Posts Tagged ‘luule’

Jüri Kolk “Hele täht”

Kui luuletuste all oleksid viited või lõpus kastutatud kirjandus, siis võiks see moodustada luulekogu mahust suurema osa. Kogu remiksid on lõbusad “Kui ootad kirja, siis süüdi pole Omniva” või murelikud “sinu rüppe tahan heita / mure tema enne sääl” … Jätan vastamata küsimuse, kas ükski luuletus siin kogus on vaba intertekstuaalsusest ja viitekaasusest — isegi kui on, siis ilmselt leiame need autori tahtest hoolimata.

“ei jäänud tal mõistagi muud üle / kui / hakata kirjutama / ja siis kohe tegelema / tekstianalüüsiga”

Osad tekstid on juba ennetavalt viisistatud.

Võib-olla on seda luulekogu mõistlik tarbida osade kaupa, mitte täies mahus korraga.

Helle Maaslieb
Eesti Kirjandusmuuseum

10 raamatut — Doris Diana Orr

Leelo Tungal „Vana vahva lasteaed

Alustame algusest. Seda luuleraamatut lugesin kunagi nii palju, et see kulus pähe. Leelo Tunglal on vaimukas tekst, mis ajab ka täiskasvanud naerma. Selle juures on väga sobivad Edgar Valteri illustratsioonid. Raamatu nimiluuleuts tuletab meelde, et kõik soliidsed täiskasvanud on kunagi lapsed olnud. „…näed, et maailm – see on mingi vana vahva lasteaed /…/ Kosmonaut kord piima luttis. Küüsi näris kirjanik. Lüpsja raadio katki kruttis. Nina koukis lihunik.” No kas pole tore?

.

Tove Jansson “Muumitroll

Siia võiks tegelikult lisada kõik Muumioru raamatud. T. Jansson on loonud maailma, mis erineb kõigist teistest mulle teadaolevatest lasteraamatutest. Milles see erinevus seisneb, on raske sõnadesse panna ja ehk pole vajagi. On asju, mida saab ainult tunnetada. Muumitrollide maailm on põnev ja natuke müstiline, aga samas turvaline. Kõigisse probleemidesse suhtuvad muumitrollid stoilise rahu ja leebe mõistmisega. Sabatäht läheneb? Mis seal ikka, tuleb varju minna. Maja jääb veeuputuse alla? Siis sööme hommikusööki katusel.

Paljud raamatutest on ehk laste jaoks liiga tõsised ja mõtlikud, nagu “Trollitalv” või “Hilja novembris”, kuid natuke vanemana on need väga hea lugemine.

.

Michael Ende “Momo

Nimitegelane on tüdruk, kes elab sõbraliku kogukonna keskel amfiteatri varemetes arvatavasti mõnes Lõuna-Euroopa linnas. Ühel päeval ilmuvad välja hallides ülikondades härrad, kes hakkavad inimestega kaupa tegema nende aja üle. Nad väidavad, et aega saab kokku hoida ja nende kätte hoiule anda. Mida rohkem aega kokku hoida, seda rohkem aega olema saab. Tulemus on muidugi vastupidine. Inimesed hakkavad kiirustama ja muutuvad närviliseks ning aega ei ole sugugi rohkem. Momo on see, kes inimestele varastatud aja tagasi toob. Mõtlemapanev ja hästi kirjutatud lugu.

.

René Goscinny ja Albert Uderzo “Asterix

Tegemist on koomiksisarja, mitte raamatuga, aga tahan selle ikkagi välja tuua. Asterixi lugesin esimest korda 10-aastaselt ja mulle meeldis. Olen lugenud täiskasvanuna ja mulle meeldib ikka. Lisaks vaimukale tekstile ja joonistustele tuleb tunnustada head tõlkijat, kes on suutnud sisu ja huumori eesti lugejani tuua. Lisaks teravmeelsele huumorile on “Asterix” hariv. Mul oli tänu Asterixile varsti selge, kes on leegionär või tsentuurio, mul oli ettekujutus rooma sõjaväekorraldusest ja teadsin peast ladinakeelseid sententse. Soovitan “Asterixi” koomikseid lugeda lastel ja täiskasvanutel, kuid ekraniseeringutest tuleks pigem eemale hoida. Neis jääb võrreldes koomiksiga väga palju puudu ja teravmeelsest huumorist ei ole midagi alles.

