Viimase kuue aasta (2017-2022) luulekogud rubriigis raamatukoguhoidja soovitab

Siia postitusse kogusin igast aastast kolm lemmikluulekogu, valik on tehtud nende raamatute hulgast, mida pole enne mainitud eelnevas kahes suures luulepostituses “Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali luulenominendid 2022. aasta loomingu eest” ja “Viimase viie aasta parimad luulekogud“.

2022

Indrek Hirv “Päiskivi“

Paula Palmiste “Kärbsed ongi kiusajad“

Katariina Roosma “Nutmata pisarad” 

2021

Jüri Kolk “Hele täht“

Asko Künnap “Minu riik“

Tõnis Tootsen “Uttu“

2020

Vahur Afanasjev “Hõbehundi laulud“

Triin Tasuja “Seksistentsialism“

Tõnu Õnnepalu “Pimeduse tunnil“

2019

Doris Kareva “Suik ja sillerdus“

Krafinna “Kasse täis linn” 

Marge Pärnits “Sinine värv on otsas” 

2018

Asko Künnap, Jürgen Rooste, Karl Martin Sinijärv “Kuradiratas“

Andra Teede “Kaks punkt null“

Hannes Varblane “Teise üksinduse aegu“

2017

Kristel Algvere “Merehurmarohi“

 

fs “Tätoveerimata inimene” 

Mart Kangur “Liivini lahti” 

Tiina Sulg

 

Triin Paja „Jõe matmine“

Peaaegu igaüks suudab kirjutada luuletusi sahtlisse. Sõprade-lähedaste toetusest julgust kogununa avaldab mõni oma luuletused, mis pajatavad mõnusatest või ilusatest hetkedest. Aga eriti julge peab olema, avaldamaks luuletusi, mis nõretavad valust, näiteks kaotusvalust. “Jõe matmine” on lein vormituna sõnadesse — leinas langeb sotsialiseerumise ja tsiviliseerimise käigus näkku kasvanud mask, täiskasvanud naisest saab väike tüdruk, mehest poisike, kes nutab taga oma vanemaid. Sest “olen laps hämarduva taeva all. iga õhtu koorib keegi taeva apelsini” (lk 36).

Krista Lepik
Tartu Ülikooli infoteaduse lektor

Viimase viie aasta parimad luulekogud

Loomingus, eriti luules, on neid paremusjärjestusi väga keeruline teha. Aga ikkagi tehakse ja antakse välja preemiad ja tõstetakse kuidagi muul moel mõnda raamatut rohkem esile. Järgnevalt ongi üles loetud aastatel 2018-2022 kirjanduspreemiaid saanud luulekogud ning luuletused. Luuletused luulekogu kaanepildi kõrval on enamasti pärit meie luuleleiu blogist, preemiate loetelu ja lisainfo meie raamatukogu kirjandusveebist.

 

Riiklik kultuuripreemia

Riiklikku kultuuripreemiat annab välja Eesti Vabariigi kultuuriministeerium. Preemia antakse kas mingi silmapaistva üksikteose või pikaajalise väljapaistva loomingulise tegevuse eest teaduse, kunsti, muusika, arhitektuuri või kirjanduse alal. Mõnel aastal võib olla mitu preemiasaajat ja mõnel aastal kirjanduse alal preemiat välja ei anta.

2019

Paul-Eerik Rummo pikaajalise väljapaistva tegevuse eest. Näiteraamat Paul-Eerik Rummo “Kogutud luule“.

2018

Leelo Tungal ja Viivi Luik pikaajalise väljapaistva loomingulise tegevuse eest. Näiteraamatud: Leelo Tungla “Teeleht” ja Viivi Luige “Kogutud luuletused 1962-1997“.

 

Eesti Kultuurkapitali aastapreemiad

2021 

Elutööpreemia — Lehte Hainsalu (näiteraamat “Maailm möödub“); aastapreemia Katrin Väli (“Kasvab tagasi lindudeks“)

2018

Märt Väljataga “Gladioolid“

 

Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali luuleauhind

Eesti kirjanduse aastapreemia asutati 1970. aastal, 1972. aastast kandis preemia kirjanik Juhan Smuuli nime. 1990. aastate algul anti preemia välja Eesti Kirjanike Liidu aastapreemia nime all, alates 1995. aastast antakse preemiaid välja järjepidevalt Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemia nime all.

