Posts Tagged ‘kirjanduslugu’

Cornelius Hasselblatt “Ma armastasin eestlast. Autobiograafilised retked”

Ka selle raamatu (ala)pealkiri võiks olla “Hästi valitud sõbrad” Janika Kronbergi artiklikogumik Karl Ristikivist ja tema kirjanduslikust ümbrusest. Cornelius Hasselblatt sattus 1980ndate Eestis kohe väga heasse seltskonda, juba esimestel külaskäikudel kohtus ta Tallinnas Enn Soosaarega, Tartus Ain Kaalepiga, ja sealt edasi hargnesid omakorda uued tutvused — Mati Unt, Viivi Luik, Mati Sirkel, Juhan Viiding… Ja Cornelius Hasselblatt esimene eesti keele õpetaja oli Fanny de Sievers.

Väikeste kultuuride õnn on inimesed, kes saavad tegeleda sellega, mis neile meeldib. Inimesed, kes tunnevad huvi ebatavalise ja eksootilise vastu. See raamat jutustab teekonnast, kuidas 735-leheküljeline Eesti kirjanduse ajalugu (eesti keeles ilmunud 2016. a) sai alguse kunagise Hannoveri koolipoisi mõnusast ja vaimustavast koolivaheajast Soomes. Üks suvepuhkus võib olla määrava tähtsusega…

Piret Kiivit

Juhan Liiv ja müstilisus

Aare Pilv “Kokkuastumine. Märkmeid ühe luuletuse 90. trükisünnipäeva puhul”
Looming (2016) nr. 2, lk. 267-277 

Ühelt mättalt teisele mättale, kargest õhtust (südame)soojusesse, vaikusest (südame)muusikasse, kaugelt lähedale, transtsendentsest immanentsesse ja inimmeeltega tajutavasse, ikka kõige üle (kohal) ja ümberastutakse ja ollakse ootel koos vaikusega, koos maailmaga. Astutakse kokku, mitte selleks, et luua „kokkupõrkeid“, vaid selleks, et „tõmmata maailm laiali, panna see lahvatama“ (271) ja samas ka ühte sulama, nagu näitab ja tajub kirjandusteadlane – esmajoones lüürik – Aare Pilv, mõtestades klaarilt ja väga nauditavalt lahti Juhan Liivi & Friedebert Tuglase & August Sanga luuletust „MÄTAS – MÄTAS – ÜKS JA TEINE“, nii sisuliselt kui ka vormiliselt. Luuletuse tähendusliku poole püüab ta avada „Mõned[e] küsimus[tega]“ (268). Tegelikult esitab ta oma analüüsis päris hulga küsimusi, ei anna neile aga mitte iga kord vastuseid, vaid loob üksnes aimdusi või jätab need aimdused otsekui üle-olemisse, millest ta kõneleb Liivi luuletust Goethe „Rändaja õhtulauluga“ kõrvutades (273). Ja „õigupoolest“ polegi vastused talle „olulised“ (277), selgitab ta oma arutluste lõpulauses, olles eelnevalt küsinud, et mida ikkagi tähendab „päris“ Juhan Liiv (1864–1913). Vormiliselt vaatleb Pilv paari luuletusele iseloomulikku prosoodilist joont (nt rütm, rõhk) ning viib nimetuse all „vormilised läbilõiked“ (269; korduvad sõnad tüved; eelmise negatiiv, mittekorduvad sõnad; luuletuse sisemised õmblused; vastandid) läbi lausa hoolika setseerimise.

Muidugi pöördub artikli autor analüüsitava luuletuse algvariandi, ilma pealkirjata 8-stroofilise teksti („Tume vaikus karjametsas…“) poole, mille neljast keskmisest stroofist lõi Tuglas sümbolistliku luuletuse „Mätas – mätas – üks ja teine“ ja milles August Sang taastas algkäsikirja interpunktsiooni. Komanihutusega 3. stroofi teise rea sõna „nüüd“ järelt selle ette tegi ta ühe tähendusliku muutuse, andes „nüüd’ile omaette kaalu“ ja suhestades seda „luuletuse muu aegruumiga“ (276). Liivi-kaanoni Eestile loonud (vrd Jüri Talveti „Luulest“, lk 131–132) Friedebert Tuglase neljastroofiline variant olevat „palju põhjalikumalt […] n.-ö. rahva mällu vajutatud“ (276) kui Aarne Vinkeli ja Jüri Talveti levitatud algkäsikirjale tuginev Liivi-tekst, mida Aare Pilv nimetab „meeldivaks looduselamuseks“ (277).

