10 raamatut — Valentina Brovina

1. Silvia Rannamaa “Kasuema“

Põhikooli lõpus lugedes tõi see raamat pisara silma, aga ka teismelise elu ja murede äratundmise rõõmu.

.

2. Eduard Bornhöhe “Vürst Gabriel, ehk, Pirita kloostri viimased päevad“

See raamat ei vaja kommentaare. Vahest see, et filmi “Viimne reliikvia” ja raamatu lugu ei ole päris üks-ühele.

.

3. Delia Owens “Kus laulavad langustid“

Raamat, mis tõmbab sind endasse ega lase lahti. Sellest, et inimene on osa loodusest ja inimloomus on nagu looduski ühtaegu nii lihtne kui ka keeruline.

.

4. Thomas Hardy “D’Urberville’ide Tess“

Thomas Hardy visiitkaart, enimloetud ja enim filmitud romaan. Klassikaline teos kirest, tragöödiast ja katsumustest, mis seisavad õnne teel.

.

5. Peter Høeg “Preili Smilla lumetaju“

Smilla on Taanis elav Gröönimaalt pärit immigrant. Seepärast teab lume kohta uskumatult palju fakte. Raamatu keskmes on kriminaalne juhus, mida ta püüab lahendada toetudes jalajälgedele lumel ja teadmisle, et erinevate ilmastikutingimuste korral on lumel oma eripärad.

.

6. Gerard Durrell “Minu pere ja muud loomad“

Raamat, mis sõna otseses mõttes pakatab huumorist, heatahtlikust irooniast ja eluarmastusest. Üks neist, mida sa ei loe – sa elad selles. Tegelased on otse silme ees: nii linnud ja loomad, kui ka arvukad ekstsentrilised, kuid sõbralikud Durrelli perekonna liikmed ja sõbrad.

.

7. Fjodor Dostojevski “Idioot“

Raamat on kirjutatud 153 aastat tagasi, kuid probleemid, inimeste käitumine ja elu on praegugi samad. Sest inimene on inimene. Ja kõik tema emotsioonid ja tunded on, olid ja jäävad kogu aeg samadeks.

.

8. Arthur Hailey “Lennujaam“

Autor avab meile tavaliste inimeste silme eest varjatud suure rahvusvahelise lennujaama salamaailma. Veelgi enam, kogu selle keerulise organismi telgitaguseid näidatakse tavatöötajate töö kaudu. Lumetorm, terrorist lennukis, vajadus teha hädaolukordades kiireloomulisi otsuseid – see on suurlinna lennujaama elu.

.

9. David Weiss “Alasti tulin ma. Romaan Auguste Rodinist“

Seda raamatut lugedes elad sa lihtsalt kaasa kogu Rodini elule. Kõik tema võidud, ebaõnnestumised, kogu tema valu jäävad sinuga igaveseks.

.

10. Vicki Myron “Kuulus raamatukogukass Dewey“

Kuidas juhtus, et õnnetu pisike leitud kassipoeg muutis ühe väikelinna raamatukogu lähedalasuvate elanike kohtumispaigaks ja turistide tõmbekeskuseks ning tegi selle Ameerika provintsilinnakese maailmakuulsaks.

.

Valentina Brovina

Juha Hurme „Neem”

Juha Hurme „Neem” balansseerib üsna edukalt aimekirjanduse ja ilukirjanduse piiril, siin on fakte, viiteid, tsitaate, aga ka ilukirjanduslikku väljamõeldist.

Neem = Soome.

Teos algab Suurest Paugust ja lõpeb 19. sajandi esimesel kümnendil, läbides seega 14 miljardit aastat elu arengut.

Autori arvates ei ole puhast soome kultuuri ega rahvast, vaid kõik on laenatud ja rõõmsalt segatud: piirid siin ei kehti. Mingi väike saja-aastane olek on väike asi selles suures ajavoos. Peame suutma vastutada kogu planeedi eest ja mõelda suuremalt.

Samas rõhutab Hurme, et argument ei kehti mitte ainult Soome, vaid kõigi riikide kohta: kellelgi pole midagi oma, kõik on inimkonnale ühine.

