Posts Tagged ‘luule’

Tõnis Vilu “Tundekasvatus”

Luulekogu tundest, et võib-olla oleks parem üldse mitte tunda või hoopis tunda paremini, peenemalt. Mõlemat pidi tekib vastuolu ümbritseva maailmaga, mis on poliitilisele kliimale kohaselt üleküllastunud jõulistest sõnumitest ja maailmavaatelistest (maailmatunnetuslikest) deklaratsioonidest. Ka need on raamatus olemas, ka nendega tuleb kuidagi suhestuda või siis mitte suhestuda (enamasti siiski viimast, kuid ka siin jõutakse teatud määral tõdemuseni, et „mitte ükski inimene pole saar“). Valdav emotsioon on aga tühjus, kord kõike tühistavalt must, kord valge ja kirgas – tunne, mis jääb järele, kui kõik mõtted on ära mõeldud ja arvamused ära arvatud.

Mirt Kruusmaa
Tartu Ülikooli muuseum

Vladislav Koržets “Inglijaht ehk uued laulud või nii”

Raamatute kohta kirjutamisega on üsna samamoodi kui nende lugemisega. Mõne kohta on lihtne kirjutada, teise kohta keeruline; vahel tuleb teks üsna iseenesest, kuid teinekord peab sõnu malakaga taga ajama. Sealjuures ei pruugi lugemise ja kirjutamise keerukus omavahel sugugi võrdelises seoses olla. Mõne kergesti loetava raamatu kohta kirjutamine on vahel hämmastavalt keeruline. Mitte, et mõtteid poleks! Neid ikka jagub. Jagub ehk isegi enam kui vaja ning igaüks neist tunneb end olulisemana kui see teine, seega toimub ajus pidev trügimine ja nügimine, et milline mõte suudab end teistest ette suruda.

Heaks avalauseks näib sobivat mõte, et Vlasdislav Koržetsi nimi ei vaja eestlastele ilmelt mingit tutvustamist, kuid teisalt on see selgelt liiga lame. Nagu lest. No näete isegi! Kala ronis vahele. Ilmselgelt pidigi ronima, sest “kala” on selgelt üheks neist märksõnadest, mis mulle Vladislav Koržetsiga seondub. Ja mitte igasugune kala, vaid säga. See oli ka üks variantidest selle teksti alustamiseks — rääkida, kuidas Koržets ja säga on omavahel äravahetamiseni sarnased ning üks tuletab alati meelde teise. Miks see nii on, ma päris täpselt ei teagi, kuid kindlasti on siin oma seos nii vuntsidel kui ka tõsiasjal, et see mees ei vanane. Mäletan aastakümnete tagant “vana vuntsi” ning nüüd vaatab raamatukaanelt vastu täpselt sama mees — sama vana ja sama kaval. Võibolla ehk kübeke suurem. Sisemiselt.

Igal juhul olin ma raamatut nähes täiesti kindel, et ma seda lugeda tahan, ning lugedes kivistus teadmine, et ma tahan seda kogemust ka teiega jagada. Ja kui ilusat teksti algust ei tule, siis järelikult pole seda vajagi. Selles raamatus olid luuletused. Selles raamatus olid rütm ja riim. Siin leidus tundlikku sõnamängu ning mõne koha peal ka paar elevanti. Seda viimast ainult portselanipoes — teadlikult ja selge sõnumina paigutatud.

Lumi sajab, kuhu tahab,
tare ette, tare taha,
tare kõrvale ja peale,
peale halvale ja heale.

(Laul värsi jalgadest)

Lihtne, selge, loogiline. Ehk isegi liiga loogiline ja liiga selge kaasaegsel poeesiamaastikul. Lugeja ei pea silmi peast pongestama, et värsi rütmi või mõtet tabada. Riim riimiks! Riimuvaid sõnu tunnevad paljud ning riimuvaid luuletusi, mis ometi täiesti loetamatuks osutuvad, kirjutavad ka täna paljud. Seda ajastul, mil vabavärss näib ainuvalitseja rolli pürgivat. Minu jaoks ei ole poeesia elu ega surm riimist sõltuv, kuid see on sõltuv rütmist. Üks hea luuletus peaks ise dikteerima, mil moel ja milliste rõhkudega temas leiduvaid sõnu lugeda. Jah, muidugi liitub siia lugeja sisemine emotsionaalsus, kuid selle alla eeldan ma poeeti kui diktaatorlikku dirigenti – tema annab rütmi, rõhud ja rõhuasetused. Koržets on seda meisterlikult ka loonud. Ma istusin tugitooli ning kuulasin muusikateost, elasin läbi värve ja mõtteid ning nautisin iga sõna. Terve raamatu peale kohtasin ma ühte luuletuse algust, mis palus end kaks korda lugeda enne rütmi paika saamist. Ülejäänud laulsid ise ning meelitasid mind kaasa laulma.

Täna ühe luuletuse lõpetasin ära.
Teisisõnu — täna talle peale tegin otsa.
Nüüd pean selle luuletuse toimetama ära,
peitma ta kas raamatusse või siis kapi otsa.

Paljude Suurte inimeste puhul (ja Vladislav Koržets on minu meelest Suur (Säga)) jääb üsna sageli küsimus: kust lõpeb töö ja algab mäng? See eeltoodud värsilõikki sundis mind sel teemal mõtisklema. Näib nagu oleks autor soovinud “tööd mitte teha” või “töötegemist edasi lükata”, kuid tulemuseks on salm, mida ma lugejana nautisin. Mulle tundub, et seda enese nautimist on Koržets raamatu sisse nii palju ja mõnuga pannud, et see jõuab igal juhul ka lugejani. Ma ei tea, kuidas teiega on, kuid praegustes keerulistes oludes on muhe nauditavus just see, mida ma argipäeva värskenduseks vajan. Natuke soojust ja helgust, kuid samal ajal intellektuaalselt toniseerivat ja mõtlema panevat. Neile, kes riimi ei karda ning hindavad kirjandust, mis on loodud naerukurruga silmanurgas, julgen ma raamatut igal juhul soovitada. Ahjaa! Eespool sai mainitud, et ega tõsisemadki teemad päris puutumata jää. Olgu siia lõpetuseks siis mitme teraga salm luuletusest “Väiklane rõõmulaul”:

Kui akna taga tigedasti tuiskab,
tuul teelistele kontidesse poeb,
siis süda rinnas rõõmust suisa hõiskab,
sest toas on olla mõnus mul ja soe.

Mairi Tempel

Aija Sakova „Isa suudlus“

Kirjandusteadlase ja kirjaniku Aija Sakova „Isa suudlus“ on väga lihtne raamat. See on nii lihtne, et kui seda lugeda, ei jää justkui millelegi enam ruumi. Tekstid ei ole isegi päriselt luule, need on rohkem lausekatked, taipamised, äratundmised, kuidas olla iseendaga ja endale toeks, endale olemas, kuidas hoolida endast. Tabamised, mis on nii lihtsad, ja ometi tuleb iga paari lehe tagant tunne, et tahaksin selle lause endale seinale kleepida. Et oleks meeles.

Sakova on väga napilt väga olulisi asju öelnud. „keegi ei pea / sind päästma / ei maailma / ega iseenda eest“ (lk 14), „hoolitse enda eest / sest kes siis veel / kui mitte sina“ (lk 32) jms, mida me kõik oleme kuulnud. Aga kuidas see siis meeles pole? Miks see siis kõnetab, kui juba sai kuuldud küll, kui ma tean seda? Ma tean ju, et ma ei hoolitse enda eest piisavalt. Või meenutada, et „ela / sest mis siis ikka / juhtuda saab / kui ehk ainult / ootamatu“ (lk 45). Mulle väga meeldib just seda viimast mõtet vahel meelde tuletada.