.

Dina Rubina “Cordoba valge tuvi

Põnev ja mitmekihiline raamat jutustab kunstieksperdi ja võltsija Zahhari elust põigates vahepeal minevikku – tema lapsepõlve Krimmis ja ülikooliaega Leningradis, tema ema noorusesse ja blokaadiaegsesse Leningradi. Lisaks peategelase elule süveneb autor tema värvikate sugulaste saatusesse: Zahhari onu Sjoma, ema Ritka, emaema Njusja, Leningradis elav filoloogist tädi. Oluline liin on Zahhari põlvnemine ja natuke segane perekonnalugu, mis teose lõpuks lahti hargneb.

.

Terry Pratchett “Väikesed jumalad

See on Pratchetti raamatutest minu lemmik just teema tõttu. Sõnakasutus ja huumor on sama hea, kui autori teistes raamatutes. “Väikestes jumalates” on keskmes suur jumal Om, kes ilmub maailma väikese kilpkonna kujul. Asi on selles, et Kettamaailmas on jumalatel nii palju võimu, kui palju neil on uskujaid. Ja selgub, et võimsa Omnia riigi religiooni omnianismi jumalat usub tegelikult ainult üks inimene – rumalavõitu noviits Brutha. Arvata võib, et väikse kilpkonna kujul ei suuda Om maailmas palju korda saata, aga õnneks on olemas Brutha, kes ei kaota temasse usku.

.

Mika Waltari “Sinuhe, egiptlane

See on üks parimaid ajaloolisi romaane, kui mitte kõige parem. Ilmselt ei vajagi see teos erilist kommentaari. Waltari maalib tõetruu pildi elust Lähis-Ida piirkonnas 14. sajandil e.m.a, nii tõetruu kui see pikka ajavahe arvestades olla saab. Lugedes tekib tunne, nagu oleksid ise seal. Tegevus toimub alguses Teebas, siis rändab Sinuhe Süüriasse, Babülooniasse, Kreetale ja veel mitmesse paika, mis praegu meelde ei tule, kohtudes muuhulgas ajalooliste isikutega. Teiste hulgas on olulisel kohal Nofretete ja vaarao Ehnaton, kes läks ajalukku püüdes Atoni kultust kehtestada. Lisaks ajaloolisele detailsusele suudab Waltari tegelased lugeja jaoks elavaks muuta. Oma elu lõpus on Sinuhe muutunud skeptiliseks ühiskonnas valitsevate arusaamade ja eriti sõjapidamise ülistamise suhtes väljendades sellega autori enda maailmavaadet.

.

Tõnu Õnnepalu “Mandala

Õnnepalu on paljude lemmik, kuid tahan esile tõsta just “Mandalat”, mis meeldis mulle oluliselt rohkem kui autori järgnevad raamatud. Siin on olemas Õnnepalule omane sisekaemus, kuid ta vaatleb igapäevaelu läbi kassi silmade. Endale omases mõtlikus stiilis ja sooja mõistmisega kirjutab autor elust maakohas ja inimestest, kellega seal kokku puutub. Idee poolest sarnaneb see natuke tema “Paradiisiga”, kuid raamatu keskmes on siiski kassid, kelle hingeelu autor meisterlikult edasi annab.

.

