Posts Tagged ‘itaalia’

Alberta Rommel „Lorenzo Medici – Itaalia salakuningas“

Lorenzo de Medici on kindlasti üks neist silmapaistvatest valitsejatest, keda võib inimesenagi igati sümpaatseks ja suureks pidada. Ning see on väga suur asi! Sattusin hiljuti pooliti juhuslikult lugema Alberta Rommeli raamatut „Lorenzo Medici – Itaalia salakuningas“ (Kunst, 1996), kuna soovisin enne Firenzesse minekut lugeda midagi meeldetuletuseks renessansist ja Medicitest.

Lorenzo Tore sai valitsejaks väga noorelt, haigused viisid varakult nii tema isa kui onu. Võimuvõitlus 15. sajandi keskpaiga Firenzes oli äge ja neid rivaalitsevaid perekondi, kes juhtohje enda kätte ihkasid, oli linnas mitmeid. Lorenzo ei tahtnud sugugi minna poliitikasse ega võimu, mis sellega kaasneb, kuid targa inimesena sai aru vastutusest, mis lasus nende perekonnal ja millega temal tuli nüüd edasi minna.

Alberta Rommeli raamatu näol on tegemist ajaloolise romaaniga. Erinevalt paljudest teistest ajaloolistest isikutest kirjutatud raamatutest baseerub see suuresti ajaloolistele allikatele ja ei ole pelgalt autori ettekujutus isikust ning ajastust. Oma teose järelsõnas Alberta Rommel mainib, et tal oli esialgu kavatsus kirjutada biograafia ning selleks tegi ta põhjalikku uurimistööd, ja tõdeb rõõmuga, et renessansi on tänuväärne uurida, kuna tollal inimesed nii hea meelega talletasid kõike ja õnneks on kirjapandu ka tänaseni hästi säilinud.

Igal ajastul elab igasuguseid inimesi, kuid siiski pani see lugu Lorenzost mõtlema ja võrdlema 15. sajandi inimesi ning poliitikat 21. sajandi omaga. Erinevad ajastud, hoiakud, suhtumised. Kuidas 20-aastane noormees suutis enda soovide ja tahtmiste asemel esiplaanile seada perekonna ning rahva omad. Kuidas poliitik sai aru, et tema rahva ja alamate soovid on enamat tema isiklikust aust, uhkusest, ambitsioonist ning kasust. Raamat annab rikkaliku sissevaate renessansi aja inimeste mõttemaailma ja hoiakutesse.

Lorenzo ema oli poeet ja kirjutamisande päris ka Lorenzo. Lisaks sellele, et ta jätkas perekonna traditsiooni kõiksugu kauneid kunste toetada, tegeles ta ka ise loomisega. Soovituse lõpetuseks üks tema luuletus (samast raamatust lk. 71, tõlkinud Harald Rajamets):

Sa vaba elu, kerge, murest lahti
kui maine hüve mõlkusid mul mõttes!
Su rahus saan end kosutada mahti,
kui mind sa varjad oma sülle võttes.
Jäi maha linn täis rabamist ja jahti,
kus vaim nii väsib lakkamatus tõttes.
Nüüd kutsub mind see vaikne org, nii ilus
ning puuderohke, varjukas ja vilus.

Mai Põldaas

Advertisements

Elena Ferrante „Minu geniaalne sõbranna”

geniaalne_sobranna_kaaned_525×200_bleed4_111116_tf.inddKuuldused selle raamatu headusest ei ole liialdatud.

Raamat algab proloogiga, mis justkui selgitab, miks raamat on kirjutatud: kirjutaja, minategelane Elena (siiski Greco, mitte Ferrante), saab teada, et rohkem kui 60 aastat tema sõbranna olnud Lila (Lina või Raffaella kõigi teiste jaoks) on jälgi jätmata koos kõigi oma asjadega kadunud. Alles pole ühtki juuksenõela ega kviitungitki.

