Posts Tagged ‘norra’

Nina Lykke „Surmahaigus”

Nina Lykke „Surmahaigus” (tlk Sigrid Tooming, Eesti Raamat 2019)

Teate seda tunnet, et kui olete mõne väga-väga hea raamatu just läbi saanud, siis ei taha kohe jupp aega midagi muud kätte võtta, vaid tahaks selle raamatu paistuses veel pikalt kümmelda? Minu vaimustus Norra meesautorite vastu pole enam uudis, aga paistab, et ka naised on neil vägevad. Või ehk sattusin Nina Lykke romaani lugema lihtsalt mingil väga õigel eluhetkel, et see niimoodi minuga haakus…

„Surmahaigus” juba algab intrigeerivalt — minajutustaja Elin nii töötab kui elab (!) perearstikeskuse pisikeses kabinetis ja vaatab tagasi sündmustele, mis teda sellise elukorralduseni on viinud. Tema paarikümneaastane abielu Akseliga on jõudnud lõpule, sest Elinil tekkis suhe ammuse kallima Bjørniga. Elini jutustus oma isiklikust elust põimub tema värvikamate patsientide haiguslugudega ja üldisemate mõtisklustega inimeste üha kasvavast heaolust ning võitlusest vanaduse ja surma vastu. Originaalkeeles sisaldab romaani pealkirigi määratlust „meditsiiniline romaan”, aga palju rohkem on siin siiski üldinimlikku kui puhtalt meditsiinilist.

Elini ja Aksli ning Bjørni ja Linda abielud on mõnes mõttes sarnased: lapsed on mõlemal paaril juba suured ja kodust lahkunud, tehakse edukat karjääri, ollakse majanduslikult kindlustatud; teisalt on need abielud väga erinevad. Kõlab klišeena, aga Elin ja Aksel on teineteisest kaugenenud, elavad justkui erinevaid elusid, Aksel ühtepuhku trenni tehes, Elin veini juues ja seriaale vahtides. Bjørni ja Linda abielu on ilus ainult väljaspoolt, tegelikult on Linda pidevalt millegagi rahulolematu ja Bjørn saab alalõpmata sõimata.

Abielukriisist väljatulemiseks mingit lihtsat ja selget vastust romaan ei paku. Pigem peab Elin tõdema, et peale lahkuminekut ja uue partneri valikut on elu „täpselt samasugune nagu enne, ainult keerulisem, sest uue elu, selle logistika ning sinu, minu ja meie lastega toimetulek nõuab palju suuremat, sügavamat ja mitmekülgsemat tarkust ja küpsust kui jäämine vanasse ellu” (217). Tõsistele teemadele lisavad humoorikust Elini „vestlused” arstikabineti nurgas seisva plastist luukere Torega, kellel on täiesti oma hääl, tihtipeale sarkastiline või küüniline. „Tore hirnub nurgas naerda. Ja teed nüüd näo, et ei tea, kus sa vea tegid, ütleb ta, nagu poleks su sõrmed olnud ajuga ühendatud, nagu poleks sul enda üle võimu olnud. Loomulikult oli sul enda üle võimu ja sa oleksid võinud selle ükskõik millal lõpetada.” (113)

Raamat võlub oma teravmeelsuse ja tabavate tähelepanekutega tänapäevase elu kohta. Näiteks inimesed, kes näpivad pidevalt oma nutitelefoni, on „kühmus nagu raisakullid” (48) ning nutielu erineb suuresti tõelisusest. Bjørni naine Linda oskab Instagramis oma elu ülimalt glamuursena serveerida, samas kui päriselu on lakkamatu kaklemine oma mehega. Bjørn kurdab Elinile: „Vahel ma vaatan tema [Linda] pilte ja tema kommentaare ja mul tekib jälle väike lootus: kes on see inimene, kes meist seal netiavarustes lugu jutustab, kas see naine, kellega ma abielus olen, kas see on meie elu, kui imeline elu, aga kui me kohtume, on kõik endine.” (82)

„Surmahaigus” on Nina Lykke (s. 1965) neljas raamat ja see pälvis 2019.a. Norra kirjanduse Brage auhinna.

