Posts Tagged ‘soome’

Anni Kytömäki „Margarita“

Nad seisavad külg külje kõrval, igaüks omal kohal. Mühav veevool uhub neid lakkamatult, aga nad ei väsi. Nad teevad, mis jõgi on nende tööks määranud: söövad, mis vesi neile kohale kannab. Jõgi ahmib ülemisest maailmast õhumulle ja toob meile, ja nad hingavad. Nad kasvatavad sammalt ja oma aastakihte ning pakuvad varju ja kaitset jõe kohal lendlevate ehmestiivaliste vastsete üha uutele sugupõlvedel ja kalapoegadele. Nad teenivad jõge, jõgi hällitab neid.

Kui öelda, et mõne ilukirjandusliku teose tegelaste hulka kuulub ebapärlikarp, siis võib tekkida tunne, et see peab küll olema üks igavavõitu raamat, arvestades, et nimetatud mollusk elab suurema osa oma kuni 130 aastani küündivast elueast poolenisti või täielikult jõepõhja liiva ja kruusa sisse kaevununa.

Ent 2020. aastal (igati teenitult) Finlandia kirjandusauhinna võitnud raamatus põimib autor meisterlikult kokku noore massööri Senni Sarakorpi, sõdur Mikko, arheoloog Aaro, loodushuvilise Einar Kairamaa, tema poja, metsandusinspektor Antti ning ebapärlikarpide, metsade ja jõgede saatused. Niisugune loobumine tavapärasest antropotsentrismist on väga sümpaatne ning loob teatava sarnasuse Richard Powersi “Ilmapuuga”, ent on märksa vähemmastaapne ning pigem intiimne ja sissepoole pööratud. Anda omaenese jutustajahääl pärlikarbile on minu meelest üsna geniaalne võte.

“Margarita” tegevus leiab aset 1950ndatel, aga hoolimata asjaolust, et just sõjajärgse Soome ühiskond tegelaste saatust väga suurel määral mõjutab, ei nimetaks ma seda ajalooromaaniks. Ka oleks väga kitsas ja ebatäpne öelda, et Kytömäki räägib inimese ja looduse suhetest. Eri tegevusliinid ja jutustajahääled põimuvad teoses sootuks keerulisemal moel.

Nii nagu pärl on võõrkeha pärlikarbi sisemuses, kaotab Senni peaaegu oma elu soovimatule rasedusele, kui tema keha ägedalt loote vastu võitlema asub, ent Soomes kehtestatud abordikeelu tõttu ei lubata tal rasedust katkestada, kuna sünnitamine on naiste isamaalise sõjaväekohuse täitmine ning igalt naiselt oodatakse 4-6 lapse ilmale toomist. Võrdlemisi sarnasel moel aga oodatakse ka looduselt oma kohustuste täitmist – sõjajärgseks ülesehitustööks on vaja puitu ning et selle käigus jõed ebapärlikarbile elamiskõlbmatuks muutuvad, on lihtsalt otsekui metsa raiumisega paratamatult kaasnev laastude lendamine.

Niisugused paralleelid inimese ja looduse vahel, sarnasused saatustes ja samasused anatoomias, on romaani läbivaks jooneks. Loodus on veatu, inimkeha on veatu ning inimene jagab endiselt loodusega suurt ühisosa, kuidas ta ka ei püüaks end sellest väljapoole või kõrgemale seada. Loodust võib allutada kultuuriruumile ja majanduskasvu imperatiivile, inimest võib allutada ühiskonna üles ehitamise ideoloogiale, aga lõppude lõpuks oleme kõik siiski omavahel sümbioosis.

Öö kahiseb ja ohkab ümberringi, otsib lahedamat asendit, sulgeb oma silmad ja muutub mõistetamatuks. Puud tõmbuvad kõrvalrolli, miljonipäine mikroorganismide maailm ahnitseb jalge all pehastunud varist, linnud tõusevad jalge eest parinal lendu, oksad hõngavad süsihappegaasi, nagu mis tahes orgaanilisi ühendeid lagundav olend. Öösel oleme kõik ühesugused. Alles hommik teeb taimedest süsihappegaasi tarbijad, muudab linnud arglikuks ja inimese võitmatuks (lk 576).

Romaani keel on õhuline ja poeetiline (tõlkija Toomas Tallo töö väärib ka kindlasti ära märkimist), kohati aimatavalt erootiline, vahel valusalt lohutamatu ja siis jälle õrna lunastava puudutusena mõjuv.

Üsna samal moel mõjub ka raamat tervikuna – ikkagi lootusrikkana, vaatamata kurvastavale faktile, et ebapärlikarp on nüüdseks väljasuremise äärel kõigis oma asupaikades.

Sille Vadi
TÜ kultuuriteaduste instituut

Niina Mero “Inglise romanss”

Lugesin Niina Mero “Inglise romanssi” ootamatu mõnuga. Tiina on selle kohta ka tabava ülevaate kirjutanud, minul oli lähtekoht veidi teistsugune: viited punkmuusikale jäid suht krüptiliseks, rohked osundused briti krimiseriaalide sisule, tegelastele ja näitlejatele tulid aga kohale kui rusik kurikaela silmaauku.

