Posts Tagged ‘rännak’

Mathura „Guatemala, maa hing“

„Vaatan, kuidas mäed varjuvad ajuvasse vihma;
vihm nõrgub mu mõteteni
ning tasapisi saab minustki laul.“ (lk 56)

Olin pisut üllatunud, kui sattusin hiljuti Tartu Linnaraamatukogu facebook’is üht oma tekstikest taga ajades Kaja Kleimanni lugemissoovituse peale Rigoberta Menchú Tum’i ja Dante Liano lasteraamatu „Väike Min, tüdruk Chimelist“ (tõlge 2015) kohta. Muinasjutu stiilis jutustused näitavad pildikesi väikese kitšee tüdruku Rigoberta lapsepõlvest ühes Guatemala külakeses, kus ta kasvab üles koos vanade maiade elutarkuste, nende elutunnetusega ja looduskogemustega. Üllatunud olin eelkõige seepärast, et kodus ootas mind paari väljakirjutise tegemiseks samuti üks raamat Guatemalast. Maast, mille põlisrahvast maiadest oli 83% langenud 1960. aastast kuni 1996. aastani väldanud ning maad ja inimesi laastanud kodusõja ohvriks.

Mind oodanud raamat pärineb meie oma maa kirjaniku Mathura sulest ja kannab pealkirja „Guatemala, maa hing“ (2009). Just nii nimetatakse Guatemalat, mille nimi tähendab sõna-sõnalt „metsade maa“: „„Alma de la tierra, maa hing.“ Võib-olla on see mõte sündinud maia-indiaanlaste iidsest kultuurist – maiad moodustavad Guatemala elanike enamuse. Või viitab see Guatemala looduse mitmekesisusele – pikkadele hallidele ookeanirandadele, vulkaanide kuumusele, mägijärvede põhjatusele. Võib-olla aga hoopis asumisele väikestel laiuskraadidel maakera keskel. Võib-olla.“ (lk 11)

Seitsme foto ja käsitsi valmistatud reisikaardiga varustatud ülestähendused poliitika meelevallas ulpinud Kesk-Ameerika väikeriigist, kus asuvat „maailma energeetiline keerits“ (90), ei ole reisikiri tavamõttes. Ka autor ise kõhkleb, kas tema reisimine on „päriselt reisimine“ ja tema „päriselt reisija“ (lk 77), Oli see reis päriselt või polnud seda siiski? Mis maa see oli, kus arvasin end käivat?“ (lk 105) Sest kui reisimise sihiks ei ole tutvumine eelkõige vaatamisväärsustega, vaid „liikumine ühest punktist teise, siis selle sisu on hoopis eneseavastus“. Reisist saavat „tõepoolest reis, kui see on ühtlasi reis enese sisse“ (lk 77). Ja need inimesed ei olegi tegelikult reisijad, vaid rändurid.

Rändurlikku ja kaemuslikku olemust ilmutab autor kaheosalises, pealkirjastatud peatükkidesse liigendatud reisiraamatus ka kompositsiooniliselt ja keeleliselt: omamoodi proloogi (nii proosa- kui ka luulevormis) ja epiloogiga täiendatud rännuteede kirjeldustega põimuvad kaks pärimuslugu ja mõned luuletused. Mathura vaatleb väljas- ja sissepoole, ta mõtiskleb, joonistab õlikriitidega meeleoluvisandeid (lk 28) ja läheneb lüüriliselt-empaatiliselt metsikule loodusele ning inimestele nende argipäevas ja pärimuses. Jutustades nõnda Guatemala ja tema rahvaste lugu, annab ta neile omaenda õrna hinguse.

Eve Pormeister

Advertisements

David Foenkinos „Mälestused”

Nii nagu vastassoo esindajate kohta mõnikord öeldakse, et ta on/ei ole „minu tüüp”, nii võisin ma selle raamatu esimeste lehekülgedega tõdeda, et see raamat on totaalselt „minu tüüp”. Prantsuse kirjaniku ja stsenaristi David Foenkinose (s. 1974) „Mälestused” (2011, e.k. Pille Kruus 2015) pole miski elulooraamat — ehkki pealkirjast võiks ekslikult niimoodi arvata –, aga ood elule on ta mingis mõttes küll. Ja veel kuidas kirjutatud ood — lausa luulelises keeles, kujundlik ja metafoorne, vaimukate vahepalade ja pehme eneseirooniaga väljendatud napis stiilis, kus ükski sõna pole üleliigne. No kasvõi lause: „See liigutas mind tõsiselt, see oli koma mu masenduses” (lk 208) või ühe akvarelli kirjeldus: „Tema pilt oli vaikelu, aga tõepoolest vaikne: neil kolmel õunal laua peal polnud enam mingit elulootust” (lk 134).