Annika Aas

Geir Gulliksen „Story of a Marriage”

Geir Gulliksen „Story of a Marriage” (orig 2015, ing k tlk Deborah Dawkin 2018)

Ma ei tea, mis nende Norra meesautoritega on, aga nad imponeerivad mulle. Pärast Karl Ove Knausgårdi 6-osalise autobiograafilise sarja lugemist oli mul tunne, et tunnen Karl Ovet paremini kui oma meest, ning ka Gulliksen (kes, muide, olevat Knausgårdi tekstide toimetaja) suutis mulle totaalselt naha alla pugeda. Tema kirjutamisviis on lihtsalt niivõrd sugestiivne — lugedes tuleb vahel kananahk peale! Raamatu sisu ei olegi seejuures ehk niivõrd oluline. Ent siiski, kui olete kunagi mõtisklenud teemadel, kas avatud abielu või õnnelik lahutus on võimalikud, siis võib-olla saate vastuse Gullikseni raamatust. Kas raamatu mõju(sus) tuleneb asjaolust, et Gullikseni raamat (nagu ka Knausgårdi oma) tõukub (väidetavalt) isiklikest kogemustest, kibedast lahutusest? Või ka sellest, et meesjutustaja Jon püüab rääkida oma abielu ja lahkumineku lugu justkui naise vaatevinklist, naise mõttemaailma tabades, nö naise kingadesse astudes?

Joni ja Timmy paarisuhe on emantsipeerunud ühiskonna tulem, kus kõik peab olema (või vähemalt püüab olla) äärmiselt võrdne, avatud, avameelne. Kohati on see emantsipatsioon justkui teisele poole kaldu läinud… Naine teeb karjääri, mees on kodune kirjanik, kodukoristaja, laste kantseldaja; mees ja naine räägivad omavahel justkui kõigest; mees isegi innustab naist omama suhteid ka väljaspool abielu, teda erutab mõte oma naisest teiste meestega. Kui Timmy tutvubki naabruses elava sportliku meesterahva Gunnariga ehk Kindamehega (Gloveman), siis Jon esialgu lausa julgustab oma naist seda suhet arendama, tahtes pürgida kõrgemale keskklassilikust keskpärasusest ning olles kindel oma õnneliku abielu turvalises püsimises. Aga kui naisel ja Kindamehel hakkabki päriselt sujuma — käiakse üha tihedamini koos jooksmas või suusatamas, aetakse ühiseid tööasju –, siis hakkab Jonil asi vaikselt käest libisema. Avameelsest suhtlemisest hoolimata (või just selle tõttu?) kasvab ärevus ja armukadedus, hakkab aimuma, et ta täiesti õnnelik ja toimiv suhe on siiski habras ning võib puruneda. Iseasi, kas see suhe oligi nii õnnelik, kuna lugejal on vaid mehe subjektiivne vaatenurk — tegelikult Jon ju ainult eeldab naise rahulolu, tegeleb enesele märkamatult pahatihti enesesisendusega. „And she [Timmy] talked to Kjersti [naise kolleeg] about me too. She must have, I’m not sure what about exactly, but I always assumed she talked about her wonderful marriage. And very likely she did. We were proud of our marriage, both of us /…/” (16)

Asi ei ole selles, et Jon oleks liialt naiivne või rumal. Kirjanikuna on ta siiski laialdase lugemusega hea inimesetundja ja olukordade analüüsija. Aga kõik see teadmine ei päästa teda. Iga suhe võib väsida, tüütuks ja igavaks muutuda, ammenduda. Mees tunnistab, et tema ja naise vahel toimuv on kui moodne Shakespeare’i draama, kus just hirm millegi juhtumise ees [antud juhul naise kaotamise ees] saabki lõpuks saatuslikuks, see on nö isetäituv ennustus: „In Shakespeare’s plays, it’s his characters’ desperate attempts at avoiding disaster that lead them right to it. They try to save themselves or others, and in so doing bring about the very thing they fear.” (120)

Raamat pakub igatahes võimaluse mõtiskleda armastuse olemuse üle: kui palju on armastuses võimumänge, kui palju kartust üksi elamise või iseolemise ees, kas liigne tüünus ja turvalisus saab saatuslikuks, ning kas armastus üldse on armastus, kui ta kunagi otsa saab. „But isn’t love between two adults also about the fear of living alone, a desire to escape one’s own company at almost any price?” (72) Kindlasti vääriks raamat tõlkimist eesti keelde ning autoriga oleks põnev kohtuda mõne tulevase kirjandusfestivali raames.

Annika Aas

Øyvind Rangøy „Oled ikka veel see poiss”

Øyvind Rangøy „Oled ikka veel see poiss. Ühe lapsepõlve fragmendid
(Seitse sõlme, 2020)

Mulle on alati meeldinud raamatud, mis vaatavad elu ja sündmusi justkui läbi lapse silmade või jutustavad lugusid lapse häälega. Øyvindi (kasutan eesnime, sest tunnen autorit isiklikult) raamat lapse vaatepunkti ei kasuta, aga üks ütlemata armas raamatuke on ta siiski ja lapsepõlvest on siin nii mõndagi.

