Tommi Kinnunen „Ei öelnud, et kahetseb“

Tommi Kinnunen „Ei öelnud, et kahetseb“ (tlk Jan Kaus, Varrak, 2022)

Ei saa öelda, et kahetsen Tommi Kinnuse romaani(de) lugemist, kuigi sõjateemaga kokkupuutumine on raske nii kirjanduses kui elus. Juba Kinnuse esikromaan „Nelja tee rist“ (e.k. 2015) oli väga meeldejääv debüüt. Käesolev raamat, „Ei öelnud, et kahetseb“ on veelgi meeldejäävamate karakteritega mõjus rännakuromaan, mis meenutas kohati ka Cormack McCarthy postapokalüptilist ja sünget isa-poja rännakut romaanis „Tee“. Juba see, et meesautor on ette võtnud kirjeldada just naiste rännakut ja naiste olukorda sõjas ja sõjajärgses ühiskonnas, on üllatav ja kiiduväärt.

Tegu on naistega, kes on Teise maailmasõja ajal läinud või sattunud sakslaste teenistusse ning nüüd, kui sõda lõppenud ja sakslased lüüa saanud, peavad leidma oma tee Norrast tagasi koju Soome. Kerge ei ole see rännak ei füüsiliselt ega vaimselt ning varakevadise Põhja-Soome maastiku maalilisus ja trööstitus peegeldab naiste siseilmas toimuvat. On märjad jalad, on külm ja on nälg, on miinidega pikitud teeservad, õhku lastud sillad, on häbi, hirmu ja hüljatuse tunded, kuid kohati ka vabanemise rõõm ja lootusrikkus. Kõige rohkem hakkavad naiste erinevused, tugevused ja nõrkused, ilmnema siis, kui grupp jaguneb kaheks — pooled naised jäävad maha piiripunkti ning ülejäänud viis otsustavad läbi tundmatu maastiku edasi rühkida. Kes on ettevõtlikum ja särtsakam, kes kipub loobuma või virisema, kes oskab ka halvast olukorrast endale alati kasu lõigata. Kõige rohkem keskendub lugu keskealisele Irenele, kuid aeg-ajalt avanevad ka teiste naiste minevikud ja mõtted.

Karmid olud sunnivad tegema karme valikuid ning kõige vanema naise Aili saatus läheb kindlasti hinge nii rändavatele naistele kui lugejaile. Aili vaatleb oma nooremaid kaaslasi ja mõtiskleb: „Mida teadsid nemad küll vananemisest, kas nad mõistaksid seda, kuidas sa märkad, et enam pole jaksu? Noored kipuvad alati elu liialt usaldama. Nad polnud veel ärganud sellesse hommikusse, kui pannakse imeks, et kuhu küll kadus käte jõud ja jalgade energia. Noorus oli Ailis ikka veel olemas, aga selle peale oli kasvanud mitu kihti vanust.“ (123)

Maale, kus piima ja mett voolaks, naised loomulikult ei jõuagi, ja ega nad seda ootagi. Sõda ei lahku kunagi jälgi jätmata. Kui metsikus looduses olid omad katsumused, siis inimestega kokku puutumine tekitab uusi probleeme. Naisi peetakse sakslaste litsideks, neid häbistatakse ja alandatakse. See, mille Irene eest leiab ja millise otsuse langetab, jäägu lugejale avastada, aga minu jaoks oli Irene otsus ühtaegu üllatav ja … täiesti mõistetav. Mõne teekonna puhul ei ole võimalik tagasi jõuda, vaid ainult edasi minna. Elu on kui jõgi, mis „ei püsi kaua aega ühesugune, vaid voolab mujale kohe, kui sellega harjuma hakkad“. (251)

Annika Aas

Christine Leunens „Vangistatud taevas”

See on üks väga raske raamat. Aga hea.

Neil, kes on käinud kinos „Jänespüks Jojo” filmi vaatamas, pole palju tuttavat leida ning nähtut kirjutatuga võrrelda pole mõtet, sest nagu raamatu kaanel märgitud, on see andnud filmiks inspiratsiooni ja mõlemad on täiesti iseseisvad teosed. Suurim erinevus peale tonaalsuse on see, et filmi tegevus on ajaliselt niiviisi kokku surutud, et Johannes ei kasva, raamatus aga saab poisist pärast Jungvolki (10-14 aastased) Hitlerjugendi (14-18 aastased) liige ja sõda lõpeb juba poole raamatu pealt, raamatu tegevus aga 1949. aastaga. Natukene on autoril endalgi Johannese vanusega asjad sassis, sest Viini pommitamise ajal 1943. aastal räägib poiss, et õhutõrje abilisteks võeti viieteistkümneaastaseid ja kuidas nemad, nooremad, neid kadestasid, aga kuna raamatu alguses on tema sünniaastaks 1927, pidanuks ta ise olema juba kuusteist.

Johannes on üsna tavalise keskklassi pere laps, tema vanem õde on mõne aasta eest surnud. Mingil põhjusel (tema perekond on teistsugune, põletamisele kuuluvate raamatute peitjat sorti) allub ta väga kergesti koolis tehtavale propagandale, marsib innukalt koos sõpradega, nii et jalad verivillis, on uhke, et just tema põlvkond päästab maailma, ja vaidleb tuliselt oma isaga loogika ja tunnete teemal. Isa toob näiteks rea arve 430-440 hertsi vahel, mis on lihtsalt helisagedust näitavad arvud. Siis mängib ta need noodid pojale otsa vaadates ja ütleb, et see on see, mida ta tunneb, kuuldes poega rääkimas. „Emotsionaalsus on jumala arukus meie sees,” ütleb isa.* Aga poeg enam Jumalat ei usu ja füürerit armastab ta ka juba rohkem kui isa. Äärmiselt õõvastav on tema jutuajamine sõber Kippiga Jungvolki laagris, kus nad on pidanud partidel kaelu kahekorra keerama. Nimelt küsib Kippi, kas Johannes suudaks ta füüreri heaks ära tappa. Nad teadsid, et kumbki seda teineteisega teha ei suudaks. „Aga me mõlemad olime nõus, et see pole hea – me olime nõrgad ja pidime enda kallal tööd tegema. Ideaaljuhul, ütles üks juht meile, peaksime suutma sülelapse peaga vastu seina lüüa ilma midagi tundmata. Tunded on inimkonna kõige ohtlikum vaenlane. Eelkõige just neid peame me tapma, kui tahame saada paremateks inimesteks.” (lk 43) Ei ole raske kujutleda, et võõrandumine vanematega on sel juhtumil vastastikune. Kui Johannes raskelt viga saanuna koju ema põetada jääb, saab ta aru, et ema siiski armastab teda, ent konfliktidest pole ikka pääsu, sest ta on oma vigastuse üle uhke ja peab emale Hitleri pühast üritusest loenguid edasi. Kodus põdemise ajal ta ärklikorruse seina seest õe kunagise sõbranna Elsa leiabki.