Samas on Sakova luuletused-laused nagu loosungid. Nad võivad kõnetada, ja kõnetavad, kui oled ise tajunud ja elanud läbi need teadmised ja arengukohad, kui oled vaadanud enda sisse – siis on tema tekst nagu meenutus, et seda kõike tasub tähele panna. Aga kuidas kõnetab see lugejat, kes pole tegelenud nii teadlikult enda hirmude ja kogemustega, enda otsimisega? Kas ei jää need tekstid siiski tühjaks, liiga lihtsaks?

Selles tulenevalt tekitabki raamat ambivalentseid tundeid. Ühelt poolt tekstid kõnetavad ja teisalt piniseb peas hääleke, et see pole ju see, see pole piisavalt keerukas, see pole ju luule. See hääleke on veendunud, et iga luule moodi tekst peab vastama nõuetele, paigutuma maailmapilti, kus luule on teatud kindlal viisil. Seda ei ütle enam keegi, et luule peab alati riimuma, kuid seda, et luules peavad olema metafoorid, kujundid ja võrdpildid, piniseb hääleke mu kõrvas küll. Aga miks nii? Miks ei suuda ma rahumeeli märgata, et Sakova luule siiski kõnetab ja ütleb mulle olulisi asju? Võib-olla tulebki neid tekste lugeda avatult, heita eelarvamused kõrvale. On see siis luule või ei – tähtsam on kõnekus.

Kõige eripärasem on lk 16 leiduv tekst, milles on isegi omajagu transgressiivsust, „meie isa / kes sa oled taevas / palun tule alla // ja suudle mind“. Samas jääb see üksikuks õrritajaks, kuigi selliseid oleks tahtnud veelgi. Pikemalt jäin mõtisklema teksti „kolmekümne kaheksa aastaselt“ (lk 36–37) juures, mis räägib erinevatest edukatest, tuntud naistest, kirjanikest, kellest kõigil on selleks vanuseks midagi tehtud, kuid suuremad asjad alles ees. Kui meeskirjanik loob selles eas oma tippteoseid, siis naisel lähebki keskmiselt kauem aega – ümbritsevate hoiakute ja ootuste pärast. Naisel läheb aega, kuni päriselt saab hakata tegutsema väljaspool kodu ja lähisuhteid, naisel on lapsed, pere, ja kui neid pole, on ühiskondlik surve, et peaks elama teistele. Võib-olla tekib alles kolmekümnendates julgus, jõud, usk ja veendumus, et võib päriselt teha muud kui pühenduda lähedastele. Naisel on sageli tarvis ületada enesehinnangu, -usalduse ja -väärtustamise tõkked, mehel seevastu on tihti eneseusu ja -kindlusega vähem probleeme, sest teda on noorest peale kasvatatud teadmisega, et eneseteostus tuleb väljastpoolt kodu. Naisel läheb kirjanikuks (või ükskõik milliseks eneseteostuseks) küpsemiseni palju enam aega, sest naisel on palju rohkemaga võidelda – eelarvamuste ja iseenda hoiakutega, ja võidelda oma vabaduse eest.

Mõned Sakova tekstid on nii lühikesed, et mõjuvad loosungitena, mida seinale või särgile trükkida. „paus / vajan / pausi“ (lk 26) või „elu / pärast / elujanu“ (lk 27). Võimalik, et raamatu formaat teeb sellistele nappidele vormidele kahju: lehti lapates jäävad lühikesed tekstid tähelepanuta; nad toimiksid paremini ja pääseksid mõjule üksinda, iseendana, eraldi olles.

Ja siiski jääb pinnale ambivalentsus: kas see raamat töötab? Mis need tekstid on? Ma ei saa siit kunstilist elamust, samal ajal leian äratuntavaid mõtteid. See raamat jätab jälje – ja see raamat häirib. On eraldi oskus lasta lahti kirjandusžanritest, näilistest reeglitest ja võtta teksti sellena, mis see on, märgata, kuidas see minuga kõneleb. Ja mulle tundub, et siinkohal kattuvad kirjandusteadlase Sakova ja kirjaniku Sakova nägemused. Sest teadlasena rõhutab Sakova samuti isiklikku suhestumist tekstiga: kuula, mida tekst sulle räägib, kuidas see kõnetab, ja lase lahti ootustest. „soov teada saada / välja uurida / ja kinni püüda / midagi erakordset“ (lk 76).

Piret Põldver
kirjanik

Ameerika, varblased ja elu alles ees: Jüri Kolgi lugemissoovitused

Soovitan kõigepealt kaht lasteraamatut, mis ei ole minu teada laiade massideni jõudnud.

Minu suur lemmik on Peter Bischeli „Ameerikat ei ole olemas. Esiteks: selle on tõlkinud Peeter Tulviste. Kahtlustan, et ta tegi seda lihtsalt sellepärast, et raamat meeldis. Väidetavalt on tegemist humoristlike juttudega nooremale koolieale, aga kui algklasside jütsid on selle jaoks piisavalt küpsed ja põhikooli tiigrid juba üle kasvanud, siis, noh, ju ma olen inimkonna vaimsetest võimetest valesti aru saanud. Raamatus harutatakse pealtnäha lihtsas stiilis mitut peaaegu filosoofilist pundart ja aetakse pahatihti kõik veel rohkem sassi. Võib naerda, mõned asjad ongi naljakad, see on kurbade lugude puhul tavapärane. Tegelasteks on enamasti keskealised, kinnismõtetega, üksildased mehed ja neil ei lähe just hiilgavalt. Naljakas lasteraamat? Nojah. Aga samas ikkagi on ka. Ärgem alahinnakem lapsi. Minule meeldis juba lapsena ja meeldib ka nüüd: keskealisele kinnismõtetega üksildasele mehele. Autori loogika, järjepidevus, hea stiil ja nukker vaimukus väärivad tähelepanu. Vähemalt pilguheitu.

*

Jordan Radičkov on kirjutanud raamatuMeie, varblased ja mul on hea meel, et ta seda tegi. Kes loeb, saab teada miks varblane nimega Mu Armas Härra kõigiga pragab (ja ennekõike, kuidas ta seda teeb), kuuleb Hiina varblaste kurvast saatusest, õpib hindama jala käimist ja julgete plaanide tegemist, saab aimu, kes on see, kes meid pidevalt jälgib, keda me ise kunagi ei näe. See on lõbus raamat, milles leidub õpetlikke ivasid, aga need pole kunagi õpetlik-õpetlikud, vaid ikkagi päris lood. Üks peatükk ajab mind siiamaani nutma (ja see on hea).

*

Minu viimaste aastate lugemiselamuste hulgas on aukoht (jättes kõrvale Loomingu Raamatukogu) Sebastian Barry romaanil Otsata päevade aegu. Tõlkija Külli Seppa on teinud imelist tööd. See on kauni, poeetilise keelega raamat. Juttu on peaaegu eranditult rasketest ja hirmsatest asjadest, aga lugedes kasvab usk inimestesse ja inimkonda. Igatahes, minuga nii juhtus. See raamat jättis helge tunde, usu. Läheks pikale seletada millesse täpsemalt. Soovitan palavalt. Nagu ikka: kõigile ei pruugi sobida. Need, kes arvavad, et tuju tõstmiseks peab rääkima midagi ilusat-nunnut, hoidku heaga eemale. Selle raamatuga võite proovida, ma ei saa päris kindel olla, et te olete lootusetud, aga minust hoidke küll eemale.

*

Ülikooli ajast on meeles Romain Gary (Émile Ajari) romaanElu alles ees. Selle tõlkis Tõnu Õnnepalu. Ausalt öeldes ei ole ma seda kolmkümmend aastat üle lugenud, aga peaaegu igal teisel aastal on peast läbi käinud uid: tasuks. Kui ma õigesti mäletan, siis on see niisugune raamat, mille kerge tooni taga on sügav traagika. Kordagi ei karjatata: „Ma kannatan!“ See olekski tüütu. Minategelane püüab nina lainete kohal hoida, õigeks kannatamiseks on vaja pea panna tüdruku sülle kuni keegi padja toob. Ja, oleme ausad, mis kannatus see on, kui su pea on tüdruku süles?

