Posts Tagged ‘soome’

Tartu linnakirjanik 2018 — Mika Keränen

 

Halliki Jürma ja Tiina Sulg

Antti Tuuri “Tangopoisid”

Soome kirjanduse huvilistel on põhjust rõõmustada: eesti keeles on ilmunud Antti Tuuri järjekordne romaan „Tangopoisid“. Autor, kes on kirjutanud üle 70 teose, räägib sel korral 1960ndate aastate Soome elust – ajast, mil kehva majandusliku olukorra tõttu olid paljud soomlased sunnitud tööd otsima rikkamast naaberriigist Rootsist. Pealkiri „Tangopoisid“ osutab sellele, et üks osa raamatust räägib muusikast, kuna peategelase Sauli elust võtab olulise osa orkestrites lõõtspilli mängimine. Romaani läbivaks teemaks on ka armastus.

Tegevustik algab sellega, et orkester Hurma solist Elina otsustab minna Rootsi eesmärgiga jõuda oma lauljakärjääriga kaugemale. Minategelane Sauli, kes mängib Hurmas lõõtspilli ja kelle kallim Elina on, tunnetab nüüd, et elus tuleb uus lehekülg pöörata. Ka kitarrimängija ja orkestri juht Kamppila, trompetimängija Harju ning trummar Ari mõistavad, et Hurma oli nõutud Elina pärast rohkem kui [—] teiste pärast kokku. Nii lähevadki Sauli ja Harju Rootsi tööle, kuhu järgneb hiljem ka Kamppila. Sauli soov naaberriiki minna on ka see, et oma kallim tagasi võita, milleks tuleb aga Elina kõigepealt Rootsimaa avarustest üles leida.

Romaani peamine sündmustik toimubki Rootsis. Autor kirjeldab, kuidas soomlaste töö käis: kuidas leiti töö sealsetes tuntud firmades, kuidas tööpäevad kulgesid, kuidas elati ja veedeti vaba aega. Siit ka raamatu oluline nüanss: lisaks vaimukatele kirjeldustele ning karakterite kujutamisele saab palju uusi teadmisi soomlaste elu kohta Rootsis. On huvitav lugeda, kuidas soomlased ise end Rootsis tundsid ja kuidas neisse kui mustema töö tegijatesse suhtuti. Soomlaste elu Rootsis ei piirdunud ju vaid raskete tööpäevadega suure raha teenimise eesmärgil, vaid et üks välja kujunenud vaba aja veetmise viise olid tantsupeod, kus muusikat mängisid Rootsis tegutsenud soomlaste orkestrid. Ühte Göteborgi orkestrisse Tangopoisid saavadki pillimeeste koha Sauli ja Harju. Sauli suur soov on orkestri solistiks tuua Elina.

Muusikasõpradele on suur boonus see, et peaaegu kõiki Tangopoiste lugusid on võimalik kuulata YouTube´ist, sest autor on pannud Tangopoiste solistideks 1960ndate Soome armastatud lauljatarid: 1966. aastal Soomet Eurovisioonil esindanud Ann-Christine oma lauluga „Playboy“ ja paljude tollaste noormeeste iidoli Laila Kinnuneni. Romaanis on juttu ka Laila Kinnuneni kuulsaimast hitist „Mandžuuria küngastel“, mis on neile, kes on mingilgi soomlaste peol osalenud, kindlasti tuttav.

Minu arvates annab hea ettekujutuse teosest lõbus lugu seoses „Playboy“ looga, mida otsustab laulda Kamppila, kuna Elina on on otsustanud Hurmast lahkuda: Kui mängima hakkasime, oli esimene pala Kamppila listis „Playboy“, foks, mida Ann-Christine oli laulnud talvel Eurovisiooni lauluvõistlusel. Elina oli seda hästi laulnud, olime kõik rahul olnud ja ehmatasime kaunikesti, kui Kamppila võttis mikrofoni ja hakkas laulma „Playboy´d“, mida me ei olnud jõudnud üldse harjutada, nii et Kamppila oleks solist. Mängisin ja vaatasin tantsijaid ja muud rahvast saalis, ja nägin, kuidas paljud naersid, kui Kamppila laulis:

Oled playboy, libe playboy,
Aga mina su võrku ei jää.

Sõnad ei tahtnud Kamppila rämeda olemisega sobida ega helistik ta häälepaeltele. Kuulsin, et Harju hakkas kõrgelt ja kõvasti trompetit mängima, kattis suure osa Kamppila laulmisest ära, aga Kamppila ei andnud alla, vaid laulis kuni viimse salmini välja:

Pole elu ilma sinuta…

Aplausi ei olnud eriti kuulda, kui Kamppila lõpetas ning Ari ja Harju veel oma lõpujao mängisid. Pärast seda Kamppila ei püüdnudki enam laulda, meie lohistasime oma mängu kuni viimase valsini välja. (lk. 58) Minu kujutlusvõime hakkas nii seda kohta kui ka ülejäänud romaani lugedes vägagi tööle.

Teatavasti on Antti Tuuri teoste põhjal loodud nii teatrilavastusi kui filme. „Tangopoisse“ lugedes hakkasid küll pildid silme ees jooksma. Oleks justkui vaadanud järjekordset Aki Kaurismäe filmi, kuna teemad on niivõrd sarnased: tavalise soomlase argipäev koos oma murede ja rõõmudega, veidi tahumatud, kuid olemuselt südamlikud ja kokkuhoidvad karakterid, kellele on iseloomulik napp, aga täpne sõnakasutus, ning õnnelik lõpp. Sama lugu on ka armastusliiniga: sõnu selle tunde väljendamiseks ei raisata, küll aga käib armastatu otsimine otsekui läbi tule ja vee minekuna, millele aitavad alati kaasa ka sõbrad.

„Tangopoiste“ lugemine oli mõnus kulgemine. Ei olnud siin järske süžeepöördeid ega ootamatut ning pingelist kulminatsiooni. Kõik kulges soomlaslikult rahulikult koos leebe ja muheda huumoriga. Nautisin Antti Tuuri sõnakasutust, mille eestindaja Piret Saluri on oskuslikult edasi andnud. Sai omaette naerda. Oli hea raamat!

