Eugene Yelchin „Geenius laua all”

Eugene Yelchin „Geenius laua all” Pegasus 2022. 201 lk, tlk Eve Laur

Kui ma olin raamatu läbi lugenud, läksin joonelt poodi ja ostsin selle oma noortele sugulastele jõulupakki. Nende poiste ema-isa on küll nõukogude aja mäletamiseks liiga noored, aga on ju ka vanavanemad, kellelt vajadusel kommentaare küsida.

Kuidagi väga hinge läks mulle see raamat. Selle tegevus toimub Leningradis, raamat on autobiograafiline ja nagu ma wikipediast lugesin, on autor sündinud 1956. aastal. Kõigepealt on kirjeldatud minategelase Jevgeni eredaid mälestusi Moskvas Lenini mausoleumis käimisest, kui ta oli 6-aastane poisike: Leninil oli plaaster lõua all ja Ameerika turistid kinkisid vennale nätsu. Sellised asjad tekitasid palju küsimusi. Poiss muudkui kasvab, aastaarve kuskil ei ole, aga ajaarvamisel on abiks vihjed, näiteks on teada, et minategelase ema iidoliks olnud balletitantsija Mihhail Barõšnikov hüppas ära 1974. aasta Kanada ringreisi ajal. („Hüppas ära” tähendab, et palus poliitilist varjupaika, tuleb ilmselt nooremale lugejale selgitavalt lisada.)

Raamatus on palju sellist, mis tuleb tuttav ette, mis oli nõukogude ajal sarnast, aga on ka väga palju erinevat meie elust.

Esiteks kannatab perekond Jeltšin oma päritolu tõttu – Eestis ei ole kunagi olnud sellist juudivihkamist. Emast ei saanud balletitantsijat ja isa, sõjas vapruse eest medaleid teeninud ja hiljem teenistuses majori auastmesse jõudnud, vallandati pärast otsust, et juudid ei tohi armees enam kõrgel kohal teenida. Teiseks tundub mulle, et meil oli selliseid ühiskortereid üldse vähe ja kindlasti lühemat aega, ma ei kujuta ette, et 70. aastatel veel viiekesi ühes kommunaalkorteri toas elati ja kööki/wc-d jumal teab kui paljude naabritega jagati. Aga nii elavad peategelane, tema vend (kellest saab suurepärane iluuisutaja, keda lubatakse välismaale), ema, isa ja emaema. Ja ma kahtlustan, et meil oli vähem KGB töötajaid, nii et nad oleksid endale paremad elamistingimused saanud.

Sarnasustest meenuvad kõigepealt ka oma lapsepõlvest õpetused asjadest, mida ei tohi kunagi rääkida, või õigemini, parem, kui üldse midagi ei räägi. Eriti ei tohtinud rääkida kodusest Ameerika Hääle kuulamisest ja jutustada ümber ühtegi riigivastast anekdooti. Sellegipoolest ei mäleta vähemalt mina oma lapsepõlvest enam sellist hirmu, nagu siin raamatus kirjeldatakse, aga samas olin mina muidugi maalaps ja linnades võis asi olla teisiti. Siiski arvasid ka mu linnas kasvanud sõbrannad, et päris suured hirmud ikka 60. aastate lasteni enam ei ulatunud. Vaatamata sellele, et perekonnapea on suur luulesõber (sh Mandelštami austaja!) ja juut, on ta kommunist ja peab aeg-ajalt perele kõnesid nõukogude võimu headusest. Mitu korda näeb raamatus lauset „otse mu silme all sai kirglikust luulesõbrast kommunist”, ja see on põhjustatud hirmust, mida isa pojale ka lõpuks tunnistab. Hirm on see, mille pärast perekonaalbumitest on inimesi välja lõigatud. Ja mitte ainult albumitest – Jevgeni ei saagi kunagi teada, mis tema emapoolsest vanaisast sai, sest tema isa seda ei tahtnud, ema austab isa otsust. Hirm on igati õigustatud, kui korterit jagatakse KGB töötajaga. Noored inimesed aga vajavad vastuseid: „Miks keegi mulle tõtt ei räägi?” nõuab juba teismeline Jevgeni.

