Posts Tagged ‘soome’

Rosa Liksom “Kupee nr 6”

“Ees oli uus päev, selle oranžid härmakaasikud, männisalud, mille varjus kõndisid ettevaatlikult loomad ja lagendikul lainetas värske lumi, valged laperdavad püksiharud, lõdvad peenised, sussud, tussud ja pussud, laiad lillelised flanellöösärgid, villased sokid, suurrätid, turritavad hambaharjad.”

See on Soome kirjaniku Rosa Liksomi kirjeldatud Nõukogude Venemaa kusagil 1980te lõpus. Pilguheit välja rongiaknast, mis sõidab Moskvast Ulaanbaatarisse Mongoolias. Noor soomlanna ja paljunäinud Vene macho ühes kupees. Relvituks tegev sõnavalang vastu vaikuse seina. Härmakaasikud ja lõdvad peenised, maastikupoeesia ja ähvardavalt pea kohal rippuv vägivald ühes hetkes. Läbivalt ühes rongis ja ühes raamatus.

Midagi suurt tegelikult nagu ei juhtugi. Väliselt. Ometi juhtub selle mõnepäevase teekonna jooksul nii palju. Purunevad stereotüübid, langevad maskid, vankumatuna tundunud üksildus saab kõikumapaneva hoobi.

Inimese üksilduse teema on tugevalt esiplaanil Soome režissööri Juho Kuosmaneni samanimelises filmis, mis võitis 2021. a Cannes’i filmifestivalil Grand Prix. Meistriteoses, mille kaasstsenaristid olid eestlased Andris Feldmanis ja Livia Ulman. On esiplaanil enamgi veel kui raamatus, mis on mitmeplaanilisem, sealt leiab ka teisi kihte. Üksilduse purustamise pitser vajutatakse vaatajale hinge selgelt ja mõjuvalt, jää või uskuma – kuigi raamatus on ju kõik teisiti. Kõrvale on jäetud 1980te Nõukogude Liidu värvikas kujutamine, mida filmis asendab hoopis 1990te lõpu kauboimetsikus ja kõik-on-võimalik suhtumine. Kui ikka midagi on väga vaja, nagu näiteks “karu tagumikus” petroglüüfid ehk kaljujoonised oma silmaga ära vaadata, kuigi sinna “perseauku” ei lähe ühtegi teed ja ka laevad ei liigu suure tuisu tõttu, siis tuleb need ära vaadata maksku, mis maksab. Olgu hinnaks kasvõi elu, sest mis väärtus teravate sündmusteta elul ikka on.

Nõukogude Liidus elanud inimene lugegu kindlasti raamatut, seal on palju äratundmist teemal Nõukogude elukool. Koguni nii palju, et iseenesest vajub näpp lugedes Kino muusika kuulamise nupule ja teine käsi haarab Ivan tšai klaasi poole, et taust veelgi ehedam oleks.

Lugemisklubi “Trükimust ja pool pokaali” kutsus oma “Kupee nr 6” õhtule nii eelmainitud stsenaristid kui Heidi Iivari Soome Instituudist. Heidilt saime teada, kuidas Rosa Liksom ja paljud teised soomlased käisid õhinal Nõukogude Liidu viljastavates tingimustes Moskva ja Leningradi kõrgkoolides õppimas, kuidas võrdsemat maailma ehitada. Kohapeal saadud šokk peideti kodumaale naastes mitme kihi alla ja avalikult kiideti sotsialistlikku imemaad edasi. Tagantjärele tegelevad soomlased siis alla surutud traumadega kirjanduses ja muus kunstis.

Stsenaristide Andrise ja Liviaga rääkides saime muuhulgas aimu, kuidas praegu valitsev ajastu suunab ka loojate tegevust. Raamatus olnud mitmekümneaastane vanusevahe oli peategelaste puhul kahanenud olemtuks ning naistegelasest oli filmis saanud võrdne, mehele mitte kuidagi alistuv partner. Elame ikkagi #MeToo ajajärgul.

Kristel Kalda
Lugemisklubi „Trükimust ja pool pokaali” eestvedaja

Kari Hotakainen “Tundmatu Kimi Räikkönen”

Ma ei ole eriline tugitoolisportlane ja Vormeli austaja, aga mingil eluperioodil ma poole silmaga jälgisin ja olin seisudega enamvähem kursis. Ma olen kuskil juba kirjutanud, et mulle meeldib sugrimugri autosportlaste huumor ja suhtumine, et ajakirjanike küsimused väärivad vahel ausaid, ühesõnalisi või vimkaga vastuseid*.