Maarit Laanesilla

Joel Haahtela „Adèle’i küsimus“

Alustuseks tuleb öelda, et pole sugugi lihtne tabada raamatukogus ei värsket ega väärt kirjandust. Eestlane loeb, mulle vähemalt tundub nii. Minu ümber inimesed loevad ja loevad üha rohkem.

Adèle’i küsimus“ oli minu nominentide lugemisnimekirjas esimene ja see oli ka ainus, mida mul õnnestus raamatukogust laenutada. Esimese valikuna sai see kirja minu jaoks väga isiklikul põhjusel – pole just palju raamatuid, mille pealkirjast leiad oma tütre nime. Teine põhjus oli autori rahvuses – soome kirjandus on mind viimastel aastatel üha üllatunud ja üllatas nüüdki. Haahtela suhtes olin ma puhas leht ega osanud midagi oodata.

Minu jaoks oli see raamat läbi ja lõhki tunnetuslik. Raamatu esimestel lehtedel ootad ikka, millised sündmused hakkavad arenema, aga ühel hetkel ma vajusin sõna otseses mõttes selle raamatu embusesse ja lihtsalt nautisin seda tunnet, mida see tekitas. Sündmusi tegelikult ei tulnudki. See oli rahu ja aeglase liikumise seisund. Maailm justkui peatus koos peategelasega Lõuna-Prantsusmaa kloostris, et uurida pühakuks kuulutatud Adèle elulugu, kuid seeläbi jõudis ka iseendani.

Raamatu sisu kohta saab lugeda igaüks ise, mistõttu ma siin seda ei korda. Enda jaoks püüdsin siit kinni mõtte põlvkondade mõjust meie elule. Tahame või mitte, aga need mõjutavad meid nii mineviku kui tuleviku vaates – nii esivanemad kui järglased. Siiski pole kõike vaja koguda endale koormaks — mõned asjad võivadki jääda lõpuni lahendamata ja kõik ei pea olema arusaadav. Elu läheb ka siis edasi. Leiad endas rahu, saad ka võimaluse olla õnnelik.

Lõpetuseks toon välja ühe tsitaadi, jättes selle mõtestamise teie lugemisteekonnale:

. . . on imesid, mis juhtuvad kiiresti ja on imesid, mis juhtuvad aeglaselt. Kiireid imesid ootavad inimesed hea meelega, aga aeglasi imesid nad isegi ei märka. Ja maailm on ometi täis aeglasi imesid. Tihti näeb Jumala juhatust alles tagantjärele. (lk. 78)

Jaanika Anderson
Tartu Ülikooli muuseum

 

Tuula-Liina Varis „Kilpkonn ja õlgmarssal”

Tuula-Liina Varis „Kilpkonn ja õlgmarssal” (1994, e.k. tlk Piret Saluri, Loomingu Raamatukogu 1996/33-36 ja Eesti Keele Sihtasutus, 2012)

 

Kui põnev on see, kui üks raamat juhatab su järgmiseni ja see omakorda järgmiseni, ning ma ei mõtle siinkohal lihtsalt sarja, mille järgmist osa huviga ootad. Minu Tuula-Liina Varise ja Pennti Saarikoski vaimustus sai alguse Varise raamatust „Tahan tunda, et elan”, mis juhatas „Kilpkonna ja õlgmarssali” juurde ning siis ei olnud omakorda pääsu Saarikoski luulekogu lugemisest. Nii et nagu internetis linkide avamine, ainult et „päriselt”.

Varis, kes oli kuulsa Soome luuletaja ja tõlkija Saarikoski (1937-83) teine abikaasa, kirjutab siin, kilpkonna ja õlgmarssali loos, ausalt ja otsekoheselt oma 8-aastasest kooselust väga andeka alkohoolikust mehega, kelle looming tekitab imetlust ja austust, aga eluviis, samas, hirmu- ja õudusjudinaid. Mõneti on Varise siirus lausa šokeeriv, pean silmas näiteks Pentti kakaplekiliste pükste lugu Prahas (35). Varis ei süüdista ega materda, vaid vaatleb ka iseennast kõrvalt ja kohati kriitiliselt. See on, kõigest hoolimata, armastava naise järelehüüe suurele hingele, kelles „oli mingi algnukrus, mida keegi ei suutnud hajutada. Iga tema naine püüdis seda leevendada, et tema ja iseenese elu kergemaks teha. See ei olnud võimalik. Kõik me püüdsime teda tema enese kasuks muuta, aga meil ei läinud see korda. Kõik me arvasime, et ta elu oleks parem, kui ta lõpetaks ennasthävitava joomise. Kõik me mõtlesime, et mina, nimelt mina saan ta viinast vabaks. Ei miski ega keegi oleks teda viinast vabaks saanud. Selleks vajalikke tingimusi oli talle maa peal võimatu luua.” (189) Varise ja Saarikoski teiste naiste ning nendega saadud laste head läbisaamist näitab ilmekalt Saarikoski matuste kirjeldus, kus nad kõik omavahel rõõmsalt suhtlevad. „Ka Penttil oleks lõbus, nimelt temal omaenese matustel lõbus olekski, ta käiks ringi ja küsiks: „Eks ole, hästi läks? Eks ma olnud hea?” (186).

Kui Pentti ja Tuula-Liina lõpuks suudavad otsustada lahku minna ning Pentti kolib Rootsi uue naise Mia juurde, on Tuula lausa õhinal: „Mida kauem ta Miat ülistas, seda kergem mul hakkas. Pentti läheb headesse kätesse ja mina saan lõpuks ometi vabaks, et järele katsuda, kas minul oma elu elamiseks üldse asja on.” (169). Jah, selleks, et Varis saaks lõpuks ometi abikaasa kuulsuse varjust välja, oli tal tõepoolest aeg iseennast leida ja iseendasse uskuma hakata, just nimelt loojana, kirjanikuna, mitte ainult emana või abikaasa kasijana.

