Posts Tagged ‘luule’

Lembit Kurvits

Lembit Kurvits sündis 15. mail 1954. aastal Põlva lähedal Mammastes ja suri 20. veebruaril 2017 Keila hooldekodus.

Antud kirjatükki võib võtta nii lugemissoovitusena kui järelmeenutusena luuletajale.

Lembit Kurvits õppis Mammaste, Põlva ja Pärnu koolides. Lühemat aega õppis ta ka Tallinna Pedagoogilises Instituudis, töötas erinevates ametites Põlvas, Taevaskojas, Tartus ja mujal, ajuti oli vabakutseline kirjanik. On olnud vanglas ja psühhoneuroloogiahaiglas. Viimased aastad elas hooldekodus.

Kirjutama hakkas 13-16-aastaselt Pärnu lastekodus elades. Alates 1970-ndatest aastatest kirjutas peamiselt luuletusi (sealhulgas murdeluulet), aga ka lühiproosat, esseid, arvustusi. Lembit Kurvitsa keeruline ja heitlik elu kajastub ka tema loomingus, milles kõrvuti tõsimeelsuse ja kohati isegi süngusega võib leida eriliselt hellnukraid lastest ja lastele kirjutatud luuletusi.

Tema luulet iseloomustab tõsine suhe ellu, sellest aimub isiksuse olemisvaevu, keerulisi olusid, raskeid psüühikamaastikke. Vormistuses on esikohal vabavärss, meetrilises luules domineerib rõhuline süsteem. (Silvia Nagelmaa) [[1]]

Lisaks luulekogudele on tema sulest vähemal määral ilmunud perioodikas arvustusi ja esseistikat.

Küsides Kurvitsalt tema loomingu kohta, vastaks ta meile luulevormis:

Pentti Saarikoski kirjutas poliitilisi luuletusi
mina ei kirjuta poliitilisi luuletusi
ma kirjutan loodusest ja armastusest ja
inimestest ja naistest ja veel kirjutan mälestustest ja
iseendast ka mõnikord kuid ikka
kirjutan ma Sinust ja Madlist ja
pehmetest huultest ja soojadest kätest ja suvisest tuulest ja
järvedest ja veel ma kirjutan sellest et
te elate mu südames ja teil on seal kindel kodu
öil kus uni lahtub tõusen ma üles
loen midagi kuid siis istun jälle laua taha
võtan valge lehe ette ja
vaatan hommikuni aknasse
mõnikord avastan et on sündinud luuletus

(kogumikust „Matle laul” 1994)

Kui kujutavas kunstis on piinatud geeniuse sümbol meile üsna tuntud, siis kirjanduses on selle esindajaks kahtlemata Kurvits. Kui Juhan Liiv pidas end Poola kuningaks, siis Kurvits samastas end Juhan Liiviga. Liivi motiive leiame sageli ka tema luuletustes („Lastehaigla õues ….” või „10. august 1987” tsüklist „Päike ja õhtu”).

Oma vaimuhaiguse tõttu sageli enesehävitajalikult ja tavaeluga mitte toimetulev luuletaja on oma loomingusse suutnud kätkeda palju intiimset ja sisekaemuslikku.

Kohati on tema luule väga autobiograafiline nagu näiteks „Kuhu on põgeneda…” („Pärnu-Ristiküla 1968 ehk lapse teekond”) või olustikupildiline positiivselt, isegi humoristlikult mõjuv vaimuhaigla pilt „Eerikul oli spinning…” („Väike- Kamari õhtud” 1981).

Isegi erootiliselt, samas eneseirooniliselt mõjub luuletus „Kuidas Luciennet armastada” :

Luciennet tuleb armastada
kuumalt ja iharalt, talle silma puurida,
temaga flirtida, talle välja teha
ja leppida sellega, kui ta
meid ninapidi veab,
Lucienne on baaridaam
ning tema meelaid huuli jahime ju kõik,
lootuses enamalegi, kõik me
püüame hoiduda tema võrgutusvööndisse,
tundes tema rindade hõngu,
tahtes libistada kätt tema seelikuserva alla,
nõnda tuleb armastada Luciennet,
teda tuleb meil armastada kõigest hoolimata,
kui meil on raha, tuleb meil seda tema tarvis kulutada, ja
kui meil ei ole raha tuleb öelda talle lihtsalt meelitusi,
ehk küll igavesti täitumata jäävad meie salasoovid.

Autor on oma loomingus üdini aus, samas ei mõju ta sugugi masendavana kuigi arvestades vaimuhaigust, võiksime seda justkui eeldada.  Tema loomingus on üllatavalt palju õrnust ja armastust laste, naiste ja looduse vastu. Elujaatava seisukohavõtuna kõlab looja sulest:

Tuhandete aastate tagant
miljonite minutite tagant
triljonite lugemata lehekülgede tagant
rohelise vaasi tagant
valge küünlaleegi tagant
selle riiuli tagant
kuhu valgus ei ulatu
ja mille taha me ei näe
äralükatud käe tagant
solvava sõna tagant
tuhaks põlenud südame tagant
elu ja surma tagant
ja millegi nii tugeva tagant mida ma ei oska nimetada
tuleb tagasi meie juurde armastus
mina usun

Usun

(kogumikust „Matle laul” 1994)

