Posts Tagged ‘luule’

Asko Künnap “Minu riik”

Asko Künnapi luule on minu jaoks romantiline, mänguline, müstiline, irooniline, hämar, sünk, seosetihe, üllatav ja ilus. Piisavalt paljusõnaline, et ette antud teemasse sisse minna, ja piisavalt vähesõnaline, et luuletustest oma fantaasiatega edasi minna. Künnap võib võtta ette terve maailma või üheainsa väikse toa ja teha sellest imeriigi, helgema või sarkastilisema ja mõnikord mõlemat korraga ning lasta neil riikidel siis raamatulehekülgedelt kaugemale asuda. On omaette võimas, kuidas ta fantastilised pildid tabavad reaalsust ning realistlikud sõnavalikud turgutavad fantaasiailmu. Hämmatavalt täpselt tajub ta mu jaoks Lõuna-Eesti olemust, neid luuletusi on vähe, aga need on kuidagi nii õiged. Tema armastusluuletustes on romantikat just mulle sobival määral. Ma ei tea, mis kana Künnapil kirikuga kitkuda on, aga ju siis on, mõned norrabläkimehed käiksid ilmselt kõrvadel, et mõni luuletus laulusõnadeks saada. Kui olla kuulnud, kuidas Künnap räägib või oma luuletusi loeb, siis see rütm ja häälekõla tulevad raamatuisse kaasa. Raamatutes annavad luuletustele oma lisadimensiooni kujundus ja illustratsioonid, mis stiililiselt ei ole võib-olla just minu maitse, aga mis mind tegelikult alati ikkagi võluvad ja oma maailma sisse tõmbavad ja alati raamatuga nii imehästi kokku kõlavad. Teistes luulekogudes vast vähem, aga siin on küllalt seda ainest, mis annaksid tahtmise korral selle kogu ka gooti subkultuuri alla panna, st siin on olemas mitmed aspektid, mis mind ka gootikute juures veetlevad.

Üks möödundsügisene pooletunnine intervjuu:

Tiina Sulg

 

Piret Põldver “Alati nii järsku” 

Piret Põldveri debüütkogu pakkus mulle palju äratundmisi ja suurt lugemisrõõmu. „Alati nii järsku“ kaante vahelt leiab kentsakaid lapsepõlvemeenutusi, maalt linna siirdunud noore inimese elulisi taipamisi ning mõtisklusi tunnete ja nende tuhmumise teemal. See luulekogu on suutnud hästi tabada Tartu vaibi, seda raskesti hoomatavat miskit, mis vilksatab kohaliku baari seinal olevates sõnumites, kampsunites ja keldrilõhnalistes koridorides.

Mari-Liis Madisson
Tartu Ülikooli muuseum

Tartu linnakirjanik 2017 — Kristiina Ehin

Halliki Jürma ja Tiina Sulg

Tartu linnakirjanik 2020 — Carolina Pihelgas

Halliki Jürma ja Tiina Sulg

Lilian Härm “Naeratus varjude varjus”

Imearmas luuleraamat.

Pea pool raamatust illustratsioonid, pealegi viisil, mida ma polegi varem Lilian Härmi nime all näinud, nimelt abstraktsed akvarellid. Akvarellid on tundeid ja värve, meeleolupilte ja kaugemaid ideid jagavad.

Luuletused on kui kunstniku kontsentreeritud ja väga valitud sõnadega väljendatud isiklikud mõtted. Luuletused on lühikesed, haikulikud, tabavad ja mõtteküllased, emotsioone, kujutluspilte ja mälestusi äratavad.

Kokku moodustub kena tervik.

See, et autor on 92-aastane debütant, annab luulekogule veel mingi lisamõõtme juurde, et me kõik saame vanaks, aga see ei tähenda, et me vanast peast ei võiks uusi asju teha proovida, võib-olla õnnestubki, Lilian Härmil igatahes õnnestus.

Tiina Sulg

Aliis Aalmann “Verihaljas”

Oo! Midagi värsket ja huvitavat ja head ja ilusat!

Esmalt ahmisin luulekogu hooga sisse, algusest otsani, kiiresti-kiiresti, ise kogu aeg üllatusseisundis, et ongi hea, kogu aeg on hea.

Siis panin kogu korraks kõrvale, guugeldasin, sain teada, et tegu on võrokesega, kes on uurinud rahvaluulet (link magistrtööle), kes teostab end ka kunsti alal (n juhendaja Aila Näpustuudios või galerii instas) ning “Verihaljas” on tema esimene luulekogu.