Iseäraliku mündi andis loole juurde, et tegu on soome kirjanikuga ja ka peategelased on õed-soomlased, kes mõlemad igatsesid Inglismaad, üks platooniliselt kui kirjandusest ja filmidest tuttavat ajatut kultuurriiki, teine kui sügavate juurtega elupaika. Nõnda siis kolis noorem õde Heli Inglismaale, armus Mark Darcysse, vabandust, Mark Chattenhami ning kutsus vanema õe Nora pulmadeks külla Oxfordi külje all asuvasse mõisa. Ülejäänu, nagu öeldakse, on juba ajalugu. Ennekõike kirjandusajalugu: Shelley, Keats ja teised poisid bändist (vt “Inspektor Lewis”, 2. hooaeg, 1. jagu). Aga ka arhitektuur, loodus ja üleüldine elulaad. Nora hoiaku võtab hästi kokku lausung lk 287: “Mina seisin akna all, vaatasin välja ja mõtlesin kohale, kus ta elab. Igal hommikul ärgates nägi ta esimese asjana Oxfordi.”

Härrasrahva elu ja sellega seotud põnevusliin on kõik võrdlemisi klišeelikud, üldse võiks sisu kohta öelda “Morse, Lewis ja Midsomer kohtuvad Jane Austeni ja Jane Eyre’iga.” Kadunud perepoeg, kõhedad kunstitööd, keelatud armastus, isegi aednikul on kapis tiitel ja luukere… Õnneks ilmestavad lugu ridamisi teadmisi inglise romantilise luule suurkujude kohta ning telekrimisõpradele armsad viited. Ja kui vandalismi uurima saabub pikk blond politseinik, on selge, et tegelane hakkab sonima James Hathaway’st, ning kui selgub, et tema ees seisab vaneminspektor Fox, siis on ohjeldamatu turtsatus omal kohal. (Vt “Inspektor Lewis”, osatäitjad.) Tõsimeelsem pool on Nora introvertsusest ja sotsiaalsest ebakompetentsusest tulenev elukäik, kuid teda ihaldet Inglismaal tabanud armuleegid on ehk veidike liialdatud.

Kokkuvõttes päris mõnus meelelahutus, eriti laupäeva õhtul enne filmi. Aga see peab olema “Lewis” või “Endeavour”, mitte “Vera” või “Shetland”. Mõned maailmad, isegi muinasjutumaailmad, omavahel kokku ei puutu, eriti kui nad asuvad samas riigis.

Tiina Tarik

Niina Mero “Inglise romanss”

See oli üks päris lõbus lugemine. Kirjastuse kiidulaulu tagakaanel ei maksa lõpuni uskuda, aga midagi sinnakanti lugu läheb küll.

Kuigi krimiliin on olemas, jääb see muu eluolu ja eriti armuelu taustal kuidagi tahaplaanile. Vihjeid küll loobitakse siia ja sinna ja hobidetektiiv hakkab kogemata jälgi ajama ja komistab kogemata lahenduse otsa ka, aga see kõik kulgeb nii aegamisi ja sutsakute kaupa, et krimiraamatuna ma seda väga ei soovita.

Romantika liin oli veider. Kohati uskumatult lääge — need liblikatele kõhus kolmekordseid axeleid põhjustavad kõhulihaste kirjeldused näiteks. Kohati tundus, et see liin on mingi irooniaga kirja saanud. Kohati tundus, et ongi südamest kirjutatud naistekateklišeed. Aga no vähemalt oli seal vahetevahel suht omapärast keelekasutust. Romantika-lugejatele võiks isegi soovitada.

Võõrsilolemise liin oli üllatavalt sujuv — soomlane Inglismaal saab hakkama ilma suurema kultuurikonfliktita ja kui tal ongi see omamoodi aktsent, siis sõnavara on nii rikkalik ja grammatika korralik, et ei ole ka mingeid keelebarjääre, vaid aeg-ajalt peategelane õhkab, et oh, Inglismaa, aga üldjoontes lähevad nii peategelane kui tema õde inglise aristokraatide seltskonnast läbi nagu nuga võist.

Karakterite galerii oli üsna kirju ja eripärane, aga ega neist kuigi palju just teada ei saa ja väga südame külge need tegelased ka ei kasva ning ega usutavusega ka kõik hästi pole, aga no las olla, meelelahutuskirjandusele piisab sellest kirjususest ka. Pealegi, oma lemmiktegelase ma leidsin, see oli see poiss, kes jäi koju kassi hoidma :)

Raamatu võlu oli mu jaoks ennekõike need kultuuriviited — Shelley-Byron ja muud romantikud 19. saj. algusest, briti tele(krimi)sarjad ning soome punk-metal-gootibändid nii kümnekonna aasta tagant. Ega ma ühegi teemaga just ülearu hästi kursis ei ole, aga ebamäärane positiivne arvamus on mul neist kõigist. Õhutust edasi uurida sain ma mitmel suunal. Niiet kes mingi teemajupi vastu huvi tunneb, siis see võiks proovida seda raamatut lugeda, kuidas see kompott talle meeldib. Ja kui mõnikord on sellised viited raamatutes pelgalt nimepuistamised, siis siin olid need mu meelest väga abiks meeleolu ja keskkonna loomisel, viisid edasi dialoogi ja süžeed ning aitasid mõista tegelaste mõttekäike. Siia lõiku märkena, et kõige enam tsiteeriti Shelleyt ja Keatsi ja kõige tihemini mainitud bänd oli Babylon Whores.

Tõlkija (Triin Aimla-Laid) on olnud tubli ja joonealuseid viiteid on murdu, vaid ühe asja õiendaks siinkohal ära: enne kui “Parfüümist” film sai, kirjutas Patrick Süskind raamatu.