Võib-olla tegi Tuglase versioonist levinuma teksti just tema „väljatahutud sümbolistlik metafüüsika“ (Pilv, 277), kuigi ta olevat juba 1914. aastal oma esimeses Liivi-käsitluses, monograafias Juhan Liivist olnud kindel, et „Liivist täisverelist sümbolisti teha ei saa“ (Talvet, lk 131). Ent ta siiski püüdles sinna poole. Ja „[v]õimalik, et Tuglas püüdis Juhan Liivist kujundada teatavat Ernst Enno eelset ernstennot, eesti luule esimüstikut (ja võimalik, et selle luuletuse puhul viis tundlik tõlkija Sang oma komanihutusega lõpule Tuglase taotluse – tõlkida Liiv metafüüsilis-sümbolistliku luule traditsiooni kuuluvaks).“ ( 277)

Aare Pilv tajub neis neljas stroofis koguni mingit laadi unio mysticat (272), mis selgitab talle ka luuletuse alguses kasutatud sõna muusika, seda enam, et heliloojate poolt enimkasutatud luuletaja (vrd Anneli Unt) Juhan Liiv, kellele luuletus olevatki muusika, on kirjutanud luuletuse pealkirjaga „Muusika“ (1926), milles otsitakse alguskokkukõla, mis peab kuskil olema. „[…] kuskil peab surematus olema, / kuskil alguskokkukõla leitama: / kust oleks muidu inimese rinda / saanud ta – / muusika?“ – tsiteerib Aare Pilv Liivi luuletuse lõpuosa ja jõuab järelduseni, et „[m]uusika on […] mingi alguskokkukõla väljendus“ (272). Seda alguskokkukõla, „rütmilis[st] alguskokkukõla“ (272), tunnetab Aare Pilv ka käsitletavas luuletuses: „Süda astub, ja juba see on muusika, nägemata kaugel, s. t. siinsamas inimrinnas.“ (272) Teisisõnu võiks ehk ka öelda, et too „müstili[ne] igitulemi[ne]“ (272), kokkuastumine ongi alguskokkukõla poole püüdlemine.

Eve Pormeister

Pilv, Aare (2016) Kokkuastumine. Märkmeid ühe luuletuse
90. trükisünnipäeva puhul .– Looming, 2/2016, lk 267–277.
Talvet, Jüri (2015) Mis Noor-Eesti Liivi-kaanonisse ei mahtunud. —
Talvet, J. Luulest. Tartu Ülikooli Kirjastus, lk 125–141.; Methis 1-2/2008
Unt, Anneli (2015) Ja sõna sai lauluks… — „Sirp“, 27.03, 2015.
Pilt on pärit:
Aare Pilv  (2012) Vaikiv või kurt ajastu? .–  Eesti Päevaleht, 19.10.2012

Cornelius Hasselblatt „Eemalt vaadates”

Cornelius Hasselblatt päästis kord minu elu, igavusesurmast küll, aga siiski. Nimelt sattusin ma kord osalema ühel suurel rahvusvahelisel kongressil, mille kava lugedes adusin, et olin väheseid oma eriala esindajaid ja terve kongressinädal seisis veel ees, täidetuna mind mitte eriti või üldse mitte haaravatest teemadest. Pidulike avakõnede järel olin meelt heitmas. Hasselblatti plenaarettekanne, mis seostas lennuka elegantsiga tetresid, pruunkarusid ning männipuid soome-ugri meelelaadi ja luulevormiga, tõi mu heitunud meeled mulle tagasi ja ka järgnev nädal möödus täitsa huvitavalt.

hasselblatteemaltvaadataSarnane elegantne lennukus valdas mind Hasselblatti raamatut lugedes. Raamat haaras argises rattas loksuva lugeja kaasa, aitas korraks tavapärasest välja astuda ning enesestmõistetavat teise pilguga vaadata. Kogumik koosneb lühivormidest — lühemat mõõtu kirjutistest eesti kirjanduse erinevatel teemadel. Need artiklid on justkui pisikesed peened – saksikud! – suupisted, mida päevaloojangul naudinguks lugeda.

Alati on õpetlik vaadata väljapoole, sellest õpetlikum veel on lugeda, kuidas meid eemalt nähakse. Ja seda mitte üksnes arvamuse pärast, mis sellel elevandil meist võiks olla, vaid see aitab tagasi saada kadumakippuvat enesehinnangut. Nii väiksed kui me ka endid arvame olevat, oleme siiski nii suured, sest meil on Peterson, Kreutzwald, Hint, Kross ja Luik. Ja mitte ainult baltisaksikud kultuurijuured ja eesti kirjanduse eestikeelsus, vaid ka nõukogude kolonialism ja sootundlikkus on teemad, millega autor lugejat torgib. Hasselblattiga ei pruugi alati kõiges nõustuda, eks me ju seesolijatena näemegi mõnda teistmoodi – kuigi, kas on tähtis, kas Brežnevi ajal olid piimatalongid?! –, kuid sageli tabab lugejat ahhetamapanev selginemine. Lähedale nägemiseks peab aegajalt suunama pilgu eemale. Ja vastupidi.