Ja siis hakkasin otsast peale naudiskledes lugema:

  • et oo, ma ei mäletagi värskemast eesti luulest regilaulu rütmi, sõnavara ja meeleolu kasutust, kui uus ja huvitav!
  • et oo, milline hõrk segu romantilisest minevikuihalusest ja realistlikust külaühiskonna tunnetusest!
  • et oo, kui vabalt ja nõtkelt ja mitmekesiselt voolav vabavärss!
  • et oo, millised lahedad sõnaleiud ja mõtteuperpallid ja ümberütlemised!
  • et oo, milline imetabane oskus edasi anda emotsioone, seda nii varjatult kui üsna otse!
  • et oo, kui läbimõeldud ja koguga kaasarääkiv kujundus!

Ja et oo, siit kogust on selle 1-2 näidisluuletuse väljavalimine ikka nii raske :) Niisiis jätan ma praegu selle tegemata ja jagan autori valikut autori esituses:

Tiina Sulg

Tõnis Vilu “Tundekasvatus”

Luulekogu tundest, et võib-olla oleks parem üldse mitte tunda või hoopis tunda paremini, peenemalt. Mõlemat pidi tekib vastuolu ümbritseva maailmaga, mis on poliitilisele kliimale kohaselt üleküllastunud jõulistest sõnumitest ja maailmavaatelistest (maailmatunnetuslikest) deklaratsioonidest. Ka need on raamatus olemas, ka nendega tuleb kuidagi suhestuda või siis mitte suhestuda (enamasti siiski viimast, kuid ka siin jõutakse teatud määral tõdemuseni, et „mitte ükski inimene pole saar“). Valdav emotsioon on aga tühjus, kord kõike tühistavalt must, kord valge ja kirgas – tunne, mis jääb järele, kui kõik mõtted on ära mõeldud ja arvamused ära arvatud.

Mirt Kruusmaa
Tartu Ülikooli muuseum

Vladislav Koržets “Inglijaht ehk uued laulud või nii”

Raamatute kohta kirjutamisega on üsna samamoodi kui nende lugemisega. Mõne kohta on lihtne kirjutada, teise kohta keeruline; vahel tuleb teks üsna iseenesest, kuid teinekord peab sõnu malakaga taga ajama. Sealjuures ei pruugi lugemise ja kirjutamise keerukus omavahel sugugi võrdelises seoses olla. Mõne kergesti loetava raamatu kohta kirjutamine on vahel hämmastavalt keeruline. Mitte, et mõtteid poleks! Neid ikka jagub. Jagub ehk isegi enam kui vaja ning igaüks neist tunneb end olulisemana kui see teine, seega toimub ajus pidev trügimine ja nügimine, et milline mõte suudab end teistest ette suruda.

Heaks avalauseks näib sobivat mõte, et Vlasdislav Koržetsi nimi ei vaja eestlastele ilmelt mingit tutvustamist, kuid teisalt on see selgelt liiga lame. Nagu lest. No näete isegi! Kala ronis vahele. Ilmselgelt pidigi ronima, sest “kala” on selgelt üheks neist märksõnadest, mis mulle Vladislav Koržetsiga seondub. Ja mitte igasugune kala, vaid säga. See oli ka üks variantidest selle teksti alustamiseks — rääkida, kuidas Koržets ja säga on omavahel äravahetamiseni sarnased ning üks tuletab alati meelde teise. Miks see nii on, ma päris täpselt ei teagi, kuid kindlasti on siin oma seos nii vuntsidel kui ka tõsiasjal, et see mees ei vanane. Mäletan aastakümnete tagant “vana vuntsi” ning nüüd vaatab raamatukaanelt vastu täpselt sama mees — sama vana ja sama kaval. Võibolla ehk kübeke suurem. Sisemiselt.

Igal juhul olin ma raamatut nähes täiesti kindel, et ma seda lugeda tahan, ning lugedes kivistus teadmine, et ma tahan seda kogemust ka teiega jagada. Ja kui ilusat teksti algust ei tule, siis järelikult pole seda vajagi. Selles raamatus olid luuletused. Selles raamatus olid rütm ja riim. Siin leidus tundlikku sõnamängu ning mõne koha peal ka paar elevanti. Seda viimast ainult portselanipoes — teadlikult ja selge sõnumina paigutatud.

Lumi sajab, kuhu tahab,
tare ette, tare taha,
tare kõrvale ja peale,
peale halvale ja heale.

