Posts Tagged ‘luule’

10 raamatut — Irina Möldre

Aleksandr Puškin “Muinasjutt tsaar Saltaanist, tema pojast, kuulsast ning vägevast sangarist vürst Gvidoonist ja imekaunist tsaaritarist Luigest”

Seda raamatut luges mulle ette ema. Luges ette vene keeles ja nii mitu korda, et esimene pool värss-muinasjutust on meile mõlemale pähe kulunud. Tavaliselt tuleb see osa ka ettekandmisele jõulude ajal, et oma kingid välja lunastada. Ning tundub, et Jõuluvana on meist juba tüdinud, sest kingid saame kätte väga kähku — nii, et poolest muinasjutust vaevalt pool saab ette kantud 😊

 

Victor Hugo “Cosette

Selle raamatu puhul on eriti oluline, et kindlasti peab ta olema välja antud 1978. aastal ning sees peavad olema Siima Škopi illustratsioonid. Ta on eriline minu jaoks, sest tegu on minu esimese raamatukogust laenutatud raamatuga. Täpsemini siis on see raamat, mille laenutasin Tartu Linnaraamatukogu Tammelinna harukogust siis, kui tegin omale pileti. Raamatukogu asus siis aadressil Riia tänav 60 ning siiamaani, kui möödun sellest majast, siis mõtlen heldimusega oma lugejakarjääri algusele ja “Cosette’ile”.

 

Roald Dahl “Matilda

Ühele lugejale peab raamat lugejast kindlasti meeldima! Eriti kui see lugeja, kellest loetakse, on Matilda! Minu jaoks oli ja on see hea tuju raamat – see tähendab, et seda lugedes muutub tuju paremaks! Eks oli aeg, kui tahtsin, et ka mul tekiksid erivõimed, mis aitaksid maailma jamadega toime tulla ja oma enda “proua Sõnnistele” koht kätte näidata.

 

J. K. Rowling “Harry Potteri” sari

Ma olen potterhead juba väga pikka aega. Harry Potterini jõudsin tegelikult oma arsti soovituse kaudu ning esimestest lehekülgedest minu jaoks tagasiteed enam polnud. Olen neid raamatuid korduvalt lugenud, näinud filme, käinud stuudiotuuril ning kulutanud aega ja raha oma Potteri-kogu täiendamisele. See, et mul on ainuüksi sarja esimest raamatut kodus neli eri väljaannet, on täiesti normaalne. Tegelikult võiks neid vist isegi rohkem olla 😊

 

Mihhail Bulgakov “Meister ja Margarita

Ma tegin selle raamatuga esimese katse kaheksandas klassis. Siis asi ei edenenud kohe kuidagi. Uuele katsele läksin kümnendas ning tulemuseks oli uus lemmik, mida praeguseni püüan igal aastal uuesti lugeda. See on absurdne ja sügavalt filosoofiline teos, mis iga lugemiskorraga avab minu jaoks endas midagi uut. Lisaks on selles raamatus minu arvates üks keeleliselt kauneimaid lauseid ilukirjanduses: “Ratsaväelase lohiseval sammul, valge, vereva palistusega mantel õlgadel, astus kevadkuu niisani neljateistkümnenda päeva varahommikul Herodes Suure palee tiibu ühendavasse kaetud sammaskäiku Juudamaa prokuraator Pontius Pilatus.”

 

J. R. R. Tolkien “Sõrmuste isand” jt.

Tegelikult, ma esmalt nägin filmi. Siis lugesin raamatuid. Ja siis lugesin raamatuid uuesti ja uuesti ja uuesti. Lugesin neid nii palju, et päris mitu luuletust jäi justkui iseenesest pähe. Siis õppisin pähe ka ülejäänud – ka need megapikad! Ja kasutasin neid siis, kui oli vaja (loe: jõuluvana salmid). Tolkienit ei saa küll nimetada minu ukseks fantaasiakirjandusse, sest olin varem midagi ikka lugenud, aga oluline on ta küll. Temast algas minu kiindumus high fantasy vastu, mida püüan nüüd tagasi saada.