Peeter Künstler on öelnud Kurvitsa loomingu kohta järgnevat: „Kurvitsa noorepõlveluule ei lähtu niivõrd võõrkeeltes kogetust, ei isegi Noor-Eestist, Arbujatest või siis kuuekümnendate eliidist. Ei, tema sarnanes XIX sajandi lõpu eesti romantikutele, neile nn. järelromantikuile, kes justnagu oma lätteid taga nutsid. Kuid nood toonased eellased olid väga ja väga keele arenematusega kimpus, mida ei saa öelda Kurvitsa kohta. Kuigi ta on hirmus viletsa elusaatusega ja iseõppija mees, annab ta juba noorukina neile romantilisuse puhangutele kaasaegse keele ja vormi. Romantilisus ei hävi ju kunagi, see on nooruse proovikivi, mitte ainult ühe paksult läbi kirjutatud minevikuepohhi tunnusjoon. Kurvits lihtsalt näitab, mis järelromantismist arenenuma keele puhul koorub. Märkab ka ennoliku varjundiga looduskujundeid, mis vihjavad müstikale, ehkki ma ei usu, et Kurvits end müstikuna tajuks, on lihtsalt teatud kooskõlad. Ja ma pean pihtima, et kunagi käsikirjaliselt loetuna mõjus Kurvitsa luule tihti pentsikult vanamoodsana, nüüd üle lugedes aga hoopiski mitte. Praegu näen keele ja kujundi seoseid kuidagi paremini, see aitab kirjandusloost pärit eelarvamustest üle.” [[2]]

Ühiskonna silmis luuseri, eluheidiku ja joodiku kuvandiga Kurvits oli tark, tundliku siseeluga üksildane uitaja. Prohvetlikuks võiks pidada ridu:

Kui ilmas on ainult kahte sorti asju,
ühed ametlikud ja teised isiklikud,
siis – kuhu jääb meie matus?
Sünnile oleme ehk mõelnud, ja
meid on õpetatud et see oli me
isiklik asi, ent – kuhu jääb meie matus?
Ons see me isiklik asi või
hoopis ametlik akt? 

(kogumikust „Matle laul” 1994)

ja viimse sooviavaldusena:

„Mõnikord meenub, kuis väiksena, ringi lipates oma metsaüksinduses, ajal, kus nii märkamatult vaadatakse sinisesse taevasse ja mõeldakse surmale, soovisin, et mind maetaks jahedate metsade keskele – sinna, kus suviti kasvab jänesekapsas ja kus õhk püsib niiske ja värske.”
(„Tõrvalill” 2003)

Luuletaja on maetud Tallinna Metsakalmistule.

Karlova-Ropka raamatukogus on üleval väike ülevaateline näitus-väljapanek luuletaja luulest, mõttekildudest ja raamatutest. Luulevaliku tegemine oli keeruline, sest kuigi Kurvitsa loomingut pole palju, on tema igal säilinud luuletusel sisuline väärtus.

Kurvits väärib meenutamist ja tema looming ühe korraliku kokkuvõtliku kogumiku väljaandmist.

Laili Jõgiaas

Ilmunud raamatud
Väike-Kamari õhtud” (kolm luuletsüklit). Tallinn, Eesti Raamat 1981;
Tühermaa” (luuletused), Tallinn, Eesti Raamat 1986:
Armastuseta” (luuletused). Tallinn, Eesti Raamat 1990;
Meie ühine vend armastus” (luuletused; illustreerinud Ilmar Kruusamäe). Tartu, Koda 1991;
Taevaskojalapsed” (jutud väikestele lastele; pildid joonistas Ülle Meister). Tallinn, Tiritamm, 1993;
Matle laul: pühendatud tütrele” (luuletused; illustreerinud Ilmar Kruusamäe). Tartu, Elmatar, 1994;
Vanad soome saapad. Jutte ja novelle 1976–1993“. Tartu, Elmatar 1997;
Kakskümmend viis luuletust” (sisaldab lisaks luuletustele ka pihtimusloo “1993–2000”;
järelsõna: Priidu Beier). Tallinn, Huma 2001;
Tõrvalill. Luulet ja mõtteid” (valikkogu). Tallinn, Eesti Raamat 2003.
Kirjanikust
Võro kirändüse kodoleht: Lembit Kurvits;
Eesti kirjarahva leksikon. Tallinn, Eesti Raamat, 1995;
Eesti kirjanike leksikon. Tallinn, Eesti Raamat, 2000, lk 246–247, artikli autor Silvia Nagelmaa [[1]];
Mart Kivastik, “Teine kuningas” – Postimees 7. detsember 1997;
Jaak Kärdi, “Maavillane erak üksinduse ja armastuse piiril” (jutukogu
“Vanad soome saapad” arvustus) – Postimees 10. jaanuar 1998;
T. Alla, “Kurvits kirjutab elust maha.” (Intervjuu). – Koit, 21. detsember 2000;
Peeter Sauter, “Hullu hääle vang” (Areen: Eesti Ekspressi kultuurilisa, 1. veebruar 2001;
Mare Müürsepp, “Lembit Kurvits kui lastekirjanik.” (Repliik P. Sauteri artiklile “Hullu hääle vang”
Eesti Ekspressis 2001, 1. veebr.) – Eesti Ekspress, 15. veebruar 2001;
Peeter Künstler, “Soojust ma otsinud olen…” (valikkogu “Tõrvalill” arvustus) – Sirp, 15. august 2003 [[2]];
Aivar Kull, “Kurvitsa parem mina peitub tema raamatus” (valikkogu “Tõrvalill” arvustus) –
Tartu Postimees 18. mai 2004; ka A. Kulli raamatus “Kulli pilk”, Tartu 2005, lk 199–201;
Raimu Hanson, “Luuletaja peab loomingulist pausi” – Tartu Postimees 30. detsember 2011;
Raimu Hanson, “Suri luuletaja Lembit Kurvits” – Tartu Postimees-online 22. veebruar 2017;
Dokumentaalfilm “Kurvits Lootuse tänavalt”, režisöör Vahur Laiapea,
võetud üles ühe päeva jooksul, Lembit Kurvitsa 60. sünnipäeval, 15. mail 2014, filmi esilinastusest
Raimu Hanson “Tõsine luuletaja naeris kaks korda”  – Tartu Postimees, 16. september 2014;
Väike luulesaade: Lembit Kurvits”  ERRi lehel.