foenkinosmälestusedAlgul hämmeldas mind, et nii noor autor kirjutab sellistel teemadel: vanaisast ja vanaemast, lähedasest suhtest nendega, vananemisest, hooldekodust ja surmast, elu absurdsusest ja allakäigust. Aga mida edasi, seda selgemaks saab, et see raamat ongi elust kui sellisest, elu ringkäigust. Iga lõpp viib millegi uue alguseni. Vanadekodust põgenenud vanaema otsingud viivad jutustaja vanaema lapsepõlveradadele Normandiasse, kus ta tutvub — vahetult enne vanaema surma — oma tulevase abikaasaga. Just siis, kui nad lähevad rõõmu-uudist abiellumisest jutustaja vanematele teatama, selgub, et vanemad on otsustanud lahku minna. Ja päeval, kui jutustajal endal on omakorda teatada uudis oma lahkuminekust, annavad vanemad teada, et on taas teineteist leidnud. Polegi muud kui tõdeda, et „meie elud on nii ümmargused” (lk 143).

Kõik need elu keerdkäigud on vajalikud ka selleks, et minajutustaja leiaks end kirjanikuna. Ta töötab aastaid hotelli administraatorina öises vahetuses just selleks, et leida inspiratsiooni kirjutamiseks, kuid see inspiratsioon, see avanemine ei tule siiski enne, kui on elatud „piisavalt, et romaanikirjanikuks saada” (lk 55) — ja mitte vanuse mõttes, vaid just kogemuste, elamuste, mälestuste, „melanhoolia” mõttes. Stabiilsus ja rutiin ei anna piisavalt ainest kirjutamiseks ning alles siis, kui naine on koos pojaga lahkunud, saab jutustaja tõdeda: „Lahkuminek tõukas mind uuesti loominguliseks tööks vajalikku ebastabiilsusse” (lk 213), millega omandab prohvetliku tähenduse ka nende tutvusmisrepliik — Louise`i poolt esitatud puhtviisakas küsimus: „Kas ma saan teid kuidagi aidata?” Kogetud õnne- ja kurbusehetked, romantika ja tülid, poja sünni erakordne tähtsus, oma mineviku ja lähisuhete mõtestamine suutsid lõpuks teha temast kirjaniku.

Väga nauditav osa raamatust on pisikesed vaimukad-humoorikad vahepalad, milles esitatakse kas tuntud inimeste (muusik Serge Gainsbourg, kirjanik Modiano, poksija Gaston Martinez, režissöör Claude Lelouch, baleriin Sonia Senerson jt) või raamatutegelaste mälestuskillukesi. Ja sama nauditavad on jutustaja enda poolt pakutud joonealused märkused, mis täpsustavad või annavad hinnangu tema enda jutustusele. Näiteks, tuues sõna-sõnalt ära tema ja Louise`i kui vastarmunute dialoogi, möönab ta joone all, et see dialoog pole nende loos tema lemmik, aga ta eelistab „realismi, mis pole päris riskivaba”, kuid dialoogi lõpus tunnistab ta — jällegi joone all — et see dialoog liigutab teda.

Ühe eredama tegelasena sellest raamatust jääb meelde vanaema, kes astub teiste erksate ja eriliste vanaemadega ühte ritta, näiteks vanaemadega Tove Janssoni „Suveraamatust” ja Pavel Sanajevi raamatust „Matke mind põrandaliistu taha”. Kõik väga erinevad, aga ometi sarnased oma tohutu elutahtega ja sooviga elule mitte alla vanduda.

Miks on raamatu nimi just „Mälestused”, kui ta räägib nii paljust muustki ja justkui palju laiemalt? Ühes mälestuskillus tsiteeritakse Itaalia näitlejat Marcello Mastroiannit: „Mälestused on nagu saabumine ja võib-olla ühtlasti ainsad asjad, mis kuuluvad tõesti meile.” (lk 144)

Kui te loete sel aastal võib-olla ainult ühe raamatu, siis lugege seda. Sest see raamat ütleb elu kohta palju ja ilusat ja veel nii kaunil moel, mis kohati võtab hingetuks. Tekkis kiusatus raamat ka originaalis ette võtta, (kuigi tõlge on täiesti nauditav!), vaadata raamatu ainetel linastunud filmi ja lugeda ka autori varasemat teost „Delikaatsus” (2009, e.k. 2013). Jääb loota, et ka autori uusim teos, „Charlotte”, mis pälvis 2014. a. Renaudot` preemia, kiiresti tee eesti keelde leiab.