Raamatu kirjutamiseks hankis Hurme kogu teabe raamatutest. Ta ei googeldanud kunagi. “See on täiesti vikipeediavaba teos,” naerab Hurme.

Lk. 276 : Ja härrastele tänu, Turgu saadi ammugi igatsetud ülikool, Turu kuninglik akadeemia, mille asutamisdokument kirjutati alla aastal 1640! Akadeemia juurde rajati Neeme esimene trükikoda. Turu akadeemiast sai Rootsi kolmas ülikool; kaks esimest olid Uppsala 1477 ja Tartu 1632.

Seda võib soovitada kõigile ajaloohuvilistele ja kõigile, kes soovivad lugeda nauditavat keelt ja põnevaid mõttekäike. Suure lisaväärtuse annab raamatule ka korralik nimede register.

Valentina Brovina

Marju Kõivupuu “Loomad eestlaste elus ja folklooris”

Marju Kõivupuu „Loomad eestlaste elus ja folklooris“ on juba neljas raamat kirjastuse „Tänapäev“ loodusraamatute sarjas „Looduse lood“. Raamat keskendub inimese ja loomade suhetel pärimuspõhisest vaatevinklist ning selle alusel on raamat ka peatükkideks liigendatud: vaatluse all on mets- ja veeloomad, kodu- ja lemmikloomad, ohtlikud loomad, mütoloogilised loomad ja loomad rahvameditsiinis, aga ka loomamatused.

Autor mõtiskleb selle üle, miks mõne looma kohta on suhteliselt rikkalikult rahvapärimust, teiste kohta aga õigupoolest suurt midagi. Selgub, et metsloomadest on kõige rohkem mainitud rahvapärimustes hunti, teisel kohal on karu, järgnevad mäger, jänes, siil ja rebane. Koduloomadest on kõige populaarsemad tegelased koer, kass, härg, hobune, lehm, lammas ja siga. Peatükis „Endeloomad“ on juttu mustast kassist, loomade ilmaennustusest, saame teada, kes on õnneloom laudas ja majas. On veel eraldi peatükid ohvriloomadest, loomadega seotud rahvameditsiinist ja lemmikloomadest.

Ühesõnaga — sisukas ja põnev raamat nii loodusesõbrale kui ka folkloorist huvitujale. Aastaste jooksul on Marju Kõivupuu ka varem kirjutanud huvitavaid raamatuid: „101 Eesti pühapaika“, „Eestlase eluring“, „Hinged puhkavad puudes“, „Igal hädal oma arst, igal tõvel oma rohi“ jt.

Valentina Brovina

Peter Wohlleben “Puude salapärane elu”

 Peter Wohlleben “Puude salapärane elu. Mida nad tunnevad, kuidas nad suhtlevad — peidulise maailma avastamine” (Tänapäev, 2016, 219 lk, sari “Looduse lood”)

Mets on meie jaoks igapäevane ime. Puidu ja hapniku tarnija, paljude loomade ja elusorganismide elupaik, muinasjuttude ja legendide kodu. Ta tundub meile nii tuttav ja arusaadav. Kuid palju me teame metsas kasvavatest puudest, nende tunnetest ja omavahelisest läbisaamisest? Kuidas nad suhtlevad omavahel ja kas nende “keelest” on võimalik ka aru saada? Mille poolest erinevad linnapuud metsas kasvavatest puudest? Kas erinevas vanuses puude vahel on olemas ka mingi side? Kas puud on sotsiaalsed olendid? Metsnik ja kirjanik Peter Wohlleben tõestab meile veenvalt, et mets on tõesti “sotsiaalvõrgustik”.

Puudel on ellujäämiseks välja kujunenud keerukad taju- ja kohanemissüsteemid, mis aitavad neil reguleerida oma kasvu vastavalt muutuvatele tingimustele (ilmastikuolud, pealetükkivad naabrid, ründavad kahjurid), sest oma kasvukohast paremasse keskkonda kolida nad kahjuks ei saa.

Autor kirjeldab uutele teaduslikele avastustele toetudes, et puud on nagu inimperekonnadgi: puuvanemad elavad koos oma lastega, suhtlevad nendega, toetavad neid kasvamisel, jagavad toiteaineid haigete või vaevatud naabritega.

