Posts Tagged ‘luule’

Andrus Kasemaa luuletused

Avastasin Andrus Kasemaa loomingu enda jaoks tema proosaraamatuga „Leskede kadunud maailm“ 2014. aasta suvel. Ja see oli selline lugemiselamus, mida jäädki mäletama! Autori soojus, empaatia, huumor, ja muidugi teema valik – et üks noor mees võtab kirjutada vanadest naistest (sest teadagi ju, millest noored mehed tavaliselt kirjutavad). Pärast seda ma enam kunagi kaks korda ei mõtle, kas tema järgmine raamat endale osta ja see kohe ka läbi lugeda!

Kasemaa alustas oma kirjanikukarjääri luuletajana, ilmus kolm kogu ja siis oli mitu aastat luule avaldamises pausi. Kuid lugeja rõõmuks on pausi aeg viimastel aastatel kuhjaga tasa tehtud, sest hiljuti on ilmunud tervelt neli erinevat luulekogu. Läbi senise loomingu on Kasemaale omane teatav lihtsus ja mängulisus, luuletus algab ühest kohast ühe mõttega ja võib välja jõuda hoopiski ootamatusse sihtpunkti. Tema luuletuste lihtsus on sageli näiline. Mängulisus ei ole kunagi vaid huvitavate ja löövate sõnade kokku sobitamine – alati kannavad need lihtsad sõnaseosed mõtteid, mis leidlikke uperpalle teevad ja lugejas midagi sügavamat kõnetavad.

Olla luuletaja“ on juba palju tunnustust pälvinud luuleraamat, mille põhiteemaks on kriitika kaasaja ühiskonnas valitsevate meeleolude ja hoiakute aadressil. Kas inimesed sugugi ei õpi ja kollektiivne mälu on nii lühike, et ikka ja jälle korrata samu vigu? „…laps olin siis vanamutid igatsesid talusid/ nad muust ei rääkinud/ vabadussõjast/ lehmadest/ vabariigist/ nüüd igatsevad vanamutid vene aega […] et saaksime kord jälle/ igatseda vabariiki“. Selles kogus on palju erinevaid mõtisklusi olemise teemadel, sh nagu raamatu pealkirigi viitab – luuletajaks, kirjanikuks olemise teemadel.

Luulekogude „Kui ma kord suren“ ja „Muusa“ põhiteemaks on armastusluule. Ega ma armastusluulet praegusajal enam praktiliselt ei loe, kuid neid raamatuid olen juba küll mitu korda lugeda jõudnud! „Kui ma kord suren“ on meeleolult nukker, sest siin on palju luuletusi armastusest põhjustatud igatsusest ning valust. Kurb on millegipärast alati ilus ja see kogu sisaldab väga ilusaid luuletusi, näiteks üks katke: „…kui tulevad ööd mil vähkren öösel üksi/ ja tahan surra/ ja tulevad ööd tähised nagu täna/ kui olen jälle sinuga unenägudes/ linadelt on kadunud su lõhn/ aga unenäod unustasid minu juurde…“

„Muusa“ on Muusale ning inspiratsioonile pühendatud luulekogu. Siinsed luuletused on kergema ja rõõmsama meeleoluga, luuletaja mängib siin rohkem oma erineva autorimina ja loomingust läbi käinud teemadega. Üks katke: „Avaldus politseile/ mu armastatu on kadunud/ ta lahkus mu juurest/ viimati nägin teda 4. augusti õhtul/ tal ei olnud seljas midagi/ ta päevitas/ […] palun aidake ta mul leida/ me läksime tülli/ jah/ ma armastan teda/ ikka veel/…“

Kasemaa arutleb õige mitmel juhul, kas armastusluuletusi on maailmas palju või vähe, on neid juurde vaja või mitte. Küllap sellest küsimusest on omal moel ajendatud tema eelnevatest täiesti erinev „Mees otsib naist“ on luuleraamat, milles ta on luuletused kirjutanud täiskasvanute lehe „Mees otsib naist“ rubriigi kuulutustest ajendatuna. Täpsemalt loonud luuletuse kuulutuse esimesest reast lähtuvalt edasi: „Otsin endale uut naist/ vana läks juba katki kulus ära ei ole enam see toode/ masin mis kunagi/ vana mudel/…“ või „Heipa, otsin suvepruuti !/ Sügisel jätan su maha siis kui kured lendavad lõunasse/…“ või „Küsin otse, keegi saada tahab?/ Vanu eterniidi plaate/ just täna lammutasin kuuri maha“. Iroonia on ilmne. Need on siis tänapäevased serenaadid, mis neis kuulutusrubriikides lauldakse, selline on olnud see inimkonna progress!