(Laul värsi jalgadest)

Lihtne, selge, loogiline. Ehk isegi liiga loogiline ja liiga selge kaasaegsel poeesiamaastikul. Lugeja ei pea silmi peast pongestama, et värsi rütmi või mõtet tabada. Riim riimiks! Riimuvaid sõnu tunnevad paljud ning riimuvaid luuletusi, mis ometi täiesti loetamatuks osutuvad, kirjutavad ka täna paljud. Seda ajastul, mil vabavärss näib ainuvalitseja rolli pürgivat. Minu jaoks ei ole poeesia elu ega surm riimist sõltuv, kuid see on sõltuv rütmist. Üks hea luuletus peaks ise dikteerima, mil moel ja milliste rõhkudega temas leiduvaid sõnu lugeda. Jah, muidugi liitub siia lugeja sisemine emotsionaalsus, kuid selle alla eeldan ma poeeti kui diktaatorlikku dirigenti – tema annab rütmi, rõhud ja rõhuasetused. Koržets on seda meisterlikult ka loonud. Ma istusin tugitooli ning kuulasin muusikateost, elasin läbi värve ja mõtteid ning nautisin iga sõna. Terve raamatu peale kohtasin ma ühte luuletuse algust, mis palus end kaks korda lugeda enne rütmi paika saamist. Ülejäänud laulsid ise ning meelitasid mind kaasa laulma.

Täna ühe luuletuse lõpetasin ära.
Teisisõnu — täna talle peale tegin otsa.
Nüüd pean selle luuletuse toimetama ära,
peitma ta kas raamatusse või siis kapi otsa.

Paljude Suurte inimeste puhul (ja Vladislav Koržets on minu meelest Suur (Säga)) jääb üsna sageli küsimus: kust lõpeb töö ja algab mäng? See eeltoodud värsilõikki sundis mind sel teemal mõtisklema. Näib nagu oleks autor soovinud “tööd mitte teha” või “töötegemist edasi lükata”, kuid tulemuseks on salm, mida ma lugejana nautisin. Mulle tundub, et seda enese nautimist on Koržets raamatu sisse nii palju ja mõnuga pannud, et see jõuab igal juhul ka lugejani. Ma ei tea, kuidas teiega on, kuid praegustes keerulistes oludes on muhe nauditavus just see, mida ma argipäeva värskenduseks vajan. Natuke soojust ja helgust, kuid samal ajal intellektuaalselt toniseerivat ja mõtlema panevat. Neile, kes riimi ei karda ning hindavad kirjandust, mis on loodud naerukurruga silmanurgas, julgen ma raamatut igal juhul soovitada. Ahjaa! Eespool sai mainitud, et ega tõsisemadki teemad päris puutumata jää. Olgu siia lõpetuseks siis mitme teraga salm luuletusest “Väiklane rõõmulaul”:

Kui akna taga tigedasti tuiskab,
tuul teelistele kontidesse poeb,
siis süda rinnas rõõmust suisa hõiskab,
sest toas on olla mõnus mul ja soe.

Mairi Tempel

Aija Sakova „Isa suudlus“

Kirjandusteadlase ja kirjaniku Aija Sakova „Isa suudlus“ on väga lihtne raamat. See on nii lihtne, et kui seda lugeda, ei jää justkui millelegi enam ruumi. Tekstid ei ole isegi päriselt luule, need on rohkem lausekatked, taipamised, äratundmised, kuidas olla iseendaga ja endale toeks, endale olemas, kuidas hoolida endast. Tabamised, mis on nii lihtsad, ja ometi tuleb iga paari lehe tagant tunne, et tahaksin selle lause endale seinale kleepida. Et oleks meeles.

Sakova on väga napilt väga olulisi asju öelnud. „keegi ei pea / sind päästma / ei maailma / ega iseenda eest“ (lk 14), „hoolitse enda eest / sest kes siis veel / kui mitte sina“ (lk 32) jms, mida me kõik oleme kuulnud. Aga kuidas see siis meeles pole? Miks see siis kõnetab, kui juba sai kuuldud küll, kui ma tean seda? Ma tean ju, et ma ei hoolitse enda eest piisavalt. Või meenutada, et „ela / sest mis siis ikka / juhtuda saab / kui ehk ainult / ootamatu“ (lk 45). Mulle väga meeldib just seda viimast mõtet vahel meelde tuletada.

