Posts Tagged ‘internet’

Janar Ala rituaalid ja tseremooniad

Janar Ala „Ekraanirituaalid“ (tiitellehel “Ekraanitseremooniad”,
Jumalikud Ilmutused, 2014
)

alaekraanirituaalidIlmalikud postitused Facebookis said jumalikuks raamatuks. Enne lugemist mõtlesin samuti, kas Janar Ala on nüüd luuletaja? Kuid ei, sarja “Jumalikud ilmutused” 57. raamat sisaldab endas hoopis postitusi. Täpsemalt Facebooki postitusi, mis on nüüd paberil ja kaantevahel ning neist on seal saanud miniatuurid, miks mitte ka anekdoodid.

Neid 115 lehekülge soovitan ennekõike muidugi neile, kel on Facebookis konto ja eriti soovituslik on see neile, kes mõtlevad igal nädalal uuesti, et peaks õige enda konto ära kustutama.

Peeter Helme: “Pigem on siin tegu päevikulike katketega, mis on isiklikud, kuid samas distantseeritult iroonilised, sest autor püüab teha kübaratrikki ja heita kõrvalpilku iseendale. Humoorikas efekt tekibki sellest, et Janar Ala jääb ühiskonna ja maailma ning enda sisekosmose vahelisele eikellegimaale – kõrvalpilk on tal varuks nii teiste kui enda tarbeks. Ja see on päris meisterlik saavutus.”

Kojutulek

Kirjutasin väikese luuletuselaadse asja, mille jõuab jõuludeks pähe õppida.
Seoses Jaan Tätte kojutulekuga meenus üks Oscar Wilde tsitaat, mis võis olla umbes midagi sellist, et toolil on parem istuda kui muru peal – Wildel oli see ainult pisut peenemas sõnastuses
Seoses Jaan Tätte kojutulekuga meenus, et pean kella pandimajast ära tooma
Seoses Jaan Tätte kojutulekuga meenus, et väärtused
Seoses Jaan Tätte kojutulekuga meenus, et nüüd hakatakse jälle mööda Eestit ringi sõitma ja mõnusast loomulikust elust jutte vestma
Seoses Jaan Tätte kojutulekuga meenus uuesti, et pean kella pandimajast ära tooma
Seoses Jaan Tätte kojutulekuga meenus, et Paul Mc. Cartney rahaahnel eksnaisel on puujalg

Peeter Helme arvustuse leiad ERRi kultuurilehelt. Maia Tammjärv kirjutas raamatust ja selle võimalikust žanrimäärangust Müürilehes. “Ekraanirituaalid” kuulus ka 2014. a Betti Alveri kirjandusauhinna nominantide hulka.

Marie Saarkoppel

Eesti ulmekogukonna virtuaalsed väljundid

Eesti ulmekogukond on üsna aktiivne wõrgu võimaluste kasutaja. Läbi aegade on erinevad kanalid omanud erinevat osatähtsust, aga alles on nad kõik.

Alates 1996. aastast on käigus meililist sf2001@obs.ee. Listi tellijaid on aastaid stabiilselt 200 ringis, aktiivseid kirjutajaid 40 ümber. Lisaks ulmekirjandusele on jutuks ka filmid, muu kirjandus, tõlkeprobleemid, terminite täpsustused jne. Listil on olemas arhiiv, kust saab lugeda ka aastatetaguseid kirju.

Ulmekirjanduse Baas  alustas 1997. a. Tegemist on ühest küljest bibliograafilise andmebaasiga ja teisalt lugemiselamuste koondajana. Baasi tehnilise poole eest hoolitseb Andri Riid, bibliograafia eest Jüri Kallas. Tänase seisuga on kirjas 34027 arvamust. Arvustuste pikkus varieerub paarist lausest põhjaliku käsitluseni. Baasis on ka mõned trükimeedias ilmunud artiklid, mida internetis muidu poleks. Hindeid jagatakse viiepallisüsteemis. Mind hämmastab jätkuvalt eesti ulmelugejate suur keeleoskus (raamatuid loetakse eesti, vene, inglise, soome, rootsi, poola, saksa keeles) ja lugemislust.

Virtuaalne ulmeajakiri Agernon tegutseb 1998. aasta novembrist. Algselt oli tegu kuukirjaga, aga kuna tegu on vabatahtliku üritusega, siis viimastel aastatel on tegijatel jaksu jätkunud kvartalikirja jaoks. Algernonil (Vana Algernon (1998 – 2003) , uus  Algernon (2004 – praeguseni)) on minu meelest oluline koht eesti kirjandusajaloos, sest nii mõnedki tuntud autorid (Indrek Hargla, Siim Veskimees, Meelis Friedenthal, Kristjan Sander) esimesed lood on ilmunud just Algernonis.

