Posts Tagged ‘suhted’

Andrus Kasemaa luuletused

Avastasin Andrus Kasemaa loomingu enda jaoks tema proosaraamatuga „Leskede kadunud maailm“ 2014. aasta suvel. Ja see oli selline lugemiselamus, mida jäädki mäletama! Autori soojus, empaatia, huumor, ja muidugi teema valik – et üks noor mees võtab kirjutada vanadest naistest (sest teadagi ju, millest noored mehed tavaliselt kirjutavad). Pärast seda ma enam kunagi kaks korda ei mõtle, kas tema järgmine raamat endale osta ja see kohe ka läbi lugeda!

Kasemaa alustas oma kirjanikukarjääri luuletajana, ilmus kolm kogu ja siis oli mitu aastat luule avaldamises pausi. Kuid lugeja rõõmuks on pausi aeg viimastel aastatel kuhjaga tasa tehtud, sest hiljuti on ilmunud tervelt neli erinevat luulekogu. Läbi senise loomingu on Kasemaale omane teatav lihtsus ja mängulisus, luuletus algab ühest kohast ühe mõttega ja võib välja jõuda hoopiski ootamatusse sihtpunkti. Tema luuletuste lihtsus on sageli näiline. Mängulisus ei ole kunagi vaid huvitavate ja löövate sõnade kokku sobitamine – alati kannavad need lihtsad sõnaseosed mõtteid, mis leidlikke uperpalle teevad ja lugejas midagi sügavamat kõnetavad.

Olla luuletaja“ on juba palju tunnustust pälvinud luuleraamat, mille põhiteemaks on kriitika kaasaja ühiskonnas valitsevate meeleolude ja hoiakute aadressil. Kas inimesed sugugi ei õpi ja kollektiivne mälu on nii lühike, et ikka ja jälle korrata samu vigu? „…laps olin siis vanamutid igatsesid talusid/ nad muust ei rääkinud/ vabadussõjast/ lehmadest/ vabariigist/ nüüd igatsevad vanamutid vene aega […] et saaksime kord jälle/ igatseda vabariiki“. Selles kogus on palju erinevaid mõtisklusi olemise teemadel, sh nagu raamatu pealkirigi viitab – luuletajaks, kirjanikuks olemise teemadel.

Luulekogude „Kui ma kord suren“ ja „Muusa“ põhiteemaks on armastusluule. Ega ma armastusluulet praegusajal enam praktiliselt ei loe, kuid neid raamatuid olen juba küll mitu korda lugeda jõudnud! „Kui ma kord suren“ on meeleolult nukker, sest siin on palju luuletusi armastusest põhjustatud igatsusest ning valust. Kurb on millegipärast alati ilus ja see kogu sisaldab väga ilusaid luuletusi, näiteks üks katke: „…kui tulevad ööd mil vähkren öösel üksi/ ja tahan surra/ ja tulevad ööd tähised nagu täna/ kui olen jälle sinuga unenägudes/ linadelt on kadunud su lõhn/ aga unenäod unustasid minu juurde…“

„Muusa“ on Muusale ning inspiratsioonile pühendatud luulekogu. Siinsed luuletused on kergema ja rõõmsama meeleoluga, luuletaja mängib siin rohkem oma erineva autorimina ja loomingust läbi käinud teemadega. Üks katke: „Avaldus politseile/ mu armastatu on kadunud/ ta lahkus mu juurest/ viimati nägin teda 4. augusti õhtul/ tal ei olnud seljas midagi/ ta päevitas/ […] palun aidake ta mul leida/ me läksime tülli/ jah/ ma armastan teda/ ikka veel/…“

Kasemaa arutleb õige mitmel juhul, kas armastusluuletusi on maailmas palju või vähe, on neid juurde vaja või mitte. Küllap sellest küsimusest on omal moel ajendatud tema eelnevatest täiesti erinev „Mees otsib naist“ on luuleraamat, milles ta on luuletused kirjutanud täiskasvanute lehe „Mees otsib naist“ rubriigi kuulutustest ajendatuna. Täpsemalt loonud luuletuse kuulutuse esimesest reast lähtuvalt edasi: „Otsin endale uut naist/ vana läks juba katki kulus ära ei ole enam see toode/ masin mis kunagi/ vana mudel/…“ või „Heipa, otsin suvepruuti !/ Sügisel jätan su maha siis kui kured lendavad lõunasse/…“ või „Küsin otse, keegi saada tahab?/ Vanu eterniidi plaate/ just täna lammutasin kuuri maha“. Iroonia on ilmne. Need on siis tänapäevased serenaadid, mis neis kuulutusrubriikides lauldakse, selline on olnud see inimkonna progress!

