Posts Tagged ‘lapsepõlv’

Anu Jänes “Õuekummelist kaduvikku”

Elulooraamatuid lugeda mulle üldiselt ei meeldi – need on liialt kinni kronoloogias, liiga sündmuste-kesksed. Mälestused on oma vabama vormiga teine tera.

Anu Jänese raamat “Õuekummelist kaduvikku” on romaanivormis mälestusteraamat 1950ndate aastate elust ühes Eesti maakohas. See raamat meeldis mulle päris mitmel põhjusel. Esiteks on see raamat elust enesest, kõigi üksikasjadega. Elu nõukogude ajal on kujutatud elava tegelikkusena, mitte poliitilise karikatuurina või lihtsalt protestivaimus. Siingi on oma “seltsimees laps” – nimitegelane Ann, tema pere, loomad, sõbrad, igapäevased tegevused. Raamatust õhkub perekondlikku soojust. Igal hetkel tunnetad, et sinuga vestleb elav inimene.

“Õuekummelist kaduvikku” sobib ühtemoodi hästi lugemiseks nii 8-aastasele kui 84-aastasele (allakirjutanu isikus). See on juba omaette saavutus.

Elmar Tarik

Advertisements

Ane Riel „Vaik”

Taani kirjanik Ane Riel (s. 1971) on romaani „Vaik” (ilmus 2015, e.k. 2017) eest pälvinud Põhjamaade kriminaalkirjanduse auhinna ning see on valitud Taani parimaks põnevusromaaniks. Ma ei tea, millises universumis (aitäh Vikerhommiku saatejuhile!) peaks „Vaiku” lugema kriminaalromaanina. Minu silmis oli see Eva Velskri tundlikus tõlkes teos ennekõike lugu vaimuhaigusest, mis sööb tasapisi ära armastuse ja inimlikkuse. Samas oli see lugu kõikevaldavast armastusest ja looduse ilust. Aga ennekõike oli see väga hea ja väga hirmutav raamat.

Alguses on ju kõik hästi. On tisler ja tisleritalu, on naine ja kaks poega, üks neist andekas raha tegema, teine mõistab puust kõike valmistada nagu isagi. Siis rabab peret välk. Seejärel lahkub vanem poeg mandrile. Siis tuleb tallu majapidajaks tütarlaps ja nooremast pojast, metsas hulkujast ja isa töö jätkajast saab oma pere pea. Ja siis juhtub midagi, mis kogu pere elu igaveseks muudab. Kõige selle taustal areneb vähehaaval perepea Jensi sõltuvus asjadest, nende kogumine, varude soetamine juhuks, kui on vaja millestki midagi teha – ja kõike saab ju parandada. Asjade hankimiseks ei pea nende omanikelt luba küsima, need lihtsalt võetakse. Tegelaste perekonnanimi Haarder sarnaneb kõlaliselt väga ingliskeelse sõnaga „hoarder” – (maniakaalne) koguja. Ent Jensi kodu ei meenuta telesarju, kus tullakse appi inimestele, kes pole 20 aastat oma kodu koristanud, kelle toas on hunnik pitsakarpe vasakul ja lugemata lehtede virn paremal ning keskel vanad riided ja mänguasjad. Alguses punnivad nood vastu: „Kõik siin on minu oma, minu armsad asjad, siit ei tohi võtta mitte üks peerutikk!”, ja kolme päeva pärast juba sorteerivad ise pahna ning annetavad pooled asjad heategevuseks. Jensi majapidamist täitev kraam on viimse tükini talle kallis ja meistrimehele marjaks ära kuluv. Tema jaoks on selles ilu ja harmoonia, rõõmu ja mälestuste allikas, milles võõras näeb vaid tolmunud, haisvat kolahunnikut, mis täidab maja, kõrvalhooned, hoovi ja vähehaaval kogu krundi.

Pole siis ime, et selles majapidamises ei taheta loobuda ka inimestest. Ja kui keegi sekkub, tahab näiteks last kooli saata, võib temastki saada mälestus. Kõige selle keskel sirgub väike tüdruk, tema elu määravad isa armastusest ja hirmust kantud reeglid ning abiks nende mõtestamisel on vaid ema salamisi kirja pandud märkmed, mis hiljem leitakse.

Et miks just vaik? Vaik kätkeb endas ilu ja loovust ning tal on selles tisleri-loos nii tähtis roll, et ei tahaks midagi ette ära öelda.

