Posts Tagged ‘Pariis’

Jean-Paul Didierlaurent „Ettelugeja 6.27-ses rongis”

Jean-Paul Didierlaurent „Ettelugeja 6.27-ses rongis” (2014, e.k. Pille Kruus 2016)

Mmm, milline pisike punane maiuspala raamatusõpradele — kõigile neile, kes armastavad kirjasõna — kas siis lugeda, deklameerida või kirjutada — või nii üht, teist kui kolmandat. Sest eelkõige räägibki see raamat sellest, millise väega võib olla sõna.

didierlaurentettelugejaÜksildane noormees, oma kuldkalakesega kööktuba jagav 36-aastane Guylain Vignolles armastab raamatuid, kuid on saatuse irooniana sunnitud töötama paberi käitlus- ja taastöötlustehases koletislikul masinal, mis just nimelt hävitab raamatuid, tehes neist ühtlase halli mössi. Guylaini elule annab mõtte vaid kaks tegevust: peita iga tööpäeva lõpus oma riiete alla rinna vastu masina lõugade vahelt pääsenud üksikuid lehti ehk „elus nahku” ning lugeda neid seosetuid tekste ette järgmisel hommikul rongiga tööle sõites. Kirjanduse võlujõud on publiku peal kohe märgata: „Kui rong jaamas peatus ja inimesed vagunist väljusid, võinuks kõrvalseisja kohe märgata, kuidas Guylaini publik teistest reisjatest eristus. Nende nägudel polnud seda tuima maski, mille puudumine tekitanuks teistes reisijates põlgust. Kõigil oli justkui kõhu täis söönud imiku rahulolev ilme.” (93)

Ka oma vastikut tööd on Guylainil kergem taluda just tänu kirjandusele — ebameeldivale bossile ja kolleegile lisaks istub tehase valvurikabiinis tõeline klassikalise draama fänn Yvon, kes kõigist ja kõigest pidevalt suurepäraseid aleksandriine vormib. Temast on aastatega saanud suisa etluskunsti meister. Ühel heal päeval kutsuvad kaks vanadaami — Guylaini fänni rongist — teda ette lugema hooldekodusse, ning edaspidi saavad Guylaini ja ka Yvoni ettelugemise maagiast osa ka hooldekodu eakad elanikud. Ühel veelgi parem päeval aga leiab Guylain rongis oma tavapärase klapptooli vahelt mälupulga, millel noore naise Julie päevikusissekanded. Ja sealtpeale on lootust juba üha hoopis uueks looks, ehkki Guylain pole esialgu hoopiski nii optimistlik: „Ei, pole siin midagi kõik nii hästi /…/. Ma ootan endiselt oma kakskümmend kaheksa aastat tagasi surnud isa ja mu ema arvab, et töötan trükikojas juhtival kohal. Õhtuti jutustan oma päevasündmustest kalale, töö tekitab minus sellist vastikust, et oksendan vahel pool sisikonda välja, ja tagatipuks olen armumas tüdrukusse, keda ma pole eales näinud.” (74)

JeanPaulDidierlaurentJulie’ päevikusissekannetest selgub, et neiu töötab suure kaubanduskeskuse avaliku käimla koristajana ning kui Guylainile on elu mõtte andnud sõna ette lugemine, siis Julie’ elule annab mõtte sõna kirja panemine. „Kui ma ei kirjutaks, poleks päeva nagu olnudki, siis piirduksin pissi-kaka-oksekoristaja rolliga, mida mulle tahetakse peale suruda; oleksin see vaene tüdruk, kelle elu ainus mõte on labane ülesanne, mille eest talle makstakse.” (81).

Kirjandus võib vahel anda elule sisu, ta võib inimesi ühendada, üksildasi hingi kokku viia, kõige rutiinsema päeva või töö talutavaks teha. Huvitaval kombel sai seda raamatut lugedes minust endastki ettelugeja, sest mu 8-aastane tütar avastas, et see on hiigla põnev raamat ning pani mind talle ette lugema, mis osutus tõepoolest hoopis isemoodi kogemuseks kui vaikne lugemine — proovige järele! Jah, ja tsiteerima ma seda ei hakka, aga kui te tahate lugeda üht ilusaimat armastuskirja, siis peate küll selle raamatu lõpuni lugema!