Nagu alati, pingutab Lila üle, mõtlesin ma. Ta ei tahtnud lihtsalt kaduda, nagu ta praegu on, kuuskümmend kuus aastat vana, vaid kustutada kogu oma mahajäetud elu.
Olin maruvihane.
Eks näis, kes seekord peale jääb, mõtlesin endamisi. Panin arvuti käima ja asusin kirja panema iga pisematki üksikasja meie loost, kõike, mis mul veel meeles oli. (lk. 14)

Ja meeles on tal palju – Napoli-romaanide sarja kuulub neli raamatut, esimese raamatu lõpuks saavad tüdrukud, kes on sündinud u 1944. aastal, 16-aastaseks. (Umbes sellepärast, et raamatus annavad eri kohtades vanuste mainimisel arvutamised veidi erineva tulemuse.)

Raamatu tutvustust lugedes võiks arvata, et tegemist tuleb suure ja ennastsalgava sõpruse looga, tegelikkuses näeb sõprus (vähemalt esimeses raamatus) vahel kangesti vaenu moodi välja ja muutub sageli rivaalitsemiseks. Samas tundsin tema vanade tujude taga valu, mis mind vaevas. Ta kannatas ja tema valu ei meeldinud mulle. Ma pigem tahtsin, et ta oleks minust erinev, kaugel minu ängidest. Ja minu meelehärm, kui sain aru, et ta on tegelikult haavatav, muutus salajasi teid pidi vajaduseks olla temast üle. /—/ Igal võimalusel, ehkki ettevaatlikult, teatasin nagu möödaminnes, et ma lähen põhikooli edasi ja tema ei lähe.

elena-ferranteTegevus toimub 1950. aastate Napoli vaeses linnajaos, mille väljanägemist lugejale praktiliselt üldse ei kirjeldata. Saame aimu ainult majade suurusest, sest keegi elab kolmandal ja keegi viiendal korrusel, ja et majadel on rõdud ja katuseterrassid, kust aastavahetusel lastakse ilutulestikku. Jääb ka mulje, et ülearu puhas seal just ei ole, kuigi mitmed naised küürivad palehigis treppe. Esimestel korrustel on poekesed ja töökojad, Lila isa ja vend on kingsepad. Lugedes tekkis vaatamata suuremate olustikukirjelduste puudumisele sageli tunne, nagu vaataks must-valget Itaalia filmi, eriti lastega seotud kohtades, ilmselt sellepärast, et jutustaja on Elena – laste jaoks ei tähenda majade välimus ju midagi, neile tähtis, nagu näiteks nukud, on seevastu detailselt kirjeldatud.

Ma ei tea, missugune haridus sel ajal Itaalias kohustuslik oli, aga paistis, et algkool jääb paljudele selles linnajaos laeks ja see on normaalne, ja vähemalt Lila ema oli kirjaoskamatu. Ümbruskonnas on palju vägivalda ja kaklevad nii mehed kui naised, naised isegi hullemini. Normaalne on rääkida kohutavalt ropendades ja solvates, 10-aastase Lila jaoks, kes karjub inetuid sõnu kasutades isa peale, kui teda edasi õppima ei lubata, lõpeb asi aknast väljaviskamise ja käeluumurruga. (Lõpuks ta siiski tohtis kooli minna, kuid oli haige, tujutu ja vastaline ning kukutas end eksamitel läbi.)