Kõigepealt autorist. Øyvind [öivin] on Eestis elav Norra päritolu tõlkija ja luuletaja (või võiks isegi öelda norralasest Eesti kirjanik?). Eelmisel aastal pälvis tema debüüt-luulekogu „Sisikond” Betti Alveri preemia. Koos Veronika Kivisilla ja Adam Culleniga on tal hiljuti ilmunud mereteemaline ühiskogu „Kolm sõlme”. Autor on ka kirjandusfestivali Prima Vista 2021 patroon ning käesolev raamat sobib imehästi tulevase festivali teemaga „Väike maailm”.

Fragmendid või laastud räägivad Øyvindi lapsepõlve väikestest seikadest tillukesel kodusaarel Rangøyl Norra ranniku lähedal. Raamatuke on Asko Künnapi poolt kenasti kujundatud ning sisaldab autori enda tehtud mustvalgeid fotosid. On humoorikaid lugusid, on nukramaid, nostalgilisemaid lugusid, kõige rohkem aga just selliseid kurbnaljakaid. Kasvõi „esgaatori lugu”, kus väike tüdruk jääb ilma oma mängu-eskavaatorist („Pärispatt”, lk 19-20), või kolme lapse kinnijäämine püügiriistakuuri: „Naabritüdruk teadis Meie Isa palvet ning see sai ka rakendatud. Pärast arutasime, kas sellest on tolku, sest tekst ei tundunud meie hetkeolukorrale kohandatud olevat.” („Et meid leitaks”, 40). Kurbnaljakaks kvalifitseerub vist ka lugu sõbrast, kes Øyvindi juukseid lõikab, mis lõpeb päris omapärase soenguga: „Olin 18-aastane ja tõenäoliselt teist korda elus kiila pealaega. Just pealagi, sest ümber pea jättis ta toreda ringi alles. Nägin välja nagu 58-aastane.” („Juuksur”, 140) Jõuluaega sobib imehästi „Suur tuhksuhkrupäev”, laste meelispäevast enne jõule, mis paneb südame rõõmustama ja läikima (59-60).

Øyvindi keel on vahel rohkem, vahel vähem poeetiline, sõnad on kaalutud. Lisaks on autor mihkel sõnamängude ja mitmetähenduslikkuse loomise peale, kasvõi fraasi „/…/ kunst on ikka tulega mängimine” võib lugeda ja mõista mitut moodi. Väga terane on Øyvindi tähelepanek, et tema isa poolt kirjutatud iga-aastased jõulukirjad ehk nö pere aasta kokkuvõtted olid justkui tänapäevaste facebooki postituste eelkäijad, kuna „žanri üheks põhitunnuseks oli see, et mainida tohtis eelkõige positiivseid elusündmusi ja kindlasti lootustandvas võtmes.” (61). Raamatukoguhoidja südant soojendab muidugi eriliselt see, et kogumiku kõige esimene lugu mainib raamatukogu ning hiljem tuleb juttu veel raamatulaevast ehk siis n-ö merepealsest raamatukogust. „Alati oli palju raamatuid ja lummus.” (116)

Mis lisab neile naljakaile, tabavaile ja toredaile lugudele nukra noodi, on tõsiasi, et Øyvind vaatab tagasi ju lausa kahele kadunud maailmale—lapsepõlvele idüllilisel saarekesel ning sünnimaale ehk Norrale, mis on Eestisse kolides ka justkui mõnes mõttes jäädavalt kadunud. Koroonakarantiinis olles otsustas autor, et tema kodu on Eestis. „Mitte niimoodi, et Norras ei oleks. Mu kodu on alati Norras./ Ent ikkagi. Koer kukkus taevast alla./ Ja ma ütlesin: „Eesti!”” (158)

Huvilistele veel viide Raimu Hansoni intervjuule Øyvindiga “Eesti norralane meenutab poisipõlve, see möödus tillukesel saarel, kus räägib tuul” eelmise aasta 23. dets. Postimehes.