Liina Saarlo
Eesti Kirjandusmuusemi Eesti Rahvaluule Arhiivi ja
Eesti Rahva Muuseumi teadur

Leo Luks “Eesti kirjanduse kadunud kodu” Keel ja Kirjandus 10/2014

k_ja_k_logo_jpgLeo Luksi artikkel tundub ses mõttes hämmastav, et suuremast osast Eesti heideggeriaanlikust kirja- ja sõnavarast jääb mulje, justkui saaks Heideggerist lähtuvalt käsitleda üksnes Heideggeri ennast, äärmisel juhul ka mõnd Tema Enese tekstides pühitsetud H-tähelist lähikondlast nagu Husserl, Homeros või Hölderlin. Tähendaks see siis Heideggeri või heideggeriaanluse kõlbmatust praktilise maailma tarbeks või argiilma arutut madalust kõrgfilosoofilise käsitlusviisi jaoks, on pigem kirjelduse küsimärk vaataja kaunites silmades. Ent Luks võtab ja väänab Martini-onu liistule kogu eesti kirjanduse ning mõneti võib vist väita, et täiesti tulemuslikult. Hämmastav!

Vähemasti näib esmapilgul ta lähtetees — eesti kirjanduses ei kirjutata kindlalt ja veenvalt kodust, kuna seda alles otsitakse, kodu on kuhugi kadunud — üsna mõistus- või tundepärane. Tundub usutav, nii võiks olla küll. Kes Luksi lugu lugeda ei viitsi ning lähtub ADD-ajastul levinud TL;DR-metoodikast (“too long; didn’t read” ehk “liiga pikk, ei lugenud”), võibki sellega leppida. Seda enam, et Lukski sedastab juba alguses end pigem tõestust visandavat kui väidet tõestavat. Kes aga lugema vaevub, sellele tasutakse üsna huvitava ja mõtteainerohke kodutusetüpoloogiaga.

Igatsetakse lapsepõlvekodu ja hävinud kodu — viimast eriti, kuid sugugi mitte ainult sõdade kontekstis. Kodutu ollakse ka kerjuse ja hulkurina, kellesarnaseist me luule kubiseb (Liiv ja Lepik, Alver ja Under). Eraldi motiivid on kohutav kojutulek (nt okupeeritud Eestisse), äraigatsus ja rändamine (kõiksugu nipernaadid), võõra saabumine ja võõrsile minek. Mitmel viisil võib koduski kodutu olla.

Põgusalt jõuab Luks ka pärida, miks on eesti kirjandus nõnda kodutu: “mis on eesti kirjandusel viga?” Seletuseks pakub ta nii geopoliitilist sotsiotsentrismi, psühholoogilist rahutust kui ka võõramaiseid eeskujusid ja peenikese nimega enesekolonisatsiooni. Mida keegi sest kõigest usub või tõsiselt võtab, vaadaku ise.

Huvitav lugemine mitmel tasandil. Nii sisse ja kaasa elades koduotsingul kui ka kõrvalt kaedes: kanäe, sedasigi saab kirjandusteadust teha. Ei no miks mitte, lasku aga edasi.

Raul Veede
Tartu linna avalike suhete osakonna teabeteenistus

Leo Luks „Eesti kirjanduse kadunud kodu“

Leo Luks “Eesti kirjanduse kadunud kodu” (Keel ja Kirjandus 2014, nr 10)

Eelkõige sooviksin kiita autorit aktuaalse ja sisutiheda artikli eest. Olenemata kollektiivist või seltskonnast paneb kõrvu kikki ajama just nimelt sõnad: Eesti, kodu, kodumaa, isamaa, eesti rahvus jne. Kõigil on alati midagi selle valdkonna kohta öelda. Tegemist on meile põlvest põlve sisse kodeeritud identiteediga, mis ongi edasiviiv jõud kasvatamaks meid põhimõttekindlalt ja ausalt terve meie eksistentsi aja.

Kodulaulu sõnad „kodu see ei ole koda, millel aken uks,“ selgitabki, et kodu pole pelgalt neli seina ja säng, vaid on nii ajas ja ruumis muutuva tähendusega sõna, mis on erinevalt 19. saj, 20. saj I ja II poolest ning tänapäevase Eesti tähenduses muutnud enam kui seda oli 14.-18. sajandil. Ütlused „kodu kui meie kindlus“ või „oma tuba, oma luba“ on kõige vähem muutuv fenomen, kui üldse. Kodu nimel on sajandeid võideldud ja ka verd valatud, ostetud ja müüdud, vahetatud ja kingitud, võetud ja antud. See pikk aeg on andnud tänaseks ja ka edaspidiseks piisava materjali, et nüüd vaadata tagasi tegemaks analüüsi ja järeldusi. Seetõttu on vastava autori töö päevakohane ja väga põhjalik. Väga mitmekülgne ja võrdluste rohke ja heroilisuse üle mõtlema panev tekst.

Riik, rahvas, keel ja kultuur — need on eeldused, et saaksime täna lugeda selliseid kirjutisi, milles me mõtiskleme fundamentaalsel tasandil meile tähtsatel ja vahel puutumatutel teemadel.