Üks asi, mis hästi meelde jäi, oli Jevgeni joonistustund, millest kirjutatakse selle toimumise aja perioodi kirjeldavas peatükis ja hiljem meenutab autor seda, kui ta juba õppis suurte kunstnike järeltulija, kunstnik Tatjana Georgijevna Bruni käest tunde võttes, nii: „Ma käisin vist viiendas või kuuendas klassis, kui ta tahtis, et me kuupi joonistaksime. Tal oli üks väga kole kuup laua peal. Kõigepealt joonistas ta ise kuubi tahvlile ja siis laskis kõigil oma pilti kopeerida, selle asemel et päris kuupi joonistada. Teate, kuidas Zinaida Ivanovna selle kohta ütles? Tuleb joonistada nii, nagu ette nähtud”. „Ettenähtud viis” oli suhteliselt ainuke viis nõukogudemaal elada, ka õpetaja Bruni peab leppima sellega, et „maalib suurepäraste piltide asemel keni pilte”, mida ei anna võrreldagi noorusaja kavanditega „Dima Šostakovitši” balletile „Polt” – lavastus, mida mängiti vaid üks kord, kuid vähemalt ei arreteeritud kedagi!

Väga tuttav on loomulikult vanapaberi kogumine, et saada talong ihaldatud Mandelštami luulekogu ostuks. Mäletan uskumatuse- ja õnnetunnet, kui mulle kingiti talong, millega sain osta „Libarebaste” raamatu! Mul polnud isegi sünnipäev.

Mis puutub raamatu pealkirjasse, siis kuna autori magamisase oli söögilaua all, joonistas ta isalt näpatud pliiatsiga selle põhjale. „Elu tundus mulle tookord nagu hiiglasuur piltmõistatus ja joonistamine aitas kilde kokku panna: ema, isa, Viktor, vanaema, Lenin, ameeriklased, isegi Barõšnikov. Iga kild oli ise kujuga. Mina olin samuti üks kild, aga nii vale kujuga, et ma kindlasti kunagi kuhugi ei sobinud. Sobisin hästi ainult vanaema laua alla, näpatud pliiatsi vaikse kriuksumise saatel joonistama.”

Sellest „sobimatust killust” sai kõigepealt teatrikunstnik ja pärast 1983. aastal Ameerika Ühendriikidesse emigreerumist illustraator, lastekirjanik ja (tele)reklaamikampaaniate kunstnik ning režissöör. Loomulikult on ka selles raamatus autori illustratsioonid.

Ma lugesin selle raamatu läbi sisuliselt ühe hooga, paksust ju kuigipalju pole. Raamat kohati tülgastas, kohati tegi mind väga kurvaks ja kohati väga vihaseks. Õige natukene sai naerda või vähemalt muheleda ka. See tõi mulle väga meelde Galina Višnevskaja mälestuteraamatu, ilmselt teatriparalleelide tõttu, Leelo Tungla hõngu õhkus lapsjutustaja osast ja kohati kuuldus justkui David Vseviovi häält.

Kohutavalt kurb, et külm sõda ja raudne eesriie on tagasi.

Päris sõjast rääkimata.

Kaja Kleimann

Tiina Talvik “Armastusega läbi elu: Legendaarse lastearsti mälestused”

Tiina Talvik “Armastusega läbi elu: Legendaarse lastearsti mälestused” (koostanud Ago Pärtelpoeg ja Meeli Pärtelpoeg, Mõttesild, 2022)

Mälestused lapsepõlvest, õpingutest, tööst. Raamatut lugedes tunned, kuidas autor elu armastas. Erilise soojusega räägib ta oma vanematest, oma lapsepõlvest. Autorist annab kõige parema pildi see, kuidas ta kirjutab oma vanematest ja lapsepõlvest. Tiina Talviku puhul on see eriti südamlik. Tema mälestusi on hea lugeda, tal on hea sõna seadmise oskus. Osa raamatust on pühendatud Tiina Talviku teaduslikule tööle lasteneuroloogia alal. See osa pakub rohkem huvi erialainimestele.