Ka see raamat jättis minusse pigem usu inimestesse. Ma tõesti ei saa anda ausõna, et arvaksin sellest teosest nüüd samamoodi.

*

Viimaseks soovitan lugejal ise kirjutada oma versiooni Haruki Murakami ja Pierre Bayardi teostest. See võiks ehk kanda pealkirja „Kuidas rääkida jooksudistantsidest, mida ise pole läbinud“ või „Millest ma räägin, kui ma räägin raamatutest, millest olen enda arvates aru saanud“. Oivalisi pealkirjavariante on väga palju ja küllap leiaks neist igale ka sisu.

PS! Lugege luulet!

Jüri Kolk
kirjanik

Amanda Lovelace “The Princess Saves Herself in This One”

Luule. Esmapilgul tundub liiga otse ja enter, aga lähemalt vaadates on teemad ja emotsioonid ja sõnum ja vormimängud. Otsetõlkena kõlaksid suurem jagu eesti keeles liiga lihtsatena, aga võib-olla tuleb see sellest, et erinevates keeltes on sõnadel natuke erinev kaal ja tähendusväli. Kui võrdlusi otsida, siis Rupi Kaur on natuke samasugune — suhteliselt sarnane teemade ring ning inglise keeles täitsa toredad luuletused võivad eesti keeles kõlada tühjana.

Ma ei ole kindel, aga mulle on jäänud mulje, et ingliskeelsel raamatuturul on luulekogudel tavaks olla kuidagi programmiline või temaatiline, eesti luules mahub ühte luulekogusse teemasid ja fookuseid nagu rohkem. Selle luulekogu märksõna võiks olla “võimestamine”. On poeetilise mina kogemused — õnnetu lapsepõlv, vägivaldne suhe, lähedase surm — , mis tekitavad kas äratundmist või kaastunnet, on helgemalt poolelt armumine ja lootus ning lõpupoole ka päris otsesõnune julgustus leida oma tee, võimalused ja õnn.

Luulekogu on saanud palju tunnustust, just emotsionaalse usutavuse ja feministliku külje tõttu, aga ka palju kriitikat, põhimure on vast see, et luuletused on liiga otseütlevad ja mõjuvad vahel pigem tsitaatidena. Mu jaoks on õigus mõlemal poolel, mu meelest üksikud luuletused ei kanna just väga mitut mõtet korraga, aga emotsionaalne laetus on enamasti olemas. Vormiline nõks, et luuletuste lõpus on veel eraldi kokkuvõttev või siis hoopis vastandust loov rida, meeldis mulle päris hästi.

Kui ma kusagil kirjutasin, et ma luulekogust luuletusi loen tavaliselt mitte järjest, vaid kuidas juhtub ja millisest kohast juhtub, siis see läks algusest lõppu ja sobis nii selle raamatuga tõesti rohkem, sama skeemi võiks vist kasutada ka tema järgnevate luuleraamatute puhul.

Tiina Sulg

Emily Dickinson „Kiri Maailmale”

Emily Dickinsoni „Kiri Maailmale” (Eesti Raamat 1988, Doris Kareva suurepärases tõlkes) on üks väga armas luuleraamat. Tõenäoliselt on tegemist raamatuga, mida ma olen oma elus kõige rohkem lugenud. Ja enda lugemistest vist sõpradele kõige rohkem soovitanud ka! Seetõttu saab nüüd soovitus siiagi kirja.

Ma tulen! – silme ees
ilm pime – hiilguses!
Ma kuulen! – kõrvus nüüd
kui Tervitusehüüd!

Me jalad ujedad –
on unustatud nad –

Mu Püha – hõiska, Hing! –
Nad mäletavad mind –
Mu Paradiis – nii suur –
mu nimi – Nende suul –

(lk. 11)

Emily Dickinson on 19. sajandil elanud ja kirjutanud ameerika luuletaja. Teda peetakse tänini üheks olulisemaks poeediks Ameerika luules. 10. detsembril on tema 190. sünniaastapäev.

Kui õnnelik on Kivike
mis veereb kuhu kulgeb tee –
ei hooli ta Karjääridest
ei kindlusta end Häda eest –

Kuub sama algeline Hall
kui Universumil on tal
ja sõltumatu Päiksena
end seob või särab üksinda –

nii nagu muuseas täites mis
on ülim Olemise Viis.

(lk. 15)

Emily Dickinson elas eraklikku elu ja tema elu ajal ilmus vaid kümme luuletust tema ligikaudu 1800st luuletusest. Pärast luuletaja surma leidis õde tema kirjapandu, ning avaldas Emily luuletused kolmes köites. Dickinsoni luule aineseks on sellised suured teemad, nagu surm ja surematus, loodus, vaimsus, ka kaasaegne ühiskond. Luuletused on vormilt lihtsad, graafiliselt ajastule ebahariliku kirjapildiga. Tänapäeva kirjandusteadlased peavad Dickinsoni loomingut uuenduslikuks, proto-modernistlikuks, ja sellel on palju mõju olnud 20. sajandi luuletajatele ning teistelegi loojatele.

Ei eales enam – Tavalist –
ma tundsin – teisiti –
Mis kibedust ka polnud – üks
ei kordu – kunagi –

Või – kui ta ilmutakski end –
veel – mõnel Hommikul –
mu õndsus – tundus – aastateks
kõik mured muutvat mul –

Õnn nõnda suur – et õhetas
mu lihtsa Palge pääl –
end ilmutas – mu Silmades –
ei vaja sõnu – sääl –

Kui tiivust kantud – kõndisin –
mu jalad minule
nüüd näisid sama tarbetud –
kui saapad – Linnule –

Mu rõõm, see kiirgas kaugele –
Kuldsõnu jagasin
ma heldelt – Igaühele –
ja Kinke – külvasin –

Kui järsku – kokku kuivas kõik –
End tundsin – kaduvat –
sääl varisesid – mu Paleed –
jäi kätte – Kerjakott –

Küll haarasin – küll kobasin
liiv sõrmist sõrises –
Kõrb rullus lahti korraga
mu Kuldseis ridades –

Sääl naela otsas – ripub veel –
mu Kotiriidest rüü –
kuid kus mu pimestav Brokaat –
piisk – Indiat – on nüüd?

(lk. 26-27)

Originaalis on Emily Dickinsoni luule leitav lisaks erinevatele trükiväljaannetele täismahus ka erinevate andmekogude vahendusel internetis. Gutenbergi projekti kaudu, Emily Dickinsoni luulele pühendatud veebist, Poetry Foundation lehelt, Dickinsoni elekroonilisest arhiivist, Ameerika luuletajate veebist, jm.

On Jumal ikka kiivas küll –
ei või ta taluda
kui omavahel mängime
ja mitte temaga.

(lk. 52)

Alati võib käsitleda ja seletada, nuputada ja oletada. Luuletustega on mu meelest aga nii, et need kas kõnetavad sind või mitte; ja sa siis lähed nendega või mitte. Seepärast lisan siia veel mõned luuletused originaalis ja neile eestikeelse versiooni jätan teile endile leida „Kiri Maailmale” raamatust. Lugemiseni!