Annika Aas

Bobbie Peers “Kaoseparalüsaator”

Bobbie Peers “Kaoseparalüsaator: William Wenton V

Bobbie Peers on kirjutanud terve sarja pigem lastele suunatud fantaasia-krimi-põnevusromaane. Põhitegelaseks on 11-aastane inglise poiss William Wenton, kelle kehasse on sattunud aine nimega lüriidium (mis võiks vabalt asetuda ka Mendelejevi tabelisse). Head see aine endaga kaasa just ei too, aga poiss on sunnitud selle mõju all siiski elama õppima. Tal on eriline oskus ja anne lahendada mõistatusi ning just eriti raskeid koode. See on talle alati meeldinud. Algselt arvas ta end lihtsalt nutikas olevat. Nii lihtne see siiski ei ole. Iga osa toob Williamile lähedamale selguse, miks ta just selline on ja mis saladusi tema perekond varjab.

William on teadlaste laps. Teadlased on olnud ka ta vanaisa ja vanavanaisa, kellest saab samuti sarja igas osas kuulda hämmastavaid lugusid.

Igas osas romaanist vajab lahendamist eraldi ülesanne, samas käib taustaks ikka üks ja sama teema, mis peaks lõpuks ka finaalis selgust looma, kõik ikka seotud kurja juure — lüriidiumiga.

Igas osas mängib väga suurt rolli ka üks teatav ebameeldiv isik — Abraham Talley. Williami ja Abrahami vahel käib üks pidev kassi-hiire mäng. Abrahami, kellest ei näi võitu saavat mitte miski ega keegi, suurim soov on omada võimu lüriidiumi üle. Nii tulebki Williamil olla igas järgnevas seikluses jälle aina nutikam.

“Kaoseparalüsaator” on osa, kus paistab, et täiskasvanud pole õppinud oma eelnevatest vigadest ja üritavad järjest taibukamaid roboteid ehk (vahi)botte leiutada. Pealtnäha vaid Libateabe Keskuse (keskus, kus õpivad erilised lapsed ja paiknevad nähtused, mis tavainimese jaoks oleks liialt vapustavad või uskumatud) ja selles paiknevate isikute igapäevaseks kaitseks. Kurjakuulutavate ja hämmastavate oskustega psübotid, edasiarendatud robotid, tekitavad palju hämmastust. Selline asjade käik sünnitab kahtluse: kes siis tegelikult Keskust juhib ja kelle poolel olulised isikud siis lõpuks ikkagi on?

Williamile on käesolevas osas abiks täiesti ebareaalne isik — tema enda noor vanavanaisa. Ei jää selleski osas kõrvale tema parim sõber Iscia, kellega on käidud läbi tulest, veest ja kõrbeliivast.

Tegevus toimub vägagi tempokalt, pidevalt kulgev kiire ja pöörane tagaajamine ei taha kuidagi lõppeda. Poiss on sunnitud olematu aja jooksul tegema õigeid ja usaldusväärseid otsuseid. Raske on mõista, kes on siis usaldusväärne, keda kaasata oma tegemistesse…

Loodan, et noortele lugejate silmis on William Wentoni tegemised samuti põnevust täis.

Bobbie Peers onsündinud 1974. aastal Norras. Lastekirjanik, kes on eelnevalt ilma teinud maineka filmirežissööri ja stsenaristina (film „Sniffer“ sai Cannes’ is premeeritud Kuldse Palmioksga). Tema 2015. aastal ilmunud kirjandusdebüüt „Lüriidiumivaras” osutus laste seas nii suureks lemmikuks, et pälvis ka 2016. aasta parima lasteromaani tunnustuse. “Lüriidiumivargale” järgnesid “Krüptoportaal”, “Orbulaatoriagent”, “Maailmalõpugeneraator” ja nüüd viimaks ka “Kaoseparalüsaator”.

Triin Võsoberg

Jorn Lier Horst “Kuldse kella mõistatus”

J. L. Horst on endine kriminaalpolitseinik ja Norra tunnustatuimaid krimikirjanikke. “Kuldse kella mõistatus” on tema teine raamat noorele lugejale mõeldud sarjast nimega CLUE, esimene raamat oli “Salamandri mõistatus”. CLUE tähendab inglise keeles juhtlõnga, saladuse võtit. Samas ühendab see endas loo peategelaste Cecilia, Leo, Une ja Egoni eesnimede esitähti. Lugejale teadmiseks, et Egon on pruuni lokkis karva ja niiske koonuga põlvekõrgune segavereline koer, kes kuulu järele põlvneb politseikoerast.

Seekordse juhtumi lükkab käima politsei teade vanglast põgenenud kurjategija kohta. Lapsed otsustavad olla tähelepanelikud ja jälgida pansionaati saabunud külalisi. Varsti tundub neile, et muretsemiseks on põhjusi küllaga, sest vähemalt neli meest tunduvad olevat kahtlased.