Oma esimese numbri ilmutas täna ulmeajakiri Reaktor.

Foorumite buum on tänaseks vaibunud ja osad enne agaralt ulmekirjandusega tegelenud foorumeist on paraku poolsurnud, aga mainida võiks peamiselt rollimängijaid ühendavat Loheväravat  , Tolkieni loomingule pühendunute Rohelise Draakoni Kõrtisi, Keskmaa Ordu (Eesti Tolkieni Selts) foorumit Peidetud kuningriik  ja fantaasiakirjanduse ümarlauda Somnium Mirabile.

2005. aasta suvest on käigus ulmeportaal www.ulme.ee , mis on ühtaegu Eesti Ulmeühingu koduleht, ulmekirjandusega seotud uudiste ja info ning linkide kogu kui ka vaba suhtluspaik (foorum). Eesti Ulmeühing ei ole just suur (46 liiget), aga ulmeringkond on siiski laiem ja koondab lugejaid, tõlkijaid, autoreid ja kirjastajaid. Aasta suursündmuseks on kindlasti suvine kokkusaamine Estcon, kuhu sel aastal jõudis üle 80 inimese. Alles on ka vana ulmeühingu lehekülg , mis loodi 1997. aasta jaanuaris, aga kuhu 2004. aastast alates enam uut infot juurde ei lisandu.

Kui üldjuhul on Eesti ulmefännid kõigesööjad, st loetakse väga erinevaid autoreid ja erinevaid stiile, siis eranditena on Tolkieni-fännid , Videviku-sarja lugejad  ja Harry Pottery klubi.

Eesti autorid ei ole endale just palju kodulehekülgi teinud – vaid Siim Veskimees ja Karen Orlau.

Ulmekirjandusest ja ulmefilmidest kirjutavaid blogipidajaid on päris palju. Ulmikute seltskonnas tuntuimad on vast Jüri Kallase ulmeblogi, Gert Moseri filmiblogi, Raul Sulbi raamatublogi. Keskmisest tihemini on ulmest juttu Joel Jansi blogis,  Ove Hillepi mängudeblogis, Andreas Jõesaare blogis , klme blogis ja kolme blogis. Aeg-ajalt ilmub ulmearvustusi ka siinses Tartu Linnaraamatukogu lugemiselamuste blogis. Kuraditosin kirjutajat on fantaasiakirjandusese blogil.

Kõige värskem, kõigest paari kuu vanune, ulmekirjandusega seotud blogi on Ulmejutulabor, mis koondab juba 28 autorit, kes sooviksid harjutada ulmejuttude kirjutamist. Iga paari nädala tagant valitakse üks ühine teema, mille raamidesse uus jutt peaks mahtuma.

Sel aastal on osa ulmehuviliste omavahelisest suhtlusest kolinud Facebooki. Oma koht on Eesti Ulmeühingul ja igaaastasel ulmehuviliste kokkusaamisüritusel Estcon.

Ja veel. Eesti Ulmeühingu poolt väljaantav auhind Stalker on vist Eest ainuke kirjandusauhind, mille puhul läbi hääletamine on käinud ainult e-posti teel.

Tiina Sulg

Umbes sellist juttu sai räägitud Nüplis ja Trakais. Siis veel Reaktorita:)
Stalkeri kuju ja kassi pilt on pärit siit.

Virtuaalist paberile

Viimastel aastatel kirjutatakse väga palju info liikumisest digimaailma. Vastukaaluks aga võib väita, et ega sõna ainult virtuaalis olemisega lepi ning kipub paberile ja kaante vahele raamatuks. Võtsin kätte ja otsisin riiulist eestikeelseid digikeskkonnast välja kasvanud, elektroonilist suhtlust imiteerivaid ja ka virtuaalsust kirjeldavaid raamatuid. Raamatuid kogunes päris palju – ligi poolsada – ja karta on, et nii mõnigi jäi ka kahe silma vahele, aga kättejuhtunuist järgemööda.

Blogiraamatud

Blogiraamatutel on Eestis väga hästi läinud, neid on kõige enam avaldatud ja nad on lugejate hulgas populaarsed. Mari Rebane on blogiraamatutest kirjutades välja pakkunud omaette termini “blaamat”, mis minu kõrvale tundub küll lamedana, aga miks ka mitte. Raamatuid on ilmunud nii taotluslikult ilukirjanduslike ajaveebide kui ka tõsielublogide põhjal. Tõsieluliste hulgast tõuseb esile suur reisiblogiraamatute hulk.