Mai Põldaas

Villu Tamme “Tuvi oli tihane”

Punkmuusika on mulle alati natuke närvidele käinud (olgu, Vennaskond on suur erand, Vennaskonda ma arrmasstann, aga see pole ka puhta punk), aga punkluule on mulle noores eas üsna oluline olnud. Seal on seda, mida tänapäeval nimetatakse uussiiruseks ja mis tegelt on maskideta aus väljendus, võib-olla veidi konarlik, aga tühja sest, emotsioonid loevad, olgu need argielu, ühiskondlike nähtuste või isiklikemate teemade kohta. Valu, äng ja rõõm on tugevad ja mulle lugejana läks see kirjapandu korda, isegi kui teemad kuigi hingelähedased polnud, mingi taust ja see teistmoodi, kõnekeelne haakuv sõnastus ning mõttepiiride avardamine oli see, mis köitis. Mul oli kohutavalt hea meel, kui üheksakümnendate alul ilmusid nii mõnedki punkluulekogud ja kui keegi kunagi mulle jõuludeks “Tagasi prügimäele” kinkis, olin ma rõõmsalt üllatunud, et mu kirjandusmaitse ära tabati.

Villu Tamme on olnud päris hea eesti pungi käilakuju, kuigi ta ise vahel sest rollist vist tüdimust tunneb, on ta paljudele see võrdluspilt — lahe tüüp, kes mängib pilli, joonistab, luuletab, teab palju ja märkab asju, väljendab end aeg-ajalt häälekalt, suudab alternatiivid tavakodanikele mõistetavaks teha ja jääb ikka iseendaks. See peegeldub ka selles nüüd juba üle veerandsajandi tagasi ilmud luulekogus. Suures osas on see ülelugemine nostalgialaks, aga luuletusi, mis ka tänases päevas kõneleksid, on päris mitmeid. Siia panen kirja selle, mida ma tol ajal vahel sünnipäevakaartidele kirjutasin:

Kuniks elul on antud veel olla

Kuniks on sinu sõnades tera
Kuniks on sinu mõtetes tuum
Seniks olla võid siin sinu päralt
On päike ja maailmaruum

Kuniks minevik varjata suudab
Mida tulevik endaga toob
Seniks inimkond elab ja loodab
Ja ilusaid unelmaid loob

Kuniks päike veel valgustab päeva
Kuniks öös kumab kollane kuu
Seniks süda veel lööb silmad näevad
Ja rõõm tirib kõrvuni suu

Kuniks elul on antud veel olla
Kuniks ööle veel järgnemas päev
Tee ruttu ja ela – võibolla
enam homset su silmad ei näe

Vadi vestab raamatust siin.

Tiina Sulg

Aino Pervik „NummiPealt ja mujalt”

Tartu Lapsepõlve auhinna nominent 2019 — Aino Perviku „NummiPealt ja mujalt”

Aino Perviku „NummiPealt ja mujalt” on üsna ebaharilik raamat, mille iga järgmine lehekülg viib lugeja justkui täiesti uue raamatu juurde. Teos koondab endas nii jutte NummiPeal elavatest inimestest kui ka limerikke – lühikesi absurdseid luuletusi. Olgugi et NummiPea linnas elab uskumatult palju veidraid tüüpe, siis vaatamata oma veidrustele ja erinevatele iseloomudele mahuvad nad kõik siiski rõõmsasti lähestikku toimetama. Aino Perviku iselaadsetesse lugudesse võib suhtuda ühelt poolt lõbusa muigega, kuid teisalt võib teravama silmaga lugeja raamatus kohatud tegelasi leida igapäevaselt ka enda ümbert.

Reeli Reinaus
Tartu Lapsepõlve auhinna žürii esimees

Kollane nokamüts, salajane haigrukõnd, kõhn rebane — Mehis Heinsaar “Pingeväljade aednik”

Gustav Suitsu luuleauhinna komisjon on saanud osaks minu töörutiinist – olen umbes poolte auhindade väljaandmise juures olnud ja pidanud varakevadisel ajal ette võtma oma igapäevastest käimistest täiesti erineva asja – korraks peatuma, järele mõtlema, mida ma luulest ootan, mida ma ühe või teise raamatu kohta öelda tahan ja ütlen, kui see kord minuni on jõudnud. Juba aastate tagant mäletan Kalju Kruusa ja Kristiina Ehina kogude häält, mäletan ka mõnda neist, kes auhinda ei saanud.

Luule hääl, ei oska oma hinnangu kujunemist paremini kirjeldada, on minu jaoks luule mõõt. Tekste lugedes tekib igale luuleraamatule oma saatehääl, mingi maa-alune ümin või vilin, mootori surin või ka pikk aeglane ohe. Ja seekord, väga lihtne, kõlas kõige selgemalt Mehis Heinsaare „Pingeväljade aedniku” saatetoon. See ülem- või alamtoon, raske on seda diletandil täpsemini määratleda, on justkui telg, mille ümber tekst liigub, vahel on võimalik märgata, kuidas üksik detail, mõni kujund, mõni rütm, seda muudab, aga enamasti on see justkui mitmehäälse muusikateose oma teed käiv kontrapunktuaalne kolmas-neljas, viies või seitsmes hääl.