Itaalia keelt õpitakse koolis, kodus räägivad kõik Napoli dialekti. Vennad kaitsevad õdede au, nõod nõbude oma, naabripoisid naabritüdrukute oma, ja kõike, mida kasvõi õrnalt võib solvavaks pidada, lahendatakse rusikatega.

minugeniaalnesobrannaLila ja Elena on erinevad, Lila on ülikiire taibuga ja haarab kõike lennult, lugema on ta end õpetanud enne kooli ja ladina keelegagi saab ta ilma koolita paremini hakkama kui Elena koolis. Ta teeb kogu perekonnale raamatukogupiletid, et igaühe omaga raamat laenutada, sest ühele inimesele antakse korraga vaid üks teos. Elena seevastu on visa ja töökas, muidugi pole ta ka rumal. Ta lihvib pidevalt oma keelt, et end paremini väljendada, ja pääseb ka gümnaasiumi, mille olemasolugi ta kahtlustada ei osanud, põhikoolist kaugemale ei osanud ta mõelda. Lila on kiiresti tüdinev ja äärmiselt keevavereline, kõike samas sügavalt tunnetav ja hiljem ka mõtestav.
Põhjalikult kirjeldatakse jutustaja Elena muret tütarlapsest naiseks sirgumisega, häda teevad nii vistrikud ja kasvavad rinnad kui koolivendade tähelepanu, ainuke abi emalt on avaldus, et ta näeb rindadega kõlvatu välja! Nagu sellest veel vähe oleks, tuleb tal veel ka prille kandma hakata.

Lila seevastu on kaua kõhetu ja räpane, ent järsku kasvab temast pimestav kaunitar ja ta abiellub 16-aastaselt, mis teeb kõigi tüdrukute vanemad kadedaks ja paneb Elenagi kahtlema, kas tema ladina ja kreeka keele tuupimisest elus kunagi kasu peaks olema. Kahtlustele annab toitu tõik, et just sõbranna pulmas saab Elena teada, et tema ajakirjale kirjutatud lugu jäeti vaatamata lubadusele siiski avaldamata. Talle tundub, et tema lootus, et õpingute vaev viib ta kuhugi kõrgemale, et tal on tõepoolest tulevik, on tühine ja ta jääbki plebeiks. Plebeiks olemine tähendas rabelemist toidu ja veini pärast, tüli selle pärast, keda teenindatakse enne ja paremini, seda räpast põrandat, millel sagisid ettekandjad, üha rõvedamaid tooste. Plebei oli minu ema, kes pärast veinijoomist isa õlale naaldus, sellal kui isa, suu pärani, metalliärimehe nilbete vihjete peale naeris. (lk 271)

ferranteuksildusepaevadPaljude tegelastega raamat, milles järge aitab pidada raamatu alguses asuv nimekiri perekondade kaupa, annab kireva ja loomutruu või vähemalt meile sellisena tunduva pildi sõjajärgse Napoli vaesemate inimeste elust. Pideva inimeste üle imestamise kõrval – nad on vaiksetest eestlastest ikka väga erinevad – paneb teos südamest kaasa elama tüdrukutele ja tundma huvi nende edasise saatuse vastu.

Järgmise osa ilmumist on päris piinarikas oodata. Head keeleoskajad, kes teadmatust ei talu, saavad edasi lugeda inglise keeles. Eesti keeles võib veel lugeda samuti paljukiidetud raamatut „Üksilduse päevad”.

Kaja Kleimann

Pildid on pärit siit ja siit.

Alessandro Baricco “Mr Gwyn”

bariccogwyn-kaas Alessandro Baricco Mr. Gwyn / itaalia keelest tõlkinud Mailis Põld .- Pegasus, 2013 

43-aastane Jasper Gwyn tõdes mööda pargiteed jalutades, et see, millega ta endale elatist teenis, ei ole talle enam kohane. Koju jõudes kirjutas ta artikli, mis sisaldas 52 asja, millega Jasper Gwyn tõotas lõpparve teha. Viimasena seisis nimekirjas raamatute kirjutamine, vaatamata sellele, et ta oli Inglismaal hinnatud kirjanik ja teda tunti ka välismaal. “Ta jutustamisanne oli pealegi väljaspool kahtlust; iseäranis hämmastas see, kui hõlpsalt elas ta sisse tegelaste mõttemaailma ja taaselustas nende tundeid. Ikka näis ta tegelaste sõnu ette aimavat ja kelle iganes mõtteid läbi nägevat”. 