Iga lugeja leiab ennast selles tekstis üles. Igal hommikul ärkame kodus üles ja käime päevatoimetusi mujal tegemas. Pärast tööpäeva lõppu minnakse tagasi koju. Seejärel lauluproovi või tantsuproovi, kus vastavalt lauldakse kodust ja kodumaast või siis tantsitakse rahvatantse. Käiakse korvpalli- või jalgpallitrennis, kodumeeskonna eest võitlemas või hoopiski neile kaasa elamas. Õhtu lõppedes minnakse ikka tagasi oma kodu. Olgu see siis milline tahes, kuid iga inimene kujundab enda kodu oma tahtmist mööda ja tema teab, mis tema jaoks on kodu. Ühese lausega seda mõistet selgitada ei saa. Mõne vanema generatsiooni jaoks oli koduks isade talu, mis hävines II maailmasõja ajal ja ta ei tunne ennast elu lõpuni kodusena mõnes paneelmaja kaheksanda korruse ühetoalises korteris. Vastupidiselt leiab mõni isik, et just korterijärjekorras oodatud aastate järel saadud neljatoaline mugavustega korter on tema jaoks kodu, mis toob temale õnne ja rahu. Ja tema, kes ei ole kirjanik ega luuletaja, vaid 35 aastat lukksepa ametit pidanud Jaan läheb laulupeole ja laulab kodust ja isamaast just enda vaatevinklist vaadatuna. Ta laulabki hinges enda neljatoalisest korterist, mugavustega, seejärel enda riigist ja tuhandeid aastaid paikselt elanud rahvast, eestlastest.

Autor on leidnud õigesti, et me kardame, vihkame, põlgame kodutust ja tuletame läbi kultuuriliste väljendite meelde, et tuleb hoida enda kodu ja kodumaad, sest ilma selleta polekski millest laulda või kõnelda. Ehk vajaksime läbi kirjanduslike väljaannete või laulude või muude teoste läbi uur rahvuslikku äratamist. Sorades pidevalt minevikus elame tulevikuta.

Silver Priimäe
Tartu linnakantselei õigusteenistus, vanemjurist

Jasper Fforde “Eyre’i juhtum” ja “Kadunud heasse raamatusse”

Ja nüüd midagi täiesti teistsugust   – Jasper Fforde “Eyre’i juhtum” ja “Kadunud heasse raamatusse”.

ffordeeyreijuhtumEelkõige on need raamatud inimestele, kes armastavad lugeda, armastavad fantaasiakirjandust ja nalja ning on kursis maailmakirjandusega, sest on tarvis teada, millised on Jane Eyre, Punane Kuninganna, preili Havisham ja Cheshire’i kass – sest Fforde raamatus on nad hoopis teistsugused! Peale kassi muidugi, kassi juba ei muuda. Peab kasvõi ähmaselt mäletama, mis toimub Kafka “Protsessis”, sest Fforde’i peategelase Thursday Nexti kohtuprotsess toimub just selles raamatus. (Tema advokaat seda teost küll poleks valinud, aga Next tuli suurepäraselt toime ja tulemusena võeti vahi alla prokurör.) Kahtlemata on ka viiteid tavalugeja jaoks tundmatutele teostele või tegelastele, mulle oli näiteks “Tristram Shandyst”  ähmaselt tuttav vaid pealkiri, aga need ei sega lugemist. Et asja segasemaks ja lõbusamaks ajada, on lisatud on ka väljamõeldud autoreid, teoseid ja nende kangelasi, nagu guugeldamisel selgus.

ffordekuulutusPeategelane on minajutustaja Thursday Next, Erioperatsioonide võrgustiku kirjandusdetektiiv, kelle perekonna moodustavad Kronokaardist lahkunud ja tagaotsitav ajarändurist isa ja samuti Erioperatsioonide agendid olnud ema ja vanaema; üpris segane leiutajast onu Mycroft ja tema naine Polly, üks Krimmi sõjas (milles sõdivad Tsaari-Venemaa ja Inglismaa juba 131 aastat) surma saanud vend ja teine vend, kes on vaimulik Inglismaa Üleilmse Standardjumaluse Esimeses Kirikus, mis lõheneb mitu korda nädalas – näiteks lõi lahku Üleilmne Standardpäripäevajumaluse osa, sest tekkisid ületamatud erimeelsused küsimuses, kuidas peaks korjandustaldrik ringi liikuma. Vaene mees ei jõua nii palju erinevaid teenistusi pidada kui tarvis ja kogudused kipuvad sassi minema.

ffordekaartÜsna suure osa esimesest raamatust võtab Thursday suhete klaarimine vana kallima Landeniga, kellega ta lõpuks abiellub ja kes teises raamatus Thursday šantažeerimiseks Kronokaardi poolt välja juuritakse – see tähendab, et kõigi arvates peale õnnetu abikaasa pole teda olemas, näiteks tema vanemate arvates uppus ta väikelapsena. Maailm ümberringi (on aasta 1985) sisaldab taasloodud väljasurnud loomaliike mammutitest, kes hävitavad möödaminnes elanike aedu, Tasmaania tiigrite ja dododeni, keda peetakse lemmikloomadena, ning neandertallasi, kes hakkavad uuesti välja surema, sest neil puudub võime saada järglasi. Neandertallased on muide väga sümpaatsed tegelased. Maailm sisaldab ka väga ohtlikke tegelasi, keda ohjeldab Erioperatsioonide üksus SO 17, kus Thursday aegajalt raha teenimiseks haltuurat teeb, kahjutustades ÜK-sid ehk Ülimat Kurjust – nad on alati väga üllatunud, leides end luku tagant koos teiste Ülimate Kurjustega, rida rea kõrval klaaspurke Jälkide Isikute Vaoshoidmiskeskuses. Muidugi on ka tavalisi vampiire, ebasurnuid ja muid kurjameid.

