Posts Tagged ‘narko’

Irvine Welsh

irvinewelshIrvine Welsh on šoti kirjanik, kes sai kuulsaks oma romaaniga „Trainspotting”, millest hiljem valmis ka samanimeline film. Tema loomingut iseloomustab Edinburghi šoti dialekti kasutamine ja Edinburghi elu brutaalne kujutamine. Ta on kirjutanud ka näidendeid ja filmistsenaariume. Autor sündis Edinburghi sadamapiirkonnas Leithis, kuid on elanud ka Londonis ja Dublinis, ning alates 2012. aastast elab ta koos oma naisega Chicagos.

Ta on avaldanud üksteist romaani ja neli lühijuttude kogumikku. Autori debüütromaan „Trainspotting” avaldati 1993. a. Selle tegevus toimub 1980ndate aastate Edinburghis. Lühilugude kaudu räägitakse lugu heroiinisõltlastest noortest, keda ühendab vaesus, töötus ja igavlemine. Raamatust sai 1996. a. väga edukas film — hiljem lausa kultusfilm — milles ka autor kõrvaltegelase Mickey Forresterina osales. Narkootikumid, pisikuriteod ja vaeste äärelinnade viletsus on teemadeks ka edasises loomingus. Raamatus „Glue” naaseb autor „Trainspottingu” tegevuspaikade ja teemade juurde, rääkides nelja tegelase elust mitme kümnendi vältel. Enamik „Trainspottingu” tegelasi elustub aga järgmises romaanis „Porno” (2002), kus autor uurib pornograafia mõju nii inimestele, kes seda toodavad, kui kogu ühiskonnale, ning vananemise ja küpsemise teemasid. 2012. a. aga avaldas autor „Trainspottingu” eelloo „Skagboys”, mis näitab, kuidas ja miks raamatu tegelastest heroiinisõltlased said.

welshtrainspottingWelsh — nagu ka šoti autorid Ian Rankin ja A. McCall Smith — kirjutas lühijutu kogumikku „One City” (2005), mille eesmärk oli ühiskondliku sidususe suurendamine Edinburghis.

Welshi loomingu läbivateks teemadeks on narkootikumisõltuvus, töölisklassi elu ja Šoti identiteet 1960ndatest aastatest tänapäevani, sh võimaluste vähesus, huligaansus, seks, allasurutud homoseksuaalsus, ööklubid, madalapalgalised töökohad, šotlaste eelarvamused ja huumorimeel.

Eesti keeles on ilmunud:

„Kõnts” (2003, tlk Olavi Teppan)
„Trainspotting” (2010, tlk Olavi Teppan)

Irvine Welshi koduleht http://www.irvinewelsh.net/

Tekst näituselt Kirjanduslinn Edinburgh

Eet Tuule “Sundsuvitaja”

tuulesundsuvitajaKõik saab alguse ühest mälupulgast, mis Tanelile kõrvalisel tänaval sunniviisiliselt pihku surutakse. Sellele järgneb võtmete varastamine ja sissemurdmine korterisse. Enne seda aga kaklus ja poiste omavaheline mõjupiirkondade jagamine. Asjasse sekkub politsei, lugu ise läheb aina segasemaks ja konstaabel Leena arvates ka aina ohtlikumaks. Lõpeb kooliaasta ja algab Taneli “sundsuvitamine” algul vanatädi Miina juures Keilas, natuke hiljem Nääri talus. Taneli kaaslaseks saab hakkaja ja rõõmsameelne Sandra, kes teeb paadunud linnapoisi tuttavaks maaelu, looduse ja muidugi terve hulga lindudega, sest Sandra suur kirg on ornitoloogia. Kurikaelad ei jäta Tanelit siiski ka metsade taga asuvas talus rahule … ja pealesunnitud suvitamine/põgenemine aiva jätkub.

Loetelu selles loos ettetulevatest olukordadest saab järgmine: koolikiusamine, pisut hapuks läinud peresuhted, narkootikumid, esimene armastus, usk inimeste headusesse ja lootus õnnelikule lõpule. Loe ja leia need üles!

