Aleksandr Popovi kuraditosin raamatusoovitust

Chris Carter “Krutsifiksimõrvad” 
Detektiiv Robert Hunter näeks arvatavasti maailma kõige kõledamaid unenägusid, kui ta ainult magaks … Tema töö on jahtida Los Angelese metroopolise kõige kalgimaid kurjameid ning seista silmitsi nende kõledust tekitavate tegudega. Temast paremat inimolemuse mõistjat on raske leida. Aga tema geniaalsusel on karm hind! Sedakorda on ta silmitsi julmusega, mis paneb ta kartma, et ta tegi vea — kurjam on juba trellide taga, aga kõledad teod jätkuvad …

Chris Carter “Timukas“
Robert Hunter on tagasi, ja koos temaga ka järjekordne kõlemõrvar. Sedakorda on Hunteril vaja aru saada, miks inimeste suurimast hirmust sai nende viimane kannatus ning mis sunnib kedagi teiste hirme nende vastu nii jõhkral moel ära kasutama. Hea uni oleks nii teretulnud, aga tema krooniline unetus on ikka veel temaga … Nagu ka tema isu hea viski ja hea raamatu järele!

Elizabeth Kostova “Ajaloolane“
Vampiirid pole kunagi nii ajaloolembesed olnud! Aga just selle uue nõrkuse juurpõhjust peab otsima noor neiu, kelle ajalooõppejõust isa on saladuslikult kadunud. Oma reisil mineviku ja ajalukku leiab ta eest salakoodid ja mõistatused, mis toovad ta lähemale mitte ainult oma isa leidmisele, vaid ka saatuslikule teadmisele sellest, et temaski võib voolata Dracula verd!

Indrek Hargla “French ja Koulu“
Maavalla arbuja ja tema ori, sellise kontekstiga naljalt ei nori! Koulu on ontlik ja intelligentne võlurihärra, kes omab žilett-teravat analüütilist mõttemalli. French on “ostan, müün ja kahetsen” tüüpi bizniz-keenjus, kes väga tahaks ka eskimole lund müüa, aga oskab ainult šlikerdada ja teisi tüssata. Koos on nad seljad kokku pannud, et peatada rahvusvahelise salaseltsi kurjad maailmavallutusplaanid!

Stephenie Meyer “Keemik“
Kunagi oli ta oma ala nõutuim spetsialist, keda soovis tööle iga riigiamet. Nüüd on ta paaria — oma enda endise tööandja poolt jälitatav saak, kelle kannul on verekoerad. Tema ainus võimalus oma hea nime ja endise elukorralduse taastamiseks on kasutada kõiki oma teadmisi ja oskusi, et paljastada tema jahtijate kõhedust tekitavad plaanid ning tõusta fööniksina tuhast. See kõik oleks nii palju kergem, kui ainult mehel, kes teda tapma saadeti ei oleks nii nunnu koer!

Ian Caldwell ja Dustin Thomason “Nelja mõõt“
Kohati on armastuslugu lihtsalt armastuslugu. Aga harvad pole ka juhud, kus see peidab endas krüpteeritud sõnumit, mille nimel osad on valmis koledaid tegusid korda saatma. Isa surma leinav nooruk ühendab jõud ahastuses tudengiga, kelle lõputööks on salapärane tekst, mis viis tema juhendaja hauda. Koos oma mentori järglasega otsivad nad lahendust ajaloolisele koodile, mis avaks saladused, mille nimel ollakse valmis tapma!

Sharon Bolton “Väikesed mustad valed“
Soolane tuuleiil, mässavad lained, ja mere ääres väike maja. Selle asunikel on saladusi, mis võivad tappa! Ja mälestusi neist, keda enam ei ole. Selles majas majas elab murtud hingega ema, kes haub salakavalat plaani maksta kätte oma pisikeste rõõmurullide elud võtnud hooletusehunnikule.

Tess Gerritsen “Kirurg“
Mis peidus meie vere sees, see paljudele huvi pakub! Bostoni linna on tabanud kõlekurjami külaskäik. Detektiiv Jane Rizzoli ei suuda mõista tegude motiive ning patoloog dr. Maura Isles ei suuda alati leppida detektiiv Rizzoli kuumaverelisuse ja järeldusteni ruttamisega. Endalegi teadmata on vapper duo silmitsi jõhkra kurjamiga, kes ihaldab nende verd oma kollektsiooni!