Väike kõrvalmärkus. Kindlasti soovitan läbi lugeda Tiina Talviku abikaasa Raul Talviku (arstiteadlane) raamatu „Teekond maailma ääreni”, mis räägib kuidas antiik-Kreeka maailmarändur Pytheas avastas 2300 aasta tagasi Eestimaalt Ultima Thule.

Lugege rõõmsalt mõlemat raamatut.

Kristiina Selli-Tupits

Juta Kivimäe “Suur tuba”

Sõjajärgsetest 50ndatest aastatest lapse pilgu läbi oleme me juba lugenud Viivi Luige “Seitsmendast rahukevadest” ja Leelo Tungla “Seltsimees lapsest”, nüüd on sinna ritta lisandunud Juta Kivimäe 2021. aasta romaanivõistluse võitnud “Suur tuba”.

On arusaadav, miks kirjanikud on valinud lapse pilgu – võimaldas see ju neid raskeid aastaid kirjaldada vaatleja positsioonilt. Lapsepõlves, jäägu see ükskõik kui keerulisse aega, on enamsti ikka midagi helget, kasvõi lähedaste armastuse näol.

Ka “Suure toa” Mintsi on oma vanemate ja eriti vanavanemate Bobe ja Zeide poolt armastatud laps, kes pärani silmi uudistab teda ümbritsevat maailma. Mintsi maailm on sõja järel Eestisse tagasi jõudnud juudiperekonna igapäevaelu kõigi oma väärtushinnangute ja traditsioonidega. Eesti lugeja jaoks uudne ja põnev. Kunstiajaloolasest autor maalib suure meisterlikkusega lugeja silme ette detailirohke maailma. Esemete ja olustiku kõrvale on loodud terve galerii erinevatest inimtüüpidest, nii et ühtekokku moodustub lai pilt sõjajärgsest ühiskonnast.

Tartlasena on mõnus teada, et Bobe ja Zeide suur tuba, kus Mintsi end nii turvaliselt tundis, asus Tartus Pargi tänaval. Koolilaps Mintsi elu kulgeb edasi Tallinnas Nõmmel. Seal puutub tüdruk kokku ka päriselu karmima poolega ning ikka ja jälle uute, kohati ka salapärase minevikuga inimestega.

Mingit lugu raamatus polegi, on vaid olustiku kirjeldus, mis loob atmosfääri. Alguses mind ülitark ja suurepärase vaatlemisoskusega 7-8 aastane laps natuke kummastas, aga lugedes leppisin kiiresti sellega, et kirjanik on oma suure (elu)tarkuse lapse silmadesse pannud. Väikese Mintsi maailma vaatlemine on kaasakiskuv ja helge alatooniga, Tasub kindlasti lugeda.

Linda Jahilo

Rasa Bugavičute-Pēce „Poiss, kes nägi pimeduses”

Rasa Bugavičute-Pēce „Poiss, kes nägi pimeduses” Mina Ise 2021, 176 lk, tlk Contra

Sellest tuleb lüheldane lugemissoovitus, sest ega raamatki kuigi paks ole. Aga oluline küll. See annab võimaluse kiigata ühe veidi teistmoodi perekonna ellu umbes 10 aasta jooksul, iga peatükk on jutustatud kõigepealt lapse, Jēkabsi silmade läbi vaadatuna, sellele järgneb tema ema kommentaar, nii nagu tema asjast aru saab. Ma ei ütle „nii, nagu tema asja näeb”, sest ema on pime. Nagu ka isa. Jēkabs aga on nägija ja igati tavaline laps, niipalju kui tavalisi lapsi (või inimesi) üldse olemas on. Kohe raamatu alguses on teada, et selle kirjutamise ajal on ta juba täiskasvanud mees ja ise isa, see annab lugemise ajaks tema pärast pabistamisele juurde ka kindluse, et kõik läheb hästi. Jēkabsi mälestused algavad juba koolieelsest ajast, kui ta on kuuene, ja viimane on kirjutatud üles viieteistkümnendast eluaastast.