Muidugi on siin ka kriminaalseid sündmusi, aga „Vaik” ei ole tavapärane noir. Kõige kriminullilikum on siin vast küsimus, mis vaevab kõiki tegelasi ja milles igaüks tunnetab oma süüd: mis ikkagi juhtus hälliga? Ennekõike on see siiski lugu kiindumusest, mis on igavene nagu sipelgas merevaigu sees.

Tiina Tarik

Nikolai Ivanov “Детство, которого не было”

Николай Иванов „Детство, которого не было» Тарту, «Диалог», 2016

ivanovlapsepovRaamatu autor on sündinud 1929. aastal Novgorodi oblastis talupoja peres. 1946. aastast elab ta Tartus.

Et seda raamatut toimetas tartlane Nadežda Valk, kes ise sai Kultuurkapitali kijanduse sihtkapitali aastapreemia kaks aastat tagasi oma mälestusteraamatu „Seal, kus ma sündisin» („Там, где я родилась” 2014) eest, ei ole juhus.

Nikolai Ivanovi raamat on väga isiklik, väga avameelne. Põhiliselt räägib ta maaelust Novgorodi oblastis Teise Maailmasõja ajal. Raamatut lugedes tulevad esile kaks teemat – nälg ja surm. Kõik see on esitatud nähtuna lapse silmade läbi.

Pärast Esimest maailmasõda algas Novgorodi oblastis nälg ja Nikolai Ivanovi vanemad, kellel oli surnud mitu last, otsustasid kolida Siberisse, kus, nagu räägiti, keegi musta leiba ei söö – ainult valget („…черный хлеб не едят — только булку…» с.7). Kauaks nad sinna jääda ei saanud – käis kodusõda ja pere pidi tulema tagasi Novgorodi oblastisse oma külla. Seal sündisidki loo autor Nikolai ja tema vanem vend Ivan.

Kolmekümndendatel aastatel, kui läks lahti kollektiviseerimine, tuli sellel, kes tahtis ellu jääda, astuda kolhoosi. Valikut ei olnud. Ja jällegi nälg ja rasked ajad.

Siis algas II maailmasõda. Esimestena läksid rindele mehed, siis noored poisid. Külast lahkus ka enamik naisi lastega. Kohapeale jäi umbes kümme peret, kes lootsid sõja metsas üle elada. Kohale jäi ka Nikolai pere – ema, isa ja 12-aastane Nikolai. Vanem vend läks rindele ning hukkus sõja lõpus.

Elu jätkus okupeeritud territooriumil. Kord olid oma sõdurid, kord sakslased.

Ükskord leidsid nad oma majast surnud saksa sõduri ja matsid ta korralikult maha. Kuigi vaenlane, oli ta ikkagi inimene. Emal oli kahju kõigist noorelt hukkunud sõduritest, nii vene kui saksa omadest. Hukkunud Punaarmee sõdurite taskutest võeti dokumendid ja kirjad. Need kirjad saatis Nikolai 1944. aastal adressaatidele ja sai ka hukkunute sugulastelt vastused. Nii said sugulased teada, et nende isad ja /pojad ei ole teadmata kadunud, vaid on hukkunud ja korralikult maetud. Kahjuks ei tea paljud pered tänaseni oma sõjas kadunud lähedaste saatusest.

Nikolaile kingiti õng ja ta hakkas hea meelega kalal käima. Kord tuli tema juurde üks saksalane. See oli 18-aastane saksa noormees, keda kodus ootasid vanemad ja õde. Nad hakkasid juttu ajama, kuna Nikolai oskas natuke saksa keelt. Sellest arenes sõprus, mis kahjuks katkes, kui rinne edasi liikus. Kord, kui külas olid veel sakslased, ilmusid taevasse nõukogude lennukid. Nikolai koos sõpradega hakkas suurest rõõmust hüppama ja karjuma. Nende selja taha oli tulnud sakslane, kes lõi Nikolaid jalaga nii, et too lendas mäest alla. Nikolai jaoks oli see nagu rindel saadud haav ja poiss oli väga uhke.