2023

Jürgen Rooste „Loimurite laul. Väike korrosioonikatekismus”

2022

Hasso Krull “Ava“

 

2021

Tõnis Vilu “Tundekasvatus” 

2020

Carolina Pihelgas “Valgus kivi sees“

2019

Eda Ahi “Sõda ja rahutus“

2018

Aare Pilv “Kui vihm saab läbi“

 

Betti Alveri debüüdiauhind

Betti Alveri nimelist kirjandusauhinda annab välja Eesti Kirjanike Liidu Tartu osakond, Betti Alveri testamendis väljendatud viimse soovi alusel. Betti Alveri kirjandusauhind määratakse aasta jooksul ilmunud silmapaistvama ilukirjandusliku debüütteose autorile.

2022

Sanna Kartau “Ma hääletan selle sõja poolt oma kehaga“

2021

Aliis Aalmann  “Verihaljas“

2020

Taavi Eelmaa “Electraumur“

2019

Øyvind Rangøy “Sisikond“

2018

Triin Paja “Nõges“

 

Gustav Suitsu luuleauhind

Gustav Suitsu luuleauhinda antakse välja 2004. aastast. Selle saab luuletaja, kes on aasta jooksul avaldanud vähemalt ühe asjatundliku, filosoofiliselt sügava ja kunstiliselt õnnestunud luulekogu. Auhinna algatasid Tartu Kultuurkapital ja Tartu linnavalitsus Eesti kirjandusmuuseumi ettepanekul.

2023

Tõnis Vilu “Kõik linnud valgusele“

2022

Mart Kangur “Armkude“

2021

Mats Traat “Taivatäis tsirke”

2020

Timo Maran “Metsloomatruudus” ja Maarja Pärtna “Vivaarium“

2019

Mehis Heinsaar “Pingeväljade aednik“

2018

Aare Pilv “Kui vihm saab läbi“

 

A. H. Tammsaare nimeline kirjanduspreemia

A. H. Tammsaare nimelist kirjanduspreemiat antakse välja 1978. aastast. Idee algatajaks oli A. H. Tammsaare nim kolhoos, hiljem oli korraldajaks Albu vald. Peale Albu valla ühinemist Järva vallaga, otsustab auhinna saaja Järva valla lugejatest koosnev žürii. 

2021

Kristiina Ehin “Janu on kõikidel üks“

 

Eduard Vilde nimeline kirjandusauhind

Eduard Vilde nimeline kirjandusauhind asutati Pajustis E. Vilde nim. kolhoosi kirjandusklubi initsiatiivil 1965. aastal, kui tähistati kirjaniku 100. sünniaastapäeva. Auhinna väljaandmist jätkab Vinni vald.

2021

Kristiina Ehin “Janu on kõikidel üks“

 

Bernard Kangro kirjanduspreemia

Bernard Kangro kirjanduspreemiaga auhinnatakse Võrumaalt pärit või Võrumaaga seotud autorit või Võrumaa-ainelist loomingut.

2022

Vootele Ruusmaa “Purgatoorium“

Tallinna ülikooli kirjandusauhind

2007. aasta jaanuaris välja kuulutatud Tallinna Ülikooli kirjandusauhinna konkurss sündis soovist tunnustada ja tutvustada eesti autoreid, kes õpivad või õpetavad Tallinna Ülikoolis või on selle vilistlased.

2022

Mart Kangur “Armkude“

2020

Maarja Kangro “Tuul“

2019

Hasso Krull “Euroopa“

2018

Eda Ahi “Sadam“

 

Juhan Liivi luuleauhind

Juhan Liivi luuleauhind antakse eelmisel kalendriaastal esmatrükis avaldatud silmapaistva eestikeelse luuletuse eest, mida kannab liivilik vaimsus. Auhinda annab välja Alatskivi vald koos Juhan Liivi nimelise Alatskivi Keskkooli ja Liivi Muuseumiga.