Teemad à la „kõik suured loojad on joodikud”, allakäik ja abielu lagunemine sellise mehega võiksid ju tunduda isegi banaalsed, kui vaid Varis ei suudaks neid teemasid avada nii mitmetahuliselt ja huvitavalt. On kurb ja kohati ka naljakas. Raamatus on mitmeid keelepärleid, nt „võis kuulda ajaloo tiivalööke, kui [Eino] Leino pärija [Saarikoski] musta pöördtooli üksinduses surmvaikselt ja hardalt seda köharohu moodi piiritusesegu võttis” (159). Lihtne lauseke, mis viitab nii mitmele tõsiasjale ühekorraga: Saarikoski kirjutas Leinost raamatu, neil oli mõndagi ühist (kuigi Saarikoski ise neid paralleele põlgas või pelgas), näiteks alkoholism ja sellesse hääbumine; vana ihuarst oli selle „köharohuga” ka Leino pohmelust ravinud. Või siis „veidramat koomitsat ei ole maapind iial kandnud” (139).

Kuivõrd palju huvitavam on pärast „Kilpkonna ja õlgmarssali” lugemist võtta kätte Saarikoski tellisepaksune luulekogu („Luuletused”, 2012, Tuum) või ka tema proosakogu „On või ei ole. Euroopa serval. Bretagne’i päevik” (e.k. 2007, Varrak). Nö taustauuringud on tehtud, nüüd jääb vaid tunda, nautida, avastada, mõtiskleda… Valge lehena ma Saarikoskit enam lugeda ei saa, olgu see siis eelis või puudus.

Millest ma pärast seekordset lugemiselamust veel mõtlesin… Et raamatukoguhoidjana kõnnin iga päev riiulite vahel mööda sadadest ja sadadest raamatutest, mis on vaid hunnik tähti ja sõnu kaante vahel — kuniks (!) elus tekib moment või võimalus või vajadus need kaaned avada, ja — kui hästi läheb — toimub omamoodi plahvatus, maailm avardub mõõtmatult ning edaspidi tundub uskumatu, et said varem olla seda raamatut lugemata…

Annika Aas

Tuula-Liina Varis „Tahan tunda, et elan”

Tuula-Liina Varis „Tahan tunda, et elan” (2013, tlk. Piret Saluri, Loomingu Raamatukogu 2020/10-11)

Kes meist ei tahaks tunda, et elab… Aga selle raamatu kontekstis omandab see fraas hoopis teise tähenduse, teise varjundi. Tegelikult on isegi mõnevõrra veider tunne soomlanna raamatut soovitada, sest tegu on ikkagi valdavalt süngete teemadega: surm, lein, saatuse vingerpussid, abielu pimedam pool, alkoholism, (vaimu)haigused, argielu närusus, väline kuvand versus tegelikud tunded, valu ja kannatus. „Kas sa hüüad appi?”- „No ei hüüa, sest keegi ei kuule seda. /…/ Maailma palk on tänamatus.” (71) Helgemaid noote annavad armastus ja lootus, ehkki neid kipub olema vähevõitu või kalduvad nad kiiresti hääbuma. Paralleelid tekivad muidugi ka Eesti elu ja ajalooga; ka meil on näiteks pikalt olnud arusaam sellest, milline on „tõeline mees”: tõsine ja vaikne, mitte „psühholoogitseja”, vaid muret pigem viinaklaasi uputav.

Ma arvan, et raamat kõnetab pigem keskealist ja vanemat lugejat, kellel on juba piisavalt elukogemust, et mõista ja suhestuda. Lugeda tasub, sest tekst on huvitavalt komponeeritud, keeleliselt kujundlik ning annab hääle justnimelt naistele. Raamat koosneb justkui iseseisvatest novellidest, kuid samas on nad omavahel üht või teist pidi seotud; tegelased korduvad — laias laastus on see ühe suguvõsa lugu –, nad on kujutatud erinevates novellides erinevatel ajahetkedel (rõhuga 20. sajandil). Üldse on novellides palju ajas edasi-tagasi põiklemist, ning aimu annab sellest vahel ainult väike detailike. Ning pange tähele seda võrratut keelt (tõlge on muidugi samuti meisterlik): „Kõik oli pehkinud, viledaks kulunud, kokku varisemas. /…/ Viltuvajunud pliidikumm köögis rippus nagu nõrkenu silmalaug. /…/ Kui kased lehed langetasid, siis ma mõtlesin, et nad peaksid pikali viskama, talv otsa lume all lamama ja puhkama. /…/ Isa sobis sellesse koju hästi, ka tema oli risakil ja väsinud, ühtaegu peavalus ja närvid pingul. Ka isa ihukatted olid väsinud. Kottpükste tagumik rippus põlvini ja kui ta saapad jalast kiskus, varisesid saapavarred väsinult pikali. Villased sokid lamasid ta sängi kõrval nii otsalõppenult, et neist hakkas kahju.” (76) Keel on kohati taotluslikult arhailisem, et anda edasi sõjaeelset õhustikku.

Ehkki lood keskenduvad valdavalt naiste elule ja saatus(t)ele, nende elujõule, on tähtsal kohal ka vanemate-laste suhted, lapsepõlve mõju(d) ja isakuju(d). Väga põnev on lugedes tabada, et ühele ja samale asjaolule annavad erinevad tegelased erinevates novellides erineva hinnangu. Näiteks arvab Sylvia, et mehega laste kuuldes suguelu elada oli okei: „Kusagilt õpivad nad seda asja niikuinii, parem, kui õpivad kodus. Siis, kui isa ja ema seda teevad, see on ilus ja õige.” (45). Aga natuke hiljem, teises novellis, saame teada, et lapse arust oli see šokeeriv ja traumeeriv. Minu kui raamatukoguhoidja jaoks tuli ka üks asjakohane infokilluke: peoleo olevat raamatukogulind, kuna hõigub biblio:fiilioo. (86)

Tuula-Liina Varis (s.1942) oli kuulsa Soome luuletaja Pentti Saarikoski teine abikaasa ning pikalt tema varjus, kuid praegu (uskudes tõlkijat, Piret Salurit) on ta üks tuntumaid ja tunnustatumaid Soome kirjanikke. Tõlkija järelsõna juhatas mu suure huviga kohe ka järgmise (autori varasema) raamatu juurde: „Kilpkonn ja õlgmarssal” (1994, e.k. 1996), kus Varis kirjutab oma elust koos Saarikoskiga.

