Posts Tagged ‘Läti’

Janis Jonevs “Jelgava 94”

Tagakaane tekst:

“Ministry – see oli fantastiline. Jesus Jones samamoodi, ja Sonic Youth, ja KMFDM, ja Psychopomps, nagu ka Temple of the Dog. Sellega olin abi saanud Kārliselt, mu klassivennalt esimesest klassist, siiani kombetu huligaan, kes oli mulle kord jalkas jalaga kõhtu virutanud. Nüüd olime millegipärast rääkima hakanud ja ta andis mulle, nagu oleksid need olnud narkootikumid, relv või keelatud kilpkonn, paar kassetti. Need oli tavaliselt kusagilt hankinud tema vend. Kārlis ütles, et nad olid vennaga Nirvanat kuulanud juba enne 1994. aasta 5. aprilli, kas te usute sellist juttu? Nirvana. See oli ikka maailma tipp. Tõsiselt, see oli isegi parem kui Cranberries, parem kui Dolores O’Riordani sügavad silmad.

****

Läti kirjaniku Janis Jonevsi (sündinud 1980) romaan “Jelgava ’94” viib lugeja 90ndatel Jelgava alternativkultuuri maailma, mis tiirleb heavy metal’i ümber. Autor kombineerib selle loo rääkimiseks ühe nooruki päevikuväljavõtted dokumentalistlikult täpsete katkenditega, mis kirjeldavad Läti teise iseseisvusaja algust. “Jelgava ’94” on 1990ndate generatsiooni portree, kes otsib iseenda identiteeti. See on puudutav lugu noorusest, kui kõik on kogu maailma vastu ja püüdlevad selle poole, et mitte saada “üheks neist”.

****

See tekst raamatu tagakaanel viib mõttele, et tegu on mingisuguse süvafilosoofilise ja taasiseseisvunud Läti 90ndate metal‘i subkultuuri analüüsiva käsitlusega. Sellisega, mis ühel tavalugejal ehk üle jõugi käib.

Aga ettekujutus on eksitav. Jonevs pakub üsna lihtsat, ausat ja ilustamata kirjeldust sellest, kuidas hakkab kujunema ühe Läti nooruki isiksus. Kuidas minategelane asub end defineerima läbi konkreetse muusikastiili, kuidas ta selleni hoopis teise stiili järgi jõuab, mismoodi teda mõjutab narkomaanist grungepioneeri Kurt Cobaini elutöö ja surm. Kuidas nooruk asub koos eakaaslastega avastama muusika, aga ka alkoholi ja tubaka kõditavat maailma.

Lugedes tekib teine pettekujutlus. Siinkirjutaja on autori eakaaslane, samuti 90ndatel muuhulgas Nirvana kaudu hevimuusikani jõudnu ja end noorukina läbi metal’i defineerinu. Samamoodi nagu minategelane suuruselt umbes Narva ja Pärnu vahele jäävas Jelgavas, avastas siinkirjutaja ühes Eesti linnas noorukina sõpradega napsu ning sigarettide mõnusid ja unistas pikkadest juustest, millega lava ees moššida. Nii tekkis küsimus: ehkki siinkirjutaja sai Jonevsiga vägagi meeldivalt ja nostalgiliselt samastuda (sisuliselt vist vaid alkoholimargid olid erinevad), siis kui palju selliseid 90ndatel metallmuusika taktis elanuid ikka on? Mida võiks “Jelgaval” olla öelda teistele, millega võiks teos neid kõnetada?

Ent kujutlus, nagu tegu olekski nostalgiapiibliga 1980. aastal sündinud omaaegsetele black- ja muumetallistidele hajub samuti kiiresti. Sest see on tõesti üks lugu identiteedi otsimisest, “puudutav lugu noorusest, kui kõik on kogu maailma vastu ja püüdlevad selle poole, et mitte saada “üheks neist””. Pole vahet, kas identiteedi osaks on biitlid, black metal, hip-hop, diskomuusika, dubstep või EDM – noorele inimesele on läbi aegade olnud enese identifitseerimise viisiks muusika, ükskõik, mis stiilis see ka poleks. Samamoodi mäss (“kõik kõigi vastu”) ning samamoodi sõdivad noored igal ajastul ja igas paigas üle maailma selle nimel, et “mitte saada üheks neist”.

