Posts Tagged ‘kirjanduslugu’

Janika Kronberg „Hästi valitud sõbrad : artiklid Karl Ristikivist ja tema kirjanduslikust ümbrusest”

Üldlevinud ütlemise kohaselt näitab see, missugused on su sõbrad, kenasti ära, kes sa ise oled. Janika Kronberg on oma värskeima raamatu pealkirjastanud „Hästi valitud sõbrad : artiklid Karl Ristikivist ja tema kirjanduslikust ümbrusest” ning jaganud selle kahte alaossa: „Ristikivi” ja „Sõbrad”. Siiski on mõlemad jaostükid oma käsitlustes temaatiliselt läbi põimunud: ei saa Ristikivi läbi sõpradeta ega sõbrad temata, ei ole ka Ristikivi raamatud sündinud „tühja koha pealt”. Nende loomisajendeid ja -lugu käsitletakse teoses asjatundlikult ja põhjalikult, kõrvutustega toonasest Rootsi kirjanduselust ning maailmakirjandusest ja muusikaliteratuuristki. Autor vaatleb lähemalt Ristikivi katseid Rootsis kirjanikuna läbi lüüa, tema kriminaalromaani-harrastust, reise Vahemeremaadesse, luulet, kuuldemänge, kirjavahetusi ning salamisi peetud päevikut. Kirjaniku sõpradest on esile toodud Bernard Kangro, Laur Tamm, Kalju Lepik, Arvo Mägi, Valev Uibopuu, Ilmar Talve. Omaette peatükk on koos Brita Meltsiga kirjutatud „Karl Ristikivi rändav Arkaadia”, mis tõmbab mõttelise joone Vana-Kreekast Šotimaale, Skye saarele.

Raamatu pealkiri pärineb Ristikivi kauaaegse sõbra ja pärija Spyros Arvanitise sõnadest: sugulased on igal inimesel niikuinii olemas ja neid tuleb aktsepteerida, ent sõpru saab igaüks ise valida. Võiks öelda, et Ristikivi on Janika Kronbergi ammune – ja väga hästi valitud! – sõber. Seda tõestavad paljud artiklid, iga-aastane Ristikivi päev ning ka fakt, et Kronberg oli esimene Karl Ristikivi muuseumi juht. (Meeldetuletuseks: endine Ristikivi muuseum, praegune MTÜ Karl Ristikivi Seltsi kodu asub Tartus, Hermanni 18. Karl Ristikivi päeva peetakse igal aastal tema sünniaastapäeva, 16. oktoobri paiku, tavale pani aluse toonane muuseumijuht.) Nii nagu Ristikivi kunagi oma Vahemere-äärsetel reisidel müütilist Arkaadiat otsis, on ka Kronberg Ristikivi jälgedes mööda laia ilma rännanud ja tähelepanuväärsete leidudega naasnud, näiteks juba mainitud ja kaua saladuslikuks jäänud pärija Kreekast. Ning ka see, et kirjaniku põrm jõudis ta 105. sünniaastapäeva järel kodumulda Paadrema kalmistule, on suuresti Kronbergi tegu. Kuuldavasti ei pruugi käesolev, Eesti Kirjandusmuuseumi Kultuuriloolise Arhiivi sarja „EKLA töid kirjandusest ja kultuuriloost” kuuluv valimik olla viimane sõna Janika Kronbergi Ristikivi-käsitluses – juba lähiajal võivad huvilised hakata uut raamatut ootama.

Tiina Tarik

Advertisements

Cornelius Hasselblatt “Ma armastasin eestlast. Autobiograafilised retked”

Ka selle raamatu (ala)pealkiri võiks olla “Hästi valitud sõbrad” Janika Kronbergi artiklikogumik Karl Ristikivist ja tema kirjanduslikust ümbrusest. Cornelius Hasselblatt sattus 1980ndate Eestis kohe väga heasse seltskonda, juba esimestel külaskäikudel kohtus ta Tallinnas Enn Soosaarega, Tartus Ain Kaalepiga, ja sealt edasi hargnesid omakorda uued tutvused — Mati Unt, Viivi Luik, Mati Sirkel, Juhan Viiding… Ja Cornelius Hasselblatt esimene eesti keele õpetaja oli Fanny de Sievers.

