10 raamatut — Mairi Tempel

Kui ma eelmisel talvel kuulsin, et võiks teha sellise postituste sarja, kus raamatukoguhoidjad soovitavad raamatuid, olin ma hästi positiivselt meelestatud. Muidugi ma soovitan! Soovitan hea meelega. Ah, et kümme? Olgu, kümne leidmine pole mingi probleem!

Kirjutasin siis paarkümmend pealkirja paberile, et neist raamatutest ma rääkida tahangi ning küllap jõuab täpsema kümme sealt välja sõeluda. Jätsin paberi laua peale ja läksin süüa tegema. Selleks ajaks, kui kartulivesi keema läks, oli nimekiri kasvanud veel kümnete nimetuste jagu ning iga kord, kui ma olin valmis mõne neist maha kriipsutama, kostus haledaid kiunatusi ning kriiskavaid karjeid.

Kuidagi pidi sellest aga üle saama! Üheks võimaluseks oleks end žanriliselt piirata. Teise variandina võiks ju leida kümmekond toredat nende hulgast, mille viimase aasta jooksul lugenud olen, kolmandaks… Hirmsasti tahaks öelda, et mul on nelisada lemmikraamatut ning vähemaga mina ei mängi! Isegi karme piiranguid kasutades oli nimekiri ikka pigem paarikümne- kui kümnepealine. Hmhh! Ja need pead vaheldusid. Raamatud, mille eile olin valmis välja jätma, roomasid täna hommikul tagasi, vaheldudes lõunasöögiajaks taas millegi muu vastu. Ma sain aru, et olin ülesandepüstitusest täiesti valesti aru saanud. Ma ei pea mitte rääkima kümnest kõige-kõigemast, vaid neist kümnest, mis kõnetasid mind… teisipäeva varahommikul esimese ja teise kohvikruusi vahel. Jah, nii oli võimalik kümme raamatut välja selekteerida.

Aga mille järgi ma siis selekteeriksin, küsisin ma endalt. Laual olid nii ulme kui luule, lapsepõlves meeldinud ja palju muid piiramisvõimalusi. Iga üksik neist kippus liikuma suunas, et oma postitust alustaksin ma ikka sellest, kuidas ma lapsena lugemist vihkasin. Mulle väga meeldis, kui mulle raamatuid ette loeti. Mulle meeldis lugusid ise välja mõelda ning neid siis läbi mängida või omaette jalutades lauludeks leelotada, aga lugemist vihkasin ma kogu hingest. Lugemine polnud mingi arvutamine! Arvutamine oli lõbus ja mänguline ja kiire ning tänu vanema õe ja venna õpikutele ka läbivalt huvitav. 7-aastase minu jaoks oli eriti lummav veerida võõraste õpikunäidete põhjal selgeks, mis asi on murd ja kuidas nendega arvutatakse, korrutamine ja jagamine oli kontseptsioonina selged juba enne kooli. Ilmselt ma matemaatikaülesannete kaudu esmase lugemisoskuse omandasingi, kuid ilukirjanduse jaoks sellest ei piisanud. Ise lugemine oli aeglane ja igav. Pealegi oli mul raamatuid armastav vanem õde, kes luges mulle hea meelega ette nii juturaamatuid kui lugemikutekste. Nii ma oma hinded kätte saingi – tema luges ette, mina jätsin meelde ning järgmisel päeval „lugesin” peast, veerides mingites kohtades sõnade algusi ning minnes mälu pealt edasi. Päevikus ilutsevad märkused „Mairi luuletab sõnalõppe”. Luuletas, jah!

Ma mäletan tänaseni, kui meile viienda klassi alguses aasta kohustusliku kirjanduse nimekiri kätte anti. Ma läksin koju, helistasin emale tööle ning nutsin telefoni otsas, et nii paksud raamatud ja nii palju ja kohe esimesena pidime lugema Eduard Petiška „Vanakreeka muistendid ja pärimused”. Ema lohutas mind, et need on nagu muinasjutud. Mina ei uskunud, kuid hakkasin sellegipoolest pusima. Selgus, et need olid palju paremad kui muinasjutud. Need olid suured lood kangelastest, koletistest, jumalatest ja kõikvõimalikest seiklustest, kus uus põnevus tuli peale nii kiiresti, et ka aeglase lugemise korral miski igavaks muutuda ei jõudnud. Hoopis fantaasia hakkas tööle ning joonistas lood veel uhkemaks. Öeldakse, et iga lugemist vihkava lapse jaoks on kuskil „see õige” raamat ning antiikmütoloogia lood olid seda just minu jaoks. Täna töötan ma raamatukogus ennekõike just laste- ja noortekirjanduse töölõigus, seega tabas mind tolle tingliku teisipäevahommiku esimese kohvi juures mõte, et paneks kirja kümme raamatut, mida ma julgelt soovitan neile tänasetele varateismelistele (või veidi nooremate-vanematele), kes veel lugemist enda jaoks leidnud pole, kuid loomulikult ka neile, kes selle enda jaoks juba ammu huvitavaks on töötanud.

.

1. Jorma Kurvinen „Hundikoer Roi” – ma alustan ühest pisikesest raamatust, mis oli teismelise minu lugemislaual kümneid kordi. Raamatu peategelane, teismeline poiss, kohtab esimestel lehekülgedel tänaval oma õpetajat, kes tuletab meelde, et suvetöö ei tee end ise ära. Selles poisis oli midagi samastumisrõõmu pakkuvat – ta oli pahur, introvertne ning ei saanud kõigega just kõige paremini hakkama, kuid samas hooliv tillukese naabriplika ning suure hundikoera suhtes. Sellesse tillukesse raamatusse mahub nii argist suve kui ka üsna pöörane krimiseiklus, millesse poiss ja koer koos satuvad, kui tilluke naabriplika oma koduhoovist… Ahh, lugege ise!

.

.

2. Otfried Preussler „Krabat” – see on teine raamat, mille ma oma lapsepõlvest kaasa võtsin. Meil kodus “Krabatit” ei olnud, kuid raamat kuulus läbiloetavate hulka pea igal koolivaheajal, mil ma vanaema juures maal olin. Ma jumaldasin seda raamatut! Kõik saab alguse sellest, et üks kodutu poiss satub veskisse ja jääb sinna õpipoisiks. Õpipoisse on täpselt kaksteist ning igal aastal juhtub keegi neist surema, mille peale kohevarsti tuleb veskisse ka uus poiss. Ja see pole loomulikult ainus asi, mis veski juures veidrat on. Mina mäletasin raamatut kui imeilusat armastuslugu, kuid kui mu sõbrad asusid nagu üks inimene rääkima, et see oli „kõige õudsem raamat”, mida nad lapsena lugesid, siis tuli üle lugeda. Jap! Ikka veel on see imeilus esimese armastuse lugu, milleni jõutakse läbi maagiliste katsumuste. Poiste ja sõpruse teema on ka soe ja mõnus.

.