Vladislav Koržets “Laulud või nii”

Kui mõelda Vladislav Koržetsi peale, meenub kõigepealt suur, muhe ja vuntside ja uhke kaabuga härrasmees. Sihuke vahva lõbusa jutuga sell, kes kirjutab, püüab kala, kokkab ja räägib telekas. Tema kaubamärgiks on uhked vurrud nina all. Vuntse hakkas ta pärast keretäie saamist kandma. 1980. aastal tulles südaöö paiku üksi ühest Tallinna vanalinna baarist sai ta kolme mehepoja käest Viru tänaval peksa.

Vladislav Koržets on nagu hunt Kriimsilm 9 ametiga. Hariduselt matemaatikaõpetaja. Tuntud kui humorist, kirjanik, luuletaja, ajakirja Pikker toimetaja, ETV keskkonnasaate “Osooni” saatejuht, stsenarist, kirglik kalamees ning loodushoiu, kalapüügi, kalatoitude populariseerija. Tegemist on väga särava isiksusega.

Oma esimesse ja tõenäoliselt ainsasse luuleraamatusse “Laulud või nii” on Vladislav koondanud Joel Sanga abil paremiku oma luuletustest. Valdav enamus nendest ei ole varem trükivalgust näinud, kuid mitmed tekstid on saanud tuntuks lauludena. Koržetsi tekstidele on loonud laule Riho Sibul, Gunnar Graps, Jaanus Nõgisto, Sten Šeripov, Tõnu Kaljuste, Heino Seljamaa, neid laule on esitanud Ruja ja Ultima Thulele ja teised.

Riho Sibula ja Vladislav Koržetsi 2011. aastal ilmunud CD-plaadil “Kahemehesaag” on laulud, mis on sündinud kahe mehe sõprusest: “Meeles ja keeles”; “Nagu nuga”; “Uskumatuse vaev”; “Kõik küla läks”; “Mets on rohkem kui mõistame mõõta”; “Tähesära”; “Sangaga tõde”; “Aed”; “Videvik” ; “Pisitasa”. Need on ka selles raamatukeses ära trükitud. On paar lugu, mida võin lõpmatuseni kuulata ja nautida, mis on sõnade, hääle ja muusika lummav sümbioos:

Ultima Thule ja Tõnis Mägi esituses “Aed”:

Riho Sibul — “Tähesära”:

Vladislav Koržetsi luule on tasane, looduslähedane. (“Laul looduse maitsvusest”, “Mets on rohkem kui mõistame mõõta”). Väga ilus on mereteemaline luuletus “Soolane valss”. Meenutab Juhan Smuuli luuletusi (“Merelaulud”). Mõtisklused igaviku ja kaduviku, tõe ja õiguse üle, inimene kui väeti vääks universumi taustal (“Uskumatuse vaev” , “Õigus”, “Vabadus”, “Kogu mind kokku tolmust”,” Kas tullakse või minnakse”).

Kui tuleks Kristus praegu siia,
me oleks sallivamad, eks?
Ei raatsiks teda risti lüüa –
ehk ainult silma siniseks.
(lk. 36)

Mõned tekstid on epigrammilised, elegantsed, humoristlikud ja laululised (“Seatapusonett”, “Naga nuga”, “Tsükkel”).

“Kanna mind”
….
Küll tahaks vahel ennast ära anda.
Kuid kellele? Oh, rumal, ära küsi.
Ta tuleb ise ja viib kui rüsi, 
su ära siit ta viib kui ajujää,
su ära siit ta viib ei tea mis randa
ja ise hajub Sinuga ei jää.
(lk. 39)

Raamatukene pakub palju sõnamängu ja keelerõõmu. Koržetsi luuleridu lugedes tekkis võrdlus Hando Runneliga. Tegemist on tõeliste luulepärlitega, mille ette suurelt pluss- ja hüümärke võiks laduda, mis kõik väärivad eraldi esile tõstmist.

