Posts Tagged ‘luule’

Aino Pervik „NummiPealt ja mujalt”

Tartu Lapsepõlve auhinna nominent 2019 — Aino Perviku „NummiPealt ja mujalt”

Aino Perviku „NummiPealt ja mujalt” on üsna ebaharilik raamat, mille iga järgmine lehekülg viib lugeja justkui täiesti uue raamatu juurde. Teos koondab endas nii jutte NummiPeal elavatest inimestest kui ka limerikke – lühikesi absurdseid luuletusi. Olgugi et NummiPea linnas elab uskumatult palju veidraid tüüpe, siis vaatamata oma veidrustele ja erinevatele iseloomudele mahuvad nad kõik siiski rõõmsasti lähestikku toimetama. Aino Perviku iselaadsetesse lugudesse võib suhtuda ühelt poolt lõbusa muigega, kuid teisalt võib teravama silmaga lugeja raamatus kohatud tegelasi leida igapäevaselt ka enda ümbert.

Reeli Reinaus
Tartu Lapsepõlve auhinna žürii esimees

Advertisements

Kollane nokamüts, salajane haigrukõnd, kõhn rebane — Mehis Heinsaar “Pingeväljade aednik”

Gustav Suitsu luuleauhinna komisjon on saanud osaks minu töörutiinist – olen umbes poolte auhindade väljaandmise juures olnud ja pidanud varakevadisel ajal ette võtma oma igapäevastest käimistest täiesti erineva asja – korraks peatuma, järele mõtlema, mida ma luulest ootan, mida ma ühe või teise raamatu kohta öelda tahan ja ütlen, kui see kord minuni on jõudnud. Juba aastate tagant mäletan Kalju Kruusa ja Kristiina Ehina kogude häält, mäletan ka mõnda neist, kes auhinda ei saanud.

Luule hääl, ei oska oma hinnangu kujunemist paremini kirjeldada, on minu jaoks luule mõõt. Tekste lugedes tekib igale luuleraamatule oma saatehääl, mingi maa-alune ümin või vilin, mootori surin või ka pikk aeglane ohe. Ja seekord, väga lihtne, kõlas kõige selgemalt Mehis Heinsaare „Pingeväljade aedniku” saatetoon. See ülem- või alamtoon, raske on seda diletandil täpsemini määratleda, on justkui telg, mille ümber tekst liigub, vahel on võimalik märgata, kuidas üksik detail, mõni kujund, mõni rütm, seda muudab, aga enamasti on see justkui mitmehäälse muusikateose oma teed käiv kontrapunktuaalne kolmas-neljas, viies või seitsmes hääl.

Esimesena nimetan seda, mida esimesena märkasin: „ Aga kõige rohkem imestan / ma ikka musträstast – /kuis ikka ja alati / laulab ta nootidest mööda”. Kuidas saab lind nootidest mööda laulda? Ja luuletaja? Musträsta laul on hea näide tollestsamast luule häälest: kuulaja justkui teab, mis tulema peaks, aga siis on ta vile kord justkui murdosakese liiga kõrge, siinsamas murdosakese liiga madal, kord liigub ta kuulaja heakõla ootusest ette, kord jääb maha, jäädes ikkagi ja kogu aeg just selleks, ainuvõimalikuks lauluks.

Ei räägi teiste komisjoniliikmete eest, aga nimelt see polüfooniline ainuvõimalikkus – just see haigrukõnd, just see kollane nokamüts, just need vanad puud, heinamaad, tondihobud, kõhn Spithami rebane – veenis mind mind.

Asko Tamme

Foto Gustav Suitsu luulepreemia üleandmisest on pärit siit.
Lugu ilmus Sirbis 15.03.2019.

Sveta Grigorjeva “american beauty”