Siis tuli rahu. Aga sõjast oli jäänud maha väga palju ohtlikke relvi. See oli poiste jaoks väga põnev, kahjuks lõppes üks relvadega mängimine Nikolai sõbra surmaga. Raamatu autor leiab, et sellistes laste surmades on süüdi just täiskasvanud, kes on hõivatud oma sõjapidamisega. See trauma on jäänud hinge tänase päevani. Nikolai mäletab kõike oma noori sõpru, kes hukkusid nii sõja ajal kui hiljem pärast sõda.

1945-1946 olid põua-aastad ja külades jälle nälg. Et päästa Nikolai elu, saatsid ema ja isa poisi kaugete sugulaste juurde Eestisse, Tartusse. Ehk on linnas natuke kergem hinge sees hoida. Ega Tartuski elu kerge ei olnud. Magamiskoht sugulaste juures oli kitsavõitu ja korralikku tööd Nikolail ka ei olnud. Riietega oli olukord kehv, eriti siis, kui tuli sügis ja vihmad. Õnneks leidus häid inimesi, kes püüdsid noorukit abistada ja tasapisi olukord paranes. Nikolai sai elukoha ühiselamusse, ka läks ta õhtukooli õppima. Õppis selgeks tisleri ametit, leidis töökoha ja hakkas ise teenima. Kunagi ei unustanud ta ema ja isa, kes elasid ikka maal ning esimesel võimalusel sõitis ta koju nende juurde, et viia süüa ja raha.

Nii lõpes Nikolai lapsepõlv.

Raamatu eessõnas meenutavad lapselapsed, et kui nad on palunud vanaisa jutustada oma lapsepõlvest ja elust sõja ajal, siis lükkas ta alati seda juttu edasi, lubades kunagi kirjutada nendest aegadest. Nii sündiski see raamat. Paljud, kes need rasked ajad üle elasid, ei taha neist rääkida – liiga valus ja raske. Raamat tuletab meelde, millist hinda pidid maksma need, kes sellel raskel ajal elasid. Tuletama seda meelde kõigile, kes me oleme sündinud ja elanud rahuajal.

“Raamatud ja kunst toovad esile üksikisikute lugusid, selliste inimeste lugusid, kes on samasugused kui me ise. Seetõttu pole lugudest tugevamat relva: ühe inimese loo kaudu võib lugeja samastuda geograafiliselt kaugena tunduvaga ja üksikisiku loo kaudu võib võõrana tunduv saada lähedaseks.”
Sofi Oksanen ” Sinu vaikimine ei kaitse sind”  Enn Soosaarele pühendatud konverentsil 13.02.2017 (Postimehes)

Tamara Kozõreva

Raamatust saab pikemalt lugeda vene keeles siit.

Kätlin Kaldmaa “Halb tüdruk on jumala hea olla”

halb tüdruk kaas trükki.inddVõtsin selle lugeda, sest uudiskirjanduse riiulil äratas selle kaanekujundus lapspõlvenostalgia. See meenutas raamatuid, mida kunagi varateismelisena raamatukogust koju tassisin. Võtsin siis seekord ka.

Ja mida lehekülg edasi, seda rohkem tuli meelde lapsepõlvetunne – toonane näilikult lõputu vabadus ühe Kesk-Eesti väikelinna viimasel tänaval keset kõige sügavamat seisakut. Ka minul on oma kevadised jõkkekukkumised ja oma pajuvõsa. Koolivorm ning kogu aeg tööl ära olevad vanemad. Ja teadmine, et peab ise hakkama saama. Ebameeldivad täiskasvanute poolt peale pandud kohustused. Ja muidugi vastutus, mis vabadusega alati kaasas käib ja mida vanematelt õdedelt vaikimisi oodatakse. Usun, et peategelane Li on üheteistaastane viis-kuus aastat minust hiljem, aga see ei loe. Toona muutus aeg aeglasemalt. Kiired pöörded on alles ees.

Mulle meeldis see retk lapsepõlve, meeldis, et selle raamatuga tuli meelde ka lapsepõlve kibevalusam pool. Ühelt poolt peaagu lõputa vabadus, teiselt jälle täie rauga vastutus. Seigad, mida läbi elasime ja millest meie vanemad kunagi teada ei saanud. Servamisi täiskasvanute maailma muresid. Aeg, mil tavaline jõeäärne lodu oli võimalusi täis maailm. Vastasseisud maja number viis poistega, mis päädisid kõlepimedal novembriõhtul hingeviiuli mängimisega. Mitte just õige mõnusam tunne selle eest aru anda. Raamatu peategelasel Lil on omad juhtumised, aga tunne on sama.