Wohlleben jagab meiega oma sügavat armastust metsade ja laante vastu, seletades elu, surma ja taastumise protsesse, mida ta on jälginud oma hoolealustes metsades.

Peter Wohlleben on saksa metsnik ja looduskirjanik, tema koduleht asub http://www.peter-wohlleben.de (ingliskeelne variant http://www.peter-wohlleben.de/english ). Intervjuu autoriga leiad siit.

Valentina Brovina

Autori foto: Henning Ross (koduleht)

Daniel Chamovitz “Mida taim teab”

Taimetoitlastel mitte lugeda!

Daniel Chamovitz “Mida taim teab: teejuht meelte maailma”   (Äripäev, 2013, 159 lk., sari “Imeline teadus”)

Mis peitub sellise intrigeeriva pealkirja taga? Kas taimedel on meeled? Kas nad on võimelised eristama värve, maitseid ja lõhnu, tundma emotsioone ja orienteeruma ümbritsevas keskkonnas? Missugune muusika meeldib mimoosile ja peiulillele? Mis lõhnad kiirendavad pirni ja avokaado küpsemist? Mis mehhanism sunnib sulguma kärbsepüünise (dionaea muscipula) “lõugu”?

Vastused nendele ja ka paljudele teistele küsimustele leiate Daniel Chamovitz´i raamatust “Mida taim teab”. Selles raamatus on 6 peatükki: ehk siis: mida taim … näeb, haistab, tunneb, kuuleb, mäletab ja kuidas tajub oma asukohta. Toetudes uusimatele tänapäevase teadustöö tulemustele seletab autor, kuidas see meel töötab inimesel ja võrdleb seda analoogse meelega taimedel. Raamatu lugemise ajal tuleb kooliajast meelde tuletada bioloogia-, keemia- ja füüsikatunde. See on väga kütkestav lugemine, mis võimaldab meil piiluda elavate ja tundvate taimede maailma.

Daniel Chamovitz on Tel Avivi ülikooli taime-bioteaduste Manna keskuse direktor, koduleht: http://www.danielchamovitz.com/.

Valentina Brovina

Nikolai Baturin “Mongolite unenäoline invasioon Euroopasse”

Miks ma selle raamatu lugemise ette võtsin?

Esiteks, autor määratles selle ajalooliseks romaaniks ja silme ette tuli kohe nooruses loetud V. Jani triloogia Tšingis-khaanist. Teiseks, tänapäevane Läänemaailma reaalsus.

Lugemisel selgus, et see ei ole ikkagi ajalooline romaan, pigem just fragmentaarne unenägu, “mingisse aega” paigutatud lugu. Huvitav oli minu jaoks ka see, et tegelased olid nimetud, ainuke nimeline tegelane on nooruke türgi neiu Zarema, peategelase Jaluspoisi armastatu. Kuid nende armastus on samuti natuke elukauge, unistuslik.

Romaan jutustabki Euroopast pärit poisist, kelle Suurkhaan võttis omale jaluseid hoidma. Aastakümneid elab Jalusepoiss mongolite juures, võtab osa sõjakäikudest. Kui Suurkhaan läkitab Jaluspoisi saadikuna Euroopasse, tutvub poiss kristliku kultuuriga ja pöördub ka ise ristiusku ning temast saab munk Jaalmar.

Väga lihtne selle raamatu lugemine ei olnud.

Arvustusi saab lugeda siit ja siit ja lisaks huvitavat lugemist teaduse vallast.

Valentina Brovina

Lõpmatult võrratud kassid

Veebruaris-märtsis oli meie raamatukogus kassiraamatuid ja Olga Einasto kassikujude kollektsiooni tutvustav näitus.