Raamat kirjeldab põhjalikult tema vastandlikke ja heitlikke tundeid, tema suhtlemist tüdrukuga, kes õigupoolest on noor naine, u kuus-seitse aastat Johannesest vanem. Lugedes, kuidas arenevad nende suhted, tekib vahepeal Johannese suhtes suisa tülgastus, nii väärastunud tundub ta. Kui lubada endal aga süveneda, siis ka haletsus, sest sellelt noormehelt on riik, süsteem, või isake Hitler võtnud kõik – tema lapsepõlve ja nooruse, hariduse (sest enamus koolitundidest kulus füüsilisele ettevalmistusele sõjaks või propagandale), ainsa sõbra, vanemad; ta on sandistatud nii füüsiliselt kui vaimselt. Sandistatud on ka Elsa, kes on aastaid hirmust värisedes elanud peidus, vahel sõna kõige otsesemas tähenduses põranda all, ilma värske õhu ja valguseta, pesemata, toitudes sellest, mida pererahvas on niigi kasinatest sõjaaegsetest normidest kõrvale panna suutnud, päevade kaupa kellegagi rääkimata. Omamoodi on Elsa ja tema eest hoolitseva Johannese suhe vangi ja vangivalvuri oma, kuid vahetevahel nende rollid justkui vahetuvad, nad on teineteise pantvangid. Mingil hetkel hakkab kogu senine elu Johannesele uskumatuna tunduma: et sõda üldse toimus, et tema poolt imetletud mees võis sooritada enesetapu. „See kõik oli liiga pöörane. Mu enda elugi ei tundunud reaalne; kuidas sai Elsa oma seda olla?” (lk 200) Nende elud on ka vastandlikud – kui Elsa on füüsiliselt väga piiratud ruumis, siis on tema mõistus ometi vaba ja võib minna kuhu tahes. Kõik need kohad ei ole head ja nii võib mõistus vahel kaduma kippuda. Johannes on füüsiliselt vaba liikuma, kuid tema mõtted on väikeses ruumis Elsa juures. „Vähehaaval hakkas mu kujutlusvõime kannatama. Ma võisin teda mõttes külastada, aga ta ei saanud tulla välja, et külastada mind. Nii palju kui ma ka ei püüdnud, hajus mu kujutluspilt temast otsekohe, kui ma ta tema vangistusest vabadusse lasksin.” Kas ja kes vanglast välja saab, saab lõpus mõnevõrra selgemaks.

Keeruline on kirjutada, kui ei taha väga palju sisu paljastada, aga midagi peab ometi ka lugejale avastada jääma. Sellepärast lisan vaid, et juttu tuleb veel sellistest kindlatest asjadest, nagu Viini jagamisest liitlaste tsoonideks või pärandimaksudest, ja väga ebakindlana tunduvatest asjadest nagu tõde ja vale, samuti elu võimalikkusest ilma valedeta.

Kaja Kleimann

________________

* Tahtsin vaadata, mis noodid need on, mida isa mängis, kujutledes, et see on mingi kurb vs rõõmus meloodia. Tuleb välja, et nende numbritega ei saa mingit meloodiat mängida, küll aga on neile sagedustele ehitatud terveid teooriaid, mille kohta annab netist lõputult palju lugeda, samuti natsidega seotud vandenõu, millele Leunens võis vihjata: natside propagandaminister Joseph Goebbels olevat soovi(ta)nud 440 hertsi, sest uskus seda mõjuvat inimestele teatud kindlal viisil, muuhulgas neid sõjakamaks muutes. Ilma salapärata on 440 hertsi esimese oktavi a sagedus, mis määrati Londonis 1939. aastal toimunud konverentsil, varem oli selleks Viini kongressil aastal 1885 määratud 435 hertsi. 1885. a kasutas Itaalia samuti 440 ja Prantsusmaa 432 hertsi, lõplikule kokkuleppele 440 hertsile jäämise kohta kirjutati alla 1953. aastal. Erinevaid häälestusi kasutatakse ka tänapäeval, nt dirigent Frider Bernius kasutab 415 hz barokkmuusikas, 430 hz klassitsistlikus muusikas ja vararomantismis ning 440 hz hilisromantismi ja nüüdismuusika puhul.

Kirjanduslinn soovitab: Alvydas Šlepikas „Minu nimi on Marytė“

Alvydas Šlepikas „Minu nimi on Marytė“
(Toledo, 2015, tlk Tiina Kattel)

Alvydas Šlepikas jutustab loo hundilastest — saksa orbudest, kes sõjajärgses külmas maailmas oma Ida-Preisimaa (nüüdne Kaliningradi oblast) kodudest välja aetuna püüavad ellu jääda. Paljudel see paraku ei õnnestunud. Ka Eesti rahvas on ajaloo jooksul palju kannatanud, kuid meil on põhjust olla väga tänulik, et meil on oma vaba ja kodune riik. Just advent ja jõulud on aeg, mil tasub sellele mõelda, väärtustada inimlikku lähedust ja kodusoojust. Hoiame üksteist ja ärme raiskame oma Eestit.

Urmas Klaas

Foto Kiur Kaasik

Laura Weymouth “The Light Between Worlds”

Igal rahvusel on sest viimasest maailmasõjast jäänud omad haavad ja armid, pained ja kurbtusjuttude ained. Tundub, et brittidele oli üks suuremaid lööke ja ühine õudus rahva mälus Londoni pommitamine. Lugu algab 1944. aastal pommivarjendis. Kolm last: Evelyn, Philippa, Jamie. Keset häiresignaale ja pommisadu soovib noorim, et nad oleksid ükskõik kus, peaasi, et kusagil mujal. Ja edasi läheb lugu Narniaks. Mitte et ma Narnia-lugusid lugenud oleksin, aga nii üldjoontes mingi ettekujutus mul on. Igatahes satuvad lapsed haldja-, võlu- või imemaale. Ega sealgi pole kõik vikerkaar ja kutsikad, sealgi on oma mured ja sõjad. Ja siiski, noorimale saab see koduks. Mõned aastad hiljem saadetakse lapsed tagasi, meie maailma ja Londonisse, kus midagi pole muutunud, peale nende endi.