Annika Aas

Kirjanduslinn soovitab: Mia Kankimäki „Naised, kellest ma öösiti mõtlen“

Mia Kankimäki
Naised, kellest ma öösiti mõtlen
(tlk Triin Tael, Varrak, 2020)

Mia Kankimäki on 40tes eluaastates soome kirjanik, keda vaevavad peavalu, unetus ja seletamatu reisipalavik. Ühel ööl avastab ta, et läbi aegade on elanud sarnaste sümptomitega nii tuntuid kui ka unustatuid naisi: Briti reisikirjanik, fotograaf ja maadeuurija Isabella Bird (1831–1904), Taani kirjanik ja kohvifarmer Karen Blixen (1882–1960) ja Jaapani kunstnik Yayoi Kusama (snd 1929). Need naised on trotsinud ühiskonna neile püstitatud norme, jätnud oma turvalise, aga ängistava keskkonna ja jälginud oma kutsumust.

Mia Kankimäki romaan jälgib kümmekonna julge naise mõtteid, elukäike ja reise maakera erinevatel kontinentidel. See lugu on põnev, hariv, lohutav ja julgustav sõber kõigile neile, kes igatsevad vabadust ja soovivad teha seda, mida süda ihkab.

Heidi Iivari

Foto: Kiur Kaasik

Joel Haahtela „Adèle’i küsimus”

Joel Haahtela „Adèle’i küsimus” (2019, e.k. Kai Aareleid 2020)

On lemmikraamatuid ja on lemmikkirjanikke ehk nö sinu kirjanikke, kelle puhul sa võid enam-vähem 100% kindel olla, et ka tema järgmine raamat sulle meeldib. Sest hoolimata sisust on midagi nende stiilis, jutustamisviisis, mis sulle sobib. Haahtela kipub minu puhul olema selline kirjanik ja „Adèle’i küsimus” on juba viies tema teos, mis eesti keeles ilmunud. See on pisike, aga ilus ja tuumakas raamat usust, ajast, müütidest, vigadest, paranemisest, rännakust otseses ja kaudses mõttes. Rääkimata sellest, et tänases koroonapaanikas maailmas omandab nii mõnigi tekstilõik justkui lisatähenduse: „Mõtlen, et nüüd on tarvis korralikku tormi, mis torgiks ihu, ajaks maailmakorra sassi ja paiskaks kellad merre. On tarvis katuseid rebivaid iile, langevaid puid, pikki elektrikatkestusi, üleujutatud teid, sildade ja maandumisradade sulgemist, erakorralisi uudistesaateid, midagi, mis raputaks meid lahti ja tõstaks õhku ja paneks end elusana tundma.” (lk 106)

Minajutustaja on mees, kes on tulnud Lõuna-Prantsusmaal asuvasse kloostrisse uurima lugu Adèle’ist, pühakuks kuulutatud naisest, kuid samal ajal püüab jutustaja leida selgust ka iseendas, oma minevikus, oma abielus. Asjad ei ole hästi ei naise, ei pojaga, jutustajat vaevab üksildus ja kahetsus, sünged mõtted seoses oma surnud emaga. „Igaühes meist on algusest peale mõlk” (139), tõdeb jutustaja, aga kui oma vigadest üldse midagi õppida, siis vast seda, et me ei peaks oma nõrkuste ja eksimuste pärast ülemäära muretsema, sest „on kohti, kuhu jõutakse ainult eksides, muud teed ei ole.” (lk 76)

Ja tuleb leppida ka sellega, et mõnes asjas ei saagi kunagi täit selgust. Ka Adèle’i lugu ei anna ennast lõplikult kätte. On puuduvaid dokumente, on pragmaatilisust, mis põrkub võimega uskuda imedesse. Vestlused kloostri abti ja munkadega mõjutavad minajutustajat tahtmatult, aga tugevalt. Ta lahkub kloostrist ilma selge vastuseta Adèle’i loos, aga kindlasti on ta leidnud mõned vastused iseenda jaoks. Kui isa Jean tal leige veega jalgu peseb, tõdeb jutustaja: „Isa Jean teeb kõike aeglaselt ja vaikselt, keskendunult ja armastusega, nagu ei oleks maailmas praegusel hetkel mitte midagi olulisemat. Nagu voolaks maailm temast läbi ja muutuks samas veidi paremaks. Ta ei tea minust eriti midagi, ei tea midagi mu emast ega väikesest poisist, kes kevadpäeval kortermaja hoovis seisis. Ja siiski on mul tunne, nagu ta teaks ja peseks samas maha kõik selle, mis on mind vaevanud, kogu mu vana elu ja kõik selle taagad, iga mu eksimuse, võtaks need enda kätte ja laseks veel need minema uhtuda.” (lk 155)

Annika Aas

Hannu Rajaniemi “Suvemaa”

Raamatu tutvustus kõlas üliväga põnevalt ja lugema kutsuvalt: “Kaotus kuulub minevikku. Mõrv on vanamoodne. Surm on alles algus”. Ka duelli, poeesia ja pisaratega algus tõotas pingelist lugu.

Raamatu tegevus toimub 1938. aastal, Franco sahmerdab Itaalias ja keegi Džugašvili, kes eelistab, et teda Staliniks kutsutaks, juhib tervet üleeuroopalist põrandaalust vasakpoolsete dissidentide võrgustikku, teda aga jahivad Nõukogude agendid. Britid toetavad Francot. Suur Lenin on surnud ja saanud osaks 1925. aastal loodud jumalast, riiki juhtivast tehisarust, millega ühinevad surematustatute hinged. Tehisaru on võimsam kui ükski tsaar, jälgib iga oma riigi kodanikku ja paljastab halastamatu tõhususega kõik agendid, kes sisse imbuda püüavad.

Suvemaa on hiljuti surnute metropol, mis on Briti impeeriumi osa. Sinna ei pääse siiski kõik surnud, vajalik on pilet. Hispaania vabariiklaste paradiis pole veel valmis ja nende surnud kaovad ära ja hajuvad, kui nad just fašistide piletit ei kasuta.

Maapealse briti luureteenistuse nimi on Talvekoda ja suhted teispoolse Suvekojaga sisaldavad ka rivaalitsemist ja omavahelist salatsemist, ehkki nad peaksid töötama kui impeeriumi parem ja vasak käsi.