2022

Mirjam Parve “*** jahtuvas saunas…” (ilmunud Looming 2021 nr. 1, näiteraamat “Kivipilvede all“)

2021

Berit Petolai “Tõnkadi-lõnk” (ilmunud Looming 2020 nr 2, näiteraamat “Meoma ümisevad tuuled“)

2020

Triin Paja “Öö on tume nagu õdede juuksed” (ilmunud Värske Rõhk nr 61, näiteraamat “Ürglind“)

2019

Kauksi Ülle “Imäpuu” (näiteraamat “Imäpuu“)

2018

Andrus Kasemaa „Oma kaasaegsetele“ (ilmunud Vikerkaar 2017 nr. 4-5, näiteraamat “Kui ma kord suren“)

 

Hendrik Adamsoni nimeline murdeluule preemia

Murdeluule võistlusele tuleb esitada luuletsükkel vähemalt kolmest luuletusest. Kirjutada võib autori valitud murdes.

2021

Maryliis Teinfeldt-Grins (pildina tema tekstiilikunsti lõputöö) 

2018

Rauno Alliksaar (näiteraamat “Kivipilvede all“)

 

Esimene samm

Kirjandusauhind ”Esimene samm” antakse välja žüriiotsuse alusel parimale trükiajakirjanduses avaldatud ilukirjandusliku debüütteksti autorile. Preemia asutaja on MTÜ Kirjandusfestival Prima Vista.

2022

Kelli Kiipus Värskes Rõhus avaldatud luuletuste eest

2021

Maryliis Teinfeldt ajakirjas Värske Rõhk ilmunud loomingu eest

2020

Liisa Mudist ajakirjas Värske Rõhk avaldatud luuletused

2018

Siret Saava ajakirja Värske Rõhk avaldatud luuletuste eest

 

Karl Eduard Söödi lasteluule aastaauhind

Antakse välja alates 1988. aastast igal aastal luuletajale ja illustraatorile. Välja annavad Luunja Vallavalitsus ja Luunja Keskkool aasta jooksul ilmunud originaalluuleraamatute põhjal. 

2022

Indrek Koff “Kuhu lapsed said?” 

2021

Anti Saar “Suur koogitegu” 

2020

Olivia Saar “Tähed on taevatuled“

2019

Ilmar Trull “Metsa toodi kuuseke“, lugeja auhind Aidi Vallik „Kust said“

2018

Milvi Panga “Mesikäpa esikäpad“

 

Aasta rosin

Aasta Rosina auhind antakse eelnenud aasta 1. detsembrist kuni jooksva aasta 30. novembrini Eesti Lastekirjanduse Keskusesse saabunud silmapaistvale eesti lasteraamatule. 

2021

Indrek Koff “Kuhu lapsed said?“

Tiina Sulg

Berit Kaschan „Täna piisab vähesest“

Soovitan seda teost soojalt kõigile, kellele meeldib vabavärss. Väike sõnamäng. Kõigile, kes tunnevad, et nad on “Kuu pealt kukkunud” (lk 11) ja on “määratlemata žanrilise kuuluvusega” (lk 13) naised, või ka mehed. Kõigile, kes on lonkinud vihmases linnas oma villases mantlis või joonud kohvi sügiseses Riia linnas. Kõigile, kes unistavad, kuidas “võtta terve puhkus välja kassina mõne aedlinnas elava vanadaami juures” (lk 48). Ja kõigile tiitrivõitjatele, kes istuvad nohisedes juba valgemaks kiskuvas kinosaalis, kellest trügivad mööda “nõrgad inimesed… oma kärsitutes sulejopedes” (lk 35), sest ainult meie teame, et “lõputiitrid on tugevatele” (lk 36). Jah, kui neid mõttekilde lugedes tekkis tahtmine kilgata või rahulolevalt pugiseda, siis see luulekogu just sulle ongi.

Krista Lepik
Tartu Ülikooli infoteaduse lektor

Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali luulenominendid 2022. aasta loomingu eest

Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkaptali luuleauhinna nominendid

Berit Kaschan „Täna piisab vähesest“

Igor Kotjuh „Sireenid ja sähvatused“

Maarja-Liis Mölder „Meesinine“

Triin Paja „Jõe matmine“

Jürgen Rooste „Loimurite laul. Väike korrosioonikatekismus”

Wimberg „Enne kui“

Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkaptali lastekirjanduse aastaauhinna nominendid

Maarja Kangro “Ulguv rula”
Anti Saar “Õudne lugu”

Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhinna nominendid kategoorias ilukirjanduslik tõlge võõrkeelest eesti keelde

Hendrik Lindepuu Zbigniew Herbert “Luuletused”
Leenu Nigu Fernando Pessoa “Rahutuse raamat”
Harald Rajamets, Ilmar Vene, Ülar Ploom Dante Aligheri “Jumalik komöödia. Paradiis”

Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali venekeelse autori aastaauhinna nominendid

Olga Titova “Baltikumi elu suvi” (Лето балтийской жизни)
Nadežda Valk “Minu eluring” (Мой круг земной)

Tiina Sulg

Jaan Kaplinski “Teiselpool järve”

Otsisin midagi lüheldast ja võtsin ette Jaan Kaplinskil haikukogu.