Nagu Jonevs teose lõpus ilma liigselt keerutama mõista annab – ühel hetkel saame me kõik üheks neist. Aga tore on meenutada neid aegu, kui mugavuskonformism ei olnud meid veel raamidesse surunud. Eriti, kui sinu sünniaasta jääb 1980. kanti ning sulle ütleb midagi selline bändinimi nagu My Dying Bride. Aga näitab “Jelgava” edukus, on see vähemasti Lätis läinud korda igasugustele inimestele.

Autorist:

Janis Jonevs sündis 1980. aastal Lätis Jelgavas. Hariduse omandas Jelgava gümnaasiumis ja Läti kultuuriakadeemias. Jonevs töötab copywrighterina, 2002. aastast on ta teinud ka kriitiku, prantsuse keele tõlgi ning dramaturgi tööd. “Jelgava” on Jonevsi debüütromaan ning 2013. aastal sai sellest Lätis bestseller. 2014. aastal sai raamat Euroopa Liidu kirjandusauhinna ja romaani tõlked on ilmunud Prantsusmaal, Norras ja Sloveenias.

Janar Kotkas

 

 

 

 

 

 

 

Advertisements

Siegfried von Vegesack “Balti tragöödia”

Siegfried von Vegesacki teos “Balti tragöödia” oli minu jaoks 2014. aasta parim lugemine. “Balti tragöödia” andis edasi palju huvitavaid emotsioone ning avas silmi mineviku kohta. Varasemalt polnud ma baltisaksa eluga kursis, seega oli “Balti tragöödia” lugemine mulle ukseks, mis avas uusi mõtteid.

vegesackbaltitragoodiaRaamat annab edasi baltisakslasest tegelase Aureli elu. See on läbiv vaade ühe noore mehe üleskasvamisest baltisakslasena ning sellest, kuidas ta üritas ennast identifitseerida baltisakslast siin maailmas. Baltisakslased olid Saksamaalt tulnud sakslased, kes nii-öelda koloniseerisid Baltimaad ning jäid siia pidama. Seetõttu arenesid nad Saksamaast eemal, kuid siiski olid suurenisti mõjutatud oma emamaast. Kui Baltimaad kuulusid Venemaa alla, tuli ka mõjutusi sealt poolt.

Aurelil tekib identiteedikriis, ta ei tea enam kuhu baltisakslased kuuluvad. Ideaalis tundsid nad ennast sakslastena, kuid Saksamaal ei peetud neid sakslasteks, vaid pigem vene-sakslasteks. Venelased aga pidasid baltisakslasi sakslasteks, mille tõttu vaadati neid veidikene altkulmu, sest nad erinesid teistes siin elavatest rahvastest ning nad olid valitseval positsioonil. Samamoodi suhtus ka alamrahvas baltisakslastesse kui sakslastesse. Kuid baltisakslasest Aureli jaoks polnud enese liigitamine niivõrd lihtne kui teiste osapoolte jaoks. Aurelit töödeldi juba väiksest peale eristama inimesi sotsiaalstesse kihtidesse. Alamrahvas oli nii-öelda teisel pool klaasseina, mis hoidis neid aadlikest eemal. Sellisest jaotusest ei saanud Aurel väikese poisina aru, sest tema jaoks olid nad samasugused inimesed nagu tema isegi. Kuid mida aeg edasi, seda rohkem ta hakkas mõistma klaasseina tähendust.

vegesacknoorenaKriisi küüsis olev Aurel pidi taluma pidevalt eristamist. Ta oli oma perekonna noorim poeg ning rohkem omaette kui vendadega, kes lävisid omavahel. Aurelil tekkisid raamatu vältel sidemed erinevate tegelastega, kellest ta siiski pidi ilma jääma. Teda kimbatas pidev ebaõnn, sest ta jäeti alatasa üksinda. Mulle näib, et elu oli natukene liiga karm ja ebaõiglane tema suhtes, kuid raamatu puhul oli see kindlasti vajalik, et peategelast edasi arendada. Selline ebaõnn inimeste kaotamise tõttu tegi Aurelist tugevama ja huvitavama karakteri. Tema soov saada aru enda kohast siin maailmas viis teda edasi. See soov sütitas teda arenema inimesena, saada targemaks, et mõista lõppude lõpuks oma olemasolu eesmärki.