Jēkabs tahab kõiki samu asju, mis teisedki lapsed, ilusat jopet ja kassipoega, rattaga kihutada ja iseseisev olla. Ta kogeb samu asju, mis teisedki lapsed, ja jääb jänni nii valetamise kui luiskamisega, tal on ka väljamõeldud sõber Mattias. Kuid ta kogeb ka palju muud – pimedate ühiselamus, kus nende kodu kuni poisi kooliminekuni oli, elasid teisedki pimedad inimesed. Päris kõhe on kujutleda, kuidas üks koolieelik naabrinaise mahakukkunud klaassilma mööda köögipõrandat taga otsib ja selle siis omanikule silmaauku tagasi paneb. Ta peab olema ka ülimalt korralik, sest pimedate kodus peab kõik olema kindlas kohas ja millegi vedelema jätmine on lausa ohtlik.

Jēkabs on hea laps ja aitab oma vanemaid nii, kuidas suudab, aga ta on ka laps, kes siiski satub kogemata keerulistesse olukordadesse, näiteks tekitab hiiglasliku telefoniarve tüdrukuga sms-e vahetades või tõmbab puruks uhiuue jope. Pimedate vanemate eest on mõnda asja lihtsam varjata, aga samas teeb see ema jällegi eriti kahtlustavaks. Ja mingil hetkel saavad ema närvid hoopis otsa. Kerge elu see ei ole, aga sellest ei kirjutata stiilis „oo, milline raske elu”. Nii lihtsalt on. Elu ongi niisugune. Ja nalja saab vahepeal ka.

Ma olen näinud üht dokumentaalfilmi, kus kurdid noored abiellunud arutavad laste saamise üle ja loodavad, et laps sünnib kurdina, et ta oleks rohkem nende moodi. Ma olen näinud mängufilmi, kus kurdid vanemad ei taha sugugi, et nende tütar laulmist õpiks. Siin raamatus on ema oma rasedusest kuuldes täiesti kindel, et saab terve lapse ja et kõik läheb hästi, ehkki meditsiinipersonal soovitab kõigepealt aborti. Ja lõpuks ju lähebki. Niimoodi eluliselt hästi, mitte muinasjutuliselt.

Autor on kirjutamiseks saanud inspiratsiooni talle väga lähedaste inimestega toimunud sündmustest.

Raamat on väga ilus ka, kujundanud Zana Veldre.

Kaja Kleimann

Øyvind Rangøy „Oled ikka veel see poiss”

Øyvind Rangøy „Oled ikka veel see poiss. Ühe lapsepõlve fragmendid”
(Seitse sõlme, 2020)

Mulle on alati meeldinud raamatud, mis vaatavad elu ja sündmusi justkui läbi lapse silmade või jutustavad lugusid lapse häälega. Øyvindi (kasutan eesnime, sest tunnen autorit isiklikult) raamat lapse vaatepunkti ei kasuta, aga üks ütlemata armas raamatuke on ta siiski ja lapsepõlvest on siin nii mõndagi.

Kõigepealt autorist. Øyvind [öivin] on Eestis elav Norra päritolu tõlkija ja luuletaja (või võiks isegi öelda norralasest Eesti kirjanik?). Eelmisel aastal pälvis tema debüüt-luulekogu „Sisikond” Betti Alveri preemia. Koos Veronika Kivisilla ja Adam Culleniga on tal hiljuti ilmunud mereteemaline ühiskogu „Kolm sõlme”. Autor on ka kirjandusfestivali Prima Vista 2021 patroon ning käesolev raamat sobib imehästi tulevase festivali teemaga „Väike maailm”.