ffordekadunudheasse-raamatusseTeises raamatus tegeleb Thursday Next oma kogemata avastatud võime – end raamatusse sisse lugeda – arendamise ja oma abikaasa päästmisega. Ja loomulikult tuleb Nextil päästa ka maailm, millest oleks peaaegu järele jäänud ainult imelik roosa löga. (Isa kommentaar järgmisel päeval: “Praegu oleks viimnepäev olnud pisut ebamugav – kas sa hommikust oled söönud?“)

Raamatukangelased võivad samuti oma teosest lahkuda, nad seiklevad nii pärisinimeste maailmas kui teistes teostes (tegelasvahetuse programmi raames), kuid seda range kontrolli all. Lehelippajatega, nagu narr “Kaheteistkümnendast ööst”, kes pärast joomingut sir Tobyga jalga lasi, või sissetungijatega nagu Mycrofti nimeline sell, kes ilmus ootamatult “Sherlock Holmesi” loosse, väites end olevat detektiivi vend (Thursday hoiab sel kohal silmad maas ja teeb püüdlikult ükskõikset nägu), tegeleb Jurisfiktsioon, millega ka Nextil paluti ühineda.

the_eyre_affair_by_lurazedaTegelasi, kellega võidelda, jätkub – näiteks on olemas grammasiidid – parasiitlikud eluvormid, kes elavad raamatutes ja toituvad grammatikast. Neid on erinevaid liike, näiteks adjektivoorid toituvad nimisõna kirjeldavatest adjektiividest.

Ja nii edasi ja nii edasi, ohjeldamatu ja vaimukas fantaasiapillerkaar. Pärast esimest raamatut mõtlesin, et päris kena, pole vigagi, aga natuke nagu visalt edenes; pärast teise lugemist tundus, et peab soovitama hakkama. Liine ja tegelasi on küll sama palju ja kiiret tegutsemist samuti, aga see töötab palju paremini kui esimeses raamatus.

ffordethursdaynextfirstfourSelles osas on ka võrratu raamatukogu kirjeldus – raamatukoguhoidjatele ju meeldib lugeda raamatukogudest. Jurisfiktsiooni raamatukogus on kõik raamatud, mis eales kirjutatud ja veel kirjutama hakatakse, 200 miili igas suunas, 26 korrust maa peal ja 26 maa all, raamatukoguhoidjaks endine Cheshire’i kass – endine sellepärast, et krahvkondade piiride muutmise tõttu on ta nüüd Warringtoni Tervikomavalitsuse Kass. Kogus asub kadunud süžeede kaev ja … Las midagi jääb ka avastamiseks.

Nexti raamatuid on praeguseks ilmunud seitse, kui lugejate huvi jätkub, võib loota, et ka tõlgitakse edasi.

“Eyre’i juhtum” on Jasper Fforde’i  esimene teos, ilmus aastal 2001, edasi tuli kolme aastaga kolm raamatut Thursday Nextist, vahelduseks kaks raamatut sarjast “Nursery Crime Division”, mis uurisid kuritegusid laste salmides ja Humpty Dumpty surma, ning edasi veel Nexti lugusid ja uus sari lohetapjatest. Enne kirjutama hakkamist oli Fforde tegev filmimaailmas, tema töö oli hoida teravana pilti, mida kaamera parajasti võttis (focus puller), seda peetakse üheks keerukamaks tööks võtteplatsil. Ega asjade fookuses hoidmise oskus kirjutamiselgi mööda külgi maha jookse!

jasperffordeIgal aastal peetakse Nexti kodulinnas Swindonis Fforde Ffiesta nimelist üritust, kuhu kogunevad inimesed kogu maailmast, et osaleda “Richard III” interaktiivses etenduses, “Hamleti” kiirlugemises või “Nimeta puuvili” võistluses. Kui tahate ka osa võtta, siis Nexti raamatute lugemine suurendab võiduvõimalusi oluliselt! Shakespeare’i teosed on eeldatavasti ju juba loetud.

Kaja Kleimann

Me kambakesi tuleme

viistudrukutjakaheksapoissiNoorte autorite tulemisele ja loomingule on erinevatel aegadel ikka tähelepanu pööratud. Üks võimalus noorel autoril, kel veel suuremamahulist loomingupagasit pole, end nähtavaks-kuuldavaks teha ja otsast alustada on tulla kirjandusellu kambakesi. Näiteks kogumikud “Noorte sulega” või Loomingu Raamatukogus aastatel 1980-1986 ilmunud almanahh Sõna, kus tutvustasid oma loomingut noored autorid. Loomingu Raamatukogus on ilmunud ka teisi noorte autorite kogumikke, näiteks aastal 1977 ilmus “Viis tüdrukut ja kaheksa poissi: valik noorte kirjandussündmusest ´76”.