Pärast nimekirja avalikustamist otsustas raamatu peategelane hoida ümbritseva maailmaga distantsi ning sõitis puhkusele Hispaania Granadasse. Hispaania väikehotelli jäi Jasper Gwyn aega veetma 62 päevaks. Londonisse naastes veetis ta esimesed päevad linnatänavatel uideldes, saatjaks veendumus, et ta on muutunud nähtamatuks. Jasper Gwyn elas üksi, peret tal ei olnud ning päevade edenedes hakkas teda rõhuma norutunne. Ta tundis puudust kirjutamistoimingust ning teda vaevas küsimus “Millega üldse oma päevi täita?”

“Lõpuks sähvatas talle ainsa selgekujulise sõnana ärakirjutaja . Meeleldi tegutsenuks ta ärakirjutajana….Püüdes ette kujutada, mis võiks tegelikult elus olla sõna ärakirjutaja vaste, lasi Jasper Gwyn endast üle libiseda hea hulga päevi, ikka üksteise järel ning pealtnäha valutult. Ise seda õieti märkamata”. 
“Ometigi käis tal üha sagedamini peal too kirjutamisvajadus ning ta tundis puudust igapäisest hoolest, mille varal korrastada mõtteid lause sirgjoonelisse vormi. Loomusunnist asus ta seda vajakajäämist lõpuks korvama ühe eraaviisilise talitusega, millel tema meelest oli mõningane ilugi: ta hakkas kirjutama mõttes, kas kõndimise ajal või siis, kui ta tuli kustutatud, ootas voodis pikutades und.”

Endale sobiva tegevuse otsingutel tutvus Jasper Gwyn arsti vastuvõturuumis daamiga, kes kandis vettpidavat rätikut. Ühiseks jututeemaks sai nende vahel kunagine kirjutatud raamat, mis vanadaamile oli sügava mulje jätnud. Naine käis ambulatooriumis seetõttu, et seal oli soe olla ning koht jäi selvepoest koju minnes täpselt poolele teele. Lisaks meeldis talle silmitseda nende inimeste nägusid, kes pidid tühja kõhuga vereproovi andma. Sellest põgusast kohtumisest saigi alguse peategelase mõte kirjutada portreesid inimestest, nn. ärakirju inimestest, nende tõelisest olemusest.

Portreede kirjutamiseks vajas Jasper Gwyn suurt tühja ateljeeruumi, sobivat muusikat ning kaheksateistkümmend käsitsi valmistatud hõõglampi. Hõõglambid tellis ta mehelt nimega Camden Town, kes tuli neid ka isiklikult üles sättima – “säravpunaselt põlema süttinud ning ateljeest bordelli teinud hõõglambid jäid aegamisi värvi minetades pidama merevaigu ja kirgassinise vahepealsel toonil, mille sõnaliseks määratluseks sai olla “lapselik”.”  Portreteeritav pidi viibima ateljees ilma riieteta, umbes 30 päeva, 4 tundi korraga, seni kuni hõõglambid iseenesest järjest kustuma hakkasid. Jasper Gwyn jälgis portreteeritavat, tegi märkmeid, mõnel päeval ei pidanud vajalikukski kohale tulla. Tingimuseks oli see, et portreed jäävad inimese enda saladuseks ja ei kuulu avaldamisele. Abiliseks kutsus ta oma ainukese kirjastajast sõbra Rebecca, kellest Jasper Gwyn kirjutas ka oma katselise portree.