Virginie Despentes “Vernon Subutex

See triloogia on midagi hoopis teistsugust. Tegevus toimub Pariisis, kus tegutsevad transvestiidid, pornostaarid, muusikud, režissöörid, eluheidikud jne, kelle peategelane Vernon tahtmatult omavahel kokku viib. Kuna teose autor on endine pornotöötaja, võiks arvata, et tegemist on väga ropu teosega, kuid see on liialdus. Nii mõnigi kriminaalromaan on palju ropum. Sellegipoolest arvan, et konservatiivsele inimesele see raamat ei meeldi.

Mind kõnetas “Vernon Subutex” eelkõige sellepärast, et autor suudab hämmastava empaatiaga avada iga tegelase mõttemaailma ja kirjutada nii, et lugejal tekib mõistmine ka negatiivsete tegelaste suhtes. Tegelikult ei saagi öelda, et raamatus oleks negatiivseid ja positiivseid tegelasi, nad on lihtsalt inimesed. Autoril ei ole inimloomuse osas illusioone. Kuigi Despentes ei õigusta ega mõista oma karakterite teguviisi hukka, on raamat tugevalt ühiskonnakriitiline.

.

Herta Laipaik “Maarjakask

Raamat koosneb kaheksast kunstmuistendist, mille autor on väidetavalt kirjutanud vana jutuvestja poolt kuuldud lugude põhjal. Tegelikult on mulle selgusetuks jäänud, kas selline jutuvestja oli päriselt olemas või mitte. Ilusad ja lummavad lood vanadest aegadest on kirjutatud Helme murrakus.

Lugusid võiks nimetada muinasjuttudeks, mis on segunenud rahva- ja kohapärimusega. Seal tegutsevad puuvaimud, soovaimud, surnute hinged. Kõigi muistendite sündmustik toimub Helmes ning on sageli seotud mingi kindla maamärgiga – kivi, künka või puudesaluga.

Kui järele mõelda, ei teagi, miks mulle pole rohkem Herta Laipaiga teoseid kätte sattunud. Ehk on aeg see viga parandada.

.

.

Doris Diana Orr

Liina Lukas „Goethe luule imeallikas“ („Nõmmeroosike. Goethe luule eesti keeles“ saatesõna)

Liina Lukase kirjutatud tekst Goethe luule eestikeelseid tõlkeid koondava “Nõmmeroosikese” jaoks on suurepärane ülevaade nii Goethest endast kui ka tema luulest ning muidugi selle tõlkimisest ja viisistamisest. Järelsõna saab oma võimalikkuse ja mõjuvuse muidugi anult koos kogumikuga, mis on raske, mahukas ja milles nii lehekülgede arvu kui ka tõlkimise pingutuse kaudu ilmneb kõige kaalukamalt ja ilmselmalt Goethe olulisus luuletajana. Järelsõnas on rohkelt detaile, arve, nimesid, siin tuleb ilmsiks tähelepanu, süvenemine ja töö, mis on vajalikud sellise ulatusega kogumiku koostamiseks (ning siin tuleb muidugi nimetada ja tänada ka teisi kogumiku koostajaid Vahur Aabramsit ja Susanna Rennikut). Lisaks vajalikule ja vältimatule infole on artiklis ka haaret ja avarat vaadet, mis annab võimaluse läheneda Goethele kui inimesele ja avab samas ka meie kultuuriloolist suhet Goethesse. See on tõesti sügav allikas, kust ammutada, nagu on Heiti Talvik öelnud ja mille järgi see järelsõna on ka oma pealkirja saanud.

Meelis Friedenthal
Tartu Ülikooli Raamatukogu

Jüri Kolk „Hele täht“

Jüri Kolk pakub lugejale ohtralt äratundmisrõõmu, kirjutades osavalt pea peale seisma nii piiblit, luuleklassikuid kui popi- ja estraadimuusikat. Enamik viiteid peaks küll olema ära tuntavad, ent parima lugemiselamuse saamiseks tuleb ikkagi autoriga kaasa ka mõelda. Esiteks tuletada meelde, et kuidas see originaal nüüd täpselt ikkagi käis ja teiseks – kui midagi tundub sellegipoolest nihkes olevat ja tõenäoliselt tundub – mõelda välja, kas algupärandi tõsidus pole mitte irooniliseks naljaks keeratud või algsest nalja viskamisest minoorne nutulaul saanud.