Tõsisemad blogiraamatud

Epp Petrone “Roheliseks kasvamine” (Petrone Print, 2007, 2009) saab minu käest parima blogiraamatu tiitli. Raamatu aluseks on keskkonnateemalised blogipostitused. Lisaks on iga loo juures teemaga seotud faktide kogum, viited edasilugemiseks, kogutud näpunäited, spetsialistidelt saadud vastused täpsustavatele küsimustele ja/või postituste kommentaaridest inspireeritud selgitused. Olgu veel märgitud, et raamat ilmus taaskasutatud paberil.

Riverbendi “Bagdad põleb: Iraagi neiu blogi” (Tammeraamat, 2007) oli huvitav, tõsine ja mõtlemapanev lugemine. Raamatus on oma igapäevaelust kirjutav neiu toob valusalt välja tsiviilelanike mured sõja ajal.

Brooke ja Keith Desserich “Kirjad Elenalt” (AS Eesti Ajalehed, 2010) on kirjutatud vähihaige tüdruku viimastel elukuudel tema vanemate poolt, et nende nooremal tütrel oleks oma õest hiljem mingeidki mälestusi. Raamat ilmus hiljem sooviga olla toeks teistele haigete lastega vanematele.

Päevakajalised tõsielulised blogiraamatud

Dagmar Reintami “Daki.elab.siin. Ettevaatust: isiklik!” (Petrone Print, 2007) oli esimesi eesti blogiraamatuid ja sai nõnda küllalt suure tähelepanu osaliseks. Minu meelest teenitult, sest Dagmar Reintamil on tore sõnakasutus ja isegi kurbade teemade puhul on lootus homsele sisse kirjutatud. See, et raamatus on blogipostitused ajaliselt segi pööratud, ei sega lugemist.

Kati Murutari “Viimnekuu: viienda lapse ootamise viimase kuu päevik” (Ühinenud Ajakirjad, 2007) ilmus enne kaante vahele jõudmist ajakirja “Kodutohter” blogina. “Viimnekuu” tuletas meelde, et Murutar on päris hea ajakirjanik, olgu nende ilukirjanduslike ambitsioonidega kuidas on. Mainida võiks, et “Viimnekuu” oli paar aastat tagasi meditsiinitudengite soovitusliku kirjanduse nimekirjas.

Scott Adamsi “Joonista koomikseid edasi, ahv!” (Tänapäev, 2009) sisaldab leheküljepikkuseid mõtisklusi erinevatel teemadel. Enamjaolt on tegu humoorikate kirjutistega, milles peitub oma tõetera.

Liis Lassi meediakriitiline “Kes sandistas lugeja?” (Bloom, 2009) tekitas umbes sama masendava meeleolu nagu Kroonika lugemine. Teksti kirjanduslik ja intellektuaalne tase on minu meelest sama Lassi kritiseeritavate väljaannetega. Küll aga tunnustan head tahet ja eessõnas leiduvat lauset “Loodetavasti teile meeldib. Ja kui ei meeldigi, siis emmele ikka meeldib”.

Ka poliitikud on blaamatud enda jaoks avastanud. Ilmunud on Evelyn Sepa “Sõnavõtud ajaveebi siseringis” (Agenda Trükk, 2009), Ken-Marti Vaheri  “Sõnavõtud ajaveebis, meedias ja avalikkuses” (Agenda Trükk, 2009) jaUrmas Reinsalu   “Sõnavõtud ajaveebis, meedias ja avalikkuses” (Agenda Trükk, 2009).

Reisiblogiraamatud

Reisiblogide raamatuteks vormimisega tegi otsa lahti kirjastus Petrone Print “Minu …” sarjaga.

Epp Petrone raamatuid “Minu Ameerika” (1. osa Petrone Print, 2007, 2009, 2. osa 2007) lugesin kohe, kui nad ilmusid. Mulle oli Epp Petrone nimi (toona veel Väljaots) meelde jäänud nii mõnegi artikli alt, mida ma enda jaoks kui hästi kirjutatu ära märkisin. Seega ei olnud ma kuigi üllatunud kohates neiski raamatutes teravat silma, head kirjeldamisoskust, vaheldusrikast sõnakasutust ja mõttetäpsust. Tõsi, blogipostituste lugemine pakkus mulle suuremat rõõmu kui sama teksti paberilt lugemine, aga tunnustust väärib nii blogi kui raamat.