Annika Aas

Advertisements

Michel Houellebecq „Submission”

houllebecq1Alguses ma mõtlesin, et ei julge sellisest tegijast nagu Houellebecq midagi kirjutada, pealegi ei ole ma poliitikas eriti „kodus”, aga raamatu sündmustik toimub lähituleviku Prantsusmaal (aastal 2022), kus võimule saab uus islamistlik partei. Ent olgu, kuna minategelane François tunneb end samuti „sama poliitiliselt kui käterätik”, siis võtan minagi julguse „käterätina” seda raamatut soovitada (praegu saab teda lugeda ainult prantsuse, inglise või saksa keeles, kuid peagi ilmub Triinu Tamme eestikeelne tõlge pealkirjaga „Alistumine” — loe ka T. Tamme artiklit 14. jaanuari Eesti Ekspressist).

François on 44-aastane Sorbonne’i ülikooli õppejõud, 19. sajandi dekadentliku autori J.-K. Huysmansi ekspert. Sellest tulenevalt on raamatus pikemaid ja lühemaid mõtisklusi Huysmansi, tema loominguga seotu ja üldse kirjanduse teemal. François on tüdinud olemisega üksiklane — tüüp, kes on tuttav juba varasemast Houellebecqi loomingust — , keda ei eruta enam eriti miski ega keski, kes vahib „porri” ja magab endast poole nooremate tudengitega. Kuid temagi ei saa jääda puutumata muudatustest, mis hakkavad ühiskonnas toimuma, kui valimistel saavad võimule islamistid. Muu hulgas tähendab see seda, et ülikoolis saavad edasi õpetada vaid islamiusku pöördunud õppejõud ning polügaamia muutub peaaegu et normiks. François’le natuke rohkem tähendanud juuditarist voodikaaslane Myriam lahkub Iisraeli; François’ vanemad, kellega tal niikuinii lähedane suhe puudus, surevad; ta saadetakse ülikoolist väga hästi tasustatud pensionile, ning ta on ühekorraga täiesti üksi, täiesti eesmärgitu.

Houellebecqi raamat on tegelikult lihtsasti loetav, mõnuga loetav, ka poliitika- (või kirjandus)kaugele inimesele — autori lause on loogiline ja selge, samas lõiguti lausa musikaalne või luuleline: „Even in our deepest, most lasting friendships we never speak so openly as when we face a blank page and address an unknown reader. The beauty of an author’s style, the music of his sentences, have their importance in literature, of course; the depth of an author’s reflections, the originality of his thought, certainly can’t be overlooked; but an author is above all a human being, present in his books, and whether he writes very well or very badly hardly matters—as long as he gets the books written and is, indeed, present in them.” (5) Sellise nö kõrgstiiliga kõrvu leiab siit aga ka väga otsekohesed seksistseenide kirjeldused, nii et… taotluslikult on autoril kõrge ja madal käsikäes, rõhutades veelgi tugevamalt nii üksikisiku kui ühiskonna kui kultuuri allakäiku, dekadentsi.

houllebecq2Miks raamatu lugemine aga ärevaks teeb — ta pole pelgalt utoopia või düstoopia, vaid võimalik (lähi)reaalsus. Tekstis esinevad täiesti reaalsed, praegu tegutsevad parteid ja poliitikud (nt Marine Le Pen, F. Hollande, N. Sarcozy) ning sündmused arenevad —s uuremate ekstsessideta — loogiliselt ja justkui endastmõistetavalt, nii et François’gi ühel hetkel kõiki muutusi enda ümber nähes tõdeb: „Not only did none of this sound scary, none of it sounded especially new” (87). Alguses hämmeldunult, siis üha suurema leppimise ja mõistmisega jälgib ta oma endiste kolleegide astumist islamiusku, mis võimaldab neil väga hea palga eest ülikoolis edasi õpetada; pealegi pannakse nad paari oma tudengitega. François hakkab nägema mitmenaisepidamise eeliseid — vanem kaasa teeb suurepäraselt süüa, noorem pakub voodis silmailu… Kui naised karjääri ei tee, siis on nad kodus õhtul oma mehe jaoks täiel määral olemas… Alistumisel, allaheitlikkusel — kas siis mehele või jumalale — on oma võlu: „/…/the summit of human happiness resides in the most absolute submission” (212). Iroonia? Kindlasti, kuid igal juhul on raamatus oma siirus ja nukrus, mis teeb lugeja selle iroonia või satiiri vastu kuidagi relvituks. Raamatust ei puudu ka väikesed naljad — näiteks, kui François hakkab enne usku pöördumist lugema islamiusku tutvustavat raamatut „Kümme küsimust islami kohta”, siis tõdeb ta, et nagu enamik mehi jättis ta vahele peatükid usulistest kohustustest, tarkusesammastest ja lapsekasvatamisest ning asus kohe 7. peatüki juurde „Miks polügaamia?” (219).