Niiet kui raamat käeulatusse sattus, siis ma mõtlesin, et võiks ikka lugeda, seda enam, et autor Kari Hotakainen on täitsa arvestatav kirjanik ja intervjuusid tegi ta nii Kimi kui Kimi lähedastega. Nojah, midagi eriti uut ja huvitavat ma siit teada ei saanud, pigem meeldetuletust, et Kimil oli kardinädalavahetustega pikitud lapsepõlv, et kogu pere oli mingit pidi motospordihullud, et Kimi teadmised automehhaanikast ja osavad käed on Vormeli seltskonnas legendaarsed, et motospordis ei sõltu tulemus ainult juhist, vaid ka masinast, et Kimi on erakordselt kaua Vormelis vastu pidanud, kuigi õnne on tal vähe olnud (see 2007. a maailmameistri tiitel on ilus erand), et Kimi ei salli Vormeliga kaasaskäivat meediakohustust, et noores põlves võis pidutsemise käigus alkoholikoguseid mõõta ämbrites ja nüüdseks on tegu maha rahunenud vaikse pereisaga jne. Uudis oli minu jaoks, et tal on oma mototiim. Ja pildikesi pereelust, aga need ei erine kuigi palju teistest väikeste lastega perede elust.

Kirjutamise stiil mulle muljet ei avaldanud. Kimi fännidele soovitan kindlasti, aga kes autospordist lugu ei pea, neile tõenäoliselt ei ole see ka kuigi huvitav raamat. Mul ei ole kahju ajast, mis ma ise selle lugemisele kulutasin, aga oleks ma teadnud, mis stiilis see raamat on, oleks vist lugemata jätnud. Üsna äsja ilmus Heikki Kulta raamat “Iceman : Kimi teekond“, seda võiks kunagi võrdluseks sirvida.

Kuigi on kahju, et Kimi nüüd Vormeliga lõpetas, siis küllap ta ikka leiab midagi huvitavat, millega tegeleda. Fännidele jäävad mälestused. Ja minusuguste sugrimugri pilootidele pöidlahoidjate rõõmuks on üks soomlane Vormelis veel alles — Valtteri Bottas.

Tiina Sulg

_________________________________________________
* näiteid: Markko Märtin — Ajakirjanik: “Sa oled kindlasti homse sõidu pärast närvis?” Märtin: “Mis siin pabistada, tavaline tööpäev,” või siis ajakirjanik: “Soome rallil oli väga palju sinimustvalgeid lippe, kas sa jõudsid neid näha?” Märtin: “Jah, lugesin kokku 2047**, edasi läks lugemine sassi.”; Mika Häkkinen — Ajakirjanik: “Sa olevat tuntud selle poolest, et annad pikkadele küsimustele ühesõnalisi vastuseid. On see tõsi?” Häkkinen: “Jah.”; päevakangelane Kimi Räikkönen — Ajakirjanik: “Milline oli kõige põnevam hetk sel rallinädalavahetusel?” Räikkönen: “Ralli algus.” Ajakirjanik: “Ja milline kõige igavam?” Räikkönen: “Nüüd.”
**
 ma ei mäleta, mis numbri ta täpselt ütles, aga midagi sinnakanti see oli.

Anja Portin “Raadio Popov”

Eesti lugeja jaoks on Anja Portin veel üsna tundmatu autor. Alles äsja ilmus esimene tõlkeraamat. Tegemist pole autori esimese ega teise raamatuga, vaid üsna uue, Soomeski alles 2020. aastal ilmunud looga. Aga autorinime tundmatus ega teksti uudsus ei peaks kindlasti saama pidurdavaks teguriks lugemisel. Vastupidi! Piilugem sisse ja saagem tuttavaks.

Raadio Popov” on olemuselt nooremale ja keskmisele koolieale kirjutatud seikluslik ja natuke ulmeline lugu, mille peategelaseks on kolmanda klassi poiss Alfred. Noh, vähemalt nii teda kutsutakse, kuigi ta ise pole üldse kindel, kas see tõepoolest tema pärisnimi on. Alfredi ema on juba ammu kadunud ning tema isa liiga sageli liiga pikkadel välisreisidel ning Alfred samal ajal üksi kodus. Isegi kui isa kodus on, pole temast suuremat suhtlejat. Isal näib olevat kaks funktsioneerimisviisi — ta kas ohkab ja magab diivanil ega märka Alfredit üldse või siis on ta võimsas tegutsemishoos, suhtleb sotsiaalmeedias, uurib, tegutseb. Neil viimastel puhkudel tundub Alfredile, et isal on liiga palju tegemist ning parem on tal jalust ära minna. Igal juhul pole poiss kindel, kas isa kunagi tema nime nimetanud on.