Tess Gerritsen “Tulega mängides“
Viiulivirtusoosit naise elu muutub põrguks, kui ta hakkab harjutama uut partiid. Keerukas helijadal on deemonlik mõju tema pisitütrele — laps oleks justkui kurjast vaimust vaevatud iga kord, kui poogen keeli puudutab. Ahastuses ema võtab ette muusika-ajaloolise ristikäigu selgitamaks välja, mis saladused peituvad selle müstilise viisijupi tekkeloos.

Andreas Ventsel, Mari-Liis Madisson ja Mihhail Lotman “Varjatud märgid ja salaühingud. Vandenõuteooriate tähendusmaailm” 
Jacques de Molay, George Soros ja Joseph McCarthy — need on vaid kolm näidet suurmeestest, keda antud teos lugejatele tutvustab. Tegu on “Vaba Akadeemia” loengutesarja tulemusel valminud taiesega, mis siinkirjutaja meelest täidab olulise tühimiku eestikeelses populaarteaduslikus lektüüris — see annab inimkeeles edasi humanitaarteadusliku mõtteiva päevakohasel ja olulisel näitematerjalil tuginedes. (… no peaaegu 😃 Teise osa esimene lehekülg on hea näide, kus vana semiootik justkui viskaks kinda muigega “hoidke mu õlut, siit tuleb paradigma penetratsiooni partituur!”)
Lugejale avanevad tänapäevase tehnoloogia ja iidsete tekstide mõttemaailmad, suurepärased ajaloolised näited ning kaasahaarav kirjutamismaneer. Kohati — jah, jälle teises osas …– tahaks nutta ja anuda, et “mon dieu! A mozno po chelovetšeski!” Aga see läheb õnneks kiirelt üle ja järgneb väga kaasakiskuv arutelu nõiaprotsessidest ja siioni tarkade vandenõust.
Mina isiklikult taasavastasin usu loetava ja inimkeelse akadeemilise kirjastiili surmast levinud kõlakate elukaugusesse. Loodan, et antud autorid naasevad kirjutuslaua juurde ja annavad veelgi põhjust inimahvile, nagu mina, raamat kämmalde vahele haarata!

Jüri Kolk “Roheline suits“
Igati muhe piibelliku alatooniga reisikriminull, mille keskmes on trobikond turismisreisil viibivaid eestlasi, kes külastades väikest aga üliusklikku riigikest suure ja uskliku riigi pealinna südames leiavad end ühtäkki apokalüptilise varjundiga maailmamuutmise plaani epitsentrist. Nimelt on paavst otsustanud taaslavastada piibelliku võitluse lõviga lootuses jumalariik maamunal taastada. Selleks aga on tal vaja täielikku koondatud tähelepanu tema ja tema riigi tegevusele — sestap otsustab ta vana hea tava kohaselt pisku pantvange võtta, et ümbritsev maailm saaks aru, et issi on kodus!

Jaak Tomberg “Kuidas täita soovi“
Tegu on kirjandusteadlase mõttekäiguga ulmekirjanduse radadel. Keskseks teemaks on utoopia žanrisse kalduvad kirjandusteosed ning nende mõtestamine ulmekirjanduses, sekka väheke televisiooni ja kinokunsti. (IV peatükk keskendub mu lemmiksarjale “The Wire”! Ma oleksin muidugi “võrgustiku” asemel öelnud “traadistik”, aga mina teen minat …) Pean tõdema, et teose algus oli valus — liiga “teaduskeelne” elik jäi tunne, et keegi on võtnud “Võõrsõnade leksikoni” ja selle lehekülgedele puistanud, et demonstreerida oma “akadeemilisust”. Õnneks on selle teosega nagu “Sõrmuste isanda” triloogia esimese osaga — kui ajalookirjelduse üle elad, siis läheb huvitavaks. Ja mulle see raamat väga meeldis just seetõttu, et ta ikka ja jälle suudab lugejat köita ning innustada ise uusi teadmisi otsima!

China Mieville “Linn ja Linn“
Teda on lapsest saati õpetatud mitte nägema. Mitte nägema teist linna ja selle elanikke. Selline on inspektor Borlu elu — kuritööde lahendamine Bezelis ning Ul Quoma linna ja selle asukate mitte-nägemine. Nad ei ole üks ja sama vaimus, ainult aeg-ruumis. Nad on Linn ja Linn. Kui Borlu peab uurima mõrvajuhtumit, mis algab Bezelis kuid viib riburadapidi Ul Quomasse on ta teadlik, et iga tema sammu, mõtet ja silmapilku jälgitakse. Ta on sunnitud ümber õppima kõik, mis teda terve elu edasi on viinud — ta peab õppima uuesti “nägema”! Ja avatarid ei anna talle seda niisama!