Ädu Neemre

“Kuidas minust sai HAPKOMAH ja lisaks kõik lood nihilist.fm´ist”

Alustuseks on kohe raske midagi öelda. Pealkiri ütleb nii mõndagi ära. Mulle meeldis see raamat küll. Kuigi sõna „meeldima” on veidi imelik kasutada. Pigem on mul hea meel, et midagi sellist on kirjutatud. Jah, see on suhteliselt ropp, jah, see on äärmiselt õudne, jah, see on lausa karjuvalt kohutav kohati, ometi ma arvan, et tasub lugeda ja elu üle järele mõelda.

kuidas-minust-sai-hapkomahMa loodan, et nii mõnigi, kes arvab, et kui ta ainult „korra proovib narkootikume” ja temaga midagi ei juhtu, jätab selle proovimise tegemata. Olen nõus raamatu tagakaanel kommenteeriva Mudlumiga:

”HAPKOMAHi lood vapustavad. Keegi polnud midagi sellist varem lugenud. Nihilisti lugejad nõudsid raamatut ja selle nad nüüd saavad – halastamatu ja täpse sissevaate maailma, mis eksisteerib siinsamas, ometi rebis just HAPKOMAH selle esimest korda varjust välja. Enamik meist polnud kuulnudki sõna fentanüül. Kokku on langenud kolm asja – kirjanduslik võimekus, fenatnüülisõltuvus ja julgus rääkida. See raamat teeb rohkem narkoennetustööd kui Eesti riik siiani suutnud on.”

Ja olenemata sellest kas teile Kaur Kender meeldib või mitte, siis au tuleb talle teemapüstitamise eest anda minu meelest küll.

Niisiis. Kole, jõhker ja hirmutav. Enne magamajäämist ei soovita. Raamat on väga hästi liigendatud, et saab jupi kaupa lugeda ja loetu üle mõelda või mõneks ajaks pooleli jätta.

narkoMind kummitab ainult see küsimus, et mis inimestel viga on? Miks nad üldse sellisesse võrku satuvad? On ju olemas nii palju ilusaid ja toredaid asju, millele raha ja aega pühendada ja millest võib saada samamoodi väga suure elamuse. Ja mis sõbrad need sellised on, kes teisi „orki tõmbavad”! Loodetavasti teie olete targemad ja paremad sõbrad. Nautige oma ilusat elu :)

Rahva Raamatu link. Kender ja Lobjakas raamatuesitluselNihilistis.

Seili Ülper

Niccolo Ammaniti “Mina ja sina”

ammanitiminajasinaNiccolo Ammaniti “Mina ja sina”
(“Io e te”, 2010, e.k. 2013 Kaidi Vahar)

Ma ei teagi, kas nimetada Ammaniti sümpaatse lihtsa pealkirjaga raamatut noortekaks või mitte, ehkki jah, selle loo endast ja oma poolõest jutustab meile 14-aastane Lorenzo. Igal juhul — arvestades neid tänapäeval üha paksemaks ja paksemaks muutuvaid noorte fantaasia- ja ulmeraamatuid — tundub eriti sümpaatne, et hingemineva loo saab edukalt ära jutustada ka 108 leheküljega.

Lorenzo ei ole päris “tavaline” poiss—ta on omaette hoidev, kinnine ja häbelik ning eelistab üksindust seltskonnale, kuid tunneb (eriti emapoolset) survet käituda “normaalselt” (suhelda sõpradega jne). Kui tema isa otsustab, et pojal on aeg “memmepoegade erakoolist” tavakooli üle minna, on muudatus poisi jaoks eriti räige ning ta kirjeldab oma tundeid nii: “Kui esimesel koolipäeval kooli juurde jõudsin, jäi vähe puudu, et oleksin minestanud. See oli maapealne põrgu. Tundus, nagu ootaksin sissepääsu kontserdile. Mõned olid minust palju vanemad. Isegi habemega. Tüdrukutel olid rinnad. Kõik tulid rollerite või ruladega. Kes jooksis, Kes naeris. Kes kisas. /…/ Ärevus nööris mu kõri.” (lk 30).

ammanitiioeteEt vältida suuremaid probleeme, õpib Lorenzo oma kaaslasi jäljendama (“Kõndisin nagu nemad. Jalad harkis. Viskasin seljakoti maha ja tagusin seda jalaga” lk 32) ning ema rõõmustamiseks valetab, et tema klassikaaslased kutsusid ta kaasa suusareisile. Kuna selline uudis paneb ema rõõmust lausa nutma, ei suuda Lorenzo talle hiljem tunnistada, et tegi vaid nalja, ning lahkubki “suusareisile”—korteri keldriboksi, kus loodab nädal aega mõnusasti raamatute ja PlayStationiga aega veeta. Kuid elu, nagu ikka, teeb oma plaane ning peagi peab Lorenzo taluma sissetungijat oma mõnusasse eraklasse.