Loodust ja ilma ja argihetki ja igavikulisi tõdemusi.

Osad haikud puudutasid sügavamalt, osad pigem pinnapealselt. Ma olen seda kogu varem lugenud, osad emotsioonid tundusid tuttavad, mõne luuletuse puhul oli tunne, et see on ajaga paremaks läinud, mõni oli küll ka ajaga mu jaoks tähendust kaotanud. Kokkuvõttes tasakaalus.

Kui see kogu on lugemata, siis soovitan.

Teksti on vähe, aga mõtteid palju.

Kujundus on ka täitsa kena.

Tiina Sulg

10 raamatut — Irina Möldre

Aleksandr Puškin “Muinasjutt tsaar Saltaanist, tema pojast, kuulsast ning vägevast sangarist vürst Gvidoonist ja imekaunist tsaaritarist Luigest”

Seda raamatut luges mulle ette ema. Luges ette vene keeles ja nii mitu korda, et esimene pool värss-muinasjutust on meile mõlemale pähe kulunud. Tavaliselt tuleb see osa ka ettekandmisele jõulude ajal, et oma kingid välja lunastada. Ning tundub, et Jõuluvana on meist juba tüdinud, sest kingid saame kätte väga kähku — nii, et poolest muinasjutust vaevalt pool saab ette kantud 😊

 

Victor Hugo “Cosette”

Selle raamatu puhul on eriti oluline, et kindlasti peab ta olema välja antud 1978. aastal ning sees peavad olema Siima Škopi illustratsioonid. Ta on eriline minu jaoks, sest tegu on minu esimese raamatukogust laenutatud raamatuga. Täpsemini siis on see raamat, mille laenutasin Tartu Linnaraamatukogu Tammelinna harukogust siis, kui tegin omale pileti. Raamatukogu asus siis aadressil Riia tänav 60 ning siiamaani, kui möödun sellest majast, siis mõtlen heldimusega oma lugejakarjääri algusele ja “Cosette’ile”.

 

Roald Dahl “Matilda”

Ühele lugejale peab raamat lugejast kindlasti meeldima! Eriti kui see lugeja, kellest loetakse, on Matilda! Minu jaoks oli ja on see hea tuju raamat – see tähendab, et seda lugedes muutub tuju paremaks! Eks oli aeg, kui tahtsin, et ka mul tekiksid erivõimed, mis aitaksid maailma jamadega toime tulla ja oma enda “proua Sõnnistele” koht kätte näidata.

 

J. K. Rowling “Harry Potteri” sari

Ma olen potterhead juba väga pikka aega. Harry Potterini jõudsin tegelikult oma arsti soovituse kaudu ning esimestest lehekülgedest minu jaoks tagasiteed enam polnud. Olen neid raamatuid korduvalt lugenud, näinud filme, käinud stuudiotuuril ning kulutanud aega ja raha oma Potteri-kogu täiendamisele. See, et mul on ainuüksi sarja esimest raamatut kodus neli eri väljaannet, on täiesti normaalne. Tegelikult võiks neid vist isegi rohkem olla 😊

 

Mihhail Bulgakov “Meister ja Margarita”

Ma tegin selle raamatuga esimese katse kaheksandas klassis. Siis asi ei edenenud kohe kuidagi. Uuele katsele läksin kümnendas ning tulemuseks oli uus lemmik, mida praeguseni püüan igal aastal uuesti lugeda. See on absurdne ja sügavalt filosoofiline teos, mis iga lugemiskorraga avab minu jaoks endas midagi uut. Lisaks on selles raamatus minu arvates üks keeleliselt kauneimaid lauseid ilukirjanduses: “Ratsaväelase lohiseval sammul, valge, vereva palistusega mantel õlgadel, astus kevadkuu niisani neljateistkümnenda päeva varahommikul Herodes Suure palee tiibu ühendavasse kaetud sammaskäiku Juudamaa prokuraator Pontius Pilatus.”