The soul selects her own society –
Then – shuts the Door –
On her divine Majority –
Present no more –

Unmoved – she notes the Chariots – pausing –
At her low Gate –
Unmoved – an Emperor is kneeling
Upon her Mat –

I’ve known her – from an ample nation –
Choose One –
Then – close the Valves of her attention –
Like stone –

(1862)

*

Elysium is as far as to
The very nearest Room
If in that Room a Friend await
Felicity or doom –

What fortitude the Soul contains
That it can so endure
The accent of a coming Foot
The opening of a Door –

*

The Soul unto itself
Is an imperial friend –
Or the most agonizing Spy –
An Enemy – could send –

Secure against its own –
No treason it can fear –
Itself – its Sovereign – of itself
The Soul should stand in Awe –

Mai Põldaas

Aleksis Rannit

Aleksis Rannit sündis kui Aleksei Dolgošev – Rannit oli tema ema neiupõlvenimi.

Õppis Tartus Treffneri Gümnaasiumis ja Tartu Ülikoolis. Õppis Kaunase ja Vilniuse Ülikoolides kunstiajalugu, esteetikat, vene kirjandust ja raamatukogundust. Õppis Freiburgi ülikoolis Saksamaal, sai magistrikraadi Columbia ülikoolist.

Töötas Leedu riigiteatris tõlkijana ja graafika konservaatorina Leedu riiklikus raamatukogus.

Alates 1944. aastast elas Saksamaal, Prantsusmaal, Itaalias ja Austrias, siirdus Ameerikasse 1953. New Yorgis töötas keskraamatukogus, alates 1961. aastast kuni pensionini oli Yale’i ülikooli slaavi ja Ida-Euroopa keelte osakonna teadur ning uurimuste kuraator professori kohustes.

Aleksis Rannit oli kaks korda abielus: esimene abikaasa oli Leedu ooperilauljanna Gražina Matulaitytė (1899–1993); teine naine oli Prahas sündinud vene emigrantide järeltulija, Yale’i ülikooli raamatukogu töötaja Tiina (Tatjana) Rannit, kes õppis selgeks eesti keele ja kirjutas eestikeelseid luuletusi.

1973. aastal pälvis Aleksis Rannit Henrik Visnapuu kirjandusauhinna ja 1978. a Eesti Kultuurifondi USA-s auhinna. Ta on Stockholmi ja Virginia ülikooli audoktor.

Aleksis Rannit suri 5. jaanuaril 1985. aastal ja tema tuhk on puistatud Atlandi ookeani.

Kokku on Rannitil ilmunud 9 värsiraamatut, neist 7 algupärast kogu, ta on olnud tunnustatud kunstihindaja ja eesti kirjanduse propageerija Ameerika Ühendriikides. Teda on palju tõlgitud (10 luulekogu jm) ning võõrkeeltes sageli ülistatud Igor Severjanini, H. Lymani, A. Orase ja mitmete teiste poolt. Tema kõneldul ja kirjutatul oli haaret, näiteks 1969. a PEN klubide kongressi täiskogu ees peetud kõne keeltest ja murretest trükiti New York Times’i kirjandusliku osa juhtkirjana ja ilmus veel 37 ameerika ajalehes.

Ise on ta enda kohta kirjutanud:

Sündisin 1914. a Tartumaal Kallastes ehitusinseneri ja matemaatikaõpetaja perekonnas. Rinnalapsena asusin elama Peterburi, kust repatrieerusin koos emaga Eestisse aastal 1921. (Isa jäi Eestisse ja võitles meie Vabadussõjas.) Kaotasin ema 11 aastasena. Alaealisena ja noormehena sain ema õe, Elisabeth Adem’i haruldase hooldamise osaliseks; ja nii kujunes minust hellitet tuisupea, kes kirjutas palju halbu värsse. Õppisin taideajalugu, esteetikat, klassilist muinsusteadust, vene kirjandust ja raamatukogunduse teadust. Värsside veeretamise esimeseks innustajaks oli Anna Haava; kirjanduslikuks ristiisaks on alates aastast 1935 olnud Artur Adson. Tutvusin paljude taidlejatega, samuti kirjanikega. Peamised huvialad: kujutavtaie ja luule ning nende olla võiv mõtteline ühend. Töötasin maalripoisina, joonestajana, vaateakende dekoraatorina, tõlkijana-dramaturgina, teadusliku sekretärina, raamatukogundajana, taideajaloo professorina jne. /—/ Loengureisid Euroopas, Ameerikas ja Kaug-Idas. Kirjutised taide ja luule üle (arvustajana huvitumine igast mõeldavast stiilist, värsitegijana uskumine luule ilutunnetuslikku esimusse).

Üks Ranniti mõttemõlgutus keelest ja luuletamisest:

Kui meie ehitustaide vormiks peaksime ruumi kui sellist, siis luulesse ülekantuna tähendaks see äratundmine antud keele ruumiseaduste, s.o. selle keele isepärase rütmi ruumilise jagamise täpset rakendust. Meelt mõlgutades erinevate keelte üle olen tihti liigitanud keeli maalilisteks ja ehitustaidelisteks. Maaliliste, akvarelsete, rütmiliselt vabamate keelte hulka kuuluvad mu meelest esmajoones saksa ja inglise keel ning kõik teised germaani keeled. Neis keeltes (nagu vähemal määral ka romaani ja slaavi keeltes) on tundelisuse saavutamiseks lubatav ka nõrgarõhuliste silpide tugev rõhutamine. Selline võimalus puudub meie rangelt ehitustaidelisel, ütleksin doorialikul keelel. Ainuüksi valesti komponeeritud laulus muutub meie keel rütmiliselt laostunuks, helilis-kõlbeliselt ebaausaks. Ja nii sünnivadki veidrused nagu “Eestimaa poojad” või “Eestimaa po’-jad! (Tuudur Vettik) pro “Eestimaa pojad”.

Aleksis Rannit kirjutas oma luulet väga aeglaselt, lihvides iga rida – ta ei uskunud, et luuletuse esimene kuju võiks olla rahuldav. Alles pärast aastast sahtlis lebamist saatis ta (võib-olla) luuletuse avaldamiseks. Mõnikord on ta luuletustesse parandusi teinud juba trükitud raamatuid sõpradele kinkides. Ka trükitehniliselt ja illustratsioonidelt on tema raamatud väga viimistletud ning pabergi hoolikalt valitud.

Aleksis Ranniti loomingumeetodi näitlikustamiseks kaks versiooni samast luuletusest, kus esikkogus ilmus uuem ja valikkogus hoopis vanem variant:

“Päälkirjata”, dateeritud 1936. aastaga

Olen sündinud selleks, et vihata
seda kõike, mis peitub mus endas.
Minu elu vaid võitlus on lihaga,
üle Surmava julma crescendo.

Olen sündinud selleks, et mõtted mu
veereks vankreina sügistund põldelt.
Vihkan tunnete suhkrulist mõttetust,
aga siirust neis iial ei põlga!

Olen sündinud selleks, et haudades
kõik mu laulud kord ümber saaks kaevat,
ja siis hallidest pilvede laudadest
kinnilöödaks mul jäädavalt Taevas.

“Akna raamistuses”, Kaunas 1937

.

“Pealkirjata”, dateeritud 1932.aastaga

Oled sündinud selleks, et ihata
seda tunnet, mis iial ei torma.
Sinu mõte, mis võitleman lihaga,
otsib külluse selgust ja korda.

Sündinud selleks, et heitlusest meeletu
langeks põlvili äikeselaine.
Tahad vormida, harras ja keeletu,
külma vaimustust, hangunud ainet.

Sündind selleks, et hurmuseallikast
juua kiiri ja rõõmelda aeva,
kuigi pilvede haudaden hallitaks
kinnilööduna muusade taevas.

“Valimik luuletisi 1932-1982”, New York 1985

Üks tõlkenäide kaunist raamatust

Eduard Viiraltile austusavalduseks kirjutatud “Cantus firmus” on USA kirjastuse Elisabeth Press väljaanne, mis trükiti 1978. a Itaalias 750 eksemplaris. Raamatu ava- ja ühtlasi nimiluuletus on eestikeelne, selle tõlge lõpetab raamatu; kõik ülejäänud luuletused on inglise keeles. Raamatus on kuue Eduard Viiralti gravüüri reprod ja foto tema surimaskist.