Ja ma ei välistaks päriselt ka võimalust, et ajal, kui te seda raamatut parajasti ei loe, miksivad need read ennast salaja ise uuesti natuke ümber, nii et kui eelmisel lugemisel ei tahtnud ehk muie te näolt kaduda, siis järgmisel korral tundub, et iga fraasi taga hiilib mingi hillitsetud nukrus. Seepärast soovitan luulekogu aeg-ajalt uuesti riiulist välja võtta ja üle lugeda, päris kindlasti on sel nii mõnigi üllatus varuks.

Sille Vadi
TÜ kultuuriteaduste instituut

Natalja Nekramatnaja „Sinine pojeng”

Ma pean tunnistama, et see luulekogu ei olnud päris minu tassike teed, kui seda üldse teetassitäieks nimetada saab. Nojah, ehk isegi saab, kuid sellisel juhul tuleks ette kujutata tassi, mille peale on asetatud lina, sellele tekk, vana kulunud t-särk ja veel üks lina, seekord valge, igav ja tärgeldatud. Kuskilt läbi kõikide nende müüride ja puhastuskihtide on tajuda, et seal all võis olla tass, mis on täidetud kirbelt lõhnava sambla, teravate ohakatuustide ja mürgiste putkedega. Ehk oli keegi isegi kuuma vee peale kallanud, kuid päris kindel selles olla ei saanud.

Nekramatnaja luuletustest ei maksa otsida vähimatki lootust ega positiivsust, kuid sarkasmi, valu ja põlglikkust kumab läbi kõikide nende hillitsetud ja emotsioonidest vabastatud kaja. Käsitletavad teemad on karmid ja keerulised, kuid mingi emotsioonidest vabastamise tiiru käigus kaotanud igasuguse elu. Poeet seisaks justkui kõrval ning näeks-kuuleks, kuid kirjeldab kiretu ükskõiksusega. Sedavõrd kiretult, et ühel hetkel kaob poeet lugeja jaoks pelgalt varjust eristamatuks kummituseks ning seejärel kaotab ka hääle ja mõtte. Lugeja jääb vaid tekstiga, kus hoopis olulisemaks muutuvad mõtted „kurat, ta võiks kirjavahemärke kasutada” ja „kas ta kavatseb sellega kuhugi jõuda ka või kirjutab niisama”. Lõpuks ei jäänud justkui sedagi. Jäi vaikus. Sama valge kui raamatukaas, millel isegi pealkirja jaoks pole suurtähte jagunud. Ega neid raamatusse sisse rohkem jagunud ole.

Aga siis jäin ma mõtlema, et mõne neist tekkidest võisin ma ise teetassile laotada. Mulle ei meeldi kibedad lõhnad. Mulle ei meeldi valu, millele leevendust ei pakuta. Seda leian ma end ümbritsevast maailmastki, seega pole vaja teist juurde lugeda. Ehk olin see mina, kes kahe mittemidagiütleva lina vahele vatiteki laotas? Vabalt võisin olla! Kuid kirjavahemärkidest tundsin ma ikkagi puudust. Ja liigagi sageli vajusid tekstid poeesiast sootuks proosaliseks. See on üks vabavärsi ohte ning minu meelest on autor selle koha peal natuke liiga palju kordi tugevalt koperdanud.

Mairi Tempel

10 raamatut — Tiina Kariler

10 valitud raamatut, mis erinevatel eluetappidel on kujundanud minu mõttemaailma ja pakkunud huvitavaid teadmisi.