Aleksandr Popov
stand-up koomik

Fotod Klaari Tamm ja Liina Raju

Lugemissoovitused 9. aprillil 2024 — Johanna Ross ja Jaak Tomberg

Nagu ikka raamatukogu sünnipäevanädalal oli ka seekord kavas lugemissoovituste jagamine. 9. aprillil soovitasid kohvitoas raamatuid ajakirja “Keel ja Kirjandus” peatoimetaja Johanna Ross ja Tartu ülikooli kultuuriteaduste instituudi asejuhataja Jaak Tomberg. Nad leppisid kokku teha seda vaheldumisi ja sama ülesehitust järgib ka see kirjutis.

Johanna Ross ütles alustuseks, et raamatute valimine oli raske, nagu võiski arvata ja ta polnud päris kindel, kas peaks töö ja lõbu lahus hoidma või mitte – milline väljaütlemine annab suurepärase võimaluse alustada tutvustamist Nina Lykke teosest „Ega me siin lõbu pärast ole” ja mõtiskleda selle üle, kas #metoo perspektiivist saabki seda lugu avada ainult naiskirjanik.

Jaak Tomberg räägib vahele suurepärasest filmist „Tár”, milles Cate Blanchett kehastab heliloojat ja dirigenti Lydia Tári, kes ahistajaks osutub. Tomberg võtab järgmisena tutvustada Carolina Pihelgase „Vaadates ööd”, mis artikuleerib tema jaoks ajalootraumasid esivanematelt. Erinevate põlvkondade, kes ei puutugi nii palju kokku, jutustajate läbi kirjutatud lugu, milles on suured tühikud ja suure pildi peab lugeja ise kokku panema. Lugedes on kogu aeg tunda, et see on luuletaja kirjutatud raamat.

Johanna Ross võtab järgmisena ette Triinu Tamme tõlgitud Nancy Hustoni „Murrangujooned” ja iseloomustab autorit „krehvtise Kanada feministina”, tema kohta öeldakse kõikjal Kanada kirjanik, ehkki ta elab juba aastakümneid Pariisis. „Murrangujoontes” jutustatakse perekonnalugu läbi nelja põlvkonna, eriliseks teeb raamatu see, et kõik lood jutustatakse kuueaastase lapse pilgu läbi. Romaan sai 2006. aastal Prantsusmaal maineka kirjandusauhinna Prix Femina.

Jaak Tomberg võtab järgmiseks tutvustada Mirjam Parve luulekogu „Varjukeha”, milles autor „annab ainulisele häälele olemise õiguse”. On olemas need, kes teavad, kuidas peab elama, ja need, kes sellega sõdivad, kuid luuletaja tahab, et ka teistel, kõigil eluviisidel oleks võimalus.

Johanna Ross soovitab järgmisena oma pinginaabri raamatut: Triin Talk on kirjutanud 2021. aasta romaanivõistlusel Postimehe eriauhinna pälvinud „Auhind õigesti elatud elu eest”. Ühe elu viis varianti pole küll mingi keerukas ja raske lugemine, pigem humoorikas, kuid esitab kõigis küsimusi valikute kohta, keskkonna kohta. Tahaks eriti noortele soovitada ja nende arvamust kuulda.

Jaak Tomberg toob esile Tõnis Vilu, keda palju seostatakse vaimse tervise kajastamisega, kuid kelle luulekogud on kõik väga erinevad. Luulekogu „Ilma” on harukordne näide sellest, et ulmet saab kirjutada luule vormis (varasemast on muidugi olemas ka Uku Masing). Selles luulekogus jälgib lugeja ühe ränduri teekonda postapokalüptilises maailmas, mis on inimestest tühi.

Johanna Ross tegeleb praegu 1960. ja 70. aastate noortekirjandusega, eriti tüdrukutele mõelduga ja loeb taustaks ka tõlketeoseid sellest ajast. Aleksandra Brušteini „Tee viib kaugusse” on tegelikult mälestusteraamat, Leedu juutide perekonna lugu 20. sajandi alguse Vilniuses. Perekond on pigem kõrgemast klassist, isa on arst, tütar õpib koos aadlineidudega. Tegelasi on palju ja nad on kujutatud väga nüansirohkelt ja -tundlikult, ka ebameeldivatel tegelastel on inimestena oma koht. See oli väga ootamatu lugemiselamus, sellest ka soovitus – 1964. aastal sarjas „Noorus ja maailm” ilmunud raamat ei pruugi muidu ette sattuda.