.

Kassetipõlvkonnaks nimetatakse 1960. aastatel debüteerinud Eesti luuletajaid, kelle teosed ilmusid sarjas “Noored autorid” nn luulekassettidena – mitme autori õhukesed luulevihikud ühes pappkarbis koos. Kassetid koostas Oskar Kruus.

Põlvkonnaks võib kassettides esindatud autoreid nimetada üksnes tinglikult, kuna nende sünniaastad jäid vahemikku 1927 (Aleksander Suuman) kuni 1947 (Leelo Tungal), samuti puudus neil läbiv ühine ideoloogia. Kassetipõlvkonna vaimseks eelkäijaks peetakse Artur Alliksaart ning tema piirelõhkuvaid mänge keeleliste võimalustega luules. 1960ndad olidki Eesti luules suure vormiuuenduse ajastuks. Ühiskondliku taustana kaasnes sellega inimeste suur huvi luule vastu ning kirjandusele avaldatava ideoloogilise surve mõningane lõdvenemine seoses Hruštšovi “sulaga”.

kassett1962Esimene kassett ilmus 1962. aastal ja luulekogumikusse kuulusid järgmised raamatud:
· Paul-Eerik Rummo – “Ankruhiivaja”
· Linda Ruud – “Mu südames on pühapäev”
· Arvi Siig – “Trompetisoolo”
· Mats Traat – “Kandilised laulud”
· Enn Vetemaa – “Häälemurre”

kassett1963Teine kassett ilmus 1963. aastal ja luulekogumikusse kuulusid järgmised raamatud:
· Helgi Muller – “Tähesärk” (Luuletusi 1962–1963)
· Rudolf Rimmel – “Hommik” (Luuletusi 1958–1963)
· Aleksander Suuman – “Oh seda inimest” (Luuletusi 1957–1963)

kassett1964Kolmas kassett ilmus 1965. aastal ja luulekogumikusse kuulusid järgmised raamatud:
· Jaan Kaplinski – “Jäljed allikal”
· Viivi Luik – “Pilvede püha” (Luuletusi 1961–1963)
· Lehti Metsaalt – “Tähtede langemise ööd” (Novellette ja miniatuure 1961–1963)
· Hando Runnel – “Maa lapsed” (Luuletusi 1960–1964)
· Ly Seppel – “Igal hommikul avan peo” (Luuletusi 1960–1964)

kassett1965Neljas kassett ilmus 1966. aastal ja luulekogumikusse kuulusid järgmised raamatud:
· Jüri Tuulik – “Tund enne väljasõitu” (Jutte ja laaste 1962–1964)
· Leelo Tungal – “Kummalised kiivitajad kurtsid” (Luuletusi 1962–1965)
· Ingvar Luhaäär – “Toominga atmosfäär”

kassett1967Viies kassett ilmus 1968. aastal ja luulekogumikusse kuulusid järgmised raamatud:
· Andres Ehin – “Hunditamm” (Luuletusi 1959–1966)
· Albert Koeney – “Vihmade vaikus” (Luuletusi 1965–1966)
· Nikolai Baturin – “Maa-alused järved” (Luuletusi 1963–1967)

.

Noorte autorite kassetid, mis ilmusid aastatel 1988-1992:

kassett1988Kassett´88
Karl Martin Sinijärv “Kolmring”
Ringo Ringvee “Linnud mustmühisevast majast”
Tõnu Trubetsky “Pogo”
Märt Väljataga “Teine keel”

kassett1990Kassett´90
Triin Soomets ”Sinine linn”
Liisi Ojamaa “Lõputu juuli”
Elo Vee “Telg”
ATS “Ärge pange tähele”

ainprosaKassett´92
Tõnis Leemets “Kes minevikku ei mäleta”
Aarne Ruben “Raevule”
Meelis Salujärv “Talveaed”
Ain Prosa “Viimased naeratused Alici´le”

kassett1995Kassett 1995
Indrek Ryytle “Deani masin”
A.C. “Homseni”
Lemme Zipp “Kirja pandud paberile”
Mai Alt “Laule härjapõlvlase päevaraamatust”
Kätlin Kätlin “Larii-laree”
Madis-Mats Kuningas “Sõna täüs aiga”

.

Noorte Autorite Koondis loodi 1949. aastal Tallinnas, kuid suleti 1952. aastal ja taasloodi 1955. aastal. Peale Tallinna oli NAK-il osakondi ka Tartus (Tartu NAK) jm. NAK tegutses Tallinnas kuni laulva revolutsioonini, Tartu NAK-i tegevus lõppes iseeneslikult 1990. aastal. Loodud kirjandusrühmitusse kuulusid endised sõjamehed Ants Saar, Manivald Kesamaa, Egon Rannet ja Richard Ehrlich (kirjanikunimega Valmen Vaida). Aga sinna kuulusid ka näiteks Karl Sinijärv, kes juhtis NAK-i tegevust kuni juunini 1949, ja Juta Kaidla. Anti välja kaks köidet koguteost “Võitlev sõna”.

voitlevsona1960. aastate lõpus kujunes Tallinna NAK-i almanahhiks ülevabariiklik koolinoorte masinkirja-väljaanne “Väike Looming” (ka “Looming” ja “Noorte Looming”), millest omakorda kasvas välja omakirjastuslik almanahh “Hees”.