Esimene pool raamatust on noorema õe Evelyni lugu. Vaheldumisi peatükid kuuteistaastasest Evelynist siinpool ja erinevatest aegadest sealpool. Kool ja kohanemine ja näpuotsaga romantikat siinpool, mure ümbritsevate pärast, aga ka täiega tegutsemine ja kohalolemise tunne sealpool. Ja siis Evelyn kaob.

Raamatu teine pool on vanema õe Philippa jagu. Vast kahekümnese Philippa esimene töö Rahvusgaleriis ja omapäi hakkamasaamise õppimine ning mure õe pärast vaheldumisi mälupiltidega, kuidas tema Evelyniga koos koolisolemist nägi ja kuidas ta õde aidata püüdis. Lõpp on olemas, aga edasimõtlemise jagu jääb ka.

Posttraumaatiline stress, depressioon, lein. Omamoodi ja delikaatselt, vihjamisi ja võlumaailmaga flirtides. Õed-vennad tundusid täitsa usutavad karakterid, neid ümbritsevad tegelased pisut vähem. Ajaloolise usutavuse osas ei oska ma hinnangut anda, aga meeldetuletusena, et maailm ei alanud meist, mõjus päris hästi. Turundatakse seda raamatut YA-na, ma ise talle seda silti külge ei paneks, aga ega ma väga vaidle ka. Aeglasevõitu lugemine, aga mingis meeleolus võib päris hästi sobida. Mõneti sarnane Ruth Hogani „Kaotatud asjade hoidjale“ või Gail Honeymani “Eleanor Oliphandile”, et miskit nagu oleks, aga samas nagu pole ka…

Raamatu viimased leheküljed on luuletuste ja kunstiteoste, mida raamatus mainitud, loetelu päralt.

Tiina Sulg

Süütust süüst ja järeltulevast soost. Ralf Rothmann “Surra kevadel”

Seitseteist aastat noor lüpsja Walter ja tema parim sõber Fiete ühest Schleswig-Holsteini mõisast võetakse pisut enne II maailmasõja lõppu armeesse, liiatigi Relva-SS koosseisu. Kumbki neist ei tunne natside vastu mingit sümpaatiat, kuid nüüd tuleb neil viimased hullumeelsed sõjakuud kuidagi üle elada. Walter, ülikombekas ja mõistlik, oskab õiges kohas vait olla ja saab pealtnäha rahuliku tegevusala – ta pannakse autojuhiks. Fiete aga on mässumeelne ja saadetakse rindele. Kui ta laatsaretti sattumise järel deserteerib, et mitte kahurilihana lõpetada, nabitakse ta kinni ja mõistetakse surma. Hukkamiskomandosse kuulub ka Walter, kelle selles sõjas ainsaks jäänud lask on määratud tabama sõbra rinda. Walteril pole valikut: kui ta käsku ei täida, saadetakse ta sõbra kõrvale seina äärde, kui ta meelega mööda laseb, seisab kogu komandol järgmisel päeval ees rindetee. Tema katsed paluda surmaotsus tühistada jooksevad liiva.

Kuidas saaks paremini näidata sõja absurdsust? Võimatust sellest tervena välja tulla? „Terveks jääda,“ nagu tihti soovitakse. Walter jääb terveks, väliselt, aga kahjudeta ei pääse sõjast keegi.

Ta näeb palju muudki, millest ta kunagi midagi ei räägi. SS-lased, keda ta oma autoga veab, piinavad üht sõbralikku ungarlastest talupojapaari. Silmusega kaelas tunde pingil kügelenud vanakestel lüüakse lõpuks pink jalge alt, Walter keeldub kaasa tegemast, naine jääb siiski püsti ja sõidetakse minema. Tema kaaslased on aga pingi auto külge kinni sidunud, nii et sõitma hakates poob ta ka naise üles. Veel üks süütu süü. Korralikuks ja samas ka ellu jääda on võimatu. Aga kui ellu jäädakse, tuleb sellega edasi elada.

Sellest kõigest räägib korduvalt auhinnatud autor Ralf Rothmann oma 2015. aastal ilmunud ja juba samal aastal Mati Sirkli eestindatud romaanis „Surra kevadel“ (Im Frühling sterben).

Rothmann oskab kirjutada. Kainelt, kuid seda haaravamalt suudab ta jutustada sõja õudustest ja inimsaatustest. Lugeja seisab silmitsi eksistentsiaalsete küsimustega, ilma et neid kordagi välja öeldaks.

Walteri lugu on Rothmanni isa lugu. Seda selgitab lühike raamtegevus, mis lisab romaanile veel ühe mõõtme. Esimestel lehekülgedel lastakse pojal süüvida vanaks jäänud isa olekusse, tema vaikimisse, tema sõjaängistusse, sõjatulest pärit tõsidusse, mis teda ülimast korralik-kusest hoolimata isolatsiooni tõukas.

Romaan algab tsitaadiga Piiblist: „Isad sõid tooreid viinamarju, aga laste hambad on hellad“. Selles öeldakse välja raamjutustuses vihjamisi puudutatud keskne teema: Vanemate traumade mõju järeltulijatele – saksa kirjanduses kahe viimase aastakümne vältel sageli käsitletud küsimus. Hukkamise eelõhtul seletab Fiete oma sõbrale seda trauma-pärandamise teooriat oma isa näitel, kes oli eelmises sõjas prantslaste käe läbi kannatanud. Ja Walter küsib temalt, mida siis pärandab see, kes peab tulistama, ja saab vastuseks: „Tõenäoliselt suure kurbuse…“ Järgmisel päeval tuleb Walteril Fietet tulistada.

Walter on tugev, pärast sõda naaseb ta koju, elab seal tagasihoidlikku ja töökat elu, aga sõda elab temas edasi ega jäta puutumata ka tema poega. Rothmann, kes on end vanemate vaikimisest ja nende ahtavõitu tööliselust välja murdnud ja käsitlenud kõigis oma teostes omaenda elu erinevaid teelõike – töölislapsena, algaja haritlasena proletaarses miljöös, kirjanikuna –, vaatleb selles raamatus oma isa kujunemisteed ja veendub seejuures, kui paljut ta oma isast kõigest hoolimata endaga kaasas kannab. Selles on omajagu paralleele Tammsaare „Tõe ja õigusega“.