Luuletused on tõlkinud Henry Lyman, kes on kirjutanud ka väitekirja luule tõlkimise probleemidest rõhuga eesti poeedi Aleksis Ranniti tõlkimisel.

Laul

lõigake

tunnetuspuul

jooneks,

mis ära ei voola,

ja kaevake

tunnete tuul

vaatluse

vaiksesse soola.

.

Carve

into the tree of mind

song,

line which cannot run.

Sink your passion’s

fitful wind

in the still salt of reflection.

Aleksis Rannit on kirjutanud väga palju pühendusluuletusi, ta luule sisaldab otseseid vastukajasid maailmakirjandusest epigraafide, tsitaatide ja parafraaside näol. Sageli põimib ta oma värssidesse ka võõrkeelseid tsitaate või lihtsalt sõnu ja fraase.

Rannitil olid tugevad sidemed vene luulega ja nii nagu ta ise on palju pühendusluulet kirjutanud, on talle luuletusi pühendanud Vjatšeslav Ivanov, Konstantin Balmont, Igor Severjanin, Irina Odojevtseva jt

Aleksis Rannit oli tuntud ka selgelt peavoolust eristuvate mõtteavalduste poolest mitmetel teemadel, kord on ta kõnelnud Puškinist kui “vene keeles kirjutavast prantsuse kirjanikust”, suurt poleemikat tekitas ka tema 1949. aastal rahvusvahelisel kunstikriitikute kongressil Pariisis peetud kõne “Abstraktse kunsti pioneer”, mis on avaldatud kogumikus “Čiurlionis : painter and composer : collected essays and notes, 1906-1989” (Vilnius, 1994) koos mitmete hilisemate kirjutistega. Need sisaldavad tavapärastest erinevaid hinnanguid. Kui üldiselt arvatakse abstraktsionismi alusepanijaks vene kunstnikku Vassili Kandinskyt (nõnda ütleb ka ENE), siis Rannit tunnistas selleks Čiurlionise, kellelt Kandinsky mõjutusi sai. Ranniti väiteid nimetati ketserlikuks ning tema vastu astus raevukalt Kandinsky lesk Nina, kes iseloomustas Čiurlionise teoseid kui “teatud müstitsismiannusega maastikke ja stiliseeritud objekte”. Ranniti vastasena sekundeeris lesele Kandinsky loomingu ekspert W. Grohmann, kes kaheldavatele argumentidele tuginedes tegi Čiurlionise maatasa, ilma et oleks tema maalide originaale silmagagi näinud. Tormiline reaktsioon Ranniti kirjutistele suurendas kogu maailmas märgatavalt huvi leedu kunstiklassiku uuenduslike püüdluste vastu. Mihkel Loodus, “Čiurlionis ja ketserlik Rannit”, EPL 07. 11. 1995.

Mõningaid kaasaegsete arvamusi Rannitist

Rannitist kui luuletajast:

“Aleksis Rannit oli erak meie Parnassil. Valmar Adamsi jälgedes alustanule polnud kaaslasi ka kaasaegsete hulgas. /—/ Sõja, murrangute ja maapao nooremad poeedid on taas pärit sootuks teisest maailmast. Rannitile jäi päris oma kvartal Parnassil – ta on seda innukalt ja stiilipuhtalt täitnud.” Arvo Mägi, Tulimuld 1985, nr 3.

“Ranniti juures on sihuke tiheda ja selgepiirdelise vormi taotlemine küll klassikaline, aga ta tunnetuserksus koos sisu mitmekesisusega on õigegi romantiliselt avarahaardeline. Võiks väita, et Ranniti looming on veenev ühend klassitsistlikust vormipuhtusest, lihtsusest ja selgusest ühelt poolt, ning sisurikkusest ja kõrgendet mõtluste vahelduvusest teiselt poolt, – ja nii on ta jõudnud paindliku, elava ja voolava vormini.” Asta Willmann, “Aleksis Ranniti luule elamuslikkusest”. Mana 1966, nr 2-3 (30).

Rannitist kui kirjanduskriitikust:

1962. aasta algul ilmus ajalehes “Teataja” kellegi anonüümse magistri kirjutis, mille kommentaariks “Manas” kirjutas G. (arvatavasti Ivar Grünthal) muuhulgas Rannitist nii:

“Orast riivates, žüriid kriimustades on magistri poleemika terav ots ilmses mõrvamõttes muidugi Ranniti kõrile sihitud. On see tarvilik? Rannitil on primadonna allüüre ja ta edevus võib tõsise maamehe südant kihvatada. Niisugune eksootiline paradiisilind kulub siiski nagu ära meie mõmina- ja määgimisrohkesse kriitilisse loomaaeda. Niikaua, kui me Ranniti auavaldusi esseedena võtame – mustvalges võibolla seisnebki tema isikupärasus – ei ole ka midagi katki. Kirjandust e a d u s e g a ei ole sel belletristikal, ega ka jooksval, sageli põlveotsal sõnastet päevakriitikal, midagi ühist.” Kultuurikroonikat, Mana 1962, nr 2.

Mõnikord on Rannit pälvinud ka kaunis ränki sõnu :

“Rannit kui kunstikogude korraldaja ja raamatukogumees on omandanud teadmisi trükiteose tootmisprotsessist. Tema tüpotehnilist kogemust ei tule mõttessegi alahinnata. Tema valmisolek uuendusteks jätab aga tugevasti soovida. Ta klammerdub vormiandjana üldiselt omaksvõet eeskujude külge. See, mis tema rakendustaides on käsitöölislik, osutab oma piiratuses aralt talletavale ja julgelt matkivale talendile. Niipalju tema viimase aja tööde välise külje kohta. Ranniti luuletuste vorm on samuti kuivalt järgiütlev. Parimal juhul on see kalligraafiline nagu ta selge käekiri, kus iga kant lõikamise asemel püsib õpiku šablooni küljes kinni. Miivis vaatleja võib ju üsna tillukesest ilust vaimustuda. Isikupära puudumine teeb need tekstid omakorda teisegi keelde hõlpsasti ülekantavaiks. Taolised tõlked on sugutu paljunemise viljad. Kultuurseid isikuid – mitte ära segada kultuuriisiksustega! – sõelub rohkesti Euroopa vetes üksi ja vabalt oma teed murdnud suurte jäälõhkujate kiiluvees.” Ivar Grünthal, “Kolmekordne Rannit”. Mana 1966, nr 2-3 (30)

Aleksis Rannit oli kõrge lennuga kirjanduspoliitik ja esteetpoeet. Esinedes rahvusvahelistel foorumitel ja ühe Eesti tippluuletajana, vaimupreestri rõivais ja maneeris, mängis ta osavalt välja oma keelteoskuse, Yale’i ülikooli raamatukogu slaavi kogude kuraatori koha, imposantse välimuse ning Ants Orase ja mõne teisegi toetuse. Ta ees avanesid akadeemia portaalid ja sihtkapitalide laekad. Kuulsuse tipu saavutas Rannit, kui Jean Cocteau tõstis ta luuletaide kõrgaadlisse, pärjates Ranniti tiitliga prince de la poésie estonienne. Eesti luule vürst või prints – kumba soovite – ei hoidnud tiitlit vaka all. Järgmisel suurel literaatide kongressil, mis toimus Iisraelis, võis osalejaid tutvustavast trükisest lugeda, et Rannit on suurim kaasaegne eesti luuletaja, keda Cocteau on kutsunud eesti luule printsiks. Eriti pandi Rannitile pahaks, et suurustamine leidis aset Marie Underi eluajal. Sarkastilisemad ütlesid, et printsiks olemisest pole veel küllalt, Taaveti kombel tahab ta lasta end Iisraelis kuningaks kroonida, eesti luule kuningaks, lauluraamatud on tal nagu Taavetil ette näidata.

