Posts Tagged ‘vaesus’

Dimitri Verhulst „Kahju olnud asjadest”

Dimitri Verhulst „Kahju olnud asjadest” (2006, e. k. Vahur Aabrams 2015)

verhulstkahjuolnudasjadestNo nii, ei ole jaanuarikuugi veel otsas, kui ma arvan, et selle aasta üks suurimaid lugemiselamusi on juba kirjas — Belgia luuletaja ja kirjaniku Dimitri Verhulsti (s. 1972) poolautobiograafiline romaan „Kahju olnud asjadest”. Nii relvitukstegevat ausust koos eneseiroonilise huumori ja naturalistlike kirjeldustega ei leia just sageli, lisaks geniaalsed sententsid, mis lihtsalt jäävad kummitama, à la „Muidugi mõista läks elu edasi, see tegi elu vahel nii raskeks” (lk 43).

13-aastane Dimitri elab koos oma isa Pierre’i ehk Pie ning isa kolme vennaga vaesuses, viletsuses ja roppuses Reetveerdegemi kolkakülas Belgias, jagades lelledega ühte tuba ning käies nendega juba maast madalast mööda kõrtsusid kaasas. Vahelduva eduga käivad isa ja lelled ka tööl — ehitusel abiks või sides — aga elu põhisisu on siiski joomine. Higised jalad, röhitsemine, kõhuussid, vaibal vedelevad varbaküüned, kubemekarvad, nikotiinist pruunid hambad — meestel nö häbi on, aga ei tunne :) Maja ainsal naisel, Dimitri vanaemal, ei jää muud üle, kui jõudumööda meeste roppust kasida.

Tundub nagu üks mõttetu häda ja viletsus — et mis sellest ikka lugeda? Aga autor suudab ka kõige proosalisemast elust ja olmest nii värvikad pildid maalida, et selles inetuses on omamoodi ilu. Keskklassi pügatud murulapikese ja föönitatud hekiga elu „televiisori ümber ehitatud majades” tundub Verhulstide „seikluste” kõrval ikka tõeliselt igav. Ma kardan, et mulle kangastub nüüd elu lõpuni mõnd Roy Orbisoni laulu kuuldes pilt lelledest Verhulstidest, kes küla suvalise pere pool telekast Roy kontserti vaatavad ja mööda tuba toolidega tantsu vihuvad (nende endi telekas oli vahetult enne kauaoodatud kontserti kohtutäituri poolt võlgade katteks minema tassitud). Erinevalt klanitud ja piiridesse surutud keskklassist on neil veel alles oskus lihtsatest asjadest rõõmu tunda: „Aga Roy Orbison oli tagasi, õnn naeratas, tulevik oli tõesti meie päralt.” (84) Kui sarkasm, siis soe — olgu see väide nii vastuoluline kui tahes.

Autor valdab võrratute metafooride kunsti („Umbes nii pruun [nahk] nagu siis, kui olla istunud õhtu otsa nägupidi tuhatoosis, kus kõik sigaretid pole kustunud”, lk 77) ja räiget naturalismi („Kas me hakkame jälle hambaid pesema, oma trussikuid pesukorvi ladustama ega jäta neid enam kuhugi vedelema, kuni vanaema, kes meie haisule peale juhtub, nad üles korjab ja sitatriibud pimsskiviga puuvillase kanga pooridest välja nühib?” lk 91). Autor-jutustaja ei ilusta midagi, ta annab endale aru, et nad on „normaalse, keskmise” inimese silmis absoluutne põhjakiht. Kui põhjakiht, siis põhjakiht — vähemasti üksmeelne! Lelled hoiavad üksteist viimseni, Dimitri jaoks on nad pigem nagu vennad, ning Dimitri austab ja imetleb ka oma joodikust isa, sest teab, et isa hoiab teda, ehkki ei käi talle jooksuvõistlustel kaasa röökimas.