Mai Põldaas

Mai Raet “Valu tühi veetlus”

Selle jutu pealkiri ei reeda, millest või kellest tegelikult juttu tuleb. Lugu pajatab noorgümnasistist Sandrast, kes peab õppima hakkama uues ja võõras koolis, elama kodunt kaugel, üürikorteris. Niisiis peab ta saama iseseisvaks! Eriti edukas oma uues rollis Sandra pole — kuigi uus kodu pole talle päris võõras (on ta ju oma õel mõnigi kord siin külas käinud), tundub üürikorter talle koledana ning mingit kodutunnet esialgu ei teki, pigem kisub olukord silmist vee välja. Korterinaaber Kristiina tekitab ebalust, tema eluvaated on Sandra jaoks isegi hirmutavad.

Mängu astuvad veel kaks noormeest ja üks neiu: Henri, kes on Kristiina poiss-sõber, ja Oliver, kes oli/on Sandra poiss-sõber, ning Laura, kes on vähemalt loo alguses kindlalt Sandra südamesõbratar.

Nagu sellistes lugudes ikka, lähevad kõigi nende omavahelised suhted keeruliseks. Keegi olla kedagi justkui petnud, kellelgi olevat justkui tunded ja kedagi olevat justkui reedetud. Ei puudu loomulikult saladuslik noormees, kes ei avalikusta oma tegelikku olemust ja seega paelub autori ja ülejäänud tegelaste teravdatud tähelepanu.

Raamatu lõpp on siiski positiivne, sest Sandra on üsna mõistlik noor neiu, enda arvates on ta nagu kass, kes maandub alati käppadele.

Mai Raet on pärit Saaremaalt, tema sulest on ilmunud raamat “Surnud liblikad” (2010). “Valu tühi veetlus” kuulub 2017. aasta noorteromaanide võistlusel äramärgitud tööde hulka.

Ädu Neemre

Tamsyn Murray “Teise ringi süda”

“Minu nimi on Jonny Webb ja ma olen robot. Eelmisel suvel lakkas mu süda kolmeks ja pooleks minutiks löömast. Kui nad selle jälle käima said, oli lihas kahjustunud ega töötanud korralikult. Nüüd siis on mu külge pandud too aparaat, mis mind elus hoiab. Seda nimetatakse Berliini südameks ja selles võib päriselt näha, kuidas mu verd mööda torusid pisikesse ümmargusse asjandusse ja sealt tagasi minu kehasse pumbatakse – jõhker aga põnev!”

Jonnyl on haiglas sõber ja saatusekaaslane — Emily, kellel on äge müeloidne leukeemia, rahvakeeli verevähk. Arstid ei ole mõlema suhtes eriti optimistlikud. Jonnyl on kiiresti vaja sobivat doonorit, Emilyt ootab ees ränk kiiritus- ja keemiaravi.

Nüüd astub lavale teine pere. Seal on kaks last, tüdruk Niamh ja särav lemmik Leo. Mõlemad rivaalitsevad kuidas jaksavad kuni ühel väljasõidul mere äärde lõpeb kõik katastroofiga — võidu peale kaljudel ronides kukub Leo kogemata alla ja murrab kaela.

Ühe õnnetus on teise õnn — räige aga nii see on. Jonny saab endale Leo südame. Niamh saab üüratu süütunde. Jonny otsustab rohkem teada saada tollest poisist, kelle südant ta nüüd oma rinnas kannab. Keeruliseks teeb ettevõtmise see, et ta ei saa mitte mingil juhul minna Niamhi juurde ja ütelda: “Hei, mul rinnas sinu surnud venna süda!” Nende omavahelised suhted muutuvad väga plahvatusohtlikeks. Niamh on sellises seisus nagu oleks tal kogu maailmaga kana kitkuda ja Jonny ei tohi talle mõista anda, et teda huvitab surnud Leo elu. Nüüd teeb haiglas viibiv Emily teo, mis viib lõpuks Jonny ja Niamhi vahelise e-kirjavahetuseni ja suhete sasipundar hakkab lõpuks pisut hargnema.

Lugege ja hoidke kõigile neile pöialt, sest nad vajavad teie toetust ja mõistmist. Kas see aitab Jonnyt, Niamhit ja Emilyt selgub siis, kui olete loo otsast lõpuni ära lugenud!