Ühesõnaga, mulle meeldis, et see lugu oli „päris”. Et ma tunnen oma lapsepõlve selles loos ära. Et ma võin selle raamatu lugusid oma lastele ette lugeda teadmises, et jah, nii see tõesti oli.

Küllike Lutsar

Olavi Ruitlane „Vee peal“

ruitlaneveepeal2015. a. suvel sattusin telerist nägema üht vastilmunud Olavi Ruitlase „Vee peal“ tutvustust. Äratas huvi. Kuna endal oli lugemist ootavatest raamatutest juba järjekord, soovitasin seda oma emale. Ema on 75-aastane ühes Eesti vee-äärses alevis elav eluaegne pedagoog. Pärast esimeste peatükkide lugemist selgus, et raamat ei meeldi talle sugugi – liiga masendav. Kindlasti oli emal siinjuures ka sügavalt isiklik põhjus – minu kirglikust kalamehest isa surmast on veel liiga vähe aega möödas. Soovitasin siis emal mõelda oma elule-olule 30-40 aastat tagasi – see oligi ju selline. Juba mõne aja pärast oli ema rõõmsam – ta hakkas vedama paralleele oma kodualevi rahvaga ja avastas, et ka meil on omad Kaljud–Koljad, Merikesed–Valterid ja Sigridid. Ühel või teisel põhjusel vanavanemate kasvatada jäänud lapsi leiab igast külast otsimatagi. Igal juhul muutus teos ema jaoks märksa lustakamaks lugemiseks, kui algul paistis.

Ise jõudsin „vee peale“ alles aasta lõpus. Minule meeldis kohe algusest! Väga sobiv lugemine inimesele, kelle peamine lugemisaeg on õhtul enne uinumist. Peatükid on paraja pikkusega, lugu ei nõua pingsat kaasamõtlemist. Igati mõnus ja lahe lugemine. Kuna raamat on kodus olemas, loodan, et ühel päeval jõuavad selle lugemiseni ka minu teismelised tütred. ETV sari „ENSV“ meeldib neile väga, „Vee peal“ avardaks nende pilti nõukogude aegsest lapsepõlvest tublisti.

Ülle Jäe
Eesti Rahva Muuseumi koguhoidja

Olavi Ruitlane „Vee peal“

Mullõ, Lõuna-Eesti inemeselõ oll raamatut „Vii pääl“ väega hüä ja põnnev lukkõ.

ruitlaneveepealUmal aol oll maalatsõ silmih Võro õks suurlinn. Tamula oll suur ja sillerdav järv, koh sai õks ka ujomah käudu, kui liina oll suurõl suvõl asjja. Vahel oll vaja liina tulla suvõl kah, aa suurõmb aig lätsi maal tüütegemiselõ. Pääle kitsmisõ, oll hainatüü, eläja tahtsõ ka karatamist, siis marakorjaminõ. Kõgõ rohkõmb võtsõ aigu katsõaiapäävä, pidi ekstra mingil pääväl kooliaida minema ja sääl oll ka tüü. Hää oll, õt näid tõisi klassikaaslasi kah. Õks külah oll kah põnnõv ja kirriv elo, kui küla oll inemisi täüs. Kas just sama kirrev, kui Leegeni uulitsal? Augustih kävevä kõik Võroh, noh inne kui kuul pihta naks. Võro liina väega tähtsa koha olliva: bussijaam, Jäätisekiosk, Lastemaailm, Tamula söökla ja muidogi raamatuh mainitu kohvik kah.

Nädalavahetusõl sõitsõ autoga läbi Võro liina ja mõtli koh om tuu Leegeni uulits. Kas ma olõ sääl kunagi käunu? Vastusõ sai andmõbaasist http://www.eki.ee Nüüd ma siis tiia, et järgmine kõrd otsi Leegeni uulitsa üles.

Õnnõst Tamula järv om olnu õks sama nimega ja samah kohah. Kalamiihi olõ järvel nännü õgal kellä- ja aastaaol. Vahet õlõs, kas tulid Võrro hummokul või lõunal, õks olliva kalasõbrah platsih. Tuu oll küll suur üllatus, et Tamula om kunagi olnu nii rikkas kallu poolõst. Kuis parhilla luu ommava?

