Posts Tagged ‘luule’

Kirjanduslinn soovitab: Mehis Heinsaar „Pingeväljade aednik“

Mehis Heinsaar
Pingeväljade aednik
(Verb, 2018)


Mehis Heinsaart on vähestel õnnestunud oma silmaga kohata. Mõni on näinud teda tänaval vilksamisi nurga taha kadumas, mõni usub, et on just koos temaga öö läbi veini joonud, teised aga räägivad, et tal olla võime metslooma või linnu kuju võtta. Igatahes, Mehis on omaette nähtus, vaikne teejuht meie siseilma tihnikutes ja luhamaastikel.

Minu meelest tuleks Heinsaar looduskaitse alla võtta, sest sedasorti kirjanik on jäänud väga harvaks ja tänapäeva lageraie-ajastu ei soosi taolisi isepäiseid avarilma tuuli, perifeeriate metsavahte. Heinsaar on üks viimastest, kes veel külastab kadunud aja maagilisi ilmasid ja vestleb nendega, paitab ja uurib neid. Tal on aega. Ja just sellised poeete ma usun ja tahan lugeda, kel on aega, sest nemad märkavad meid ümbritsevate pingeväljade värelusi.

Joosep Matjus

Foto Mana Kaasik

Nelli Melts

Sõnad „integratsioon“ ja „lõimumine“ võivad tunduda kulunud fraasidena, kuid inimesena, kes on üles kasvanud Ida-Virumaal venekeelses keskkonnas, näen siiamaani, kui keeruline on paljudel siseneda eestikeelse inforuumi, sest nii keel kui ka kultuuritaust ja teemade valik on võrreldes venekeelsega väga erinevad. Seega nii eesti keelest tõlgitud kui ka vene keeles loodud tekstid ja nende püsiv toetus mängivad tähtsad rolli selles keerulises lõimumise protsessis.

Selle aasta Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali venekeelse autori auhinna kategooria nominentide hulgas oli mitu inimest, kelle karjäär kirjanduses ja ajakirjanduses on kestnud väga pikalt, mõnikord mitu aastakümmet. See inspireerib ja äratab aukartust.

Preemia pälvis Nelli Melts, kes juhib kirjastust Aleksandra, tõlgib eesti keelest vene keelde raamatuid ja kirjutab luuletusi. Isegi keeruline on kujutada ette tekstide, millega oli ta seotud, mahtu. Sellise tegevuse nišš on Eestis üsna piiratud ja pidev arenemine nõuab rohket visadust, seega Nelli Meltsi mõju venekeelsele kultuurile on võimatu mõõta.

Julia Polujanenkova
Tartu Kunstimuuseum

Juhan Liiv

 

PowerPointi esitlusena saab seda alla laadida siit: VirtuaalnäitusLiivi raamatuid.aprill2020

Margit Oja

Charles Bukowski “On Cats”

Charles Bukowski kassidest. Peamiselt luulena, aga on ka mõtteteri ja proosakatkeid, kirjutatud erinevatel aegadel ja pärast tema surma kogumikuks kokku korjatud. Kes iganes selle mõtte peale tuli, olgu ta tänatud! Kokkuseadmise töö tegi ära Abel Debritto, Linda Lee Bukowski valitud on raamatut illustreerivad kassifotod, olgu siis kassid Bukowskiga või ilma.

Bukowski on ikka Bukowski, see, kuidas ta elu näeb ja sellest kirjutab, on kuidagi halastamatult aus ja mülklik, aga kokkuvõttes on see kogumik natuke hellem ja õrnem, kui muu tema looming, mida ma lugema olen juhtunud. Tore on teada saada, et Bukowskit on saatnud läbi elu kassid.

Neid kasse on siin kogumikus palju, mõned uhkete portreedena, mõned möödaminnes visandatud, mõned kodused ja mõned võõrad ja mõned vilksti silmanurgast mällu kinni püütud. Igaühel oma roll, täitmaks siis kogu luuletust iseendaga või olla detail muud mõtet kandvas teoses või olla kunstiline kujund või olla arhetüüp. Manx tundub olevat lemmik, aga tähelepanu jagub teistelegi. Mingid motiivid lähevad kordusesse või taasasutusse, aga las olla, lugeja võib ju mõttes siis oma valiku teha, milline sõnastus oli õnnestunuim.