See ei ole arveteklaarimine, vaid lugupidav ja mõistev lähenemine sõjapõlvkonna vaikimisele, mille tõttu sõjajärgsel sugupõlvel on tulnud kannatada. Raamat lõpeb epiloogiga, milles poeg möllavas lumetuisus 25 aastat pärast isa surma tema hauda enam üles ei suuda leida. Kas selle järel saabuv vaikus tähendab mineviku uste sulgumist või selle igavest jätkumist, jääb lugeja otsustada.

Rothmann kohtub lugejatega 7. mail kell 17 Tartu Linnaraamatukogus ja 9. mail kell 18 Tallinnas Vabamus ning loeb ette katkendeid romaanist. Juttu tuleb ka tema uuest romaanist „Tolle suve jumal“ (Der Gott jenes Sommers), mis kirjeldab samuti viimaseid sõjanädalaid, kuid sedakorda nn kodurinde perspektiivist, keskendudes elule ühes Schleswig-Holsteini talus toonastel segastel aegadel.

Väga paljutõotav kohtumine – ootan huviga!

Marko Pajević

Tõlkis Anne Arold

Nikolai Ivanov “Детство, которого не было”

Николай Иванов „Детство, которого не было» Тарту, «Диалог», 2016

Raamatu autor on sündinud 1929. aastal Novgorodi oblastis talupoja peres. 1946. aastast elab ta Tartus.

Et seda raamatut toimetas tartlane Nadežda Valk, kes ise sai Kultuurkapitali kijanduse sihtkapitali aastapreemia kaks aastat tagasi oma mälestusteraamatu „Seal, kus ma sündisin» („Там, где я родилась” 2014) eest, ei ole juhus.

Nikolai Ivanovi raamat on väga isiklik, väga avameelne. Põhiliselt räägib ta maaelust Novgorodi oblastis Teise Maailmasõja ajal. Raamatut lugedes tulevad esile kaks teemat – nälg ja surm. Kõik see on esitatud nähtuna lapse silmade läbi.

Pärast Esimest maailmasõda algas Novgorodi oblastis nälg ja Nikolai Ivanovi vanemad, kellel oli surnud mitu last, otsustasid kolida Siberisse, kus, nagu räägiti, keegi musta leiba ei söö – ainult valget („…черный хлеб не едят — только булку…» с.7). Kauaks nad sinna jääda ei saanud – käis kodusõda ja pere pidi tulema tagasi Novgorodi oblastisse oma külla. Seal sündisidki loo autor Nikolai ja tema vanem vend Ivan.

Kolmekümndendatel aastatel, kui läks lahti kollektiviseerimine, tuli sellel, kes tahtis ellu jääda, astuda kolhoosi. Valikut ei olnud. Ja jällegi nälg ja rasked ajad.

Siis algas II maailmasõda. Esimestena läksid rindele mehed, siis noored poisid. Külast lahkus ka enamik naisi lastega. Kohapeale jäi umbes kümme peret, kes lootsid sõja metsas üle elada. Kohale jäi ka Nikolai pere – ema, isa ja 12-aastane Nikolai. Vanem vend läks rindele ning hukkus sõja lõpus.

Elu jätkus okupeeritud territooriumil. Kord olid oma sõdurid, kord sakslased.

Ükskord leidsid nad oma majast surnud saksa sõduri ja matsid ta korralikult maha. Kuigi vaenlane, oli ta ikkagi inimene. Emal oli kahju kõigist noorelt hukkunud sõduritest, nii vene kui saksa omadest. Hukkunud Punaarmee sõdurite taskutest võeti dokumendid ja kirjad. Need kirjad saatis Nikolai 1944. aastal adressaatidele ja sai ka hukkunute sugulastelt vastused. Nii said sugulased teada, et nende isad ja /pojad ei ole teadmata kadunud, vaid on hukkunud ja korralikult maetud. Kahjuks ei tea paljud pered tänaseni oma sõjas kadunud lähedaste saatusest.

Nikolaile kingiti õng ja ta hakkas hea meelega kalal käima. Kord tuli tema juurde üks saksalane. See oli 18-aastane saksa noormees, keda kodus ootasid vanemad ja õde. Nad hakkasid juttu ajama, kuna Nikolai oskas natuke saksa keelt. Sellest arenes sõprus, mis kahjuks katkes, kui rinne edasi liikus. Kord, kui külas olid veel sakslased, ilmusid taevasse nõukogude lennukid. Nikolai koos sõpradega hakkas suurest rõõmust hüppama ja karjuma. Nende selja taha oli tulnud sakslane, kes lõi Nikolaid jalaga nii, et too lendas mäest alla. Nikolai jaoks oli see nagu rindel saadud haav ja poiss oli väga uhke.

Siis tuli rahu. Aga sõjast oli jäänud maha väga palju ohtlikke relvi. See oli poiste jaoks väga põnev, kahjuks lõppes üks relvadega mängimine Nikolai sõbra surmaga. Raamatu autor leiab, et sellistes laste surmades on süüdi just täiskasvanud, kes on hõivatud oma sõjapidamisega. See trauma on jäänud hinge tänase päevani. Nikolai mäletab kõike oma noori sõpru, kes hukkusid nii sõja ajal kui hiljem pärast sõda.

1945-1946 olid põua-aastad ja külades jälle nälg. Et päästa Nikolai elu, saatsid ema ja isa poisi kaugete sugulaste juurde Eestisse, Tartusse. Ehk on linnas natuke kergem hinge sees hoida. Ega Tartuski elu kerge ei olnud. Magamiskoht sugulaste juures oli kitsavõitu ja korralikku tööd Nikolail ka ei olnud. Riietega oli olukord kehv, eriti siis, kui tuli sügis ja vihmad. Õnneks leidus häid inimesi, kes püüdsid noorukit abistada ja tasapisi olukord paranes. Nikolai sai elukoha ühiselamusse, ka läks ta õhtukooli õppima. Õppis selgeks tisleri ametit, leidis töökoha ja hakkas ise teenima. Kunagi ei unustanud ta ema ja isa, kes elasid ikka maal ning esimesel võimalusel sõitis ta koju nende juurde, et viia süüa ja raha.

Nii lõpes Nikolai lapsepõlv.

Raamatu eessõnas meenutavad lapselapsed, et kui nad on palunud vanaisa jutustada oma lapsepõlvest ja elust sõja ajal, siis lükkas ta alati seda juttu edasi, lubades kunagi kirjutada nendest aegadest. Nii sündiski see raamat. Paljud, kes need rasked ajad üle elasid, ei taha neist rääkida – liiga valus ja raske. Raamat tuletab meelde, millist hinda pidid maksma need, kes sellel raskel ajal elasid. Tuletama seda meelde kõigile, kes me oleme sündinud ja elanud rahuajal.

