Posts Tagged ‘maaelu’

10 raamatut — Meery Salu

Siin ongi nüüd need kümme raamatut, mis mulle esimesena meelde tulid. See ei tähenda seda, et ma olen neid kõiki mitmeid kordi lugenud või ma olen neist erilises vaimustuses. Need on need, mis on tekitanud minus mingis mõttes tugevama või meeldejäävama emotsiooni.

.

Ellen Niit
Jutt jänesepojast, kes ei tahtnud magama jääda

Raamat, mis mind lapsena end mitu korda lugema pani. Kas ma siis selle moraalist aru sain, ei mäleta. Aga nii lahe oli kujutleda, et kellegi voodi ümber käivadki loomad. Lapsena tahame ju kõik endale loomi ja võimalikult palju. Oma lastele riiulist unejuturaamatut otsides tuli vapper jänku jälle mu juurde ja kulus nii mulle kui mu pojale pähe. Mõni aasta tagasi kohtusime taas tänu uuele põlvkonnale. Meie pere kõikide laste vaieldamatu lemmik läbi aastakümnete.

.

Thor Heyerdahl ““Kon-Tiki” ekspeditsioon

Minu esimene raamat „Maaim ja Mõnda” sarjast. Isa arvas toona, et 9-aastasel on seda vara lugeda. Seda enam tahtmine kasvas. Ja oligi haarav tekialune lugemine, lausa nii kaasakiskuv, et jäin ümbrust unustades raamatuga vahele. Ega siis laps süüdi ole, et üks paljunäinud ettevõtlik teadlane nii lihtsas keeles seiklusi edasi anda oskab. Ja lugedes sai selgeks, et elus on kõik võimalik ja kui huvitav on maailm. Siis tundus lausa kangelastegu üldse mingi ookeani lähedalegi minna, rääkimata sellise alusega seal seilamisest. Pärast selle lugemist rändasid kõik selle sarja raamatud minu lugemislauale. Ja sii juba muidugi vanemate nõusolekul.

.

P. L. Travers “Mary Poppins

See raamat kingiti mulle, kui ma olin mumpsis. Ja kui hästi selle lugemine aitas haiguse vastu. Mida veel on inimesel vaja, kui on olemas üks põhjatu kott, kust tulevad täpselt õigel ajal kõik vajalikud asjad. Äkki sellepärast sisaldabki mu käekott siiani kõike eluks vajalikku. Sellest algas vist ka mu nõrkus vahvate kirjanduslike naiskujude suhtes. Ei häbene, et tahaksin siiani olla selline suure südamega inimene. Ja muidugi, kui tollases Noorsooteatris tuli lavale Marje Metsur Poppinsina, siis olin täielikult lummatud.

.

Gerald Durrell
Minu pere ja muud loomad

Südamlikult naljakas raamat inimestest ja loomadest, mida minu arust lugesid pärast eesti keeles ilmumist kõik imikust raugani. Väikese perepoja raugematu huvi kõikide loomariigi esindajate vastu tekitab tema emas ja vanemates vendades-ões mitte just kõige soojemaid tundeid. Aga kui mõnusa huumoriga on kogu peresiseseid suhteid kirjeldatud. Värvi lisab ka Korfu saare mitmekesine loodus ja kreeklaste temperament ning elustiil. Õppisin kindlasti hoopis teisiti paljudele asjadele vaatama ja loodus muutus lähedasemaks.

.

Leelo Tungal “Neitsi Maarja neli päeva

See on raamat, mida olen tahtnud täiskasvanuna uuesti lugeda, et teada saada, kas rahuliku maatüdruku suhtumine ootamatustesse mõjub ka praegu nii imetlusväärselt naljakalt. Olin juba selle raamatu ilmudes peategelasest vanem ja nägin elu veidi teisiti. Aga nii mõnedki ütlemised on siiani meeles. Tungal on ikka võrratu kirjanik, kes oskab iga tegelase lugejale nii eluliselt huvitavaks kirjutada.

.

.

James Krüss
Timm Thaler ehk müüdud naer

Mäletan selle raamatu esimesest lugemisest lapsena vaid emotsiooni: kuidas saab üks inimene nii tobe olla. Ja mis täiskavanunagi lisada?

.

.