Maria Kupinskaja raamatule “Minu Alaska” (Petrone Print, 2008) on ette heidetud, et liiga palju koeri ja liiga vähe Alaskat, aga mina oleks koeralugusid veelgi rohkem oodanud, igatahes olid penide tegemisi kirjeldavad leheküljed sellest raamatust minu lemmikud. Kaja Saksakulm-Tampere raamatult “Minu Soome” (Petrone Print, 2009) oleks ma pisut rohkem oodanud soomlaste ja soomluse avamist, aga mahavisatuks ma lugemisele kulunud aega ka ei pea. Kaugemaid kante on kirjutanud lähedasemaks  Liis KängseppMinu Argentinas” (Petrone Print, 2008)  ja Airi Ilisson-Cruz “Minu Austraalias” (Petrone Print, 2009).

Ka teised kirjastused on reisiblogiraamatuid avaldanud. Kairi Fimbergi ja Ann HannulaAustraalia: Down Under” (Pegasus, 2008) on rikkalikult illustreeritud ja täis näpunäiteid Austraalias rännata soovijatele. Blogiosa on tugevalt toimetatud ja jääb faktide tulvas pisut tahaplaanile. Õnne Pärli “Armastatud Afganistan” (Raadi Duo, 2008) annab ülevaate Õnne Pärli fotograafi-oskustest ning siirast soovist Afganistani ühiskonda mõista, hinnata ja teistele tutvustada.  Simon Majumdari “Minu maailma maitsed: kulinaarne ümbermaailmareis” ( Tänapäev, 2009) võis ju blogina loetav olla, kuid raamatuna kuidagi igav ja lahja.

Kõige parema reisiblogiraamatu tiitli saab minu käest Jaanus Piirsalu “Kirjad Venemaalt: Eesti ajakirjaniku reportaažid elust Venemaal” (Eesti Päevaleht, 2008). See on raamat, mis toimetamise käigus on vaid paremaks läinud, kadunud pole postituste värskus ja emotsioonid, juurde on tulnud pisut teksti tihendamist. Piirsalu leiab huvitavad kohti, olukordi ja inimesi ning oskab neid väga hästi edasi anda.

Laur Siboldi ja Jaano Martin Otsa “Rein Purpur: Eestlaste pöörane rännak Euroopas” (Presshouse, 2006)  on hoogne meestekas, mille puhul võimalik nii reaalsuse kirjeldus kui vaba fantaasialend.

Ilukirjanduslikud blogiraamatud

Humoorikast libaveebipäevikust välja kasvanud Juha Vourineni  “Joomahullu päevaraamat” (Hotger, 2004) ja selle järjed (“Tulba-ahv” (2005), “Punane Vänt Ltd” (2006), “Rasedusarmid” (2008), “Kristiani noorusaastad” (2009), “Mähkmelööve” (2009)) on muutunud omamoodi fenomeniks. Raamatukogu lugejaid jälgides tundub, et “Joomahullu päevaraamatud” on eriti hinnatud lugemisvara 25-55-aastaste meesterahvaste ja karmima huumorimeelega 20-45-aastaste naiste hulgas.

Olavi Ruitlase romaan “Naine” (Jumalikud Ilmutused, 2009) olevat alguse saanud blogist. Peale blogi keelustamist olevat raamatu sisu settinud ja vormunud siis romaaniks. Tulemuseks on päris hea terava sõnaga äraspidine armastuslugu. ”Milana: eesti modelli päevik” (Eesti Päevaleht, 2009) oli eesti naisteka kohta üle ootuste hea lugemine. Blogi  nägi minu maitse jaoks liiga tibilik välja, et sellesse süüvida, aga raamatul on algus ja lõpp, areng ja haripunkt. Lühikesevõitu, aga päris hästi komponeeritud lugu.

Blogina, küll kinnisena, oli kirjutatud Dagmar Reintami ja Epp Petrone “Õun ära süüa?” (Pegasus, 2007) ja “Meestest, lihtsalt” (Petrone Print, 2007). Blogist alguse saanud ka Belle De Jouri “Londoni lõbutüdruku intiimseiklused” (Pegasus, 2006) ja Juhan Voolaiu “Erakordne info Maa elanikele” (Habemega Naine, 2008), mis on mul lugemata.

Kindlasti on ilmunud ka luuleblogide põhjal kokkupandud luulekogusid, aga täpsemalt ma seda teemat kommenteerida ei oska.


