbseseentest sousti.

Naine, kes tegi oma elust loomingu ja kasutas oma elu loomingu allikana.

Naine, kes ei olnud kunagi lihtsalt dirigendi ja režissööri abikaasa, vaid alati iseseisev kunstnik, kelle looming on inimesi inspireerinud, tema raamatud teevad seda jätkuvalt. Marju Lepajõe rääkis Käbi Laretei 1993. aasta aulakontserdist: „Ning seejärel, kuna tungivalt nõuti lisapalu, siis ta mängis lisapalaks Georg Friedrich Händeli „Menueti“, kusjuures tegi seda kaks korda, kuna taheti lisapalasid. Ja tegi seda erinevate tempodega ja ise ta kõneles vahele, miks ta ühel või teisel viisil interpreteerib. See oli midagi nii täiuslikku, see Händeli „Menuett“, see oli nii lummav, need mõlemad variandid, vahele tema arutlus, pluss lisaks see tema keskendumine, respekt, hoiak juba, peen taju, erakordselt peen taju./—/. See mõjus niivõrd tugevalt, et näiteks mina sain järgnevail päevil üle surnud punktist oma ühes tõlketöös, millega ma olin kaua aega kimpus. Lihtsalt mõeldes, et on ju kaks erinevat tempot ja rõhud võib ümber tõsta. Ja saabki surnud punktist üle.“

Naine, kes vaatamata lahutusele (või just tänu sellele?) sai Ingmar Bergmaniga aastaid hiljem jälle sõbraks, nad suhtlesid viimase elu lõpuni ja Käbi jaoks oli Faröl alati koht. Jüri Reinvere sõnul, kes peab Käbi Lareteid ka oma õpetajaks, see oli võimalik ainult tänu sellele, et Käbi võttis oma eluülesandeks mitte kibestuda, vaid valis endale tee, mis lasi hingata ja vabalt olla ja milles oli palju andestust ja väga palju leppimist. See oli tema moraali üks keskseid põhimõtteid. Mitte ainult oskus andestada, vaid ka see, et peame oskama aktsepteerida elu tõsiasju. Peame nendega toime tulema.

Kaja Kleimann

Catriona Ward “Needless Streeti viimane maja”

Kõik on hoopis teistmoodi, kui alguses tundub.

Raamatu alguses esitab autor tavalised kriminaalromaani elemendid: aastaid lahendamata kuritegu, mõrv, kummaline eluheidikust mees, kes elab üksi vanematekodus. Tegelikult mitte üksi, vaid koos kassiga, kellel on loos oluline roll. Ometi hakkab lugu hoopis teisiti paika loksuma, kui ühelt krimkalt võiks oodata. Kui lugeja arvab, et ta on hakanud asjadest aru saama, selgub, et kõik on hoopis teisiti ja siis keeratakse veel vinti peale. Kes on tegelikult ohver ja kes süüdlane? Mis toimub kinni naelutatud akendega majas ja mis roll on mehe tütrel? Kahjuks ei saa tegelasi ilma sisu reetmata pikalt analüüsida. Võib vaid öelda, et isegi peategelase psühholoog ei saa sotti.

Kui autor kirjutab nii hästi ja ka tõlkija on tasemel, on tulemuseks väga nauditav lugemine. “Needless Streeti viimane maja” sobib põnevike austajatele, kes ootavad raamatult midagi enamat, kui närvikõdi, ja inimpsühholoogia sügavamatest soppidest huvitatud lugejale. Jälle ei saa öelda, millega täpselt tegemist, kuid Ward on teemasse põhjalikult süvenenud ja korralikku eeltööd teinud.

Autoril on ilmunud veel kolm romaani, mis ei ole eesti keelde tõlgitud.

Doris Diana Orr

Stella Gibbons „Musta Masenduse talu”

Stella Gibbons „Musta Masenduse talu” (Eesti Raamat 2023, tlk Piret Lemetti)

See on üks pentsik ja hirmnaljakas raamat. Alustasin siit-sealt sirvimisega ja ei saanud alguses üldse aru, mis ajast raamat räägib või millal see kirjutatud on, kuna ühe vanema tegelase lapsepõlves on alles kantud krinoliine ja kaasajal räägitakse televisiooniseadmega varustatud telefoniga. Stella Gibbons on sündinud 1902 ja raamat ilmus 1932. Mingi aja pärast sain ees- ja järelsõnu lugedes teada, et tegemist on maaelu käsitlevate romaanide paroodiaga. Sellele järeldusele oleksin üsna kindlalt jõudnud ka lihtsalt lugedes, kuidas autor on kirjutamist südamest lustinud. Tekst on vaimukas, tegelasi iseloomustatakse näiteks stiilis: „Selline mõte poleks talle pähegi tulnud – nagu üldse suurem osa mõtteid”.