Väikeste kultuuride õnn on inimesed, kes saavad tegeleda sellega, mis neile meeldib. Inimesed, kes tunnevad huvi ebatavalise ja eksootilise vastu. See raamat jutustab teekonnast, kuidas 735-leheküljeline Eesti kirjanduse ajalugu (eesti keeles ilmunud 2016. a) sai alguse kunagise Hannoveri koolipoisi mõnusast ja vaimustavast koolivaheajast Soomes. Üks suvepuhkus võib olla määrava tähtsusega…

Piret Kiivit

Juhan Liiv ja müstilisus

Aare Pilv “Kokkuastumine. Märkmeid ühe luuletuse 90. trükisünnipäeva puhul”
Looming (2016) nr. 2, lk. 267-277 

Ühelt mättalt teisele mättale, kargest õhtust (südame)soojusesse, vaikusest (südame)muusikasse, kaugelt lähedale, transtsendentsest immanentsesse ja inimmeeltega tajutavasse, ikka kõige üle (kohal) ja ümberastutakse ja ollakse ootel koos vaikusega, koos maailmaga. Astutakse kokku, mitte selleks, et luua „kokkupõrkeid“, vaid selleks, et „tõmmata maailm laiali, panna see lahvatama“ (271) ja samas ka ühte sulama, nagu näitab ja tajub kirjandusteadlane – esmajoones lüürik – Aare Pilv, mõtestades klaarilt ja väga nauditavalt lahti Juhan Liivi & Friedebert Tuglase & August Sanga luuletust „MÄTAS – MÄTAS – ÜKS JA TEINE“, nii sisuliselt kui ka vormiliselt. Luuletuse tähendusliku poole püüab ta avada „Mõned[e] küsimus[tega]“ (268). Tegelikult esitab ta oma analüüsis päris hulga küsimusi, ei anna neile aga mitte iga kord vastuseid, vaid loob üksnes aimdusi või jätab need aimdused otsekui üle-olemisse, millest ta kõneleb Liivi luuletust Goethe „Rändaja õhtulauluga“ kõrvutades (273). Ja „õigupoolest“ polegi vastused talle „olulised“ (277), selgitab ta oma arutluste lõpulauses, olles eelnevalt küsinud, et mida ikkagi tähendab „päris“ Juhan Liiv (1864–1913). Vormiliselt vaatleb Pilv paari luuletusele iseloomulikku prosoodilist joont (nt rütm, rõhk) ning viib nimetuse all „vormilised läbilõiked“ (269; korduvad sõnad tüved; eelmise negatiiv, mittekorduvad sõnad; luuletuse sisemised õmblused; vastandid) läbi lausa hoolika setseerimise.

Muidugi pöördub artikli autor analüüsitava luuletuse algvariandi, ilma pealkirjata 8-stroofilise teksti („Tume vaikus karjametsas…“) poole, mille neljast keskmisest stroofist lõi Tuglas sümbolistliku luuletuse „Mätas – mätas – üks ja teine“ ja milles August Sang taastas algkäsikirja interpunktsiooni. Komanihutusega 3. stroofi teise rea sõna „nüüd“ järelt selle ette tegi ta ühe tähendusliku muutuse, andes „nüüd’ile omaette kaalu“ ja suhestades seda „luuletuse muu aegruumiga“ (276). Liivi-kaanoni Eestile loonud (vrd Jüri Talveti „Luulest“, lk 131–132) Friedebert Tuglase neljastroofiline variant olevat „palju põhjalikumalt […] n.-ö. rahva mällu vajutatud“ (276) kui Aarne Vinkeli ja Jüri Talveti levitatud algkäsikirjale tuginev Liivi-tekst, mida Aare Pilv nimetab „meeldivaks looduselamuseks“ (277).