Ädu Neemre

Emma Straub „Moodsad armastajad“

Raamatu autor Emma Straub jutustab meile loo kahest New Yorgis, Brooklynis elavast perekonnast, kelle elu sisuks on laste tulevik, abielu kooshoidmine ja pingeline tööelu. Loo keskmes on Elizabeth, Zoe ja Andrew, kes on ülikooliaegsed bändikaaslased ja sõbrad. Nooruses lubas Elizabeth endale, et ei muutu kunagi selliseks nagu tema ema ja tolle sõbrad, kes käisid kõik sama juuksuri juures, samades poodides ja sõid õhtusöögiks samu asju. Andrew, kelle vanemad olid rikkad ja soovisid teda vormida, vihkas neid ja unistas ärajooksmisest, rongidele hüppamisest või Nepaali kolimisest. Kaunis ja vabameelne Zoe oli aga afroameeriklastest paari laps, tema vanemad olid teeninud oma kopsaka varanduse diskoduona. Nüüd on nad ise täiskasvanud, kellel on omakorda peaaegu täiskasvanud lapsed. Elus ei ole läinud vast päris nii, nagu nad lootsid, kuid siiski on põhjust olla rahul ja mis siis, kui nad pole enam nii õnnelikud kui varem. Kuid ka rahulikult kulgev elu võib tuua ootamatuid pöördeid. Nende kõigi ellu ilmub minevikust toonane bändikaaslane Lydia, kellest sai 1990ndate alguses täht, kuid kes lahkus elust narkootikumide tõttu. Lydia lühikeseks jäänud elust soovitakse vändata eluloofilmi, mis paljastaks nii mõnegi saladuse teiste bändiliikmete kohta…

Straubi romaanis segunevad elutarkus, läbinägelikkus, nooruse elevus ja keskea ootamatus. Autor laseb oma tegelastel end kaotada ja jälle leida ning nad väljuvad oma värskendavalt inimlikest katsumustest alati veidi vanemana, vahel veidi targemana, kuid ei lõpeta kunagi kasvamist.

Karmen Velitschinsky

* * *

Mõnikord võib raamatu lugemise ajendiks olla suht veidrad põhjused, selle raamatu puhul kõndisin ma raamatuvirnast mööda, vaatasin vilksamisi pealkirja ja lugesin välja, et “Moosised armastajad” — misasja? — aa, ikka “Moodsad armastajad”… (küllap on sissetegemiste hooaeg oma mõju avaldanud), aga painama jäi ja nii see raamat muga koju tuli.

Tegevus toimub New Yorgis, Brooklynis. Põhifookuses on kaks perekonda: perekond A (isa + ema + poeg) ja perekond B (ema + ema + tütar). Kirjeldus, milliste suhteämblikuvõrkudega keegi kuskilt seotud on, võtaks liig palju sõnu ning tõenäoliselt ei oleks huvilisel siis enam nii tore raamatut ennast lugeda, olgu vaid öeldud, et neid jagub, nii kaasaega kui minevikku. Raamatu teemad on tulevikulootused ja -kartused, minevikupaid ja -pained, eneseotsingud ja -leidmised, suhtesasipuntrad ja karjäärimured.

Pretensioonitu, aga mitte vilets raamat, ajaviiteraamatuks liig tõsine ja tõsiseks kirjanduseks liiga kerge, selline korralik keskmik, mille puhul erinevad lugejad saavad oma lugemismalle rakendada ja saavad pisut kauba peale ka. Ja, khmm, ma kujutan päris hästi ette, kuidas selle põhjal annaks filmi või koguni telesarja teha…

Tiina Sulg

Emma Straubi portree on pärit siit.

Anett Tuisk “Tulevikuta lootus”

Siin see on… kirjanik Anett Tuisk.
Raamat “Tulevikuta lootus”, alapealkirjaga “Nähtamatu tüdruku lugu”

tuisktulevikutalootusJako ja Nella.
Poiss, kes mängib isa meeleheaks korvi, omab lahedaid sõpru, üsna talutavat kodu ning toredat väikest õde.
Tüdruk, kel pole mitte midagi peale joodikust ema ja koolikiusamise. Siiski, siiski — Nella peab mustade kaantega päevikut, kuhu ta paneb järjekindlalt kirja kogu oma ebaõnnestunud elu. Kirjutada ta oskab — lood on lühikesed, aga täpsed ja väljendusrikkad.
Juhuse tahtel leiab tubli poiss Jako märkmiku ja loeb selle kaanest kaaneni läbi. Kummaline on, et ta hakkab oma elu võrdlema Nella eluga ja leiab neis sarnaseid hetki ja mõtteid. Jako muutub ja võtab piltlikult öeldes “oma elul turjast kinni”.
Aga mis saab Nellast…?!