Selleks, et ravida oma identiteedi probleeme püüdis Aurel leida kuuluvustunnet. Seda otsis ta erinevail viisil, nagu näiteks astus ta ülikoolis olles korporatsiooni. Seda tegi ta teiste lähedaste eeskujul ning arvas olevat õige ja prestiižikas. See on mõistev samm, sest Aurel oli väiksest peale soovinud leida enda tähtsust ning korporatsioonis aset leiduv vendlus pakkus talle mõningast rahulolu, kuid see siiski polnud täielik. Samamoodi käis Aurel ennast Saksamaal leidmas nägemaks seda, kuidas tõelised sakslased elavad. Ta tahtis tunda saksa elu enda ümber, kuid see muutus hoopis negatiivseks kogemuseks. Nimelt sakslased ei defineerinud teda sakslasena, vaid nägid teda kui vene-saksa segu. Selline arvamus oli Aureli jaoks valus löök, sest ta oli alati hoidnud Saksamaa poole ja üritanud olla sakslane. Kolmandaks näiteks Aureli kuuluvustunde rahuldamisvajadusest võiks olla tema astumine sõjaväkke. Ta tahtis võidelda, kuid ta jäi pidevalt eemale sõjateenistusest, sest ta polnud kõlbulik. Siiski hiljem sai ta sõduriks, mis pidi rahuldama tema vajadust kuuluda nii-öelda kangelaste sekka. Ta tahtis anda panuse oma kodumaa vabastamiseks ning sellega tõestada, et ta pole kasutu erak.

baltischetragodie“Balti tragöödia” kajastab ka väga hästi alamrahva elu ning nende suhet aadlikega. Aureli vaatepunkti läbi sai näha lätlasi (ja ka väheselt mainitud eestlasi) teise nurga alt. Tavaliselt neis ajaloolistes teostes, mida ma varem olen lugenud, on lähtutud talupoegade või teenijate kogemustest, kuid nüüd oli see vastupidine. Selline vaatepunkt pani mõistma seda, miks ei sallitud nii väga talupoegi ja miks koheldi neid nõnda halvasti. Aadlikud olid vägagi paranoilised ja üleolevad, mistõttu oli nende jaoks tähtis omada kontrolli enda alluvate üle. Talupoegi peeti salalikeks, kurjadeks ja rumalateks inimesteks, keda ei saanud usaldada. Neid pidi taltsutama nagu loomi, mistõttu tekkiski ilmne vastasseis alamrahva ja ülemrahva vahel. Kui teoses algas revolutsioon, siis kohemaid hakati mõisaid rüüstama ja aadlikke tapma. Seda ilmselt seetõttu, et valada välja enda sees elanud vimma, mis nii pikka aega oli alamrahvas elanud.

Kui tuua võrdluseks eesti kirjaniku Eduard Vilde teose “Mahtra sõda”, mis kajastas sarnaselt aadlite ja alamrahva elu, siis seal on lähtutud rohkem talupoja elust. Kuna mul oli ideaalne võimalus lugeda neid raamatuid kõrvuti, siis see andis palju rohkem juurde. Ühes teoses näed sa elu läbi talupoja silmade ja teises teoses läbi aadliku silmade. Seetõttu tekkis olukord, kus sai mõista mõlemaid pooli ning analüüsida nende käitumist. Olgugi, et ajaliselt olid need raamatud üksteisest natukene eraldi. Mahtra sõda käsitles 19. sajandi keskpaika ja “Balti tragöödia” oli rohkem 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguses. Seda paremini tekkis selline ajaline joon, mida jälgida. Kuna ühes teoses oldi alles vabanetud pärisorjusest, aga teises teoses oli juba talupoeg saanud mõnda aega vabam olla.