Tiina Sulg

10 raamatut — Laura Loolaid

1. Samariitlase käsiraamat.

Nii kaua kui ma mäletan, kuulus iga maalkäigu juurde väike rituaal “Samariitlase käsiraamat” läbi lapata. Oli see siis vihmane päev, leiva luusselaskmine või muidu jõudehetk — niipea kui vana diivani vedrud kolksuga lohku vajusid, oli raamat juba iseenesest kätte ilmunud. Otsest lugemist mäletan ma vähe, rohkem sai ikka õnnetuste piltidega närvikõdi tekitatud ja imelike raviminimede üle itsitatud.

Iseloomustav tsitaat:

Mahlasoonte teel asetsevad mitmel pool mahlanäärmed, kus valmistatakse valgeid vereliblesid ja kus kinni peetakse kehasse ja mahla tunginud kahjulikud pisikud — nagu kindlustes. Seetõttu suurenevad ja valutavad vahel mahlanäärmed — seal on siis lahing vaenlastega käimas. Ei ole ka huvituseta tähele panna, et suuremad mahlanäärmete kogud asetsevad kaenla all, kubemes, kaelal jne., s. t. piiril — käe ja jala piiril kerega — riigiga, nagu kindlusedki, et vaenlasi mitte kaugele lasta tungida.

.

2. Robinson.

Eiei, mitte üldiselt, vaid üks väga konkreetne Vana Raamat, mis samuti kuulus maalkäimise rituaalide juurde. Seda lugesin küll põhjalikult ja korduvalt — ju oleks ribadeks lugenud, kui see väljaanne juba ei oleks ribadeks loetud. Et ka kaaned ja muu ümbritsev sisu on ajaga kaduma läinud, ei tea ilmumisaastat ega midagi! (Tõsi, trükistiil laseb aimata kahe- või kolmekümnendaid ja kiire tegevuse kulg lihtsustatud sisuga väljaannet.)

Iseloomustav tsitaat:

Hommikul oli õhk kõue järel lahedam, Mina aga nägin metsa poole käänates imelikku asja — nägin tuld, jooksin nagu pöörane sinna. Põesas põles. Pikne oli puusse löönud ja tuli oli edasi põesasse pääsenud.  

.

3. Roheline aas.

Kolmas maakodus rituaalselt loetud raamat. Tegu on nõretava nõukogude propagandaga sellest, kuidas kauge kolhoosi pioneeridel õnnestub akadeemik Lõssenkolt saada mutantnisu seemneid ja taimed üles kasvatada! Raamatu avastamine langes aega, kui meist olid saanud juba teadlikud nõukavastased jõnglased ja ilmselt algas lugemine iroonilises võtmes. Aga mis teha, raamat on paeluvalt kirjutatud ja lisaks väga rikas meemimaterjali poolest.

Iseloomustav tsitaat:

Trepile ilmus Dusja. Ta tõmbas palitu hõlmad koomale ning astudes ettevaatlikult veeloiku visatud telliskivide peale, tuli välja jalgrajale. Petja märkas, et tal on rätik endiselt viltu peas ja püsib ainult klambri abil. “Peaks talle oma detaili kinkima,” mõtles Petja. Kunagi oli keegi läbisõidul olev ohvitser kinkinud talle kristalse binokliprisma. Petja hoidis seda alati vasakus püksitaskus. 

.

4. Krabat.

Koduse pärimuse kohaselt olla seda mulle ette loetud siis, kui ma olin veel päris pisike. Hiljem oli raamat krooniliselt kadunud, aga ma teadsin, et ta on kuidagimoodi eriline. Kui kolimistega välja ilmus, siis lugesin igaks juhuks kohe mitu korda läbi. Iseloomustavat tsitaati ei saa anda, sest ta on jälle kuhugi kadunud, linnas ei ole, maal ei ole, küllap on hästi ära pandud. 

.

5. Kaarnakivi.

Kogumiku avastasin kuidagi kogemata ja olen sestsaadik risti-põiki ja üle lugenud. Aga mitte kunagi päris läbi. Esimestel lugemistel vaatasin vist illustratsioonide järgi, mida maksab ette võtta, edasi katsusin juba üksikuid lõike hamba all. Aga ikka on iga ülelugemisega jäänud nii, et rohkem kisuvad kaasa tondid ja imeteod, realistlikum ja lüürilisem värk jääb alati teiseks korraks.

Iseloomustav tsitaat:

”Ütle mulle, kumba sa valid, kas kivi päält kirja või maa päält maasika,” küsis Jaan Jukult. “Maa päält maasika,” vastas Juku, sest ta kõht oli kaunis tühi. “Maa päält maasikas on väga paha asi,” vastas Jaan, ”aga kivi pealt kiri on lõokesepesa.” “Ma ei teadnud,” vastas Juku. “Ma arvasin, et maa päält maasikas on tõesti maasikas.” Kõik nägid korraga, et Juku pää muutus äkki tublisti väiksemaks. 

.

6. Baskerville’ide koer.

Ikka see paks kõvakaaneline kogumik, mis kaheksakümnendate raamaturiiulil mahtus kuhugi Musketäride ja Maalt-merelt ja Tuhande ühe öö ligidusse. Järjekordne püsilugemisvara varajasest lapsepõlvest ja eluaegse deduktiiv-lembuse alustala. (Muide, taas kujunesid välja kindlad osad raamatus, mille ma kestva ja oleva ülelugemise käigus alati vahele jätsin). Kõrvale kuulata Vladimir Daškevitši filmimuusikat.

