Posts Tagged ‘luule’

Mehis Heinsaar “Pingeväljade aednik”

Gatsby uskus rohelist tuld,
seda ohjeldamatut tulevikku,
mis meie eest iga aastaga
ikka enam ja enam taandub.
Tookord lipsas ta meil käest,
aga mis sellest –
homme jookseme kiiremini,
sirutame käed kaugemale välja…
Ja siis ühel ilusal hommikul…

Niisiis rügame edasi,
paadinina vastuvoolu,
ja meid kantakse peatumatult
tagasi minevikku.

(F. Scott Fitzgerald “Suur Gatsby”)

Mehis Heinsaare looming ja ka eluviis, mille juurde kuulub vabakutselisus ja ohjeldamatu matkamine nii maal kui veel, on ehe näide tänases ühiskonnas pärivoolu ujumisest. Oot-oot, kas siin on kirjaviga, mõeldud on ikka vastuvoolu ujumist, küsib tähelepanelikum lugeja nüüd teksti autorilt. Aga vaat ei ole. Kui Fitzgeraldi Gatsby sõudis ka ise vastuvoolu jões, mis omakorda voolas juba vastuvoolu, siis Heinsaar ei kuluta energiat üleliigsele ja ujub samasuguses jões pärivoolu. Ta ei rüga teha kiretut palgatööd ega teeni suurkorporatsioonidele kasumit, vaid püüab juba aastaid kutselise kirjanikuna hinge sees hoida. Teda ei huvita progressiusule rajatud petlik tulevik, ta on mineviku mees tulevikust, — ja seetõttu meist ettenägelikult juba kaugel ees.

Lugemisklubi „Trükimust ja pool pokaali” laual oli septembris Mehis Heinsaare looming. Valik oli ajendatud filmitegijate Katri Rannastu ja Joosep Matjuse „Pingeväljade aednikust” – septembris esilinastunud dokumentaalfilmist, mis vaatleb kirjanik Heinsaart ja on nime saanud tema luulekogu järgi. Seal kogus leidub näiteks järgmine ehtheinsaarelik luuletus:

Pingeväljade aednik,
kollane nokamüts peas
ja kumalassuminast töötunked seljas,
sõidab neljasilmsel jalgrattal
pärast tööpäeva lõppu
tagasi koju.
Loogeldes kuppelmaastike vahel
lainepikkusel kolm tuhat üheksa mängu,
jõuab ta peale ränkrasket rännakut
täiesti väljapuhanult koju —
majja, mis väljast kui näpatud kiri,
majja, mis seestpoolt kui supitirin! —
et süüa seal ära üks
distsiplineeritud
õun.

 

(“Pingeväljade aednik. 4”
kogust “Pingeväljade aednik” (2018))

Kuppelmaastike vahel rattaga või jalgsi looklemine kingib Heinsaarele selle, mida paljud ostavad spaadelt või reisibüroodelt – täiesti väjapuhanud oleku, ära kodustatud rahu. See olek on nakkav, juba paljas Heinsaare peale mõtlemine mõjub kui lõõgastav šokolaadivann. Aga samavõrd kui Mehis Heinsaar on tihnikute ja kuppelmaastike kirjanik, on ta ka Tartu kirjanik.

Klubiõhtul Heinsaare kui nähtuse teemal arutlenud kultuurikriitik Sven Vabar tõi välja, et heinsaarelikuks saadakse kujuneda ainult 1990te aastate Tartus, teisiti poleks see olnud võimalik. Tihe kontsentratsioon andekaid loojaid, paljud neist laia silmaringiga igavesed üliõpilased – tänaseks juba välja suretatud liik, üleminekuühiskond oma kõik-on-võimalik mõtteviisiga nii heas kui halvas – kõik see lõi pinnaase, millest kasvas välja üks omanäolisemaid tänapäeva Eesti kirjanikke.

Heinsaart ja tema loomingut tasub niisiis tähele panna. Juba seetõttu, et ta näitab meile paradokside kaudu teed tulevikku.

Kristel Kalda
Lugemisklubi „Trükimust ja pool pokaali” eestvedaja

Eda Ahi “Maailma avastamine”