Esimesena nimetan seda, mida esimesena märkasin: „ Aga kõige rohkem imestan / ma ikka musträstast – /kuis ikka ja alati / laulab ta nootidest mööda”. Kuidas saab lind nootidest mööda laulda? Ja luuletaja? Musträsta laul on hea näide tollestsamast luule häälest: kuulaja justkui teab, mis tulema peaks, aga siis on ta vile kord justkui murdosakese liiga kõrge, siinsamas murdosakese liiga madal, kord liigub ta kuulaja heakõla ootusest ette, kord jääb maha, jäädes ikkagi ja kogu aeg just selleks, ainuvõimalikuks lauluks.

Ei räägi teiste komisjoniliikmete eest, aga nimelt see polüfooniline ainuvõimalikkus – just see haigrukõnd, just see kollane nokamüts, just need vanad puud, heinamaad, tondihobud, kõhn Spithami rebane – veenis mind mind.

Asko Tamme

Foto Gustav Suitsu luulepreemia üleandmisest on pärit siit.
Lugu ilmus Sirbis 15.03.2019.

Sveta Grigorjeva “american beauty”

Sveta Grigorjeva kirjutab Sveta Grigorjevast. Kuivõrd on see Sveta Grigorjeva, kellest kirjutab Sveta Grigorjeva, sarnane sellele Sveta Grigorjevaga, kes kirjutab Sveta Grigorjevast, ei ole päris täpselt aru saada. Tundub, et üsna, aga mitte päris. Küllap annaks raamatu pealkiri mingi lisavihje või võtme selle küsimuse lahtimuukimiseks, aga nii palju see raamat nüüd mulle ka ei meeldinud, et ma selle peale ühte vana Ameerikamaa filmi viitsiks vaatama hakata. Igatahes on see Sveta Grigorjeva, kellest kirjutab Sveta Grigorjeva, eestivene päritolu vabakutseline koreograaf, tantsija ja luuletaja, suhtes eesti geeniusest joodikluuletajaga. Vahel jaurab see kirjutav Sveta Grigorjeva selle kirjutatava Sveta Grigorjeva elust ja olust niisama ja kohati on seda lugeda huvitav ja kohati tüütu, aga vahel saab Sveta Grigorjeva millelegi olulisele pihta ka, ja samamoodi, see oluline võib olla väljendatud väga tabavalt või mõnikord mitte nii väga. Mis see oluline on ja millised need tabavad kohad on, eks see ole muidugi lugeja silmades. Aga lugeda soovitan küll, sest ma arvan, et siin luulekogus on küll päris erinevatele lugejatele seda miskit, mida tabada.

Tiina Sulg

Eesti Vabariik 100 läbi eesti luule

Möödunud kevadel möödus meil mitu kuud eesti luule seltsis. Mõned kogud ja autorid olid ülelugemisel ja mõned olid esmatutvused, mõned said korralikult ja mõttega loetud, mõned rohkem sirvimisi, mõned pakkusid ehedat kaasaelamist, mõnega seda mõistmishetke ei tekkinudki, mõned panid muigama ja mõned tegid nukraks, mõned olid väga oma ajastu nägu ja mõned olid ootamatult kaugel oma ajast ees, ja väga mitmed pakkusid ootamatultki palju lugemisrõõmu.

Sellest suurest luulelugemisest sai ka näitus, mis vaatab eelnenud sajandile tagasi läbi eesti luule. Igast aastast püüdsime leida just seda aastat iseloomustava luuletuse ja/või luulekogu ning sattus nende hulka nii siiani kestvat, lihtsalt toredaid leide kui ehk ka üllatavaid meeldetuletusi. Valikukriteeriumiteks oli, et suured nimed oleks olemas, et oma lemmikuid saaks sisse, et Tartu oleks olemas, et näitus on rahvaraamatukogus. See näitus on nüüd mõnda aega ka mööda Eestimaad ringi rännanud ning aeg oleks see aasta lõpus ka blogisse panna.

Soovitusena: lugege ikka luulet ka vahel :) avastamist ja kaasamõtlemisainet on eesti luules küllaga. Ja tehke oma lemmikutest oma 100 :)

Nimestik: Jätka lugemist

Airis Erme “Räägime homme”

Reeglina on debüütkogud arglik katsetus, ent see kogu on sisult terviklik ja tunnetuslikult sügav. Poetess valdab, tunnetab ja austab sõna väge. Ermele omane napp sõnakasutus loob ajatut mõõdet ja arvan, et lugejat peaks mõningad luuletused kõnetama ka pikema ajasilla järel ja see on loome parim mõõde.

Ahti Raudberg

Mõnda luuletust sellest kogust saab lugeda siit.