Võib-olla tegi Tuglase versioonist levinuma teksti just tema „väljatahutud sümbolistlik metafüüsika“ (Pilv, 277), kuigi ta olevat juba 1914. aastal oma esimeses Liivi-käsitluses, monograafias Juhan Liivist olnud kindel, et „Liivist täisverelist sümbolisti teha ei saa“ (Talvet, lk 131). Ent ta siiski püüdles sinna poole. Ja „[v]õimalik, et Tuglas püüdis Juhan Liivist kujundada teatavat Ernst Enno eelset ernstennot, eesti luule esimüstikut (ja võimalik, et selle luuletuse puhul viis tundlik tõlkija Sang oma komanihutusega lõpule Tuglase taotluse – tõlkida Liiv metafüüsilis-sümbolistliku luule traditsiooni kuuluvaks).“ ( 277)

Aare Pilv tajub neis neljas stroofis koguni mingit laadi unio mysticat (272), mis selgitab talle ka luuletuse alguses kasutatud sõna muusika, seda enam, et heliloojate poolt enimkasutatud luuletaja (vrd Anneli Unt) Juhan Liiv, kellele luuletus olevatki muusika, on kirjutanud luuletuse pealkirjaga „Muusika“ (1926), milles otsitakse alguskokkukõla, mis peab kuskil olema. „[…] kuskil peab surematus olema, / kuskil alguskokkukõla leitama: / kust oleks muidu inimese rinda / saanud ta – / muusika?“ – tsiteerib Aare Pilv Liivi luuletuse lõpuosa ja jõuab järelduseni, et „[m]uusika on […] mingi alguskokkukõla väljendus“ (272). Seda alguskokkukõla, „rütmilis[st] alguskokkukõla“ (272), tunnetab Aare Pilv ka käsitletavas luuletuses: „Süda astub, ja juba see on muusika, nägemata kaugel, s. t. siinsamas inimrinnas.“ (272) Teisisõnu võiks ehk ka öelda, et too „müstili[ne] igitulemi[ne]“ (272), kokkuastumine ongi alguskokkukõla poole püüdlemine.

Eve Pormeister

Pilv, Aare (2016) Kokkuastumine. Märkmeid ühe luuletuse
90. trükisünnipäeva puhul .– Looming, 2/2016, lk 267–277.
Talvet, Jüri (2015) Mis Noor-Eesti Liivi-kaanonisse ei mahtunud. —
Talvet, J. Luulest. Tartu Ülikooli Kirjastus, lk 125–141.; Methis 1-2/2008
Unt, Anneli (2015) Ja sõna sai lauluks… — „Sirp“, 27.03, 2015.
Pilt on pärit:
Aare Pilv  (2012) Vaikiv või kurt ajastu? .–  Eesti Päevaleht, 19.10.2012

Cornelius Hasselblatt „Eemalt vaadates”

Cornelius Hasselblatt päästis kord minu elu, igavusesurmast küll, aga siiski. Nimelt sattusin ma kord osalema ühel suurel rahvusvahelisel kongressil, mille kava lugedes adusin, et olin väheseid oma eriala esindajaid ja terve kongressinädal seisis veel ees, täidetuna mind mitte eriti või üldse mitte haaravatest teemadest. Pidulike avakõnede järel olin meelt heitmas. Hasselblatti plenaarettekanne, mis seostas lennuka elegantsiga tetresid, pruunkarusid ning männipuid soome-ugri meelelaadi ja luulevormiga, tõi mu heitunud meeled mulle tagasi ja ka järgnev nädal möödus täitsa huvitavalt.

hasselblatteemaltvaadataSarnane elegantne lennukus valdas mind Hasselblatti raamatut lugedes. Raamat haaras argises rattas loksuva lugeja kaasa, aitas korraks tavapärasest välja astuda ning enesestmõistetavat teise pilguga vaadata. Kogumik koosneb lühivormidest — lühemat mõõtu kirjutistest eesti kirjanduse erinevatel teemadel. Need artiklid on justkui pisikesed peened – saksikud! – suupisted, mida päevaloojangul naudinguks lugeda.