Aastail 1978–1983 oli Tallinna NAK-i esimees Indrek Tart ning 1984–1986 Juhan Habicht, aastast 1983 oli selle liige näiteks nt Aita Kivi, aastast 1987 nt Tõnu Trubetsky.

Paralleelselt Tallinna Noorte Autorite Koondisega tegutses Noorte Autorite Koondis läbi nõukogude aja ka Tartus. Tartu NAK-i juhatusse on kuulunud Oskar Kruus, aastail 1969–1970 oli selle esimees Jaan “Johnny B” Isotamm, selle tegevusest võttis 1960. aastate alguses mh osa ka Paul-Eerik Rummo.

.

Tartu Noorte Autorite Koondis loodi Tartus 28. jaanuaril 1997. Varem, 1980-ndatel, Tartus tegutsenud ja 1990. aastal tegevuse lõpetanud Noorte Autorite Koondisega ei seo seda miski peale nime ja noorte kirjanike koondamise tava. 1980ndate NAKi kuulusid Kajar Pruul, Karl Martin Sinijärv, Imre Siil, Rannar Susi, Ilmar Särg, Kivisildnik, Kauksi Ülle, Priidu Beier, Indrek Särg, Enn Lillemets, Veiko Belials, Jaan Malin, Juhan Habicht jt ning anti välja koguteosed “AlmaNAK I” (valik noorte autorite loomingut raalikirjas) (1988) ja “AlmaNAK 2” (1989), samuti alustati sarja “AlmaNAKi Raamatukogu”.

nakalmanakVarasem Tartu NAK kuulus otseselt Kirjanike Liidu alluvusse, olles läbinisti ametlik, noori kirjanikke koondav, aga ka suunav ja kontrolliv organ, poolkohustuslik vaheaste noorele kirjanikule enne Kirjanike Liitu astumist. Samasugused NAK-id tegutsesid ka Tallinnas ja mujal. Laulva revolutsiooni päevil lõpetasid need tegevuse. Nüüd loodud Tartu NAK-ist aga sai rühmitusliku iseloomuga loomeinimeste grupp, mis oli iseseisev nii Kirjanike Liidust kui ka teistest institutsioonidest. Selle loomise päevil oli osa aktiviste küll Tartu NAK-i tegutsemise vormina näinud Kirjanike Liidu egiidi all olemist, kuid kollektiiv saavutas täieliku rippumatuse ja rühmitusliku iseloomu peaaegu kohe. Aastail 1987–1991 oli Tartu NAK-i esimees Jaan Malin. NAK-i esimehel oli istumis- ja hääleõigus Kirjanike Liidu koosolekuil.

Kiiresti leidis sellistel alustel loodud Tartu NAK ka oma kunstilise omapära. Liikmete enamikku ühendavaks ja rühma kuvandi kõige olulisemaks jooneks sai vaba ja mänguline suhtumine kirjutamisse jm loomingulisse tegevusse: riimiline luule, mis on kord vemmaldav ja lõbus, kord irriteeriv ja ühiskonnakriitiline, kord sõnamänguline ja uusi vormilahendusi otsiv, sõbralik suhe popkultuuriga, meelelahutuslikkuse põhimõte, rahvalik esitus, sotsiaalsed teemad jms.

.

Uuel kujul Tartu NAK-i loomise idee tuli Sven Kivisildnikult, kes oli kuulunud ka eelmisesse Tartu NAK-i, ja Kauksi Üllelt ning sellele aitas kaasa ka kunstisõber Matti Milius, kes hakkas Legendi galeriis korraldama noorte ja isegi päris tundmatute autorite luuleõhtuid. Oluliseks väljundiks sai naklastele Eesti Kostabi-$eltsi kirjastusel välja antud “Noorte geeniuste sari” (1997–1998, 10 raamatut), kus ilmusid Contra, Veiko Märka, François Serpent’i, Olavi Ruitlase, Aapo Ilvese, Tiina Pai, Indrek Ryytle ja Jan Rahmani Merca ja Villu Tamme luulekogud. Tartu Kirjanduse Maja teisel korrusel said naklased enda käsutusse ruumi, mis jäi seltsielu üheks keskpunktiks kuni selle tagasinõudmiseni Kirjanduse Maja poolt 2004. aastal.

Tartu NAK-i koguteosed
· “Hea raamat” (1998)
· “Emajõe kondor” (2002)
· “Väike pornoraamat” (Tänapäev, 2007)
sepentkajumal“Noorte geeniuste sari”
Contra, “Päike ja lamp”
Merca “Vana libu hommik”
Olavi Ruitlane “Inimese sisu”
Villu Tamme “Sorlimeki Plät”
Aapo Ilves “Üks pedajas”
Tiina Pai “Armastab mõrvatud haldjaid”
Veiko Märka “Tühja aju korinad”
Jan Rahman “Vasõst vaśk”
Indrek Rüütle “Lahkumine Puhjast”
Francois Serpent “Ka jumal on inimene”

.