Raamat algab kohast, kus Alfredi isa on taas pikal välisreisil ning Alfred on üksi kodus, nende kolmetoalises korteris. Elekter on välja lülitatud, sest arve on maksmata, mõistlik söök on otsas ja näkileibadest ja marineeritud kurkidest on poisil isu igaveseks täis, kuid midagi pole teha. Kui ta just nälga tunda ei taha, peab ta sellega leppima, sest raha pole isa sel korral ka jätnud. Ühel õhtul, kui Alfred mure tõttu uinuda ei suuda, kolib ta teki ja padjaga esikusse. Ega sealgi parem magada ole – lisaks kõigele muule krigiseb ka liiv külje all. Aga sedasi väherdes kuuleb Alfred, kuidas ajalehevedaja nende trepikojas käib ning mingil segasel põhjusel ka Alfredi korterisse ajalehe libistab, kuigi nende ajalehetellimus oli juba ammu lõppenud. Veelgi suurem üllatus tabab poissi, kui ta ajalehe vahelt õuna, võileiva ja villased sokid leiab.

Ja siit läheb lugu lahti. Alfred otsustab lehejagajat rünnata, temalt vastuseid küsida ning… Alfredi jaoks on see üks huvitav seiklus ning suur positiivne muutus igapäevaelus. Lugeja jaoks on see mõnusalt muinasjutuline seiklus, millesse on kätketud üksjagu maagiat. Näiteks on selles raamatus õrnakõrvalised – inimesed, kelle kõrvad, muudavad kuju ja hakkavad veidralt võbelema, kui läheduses mõni raskusse sattunud laps ohkab. Sellised kõrvad aitavad leida palju erinevaid lugusid ning need lood, sotsiaalselt kurvad ja elulised lood, jooksevad raamatusse sisse üks teise järel. On joodikute laps ja on vägivaldse kasuisaga laps, kuid on ka üksikema lapsed, kelle ema lihtsalt ei jaksa kahe töökoha kõrvalt laste eest täismahus hoolitseda. Unustatuteks kutsub postiljon Amanda selliseid lapsi – neil on justkui kodu, kuid keegi ei kuula. Amanda õrnad kõrvad aga kuulevad ja nii ta lastele omal moel appi tõttabki. Koos Alfrediga saab unustatute abistamine aga sootuks teise mõõtme.

Teisalt on selles raamatus Raadio. Mitte igasugune raadio, vaid see esimene – Aleksandr Stepanovitš Popovi oma kätega ehitatud prototüüp. Mõnusalt ja mitmekesiselt räägitakse raamatus ka raadio leiutamise lugu. Kes see Popov siis oli ja mida ta tegi? Aga loomulikult leiab loos mainimist ka Guiglielmo Macroni.

Juba üsna esimestel lehekülgedel kaevus minu mälust välja üks teine raamat, mu oma lapsepõlve lemmik — Marja-Leena Mikkola “Anni Manninen”. Sealgi oli üks veidike omapäi jäänud laps ning omajagu head nõidust. Maagilist ja nõiamaja emotsiooni aitab „Raadio Popovis” kasvatada ka Amanda koduloomade valik – kass Huvitus ja vares Harlamovski, kes käituvad täpselt nagu ühe hea nõia koduloomad käituma peaksid. Näib nagu mõistaks Amanda loomade keeli või loomad inimkeelt. Teine raamat, mis lugemise ajal mälust pinnale ronis, oli Terri Pratchetti „Vaid sina suudad inimkonna päästa”. Tollelgi ulmeraamatul oli sügav ja tõsine sotsiaalne taust tehnoloogia ja muude tegemiste taha ära peidetud.

„Raadio Popov” võib küll meenutada neid teisi raamatuid, kuid on igati selgelt iseseisev raamat oma maailma ja maagiaga, oma sõnumitega ning oma väikeste hapude antoonovkatega (millest saab head mahla ja moosi). See on õhuline ja kerge lugu, kuid sunnib lugejat siiski väga tõsistel teemadel mõtlema. See on iselenduv, kuigi luudasid seal pole, on jõululine ja eluline üheaegselt ning sobib lugemiseks kõikidele, kel lugemine juba natuke paremini käppa saadud. Peategegelase mõttemaailma on võimalik samastada nii kolmanda kui ka kuuenda klassi lapsega, kuid väiksematelegi võib seda aga vabalt ka ette lugeda.

Mairi Tempel

Kirjanduslinn soovitab: Tove Jansson “Muumitroll”

Tove Jansson
“Muumitroll”
(Eesti Raamat 1975,
tõlkija Vladimir Beekman)

Muumitroll” on üks neid teoseid, mis avab end aastate jooksul aina uutest tahkudest.

Armastasin lapsena südamlikku lugu trollist, kes otsib külmas talves sõpru ja soojust. Hiljem nägin, kui hästi kirjeldab Trollitalv neid emotsioone, millega peame tulema toime mõne suurema trauma järel, eitusest ja heitlikkusest leppimise ja enese taasleidmiseni. Aastaid hiljem Põhja-Rootsi mägede vahel matkates mõistsin mäekurust all avanevat vaadet haarata püüdes lõpuks, mis asi on üks Muumiorg ja mida see tähendab, kui naaberorgudes on toit otsakorral või mida läks Niru oma kurbusepessa päriselt otsima. 