Nagu kiuste satuvad nad veel mitme salapärase asja peale — Cecilia saab enda valdusse oma seletamatul kombel uppunud ema päeviku, kus on sissekanded, mis muudavad ema surmaeelse päeva käitumise täiesti mõistetamatuks. Noorte detektiivide kätte satub üks kummaline kaart ja veider võti.

Lugejale saab selgeks, et selles loos käib mäng väga suurte panuste peale. Aastaid tagasi on toimunud suur juveelipoe rööv ja osa kadumaläinust on siiani leidmata. Vanglast jooksu saanud vang on aga just selle rööviga seotud ning, nagu selgub, on see mees elanud siin lähedal kõrvalises Wiganderi talus. Asjaosalistel on põhjust arvata, et röövel pöördub koju tagasi. Lapsed on nutikad ja lahendavad nii kaardi kui võtme saladuse. Sealjuures panevad nad eneste teadmata oma elud suurde ohtu. Tõelised kurjategijad ei tunne halastust ja olukord ähvardab kontrolli alt väljuda. Õnneks see siiski nii ei lähe, kuid raamatu lõpus tabab nii tegelasi kui lugejaid tõeline ja paljutõotav üllatus!

Lugege ja tundke mõnusalt kõditavat põnevust!

Ädu Neemre

Jørn Lier Horst „Katharina kood“

Jørn Lier Horsti (sünd. 1970) uut raamatut „Katharina kood“ (2017, e k 2020) lugema hakates olin kindel, et kirjutan sellest lugemissoovituse. Norra krimikirjandus on liiatigi jäänud teenimatult Rootsi ja Taani noir’i varju, ehkki Norral on välja käia kaks tippkrimikirjanikku – Jo Nesbø (noir’im kõikidest) ja seesinane J. L. Horst, endine politseiuurija, kes teistele vastukaaluks paistab silma nii rahuliku jutustamislaadi kui suhteliselt vähese tegelaste poolt konsumeeritava alkoholi kogusega. Ka peategelane, politseikomissar William Wisting vastab osaliselt stereotüübile – karuse olekuga, muutusi mitte armastav pensionieelikust leskmees –, ent tema inimlik mõõde on avaram ja soojem, ta pole üliinimene, lihtsalt elutark õiglust taga ajav mees. Wistingu-lugusid on eesti keeles varem ilmunud neli — “Jahipenid”, “Koopamees, “Talveks suletud” ja “Salauks” — ning  rõõm oli avastada, et ta on alustanud uut Wistingu-sarja „Lahendamata juhtumite kvartett“, millest esimene käsitleb 24 aastat kadunud naise otsinguid. „Katharina kood“ ongi krimisõpradele meelepärane tasahaaval edenev kassi-hiire-mäng, mis kulgeb autorile omaselt kahe paralleellse liinina – lisaks komissarile uurib samu juhtumeid tema ajakirjanikust tütar Line. Ent krobeliselt tõlgitud raamat on nii lohakalt toimetatud ja trükivigu täis, et ma ei saa seda soovitada. Kahju.

Tiina Tarik

Vaata ka: https://epl.delfi.ee/martinson/raamatublogi-kaks-tosinat-aastat-kestnud-kriminaalne-malepartii?id=89064745

Jon Fosse „Triloogia: Unetu, Olavi unenäod, Õhtuväsimus”

 Jon Fosse „Triloogia: Unetu, Olavi unenäod, Õhtuväsimus
(Eesti Raamat, 2017, tlk Eha Vain)

Vahel ju mõtled, et kui oled mitukümmend aastat raamatuid armastanud ja lugenud, siis millega sind ikka enam üllatada saab…. Aga Fosse rabas mind, ausalt. Oma stiiliga. Sain täielikult aru, miks teine Norra juhtivkirjanik Karl Ove Knausgård teda oma päevik-romaanis mitmel puhul mainis ja eeskujuks võttis. Fosse proosa on äärmiselt sugestiivne, ülimõjus, täiesti eriline. Ma ei tea, kas selle erilisuse tekitavad tema sõna- ja lausekordused, mis annavad tekstile teatud rütmi, komade paljusus ja punktide vähesus, mis paneb teksti voogama ja vallutama, või mingi saladus, väljaütlematus, aga — midagi seal on. Raamatu tagakaant tsiteerides: „Vaatamata minimalistlikule keelele on tekstil võimas tundelaeng, mis loob lugedes erilise, fosseliku seisundi.” Just nimelt, seisundi. Seda raamatut ei tohiks lugeda nö supikulpi liigutades, vaid selle jaoks tuleb võtta oma aeg ja koht, et nautida jõudmist fosselikku seisundisse.