Epp Petrone ja Väike Myy
Meie taluelu : memme nõuanded

Ootamatu deja vu: kui palju sarnast on minul nende kahe naise tegemistega ja suhtumisega aiatöödesse. Pidev katsetamine aias. Kevadine hasart, et saab näpud mulda pista. Ja siis enda kirumine suure haarde pärast ja järgnev vaimustus uutest ja vanadest maitsetest. Ja taas on võimalus õppida nii mõndagi ja loomulikult ka ebaõnnestuda. Ja eks minugi mõtted ja nõuanded sarnanevad Myy omadega. Taas vahva raamat vahvatest naistest!

.

Joonas Sildre “Kahe heli vahel

Esimesel momendil oli teadasaamine selle raamatu ilmumisest minu jaoks tõsiselt ehmatav: teha Pärdist koomiksi laadne üllitis. Aga tegelikult see pakkus suurepärase elamuse. Meisterlikult kujutatud lihtsa suurmehe elu lapsepõlve, õpinguid ja konflikti tolleaegse valitsusega. Ja kui lahedalt on kujutatud helisid kontserdisaalis. Autori teostus ja lähenemine on nii peen ja mõnus. Kahjutunne oli suur, kui raamat läbi sai. Loodan, et tuleb ka järg. Jäi ju käsitlemata elu välismaal ja Pärdi keskuse loomine.

.

Pamela Maran “Eesti vanaemade lood ja salatarkused: 100 vanaema lood sõjast ja armastusest, nipid ja retseptid

Tänuväärse ettevõtmise tulemus on vajalik ning huvitav. Lugema hakates ei olnud ma kindlasti valmis selliseks avameelsuseks ja mitmekülgsuseks. Tõeliselt huvitav rännak läbi ajaloo. Õrnade naiste kangelaslikkus ootamatutes eluvõitlustes. On ju võrdlusmaterjali oma vanaemade, ema, tädide ja teiste tuttavate räägitud lugudes. On ju paljud minu ümber elanud samadel aegadel samades kohtades, aga ikka on nendes lugudes teised suhtumised, vaated ja juhtumised.

.

Veinika Västrik “Koome kaltsuvaiba

Mõtlesin juba vahepeal, et ma ei pane seda siia nimekirja. Aga ei ole midagi teha. Tuleb enda vastu aus olla. Kui see esimeste seas meenus, järelikult on tema koht siin. Kangasteljed sain endale elukohta vahetades. Ja olin kohe kindel, et hakkan neil kunagi kuduma. Kus häda kõige suurem, seal tuleb abi. Ja siis see ilmus mulle ka abimees: raamat, mida ma olen pärast selle ilmumist arvatavasti kõige tihemini kätte võtnud. Asendamatu käsiraamat inimesele, kes saab harva oma hobile pühenduda. Ehe näide ühest õigest käsiraamatust: õhuke, konkreetne ja asendamatu. Autori tausta teades veel sügavam kummardus. Ja mahub käekotti!

.

Meery Salu

Tuul Sepp „Allikahaldjas”

Raamatu peategelased, õde-venda Hõbe ja Kaaren on 12 ja 8 aastat vanad ja ühed väga targad ja toredad lapsed. Kui Hõbe on rohkem omaette olemist armastav ja vaiksepoolne tütarlaps, siis tema vend Kaaren meenutab mulle kohati kangesti seda Rasmust, kes tormas ringi ja tõotas Valgeks Roosiks vastuvõtmisel pühalikult, et reedab kõik saladused, mis teada saab. Ta on muidugi palju vanem ja targem, aga entusiasmi aste on umbes sama. Tonti, kes tahab teda ära süüa, peletab ta pihlakaoksaga, kuid lohutab teda samas, et ega vaeseke nälga ei pea jääma, sest kaerahelbepuder saab kohe valmis.

Ma usun, et sisu lihtsuse mõttes on raamat parim lugemiseks umbes selle tegelaste vanustele lastele, nii et päris alguses muretsesin natuke, kas mina kui täiskasvanu suudan lõpuni huvi säilitada. See hirm läks õnneks kaunis kähku üle, sest mida edasi, seda huvitavamaks raamat läks.

