Posts Tagged ‘müüdid’

Madeline Miller “Kirke”

Vägeva päikesejumala Heliose kojas sünnib tütar. Kirke on kummaline laps: ta ei ole võimas nagu isa ega paheliselt veetlev nagu ema. Surelike ilmast seltsi otsides avastab Kirke endas peituva nõiduseväe, mis võib iga vaenlase muuta koletiseks, olgu ta või jumal. Ohtu aimates pagendab Zeus Kirke üksikule saarele, kus tema teed ristuvad nii mõnegi antiikmütoloogiast tuntud tegelasega: Minotauruse, Daidalose ja Ikarose, Hermese ja Apolloni, Medeia ja mõistagi Odysseusega. Ise seda mõistmata, tõmbab naine enda peale nii surelike kui ka jumalate raevu, kuni lõpuks seisab silmitsi kõige kättemaksuhimulisema jumalannaga. (kirjastuse tutvustus)

See on meeliülendav, südamlik ja liigutav lugu Kirkest, Vana-Kreeka müütidest tuttavaks saanud nõiatarist nümfist.

Võiks ju eeldada, et jumalate järeltulijate elu on hoitud ja lihtne. Siiski suudab just Kirke ära teenida omaenda isa ning ka peajumal Zeusi pahameele ja teenib sellega välja pagenduse Aiaie saarel.

Olles eelnevalt avastanud oma võimed, saab Kirke just pagenduses aru, et eemal jumalustest on ta pigem vabaduses kui karistust kandmas.

Saar hakkab meelitama teel olevaid meremehi, kes võtavad lahkelt vastu kõik annid, mis Kirkel pakkuda: rohketel liudadel toitu ja kannude viisi veini. Jõudu kogudes ei suuda aga mehed hoida end tagasi naiselikest ahvatlustest. Vihast meremeeste vastu saab iga viimne kui üks oma karistuse.

See on ka lugu suurest armastusest: armastusest mehe vastu ja armastusest poja vastu. Meeletu armastus oma liha ja vere vastu paneb Kirket tegema mida iganes vaja, et kaitsta oma lapse elu, mida on ähvardanud võtta kõige mõjuvõimsam jumalanna.

Madeline Miller sündis 24. juulil, 1978. aastal ja kasvas üles New Yorgis ja Philadelphias. Pärast Browni ülikooli lõpetamist õpetas Miller keskkooliõpilastele ladina ja kreeka keelt ja Shakespeare´i.

Raamatutele „Kirke” ja „Achilleuse laul” on ta pühendanud lausa kümme aastat. “Achilleuse laulu” eest on ta pälvinud ka hinnatud „Orange’i” auhinna. 2019. aastal sai ta ka Alex Awardsi. Selle auhinnaga tunnustatakse igal aastal kümmet täiskasvanutele kirjutatud raamatut, mis on populaarsed 12-18-aastaste noorte seas.

Madeline Millerit on enim inspireerinud David Mitchell, Lorrie Moore, Anne Carson ja Vergilius.

Autori koduleht.

Triin Võsoberg

Neil Gaiman „Põhjala müüdid“

„Põhjala müüdid“ on Neil Gaimani raamat, kus ta jutustab ümber mitmeid põhjamaade müüte.

“Põhjala müüdid jutustavad kõledast paigast, kus talveööd on pikad-pikad ja suvepäevad lõputud, need on rahva müüdid, kes ei usaldanud oma jumalaid täielikult ja kellele need jumalad täielikult isegi ei meeldinud, kuigi nad austasid ja kartsid neid. Nii paljud vanade Põhjamaade lood on puudu, nii palju on teadmata. On vaid mõned müüdid, mis on jõudnud meieni rahvalugude kujul, ümberjutustatuna, luule või proosa vormis. Ma püüdsin jutustada neid müüte ja lugusid ümber nii täpselt, kui suutsin, ja nii huvitavalt, kui suutsin. Ma loodan, et olen jutustanud need ümber ausalt, kuid nende jutustamises oli ikkagi rõõmu ja loovust.” N. Gaiman

Sissejuhatuses räägib Gaiman sellest, mis tema joaks on müüdid tähtsaks teinud ning kuidas ta neid enda jaoks ette kujutab. Neil Gaimani kirjutiste juures on midagi sellist, mis muudab need palju tähtsamaks, kui need esialgu tundusid. Gaimanil on kuidagi oskus paljut uude fookusesse seada. Lisarõõm on lugeda tema arvamusavaldusi teemadest ja kirjutamise protsessist.