Nurrrr!

Ja lõppu üks liikuv pilt Bukowskist ja kassist:

Tiina Sulg

Kristiina Ehin “Aga armastusel on metsalinnu süda”

Tiina Sulg

Timo Maran “Metsloomatruudus”

Timo Marani “Metsloomatruudus” üllatab oma teemade rohkusega. Kõige enam puudutasid ja jäid mulle silma tema armastusluuletused, kus kaunite loodusvõrdlustega tuuakse lugejani hoolimine, igatsus, truudus ja ihalemine millegi saatustmuutva järele. Armastusteema kõrval tuleb ehk veelgi tugevamalt sisse elu ja inimese olemuse üle filosofeerimine. Kes me oleme, kuhu me püüdleme ja mis jääb meist maha. Looduse poole ihalemist võime üheaegselt tõlgendada nii soovina lahti murda sellest raud- , klaas- ja betoonmaailmast, kus me elame, aga teiselt näha ka sügavamat küsimust, kas meil peaks olema julgust irduda turvaliselt rajalt ja katsetada midagi uut.

Kõiki teemasid esitab autor läbi looduse, mis annab üheaegselt võimaluse manada silme ette realistlikud pildid ning samal ajal tajuda nendes autori poolt õrnalt sisse kootud ja vahel ka peidetud mõtteid inimloomuse ja elu kohta.

Inimene kasvab
sissepoole. Ta on pööratud puu.
Juured on taevas, süda maa peal,
lehed ilma mööda laiali.
Hea inimene toob maapeale
selgust ja tarkust.

Tarbimissoovitus: sobib ideaalselt kättevõtmiseks mõnel hommikul, kui on aega, vaadata aknast rippuvaid päikesekiiri ning juua tassike teed.

Elis Tiidu
Tartu Linnamuuseum

Carolina Pihelgas “Valgus kivi sees”

Carolina Pihelgas “Valgus kivi sees” (Kaksikhammas, 2019)

See on välimuseldasa eriline ja ilus raamat. Teistsugune. Tartulik. Väljast juskui käsitsi tehtud, aga sees puhas, õhuline ja õrn, iga pildikese jaoks oma koht/leht ja kindel naabrus, kuhu autor ta paigutas.

Neid proosaluule-pildikesi saab lugeda mitut moodi. Saab otsida, „mis juhtus“ ning jälgida „lugu“ – aga kui sündmust polegi, vaid on ainult kirjeldus näiteks toast või unenäost, tänavakividest või õhtustest häältest? Siis saavad need luuletaja valitud detailid sümboleiks, mille avanemine väi mitteavanemine sõltub juba lugejast. Autor ei saa tema arusaamist või –saamatust enam tagantjärele mõjutada ega seletada, et tema mõtles hoopis midagi muud.

Kas sellepärast ongi pildid nii kodeeritud, et vastutus nende avanemise eest jääks täienisti lugejale? Minu kogemus oli, et pärast esmast (läbi)lugemist alles hakkavad pildid lahti kooruma, kergitades süngeid seoseid, raskeid teemasid ja ränki küsimusi. Nüüd juba ei ole tegu pelgalt põgusate lapsepõlve-mälestustega, mille kohta ei tea, „kas mälestus on minu enda oma väi räägiti mulle sellest“.

Enda suhteid eluga ja lähedastega saab klaarida väga paljut moodi, luuleks vormistamine on üks neist. Sõnastamine aitab selgusele ja otsustamisele sageli kaasa, vähemalt enda jaoks. Või siis lükkab veel sügavamasse tupikusse.