Hõbe ja Kaaren lähevad suveks maale vanavanemate juurde, kohta, kus puudub mobiililevi ja elu on täidetud porgandite harvendamise, kanatalitamise, nõudepesu ja muude teha vajavate töödega. Sekka taimede tundmaõppimist ja rahvatarkusi nende raviks kasutamisest, teadmised, mida õige varsti vaja läheb. Traditsioonid on peres au sees, laupäeva õhtul saunas käies soovitakse „Jumal sekka”.

Ei maksa nüüd ehmuda ja arvata, et orjatöö kõrvalt enam üldse aega mängimiseks ei jää! Tegelikult on vaba aega ikka rohkem kui töötegemist ja kuna lapsed käivad maal igal suvel, on nad tööga harjunud kui millegagi, mis tuleb lihtsalt ära teha, isegi kui see iga kord rõõmu ei tee.

Vabal ajal saab joonistada kaarte ja tegeleda maadeavastamisega. Ujumas saab käia kas viie kilomeetri kaugusel järves, kuhu pääseb läbi ürgoru, või sauna juures tiigis, olemas on ka kummipaat.

See suvi tuleb aga täiesti eriline, sest kätte on jõudnud Allikahaldja aastaid tagasi sepitsetud plaani täideviimise aeg ja Hõbedal on selles peaosa.

Tiigi põhjast avastatud värava kaudu pääsevad lapsed Unustusemaailma, kus tegutsevad meie esivanemate ellu kuulunud, kuid tänaseks suuremalt jaolt unustusehõlma vajunud värvikad tegelased ja nõiduslikud olendid.

Värav on olnud suletud alates ajast, kui väravavalvuri, Allikahaldja, ankur minema viidi, viijaks ei keegi muu kui laste arheoloogist isa. Mis aga juhtub, kui piirid Unustusemaailma ja pärismaailma vahel enam ei pea?

Halltõbi, Eksitaja, Kratt. Ärge neid nimesid unustage. Nemad kolmekesi ongi sepistanud vandenõu, kuidas Unustusemaailmast pärismaailma tagasi pääseda. See läheb neil korda.

Kui ma oma eelmises lugemissoovituses kaeblesin kaldkirjas vahepeatükkide üle, kus mingi tegelane lugu oma vaatevinklist esitab, siis siin on need kindlasti suureks plussiks. Eelisolukorras on lugemisel kõik need, kes eesti mütoloogiaga väga hästi kursis ei ole, minu jaoks ei olnud faktiliselt midagi tundmatut, küll aga oli rõõm nautida tervet hulka vahvalt iseloomustatud tegelasi: sõna väga otseses mõttes lahtise peaga Suur Tõll rääkimas mönusat saare murret; Kalevipoeg, kel lihtne jalgu selga võtta; lakkamatult lobisev Katkukits, kellest Tõll arvab, et ta üritab rahvaarvu kontrolli all hoida neid surnuks rääkides. Kitse kõnepruuk on ühe unustuses viibija kohta kahtlaselt tänapäevane, kui ta reklaamib kodukäijate mõisat lastele kui „turvalist, beebikindlat, pehmet ja mugavat kohta”. Tõll usub samuti selle lastele ohutu olevat, sest Hõbedal on võluvõime, Kaarnat kaitseb ta ise ja kitse ärakägistamisest võidaksid kõik. Kitsel on väga laialdased teadmised, näiteks oskab ta öelda, et tema magu sisaldab nii erilisi baktereid, et talle piisab toiduks lihtsalt paberist, millele on peale pissitud.

Eksitajal ja Kratil ei lähe moodsas maailmas kuigi edukalt, sest esimese vastu aitab GPS ja teine jääb hätta teraste maanaistega, kes peenikeses kirjas lepinguosa mitte lugemata ei jäta, nagu ta loodab. Halltõvel läheb siiski korda enne kinnipüüdmist mõned inimesed haigeks teha. Lõpeb kõigi kolme karjäär aga Kummitusmõisa koristajatena ja enam pole neil suurt muud teha kui ahelaid roostest kasida ja sääreluid laitmatutesse neljakandilistesse riitadesse laduda. Ja meile seda lugu jutustada. Asi on end aga ära tasunud, sest nad on korraks unustusehõlmast välja pääsenud!

Mulle meeldis ka see, et kuigi muidu on enamvähem kõik moodsale ajale kohandatav ja Eksitaja käest võibki GPSi abil pääseda, jäävad iidsed põhimõtted ohvrite ja andide suhtes muutmata ja päris niisama midagi ei saa. Täpsemalt ma sellel ei peatuks, raamat niigi õhuke.

