Posts Tagged ‘ungarlased’

Kirjanduslinn soovitab: Antal Szerb “Rändur ja kuuvalgus”

Antal Szerbi
Rändur ja kuuvalgus
(Verb 2016,
tõlkija Reet Klettenberg)

Lugedes raamatust rida „Londoni november polegi kuu, vaid hingeseisund“ mõtlesin kohe, et see üks lause võtabki suurepäraselt raamatu sisu kokku. Eestis ütleksime pigem “põhjamaa talv polegi aastaaeg, vaid hingeseisund”. Suvi on tegus ja täis seiklusi, üllatusi, ootamatuid keerdkäike. Suvi tundub alati liiga lühikesena ning möödub sama kiiresti ja märkamatult nagu meie noorus. Talv seevastu on külm, väga pime ja tundub lõputuna… Sel ajal meenutab enamik inimesi möödunud suve ja loeb päevi järgmiseni. Ja just seda ma sellest raamatust õppisingi! Selle asemel, et raisata oma aega ja mõelda pidevalt sellele, mis oleks võinud olla või mis juhtuks kui…, peaksime elama hetkes, sest elu on see, mis sinuga juhtub, kui oled parajasti hõivatud muude plaanide tegemisega. Soovitan Szerbi ajatut teost kõigile, kes on valmis konarlikuks, üheotsa piletiga eneseavastuse teekonnaks.

Dóra Máté

Foto Mana Kaasik

György Dragomán „Tuleriit”

Ma pole tükk aega ühtegi raamatut nii lugenud, et süda klopib ja vahepeal tuleb raamat käest ära panna, et sügavalt hingata.

Raamatu minajutustaja, teismeline Emma, on mõlemad vanemad korraga autoõnnetuses kaotanud ja mitu kuud internaatkoolis elanud, kui korraga kutsutakse ta direktrissi juurde ja öeldakse, et tema vanaema on tulnud, et teda enda juurde elama viia. Emma pole kunagi oma vanaema näinud ega temast isegi kuulnud. Vanaema keerutab käes kohvitassi, valab paksu sellest alustassile ja Emma näeb seal oma nägu, mis muutub sujuvalt ta ema näoks ja see omakorda vanaema omaks. Emma lähebki vanaemaga ja juba on ka lugeja kaasa haaratud teekonnale, mis meenutab nii Kusturica filmi (nende rongisõit) kui Gabriel Garcia Márquezi raamatut „Sada aastat üksildust” (maagia; surnud, kes on ikka kohal; väljamõeldud geograafiline koht; suur puu).

Raamat kubiseb müstilistest unenägudest ja minevikumeenutustest, vanaema on nagu omamoodi nõid – küll joonistab näpuga jahusse, küll kraabib kreeka pähklitele peale silmi, ja Emma suhtub sellesse kõigesse täie rahuga, miski ei pane teda imestama ega võõristama. Tegelikult kasutab ta ka ise sarnast käitumisloogikat – kui ta surub nõela nii sügavale näppu, et veri välja tuleb, täitub tema soov. Unenäolisus, meenutused ja tegelikkus ei ole alati selgesti eristatavad ja kui vanaema on Emmale ära jutustanud pika-pika loo, mis raamatus kaldkirjaga esile tõstetud, ütleb ta lõpetuseks ühe lausega: „aga võib-olla oli see hoopis teisiti ja…”

Oma osa on Emma suhetel koolikaaslastega, tema kõigile tüdrukutele omasel ihal olla ilus, kanda ilusaid riideid, armumisel.