Olga Einasto:

Minu kasside kollektsioon tekkis tegelikult teise kollektsiooni põhjal. Arvan, et põhjuseks on esiteks see, et ma väga armastan kasse, ja teiseks, et ma olen elukutseline raamatukoguhoidja. Tegelikult kogusin mitu aastat kellukesi. Nende jaoks oli mul kodus kindel koht. Kuid ma olen ju raamatukoguhoidja, ja meile on ju omane kõiki asju klassifitseerida. Seega, ühel päeval oma kellukeste kogu analüüsides avastasin, et mul on viis kassikujulist kellukest. Otsustasin, et hoian neid teistest kellukestest eraldi. Ei läinud palju aega, kui sõbrad hakkasid mulle kinkima või tooma reisidelt kasse — kellukesi, lusikaid, tasse ja lihtsalt erinevatest materjalidest kassifiguure. Sain aru, et sünnib uus kollektsioon ja hakkasin siis ka ise panustama — otsin ja ostan igalt poolt igasuguseid kasse. Praegu on kollektsioonis ligi 100 eksponaati, kuid tänu sõpradele see täieneb pideval, ning seal on juba kasse Egiptusest, Roomast, Singapurist, USAst, Maltast, Puerto Ricost ja muidugi naaberriikidest. Siin on puust, traadist, karusnahast, keraamikast, klaasist, portselanist, rahvusmustritega ja Swarovski kristallidega kaunistatud kasse. Kuid mu elu armsaim kass on minu Stella Elisabeth Blue Elf, Peterburist pärit rohesilmne Vene sinine kass, kes elab meie peres juba 14 aastat — intelligentsemat, hellemat ja targemat olendit annab otsida. Ta on minu kasside kollektsiooni peavarahoidja.

.
Osa näitusel olnud raamatutest:

1. Sallander, M. Kassiomaniku kokaraamat, 2002
2. Parimad kassilood, 2006
3. Exley, H. Kassikillud, 1999
4. Brown, P. Lõpmatult võrratud kassid, 2007
5. Myron, V. Kuulus raamatukogukass Dewey, 2009
6. Ots, L. Kalli kassi klassika, 2013
7. Lessing, D. Kassid, 2006
8. Ilves, K. Tädi ja Motja teistmoodi suvi, 2013
9. Ilves, K. Tädi, Motja ja teised, 2012
10. Ilves K. Tädi, Motja ja Nipsik, 2014
11. Jaakson, M. Kass, kes oli kuningas Salomon, 2013
12. Cooper, G. Homerose odüsseia, 2015
13. Dosa, D. Ringkäigud Oscariga, 2010
14. Uspenski E. Onu Teodor, koer ja kass, 2000
15. Biin, A. Meie sõbrad, 2015
16. Jõgisalu, H. Liisi, Kaspar ja teised kiisud, 2013
17. Bowen, J. Tänavakass Bob, 2014
18. Bowen J. Bobi maailm, 2015
19. Bowen J. Kingitus Bobilt, 2015
20. Selli, T. Kass Kriibik, 2009
21. Davis, J. Garfield, tavatu kass, 2004
22. Davis, J. Garfield ja sõbrad, 2003
23. Gray, J. Pööningukass Atticus õpib joonistama, 2015
24. Gray, J. Pööningukass Atticus ja piraadidi soovide laeka jälil, 2014
25. Gray, J. Pööningukass Atticus eksleb uduses rabas, 2015
26. Gray, J. Pööningukass Atticus ulatab käpa, 2013
27. Riddell, C. Ottoline ja Kollane Kass, 2010
28. Helakisa, K. Vähemalt miljon sinist kassi, 1983
29. Kass, K. Kasper ja viis tarka kassi, 2011
30. Kangur, K. Kass Karlotte, 2007
31. Vainola, K. Sonja ja kass, 2015
32. Tofield, S. Simoni kass, 2009
33. Védère d’Auria, P. Tema kõrgeausus kass, 1999
34. Valter, E. Kassike ja Kakuke, 2006
35. Matsin, P. Väike viiul ja kassimaffia,1998
36. Laidla, S. Maratonikassid, 2012
37. Brown, P. Liisu, tuletornikass, 2010
38. Illipe-Sootak, H. Kiisu reisib, 2011
39. Illipe-Sootak, H. Kiisu raamat, 2010
40. Pervik, A. Rändav kassiemme, 2012
41. Rand. H. Lumivalge ja süsimust, 2014
42. Tamm, H. Ninja Timmy ja varastatud naer, 2016
43. Michie, D. Dalai-laama kass, 2014
44. Kassid ei salli kurje vaime, 1997
45. Raud, E. Kassid ja hiired, 1985
46. Turovski, A. Kassipoeg Võilill, 2009
47. Dahl, R. Kiisu-kiisu, 2010
48. Õnnepalu, T. Mandala, 2013
49. Bulgakov, M. Meister ja Margarita, 2007
50. Hanbery, D. Mida iga naine võib õppida oma kassilt, 2001
51. Statovci, P. Minu kass Jugoslaavia, 2015
52. Parimad kassilood, 2006
53. Gavrilova, D. Pusja uus elu Eestis, 2014
54. Hoffmann, E. Õpetlikke ülestähendusi kõuts Murri sulest, 1974