3. Bobbie Peers „Lüriidiumivaras” – ma võisin siia ju kirjutada ühe raamatu pealkirja, kuid salaja toppisin ikkagi kuus raamatut. Tegemist on siis lastele mõeldud teadusulme sarjaga, mille lugemine läheb nii kiiresti, et enne ei saa pidama, kui kuues raamat ka loetud saab. Seda sarja soovitan ma mõnuga neile, kellel arvutamine lihtsalt tuleb, kuid lugemine piinavalt keeruline tundub. Raamatu peategelane on poiss, kes jääb silma üliandeka koodimurdjana ning asub seejärel õppima spetsiaalses taibudele mõeldud koolis, milles on kõrgtehnoloogiat rohkem kui siinse kirjelduse peale mõelda oskaks. Näiteks võib ette kujutada ust, millel on (tehis)intellekt ning kes sinuga juttu ajab, sarkastilisi nalju heidab ja vajadusel ka aitab. Kõikvõimalikke botte tuleb seal ette igal sammul ning seiklused, millesse noored satuvad pole grammigi väiksemad kaelamurdvatest.

.

4. Trudi Trueit – Avastajate Akadeemia – njahh, siia sai nüüd sarjanimi, kuid siingi on juba praeguseks tõlgitud viis raamatut ning ilmselt tuleb kuueski õige pea. Oma olemuselt on sari natuke eelmise sarnane, kuid Trueit on hästi palju oma ideid korjanud Pärismaailma teadusest. Iga raamatu lõpus on mitu lehekülge ka sellele pühendatud. Sealt leiab teadussaavutuste ja erinevate teadlaste kohta palju infot, kuid ka loodukaitsetöö ja muude põnevate teemade kohta. Peategelasele lähedal seisvaid tegelasi on rohkem, kool palju liikuvam ning ilmselt ei muuda lugemiskogemust halvemaks seegi, et kuigi raamat on mõeldud 11-14-aastastele, on see rikkalike värviliste illustratsioonidega täidetud.

.

.

5. Orson Scott Card „Enderi mäng” – meie raamatukogudes on see raamat enamasti suurtekirjanduse hulgas, kuid minu meelest sobib see suurepäraselt ka noorele lugejale. Muide, Ameerikas on see kenasti leidnud oma tee ka koolikirjanduse hulka. Raamatu peategelane on alguses küll üsna väike poiss, kui ta (kosmose) lahingukooli vastu võetakse, kuid ta kasvab ning kool ise oma internaadi ja tegevustega võiks varateismelist lugejat vägagi kõnetada. Ender on andekam kui talle keskkonda sobitumiseks kasuks tuleb ning õpetajadki pigem rõhutavad seda, et ta jääks eraklikuks, sest kardetakse, et omaealistega liiga tihedalt suheldes ei suuda poiss oma potentsiaali täies mahus välja arendada. Ender on visa ning hoolimata kõikidest takistustest suudab luua ka kestvaid sõbrasuhteid, leida kaaslasi ja võita samal ajal ikkagi treeninglahinguid. Aga kõigel on hind.

.

6. Anja Portin „Raadio Popov” — ühtaegu argiselt sotsiaalkriitiline kui ka ulmeline ning mängib mõnusalt ka teadusajaloo teemadel. See on soe nõialugu kaasaegse ühiskonna probleemidega, rääkides erinevaid lugusid unustatud lastest. Peategelane on poiss, kes elab isaga. Isa reisib palju ning kuigi ta enamasti jätab pojale selleks ajaks söögiraha, oli sel korral teisiti. Saabumas on ka koolivaheaeg, mis tähendab, et see ainus sooja toidu ports päevas kaob samuti terveks nädalaks ära. Ühel öösel kuuleb poiss aga, kuidas kirjakandja paneb tema ukse taha ajalehe koos võileivaga. Paljude kihtidega raamat on ennekõike soe ja seikluslik, kuid mõtlema panev ka.

.

.

7. Kimberly Brubaker Bradley „Õed hundid” — üks väheseid raamatuid selles nimekirjas, milles pole grammigi ulmet. Raamat kahest tüdrukust, kes just loo alguses asendusperesse jõuavad. Lugu jutustatakse 10-aastase silmade läbi ning tema mõistmise kaudu ning see lugu ei ole ilus. See on seksuaalse ahistamise lugu, millega peategelane puutus kokku hetkeks, kuid tema vanem õde hoopis suuremalt. Raamat on hästi oskuslikult kirjutatud ega kuulu kindlasti nende hulka, mis pärast magada ei laseks. Raamatu teiseks liiniks on pisema plika klassis juhtuv. Neil on üks poiss, kes tüdrukuid seljast näpistab, kontrollimaks kas nood juba kannavad rinnahoidjaid või mitte. Mulle väga meeldis, et autor jättis kõlama mõtte — ei ole olemas suurt või väikest ahistamist, on ahistamine ja see on vale.

.

8. Reeli Reinaus „Rahel, Anders ja ajaaugud” — ja olengi tagasi ulme juurde jõudnud! Muidugi on siin raamatus ka kõike muud, aga kiljuma ajavalt äge on ajarännuteema. Kujutage ette, et kuskil Eestis on üks liivakoobastevõrgustik, mis töötab nagu ajamasin! Kõnnid üht rada pidi, jõuad viie aasta tagusesse aega, kõnnid teist, siis hoopis viiekümne. Ja kui sa täpselt mindud teed pidi tagasi ei tule, ei jõua sa koju tagasi. Just sellise koopa peategelane leiabki, kuid seda, mismoodi see kõik täpselt toimib või kuidas on asjasse seotud peategelase isa või tulevikumina, peab igaüks ise lugema. Olge vaid hoiatatud, et autor ei hellita, vaid keerutab lugeja mõtte mõnuga sõlme, sest ajaränd lihtsalt ongi teema, kus iga vastus loob seitse küsimust.

.

9. Mann Loper „Inglite linn” — see maailm on nüüd hoopis midagi muud. Kunagi kauges tulevikus, kui paljud tänased hirmud ja hoiatused on saanud tõeliseks, püsib inimkond väikeste külakestena vanade lagunenud linnade üksikutes piirkondades. Kui aga juba inimkond alles on, siis on nende hulgas ka lapsi ja teismelisi, kes mõtlevad ja tegutsevad eakohaselt. Lonni on üks selline teismeline, kes tahaks tõestada oma väärtust, tõestada, et on juba suur ja võib iseseisvalt tegutseda, kuid alati ei lähe kõik nii nagu loodetud. Karistuse valust toidetuna asub ta läbi lagunenud linna teele, võttes lugeja endaga koos suurtesse seiklustesse kaasa.

.

.

10. Brandon Sanderson „Taevasselend” — on veel üks kosmoselugu, sarja esimene raamat küll rohkem ühe võõrplaneedi lugu. Ka too planeet on olnud kundagi ülikõrgelt arenenud tehnoloogiaga ning siis oma katastroofid üle elanud. Nüüd elavad seal inimesed ning Spensa on tüdruk, kes unistab lendamisest, tähtedevahelisest lendamisest. Ainus võimalus on saada sisse lennukooli, kuid see ei pruugi nii lihtne olla. Ma pean tunnistama, et kaalusin pikalt, kas ma tahan siia panna Sandersoni seda sarja võis siis Terassüdame sarja. Mõlemad on kirjutatud noorele, kuid mitte liiga noorele lugejale ning mõlemad on võitnud koha mu südames. Tõsi, võrreldes teiste selle nimekirja raamatutega on siis sõnu rohkem. Sanderson armastab pikalt lobiseda, kuid siin on ka hoogu ja fantaasiat, hulganisti unistusi ning kärutäiteviisi takistusi nende unistuste teoks saamisel.