Vormimängud ehk virtuaalset suhtlust imiteerivad raamatud
 


Virtuaalseid suhtluskeskkondi inspiratsiooniallikana kasutavaid või lihtsalt ärakasutavaid kirjandusteoseid oletasin ma olevat rohkem kui lõpuks kokku leidsin.
Sms-raamatukestest üks asjalikumaid on kogumik “Kuni sada kuuskend” (Radiolinja Eesti, 2002), mille tarbeks kirjutasid sms-e ka Fagira D. Morti, Heiti Kender, Kaur Kender, Sven Kivisildnik, Tuuli Koch, Kadri Kõusaar, Asko Künnap, Karl Martin Sinijärv, Aigi Vahing ja Hannes Võrno. Seda küllalt suure tiraažiga raamatut meie raamatukogus ei ole, kuna seda jagati Radiolinja klientidele, küll aga on siiani kättesaadav raamatu veebiversioon.

Möödunud aastal ilmus eesti keeles soome autori Hannu Luntiala romaan sms-ides “Viimased sõnumid” (Tammerraamat, 2009), mis peale peategelaste nimede ja seoste meeldejätmist (abiks raamatu tagakaas) ning vormiga harjumist oli päris tore lugemine.

Jututoavormi ei ole just palju. Seda on kasutanud Viktor Pelevin oma Eesti Päevalehe müüdisarjas ilmunud romaanis “Õudusekiiver: Theseuse ja Minotaurose müüt” (Eesti Päevaleht, 2006). Silma jäi ka Karen Orlau jutt “Mängureeglid”, mis ilmus Orlau kogumikus “Sealtmaalt” (Salasõna, 2002). Jutt kättesaadav ka Algernonis.

E-kirja kasutavaid eestikeelseid raamatuid ma peaaegu ei leidnudki, ainus oli humoorikama suunitlusega rämpsposti koondav raamatuke “Netin @ ljad” (Tänapäev, 2002). Mõned e-kirjad on pikitud on Marian Keyesi naisteromaani  “Kas seal on kedagi?” (Varrak, 2009), James Pattersoni põnevusromaani “Tulin sind tapma” (Ersen, 2006),  Aidi Valliku noorsooromaani “Mis teha, Ann?” (Tänapäev, 2002, 2003, 2008).

Kogemuslood

W. C. Clotti
“Kadudes internetti: ühe võrguhullu on-line seiklused” (Odamees, 2003) on võib-olla huvitav lugemine neile, kes ise arvutit igapäevaselt ei kasuta, kuid kes soovivad teada saada, mida teda ümbritsevad inimesed seal arvuti taga teevad. Igapäevastel arvutikasutajatel on kindlasti oma lugu jutustada ning viitsimist teiste samasuguste lugemiseks ei ole kardetavasti just palju.

Clifford Stolli dokumentaalromaan “Käomuna: spiooni jälitamine arvutispionaaži labürindis” (Külim, 1997) sisaldab seda, mida alapealkiri lubab ja küllaltki huvitavalt. Nurisetud on raamatu tõlke üle, kuid minu meelest pole tõlkeapsakad segavaks põneva loo jälgimisel, seda enam, et arvutiterminoloogia tõlkimisel on Eestis mitu koolkonda, kes omavahel kuidagi kokku leppida ei soovi.

Bill Lessardi ja Steve Baldwini “Netiorjad: tõsilood internetimaailma telgitagustest” (K-Kirjastus, 2000) on kogumik süvaintervjuusid infotehnoloogiaäris tegutsevate inimestega, andes nõnda päris hea pildi tol ajahetkel valitsenud olukorrast USA netibisnesis.
 

Kirjanduslike katsetuste polügoonid veebis

 Internet on väga hea koht harjutamiseks. Lugejate tagasiside – nii tuttavate kui võõraste, nii positiivne kui negatiivne – õpetab palju.

Eesti suurim virtuaalne kirjandusklubi on 2004. a loodud poogen.ee. Poogna katsetustest on oma raamatuni jõudnud päris mitu autorit: Diana Leesalu, Mikk Pärnits, Bix Pokupoeg,  Siim Kera, Inri Saar, Triinu Meres, Juhan Voolaid, Imre Vallikivi.

Ulmeajakirja Algernon  (1998-2003 Algernon ) loomise üks eesmärke oligi kirjutajate kasvatamine. Algernonist on alguse saanud Indrek Hargla, Siim Veskimehe, Karen Orlau, Kristajan Sanderi, Meelis Friedenthali – kui nimetada vaid tuntuimad – kirjamehetee.


Digitaalsus žanrikirjanduses

Kõige kiiremini reageerib igasugustel tehnilistele uuendustele ulmekirjandus. Küberpunk on ulmekirjanduse alamžanr, mis tegeleb suures osas inimese ja infotehnoloogia suhetega. Parimate näidetena küberpungist on eesti keeles Neal Stephensoni “Lumevaring” (Varrak, 2003), Charles Strossi “Accelerando” (Fantaasia, 2009), William Gibsoni “Neuromant” (Metsarada, 1997), “Põlev Kroom” (Tänapäev, 2002) ja “Idoru” (Varrak, 2002).