„Triloogia” koosneb kolmest üksteisega seotud lühiromaanist. „Unetu” jutustab Aslest ja Alidast, kes on teineteisesse armunud ning soovivad ühist elu alustada, aga nende teel on nii palju takistusi. Alida on viimaseid päevi rase, aga neil pole ei vanemate tuge, elupaika ega süüa ning nad jätavad oma pisikese kodukoha, et leida õnne suuremas linnas. Kuid seal nende kannatused jätkuvad. Tekstis on teatud müstika, sest autor ei ütle paljusid asju välja, vaid annab vaid aimamisi mõista. Seda, kui palju Asle tegelikult oma teelt inimesi kõrvaldab, et saada raha või paati või leida peavarju, hakkame mõistma alles triloogia lõpuks. Üsna segaseks jääb, kui palju Alida Asle tegudega kursis on. Alidat iseloomustab mingi naiivsus või süütus, mis justkui kaitseb teda maailma räpasuse eest.

„Olavi unenäod” jätkab Asle ja Alida lugu, kuid nüüd on nende nimed Olav ja Åsta. Nad elavad oma pisikese pojaga fjordi ääres, kuhu nad on linnast põgenenud. Nende sünge saaga saab jätku — või peaks ütlema, et nende saatus saab nad kätte —, kui Olav sõidab linna, et osta nö abielusõrmused (olles selleks ära müünud oma armsa viiuli), kuid üks tema koduküla mees tunneb ta ära ning Asle võetakse kinni. Täide läheb Åsta halb eelaimus — mees ei tule enam kunagi koju tagasi.

„Õhtuväsimus” on vana naise, Alida tagasivaade elule. Alida jutustus seguneb tema tütre jutustusega. See osa mitte ainult ei tõmba Asle ja Alida loo otsad kokku, vaid avab ka uusi tahke.

Kokkuvõttes on see väga võimas ja kafkalik lugu, mis tekitab küsimusi, kust läheb moraali/moraalsuse piir ning mida kõike on ellujäämise või armastuse nimel lubatud teha. Kas eesmärk pühitseb abinõu? Kas selleks, et endal ja oma armastatu(te)l elu sees hoida, on lubatud kõik vahendid? Vägivald ja armastus on siin tihedalt seotud, samuti ka õnnetus ja ilu. Imekaunis ja kallis käevõru võib osutuda lõksuks, siniselt helkiv fjord võib hoopiski kurja kuulutada.

Annika Aas

Karl Ove Knausgård „Minu võitlus” I-VI

Karl Ove Knausgård „Minu võitlus” I-VI (1. „Surm perekonnas”, 2. „Armunud mees”, 3. „Poisipõlvesaar”, 4. „Tants pimeduses”, tlk Sigrid Tooming, 5. „Some Rain Must Fall”, 6. „The End”)

Kui ma selle Norra kirjaniku suurteose, kuueosalise „Minu võitluse” sarja, ükskord läbi sain (1.-4. osa eesti keeles, 5.-6. osa inglise keeles), siis kohe täitsa huviga arvutasin kokku leheküljed — ja neid tuli 3699. Võib-olla fantaasia- ja ulmekirjanduse lugejaid selline lehekülgede arv ei heiduta — selles žanris on mahukad teosed pigem reegel kui erand –, aga minul võttis sarja läbimine ikka suure osa aastast, välistades palju muud kirjandust ning lubades enda kõrvale vaid õhukesi luulekogusid. Aga see oli seda väärt! Ma pole veel kunagi ühtegi raamatut lõpetades tundnud autoriga sellist lähedust, justkui ma tõesti teaksin teda, mõistaksin teda. Samas tean, et see tunne on omamoodi petlik, sest autor, kes küll kirjutab sellist hüperautobiograafilist ja siirast teksti ning avab ennast väga palju, on tegelikult pigem inimpelglik tüüp, kes ei loo kergelt uusi sõprussuhteid.