Lõplik otsus Taevasselennu sarja kasuks sündis mõttest, et mul on siin hunnik “poistekaid”, et paneks siis selle, mille peategelane on tüdruk. Aga kui ma nüüd vaatan oma nimekirja, siis kuue esimese raamatu peategelane on poiss ning neljal järgmisel tüdruk. Sai üsna võrdne mu meelest. Pealegi on kõik need raamatud sellised, et mingit jaotamist “poistekateks” ja “tüdrukutekaks” kindlasti teha ei saa — on raamatud, hoogsad ja huvitavad, neile, kes tahaksid, et lugu kiiresti liiguks, neile, kes ei karda tehnoloogiaid, võõraid maailmu või teistsuguseid elukogemusi. Pealegi on kõikide nende raamatute peategelased üsna suured introverdid — introvertse inimesega on aga, teadagi, palju mõnusam tugitooli jagada — ta ei kuku lobisema, kui sina tahad looga edasi minna.

Jah, kui ma alustasin sellega, et kümne raamatu valimine on tohutult keeruline, siis nüüd üles vaadates saan nentida, et tegelikult olen ma ka siia postitusse suutnud 25 raamatut ära peita (kui sarja kõik raamatud üles lugeda, sest kes siis ainult esimest loeb, ikka tahaks piiluda järgmisesse ka). Nüüd on ilmselt aeg valada välja oma teine hommikukohv ning panna siia kiiresti punkt. Muidu juhtubki see, et teksti sisse tungivad kõik mu pooltuhat kõige-kõige lemmikumat raamatut.

Vahvaid lugemiselamusi!

Mairi Tempel

Karl Ove Knausgård “Koidutäht”

Ma kahtlesin hulk aega, kas lugemisega üldse alustada – tegemist on triloogia esimese raamatuga ja mine tea, millal teine tuleb. Üle 600 leheküljega paljude tegelastega teosest pelgasin end uue köite ilmumise ajaks liiga palju unustavat. Ahvatlus oli aga siiski liiga suur ja kartust leevendasin sellega, et tegin endale seekord minavormis jutustavatest tegelastest kokkuvõtte – mitme raamatusarja puhul olen seda varem plaaninud, aga teoks tegin alles nüüd.

Raamat on võimas.

Peategelasi, või õigem oleks öelda minajutustajaid, on esimeses raamatus üheksa. On mehi ja naisi, nooremaid ja vanemaid inimesi, sümpaatsemaid ja ebasümpaatsemaid, ehk et kokkuvõttes võib öelda, et tegemist on läbilõikega päriselust, nad võiksid samahästi olla meie sõbrad või naabrid. (Ja just nõnda, et igaühel oleks ilmselt erinev sõber – lugesin kellegi muljeid, kes nimetas sümpaatseimaks tegelaseks Egilit, ja leidsin, et ei, minu pingereas oleks nii kohutav isa üpris-üpris kaugel kohal. Ma tutvuksin esimese raamatu põhjal meelsasti pigem noore kunstikuraatori Vibekese või haiglas töötava Solveigiga. Küllap on ka neil mingeid puudusi, millest ehk järgmistes köidetes teada saame, ütleb küünik minus.) See aga, mis juhtuma hakkab, pole enam nii väga päriselust. Või nii tahaksime vähemalt loota.

Õhus on märke. Ilm on tavatult kuum, inimesed kohtavad mitmesuguseid ebaharilikult käituvaid loomi, mõned inimesed näevad surnud inimesi (või peaks ütlema vaime?) ja üks surnu ei ole järsku enam surnud, mõned inimesed näevad toimumas sündmusi, mida teised ei näe – kas need on haiglased meelepetted või näidatakse mingeid asju vaid valitutele? Keegi teeb läbi rännaku teispoolsusesse ja tagasi, mis toob oma mütoloogiliste tegelastega pähe terve hulga paralleele kreeka ja/või põhjala müütidest ja Platoni koopast Murakami (kahe kuuga taevas!) ja Aaronovitchi Londoni jõgede sarjani välja. Igaühel tekivad loomulikult oma seosed.

Ühe osa raamatust moodustavad seega oma vägagi argise igapäevaeluga maadlevad tegelased – keegi, kes petab abikaasat; keegi, keda selles alusetult süüdistatakse; ravimisõltuvusega meditsiinitöötaja, hulgaliselt haritud inimesi alkoholiprobleemidega, ajakirjanik, kes on „peaaegu maailma õnnelikeim mees, kolmikmõrv, seda ei juhtu iga päev!”, abielus õnnetu naispastor; teise osa mitmesugused filosoofilised ja teoloogilised vestlused ja mõtisklused ning mingi ebamääraselt ähvardav oht. Uue eriti särava tähe taevasse tõusmine viib lugeja mõtted paratamatult Trieri „Melanhooliale”, aga raamatu tegelased poleks seda filmi justkui näinud, paljud lihtsalt imetlevad uut tähte.

Raamatus on ka üsna pikalt Koidutähe piibliseletusi.

Ja nagu kirjastuse lehelgi öeldakse, põimub argitasand metafüüsilisega. Kirjutatud on stiilis, mille lugemine on nauding, Sigrid Toominga tõlge on suurepärane.

Päris kindlasti selle aasta üks suuremaid lugemiselamusi.

Nüüd aga pettumust valmistav fakt, mille teada sain: tundub, et teises köites „Hundid igaviku metsast” ei ole esimese raamatu tegelastest praktiliselt üldse juttu, tegevus toimub hoopis 1986. aasta Norras ja tänapäeva Venemaal ja otsad seotakse esimese köitega alles päris lõpus. Ega ma sellepärast lugemist vähem oota, aga loodetavasti saame meile tuttavate tegelaste saatuse teada kolmandas raamatus.

Kaja Kleimann

10 raamatut — Tiina Kariler

10 valitud raamatut, mis erinevatel eluetappidel on kujundanud minu mõttemaailma ja pakkunud huvitavaid teadmisi.

1. Astrid Lindgren „Bullerby lapsed”

See raamat on vaieldamatult olnud minu kõige suurem lemmik. Kõik lood sellest raamatust on mulle aja jooksul pähe kulunud. Miks just „Bullerby lapsed” aga mitte mõni teine Astrid Lindgreni raamat, sest kõik nad on toredad? Ju on asi minu enda lapsepõlves. Olen kasvanud maal väikeses külas, mis on Bullerbyle väga sarnane, isegi kolm kõrvuti asetsevat talu ja järv. Kõik tegevused, mängud ja mõned tegelaskujud olid ka minu lapsepõlves päriselt olemas. Magasime suvel tüdrukutega heinalakas, püüdsime öösiti järvest vähke ja tülitsesime vahel naabripoistega. Kogu see Bullerby elu on mulle nii omane.

.

2. Leida Tigane „Tera siit ja teine sealt”

Erakordselt hea huumoriga kirjutatud lastejutud. Eriti tore osa on „Peremees ja sulane”. Sellest raamatust pärit lõbusaid lauseid kasutame vahel kodus pereringis.

.

3. Charlotte Brontë „Jane Eyre”

Mäletan, et sain selle raamatu kingituseks oma vanaemalt. Arvan, et teatud eas on seda lugenud vist suurem osa tüdrukuid. See põnev ja natuke müstiline armastusromaan on kindlasti üks mu lemmikuid. Ka erinevaid filmiversioone, mis selle raamatu põhjal on tehtud, vaatan alati naudinguga.

.