Lõpetan luuleridadega, mis pärinevad aastast 2016:

“Sa püüa mind!” kord hüüdis mulle arm
ja mina püüdsin, ihus-hinges ind.
Kui lõppes jaks, siis hüüdis mulle surm,
et jookse Vladi  — mina püüan sind!
(lk. 48)

Sirje Suun

Loe ka Tiina Tariku arvustust.

Thomas Salumets „Kujuneda sunnita: Mõtestades Jaan Kaplinskit“

 

Kujuneda sunnita“ autori tutvus eesti kirjaniku ja tõlkijaga ulatub veel suurte muutuste, „raudse eesriide“ langemise eelsesse aega, aastasse 1988. Mehed, kelle mõttemaailma niidistiku üheks oluliseks sõlmpunktiks on intuitiivsus – „soov jääda kooskõlla oma inuitiivse minaga“ (lk 93) –, kohtusid Calgary olümpiamängude ajal Vancouveris Jaan Kaplinski luuleõhtul. Pärast seda üritust avastaski Thomas Salumets enda jaoks Kaplinski luuletused, olles hämmstunud nende meditatiivsusest, vaiksest tarkusest, „dekoreerimata selgus[est]“ (tsit Kreinin 2015 järgi) ja väljaspoole Eestit ulatuvast kõla- ja sõnumipinnast. „Ma ei pea õigeks, et mind kutsutakse ennekõike rõhutud eesti rahva luuletajaks. Ma arvan, et mu taust on avaram,“ kirjutas Kaplinski juba 1969. aastal Ilse Lehistele.

Thomas Salumets on sündinud 1956. aastal Heidelbergi ligidal Schönaus, 1944. aasta Emajõe lahingus osalenud ja raskelt haavata saanud rindemehe perekonnas. Saksamaalt emigreerus ta hiljem Kanadasse, kus lõpetas Toronto ülikooli. Princetonis USAs omandas ta doktorikraadi. Alates 1987. aastast töötab eesti päritolu germanist ja kirjandusteadlane Briti Columbia Ülikoolis Vancouveris kirjanduse professorina. Ta on olnud Baltiuuringute organistsiooni Association for the Advancement of Baltic Studies (AABS) president (2002–2006) ja kauaaegne nõukogu liige, ajakirja Journal of Baltic Studies peatoimetaja (1998–2001) ning nõuandja. 1992. aastal omistati talle tenuur ja Euroopast Alexander von Humboldti Fondi kaalukas, eluaegsete privileegidega stipendium. 2015. aastal nimetati Thomas Salumets, kellel on pärast Eesti taasiseseisvumist tihedad isiklikud ja akadeemilised kokkupuuted ka Eestiga, Tartu Ülikooli humanitaarteaduste audoktoriks.

Saksa, inglise ja eesti keeles kirjutav ja kõnelev Thomas Salumets käsitleb laiemalt kogu Läänemere ja Balti ‒ esmajoones germaani ja soome-ugri ‒ konteksti nagu nt Elias Lönnrot, Johannes Bobrowski, Günter Grass, Tomas Tranströmer, Henning Mankell, laulev revolutsioon, ökokriitka. Viimase paarikümne aasta jooksul on ta õpetanud erikursust Briti Kolumbia ülikoolis, tutvustades eesti kirjandust ja kultuuri, nt Uku Masingu, Jaan Krossi, Viivi Luige, Tõnu Õnnepalu, Sofi Oksaneni, Veljo Tormise jt loomingut. Ta on avaldanud teadusuuringuid tormi ja tungi autorite Friedrich Maximilian Klingeri ja Jakob Michael Reinhold Lenzi loomingust, mitmeid Eesti kirjanduse teemalisi kirjutisi, nende hulgas eestikeelse artiklikogumiku „Mõju mõnu“ (2014) ja ingliskeelse monograafia Jaan Kaplinskist, „Unforced Flourishing: Understanding Jaan Kaplinski“ (2014; eesti keeles 2016).

Kaheksast peatükist koosneva raamatu „Kujuneda sunnita: mõtestades Jaan Kaplinskit“ sissejuhatuses (13–14) selgitab autor pilguheitmise vajadust kirjaniku elusse ja loomingusse (ühiskondlik-poliitilisel ja kultuurilisel foonil): „[…] sillutada teed Kaplinski sisemaastiku juurde.“ (13) Võtmesõna, millest kõik tõukub, mille ümber kõik tiirleb, mis paneb nii mõnedki kannatused, kired ja vastuolud Jaan Kaplinski käitumises, inimsuhetes ja maailma tajumises paiguti lausa lahvatama, ilmutab end kohe raamatu pealkirjas ja edaspidi punase niidina läbi kogu teksti: sunnita kujunemine. See on üks põhilisi, kui mitte kõige põhilisem eetiline hoiak ja mõtteviis, mis vormib poeedi, tõlkija ja esseisti Kaplinski olemist, elamist ja hingamist, mida Salumets lahkab suure empaatiaga kuni tolle elu pisiasjadeni (203) välja. Taoliseks lähenemiseks, mida toetavad samuti poeedi luuletused, näib talle olevat antud isegi kirjaniku nõusolek: „Kirjutada meie elu intiimdetailidest on oluline ja sellest võib teistele isegi abi olla.“ (89) Siingi kumab läbi kirjaniku vajadus kujuneda sunnita, mitte lasta end suruda mingitesse konventsioonidesse ja piiridesse ning määratleda end ja maailma definitsioonide, sümbolite ja dualistliku mõttemalli abil; mitte lasta end keelel kammitseda ja „kinnita[da] end sõnade ja mõistete külge“, sest kõik olevat alati „midagi enamat, midagi muud kui see, mis me nendest ütleme, arvame teame“ (206).