siegfried-von-vegesackSeega nähti eestlasi, lätlasi ja ka venelasi kui võõraid, kes ohustasid nende kodu. Aurel kartis, et võõrad võtavad ta kodu ära, mistõttu ta tundis sisimas viha nende võõraste vastu. Samas on paradoksaalne see, et kõik teenijad olid valdavalt lätlased, kellega Aurelil olid sügavad sidemed. Ta oli ju nendega koos üles kasvanud ja võtnud neid kui osa perekonnast. Selline käitumine näitab peategelase ebaküpsust ja temas keevat segadust, mis koos identiteedi problemaatikaga viib teda raamatus edasi. Selline sisemine võitlus tegigi lugemise väga huvitavaks, sest see andis edasi nii palju emotsioone ja aitas mõista peategelast ning tema nii-öelda piina. See piin lisas Aureli karakterile põnevust juurde ja andis täielikuma lugemiskogemuse.

“Balti tragöödia” on suurepärane teos aitamaks inimestel näha minevikku teisest vaatenurgast. Aurel on väga hea peategelane, kelle silmade läbi saab seda teekonda näha. Teoses esinevad identiteedi probleemid ja vastandumised võiksid olla abiks ka meie tänapäeva elus esinevatele olukordadele, kus me ei mõista mõne teise rahvuse käitumisviisi. Kasvõi saab näiteks tuua venelaste olukorra praeguses Eestis, kus nad on sarnaselt jäänud kahe maailma vahele nagu teoses oldi Venemaa ja Saksamaa vahel. Seetõttu on “Balti tragöödia” andnud mulle uusi viise ja lähenemismeetodeid, et mõista vähemusrahvuste olukorda võõral pinnal. Siit võib järeldada, et “Balti tragöödia” on kui ajalooline õppetund, mis tuleb igale lugejale kasuks.

Kaspar Kärner
Tartu Ülikooli üliõpilane

Noore Siegfried von Vegesacki pilt on pärit riigiarhiivi lehelt,
vanem pilt Vegesackide suguvõsa lehelt.

Eduard von Keyserling „Õhtused majad“

Kui sain teada, et peaksin lugema läbi mõne baltisaksa teose, tabasin end mõttelt, et see saab ilmselt olema üksluine ja moodsa aja raamatute särava ning hüpliku süžeega harjunud minule ka piisavalt igav. Mul puudus varasem teadlik kokkupuude baltisaksa kirjandusega ning see tundus mulle vana ja tolmune, kaugeks jääv. Kuid peale mõningast kokkupuudet selle ajastu ning sellest pärinevate autoritega pean tunnistama, et minu eelarvamused tuleb täiel määral maha kanda. Ilmselt peitub mu raamatumaitses siiski veel piisavalt ajatuid nüansse, sest leidsin ka kõigist loetud baltisaksa teostest paljugi nauditavat ning seda nii esteetilises kui ka kultuurilises mõttes.

KeyserlingSee oli minu esmane kokkupuude selle osaga eesti kirjandusloost (ning et see sinna kirjanduslukku tõesti kuulub, selles olen ma nüüdseks veendunud) ning ma tunnen, et mulle on avatud uks ning selle taga asuv maailm, mille olemasolust ma varem teadlikki ei olnud. Me kõik oleme õppinud, et mitmete aastasadade vältel valitsesid siinse piirkonna (tollase maajaotuse järgi Eestimaa, Liivimaa ning Kuramaa, tänaste Eesti ning Põhja-Läti) üle saksa soost aadliperekonnad, kes ehitasid siia mõisaid ning tõid kaasa imelikke ja võõraid kombeid ning asju, kelle juures meie talurahvas käis teopäevi tegemas või mõisatööl, kelle moodi mitmed meist kas salaja või avalikult olla tahtsid, et elus kaugemale jõuda ning kes olid meile kas kurjad rõhujad või lahked valitsejad. Meie maale on jäänud palju nende pärandit – olgu selleks siis toitumusharjumused, saksa keelest eesti keelde imbunud sõnad, rohkem või vähem lagunenud mõisahäärberid, kuid selle pärandi jätjatest on meie mällu jäänud ainult kauge ja ähmane, ühetasandiline kujutis. Mõisauksed jäid meile suletuks ning ühes nendega ka sakste hingeelu ja maailm, milles toonased valitsejad elasid, ning kinni tunduvad need uksed olevat tänapäevani. Lugedes baltisaksa autorite teoseid, mis räägivad elust siinsetes mõisates (olgu tõelistes või fiktiivsetes), avaneb raamatu käeshoidjale meie tavapärase ajalookäsitluse varju jääv tahk siinse maa minevikust. Me saame lähemalt tuttavaks nende baltisaksa aadlikega, kellega me oma kodu kaua aega jagasime, saame lugeda nende muredest ja rõõmudest, põhimõtetest ja elukorraldusest, suhtumistest ja suhtlemistest. Kogu oma valus ja värvikuses avaneb mõisade maailm ning see, mille Siegfried von Vegesack ristis „balti tragöödiaks“ — siinelanud aadelkonna paratamatu kuhtumine ning lõpuks ka nende häving. Ma leian, et see osa siinse maa ajaloost leiab liiga vähe käsitlemist, ent omab siiski tähtsust ning just seetõttu võiks sellest samast hävinud ja ümber asustatud aadlist pärinevate autorite teosed, mida meie nimetame baltisaksa kirjanduseks, olla palju laiemalt levinud lugemisvara hulgas ning baltisaksa kirjanduse esindajad võiksid lugemiseks olla mitte ainult nii ajaloo kui kirjanduse kooliprogrammis, vaid ka iga kultuurilist silmaringi tähtsaks pidava inimese raamaturiiulis.