Samas on Sakova luuletused-laused nagu loosungid. Nad võivad kõnetada, ja kõnetavad, kui oled ise tajunud ja elanud läbi need teadmised ja arengukohad, kui oled vaadanud enda sisse – siis on tema tekst nagu meenutus, et seda kõike tasub tähele panna. Aga kuidas kõnetab see lugejat, kes pole tegelenud nii teadlikult enda hirmude ja kogemustega, enda otsimisega? Kas ei jää need tekstid siiski tühjaks, liiga lihtsaks?

Selles tulenevalt tekitabki raamat ambivalentseid tundeid. Ühelt poolt tekstid kõnetavad ja teisalt piniseb peas hääleke, et see pole ju see, see pole piisavalt keerukas, see pole ju luule. See hääleke on veendunud, et iga luule moodi tekst peab vastama nõuetele, paigutuma maailmapilti, kus luule on teatud kindlal viisil. Seda ei ütle enam keegi, et luule peab alati riimuma, kuid seda, et luules peavad olema metafoorid, kujundid ja võrdpildid, piniseb hääleke mu kõrvas küll. Aga miks nii? Miks ei suuda ma rahumeeli märgata, et Sakova luule siiski kõnetab ja ütleb mulle olulisi asju? Võib-olla tulebki neid tekste lugeda avatult, heita eelarvamused kõrvale. On see siis luule või ei – tähtsam on kõnekus.

Kõige eripärasem on lk 16 leiduv tekst, milles on isegi omajagu transgressiivsust, „meie isa / kes sa oled taevas / palun tule alla // ja suudle mind“. Samas jääb see üksikuks õrritajaks, kuigi selliseid oleks tahtnud veelgi. Pikemalt jäin mõtisklema teksti „kolmekümne kaheksa aastaselt“ (lk 36–37) juures, mis räägib erinevatest edukatest, tuntud naistest, kirjanikest, kellest kõigil on selleks vanuseks midagi tehtud, kuid suuremad asjad alles ees. Kui meeskirjanik loob selles eas oma tippteoseid, siis naisel lähebki keskmiselt kauem aega – ümbritsevate hoiakute ja ootuste pärast. Naisel läheb aega, kuni päriselt saab hakata tegutsema väljaspool kodu ja lähisuhteid, naisel on lapsed, pere, ja kui neid pole, on ühiskondlik surve, et peaks elama teistele. Võib-olla tekib alles kolmekümnendates julgus, jõud, usk ja veendumus, et võib päriselt teha muud kui pühenduda lähedastele. Naisel on sageli tarvis ületada enesehinnangu, -usalduse ja -väärtustamise tõkked, mehel seevastu on tihti eneseusu ja -kindlusega vähem probleeme, sest teda on noorest peale kasvatatud teadmisega, et eneseteostus tuleb väljastpoolt kodu. Naisel läheb kirjanikuks (või ükskõik milliseks eneseteostuseks) küpsemiseni palju enam aega, sest naisel on palju rohkemaga võidelda – eelarvamuste ja iseenda hoiakutega, ja võidelda oma vabaduse eest.

Mõned Sakova tekstid on nii lühikesed, et mõjuvad loosungitena, mida seinale või särgile trükkida. „paus / vajan / pausi“ (lk 26) või „elu / pärast / elujanu“ (lk 27). Võimalik, et raamatu formaat teeb sellistele nappidele vormidele kahju: lehti lapates jäävad lühikesed tekstid tähelepanuta; nad toimiksid paremini ja pääseksid mõjule üksinda, iseendana, eraldi olles.

Ja siiski jääb pinnale ambivalentsus: kas see raamat töötab? Mis need tekstid on? Ma ei saa siit kunstilist elamust, samal ajal leian äratuntavaid mõtteid. See raamat jätab jälje – ja see raamat häirib. On eraldi oskus lasta lahti kirjandusžanritest, näilistest reeglitest ja võtta teksti sellena, mis see on, märgata, kuidas see minuga kõneleb. Ja mulle tundub, et siinkohal kattuvad kirjandusteadlase Sakova ja kirjaniku Sakova nägemused. Sest teadlasena rõhutab Sakova samuti isiklikku suhestumist tekstiga: kuula, mida tekst sulle räägib, kuidas see kõnetab, ja lase lahti ootustest. „soov teada saada / välja uurida / ja kinni püüda / midagi erakordset“ (lk 76).