Esimene tellimuse peale tehtud portree valmis 63-aastasest mehest, kes eluaeg oli müünud antikvaarseid kellasid; teine 40-aastasest üksikust naisterahvast, kes lõpetas arhitektuuriõpingud ning tundis nüüd lõbu kaubanduse arendamisest Indiaga; kolmas naisterahvast, kes oma 50 sünnipäeva künnisel palus abikaasalt sellist kinki, mis suudaks teda rabada. Üheteistkümnenda portree tegi ta 19-aastasest tüdrukust viimase isa palvel. Sellest päevast muutus kõik. Tüdruk ei pidanud kinni vaikimiskohustusest ning avaldas kõmulehele artikli kirjanikust, kes teostab ateljees portreesid, kirjaniku nimi vaikiti küll maha, kuid mainiti hinda ning toodi ära üksikasjad ateljee kohta.

Peale seda vahejuhtumit kaob Jasper Gwyn areenilt ning ilmsiks tulevad nii mõnedki varjuküljed ja saladused tema elu ja loomingu kohta.

Alessandro Baricco raamatust “Mr Gwyn” ei ole mõtet otsida suuri seiklusi ega erilist põnevust, pigem on see psühholoogiline ning filosoofiline pilguheit inimese hinge, tema otsingud elus, püüdlused leida hingerahu. Hästi sobib raamatu kohta ka autori tsitaat – “Ent kirjutamine on vaikimise peenem vorm”.

Alessandro Baricco sündis 1958. aastal 25. jaanuaril Torinos. Ta on kirjanik, esseist, muusikakriitik, televisiooni saatejuht ja lavastaja. 2008. aastal lavastas ta oma esimese filmi.

Eesti keeles on ilmunud:alessandro_baricco
”Ookean meri” (Varrak, 2005)
“Novecento” (Pegasus, 2008)
“Siid” (Varrak, 2002; Pegasus, 2007)
“Veretult” (Pegasus, 2005)
“See lugu” (Pegasus, 2009)
“Emmaus” (Pegasus, 2011)
“Mr Gwyn” (Pegasus, 2013)

Auhinnad romaanide eest:
Prix Medici Prantsusmaal
Selezione Campiello Itaalias
Viareggio Itaalias
Palazzo del Bosco Itaalias

Ülle Nemvalts

Alessandro Baricco pilt on pärit siit.

Niccolo Ammaniti “Mina ja sina”

ammanitiminajasinaNiccolo Ammaniti “Mina ja sina”
(“Io e te”, 2010, e.k. 2013 Kaidi Vahar)

Ma ei teagi, kas nimetada Ammaniti sümpaatse lihtsa pealkirjaga raamatut noortekaks või mitte, ehkki jah, selle loo endast ja oma poolõest jutustab meile 14-aastane Lorenzo. Igal juhul — arvestades neid tänapäeval üha paksemaks ja paksemaks muutuvaid noorte fantaasia- ja ulmeraamatuid — tundub eriti sümpaatne, et hingemineva loo saab edukalt ära jutustada ka 108 leheküljega.

Lorenzo ei ole päris “tavaline” poiss—ta on omaette hoidev, kinnine ja häbelik ning eelistab üksindust seltskonnale, kuid tunneb (eriti emapoolset) survet käituda “normaalselt” (suhelda sõpradega jne). Kui tema isa otsustab, et pojal on aeg “memmepoegade erakoolist” tavakooli üle minna, on muudatus poisi jaoks eriti räige ning ta kirjeldab oma tundeid nii: “Kui esimesel koolipäeval kooli juurde jõudsin, jäi vähe puudu, et oleksin minestanud. See oli maapealne põrgu. Tundus, nagu ootaksin sissepääsu kontserdile. Mõned olid minust palju vanemad. Isegi habemega. Tüdrukutel olid rinnad. Kõik tulid rollerite või ruladega. Kes jooksis, Kes naeris. Kes kisas. /…/ Ärevus nööris mu kõri.” (lk 30).

ammanitiioeteEt vältida suuremaid probleeme, õpib Lorenzo oma kaaslasi jäljendama (“Kõndisin nagu nemad. Jalad harkis. Viskasin seljakoti maha ja tagusin seda jalaga” lk 32) ning ema rõõmustamiseks valetab, et tema klassikaaslased kutsusid ta kaasa suusareisile. Kuna selline uudis paneb ema rõõmust lausa nutma, ei suuda Lorenzo talle hiljem tunnistada, et tegi vaid nalja, ning lahkubki “suusareisile”—korteri keldriboksi, kus loodab nädal aega mõnusasti raamatute ja PlayStationiga aega veeta. Kuid elu, nagu ikka, teeb oma plaane ning peagi peab Lorenzo taluma sissetungijat oma mõnusasse eraklasse.