4. Sigrid Undset „Kristiina Lauritsatütar I-III”

Need raamatud võlusid ja mõjutasid mind pikka aega. Kogu see ajastu ja peategelase tugevus, sitkus ning jäägitu armumine pakkusid palju mõtlemisainet. Olen paar korda viibinud Norras sugulaste juures ja tajunud seal mägedes ringi sõites ning kauneid kirikuid külastades samu tundeid, mida kogesin seda triloogiat lugedes. Norras on palju kaunist ja ürgset loodust ja seal on võimalik kaugete ajastute hõngu tunda.

.

5. Aili Paju „Teadjanaine”

Olen suur Aili Paju austaja olnud juba aastaid ning lugenud alati suure huviga tema poolt kirjutatud raamatuid ja artikleid. Jutustus „Teadjanaine” osutus minu jaoks üsna eredaks elamuseks. „Teadjanaise” peategelase üks prototüüpe on Äksi nõid ehk Hermiine Elisabeth Jürgens ja tema päevikute põhjal on see raamat kirjutatud. Raamatu mõju võib kokku võtta peategelase sõnadega: „Mulle sai selgeks, et elu on suurem kui maamunal astuv inimene.”

.

6. Bruce H. Lipton „Uskumused ja bioloogia”

Selle raamatu autor dr. Bruce Lipton on teadlane ja tunnustatud rakubioloog. Ta räägib lihtsas keeles meie keha rakkude toimimisest, kasutades hulgaliselt illustratsioone, huumorit ja igapäevaelust võetud näiteid. Tema poolt kirjeldatud uuringud näitavad meie elu olemust täiesti uue nurga alt.

.

7. Heilika Pikkov „Minu Jeruusalemm”

Selle raamatuni juhatas mind Heilika Pikkovi dokumentaalfilm „Õlimäe õied”. Pärast selle filmi vaatamist olin mitu päeva täiesti erilises seisundis, see meeldis mulle väga. Kui ilmus raamat „Minu Jeruusalemm”, siis lugesin selle ühe õhtuga läbi. Nii film, kui ka raamat andsid mulle vastuseid paljudele küsimustele.

.

8. Jonathan Goldman „Tervendavad helid”

Muusikaosakonnas töötades olen suurt huvi tundnud muusika mõju vastu inimese vaimsele ja füüsilisele tervisele. See raamat avab helidemaailma mitmekesisuse, jagab õpetusi ja harjutusi, kuidas heli ja muusikat kasutada tervendamiseks. Minu arusaam muusikast avardus märkimisväärselt.

.

9. Juhan Liiv „Tuulehoog lõi vetesse”

Juhan Liivi luule on minu jaoks alati olnud esikohal. Olen lõpetanud Juhan Liivi nimelise Alatskivi Keskkooli ja meie koolis oli Juhan Liiv suure au sees. Mäletan kooliajast matku Juhan Liivi sünnikodusse ja tema haua riisumist ja sinililledega kaunistamist ning luuletuste lugemist igal kevadel. Meeldivaks mälestuseks kooliajast jäid ka Juhan Liivi luuleauhinna välja andmisega seotud üritused, kuhu oli alati kutsutud tuntud kirjanikke ja luuletajaid. See Jüri Talveti koostatud luulekogu koos huvitava kokkuvõttega puudutas mind sügavalt. Leidsin siit ka luuletusi, mida ma varem ei teadnud.

.

10. Rein Maran „Ööbikut ei tohi reeta”

Seda raamatut võin küll pidada viimase kümne aasta üheks parimaks lugemiselamuseks. Lisaks sellele, et Rein Maran on teinud imelisi loodusfilme, on ta ka väga huvitava mõttemaailmaga isiksus. Kõik tema kirjeldused filmitegemistest ja seisukohad inimese ja looduse suhetest avardavad iga lugeja silmaringi.

.

Lisan lõpetuseks ühe Rein Marani mõttekillu sellest raamatust: „Olen veendunud, et suur hulk inimesi saaksid iseendaga palju paremini läbi, kui nad enda jaoks looduse ja selle imed avastaksid.”

.

Tiina Kariler

10 raamatut — Meery Salu

Siin ongi nüüd need kümme raamatut, mis mulle esimesena meelde tulid. See ei tähenda seda, et ma olen neid kõiki mitmeid kordi lugenud või ma olen neist erilises vaimustuses. Need on need, mis on tekitanud minus mingis mõttes tugevama või meeldejäävama emotsiooni.

.

Ellen Niit
“Jutt jänesepojast, kes ei tahtnud magama jääda“

Raamat, mis mind lapsena end mitu korda lugema pani. Kas ma siis selle moraalist aru sain, ei mäleta. Aga nii lahe oli kujutleda, et kellegi voodi ümber käivadki loomad. Lapsena tahame ju kõik endale loomi ja võimalikult palju. Oma lastele riiulist unejuturaamatut otsides tuli vapper jänku jälle mu juurde ja kulus nii mulle kui mu pojale pähe. Mõni aasta tagasi kohtusime taas tänu uuele põlvkonnale. Meie pere kõikide laste vaieldamatu lemmik läbi aastakümnete.

.

Thor Heyerdahl ““Kon-Tiki” ekspeditsioon“

Minu esimene raamat „Maaim ja Mõnda” sarjast. Isa arvas toona, et 9-aastasel on seda vara lugeda. Seda enam tahtmine kasvas. Ja oligi haarav tekialune lugemine, lausa nii kaasakiskuv, et jäin ümbrust unustades raamatuga vahele. Ega siis laps süüdi ole, et üks paljunäinud ettevõtlik teadlane nii lihtsas keeles seiklusi edasi anda oskab. Ja lugedes sai selgeks, et elus on kõik võimalik ja kui huvitav on maailm. Siis tundus lausa kangelastegu üldse mingi ookeani lähedalegi minna, rääkimata sellise alusega seal seilamisest. Pärast selle lugemist rändasid kõik selle sarja raamatud minu lugemislauale. Ja sii juba muidugi vanemate nõusolekul.

.

P. L. Travers “Mary Poppins“

See raamat kingiti mulle, kui ma olin mumpsis. Ja kui hästi selle lugemine aitas haiguse vastu. Mida veel on inimesel vaja, kui on olemas üks põhjatu kott, kust tulevad täpselt õigel ajal kõik vajalikud asjad. Äkki sellepärast sisaldabki mu käekott siiani kõike eluks vajalikku. Sellest algas vist ka mu nõrkus vahvate kirjanduslike naiskujude suhtes. Ei häbene, et tahaksin siiani olla selline suure südamega inimene. Ja muidugi, kui tollases Noorsooteatris tuli lavale Marje Metsur Poppinsina, siis olin täielikult lummatud.

.

Gerald Durrell
“Minu pere ja muud loomad“

Südamlikult naljakas raamat inimestest ja loomadest, mida minu arust lugesid pärast eesti keeles ilmumist kõik imikust raugani. Väikese perepoja raugematu huvi kõikide loomariigi esindajate vastu tekitab tema emas ja vanemates vendades-ões mitte just kõige soojemaid tundeid. Aga kui mõnusa huumoriga on kogu peresiseseid suhteid kirjeldatud. Värvi lisab ka Korfu saare mitmekesine loodus ja kreeklaste temperament ning elustiil. Õppisin kindlasti hoopis teisiti paljudele asjadele vaatama ja loodus muutus lähedasemaks.