1. Astrid Lindgren „Bullerby lapsed

See raamat on vaieldamatult olnud minu kõige suurem lemmik. Kõik lood sellest raamatust on mulle aja jooksul pähe kulunud. Miks just „Bullerby lapsed” aga mitte mõni teine Astrid Lindgreni raamat, sest kõik nad on toredad? Ju on asi minu enda lapsepõlves. Olen kasvanud maal väikeses külas, mis on Bullerbyle väga sarnane, isegi kolm kõrvuti asetsevat talu ja järv. Kõik tegevused, mängud ja mõned tegelaskujud olid ka minu lapsepõlves päriselt olemas. Magasime suvel tüdrukutega heinalakas, püüdsime öösiti järvest vähke ja tülitsesime vahel naabripoistega. Kogu see Bullerby elu on mulle nii omane.

.

2. Leida Tigane „Tera siit ja teine sealt

Erakordselt hea huumoriga kirjutatud lastejutud. Eriti tore osa on „Peremees ja sulane”. Sellest raamatust pärit lõbusaid lauseid kasutame vahel kodus pereringis.

.

3. Charlotte Brontë „Jane Eyre

Mäletan, et sain selle raamatu kingituseks oma vanaemalt. Arvan, et teatud eas on seda lugenud vist suurem osa tüdrukuid. See põnev ja natuke müstiline armastusromaan on kindlasti üks mu lemmikuid. Ka erinevaid filmiversioone, mis selle raamatu põhjal on tehtud, vaatan alati naudinguga.

.

4. Sigrid Undset „Kristiina Lauritsatütar I-III

Need raamatud võlusid ja mõjutasid mind pikka aega. Kogu see ajastu ja peategelase tugevus, sitkus ning jäägitu armumine pakkusid palju mõtlemisainet. Olen paar korda viibinud Norras sugulaste juures ja tajunud seal mägedes ringi sõites ning kauneid kirikuid külastades samu tundeid, mida kogesin seda triloogiat lugedes. Norras on palju kaunist ja ürgset loodust ja seal on võimalik kaugete ajastute hõngu tunda.

.

5. Aili Paju „Teadjanaine

Olen suur Aili Paju austaja olnud juba aastaid ning lugenud alati suure huviga tema poolt kirjutatud raamatuid ja artikleid. Jutustus „Teadjanaine” osutus minu jaoks üsna eredaks elamuseks. „Teadjanaise” peategelase üks prototüüpe on Äksi nõid ehk Hermiine Elisabeth Jürgens ja tema päevikute põhjal on see raamat kirjutatud. Raamatu mõju võib kokku võtta peategelase sõnadega: „Mulle sai selgeks, et elu on suurem kui maamunal astuv inimene.”

.

6. Bruce H. Lipton „Uskumused ja bioloogia

Selle raamatu autor dr. Bruce Lipton on teadlane ja tunnustatud rakubioloog. Ta räägib lihtsas keeles meie keha rakkude toimimisest, kasutades hulgaliselt illustratsioone, huumorit ja igapäevaelust võetud näiteid. Tema poolt kirjeldatud uuringud näitavad meie elu olemust täiesti uue nurga alt.

.

7. Heilika Pikkov „Minu Jeruusalemm

Selle raamatuni juhatas mind Heilika Pikkovi dokumentaalfilm „Õlimäe õied”. Pärast selle filmi vaatamist olin mitu päeva täiesti erilises seisundis, see meeldis mulle väga. Kui ilmus raamat „Minu Jeruusalemm”, siis lugesin selle ühe õhtuga läbi. Nii film, kui ka raamat andsid mulle vastuseid paljudele küsimustele.

.

8. Jonathan Goldman „Tervendavad helid

Muusikaosakonnas töötades olen suurt huvi tundnud muusika mõju vastu inimese vaimsele ja füüsilisele tervisele. See raamat avab helidemaailma mitmekesisuse, jagab õpetusi ja harjutusi, kuidas heli ja muusikat kasutada tervendamiseks. Minu arusaam muusikast avardus märkimisväärselt.

.