Alati on õpetlik vaadata väljapoole, sellest õpetlikum veel on lugeda, kuidas meid eemalt nähakse. Ja seda mitte üksnes arvamuse pärast, mis sellel elevandil meist võiks olla, vaid see aitab tagasi saada kadumakippuvat enesehinnangut. Nii väiksed kui me ka endid arvame olevat, oleme siiski nii suured, sest meil on Peterson, Kreutzwald, Hint, Kross ja Luik. Ja mitte ainult baltisaksikud kultuurijuured ja eesti kirjanduse eestikeelsus, vaid ka nõukogude kolonialism ja sootundlikkus on teemad, millega autor lugejat torgib. Hasselblattiga ei pruugi alati kõiges nõustuda, eks me ju seesolijatena näemegi mõnda teistmoodi – kuigi, kas on tähtis, kas Brežnevi ajal olid piimatalongid?! –, kuid sageli tabab lugejat ahhetamapanev selginemine. Lähedale nägemiseks peab aegajalt suunama pilgu eemale. Ja vastupidi.

Liina Saarlo
Eesti Kirjandusmuusemi Eesti Rahvaluule Arhiivi ja
Eesti Rahva Muuseumi teadur

Leo Luks “Eesti kirjanduse kadunud kodu” Keel ja Kirjandus 10/2014

k_ja_k_logo_jpgLeo Luksi artikkel tundub ses mõttes hämmastav, et suuremast osast Eesti heideggeriaanlikust kirja- ja sõnavarast jääb mulje, justkui saaks Heideggerist lähtuvalt käsitleda üksnes Heideggeri ennast, äärmisel juhul ka mõnd Tema Enese tekstides pühitsetud H-tähelist lähikondlast nagu Husserl, Homeros või Hölderlin. Tähendaks see siis Heideggeri või heideggeriaanluse kõlbmatust praktilise maailma tarbeks või argiilma arutut madalust kõrgfilosoofilise käsitlusviisi jaoks, on pigem kirjelduse küsimärk vaataja kaunites silmades. Ent Luks võtab ja väänab Martini-onu liistule kogu eesti kirjanduse ning mõneti võib vist väita, et täiesti tulemuslikult. Hämmastav!

Vähemasti näib esmapilgul ta lähtetees — eesti kirjanduses ei kirjutata kindlalt ja veenvalt kodust, kuna seda alles otsitakse, kodu on kuhugi kadunud — üsna mõistus- või tundepärane. Tundub usutav, nii võiks olla küll. Kes Luksi lugu lugeda ei viitsi ning lähtub ADD-ajastul levinud TL;DR-metoodikast (“too long; didn’t read” ehk “liiga pikk, ei lugenud”), võibki sellega leppida. Seda enam, et Lukski sedastab juba alguses end pigem tõestust visandavat kui väidet tõestavat. Kes aga lugema vaevub, sellele tasutakse üsna huvitava ja mõtteainerohke kodutusetüpoloogiaga.

Igatsetakse lapsepõlvekodu ja hävinud kodu — viimast eriti, kuid sugugi mitte ainult sõdade kontekstis. Kodutu ollakse ka kerjuse ja hulkurina, kellesarnaseist me luule kubiseb (Liiv ja Lepik, Alver ja Under). Eraldi motiivid on kohutav kojutulek (nt okupeeritud Eestisse), äraigatsus ja rändamine (kõiksugu nipernaadid), võõra saabumine ja võõrsile minek. Mitmel viisil võib koduski kodutu olla.

Põgusalt jõuab Luks ka pärida, miks on eesti kirjandus nõnda kodutu: “mis on eesti kirjandusel viga?” Seletuseks pakub ta nii geopoliitilist sotsiotsentrismi, psühholoogilist rahutust kui ka võõramaiseid eeskujusid ja peenikese nimega enesekolonisatsiooni. Mida keegi sest kõigest usub või tõsiselt võtab, vaadaku ise.