Lugemise alguses häiris mind tohutult, et pole võimalik aru saada tegevuse toimumise ajast ega kohast, pole nimetatud isegi mitte rahaühikut (vanaema annab Emmale lihtsalt kolm kümnelist), mis asjast aimu annaks, lugemise kulgedes läheb see ärritus üle. Kuna autor on ungarlane, hakkasin otsima Ungari ajaloo kohta, aga see ei aidanud mind eriti, ajajoon selgines siis, kui jõudsin lugemisega vanaema mälestusteni natsidest ja juutidest. Kõige rohkem kasu oli järelsõna lugemisest, sealt sain teada, et autor sündis Rumeenias, ja mõned taustasündmuste kirjeldused sarnanevad sellega, mis toimus 1989. aastal ja vahetult pärast seda Rumeenias, kus verise revolutsiooni tagajärjel kukutati diktaator Nicolae Ceaușescu. Dragomán ise on öelnud, et teda ajalooline tõde ei huvita, tema „eesmärk on rekonstrueerida võimalikult täpselt ajastu õhustikku, et lugeja hingaks koos tema tegelastega ja tajuks ajastu hoovusi koos nendega.” Autor uurib, mis juhtub pärast revolutsiooni, kuidas inimesed tegutsevad, kuidas käitutakse eelmise režiimi esindajatega, kuidas kaasajooksikutega, kas on võimalik algus puhtalt lehelt ja mis jätkub vanaviisi. Mitme põlvkonna ellujäänute süütunne. Unustamine ja mäletamine. Kuidas tuleb ise teha midagi halba, et seda ei sunnitaks tegema kedagi sulle kallist, ja kuidas seda halba minimeerida. Koputamise teema on oluline. Minu jaoks kõige mõjuvamad leheküljed üldse olid vist vanaema ja vanaisa tutvumise ajast hullumajas. Mõned asjad ei muutu – koolipoiss, kelle isa on Rahvusliku Päästekomitee esimees, arvab, et võib kõike teha. Segasel üleminekuajal ostetakse kokku mitmesugust vara. Poisid kaklevad, kuna üks teist pealekaebaja pojaks nimetas.

See raamat haarab jäägitult, ja kuigi see ei ole kerge lugemine, on seda siiski lihtsam lugeda kui näiteks sama autori „Valget kuningat” (lugesin seda hiljem), mis mõjus hoopis masendavamana. Võib-olla sellepärast, et selles siin on rohkem halba seljataha jäänud ja palju rohkem lootust ees.

Romaani ungarikeelse pealkirja „Máglya” (tuleriit) kõla kattub sõnaga „mágia” (maagia) .

Kaja Kleimann

László Krasznahorkai „Saatana tango“

László Krasznahorkai raamatut „Saatana tango” (tlk. Siiri Kolka) kutsus mind lugema nii Béla Tarri 1994. aastal raamatu põhjal valminud 7h 30min pikkuse film kui ka see, et romaan pidi jääma kirjanikule esimeseks ja viimaseks. Üks hetk oli raamat minu riiulis ning ootas vaba hetke, mil lugemist alustada.

Lugemiseks oli vaja võtta eraldi hoogu, kuna Krasznahorkai teos vajab süvenemist. Lugemismotivatsiooniga probleeme ei tekkinud. Varastasin vaikseid õhtuid, kui kõik olid juba uinunud ja ka hommikul ärkasin lugemiseks enne äratuskella.

Autor ei ütle lugejale midagi ette, viimane peab ise otsustama, hinnanguid andma ning järeldusi tegema. Ülesannet ei tee lihtsamaks rütmilised, üksteisega põimuvad ülipikad laused, mis on kunstiteosed omaette.

Mulle meeldivad eksistentsialistlikud raamatud, ning Krasznahorkai oskab ajatud mõtted täiesti uuele absurdsuse tasemele viia. Raamatut lugedes tekkis tõeline üksinduse tunne. See ei olnud kurb ega halb. See oli arusaamine, et ükskõik kus ja kellega, mingil tasandil on inimelu ääretult üksik.

Sel raamatul on kindel koht iga inimese riiulis. Pärast paari nädalat seedimist, mille jooksul ei tahtnud seisundit mõne teise raamatuga lõhkuda, soovisin sama teosega uuesti otsast peale pihta hakata.