Parhilla ma sõida väega harva järvest bussiga müüdä, tii ommava tõsõ. Juhtus, et reis vii Tamula järvest müüdä, siis alati kae kalamiihi. Kas ommõ ja pallo ommõ? Mis oll nädälivahetus näi ma katõ kalamiist. Ei tiiä, kas üts oll raamatu pääkangõlanõ?

Sedä raamatut soovita ma kõigil. Kõgõ põnevam om tuu, et mul tull iso minnä kalalõ. Põhjus om tuus, et tahasi uma silmaga nätä, kuis näkkas. Raamat ommõ kenasti kujundatud ja väega ilosa joonistusõ ommava ka seeh, mis tegeva lügõmise viil põnevamast.

Tennä autorit. Tennä kunstnikku. Tennä kujundajat. Minule, kui Lõuna-Eesti inimesele oli raamatut „Vee peal“ väga huvitav ja mõnus lugeda.

Maire Kuningas
Eesti Rahva Muuseumi koguhoidja

Peeter Sauter “Lapsepõlvelõhn”

Keeruline on rääkida raamatutest, mis lähevad hinge, justkui poevad naha vahele. Peeter Sauteri kirjutatuga ongi seda tihti juhtunud. Üllatavalt leidsin endas ühisosa Sauteri (just hilisema aja) loominguga, kui esmalt lugesin tsiklisõidu-raamatut “Flirt budaga”, ja edasi tulid “Ära jäta mind rahule”, “Hispaania saapad ja silmad”, “Märkmeid vaeste kirjanike majast”.

sauterlapsepõlvelõhnLapsepõlvelõhn… Miks selline pealkiri? Sauteri arvates “… mälestus kargab välja kergemini tajust, mis ei ole domineeriv, nagu on kuulmine ja nägemine. Võib-olla on kuulmis- ja nägemismälestusi nii paksud lademed, et lapsepõlve helid ja pildid ei murra läbi. Ja kui mõni tuttav ette sattub, siis ta käivitab nostalgia ja mälestused. Ega seda eriti tihti ei juhtu. Ümberringi on vähe nõuka-Eesti lõhnu.”

Peeter Sauter sündis 1962. a. — lapsepõlv 60ndatel, kooliaastad 70ndatel. Kes neid aegu mäletab, see teab. Dropsikommid, Ereliukase jalgratas, punalipud-kaelarätid, spordilaagrid, viitsimatus koolis käia, diskod ja teksad, sõpradelt laenatud välismaised vinüülplaadid… Ja muidugi tüdrukud, kelle puhul Sauter kahtlustab lapsepõlvetraumat ajast, kui teda üksinda lastesõime jäeti: “… ma olen samasuguseks memmekaks jäänud kogu elu. Ja ema puudusel otsin mõnd seelikusaba, millest kinni hoida.”

Mõnd lugejat häirivad Sauteri puhul naturaalsed kirjeldused, nö. otsene kõneviis ehk roppused, mida kaldutakse üle tähtsustama ja kaugemale enam ei vaadatagi. Siiski katsuks neisse mitte takerduda. Tuum on mujal. Arvatavasti igaüks meist mõtleb oma peas kõikvõimalikke mõtteid, kasutatades seejuures väga mitmekesiseid (st. ebakorrektseid) väljendeid-sõnu. Sauter ei tee muud, kui kirjutab need mõnikord välja, silmale nähtavaks. Prooviks siis sellega harjuda ja näha sõnade taga elu (halastamatut) lihtsust, mis võib vahel olla talumatult raske. Sauter viib lugeja mäluruumidesse, kuhu võõraid naljalt ei lasta ja kõrvalistel isikutel asja ei ole. Näitab elupilte inimestest, kellest on jäänud vaid mälestused. Näiteks vanaema ehk Sõup, kes on jälle lapseks saanud ja keda ta oma tütar näpu vahelt toidab nagu linnupoega. Kursusekaaslane Angelina. Noorelt surnud poeg Kustas. Lapsepõlve lähim kaaslane tädi Helmi on küll veel alles ja olemas ning elab hooldekodus, kuid Peetrit ta enam ära ei tunne…

Lõpetuseks kirjaniku nõuanne kõigile, kel on raske: “Argipäevast kinni hoidmine aitab eksistentsiaalsetest hädaorgudest üle saada, ehitab silla edasi või tagasi tavalisse ellu.”

Piret Kiivit