Seda nimekirja Trollitalve ja ka kõigi teiste muumi-lugude lahtikooruvatest tähendustest oma elus võin jätkata veel pikalt. Vahest ühtib see kellegi teise arusaamaga, vahest mitte. See polegi oluline, vaid teadmine – sellel raamatul on rääkida mulle veel lugusid, ehkki olen teda lugenud juba kordi ja kordi. Olgu see siis minu (trolli)talvine kummardus ühele vaimustavale, traagilisele ja siirale kirjanikule, Tove Janssonile.

Lemmit Kaplinski

Foto Mana Kaasik

Juhani Karila “Väikese haugi püük”

Juhani Karila “Väikese haugi püük“. Hea Lugu, 2021

Raamatu tegevus toimub Ida-Lapimaal, mis ei ole (autori sõnul) ei põnev ega eksootiline – ei mingeid suusakuurorte või Jõuluvanasid, ainult sood ja sääsed. Ja parmud ja tondihobud. Kogu seda putukate õgimispeo kirjeldust lugedes hakkab endalgi nahk sügelema ja päris hea entomoloogia tund on see ka: „Sääse lont on kuueosaline, suurepärane instrument. Sellel on väljaspool kaks läbistajat, ja seejärel laotajaosad, mis hoiavad auku lahti, ja nende vahel toru, mille abil sääsk pumpab verre hüübimist takistavat sülge. Ja siis on veel kõrs. Sääsk imeb verd, eraldab sellest vee, mille paiskab piiskadena tagumikust välja.” Parmude kohta kirjutatakse: „Neil olid suus kitiinist pussid, millega nad saagisid, ja kui veri välja purskas, toppisid nad näo haava sisse. Parmud olid saatana enda ehitatud elusad liigendnoad, sest neil oli suus ka lusikas, millega nad verd endale suhu kühveldasid.” „Parmude ümber särisesid helkivad, sinised siberi tondihobud. Need naksisid parme, viskudes neile kallale ülevalt ja tõmmates oma tugevad jalad nende ümber konksu nagu trellid. Tondihobud tapsid parmud pähe hammustades, misjärel laskusid pajuoksale ja sõid. /—/ Nad kugistasid parmust alla kõik peale tiibade.”

No ja peale paljude putukate on veel natuke inimesi, kes jagavad oma elu kuraskite, marude, näkkide ja hulga teiste mütoloogiliste olenditega. Ma tahaksin väga teada, kui paljud neist on folkloorist ja kui paljud kirjaniku peast sündinud. Mõistagi tuleb tasakesi sisse ka keskkonnateema, sest aegade jooksul on selliste olendite hulk samuti vähenenud. Vaatamata sellele, et on normaalne teatud öödel hoida uksed-aknad kindlalt kinni ja nina majast mitte välja pista, tõdeb kohalik elanik: „Maru ei ole ma nännu oma kümme aastet. Vüütjalast om müüda lännu viil rohkemp aiga ja kuraskid om kah vähempes jäänu. Sii tuleb sellest, et egä sui om eelmisest lämmemp.”

Koht on küll väike, ülikõrvaline ja vähese asustusega, aga elab seal ikka igasugust erinevat rahvast, on nii nõiavõimetega (muide, ka Elina ema oli nõid) kui vägivaldsete kalduvustega inimesi, minnakse sealtki ülikooli õppima ja tullakse tagasi. Mõistagi juuakse. Ühe silmaga Heta, kes Elinale lapsepõves hoidjaks oli, hirmutas teda kohutavalt jutuga, et tal on teine silm niimoodi ära peidetud, et näeb tüdrukut alati, ükskõik, kus too parajasti on.

Jutu peakangelanna ongi noor naine Elina, kes sõidab igal suvel kindlal ajal oma kodukohta, et püüda kolme päevaga ühest teatud tiigist haug. See on elu ja surma küsimus. Sel aastal rikub tema plaani näkk, kes võtab haugi oma kaitse alla. Needusega toimetulemiseks võtab Elina ette järjest meeleheitlikumaid samme ning sõlmib ohtlikke tehinguid üleloomulike olenditega. Nagu näki takistustest veel vähe oleks, tuleb naisele linnast järele veel ka politseinik, et süüdistada teda mõrvas.

Loos on müstikat ja armastust ja inimsuhteid, loomulikke ja üleloomulikke olendeid. Lisaks kõigele muule võib jõuda järeldusele, et olgu needustega kuidas on, inimese kõige suurem vaenlane on ikka ta ise.

Kirjutatud on imekaunilt ja dialoogid on puha murdekeeles, mida mina tuvastada ei oska, midagi lõunapoolset, midagi mulgist, äkki mitte puhas murdekeel, vaid midagi tõlkija – aitäh, Sander Liivak – enda kokku pandut? See sunnib tõsiselt süvenema, aga mulle miski suisa arusaamatuks küll ei jäänud.