Huvitav lugemine mitmel tasandil. Nii sisse ja kaasa elades koduotsingul kui ka kõrvalt kaedes: kanäe, sedasigi saab kirjandusteadust teha. Ei no miks mitte, lasku aga edasi.

Raul Veede
Tartu linna avalike suhete osakonna teabeteenistus

Leo Luks „Eesti kirjanduse kadunud kodu“

Leo Luks “Eesti kirjanduse kadunud kodu” (Keel ja Kirjandus 2014, nr 10)

Eelkõige sooviksin kiita autorit aktuaalse ja sisutiheda artikli eest. Olenemata kollektiivist või seltskonnast paneb kõrvu kikki ajama just nimelt sõnad: Eesti, kodu, kodumaa, isamaa, eesti rahvus jne. Kõigil on alati midagi selle valdkonna kohta öelda. Tegemist on meile põlvest põlve sisse kodeeritud identiteediga, mis ongi edasiviiv jõud kasvatamaks meid põhimõttekindlalt ja ausalt terve meie eksistentsi aja.

Kodulaulu sõnad „kodu see ei ole koda, millel aken uks,“ selgitabki, et kodu pole pelgalt neli seina ja säng, vaid on nii ajas ja ruumis muutuva tähendusega sõna, mis on erinevalt 19. saj, 20. saj I ja II poolest ning tänapäevase Eesti tähenduses muutnud enam kui seda oli 14.-18. sajandil. Ütlused „kodu kui meie kindlus“ või „oma tuba, oma luba“ on kõige vähem muutuv fenomen, kui üldse. Kodu nimel on sajandeid võideldud ja ka verd valatud, ostetud ja müüdud, vahetatud ja kingitud, võetud ja antud. See pikk aeg on andnud tänaseks ja ka edaspidiseks piisava materjali, et nüüd vaadata tagasi tegemaks analüüsi ja järeldusi. Seetõttu on vastava autori töö päevakohane ja väga põhjalik. Väga mitmekülgne ja võrdluste rohke ja heroilisuse üle mõtlema panev tekst.

Riik, rahvas, keel ja kultuur — need on eeldused, et saaksime täna lugeda selliseid kirjutisi, milles me mõtiskleme fundamentaalsel tasandil meile tähtsatel ja vahel puutumatutel teemadel.

Iga lugeja leiab ennast selles tekstis üles. Igal hommikul ärkame kodus üles ja käime päevatoimetusi mujal tegemas. Pärast tööpäeva lõppu minnakse tagasi koju. Seejärel lauluproovi või tantsuproovi, kus vastavalt lauldakse kodust ja kodumaast või siis tantsitakse rahvatantse. Käiakse korvpalli- või jalgpallitrennis, kodumeeskonna eest võitlemas või hoopiski neile kaasa elamas. Õhtu lõppedes minnakse ikka tagasi oma kodu. Olgu see siis milline tahes, kuid iga inimene kujundab enda kodu oma tahtmist mööda ja tema teab, mis tema jaoks on kodu. Ühese lausega seda mõistet selgitada ei saa. Mõne vanema generatsiooni jaoks oli koduks isade talu, mis hävines II maailmasõja ajal ja ta ei tunne ennast elu lõpuni kodusena mõnes paneelmaja kaheksanda korruse ühetoalises korteris. Vastupidiselt leiab mõni isik, et just korterijärjekorras oodatud aastate järel saadud neljatoaline mugavustega korter on tema jaoks kodu, mis toob temale õnne ja rahu. Ja tema, kes ei ole kirjanik ega luuletaja, vaid 35 aastat lukksepa ametit pidanud Jaan läheb laulupeole ja laulab kodust ja isamaast just enda vaatevinklist vaadatuna. Ta laulabki hinges enda neljatoalisest korterist, mugavustega, seejärel enda riigist ja tuhandeid aastaid paikselt elanud rahvast, eestlastest.

Autor on leidnud õigesti, et me kardame, vihkame, põlgame kodutust ja tuletame läbi kultuuriliste väljendite meelde, et tuleb hoida enda kodu ja kodumaad, sest ilma selleta polekski millest laulda või kõnelda. Ehk vajaksime läbi kirjanduslike väljaannete või laulude või muude teoste läbi uur rahvuslikku äratamist. Sorades pidevalt minevikus elame tulevikuta.