9. Juhan Liiv „Tuulehoog lõi vetesse

Juhan Liivi luule on minu jaoks alati olnud esikohal. Olen lõpetanud Juhan Liivi nimelise Alatskivi Keskkooli ja meie koolis oli Juhan Liiv suure au sees. Mäletan kooliajast matku Juhan Liivi sünnikodusse ja tema haua riisumist ja sinililledega kaunistamist ning luuletuste lugemist igal kevadel. Meeldivaks mälestuseks kooliajast jäid ka Juhan Liivi luuleauhinna välja andmisega seotud üritused, kuhu oli alati kutsutud tuntud kirjanikke ja luuletajaid. See Jüri Talveti koostatud luulekogu koos huvitava kokkuvõttega puudutas mind sügavalt. Leidsin siit ka luuletusi, mida ma varem ei teadnud.

.

10. Rein Maran „Ööbikut ei tohi reeta

Seda raamatut võin küll pidada viimase kümne aasta üheks parimaks lugemiselamuseks. Lisaks sellele, et Rein Maran on teinud imelisi loodusfilme, on ta ka väga huvitava mõttemaailmaga isiksus. Kõik tema kirjeldused filmitegemistest ja seisukohad inimese ja looduse suhetest avardavad iga lugeja silmaringi.

.

Lisan lõpetuseks ühe Rein Marani mõttekillu sellest raamatust: „Olen veendunud, et suur hulk inimesi saaksid iseendaga palju paremini läbi, kui nad enda jaoks looduse ja selle imed avastaksid.”

.

Tiina Kariler

Natalaja Nekramatnaja “Sinine pojeng”

Luulekogu kujundus on monokroomne, ääretult puhas, mitte miski ei tohi luulelt tähelepanu kõrvale juhtida. Luule on oluline, eeldame, et autor peab luulet peaegu et tähtsaimaks ilma peal. Müügitööle ja autori nime upitamisele see ei tule just kasuks, kuid siin on ilmselt tähepanu all see, et olla võimalikult tähelepanu alt väljas. Tekst rääkigu. Pean siit kohe minema edasi tundmatuks jääda sooviva luuletaja teemaga. Võime jällegi eeldada, et tegemist on debütandida, sest oli “Sinine pojeng” nomineeritud ka Betti Alveri debüüdiauhinnale 2021. aastal. “Sinine pojeng” ongi huvitav, et ta tõmbab ligi nomineerimisi, sest oli ka selles kogus olev luuletus “Vend sai narivoodi ülemise korra” esitatud Liivi luuleauhinnale möödunud aastal. Ma tegelikult hoidsin pöialt, et äkki napsab ta nüüd laureaadi tiitli ja saame boonusena veel osa autori triktseri trikkidest. Aga muidugi võib ka lihtsalt minna ja autor esitleb ennast otse, siin ma olen, hunt lambanahas…

Üks ja teine kriitik on vihjanud, et Nekramatnaja on jõuliselt liikunud sinna kurjade ja jõuliste naisluuletajate sekka. Täpselt sinna ta on tahtnudki jõuda…. Aga ikkagi — trikster ja/või pastišš? Rohkem tundub, et kõik on pettus või siis mäng, alates tapetud, hüljatud, sündimata jäänud pojast (lk 50 “Kuidas öelda pojale, et mõtlesin ta välja”) kuni slaavi viideteni (tundub, et Narva päritolu, Kirde-Eesti tehismaastik “põlevkivi hais, kaevanduse tossavad korstnad”) — kõik selle võiks tagurpidi pöörata, sest nimi Nekramatnaja, mis viitaks kirjaoskamatusele ju ka ei kehti — tegemist on kirjaoskaja, liigagi kirjaoskajaga, sõna valdajaga, isegi proosastuvat luulet taltsutava autoriga (võimas tekst lk 77 “kui eluks hakkas minema seisin keset põgenikevoogu”). Võib-olla on see siis võti, kõike tagurpidi vaadata. Ainus mida ma lõpuni võiks uskuda, on vend ülemiselt narivoodilt.