 

J. R. R. Tolkien “Sõrmuste isand” jt.

Tegelikult, ma esmalt nägin filmi. Siis lugesin raamatuid. Ja siis lugesin raamatuid uuesti ja uuesti ja uuesti. Lugesin neid nii palju, et päris mitu luuletust jäi justkui iseenesest pähe. Siis õppisin pähe ka ülejäänud – ka need megapikad! Ja kasutasin neid siis, kui oli vaja (loe: jõuluvana salmid). Tolkienit ei saa küll nimetada minu ukseks fantaasiakirjandusse, sest olin varem midagi ikka lugenud, aga oluline on ta küll. Temast algas minu kiindumus high fantasy vastu, mida püüan nüüd tagasi saada.

 

Terry Pratchett ja Neil Gaiman “Head ended”

Siis, kui Irina Pratchetti raamatud avastas, oli autor juba Eestis käinud ja lugejatega kohtunud. Ühesõnaga avastasin Pratchetti enda jaoks siis, kui nägin ajalehes, et ta oli Eestis käinud. Huvipärast võtsin lugeda tema raamatu “Vaibarahvas” ning lugesin siis järjepanu läbi kõik, mis tal kirjutatud ja eesti keelde tõlgitud oli. Lõpuks jõudsin “Heade enneteni” ning sain aru, et Neil Gaimaniga ühesse kirjutatud raamat on minu jaoks lihtsalt loodud. See võis olla ka väikestviisi põhjuseks, miks ma ülikooli usuteadust õppima läksin. “Räägitakse, et põrgus on parimad bändid. See on suures osas õige. Aga taevas on paremad koreograafid.”

 

Haruichi Furudate “Haikyu!!”

“Haikyu!!” on manga võrkpallist, millest on tehtud ka anime. Kui nüüd päris ausalt kõik üles tunnistada, siis alguses mulle see anime ei meeldinud. Minu jaoks oli võrkpall arusaamatu sport ja peale paari osa vaatamist ma loobusin. Mõni aasta hiljem jõudsin aga selle juurde ikkagi tagasi – lausa nii korralikult, et otsustasin katsetada ka mangaga. Nüüdseks on mul 45-köiteliset sarjast puudu 8 köidet! See on mu lemmik manga; minu esimene manga, mis saab peagi täis komplektiks. Miks mulle “Haikyu!!” meeldima hakkas – selle tegelased on lõputult toredad, täis entusiasmi ja armastust võrkpalli vastu; pea kõigil tegelastel on oma taustalugu ning põhjused, miks nad on nagu on; autori huumor ja lugu lihtsalt haarab lugeja kaasa!

 

Taylor Jenkins Reid “Evelyn Hugo seitse abikaasat”

See on kohe kindlasti üks minu viimaste aastate suuri lemmikuid ning nüüd on ta lõpuks olemas ka eesti keeles! Raamat Hollywoodi tähesärast ja kõigest ning kõigist, kellest tuli Evelyn Hugol tähesära poole püüeldes üle ronida. Reid loob niivõrd tõese Hollywoodi kuldaja staari, et korraks tekib tunne, et ta oli päriselt olemas. Lugeja elab talle kaasa, armub koos temaga ja tunneb koos temaga tema südamevalu. Sellest raamatust saab alguse Taylor Jenkins Reidi universum, kus elavad lisaks Evelyn Hugole ka tema järgmiste raamatute staarid: Daisy Jones, Mina Riva, Carrie Soto jpt. Iga raamat ja tegelane on omavahel kuidagi seotud, aga see põimumine on nii õrn, nii kerge, et iga järgneva raamatu lugemine eraldiseisvana on täiesti võimalik. Kui pilgutad valel hetkel, siis võib täitsa juhtuda, et ei märkagi varasemast raamatust tuttavat kuju nurga taha kadumas.

 

Mõtlesin, et viimane raamat võiks olla midagi värskemat, sel aastal loetut. Miski, mis on just hiljuti muljet avaldanud või meelde jäänud.