“Aleksis Rannit, enne eestistamist Aleksei Dolgašov (isa Peipsiääre venelane, ema eestlane), oli värvikas, Molière’i ebakangelasi meenutav karakter, kelle kirglikuks sooviks oli saada tunnustatud eesti luuletajaks.” Hellar Grabbi “Pagulaskirjanduse ajalugu veel ühe pilgu läbi”. Keel ja Kirjandus, 2011, nr 1.

Kaja Kleimann

Tuula-Liina Varis „Kilpkonn ja õlgmarssal”

Tuula-Liina Varis „Kilpkonn ja õlgmarssal” (1994, e.k. tlk Piret Saluri, Loomingu Raamatukogu 1996/33-36 ja Eesti Keele Sihtasutus, 2012)

 

Kui põnev on see, kui üks raamat juhatab su järgmiseni ja see omakorda järgmiseni, ning ma ei mõtle siinkohal lihtsalt sarja, mille järgmist osa huviga ootad. Minu Tuula-Liina Varise ja Pennti Saarikoski vaimustus sai alguse Varise raamatust „Tahan tunda, et elan”, mis juhatas „Kilpkonna ja õlgmarssali” juurde ning siis ei olnud omakorda pääsu Saarikoski luulekogu lugemisest. Nii et nagu internetis linkide avamine, ainult et „päriselt”.

Varis, kes oli kuulsa Soome luuletaja ja tõlkija Saarikoski (1937-83) teine abikaasa, kirjutab siin, kilpkonna ja õlgmarssali loos, ausalt ja otsekoheselt oma 8-aastasest kooselust väga andeka alkohoolikust mehega, kelle looming tekitab imetlust ja austust, aga eluviis, samas, hirmu- ja õudusjudinaid. Mõneti on Varise siirus lausa šokeeriv, pean silmas näiteks Pentti kakaplekiliste pükste lugu Prahas (35). Varis ei süüdista ega materda, vaid vaatleb ka iseennast kõrvalt ja kohati kriitiliselt. See on, kõigest hoolimata, armastava naise järelehüüe suurele hingele, kelles „oli mingi algnukrus, mida keegi ei suutnud hajutada. Iga tema naine püüdis seda leevendada, et tema ja iseenese elu kergemaks teha. See ei olnud võimalik. Kõik me püüdsime teda tema enese kasuks muuta, aga meil ei läinud see korda. Kõik me arvasime, et ta elu oleks parem, kui ta lõpetaks ennasthävitava joomise. Kõik me mõtlesime, et mina, nimelt mina saan ta viinast vabaks. Ei miski ega keegi oleks teda viinast vabaks saanud. Selleks vajalikke tingimusi oli talle maa peal võimatu luua.” (189) Varise ja Saarikoski teiste naiste ning nendega saadud laste head läbisaamist näitab ilmekalt Saarikoski matuste kirjeldus, kus nad kõik omavahel rõõmsalt suhtlevad. „Ka Penttil oleks lõbus, nimelt temal omaenese matustel lõbus olekski, ta käiks ringi ja küsiks: „Eks ole, hästi läks? Eks ma olnud hea?” (186).

Kui Pentti ja Tuula-Liina lõpuks suudavad otsustada lahku minna ning Pentti kolib Rootsi uue naise Mia juurde, on Tuula lausa õhinal: „Mida kauem ta Miat ülistas, seda kergem mul hakkas. Pentti läheb headesse kätesse ja mina saan lõpuks ometi vabaks, et järele katsuda, kas minul oma elu elamiseks üldse asja on.” (169). Jah, selleks, et Varis saaks lõpuks ometi abikaasa kuulsuse varjust välja, oli tal tõepoolest aeg iseennast leida ja iseendasse uskuma hakata, just nimelt loojana, kirjanikuna, mitte ainult emana või abikaasa kasijana.

Teemad à la „kõik suured loojad on joodikud”, allakäik ja abielu lagunemine sellise mehega võiksid ju tunduda isegi banaalsed, kui vaid Varis ei suudaks neid teemasid avada nii mitmetahuliselt ja huvitavalt. On kurb ja kohati ka naljakas. Raamatus on mitmeid keelepärleid, nt „võis kuulda ajaloo tiivalööke, kui [Eino] Leino pärija [Saarikoski] musta pöördtooli üksinduses surmvaikselt ja hardalt seda köharohu moodi piiritusesegu võttis” (159). Lihtne lauseke, mis viitab nii mitmele tõsiasjale ühekorraga: Saarikoski kirjutas Leinost raamatu, neil oli mõndagi ühist (kuigi Saarikoski ise neid paralleele põlgas või pelgas), näiteks alkoholism ja sellesse hääbumine; vana ihuarst oli selle „köharohuga” ka Leino pohmelust ravinud. Või siis „veidramat koomitsat ei ole maapind iial kandnud” (139).

Kuivõrd palju huvitavam on pärast „Kilpkonna ja õlgmarssali” lugemist võtta kätte Saarikoski tellisepaksune luulekogu („Luuletused”, 2012, Tuum) või ka tema proosakogu „On või ei ole. Euroopa serval. Bretagne’i päevik” (e.k. 2007, Varrak). Nö taustauuringud on tehtud, nüüd jääb vaid tunda, nautida, avastada, mõtiskleda… Valge lehena ma Saarikoskit enam lugeda ei saa, olgu see siis eelis või puudus.

Millest ma pärast seekordset lugemiselamust veel mõtlesin… Et raamatukoguhoidjana kõnnin iga päev riiulite vahel mööda sadadest ja sadadest raamatutest, mis on vaid hunnik tähti ja sõnu kaante vahel — kuniks (!) elus tekib moment või võimalus või vajadus need kaaned avada, ja — kui hästi läheb — toimub omamoodi plahvatus, maailm avardub mõõtmatult ning edaspidi tundub uskumatu, et said varem olla seda raamatut lugemata…

Annika Aas

Müstiline ja hingeline Ernst Enno kadunud kodu otsimas

Lõik näituselt. “Ernst Enno. Elu ja surm”

Villem Grünthal-Ridala 1925. aastal: „… on Enno, kui iganes keegi, eesti uueaegset lüürikat süvendanud. Ta on uut ainetepiirkonda haritavaks võttes, elu keskseid küsimusi, loodusefilosoofilisi aineid käsitledes eesti luulet sisuliselt rikastanud; ta on lisaks kodu- ja looduseluulele endisest enam sügavust ja vahenditust andnud; ta on edasi eesti lüürika kõlavust ja musikaalsust lisanud, kordust ja muistset ballaadivormi tarvitama hakates, selle sisu vastse ainekäsitlusega uuendades.“

Viivi Luik: „Eesti luules on küll olemas üks täiesti eriline valguse ja varju vahekord. Raske öelda, kas see on teistsugune ajatunnetus, kuid selles on midagi, mis teeb ta sarnaseks gootika ja orelimuusikaga, sedasama Oswald Spengleri toonitatud metsade kohinat ja metsade hämarust. Kui me võtame näiteks Ernst Enno. Kuid seesama väljendub ka Artur Alliksaares, Betti Alveris, Heiti Talvikus, Uku Masingus. Igaühes erinevalt, kuid ometi ka samana.“ (Viivi Luik/Eve Pormeister: Ma näen aega. — Looming 7/2018, lk 978–988 ja Viivi Luik, “Selle kevade tervitus”. Tallinn: Kirjastus SE&JS, 2020)

Tulin kord, ei tea kunas!
Lähen kord, ei tea millal!
Mis sest küsida, mis sest kosta,
Lunastus ei ole osta!
Oja laulis, kostis kaja,
Ema ketras, kerkis maja,
Kaja sees ja maja väljas,
Hing nii ikka oli näljas,
Kuni tõuk läks tupe põue,
Kuni liblik lendas õue. –
Ei siis igavene püsind,
Ei siis igavene küsind –
Mina suur ja mina lai
Ise sünnipäevaks sai!