Triinu Suumann
Tartu Laulupeomuuseum

Ungari kirjandus

ungari26

ungari28Sándor Petőfi (1. jaanuar 1823 Kiskőrös – 31. juuli 1849) oli ungari rahvusluuletaja ja 1848. aasta revolutsiooni kangelane. Petőfi nimi on ungari keelealal „luuletaja“ sünonüüm tänaseni. Viiekümnesse keelde tõlgitud luuletustega on ta esmajärguline suursaadik ka maailmakirjanduses. Tema vanemad olid slovakid ja sünninimi oli tal Alexander Petrovics, ta ungaripärastas oma nime 1842. aastal alustades kirjanikukarjääri.
1839. aasta septembris astus Petöfi sõjaväkke, 1841. aasta algul lasti ta erru. Suvel ühines ta rändnäitlejatega ning mängis 1842–1843 erinevate nimede all ja erinevate truppide koosseisus. Juulist 1844 sai ta abitoimetajaks Pesti Moelehes ning paari järgmise aasta jooksul ilmusid trükist mitmed teosed. Üksteisele järgnevad kogud tõid luuletajale ennenägematu populaarsuse. ungari27Tema luuletusi deklameeriti, kopeeriti, viisistati; nii mõnigi neist muutus õige pea rahvalauluks. Temast sai vabakutseline kirjanik, esimene poeet, kes Ungaris oma sulest ära elas; ta asutas noorte kirjanike huvide kaitsmise ühingu, Tízek Társasága. Tema romantiliselt julge tegutsemishimu kujunes Prantsuse revolutsiooni uurimise mõjul vabariiklikuks maailmavaateks, pea religioosselt intensiivse vabaduse- ja looduskultusega. 15. märtsil 1848. a. oli ta üks revolutsiooni algatajatest Ungaris ja 12-punktilise nõudmiste nimekirja kaasautor. 1848. aastal liitus ta kindral József Bemi adjudandina Ungari sõjaväega võitluses Habsburgidega. 31. juulil 1849a. a. osales oma ohvitseri keelu vastaselt Fehéregyházi kokkupõrkes ning jäi Segesvári lahingus kadunuks.

ungari29

ungari31Ferenc Molnári (1878–1952) kõige tuntum teos on noorsooromaan „Pál-tänava poisid”, mille tegevus toimub XIX sajandi lõpukümnendil Budapestis. Teismeliste koolipoiste mängudel on krundil ja botaanikaaias üsna organiseeritud iseloom. Vastakuti on kaks rühmitust: Pál-tänava poisid ja punasärgid, võitluses ilmutavad lapsed täiskasvanutele iseloomulikke voorusi ja vigu. Lugu esitleb foonitegevusena igapäevaseid koolisündmusi, laste suhteid, omaaegse Budapesti elu. Kogu romaan põhineb Ferenc Molnári lapsepõlvemälestustel. Irooniline ja nostalgiline lähenemisviis oli kutsutud tasakaalustama James Fenimore Cooperi tollal populaarseid indiaaniromaane.Täiskasvanuid matkivate laste näol joonistuvad teravamalt välja matkitava maailma voorused ja puudused. ungari30Nüansirikkalt on edasi antud ametliku kooli ja vabatahtlikult tekkiva krundiseltskonna osaliselt feodaal-militaristlike, osaliselt ka kodanlike ühistute tekkelugu.
Pál-tänava poisid on inspireerinud kirjanikke neid seostama ka hoopis teistlaadsete sündmustega. Géza Szőcs (1953) on seostanud poisid 1956. aasta sündmustega. Proosaluuletus „Pesti poisid („A pesti srácok”) on ilmunud 2002. aastal ajakirja A Dunánál oktoobrinumbris, mis annab selgesti märku, kui oluline teos on Ferenc Molnári raamat ka XXI sajandil. „Pál-tänava poisid” on filmiks saanud lausa seitsmel korral (üks Itaalia, üks USA ja viis Ungari filmiversiooni).