Quentin Tarantino “Ükskord Hollywoodis”

Mulle tõesti meeldis film, mille Tarantino raamatuks kirjutas. Selles oli nii palju viiteid ja vihjeid asjadele, millest saad aru vaid siis, kui tead veidigi 1960.-ndate lõpu 1970.-ndate alguse Hollywoodi kohta. Arvasin, et film on täiuslik ja paremaks enam minna ei saa! See raamat näitas, et saab ikka küll. Tarantino on fantastiline kirjanik, üks parimaid jutustajaid maailmas! Kõik see, mis oli filmis, oli olemas ka raamatus, võib-olla küll vähem olulisel kohal. Lisaks oli aga võimatu hulk informatsiooni, mida filmi vaadates lihtsalt ei saa vastu võtta. Väike ojake, mida Tarantino kasutas loo jutustamiseks filmis, on selles raamatus kasvanud suureks kärestikuliseks jõeks ning infotulv ähvardab lugeja endaga kaasa viia. Aga, oh millisele seiklusele lugeja selles möllus satub! Ja kui targana ma ennast selle lugemise järel tundsin!

 

Irina Möldre

Indrek Hirv “Päiskivi”

Hirve luule mulle meeldib. Iseäranis need viimased kogud, sest nagu ta ise on öelnud, sai ta vormi kammitsast lahti, aga see lugejatele mingite salapäraste killukeste jagamine on alles. Ma olen kindel, et on neid, kes hindavad just neid varasemaid kindlas vomis-riimis asju rohkem, aga tegelt pole palju vahet, sest see sisu on tal läbi aastate ikka suhteliselt sama — mingi keskkond, selles kogus (minu jaoks) äratuntavalt Tartu, äraigatsus ja rännuteed, mõtteretked ja imeks kirjeldatud argihetked, see keegi, kes on kusagil lähemal või kaugemal, kellele armusõnu sosistada. Ühesõnaga — Suur Romantik, ühteaegu lootusrikas ja melanhoolne, ühteaegu sügav ja väikese muigega, ühteaegu isiklik ja üldistav ning omamoodi õhustiku ja mängureeglitega.

Kogu avaluuletus:

*

Kui lehed on langenud
jäävad vaid sõnad
need langevad nüüd
igal hommikul –
vahel kolme- või neljakaupa

nad ei lange selleks
et koolilapsed neid korjaks
ja vihikusse kleebiks
nad langevad langemise pärast –
möödujale tallata

ent üks neist jääb
okstesse pidama
ja hõredas vihmas
kaardub ta kohale
helendav võlv –
ning mägi on vaiksem kui enne

Tiina Sulg

Indrek Koff “Kuhu lapsed said?”

Eesti lasteluule parimate traditsioonide vaimus kirjutatud humoorikas luuletsükkel ühe linnakese lastest, kes järelejätmatut kasvatamist enam välja ei kannatanud ja lihtsalt metsa elama läksid ja tagasi tulid alles siis, kui nad ise olukorra sobilikuks hindasid. Mis see täpselt oli, lugege ise.

Suurepärased, selged ja ilmekad illustratsioonid.

Kadri Rohi

 

Indiaanijutukad: Põhja-Ameerika indiaanlased ilukirjanduses. 2. osa. Indiaanlaste kirjandus

Sherman Alexie (s 1966) on üks tuntumaid kaasaja inidiaanikirjanikke. Ta on kirjutanud nii luulet kui proosat ja proovinud kätt ka filmi alal. Sherman Alexie on spokane-indiaanlane.

Ameerika luuletaja Ai Ogawa (sünninimega Florence Anthony; 1947 – 2010) on kirju suguvõsaga: temas on jaapani, iiri, tšokto, tšikasoo, šaieeni, komantši ja musta verd. Tema esimeses isikus kirjutatud luuletused ei pruugi alati lähtuda temast endast, vaid on erinevad pigem rollihääled.

Alexie, Sherman “Kuidas kirjutada suurt ameerika indiaani romaani” // “Ameerika luule antoloogia : Poe’st, Whitmanist ja Dickinsonist XX sajandi lõpuni” (Tartu Ülikooli Kirjastus, 2008), lk. 492-493.

Slavitt, David R. “See uluja tuul : kolm grööni luuletajat: Torkilk Mørch, Gerda Hvisterdahl, Innunquaq Larsen”  (Allikaäärne, 2017)

Ai Ogawa “Üks mees maas” // “Ameerika luule antoloogia : Poe’st, Whitmanist ja Dickinsonist XX sajandi lõpuni” (Tartu Ülikooli Kirjastus, 2008), lk. 480.