Raamat ise oli väga põnev. Raamat algab loomisest ja liigub pidevalt edasi tuleviku poole. Lood on heaks sissejuhatuseks kõigile, kes tunnevad et nad tahavad mütoloogia kohta rohkem uurida, aga ei taha midagi väga pikka ja keerulist lugeda. Seda, kui palju nendel lugudel tõepõhja all on, on muidugi iseasi, aga raamat on täis huumorit ja seda on väga mõnus lugeda.

Signe Saarpuu

Stephen Fry „Kreeka müüdid“

Stephen Fry, kes on kõige rohkem tuntud briti koomiku ja näitlejana, on andnud müütidele enda visiooni raamatus „Kreeka müüdid“.

Raamatu tagumisel küljel olev kirjeldus ilmestabki raamatut ehk kõige paremini: „Kreeka müüdid on kaunid, verised, romantilised, siivutud ja lõputult traagilised. Tuntud koomiku Stephen Fry poolt ümber jutustatuna saavad nad veelgi enam värve ja muutuvad veelgi enam sõltuvust tekitavateks.“

Tõepoolest – terve raamat oli sõltuvusttekitav. See, et raamatu autor on koomik, tekitas enne lugemist omamoodi eelarvamuse raamatu kohta. Pooleldi ootasin, et tegu ongi peaaegu paroodiaga, kus sündmused põhinevad küll tuntud müütidel, kuid neid on muudetud naljakamaks (ja/või labasemaks). Nii see aga ei olnud. Sarnaselt Neil Gaimani „Põhjala müütidele“, on Fry kujundanud peaaegu nagu enda maailma, kus kogu tegevustik on realistlik (või nii realistlik, kui saab olla) ja huvitav. Tihti on müüdid tänase päevaga võrreldes palju võikamad ja tuntavalt teisest ajastust pärinevad, kuid Fry nn nägemust lugedes, tekkis selline tunne, nagu loeks muinasjuttu ja see tegi kogu elamuse palju hubasemaks ja huvitavaks.

Lugesin raamatut inglise keeles. Raamat tõlgiti üsna hiljuti eesti keelde, aga leidsin, et originaalkeeles oleks sellist raamatut ilmselt parem lugeda, vahel läheb tõlkega tekst veidi lihtsamaltloetavaks ja kaob autorile omane ilmekus ja keelekasutus, mis annab loetule just seda õiget tunnet juurde.

Signe Saarpuu

Margaret Atwood “Penelopeia”

Tuleb tunnistada, et olin seda raamatut kätte võttes skeptiline. Suhtun üldiselt ettevaatlikult kõikvõimalikesse müütide ja eeposte ümberkirjutustesse, kus autor „oma nägemust“ esitab. Ja nüüd on keegi seda jälle teinud. Milleks küll?

Kuid „Penelopeia“ oli mulle positiivne üllatus. Atwood on Odüsseuse abikaasa loo lugejani toonud väga oskuslikult ja nii haaravalt, et lugesin selle ühe õhtuga läbi. Penelope jutustab oma loo alustades lapsepõlvega ise juba allilmas viibides. Autor ei esita mitte ainult Penelope, vaid ka tema kaheteistkümne teenijanna lugu, kelle Odüsseus koju tagasi saabudes koos oma pojaga tappis.

Raamatu autor on teinud korralikku eeltööd – ta on tutvunud nii algallika kui antiikmütoloogia-alaste uurimustega. Kuigi ta lisab eeposele teistsuguse vaatenurga, on näha, et ta ei ole algmaterjali meelevaldselt kohelnud vaid on sellesse austusega suhtunud.

Sellist materjali interpreteerides võtab autor endale ambitsioonika ülesande, millega siin on edukalt hakkama saadud. Kirjanduslike alustekstide käsitlemist peab oskama, et tulemus hästi mõjuks. Ja Atwood oskab.

Doris D. Orr

Villy Sørensen “Ragnarok”

sorensenragnarokPõhjala kuulsad jumalad – Odin, Thor, Balder, Loke jt. – on selle teose peategelasteks. Muidugi on juttu ka hiidudest, inimestest ja loomadest ning lindudest. Pean tunnistama, et ega ma neist varem suurt midagi ei teadnud. Fantaasiakirjanduse lugejana olen ma muidugi märganud nende nimede esilekerkimist siin ja seal, kuid see on ka nimede tasandile jäänud. Kuidas nad omavahel seotud on või suhestuvad, saan alles nüüd pisut aru.

pohjalajumaladAutor on haaravalt, lihtsalt ja humoorikalt proosa lühilugudena kirja pannud omapoolse tõlgenduse mõningatest lugudest, mida kirjeldab raamat “Vanem Edda”. Ta on valinud need, milles jumalad osalised on.  Alustades jumalate põlvnemisest ning vaikselt nende languse poole liikudes. Võib tulla ette ka seoseid, mille peale algul ei mõtlegi. Näiteks peavad jumald sööma iga päev kuldseid õunu, mida kaunis Ydun neile jagab. Hiljem võib kohata sama puu ümber madu, kes teeb pahandust…