 

Terry Pratchett ja Neil Gaiman “Head ended

Siis, kui Irina Pratchetti raamatud avastas, oli autor juba Eestis käinud ja lugejatega kohtunud. Ühesõnaga avastasin Pratchetti enda jaoks siis, kui nägin ajalehes, et ta oli Eestis käinud. Huvipärast võtsin lugeda tema raamatu “Vaibarahvas” ning lugesin siis järjepanu läbi kõik, mis tal kirjutatud ja eesti keelde tõlgitud oli. Lõpuks jõudsin “Heade enneteni” ning sain aru, et Neil Gaimaniga ühesse kirjutatud raamat on minu jaoks lihtsalt loodud. See võis olla ka väikestviisi põhjuseks, miks ma ülikooli usuteadust õppima läksin. “Räägitakse, et põrgus on parimad bändid. See on suures osas õige. Aga taevas on paremad koreograafid.”

 

Haruichi Furudate “Haikyu!!”

“Haikyu!!” on manga võrkpallist, millest on tehtud ka anime. Kui nüüd päris ausalt kõik üles tunnistada, siis alguses mulle see anime ei meeldinud. Minu jaoks oli võrkpall arusaamatu sport ja peale paari osa vaatamist ma loobusin. Mõni aasta hiljem jõudsin aga selle juurde ikkagi tagasi – lausa nii korralikult, et otsustasin katsetada ka mangaga. Nüüdseks on mul 45-köiteliset sarjast puudu 8 köidet! See on mu lemmik manga; minu esimene manga, mis saab peagi täis komplektiks. Miks mulle “Haikyu!!” meeldima hakkas – selle tegelased on lõputult toredad, täis entusiasmi ja armastust võrkpalli vastu; pea kõigil tegelastel on oma taustalugu ning põhjused, miks nad on nagu on; autori huumor ja lugu lihtsalt haarab lugeja kaasa!

 

Taylor Jenkins Reid “Evelyn Hugo seitse abikaasat

See on kohe kindlasti üks minu viimaste aastate suuri lemmikuid ning nüüd on ta lõpuks olemas ka eesti keeles! Raamat Hollywoodi tähesärast ja kõigest ning kõigist, kellest tuli Evelyn Hugol tähesära poole püüeldes üle ronida. Reid loob niivõrd tõese Hollywoodi kuldaja staari, et korraks tekib tunne, et ta oli päriselt olemas. Lugeja elab talle kaasa, armub koos temaga ja tunneb koos temaga tema südamevalu. Sellest raamatust saab alguse Taylor Jenkins Reidi universum, kus elavad lisaks Evelyn Hugole ka tema järgmiste raamatute staarid: Daisy Jones, Mina Riva, Carrie Soto jpt. Iga raamat ja tegelane on omavahel kuidagi seotud, aga see põimumine on nii õrn, nii kerge, et iga järgneva raamatu lugemine eraldiseisvana on täiesti võimalik. Kui pilgutad valel hetkel, siis võib täitsa juhtuda, et ei märkagi varasemast raamatust tuttavat kuju nurga taha kadumas.

 

Mõtlesin, et viimane raamat võiks olla midagi värskemat, sel aastal loetut. Miski, mis on just hiljuti muljet avaldanud või meelde jäänud.

Quentin Tarantino “Ükskord Hollywoodis

Mulle tõesti meeldis film, mille Tarantino raamatuks kirjutas. Selles oli nii palju viiteid ja vihjeid asjadele, millest saad aru vaid siis, kui tead veidigi 1960.-ndate lõpu 1970.-ndate alguse Hollywoodi kohta. Arvasin, et film on täiuslik ja paremaks enam minna ei saa! See raamat näitas, et saab ikka küll. Tarantino on fantastiline kirjanik, üks parimaid jutustajaid maailmas! Kõik see, mis oli filmis, oli olemas ka raamatus, võib-olla küll vähem olulisel kohal. Lisaks oli aga võimatu hulk informatsiooni, mida filmi vaadates lihtsalt ei saa vastu võtta. Väike ojake, mida Tarantino kasutas loo jutustamiseks filmis, on selles raamatus kasvanud suureks kärestikuliseks jõeks ning infotulv ähvardab lugeja endaga kaasa viia. Aga, oh millisele seiklusele lugeja selles möllus satub! Ja kui targana ma ennast selle lugemise järel tundsin!