Mis on Knausgårdi (ing k Knausgaardi) fenomen? Miks on ta lausa kurikuulus, „sensatsiooniline” ja miks on teda nii palju materdatud? Ta kirjeldab väga-väga ausalt, viimse kui ebameeldiva detailini, oma elu ja oma lähedaste elu, kasutades valdavalt õigeid nimesid, nii et kõik isikud raamatutes on äratuntavad. See tõi talle kaasa Norra ja Rootsi ühiskonna poolt valusa vastulöögi, sest meedia noppis rõõmuga üles just kõige kurioossemad seigad, kõige räpasemad detailid — tema isa koleda alkohoolikusurma, Karl Ove suhted oma nais(t)ega ja tüdruksõpradega, vägistamissüüdistuse, abielurikkumise jms. Tema isavend väitis, et ta valetab ja ähvardas teda kohtuga. Rääkimata kõigist neist raamatutes kujutatuist, kellele mingid osad raamatust mõjusid üllatuse või lausa šokina, mõned palusid oma nime ära muuta või mõne seiga välja võtta. Minule omakorda mõjus šokina, kuidas ühiskond ja meedia nopib üles eelkõige ja/või ainult negatiivse, jättes tähelepanuta kõik selle, mis raamatutes positiivset on — ja seda pole vähe. Kas mees, kelle naine kannatab aeg-ajalt bipolaarse käitumishäire (ehk maniakaalse depressiooni) all, kelle õlul on pidevalt kolme väikese lapse kantseldamine, kodune majapidamine, poeskäimine, söögitegemine ja kes kõige selle kõrvalt jaksab/tahab siiski hommikuti kell 4 (!!) ärgata, et jõuaks ka kirjutada, ei vääri siis kiitust, lugupidamist, vähemalt mõistmist? Lugeja, kes ka ise maadleb väljakutsega ühildada lastekasvatamine töötamise ja koduse majapidamisega ning samal ajal hoida ka oma paarisuhet, tunneb kindlasti pidevat deja vu’d. Naerda saab vahel, muide, ka, eriti lastega seotud olukordades.

Karl Ove on lihtne, ekslik inimene (nagu me kõik), kuid erakordne on tema oskus läbi kirjapandu elustada argipäeva. Kirjutada näiteks dialooge, mis mõjuks täiesti autentse ja usutavana, pole ju sugugi lihtne, samuti kirjeldada oma tundeid, mõtteid, kahtlusi, mis mõjuks isiklikult, kuid samal ajal ka üldiselt; luua seoseid teiste suurteostega, autoritega, arutleda tõe ja fiktsiooni vahekorra üle, mõtiskleda isaduse ja ühiskonna kahepalgelisuse, kirjanduslike tabude üle… Väga põnevaks teeb sarja just see, et kui autor kirjutab viimast osa, on esimesed raamatud juba ilmumas või ilmunud ning möll tema ümber hoogu kogumas. Saab näha, kuidas toimib ühe autori eneseregulatsioon ja -tsensuur: millest on autor nõus taganema, millest mitte. Kuigi autor ise võtab oma sarja viimases osas kokku lakooniliselt: „Knausgaard had become a trademark, a logo /…/ And it wasn’t the books I had written, because they were pretty run-of-the-mill—two sons who bury their dead father and a frustrated father of small children who strips himself naked for the reader /…/” (6.rmt, lk 1019) ei ole see pelgalt tema isa või tema abielu lugu, vaid pigem ühe autori, ühe mehe kujunemise lugu, koos hämmastava eneseanalüüsiga. Viimases osas mõjus siiski natuke üleliigsena tema pikk essee Hitlerist, kelle peateosega ta jagab oma sarja pealkirja, aga selle võib soovi korral ka vahele jätta või diagonaalis läbi lugeda. Sarja kuuest raamatust kõige vähem meeldis mulle kolmas, tema lapsepõlvelugu, mis tundus (eriti teiste osadega võrreldes) natuke võlts ja punnitatud.

Annika Aas

Maja Lunde „Mesilaste ajalugu”

Maja Lunde
Mesilaste ajalugu. Hoiatusromaan elust ilma mesilasteta
(tlk Kalle Kroon, 2019)

Algul vaatasin, et ah, nii paks raamat ja veel mesilastest kah, vist ei hakka lugema… Aga kui kord juba lugema hakkasin, siis enam pidama ei saanud. Kolm minajutustajat kolmest erinevast ajaperioodist räägivad mitte ainult mesilaste, vaid nendega koos ka inimeste minevikust, olevikust ja tulevikust, sest inimeste elu on nendest usinatest tolmeldajatest sõltuvuses palju suuremal määral kui me igapäevaselt tajume. Kolme lugu ühendab mitte ainult mesilaste teema, vaid ka näiteks vanemate ja laste suhted ning lapse (otseses või kaudses mõttes) kaotamise teema.