Huvitaval kombel on erinevate elektrooniliste suhtlusvahendite levikule ulme kõrval kõige kiiremini reageerinud põnevuskirjanduse autorid. Silma hakkasid Dan Browni “Digitaalne kindlus” (Ersen, 2005), James Pattersoni “Tulin sind tapma” (Ersen, 2006), Jay MacLarty “Kuller” (Ersen, 2004) ning muidugi Stieg Larsseni Millenniumi-triloogia “Lohetätoveeringuga tüdruk” (Varrak, 2009), “Tüdruk, kes mängis tulega” (2009) ja “Purustatud õhuloss” (2010).

Ka arvutimängude kirjeldused on kirjandusse jõudnud, esimeste näidetena tulevad pähe Sergei Lukjanenko “Peegelduste labürint” (Varrak, 2005) ja Juhan Habichti “Selles mängus ei hüpata” (Katherine, 1993).

Minu jaoks üllatusena oli elektroonilise suhtluse kajastusi noortekirjanduses väga vähe – Michael Colemani “Võrgupätid” (Sinisukk, 1999) jäi pea ainsana silma.

Lõpetuseks

Kokkuvõtvalt kirjanduskriitikas pole eriti palju räägitud virtuaalmaailmast paberile jõudnud kirjandusest. Kuigi viimases Loomingus (2010, nr. 2) nullindate eesti kirjandust kokkuvõtvas artiklis arutleb Piret Viires pooleteisel leheküljel ka digikirjanduse ning internetikirjanduse ja trükitu suhete üle. Tema pakutuga, et raamatuna ilmunu teeb autorist Autori ja kirjapandust Kirjanduse” ehk siis “trükitud teos seostub päriskirjandusega”, olen ma mõneti nõus. Põhjusteks, miks sõna paberile kipub, võib veel olla soov leida uusi, teistsuguse lugemisharjumusega lugejaid või tahe oma loomingut teatud valmisolekus näha. Ja kui oma artiklis “The New Elite: from Digital Literature to a Printed Book” on Piret Viires arvanud, et vaevalt seda raha pärast tehakse, siis ma arvan, et mingid majanduslikud kaalutlused blogitekstide raamatuna ilmutamisel siiski on.

Suure hulga blogiraamatute järjest lugemine tuletas mulle meelde, et bloginduse alguspäevil viidati ajaveebile kui uuele ajakirjandusele. Enamasti ongi blogide tekst ajakirjandusliku iseloomuga. Ja vähemalt Eesti kontekstis on tuntuimad oma blogitekste raamatuna avaldanud veebipäevikupidajad (Epp Petrone, Dagmar Reitam, Jaanus Piirsalu, Maria Kupinskaja, Kati Murutar jt) ajakirjandusliku taustaga. Raamatute tarbeks on tekstid postituste põhjal üle-, ümber- või kokkukirjutatud. Mõne raamatu puhul tundus toimetamisega spontaansus kaduvat, teisalt on korrastatut parem lugeda. Seega ma väga ei imesta, et internetikaugemate lugejate kõrval isegi need, kes üsna regulaarselt mõnda blogi loevad, selle blogi põhjal kokkupandud raamatu ka veel kätte võtavad.

Kas praegune trend virtuaalist paberile pigem hääbub või hoogustub, näitab aeg.

Tiina Sulg

Dagmar Reintam “Daki.elab.siin”

Kirjastuselt Petrone Print OÜ ilmunud Dagmar Reintami raamat osutus väga nauditavaks  kergemaks lugemisvaraks. Igal juhul oli ta tunduvalt parem kui Epp Petronega kahasse kirjutatud „Õun ära süüa”. Raamatu vorm on väga moodne: autor väidab, et vormistas oma interneti-päeviku ehk blogi raamatuks. See väide annab muidugi lisaboonuse neile lugejaile, kes eelistavad dokumentaalsust väljamõeldud süžeele. Kas seda autori väidet puhta kullana võtta või pidada vaid kirjanduslikuks võtteks, on igaühe oma asi…