 

Irina Möldre

Indrek Hirv “Päiskivi”

Hirve luule mulle meeldib. Iseäranis need viimased kogud, sest nagu ta ise on öelnud, sai ta vormi kammitsast lahti, aga see lugejatele mingite salapäraste killukeste jagamine on alles. Ma olen kindel, et on neid, kes hindavad just neid varasemaid kindlas vomis-riimis asju rohkem, aga tegelt pole palju vahet, sest see sisu on tal läbi aastate ikka suhteliselt sama — mingi keskkond, selles kogus (minu jaoks) äratuntavalt Tartu, äraigatsus ja rännuteed, mõtteretked ja imeks kirjeldatud argihetked, see keegi, kes on kusagil lähemal või kaugemal, kellele armusõnu sosistada. Ühesõnaga — Suur Romantik, ühteaegu lootusrikas ja melanhoolne, ühteaegu sügav ja väikese muigega, ühteaegu isiklik ja üldistav ning omamoodi õhustiku ja mängureeglitega.

Kogu avaluuletus:

*

Kui lehed on langenud
jäävad vaid sõnad
need langevad nüüd
igal hommikul –
vahel kolme- või neljakaupa

nad ei lange selleks
et koolilapsed neid korjaks
ja vihikusse kleebiks
nad langevad langemise pärast –
möödujale tallata

ent üks neist jääb
okstesse pidama
ja hõredas vihmas
kaardub ta kohale
helendav võlv –
ning mägi on vaiksem kui enne

Tiina Sulg

Indrek Koff “Kuhu lapsed said?”

Eesti lasteluule parimate traditsioonide vaimus kirjutatud humoorikas luuletsükkel ühe linnakese lastest, kes järelejätmatut kasvatamist enam välja ei kannatanud ja lihtsalt metsa elama läksid ja tagasi tulid alles siis, kui nad ise olukorra sobilikuks hindasid. Mis see täpselt oli, lugege ise.

Suurepärased, selged ja ilmekad illustratsioonid.

Kadri Rohi

 

Indiaanijutukad: Põhja-Ameerika indiaanlased ilukirjanduses. 2. osa. Indiaanlaste kirjandus

Sherman Alexie (s 1966) on üks tuntumaid kaasaja inidiaanikirjanikke. Ta on kirjutanud nii luulet kui proosat ja proovinud kätt ka filmi alal. Sherman Alexie on spokane-indiaanlane.

Ameerika luuletaja Ai Ogawa (sünninimega Florence Anthony; 1947 – 2010) on kirju suguvõsaga: temas on jaapani, iiri, tšokto, tšikasoo, šaieeni, komantši ja musta verd. Tema esimeses isikus kirjutatud luuletused ei pruugi alati lähtuda temast endast, vaid on erinevad pigem rollihääled.

Alexie, Sherman “Kuidas kirjutada suurt ameerika indiaani romaani” // “Ameerika luule antoloogia : Poe’st, Whitmanist ja Dickinsonist XX sajandi lõpuni” (Tartu Ülikooli Kirjastus, 2008), lk. 492-493.

Slavitt, David R. “See uluja tuul : kolm grööni luuletajat: Torkilk Mørch, Gerda Hvisterdahl, Innunquaq Larsen”  (Allikaäärne, 2017)

Ai Ogawa “Üks mees maas” // “Ameerika luule antoloogia : Poe’st, Whitmanist ja Dickinsonist XX sajandi lõpuni” (Tartu Ülikooli Kirjastus, 2008), lk. 480.

Alec Butler (s 1959) on peamiselt tuntud draamakirjanikuna ning filmitegijana. Ta on pärit Kanadast ja pooleldi mikmaki indiaanlane. Tema varasemad tööd on ilmunud Audrey Butleri nime all.