Kuidas ja millistel võimalikel välistel ning sisemistel ajenditel ja asjaoludel toimub Kaplinski liikumine sunnita olemise poole ning mil moel mõjutab ja kujundab see tema kui kirjaniku ja inimese sotsiaalset mina ning hinge- ja tundeelu, sõltuvus- ja armastusevajadust (127), „igatsust, lähikontakti järele“ (Takeo Doi nimetab seda amae’ks) (115) ‒ kõige paremini ilmneb see suhtes oma kõige mõjukama õpetaja Uku Masinguga ‒ ning käsitust tervilikust mõtlemisest, kultuurist ja kunstist, läänekultuurist ja läänemeresoome kultuurist – kõige selle üle mõtiskleb Thomas Salumets oma monograafias.

Meie ette ilmub ekstsentriline (19) ja meditatiivne intellektuaal (31), eesti „Voltaire“ (25) ja vates (prohvet), nagu Ain Kaalep (31) teda nimetanud on, ning nagu ta ise end tunnetab, „ilma omadusteta mees“ (Musil) ja konkreetne isik, keda tuntakse kui „Jaan Kaplinskit“ (130). Meie ette ilmub samas ka vastuoluline kirjanik „rahutu mõttetark“ ja „raamatutark [….] kuid ekslik elus“ (19),kelle näilise pühakliku, budistliku (taoistliku) rahu all kobrutavad ülitundlikkus ja valu, kannatused ja ihad, mis on tõuganud mehe koguni, mitte ainult üks kord, eksistentsiaalse kuristiku servani.

Seesama sunnita olemise vajadus on oma põlvkonna kultuurielu kunagise rokkstaari (31, 75) viinud vastuollu ka ühiskondlike konventsioonidega, tavamõttemallidega ning kaasinimestega. Esimese suure hoobi andis Kaplinski endale Neljakümne kirjast lahtiütlemisega, misjärel tema reputatsioon ei taastunud „enam kunagi täielikult“ (156). Veelgi „murettekitavam“ olevat olnud aga Kaplinski usk süsteemi reformitavusse, „mida suurem osa Nõukogude Liidu kriitikuid pidas olemuslikult võimatuks“ (141), tema usk dialoogivõimalusse kommunsitliku režiimiga, „seestpoolt tulev[asse], märkamatu[sse] ja sundimatu[sse] muutumi[sse]“ (143–144). Ent tema „kavatsust astuda kommunsitliku režiimiga kõnelustesse mõistetakse,“ nagu Salumets nendib, „valesti“ (142). Kaplinski „mittehierarhilisel ja loomupärastel impulssidel“ põhinev perspektiiv „tõugati kõrvale nii idas kui läänes“ (162). Võrdluspildina kerkib siinkohal silme ette saksa kirjanik Christa Wolf, kes kuni viimse momendini kandis endas 1989. aastal reaalse sotsialismi reformimise võimalikkkuse lootust. Nii Kaplinski kui Wolf unistasid „kolmandast teest“ (143).

Ka Kaplinski kriitiline hoiak kultuuri suhtes ja selle olemuse – kultuuri jõud pigem piiravat kui vabastavat (178) – käsitus ei leidnud, ja ei leia küllap praegugi, arusaamist. Sest ta heidab Eestile ette kolonisaatorite väärtuste omaksvõtmist (197), st kultuuri kaudu enese koloniseerimist (166, 175, 182), enese samastamise jätkamist Euroopaga, kuni rahvuse püsimise täieliku seostamiseni lääne kultuuriga välja (180), liialt sõltuvaks muutumist „„kommunikatiivse kultuuri“ sümboolsest korrast“ (166). Hukkamõist suurema osa eestlase üle tipneb põliskultuurist eemaldumises, näiteks regivärsist, milles Kaplinski avastas, nagu Salumets selgitab, „ligipääs[u] eluliselt vajalikule alternatiivsele maailmatajule ja eneseväljendusele“ (198), „viisi, kuidas kultuur saab läheneda sunnita kujunemisele“ (183). Mainimata ei saa jätta siinjuures tõika, et Eesti Vabariigi 99. aastapäeva pidulikul kontserdil kanti ette rahvaluule alusel Jaan Kaplinski loodud ja Veljo Tormise viisistatud „Kust tunnen kodu“.

Kuigi mõistet rahvuse enesekolonisatsioon ei kasutata selles raamatus sugugi esimest korda ‒ ühe põhimõistena esineb see Ilmamaa kirjastuses välja antud Thomas Salumetsa koostatud ja sissejuhatatud Jaan Kaplinski mõttelookogumikus „Kõik on ime“ (2004) ‒, võib „enesekolonisatsiooniga“ pealkirjastatud seitsmes peatükk esile kutsuda üsnagi vastakaid arvamusi ja tundeid ning lüüa eestlase enesekuvandisse nii mõnegi prao. „[E]uroopa kultuuri peajoone vastu“ (173) suunatud olevat nii mitmedki luuletused juba teises, 1967. aastal ilmunud luulekogus „Tolmust ja Värvidest“. Kuid ehk selgineb nii mõnigi Kaplinski mõttekäik, kui lugeda näiteks kirjanik ja semiootik Valdur Mikita artiklit „Läänemeresoomlase viimane karje. Eesti metsade vaimsus“ (2017).