ungari32

ungari34Dezső Kosztolányi (29. märts 1885 Szabadka, tänapäeva Subotica Serbias – 3. november 1936 Budapest) sündis Austria-Ungari riigis Szabadkas (praegu Subotica Serbias). Tema isa Árpád Kosztolányi (1859–1926) oli gümnaasiumi matemaatika-füüsikaõpetaja ja hiljem direktor, ema oli prantsuse päritolu Eulália Brenner (1886–1948), kes põlvnes apteekriperekonnast. Ta käis koolis oma sünnilinnas, ent konfliktide tõttu õpetajaga visati ta koolist välja ning ta lõpetas õpingud eraõpetaja juures. 1903. aastal asus ta õppima Budapesti ülikooli filosoofiateaduskonna ungari-saksa eriharus. Pärast esimest aastat jätkas ta õpinguid Viinis, kuid naasis mõne kuu pärast pettunult Szabadkasse ja hakkas ajalehe Báckai Hírlap kaastööliseks. 1905. aastal naasis ta Budapesti, kus tutvus mitme hiljem tuntud kirjaniku ja luuletajaga ungari33(Mihály Babits, Gyula Juhász, Frigyes Karinthy, Milán Füst). Õpingud ülikoolis jäid siiski lõpetamata, temast sai Budapesti ajalehe Budapesti Napló kaastöötaja. Kosztolányi oli väga viljakas kirjanik. Ta tegutses ka inglise, saksa ja prantsuse keelest ungari keelde tõlkijana. Dezső Kosztolányi tundis hästi psühhoanalüüsi võimalusi, instinktide maailm leidis kajastamist tema romaanides „Nero, verine luuletaja”, „Lõoke” ja „Anna Édes”. Oma melanhoolses surmaootusest kantud luules püüdis ta tabada surma metafüüsikat, rohkesti kohtab selles ebakindlust, tee otsimise motiivi. 1931. aastal sai ta Ungari PEN-klubi esimeseks presidendiks. Kosztolányi suri 1936. aastal suulaevähki.

ungari35

ungari36Sándor Márai (11. aprill 1900 Kassa – 21. veebruar 1989 San Diego) elu möödus valdavalt emigratsioonis: 20. aastatel Saksamaal, Prantsusmaal ja Itaalias, alates 1948. aastast Šveitsis, Itaalias ja Ameerika Ühendriikides. Budapesti-aastad – 1920. aastate lõpust 1948. aastani – olid äärmiselt viljakas loomeperiood. Just sellal valmis kirjaniku võib-olla tuntuim teos „Ühe kodanlase pihtimused” („Egy polgár vallomásai”, 1934). Márai raamatuist on enamik romaanid, ent ta avaldas ka luulet ja päevikuid ning mälestusteraamatu „Maa, maa…”.
1990. aastal anti talle postuumselt Ungari kõrgeim autasu Kossuthi preemia. Tõlgete kaudu sai ta laiemale maailmale tuntuks alles 1990. aastate keskel. Tänapäeval peetakse teda 20. sajandi Euroopa kirjanduse kaanonisse kuuluvaks autoriks.ungari37
Sándor Márai romaan „Küünlad põlevad lõpuni” („A gyertyák csonkig égnek”) ilmus II maailmasõja ajal, aastal 1942. Kitsamas tähenduses toimub tegevus eaka ohvitseri elus üheainsa päeva jooksul, oodates noorusaja sõpra ja temaga hilise öötunnini vesteldes. Samal ajal toimub tegevus kolmel ajatasandil: kaasajal 1940. aastal, mälestused manavad esile XIX sajandi lõpukümnendid, kahe ohvitseri sõpruse katkestanud sündmused toimusid aga nelikümmend üks aastat tagasi. Haaravalt kirjutatud romaan räägib Austria-Ungari monarhia kadumisest, selle väärtuste teisenemisest, aga ka sellest, kuidas sõpruse ja truuduse kategooriad teisenevad.