Louise Erdrich (s 1954) on vere poolest veerandi jagu odžibvei ja sellega loetakse ta põlisrahvaks. Ta kasvas küll väljaspool reservaati, aga peresidemed olid tugevad ning odžibveide pärand ja keskkond on tema loomingut tugevalt mõjutanud. Oma teoste eest on ta pälvinud rohkelt auhindu.

Markoosie Patsaugi (s 1941) 1970. aastal Kanadas esmailmunud inuiti legendil põhinev “Küti harpuun” oli üks varasemaid katseid tõlkida inuiti kultuuri ja pärimust tänapäevasesse kirjakeelde ning seda sel moel elus hoida.

Seitsme raamatu autor Eden Robinson (s 1968) kuulub haisla ja heiltsuki hõimu ja elab Kanadas. Enim hinnatud raamat tema sulest on „Ahvirannik” (2000, eesti keeles 2002).

Alexie, Sherman “The absolutely true diary of a part-time Indian” (Andersen Press, 2015)

Alexie, Sherman “War dances” (Grove Press, 2009)

Boulley, Angeline “Firekeeper’s daughter” (Rock the Boat, 2022)

Butler, Alec “Rämeparadiis” (Paranoia, 2019)

Erdrich, Louise “Future home of the living god” (Corsair, 2018)

Erdrich, Louise “Night watchman” (Corsair, 2021)

Erdrich, Louise “The plague of doves” (Harper Perennial, 2008)

Erdrich, Louise “The round house” (HarperCollins, 2012)

Jones, Stephen Graham “The Only Good Indians” (Saga Press, 2020)

Orange, Tommy “There there” (Vintage, 2019)

Patsaug, Markoosie “Küti harpuun” (Allikaäärne, 2018)

Robinson, Eden “Ahvirannik” (Hotger, 2002)

Black Elk (1863 – 1950) oli lakoota teadmamees, kes jutustas meeleldi valgetele uurijatele-etnograafidele endisaegsest eluolust. Tema jutustatul on oluline väärtus tänapäevani, nii teaduslikus kui kirjanduslikus mõttes.

Winona LaDuke (s 1959) on eelkõige poliitik ja keskkonnaaktivist, aga tal jätkub aega ja annet ka kirjanduslikuks väljenduseks. Tema esikromaan oli „Last Standing Woman” (1997), edaspidi on ta kirjutanud pigem mitteilukirjandust. Winona LaDuke isapoolne suguvõsa on odžibveid.

Navarre Scott Momaday (s 1934) on päritolult kaiova (kiowa). Tema romaan „House Made of Dawn” pälvis Pulitzeri preemia 1969. aastal ja oli nõnda indiaani päritolu kirjaniku läbimurre nn tavakirjandusse. Ta on kirjutanud romaane, jutte, mälestusi, luulet, aga ka reisitutvustusi, esseid ja lastekirjandust.

Blowsnake, Sam (Kärgatav Kõu) “Ühe indiaanlase autobiograafia” (Kultuurileht, 2010)

Neihardt, John G. “Black Elk jutustab” (Varrak, 2016)

Schaefer, Carol (eessõna Winona LaDuke) “Vanaemade nõuanded maailmale : tarkade eakate naiste nägemus meie planeedi arengust” (Pilgrim, 2014)

Momaday, N. Scott (fotod David Muench) “Summer/Fall/Winter/Spring : Colorado” (Rand McNally, 1975)

Hogan, Linda “Elu ase : elava maailma vaimulugu” (Allikaäärne, 2017)

 

Tiina Sulg

Vaata ka “Indiaanijutukad: Põhja-Ameerika indiaanlased ilukirjanduses. 1. osa. Valge mehe kirjandus” ja “Indiaanijutukad: Põhja-Ameerika indiaanlased ilukirjanduses. 3. osa. Pärimus ja pisut ajalugu

Indrek Koff „Kuhu lapsed said?”