Väliskirjandusest võrdleksin ma seda raamatut Helen Fieldingi menuraamatuga „Bridget Jonesi päevik”. Mõlemas on minategelane noor neiu, kes püüab jagu saada oma halbadest harjumustest, kellel on hea huumorimeel, kellega juhtub igasugu naljakaid asju ja kes igatseb leida oma härra Õiget. Tudengineiu Daki, kes nimetab end ise „meeleheitel vallaliseks” ja võrdleb  ka end Bridget Jonesiga, on siiski tunduvalt romantilisem ja depressiivsem, päevikulehekülgedelt lööb tihti välja  ürg-ugrilik melanhoolia. Teksti pikitud juhuslikult pealtkuuldud naljakad ütlemised, mis nagu ei haakukski päevikuga, annavad kogu raamatule omapärase koloriidi. Nende kogumiseks on netis leht, kust Dagmar selle peatoimetajana neid  raamatus kasutamiseks ilmselt on võtnud.dakielabsiin

Mõned tekstinäited:
Peategelane: Daki
– naerab kogu aeg, kui ta just ei vingu;
– räägib kogu aeg, kui ta just ei kirjuta;
….
– märgib kogu aeg midagi üles, kas paberile, raamatuservale, kätele või jalgadele;

– usub, et kohe valmib kosmoselaev, mis ta koduplaneedile tagasi viib”

„See on nii totter, kuidas sa vajad ellujäämiseks erisuguseid suhteid. Ma vahepeal üldse ei viitsi – vastata või küsida või naeratada või vihastada või teha kõiki neid muid asju, mida suhted ja suhtlemine nõuavad. Aga ometi ma ju tean, et kõik on homme samamoodi, samad varjud ja sama valgus. Ja samad katkiste säärtega püksid, mida ma nii vihkan.
Ja siis ma olen proovinud olla keegi teine. Ma olin 24 tundi täiesti vait ja vahtisin inimesi. Ignoreerisin kõike seda, millega ma peaksin tegelema, kõiki neid lahtisi otsi, mida peaks kapronnööri kombel otsast kõrvetama, et need enam hargnema ei läheks, aga ma ei jaksa enam. Pulbitsen ja krigistan hambaid, lähen jooksen maanteeni ja tagasi.
Ma olen liiga vana paljudeks asjadeks. Ma olen liiga vana suhteks „ainult seks ja ei mingeid kohustusi”. Ma olen liiga vana suhteks „ainult kohustused, aga seksist võid ainult und näha”. Ma olen liiga vana, et kanda kahte patsi, ja ma olen liiga vana, et kanda sukahoidjat ja ruudulist seelikut.
Asju peaks saama peatada hetkel, mil need on täiuslikud. Sa võiksid alati välja näha, nagu sa olid 16aastasena. Su juuksed võiksid olla sama terved ja tihedad, nagu nad olid enne su esimest eksperimenteerimist „ajutise” juuksevärviga. Su ripsmed võiksid olla alati nii tumedad ja kaardus, kui nad olid esimest korda L`Oreali  Lash Expansioni ripsmetušši proovides. Su naeratus sama elurõõmus, nagu ta oli enne esimest armumist. Su pangaarve sama suur, kui ta oli esimest korda õppelaenu saades…

Suhtetüüpe otse tänavalt. Kinni püütud Tallinna kesklinnast.
Tibi #1: ”…ja siis ta ütles, et üleüldse näen ma välja nagu kanaperse ja ta ei räägi muga mitte kunagi enam!”
Tibi #2: „Issand! Ja mis edasi sai?”
Tibi #1: „Noh… Siis ta ütles, et homseks peab triibulise särgi ära triikima ja et õhtuks tahab ta kartuliputru”

Ja ma mäletan, mis tunne oli hommikul ärgata ja end vihata, et sa  jälle reetliku üheöösuhte võrku kukkusid. Üheöösuhted on nagu narkootikum. Ja pohmell on nendega sama tugev. Kassiahastus, depressioon, pisarad. Pseudolähedus on tappev. Ja sõltuvust tekitav, kui pärislähedust elus napib.

Ja ma mäletan väga täpselt seda hirmu, seda mõtet, mida ei julgenudki mõelda, aga, mis sisemuses hiilis: mis siis, kui ma ei oskagi enam armuda? Mis siis, kui minusse ei olegi võimalik armuda?