.
Retsept “Kassiomaniku kokaraamatust”:

Kokkuhoidliku Janne küüslaugujäätis
2 munakollast
2 sl tuhksuhkrut
2 dl vahukoort
1/2 tl küüslaugupulbrit
4 munavalget
Vahusta munakollased ja suhkur kohevaks vahuks. Lisa koor ja küüslauk. Munavalged vahusta eraldi kausis tugevaks vahuks. Kalla vaht taigna sisse ja seejärel kalla kogu segu vormi. Pane sügavkülma. Ja jäätis ongi valmis!

Valentina Brovina, Irina Valiulina

Fotod Ago Pärtelpoeg

Vesi

Vesi… Kõige harilikum aine maa peal. Ta saadab meid igal eluhetkel. Me võtame vett kui looduslikku hüve, kui midagi iseenesestmõistetavat, ning paljud meist ei tunneta vee tegelikku väärtust. Kuid vett on võimatu asendada mingi teise ainega, kuna ta kuulub kõigi meie planeedil leiduvate elusorganismide koostisesse. Vesi on mänginud ja mängib oma osa ajaloos ja ilmastikus, bioloogias ja geoloogias, energeetikas ja astronoomias, samuti religioonis, folklooris ning inimeste keeles ja meeles.

Kuid kas me teame, millist saladust varjab endas see imeline aine? Paljude keemiaõpikute autor Hergi Karik ütleb oma raamatus “Looduslik vesi ja hämmastavad imeveed”: “Vesi on unikaalne, anomaalne ja hämmastavate omadustega aine. Erinevate füüsikalis-keemiliste mõjurite või lisaainetega on võimalik oluliselt muuta vee koostist, struktuuri ja omadusi ning avastada uusi ja ootamatuid kasutusalasid. Vesi on ammendamatu uurimisobjekt, mis pakub leidmis- ja avastamisrõõmu paljudele.”

Viimaste aastate populaarseks teemaks on saanud “vee mälu”. Selle avastuse tegi Masaru Emoto,kes alustas oma vee-uuringuid 1990-ndatel. Oma uuringute kestel hakkas Emoto tundma huvi vee kvaliteedi vastu ning kuidas see mõjub tervisele. Ta leidis, et puhtas allikavees, samuti vees, millele on öeldud või näidatud armastavaid sõnu, moodustuvad imekaunid keerukad harmoonilised lumehelbesarnased ja säravad kristallistruktuurid; saastunud vees ja vees, millele oli saadetud negatiivseid mõtteid, tekkisid aga ebamäärased, ebasümmeetrilised ja tuhmid kujutised. Võttes arvesse, et nii inimeste kui ka maakera peamiseks koostisosaks  on vesi, soovib autor rõhutada, et me kõik saame tervendada iseennast ja ümbritsevat keskkonda. Eesti keeles on ilmunud Masaru Emoto raamatud “Vee sõnumid” ja “Vee varjatud sõnumid” .

Kellele pakub huvi vee salapära – võib vaadata filmi “Vesi”, kuna film on venekeelne, siis samas on ära toodud ka filmi eestikeelne tõlge.

Kas tead, et…

• Vesi on väheseid aineid maailmas, mida leidub üheaegselt kolmes olekus: tahkes, vedelas ja gaasilises.
• 80% maakerast on kaetud veega.
• Sajast aastast 98 aastat püsivad vee molekulid ookeanis, 20 kuud jäätunult, umbes kaks nädalat jõgedes ja järvedes ning nädala atmosfääris.
• Päike aurustab iga päev 1 000 000 000 000 (triljon) tonni vett
• Inimene suudab olla toiduta üle 30 päeva, veeta peab ta vastu vähem kui nädala.
• 66% inimkehast koosneb veest. Seda on ajus 85%, veres 80%, ja luudes 25%.