Eda Ahi esimesed luulekogud said kriitikutelt valdavalt kestvaid kiiduavaldusi, ma veidi proovisin neid kogusid lugeda, aga kuna mul see silm, mis riimluulet loeb, on valdavalt selline hägune ja laseb üsna valitult infot ajju, siis päriselt ma neid ei lugenud. “Maailma avastamine” on üsna pikalt juba lugejatele kättesaadav olnud, aga kriitikutelt ei piiksugi. No miks ometi? Lugejatele näib see kogu meeldivat. Meeldis mulle ka. Päris mitme kandi pealt. Eda Ahi kirjutab siin luulekogus emaksolemise kogemusest. Ju see pealtnäha nii tavaline teema ongi vist kriitikud eemale peletanud. Lugejana nautisin seda, kuidas igituttavad situatsioonid on igavesti värsked ja avastamist väärt, kuidas Ahi vahetab vaatepunkte ja jutustajahäält, kuidas ta suudab sünteesida ninnunännu ja reaalprobleemid nii, et see ei lähe lamedaks, olgu, mõni värss võib-olla kõlgub piiri peal, aga päris üle piiri mu meelest ei jõuta, vastukaaluks on kõrvalt võtta mõni eriti vahva leid. Mu meelest on siin kogus värsitehnikaga rohkem ja lõbusamalt mängimist kui ma varasemast mäletan. Ja kuigi luulekogu põhiteema on lapse maailma avastamine, siis seoseid varemloodud kirjandusega on siin kogus ka täitsa toredalt, mul näiteks oli väga hea meel, et mul Jaan Krossi “Maailma avastamine” eelnevalt loetud oli. Ja vahelduseks oli täitsa kena oma põhitoonilt optimistlikku ja elujaatavat luulekogu lugeda :)

Luulenäiteid.

Tiina Sulg

Rudolf Rimmel “Ohvrikivi”

Ma olen Rudolf Rimmeli luulekogu “Ohvrikivi” (1972) kunagi sirvinud, aga siis otsisin ma ühte kindlat luuletust taga, nüüd tuli mõte korralikult üle vaadata, mis seal kogus veel on. Täitsa paljut on. Minu jaoks üllatusena on Rimmel tehniliselt väga mitmekesine luuletaja, rahvalaululikust riimvärsist alliksaarelike vabavärsipassažideni ja mitut moodi vahekatsetusi veel sekka. Ka temaatiliselt on see kogu kirju: esimene osa “Küpsemine” on noore mehe eneseotsingud, teine osa “Hauakiri” leinaluule, kolmas osa “Sajune” otsib eesti mütoloogiat, neljas osa “Mäluvideo” tegeleb ühiskondlike asjadega olevikus ja tulevikus ning viimane viies osa “Bumerang” on isiklikum enda lahkamine. See viimane osa jäi mulle kõige võõramaks, teistest osadest oli päris palju saada rõõmu sõnade järgnevusest (kuidas need luuletused on kirjutatud), hingekriipivaid emotsioone (mis meeleolu need luuletused kannavad) ja ka ajuderagistamist (mis mõtted on ses luuletuses sees ja kuhu need mõtted edasi võivad minna) ning mulle tundub, et Rimmel on asjatult unustusehõlma vajunud, tema looming väärib taasavastamist küll.

Näiteluuletused:

Jätka lugemist

Adam Zagajewski “Hüvastijätt”

Adam Zagajewskilt on eesti keeles varem ilmunud “Valitud luuletused” (2010), nüüd ilmus “Hüvastijätt”, kus on Hendrik Lindepuu valik Adam Zagajewski kahest viimasest luulekogust. Lindepuu valikutele poola kirjandusest võib kindel olla, Zagajewski “Valitud luuletusi” pole ma lugenud, aga “Hüvastijätt” oli küll väga meeldiv lugemine.

Selle kogu põhjal tundub Zagajewski vähem religioosseid sümboleid kasutav, kui poola luules keskmiselt tavaks, selle eest on tal palju vihjeid muusikale, kunstile, kirjandusele, ajaloole, geograafiale, kaasaja eluolule, perekonnaloole ja mõtisklusi luuletajaks olemisest. Rütmid, mõtted, sõnad olid mu jaoks kuidagi eriti hästi paigas, meeleoludest ja mõttekäikudest oli parasjagu üllatusi ja parasjagu äratundmist.

Soovitan siia raamatusse sisse vaadata ja endale sobivad teemad, tunded ja sõnaseosed üles leida, sest kindlasti on lisaks eelöeldule siin väikses kogus peidus veel paljugi sellist, mida ma esmapilgul ei märganud.

Tiina Sulg

 

Asko Künnap “Minu riik”