Sissetungijaks on temast 9 aastat vanem poolõde Olivia, kelle läbi tuuakse sisse raskemad teemad. Kui ka Lorenzo ise kohe kõigest aru ei saa, mis tema õega toimub, siis lugeja juba aimab: Olivia on süstiv narkomaan, kes järgmise doosi saamiseks kõigeks valmis. Põgusalt puudutatakse ka selle probleemi võimalikke tagamaid: keerulised suhted isaga, kes küll on aidanud rahaga, ent kas ka piisava armastuse-hoolimisega? Ometi ei muutu raamat hetkekski liiga süngeks, sest ka raskeid teemasid käsitletakse läbi huumori, näiteks kirjeldab Lorenzo oma õde nii: “Ta nägi välja nagu käkk, mille mingi koll on läbi närinud ja kibeda maitse tõttu suust sülitanud.” (lk 68)

io e te filmKui esialgu on poolõe sissetung Lorenzole väga vastumeelt, siis aegamisi püüab ta oma vaiksel moel õde aidata. Kuid kas see on ühe 14-aastase nooruki võimuses? Ta jutustab: “Hakkasin “Salemit” lugema. Lugesin vampiirideks moondumistest, neetud majadest, vapratest poistest, kes vampiiridele vastu astuvad, ning siis jäi mu pilt peatuma õel, kes teki sees magas. Tundsin, et ta on mu peidupaigas kaitstud ja varjul ning keegi ei saa talle liiga teha.” (lk 95). Elu on vahel palju raskem, palju koledam—aga vahel ka ilusam—kui raamatus. Üks ihaldab kõigest väest üksindust ning teine (hinge)üksindusest pääsemist. Lorenzo ületab end mitmes mõttes, tundes end “elusamana” kui kunagi varem, ja katses oma õde päästa paneb õe lubama, et too end enam iialgi ei süsti, lubades omakorda õega ka tulevikus kohtuda.

Raamatu viimased leheküljed päevast 10 aastat hiljem näitavad, kas nad suutsid oma lubadustest kinni pidada… Kui palju peame oma päästmiseks tegema ise ning kui palju saavad teha teised—see küsimus peegeldub ka raamatut alustanud motos, katkes Aimee Manni esitatud laulust “Save me”:

AMMANITIBut can you save me?
Come on and save me
If you could save me
From the ranks of the freaks
Who suspect they could never love anyone.

(Kas sina saad mind päästa?
Hei, päästa mind
Kui sa vaid saaksid mind päästa
nende veidrike seast
kes kahtlevad oma võimes kunagi kedagi armastada.
Tlk. Annika Aas)

Romaani põhjal valmis 2012.a. ka samanimeline film (rež. B. Bertolucci) ning autorilt on eesti keeles varem ilmunud romaan “Ma ei karda”.

Annika Aas

Niccolo Ammaniti pilt on pärit tema blogist http://niccoloammaniti.blogspot.com/

Linda-Mari Väli “Eikeegi eikunagi eikusagil”

Sisu: Oh ma vaene tupsununnu, mitte keegi ei ole mulle õpetanud, kuidas põldu künda, reht peksta, lehma lüpsta, villa kraasida,  käpikuid kududa või savipotte teha. Seepärast pean mina kodust jalga laskma ja skvotteriks hakkama. Ja mitte kuhugi Võrumaa mahajätud tallu, kus lähim pood on kümnekonna kilomeetri kaugusel, vaid ikka Tallinna linna ja trammipeatuse lähedale. Ka ei ole mõtet enne potipõllumajandust ega vanast  kampsunist uue kudumist proovida, veel vähem katsetada, kuidas on suvi otsa peedipõllul rügada, et talvine suhkruvaru olemas oleks, parem on kogu vajaminev kraam poest pihta panna ja olla kohutavalt nördinud, et mitte keegi ei mõista, et ma teen seda õilsatel eesmärkidel – tarbimisühiskonnale tuleb teha lõpp. Mis te vaatate mind imelikult – ma olen ju nii ideeline ja tubli ja tark ja öko, et lausa heldimuspisar tuleb palgeile.

Kirjaoskus: Harju keskmine. Kursiivis sõnu oli küll tüütult palju.

Pretensioonid: Määratud. Lugemise ajal ilmus minu vaimusilma kujutlus, kuidas mind autori ideaalmaailmas maha lastakse, sest mul on kapis üks kingapaar rohkem, kui just hädapärast tarvis oleks.

Ideaalid: Tore on, aga mingeid reaalseid lahendusi (soovitavalt selliseid, millega ei kaasneks inimkonna harvendamist) ideede elluviimiseks võiks ju ka välja pakkuda.