Kokkupõrge sotsiaalse kogukonnaga ja võõrdumine eestlastest on toimunud samuti emakeele tasandil. Solvununa oma eestikeelsete tekstide „korrigeerimisest“ kuulutas Kaplinski 2010. aasta detsembris, et peab „hülgama eesti keeles kirjutamise ja proovima kirjutada võru, inglise või vene keeles “(tsit Adorf 2010 järgi).

Ka keelega ümberkäimine on Kaplinski jaoks seotud sunnita kujunemisega, mis tähendab meie teadlikkuse avardamist „väljapoole loogika ja selgesti määratletava piire“ ja maailma, kus inimolendite, jumalate ja loomade vahel on instiktiivne (tahtmatu) side ‒ siin väljendub kirjaniku tugev biotsentristlik mõtteviis: loodusega-üks-olemine, „biotsentriline võrdsus“, „biofiilia“ (44) ‒, „kus ükssama olevus võib olla üheaegselt kõik kolm“. Sunnita kujunemine ‒ see on inimliku maailma ja inimvälise maailma nägemine ühe tervikuna (46), tasakaal ja kooskõla.

Ei ole jumalat
ei ole lavastajat,
ei ole dirigenti.
Maailm toimub ise,
näidend mängib ise,
orkester mängib ise…

(Jaan Kaplinski, Õhtu toob tagasi kõik, 1985, 81; Salumets, 30)

Eve Pormeister

Kasutatud kirjandus:
Adorf, Margit (2010): Jaan Kaplinski hülgab eesti keele. — Päevaleht, 14. detsember 2010. Kättesaadav: http://epl.delfi.ee/news/eesti/jaan-kaplinski-hulgab-eesti-keele?id=51288491
Kaplinski, Jaan (2000): Hävitatud templid. Eesti Ekspress. 7. september 2000, lk B4.
Kreinin, Lea (2015): Thomas Salumets räägib Pärdist, Kaplinskist ja Richterist. — Eesti Elu Nr 36, 11. september 2015. Kättesaadav: http://www.eestielu.com/et/elustiil/18-estonianlife-eestielu/life-elu/people-inimesed/4459-thomas-salumets-raeaegib-paerdist-kaplinskist-ja-richterist
Mikita, Valdur (2017): Läänemeresoomlase viimane karje. Eesti metsade vaimsus .— Postimees, 27. veebruar 2017, kättesaadav: http://voromaaveere.blogspot.com.ee/2017/02/valdur-mikita-laanemeresoomlase-viimane.html
Salumets, Thomas (2016): Kujuneda sunnita: mõtestades Jaan Kaplinskit .— Tallinn: Varrak, 277 lk, inglise keelest tõlkinud Kersti Unt.
Jaan Kaplinski pilt on pärit siit, Thomas Salumetsa pilt on pärit siit.

Vladislav Koržets „Laulud või nii”

korzetslauludvoiniiVladislav Koržets oleks justkui elupõline teekaaslane. Siinkirjutaja pole küll kunagi auväärsega isiklikult kohtunud, kuid on pidevalt tema loomingut mõnuga jälginud – kuulates mõnd kõige mõjujõulisemat eesti lauluteksti („…nüüd on murtud kõik, metsik ja must…”), loodides koos Ülev Suurmõlgiga fundamentaalset mõttetarkust („Lohk on tagurpidi muhk!”), visanud kolme näppu iga kord, kui saatejuht Koržets ütleb „Oo Kolm!”, ning kuulutanud täie veendumusega asutuse jõulupeol: „Sinna saaks ma, kui oleks homaar!” Koržetsi tekstidele on loonud laule Hampelmann ja Riho Sibul, Gunnar Graps ja Sten Šeripov, ta on toimetanud ajakirja „Pikker”, kirjutanud näidendeid ja stsenaariume, mänginud filmis „Viini postmark” ning pälvinud 1988. aastal Oskar Lutsu huumoripreemia. Mõni inimene kohe oskab teha paljusid asju, ühekorraga ja hästi. Kalast teab ta ka kõike, ja üldse.

Ja nüüd on siis ilmunud luulekogu „Laulud või nii”. Hakkasin kohe eelmist valimikku otsima ja siis selgus, et tegu on 65-aastase autori debüütkoguga, mis sisaldab luuletusi aastatest 1977-2016. Omamoodi meelepete: laulud on ju ammu peas, nii tunduski, et küllap nad on ka paberil ilmunud. Seda suurem on rõõm, et luuleraamat viimaks ikkagi ilmus. Siin leidub klassikaks saanud laulusõnu („Aed”, „Kõik kaob”, „Veerev kivi”, „Videvik”) ja uuemaidki (filmist „Kormoranid”), vemmalvärsse, epigramme, elutarku, valusaid ning muhedaid tõdemusi. Tekste lugedes tundub pidevalt, nagu esitaks neid autor ise oma eripärase häälega, ruttamata ja õige kerge naerusädemega. Ühesõnaga, selle raamatuga on nigu on. Soe põhitoon, iseenda tagaplaanil hoidmine ning Looja, loodu ja eluringi väärtustamine teeb sellest meie heitlikul ajal meeldiva ja ütleksin ka – vajaliku lugemise.