Nalja saab ka. Linnast tulnud politseiametnik on siiski hämmastavalt kohanemisvõimeline, äkki sellepärast, et ta on naine? Tema suhtlemisest nõidvanuriga on mõned raamatu naljakaimad kohad ja kuraski kiindumus temasse on samuti koomiline.

Kaanetekstis võrreldakse Karila huumorit Kiviräha omaga ja alusetu see muidugi pole, aga Karila on mu meelest oma tegelaste suhtes ikka palju leebem.

Üks huvitav fakt – rääkisin raamatust tuttava soomlannaga ja tema oli lugenud mingit intervjuud, kus räägiti, et algselt oli raamatu peategelane mees. Kirjaniku naine luges käsikirja ja soovitas peategelase sugu muuta, mis alguses tundus autorile võimatuna. Praegu lugedes tundub küll, et just nii on lugu ainuvõimalik.

Päris kindlasti üks viimase aja suuremaid lugemiselamusi.

Kaja Kleimann

Johanna Venho „Esimene naine. Romaan Sylvi Kekkosest”

Johanna Venho „Esimene naine. Romaan Sylvi Kekkosest” (tlk Kai Aareleid, Varrak 2021)

Johanna Venho romaan on küll lugu Sylvist president Urho Kekkose kõrval ja varjus, aga selle puhul lummas mind pigem kuidas, mitte millest. Raamat on kirjutatud äärmiselt tundliku sulega (loe: klaviatuuriga) ning kujutab Sylvi Kekkost (1900-1974) väga tõetruult, usutavalt (isegi nii usutavalt, et vahepeal unustad end arvama, et tegu ongi Sylvi kirjutatud romaaniga). Tihtipeale on Sylvi mõtted nii selgelt ja hästi sõnastatud, et toimivad lausa aforismidena, samas ei mõju raamat siiski pelgalt aforismikogumikuna.

Urho Kaleva Kekkonen (1900-1986) on Soome kõige kauem ametis olnud president, nimelt aastatel 1956-1982. Tutvumise hetkel töötas Sylvi masinakirjutajana, kuid hiljem kujunes temast kirjanik ning tema poolt 1949.aastal kodus kokku kutsutud kirjandussalongis käisid koos mitmed hiljem kuulsaks saanud loovisikud. Johanna Venho toob lugejani Sylvi mõtted augustist 1966, kui Sylvi on just kaotanud hea sõbra, kirjanik Marja-Liisa Vartio, ning vajab sõbra leinamiseks üksindust ja vaikust. Ta sõidab oma suvekoju, kus sirvib oma vanu päevikuid ning mõtiskleb sellistel teemadel nagu sõprus, üksindus, abielu, armastus, vananemine, emadus, kuulsa isiku kõrval elamine, püüdlused, lootused ja nende luhtumine. Kohati kujuneb see sisemonoloog lausa väitluseks oma kadunud sõbrannaga.

Raamatusse on pikitud ka mõned skulptor Essi Renvalli häälega räägitud peatükid. Skulptor nimelt töötab Sylvi kuju kallal, aga näeb sellega kurja vaeva, sest see ei taha kuidagi edeneda. Need peatükid, mis esialgu tekitasid minus ümberlülitumisraskusi, heidavad Sylvile vajaliku kõrvalpilgu, nö täienduse Sylvi minajutustusele. Näiteks arvab Essi, et Sylvi „alahindab ka neid pooli endas, mis on rafineeritud ja arenenud. Võimalik, et inimene muutub selliseks, kui elab kogu aeg nii võimsa kuju varjus. Naisena mehe varjus.” (93)

Isu tekitamiseks mõned Sylvi tabavad mõtteterad erinevatel teemadel:

Abielu ja armastus: „Ma ei saa abielust aru, ma ei kuulu abielu pooldajate hulka. /…/ ma ei tea ainsatki pikka liitu, kus üks osapool ei oleks teise arvelt närbunud.” (lk 36)
„Tuleb olla piisavalt lähedal, et teine sind ära ei kaotaks, ja piisavalt kaugel, et iseennast ära ei kaotaks.” (157)

Emadus: „Emadus on territoorium, kust ükski naine endisena tagasi ei tule, kuid mõned kaotavad end sinna tervenisti.” (71)

Vananemine: „Inimene, kes ei lepi sellega, et aeg möödub, on kurb vaatepilt. Et oma olemasolust märku anda, kulutab aeg teda kaks korda hullemini.” (171)
„Kui olla surmale lähemal kui sünnile, pole üldse tarvis mõelda, mis on ees. Tuleb vaadelda praegust hetke ja rohkem kõike seda, mis on siiani toonud.” (47)
„Vananemine on kohanemine sellega, mida ei oleks endast kunagi uskunud.” (12)

Naise elu: „Naise kolm elu /…/. Esimene, milles tasapisi õpitakse armastama iseennast ja teist inimest; teine, milles — kui niimoodi läheb — tuuakse ilmale uusi inimesi, kedratakse nad enda sees valmis ja turgutatakse jalule, see pikk ja pöörane teekond; ning siis see kolmas, kust näeb igas suunas.” (214)

Sõprus: „Sõprust ei sünni võrdväärse andmiseta.” (21)

„Esimene naine” on Venho (s. 1971) neljas romaan, mis oli nomineeritud 2019. a. ilukirjanduse Finlandiale. Autoriga on lootust kohtuda juba septembris kirjandusfestivalil Prima Vista.