Narkoteema: on. (Sõnapaar on pühendatud poisile, kes küsis narkoteemalisi raamatuid, et ta tahaks saada mingit aimu, mis see on, omal nahal katsetamata.)

Tiina Sulg

Slash ja Anthony Bozza “Slash” ja Mihkel Raud “Musta pori näkku”

Eestis ei ilmu rokiraamatuid just ülearu tihti. Kui lugesin läbi Slashi raamatu, tekkisid peas paralleelid paar aastat tagasi ilmunud Mihkel Raua raamatuga “Musta pori näkku”.

Mihkel Raua ja Slashi vanusevahe pole kuigi suur (sünniaastad vastavalt 1969 ja 1965) ja ka muusika avastasid nad mõlemad üsna sama vanalt, varateismelisena, neil on olnud ühiseid lemmikuid ning nad mõlemad pääsesid üsna varakult profimuusikutena lavalaudale. Mõlemad on olnud sõltuvuses alkoholist (Slashi puhul ka narkootikumidest) ja mõlemad on tajunud hetke, et nüüd aitab, ja sellest välja saanud. Ja nii ongi mõlema raamatutel pisut tagasivaatav-targutav toon juures.

Mihkel Raua raamatu lõpuks oli mu kokkuvõtte: “Liiga palju alkoholi ja liiga vähe muusikat”. Slashi raamatus on kõike, mida ühelt rokkaribiograafialt oodata: sex, drugs & rock’n’roll. Kuidagi armas on, et mõlema eluloost paistab välja eluetapp “Tegelikult olen mina Liivimaa (või mis iganes maa) parim kitarrist!”. Kummalgi on jätkunud tahtmist kaasmuusikutele nii omad kiidusõnad jagada kui nendega omad kanad kitkuda. Ja kuigi näiteks Raua Nõmme kontserdi kirjeldus oli huvitav, siis Slashi biograafias on esinemiste, salvestamiste, mängimismõnu ja muusika mõju kirjeldusi oluliselt rohkem. Ja hoolimata sellest, et ma muusikast suuremat ei jaga, oli minu jaoks läbivate kitarrimängukirjelduste tõttu Slashi lugu kuidagi kaasahaaravam.

Lisaks muusikale olid ühed mõjusamad kohad minu jaoks mõlema raamatu puhul lapsepõlvest: Raua kirjeldatud Peredelkino-periood ja Slashi elukoha- ja koolivahetused ning kummagi kitarri-avastamised, isepäisus ja värvikad mentorid. Huvitav on, et neil on lisaks muusikuandele ka teisi päritud andeid: Raua puhul kirjutamine, Slashil kunstianne.

Mõlemad raamatud tunduvad olevat üsna ausalt kirja pandud, nii palju kui mälu, sisetunne ja raamatu maht lubavad. Mihkel Raua oma on küll sellevõrra oluliselt ehedam, et kirjatöö on ta ise ära teinud, Slashi puhul on vahendajaks Rolling Stone’i ajakirjanik Anthony Bozza. Mahuvahe aga on Slashi kasuks. Raamatud on üsna rikkalikult fotodega illustreeritud, piltide valiku puhul olin ma mõlema puhul pisut nõutu, aga oma loogilist tuge nad tekstile pakkusid ning tõenäoliselt olid just need fotod autoritele olulised.

Kui Mihkel Raua raamat pälvis nii trükimeedias kui internetiavarustes suurt tähelepanu, siis Slashi raamat pole kuigi palju vastukaja saanud. Mihkel Raua kirjutamisoskuse üle oldi üldjuhul kuidagi meeldivalt üllatunud, et mõnele lugejale stiil ei sobi, on iseasi. Slashi puhul jäin nii mõnegi koha peal mõtlema, et kas tegu on puhta intervjuuga, või on ta midagi ka ise kirja pannud. Kirjastuse Tänapäev lehel kurdeti kehva tõlke üle, aga et raamat ise on “äge” ( minu meelest tore sõnaleid selles tõlkes, kuigi vast ohtravõitu kasutusega), siis mind isiklikult ei seganud.

Autoritega seotud ansambleid enda jaoks tuntuse-meeldivuse järjekorda sättides sain rea: 1. Singer Vinger (mille plaati mul pole, küll aga olen nautinud mitmeid toredaid kontserte), 2. Guns’n’Roses (tuntumad laulud on kusagil mälusopis alles), 3. Mr. Lawrence (jätab suht ükskõikseks), 4. Velvet Revolver ja kõik need teised, millest ei oleks nagu kuulnudki. Seega ei pea ühe rokiraamatu lugemiseks sugugi fänn olema.

Tiina Sulg