Suvemaal on kõik ehitatud hingedest, õigemini luz-kividest, mis on hajuvatest hingedest järele jäävad teemantkõvad südamikud, need on pärit eelmisest tsivilisatsioonist. Eetertektid (ilus sõna!) on raamatu tähtsale tegelasele, Suvekoja agendile Peter Bloomile, vorminud härrasmehele sobiva viktoriaanliku elamu. Selle juures on aga nipp: kui Peter on liiga väsinud ja sügavalt magama jäänud (või langenud seisundisse, mis surnutel magamist asendab), leiab ta end hommikul piinakambritaolise ruumi külmalt kivipõrandalt, sest majal on vaja teada, kes ta peremees on. Pärast turgutava vim-i joomist seintele heidetud mõte paneb piinakambri “virvendama otsekui piinlikkusest õlgu kehitades” ja endist olekut taastama. Kui Peter oma mõtted metroos laokile laseb, saab kannatada ka tema enesepilt, ühel hetkel märkab ta end kinni hoidmas äranäritud küüntega poisikese käega.

Elavad pääsevad Suvemaale alles pärast surma, surnutel on aga erinevaid võimalusi elavate hulgas käimiseks, kehaga või ilma. Kõike saab ju rentida. Ja suhtlemiseks ei pea kohale tulema, võib ektofoniga helistada. Raamatu peategelase Talvekoja töötaja Rachel White’i ema teeb seda liigagi sageli. Lisaks on sealpoolsetel võimalik näha elavate hingi (õnneks küll mitte lugeda mõtteid) ja see võimaldab tal tütrele teha nii etteheiteid (su hing on sasipuntras ja okkaline nagu kibuvits) kui ettepanekuid, kumbki pole väga oodatud.

Dimensioonideülesest majandusest ma väga aru ei saanud, ega väga ei selgitatud ka, mainiti, et antidimensionistidest majandusteadlased kirjutasid ajalehtedes tihti, et iga järgnev põlvkond peab kandma oma õlgadel järjest kasvavat surnute püramiidi (ka Racheli sissetulekust läks osa emale), kuid Racheli arvates oli eeterlikule tehnoloogiale nii palju rakendust, et mõnel erialal hakkasid surnud elavatest olulisemaks muutuma, näiteks luureteenistuses.

Ühesõnaga, sellises taustsüsteemis läheb lahti suur mäng salaagentide, topeltagentide ja vist ka kolmekordsete agentidega, mul läks vahepeal natuke sassi. Ma vist polnud piisavalt tähelepanelik ja tegelikult ma pole spioonilugusid kunagi eriti armastanud. Juba selle meeles pidamine, kes on elus ja kes surnud, nõudis teatud pingutust. Sõjapidamisviisid sisaldavad peale tavapäraste relvade erinevaid ekto-asju ja veteranide hädad, näiteks Racheli abikaasa Joe omad, annavad välja korraliku õuduka mõõdu.

Selle raamatu plussid on kindlasti originaalne idee ja hästi välja mõeldud maailmad, ma olen kindel, et mõtlen neile veel tihti pärast lugemist. Kujutlege korraks, et surmal pole mingit tähtsust – tervise eest hoolitsemisel pole mõtet, sõda ei ole põhjust karta, põlvkonnavahetusega on nagu on. Kui sõber sureb, on soovitatav helistamisega oodata päikeseloojanguni. Selline elukorraldus on midagi hoopis muud kui primitiivse meediumi abil kallite kadunukeste käekäigu järgi pärimine. Aga miinus minu jaoks on miski, millele ma ei oska õieti näppu peale panna. Võib-olla ma saaksin teist korda lugedes paremini aru, milles häda, aga kuivõrd meil siin tuleb ühe elueaga läbi ajada, ei raatsi ma seda kulutada. Võib-olla mõnevõrra on asi selles, et mulle tõesti ei meeldi spioonilood, aga see pole ainult see. Ma arvan, et lühidalt öeldes meeldis see raamat mulle enne lugemist ja pärast lugemist rohkem kui lugemise ajal.

Raamat on varustatud Joel Jansi järelsõnaga, millest saab ülevaate autori elust ja loomingust, oluline on see, et tegemist on ulmet kirjutava teadlasega – Hannu Rajaniemi on füüsik, kes praegu juhib Californias idufirmat, mis kasutab vähiravimite arendamisel sünteetilist bioloogiat ja tehismõistust. Ta kirjutab inglise keeles, ja arvestades, et see pole ta emakeel, on ta saavutanud märkimisväärse edu angloameerika ulmeruumis. Nii teadlase kui kirjanikuna on ta leidnud inspiratsiooni Jules Verne`i teostest.

Varem on Rajaniemi avaldanud veel paar jutukogu ja väga ehmatavalt füüsikaliste pealkirjadega triloogia, mis algab “Kvantvargaga” ja mille idee tekkis tal mõttemängust, kuidas saaks (tema lemmik) härrasvaras Arsène Lupin hakkama maailmas, kus varastada pole mõtet, sest kõike saab kopeerida. See triloogia on paraku saadaval vaid Tallinna keskraamatukogus.

Kaja Kleimann

Palju õnne, Soome!

Selle jutu avaldamise kuupäev on küll hilisem, kui sünnipäev tegelikult oli, aga mis seal ikka, õnne võib alati soovida.

Sissejuhatus

Aasta tagasi tähistasime Soome sajandat sünnipäeva uhke näitusega. Alljärgnev ei ole näituse nimestik, vaid katked-nopped näitusel olnud raamatuist, paar tänavuilmunut lisaks ning valik huvitavaid fakte Soome kohta.
Näitust kokku pannes avastasime, et selliseid sissejuhatavaid ja ülevaatlike teoseid Soome kohta nii väga palju polegi, kui tihedat suhtlust selle naaberriigi asukatega arvesse võttes võiks olla. Või tundub see Soome juba nii tuttav ja omane, et kirjastused arvavad, et polegi nagu vaja. Igatahes jäid silma Rain Kooli „Kange ja karge Soome” ja Maarja Lõhmuse ja Eero Medijaineni koostatud „Soome ja soomlased: Fennid – Tacitusest tänapäevani”. Huvilisel on tänagi põnev sirvida Olli Alho kokku pandud 1997. aastast pärit Soome kultuurientsüklopeediat „Finland: a culttural encyclopedia”.