Aga lahenduste otsimised ei seostu enamasti vaid otsija enesega. Kahtlemata nõuab enese minevikupiltide ja –otsingute avalikustamine julgust ja sisaldab riski: sa ju ei tea, kuidas kõik teistele paistab, mida nad su saladustest teada saades arvavad või ootavad. Ju siis on avalikustamise-vajadus millegi pärast tugevam kui kartus teiste võimaliku mõistmatuse jne pärast. Aga MIKS on vajadus tugevam – kas mitte see pole peaküsimus? Kas otsija ootab lohutust, tõlgendajat, ootab võõraste hulgast kedagi, kes hüüaks me too…!

Me võime enda kohta välja rääkida mida iganes isiklikku, aga kas ka siis, kui selle käigus paneme vaatamiseks-hindamiseks välja teise inimese isikliku ja oma kodu alastuse? Kas need teised oleksid sellise avalikustamisega nõus? Selle pildiga, milles luuletaja annab lugejale tema kohta kimbu oletusi, aga ei sõnasta tõsiasju? – Kas vanatädi ise oleks nõus kõigile teatama, et viis oma kuldehted müügiks? Või kas ema rõõmustab raamatust teada saades, et ta „ohkab nagu äraõitsenud sirelipõõsas“? Või isa selle üle, et „ta tuli ja imbus meie ellu nagu suits või jahe õhk soojustamata tubadesse“; et tema köögis „nõud läikisid rasvast nagu ta hõredad juuksedki“ ning „isa sees oli väike raudkapp“? Süngeim on pilt surevast vanaemast, keda ema käib iga päev hooldamas – toitmas, pesemas, linu vahetamas – ning kelle hing ühe sellise pesukorra ajal lahkub. See oli „vanaema, kes polnud ise ühtegi last sünnitanud“!? – Kes see vana naine siis tegelikult oli ja miks on luuletajal just ta surma kirjeldades vaja, et lugeja selle üle pead murraks?

Kindlasti sobib paljudele inimestele teada saada võõraid saladusi, neid siis omakeskis arutada, täiendada ja vahetada. Sattudes pealt nägema midagi, mida asjaosalised publikule pigem ei näitaks, salvestatakse kõik detailid mällu ja käes ongi värske teave, mis järgmisel kokkusaamisel omasugustega oma elu elama hakkab.

Aga on ka teine võimalus: külas olles ei kuulata sa hilisõhtul pererahva omavahelist juttu nende magamistoa ukse taga või kui kuuledki kogemata pealt midagi sellist, mis sinusse ei puutu, siis ei hakka neid selle üle hiljem küsitlema.

Carolina Pihelagse „Valgus kivi sees“ piltide lahtikoorumist läbi elades on samasugune tunne: sest seal on teise inimese ja ta lähedaste sügavalt isiklik elu, mis pole kuigi rõõmus ega õnnelik. Ja on liiga isiklik, et, sattunud kogemata pildimaailma uksele, tohiksin pikemalt vaatama või omatahtsi midagi lahti koukima hakata.

Maris
Raamatutuba Fahrenheit 451º

Kristiine Kikas “sees”

Valgevalge kaanega raamat. Ei autorit, ei pealkirja, vaid sissepressitud muster.

Esimene vasikas. Mitte aia taha minemise mõttes, vaid, et debüüt. Üssna tüüpiline debüüt — veidi ebakindel ja hajevil ja nunnu, täis maailma avastamise rõõmu ja paineid, mingid eripärad on juba näha, aga selgust, mis iseloomuga loom sest kasvab, veel pole, ühtpidi natuke eklektiline ja teisalt on motiivide korduvkasutusi. Aga autor on ära õppinud mõned väga toredad nõksud, kuidas sõnadest luuletus kokku saab.

puude all seistes võsud
kasvavad peast

murdlained paremal
vasakul heliseb

inglise seriaal
me pühapäevade taustaks

maalitud tapeet
õied kooldu aiatoolid

vaatemängu ootel reas
all õunapuude seisan

väädid võrsumas peast
mõned neist löövad õitsele

Ma olen vahel kuulnud kurtmist, et kaasaegsetes luuletustes pole punkte-komasid, see siin on suurepärane näide, miks need vahel ära jäetakse, nii saab lugeja ise mõelda, kas õied on tapeedil või õues ning kas kooldus on õied või aiatool. Siit sammuke edasi on mõelda, kas tapeet on tapeet või taust või hoopis veel midagi muud ning kui oluline see siis selle väätide kasvamise jaoks lõppeks on…