Kokkuvõtteks – äärmiselt palju pärimust ja muidu rahvatarkusi ja -kombeid sisaldav raamat, kus see kõik on esitatud ladusalt, loogiliselt, mõnusalt, kergelt ja humoorikalt, kordagi ei teki näpuga näitamise tunnet.

Kaja Kleimann

Fotol: märtsis sai autor noore teadlase preemia

Alfred Ernst Johann “Uudseleiva valla inimesed”

Alfred Ernst Johanni  «Uudseleiva valla inimesed» (originaalis “Die Leute von Babentin”) on realistlik romaan lähimineviku kaasaegsest Lääne-Euroopa rahvast, kes ehitab üles sõjast laastatud maad ning jõuab kümne aastaga Euroopa viie rikkama riigi hulka. Tõepoolest sai kogu tubli ja visa rahvas aruka, ettevõtliku tööga lausa ratsa rikkaks ning on siiani ELi esimootoriks.

Johann-Uudseleiva-valla-inimesedVana põlvkond sai teises maailmasõjas enamuses kõik kannatada ning oma eluõnne võisid nad lugeda kordaläinuks enamasti noorema põlvkonna heade saavutuste tulemusel, mis paljuski sõltus peretraditsioonide järjepidevusest.

Peamisteks teost läbivateks teemadeks ongi tavainimeste õnneotsigud, erinevad karakterid meie valikuvaba maailma tingimustes, üksteisemõistmine ja eri generatsioonide probleemid, vastutused tulenevalt oma arusaamadest ja elusihtide järgimisest.

Autori stiil on ühtaegu dialoogides muhedalt rahvalik ning kirjeldustes dokumentaalselt realistlik. Ta peegeldab tõetruult oma rahva hingelisi üleelamisi igapäevaste jõupingutuste läbi. Kirjaniku põhipüüdluseks näib olevat edasi anda rahva tervet, elujaatavat hoiakut ning selle ürgsetest aegadest pärinevat jõudu.

Head lugemiselamust!

Virtue Patience Love
Tartu Linnaraamatukogu lugeja

Janka Lee Leis “Vihmasaatjad”

Lugenud seda Tänapäeva 2011. a. romaanivõistluse võidutööd tekkis küsimus: kas võistluse reglement ei luba professionaalsete kirjanike osavõttu, et saada rohkem tasemel töid? Või käib sellistest võistlustest osavõtmine professionaalidele au pihta?

Sellise avalausega ma juba näitangi kaudselt  oma suhtumist loetusse. Raamatus on  minu arvates väga palju liigliha. Autor on kahtlemata laialdaste huvide ja avara silmaringiga inimene, kes tahab kõike loetut romaani sisse põimida. Kuidas muidu seletada hulgalisi resümeesid eneseabiõpikutest remonttööde, kokanduse ja aiakujunduseni?

Raamatu toimetaja oleks antud juhul kindlama käega kääre pidanud käsitsema, raamat kui ilukirjandusteos oleks tublisti võitnud. Inimkarakteri avamiseks kirjanduses ei pea teda tingimata nii tihedasti sidustama asise maailma ilmingute tehniliste kirjeldustega. Autoril on soont loomutruude ja psühholoogiliselt põhjendatud karakterite loomisel ning tema keelekasutus on ilmekas ja voolavalt ladus. Milleks seda siis muu tingel-tangeliga ähmastada? Romaani pealkirjale ei leidnud ma loetu alusel küll piisavat põhjendust – kas oli vaja lihtsalt midagi erilist intrigeerimaks raamatut kätte võtma?

Mis mu kriitilist suhtumist leevendas, oli raamatu lõpu puänt, mille kallal võiks ju ka norida, et idee on pärit para-ajakirja nupukesest. Aga mulle see antud juhul meeldis ja meeldis ka pinge üleskruttimine loodusjõudude abil. Samuti positiivse mulje jättis leitud päeviku erineva šriftiga tsiteerimine. Arvan, et autor kasutas jällegi autentset materjali või on ta vanemas keelekasutuses väga kodus.