Sveta Grigorjeva kirjutab Sveta Grigorjevast. Kuivõrd on see Sveta Grigorjeva, kellest kirjutab Sveta Grigorjeva, sarnane sellele Sveta Grigorjevaga, kes kirjutab Sveta Grigorjevast, ei ole päris täpselt aru saada. Tundub, et üsna, aga mitte päris. Küllap annaks raamatu pealkiri mingi lisavihje või võtme selle küsimuse lahtimuukimiseks, aga nii palju see raamat nüüd mulle ka ei meeldinud, et ma selle peale ühte vana Ameerikamaa filmi viitsiks vaatama hakata. Igatahes on see Sveta Grigorjeva, kellest kirjutab Sveta Grigorjeva, eestivene päritolu vabakutseline koreograaf, tantsija ja luuletaja, suhtes eesti geeniusest joodikluuletajaga. Vahel jaurab see kirjutav Sveta Grigorjeva selle kirjutatava Sveta Grigorjeva elust ja olust niisama ja kohati on seda lugeda huvitav ja kohati tüütu, aga vahel saab Sveta Grigorjeva millelegi olulisele pihta ka, ja samamoodi, see oluline võib olla väljendatud väga tabavalt või mõnikord mitte nii väga. Mis see oluline on ja millised need tabavad kohad on, eks see ole muidugi lugeja silmades. Aga lugeda soovitan küll, sest ma arvan, et siin luulekogus on küll päris erinevatele lugejatele seda miskit, mida tabada.

Tiina Sulg

Eesti Vabariik 100 läbi eesti luule

Möödunud kevadel möödus meil mitu kuud eesti luule seltsis. Mõned kogud ja autorid olid ülelugemisel ja mõned olid esmatutvused, mõned said korralikult ja mõttega loetud, mõned rohkem sirvimisi, mõned pakkusid ehedat kaasaelamist, mõnega seda mõistmishetke ei tekkinudki, mõned panid muigama ja mõned tegid nukraks, mõned olid väga oma ajastu nägu ja mõned olid ootamatult kaugel oma ajast ees, ja väga mitmed pakkusid ootamatultki palju lugemisrõõmu.

Sellest suurest luulelugemisest sai ka näitus, mis vaatab eelnenud sajandile tagasi läbi eesti luule. Igast aastast püüdsime leida just seda aastat iseloomustava luuletuse ja/või luulekogu ning sattus nende hulka nii siiani kestvat, lihtsalt toredaid leide kui ehk ka üllatavaid meeldetuletusi. Valikukriteeriumiteks oli, et suured nimed oleks olemas, et oma lemmikuid saaks sisse, et Tartu oleks olemas, et näitus on rahvaraamatukogus. See näitus on nüüd mõnda aega ka mööda Eestimaad ringi rännanud ning aeg oleks see aasta lõpus ka blogisse panna.

Soovitusena: lugege ikka luulet ka vahel :) avastamist ja kaasamõtlemisainet on eesti luules küllaga. Ja tehke oma lemmikutest oma 100 :)

Nimestik: Jätka lugemist

Airis Erme “Räägime homme”

Reeglina on debüütkogud arglik katsetus, ent see kogu on sisult terviklik ja tunnetuslikult sügav. Poetess valdab, tunnetab ja austab sõna väge. Ermele omane napp sõnakasutus loob ajatut mõõdet ja arvan, et lugejat peaks mõningad luuletused kõnetama ka pikema ajasilla järel ja see on loome parim mõõde.

Ahti Raudberg

Mõnda luuletust sellest kogust saab lugeda siit.

Kristiina Ehin „Kohtumised“

Kristiina Ehini luulekogu „Kohtumised“ pakub olmeliselt humoorikat lugemist. Kogumik on luulekeelelt lihtne, õrn ja ilus. Paigad, kohad, inimesed ja juhtumised on äratuntavad ja samas üllatavad oma ebatraditsioonilisusega.

Tiina Peterson

Jaanus Vaiksoo „Kolm sügist“

Tartu Lapsepõlve auhinna nominent 2018 — Jaanus Vaiksoo „Kolm sügist“

Jaanus Vaiksoo „Kolm sügist“ toob luulet põhikooliealistele lastele. Valdav on siin loodusteema ja vaikne mõtisklus, ning peaaegu puuduvad väiksemate laste luulele omane mängulisus ning vigurid. Kuid seda kõnekamaks kujuneb looduse vaikus ja rahu, aastaaegade ühesugune turvaline vaheldumine, nii lihtsad, kuid samal ajal nii kõnekad loodusdetailid – ja Jaanus Vaiksoo oskab nende kõne noore lugejani tuua ning neile arusaadavaks ja elamuslikuks muuta. Tehnilise poole pealt on tegemist meisterliku vormivaldamisega, väljapeetud rütmitunnetuse ja kujunditajuga. Žürii meelest on tegemist läinud aasta parima ning kompositsioonilt ühtlaseima, läbimõelduima lasteluulekoguga.

Aidi Vallik
Tartu Lapsepõlve auhinna žürii esimees