.

7.-8. Tõelised imed ja Muinasjutte.

Sel muistsel ajal, kui raamatute ilmumist ei juhtinud turuloogika, ega isegi veel mitte paberi- ja trükivärvidefitsiit, olid meie kodused riiulid lastekirjanduse osas pehmelt öeldes külluslikud. See tähendas, et oli võimalus palju asju lugemata jätta, aga ka, et oli võimalus juhuslikult igasuguseid asju avastada.

Saja rahva lugude ja pisikese sarja ja muu muistendvara vundamendi pealt tabasin muidugi otsekohe ära, et pealkirjadest hoolimata on need kaks midagi hoopis muud kui “muinasjutud” Ja see miski muu ahvatles!

.

9-10. 3 lugu ja Tagurpidi.

Ma ei saa tõestada, et ma õppisin lugema eestikeelsete koomiksitega. Aga ma saan väita, et nende mõju lugemisoskusele ja mitmekihilise teksti tunnetusele on üüratu. Seda mäletan ma ka, kuidas koomiksi lugemise käigus (oli see nüüd Tagurpidiantsla või Piilupart, Miki ja teised) hakkasin esimest korda tajuma, et väiksed kirjatähed seal serva peal on ka loetav tekst.

.

Laura Loolaid

 

10 raamatut — Doris Diana Orr

Leelo Tungal „Vana vahva lasteaed

Alustame algusest. Seda luuleraamatut lugesin kunagi nii palju, et see kulus pähe. Leelo Tunglal on vaimukas tekst, mis ajab ka täiskasvanud naerma. Selle juures on väga sobivad Edgar Valteri illustratsioonid. Raamatu nimiluuleuts tuletab meelde, et kõik soliidsed täiskasvanud on kunagi lapsed olnud. „…näed, et maailm – see on mingi vana vahva lasteaed /…/ Kosmonaut kord piima luttis. Küüsi näris kirjanik. Lüpsja raadio katki kruttis. Nina koukis lihunik.” No kas pole tore?

.

Tove Jansson “Muumitroll

Siia võiks tegelikult lisada kõik Muumioru raamatud. T. Jansson on loonud maailma, mis erineb kõigist teistest mulle teadaolevatest lasteraamatutest. Milles see erinevus seisneb, on raske sõnadesse panna ja ehk pole vajagi. On asju, mida saab ainult tunnetada. Muumitrollide maailm on põnev ja natuke müstiline, aga samas turvaline. Kõigisse probleemidesse suhtuvad muumitrollid stoilise rahu ja leebe mõistmisega. Sabatäht läheneb? Mis seal ikka, tuleb varju minna. Maja jääb veeuputuse alla? Siis sööme hommikusööki katusel.

Paljud raamatutest on ehk laste jaoks liiga tõsised ja mõtlikud, nagu “Trollitalv” või “Hilja novembris”, kuid natuke vanemana on need väga hea lugemine.

.

Michael Ende “Momo

Nimitegelane on tüdruk, kes elab sõbraliku kogukonna keskel amfiteatri varemetes arvatavasti mõnes Lõuna-Euroopa linnas. Ühel päeval ilmuvad välja hallides ülikondades härrad, kes hakkavad inimestega kaupa tegema nende aja üle. Nad väidavad, et aega saab kokku hoida ja nende kätte hoiule anda. Mida rohkem aega kokku hoida, seda rohkem aega olema saab. Tulemus on muidugi vastupidine. Inimesed hakkavad kiirustama ja muutuvad närviliseks ning aega ei ole sugugi rohkem. Momo on see, kes inimestele varastatud aja tagasi toob. Mõtlemapanev ja hästi kirjutatud lugu.

.

René Goscinny ja Albert Uderzo “Asterix

Tegemist on koomiksisarja, mitte raamatuga, aga tahan selle ikkagi välja tuua. Asterixi lugesin esimest korda 10-aastaselt ja mulle meeldis. Olen lugenud täiskasvanuna ja mulle meeldib ikka. Lisaks vaimukale tekstile ja joonistustele tuleb tunnustada head tõlkijat, kes on suutnud sisu ja huumori eesti lugejani tuua. Lisaks teravmeelsele huumorile on “Asterix” hariv. Mul oli tänu Asterixile varsti selge, kes on leegionär või tsentuurio, mul oli ettekujutus rooma sõjaväekorraldusest ja teadsin peast ladinakeelseid sententse. Soovitan “Asterixi” koomikseid lugeda lastel ja täiskasvanutel, kuid ekraniseeringutest tuleks pigem eemale hoida. Neis jääb võrreldes koomiksiga väga palju puudu ja teravmeelsest huumorist ei ole midagi alles.

.

Dina Rubina “Cordoba valge tuvi

Põnev ja mitmekihiline raamat jutustab kunstieksperdi ja võltsija Zahhari elust põigates vahepeal minevikku – tema lapsepõlve Krimmis ja ülikooliaega Leningradis, tema ema noorusesse ja blokaadiaegsesse Leningradi. Lisaks peategelase elule süveneb autor tema värvikate sugulaste saatusesse: Zahhari onu Sjoma, ema Ritka, emaema Njusja, Leningradis elav filoloogist tädi. Oluline liin on Zahhari põlvnemine ja natuke segane perekonnalugu, mis teose lõpuks lahti hargneb.