dimitriverhulstJutustaja hüppab ajas edasi-tagasi, mis annab meile aimu, mis temast lõpuks sai ning miks on kõik need noorusaja pildikesed rüütatud sellisesse sooja mõistmisesse ja huumorisse — jutustaja on vähem või rohkem nostalgiline, ta on teatud mõttes kadunud aega otsimas. Ühel hetkel viis sotsiaaltöötaja ta pere juurest minema ning ta kasvas kasuperedes, internaatkoolides, parandusasutustes, mida mainitakse vaid riivamisi. Ta rebiti oma keskkonnast välja ning — on see hea või halb —, tüüpiline keskklassielu sai ta kätte. Täiskasvanuna ja isana võib ta ju vahel oma lelli igatseda ja nendega veel kõrtsus istuda, aga see pole enam see — ta ei kuulu enam nende hulka, miski on jäädavalt kadunud. „Mul on tulekindlustus, auto, kreissaag ja koogipann. Ja ma maksan sotsiaalkindlustusmakse täie veendumusega. Suurem reetur ei saaks ma enam olla, millest oleks mul lelledega veel üldse rääkida” (194). Dimitri tõenäoliselt ei igatse ega nuta taga oma noorusea kitsikust ja närusust, aga temas on mingi igatsus selle üksmeele ja solidaarsuse järele, mis Verhulstide seas valitses. Võib-olla natuke ka selle muretu ja hooletu kulgemise järele. Aga on tal kahju olnud asjadest? Vaevalt. Ilma selle taustata oleks ta täna vaevalt see, kes ta on. Keegi, kes on õnnelik ja saab söönuks oma tööst, mida talle hirmsasti meeldib teha. Kirjutada.

Raamatu põhjal valmis 2009. a. ka film, pealkirjaga „The Misfortunates”.

Annika Aas

Advertisements

Caitlin Moran “Kuidas luua tüdrukut”

Miks ma seda raamatut lugema hakkasin?
Kolleeg keerutas laste- ja noorteosakonna raamatut käes ja kaalus, et kas eestikeelse ilukirjanduse saalis võiks ka seda olla. Vaatasin raamatut, lõin suvalises kohas lahti ja sattusin lugema lõiku, kus arutati gootide üle, umbkaudu, et gooti tüdrukud on suured ja lopsakad ja gooti poisid pisikesed ja kiitsakad. Minu kogemus ütleb, et gooti tüdrukuid on igas mõõdus, aga gooti poisid on enamasti suht pikakasvulised. Vaidlemishimust ja mõistasoovimisest, kust selline stereotüüp pärit on, hakkasin lugema.

Mida ma tegelikult lugesin?

Raamatu tutvustus:kuidas-luua-tüdrukut
Mu nimi on Johanna Morrigan. Ma olen neliteist. Ja ma olen otsustanud ennast tappa. Muidugi mitte päriselt. Ma pean lihtsalt tapma Johanna ja looma tema asemele uue tüdruku. „Kuidas luua tüdrukut” on kurbnaljakas ja jämedalt avameelne sissevaade teismelise tüdruku suurekskasvamisse 1990. aastate alguse trööstitus Wolverhamptonis ja Londonis.

Kui tihtipeale tundub mulle, et kaanetekstid on koostanud keegi, kes pole raamatut lugenud, siis seekordne kirjastusepoolne saatesõna on üsna tõene.

Pisut täpsemalt teemade kaupa.

Tegelased.
Peategelane on raamatu alul 14aastane ja raamatu lõpuks 17aastane Johanna. Ja ta on tõesti peategelane, kõik toimub temaga ja tema pilgu läbi. Teda ümbritsevad inimesed on edasi antud napilt, pisut enam saavad tähelepanu vanem vend Kriss, alkohoolikust muusikuambitsioonidega isa ja Johanna eluarmastus John Kite.