Hirohall oli aastatel 1988–1991 Tartus tegutsenud kirjandusrühmitus. Rühmitusse kuulusid Kauksi Ülle, Sven Kivisildnik, Valeria Ränik, Karl Martin Sinijärv ja Jüri Ehlvest. Hirohalli baasil loodi 1989. aastal Eesti Kostabi $elts.

Eesti Kostabi-$elts on etnofuturistlik kirjandus- ja kunstirühmitus. $elts asutati 31. mail 1989. See sai nime väliseesti kunstniku Mark Kalev Kostabi järgi. Eesti Kostabi-$eltsi on kuulunud Sven Kivisildnik, Kauksi Ülle, Karl Martin Sinijärv, Valeria Ränik ja Jüri Ehlvest. Kostabi-$elts on kirjastanud ebaregulaarset kultuurilehte Kostabi ja kirjastanud raamatuid, mille autorid ei ole kuulunud selle liikmeskonda.

Valik Eesti Kostabi-$eltsi raamatuid:
varjatudilushaigusJaan Kaplinski. Tükk elatud elu: Tekste 1986-1989, koostanud Neeme Kahusk ja Piret Viires, kujundanud Virve Sarapik, 1991
· Sven Kivisildnik “Nagu härjale punane kärbseseen” (luulekogu), kujundanud KgMighty ja Navitrolla, 1996
· Villu Tamme “Sorlimeki plät” (luulekogu), kaane kujundanud Ilmar Kruusamäe, 1998,
· Jüri Ehlvest “Elumask” (jutukogu), 1999
· Urmas Vadi “Suur sekund” (jutukogu), kaane kujundanud Peeter Allik, 1999
· “Varjatud ilus haigus” (luuleantoloogia), koostanud ja järelsõna kirjutanud Kajar Pruul, autorid Priidu Beier, Villu Tamme, Tõnu Trubetsky, Merca, Kalev Kesküla, Tõnu Õnnepalu, Indrek Hirv, Hasso Krull, Karl Martin Sinijärv, Sven Kivisildnik, Kauksi Ülle, Elo Vee, Triin Soomets, Contra, illustreerinud Ilmar Kruusamäe, 2000

.

Erakkond on Tartus alates 1995. aastast tegutsev ja 1996. aastal avalikkuse ette astunud kirjandusrühmitus.
Erakkonda kuuluvad autorid siiski eitavad, et tegemist on rühmitusega (rühmituse paistab välistavat ka sõna “erakkond”). Pigem on tegemist sõpruskonnaga, millel puudub ühine esteetiline platvorm ja milles solidaarselt toetatakse üksteise kirjanduslikku arengut ning aidatakse üksteisele lugejate ja kriitikute tähelepanu tõmmata, sealhulgas ka ühiste väljaannetega.

harakkiriVäljaanded
· “Üheksavägine” (1997)
· “Harakkiri” (1999)
· “Erakkond” (CD; 2004)

Kokku on Erakkonna nime all erinevatel aegadel esinenud 13 inimest:
· Kalju Kruusa
· Margus Lattik (Mathura)
· Berk Vaher
· Aare Pilv
· Lauri Sommer
· Kristiina Ehin
· Mehis Heinsaar
· Andreas Kalkun
· Kadri Tüür
· Marko Kompus
· Timo Maran
· Anu Kree
· Led Seppel

.

Tallinna Noorte Tegijate nime all alustati kirjandusliku rühmana 19. septembril 1998. a.
Sinna kuulusid:
· Jürgen Rooste
· Wimberg (kodanikunimega Jaak Urmet)
· Ivar Sild
· Marie Myrk (kodanikunimega Kätlin Kõlamets, abiellunud Vainola)
· Marko Kivimäe (pseudonüüm G)
· Neeme Põder (pseudonüüm Monaco)
· Raili Ilves
· Eeva Klaas
· Tõnis Saarts
· Anu Mõistlik (pseudonüüm Helen Sandström)
· Tuuli Botik (kodanikunimega Tuuli Seinberg)
· Tarmo Tuule (pseudonüüm Lennart Lennart Lennart)
· Jana Lepik
· Sirli Kukk
· Siuts (kodanikunimega Helen Kallaste)
monedeitahtnudkiHiljem liitusid
· Mikk Murdvee (pseudonüüm Mihkel Bravat)
· Anke Lil (kodanikunimega Ann Kell)
· Hedda Maurer
· Tõnu Linnas
· Paradizz
TNT almanahh “Mõned ei tahtnudki” (Kupar 2000).
Wimberg koostas ja andis välja välja kolm numbrit kirjanduslikku kogumikku URDU (1. nr 1999, 2. nr 2000, 3. nr 2001).

.pioneerid

Kirjandusportaalist Poogen on paljude noorte autorite looming jõudnud ka trükki. Kambakesi on tuldud kogumikuga “Pioneerid” (Poogen 2005) ja kassetiga “Sõna vägi” (2012).

.

Halliki Jürma