Houellebecqi uus raamat on muidugi viimase aja sündmuste valguses nii aktuaalne kui veel olla saab — ja Euroopas ka kõvasti poleemikat tekitanud — , aga põnev on ka tema varasem looming. Olgu „Kaart ja territoorium” loetud või mitte, Draamateatris on peagi võimalus näha Juhan Ulfsaki samanimelist lavastust (esietendus 29. novembril). Ja kel vähegi võimalik, vaadake ära film „Near Death Experience” (Surmalähedane kogemus), kus Houellebecq ise peaosa mängib — üks mu suurimaid filmielamusi sel aastal.

Annika Aas

Ene Rämmeld „Miks mitte? Pourquoi pas?“

rämmeldmiksmitteKui šarmantse eestlannast pariisitari Ene Rämmeldi varasemad raamatud on puhtalt autobiograafilised, siis antud teose puhul on autor ise väitnud, et see on ilukirjanduslik lugu Pariisis elavast, esimese tõsiselt võetava juubeli ning pensionieani jõudnud üksikust naisest. Lugemisel võib tõdeda, et peakangelannas on leida väga palju kokkupuutepunkte autori endaga. Aga eks olegi see nii, et iga kirjanik kipub kirjutama oma lugu, seda, mis talle on südamelähedane ja omane.

Minu jaoks on selles raamatus üheks peakangelaseks Pariis – need võluvad, meeleolukad kirjeldused ühest või teisest paigast visualiseerivad lugeja vaimusilma imeliselt öiseid vaikseid tänavaid möödalibisevate mustaklaasiliste limusiinidega, hommikuti tööleruttavaid linlasi, kaardid käes ringituiavaid turiste, kes on jõudnud oma unistuste linna ning tahavad sellest võimalikult palju omada, olgu siis päikestõusu pildistamist Rue de la Citè sillal või pudi-padi poodidest suveniiriks Eiffeli tornikesi kokkuostes. Eriti palju Pariisi kirjeldusi, pikitud ajaloo-ülevaadete ja kultuuritausta viidetega, leiab peatükkidest „Siiski vajalik rutiin“, „Peegeldused teel“, „Joodikud, heidikud, turistid ja mustlased“, „Valel ajal Pariisis“, „Tööle, tööle!“. Laskem siin autoritekstil kõlada:

“Üle bulvari minnes jääbki kohe paremale kuulus Panthéon ja vasakule Luxembourgi aed koos Senati ja muuseumiga. Panthéonis puhkavad igaveses rahus Émile Zola, Victor Hugo, Voltaire, Alexandre Dumas (vanem), Jean-Paul Marat, Jean-Jacques Rousseau, Jean Moulin jt, kelle sarkade ees käisin juba ammu aastaid tagasi kummardamas.
Sorbonne on saanud oma nime Robert de Sorbonilt, kes sai kuningalt kingituseks maja, mis asus kunagi rue Coupe Gaule´il ja nüüd on see tänav endise majaomaniku nime järgi rue Sorbonne. Alates 1270. aastast oli majas teoloogia fakulteet, millest tänaseks on välja kasvanud maailmakuulus ülikool, haarates enda alla mitmeid hooneid, mis tänaseks on juba laiali Pariisi eri rajoonides, kuna ülikooli erinevate osakondade paisumisega ja ruumipuudusel ei suudeta kõiki teraduskondi ühte majja paigutada.
Mäest alla joostes jääb paremale vana ja kuulus Collège de France, üle tee vasakule aga Soome kultuurikeskus, kus aastaid tagasi esinesid ka eestlased, sest Eesti kultuurikeskust pole siiani Prantsusmaale tehtud. Seda kahetsen ma väga ja ikka ohkan, et kas minu silmad seda veel kunagi näevadki. Uskumatu, aga Pariisis puudub siiani koht, kuhu eestlased üle ilma võiksid koguneda, oma kunsti ja kultuuri läbi näituste, kontsertide ja teatrietenduste prantslastele tutvustada, kus oleks mõnus kohvik ja ülakorrusel väike hotell. Uuu! Uuu! Millal tuleks üks Eesti rikkur selle peale, et siin see koht teha?
Kohe ületan kuulsa Saint Germaine´i bulvari, kus umbes pool kilomeetrit vasakule jäävad kuulsad kohvikud Les Deux Magots ja Café de Flore, kus kunagi pärast Teist maailmasõda veetsid muretult oma päevi Juliette Gréco, Jacques Prévert, Louis Aragon, Jean-Paul Sartre, Simone de Beauvoir, Jean-Luc Godard, Francois Truffaut ja väga paljud teised tänaseks maaailmakuulsaks saanud kirjanikud, kunstnikud, filosoofid, näitlejad, lauljad ja filmimehed. Neid kohvikuid külastavad turistid tänaseni suure hardusega, kujutads ette seda tookordset põnevat elu, kus rahanumbritel polnud veel mingit tähtsust ja nauditi elu ka siis, kui raha oligi ainult tassi kohvi jaoks. Pangakrediitidest ja võlgu korterite ostmisest polnud siis veel keegi kuulnud, nauditi elu ja osati lõbutseda. Päeval vesteldi kohvikuterassidel, öösiti pidutseti džässklubides ja –baarides, kus mängis maailmakuulus trompetist Miles Davis, kellega siinsamas baarides tutvus kunagi noor Juliette Gréco, kes temaga isegi Ameerikasse kaasa läks, aga tirinal sealt varsti tagasi tuli. Miles Davise viimast kontserti Pariisis Grande Halle de la Villette´is nägin ma ka ise vahetult. See oli paar kuud enne tema surma ja toona mängis ta trompetit publiku poole seljaga, sest ta ei tahtnud enam oma nägu inimestele näidata, kartes ehk surmamärke oma näos. 
…elu jälgimine Jumalaema kiriku esisel väljakul valmistas mulle suuremat mõnu ja seda isegi rohkem kui tavaline televiisor… Mõistatasin omaette, mis rahvusest grupp on, itaallased ja hispaanlased kuulsin juba kaugelt ära. Aga venelasi ei tundnud ma ära mitte nende kõne, vaid riietuse järgi, kõhukate meeste ja laiapuusaliste , raskete jalgade ja suurte rindadega, lühikeste ja punasest sitikmustani värvitud salkudega juustega naiste järgi. Tavaliselt oli igas grupis ka mõni imeilus krassavitsa ja täiesti tavaline siilipeaga kulunud teksastes ja lääpas kingadega noormees, kes siis häbelikult grupi sabas lonkis, otsekui häbenedes oma kalleid kaasmaalasi, kes torkavad ka Pariisi tänavatel silma.”

Raamatut vääristavad ja loovad meeleolu arvukad mustvalged fotod erakogust, kaanekujundus on tuntud headuses Angelika Schneiderilt. Soovitav lektüür nendele, kes on kunagi käinud või alles kavatsevad minna Pariisi. Kes autori kohta lisalugemist soovivad leida, siin mõned intervjuud KuulutajasNaistelehesÕhtulehes.

Katkes mainitud Miles Davis:

Ülli Tõnissoo

Elena Poniatowska “Kallis Diego, sind embab Quiela”

Elena Poniatowska “Kallis Diego, sind embab Quiela” (1978, e.k. Mari Laan, 2014, Toledo kirjastus)

kallisdiegoElena Poniatowska on Mehhiko kirjanik ja ajakirjanik, kes 2013. a. pälvis hispaaniakeelse kirjanduse ühe olulisima preemia, Cervantese auhinna. Quiela on Angelina Belova (Mehhikos tuntud kui Beloff) —Venemaalt pärit Pariis tegutsev kunstnik, Mehhiko maalikunstniku Diego Rivera esimene abikaasa.