.

Terry Pratchett “Väikesed jumalad

See on Pratchetti raamatutest minu lemmik just teema tõttu. Sõnakasutus ja huumor on sama hea, kui autori teistes raamatutes. “Väikestes jumalates” on keskmes suur jumal Om, kes ilmub maailma väikese kilpkonna kujul. Asi on selles, et Kettamaailmas on jumalatel nii palju võimu, kui palju neil on uskujaid. Ja selgub, et võimsa Omnia riigi religiooni omnianismi jumalat usub tegelikult ainult üks inimene – rumalavõitu noviits Brutha. Arvata võib, et väikse kilpkonna kujul ei suuda Om maailmas palju korda saata, aga õnneks on olemas Brutha, kes ei kaota temasse usku.

.

Mika Waltari “Sinuhe, egiptlane

See on üks parimaid ajaloolisi romaane, kui mitte kõige parem. Ilmselt ei vajagi see teos erilist kommentaari. Waltari maalib tõetruu pildi elust Lähis-Ida piirkonnas 14. sajandil e.m.a, nii tõetruu kui see pikka ajavahe arvestades olla saab. Lugedes tekib tunne, nagu oleksid ise seal. Tegevus toimub alguses Teebas, siis rändab Sinuhe Süüriasse, Babülooniasse, Kreetale ja veel mitmesse paika, mis praegu meelde ei tule, kohtudes muuhulgas ajalooliste isikutega. Teiste hulgas on olulisel kohal Nofretete ja vaarao Ehnaton, kes läks ajalukku püüdes Atoni kultust kehtestada. Lisaks ajaloolisele detailsusele suudab Waltari tegelased lugeja jaoks elavaks muuta. Oma elu lõpus on Sinuhe muutunud skeptiliseks ühiskonnas valitsevate arusaamade ja eriti sõjapidamise ülistamise suhtes väljendades sellega autori enda maailmavaadet.

.

Tõnu Õnnepalu “Mandala

Õnnepalu on paljude lemmik, kuid tahan esile tõsta just “Mandalat”, mis meeldis mulle oluliselt rohkem kui autori järgnevad raamatud. Siin on olemas Õnnepalule omane sisekaemus, kuid ta vaatleb igapäevaelu läbi kassi silmade. Endale omases mõtlikus stiilis ja sooja mõistmisega kirjutab autor elust maakohas ja inimestest, kellega seal kokku puutub. Idee poolest sarnaneb see natuke tema “Paradiisiga”, kuid raamatu keskmes on siiski kassid, kelle hingeelu autor meisterlikult edasi annab.

.

Virginie Despentes “Vernon Subutex

See triloogia on midagi hoopis teistsugust. Tegevus toimub Pariisis, kus tegutsevad transvestiidid, pornostaarid, muusikud, režissöörid, eluheidikud jne, kelle peategelane Vernon tahtmatult omavahel kokku viib. Kuna teose autor on endine pornotöötaja, võiks arvata, et tegemist on väga ropu teosega, kuid see on liialdus. Nii mõnigi kriminaalromaan on palju ropum. Sellegipoolest arvan, et konservatiivsele inimesele see raamat ei meeldi.

Mind kõnetas “Vernon Subutex” eelkõige sellepärast, et autor suudab hämmastava empaatiaga avada iga tegelase mõttemaailma ja kirjutada nii, et lugejal tekib mõistmine ka negatiivsete tegelaste suhtes. Tegelikult ei saagi öelda, et raamatus oleks negatiivseid ja positiivseid tegelasi, nad on lihtsalt inimesed. Autoril ei ole inimloomuse osas illusioone. Kuigi Despentes ei õigusta ega mõista oma karakterite teguviisi hukka, on raamat tugevalt ühiskonnakriitiline.

.

Herta Laipaik “Maarjakask

Raamat koosneb kaheksast kunstmuistendist, mille autor on väidetavalt kirjutanud vana jutuvestja poolt kuuldud lugude põhjal. Tegelikult on mulle selgusetuks jäänud, kas selline jutuvestja oli päriselt olemas või mitte. Ilusad ja lummavad lood vanadest aegadest on kirjutatud Helme murrakus.

Lugusid võiks nimetada muinasjuttudeks, mis on segunenud rahva- ja kohapärimusega. Seal tegutsevad puuvaimud, soovaimud, surnute hinged. Kõigi muistendite sündmustik toimub Helmes ning on sageli seotud mingi kindla maamärgiga – kivi, künka või puudesaluga.

Kui järele mõelda, ei teagi, miks mulle pole rohkem Herta Laipaiga teoseid kätte sattunud. Ehk on aeg see viga parandada.

.

.

Doris Diana Orr

Tommi Kinnunen „Ei öelnud, et kahetseb“

Tommi Kinnunen „Ei öelnud, et kahetseb“ (tlk Jan Kaus, Varrak, 2022)

Ei saa öelda, et kahetsen Tommi Kinnuse romaani(de) lugemist, kuigi sõjateemaga kokkupuutumine on raske nii kirjanduses kui elus. Juba Kinnuse esikromaan „Nelja tee rist“ (e.k. 2015) oli väga meeldejääv debüüt. Käesolev raamat, „Ei öelnud, et kahetseb“ on veelgi meeldejäävamate karakteritega mõjus rännakuromaan, mis meenutas kohati ka Cormack McCarthy postapokalüptilist ja sünget isa-poja rännakut romaanis „Tee“. Juba see, et meesautor on ette võtnud kirjeldada just naiste rännakut ja naiste olukorda sõjas ja sõjajärgses ühiskonnas, on üllatav ja kiiduväärt.