Annika Aas

Tartu linnakirjanik 2018 — Mika Keränen

 

Halliki Jürma ja Tiina Sulg

Antti Tuuri “Tangopoisid”

Soome kirjanduse huvilistel on põhjust rõõmustada: eesti keeles on ilmunud Antti Tuuri järjekordne romaan „Tangopoisid“. Autor, kes on kirjutanud üle 70 teose, räägib sel korral 1960ndate aastate Soome elust – ajast, mil kehva majandusliku olukorra tõttu olid paljud soomlased sunnitud tööd otsima rikkamast naaberriigist Rootsist. Pealkiri „Tangopoisid“ osutab sellele, et üks osa raamatust räägib muusikast, kuna peategelase Sauli elust võtab olulise osa orkestrites lõõtspilli mängimine. Romaani läbivaks teemaks on ka armastus.

Tegevustik algab sellega, et orkester Hurma solist Elina otsustab minna Rootsi eesmärgiga jõuda oma lauljakärjääriga kaugemale. Minategelane Sauli, kes mängib Hurmas lõõtspilli ja kelle kallim Elina on, tunnetab nüüd, et elus tuleb uus lehekülg pöörata. Ka kitarrimängija ja orkestri juht Kamppila, trompetimängija Harju ning trummar Ari mõistavad, et Hurma oli nõutud Elina pärast rohkem kui [—] teiste pärast kokku. Nii lähevadki Sauli ja Harju Rootsi tööle, kuhu järgneb hiljem ka Kamppila. Sauli soov naaberriiki minna on ka see, et oma kallim tagasi võita, milleks tuleb aga Elina kõigepealt Rootsimaa avarustest üles leida.

Romaani peamine sündmustik toimubki Rootsis. Autor kirjeldab, kuidas soomlaste töö käis: kuidas leiti töö sealsetes tuntud firmades, kuidas tööpäevad kulgesid, kuidas elati ja veedeti vaba aega. Siit ka raamatu oluline nüanss: lisaks vaimukatele kirjeldustele ning karakterite kujutamisele saab palju uusi teadmisi soomlaste elu kohta Rootsis. On huvitav lugeda, kuidas soomlased ise end Rootsis tundsid ja kuidas neisse kui mustema töö tegijatesse suhtuti. Soomlaste elu Rootsis ei piirdunud ju vaid raskete tööpäevadega suure raha teenimise eesmärgil, vaid et üks välja kujunenud vaba aja veetmise viise olid tantsupeod, kus muusikat mängisid Rootsis tegutsenud soomlaste orkestrid. Ühte Göteborgi orkestrisse Tangopoisid saavadki pillimeeste koha Sauli ja Harju. Sauli suur soov on orkestri solistiks tuua Elina.

Muusikasõpradele on suur boonus see, et peaaegu kõiki Tangopoiste lugusid on võimalik kuulata YouTube´ist, sest autor on pannud Tangopoiste solistideks 1960ndate Soome armastatud lauljatarid: 1966. aastal Soomet Eurovisioonil esindanud Ann-Christine oma lauluga „Playboy“ ja paljude tollaste noormeeste iidoli Laila Kinnuneni. Romaanis on juttu ka Laila Kinnuneni kuulsaimast hitist „Mandžuuria küngastel“, mis on neile, kes on mingilgi soomlaste peol osalenud, kindlasti tuttav.

Minu arvates annab hea ettekujutuse teosest lõbus lugu seoses „Playboy“ looga, mida otsustab laulda Kamppila, kuna Elina on on otsustanud Hurmast lahkuda: Kui mängima hakkasime, oli esimene pala Kamppila listis „Playboy“, foks, mida Ann-Christine oli laulnud talvel Eurovisiooni lauluvõistlusel. Elina oli seda hästi laulnud, olime kõik rahul olnud ja ehmatasime kaunikesti, kui Kamppila võttis mikrofoni ja hakkas laulma „Playboy´d“, mida me ei olnud jõudnud üldse harjutada, nii et Kamppila oleks solist. Mängisin ja vaatasin tantsijaid ja muud rahvast saalis, ja nägin, kuidas paljud naersid, kui Kamppila laulis:

Oled playboy, libe playboy,
Aga mina su võrku ei jää.