keyserlinghaudEduard von Keyserling sündis tänase Läti aladel, Tels-Padderni mõisas Kuramaal kümnenda lapsena kaheteistkümnest. Käis gümnaasiumis Kuldigas, ülikoolis Tartus (õppides juurat, kunstiajalugu ja filosoofiat) ning hiljem ka Viinis ja Gratzis. Tema esimesed kirjanduslikud katsetused jäävad 1880ndate lõppu. Aastatel 1890-95 elas ta Kuramaal ning valitses oma vanemate mõisaid, kuid peale vanemast vennast mõisapärija kohale asumist pidi sealt ära kolima ning asus koos kahe õega elama Münchenisse. Seal olles kuulus ta boheemlaste ringi, jäädes sisult siiski aristokraadiks ning kirjutas ka tänaseks unustuse hõlma vajunud näidendeid. Tõelise meistri tõi temas välja aga Müncheni-perioodil kirjutatud proosa. 1903. aastast alates kuni oma surmani aastal 1918 avaldas Keyserling 12 teost, mis koonduvad pealkirja „lossilood“ alla ning mille tegevus toimub eranditult Kuramaal. Algselt üsna aktiivse sotsiaalse eluga Keyserling jäi 1908. aastal lõplikult pimedaks ning polnud pärast seda võimeline enam üksi kodust lahkuma, taandudes nii ka seltskondlikust suhtlusest. Ehk just pimedusest tingituna on tema teosed väga visuaalsed ning Keyserlingist endast saanud üks saksa kirjandusliku impressionismi esinumbreid, sest tema teosed on võrreldavad maalidega, ümbruse kirjeldamiseks kasutatud sõnad võrdsustuvad pintslilöökidega ning kirjeldatavad stseenid kangastuvad lugeja silme ees ilma mingi pingutuseta.

Väga kirjeldusterohke, kuid mitte painavalt selline, on ka romaan „Õhtused majad“, mis jutustab meile loo uue ja vana põrkumisest nelja kõrvuti asetseva Kuramaa mõisa ning nende perede näitel. Igas majapidamises, millest raamatus juttu tuleb, on nii vana kui ka uue esindajaid, seega on kogu romaan kaudselt ka neist vastuoludest kantud, kuigi pealiskaudselt vaadates võiks öelda, et tegemist on tavapärase armastusromaaniga. Siiski, läbi neis neljas mõisas hargnevate armusuhete kajastuvadki ühtlasi nii traditsioonid kui ka majades hooti puhuvad värskemad tuuled. Romaani toimumise täpsemat aega ei ole paika pandud, ent teraselt lugedes võib eeldada, et sündmustik leiab aset pigem aadlitraditsioonide hääbumise kui täiel rinnal õitsemise ajal.