Silver Priimäe
Tartu linnakantselei õigusteenistus, vanemjurist

Jasper Fforde “Eyre’i juhtum” ja “Kadunud heasse raamatusse”

Ja nüüd midagi täiesti teistsugust   – Jasper Fforde “Eyre’i juhtum” ja “Kadunud heasse raamatusse”.

ffordeeyreijuhtumEelkõige on need raamatud inimestele, kes armastavad lugeda, armastavad fantaasiakirjandust ja nalja ning on kursis maailmakirjandusega, sest on tarvis teada, millised on Jane Eyre, Punane Kuninganna, preili Havisham ja Cheshire’i kass – sest Fforde raamatus on nad hoopis teistsugused! Peale kassi muidugi, kassi juba ei muuda. Peab kasvõi ähmaselt mäletama, mis toimub Kafka “Protsessis”, sest Fforde’i peategelase Thursday Nexti kohtuprotsess toimub just selles raamatus. (Tema advokaat seda teost küll poleks valinud, aga Next tuli suurepäraselt toime ja tulemusena võeti vahi alla prokurör.) Kahtlemata on ka viiteid tavalugeja jaoks tundmatutele teostele või tegelastele, mulle oli näiteks “Tristram Shandyst”  ähmaselt tuttav vaid pealkiri, aga need ei sega lugemist. Et asja segasemaks ja lõbusamaks ajada, on lisatud on ka väljamõeldud autoreid, teoseid ja nende kangelasi, nagu guugeldamisel selgus.

ffordekuulutusPeategelane on minajutustaja Thursday Next, Erioperatsioonide võrgustiku kirjandusdetektiiv, kelle perekonna moodustavad Kronokaardist lahkunud ja tagaotsitav ajarändurist isa ja samuti Erioperatsioonide agendid olnud ema ja vanaema; üpris segane leiutajast onu Mycroft ja tema naine Polly, üks Krimmi sõjas (milles sõdivad Tsaari-Venemaa ja Inglismaa juba 131 aastat) surma saanud vend ja teine vend, kes on vaimulik Inglismaa Üleilmse Standardjumaluse Esimeses Kirikus, mis lõheneb mitu korda nädalas – näiteks lõi lahku Üleilmne Standardpäripäevajumaluse osa, sest tekkisid ületamatud erimeelsused küsimuses, kuidas peaks korjandustaldrik ringi liikuma. Vaene mees ei jõua nii palju erinevaid teenistusi pidada kui tarvis ja kogudused kipuvad sassi minema.

ffordekaartÜsna suure osa esimesest raamatust võtab Thursday suhete klaarimine vana kallima Landeniga, kellega ta lõpuks abiellub ja kes teises raamatus Thursday šantažeerimiseks Kronokaardi poolt välja juuritakse – see tähendab, et kõigi arvates peale õnnetu abikaasa pole teda olemas, näiteks tema vanemate arvates uppus ta väikelapsena. Maailm ümberringi (on aasta 1985) sisaldab taasloodud väljasurnud loomaliike mammutitest, kes hävitavad möödaminnes elanike aedu, Tasmaania tiigrite ja dododeni, keda peetakse lemmikloomadena, ning neandertallasi, kes hakkavad uuesti välja surema, sest neil puudub võime saada järglasi. Neandertallased on muide väga sümpaatsed tegelased. Maailm sisaldab ka väga ohtlikke tegelasi, keda ohjeldab Erioperatsioonide üksus SO 17, kus Thursday aegajalt raha teenimiseks haltuurat teeb, kahjutustades ÜK-sid ehk Ülimat Kurjust – nad on alati väga üllatunud, leides end luku tagant koos teiste Ülimate Kurjustega, rida rea kõrval klaaspurke Jälkide Isikute Vaoshoidmiskeskuses. Muidugi on ka tavalisi vampiire, ebasurnuid ja muid kurjameid.