Alec Butler (s 1959) on peamiselt tuntud draamakirjanikuna ning filmitegijana. Ta on pärit Kanadast ja pooleldi mikmaki indiaanlane. Tema varasemad tööd on ilmunud Audrey Butleri nime all.

Louise Erdrich (s 1954) on vere poolest veerandi jagu odžibvei ja sellega loetakse ta põlisrahvaks. Ta kasvas küll väljaspool reservaati, aga peresidemed olid tugevad ning odžibveide pärand ja keskkond on tema loomingut tugevalt mõjutanud. Oma teoste eest on ta pälvinud rohkelt auhindu.

Markoosie Patsaugi (s 1941) 1970. aastal Kanadas esmailmunud inuiti legendil põhinev “Küti harpuun” oli üks varasemaid katseid tõlkida inuiti kultuuri ja pärimust tänapäevasesse kirjakeelde ning seda sel moel elus hoida.

Seitsme raamatu autor Eden Robinson (s 1968) kuulub haisla ja heiltsuki hõimu ja elab Kanadas. Enim hinnatud raamat tema sulest on „Ahvirannik” (2000, eesti keeles 2002).

Alexie, Sherman “The absolutely true diary of a part-time Indian” (Andersen Press, 2015)

Alexie, Sherman “War dances” (Grove Press, 2009)

Boulley, Angeline “Firekeeper’s daughter” (Rock the Boat, 2022)

Butler, Alec “Rämeparadiis” (Paranoia, 2019)

Erdrich, Louise “Future home of the living god” (Corsair, 2018)

Erdrich, Louise “Night watchman” (Corsair, 2021)

Erdrich, Louise “The plague of doves” (Harper Perennial, 2008)

Erdrich, Louise “The round house” (HarperCollins, 2012)

Jones, Stephen Graham “The Only Good Indians” (Saga Press, 2020)

Orange, Tommy “There there” (Vintage, 2019)

Patsaug, Markoosie “Küti harpuun” (Allikaäärne, 2018)

Robinson, Eden “Ahvirannik” (Hotger, 2002)

Black Elk (1863 – 1950) oli lakoota teadmamees, kes jutustas meeleldi valgetele uurijatele-etnograafidele endisaegsest eluolust. Tema jutustatul on oluline väärtus tänapäevani, nii teaduslikus kui kirjanduslikus mõttes.

Winona LaDuke (s 1959) on eelkõige poliitik ja keskkonnaaktivist, aga tal jätkub aega ja annet ka kirjanduslikuks väljenduseks. Tema esikromaan oli „Last Standing Woman” (1997), edaspidi on ta kirjutanud pigem mitteilukirjandust. Winona LaDuke isapoolne suguvõsa on odžibveid.

Navarre Scott Momaday (s 1934) on päritolult kaiova (kiowa). Tema romaan „House Made of Dawn” pälvis Pulitzeri preemia 1969. aastal ja oli nõnda indiaani päritolu kirjaniku läbimurre nn tavakirjandusse. Ta on kirjutanud romaane, jutte, mälestusi, luulet, aga ka reisitutvustusi, esseid ja lastekirjandust.

Blowsnake, Sam (Kärgatav Kõu) “Ühe indiaanlase autobiograafia” (Kultuurileht, 2010)

Neihardt, John G. “Black Elk jutustab” (Varrak, 2016)

Schaefer, Carol (eessõna Winona LaDuke) “Vanaemade nõuanded maailmale : tarkade eakate naiste nägemus meie planeedi arengust” (Pilgrim, 2014)

Momaday, N. Scott (fotod David Muench) “Summer/Fall/Winter/Spring : Colorado” (Rand McNally, 1975)

Hogan, Linda “Elu ase : elava maailma vaimulugu” (Allikaäärne, 2017)

 

Tiina Sulg

Vaata ka “Indiaanijutukad: Põhja-Ameerika indiaanlased ilukirjanduses. 1. osa. Valge mehe kirjandus” ja “Indiaanijutukad: Põhja-Ameerika indiaanlased ilukirjanduses. 3. osa. Pärimus ja pisut ajalugu“