ungari38

ungari39Imre Kertész sündis 9. novembril 1929. aastal Budapestis. Elanud II maailmasõja lõpul teismelisena üle Auschwitzi ja Buchenwaldi, tuli ta tagasi Ungarisse ja lõpetas 1948. aastal keskkooli. Aastatel 1948–1959 töötas ta ajakirjanduses, alates 1953. aastast tegutses vabakutselise kirjaniku ja tõlkijana. Viimased aastad elas ta Berliinis. Imre Kertész suri 31. märtsil 2016 Budapestis. 1983. aastal pälvis Imre Kertész Milán Füsti nimelise auhinna, 1986. aastal Forintos-auhinna, 1988. aastal Artisjusi kirjandusauhinna, 1989. aastal Aszu-preemia, Tibor Déry nimelise preemia ja Attila Józsefi nimelise preemia, 1990. aastal Örley-preemia ja aasta raamatu autori preemia, 1992. aastal sai ta Sorosi elutööpreemia, 1995. aastal Sorosi auhinna, 1996. aastal Sándor Márai nimelise preemia, ungari401997. aastal Kossuthi nimelise preemia, 1999. aastal preemia „Juudi kultuuri eest Ungaris”. Saksamaal on Imre Kertészi tunnustatud 1995. aastal Brandenburgi kirjandusauhinnaga ja 1997. aastal Leipzigi raamatumessi suure auhinnaga. Saksa kirjanduse ja kultuuri levitamise eest pälvis ta samal aastal ka Friedrich Grundolfi preemia, aastal 2000 tunnustati tema teeneid Herderi preemia ja Die Welti kirjandusauhinnaga, 2001. aastal sai ta sakslastelt välismaalastest kunsti- ja kirjandusinimestele antava kõrgeima auhinna Pour le Mérite, aastal 2002 Hans Sahli preemia elutöö eest. Aastal 2002 sai temast esimese Ungari kirjanikuna Nobeli kirjandusauhinna laureaat.

ungari41

ungari42Ádám Bodor sündis 22. veebruaril 1936. aasta Kolozsvaris (praegune Cluj-Napoca Rumeenias). Tema ema oli Transilvaania ungarlane, székely, isapoolsed esivanemad olid armeenia ja ungari verd. Pärast kommunistide võimuletulekut kaotas perekond oma varanduse, isa, kalvinistlikku usku Bertalan Bodor, pandi fabritseeritud süüdistute alusel vangi koos Transilvaania vaimulike aukandjatega. Seitsmeteistaastasena vangistati Ádám Bodor võimuvastaste lendlehtede levitamise eest, kahe aasta pärast ta vabanes tänu oma sõbra isale. Tema esimene novellikogu ilmus 1969. a. 1982. aastast elab ja töötab Ádám Bodor Ungaris, kuid käib tihti Transilvaania mägedes. Tema loomingut on pärjatud paljude auhindadega ja mitmed tema teosed on jõudnud ka filmilinale.
“Sinistra ringkonna” struktuur on küllaltki eriomane ungari kirjandusele. ungari43Romaan räägib loo isast, kes oma salapärastel asjaoludel kadunud kasupoja jälgi ajades saabub Sinistra ringkonda, pikisilmi oodatud kohtumine kujuneb aga sootuks teisiti, kui peategelane seda oodanuks. Bodori teos võlub lugejat oma täpse sõnastuse ja intensiivse lausemeloodiaga. Raamat kõnetab neid, kel on aimu totalitaarsetest režiimidest, ja neile tulevad kindlasti tuttavad ette ka tegelaste omavahelistes dialoogis esinevad kõnevormelid, mis justnagu polekski suunatud vahetult vestlusparterile, vaid kahtlustavad režiimi teise inimese taga. Lugejal on huvitav kõrvutada totalitarismi ilminguid oma kogemuse ja teoses kujutatu varal. Kujutatav keskkond on piisavalt lähedal, et seda oleks hõlbus mõista, ja piisavalt kaugel, et sel oleks eksootilisuse lisavõlu.