“Raamatud ja kunst toovad esile üksikisikute lugusid, selliste inimeste lugusid, kes on samasugused kui me ise. Seetõttu pole lugudest tugevamat relva: ühe inimese loo kaudu võib lugeja samastuda geograafiliselt kaugena tunduvaga ja üksikisiku loo kaudu võib võõrana tunduv saada lähedaseks.”
Sofi Oksanen ” Sinu vaikimine ei kaitse sind”  Enn Soosaarele pühendatud konverentsil 13.02.2017 (Postimehes)

Tamara Kozõreva

Raamatust saab pikemalt lugeda vene keeles siit.

María Dueñas “Õmblejanna Madriidist”

María Dueñas “Õmblejanna Madriidist”
(2009, e.k. Mari Laan ja Kristiina Raudsepp 2016)

Tilluke Toledo kirjastus on hakkama saanud uskumatult suure teo(se)ga—välja andnud hispaanlannast õppejõu María Dueñase mahuka romaani, mille eestikeelne pealkiri on ühtaegu nii täpne kui petlik. Mina lükkasin selle kõvakaanelise kuuesajaleheküljelise raamatu avamist pikalt edasi, sest pisikese beebi kõrvalt tundus see hirmutava lugemisülesandena. Ent kui kaas oli kord avatud, siis pääsemist enam polnud ;)

Tõepoolest, Dueñase raamat, mis kombineerib dokumentaalset ja fiktiivset, haarab esimesest leheküljest kohe kaasa, “loeb” kiiresti ja “valutult” ning võiks meeldida erinevat tüüpi lugejale: nii sellele, kes otsib raamatuist põhiliselt põnevat lugu, sellele, kes armastab ajaloolisi ja poliitilisi süžeesid kui ka sellele, keda huvitavad ajastu- ja kohaspetsiifilised detailid. Huvitav, kui paljudel lugejatel tekib seda raamatut lugedes isu Marokosse lennata…

Ausalt öeldes, sisust ma väga rääkida ei tahakski. Minu meelest on seda raamatut põnevam lugeda ilma sisukokkuvõtet teadmata. Kolmandiku peal mõtlesin ma, et no millest see raamat siis edasi räägib — peategelase Sira elus oli juba juhtunud nii palju drastilist ja ma kartsin, et edasine on lihtsalt mingi heietamine. Aga kaugel sellest! Tuumani polnud lugu siis üldse veel jõudnudki ning just heietamist suudab autor väga edukalt vältida.

Kuna lugu paigutub põhiliselt 1930ndate aastate Hispaaniasse ja Marokosse, siis tulevad ajaloolised taustateadmised muidugi kasuks, aga ka nende puudumine ei sega loo mõistmist, sest “suur” ajalugu on edasi antud “väikeste” lugude ehk inimeste kaudu, ning romaani käigus juurde lugeda ja teadmisi värskendada saab ju alati (joonealused märkused kahjuks puuduvad, kuid autori poolt kasutatud arvukad allikad on bibliograafias ilusti ära nimetatud). Poliitiliste sündmuste varjatuma poole avamine on üks selle raamatu võlusid, kuid seda raamatut saab lugeda ka lihtsalt kui üht vaestest oludest pärit naise üles töötamise lugu.

Süžee tundus vaid paaris kohas natuke konstrueeritud. Nii paigad kui tegelased (paljud neist päriselt elanud) on värvikad, tihti eksootilised, meeldejäävaimad vast lisaks peategelasele ka Rosalinda Fox, Juan Luis Beigbeder, Marcus Logan, ja loomulikult ekstravagantsed Candelaria ja Felix. Raamatust, mis sai kohe bestselleriks, olevat valminud ka ülipopulaarne teleseriaal.

Pikema sisukokkuvõtte leiab Mari Laane raamatututvustusest.

Annika Aas

Rhidian Brook „Aftermath”

24. juulil 1943 alanud ja neli päeva kestnud (millest üks päev jäi halva ilma tõttu vahele) pommitamiste seeria käigus heitsid Briti lennuvägi öösel ja Ameerika lennuvägi päeval hansalinnale ca 10 tuhat tonni pomme. Surma saanuid oli erinevate artiklite põhjal kuni 40 tuhat või 55 tuhat, suur osa linnast hävines ning umbes miljon inimest jäid peavarjuta. Eriti jube oli pommitamine, mis rahva mälestustes kannab nime “Feuerstorm” – tuletorm, mida on nimetatud ka Saksamaa Hiroshimaks. Kuninglik lennuvägi heitis siis linnale 50 minuti jooksul 2313 tonni süütepomme ja tavalisi lõhkepomme korraga. See tekitas tohutuid tulekahjusid, mille temperatuur tõusis 1000 kraadini. Keegi ei karjunud, sest sellises kuumuses hääl kõrist välja ei tule. Kogu operatsioon kandis nimetust “Gomorra”. See lasti käiku Briti peaministri Winston Churchilli käsul, eesmärgiga saksa rahva Hitleri-armastus pommirahesse matta. (Lugesin siit ja siit)

Raamatu “The Aftermath” tegevus algab kolm aastat hiljem, septembris 1946. Hamburgi elanikud on näljas ja kodutud, orbunud lapsed otsivad varjupaika varemetes ja kerjavad brittidelt süüa ja sigarette, mida saab toidu vastu vahetada, vanemad kooliõpilased aitavad varemete koristamisel, kust leitakse veel palju surnukehi. Käib denatsifitseerimine ja ilma seda läbimata pole sakslastel õigust töötada. Neile korraldatakse vestlusringe, kus õpetatakse demokraatiat. Üks ülesehitust koordineerivatest ohvitseridest Briti tsoonis, Pinnebergi kuberner, on kolonel* Lewis Morgan, kes seoses perekonna tema juurde saabumisega majutatakse ühte suurde uhkesse villasse, kuhu ta nii oma naise kui kaasohvitseride hämmastuseks ja pahameeleks lubab elama jääda ka pererahval – arhitekt Stephan Lubertil ja tema umbes 15-aastasel tütrel Friedal. Lewis pole oma naist Rachelit ja 11-aastast poega Edmundit näinud võidupäevast saadik, siis sai ta puhkust 3 päeva; enne seda kohtusid nad vanema poja matustel 1942. aasta kevadel, kus ta võttis osa vaid talitusest ja ruttas tagasi kohustuste juurde. Raamat ongi sellest, kuidas arenevad suhted nende kõigi vahel, lisaks Lewise suhted teiste ohvitseridega ning kohalike laste suhted Edmundiga, kes vaatamata rangetele juhatustele kontaktidest hoiduda nendega sõbruneb. Rachel ja Lewis kaotasid oma poja üksiku „üle jäänud” pommi läbi, mille täiesti rahulikus piirkonnas heitis alla saksa piloot, et kiiremini ja kergemini koju saada. Luberti naine jäi kadunuks „tuletormis” ja kuude kaupa tema otsimisega tegeledes kaotas ta sideme oma tütrega. Frieda on väga vihane ja alandatud tütarlaps, kes kuulus Hitler-mädelite hulka nagu kõik – alates 1936. aastast polnud mingit võimalust sinna mitte kuuluda. Kui tema isa peetakse juba enne lõplikku dokumentide valmimist puhtaks (tema staatus ongi lõpuks Persilschein), siis kõike ja kõiki (oma isa sealhulgas) vihkav teismeline ümiseb varemete koristamisel vanu võitluslaule ja laseb veidi vanemal noormehel vastupanuliikumisest oma pea segi ajada ning varastab tema jaoks kolonelilt mõned tööga seotud paberid.