Huvitav fakt # 24
Soome on kõige vähem korrumpeerunud riik maailmas.

Loodus

Soomlaste erilist sidet loodusega aitab võib-olla paremini mõista Sirpa Arvoneni raamat „Metsameel: keha ja meele jõusaal”. Soome rahvuslinnust luigest saab lugeda Carl-Fredrik Lundevalli ja MatsÅke Bergströmi raamatust „Põhjamaa linnud”, rahvuslillest maikellukeset Carl-Fredrik Lundevalli ja Gebbe Björkmani raamatust „Põhjamaa õistaimed” ja Soome eripärasest Saimaa hülgest on Veikko Kilkki kirjutanud artikli „Saimaa hülged ja ja nende klubi” (Eesti Loodus, 2010, nr 11, lk 20-22).
Soome imeilusat loodust on fotole püüdnud paljud andekad fotograafid. Mõned näited ilusatest fotoraamatutest: Raimo Suikkari „Your friend Finland : ystäväsi Suomi”  ja „Fresh Finland : pictures, text an implemenation”, mitmete fotograafide töid koondavad albumid  „Suomalainen valokuvataide 1842-1986 : minne?”, „Valokuvauksen vuosikirja = Finsk fotografisk årsbok = Finnish photographic yearbook”, „Luonnonkuvaus 1988-89 : vuosikirja = Nature photography 1988-89 : yearbook”, „Vuoden luonnonkuvat … = Nature photographs of the year … „ ning neljaosaline „Kaunis Suomi” („Kaunis Suomi. 1, Uusimaa – Varsinais-Suomi – Ahvenanmaa : luontoa ja nähtävyyksiä matkailijan ja retkeilijän silmin”, „Kaunis Suomi. 2, Kuusamo – Lappi : luontoa ja nähtävyyksiä matkailijan ja retkeilijän silmin”, „Kaunis Suomi. 3, Häme – Keski-Suomi – Etelä- ja Keski-Pohjanmaa – Pirkanmaa – Satakunta : luontoa ja nähtävyyksiä matkailijan ja retkeilijän silmin”, „Kaunis Suomi. 4, Kymenlaakso – Karjala – Savo – Kainuu – Perämeren rannikko : luontoa ja nähtävyyksiä matkailijan ja retkeilijän silmin”).

Ajalugu

Soome ajalugu kajastavaid teoseid võiks meie raamatukogu riiulitel rohkem olla, lisaks olemasolevatele Seppo Zetterbergi raamatule „Iseseisva Soome ajalugu”, Matti Klinge „Soome lühiajaoole” ja Henrik Meinander „Soome ajaluoole”. Kõige kuulsam soomlane, kelle elust on eesti keeles kõige rohkem raamatuid ilmunud, on muidugi marssal Mannerheim: Jonathan Clementsi „Mannerheim : president, sõdur, spioon”, Veijo Meri „Soome marssal C. G. Mannerheim”, Kai Donneri „Kaks vaadet marssal Mannerheimile” ning tema enda kirja pandud „Soome marssali mälestused”. Talvesõjast on pakkuda Gordon F. Sandri põhjalik „Lahing Soome pärast 1939-1940” ja Pekka Lehtosaari koomiksivormis „Talvesõda Raate tee”. Soome naiste ajalugu on kirjutanud lahti Kaari Utrio raamatus „Kalevan tyttäret : Suomen naisen tarina”.

Huvitav fakt # 39
Molotovi kokteil sai oma nime Talvesõja ajal, kui Punaarmee pommitas Soome vägesid süütepommide ja kobarpommidega ja Vjatšeslav Molotov väitis raadios, et Punaarmee ei viska pomme, vaid leiba, seepeale hakkasid soomlased Punaarmee pomme Molotovi leivakorvideks kutsuma. Kui soomlased võtsid tankide vastu kasutusele süütepudelid, hakati neid analoogia põhjal Molotovi kokteilideks kutsuma. Esialgu nimetati kokteilideks üksnes pudeli sisu, aga hiljem pudelit koos sisuga.

Pärimuskultuur

Soome pärismuskultuurist on meie raamatukogus rida soomekeelseid raamatuid: Toivo Vuorela  „Kansanperinteen sanakirja”, Lauri Jäntti, Lauri „Talonpoikaisesineistön katoavaa kauneutta”, Taavi Uuno „Suomen kansanpukujen historia”, Kaarle Krohni  „Suomalaisten runojen uskonto”.

Toidukultuur

Igal rahval on omad ainuomased road ja maitsed ja toidukombed, nii ka soomlastel. Eks neid soome retsepte ikka leiab, põnevamad ja teatud mõttes hästi iseloomustavad on vast hoopis sellised raamatud nagu Pertti Salo ja Ulla Salo „Meie metsade seened” või Rain Erala, Koit Kikase, Margo Pajuste, Marek Rebase „Kalapüük Soomes”. Karjala piruka retsepti leiad Kaarina Roinineni raamatust „Parimad kodused küpsetised” lk 149 ja üks piirkondlikku eripära kokkuvõttev raamat on Martii Helini „Jos et syä nin kattele : Tamperelaisesta ruokaperinteestä”.

Huvitav fakt # 28
Soomlased armastavad kohvi rohkem kui ükski teine rahvus. Keskmine soomlane tarbib igal aastal tervelt 12 kilo kohvi. Kuigi on võimatu arvutada, mitu tassi kohvi soomlane iga päev joob, võib olla kindel, et see kogus on suurem, kui tavaliselt arstide poolt soovitatud piir.

Soome keel

Eks keeleõpikuid ja sõnastikke meie raamatukogus ikka leidub, lihtsalt riiulil nad tavaliselt ei seisa, lugejate huvi on päris suur. Vähemkasutatavad, aga seda põnevamad, on kolmeosaline „Suomen kielen perussanakirja” (1995) ja ka kolmeosaline „Suomen sanojen alkuperä : etymologinen sanakirja” (1992-2000). Keelt ja raamatukogusid ühendab kirjasõna ja lugemine, seega näitena hoopis selline artikkel: Jukka Sarjala „Soomlaste lugemisoskus” (Raamatukogu, 2009, nr 3, lk. 28-29).