Hoolimata päris suurest vägivalla ja tapluse protsendist oli seda kõike siiski väga lõbus lugeda ja soovitaksin siiralt mõnusaks vahepalaks sellele, mida iganes te lugema harjunud olete. Kui naudite näiteks Vanapagana ja Kaval-Antsu kemplemisi, siis need lood meeldivad teile arvatavasti ka.

vanemeddaRaamat meeldis mulle nii väga, et võtsin ennast kokku ja lugesin läbi ka “Vanema Edda”. Pettuma pidin ma ses osas, et loomulikult polnud see nii lõbus ja suurem osa ei rääkinud enam eelpool mainitud jumaltest ja lisaks oli teos ka veel värssides, kuid omamoodi tore oli siiski. Suurema osa moodustavad kangelaslaulud. Keel on huvitav, kuigi üsna raske, paljusid sõnu tänapäevases kõnepruugis ilmselt enam eriti ei kohta. Pole üldse ime, et jumalaid hukk tabas! Põhiaeg läks sõdimisele, röövimisele ning kättemaksule või hüvitise kätte saamisele, tüssamisele ja üksteisega vaidlemisele.

Villy Sørenseni koduleht.
Wikis autorist.
Wikis “Vanemast Eddast“.

Seili Ülper

Pilt on pärit siit.

Jeanette Winterson „Taak“

 „Taak“ ehk Atlase ja Heraklese loo ümberjutustus on esimene eesti keelde tõlgitud müüdi-sarja raamat, mida seni lugenud olen. Esmased muljed on päris helged: raamat arutleb lihtsalt ja mõjuvalt, nauditavas stiilis sügavate teemade üle. Tulevikus on plaanis lootusrikkalt ka teised sama sarja teosed käsile võtta. wintersontaak

Nagu ühele tänapäevaselt nutikale romaanile omane, nii asetseb selleski raamatus mitu käsitlustasandit. Kõike koos hoidev raamistik on antiikmütoloogiast pärit süžeeniidistik. Winterson võtab tuntud loo ja mängib selle tänapäevaselt ümber. Heraklesele, Atlasele, Zeusile, Herale omistatakse ootamatult maiseid omadusi – jällegi need postmodernistlikud nipikesed, mis alati mõnusa meeleolutõstjana töötavad. Kerge psühhologiseerimine annab võimaluse näha neid stamp-tegelasi igapäevaste tüüpidena, keda võib kergesti mõista, iseendaga seostada. Lõppude lõpuks on see ju algselt müüdi ülesanne olnudki – olla inimesi ühendavate normide meeldetuletuseks.

Kuigi suur osa loost on edasi antud läbi Atlase suu, jääb teoses jutustajarolli ikkagi kirjanik ise. Katkendid, kus jutustajana ilmub selgelt esile autor ise, tekitavad kirjaniku ja tema peategelase vahele seose, mis lubavad neid ühe isikuna näha. Sellest tulenevalt saab tuntud müüt isiklikuks looks. Atlase ette kerkivad küsimused ja raskused saadavad ka autorit. Nimelt on mõlemaid tegelasi läbi elu kummitanud üks suur tung: saada vabaks. Kirjanik peab enese, Atlase ja kõigi teiste olendite suurimaks paineks nende minevikku, sest just see keelab neil oma soov teostada. Pidev tung see raskus maha jätta, „igatsus lõputu ruumi järele“ ei ole võimalik, kuni meil on meie minevik (lk 29). Winterson nimetab seda Atlase kompleksiks. Kuidas ja kas vabadusse pürgimine Atlasel ja kirjanikul õnnestub, selgub teoses.

Ja veel üks aspekt, mis Wintersoni romaani köitvaks teeb: poeetika. Seejuures unustab kirjanik kujutletava edasiandmisel ajalised piirangud, realistliku kirjanduse traditsioonid. Laused on üldjuhul lühikesed aga maagiliselt mõjuvad – just nagu müüt ise. Sõnade („mittemiski“, „piirid“, „igatsus“ jt) ja lausete („ma tahan selle loo uuesti jutustada“) kordamine loob mingi nõidusliku mantra – müüdi – loomuliku toimekeskkonna. Sõnad pole lihtsalt loo jutustamise teenistuses vaid need jäävad õhku rippuma, mõjutama, kummitama. Osalt annab juba sellise stiili kasutamine edasi loo ideelisust ja süžeelist ainest.

Inga Sapunjan