Sissetungijaks on temast 9 aastat vanem poolõde Olivia, kelle läbi tuuakse sisse raskemad teemad. Kui ka Lorenzo ise kohe kõigest aru ei saa, mis tema õega toimub, siis lugeja juba aimab: Olivia on süstiv narkomaan, kes järgmise doosi saamiseks kõigeks valmis. Põgusalt puudutatakse ka selle probleemi võimalikke tagamaid: keerulised suhted isaga, kes küll on aidanud rahaga, ent kas ka piisava armastuse-hoolimisega? Ometi ei muutu raamat hetkekski liiga süngeks, sest ka raskeid teemasid käsitletakse läbi huumori, näiteks kirjeldab Lorenzo oma õde nii: “Ta nägi välja nagu käkk, mille mingi koll on läbi närinud ja kibeda maitse tõttu suust sülitanud.” (lk 68)

io e te filmKui esialgu on poolõe sissetung Lorenzole väga vastumeelt, siis aegamisi püüab ta oma vaiksel moel õde aidata. Kuid kas see on ühe 14-aastase nooruki võimuses? Ta jutustab: “Hakkasin “Salemit” lugema. Lugesin vampiirideks moondumistest, neetud majadest, vapratest poistest, kes vampiiridele vastu astuvad, ning siis jäi mu pilt peatuma õel, kes teki sees magas. Tundsin, et ta on mu peidupaigas kaitstud ja varjul ning keegi ei saa talle liiga teha.” (lk 95). Elu on vahel palju raskem, palju koledam—aga vahel ka ilusam—kui raamatus. Üks ihaldab kõigest väest üksindust ning teine (hinge)üksindusest pääsemist. Lorenzo ületab end mitmes mõttes, tundes end “elusamana” kui kunagi varem, ja katses oma õde päästa paneb õe lubama, et too end enam iialgi ei süsti, lubades omakorda õega ka tulevikus kohtuda.

Raamatu viimased leheküljed päevast 10 aastat hiljem näitavad, kas nad suutsid oma lubadustest kinni pidada… Kui palju peame oma päästmiseks tegema ise ning kui palju saavad teha teised—see küsimus peegeldub ka raamatut alustanud motos, katkes Aimee Manni esitatud laulust “Save me”:

AMMANITIBut can you save me?
Come on and save me
If you could save me
From the ranks of the freaks
Who suspect they could never love anyone.

(Kas sina saad mind päästa?
Hei, päästa mind
Kui sa vaid saaksid mind päästa
nende veidrike seast
kes kahtlevad oma võimes kunagi kedagi armastada.
Tlk. Annika Aas)

Romaani põhjal valmis 2012.a. ka samanimeline film (rež. B. Bertolucci) ning autorilt on eesti keeles varem ilmunud romaan “Ma ei karda”.

Annika Aas

Niccolo Ammaniti pilt on pärit tema blogist http://niccoloammaniti.blogspot.com/

Meelis Friedenthal – Lugemissoovitus

meelis_friedenthal_lauri_kulpsoo_pilt

Meša Selimović „Derviš ja surm”selimovicdervis

Ottomani impeeriumi valitsuse all olevas 18. sajandi Sarajevos saab ühe vähetähtsa sufi vennaskonna derviš kummalistel asjaoludel teada, et tema vend on vangi pandud. Püüdes teada saada, milles on asi, käib derviš erinevate võimukandjate jutul, kellest osa on kalgid ja osa kavalad. Ta saab teada väga vähe, aimdused jõuavad vaevaliselt temani, unenäolise ahastusega katsub ta leida mingitki võimalust oma venda aidata. Keskseks teemaks kujuneb küsimus lojaalsusest ja sõprusest ning selle võimalik-kusest ühiskonnas, mis nõuab indiviidi absoluutset allumist võimule.