Käesolev kiriromaan on saanud alusmaterjali Bertram Wolfe`i kirjutatud Diego Rivera eluloost, mis omakorda tugineb muuhulgas Angelina Belova reaalsetele kirjadele. Õhuke — kuid mitte mingil juhul tühine — raamatuke koosneb Quiela kaheteistkümnest kirjast Diegole, kes on lahkunud Mehhikosse ning kes Quielale ei vasta muul kujul kui vaid väikeste rahasaadetistega. Hämmastav, et nii väikene raamat suudab rääkida nii suure loo armastusest! Ja teha seda kuidagi nii usutavalt, nii siiralt. Kas pole siis võrratu armastusavaldus Quiela poolt: “Sa oled olnud minu kallim, mu laps, mu inspireerija, mu Jumal, Sina oled mu kodumaa; ma tunnen end mehhiklasena, minu keel on hispaania keel, kuigi ma teen kõneldes sellele liiga. Kui Sa ei tule tagasi, kui sa ei kutsu mind, ei kaota ma mitte ainult sind, vaid iseenese — kõik, mis ma võisin olla.” (lk 62)

diego_rivera_self_portrait_canvas_print_9a_mediumTaustaks on esimese maailmasõja järgsed üsna kehvad olud, tühi kõht, vaesus, külmad talved, millest samas kumab läbi Pariisi elav kunsti- ja kultuurielu — nagu muuseas lipsavad loost läbi Picasso, Renoir, Modigliani, Apollinaire jt. kuulsad tegijad. Saame teada mitte ainult Quiela tingimusteta armastusest Diego vastu, vaid ka neid ühendavast kirest maalikunsti vastu ning neid (pigem) lahutavast murest poja surma üle. Saame aimu Quiela kõhklustest oma ande osas ning tulevase kuulsa kunstniku Diego äkilisest iseloomust ja hirmuäratavast, kõikehaaravast kirest maalimise vastu. Kui Diego kuulutab oma isakssaamisest kuuldes, et “kui see laps mind häirib, viskan ta aknast alla” (lk 68), siis Quiela tunnistab, et laps annaks tema elule mõtte — kas siis, või eriti just siis, kui on nii emotsionaalselt kui majanduslikult raske.

Portrait-of-Angelina-Beloff-Diego_RiveraTegelikult on tõlkija järelsõna põhjal lohutav teada, et raamatuke on ikkagi fiktsioon ning päriselus säilis suhtlus mehe ja naise vahel ka siis, kui Diego juba Mehhikos elas. Euroopas on Belova kunstnikuna peaaegu tundmatu, kuid mitte Mehhikos, kuhu ta hiljem elama asus. Belova uuesti ei abiellunud ning rohkem lapsi ei saanud. Diego naistest tuntuim on muidugi Frida Kahlo, kellest 2002. a. valmis ka film “Frida”.

Toledo kirjastus teeb tänuväärset tööd — järgmisena on eesti keeles ilmumas ühe omapärasema hispaania autori Enrique Vila-Matase romaan “Dublinesk”.

Annika Aas

.

Diego Riviera autoportree on pärit siit,
Angelina Belova (Beloffi) portree on pärit siit.

 

 

 

Joel Haahtela “Täheselge, lumivalge”

Ma luban endale väikese poeetilise liialduse ning ütlen, et kogu Haahtela loomingu lugemine—ning eesti keeles on nüüd juba päris kena valik saadaval—on nagu jalutamine lumivalges metsas täheselgel ööl. Selles on mingi süütus, puhtus, kergus. Kuigi käsitletavad teemad ei pruugi olla kerged, oskab Haahtela neist rääkida nii, et nad ei vajuta sind maadligi. Haahtela on melanhoolne, kuid mitte masendav. Käesoleva teose minajutustajagi lausub: “Me peame kurbuse eest hoolitsema, sest see teeb elu suuremaks ja ilusamaks, annab võimaluse lennata.” (lk 215) Ja see autorile omane napp, ülemäärasest puhastatud stiil ning võrratud metafoorid: “Kuidas üks väike sündmus võib kõike muuta, ainult näpuotsatäis armu taeva apteegist.” (lk 175)