Fragmendid või laastud räägivad Øyvindi lapsepõlve väikestest seikadest tillukesel kodusaarel Rangøyl Norra ranniku lähedal. Raamatuke on Asko Künnapi poolt kenasti kujundatud ning sisaldab autori enda tehtud mustvalgeid fotosid. On humoorikaid lugusid, on nukramaid, nostalgilisemaid lugusid, kõige rohkem aga just selliseid kurbnaljakaid. Kasvõi „esgaatori lugu”, kus väike tüdruk jääb ilma oma mängu-eskavaatorist („Pärispatt”, lk 19-20), või kolme lapse kinnijäämine püügiriistakuuri: „Naabritüdruk teadis Meie Isa palvet ning see sai ka rakendatud. Pärast arutasime, kas sellest on tolku, sest tekst ei tundunud meie hetkeolukorrale kohandatud olevat.” („Et meid leitaks”, 40). Kurbnaljakaks kvalifitseerub vist ka lugu sõbrast, kes Øyvindi juukseid lõikab, mis lõpeb päris omapärase soenguga: „Olin 18-aastane ja tõenäoliselt teist korda elus kiila pealaega. Just pealagi, sest ümber pea jättis ta toreda ringi alles. Nägin välja nagu 58-aastane.” („Juuksur”, 140) Jõuluaega sobib imehästi „Suur tuhksuhkrupäev”, laste meelispäevast enne jõule, mis paneb südame rõõmustama ja läikima (59-60).

Øyvindi keel on vahel rohkem, vahel vähem poeetiline, sõnad on kaalutud. Lisaks on autor mihkel sõnamängude ja mitmetähenduslikkuse loomise peale, kasvõi fraasi „/…/ kunst on ikka tulega mängimine” võib lugeda ja mõista mitut moodi. Väga terane on Øyvindi tähelepanek, et tema isa poolt kirjutatud iga-aastased jõulukirjad ehk nö pere aasta kokkuvõtted olid justkui tänapäevaste facebooki postituste eelkäijad, kuna „žanri üheks põhitunnuseks oli see, et mainida tohtis eelkõige positiivseid elusündmusi ja kindlasti lootustandvas võtmes.” (61). Raamatukoguhoidja südant soojendab muidugi eriliselt see, et kogumiku kõige esimene lugu mainib raamatukogu ning hiljem tuleb juttu veel raamatulaevast ehk siis n-ö merepealsest raamatukogust. „Alati oli palju raamatuid ja lummus.” (116)

Mis lisab neile naljakaile, tabavaile ja toredaile lugudele nukra noodi, on tõsiasi, et Øyvind vaatab tagasi ju lausa kahele kadunud maailmale—lapsepõlvele idüllilisel saarekesel ning sünnimaale ehk Norrale, mis on Eestisse kolides ka justkui mõnes mõttes jäädavalt kadunud. Koroonakarantiinis olles otsustas autor, et tema kodu on Eestis. „Mitte niimoodi, et Norras ei oleks. Mu kodu on alati Norras./ Ent ikkagi. Koer kukkus taevast alla./ Ja ma ütlesin: „Eesti!”” (158)

Huvilistele veel viide Raimu Hansoni intervjuule Øyvindiga “Eesti norralane meenutab poisipõlve, see möödus tillukesel saarel, kus räägib tuul” eelmise aasta 23. dets. Postimehes.

Annika Aas

Rubén David González Gallego “Valge mustal”

Rubén David González Gallego raamat “Valge mustal” jutustab läbi lühikeste, piltidena mõjuvate tekstide, oma lapsepõlvest Venemaa laste-, hoolde-ja vanadekodudes 70ndatest alates. Sealsetest õõvastavatest tingimustest ja suhtumistest; samal ajal ka sõpradest ja teistest temaga saatust jagavatest lastest.

Lugu on kaasahaaravalt kirjutatud ja kuigi teemalt sünge, on see siiski lõppkokkuvõttes elujaatav ja mitmes mõttes edulugu.