Loe ja tee oma järeldused!

Ädu Neemre

Loe ka Marie Saarkoppeli arvustust

Anett Tuisk „Tulevikuta lootus“

tuisktulevikutalootusNoorteromaani peategelaseks on 18-aastane pealinna noormees Jako, kes elab kirevat seltskonnaelu ja käib usinalt korvpallitrennis. Esmapilgul võiks arvata, et Jakol on kõik, mida üks temavanune noormees ihaldada võiks – sõbrad, hea maine koolis, toetavad vanemad ja hubane kodu. Kuid tegelikkuses ei laabu Jako elu hoopiski nii nagu tema seda tahab ning nii asub ta vaatamata raskustele ellu viima enda unistust – saada arstiks, mitte kuulsaks korvpallistaariks välismaal.

17-aastane Nella kirjutab enda mured ja rõõmud päevikusse. Teda kiusatakse, ta ei ole koolis populaarne, tema ema on alkohoolik ning tema peas keerlevad põhjalike tulevikuplaanide asemel pigem enesetapu-mõtted.

Jako ja Nella ei kohtu omavahel näost-näkku mõnel peol ega ka internetilehekülgedel, vaid hoopis märkmikus. Seejärel saavad kahe noore elu ühisnimetajateks muuhulgas alkohol, probleemid sõprade ja vanematega, armastus ja surm.

anetttuiskAutor on valinud enda romaani peategelaseks lõpuks ometi noormehe. Enamjaolt on noorteromaanid väga tütarlaste- ja nende probleemide kesksed, see raamat sobib aga väga hästi ka vastassoo esindajatele lugemiseks. Teose ülesehitus on omanäoline, sündmustik põnev ja kaasahaarav.

Anett Tuisk on sündinud 1997. aastal Tartus ja õpib Luunja keskkooli 12. klassis. Pärast keskkooli soovib ta edasi õppida kirjandust. „Tulevikuta lootus“ on tema esimene romaan.

Marie Saarkoppel

Kristi Piiper „Tõde või tegu. Stella“

„Tõde või tegu. Stella“ on Varraku uue noorteromaani sarja esimese raamat. Peategelase Stella ema kaob tüdruku 14. sünnipäeva hommikul ja jääbki teadmata kadunuks. Oma isast ei tea peategelane midagi ja nii saab tema ametlikuks hooldajaks vanatädi Asta, kellel on aga alkoholiprobleemid ja nii peab Stella ootamatult ise enda eluga toime tulema. Koolis tekib Stellale salapärane austaja, kuid tüdruk kuuleb pealt üht telefonikõnet, mis justkui seda saladusloori kergitab.

piipertodevoitegustellaAasta pärast satub vanatädi haiglasse, kuid enne seda tahaks ta Stellale justkui midagi tema isast rääkida. Vaatamata segastele tunnetele ja omavahelistele suhetele, osaleb Stella klassivenna sünnipäevapeol, kuhu on kutsutud ka selgeltnägija. Asjad, mida selgeltnägija noortele räägib, lükkavad käima põneva ja ettearvamatu sündmusteahela. Sünnipäevapeo ööl kaob teinegi Stellale väga oluline inimene ning Stella asub koos enda parima sõbranna Kärdiga kadumise tagamaid uurima, hoolimata sellest, et mõlemad tüdrukud aimavad halba. Millised seiklused tüdrukuid ees ootavad ja millised saladused päevavalgele tulevad? Kuhu ikkagi Stella ema kadus ja mis juhtub vanatädi Astaga?

Tegu on väga kaasahaarava ja ladusalt kirja pandud noorteromaaniga, milles käsitletakse paljusid noorte jaoks aktuaalseid teemasid nagu vanema kaotus, alkoholism, iseseisvumine, suhted eakaaslastega, kuid uudsete teemadena kerkivad esile ka kuritegevus, vaimne tervis ja seksuaalne orientatsioon.

„Tõde või tegu“ on Tartu Tervishoiu kõrgkoolis õenduse eriala õppiva Kristi Piiperi (1983) esimene romaan.

Marie Saarkoppel