Jaak Tomberg tutvustab Hari Kunzru (loodetavasti vaid „seni veel” eesti keelde tõlkimata) raamatut „Red pill”. See on Brexiti-järgne ja Trumpi-aegne romaan keskeakriisis New Yorgi kirjanikust, kes läheb loomemajja Wannsee ääres, leides, et seal on ette nähtud kirjutada kõigil ühes ruumis ja kõigi silme all – igaüks võib igal hetkel ükskõik kelle töösse sekkuda ja kommenteerida. Kannatlikult eri tasanditest ehitatud raamatus on juttu veel natsidest, noorelt enesetapu sooritanud saksa romantikust Heinrich von Kleistist, kelle haud asub läheduses, ja paljust muust.

Johanna Ross võtab viimasena kätte Tove Ditlevseni „Kopenhaageni triloogia : Lapsepõlv. Noorus. Sõltuvus”. Tegemist on eluloolise raamatuga ja see on väga hoolikalt kureeritud elulugu, arvaku lugeja mis tahes. Raamatus on nii teemasid kui stiili ja see on lugu inimese pääsemisest oma lapsepõlvest. Ditlevsen oli ka luuletaja.

Jaak Tombergi viimane tutvustatav raamat on Maarja Pärtna „Elav linn”. Tomberg on palju uurinud keskkonnateemasid ulmekirjanduses, need on enamasti olnud paksud raamatud. Väikeste laste isana, kellel lugemisaega napib, hakkas teda huvitama, mida suudavad lühivormid. Pärtna proosaluules algab kõik konkreetsest kohast – Tartu kui puhas loodus – ja keeletundlikkusest, mis süvendab liigirikkust.

 

Kaja Kleimann

Ulmepäev Tallinna keskraamatukogus

Siis, kui ma rongi pealt raamatukogusse jõudsin, oli Veiko ettekanne juba peale hakanud.

Parajasti käis jutt südamelähedastel teemadel: ulme määratlemine ja žanrimahutavus — ehk kuidas tõsisele kirjandushuvilisele mõne käiguga selgeks teha, et “lind on ka loom” ja et tegelikult on ta hoopis ammune ulmelugeja. Seejärel kõneles Veiko Belials ulmeühingust, mitte niisama üld-tavatutvustusena, vaid rohkem ajaloolises mõõtmes. Et kuidas tema mäletab neid õrnu algusaegasid, esimesi ettevõtmisi, väljaandeid, traditsioonide käivitamist. Tuttavad teemad, aga vähemalt mina kuulsin rohkelt nüansse, mida varem ei olnud teadvustanud.

Ettekande lõpuks sai eel-eelteatena maha hõigatud ta tuleva aasta jutuvõistlus.

Teise ennelõunase ettekande pidas omaküla Maniakkide Tänav rollimäng-kirjandusest, alustades žanri olemasolu õigustustest ja sellest, kui raske on nii kiirelt arenevast valdkonnast üldistavat kokkuvõtet teha. Üks kasulik üldistus siiski koorus: “sarnane tunne, nagu siis kui mängid, ainult et sa loed”.

Muust ulmest eristab sedasorti kirjandust 1) tegelase selge üleminek oma pärismaailmast mängumaailma ja 2) tegelase arengu statistika lugejale esitamine — rohkelt numbreid! LitRPG-l on veel “leebem kaksikvend” Gamelit — lootüüp, kus tegelane selgelt tegutseb ja areneb mängumaailma sees, aga lugejale statsi ette ei visata ja levelite lisandumist ei markeerita.

Kokku on tegu tohutult areneva ja viljaka žanripöörisega, mis sisaldab omakorda rohkelt variatsioone ja alamžanre. Mõned alamžanride märksõnad: Base Building, Dungeon Core, apokalüptika ja/või post-apokalüptika, haarem, superkangelased, Tower Ascencion ja (GameLit poole pealt) Slice of Fantasy, Progression & Cultivation. Uusi alamžanre tekib ja muteerub pidevalt, sest autorid muudkui avastavad uusi viise mängumehaanikaid looks kirjutada.

Lõpuks sai puudutatud põhjuseid, miks litRPG-d loetakse: 1) kiire märul, ei ole ilulemist ega nämmutamist; 2) loetud tekstist saab sama tüüpi põnevust, mida mängust; saad kogeda mänge, mida tahaksid mängida, aga mida ei ole olemas; 3) ajafaktor — nühkatamine, mis mängus võtaks tunde, möödub lugedes ühe lausega (stiilis “kaevandasin koopast 1000 kristalli”); 4) unistuste kättesaadavus — “satun virtuaalkeskkonda” tundub realistlikum põhimõte kui “satun kosmoselaeva”.