Aga teekond on olnud raske. Autor põeb nimelt laste tserebraalparalüüsi.  Sellele vaatamata on tekstis teatav annus huumorit, irooniat ja tagasi ta ennast just ei hoia.

Autor ei räägi ainult enese tähelepanekutest ja endast. Juttu tuleb ka täiskasvanutest ja inimestest väljaspool süsteemi. Nii headest inimestest kui kurjadest, pealekauba natuke koerast ka.

See on üks selline raamat, mis väga hästi meelde tuletab, kui vedanud ilmselt Sinul, armas lugeja, on. :) Raske aga väärt lugemine. Tahaks kohe parem inimene olla peale lugemist.

Teos on võitnud ka Venemaa Bookeri auhinna aastal 2003.

Autori kohta saab rohkem teada ingliskeelsest wikiartiklist.

Katke raamatust: “Debiil olla ei olegi kuigi raske. Kõik vaatavad sust mööda, ei märkagi. Inimene sa ei ole, sa oled eimiski. Kuid mõnikord taipab vestluskaaslane, kas loomupärasest headusest või professionaalsest vajadusest, et sisemiselt oled sa samasugune kui kõik teised. Üheainsa hetke jooksul asendub ükskõiksus vaimustusega, vaimustus aga täieliku meeleheitega reaalsuse ees.” (lk. 45)

Seili Ülper

Kazuo Ishiguro “Kui me olime orvud”

Kazuo Ishiguro raamat „Kui me olime orvud“ võiks olla kriminaalromaan, aga pole seda siiski, kuigi romaani protagonist on nimekas meisterdetektiiv. Tegemist on nauditavasse eesti keelde tõlgitud lummava psühholoogilise, võib-olla isegi filosoofilise looga unustamisest, mäletamisest ja tõe ilmsikstulekust.

Kui peategelane pöördub oma mõtetes pidevalt tagasi lapsepõlve ja lõpuks, arvates enda olevat piisavalt tugeva, ka lapsepõlvemaale, koged lugejana déjà vu tunnet.

Kui perekonna müsteeriumile vastuseid otsiv meisterdetektiiv kaotab ühel hetkel kontrolli kogu olukorra üle, paneb ootamatu lahenduse saabumine mõtlema sellele, kas poleks elus vahel siiski parem, kui mõni mõistatus jääkski lahendamata.

See pole raamat, mille loed läbi, paned käest ja unustad. See on raamat, mis hakkab lugejaga rääkima, trügib mõtetesse ja ei lase ennast niisama lihtsalt unustada.

Meeli Väljaots
Oskar Lutsu majamuuseum

Mirko Bonné „Heledam kui päev”

Mirko Bonné „Heledam kui päev” (2017, e.k. Piret Pääsuke 2019)

Naljakas, et kui jõuad keskikka, siis tundub, et kõik raamatud räägivad keskeakriisist. Või räägivad nad siiski hoopis armastusest, kui tsiteerida üht eelmist raamatusoovitajat? Bonné raamat räägib mõlemast, ja veel palju-palju rohkemast. Raamat kisub kaasa, on ühest küljest justkui mõnus suvine meelelahutaja, teisest küljest aga kutsub just rahulikule mõtisklusele, isegi mõne lõigu ülelugemisele. Vabalt võib lõppu jõudes ka otsast peale alustada—raamat on nii rikas, et avanevad uued tahud.

See on tegelikult nelja noore inimese sõpruse lugu, mis kisub totaalselt kiiva siis, kui mängu tuleb armumine, iha, armastus. Lugu kadunud lapsepõlvest ja lapsepõlve kaduvusest. Nelja nooruki, Raymund Merzi, Moritzi, Floriane ja Ingeri „salaaed” on üks metsistunud aed sarasmaal, Hamburgi äärealadel, aga nii nagu sellest aiast saab ükskord asfaldiga kaetud parkla, tabab täielik muundumine ka nende sõpruskonda. Lapsepõlve süütuse lõpuga saavad alguse igat sorti valed ja petmised (nii teiste kui iseenda…). Ning alles paarikümne aasta pärast hakatakse neid suhteid uuesti revideerima.