.

Leelo Tungal “Neitsi Maarja neli päeva“

See on raamat, mida olen tahtnud täiskasvanuna uuesti lugeda, et teada saada, kas rahuliku maatüdruku suhtumine ootamatustesse mõjub ka praegu nii imetlusväärselt naljakalt. Olin juba selle raamatu ilmudes peategelasest vanem ja nägin elu veidi teisiti. Aga nii mõnedki ütlemised on siiani meeles. Tungal on ikka võrratu kirjanik, kes oskab iga tegelase lugejale nii eluliselt huvitavaks kirjutada.

.

.

James Krüss
“Timm Thaler ehk müüdud naer“

Mäletan selle raamatu esimesest lugemisest lapsena vaid emotsiooni: kuidas saab üks inimene nii tobe olla. Ja mis täiskavanunagi lisada?

.

.

Epp Petrone ja Väike Myy
“Meie taluelu : memme nõuanded“

Ootamatu deja vu: kui palju sarnast on minul nende kahe naise tegemistega ja suhtumisega aiatöödesse. Pidev katsetamine aias. Kevadine hasart, et saab näpud mulda pista. Ja siis enda kirumine suure haarde pärast ja järgnev vaimustus uutest ja vanadest maitsetest. Ja taas on võimalus õppida nii mõndagi ja loomulikult ka ebaõnnestuda. Ja eks minugi mõtted ja nõuanded sarnanevad Myy omadega. Taas vahva raamat vahvatest naistest!

.

Joonas Sildre “Kahe heli vahel“

Esimesel momendil oli teadasaamine selle raamatu ilmumisest minu jaoks tõsiselt ehmatav: teha Pärdist koomiksi laadne üllitis. Aga tegelikult see pakkus suurepärase elamuse. Meisterlikult kujutatud lihtsa suurmehe elu lapsepõlve, õpinguid ja konflikti tolleaegse valitsusega. Ja kui lahedalt on kujutatud helisid kontserdisaalis. Autori teostus ja lähenemine on nii peen ja mõnus. Kahjutunne oli suur, kui raamat läbi sai. Loodan, et tuleb ka järg. Jäi ju käsitlemata elu välismaal ja Pärdi keskuse loomine.

.

Pamela Maran “Eesti vanaemade lood ja salatarkused: 100 vanaema lood sõjast ja armastusest, nipid ja retseptid“

Tänuväärse ettevõtmise tulemus on vajalik ning huvitav. Lugema hakates ei olnud ma kindlasti valmis selliseks avameelsuseks ja mitmekülgsuseks. Tõeliselt huvitav rännak läbi ajaloo. Õrnade naiste kangelaslikkus ootamatutes eluvõitlustes. On ju võrdlusmaterjali oma vanaemade, ema, tädide ja teiste tuttavate räägitud lugudes. On ju paljud minu ümber elanud samadel aegadel samades kohtades, aga ikka on nendes lugudes teised suhtumised, vaated ja juhtumised.

.

Veinika Västrik “Koome kaltsuvaiba“

Mõtlesin juba vahepeal, et ma ei pane seda siia nimekirja. Aga ei ole midagi teha. Tuleb enda vastu aus olla. Kui see esimeste seas meenus, järelikult on tema koht siin. Kangasteljed sain endale elukohta vahetades. Ja olin kohe kindel, et hakkan neil kunagi kuduma. Kus häda kõige suurem, seal tuleb abi. Ja siis see ilmus mulle ka abimees: raamat, mida ma olen pärast selle ilmumist arvatavasti kõige tihemini kätte võtnud. Asendamatu käsiraamat inimesele, kes saab harva oma hobile pühenduda. Ehe näide ühest õigest käsiraamatust: õhuke, konkreetne ja asendamatu. Autori tausta teades veel sügavam kummardus. Ja mahub käekotti!

.

Meery Salu

Tommi Kinnunen „Ei öelnud, et kahetseb“

Tommi Kinnunen „Ei öelnud, et kahetseb“ (tlk Jan Kaus, Varrak, 2022)

Ei saa öelda, et kahetsen Tommi Kinnuse romaani(de) lugemist, kuigi sõjateemaga kokkupuutumine on raske nii kirjanduses kui elus. Juba Kinnuse esikromaan „Nelja tee rist“ (e.k. 2015) oli väga meeldejääv debüüt. Käesolev raamat, „Ei öelnud, et kahetseb“ on veelgi meeldejäävamate karakteritega mõjus rännakuromaan, mis meenutas kohati ka Cormack McCarthy postapokalüptilist ja sünget isa-poja rännakut romaanis „Tee“. Juba see, et meesautor on ette võtnud kirjeldada just naiste rännakut ja naiste olukorda sõjas ja sõjajärgses ühiskonnas, on üllatav ja kiiduväärt.

Tegu on naistega, kes on Teise maailmasõja ajal läinud või sattunud sakslaste teenistusse ning nüüd, kui sõda lõppenud ja sakslased lüüa saanud, peavad leidma oma tee Norrast tagasi koju Soome. Kerge ei ole see rännak ei füüsiliselt ega vaimselt ning varakevadise Põhja-Soome maastiku maalilisus ja trööstitus peegeldab naiste siseilmas toimuvat. On märjad jalad, on külm ja on nälg, on miinidega pikitud teeservad, õhku lastud sillad, on häbi, hirmu ja hüljatuse tunded, kuid kohati ka vabanemise rõõm ja lootusrikkus. Kõige rohkem hakkavad naiste erinevused, tugevused ja nõrkused, ilmnema siis, kui grupp jaguneb kaheks — pooled naised jäävad maha piiripunkti ning ülejäänud viis otsustavad läbi tundmatu maastiku edasi rühkida. Kes on ettevõtlikum ja särtsakam, kes kipub loobuma või virisema, kes oskab ka halvast olukorrast endale alati kasu lõigata. Kõige rohkem keskendub lugu keskealisele Irenele, kuid aeg-ajalt avanevad ka teiste naiste minevikud ja mõtted.

Karmid olud sunnivad tegema karme valikuid ning kõige vanema naise Aili saatus läheb kindlasti hinge nii rändavatele naistele kui lugejaile. Aili vaatleb oma nooremaid kaaslasi ja mõtiskleb: „Mida teadsid nemad küll vananemisest, kas nad mõistaksid seda, kuidas sa märkad, et enam pole jaksu? Noored kipuvad alati elu liialt usaldama. Nad polnud veel ärganud sellesse hommikusse, kui pannakse imeks, et kuhu küll kadus käte jõud ja jalgade energia. Noorus oli Ailis ikka veel olemas, aga selle peale oli kasvanud mitu kihti vanust.“ (123)

Maale, kus piima ja mett voolaks, naised loomulikult ei jõuagi, ja ega nad seda ootagi. Sõda ei lahku kunagi jälgi jätmata. Kui metsikus looduses olid omad katsumused, siis inimestega kokku puutumine tekitab uusi probleeme. Naisi peetakse sakslaste litsideks, neid häbistatakse ja alandatakse. See, mille Irene eest leiab ja millise otsuse langetab, jäägu lugejale avastada, aga minu jaoks oli Irene otsus ühtaegu üllatav ja … täiesti mõistetav. Mõne teekonna puhul ei ole võimalik tagasi jõuda, vaid ainult edasi minna. Elu on kui jõgi, mis „ei püsi kaua aega ühesugune, vaid voolab mujale kohe, kui sellega harjuma hakkad“. (251)

Annika Aas

10 raamatut — Küllike Lutsar

Astrid Lindgren “Väike Tjorven, Pootsman ja Mooses“

Ei ole vist originaalne alustada Lindgreniga, aga paraku on see puhas tõde, mida väänata ei saa. Minu kõige esimene tõeline lugemiselamus oli just see raamat. Laenasin seda raamatukogust üha uuesti ja uuesti. Tjorven ja Pelle ja Melker ja Stina ja Södermanni vana ja kõik need teised seal Soolavaresel. Ja muidugi Malin — leebe ja ilus ja hea ja kogu Melkersonide pere ilmasammas. Tjah, tugevad naised on vist juba kusagilt kümnendast eluaastast alates mulle imponeerinud.