Lühidalt öeldes avastab kahekümneaastane Flora, kelle mõlemad vanemad Hispaania gripi epideemia ajal surevad, et tal pole sugugi ei raha ega mingeid tööoskusi enda üleval pidamiseks. Tal on arvukalt sugulasi ja pärast võimaluste kaalumist kolib ta kaugesse Musta Masenduse tallu, kus elab kamp väga värvikaid tüüpe, kelle elu noor neiu ümber korraldama hakkab. Sellise eluplaani on ta kohe alguses oma sõbrannale avaldanud: „Mul on kavas saata igale mainitud sugulasele kiri, milles ma oma olukorda selgitan ja küsin, kas nad on valmis mulle vastutasuks ilusate silmade ja saja naela eest aastas kodu pakkuma. /—/ Kui olen leidnud sugulase, kes on valmis mind enda juurde võtma, võtan mina selle mehe või naise käsile ning muudan ta iseloomu ja eluviisid enda maitsele vastavaks.” Relvastatud vaid abee Fausse-Maigre’i raamatutega „Kõrgeim terve talupojamõistus“ ja „Mõtisklused“, saabub Flora Sussexi mudamülkasse, kus lehmade küljest pidevalt tükke ära kukub, ja muudab selle kohaks, kus neid lillepärgadega ehitakse – seda küll (Flora korraldatud) pulmade puhuks. Flora on nutikas ja ettevõtlik ja vaimukas, rääkimata sellest et üleloomulikult enesekindel, ja nii õnnestub tal kõik, mis ta ette võtab, ja selle kohta lugemine on puhas nauding. Peale „maakate” on ka „parema seltskonna” tüüpe, kellest minu lemmik on kohutav härra Mybug, kes kirjutab raamatut Branwell Brontëst, mehest, kelle loomingu õed varastasid ja oma nime all välja andsid, sest „naine ei saanud ju ometi „Vihurimäed” kirjutada!”.

Autor kirjutab fiktiivsele isikule kirjutatud kaassõnas nii: „/—/ taipasin pärast kümmet ajakirjanikuna veedetud aastat, mil olin keskendunud öeldu edasi andmisele lühikeste lausetega, et soovides kirjanduse vallas läbi lüüa ja soodsaid arvustusi näha, tuleb mul nüüd õppida kirjutama nii, nagu ei teaks ma isegi päris kindlalt, mida öelda tahan, väljendades end seejuures võimalikult pikkade lausetega.” Ja edasi: „…ja mõeldes kõigile neile tuhandetele minusarnastele inimestele, kes rügavad tööd kontorite, kaupluste ja kodude labase ja mõttetu sagina rüpes ega oska alati täie kindlusega öelda, kas mõni lause on ikka Kirjandus või lihtsalt mulin, olen kasutusele võtnud kadunud Herr Badekeri poolt täiuslikkuseni viimistletud meetodi ning paremad lõigud kindlakäeliselt märgistanud ühe, kahe või kolme tärniga. Just sellisel viisil väljendas see tubli mees oma arvamust katedraalide, hotellide ja geniaalsete kunstnike loodud maalide kohta. Pole mingit põhjust, miks sellist lähenemist ei tohiks kasutada romaanide puhul.” Stella Gibbons on siiski tagasihoidlikult kolme tärniga ära märkinud vaid ühe lõigu, nautige seda täiel rinnal!

Kaja Kleimann

Carolina Pihelgas „Vaadates ööd”

See on imeilusasti kirjutatud raamat (ikkagi luuletaja debüütromaan) väga hirmsatest asjadest. Lakkamatust mitut põlvkonda naisi puudutavast vägivallast, naiste omavahelistest suhetest, mälust, juurte otsimisest. Kohati meenutas see mulle Mudlumi tädi Elleni raamatut, ainult kuidagi tagurpidi – kui Mudlum maalib detailselt kõnniteekivide pragusid ja kleidinööpe, siis Pihelga raamatus on ka palju detaile, aga hästi ebalevalt – võib-olla oli see nii, aga võib-olla hoopis teisiti. Ma ei suutnud seda raamatut käest panna, kuigi üks osa minust tundis, et ei taha seda lugeda.