Ian M. Banks „Relvade kasutus”banksrelvadekasutus

Kosmoses on palju tsivilisatsioone, need on erineva tehnoloogilise tasemega ja erinevate tõekspidamistega. Kultuur on neist võib-olla kõige arenenum, kõige humanistlikum ja hedonistlikum. Aga ometigi peavad ka nemad vahel sõda pidama. Küsimus ongi sõjas ja nendes inimestes, kes sõdivad, ning selles, mida on inimene valmis relvana kasutama. Siinjuures jääb alati lahtiseks, kas niisugusel relvade kasutusel on mõtet.

Robert Musil „Omadusteta mees”musilomadustetamees

See on raamat, mida ei saa kiiresti lugeda, sest seal ei juhtugi õieti midagi. 20. sajandi alguse meeleolud Austrias, veidi enne I maailmasõja puhkemist on häguselt asjalikult, olemisunustuses toimekad. Lähenevat katastroofi tajumata elatakse saja-aastase impeeriumi lõpuaegadel, mis ikka veel on säilitanud oma vägevuse illusiooni ja elab nii, nagu ei saaks see mitte kunagi lõppeda. Omadusteta – ilma selge iseloomuta, impeeriumile sobilike võimeteta – matemaatik liigub selle keskel ringi.

Dante „Jumalik komöödia. Põrgu”danteporgu

Allegooriline kirjeldus hingeahastusest ja sellest, kuidas Vergiliuse toel rändab poeet läbi põrgu. Harald Rajametsa tõlge on väga loetav, aga nagu selliste tekstide puhul ikka, tuleb aega varuda ja mitte tekstist läbi tormata. Võib-olla oleks seda kõige parem iseendale poolvaljusti ette lugeda.

Kazuo Ishiguro „Hõljuva maailma kunstnik”

ishiguroholjuvamaailmaMiks ja kuidas lähevad inimesed täie vaimustuse ja entusiasmiga kaasa liikumiste või ideoloogiatega, millest järgmine põlvkond enam üldse aru ei saa? Kuidas sellise kadunud maailma elanikud näevad tundlikult ja mõistvalt asjade seoseid ja samas hoiavad isegi kangekaelselt kinni omaenda tõekspidamistest.

Meelis Friedenthal

tartulinnaraamatukogu100Foto Lauri Kulpsoo

Eda Ahi – Lugemissoovitused

edaahisoovitused

Fjodor Dostojevski „Idioot” – tõeline inimeseks-olemise kokkuvõte.

Mihhail Bulgakovi „Meister ja Margarita” – lummab ja valgustab elu ulmelisi (aga tegelikult täiesti tavalisi ning universaalseid) seoseid.

Eda Ahi_Uku PetersonAstrid Lindgreni „Pipi Pikksukk” – soe, armas ja põnev nagu lapsepõlv.

Kristiina Ehini „Kaitseala” – lugesin seda raamatut esimest korda ajal, kui võimalus piiluda kellegi kaitsealasse oli erakordselt võluv, valus ja oluline. Ja on seda siiani.

Dante Alighieri „Vita nova” – ilus ja ajatu väike raamat, alati uus.

Dino Buzzati „Tatarlaste kõrb” – üheaegselt mõistatuslik ja mõistetav, kummastav ja selge.

Maailma atlas – kui rännukirg ei anna asu, on pabermeredel seilamine pärisreisimisele mõneks ajaks hea asendus.

Eda Ahi

Eda Ahi foto Uku Peterson