.

Adam Bahdaj “Matk naeratuse eest“

Mõtlesin, kas panna siia nimekirja “Kolm meest paadis koos koeraga” või “Matk naeratuse eest”. Viimane võitis ja puhtalt seepärast, et see oli esimene, seda lugesin varem. Põhjus, miks ta siin on, on asjaolu, et hea raamat võib olla ka lõbus. Kahju ainult, et tõeliselt häid ja üdini positiivseid raamatuid nii harva leida on.

.

Gavriil Trojepolski “Valge Bim Mustkõrv“

Mäletan, kuidas väike laualamp põles, vanaema oli voodis teki all ja luges igal õhtul sellest raamatust peatüki kaupa ette. See oli aeg, mil üle kõige ihkasin omale koera ja elasin Bimiga juhtunule kõvasti kaasa. Ja lootsin viimse hetkeni, et lool on õnnelik lõpp, et inimesed on ilusad ja head. Teadmine, et mõnikord on loomad inimestest paremad ja siiramad, tuli vist ka sellest raamatust. Samuti teadmine, et kõik inimesed ei olegi ilusad ja head. Koera mul ei lubatudki võtta, aga see pole küll selle raamatu süü.

.

Kristiina Pelto-Timperi “Sirelisuru“

Minu lapsepõlv 70-ndatel aastatel. Külaskäigud sugulaste juurde Põhja-Eestisse. Ja muidugi seal nähtud Soome televisioon. Asi läks isegi niikaugele, et ka mu isa ajas meile Süda-Eestisse püsti antenni, mis pidi Soome TV lained kinni püüdma. Eks ta vahel harva ideaalsete levioludega seda ka tegi, aga suurema osa ajast tegi maakera kumerus oma töö. Aga kõik see, mida õnnestus telekast näha, tekitas tunde, et siinsamas lähedal, aga ometi kättesaamtus kauguses on pudrumägede ja piimajõgede maa. No ja siis leidsin kodusest raamaturiiulist Kristiina Pelto-Timperi tagasihoidliku raamatukese, mis rääkis mu eakaaslase elust teispool Soome lahte. Ja see oli silmiavav elamus — et mismoodi, kuidas ometi on võimalik, et sellisel imedemaal ollakse samuti mõnikord kurb, üksildane ja igatsev. Et äkki polegi imedemaad?

.

Aino Pervik “Kunksmoor“

Olin seitsmeaastane, kui see raamat ilmus ja siis ma seda esimest korda lugesin. Oli minu jaoks täiesti mõistetamatu ja igav raamat. Järgmisel korral pidin seda lugema tudengina, eesti kirjanduse kursuse raames. Khm, ega ta paremaks polnud läinud vahepeal. Kolmas kord jõudis see raamat minuni 40-ndate eluaastate keskel, kui mu laps pidi seda koolis kohustusliku kirjandusena lugema. Lugesime seda siis kahepeale (suurema osa lugesin talle küll ette). Ja siis järsku sain ma aru, millest see raamat kirjutab — keskealise naise unistustest. Et suudaks ravida oma lootusetult haiget meest, tulla toime teismelistega, teha oma elus midagi tõeliselt suurt. Ja lubada endale mõnikord ka enesehaletsust, haige ja väsinud olemist, poputamist, olla vaba ja tuhiseda õhupallil läbi tormi ja miks mitte leida ehk oma kapten Trummgi. Ainus, millest ma siiani aru ei saa, on see, miks küll ometi on see raamat siiani algklasside soovituslikus nimekirjas? Et nende laste emad saaksid lugemiselamuse?

.

Doris Kareva “Ööpildid“

Tahan loota, et meil kõigil on olnud Õpetaja. Üks minu Õpetajatest oli vene keele õpetaja, kes teadis, et keel on ainult võti kultuuri juurde ja et õppida võõrkeelt, tuleb mõista selle keeleruumi kultuuri ja samas ka oma rahva kultuuri. Ilmunud oli Kareva luulekogu… Õpetaja võttis vene keele tunnis selle raamatukese välja ja luges sealt meile luuletusi ette. Selges eesti keeles. Ega luuletuste lugemine polnud midagi erakordset, seda tehti nii eesti keele tunnis kui ka meil kodus, aga esimest korda juhtus, et luule kõnetas mind. Need luuletused rääksid justkui minust endast. Tollel hetkel. Keskkoolitüdrukuna. See raamat tegi minu jaoks lahti ukse luulemaailma ja mul on sellest siiani väga hea meel.

.

Mihhail Bulgakov “Meister ja Margarita“

See raamat jõudis minuni kohustusliku kirjanduse kaudu. Tuleb tunnistada, et hakkasin seda lugema tohutu eelarvamusega, sest sõbranna, kes selle just lõpetanud oli, ei hoidnud kriitilisi sõnu selle raamatu aadressil enda teada. Aga esimestest lehekülgedest alates haaras see mu täisti endasse, olin kui ära tehtud. See on vist mu kõigi aegade eredaim lugemuselamus üldse. Nii mõningaidki raamatuid olen hiljem üle lugenud, aga seda ei julge — ei taha seda eredat elamust rikkuda.

.

Trygve Gulbranssen “Ja taamal laulavad metsad“

See võiks olla norra “Tõde ja Õigus”, aga meie omast on ta mu meelest mõõtmatult romantilisem. Läbi paari inimpõlve kestev 19. saj. alguse taluelu Norras, kus Bjørndalil elavad võimsad, ausad, karused ja targad mehed, Dag nimeks. Kui vaja võitlevad karuga ja kui vaja ka nimismehe või lensmaniga — ja jäävad peale. Aga veel tähelepanuväärsemad on nende naised — linnas kasvanud, haritud, peaks olema maaelu jaoks justkui sobimatud, aga ometi tulevad — igaüks omal kombel — toime taluelu ja oma karuste meestega. Ma vist juba eespool olen maininud, et imetlen tugevaid naisi. Ja müstilist loodust, mida selles raamatus jagub. “Kes õppida tahab, sellele on palju teid avatud,” arvab ka raamatu autor.

.

Anthony Doerr “Kõik see silmale nähtamatu valgus“

Nõukaajal koolis käinuna pidin lugema igasuguseid sõjajutte ja mitte just vähe. Ei osanud ma tõesti arvata, et mõni sõjast jutustav raamat suudab mulle muljet avaldada. Ometi selle raamatuga nii läks. Kõige sõjavastasem raamat, mida olen lugenud, samas ilus ja hirmutav, vajutab helladele kohtadele hinges… Õhus on lõpmata palju võimalusi ja valu ja ilu.