Poeem sellest, kuidas lapsed on otsustanud linnast lahkuda, sest täiskasvanud on olnud liiga pedantsed ja jäigad. See on Koffil juba teine raamat, millega ta näib üritavat täiskasvanuid kasvatada. Esimene ilmus paar aastat tagasi pealkirja all “Ilusti” ja sealgi oli lastevanemate jaoks omajagu äratundmisrõõmu. Teemale kirjutan kahe käega alla, laste vastu kena olemisest on vähe räägitud. Ja eks ta ole, kui lastega kaob keelates, käskides ja kärkides hea kontakt, siis on nad su elust tõepoolest mõneks ajaks “läinud”. Et päris suur osa lasteraamatute lugejatest on täiskasvanud ise, siis usun, et suhtluskanal on hästi valitud.

Lugu on kirja pandud humoorikas värsis. Laps, kelle peal raamatut testisin, itsitas juba paari lehekülje järel, ja muigasin ma isegi, sest kuigi enamasti on Koffi huumori sihtmärgiks suured inimesed, teeb ta tibake, nii õige-õige peenelt, nalja ka laste üle.

Peab tunnistama, et Koffil on õnnestunud luua terve rida naeruväärseid tegelaskujusid. Tobedatena kujutatud täiskasvanud meeldivad lastele. Kujutage nüüd ette: pedagoog, kes kammiga põõsas lapsi luurab, bürokraadist onkel, kes alati dokumente kontrollib, kuri gaminofoob onu Rein, kes põhimõtteliselt lapsi ei salli, või endast väga kõrges arvamises dirigent, kes lapsi Mozarti ja Bachiga linna naasma meelitab.

Mõne koha pealt tundsin end vanemana isegi veidi puudutatuna, sest mis seal salata, ka mina haaran igal hommikul seljaga välisust pareerides kammi vahetult enne seda, kui mu laps uksest välja astuma hakkab. Mõnikord olen teda “rünnanud” ka hambaharjaga. Ja jõulude aegu sundinud (jällegi!) kammitud peaga ja viisakas kampsunis Bachi kuulama. Seevastu pedagoogile oleme jätnud valvata selle, et ta koolis ei kakleks või poole päeva pealt jalga ei laseks.

Ei oska arvata, kas autor on teadlikult pööranud tähelepanu sellele, kuidas soostereotüüpe lastekirjanduses kujutada, aga selles osas paistab teos positiivsest küljest silma. Seal figureerivad tegelastena näiteks raskejõustikku harrastav tädi Sirel ja näputööhuviline onu Kalju. Aga ehk ongi aeg tõdeda, et kui stereotüübid on päriselus muutunud (või vähemasti muutumas) – mehed võtavad Eestis võrdselt osa lastekantseldamisest ja teevad kodutöid täie rauaga – on lõppeks ka aabitsates ja lastekirjanduses uus lehekülg pööratud.

Raamatu lõpplahendus on lastele ilmselt meeltmööda – neid igatsetakse ja nutetakse taga ning mõistagi on kõik vanemad rõõmsad, kui oma võsukesed lõppeks põlve peale tagasi saavad. Teistsugune see olla ei saakski. Ja see lõpplahendus saabub ikkagi läbi mängu, nalja ja tralli. Ja nagu päriselus, nii kasvatavad lapsed ka raamatus täiskasvanutest pedandid ümber.

Elina Sildre illustratsioonid on detaili- ja väljendusrikkad ja neilt vaatab vastu mõnus retrokoloriit. Täiskasvanuna näib illustratsioonide iludus, mitmekesisus ja rohkus eesti lasteraamatutes üleüldse üks suur küllus. Eks nendest praegustest mudilastest pea võrsuma üks kunstihuviline põlvkond… kui neid ohjavad täiskasvanud nüüd liiga lahkeks ei lähe ja neil terveid päevi ja nädalaid arvutiekraani ees veeta ei luba.