Näidiseks ja tutvustuseks ja kogu Koržetsi loomingu kokkuvõtteks olgu siinkohal toodud viimane stroof luuletusest „Meeles ja keeles”:

Kuni olen omas meeles,
kuni keel veel püsib meeles,
kõik mis on ja mida pole,
igas mõttes, igas meeles
on mu meeles eesti keeles.

Tiina Tarik

Vaata ka:
Intervjuu ERRi lehel
Intervjuu ajalehes KesKus
Raamatust Ingvar Sedmani blogis

Loodus ja ühiskond — W. G. Sebald “Pärast loodust. Elementaarluuletus”

Sebald_kaas_P7544_must.inddSuhtusin peaaegu eelarvamusega saksa kirjaniku ja kirjandusteadlase W. G. Sebaldi (1944, Wertach – 2001, Norfolk) raamatusse “Pärast loodust. Elementaarluuletus” (“Nach der Natur. Ein Elementargedicht”, 1988), kui mulle see vaata et poolvägisi kätte suruti. Ma ei tea, mis mind rohkem häiris – vaatamata oma kunagisele vaimustusele Sebaldi romaanist “Austerlitz” (2001), ühest 21. sajandi alguse olulisimast teosest –: kas teksti vorm või fakt, et ei saa seda lugeda originaalkeeles, st saksa keeles. Ent vahete-vahel suudab inimene ka iseennast üllatada. W. G. Sebaldi (kitsamas mõttes) esimene kirjanduslik töö “Nach der Natur” haaras mind otsemaid endaga kaasa. Lisaks tõukas raamatuke mind kaevuma mälusügavustesse unustatut välja õngitsema ja internetis surfima või mõne teatmeteose järele haarama.

Elementaarluuletus, mille tausta moodustavad eksistentsiaalsed küsimused, sisaldab kolme osa, lugusid kolme mehe elust ja olemisest üldse: saksa renessansi maalikunstnik ja graafik Matthias Grünewald (1470. ja 1480. aasta vahel – 1528. ja 1530. aasta vahel), kes on meile tuntud eelkõige Isenheimi altarimaaliga; saksa arst ja loodusuurija Georg Wilhelm Steller (10. märts 1709, Windsheim, Frankimaa – 12. november 1746, Tjumen, Venemaa), kes võttis osa Taani kapten Vitus J. Beringi (1681–1741) teisest Kamtšatka-ekspeditsioonist ehk Alaska-ekspeditsioonist (1733–1743) ja kelle järgi on nimetatud mitmed loomad nagu nt Cyanocitta stelleri (vareslane tutt-sininäär), Polysticta stelleri (sukelpart kirjuhahk), Stelleri merilõvi (välja surnud); ning autor ise, saksa kirjanik ja kirjandusteadlane W. G. Sebald, kelle mitmed teosed on kantud melanhoolsest alatoonist ja kelle meeli köitsid mäletamise ja mälu tähendus ning funkstioon.

Kõik kolm üksteisest kaugele jäävatest aastasadadest pärinevat meest tajusid inimese ja looduse vahelist konflikti, igaüks omal viisil. Kuid et see erinevus on olemas, adusid kõik kolm. Kõigist neist (elu)lugudest ja nägemustest kostub läbi ja vastu juba ammusest ajast kestev looduse hävingu hääletu katastroof:

2. osa, “Ja asuksin elama viimse mere otsa” (Georg Wilhelm Steller):

georgewilhelmsteller“kirjutab memorandumeid
pärismaiste suguharude kaitseks,
keda mereväekomandatuur Bolšeretskis
kohtleb halvasti ja kelle õigusi kärbib,
mis viib selleni, et tema vastu kirjutatakse kiri,
et aset leiavad ülekuulamised,
et tekivad arusaamatused,
et järgneb vahistamisi ja et Steller
mõistab nüüd lõplikult erinevust
looduse ja ühiskonna vahel.” (lk 59, minu esiletõst)

“Hallilt ilma suunata oli kõik, polnud ei üla- ega alapoolt,
loodus hävitamisprotsessis,
puhta dementsuse olekus. […]” (lk 52; minu esiletõst)

1. osa, “Otsekui lumi Alpidel” (Matthias Grünewald):