Vaesus.
Wolverhampton on endine tööstuslinn, kus töökohti jääb aina napimaks ja üheteistprotsendine toetuse kaotus lööb kuueliikmelise pere eelarvesse määratu augu. Selle raamatu puhul on erandlik ja oluline, et vaesus ei suru maha unistusi ja masendust ei elata peresiseselt välja.

Õppimine.
Koolist on raamatus üsna vähe juttu, seda enam, et Johanna jätab kooli pooleli. Jätkub iseõppimine katse-eksituse meetodil ja (mis minu kui raamatukoguhoidja südant soojendab) raamatukogu abil.

Enda mina otsimine.how-to-build-a-girl-caitlin-moran
Ühtpidi teab Johanna väga hästi, kes ta on ja kelleks ta saada tahab ning kuidas seda saavutada, milliseid maske ja võtteid kasutada, teisalt kumab tema suure lärmaka tüdruku etendamisest läbi ebakindlus ja oma mina mahasalgamine võib nii mõnigi kord olla valus.

Seksuaalsuse avastamine.
Minu maitse jaoks liialt detailselt ja värvikalt, aga võib-olla ma olen lihtsalt lubjakas.

Kirjutajaks kasvamine.
Kui mina eeldanuks, et muusikakriitikuks pürivad need, kes muusikat armastavad, siis selles raamatus on see pigem päästenöör vaesusest väljarabelemiseks. Johanna andekusele lisandub tema rõõm huvitavatest sõnadest ja väljenditest, muusikast satub ta kirjutama pigem juhuse ja töötahte tõttu. Vastutuse võtmine oma sõnade eest saabub hiljem.

Muusika.
Pidepunkte selles vallas leidsin ma vähem kui lootsin, minu üheksakümnendad olid natuke muud üheksakümnendad. Kui Johanna küsib oma nõolt, et kuidas indie, gooti ja reivimuusika ühte inimesse ära mahub, siis mina ei näe selles mingit probleemi, lisatagu sinna veel folki ja elektropoppi ja gooti asemel pungisugemetega rokki ja ongi minu tollane muusikamaitse olemas.

Pidu!
Mind hämmastab nii raamatus kui päriselus noorte võime suht suurtes kogustes alkoholi sisse kallata ja olla veendunud oma selgamõeldud surematu-kaštšei-soomurüüs.

Poolautobiograafilisus.Caitlin-Moran
Raamat algab autori märkusega, et see teos on väljamõeldis, kuid arvustustest tuleb välja, et ta on end teosesse kirjutanud pisut rohkem kui ta arvas seda teinud olevat.

Klassivahed ja töölisklassi rõhutamine.
Ma kardan, et ma pole ainus oma põlvkonnas, kellel sõna “klassivõitlus” iroonilise muige esile kutsub, kuigi ma mõistusega saan aru, et suured klassivahed on probleem.

Stiil.
Hoogne ja humoorikas ja mitte kõige siivsama sõnavaraga. Üsna hästi on kokku sobitatud teismelise mõttemaailm ja neljakümnese autori hääl. Joriseda võib, et jutustaja toon raamatus möödunud kolme aasta kirjeldamisel eriti ei muutu.

Miks peaks seda raamatut lugema?
Ega peagi, aga kui mõni eelpool kirjas olev aspekt huvi pakub ja mõni teine eemale ei peleta, võib ehk proovida. Ka ei piiraks ma lugejateringi noortega, vaid soovitaks seda samavõrra nende vanematele.kuidasollanaine

Arvamusi:
Tuulemari
Goodreads
The New York Times
The Guardian
The Independent

Ja veel.
Autoril on plaanis kirjutada ka järjeraamatud. Varem on Caitlin Moranilt eesti keeles ilmunud omaeluline esseekogumik “Kuidas olla naine”. Selle raamatu sisust annab aimu intervjuu Caitlin Moraniga Kopenhaageni kuninglikus raamatukogus:

Tiina Sulg

 Autori grimassiga pilt ei ole valitud õelusest,
Caitlin Moranile meeldib poseerides nägusid teha.
Pilt on pärit siit.