Inimestevahelised suhted ei ole kunagi lihtsad, aga sellise taustsüsteemi juures on need tõeliselt komplitseeritud: lein ja pahameel ja vihkamine ja armastus ja andestamine koonduvad ja põimuvad. Ma tundsin kaasa ja elasin kaasa Lewise võimetusele oma tundeid väljendada (või kasvõi endalegi tunnistada) – see lõhuks ta tükkideks ja seda ei saa ta endale lubada. Lewist süüdistatakse kaaslaste poolt liigses saksa-sõbralikkuses, mitte ametlikult või mingite tagajärgedega ta karjäärile. On tõesti hämmastav, et temas ei ole iha kättemaksu järele, ta näeb ainult viletsust, mida vaja kiiresti parandada, et eluga edasi minna. Kui vabrikus on streik, avavad pea kaotanud sõdurid tule ja kolm inimest saab surma, mispeale Lewis sõnab kibestunult: „Me õpetame neile demokraatiat ja karistame siis selle harjutamise eest”. Saksamaale suunduvate brittide jaoks on koostatud bukletid, mis õpetavad, et ei tohi kohalikega sõbruneda ja et tegemist on inimestega, kes ei taha tunnistada, et nad on löödud; kogu aeg peab olema ettevaatlik. Lewis vastab oma abile: „I’ve not met a German who has difficulty in believing they have been defeated, Wilkins. I think, they have, to a man, accepted it, gladly, and with some relief. The real difference between them and us is that they have been comprehensively and categorically fucked, and they know it. It is we who are taking too long to adjust to this fact”. Ühel hetkel on ta aga sunnitud endalt küsima, kas ta on olnud liiga usaldav ja kas tal on süüd juhtuvates asjades.

Kuidas peaks Rachel saama ennast hästi tunda võõral maal võõra mööbli ja piltide ja lauahõbedaga võõras majas koos võõraste teenijatega (tal pole kunagi olnud ei teenijat ega maja)? Meeletuseni väsinud abikaasat näeb ta harva ja nad suhtlevad väga-väga ettevaatlikult, lahusoldud aastad ja tahaplaanile surutud, jagamata jäänud lein ei lase neil kuidagi taastada kunagi nii õnnelikku abielu. Taastamise asemel tuleks ehk hoopis edasi minna, aga kuidas?

Hämmastavalt optimistlik kuju on Lubert, temas on palju impulsiivsust, mis sunnib teda oma mõtteavaldustega välja tulema ka olukordades, kus see ei pruugi talle kasuks tulla; ka eitab ta igasugust kollektiivse süü mõtet.

Kõige kergemini läheb muidugi Edmundil – lapsepõlv on üks süütu muretu aeg, kui selleks vähimgi võimalus on. Ta on uudishimulik, avatud ja helge loomuga, teda on raske rööpast välja viia – isegi kui Frieda viib talle põlguse märgiks tuppa poti oma sooja pissiga või rebib pea otsast kaltsunukul, ei tule talle mõttessegi kaebama minna. Frieda tundub talle salapärase ja huvitava isikuna, kellega tasub kontakti otsida.

Esimesel kohtumisel kodutute lastega on Edmund võlutud nende inglise keeles öeldud roppudest sõnadest ja nad kordavad vastastikku “bloody hell” ja “piss” ja “shit” –”The cultural exchange seemed to be going well and everyone relaxed”. Edmund näppab nende jaoks isa tagant sigarette ja köögist toitu, kui võimalik.

Raamat haaras mind väga, elasin kõigile tegelastele kaasa, ka mitte nii väga sümpaatsete tegelaste käitumine oli peale hukkamõistmise mõneti ka mõistmist ja vast isegi kaastunnet vääriv.
Veidi saab ka nalja, mitte sellist väga naljakat nalja, aga näiteks ohvitseride prouad võrdlemas oma inventarinimekirju – briti bürokraatia on täpselt sätestanud, millise aukraadi juurde käib tee- ja millise juurde lõunaserviis; veinikarahvin näiteks on ainult päris kõrge ülemuse jaoks. Humoorikad on ka mitmed Edmundi mõtte- ja arutluskäigud.