Ma ei oleks seda kunagi arvanud, et ma nii naudinguga kunagi kellelegi kuulun. Ma kartsin seda küll, seda, et pole enam „esimesi”.
Me rääkisime sellest kunagi. Et kas Rüblik ei karda, et ta enam mitte kunagi kellegi teisega ei maga, et kunagi enam pole seda esimese suudluse uudsust või esimese koosveedetud öö ärevust või esimese koosärgatud hommiku värskust…Ta vaatas mulle imestades otsa: „Aga ma ei tahagi seda. Ma tahan ainult sinuga ärgata ja oma öid veeta”
Mina natuke kartsin. Et kas nüüd hakkabki ainult rutiin ja ei mingeid „esimesi” enam… Ja siis sain aru, et meil on küll ja küll „esimesi” veel ees. Esimene öö omas kodus, esimene hommikusöök, lumesõda, alasti ujumine, jõulud, kuuseehtimine ja kingitused, kõik esimesed. Ja esimesed tähtpäevad, suured tülid ja leppimised, südaöised valsid linnatänavail…”

Dagmar Reintami keel on väga poeetiline, ilmekas ja värske, tunduvalt parem  kui viimasel romaanivõistlusel pärjatud autorite keel.

Dagmar Reintami blogi (siin leidub ka kõige värskemalt kirjutatu):

Kes tahab raamatu kohta ka negatiivset arvamust lugeda, mingu netis järgmisele lingile.

Ülli Tõnissoo

Epp Petrone ja Dagmar Reintam “Õun ära süüa?”

Taaskord eesmärgiga end kurssi viia sellega, mis toimub eesti ajaviitelise ja meelelahutusliku ilukirjanduse ehk oma „naistekate” põllul, võtsin läbilugemiseks kahe noore naisajakirjaniku, Epp Petrone ja Dagmar Reintami  poolt kahasse  kirja pandud raamatu „Õun ära süüa?”, mida esikaas tutvustab kui SL Õhtulehe populaarset suvejuttu koos epiloogide ja lisadega. Lisades on peale mõlema autori lühitutvustuse veel kummagi selgitus, kuidas see kahasse kirjutamine neil läbi interneti salablogi käis – ajal kui üks elas New Yorgis ja teine Tallinnas. Epp Petrone ütleb: „Olen seda nimetanud lapiteki meetodiks: kõigepealt panime paika üldised jooned ja siis jagasime lapid vabatahtlikkuse alusel laiali”

Sellest ilmselt tuleneb ka raamatu mõningane ebaühtlane tase ja karakterite arengu ebaloogilisus, mida lugeja märkab. Kuigi Epp Petrone väidab, et „Sellise kahekesi kirjutamise juures on süsteemne lähenemine muidugi palju olulisem kui üksi kirjutades.”
ounarasuua
Raamatu esimene pool, kus meespeategelaseks on literaat Renè, tundub tugevam. Mida rohkem süžeed edasi keritakse, seda ebaloomulikumaks see läheb. Kas tõesti mahuvad ühe neiu Eva välismaaseiklustesse kõik halvad asjad korraga – mesikeelne internetist leitud  mees, kes osutub perverdiks ja hoiab Evat luku taga koduarestis, kuigi raamatu lõpus seletatakse ta lahti peaaegu üllameelseks kannatajaks, sattumine tööle Amsterdami punaste laternate rajooni, pääsemine sealt sümpaatse narkodiileri abiga, osalemine karmis narkoäris nii diileri kui tarbijana ja lõpuks naasmine oma kodumaise kallima rüppe, kellest oli lahku mindud just põhjusel, et mees oli liig korralik ja seega ka igav?

Raamatut võiks siiski soovitada lugeda  eelkõige noortele, kel on ka kange tahtmine seiklema ja teravaid elamusi otsima minna, sest see toob ilusti ning nö puust ja punaselt välja kõik ohukohad. Ei maksa nii väga loota, et interneti tutvumissaitidelt saab väärt kallima leida, võimalus igasugu pervertide otsa komistada on hulga suurem. Ei tasu ka narkootikumidega tutvust teha ega loota ilusale elule rikka mehe kulul heaoluühiskonna riikides. Moraali kuipalju ja kõik esitatud lobedas ja kergestiloetavas tekstis…vaatamata mõningatele keeletoimetaja poolt parandamata jäetud näpuvigadele.

Nimetatud autorite-tandem jätkab virgalt kirjutamist teemal „tänapäeva naine ja tema armusuhted” siin-seal naisteajakirjades lühilookeste ja järjejuttudega. Nt. vt. ajakiri „Naised”.

Eraldi on neil kummalgi äsja avaldatud oma raamat Petrone kirjastusel.  Kas eestimaised „nora robertsid” on kasvamas? Repliigina: Nora Robertsi raamatu „Sinine suits” kohta, mida juhtusin lugema, mina küll midagi halba ei oska  ütelda – oli kõigi meelelahutuskirjanduses kujunenud reeglite järgi meisterlikult komponeeritud põnevusjutt.

Mõned lingid lisalugemiseks:

http://eppppp.tahvel.info/
http://www.petroneprint.ee/

Ülli Tõnissoo