Kui ma üritan tekkinud suhete sasipuntra lühidalt kokku võtta, siis kõlab see nagu Mehhiko seebiooper (Raymund armastab Ingerit, aga Inger valib Moritzi, mistõttu Raymund lepib Florianega, kes omakorda armastab Moritzit…), aga uskuge, Bonné kirjeldab seda kõike palju usutavamalt ja köitvamalt. Raamatu viimane kolmandik annab põneviku mõõdu välja, kus mängu tulevad nii lapse- kui maalirööv, aga päris lõpp on siiski lausa ootamatult romantiline, lastes peaaegu et–keset maalilist Prantsusmaa loodust–ühel kaunil maalil tegelikkuseks saada.

Üks tore kokkusattumus… Kui Bonné esines mullusel Prima Vistal, siis tänavu külastas festivali belgia autor Jean-Philippe Toussaint. Üks kuulaja tuli pärast belglase esinemist paluma mitte autogrammi, vaid seda, et autor kirjutaks tema (vanasse) passi kõige ilusama prantsuskeelse sõna ning selleks sõnaks oli autori arvates „lumière” (valgus). Bonné tekstis on valgus äärmiselt olulisel kohal. Eks iga lugeja tõlgendab selle tähendust ja tähtsust enese jaoks ise, aga Raymundi jaoks tundub valgus (sarasmaa aias, Camille Corot’ nisupõllumaalil, vaksali klaashallis või mujal) sümboliseerivat turva- ja õnnetunnet, soojust ja siirust, mis on argipäeva rutiini keskel kuhugi kaduma läinud ja mis väärib nüüd lõpuks taasotsimist. „Keegi ei saa peita ennast valgusesse, ainult lapsed saavad” (217), arvab Raymund, ja küsib endalt, kas ka täiskasvanuna saab säilitada siirust? On seda üleüldse võimalik säilitada? Kas on mõtet keskealise mehena oma tõelist armastust püüdma hakata või… „kas polnud veelgi kohutavam ettekujutus, et Inger ja tema elavad koos, ja kõik kordub, ka nende juurde saabuvad tavapära, rutiin, vastumeelsus, harjumus, üksluisus, passimine, auru väljalaskmine?” (146).

Lisaks valgusele on raamatus oluline roll putukatel, eriti herilastel. Inger maalib ühel eluperioodil tohutuid herilasepilte ning Raymund imetleb herilasi, kirjutab neist artikleid. Herilase elu on küll lühike, kuid iga sekund sellest elatakse n-ö täie ette. „Herilased tekitasid temas piiritut imestust. Mida rohkem ta kiletiivaliste kohta luges, seda enam ta veendus, et nii nagu tema, tunnevad nemadki hirmu, halastust ja iseäralikku poolehoidu omataoliste vastu; ilmsest oli see mingit laadi südamlikkus, õrnus nagu pihtide vahel. /…/ Liikuvus, painduvus, nõtkus—need on põhilised punktid herilase eksistentsis, kus iga sekund loeb tingimatu elavus /…/” (138-9). Raymund igatseb samuti iga keharakuga veel ELADA, tunda, ja nii saabki sellest ka otsingu, rännaku lugu.

P.S. Soovitan kindlasti üles otsida tekstis palju mainimist leidnud Camille Corot’ maal „Nisupõld Morvanis”, mis on google’is hõlpsasti leitav („Wheat field in the Morvan region”).

Annika Aas

Narine Abgarjan “Manjunja”

Narine Abgarjan. Manjunja (2010, vene keelest tõlkinud Ilona Martson 2018)

Armeenia päritolu vene kirjaniku Narine Abgarjani debüütromaan „Manjunja” on kaaneteksti kohaselt „raamat nõukogude lapsepõlvest – lapsemeelsetele täiskasvanutele ja uudishimulikele lastele”. See on siiski vaid pool tõde; lapsepõlv on küll nõukogude-aegne, kuid armeenia perekond oma täies ilus on säherdune kasvukeskkond, mis võib nullida nii kommunismiehitaja moraalikoodeksi kui Benjamin Spocki lastekasvatusjuhendi.