Raamat pani mind rohkem mõtlema asjade üle, millele ma varem eriti tähelepanu pööranud pole. Minu põlvkond on kasvanud üles sõjalugudega, kus kogu kangelaslikkus ja kaotusvalu oli nõukogude inimeste osaks, teisi Teises maailmasõjas osalenuid mainiti ainult möödaminnes, ja see, mis sakslastele osaks sai, oli ära teenitud. Põhimõtteliselt ma muidugi tean, et Saksamaa oli pärast sõda jagatud Vene, Ameerika, Briti ja Prantsuse tsooniks, tööasjus olen isegi juhtunud teada saama, et Briti tsoonis näiteks olid Ameerika omaga võrreldes tingimused palju kehvemad. Samuti olin teadlik denatsifitseerimise protsessist – on ju nähtud nii Vanemuises „Kontsert diktaatorile” kui sama näidendi järgi István Szabó poolt lavastatud film „Taking sides”. Kusagilt on kõrvu jäänud ka see, et suur osa Saksamaa tööstusettevõtetest demonteeriti, tean, et sisseseadet veeti palju näiteks Venemaale, aga see, et neid nii palju lihtsalt lõhates hävitati, oli mulle üllatuseks. Need veeti Helgolandi, kuhu ka Lewis (ühest küljest nagu austava ülesandena, teiselt poolt aga nagu rohkem tülikast isikust lahtisaamise mõttes) mõneks ajaks suunati. Lewis sai hästi aru sõjatehaste hävitamise vajalikkusest, kuid ta pidas ebamõistlikuks näiteks kasvõi seebitehase demonteerimist – seebipuudus oli suur ja suur hulk inimesi võinuks palka saada töö eest, selle asemel toideti neid teistest riikidest tulnud toiduabiga. Põhimõtteliselt ma teadsin, et mitmed saksa linnad said suuri purustusi, aga ma tõesti polnud mõelnud nende ulatuse peale. Ma polnud kunagi mõelnud selle peale, et sõjajärgsetel aastatel pidi tõenäoliselt olema alles sakslasi, kes ei leppinud sõja kaotamisega, olgu, kõrged ohvitserid ja parteibossid lahkusid Argentiinasse ja muudesse soojadesse kohtadesse, aga ajupestud verinoori poisse sinna keegi mahitama ei hakanud. Metsa neil eriti (vähemalt mitte igal pool) pole, kuhu minna, aga kusagil nad ju olid. Sellest kõigest tuli juttu.

Raamatu lugemine oli nauding, ehkki sõnaraamatu järgi oleks võinud või pidanud haarama tihedamini, kui ma seda tegelikult tegin. Nagu ma ühest ameeriklaste arvustusest lugesin, oli sama probleem ka neil. Lisaks heideti autorile ette, et ta keel pole piisavalt iseloomulik ajastule. Mina selle üle otsustada ei oska, mulle lihtsalt raamat väga meeldis.

Teose filmimisõigused on ostnud ära Ridley Scott, loodetavasti tuleb sellest hea film.

Raamat on tõlgitud seni 23 keelde, minu arvates võiks selle küll ka eesti keelde tõlkida.

Kaja Kleimann

Rhidian Brooki pilt on pärit siit.

________________
* Raamatus on colonel, ma ei tea, mis sellele eesti keeles tegelikult vastab, ei hakanud auastmetesse süvenema. 

Heidi Köngäs “Dora, Dora”

Heidi Köngäs “Dora, Dora” (2012, e.k. Piret Saluri 2015)

Üldiselt mulle sõjaromaanid ei istu, eriti sellised, kus pikad sõjastseenide kirjeldused. Kuid viimasel ajal on pihku sattunud just sellised sõda puudutavad romaanid, kus keskendutakse pigem inimesele ja inimestevahelistele suhetele, ning mis suudavad hoida mu tähelepanu ja põnevust algusest lõpuni. Selline on näiteks noore iirlanna Audrey Magee debüütromaan „The Undertaking”, mida pole (veel?) eesti keelde tõlgitud ning just äsja HeadRead festivali väisanud soomlanna Heidi Köngäsi romaan „Dora, Dora” Kolmanda Reichi relvastusministrist ja Hitleri peaarhitektist Albert Speerist.

„Dora” tegevus toimub 1943. a. detsembris külmal, pimedal ja kõledal Lapimaal, kuhu saabub Speer oma väikese kaaskonnaga, et jätkata teekonda Jäämere äärde Petsamo niklikaevandusse, kuna niklit on relvatööstuses hädasti vaja, eriti nüüd, mil Saksamaal ei lähe enam sõjas hästi. Palju põnevam aga kui see väline teekond on just see, mis tegelaste siseilmas toimub. Pinget jagub, kuid samas on raamatut lihtne lugeda-jälgida, sest tegelasi pole liialt palju. Speeri ja tema kolme kaaslase vahelduvad sisemonoloogid täiendavad üksteist ja aitavad toimuvast objektiivse(ma)t pilti saada.

Väliselt täiesti kõigutamatu Speer elab üle oma suhete jahenemist Hitleriga ning tajub Saksamaa eesootavat hävingut. Kuigi autor ei näita Speeri ainult julma koletisena, vaid vihjab ka tema nõrkustele ja armastuseta lapsepõlvele, ei tekita Speer oma külmas kalkuleerimises siiski kaasa tundmist ega mõistmist. Kahetisi tundeid tekitab Speeri kaaskonda kuuluv kaunis, kõrk ja kohusetundlik erasekretär Annemarie Kempf, kes on siiani Speerile tohutult lojaalne olnud; samas on see lojaalsus muutnud ta — nii tahtmatult kui tahtlikult — pimedaks Speeri rolli osas juutide hävitamises ja muudes sõjakoledustes. Speer isegi, kes mõtiskleb oma lojaalsuse üle Führerile, tunnistab, et „lojaalsus on alati pisut pime, selles sisaldub kübeke fanaatilisust ja see võib olla ka ohtlik, kõigest kõige ohtlikum.” (259). Vaeveldes igatsuse käes oma rindel sõdiva mehe järele, saab Annemarie selle retke jooksul teada, et armastus ja iha võivad olla kaks eri asja — ning et iha võib saada saatuslikuks…

Sümpaatsemad tegelased on soomlasest tõlk Eero ning poolvägisi kaasa võetud halenaljakas mustkunstnik (kaaskonda kuulub ka viiuldaja, kuid temast kuuleme ainult mustkunstniku kaudu) — lihtsad inimesed, mõistetavad oma muredes, igatsustes, soovides ja ihades. Üks ühine joon kõikide tegelaste puhul tundub olevat hirm — see sõjaolukordade ustav kaaslane. Hirm kaotatud läheduse pärast, hirm kaotada sõjas mõni lähedane, hirm saada avastatud, hirm läbikukkumise pärast, hirm varjatud iha või varjatud päritolu pärast, hirm kaamose, lakkamatu pimeduse ja ärakülmumise pärast, hirm jääda kaotajaks, jne jne. Igaühel oma isiklik hirm.

Kuna autor vihjab väga lähedasele, lausa erootilis-seksuaalsele suhtele Speeri ja Hitleri vahel, jäi mind natuke painama tegelikkuse-fiktsiooni vahekord selles romaanis. Kahjuks ei õnnestunud mul kuulata autori esinemist HeadRead festivalil, kuid Heidi Iivari oma artiklis 29. mai Sirbis tsiteerib autorit, kes kinnitab, et on tutvunud väga põhjalikult nii ajaloolise kui fiktiivse Speeri kohta kirjutatud materjaliga ning loonud tema tegelaskuju kõige värskemate ajaloouurimuste alusel. Samas aga tunnistab ka, et „kirjanik jätkab sealt, kus allikad lõpevad.”