Kindel, et luulekogu tuleb vaadelda tervikuna. Võimalik, et lugeda ka suhteliselt järjest. Kogu on jaotatud kolmeks osaks. Luuletuste vahel on siduvad sõnad või fraasid või read, mis korduvad, andes nagu teatepulga järgmisele luuletusele. Mõnikord võib see samm olla pikem kui kõrvuti olevad luuletused. Tundub nagu oleks luuletused kirjutatud järjest, võttes viimasest luuletusest mõne motiivi järgmisse luuletussse kaasa, samas riim, rütm või vorm võib olla seejuures täiesti muutuv. Võib-olla luulekogu jaoks on kompositisooni huvides tekste kohati ümber tõstetud? Lk 48 “riietehoius kohtan toomast”, lk 49 “nagu toomas mind kunagi puudutas” või lk 31 “hommikul ei andnud vanaisa mulle banaani” vrs lk 32 “veel on inimesi vaja / vaadata banaanikoort”.

Ja nagu eelenevalt ka riivamisi öeldud — näib, et autor tahab korraga katsetada luule eri võimalusi nii vormi, rütmi kui ka riimi vallas. Ta on teadlik kirjutaja, siin pole tegemist puhtalt mingi uitmõttega luuletada, siin on tugevad käsitöö ja tehnilised oskused, aga ka mingi võõrandamatu anne ja luule pühitsemine on tunda läbi kogu. Luulekogu üldtunne esimesel lugemisel oli, no kui see oleks kriminull, siis see oleks noir. Aga mida rohkem loed, seda rohkem kaob see traagiline alatoon, mida sissejuhatav tsitaat käsibki mitte ülearu tõsiselt võtta. Tegemist on ühe nauditava luulekoguga — trikster ja/või pastišš!

“aga kui nüüd pimedus meilt ära võtta? / mis siis üldse alles jääb?/ võib mõelda et siis tuleb valgus võib mõelda et mitte midagi” (lk 47)

Helle Maaslieb
Eesti Kirjandusmuuseum

Eve Pormeister “Näen, kuulan, tunnetan”

Eve Pormeister “Näen, kuulan, tunnetan : vaatlusi, mõtisklusi maailma tajumisest ja eneseotsingutest sõna abil” (Tallinn : EKSA, 2021. 516 lk.)

Ei juhtu just iga päev, et kolleegil ilmub raamat, ja veel milline raamat! Parajalt paks, korralikus köites, põhjaliku viitestiku ja nimeregistriga, mis viimasel ajal üha haruldasem. Kaanepildiks August Künnapu maal „Santorini kass 1”, mida/keda nähes tekib tahtmine hüüda: „Tere jälle, Kollane Kass!”

See kõik on vorm, kuid ega ilmaasjata öelda, et vorm on sisu vorm. Sisu on siin, autori esimeses eestikeelses raamatus, igale tõsisele kirjandushuvilisele küllaga. Eve Pormeistri elavad, empaatilised, kaasamõtlevad kirjanduskäsitlused ning motiiviuuringud on autori õpilase Aija Sakova sõnul „alati isiklikud ja kirglikud – need on kunstiteosed iseeneses /…/”. Suure osa elust on Eve pühendanud saksa kirjanduse uurimisele ja õpetamisele, viimased kümmekond aastat on ta tähelepanu köitnud rohkem eesti kirjandus. Raamatus jagub mõlemat, siin on käsitlusi saksa, šveitsi, austria kirjanikest nagu Hermann Hesse, Ingeborg Bachmann, W. G. Sebald, Gertrud Leutenegger, Peter Stamm, Daniel Wisser, Hans Platzgumer ning kodumaistest autoritest, kelle raamatutele Eve on kirjutanud arvustuse või lugemissoovituse meie raamatukogu „Kirjandusveebi”, kellega on vestelnud, vahel ka (juubeli)näituse koostanud. Arutluse all on Viivi Luik, Jaak Jõerüüt, Kärt Hellerma, Kai Aareleid, Eeva Park, Mathura, Ain Kaalep. Korduvad märksõnad, mis kirjutaja südamele olulised: maastik – vesi, puud, kass, koer, lind –, aeg, foto, valgus… Kahe jaostüki vahel on „Vahepalad”, Eve enese luuletused. Ehk ootavad needki kokku kogumist ja kaante vahel ilmumist?