Kogu maailma veerikkuse juures on mageda vee osakaal aga vaid alla 3 % kõikidest Maa veevarudest. Inimkonna ajaloo vältel on need varud jäänud praktiliselt muutumatuks, samal ajal kui maakera elanikkond on pidevalt kasvanud. Igal aastal kannatab veepuudusse all üle 5 miljoni inimese, sest neil pole võimalust magedat vett hankida. Pooled neist on lapsed. Kui see probleem jätta lahenduseta, siis 21.sajandil võib vesi saada rahvusvaheliste konfliktide allikaks. Juba praegu on vesi üheks võtmeteemaks poliitilistes ja rahvusvahelistes dialoogides.

Kas tead, et…

• Aastaks 2025 elab ligikaudu 2 miljardit inimest absoluutse veepuudusega piirkondades
• Maailmas on 1,4 trillionit liitrit vett. 97,5% maailma veest on soolane ja 2,5% mage.
• 70% vee koguarvust moodustab polaarjää.
• Vaid 1% kogu maailma veest on kõlblik inimtarbimiseks.
• Veepuudus mõjutab ligikaudu 40% inimestest.
• Praegu puudub peaaegu igal kuuendal inimesel maailmas võimalus saada minimaalset vajalikku kogust puhast vett (20-50 liitrit) päevas. Ligikaudu 3800 last sureb maailmas iga päev just seetõttu, et neil puudub puhas joogivesi.
•Terves maailmas sureb veepuudusesse 5000 inimest päevas.
• Ligikaudu 2,2 miljonit inimest, enamasti arenguriikidest, sureb igal aastal veega seotud või puhta vee puudumisest tingitud haigustesse.
• 20. sajandil kasvas vee kasutus 6 korda, seega 2 korda kiiremini kui rahvastik.
• USA-s kasutatakse keskmiselt 380 liitrit vett ja Euroopas keskmiselt 140 liitrit vett ühe inimese kohta päevas. Arenguriikides vaid 20-30 liitrit inimese kohta päevas.
• Miinimum, mida inimene vajab, on 19 liitrit vett päevas (allikas WHO).
• Ligikaudu 30% kasutatavast mageveest läheb kaotsi tänu leketele. Suurtes linnades võivad lekked ulatuda 40-70%-ni.
• Umbes 70% kogu maailmas kasutatavast mageveest kasutatakse niisutuseks põllumajanduses.
• Viis maailmas kõige veerikkamat riiki on Soome, Kanada, Island, Norra, Guyana.
• Viis maailma kõige veevaesemat riiki on Haiti, Nigeeria, Etioopia, Eritrea, Malawi.

Allikas

Vesi! Sul pole maitset, värvi ega lõhna, sind ei saa kirjeldada, sinust tuntakse mõnu, teadmata, mis sa oled. Sa ei ole eluks vajalik: sa oled elu ise… Sa oled suurim rikkus maa peal…
Antoine de Saint-Exupery “Öine lend” (Tallinn.: Eesti Raamat, 1966.- lk. 360) 

Valentina Brovina

Pildid Auli Käsik

Vicki Myron, Bret Witter “Kuulus raamatukogukass Dewey“

Ameerika väikelinna Spenceri raamatukogu juhataja Vicky Myron leidis külmal jaanuarihommikul raamatukogu tagastamiskastist pisikese nälginud ja üdini külmunud kassipoja. Kiisu võitis kohe kõigi raamatukogutöötajate südamed ja mõne aja pärast saadi linnavalitsuselt ka ametlik luba kassi, kes sai nimeks Dewey Readmore Books, pidamiseks raamatukogus.

Dewey´st sai raamatukogu kaitseingel ja väikelinna talisman. Ta oli äärmiselt suure empaatiavõimega tunnetades oma kuuenda meelega kui keegi vajas seltsi ja tuge ning pakkus seda talle ainuvõimalikul moel, nimelt ronides abivajajale sülle ning lastes ennast paitada. Ning juba paari aasta pärast sai Dewey oma inimestearmastuse ja hoolivusega maailmakuulsaks. Temast ilmusid lood ajalehtedes ja ajakirjades, teda näidati telesaadetes. Kuid tõeline kuulsus saabus Interneti ajastul. Kassile saadeti kirju kogu maailmast. Väike Spenceri linnake sai üle maailma kuulsaks just sellepärast, et seal elas see imeline kass, keda käidi vaatamas ja silitamas üle kogu maailma.