.

Tuomas Kyrö “Kõike head, Toriseja“

“Küll need päevad tulevad ka sulle kätte,” tavatses mu vanema öelda. Eks need päevad jõuavad üha lähemale jah. Küll oli hea lugeda positiivset raamatut vananemisest. Tore, eluterve huumor. Kes keelab olla tegus omaenda elus ka siis, kui aastaid juba omajagu elatud. Ja kui järeltulijate seas on keegi, kes sinuga ühel lainel on, siis võib rahuliku südamega surra ka.

.

.

Küllike Lutsar

Bjørnstjerne Bjørnson “Leonarda”

Vahel on tore midagi vanemast ajast lugeda. See näidend oli mu jaoks mitmes mõttes täitsa huvitav lugemine.

Üldjoontes on tegemist armudraamaga, aga siin-seal vilksatab komöödia elemente ning päris teravat ühiskonnakriitilisust. Lisaks ootamatult kulgevale armuloole on ka teisi huvitavaid suhteliine, näiteks vanavanaema ja lapselapselaps.

Üllataval kombel tõusid ses näidendis esile just naiskarakterid, nii nimitegelane kui tema kasutütar kui eelmainitud vanavanaema, neis oli palju rohkem elu ja mitmekülgsust, kui suhteliselt kahvatutena mõjuvates meestegelastes.

Ma arvan, et selle näidendi selgroo, süžee ja karakterid annaks päris hästi ka tänapäeva tõsta, küll mitte vast teatrilavale, pigem kinolinale, sest dialoogid on tänaseks küll liiga pateetilised ja käsilaiutavad, vaid mõned põhilaused saaks sõnasõnalt üle võtta, aga sisu ja probleemid kõlaksid tänases päevas ka küllalt aktuaalsetena ning lõppu jääb lahtisi otsi ja edasimõtlemist.

Norra kirjanik Bjørnstjerne Bjørnson (1832 – 1910) kirjutas näidendi “Leonarda” 1879. aastal. Hakkasin võrdluseks vaatama, et millal Ibsen oma “Nora” kirjutas, tuli välja, et samal aastal. Nobeli kirjanduspreemia sai Bjørnson 1903. aastal. Tartus Hermanni trükikojas 1910. aastal välja antud raamatu tõlkis eesti keelde Liina Grossschmidt.

Näidend on wõrgus loetav, Rahvusraamatukogu koleda sinise märgisega igal leheküljel, aga on olemas.

Tiina Sulg

 

Hanne Ørstavik „Armastus”

Hanne Ørstavik „Armastus” (1997, e.k 2021 Sigrid Tooming)

Kas järgnev on pigem lugemissoovitus või -hoiatus? Kindlasti hoiatus neile lugejaile, kes arvavad, et „elu on niigi raske” ning väldivad kurbade raamatute lugemist. Sest see raamat on VÄGA kurb.

Hoolimata „paljutõotavast” pealkirjast. Ja eriliselt raske on seda arvatavasti lugeda lapsevanemail, kes — üllatus-üllatus! — armastavad oma lapsi, hoolivaid neist, kipuvad neid pahatihti isegi ära hellitama. Samas on see siiski väga meisterlikult kirjutatud ja üles ehitatud teos — väike, aga jubedalt mõjus. Seega soovitus neile, kes tõsist teemat ei pelga ning naudivad kirjanduses põhjamaist jahedust ja keelelist täpsust.

„Armastus” räägib loo kohe-kohe üheksaseks saavast Jonist ja tema emast Vibekest, kes on hiljuti kolinud kaugesse ja külma Põhja-Norra asulasse. Sama kauge ja külm on ema-poja vaheline suhe. Ema ei evi oma poja suhtes justkui mingeid sooje tundeid, poeg on pigem segav faktor, või enamasti lihtsalt ema jaoks nähtamatu. Isegi hetkel, kui ema poja pead paitab ja nimetab teda kõige kallimaks Joniks (lk 18), jääb ta emotsionaalselt kaugeks ning mõtleb sekund hiljem juba hoopis oma küünelakist. Samas kui poeg otsib ja igatseb ema lähedust, mõtleb oma saabuvast sünnipäevast ning kujutab ette, kuidas ema talle kooki küpsetab või talle kauaigatsetud rongi kingib. Poja sünnipäev ei tule emal aga kordagi pähegi. Mitmel puhul oleks ema ja poja roll otsekui ära vahetatud: kui poiss plaanib mööda kärekülma asulat ringi käia, et müüa spordiklubi loosipileteid, siis ema samal ajal mängib tivolis loosimängu; kui poeg muretseb, et emaga on avarii juhtunud, pikutab ema juba mõnusasti voodis…

Mõlemad ju otsivad armastust, aga erinevast kohast — poeg otsib ja ootab ema armastust, ema aga unistab hoopis romantilisest suhtest. Poisi sünnipäeva eelõhtul lahkuvad ema ja poeg mõlemad erinevatel eemärkidel kodust ning nende teekonnad kulgevad kõrvuti justkui paralleelsetel rööbastel rongid, mille teed kunagi ei ristu. Nimelt on jutustus vormiliselt üles ehitatud nii, et ema ja poja lood vahelduvad pidevalt, äkitsi, lausa poole lõigu pealt, mis esialgu tekitab kerget segadust, siis aga kasvatab ärevust ja pinget lõpuni välja. Kohati tekitavad ettetulevad olukorrad lausa hirmujudinaid, lugejana hakkad kartma mingeid perverte või „koletisi” — aga ei, ainus koletis on just see, kellest seda kõige vähem võiks oodata ning kes peaks olema kõige lähedasem.

Kui eelnev jutustus seda veel ei suutnud, siis raamatu lõpp rebib lihtsalt südame lõhki. (Et mitte liialt palju ette ära öelda, jätan tsiteerimata, aga kohutavkurb — ja keeleliselt võrratu — on see…)

Norra autor Hanne Ørstavik (s. 1969) on kirjutanud kümmekond romaani; eesti keeles on varem ilmunud ka tema romaan „Kirikuõpetaja” (2010). „Armastus” valiti 2006. aastal viimase 25 aasta parimate norra raamatute seas 6. kohale.

Annika Aas

Nina Lykke „Surmahaigus”

Nina Lykke „Surmahaigus” (tlk Sigrid Tooming, Eesti Raamat 2019)

Teate seda tunnet, et kui olete mõne väga-väga hea raamatu just läbi saanud, siis ei taha kohe jupp aega midagi muud kätte võtta, vaid tahaks selle raamatu paistuses veel pikalt kümmelda? Minu vaimustus Norra meesautorite vastu pole enam uudis, aga paistab, et ka naised on neil vägevad. Või ehk sattusin Nina Lykke romaani lugema lihtsalt mingil väga õigel eluhetkel, et see niimoodi minuga haakus…

„Surmahaigus” juba algab intrigeerivalt — minajutustaja Elin nii töötab kui elab (!) perearstikeskuse pisikeses kabinetis ja vaatab tagasi sündmustele, mis teda sellise elukorralduseni on viinud. Tema paarikümneaastane abielu Akseliga on jõudnud lõpule, sest Elinil tekkis suhe ammuse kallima Bjørniga. Elini jutustus oma isiklikust elust põimub tema värvikamate patsientide haiguslugudega ja üldisemate mõtisklustega inimeste üha kasvavast heaolust ning võitlusest vanaduse ja surma vastu. Originaalkeeles sisaldab romaani pealkirigi määratlust „meditsiiniline romaan”, aga palju rohkem on siin siiski üldinimlikku kui puhtalt meditsiinilist.