Meeldiv on Angelika Schneideri kujundus oma erilise köiteseljaga, mis on läbiv kõikide sellel romaanivõistlusel äramärgitud tööde juures.

Lisaks:
Valner Valme ülevaade romaanivõistlusest.
Tauno Vahteri intervjuu autoriga.
Klassikaraadios Peeter Helme tutvustus.
Saadaval digikogus.
Lugemiselamusi ja kommentaare:
Arvustus.com .
Hiiumaa Palade raamatukogu uudiskirjanduse blogis on raamat tänaseks jõudnud koguda 2 head hinnangut.
Facebookis üle 800 meeldimiskliki.
URRAMi laenutuste edetabelis on 10. koht.

Ülli Tõnissoo

Kuskil kaugel kodutute külas… – Erik Tohvri “Kodutute küla”

Üks raamat taas läbi loetud. Seekordseks teoseks oli meie oma Erik Tohvri “Kodutute küla I e. Ümberasujad” Selle raamatuni jõudsin õigupoolest seetõttu, et see oli üks neist raamatutest, mis pidevalt raamatukogust väljas olid. Ja seda küsiti ikka ning pandi järjekorda. Siiamaani.

Kuna ma polnud varem Tohvrilt midagi lugenud ja juhuslikult jäi “Kodutute küla” 1. osa hetkeks vabaks, otsustasin selle läbi lugeda ja teada saada, mispärast see siis nii popp on.

Ja sain ka teada. Kirjaniku tekst jookseb hästi. Lisaks räägib ta II maailmasõja ajast ja aastatest peale seda, küüditamisestki. Ma ise küll sellest väga palju ei tea, kuid vanemad inimesed, ma usun, selle eest jälle teavad liigagi hästi… Ja nad saavad loost paremini aru kui mina.

Loo peategelased satuvad sõja tõttu elama ühte Raudiku nimelisse külla. Igaüks jõuab sinna erinevat teed pidi, kohaneb või ei kohane üldse ning saab õnnelikuks või murdub täiesti. Lugu on kohati liigutav, kohati vihale ajav kuid samas tuleb ette ka humoorikaid kohti.

Üllatav on mõelda, kui väheste ja lihtsate vahenditega suudeti tollel ajal ära elada, kui vähese üle rõõmu tunda. Samas ei ole palju ka muutunud – “võõrastesse” suhtume ikka umbusuga, kardame olla naabrist kehvemad või oma häda tunnistada.

Nt. lõik raamatust:
”Kust sa ise pärit oled? Venemaalt jah?” oli mees ära tabanud
“Nojah… Venemaalt, eesti külast…”
“Ma vaatasin kohe, et poluvernik! Mind ei peta…Neljakümnendal veeti sinusuguseid karjakaupa siia, riiki pöörama! Sina oled vist ka üks nende hulgast, jah?” Ootamatult vaenulikuks muutunud karvakasvanud mees piidles küsijat teraselt.
“Mina pole midagi pööranud… Mina olen esimest korda Eestis praegu…” pomises Mihkel solvunult. Lõpuks ometi oli keegi nõustunud temaga pikemalt rääkima, aga osutus veelgi tigedamaks kui teised.
Nojah, eks sinusuguseid tuuakse nüüd siia õigete inimeste järele nuhkima ja keelt kandma! Kuradi kommunistid, kogu Eestimaa elu olete persse keeranud!”

Aga ka kõige lootusetumas olukorras mõtleme lõpuks midagi välja ja ei anna alla, see viimane on siiski positiivne.

Raamatust:
”Arno! Tee mulle heategu, päästa ära! Lase mulle ka pihta, siia!” Mihkel näitas reiele, tõmbas püksid pingule.
“Siin väljaspool ei ole suuri veresooni, siia võib… Siis saame koos hospitali!”
“Mis sa… Lolliks oled läinud või?” Arno unustas isegi oigamise.
“Ei ole! Päästa ära, muidu tapavad maha… Lase! Üksiklasuga, siia, väljapoole külge! Kohe, enne kui keegi tuleb… Nii, et luu pihta ei lähe!”

Ei taha teie lugemisrõõmu ära rikkuda ja täpselt kirjeldada. Põnevuse ja emotsioonide puudumise üle igal juhul kurta ei saa!

Mõtlema paneb see raamat igal juhul – kui hästi meie siin küll elame!

Seili Ülper