Annika Aas

Jean-Claude Mourlevat “Ookeani kutse”

ookeani_kutseEsialgu näis, et see on väga lihtne lugu… Elasid kord seitse venda, kuus tavalist poissi, kuid seitsmes oli omamoodi — ta nimelt ei rääkinud sõnade, vaid näoilmete ja kätega. Vennad said temast suurepäraselt aru.

Ühel külmal ja vihmasel ööl ajas Yann vennad üles ja tegi neile selgeks, et nad peavad kodunt lahkuma, sest vanemad kavatsevad midagi halba. Poisid tahtsid jõuda Ookeani äärde — nad polnud seda kunagi näinud. Teekond kulges väga vaevaliselt, sest lastel polnud ei raha ega korralikke riideid, nad kartsid politseinikke ja üldse võõraid.Vennad elasid sel teekonnal üle palju — neil tuli valetada ja varastada — see polnud kerge! Lõpuks jõudsid nad Ookeani kaldale — nad olid peaaegu võitnud ning siis sattusid nad sellesse majja….

Lugu poiste retkest Ookeani äärde on kirja pandud mosaiigina, mida räägivad nii lapsed ise kui täiskasvanud, kes selle juhtumiga olid seotud. Oma arusaama esitavad sotsiaaltöötaja, veoautojuht, kirjanik, pagar, töötu ja lõpuks selle maja omanik, tööstur Gilles Faivre!

See, mis juhtus seitsme vennaga, paneb mõtlema inimeseks olemise üle. Selle üle kui palju on meis headust, hoolivust, ükskõiksust, tigedust ja julmust!

Ädu Neemre

Joel Haahtela “Täheselge, lumivalge”

Ma luban endale väikese poeetilise liialduse ning ütlen, et kogu Haahtela loomingu lugemine—ning eesti keeles on nüüd juba päris kena valik saadaval—on nagu jalutamine lumivalges metsas täheselgel ööl. Selles on mingi süütus, puhtus, kergus. Kuigi käsitletavad teemad ei pruugi olla kerged, oskab Haahtela neist rääkida nii, et nad ei vajuta sind maadligi. Haahtela on melanhoolne, kuid mitte masendav. Käesoleva teose minajutustajagi lausub: “Me peame kurbuse eest hoolitsema, sest see teeb elu suuremaks ja ilusamaks, annab võimaluse lennata.” (lk 215) Ja see autorile omane napp, ülemäärasest puhastatud stiil ning võrratud metafoorid: “Kuidas üks väike sündmus võib kõike muuta, ainult näpuotsatäis armu taeva apteegist.” (lk 175)

haahtelataheselge“Täheselgest…” leiab mitmeid autori korduvaid motiive: liblikad ja liblikakogujad, Vermeeri maalid, õunapuu, kaotus-otsing, rännak. Seekord rändab teos nii ajas kui kohas päris kaugele. 20-aastase Helsingist pärit noormehe Leo Halme päevikusissekanded algavad 1889. a. Pariisis ning aegamisi-vihjamisi saame teada üht-teist tema minevikust, kodumaalt lahkumise põhjustest. Kirjutaja ei ole ülemäära emotsionaalne, kuid ridade vahelt kumab palju kaotusvalu, igatsust, kahetsust. Siin on ka konflikt unistuste ja reaalsuse vahel, sest oma südames maalikunstniku tulevikust unistav noormees on sunnitud onu abiga vastu võtma telegraafi koha. Teises osas näeme teda juba korrespondendina Berliinis vahetult enne Esimese maailmasõja algust ning järgmine osa näitab teda 53-aastase mehena hoopis kaugele Kagu-Aasiasse suundumas. (Elu)ring saab täis 1936. aastal Saksamaal Bernburgi psühhiaatriahaiglas.

Kuid see ei ole veel kõik. Haahtela poleks ju Haahtela, kui poleks kellegi jälgi ajada või kellegi jälgedes käia… Raamatu lõpp toob meid tänapäeva, 2012. a. Helsingisse, kus Leo Halme järeltulija hakkab oma vanavanavanaisa päevikuid lugema ja ümber kirjutama. Ning mitte ainult. Ümberkirjutaja tunneb oma vanavanavanaisaga seletamatut sidet ning võtab ette reisi Saksamaale Bernburgi, kus selgub tõde Leo Halme viimastest päevadest ja surmast. See ei ole ilus tõde, aga ometi, “kogu maailma kogunenud prahi, kurbuse ja pettumuste alt kumab siiski alati valgust, lumivalge pind” (334).

Annika Aas