ungari44

ungari45Péter Nádas (s. 14. okt. 1942) on oma loomingus käsitlenud täiusliku ning mõtestatud inimelu võimalusi. Tema „Mälestuste raamat” („Emlékiratok könyve”, 1986) on ungari postmodernistliku kirjanduse üks enim käsitletud ja tsiteeritud romaane. See hõlmab kaht autobiograafilist teksti, need jutustavad sama ilma nimeta mina-tegelase kahest eri eluperioodist (lapsepõlv Budapestis aastatel 1953–1956 ja 70. aastate algul Berliinis); romaan sisaldab ka eelmise sajandivahetuse Saksamaal toimuva tegevusega romaani, mida jutustaja ise kirjutab ja mille peategelane on Thomas Thoenissen, ning lõpuks ka kommentaare, mille on kirja pannud eluloo kirjutanud nimetu jutustaja sõber Krisztián Somi Tót. Tekstid esinevad vaheldumisi, kolmekaupa ungari46(kõigepealt Ida-Berliini tekst, siis sajandilõpu tekst ja siis lapsepõlvelugu) viie ringi vältel. Romaani lõpul, viimases neljas peatükis see süsteem ei kehti. Kõikidest kihtidest moodustub viimaks üks ja sama lugu – elu mõtet otsiva XX sajandi inimese tragöödia. Teos mõtestab uuesti memuaaride ja kasvatusromaani žanri, neid küsimärgistades ja siiski kuidagi kasutades. Romaani komplitseeritud struktuur viitab enda tundmaõppimise, enesemõtestamise põhimõttelistele raskustele. Mäletamine, enda avamise probleemid on seotud täiuslikkuseiha ja täiuslikkuse otsimisega, ennast teises inimeses otsiva indiviidi dilemmadega. Raamatu eesti keelde tõlkinud Lauri Eesmaa pälvis 2015. aasta Kultuurkapitali tõlkekirjanduse aastapreemia.

ungari47

ungari48Attila Bartis (sündinud 22. jaanuaril 1968. a. Târgu Mureșis, Rumeenias) on prosaist, dramaturg ja fotograaf. Tema isa, Ferenc Bartis, jäeti ilma kodakondsuseta ning sealse valitsuse repressioonide tagajärjel emigreerusid Bartisid 1984. aastal Budapesti.
Alates 90ndate algusest on ta korduvalt külastanud oma sünnikohta Transilvaanias ning selle kandiga seotud elemendid läbivad ka tema loomingut murdesõnade, kohalike müütide jms kaudu. Tema suurem edulugu kirjanikuna saab alguse pärast kolmanda raamatu („Rahu“) ilmumist. “Rahu” jutustab tagasivaatavalt kirjanikust mina-jutustaja kooselust oma ekstsentrilise emaga, kunagise särava näitlejannaga, kes pole viisteist aastat oma korterist väljunud. ungari49Poeg ei saa emaga koos elada, samas ei saa ta teda ka koju maha jätta. Sama lugu on ka poja tahtega – ta ei saa kodus olla ega saa ka minna. Raamatu kõiki sündmusi saadab võimatus kõneluseks, mis segab ka poja elu väljaspool kodu. Pärast „Rahu“ tõlkimist saksa keelde hakkas see saama ülistavaid retsensioone ning haaras kriitikute koostatavates edetabelites esimesi positsioone. Saksamaa edust tõugatuna saabus Bartisile suurem tähelepanu ka Ungaris. Romaan “Rahu” on pälvinud USAs Three Percenti preemia (parim 2008. aastal inglise keelde tõlgitud romaan), olnud Saksamaal ja Poolas parima tõlke nominent jne. Romaanist „Rahu“ on nüüdseks vändatud kaks filmi ja seda on tõlgitud enam kui kümnesse keelde.

ungari50

Ungari kirjandus eesti keeles 2013 – 2016
Nimestik Jätka lugemist