Kass elas raamatukogus 19 aastat. Selle aja jooksul muutus ümbritsev elu, algasid ja lõppesid majanduslangused, vahetusid raamatukogu lugejate põlvkonnad, kuid kass oli ikka inimeste sõber ja stressimaandaja. Kui 2006. aasta novembris kass suri, siis teatasid sellest kurvast sündmusest oma esilehtedel 250 USA ajalehte, nende hulgas ka Wachington Post ja USA Today. Sellist au on saanud ilmselt ainult John F. Kennedi ja John Lennon.

2007. aastal ostis USA kirjastus Grand Central Publishing raamatu kirjastusõiguse 1 250 000 USD eest, mis on ajalehe The New York Times arvates “fenomenaalne” summa raamatu jaoks ning seda peetakse siiamaani rekordiks – mitte keegi ja mitte kunagi pole maksnud nii palju (looma-)memuaaride eest.

Holywood´is plaanitakse filmi “Dewey”, kus raamatukogu juhataja osas on Meryl Streep. Film linastub ilmselt 2011. aastal. Kassi tegevusi saab vaadata tema mälestuseks tehtud videos.   Kassil on ka oma kodulehekülg.

Valentina Brovina

Kaks pilku Mongooliasse

2009. aastal ilmus Eestis kaks raamatut sellise kauge ja tänapäeval vähetuntud maa kohta nagu Mongoolia.

Mongooliast

Mongoolia on riik Sise-Aasias, piirneb põhjast Venemaa ja lõunast Hiinaga.
Pealinn – Ulaanbaatar
Pindala – 1 565 000 km²
Riigikeel – mongoli
Rahvaarv – 2 751 314
Iseseisvus – 11. juulil 1921
Rahaühik – tugrik

Mongoolia tunnustas Eesti Vabariiki 29. augustil 1991. Diplomaatilised suhted sõlmiti 20. oktoobril 1991. 15. novembril 2001 akrediteeris Mongoolia Eestisse esimese suursaadiku, kes resideerub Varssavis. Praegune Mongoolia suursaadik Eestis Otgon Dambiinyam andis president Toomas Hendrik Ilvesele üle oma volikirja 26. märtsil 2009.

2000. aastal viibis Mark Soosaar UNESCO egiidi all Mongoolias õpetades kohalikele antropoloogidele moodsat filmikunsti. Varasematel aastatel on Mongooliat külastanud mitmed Eesti kirjanikud, nt Mihkel Mutt (“Reisid ehk Kolm korda Aasias, muust rääkimata”) ja Arvo Valton, kes on kirjutanud põhjapaneva romaani Tšingis-khaani eluteest (“Teekond lõpmatuse teise otsa“). Nii Eesti kui Mongooliaga on seotud ka Robert von Ungern-Sternberg, kellest on kirjutanud Olev Remsu oma raamatus “Kindralleitnant Robert-Roman Ungern-Sternberg” (1999).

Inglise keele oskajad võivad lisa vaadata:
Aukonsul Soomes
Suursaadik Poolas

Roy Strider “Minu Mongoolia” (Petrone Print, 2009)

2008. aastal raamatu „Himaalaja jutud“ eest Eesti parimaks reisikirjanikuks valitud Roy Strideri uus raamat on “Minu Mongoolia”.

Raamatus räägib Roy oma reisist Mongooliasse, kuhu otsustas minna otsima illegaalseid kullakaevandusi, juhtus aga nii, et ta nägi küll kullakaevajaid, kuid sealsamas Mongoolias kohtus ka oma vana armastusega ja leidis põrgu väravad, kui eksis ära lumetormis.

Roy Strider ise tunnistab, et Mongoolias kogetu oli tema jaoks liiga isiklik ja seetõttu tõrkus ta sisimas seda raamatuks vormimast, samas tundis, et tahab seda teha. “Ma arvasin, et saan selle raamatuga öelda kellelegi midagi, mida olen kümme aastat püüdnud öelda.”