Tegu on naistega, kes on Teise maailmasõja ajal läinud või sattunud sakslaste teenistusse ning nüüd, kui sõda lõppenud ja sakslased lüüa saanud, peavad leidma oma tee Norrast tagasi koju Soome. Kerge ei ole see rännak ei füüsiliselt ega vaimselt ning varakevadise Põhja-Soome maastiku maalilisus ja trööstitus peegeldab naiste siseilmas toimuvat. On märjad jalad, on külm ja on nälg, on miinidega pikitud teeservad, õhku lastud sillad, on häbi, hirmu ja hüljatuse tunded, kuid kohati ka vabanemise rõõm ja lootusrikkus. Kõige rohkem hakkavad naiste erinevused, tugevused ja nõrkused, ilmnema siis, kui grupp jaguneb kaheks — pooled naised jäävad maha piiripunkti ning ülejäänud viis otsustavad läbi tundmatu maastiku edasi rühkida. Kes on ettevõtlikum ja särtsakam, kes kipub loobuma või virisema, kes oskab ka halvast olukorrast endale alati kasu lõigata. Kõige rohkem keskendub lugu keskealisele Irenele, kuid aeg-ajalt avanevad ka teiste naiste minevikud ja mõtted.

Karmid olud sunnivad tegema karme valikuid ning kõige vanema naise Aili saatus läheb kindlasti hinge nii rändavatele naistele kui lugejaile. Aili vaatleb oma nooremaid kaaslasi ja mõtiskleb: „Mida teadsid nemad küll vananemisest, kas nad mõistaksid seda, kuidas sa märkad, et enam pole jaksu? Noored kipuvad alati elu liialt usaldama. Nad polnud veel ärganud sellesse hommikusse, kui pannakse imeks, et kuhu küll kadus käte jõud ja jalgade energia. Noorus oli Ailis ikka veel olemas, aga selle peale oli kasvanud mitu kihti vanust.“ (123)

Maale, kus piima ja mett voolaks, naised loomulikult ei jõuagi, ja ega nad seda ootagi. Sõda ei lahku kunagi jälgi jätmata. Kui metsikus looduses olid omad katsumused, siis inimestega kokku puutumine tekitab uusi probleeme. Naisi peetakse sakslaste litsideks, neid häbistatakse ja alandatakse. See, mille Irene eest leiab ja millise otsuse langetab, jäägu lugejale avastada, aga minu jaoks oli Irene otsus ühtaegu üllatav ja … täiesti mõistetav. Mõne teekonna puhul ei ole võimalik tagasi jõuda, vaid ainult edasi minna. Elu on kui jõgi, mis „ei püsi kaua aega ühesugune, vaid voolab mujale kohe, kui sellega harjuma hakkad“. (251)

Annika Aas

Juha Hurme „Neem“

Juha Hurme „Neem“ (tlk Tiiu Kokla, Varrak, 2021)

Kirjanik Juha Hurme pälvis Soome kõige prestiižsema kirjandusauhinna Finlandia teosega „Neem“ samal aastal, mil Soome Vabariik sai 100-aastaseks. „Neem“ on Soomele pühendatud raamat – see jutustab Soome kultuuriajaloost, alates Suurest Paugust kuni 1809. aastani, mil Soomest sai Vene impeeriumi osa. Ühtlasi on see terve meie planeedi kultuuriloo sündi ja arengusse süübiv teos.

Eelnev kõlab nii, nagu „Neem“ oleks ajalooraamat. Seda ta siiski ei ole, olgugi et autori lugemus, teadmised ja kasutatud kirjanduse nimikiri avaldavad muljet. Hurme ise ja Soome kirjastus Teos määratlevad „Neeme“ romaaniks. Minu arvates on tegemist pigem pika esseega, milles ühenduvad kõige säravamal viisil Hurme kui tänapäevase renessasiinimese analüüsivõime, intellektuaalsus ja virtuoosne sõnakasutus, mis on selge, aus ja kergesti mõistetav.

„Neem“ on ka Soome müüdi lammutamismanifest. See riietab lahti kõik paatosliku ja püha, mis puudutab ühe rahva omapära, originaalsust ja tõekspidamisi. Sõnade taustal kõlab autori heatahtlik ja puhastav naer. Hurme teksti hurma annab tabavalt edasi Tiiu Kokla tõlge eesti keelde.

Heidi Iivari
Soome Instituut

Juha Hurme „Neem”

Juha Hurme „Neem” balansseerib üsna edukalt aimekirjanduse ja ilukirjanduse piiril, siin on fakte, viiteid, tsitaate, aga ka ilukirjanduslikku väljamõeldist.

Neem = Soome.

Teos algab Suurest Paugust ja lõpeb 19. sajandi esimesel kümnendil, läbides seega 14 miljardit aastat elu arengut.

Autori arvates ei ole puhast soome kultuuri ega rahvast, vaid kõik on laenatud ja rõõmsalt segatud: piirid siin ei kehti. Mingi väike saja-aastane olek on väike asi selles suures ajavoos. Peame suutma vastutada kogu planeedi eest ja mõelda suuremalt.

Samas rõhutab Hurme, et argument ei kehti mitte ainult Soome, vaid kõigi riikide kohta: kellelgi pole midagi oma, kõik on inimkonnale ühine.