Pealkirjast… Hiljuti on Speer käinud Mittelbau Doras, kus mäe sisse kaevatud tunnelites näevad tuhanded vangid ränka vaeva selle nimel, et Saksamaa ruttu uut tüüpi raketi saaks välja töötada. Dora on tuleviku lootus, väliselt tugev ja kindel, kuid seestpoolt õudus kuubis — räpane, haisev, viletsust, häda ja surma otsast otsani täis. Speer aga, täiesti pime inimliku kannatuse ja selle osas, et tema ise need piinad ja kannatused suuresti põhjustanud on, tõdeb: „Sakslased on puhas rahvas, seepärast on meil nii raske taluda meist madalamate mustust ja primitiivset hügieeni. Doras sai mulle lõpuks selgeks, et paljud rahvad on alamal tasemel. Ühes käigus nägin, kuidas põgeneda katsunud vangid olid hoiatuseks tunneli lae alla üles poodud. Teised töötasid poodute all, kuid hoidsid pilgu maas. Hoiatus oli karm hoiatus, kindlasti asja eest antud.” (115)

Raamat avab nii sõja võtmeisikute kui lihtsate inimeste siseilma võrdselt pingelisel moel ning jätab lõpuks veel tunde, et oled lugedes tegelenud ühtaegu nii kasuliku kui huvitavaga.

Annika Aas

Heidi Köngäse foto Dmitri Kotjuh Heade Ridade festivali lehelt.

Alvydas Šlepikas „Minu nimi on Marytė“

Alvydas Šlepikas „Minu nimi on Marytė“
(2012, eesti keelde tõlkinud Tiina Kattel 2015)

Ma ei tea, kas on ilus — või isegi eetiline — soovitada raamatut, mis pani mind ennast kõva häälega nutma?! (Ja seda juba enne 40 lehekülge…) Aga teate mis, raamatu autor, leedu kirjanik Alvydas Šlepikas, kes ise just Prima Vista raames Eestit väisas, tõdes, et ainus etteheide, mis hundilapsed raamatule on teinud, kõlab, et tegelikkuses oli kõik palju hullem!

Raamat räägib siis hundilastest (Wolfskinder) ehk saksa orbudest Ida-Preisimaal (praeguses Kaliningradi oblastis), kes pärast teise maailmasõja lõppu otsisid näljasurma eest pääsu Leedus. See teema on siiamaani olnud tabu, selle pärast on tuntud hirmu, süüd ja häbi, aga seda vajalikum ja olulisem see raamat on. Hundilaste koguarvu on tagantjärele väga raske hinnata, kuid tuhandeid oli neid kindlasti.

Raamat ei ole vormiliselt raske, pigem hingeliselt. Ta on kirjutatud justkui filmistsenaarium — väga pildilises stiilis, lühikeste stseenidena. Autor tunnistas, et jõudiski selle teemani siis, kui talle tehti ettepanek kirjutada hundilaste teemal filmistsenaarium (filmist ei saanud küll lõpuks asja rahastuse puudumise tõttu).

Raamatu Renate on kombinatsioon kahest päris naisest, kunagisest hundilapsest, Renatast ja Renatest, kelle mälestused nüüd fiktiivses vormis elustuvad Šlepikase romaanis. Renate on üks Eva viiest lapsest 1946. a. talvel, kes on oma kodust välja aetud ning on varjunud kuuri ja püüavad seal kuidagi end kartulikoortest, rottidest jms ära toita, kuid nälg ja meeleheide ajab suuremaid lapsi teele Leedu poole. Isegi ette ei suuda kujutada selle ema ahastust, kel oma näljast röökivale lapsele pole mitte kui midagi anda. Alguses jälgib autor mitme lapse käike, kuid lõpuks keskendub rohkem Renatele. Perepoeg Heinz leiab ükskord Leedust suure toidukotiga tagasi jõudes vaid tühja kuuri — lugejana näen mina selles hingematvalt ängistavas olukorras ainsat lootuskiirt selles, et külm ja lumine ja lõputuna tunduv talv hakkab ometi läbi saama, lumi sulab. Heinzi edasine saatus jääb lugeja ette kujutada, välja mõelda, soovida…

Autor tunnistas esinemisel, et sellise karmi teema käsitlemisel on kaks väga suurt ohtu — olla liialt jõhker või langeda sentimentaalsusesse, kuid ma arvan, et autor on suutnud neid karisid enam-vähem vältida. Mis jõhkrusesse puutub, siis antud teema puhul ja ausust säilitades ei saa sellest päris kõrvale hoiduda. Ei ole midagi hullemat kui sõda ja see, mis sõjaga kaasneb: vägivald, lootusetus, vägistamised, tapmised, hirm, küüditamised, ning ikka see nälg, nälg ja nälg. Kuid samas, positiivsemana, jääb inimeste uskumatu elutahe ja võime sellistes olukordades ikkagi edasi minna, väljapääsu otsida. Hämmastab Heinzi võime ka äärmises kitsikuses pereliikmete peale mõelda, tema tahtmine nende eest hoolitseda — raske vaevaga muretsetud kotitäis sööki tundub kasutu ja mõttetu, kui pole seda kellegagi jagada.

Raamatu keel on ilus ja tõlge suurepärane. „Poiss läheb mööda metsa, aga kurbus, rahutus ja lootusetus langevad hiigelhelvestena talle pähe, langevad otskui lapse peopesa suurused lumehelbed, pehmed ja kohevad nagu valged vatitupsud. Heinz ei taha enam kuskile kaugemale minna, ainult sellesse unustuse lumme pikali heita ja jääda siia kinni tuisanuna igaveseks, kuid poiss teab, et jääb magama ja ei ärka, talle pole see hirmus, aga kodus ootavad ometi ema ja Renate, Helmut, Monika ja Brigita, ootavad tema saabumist, ootavad nälga surres, ja Heinz ei saa, ei saa jätta koju minemata.” (150)

Miks selline pealkiri? Leetu põgenenud tüdrukutele, kes leidsid peavarju kohalike inimeste juures, õpetati see lihtne leedukeelne lause („Mano vardas—Marytė”) selgeks, et läbiotsimisi korraldavatel vene sõduritel poleks laste päritolu osas kahtlust. Maryte oli tollal levinud tüdrukunimi ja poiste puhul oli vasteks Jonas.

Annika Aas

Fotod Alvydas Šlepikase esinemisest Tartu Linnaraamatukogus Sigita Matulevičienė