Tao on 3-aastase poja ema, kes elab düstoopilises maailmas aastal 2098 — ilma mesilasteta maailmas mitukümmend aastat pärast kollapsit, kus inimesed ise peavad puude otsas ronima ja õisi tolmeldama, kus toidulaud on äärmiselt kesine (põhiliselt riis) ning metropolidest on saanud kummituslikud tondilinnad. Eelkõige innustab Taod eesmärk anda oma pojale parem haridus ja parem elu kui tal endal.

George on mesinik Ohios aastal 2007, mil mesilaste massiline väljasuremine hakkab alles hoogu koguma. Veel läheb tal kõik hästi ning ta loodab oma üliõpilasest pojast Tomist endale mantlipärijat, aga Tomil on hoopis teised plaanid ja unistused. Siiski saab hiljem just Tomist tähtis lüli mesilaste (aja)loos.

William on kaheksa lapse isa ja läbikukkunud teadlane Inglismaal aastal 1852, kellel on suured lootused oma ainsale pojale Edmundile, kuid kes tegelikult hoopis tänu oma vanimale tütrele Charlotte’ile töötab välja kaasaegse mesitaru, jäädes selle patenteerimisega siiski hiljaks. Tema jooniseid hakkab hiljem kasutama George Ameerikas.

Miks see raamat on just „hoiatusromaan”, mitte lihtsalt ulme, väljamõeldis, fantaasia? Sest põhjus-tagajärg seoseid kirjeldades näitab autor meile ühte võimalikku — ja üpris usutavat — tulevikustsenaariumi, milles inimesed on ise süüdi. Ei mingisugust kokkupõrget komeediga või salajast tapjabakterit, vaid ainuüksi inimeste endi isekus, hoolimatus, kasuahnus, rumalus. Mürgid ja pestitsiidid, kliimamuutused, domineerivad üheviljakultuurid viivad ühel hetkel paratamatult katastroofini. „Inimkond arenes tohutu kiirusega, mesilased ei jõudnud sammu pidada. Nad kadusid.” (372) Kuid ilma tolmeldajateta jäävad ka hiigelsuured põllud sööti, viljapuud viljadeta, koduloomad söödata, lõpuks ka inimesed toiduta. Loodusega kooskõlas elamiseks peaks inimene eralduma omaenese loomusest, „/…/tõeline haritus seisnes selles, kuidas trotsida omaenese loomust.” (36) Ja küsimuste küsimus on — kas me tahame ja suudame seda…?

Norra autori Maja Lunde (s. 1975) kodulehelt võib lugeda, et raamat on planeeritud esimese osana neljasest kliimateemalisest tsüklist. Norra keeles on ilmunud ka tsükli teine raamat pealkirjaga „Blå” (e.k. sinine), mis räägib veest.

Annika Aas

Siri Pettersen “Odinilaps”

Kui ma raamatutes tuttavaid motiive kohates tihtipeale nuran, et näe, see on siit kopipeistinud ja see on sealt kopipeistinud, siis seekord ei tule sel teemal mitte üks mokakobin, sest see raamat on selline, et ma tunnen küll mõjud ära, aga autori oma maailm on nii vägev ning aeg-ajalt kirjutab ta tuntud asju lahti põnevamalt kui algupärandeis oligi. See maailm — mind võlub, kuidas ulmeautorid suudavad välja mõelda hoopis teistsuguseid maailmu ja need ka toimima panna, et taustatööd ja süsteemset läbimõtlemist on oluliselt rohkem, kui raamatusse jõuab, aga see paistab välja, et see seal taga on. Selle raamatu puhul kasutab Siri Pettersen Põhjala mütoloogiat ja teeb seda täiesti omamoodi ja uue nurga alt. Kui tavaliselt tuuakse jumalad Maale ja lastakse neil siin möllata, siis siin jäetakse suured jumalad rahule ja minnakse hoopis miskit sorti haldjate maale. Lugu läheb käima sellest, et satub üks inimlaps läbi kiviringi haldjamaile, kasvatatakse ta üles kui haldjalaps ja siis oma 15. sünnipäeva paiku saab ta teada tõe ja korraga on tal kaelas rohkem jamasid, kui ta iial ette oleks näinud — alates sõbrasuhete muutumistega ja lõpetades suure poliitika ja paleeintriigidega, ellujäämismured ja oma koha otsimised veel takkapihta. Et jah, ootan järge.

Tiina Sulg