Liina Leemet

Tõnis Arnover “Kreeka kapriisid”

Mul on teatav eelarvamus nende luuleraamatute suhtes, kus pilte on umbes sama palju kui luuletusi. Tavaliselt on siis pildid täitsa toredad, aga luuletused ei jõua oma kvaliteedilt kuidagi järele. See kogu oli meeldiv üllatus. Et miskit suurt imet siit just leida pole, aga need haikulaadsed lühiluuletused olid täitsa vahvad, mõtterikkad ja nutikad ning luuleridade ja fotode (Mari Arnover) omavaheline sünergia oli palju parem kui väga paljudel teistel samalaadsetel raamatutel. Pisikeseks vahepalaks täitsa meeldiv lugemine. Eks kogenud tõlkijana Tõnis Arnover teab sõna kaalu.

on elus nähtud
nii seda kui teist egas
siis muud kui proosit!

Tiina Sulg

Krafinna “Kohtu tänava vares”

Ma olen kuskil kunagi juba maininud, et mu meelest ei ole eesti luuletajad selliseid kontseptuaalseid — ühele ideele või motiivile pühendatud — luulekogusid just üleliia palju avaldanud. Krafinna “Kohtu tänava vares” on tore näide sellest, et midagi sellist meie luulemaastikul on ikka olemas ka. Luulekogus on läbivalt see Kohtu tänava vares, kes vaatab ja vaatleb ilma ja inimesi ja muid pudulojuseid, otsib, leiab, kaotab ja otsib jälle oma kohta, on erinevates luuletustes nii subjekt, objekt kui metafoor. Mulle meeldis, kuidas luuletused on kogus paigutatud: vasakul pool on suurelt pealkiri ja/või luuletuse esimene rida ning paremal pool luuletus. See andis lugemisele mingi hoopis teistsuguse rütmi ja nõksu. Ja mulle meeldisid luuletused muidu ka. Nii Krafinnal kui tema loodud Kohtu tänava varesel on terav pilk märkamaks nii üksikasju kui mingeid üldisi hoovuseid ning detailid võivad vahel ollagi vaid (kuigi toredad) detailid, aga vahel võivad need detailid viidata hoopis mingile suuremale probleemile, nähtusele või tõdemusele. Kõike seoseid ma muidugi ära ei tabanud, aga ühtteist enda meelest küll. Ja samas — eks need luuletused ole ka mu meelest nõnda kirjutatud, et tõlgendamisvabadus on lugejal üsna suur. Tehke siis üks tiir Kohtu tänava varesega ja vaadake, mida ta teile kõneleb. Eks ta kõnele igaühega pisut erinevalt ja ka erinevatel aegadel pisut erinevalt; mul oli see kogu ülelugemisel ja näiteks varasemast ma jürikolgilikke remiksi hetki nagu ei mäletanudki märkavat. Lõppu jäi mind täna painama, et huvitav, kas see Saaremaa vares on mingil olemuslikul kombel teistsugune kui mandrivares oleks… Kraaks!

Tiina Sulg

Kaarel B. Väljamäe “Helesinine tahmakuu”

Ses raamatus on 36 luuletust, mis pealkirjastatud numbritega. Enamasti autorist endast, kaetud saavad hetked lapsepõlvest, noorusest ja täiseast, iseäranis täiseast, äramärkimist leiavad autori naine ja lapsed (tütar ja poeg), isa ja vanaisa ja oli nagu mõni suguvõsalane veel kuskil.

Seda luulekogu oli kuidagi lihtne lugeda. Mulle tundus, et autor tahtis olla korraga teatraalselt avali südamega nagu Jürgen Rooste, peod mõttetiineid kauneid sõnu täis nagu Doris Kareval, ühiskonnas ja isiklikus elus teravat pettumust ausalt pilduv nagu Charles Bukowski ning instasõbralik nagu Lauri Räpp. Kõik neli punkti said mu meelest jupiti kaetud ka :) Mida Kaarel B. Väljamäe ise endast tegelikult kujutab, ma siit kogust ei näinud, aga jättis hea matkija mulje, st luuletused ei tundunud mulle kuigi originaalsed, aga enamjaolt olid mu meelest pigem ikka kirjanduse mõõtu mitte niisama hobisõnaseadejada. Ja mõned ootamatud ja värsked kujundid kõlksusid mõnes paigas ju kohale ka.