Kaja Kleimann

Lugemissoovitused 2023 — Raimu Hanson ja Joanna Hoffmann

Tartu linnaraamatukogu 110. sünnipäeva kavasse kuulus traditsiooniliselt ka tuntud tartlaste lugemissoovituste õhtu. Sedapuhku jagasid erialakirjanduse saali õdusas tagatoas soovitusi ja lugemismuljeid Tartu Postimehe ajakirjanik Raimu Hanson ja Tartu Kunstimuuseumi direktor Joanna Hoffmann.

Alustuseks kõneles Raimu Hanson, kes on pälvinud Tartu Kultuurikandja aunimetuse kultuurikajastajana ning Eesti Raamatukoguhoidjate Ühingu ajakirjandusauhinna, raamatutest, mis on temaga ammust aega kaasas käinud. Lapsena vanaemaga koos Peetri kirikus käimisest oluliseks saanud Piibel on tänagi pidevalt ta töölaual, pühakirja järgi õppis ta ka gooti kirja lugema. Maailmaklassikast on mällu püsima jäänud Kurt Vonneguti „Tapamaja, korpus viis ehk Laste ristisõda” oma vapustava sisu, stiili, sarkasmi ja ulme-elemendiga. Eesti kirjandusest on tähtsaimad „Kalevipoeg”, eriti Eduard Laugaste kommenteeritud akadeemiline väljaanne ning „Muistendid Kalevipojast”, Jüri Üdi (aga ka Juhan Viidingu) luule ning Valdur Mikita „Äparduse rõõm”. Hansoni enda omal ajal kirjutatud luuletustel oli omajagu Üdi mõjutusi, Mikita juures hindab ta kultuurisemiootilisi keelemänge ja tunnetuse avardamist. Vanemas eas on Hanson hakanud lugema vähem ilukirjandust ja rohkem mälestusi, eriti baltisakslaste meenutusi, meelelahutuseks sobivad hästi ulmeraamatud ja Hando Runneli luule.

Joanna Hoffmann keskendus vastukaaluks viimase aja lugemiselamustele. Neist kerkisid esile Mehis Heinsaare juttude paremikku koondav „Võlurite juures”, Meelis Friedenthali maagiliselt kummitava emotsiooniga Tartu-lugu „Mesilased”, Robert Girardi „Vaporetto 13” – Loomingu Raamatukogu kvaliteedimärgiga pildistus Veneetsiast tavapäratus valguses – ning Kadi Georgi „Absurdist armumiseni”, kus Araabia keeltest ja kultuurist huvituva filoloogi haarav ja lõbus välismaa-kogemus („blond volüümikas 20-aastane üksinda Egiptuses õpetajaks”) on vormunud meeleolukaks reisiraamatuks. Hoffmann oli kaasa võtnud ka kaks tähtsat teost varasemast elust. Teismeea lemmik, Emily Brontë „Vihurimäe”, psühholoogiliselt meisterlik läbi põlvkondade ulatuv lugu, köitis eelkõige sellega, et tegelased pole üheplaanilised ega lõpp eriti õnnelik nagu teise Brontë-õe romaanis „Jane Eyre”. Kooliõpetaja töö tegi aga hõlpsamaks Reet Made „Salaroheline hiis”, helge ja armas raamat, mis tutvustas noortele eesti vanemat loodususundit (Muruema ja metsarahvas) ja ärgitas loodushoidu. Luulest tõstis kõneleja esile Juhan Viidingu, Urmas Alenderi, Doris Kareva ja fs-i tekste. Ise töötab ta praegu põhiliselt kunstimonograafiate ja -kataloogidega ning lõbu pärast lugeda magistriõppe kõrvalt väga ei jõua.

 

Öeldavasti olevat pensionieas aega rohkem käes niihästi lõbu pärast lugemiseks kui kirjutamiseks. Sestap lubas Raimu Hanson, et kunagi pensionile siirdudes kirjutab ta valmis kolm meeles mõlkunud raamatut: oma pere lood, kohtumised huvitavate inimestega ja kogu, mille tööpealkiri on „Ropud jutud”. Kokkutulnud lubasid omalt poolt neid pikisilmi oodata ning esitasid külalistele rohkesti küsimusi. Lahedas ja sõbralikus õhkkonnas kulgenud õhtu lõpuks vaadati üheskoos raamatukogu juubelinäitusi.

Tiina Tarik