haahtelataheselge“Täheselgest…” leiab mitmeid autori korduvaid motiive: liblikad ja liblikakogujad, Vermeeri maalid, õunapuu, kaotus-otsing, rännak. Seekord rändab teos nii ajas kui kohas päris kaugele. 20-aastase Helsingist pärit noormehe Leo Halme päevikusissekanded algavad 1889. a. Pariisis ning aegamisi-vihjamisi saame teada üht-teist tema minevikust, kodumaalt lahkumise põhjustest. Kirjutaja ei ole ülemäära emotsionaalne, kuid ridade vahelt kumab palju kaotusvalu, igatsust, kahetsust. Siin on ka konflikt unistuste ja reaalsuse vahel, sest oma südames maalikunstniku tulevikust unistav noormees on sunnitud onu abiga vastu võtma telegraafi koha. Teises osas näeme teda juba korrespondendina Berliinis vahetult enne Esimese maailmasõja algust ning järgmine osa näitab teda 53-aastase mehena hoopis kaugele Kagu-Aasiasse suundumas. (Elu)ring saab täis 1936. aastal Saksamaal Bernburgi psühhiaatriahaiglas.

Kuid see ei ole veel kõik. Haahtela poleks ju Haahtela, kui poleks kellegi jälgi ajada või kellegi jälgedes käia… Raamatu lõpp toob meid tänapäeva, 2012. a. Helsingisse, kus Leo Halme järeltulija hakkab oma vanavanavanaisa päevikuid lugema ja ümber kirjutama. Ning mitte ainult. Ümberkirjutaja tunneb oma vanavanavanaisaga seletamatut sidet ning võtab ette reisi Saksamaale Bernburgi, kus selgub tõde Leo Halme viimastest päevadest ja surmast. See ei ole ilus tõde, aga ometi, “kogu maailma kogunenud prahi, kurbuse ja pettumuste alt kumab siiski alati valgust, lumivalge pind” (334).

Annika Aas

Ülo Pikkov “Vana prints”

pikkovvanaprintsPäris tore lugemine, peateemadeks lood (nii loetud, kuuldud kui nähtud) ja jutustamised (suusõnal, kirja kaudu või pildina), mälu (nii isiklik kui kollektiivne) ja mälestused (nii enda kui teiste, päriselust või kunstist pärit), pärand (nii vaimne kui materiaalne) ja vastutus (nii teiste kui enda ees), äraigatsus (Pariis) ja kodu kutse (kodukased) ning valikud (ka siis kui valikuvõimalusi eriti ei ole).

Mõneti võib raamatu meeleolu siduda Goethe mõttetera “Otsige endas ja te leiate kõik” järjekordse lahtikirjutamisega. Mõneti mõjus raamat ajalooõpiku lisapalana; mõneti postmodernse püüdena siduda erinevaid katkeid, sedakorda kasutades muuhulgas Saint-Exupery “Väikese printsi” kuju, uueks tervikuks.

Kõik ei ole nii lihtne kui esmapilgul paistab, aga asjad ei ole ka mõistmatuseni keerulised. Selles loos on mängu ja tõsidust, ülelibisemist ja sügavust, haaret ja detaile. Kui just tahta nurada, siis natuke odav trikk tundus lamba asendamine hambaga ja lõpp tuli kuidagi kiirelt kätte. Autorist lähemalt siit.

Tiina Sulg

Ene Rämmeld “Bonjour de Paris!”

Ene Rämmeld. Bonjour de Paris! – Tervitus Pariisist! Tänapäev, 2006. 263 lk.

Ene Rämmeldi elulooraamat “Bonjour de Paris! – Tervitus Pariisist!” on omamoodi huvitav lugemine nagu kunstiinimeste memuaarid ikka. Siin on kultuuriloolisi pajatusi, Prantsusmaa kauneid vaateid, hingematvaid tundeid ja teravat nõukogude ajastu kriitikat. Ennekõike on see väga naiselik raamat. Meenutused on ülimalt subjektiivsed, naise-elu ja ühiskondlik elu lahutamatult seotud: nt kontserdikülastuse puhul on võrdselt tähtis nii see, mida mängiti, kui kleit, mis kirjutajal seljas, ja mehed, kes publiku seast autorit imetleval pilgul jälgivad. Ka on huvitav lugeda Rämmeldi arvamusi väliseestlastest Prantsusmaal ja Ameerikas. Rohked fotod annavad samuti loole värvi juurde.