Huvitav fakt # 47
Kõige pikem soomekeelne sõna on “epäjärjestelmällistyttämättömyydelläänsäkäänköhän”.

Huvitav fakt # 65
Soome kõige pikem kohanimi on Äteritsiputeritsipuolilautatsijänkä, milles on kokku on 35 tähemärki. Tegemist on rabaga, mis asub Lapimaal Savukoski vallas.

Huvitav fakt # 73
Maailma pikim palindroom (sõna, mis mõlemast otsast lugedes täpselt ühesugune) on “saippuakivikauppias”, mis tähendab seebikivikaupmeest.

Haridus

Soomlased on õigusega uhked oma haridussüsteemi üle. Pisut on soomlased oma kogemusi jaganud ka eesti keeles, n Liisa Keltikangas-Järvineni ja Sari Mullola raamat ”Maailma parim kool?”. Üks tore leid meie raamatukogust on Veikko Ruoppila tagasivaatav „Kansa lastensa kasvattajana”.

Kirjandus

Soome kirjandust on eesti keeles päris palju ilmunud, näitusele sai mahtus valik läbi väga tiheda sõela: Tove Jansson “Sõnumid“, Pasi Jääskeläinen “Taevast kukkunud loomaaed“, Aino Kallas “Mu saatuse maa“, Aleksis Kivi “Seitse venda“, Heidi Köngäs “Dora, Dora“, Heli Laaksonen “Ole ise“, Maiju Lassila “Tuletikke laenamas“, Eino Leino “Päikesepoeg“, Väino Linna “Sõjaromaan“, Ulla-Lena Lundberg “Jää“, Hannu Luntiala “Viimased sõnumid“, Elias Lönnrot “Kalevala“, Reijo Mäki “Hot Dog“, Miika Nousiainen “Vaarikalaevukesepõgenik“, Lassi Nummi “Taeva ja maa märgid“, Mauri Antero Numminen “Tango on mu kirg“, Sofi Oksanen “Puhastus“, Arto Paasilinna “Maailma parim küla“, Riika Pulkkinen “Tõde“, Hannu Raittila “Canal Grande“, Pentti Saarikoski “Luuletused“, Frans Emil Sillanpää “Lõikuskuu“, Jari Tervo “Minu suguvõsa lugu“, Antti Tuuri “Alkeemikud“, Kaari Utrio “Tuulepistrik“, Jukka Viikilä “Akvarellid Engeli linnast“, Juha Vuorinen “Joomahullu päevaraamat“, Mika Waltari “Sinuhe, egiptlane“, Kjell Westö “Kus kõndisime kunagi“, Hella Wuolijoki “Ülikooliaastad Helsingis“. Soome kirjandust käsitlevaist raamatuist tooks välja Kai Laitineni “Soome kirjanduse ajalugu“.

Huvitav fakt # 20
Soomlased on kõige agaramad raamatukogude kasutajad maailmas, keskmine soomlane laenab aastas raamatukogust 18 raamatut.

Kunst

Meie raamatukogus on ülevaateteoseid nii Soome maalist, graafikast kui skulptuurist, olulisimad neist on vast „Suomalaisia taiteilijoita” ja „Soome kunsti kuldaeg : meistriteoseid Turu Kunstimuuseumi kogust”  ning mõned ka Soome tuntuimatest kunstnikeist (n Gallen-Kallela). Eraldi esile tõstmist väärib kunsti- ja luuleraamat „Suomalaisen maiseman 4 vuodenaikaa”.

Muusika

Soome muusikat on meie raamatukogus üsna laias valikus, rahvamuusikast ooperini, jazzist sümfooniateni, tangost metalini ja kõike seal vahepeal. Kirjasõnaga Soome muusika kohta on kehvemini, erand on muidugi Jean Sibelius, kelle kohta saab lugeda mitmes keeles: Leo Normeti „Sibeliuse kaudu maailma”, „Симфонии Сибелиуса”  ja „Симфонии Сибелиуса : примеры” ning Matti Huttuneni „Jean Sibelius : pienoiselämäkerta = An illustrated life”.

Huvitav fakt # 55
Soomlased armastavad tangot tantsida. Soomes algas tangopalavik juba 1913. aastal ning see ei näita siiani raugemise märke. Kohaliku tango kuldaastad olid 1960ndad, kui soome tangohitid tõukasid edetabelite tipust isegi The Beatles’ite laule.

Huvitav fakt # 99
Soomes on elaniku kohta rohkem kui üheski teises maailma riigis heavy-bände. Rahvusvaheliselt kõige tuntumad neist on Amorphis, Children of Bodom, Nightwish, HIM ja Soomele seni ainsa Eurovisiooni võidu toonud Lordi.

Film

Soome filme meie raamatukogus natuke on, kõige põnevam vast on kümne aasta tagune Tampere filmifestivali lühifilmide kogumik. Kuulsatest Soome filmitegijatest on teavet pisut vähem kui oodanuks, aga ära võiks märkida Viivi Variksaare artikli „Aki Kurismäe väike kangelane” (Kodukolle 2002, nr 12, lk. 40-41).

Tehnika

Kõige esimesena tuleb pähe muidugi Nokia, kuigi selle eduloo lõpuosa polnud just kõige säravam, siis mälestus sellest ei kustu ja meenutuseks võib lugedaTrevor Merrideni „Äri Nokia moodi : maailma kiireima arenguga firma edu saladused” ja Jorma Ollila „Võimatu edu : kasvulava Nokias”. Linuxi kohta on tehnikakirjanduse osakonnas päris mitu raamatut, kes aga lühema tekstiga tahab läbi ajada, siis Arvutimaailmas 2001, nr 4, lk 9- 14 on mõned head artiklid, muuhulgas Jani Heikkila „Tasuta ja levib kui viirus” ja Tõnu Vare „Kes on ikkagi Linus Torvalds?”. Ja muidugi Angri Birds, mida teavad ka need, kes ise ei mängigi, olgu siis multifilmi, mänguasjade, helkurite või muu lõbusa nänni kaudu.