Ma ei oskagi öelda, kas see luulekogu mulle meeldis, aga see tunne jäi küll, et kui kunagi Kaarel B. Väljamäel uus raamat tuleb, siis ma vast ikka loen, et mis tast siis edasi sai.

Katkeid luuletustest:

 

¤

hirmud on vist samad
et ei jääks üksi

et ei jääks sellega
vahele

¤

on armastusi kellest ei
saada üle
aga võib saada ülendatud

võib

ei pruugi

¤

pesin käsi
kraapisin küünealuseid
küünte all sinu
äraoleku hais

¤

see mis aknast paistab
hoiab tervet mõistust

ainult
silmad tuleb lahti hoida

¤

päikest usaldan
pimesi

¤

hind selgub hiljem *
____________________
* see on nüüd otsene tsitaat Karevalt ja seda on kogus mitu korda

Tiina Sulg

Lauri Pilter “Laikmaa välu”

Pisike roheline luulekogu elust ja inimestest, loodusest ja linnast, kirjandusest ja aja mööduvusest. Aastaaegade vaheldumisest on eesti luuletajad ikka armastanud kirjutada, aga ma ei mäleta, et ma jupil ajal oleks lugenud luulekogu, kus oleks nii palju taimi, nii otseselt kui kujundina. Tundub, et autori lemmiktaimed on kuusk ja naat, põgusalt leiavad veel märkimist paju, luuderohi, ülane, raudrohi, lumemari, maasikas, lodjapuu, põdrasammal, õunapuu, tulikas, tarn (ja vist oli miskit veel). Vesised on need luuletused ka: oja ja jõgi ja kuskil on tagalaht. Ja sääsed. Oluline on põlvkondade side ja pisiasjade märkamine ning väga vabad assotsiatsioonid, mis vastavalt lugeja tujule võivad tunduda tüütult jaburad või fantastiliselt geniaalsed. Ma jäin oma elamusega sinna vahepeale, et mõned kohad tundusid väga ägedad, mõtteid ja tundeid ootamatu sõnastusega mõnusalt edasiandvad, ja mõned kohad tundusid olevat lihtsalt sõnad sõnade pärast. Raamatu esimene pool on tavapärasemad luuletused ja teine pool on poeem kolmikvärssides. See teine pool tundus mulle kuidagi ühtlasem olevat, aga mulle meeldis see esimene, kus oli minu jaoks laiemal skaalal nii meh-elamusi kui ahhaa-hetki, natuke rohkem.

Toon näitena katkeid erinevatest luuletustest:

Alguses oli kana. Juta liniku all.

Naadid tagaaias suvel täna nagu tuna.

Aasta hakkab pihta ojavulinaga.

Kala jookseb, põder lendab,
kiirrong sipleb sõiduvees.

Puud kohisevad suvel metsas,
talvel Karlova ahjudes.

Heida maha luuderohtu,
lepatriinudega kohtu.

Tahtsin miskit tähtsat öelda,
aga tunne on nii plass.

katku minusuguseid
üles palju tahad, juurega või varrelt,
neid ühiseid pikki juuri pidi
püsime ikka

suuri sõnu teen
järjest harvem ikkagi
ilu on armas

Tiina Sulg

Jüri Kolk “Hele täht”

Kui luuletuste all oleksid viited või lõpus kastutatud kirjandus, siis võiks see moodustada luulekogu mahust suurema osa. Kogu remiksid on lõbusad “Kui ootad kirja, siis süüdi pole Omniva” või murelikud “sinu rüppe tahan heita / mure tema enne sääl” … Jätan vastamata küsimuse, kas ükski luuletus siin kogus on vaba intertekstuaalsusest ja viitekaasusest — isegi kui on, siis ilmselt leiame need autori tahtest hoolimata.

“ei jäänud tal mõistagi muud üle / kui / hakata kirjutama / ja siis kohe tegelema / tekstianalüüsiga”

Osad tekstid on juba ennetavalt viisistatud.

Võib-olla on seda luulekogu mõistlik tarbida osade kaupa, mitte täies mahus korraga.

Helle Maaslieb
Eesti Kirjandusmuuseum