ohtusedmajadKohe esimeste peatükkidega joonistatakse välja raamatu suurim ja ehk kõige kandvam konflikt: üksteise järel saabuvad tagasi kaks peretütart, Fastrade von der Warthe ja Gertrud Port, kellest esimene käis haigemajas põetamist õppimas ning teine studeeris Dresdenis lauljaametit. Erinevatel põhjustel on mõlemad aga tagasi koju tulnud ning nende isad, traditsioone ja kombeid väga tähtsaks pidavad parunid ei ole oma tütardega sugugi rahul. „Jah, tagasi tulevad nad kõik, aga millistena? Nagu katkutud kanad, närvid läbi, vaesel Warthel oli õigus, keegi ei taha postile jääda. Varasemalt ei olnud aadlipreilidel selliseid andeid, mis tuli tingimata välja arendada. Need on need uued ajad!“, ütleb parun Port välja ühe raamatu kujundlikuma mõtteavalduse, mis haakub hästi tema kaaslase von der Warthe varasema mõtteavaldusega, et nende tütarde koht on kodus, kuniks nad saavad oma kodu ning et olla aadlisoost peretütar on sama tähtis elukutse kui iga teine. See on minu meelest lausa veidi irooniline, et just nende, traditsioone kõige rohkem au sees pidavate meeste tütred on need, kes mitte ei taha „postil püsida“ – võtta vastu aadlisoost peretütre roll ja sellega kaasnevad kombed ja kohustused ning jääda kosilast ootama. Üks selle rolli võtnud tütarlaps romaanis ka on, Gertrudi õde Sylvia, keda kirjeldatakse vanaldase piigana ning keda üks meesterahvas on küll „piiranud“ kuid sellest pole midagi välja tulnud. Ta elab koos vanematega ning tundub küll meeldiv, kindlasti mitte ebasümpaatne, kuid veidi kuiv ning igav, vastandudes nii oma Dresdeni-aegseid kavalere meenutavale melanhoolsele õele, kui ka haiglas elu ja inimeste keskel viibinud Fastradele.

Üleüldse jagunevad naised selles raamatus kahte leeri – kombekad prouad, kes elavad oma elusid täpselt nii nagu nende emad ja vanaemad enne neid, olles „postil“, ning kolm noort neiut, uute tuulte esindajad, kes üritavad vanade normide kiuste sellesse kümnendist kümnendisse kulgevale samasugususele muutuse mõlki sisse lüüa. Gertrud tegi seda lauljakarjääri püüdlemisega. Fastrade lõhkus norme sellega, et armus oma koduõpetajasse ning kui viimane haigeks jäi, veetis temaga haigemajas põetajana aega, kuniks too suri. Lisaks hakkab noor preili Warthe tagasi tulles ka oma isa esindajana majapidamise asjadest osa võtma, mis pole toonasele naisterahvale küll ennekuulmatu, kuid siiski harjumatu ning normist väljas käitumine. Kolmas naisterahvas on eriline aga juba oma päritolult. Kui Fastrade ja Gertrud on väga viisaka taustaga aadlitütred, siis Lydia Dachhausen abiellus aadlikuks ning on tegelikult hoopis vabrikandi tütar ning juba sellepärast vaatavad pikkade suguvõsaliinidega pered talle veidi viltu. Lisaks sellele leiab raamatu süžee edenedes muidu nukulikult ilusa Lydia käitumisest ma mõningaid muid maneere, mis aadlipreilidele üldiselt kohased ei ole.