ffordekadunudheasse-raamatusseTeises raamatus tegeleb Thursday Next oma kogemata avastatud võime – end raamatusse sisse lugeda – arendamise ja oma abikaasa päästmisega. Ja loomulikult tuleb Nextil päästa ka maailm, millest oleks peaaegu järele jäänud ainult imelik roosa löga. (Isa kommentaar järgmisel päeval: “Praegu oleks viimnepäev olnud pisut ebamugav – kas sa hommikust oled söönud?“)

Raamatukangelased võivad samuti oma teosest lahkuda, nad seiklevad nii pärisinimeste maailmas kui teistes teostes (tegelasvahetuse programmi raames), kuid seda range kontrolli all. Lehelippajatega, nagu narr “Kaheteistkümnendast ööst”, kes pärast joomingut sir Tobyga jalga lasi, või sissetungijatega nagu Mycrofti nimeline sell, kes ilmus ootamatult “Sherlock Holmesi” loosse, väites end olevat detektiivi vend (Thursday hoiab sel kohal silmad maas ja teeb püüdlikult ükskõikset nägu), tegeleb Jurisfiktsioon, millega ka Nextil paluti ühineda.

the_eyre_affair_by_lurazedaTegelasi, kellega võidelda, jätkub – näiteks on olemas grammasiidid – parasiitlikud eluvormid, kes elavad raamatutes ja toituvad grammatikast. Neid on erinevaid liike, näiteks adjektivoorid toituvad nimisõna kirjeldavatest adjektiividest.

Ja nii edasi ja nii edasi, ohjeldamatu ja vaimukas fantaasiapillerkaar. Pärast esimest raamatut mõtlesin, et päris kena, pole vigagi, aga natuke nagu visalt edenes; pärast teise lugemist tundus, et peab soovitama hakkama. Liine ja tegelasi on küll sama palju ja kiiret tegutsemist samuti, aga see töötab palju paremini kui esimeses raamatus.

ffordethursdaynextfirstfourSelles osas on ka võrratu raamatukogu kirjeldus – raamatukoguhoidjatele ju meeldib lugeda raamatukogudest. Jurisfiktsiooni raamatukogus on kõik raamatud, mis eales kirjutatud ja veel kirjutama hakatakse, 200 miili igas suunas, 26 korrust maa peal ja 26 maa all, raamatukoguhoidjaks endine Cheshire’i kass – endine sellepärast, et krahvkondade piiride muutmise tõttu on ta nüüd Warringtoni Tervikomavalitsuse Kass. Kogus asub kadunud süžeede kaev ja … Las midagi jääb ka avastamiseks.

Nexti raamatuid on praeguseks ilmunud seitse, kui lugejate huvi jätkub, võib loota, et ka tõlgitakse edasi.

“Eyre’i juhtum” on Jasper Fforde’i  esimene teos, ilmus aastal 2001, edasi tuli kolme aastaga kolm raamatut Thursday Nextist, vahelduseks kaks raamatut sarjast “Nursery Crime Division”, mis uurisid kuritegusid laste salmides ja Humpty Dumpty surma, ning edasi veel Nexti lugusid ja uus sari lohetapjatest. Enne kirjutama hakkamist oli Fforde tegev filmimaailmas, tema töö oli hoida teravana pilti, mida kaamera parajasti võttis (focus puller), seda peetakse üheks keerukamaks tööks võtteplatsil. Ega asjade fookuses hoidmise oskus kirjutamiselgi mööda külgi maha jookse!

jasperffordeIgal aastal peetakse Nexti kodulinnas Swindonis Fforde Ffiesta nimelist üritust, kuhu kogunevad inimesed kogu maailmast, et osaleda “Richard III” interaktiivses etenduses, “Hamleti” kiirlugemises või “Nimeta puuvili” võistluses. Kui tahate ka osa võtta, siis Nexti raamatute lugemine suurendab võiduvõimalusi oluliselt! Shakespeare’i teosed on eeldatavasti ju juba loetud.

Kaja Kleimann