(SÜNNIPÄEV, 19. VIII 1928)

Igal inimesel, igal hingel olevat siin maailmas täita oma ülesanne, olgu see kasvõi lihtsalt elamine: „Igal linnul oma laul, igal lillel oma lõhn: Ei ole see inimesegagi teisiti. Kuula, mis ta kõneleb, missuguseid mõtteid ta avaldab, ja sa tead, kellega sul tegemist on. Lille lõhn võib meeldiv, võib vastik olla. Inimese mõtted niisama. Madalad − vastikud, kõrged − meeldivad. Siin kui ka seal, mõlematel on mõju. Mõtted mõjuvad. Lille lõhn võib elustada, võib uimastada. Mõtted võivad äratada, võivad põrmusse muljuda. [—] Jõua üles oma hinge juurde ja sünni uuesti oma kõrgemate omaduste vaimust. Lase oma hingel valmida. Valguse läbi valguse juurde. Üksi valguses asub vabadus. Mine teele. Tungi ja − kuula.“ (Tsit Elin Toona, „Rõõm teeb taeva taga tuld. Ernst Enno“. Tartu 2000, lk 90 [Ernst Enno, „Mõtetest“, Tartu 1906, lk 168, 172])

Karl Maidiga kõneles Ernst Enno ka Plotinose emanatsiooniõpetusest. See Vana-Kreeka filosoof ja uusplatonismi rajaja (koos oma õpetaja Ammonios Sakkasega) uskus, et on olemas kõigest ülim, kõige olemise ja mitteolemise kategooriate väline Üks, millest emaneerub nous (ka nus), s.t Mõte või aru, ja sellest omakorda Maailmahing, millest lähtuvad üksikud inimhinged, ning lõpuks meeleline füüsiline maailm, olemise ja täiuslikkuse madalaim tase. [Vaata näiteks Ernst Enno luuletusi „Valguse vaimus“, „Tuba, väike tuba…“, „Mu tuba on küll väike…“, „Sa riputa igale haavale“, „Su omasem silmapilk“, „See minu valu märk“, „Kalmude keskel“, „Kõik tuuled… (Gaseel)“, „Kodumaa mõte“, „Üks hing on koju läind“.]

Kui hõbekellade helin
Käib hilju mu südame −
Ma otsin su läiki, Jumal,
Ja igatsen ülesse;

Kui hõbekellade helin –
Hing kuulatab, väriseb,
Ja nagu aimab, kuis Sinu valgus,
Täis vaimu, kord ligineb.

(„Kui hõbekellade helin…“, 1903)

Enne surma kirjutas Enno kaks luuletust: „Nad laulsid kasest õues…“ ja „Valge unustus“. Viimase dikteeris ta Ellale haigevoodil. „Kui oli selge, et surm on juba ligidal, andis Erni Ellale veel viimaseid näpunäiteid. „Matke mind päikesepaistelisse kohta,“ käskis ta. Ja siis äkki: „Pane mind istuma!“ Vanaema märkmik: „Tegin ka nii. Istusime mõlemad ja seal pudenes käte vahelt elu, mis oli hingestatud ilust ja mis koosnes sügavast igatsusest ilu järele, kelle suu ütles: „Ära murra lille ta paremal õitsemisel!“ Kuid see ei olnud veel lõpp. Erni oli Ellale öelnud, et kui ta sureb, on tal veel võimalus hetkeks tagasi tulla, kasutades „magneetilisi voolusid“, et teatada, mida ta „teisel pool“ näeb.“ (Elin Toona, „Ella“, LR 27−30/2008, lk 27; Toona, „Rõõm teeb…, lk 286.)

Sest kõik peab ikka nii voolama, nagu see on voolama pandud, mullast sünnitatakse valgus, „me lülid ahelas, mis tulevikku tõmbab“ („Mis sest!…“, 1916−1918). [Vrd Ernst Enno, „Ma tulen hilja“ ja „Märgitud“.]
Sest Ernst Enno uskus, et „Nii, nii ei lõpe see kõik“, et „[s]urm on ju ainult üleminek“ (Toona, „Rõõm teeb…“, lk 284) ja „vaatevormi vahetus“ (Toona, „Rõõm teeb…“, lk 282). [Vrd „Kolm eite“ ja „Nõmmeigatsus“; „Üks lilleke…“, „Ei ütle enam“, „Ei tea…“, „Vanaisa surm“, „Vaenelaps jaaniööl“, „Pane pää mu rinnale“, „Ma tunnen lillesid“, „Sügisesel rannal“, „Öösel“, „Viimne ase“, „Uneta ööl“, „Kuis mäletan“.]

Enno uskus predestinatsiooni ja mateeriasse vangistatud hinge, selle koduta muinasjutu („Nii, nii ei lõpe see kõik“), selle kullaterakese („Sõnajalaõis“), selle heliseja hinge („Sa ära küsi…“) surematusesse, s.t tema igavesesse püüdlusesse „valguse ja ümbersünni poole“ (Sirje Olesk, „Enno elu luuelatjana“; Toona, „Rõõm teeb…“, lk 318).

On kulunud käies kuldne king
Ning hilinend hing, ning hilinend hing –
Kus on nii üksik kodune tee, –
Ei sinna saa üle maa ega vee:
On sillaks ainult hing!

(luuletusest „Ei saa sinna üle maa ega vee“)

***
Nii sünnid astmelt astmele
Kui valgus ikka endasse –

(luuletusest „Siin taevas saavutada…“)

Enno uskus reinkarnatsiooni, kuid ta ei tahtnud sündida palju kordi uuesti, vaid täita „kiiresti oma ülesande“, et „jõuda üleminekutes nii kaugele kui võimalik − absoluutsesse jumalusse“ (Toona, „Rõõm teeb…“, lk 220).
[Vrd „Ikka nagu tähte pehme sumin…“, „Sügisel“, „Kevade“, „Seebimullid“, „Kuuvalguse saladus“, „Aasta-aastalt
vaata tigu väikest tööd…“, „Kumendavad maad…“, „Kristuse poole…“: „Ja otsime sõna, / Mis kesköölapsi / Igavese
valguse varjudeks muudaks / Elus.“]

„Lõpliku kojujõudmise sümboliks igaühe enese arusaamise kohaselt“ (Toona, „Rõõm teeb…“, lk 299) sai Enno jaoks kadunud kodu. Soosaare talu kaotus 1909. aastal raputas Ennot hingeliselt sedavõrd, et „temas kustus ja läks [—] midagi kaduma“, teadis rääkida Ella (Toona, „Rõõm teeb…“, lk 153). [Vrd „Üksilduse maa“, „Igatseja kodu“; „Härdus“, „Sind jumalaga jätsin sääl…“, „Kojuigatsus“, „Koju jõudes“]

Siis tuled sa kui valgus,
Kurb kujutuse maa,
Oo kodu, kadund kodu,
Sind Jumal õnnista!

Oo kodu, kadund kodu –
Üks talu, nurmed, laan, –
Suur, sügav südamevalu,
Mil sinust lahti saan?