Autor on öelnud:
„Manjunja” on lugu kõigist pealinnast eemal asuvatest nõukaaja väikelinnadest ja nende elanikest. Sellest, kuidas inimesed oskasid kohutavale defitsiidile ja kõikvõimalikele piirangutele vaatamata elada ja elust rõõmu tunda. 
„Manjunja” on raamat täiskasvanud lastele. Neile, kes ka kolmeteistkümneselt ja kuuekümneselt usuvad headusesse ja vaatavad naeratades tulevikku. 
„Manjunja” on minu lõpmatu armastuse avaldus kallitele, lähedastele ja linnale, milles mul oli õnn sündida ja suureks saada.” (lk 12-13)

Tegevuspaigaks on piiriäärne väikelinn Berd, tegevusajaks 1979-1980 ja peategelasteks kaks perekonda, Abgarjan ja Šats. Abgarjanide perekonda kuulusid isa-ema ja neli „eri kaliibris ja vanuses” tütart. Šatsi perekonda kuulus esmajoones ja ennekõike Nänn, kes töötas „ema, vanaema ja koduperenaisena” ning alles seejärel tema poeg ja lapselaps Maria ehk Manjunja. Narine ja Manjunja tutvusid mälestusväärsel võidupüha aastapäevakontserdil, kui laulukoori tagumist rida kandnud pink äkitselt „Buchenwaldi häirekella” ajal purunes ja lapsed üksteisele selga sadasid. Nõnda sündis eluaegne murdumatu sõprus tüdrukute ja ka nende perede vahel. Raamatus tuleb juttu kõigest, mis mahub kümneaastaste tüdrukute maailma: koolivaheajast, India filmidest, pirukatest, esimesest (teisest, kolmandast, viiendast …) armumisest, majapidamistöödest ja nende ratsionaliseerimismeetoditest ehk kuidas parimad plaanid ikka kuidagimoodi untsu lähevad. Saame teada sedagi, miks tüdrukud kesk suve siniste peanuppudega ringi käisid, mis juhtus pärast Tbilisi Dünamo ja Jerevani Ararati kõrgliigamängu, kuidas lapsed endale nimed said ja iidne armeenia naisenimi Maniakk globaalkultuuri ohvriks langes ning mis sai siis, kui Nänn ütles „noissandjumalküll”. Ja veel palju muud, mida hõlmab klišeelikuks kulunud, kuid kõigile mõistetav sõnapaar „õnnelik lapsepõlv”.

Tiina Tarik

Narine Abgarjanist on varem siin kirjutanud Annika Aas,
„Manjunjast” Triinu Rannaäär Tallinna Keskraamatukogu lehel.

Anu Jänes “Õuekummelist kaduvikku”

Elulooraamatuid lugeda mulle üldiselt ei meeldi – need on liialt kinni kronoloogias, liiga sündmuste-kesksed. Mälestused on oma vabama vormiga teine tera.

Anu Jänese raamat “Õuekummelist kaduvikku” on romaanivormis mälestusteraamat 1950ndate aastate elust ühes Eesti maakohas. See raamat meeldis mulle päris mitmel põhjusel. Esiteks on see raamat elust enesest, kõigi üksikasjadega. Elu nõukogude ajal on kujutatud elava tegelikkusena, mitte poliitilise karikatuurina või lihtsalt protestivaimus. Siingi on oma “seltsimees laps” – nimitegelane Ann, tema pere, loomad, sõbrad, igapäevased tegevused. Raamatust õhkub perekondlikku soojust. Igal hetkel tunnetad, et sinuga vestleb elav inimene.

“Õuekummelist kaduvikku” sobib ühtemoodi hästi lugemiseks nii 8-aastasele kui 84-aastasele (allakirjutanu isikus). See on juba omaette saavutus.

Elmar Tarik