Asko Künnapi luule on minu jaoks romantiline, mänguline, müstiline, irooniline, hämar, sünk, seosetihe, üllatav ja ilus. Piisavalt paljusõnaline, et ette antud teemasse sisse minna, ja piisavalt vähesõnaline, et luuletustest oma fantaasiatega edasi minna. Künnap võib võtta ette terve maailma või üheainsa väikse toa ja teha sellest imeriigi, helgema või sarkastilisema ja mõnikord mõlemat korraga ning lasta neil riikidel siis raamatulehekülgedelt kaugemale asuda. On omaette võimas, kuidas ta fantastilised pildid tabavad reaalsust ning realistlikud sõnavalikud turgutavad fantaasiailmu. Hämmatavalt täpselt tajub ta mu jaoks Lõuna-Eesti olemust, neid luuletusi on vähe, aga need on kuidagi nii õiged. Tema armastusluuletustes on romantikat just mulle sobival määral. Ma ei tea, mis kana Künnapil kirikuga kitkuda on, aga ju siis on, mõned norrabläkimehed käiksid ilmselt kõrvadel, et mõni luuletus laulusõnadeks saada. Kui olla kuulnud, kuidas Künnap räägib või oma luuletusi loeb, siis see rütm ja häälekõla tulevad raamatuisse kaasa. Raamatutes annavad luuletustele oma lisadimensiooni kujundus ja illustratsioonid, mis stiililiselt ei ole võib-olla just minu maitse, aga mis mind tegelikult alati ikkagi võluvad ja oma maailma sisse tõmbavad ja alati raamatuga nii imehästi kokku kõlavad. Teistes luulekogudes vast vähem, aga siin on küllalt seda ainest, mis annaksid tahtmise korral selle kogu ka gooti subkultuuri alla panna, st siin on olemas mitmed aspektid, mis mind ka gootikute juures veetlevad.

Üks möödundsügisene pooletunnine intervjuu:

Tiina Sulg

 

Piret Põldver “Alati nii järsku” 

Piret Põldveri debüütkogu pakkus mulle palju äratundmisi ja suurt lugemisrõõmu. „Alati nii järsku“ kaante vahelt leiab kentsakaid lapsepõlvemeenutusi, maalt linna siirdunud noore inimese elulisi taipamisi ning mõtisklusi tunnete ja nende tuhmumise teemal. See luulekogu on suutnud hästi tabada Tartu vaibi, seda raskesti hoomatavat miskit, mis vilksatab kohaliku baari seinal olevates sõnumites, kampsunites ja keldrilõhnalistes koridorides.

Mari-Liis Madisson
Tartu Ülikooli muuseum

Tartu linnakirjanik 2017 — Kristiina Ehin

Halliki Jürma ja Tiina Sulg

Tartu linnakirjanik 2020 — Carolina Pihelgas

Halliki Jürma ja Tiina Sulg

Lilian Härm “Naeratus varjude varjus”

Imearmas luuleraamat.

Pea pool raamatust illustratsioonid, pealegi viisil, mida ma polegi varem Lilian Härmi nime all näinud, nimelt abstraktsed akvarellid. Akvarellid on tundeid ja värve, meeleolupilte ja kaugemaid ideid jagavad.

Luuletused on kui kunstniku kontsentreeritud ja väga valitud sõnadega väljendatud isiklikud mõtted. Luuletused on lühikesed, haikulikud, tabavad ja mõtteküllased, emotsioone, kujutluspilte ja mälestusi äratavad.

Kokku moodustub kena tervik.

See, et autor on 92-aastane debütant, annab luulekogule veel mingi lisamõõtme juurde, et me kõik saame vanaks, aga see ei tähenda, et me vanast peast ei võiks uusi asju teha proovida, võib-olla õnnestubki, Lilian Härmil igatahes õnnestus.

Tiina Sulg

Aliis Aalmann “Verihaljas”

Oo! Midagi värsket ja huvitavat ja head ja ilusat!

Esmalt ahmisin luulekogu hooga sisse, algusest otsani, kiiresti-kiiresti, ise kogu aeg üllatusseisundis, et ongi hea, kogu aeg on hea.

Siis panin kogu korraks kõrvale, guugeldasin, sain teada, et tegu on võrokesega, kes on uurinud rahvaluulet (link magistrtööle), kes teostab end ka kunsti alal (n juhendaja Aila Näpustuudios või galerii instas) ning “Verihaljas” on tema esimene luulekogu.

Ja siis hakkasin otsast peale naudiskledes lugema:

  • et oo, ma ei mäletagi värskemast eesti luulest regilaulu rütmi, sõnavara ja meeleolu kasutust, kui uus ja huvitav!
  • et oo, milline hõrk segu romantilisest minevikuihalusest ja realistlikust külaühiskonna tunnetusest!
  • et oo, kui vabalt ja nõtkelt ja mitmekesiselt voolav vabavärss!
  • et oo, millised lahedad sõnaleiud ja mõtteuperpallid ja ümberütlemised!
  • et oo, milline imetabane oskus edasi anda emotsioone, seda nii varjatult kui üsna otse!
  • et oo, kui läbimõeldud ja koguga kaasarääkiv kujundus!

Ja et oo, siit kogust on selle 1-2 näidisluuletuse väljavalimine ikka nii raske :) Niisiis jätan ma praegu selle tegemata ja jagan autori valikut autori esituses:

Tiina Sulg