Raamatu kirjutamiseks hankis Hurme kogu teabe raamatutest. Ta ei googeldanud kunagi. “See on täiesti vikipeediavaba teos,” naerab Hurme.

Lk. 276 : Ja härrastele tänu, Turgu saadi ammugi igatsetud ülikool, Turu kuninglik akadeemia, mille asutamisdokument kirjutati alla aastal 1640! Akadeemia juurde rajati Neeme esimene trükikoda. Turu akadeemiast sai Rootsi kolmas ülikool; kaks esimest olid Uppsala 1477 ja Tartu 1632.

Seda võib soovitada kõigile ajaloohuvilistele ja kõigile, kes soovivad lugeda nauditavat keelt ja põnevaid mõttekäike. Suure lisaväärtuse annab raamatule ka korralik nimede register.

Valentina Brovina

Jaanuari kirjanduskohvik

Aasta esimeses kirjanduskohvikus tegime kokkuvõtteid 2021. aasta lugemismängust ja eelmisel aastal loetud lemmikutest. Enim meeldinud raamatute hulgas oli nii maagilist realismi, ulmet, rännu- ja loodusraamatuid kui sinist majandust käsitlev teos — lemmikud on sama erinevad, kui inimesed isegi. Ning see just lugemiselamuste jagamise toredaks teebki! Siiski oli ka neid teoseid, mida rohkem kui ühel korral nimetati: Juhani Karila “Väikese haugi püüki” ja Sally Salmineni “Katrinat” — mõlemad meie põhjanaabrite kirjandusest. Siinjuures, mis eriti tore: Sally Salmineni “Katrina” oli arutamisel ka meie novembrikuu kirjanduskohvikus.

Kõik mainitud raamatud:

David Attenborough “Noore loodusuurija seiklused

David Attenborough “Üks elu, üks planeet

Walter Ernsting “Päev, millal jumalad surid

Elena Ferrante “Minu geniaalne sõbranna. Lapsepõlv, noorus“, “Lugu uuest perekonnanimest“, “Lugu sellest, kes läheb, ja sellest, kes jääb. Vahepealne aeg“, “Lugu kadunud lapsest. Küpsus-vanadus

Carin Gerhardsen “Must jää

Arthur Hailey “Tõhus ravim

Sally Hepworth “Ämm

Kazuo Ishiguro “Klara and the Sun” (ilmunud värskelt ka eesti keeles “Klara ja päike“)

Juhani Karila “Väikese haugi püük

Gunter Pauli “Sinine majandus 3.0

José Luís Peixoto “Ei ühtki pilku

Katharine Susannah Prichard “Coonardoo

Sally Salminen “Katrina” (vanad trükid nimekujuga “Katriina“)

Markus Zusak “Raamatuvaras

Eia Uus “Kirjad Buenos Airesest

Juhan Voolaid “Läbilööjalammas ja marukoer

Mai Põldaas

Fotod Mai Põldaas, Tiina Sulg, Kaja Kleimann

10 raamatut — Küllike Lutsar

Astrid Lindgren “Väike Tjorven, Pootsman ja Mooses

Ei ole vist originaalne alustada Lindgreniga, aga paraku on see puhas tõde, mida väänata ei saa. Minu kõige esimene tõeline lugemiselamus oli just see raamat. Laenasin seda raamatukogust üha uuesti ja uuesti. Tjorven ja Pelle ja Melker ja Stina ja Södermanni vana ja kõik need teised seal Soolavaresel. Ja muidugi Malin — leebe ja ilus ja hea ja kogu Melkersonide pere ilmasammas. Tjah, tugevad naised on vist juba kusagilt kümnendast eluaastast alates mulle imponeerinud.

.

Adam Bahdaj “Matk naeratuse eest

Mõtlesin, kas panna siia nimekirja “Kolm meest paadis koos koeraga” või “Matk naeratuse eest”. Viimane võitis ja puhtalt seepärast, et see oli esimene, seda lugesin varem. Põhjus, miks ta siin on, on asjaolu, et hea raamat võib olla ka lõbus. Kahju ainult, et tõeliselt häid ja üdini positiivseid raamatuid nii harva leida on.

.

Gavriil Trojepolski “Valge Bim Mustkõrv

Mäletan, kuidas väike laualamp põles, vanaema oli voodis teki all ja luges igal õhtul sellest raamatust peatüki kaupa ette. See oli aeg, mil üle kõige ihkasin omale koera ja elasin Bimiga juhtunule kõvasti kaasa. Ja lootsin viimse hetkeni, et lool on õnnelik lõpp, et inimesed on ilusad ja head. Teadmine, et mõnikord on loomad inimestest paremad ja siiramad, tuli vist ka sellest raamatust. Samuti teadmine, et kõik inimesed ei olegi ilusad ja head. Koera mul ei lubatudki võtta, aga see pole küll selle raamatu süü.

.