Kuid mitte sellest ei tahtnud ma täna rääkida. Vaid sellest, kui suur vaev oli seda raamatut lugeda. Paraku on teoses talumatul hulgal trükivigu. Valesti kirjutatakse nii koha- kui isikunimesid. Väike valik: Podstam pro Potsdam, Fontenblau pro Fontainebleu, Gaugin pro Gauguin, Emmanuel Kant pro Immanuel, Melina Merkuri pro Mercouri, Adam Mitzkevitsh pro Mickiewicz, Rouan pro Rouen, Madleine’i kirik pro Madeleine’i, ema Gourage pro Courage, Los Angelesise (Eesti Maja) pro Los Angelese, Aliance Frances pro Alliance Francaise, Ocean Pasifique pro Vaikne ookean. Prantsuse nimesid käänatakse, kuidas pähe tuleb, ülakomasid pannakse, kuhu juhtub: Montparnassi kohvikud, Ariane Mnouchkiniga, Jean-Jacque’ga, Jean Genet’i “Balkon” (!). Ka tuntud eesti inimesed pole nimemoonutustest pääsenud: Villem Hindrikson pro Indrikson, Andres Toomasberg pro Tomasberg, Gita Ränik pro Ränk, Ilo Jaik Riitberg pro Riedberg (Pariisi reisijuhi autor). Kõige eeltoodu kõrval on tavatrükivead nagu “välieestlased”, “lahustusprotsess” ja “nõukoguse pass” üpris tühi-tähi.

Hämmastav on just see, et raamatul on kirjade järgi olemas ka toimetaja. Miks, oh miks pole ta sel juhul oma tööd teinud? Autor võib hajameelsuse või kiirustamise tõttu kirja panna mida tahes – toimetaja kohus on valada see “saledasse stroofi” ehk korrektsesse kirjakeelde. Tänapäeva-sarnase heatasemelise kirjastaja puhul on selline raamat küll kurb arusaamatus.

Vt lisaks:
http://www.epl.ee/artikkel/361215
http://www.epl.ee/artikkel/360356
http://www.sloleht.ee/2006/10/26/elu/208922/

Tiina Tarik

Ene Rämmeld. Bonjour de Paris! Tervitus Pariisist! – Tänapäev, 2006 – 261 lk.

bonjourPariisis elava omaaegse eesti filmitähe („Libahundi” Tiina) teine memuaaride raamat on jätkuks samalt kirjastuselt 2004.a. ilmunud raamatule „C`est la vie. Elu on selline”.
Teise mälestusteraamatu esimene pool pealkirjaga „Eestis elatud aastad” algab sealt, kus esimene raamat lõppes – 70-kümnendate algusest. Tollal elas Ene juba koos oma elukaaslase rezissöör Vladimir (raamatus Vovka) Karasssev-Orgusaarega. Kirjutatust õhkub sügavat kibestumist, mida põhjustas nii nõukogude elulaadi olmeline pool kui okupatsioonivalitsuse vaimne surutis loovisikutele. Raamatu teise poole moodustavad kirjad Pariisist Eestis elavatele sõpradele-sugulastele. Kirjad peegeldavad üsnagi avameelselt nii Ene isikliku elu probleeme, kohanemisraskusi võõras keele- ja kultuuriruumis, suhtlemist teiste eestlastest emigrantidega kui ka tema teatrialaseid loomingulisi saavutusi. 90-ndate alguses lavastas Ülo Vilimaa „Vanemuises” instseneeringu F. Sagan`i psühholoogilisest armastusromaanist „Kas te armastate Brahmsi?”, kus peaosi mängisid Ene Rämmeld ja tema hea sõber, prantsuse näitleja Luc Vincon. 1997.a. tähistas Ene oma 50.sünnipäeva monoetendusega Dajan Ahmetovi Salong-Teatris. Raamatut illustreerivad arvukad fotod autori erakogust.

Nendele, kes soovivad Ene Rämmeldi kohta veel midagi lugeda lisaks kahele memuaaride raamatule, soovitan kätte võtta ajakirja „Kodukiri” 2006.a. detsembrinumbri, kus Aita Kivilt on fotodega lugu „Pesa Pariisi katuste kohal”. Nõustun täiesti kolleegi kirjutatuga trükivigade asjus. Toimetaja oleks võinud lisada ka isikunimede (korrektsel kujul) registri, sest juttu on ikkagi paljudest tuntud inimestest.

Ülli Tõnissoo