Soovitan siia valgevalgesse raamatusse sisse vaadata küll, silmata siitsealt ja erinevatesse sõnapiltidesse ka pisut pikemalt sisse vaadata, mõni vast ikka on, mis südames kaasa helisema hakkab. Ja kui ei hakkagi, siis raamat on piisavalt pisike, et lihtsalt uudishimu pärast ja ajakaole mõtlemata need mõned hetked selle luulekogu seltsis veeta.

Tiina Sulg

Andrus Kasemaa luuletused

Avastasin Andrus Kasemaa loomingu enda jaoks tema proosaraamatuga „Leskede kadunud maailm“ 2014. aasta suvel. Ja see oli selline lugemiselamus, mida jäädki mäletama! Autori soojus, empaatia, huumor, ja muidugi teema valik – et üks noor mees võtab kirjutada vanadest naistest (sest teadagi ju, millest noored mehed tavaliselt kirjutavad). Pärast seda ma enam kunagi kaks korda ei mõtle, kas tema järgmine raamat endale osta ja see kohe ka läbi lugeda!

Kasemaa alustas oma kirjanikukarjääri luuletajana, ilmus kolm kogu ja siis oli mitu aastat luule avaldamises pausi. Kuid lugeja rõõmuks on pausi aeg viimastel aastatel kuhjaga tasa tehtud, sest hiljuti on ilmunud tervelt neli erinevat luulekogu. Läbi senise loomingu on Kasemaale omane teatav lihtsus ja mängulisus, luuletus algab ühest kohast ühe mõttega ja võib välja jõuda hoopiski ootamatusse sihtpunkti. Tema luuletuste lihtsus on sageli näiline. Mängulisus ei ole kunagi vaid huvitavate ja löövate sõnade kokku sobitamine – alati kannavad need lihtsad sõnaseosed mõtteid, mis leidlikke uperpalle teevad ja lugejas midagi sügavamat kõnetavad.

Olla luuletaja“ on juba palju tunnustust pälvinud luuleraamat, mille põhiteemaks on kriitika kaasaja ühiskonnas valitsevate meeleolude ja hoiakute aadressil. Kas inimesed sugugi ei õpi ja kollektiivne mälu on nii lühike, et ikka ja jälle korrata samu vigu? „…laps olin siis vanamutid igatsesid talusid/ nad muust ei rääkinud/ vabadussõjast/ lehmadest/ vabariigist/ nüüd igatsevad vanamutid vene aega […] et saaksime kord jälle/ igatseda vabariiki“. Selles kogus on palju erinevaid mõtisklusi olemise teemadel, sh nagu raamatu pealkirigi viitab – luuletajaks, kirjanikuks olemise teemadel.

Luulekogude „Kui ma kord suren“ ja „Muusa“ põhiteemaks on armastusluule. Ega ma armastusluulet praegusajal enam praktiliselt ei loe, kuid neid raamatuid olen juba küll mitu korda lugeda jõudnud! „Kui ma kord suren“ on meeleolult nukker, sest siin on palju luuletusi armastusest põhjustatud igatsusest ning valust. Kurb on millegipärast alati ilus ja see kogu sisaldab väga ilusaid luuletusi, näiteks üks katke: „…kui tulevad ööd mil vähkren öösel üksi/ ja tahan surra/ ja tulevad ööd tähised nagu täna/ kui olen jälle sinuga unenägudes/ linadelt on kadunud su lõhn/ aga unenäod unustasid minu juurde…“

„Muusa“ on Muusale ning inspiratsioonile pühendatud luulekogu. Siinsed luuletused on kergema ja rõõmsama meeleoluga, luuletaja mängib siin rohkem oma erineva autorimina ja loomingust läbi käinud teemadega. Üks katke: „Avaldus politseile/ mu armastatu on kadunud/ ta lahkus mu juurest/ viimati nägin teda 4. augusti õhtul/ tal ei olnud seljas midagi/ ta päevitas/ […] palun aidake ta mul leida/ me läksime tülli/ jah/ ma armastan teda/ ikka veel/…“