Hommikupoolsete ettekannete järel jõudis kätte päeva põnevaim hetk: teatavaks tehti ulmekonkursi võidutööd! Paremusjärjestust ja osalejate statistikat vaata Tera Roosvaldi artiklist „Ulmeloomingukonkursi tulemused!” Reaktoris.

Palju õnne võitjatele ja aitäh kõigile osalejatele!

Peale lõunat astus saali ette Mairi Laurik tuleviku raamatukogule pühendatud ettekandega. Tema arutluse lähtepunktiks oli arusaam, et raamatukogu on juba iseenesest üpris ulmeline paik. Raamatukogu (ja raamatute) roll ulme alamžanrides avaldub aga väga mitmekesiselt. Kui maagilise kallakuga žanrides leidub (tavapäraseid) raamatukogusid sageli, siis teadusulmes on neid raskem leida — või siis raskem ära tunda ja defineerida.

Käesolev raamatukogude aasta andis Mairile tõuke Reaktorisse igal kuul üks temaatiline jutt kirjutada. Osa väljakutsest seisneb püüdes kirjutada lisaks võimalikult paljudes alamžanrides. Lõpuks sai teadusulmeliste raamatukogulugude kirjutamisel sobivaks võtmeks lugeja õiguste tõlgendamine: kuigi tehnilised lahenduskäigud võivad muutuda, on inimeste baasvajadused ja baaseesmärgid ajas püsivamad. Märksõnad: ligipääs teabele, autori töö kompenseerimine, kultuuri kandmine, õpikeskused, laenutuskeskused. Korduvalt põimus teemasse ka maagilise raamatukoguhoidja tegelaskuju.

Päeva lõpetas akadeemiline magustoit: Andrus Org & Jaak Tomberg küberpungilise analüüsiga. Publikule anti temaatiliste elementide lahkamise abimaterjaliks lugeda/kuulata katkend Stephensoni „Lumevaringust”. Analüüsi märksõnad: (omaaegne) kõrgtehnoloogia, numbrite rägastik küberruumi tohutu mõõtkava edastamiseks, metafoorid, ülekiirendatus, pinge/kontrast kahe maailma vahel, ilmetu tavamaaim ja küberruumi kirevus, võim ja “küberkauboid”, infohulgad, info lahtipakkimine (sealhulgas “raamatukohuhoidja” osavõtul), kuritegelik ilm, tegelaste kehv elukvaliteet, kuri tehnokraatia, “vabaduselubadused”, utopism, mütologiseerimine, avatarid.

Mõlemad esinejad leidsid, et varajasele küberpungile on iseloomulikud küberruumi romantiseerivad kujutelmad; inimkeha materiaalsust loodetakse ületada või vähemalt parandada, reaalsustajule esitatakse väljakutseid. Kui aga omaaegsed romantilised küberulmad asetada kohakuti sajandivahetuse “päristuleviku” ja interneti kättetulemisega, siis vabaduselubadused kommodifitseeritakse, võrkulaetud teadvuste asemel leiame pealetunginud kommertsinterneti, kus virtuaalväljundid mitte ei päästa meid materiaalsest maailmast, vaid hoopis dikteerivad seda, ning informatsiooni vaba vohamise asemel on tekkinud kõrvuasetsevad eraldatud kõlakambrid. (Minu isiklik lugeja-tähelepanek selle koha peal on, et omaaegsed romantiseeritud düstoopiad tunduvad meie praeguste argitrendide valguses tihti sellised nunnud, noh, umbes samamoodi süüta suvelapse moodi, nagu viimase pandeemia eelsed nakkuseleviku-lood.)

Siiski, ka tänapäeva olmestatud ja tarbekaubastatud võrguelu sisaldab mõningaid vanade unistuste motiive: virtuaalsed kaubad, spekulatsioonid, virtuaalstaarid (ka “reaalsete” popstaaride virtuaalversioonid) ja “taustal luuravad vastasseisus transhumanism ja posthumanism.”

Ja siis äkki oli ulmepäev läbi, internet võeti ära ja toimekam rahvas juhatati mööda salakäiku teabetemplist ära kõrtsi.

Suur tänu kartmatutele korraldajatele: Birgit Teemäe, Tea Roosvald, Eva-Liisa Lõbu ja veel paljud abilised-kolleegid Tallina Keskraamatukogust!

Tervet ulmepäeva saab järelvaadata Tallinna Keskraamatukogu kanalil.

Laura Loolaid

Fotod: Laura Loolaid
Ilmunud varem ajakirjas Reaktor