Kristiina Pelto-Timperi “Sirelisuru

Minu lapsepõlv 70-ndatel aastatel. Külaskäigud sugulaste juurde Põhja-Eestisse. Ja muidugi seal nähtud Soome televisioon. Asi läks isegi niikaugele, et ka mu isa ajas meile Süda-Eestisse püsti antenni, mis pidi Soome TV lained kinni püüdma. Eks ta vahel harva ideaalsete levioludega seda ka tegi, aga suurema osa ajast tegi maakera kumerus oma töö. Aga kõik see, mida õnnestus telekast näha, tekitas tunde, et siinsamas lähedal, aga ometi kättesaamtus kauguses on pudrumägede ja piimajõgede maa. No ja siis leidsin kodusest raamaturiiulist Kristiina Pelto-Timperi tagasihoidliku raamatukese, mis rääkis mu eakaaslase elust teispool Soome lahte. Ja see oli silmiavav elamus — et mismoodi, kuidas ometi on võimalik, et sellisel imedemaal ollakse samuti mõnikord kurb, üksildane ja igatsev. Et äkki polegi imedemaad?

.

Aino Pervik “Kunksmoor

Olin seitsmeaastane, kui see raamat ilmus ja siis ma seda esimest korda lugesin. Oli minu jaoks täiesti mõistetamatu ja igav raamat. Järgmisel korral pidin seda lugema tudengina, eesti kirjanduse kursuse raames. Khm, ega ta paremaks polnud läinud vahepeal. Kolmas kord jõudis see raamat minuni 40-ndate eluaastate keskel, kui mu laps pidi seda koolis kohustusliku kirjandusena lugema. Lugesime seda siis kahepeale (suurema osa lugesin talle küll ette). Ja siis järsku sain ma aru, millest see raamat kirjutab — keskealise naise unistustest. Et suudaks ravida oma lootusetult haiget meest, tulla toime teismelistega, teha oma elus midagi tõeliselt suurt. Ja lubada endale mõnikord ka enesehaletsust, haige ja väsinud olemist, poputamist, olla vaba ja tuhiseda õhupallil läbi tormi ja miks mitte leida ehk oma kapten Trummgi. Ainus, millest ma siiani aru ei saa, on see, miks küll ometi on see raamat siiani algklasside soovituslikus nimekirjas? Et nende laste emad saaksid lugemiselamuse?

.

Doris Kareva “Ööpildid

Tahan loota, et meil kõigil on olnud Õpetaja. Üks minu Õpetajatest oli vene keele õpetaja, kes teadis, et keel on ainult võti kultuuri juurde ja et õppida võõrkeelt, tuleb mõista selle keeleruumi kultuuri ja samas ka oma rahva kultuuri. Ilmunud oli Kareva luulekogu… Õpetaja võttis vene keele tunnis selle raamatukese välja ja luges sealt meile luuletusi ette. Selges eesti keeles. Ega luuletuste lugemine polnud midagi erakordset, seda tehti nii eesti keele tunnis kui ka meil kodus, aga esimest korda juhtus, et luule kõnetas mind. Need luuletused rääksid justkui minust endast. Tollel hetkel. Keskkoolitüdrukuna. See raamat tegi minu jaoks lahti ukse luulemaailma ja mul on sellest siiani väga hea meel.

.

Mihhail Bulgakov “Meister ja Margarita

See raamat jõudis minuni kohustusliku kirjanduse kaudu. Tuleb tunnistada, et hakkasin seda lugema tohutu eelarvamusega, sest sõbranna, kes selle just lõpetanud oli, ei hoidnud kriitilisi sõnu selle raamatu aadressil enda teada. Aga esimestest lehekülgedest alates haaras see mu täisti endasse, olin kui ära tehtud. See on vist mu kõigi aegade eredaim lugemuselamus üldse. Nii mõningaidki raamatuid olen hiljem üle lugenud, aga seda ei julge — ei taha seda eredat elamust rikkuda.

.

Trygve Gulbranssen “Ja taamal laulavad metsad

See võiks olla norra “Tõde ja Õigus”, aga meie omast on ta mu meelest mõõtmatult romantilisem. Läbi paari inimpõlve kestev 19. saj. alguse taluelu Norras, kus Bjørndalil elavad võimsad, ausad, karused ja targad mehed, Dag nimeks. Kui vaja võitlevad karuga ja kui vaja ka nimismehe või lensmaniga — ja jäävad peale. Aga veel tähelepanuväärsemad on nende naised — linnas kasvanud, haritud, peaks olema maaelu jaoks justkui sobimatud, aga ometi tulevad — igaüks omal kombel — toime taluelu ja oma karuste meestega. Ma vist juba eespool olen maininud, et imetlen tugevaid naisi. Ja müstilist loodust, mida selles raamatus jagub. “Kes õppida tahab, sellele on palju teid avatud,” arvab ka raamatu autor.

.

Anthony Doerr “Kõik see silmale nähtamatu valgus

Nõukaajal koolis käinuna pidin lugema igasuguseid sõjajutte ja mitte just vähe. Ei osanud ma tõesti arvata, et mõni sõjast jutustav raamat suudab mulle muljet avaldada. Ometi selle raamatuga nii läks. Kõige sõjavastasem raamat, mida olen lugenud, samas ilus ja hirmutav, vajutab helladele kohtadele hinges… Õhus on lõpmata palju võimalusi ja valu ja ilu.

.

Tuomas Kyrö “Kõike head, Toriseja

“Küll need päevad tulevad ka sulle kätte,” tavatses mu vanema öelda. Eks need päevad jõuavad üha lähemale jah. Küll oli hea lugeda positiivset raamatut vananemisest. Tore, eluterve huumor. Kes keelab olla tegus omaenda elus ka siis, kui aastaid juba omajagu elatud. Ja kui järeltulijate seas on keegi, kes sinuga ühel lainel on, siis võib rahuliku südamega surra ka.

.

.

Küllike Lutsar