Minu jaoks oli raamatus väga vähe infot Mongoolia, kui riigi kohta. Sain küll teada, et ka tänapäeval moodustavad Mongoolia pealinnast veel 70% jurtad, ehk gerid, nagu kohalikus keeles neid kuulsaid vildiga kaetud püstkodasid kutsutakse. Lihtne tüüpjurta maksab uuena umbes 8 tuhat krooni, nendes elatakse aasta ringi ning uude elupaika liikudes võtavad inimesed oma kodu koos muu kraamiga loomulikult kaasa.

Veel sain teada, et 1930ndail aastail oli mongoleid umbes 500 tuhat. Praegu on Mongoolias elanikke umbes 2 miljonit 270 tuhat. Enamik elanikkonnast ongi etnilised mongoolid, umbes 7% rahvastikust moodustavad burjaadid, usbekid, kasahhid ja tuvalased ning 3% arvatakse olevat tunguuse, hiinlasi ja venelasi ja seda, et Mongoolia eripäraks on see, et põllumajandust ei saa siin enamikus maakondades ehk aimagides arendada ainuüksi seetõttu, et mullakiht on liiga õhuke, napilt kümme senimeetrit. Tuul pühiks põllumajanduskultuurid koos mullaga minema…

Peale raamatu lugemist tekkis huvi tutvuda selle huvitava riigiga, mis oli omal ajal Tšingis-khaani käe all vallutanud Kesk-Aasia, Afganistani, Moskva, Kiievi, Krakowi, Budapesti ja Zagrebi. Kuid aja jooksul pidid mongolid taanduma oma maale, seejärel alluma Hiinale, ja 1924. aasta mässu tagajärjel sai Mongooliast maailma teine kommunistlik riik. 1990. aastal rahumeelsete meeleavaldustega kommunism kukutatakse, kuid alles 1996. aastal võidab parlamendivalimistel demokraatlik koalitsioon. 2006. aastal tähistas riik oma 800. aastapäeva.

Michael Kohn “Mongoolia läbi aegade: Ameerika ajakirjanik nomaadide maal” (Pegasus, 2009)

2009. aastal ilmus ka teine raamat Mongooliast, kus on palju rohkem informatsiooni selle maa kohta, kuna autor Michael Kohn elas ja töötas Mongoolias aastatel 1998-2000 ning naaseb sinna aeg-ajalt uudiseid kajastama.

Autor suutis ajalehe Mongol Messenger toimetajana uurida Mongooliat Ulaanbaatarist Gobi kõrbeni nii paukuva pakasega talvedel kui ka lämmatavalt palavatel suvedel kõigest 50000-tugrikuse (see võrdub 60 dollariga, kui teil ei juhtu arvutit käepärast olema) kuupalga eest, teeb tema jutustuse kummalistest paikadest ja veelgi kummalisematest inimestest tunduvalt tähendusväärsemaks.

Kirjeldades oma seiklusrikast rännakut planeedi kõige eraldatuma ja salapärasema maa külmunud stepiavarustes, suudab Michael Kohn lugejat ühtaegu nii harida kui ka lõbustada. Tema täpselt kajastav kirjutamisstiil on omane reporterile, kes tajub hetkeolukordade globaalset mõju, ent samal ajal suudab ta leida Mongoolia loodusest ja elanikest värvikaid üksikasju. Ta maalib lugejale teabest pakatava pildi, kus isegi kõige ebaharilikumaid tegelasi koheldakse väärikalt, vältimata seejuures nende elus peituvat irooniat.

Huvitavas ja mitmekülgses ülevaates kommunismijärgsest Mongooliast kirjeldab Kohn põhjalikult  traditsioonilist kultuuripärandit ja ühtlasi käsitleb väljakutseid ning probleeme, millega riigil on tulnud alates 1990. aastast rinda pista.

Raamatule annab väärtust ka lisadena antud “Lühifaktid Mongooliast”, kus on ära toodud ka olulised nimed ja tähtsündmused riigi ajaloost.

Lonely Planeti kaastöölisena on Michael tegutsenud ka Iisraelis, Colombias, Usbekistanis, Lõuna-Aafrikas ja Tiibetis. Autori kodulehekülg on www.michaelkohn.us .

Valentina Brovina