Sõnad ei tahtnud Kamppila rämeda olemisega sobida ega helistik ta häälepaeltele. Kuulsin, et Harju hakkas kõrgelt ja kõvasti trompetit mängima, kattis suure osa Kamppila laulmisest ära, aga Kamppila ei andnud alla, vaid laulis kuni viimse salmini välja:

Pole elu ilma sinuta…

Aplausi ei olnud eriti kuulda, kui Kamppila lõpetas ning Ari ja Harju veel oma lõpujao mängisid. Pärast seda Kamppila ei püüdnudki enam laulda, meie lohistasime oma mängu kuni viimase valsini välja. (lk. 58) Minu kujutlusvõime hakkas nii seda kohta kui ka ülejäänud romaani lugedes vägagi tööle.

Teatavasti on Antti Tuuri teoste põhjal loodud nii teatrilavastusi kui filme. „Tangopoisse“ lugedes hakkasid küll pildid silme ees jooksma. Oleks justkui vaadanud järjekordset Aki Kaurismäe filmi, kuna teemad on niivõrd sarnased: tavalise soomlase argipäev koos oma murede ja rõõmudega, veidi tahumatud, kuid olemuselt südamlikud ja kokkuhoidvad karakterid, kellele on iseloomulik napp, aga täpne sõnakasutus, ning õnnelik lõpp. Sama lugu on ka armastusliiniga: sõnu selle tunde väljendamiseks ei raisata, küll aga käib armastatu otsimine otsekui läbi tule ja vee minekuna, millele aitavad alati kaasa ka sõbrad.

„Tangopoiste“ lugemine oli mõnus kulgemine. Ei olnud siin järske süžeepöördeid ega ootamatut ning pingelist kulminatsiooni. Kõik kulges soomlaslikult rahulikult koos leebe ja muheda huumoriga. Nautisin Antti Tuuri sõnakasutust, mille eestindaja Piret Saluri on oskuslikult edasi andnud. Sai omaette naerda. Oli hea raamat!

Maarit Laanesilla

Joel Haahtela „Adèle’i küsimus“

Alustuseks tuleb öelda, et pole sugugi lihtne tabada raamatukogus ei värsket ega väärt kirjandust. Eestlane loeb, mulle vähemalt tundub nii. Minu ümber inimesed loevad ja loevad üha rohkem.

Adèle’i küsimus“ oli minu nominentide lugemisnimekirjas esimene ja see oli ka ainus, mida mul õnnestus raamatukogust laenutada. Esimese valikuna sai see kirja minu jaoks väga isiklikul põhjusel – pole just palju raamatuid, mille pealkirjast leiad oma tütre nime. Teine põhjus oli autori rahvuses – soome kirjandus on mind viimastel aastatel üha üllatunud ja üllatas nüüdki. Haahtela suhtes olin ma puhas leht ega osanud midagi oodata.

Minu jaoks oli see raamat läbi ja lõhki tunnetuslik. Raamatu esimestel lehtedel ootad ikka, millised sündmused hakkavad arenema, aga ühel hetkel ma vajusin sõna otseses mõttes selle raamatu embusesse ja lihtsalt nautisin seda tunnet, mida see tekitas. Sündmusi tegelikult ei tulnudki. See oli rahu ja aeglase liikumise seisund. Maailm justkui peatus koos peategelasega Lõuna-Prantsusmaa kloostris, et uurida pühakuks kuulutatud Adèle elulugu, kuid seeläbi jõudis ka iseendani.

Raamatu sisu kohta saab lugeda igaüks ise, mistõttu ma siin seda ei korda. Enda jaoks püüdsin siit kinni mõtte põlvkondade mõjust meie elule. Tahame või mitte, aga need mõjutavad meid nii mineviku kui tuleviku vaates – nii esivanemad kui järglased. Siiski pole kõike vaja koguda endale koormaks — mõned asjad võivadki jääda lõpuni lahendamata ja kõik ei pea olema arusaadav. Elu läheb ka siis edasi. Leiad endas rahu, saad ka võimaluse olla õnnelik.

Lõpetuseks toon välja ühe tsitaadi, jättes selle mõtestamise teie lugemisteekonnale:

. . . on imesid, mis juhtuvad kiiresti ja on imesid, mis juhtuvad aeglaselt. Kiireid imesid ootavad inimesed hea meelega, aga aeglasi imesid nad isegi ei märka. Ja maailm on ometi täis aeglasi imesid. Tihti näeb Jumala juhatust alles tagantjärele. (lk. 78)

Jaanika Anderson
Tartu Ülikooli muuseum

 

Tuula-Liina Varis „Kilpkonn ja õlgmarssal”

Tuula-Liina Varis „Kilpkonn ja õlgmarssal” (1994, e.k. tlk Piret Saluri, Loomingu Raamatukogu 1996/33-36 ja Eesti Keele Sihtasutus, 2012)

 

Kui põnev on see, kui üks raamat juhatab su järgmiseni ja see omakorda järgmiseni, ning ma ei mõtle siinkohal lihtsalt sarja, mille järgmist osa huviga ootad. Minu Tuula-Liina Varise ja Pennti Saarikoski vaimustus sai alguse Varise raamatust „Tahan tunda, et elan”, mis juhatas „Kilpkonna ja õlgmarssali” juurde ning siis ei olnud omakorda pääsu Saarikoski luulekogu lugemisest. Nii et nagu internetis linkide avamine, ainult et „päriselt”.