Piret Põldver
kirjanik

Ameerika, varblased ja elu alles ees: Jüri Kolgi lugemissoovitused

Soovitan kõigepealt kaht lasteraamatut, mis ei ole minu teada laiade massideni jõudnud.

Minu suur lemmik on Peter Bischeli „Ameerikat ei ole olemas. Esiteks: selle on tõlkinud Peeter Tulviste. Kahtlustan, et ta tegi seda lihtsalt sellepärast, et raamat meeldis. Väidetavalt on tegemist humoristlike juttudega nooremale koolieale, aga kui algklasside jütsid on selle jaoks piisavalt küpsed ja põhikooli tiigrid juba üle kasvanud, siis, noh, ju ma olen inimkonna vaimsetest võimetest valesti aru saanud. Raamatus harutatakse pealtnäha lihtsas stiilis mitut peaaegu filosoofilist pundart ja aetakse pahatihti kõik veel rohkem sassi. Võib naerda, mõned asjad ongi naljakad, see on kurbade lugude puhul tavapärane. Tegelasteks on enamasti keskealised, kinnismõtetega, üksildased mehed ja neil ei lähe just hiilgavalt. Naljakas lasteraamat? Nojah. Aga samas ikkagi on ka. Ärgem alahinnakem lapsi. Minule meeldis juba lapsena ja meeldib ka nüüd: keskealisele kinnismõtetega üksildasele mehele. Autori loogika, järjepidevus, hea stiil ja nukker vaimukus väärivad tähelepanu. Vähemalt pilguheitu.

*

Jordan Radičkov on kirjutanud raamatuMeie, varblased ja mul on hea meel, et ta seda tegi. Kes loeb, saab teada miks varblane nimega Mu Armas Härra kõigiga pragab (ja ennekõike, kuidas ta seda teeb), kuuleb Hiina varblaste kurvast saatusest, õpib hindama jala käimist ja julgete plaanide tegemist, saab aimu, kes on see, kes meid pidevalt jälgib, keda me ise kunagi ei näe. See on lõbus raamat, milles leidub õpetlikke ivasid, aga need pole kunagi õpetlik-õpetlikud, vaid ikkagi päris lood. Üks peatükk ajab mind siiamaani nutma (ja see on hea).

*

Minu viimaste aastate lugemiselamuste hulgas on aukoht (jättes kõrvale Loomingu Raamatukogu) Sebastian Barry romaanil Otsata päevade aegu. Tõlkija Külli Seppa on teinud imelist tööd. See on kauni, poeetilise keelega raamat. Juttu on peaaegu eranditult rasketest ja hirmsatest asjadest, aga lugedes kasvab usk inimestesse ja inimkonda. Igatahes, minuga nii juhtus. See raamat jättis helge tunde, usu. Läheks pikale seletada millesse täpsemalt. Soovitan palavalt. Nagu ikka: kõigile ei pruugi sobida. Need, kes arvavad, et tuju tõstmiseks peab rääkima midagi ilusat-nunnut, hoidku heaga eemale. Selle raamatuga võite proovida, ma ei saa päris kindel olla, et te olete lootusetud, aga minust hoidke küll eemale.

*

Ülikooli ajast on meeles Romain Gary (Émile Ajari) romaanElu alles ees. Selle tõlkis Tõnu Õnnepalu. Ausalt öeldes ei ole ma seda kolmkümmend aastat üle lugenud, aga peaaegu igal teisel aastal on peast läbi käinud uid: tasuks. Kui ma õigesti mäletan, siis on see niisugune raamat, mille kerge tooni taga on sügav traagika. Kordagi ei karjatata: „Ma kannatan!“ See olekski tüütu. Minategelane püüab nina lainete kohal hoida, õigeks kannatamiseks on vaja pea panna tüdruku sülle kuni keegi padja toob. Ja, oleme ausad, mis kannatus see on, kui su pea on tüdruku süles?

Ka see raamat jättis minusse pigem usu inimestesse. Ma tõesti ei saa anda ausõna, et arvaksin sellest teosest nüüd samamoodi.

*

Viimaseks soovitan lugejal ise kirjutada oma versiooni Haruki Murakami ja Pierre Bayardi teostest. See võiks ehk kanda pealkirja „Kuidas rääkida jooksudistantsidest, mida ise pole läbinud“ või „Millest ma räägin, kui ma räägin raamatutest, millest olen enda arvates aru saanud“. Oivalisi pealkirjavariante on väga palju ja küllap leiaks neist igale ka sisu.

PS! Lugege luulet!

Jüri Kolk
kirjanik