Elini ja Aksli ning Bjørni ja Linda abielud on mõnes mõttes sarnased: lapsed on mõlemal paaril juba suured ja kodust lahkunud, tehakse edukat karjääri, ollakse majanduslikult kindlustatud; teisalt on need abielud väga erinevad. Kõlab klišeena, aga Elin ja Aksel on teineteisest kaugenenud, elavad justkui erinevaid elusid, Aksel ühtepuhku trenni tehes, Elin veini juues ja seriaale vahtides. Bjørni ja Linda abielu on ilus ainult väljaspoolt, tegelikult on Linda pidevalt millegagi rahulolematu ja Bjørn saab alalõpmata sõimata.

Abielukriisist väljatulemiseks mingit lihtsat ja selget vastust romaan ei paku. Pigem peab Elin tõdema, et peale lahkuminekut ja uue partneri valikut on elu „täpselt samasugune nagu enne, ainult keerulisem, sest uue elu, selle logistika ning sinu, minu ja meie lastega toimetulek nõuab palju suuremat, sügavamat ja mitmekülgsemat tarkust ja küpsust kui jäämine vanasse ellu” (217). Tõsistele teemadele lisavad humoorikust Elini „vestlused” arstikabineti nurgas seisva plastist luukere Torega, kellel on täiesti oma hääl, tihtipeale sarkastiline või küüniline. „Tore hirnub nurgas naerda. Ja teed nüüd näo, et ei tea, kus sa vea tegid, ütleb ta, nagu poleks su sõrmed olnud ajuga ühendatud, nagu poleks sul enda üle võimu olnud. Loomulikult oli sul enda üle võimu ja sa oleksid võinud selle ükskõik millal lõpetada.” (113)

Raamat võlub oma teravmeelsuse ja tabavate tähelepanekutega tänapäevase elu kohta. Näiteks inimesed, kes näpivad pidevalt oma nutitelefoni, on „kühmus nagu raisakullid” (48) ning nutielu erineb suuresti tõelisusest. Bjørni naine Linda oskab Instagramis oma elu ülimalt glamuursena serveerida, samas kui päriselu on lakkamatu kaklemine oma mehega. Bjørn kurdab Elinile: „Vahel ma vaatan tema [Linda] pilte ja tema kommentaare ja mul tekib jälle väike lootus: kes on see inimene, kes meist seal netiavarustes lugu jutustab, kas see naine, kellega ma abielus olen, kas see on meie elu, kui imeline elu, aga kui me kohtume, on kõik endine.” (82)

„Surmahaigus” on Nina Lykke (s. 1965) neljas raamat ja see pälvis 2019.a. Norra kirjanduse Brage auhinna.

Annika Aas

Geir Gulliksen „Story of a Marriage”

Geir Gulliksen „Story of a Marriage” (orig 2015, ing k tlk Deborah Dawkin 2018)

Ma ei tea, mis nende Norra meesautoritega on, aga nad imponeerivad mulle. Pärast Karl Ove Knausgårdi 6-osalise autobiograafilise sarja lugemist oli mul tunne, et tunnen Karl Ovet paremini kui oma meest, ning ka Gulliksen (kes, muide, olevat Knausgårdi tekstide toimetaja) suutis mulle totaalselt naha alla pugeda. Tema kirjutamisviis on lihtsalt niivõrd sugestiivne — lugedes tuleb vahel kananahk peale! Raamatu sisu ei olegi seejuures ehk niivõrd oluline. Ent siiski, kui olete kunagi mõtisklenud teemadel, kas avatud abielu või õnnelik lahutus on võimalikud, siis võib-olla saate vastuse Gullikseni raamatust. Kas raamatu mõju(sus) tuleneb asjaolust, et Gullikseni raamat (nagu ka Knausgårdi oma) tõukub (väidetavalt) isiklikest kogemustest, kibedast lahutusest? Või ka sellest, et meesjutustaja Jon püüab rääkida oma abielu ja lahkumineku lugu justkui naise vaatevinklist, naise mõttemaailma tabades, nö naise kingadesse astudes?

Joni ja Timmy paarisuhe on emantsipeerunud ühiskonna tulem, kus kõik peab olema (või vähemalt püüab olla) äärmiselt võrdne, avatud, avameelne. Kohati on see emantsipatsioon justkui teisele poole kaldu läinud… Naine teeb karjääri, mees on kodune kirjanik, kodukoristaja, laste kantseldaja; mees ja naine räägivad omavahel justkui kõigest; mees isegi innustab naist omama suhteid ka väljaspool abielu, teda erutab mõte oma naisest teiste meestega. Kui Timmy tutvubki naabruses elava sportliku meesterahva Gunnariga ehk Kindamehega (Gloveman), siis Jon esialgu lausa julgustab oma naist seda suhet arendama, tahtes pürgida kõrgemale keskklassilikust keskpärasusest ning olles kindel oma õnneliku abielu turvalises püsimises. Aga kui naisel ja Kindamehel hakkabki päriselt sujuma — käiakse üha tihedamini koos jooksmas või suusatamas, aetakse ühiseid tööasju –, siis hakkab Jonil asi vaikselt käest libisema. Avameelsest suhtlemisest hoolimata (või just selle tõttu?) kasvab ärevus ja armukadedus, hakkab aimuma, et ta täiesti õnnelik ja toimiv suhe on siiski habras ning võib puruneda. Iseasi, kas see suhe oligi nii õnnelik, kuna lugejal on vaid mehe subjektiivne vaatenurk — tegelikult Jon ju ainult eeldab naise rahulolu, tegeleb enesele märkamatult pahatihti enesesisendusega. „And she [Timmy] talked to Kjersti [naise kolleeg] about me too. She must have, I’m not sure what about exactly, but I always assumed she talked about her wonderful marriage. And very likely she did. We were proud of our marriage, both of us /…/” (16)

Asi ei ole selles, et Jon oleks liialt naiivne või rumal. Kirjanikuna on ta siiski laialdase lugemusega hea inimesetundja ja olukordade analüüsija. Aga kõik see teadmine ei päästa teda. Iga suhe võib väsida, tüütuks ja igavaks muutuda, ammenduda. Mees tunnistab, et tema ja naise vahel toimuv on kui moodne Shakespeare’i draama, kus just hirm millegi juhtumise ees [antud juhul naise kaotamise ees] saabki lõpuks saatuslikuks, see on nö isetäituv ennustus: „In Shakespeare’s plays, it’s his characters’ desperate attempts at avoiding disaster that lead them right to it. They try to save themselves or others, and in so doing bring about the very thing they fear.” (120)

Raamat pakub igatahes võimaluse mõtiskleda armastuse olemuse üle: kui palju on armastuses võimumänge, kui palju kartust üksi elamise või iseolemise ees, kas liigne tüünus ja turvalisus saab saatuslikuks, ning kas armastus üldse on armastus, kui ta kunagi otsa saab. „But isn’t love between two adults also about the fear of living alone, a desire to escape one’s own company at almost any price?” (72) Kindlasti vääriks raamat tõlkimist eesti keelde ning autoriga oleks põnev kohtuda mõne tulevase kirjandusfestivali raames.

Annika Aas