Varis, kes oli kuulsa Soome luuletaja ja tõlkija Saarikoski (1937-83) teine abikaasa, kirjutab siin, kilpkonna ja õlgmarssali loos, ausalt ja otsekoheselt oma 8-aastasest kooselust väga andeka alkohoolikust mehega, kelle looming tekitab imetlust ja austust, aga eluviis, samas, hirmu- ja õudusjudinaid. Mõneti on Varise siirus lausa šokeeriv, pean silmas näiteks Pentti kakaplekiliste pükste lugu Prahas (35). Varis ei süüdista ega materda, vaid vaatleb ka iseennast kõrvalt ja kohati kriitiliselt. See on, kõigest hoolimata, armastava naise järelehüüe suurele hingele, kelles „oli mingi algnukrus, mida keegi ei suutnud hajutada. Iga tema naine püüdis seda leevendada, et tema ja iseenese elu kergemaks teha. See ei olnud võimalik. Kõik me püüdsime teda tema enese kasuks muuta, aga meil ei läinud see korda. Kõik me arvasime, et ta elu oleks parem, kui ta lõpetaks ennasthävitava joomise. Kõik me mõtlesime, et mina, nimelt mina saan ta viinast vabaks. Ei miski ega keegi oleks teda viinast vabaks saanud. Selleks vajalikke tingimusi oli talle maa peal võimatu luua.” (189) Varise ja Saarikoski teiste naiste ning nendega saadud laste head läbisaamist näitab ilmekalt Saarikoski matuste kirjeldus, kus nad kõik omavahel rõõmsalt suhtlevad. „Ka Penttil oleks lõbus, nimelt temal omaenese matustel lõbus olekski, ta käiks ringi ja küsiks: „Eks ole, hästi läks? Eks ma olnud hea?” (186).

Kui Pentti ja Tuula-Liina lõpuks suudavad otsustada lahku minna ning Pentti kolib Rootsi uue naise Mia juurde, on Tuula lausa õhinal: „Mida kauem ta Miat ülistas, seda kergem mul hakkas. Pentti läheb headesse kätesse ja mina saan lõpuks ometi vabaks, et järele katsuda, kas minul oma elu elamiseks üldse asja on.” (169). Jah, selleks, et Varis saaks lõpuks ometi abikaasa kuulsuse varjust välja, oli tal tõepoolest aeg iseennast leida ja iseendasse uskuma hakata, just nimelt loojana, kirjanikuna, mitte ainult emana või abikaasa kasijana.

Teemad à la „kõik suured loojad on joodikud”, allakäik ja abielu lagunemine sellise mehega võiksid ju tunduda isegi banaalsed, kui vaid Varis ei suudaks neid teemasid avada nii mitmetahuliselt ja huvitavalt. On kurb ja kohati ka naljakas. Raamatus on mitmeid keelepärleid, nt „võis kuulda ajaloo tiivalööke, kui [Eino] Leino pärija [Saarikoski] musta pöördtooli üksinduses surmvaikselt ja hardalt seda köharohu moodi piiritusesegu võttis” (159). Lihtne lauseke, mis viitab nii mitmele tõsiasjale ühekorraga: Saarikoski kirjutas Leinost raamatu, neil oli mõndagi ühist (kuigi Saarikoski ise neid paralleele põlgas või pelgas), näiteks alkoholism ja sellesse hääbumine; vana ihuarst oli selle „köharohuga” ka Leino pohmelust ravinud. Või siis „veidramat koomitsat ei ole maapind iial kandnud” (139).

Kuivõrd palju huvitavam on pärast „Kilpkonna ja õlgmarssali” lugemist võtta kätte Saarikoski tellisepaksune luulekogu („Luuletused”, 2012, Tuum) või ka tema proosakogu „On või ei ole. Euroopa serval. Bretagne’i päevik” (e.k. 2007, Varrak). Nö taustauuringud on tehtud, nüüd jääb vaid tunda, nautida, avastada, mõtiskleda… Valge lehena ma Saarikoskit enam lugeda ei saa, olgu see siis eelis või puudus.

Millest ma pärast seekordset lugemiselamust veel mõtlesin… Et raamatukoguhoidjana kõnnin iga päev riiulite vahel mööda sadadest ja sadadest raamatutest, mis on vaid hunnik tähti ja sõnu kaante vahel — kuniks (!) elus tekib moment või võimalus või vajadus need kaaned avada, ja — kui hästi läheb — toimub omamoodi plahvatus, maailm avardub mõõtmatult ning edaspidi tundub uskumatu, et said varem olla seda raamatut lugemata…

Annika Aas