“[…] mõistis Grünewald,
kes peab üldse olema kaldunud ekstremsitliku
maailmamõistmise poole, elu lunastamist kui elust pääsemist.
[…]
Selline on tema, maalikunstniku jaoks
kõik loodu, pilt meie segasest kohalolekust
maa pealispinnal, pilt järske radasid mööda
kulgevast regeneratsioonist,
mille parasiitlikud, kokku ja koost kasvanud
vormid tungivad otsekui deemonlik parv
sisse eremiidi rahusse.
matthiasgrunewaldSedaviisi kirjeldas Grünewald,
vaikides pintslit juhtides, patoloogilise vaatemängu
kisa, röökimist, korinat ja sosinat,
küllap hästi teades, et tema ja ta kunst
kuuluvad ka ise selle vaatemängu juurde.
See paaniline kaelavääne, mida on näha kõigil
Grünewaldi teostes esinevatel subjektidel,
mis jätab kõri vabaks ja pöörab näo sageli
pimestava valguse poole, on kehade
äärmine väljendus selle jaoks, et loodus ei tunne tasakaalu,
vaid teeb pimesi ühe eksperimendi teise järel
ja arulageda nokitseja kombel juba lammutab seda,
mis tal just äsja välja tuli.
Looduse ainuke eesmärk on järele proovida,
kui kaugele ta veel minna saab, võrsumine,
edasiviimine ja sigimine,
[…]”(23–24; minu esiletõst)

3. osa, “Pime öö tuleb esile” (W. G. Sebald):

“laigulise halli kartongi tagaküljel sõnad
“tulevikus lebab surm meil jalge ees”,
üks neid ähmaseid oraaklisõnumeid,
mida sa enam kunagi ei unusta.” (lk 68)

“kui vahtisin välja, see tekitas minus varakult
kujutluse hääletust katastroofist, mis
tähelepanu äratamata toimub vaataja ees.” (lk 72; minu esiletõst)

“Antennide võbinat majade katustel
tajusin ma säbrutusena oma ajus,
kaugel eemal suutsin kuulda valget
Gaussi müra, ühetoonilist, kogu heliredelit
hõlmavat häält, maalt kuni üles taevani,
kus eetri sees ujuvad tähed. Sestpeale
olen saatnud mööda palju kohutavaid
kahtlusekesköid, aga nüüd pöördub rahu
tagasi põrmu sisse ja ma loen 18. sajandi
looduskirjeldustes, kuidas haljendav maa
langeb Juura sinisesse varju ja lõpuks
heidab ainult aegunud jää Alpidel veel
nõrka vastuhelki.” (lk 82–83)

Nägemusele katastroofist vastandub utoopia loodusest. Utoopia, mis lõppude lõpuks saab inimesest võitu, et võimaldada elementidele, taimedele ja loomadele taas eksistentsi ilus ja rahus.

wgsebald“Vaata teraselt ettepoole,
seal õhtuhalluses näed sa
kaugeid tuuleveskeid tiirlemas.
Mets taganeb, tõepoolest,
nii avaralt, et sa ei tea enam,
kus ta oli kunagi olnud, ja jääkelder
avaneb pilgule, ja härmatis joonistab põllule
maakera värvitu pildi.
Kui rebeneb nägemisnärv,
siis läheb vaikses õhuruumis
nii valgeks otsekui lumi
Alpidel.” (lk 32; 2. osa)

Eesti keeles on W. G. Sebaldilt ilmunud:

Eve Pormeister

Robert Burns

robertburnsRobert Burns (25. jaanuar 1759– 21. juuli 1796) oli šoti luuletaja, Šotimaa rahvuspoeet. Ta kirjutas põhiliselt šoti keeles (mille suhe inglise keelde on umbkaudu selline, nagu võro keele suhe eesti keelede, st hea tahtmise korral on ka ingliskeelsele lugejale parasjagu arusaadav).

Hannes Varblane on tema kohta öelnud: “Ta oli rahutu hing, kõva kärakamees ja seelikukütt, ent eelkõige haises ta andekusest. Burns oli küll lüüriline luuletaja, kuid ka terav satiirik. Ent kui täpsem olla, siis ta oli ning on vist ikka veel šoti luules kõik. Kuigi ta oli šoti marurahvuslane ning on tänastegi šoti separatistide iidol, peab kogu ingliskeelne kirjandusilm teda omaks.”

Algupäraste teoste kõrval kogus Burns ka šoti rahvalaule, mida sageli kirjanduslikult kohandas. Tema  laulu “Auld Lang Syne” lauldakse sageli aasta viimasel päeval.

Eesti keeles on ilmunud:

burnsluuletusedLõbusad kerjused” (1959, tõlkinud Ralf Parve)
Mu arm on nagu ruske roos” (2000, koostaja Urmas Tõnisson, tõlkinud Ralf Parve, Ants Oras, Kullo Vende, Mart Mäger, Georg Eduard Luiga, Lydia Koidula, Johannes Vau, Karl August Hermann, Ado Grenzstein, Friedrich Reinhold Kreutzwald ja Urmas Tõnisson)
Kukerpillide plaat “Šoti laulud Šoti klubis” [14 lugu Robert Burnsi tekstidele] (2003)

Tekst näituselt Kirjanduslinn Edinburgh

Ilmar Trull “Rähni ravi”

trullrähniraviSee on üks ütlemata tore luulekogu, mis muudab justkui imekombel tuju rõõmsaks nii suurel kui väikesel lugejal. Meie pere lapsed said enne magamaminekut igaljuhul palju itsitada.

Tegime lastega väikese tänuluuletuse „Aitäh, Ilmar Trull”.

Aitäh, Ilmar Trull,
see on tore küll!
Meie lapsed nüüd igal õhtul
tahavad varakult pugeda põhku.
Ja uinuvad ainult
rähniraamat kaisus.

Janika Turu
Eesti Rahva Muuseumi konservaator