Kasemaa arutleb õige mitmel juhul, kas armastusluuletusi on maailmas palju või vähe, on neid juurde vaja või mitte. Küllap sellest küsimusest on omal moel ajendatud tema eelnevatest täiesti erinev „Mees otsib naist“ on luuleraamat, milles ta on luuletused kirjutanud täiskasvanute lehe „Mees otsib naist“ rubriigi kuulutustest ajendatuna. Täpsemalt loonud luuletuse kuulutuse esimesest reast lähtuvalt edasi: „Otsin endale uut naist/ vana läks juba katki kulus ära ei ole enam see toode/ masin mis kunagi/ vana mudel/…“ või „Heipa, otsin suvepruuti !/ Sügisel jätan su maha siis kui kured lendavad lõunasse/…“ või „Küsin otse, keegi saada tahab?/ Vanu eterniidi plaate/ just täna lammutasin kuuri maha“. Iroonia on ilmne. Need on siis tänapäevased serenaadid, mis neis kuulutusrubriikides lauldakse, selline on olnud see inimkonna progress!

Mai Põldaas

Villu Tamme “Tuvi oli tihane”

Punkmuusika on mulle alati natuke närvidele käinud (olgu, Vennaskond on suur erand, Vennaskonda ma arrmasstann, aga see pole ka puhta punk), aga punkluule on mulle noores eas üsna oluline olnud. Seal on seda, mida tänapäeval nimetatakse uussiiruseks ja mis tegelt on maskideta aus väljendus, võib-olla veidi konarlik, aga tühja sest, emotsioonid loevad, olgu need argielu, ühiskondlike nähtuste või isiklikemate teemade kohta. Valu, äng ja rõõm on tugevad ja mulle lugejana läks see kirjapandu korda, isegi kui teemad kuigi hingelähedased polnud, mingi taust ja see teistmoodi, kõnekeelne haakuv sõnastus ning mõttepiiride avardamine oli see, mis köitis. Mul oli kohutavalt hea meel, kui üheksakümnendate alul ilmusid nii mõnedki punkluulekogud ja kui keegi kunagi mulle jõuludeks “Tagasi prügimäele” kinkis, olin ma rõõmsalt üllatunud, et mu kirjandusmaitse ära tabati.

Villu Tamme on olnud päris hea eesti pungi käilakuju, kuigi ta ise vahel sest rollist vist tüdimust tunneb, on ta paljudele see võrdluspilt — lahe tüüp, kes mängib pilli, joonistab, luuletab, teab palju ja märkab asju, väljendab end aeg-ajalt häälekalt, suudab alternatiivid tavakodanikele mõistetavaks teha ja jääb ikka iseendaks. See peegeldub ka selles nüüd juba üle veerandsajandi tagasi ilmud luulekogus. Suures osas on see ülelugemine nostalgialaks, aga luuletusi, mis ka tänases päevas kõneleksid, on päris mitmeid. Siia panen kirja selle, mida ma tol ajal vahel sünnipäevakaartidele kirjutasin:

Kuniks elul on antud veel olla

Kuniks on sinu sõnades tera
Kuniks on sinu mõtetes tuum
Seniks olla võid siin sinu päralt
On päike ja maailmaruum

Kuniks minevik varjata suudab
Mida tulevik endaga toob
Seniks inimkond elab ja loodab
Ja ilusaid unelmaid loob

Kuniks päike veel valgustab päeva
Kuniks öös kumab kollane kuu
Seniks süda veel lööb silmad näevad
Ja rõõm tirib kõrvuni suu

Kuniks elul on antud veel olla
Kuniks ööle veel järgnemas päev
Tee ruttu ja ela – võibolla
enam homset su silmad ei näe

Vadi vestab raamatust siin.

Tiina Sulg