Enamik artikleid ja intervjuusid on eelnevalt ilmunud Loomingus ja Akadeemias, Sirbis ja Postimehes ning Eesti Rahvusringhäälingu kultuuriportaalis, mõnd käsitlust võis seni leida vaid raamatukogu kodulehelt. Toimetaja Brita Melts ja kujundaja Merle Moorlat on oma tööd samamoodi südamega teinud nagu Eve neid käsitlusi kirja pannes. Stereotüüpne oleks öelda, et tegu on autori „elutööga”. Ent Eve elutöö pole kaugeltki kaante vahele püütud, tema erk mõte on alati liikvel. Juba on ta tähelepanu köitnud uued kirjanikud, juba on kirja saanud varem mõeldu edasiarendusi ning mõtteis tallel uusi elamusi, tunnetusi, kaasakajamisi. Jätku!

Tiina Tarik

Hasso Krull „Ava“

Olen varemalt küll Hasso Krulli esseid ja eeskätt mütoloogiat käsitlevaid kirjutisi lugenud, kuid ühtegi tema luuletustest ei ole senini veel minu pilgu ette sattunud. Olin teda seepärast mingil põhjusel kujutlenud Mihály Babitsi taolise elevandiluutorni akadeemikuna, kes teadusliku täpsusega komponeerib oma range ülesehitusega, tähendustest ja viidetest tiineid luuleteoseid. Mõneti oli mul isegi kartus, et ma tema luuletuste sisu nagunii mõista ei saa, mispärast lükkasin edasigi selle luulekogumiku avamist. Oma vildaka eelarvamuse murdumine tema luuletuste turmtule all oli minu jaoks üks viimase aja põnevaimatest luuleelamustest. Tema keele kõla nautlevad, ühtaegselt ürgaja laantekaja ja modernse maailma ebamaisust hetkedesse jäädvustavad luuleread panid mind välja astuma oma argipäevade saginast. Mulle meeldib, et ta ei ole surmtõsine, vaid tema luuletustes leidub küllaga lõbusaid mõtteid ning mind ajendab aina uuesti tema luuletusi läbi lugema aimdus sellest, et nad kõik kannavad endas mingisugust salajast juhatust Dionysos Vanapagana juurde. Hasso Krull kangastub mulle nüüd kui üks neist vilepilli mängivatest, pilliroost punutud korvi peas kandvatest rändavatest Jaapani zen-munkadest, kes on kümnete aastate pikkustest suutrate-tudeerimistest väsinud ning õpituid tarkusi eelistavad esmapilgul arusaamatute lausekatkendite abil väljendada.

Silver Sild
Korp! Ugala

Indrek Koff „Kuhu lapsed said?”

Tartu Lapsepõlve auhinna nominent 2022 — Indrek Koff „Kuhu lapsed said?” (Härra Tee ja Poua Kohvi, illustreerinud  Elina Sildre)

Suurepärane töö nii kirjaniku kui ka kunstniku poolt, terviklik ja viimistletud teos. Tõeliselt tänuväärne ja kvaliteetne panus lasteluulesse, mida võib erinevates seltskondades korduvalt valjusti ette lugeda ja ettelugejanagi jätkuvalt samade kohtade peale naeru pugistada. Raamat on helge ja tempokas ning täis värvikaid tegelaskujusid.

Tuul Sepp
Tartu Lapsepõlve auhinna žürii nimel