Huvitav fakt # 23
Soomlased on väga uuendusmeelsed. Kõige kuulsam Soome tehnoloogiaime on muidugi Nokia, aga Soome leiutiste hulka kuuluvad ka näiteks südamerütmijälgija, SMS, maailma müüduim mobiilimäng Angry Birds, Linuxi operatsioonisüsteem ja nõudekuivatuskapp.

Huvitav fakt # 62
Soomlased saavad uhkusega öelda, et olid esimesed, kes interneti laiema avalikkuseni tõid. 1994. aastal tutvustasid kolm tehnoloogiatudengit maailma esimest kasutajatele mõeldud internetibrauserit, Erwise’i. Mosaic ja siiani tuntud Internet Explorer jõudsid rahva ette paar kuud hiljem.

Disain

Tehnoloogiaga on tihedalt seotud ka disain. Mõne raamatud lugemislauale: „Designed in Finland”, „Finnish design 1875-1975 : 100 years of Finnish industrial design = 100 vuotta suomalaista taideteollisuutta : Suomen taideteollisuusyhdistys 1875-1975”, „Marimekkoilmiö” ja Louna Lahti „Alvar Aalto, 1898-1976 : paradise for the man in the street”.
Avastamisrõõmu pakub kindlasti Ilkka Talpale koostatud „100 Soome innovatsiooni”.

Huvitav fakt # 54
1960. aastal ostis Jacqueline Kennedy presidendivalimiste kampaania ajal korraga seitse Marimekko kleiti. Tulevane esimene leedi kandis ühte neist ajakirja „Sports Illustrated” esikaanel ja sellest sai alguse Marimekko edu Ameerikas.

Arhitektuur

Soome arhitektuur on küllalt tunnustatud ja omapärane, kirjanduse selle kohta just palju pole pole, aga üks pärl siiski: „Sacral space : modern Finnish churches”.

Sport

Sport on Soomes au sees ja kuulsad sportlased on tihti rahvuskangelase staatuses ja sai ju endalgi tugitoolisportlasena soomlastele pöialt hoitud. Ühte pöidlahoidmist aitab meenutada Aleksi Mäkelä film „Matti”. Soomlased on väga edukad rallisõitjad, kaks kuulsamat Vormel 1 sõitjat on Mika Häkkinen (Rein Luik „Mika Häkkinen 2 – Frrari 0” (Tehnikamaailm, 1999, nr 11, lk. 82-84)) ja Kimi Räikkonen (Rein Luik „Kimi Räikkönen – külma närviga tulihingeline võidusõitja” (Spordtäht, 2002, nr 9, lk. 15-17), Räikkönenist ilmus hiljuti Kari Hotakaineni sulest „ Tundmatu Kimi Räikkönen”. Ja jalgpallifännide rõõmuks on ilmunud Jari Litmaneni raamat „Litmanen 10”.

Saun

Soomlaste elustiili lahutamatu osa on saun. Kuigi saunakultuur on ka eestlastele tuttav ja omane, siis võrdluseks võiks sirvida selliseid raamatuid nagu Arto Paasilinna ja Terho Ovaska ”Businessman’s guide to the Finnish Sauna”  või Robert L. Poy „The sauna: a complete guide to the construction, use and benefits of the Finnish bath” või Katariina Vuori „Saunakokaraamat : toidud ja meeleolud kerise soojuses”.

Huvitav fakt # 17
Soomes on nii palju saunasid, et kõik soomlased mahuksid korraga leili viskama.

Huvitav fakt # 52
Maailma suurim suitsusaun asub Turu lähistel Herrankukkaros, sinna mahub 124 inimest.

Huvitav fakt # 84
Soomes on rohkem saunu kui autosid.

Soome-Eesti suhted

Soome-eesti suhted on läbi aja üsna tihedad olnud, raamatunäideteks üks kaugemasse minevikku vaatav — Seppo Zetterbergi „Rändajad Soome sillal” — ja üks lähiminevikku kirjeldav — Kaja Kunnase „Ülelahe suhteraamat” — ning kahe soomlase toredad reisikirjad Tartust: Tatu Vaaskivi „Maarjamaa”  ja Jukka Kostiaineni „Kinnises tõllas, ehk, Kadunud aega otsimas”. Kõige tuntumalt Tartu soomlaselt Mika Keränenilt tõime välja hoopis ühe tema vähemtuntud teose: Mihkel Kera nime all ilmunud „Tähelepanekuid noorusaastatest : konspektiservaluulet”.

Jõulumaa

Ja muidugi on Soome lisaks kõigele veel ka Jõuluvana kodumaa. Seda meeleolu annavad kõige paremini edasi Mauri Kunnase raamatud („Jõuluvana”, „Jõulujutud”) ja Marko Leino „Jõululugu” (millest siin blogis on pikemalt juttu siin).

Kalsarikänni

Soome on end maailmale brändinud seni peamiselt lööklausega “Sauna, sisu ja Sibelius”, nüüd püütakse ka kalsarikänni maailmale arusaadavamaks teha, esimene pääsuke sel suunal eesti keeles on Miska Rantaneni “Kalsarikänni : mõnus elu Soome moodi”.

Head Soome avastamist kõigile ja palju õnne Soomele!

Pildid on pärit lehelt https://finland.fi/emoji ja iga inimene, kes on huvitatud soomlaste paremast tundmaõppimisest, võiks sel lehel mõnda aega ringi vaadata.

Tiina Sulg ja Yaroslava Shepel

Kirsti Manninen ja Jouko Raivio „Stenvalli juhtum: kuritöö Helsingis 1873. aastal“

Lisaks põnevusele annab lugu võimaluse piiluda põgusalt Soome 19. sajandi lõpu igapäeva- ja veidi ka kultuuriellu, taustal soomlaste ja Soome rootslaste ajaloolise pinge virvendus. Mul ei olnud siiani tulnud pähe mõelda, mis elu elati Eesti rahvuslikul ärkamisajal üle lahe naabrite juures. Sellise maailmaga kokkupuude pakub ootamatuid äratundmisi ja oskab samas üllatada ja haarata nii, et enne loo lõppu ei ole võimalik raamatut käest panna.

Sille Uusna