(luuletusest „Soosaare mälestus“)

Ernst Enno „keeldus haiglasse minemast, enesele ravi otsimast, kuigi see olnuks võimalik. Ta valmistus surmaks nagu „vanad joogad“, kes määrasid ise ära, millal neil oli õige aeg surra“ (Toona, „Rõõm teeb…“, lk 295). „Surm olgu pühitsetud eluloojaks tagasi!“ – kirjutas Enno kord varem luuletuses „Inimene“ (1909). Muide: Enno tuligi veel korraks tagasi: Ta „avas uuesti silmad, vaatas Ellast läbi ja ütles suure imestuse ja ehmatusega: „Ella, Ella! Kõik on hoopis teisiti!““ (Toona, „Ella“, lk 28)

Ta seisis kesk teiste keskel,
Ta oli nii vaikne mees.
On vaikus nii imelik vägi:
Tal valgus õrn on sees.

Ta oli nii palju näinud:
Ei olnud see meri, ei maa;
Üks süda see oli ainult,
Täis valgust tahtmata.

Üks süda see oli ainult! –
Ta on nüüd nii vaikne mees.
Kuldkellade helin hinges,
Nii elab ta kõige sees.

(„Üks süda see oli ainult“, [1927])

Post Scriptum:
Kukk ja Kana. Selgitus näitusel selle teema juures näha olnud kuke pildi kohta

Aegadel, mil Ernst Enno õpetas Hiiumaal ja jäi mitmeks kuuks kodust eemale, vaevas abikaasat Ellat üksildus. Ei aidanud selle vastu joonistamine ega luuletamine ja jalutamine. Ella tundis puudust elavast hingest. Seepärast võttis ta endale seltsiliseks ühe vana haigete jalgadega kuke. „Tõin kuke tuppa, panin luuavarre talle orsi sängi kõrvale ja kui ta öösi liigutas omi haigeid jalgu ordes, olin nii õnnelik, et mul on selts.“ Kukest sai Ellale „väärikas ja tark sõber“ (Toona, „Rõõm teeb…“, lk 281). Ühel novembrikuu päeval, kui kukk oli saanud kaksteist aastat vanaks, ta suri. Raske südamega kaevas Ernst Enno ise linnule oma aeda haua ja kaunistas selle „sügise viimaste ehetega“ (sealsamas). Hiljem pihtis ta: „Ei tea, mispärast, aga mu jalg nagu ei tahtnud tõusta labida mulda tõukamiseks.“ (Tsit Toona, „Rõõm teeb…“, lk 280−281) Märtsis aga maeti Ernst Ennot ennast. Kirjanik ise sõbrustas ühe kanaga, kellele ta pani nimeks Totku. „„Totku oli virk muneja ja tasane. Taat armastas teda. Sel päeval, kui Totku surema hakkas, ronis ta jasmiinipõõsa alla, suri vaikselt ja nägematult. Ta teadis, et surm on inetu. Ta [Enno] ütles: „Ah, kui ka mina kord kaduda võiksin, sest surm on inetu! Ta on patu palk.““ (Tsit Toona, „Rõõm teeb…“, 281)

Luiged läevad…

Kesköösel luiged kõrgel, kõrgel laulavad,
Kesköösel luiged lahkujad,
Nad kaugel oma mõtteranda näevad
Ja läbi öö kui kõrged tunded läevad
Ning pimeduses oma laulu laulavad.

Nii edasi, nii edasi, sest pikk on tee,
Öö ära jõi kõik silmavee;
Öö mattis sõbrad tuimumise mulda,
Öö köitis kodu kujunevat kulda –
Kes ööd ei armasta, see rändab võõrsile.

Kas õitsevad sääl iial vaimumadarad,
Kus väsisid kõik valvajad,
Ööd, pikka ööd nii ikka toites,
Nii sala üksi väikest sädet hoides
Kesk nälgind mulda, nälgind vaeva luhateed?

Sa kuula, avaruse üksilduse teel,
Sääl luikab vaimunute meel –
Nad halli elu mõtteranda loovad,
Kord tulles tulelätteid kaasa toovad –
Las heliseb nüüd kurvalt lahkujate keel…

(7. II 1910)

Eve Pormeister

Loe ka Ernst Enno luulet luuleleiu blogist

Delia Owens „Kus laulavad langustid”

Delia Owens „Kus laulavad langustid” (tlk. Bibi Raid, Rahva Raamat 2019)

Maailmas väga suure populaarsuse saavutanud bestsellereid võtan tavaliselt kätte kerge (või raske) eelarvamusega. Owensi raamatul on bestsellerile vajalikud omadused muidugi olemas — raamat algab laiba leidmisega, on piisavalt müstikat ja draamat jätkub kuni lõpuni välja. Aga see pole lihtsalt üks krimilugu tuhandete omataoliste seas, vaid autor põimib omavahel osavalt arenguromaani, lopsaka (aga mitte tüütu) looduskirjelduse, luule(lisuse), romantika ja mõrvaloo.

Lugu on äärmiselt kaasahaarav. Raske on mitte kaasa elada Kya’le, loo alguses vaid 7-aastasele tüdrukule, kes elab perega Põhja-Carolina padural (soisel-vesisel alal ookeani ja maismaa vahel) ning kelle alkohoolikust isa vägivaldne käitumine sunnib aegamööda kõik pereliikmed lahkuma. Peale Kya, kes jääb esialgu isaga, siis aga päris üksinda padurale — üritades elus püsida, hoidudes kooliskäimisest ja inimkontaktidest, otsides sõprust ja lohutust looma- ja linnuriigist, liblikatest, putukatest, taimedest. „Ta kõige valulikumad mälestused koosnesid teadmata kuupäevadest, mil tema perekond ükshaaval mööda teerada jäädavalt kadus. Viimane valge salli sähvatus puulehtede vahel. Kuhi sokke madratsil.” (157)

Seega on see suuresti ka lugu hülgamis(t)est. Kya, kes on kogenud hülgamist ema, isa, õdede-venna poolt, kogeb seda taas noore täiskasvanuna, ning lausa kahel korral. Paduratüdruku metsikus nii tõmbab kui hirmutab noori mehi. Ta on üksik, kuid vajab siiski seltsi, kaaslast; ta armastab ja ihaldab — mineviku taak, samas, raskelt seljas. Teda ja suhtumist temasse mõjutab kõvasti ka sildistamine — teda peetakse hulluks või imelikuks paduratüdrukuks, kellega paljud pigem ei suhtle. Õnneks leidub erandeid, nagu heatahtlik poepidaja Üpik, tänu kellele tüdruk padural üleüldse ellu jääb.

Põnevust aitab kruvida raamatu ülesehitus, sest lugu hüppab ajas edasi ja tagasi, tuues lugejani lühikeste sutsakatena noore nägusa mehe mõrvauurimise ja kohtuprotsessi, kus süüdistatavana istub kohtupingis nooreks naiseks sirgunud, kuid endiselt häbelik, pelgik ja sõnaaher Kya. Keda või mida uskuda, keda süüdistada? Kas suurem süüdlane on tapja või tapetu? Hoolega soovitaksin lugeda ka luuletusi, mis raamatusse pikitud — need ei ole seal lihtsalt ilu pärast, vaid annavad olulisi vihjeid, samuti nagu võib peategelase käitumise motiive otsida looma-/linnuriigist. „Aga korraga sööstis emane jaanimardikas ülespoole, haaras tolle [isase] oma lõugade vahele ja sõi ta ära, närides läbi kõik kuus jalga ja mõlemad tiivad. /…/ Kya teadis, et siin ei ole kohta hukkamõistul. Asjasse polnud segatud terakestki õelust, see oli kõigest elu, mis edasi tuikas, olgugi, et mõne teise mängija arvelt. Bioloogia vaatepunktist on õige ja vale vaid üks ja sama värv erinevas valguses.” (155-6)

Autor on õppinud bioloogiat ja zooloogiat ning töötanud erinevates rahvusparkides Aafrikas, seega ta tõenäoliselt teab, millest räägib. Raamatust leiab põnevaid detaile näiteks mõne putukaliigi kohta. Aga mis need langustid (vähilised) asjasse puutuvad? Seda peate küll ise lugema.

Annika Aas