abendlichehauserAinsana uusi vaateid väljendava meestarahvana annab raamat meile Dietz von Egloffi, mänguri ning muidu kahtlaste kommetega perepoja, kellel on sellest hoolimata oma paruniprouast vanaema jäägitu toetus. Ta mängib kaardilauas maha oma perekonna vara, kattes kulud puidu müügiga. Justnimelt metsaga äritsemise teema kaudu satub ta esimest korda kokku ka uuesti koju jõudnud Fastradega, kes talle juba noore neiuna on kõvasti muljet avaldanud ning kelle pisut harjumatud ning otsekohesed maneerid Dietzile jätkuvalt meeldivad. Lõpuks päädib asi sellega, et Dietz Fastradele kosja tuleb ning kui neiu vastu isa soovitusi kosjad ka vastu võtab, jalutavad need kaks uue aja esindajat õhtuti kahekesi metsas ning ka nende vestlused ongi kantud sellest, et nad kahekesi vanade põhimõtete vastu seisavad. Siiski ei lähe asjad ehk päris nii sirgjooneliselt nagu selliselt stsenaariumilt oodata võib. Teine nooremapoolne meesterahvas, kes mingeidki värskuse märke ilmutab, on Fritz Dachhausen, kes teenib selle tiitli peaasjalikult sellega, et kosis kellegi, kes pole põlisaadlik. Ta käib teiste noortega läbi ning raamatu alguses võiks eeldada, et temagi langeb muutjate kategooriasse, kuid kui ta on sunnitud valima traditsionaalse karmuse ning ehk veidi leebema mõtteviisi vahel, siis läheb ta ikka klassikalist teed. Teised raamatust leitavad meesterahvad on läbi ja lõhki traditsionaalsed, vähemalt on seda kõik aadli esindajad (ning nemad ongi selles raamatus kõige tähtsamad).

Uue ja vana konflikti käsitledes tahaksin lisaks tegelastele peatuda veel kahel asjal: Keyserlingi sõnakasutusel ning tegevuspaikade valikul, sest mõlemad on konflikti kujutamisel vägagi kujundlikud. Kõigepealt – tegevuspaigad. Need jagunevad laias laastus kaheks – siseruumid ning väline keskkond. Siseruumid esindavad vana. Need on veidi rõsked, tolmused mõisahooned, kus kõik püsib aastasadu muutumatuna. Tagasi koju jõudes vaatab Fastrade ringi ning kõik asjad on jätkuvalt seal, kus varasemalt, samuti on samad toidud, maitsed ning lõhnad. Kiirelt muutuvast välisest keskkonnast, haigemajast tulnud tüdrukut selline samasus aga rõhub. Üldiselt näeme me raamatus samuti vana esindavaid tegelasi peamiselt siseruumides, äärmisel juhul oma kodu aias, mis on olemuslikult samuti kodumajapidamise osa. Väliskeskkonnas, metsas, kõrtsis, lähedalasuvas linnakeses näeme me peamiselt ikka noori. Olgu selleks Dietz, kes öösiti tõlla või hobusega ringi sõidab, Lydia, kes istub oma mõisa aias õhtuti pingil ja ootab, või Fastrade, kes majas rahu ei saa ning hämaruses jalutama läheb. Ja vastuolu avaldub ka sõnakasutuses, kus looduses jalutavate noorte silmade läbi maalib Keyserling meile vaatelisi maale, lugeja naudib päikeseloojangut, tunneb udu ja mulla lõhna ning kuuleb lindude laksutamist. Läbi noorte silmade on kirjeldatud kevad, koos selle tungide ning tärkamisega. Sama esindavad raamatus ka noored. Vanad püsivad oma turvalistes majades ning kui neid ümbritsevat ka raamatus kirjeldatakse, siis alati läbi traditsiooni, läbi püsivuse ja kestvuse.

Ma usun, et Keyserling on heaks sissejuhatuseks baltisaksa kirjandusse. Kuigi „Õhtustes majades“ ei kirjeldata eriti suhteid kohalikega, siis annab ta ometi hea vaate aadlike omavahelistesse suhetesse ning nende kommetesse. Samuti leiab siin veidi kajastust ka kõrgklassi üldise hääbumise tragöödia. Raamat on ladusalt kirjutatud ja väga kerge lugeda, üldse ei teki tunnet, et tegemist on pea sajand tagasi kirjutatud teosega. Kuigi uute ja vanade vaadete vastuolu oli toona ilmselt teravam, on selle duelli essents ikkagi ajatu – põlvkondade vahelist konflikti ei saa muutuvas maailmas lõpuni ära hoida mitte kunagi. Ning kuigi selle raamatu tegelaste püüdlused midagi muuta üldjoontes eriti vilja ei kandnud, leiab nende noorusliku mässu tuttavana ilmselt igaüks, kes ise kunagi noor olnud on.

Triin Sepp
Tartu Ülikooli üliõpilane