Posts Tagged ‘suhted’

Anett Tuisk “Tulevikuta lootus”

Siin see on… kirjanik Anett Tuisk.
Raamat “Tulevikuta lootus”, alapealkirjaga “Nähtamatu tüdruku lugu”

tuisktulevikutalootusJako ja Nella.
Poiss, kes mängib isa meeleheaks korvi, omab lahedaid sõpru, üsna talutavat kodu ning toredat väikest õde.
Tüdruk, kel pole mitte midagi peale joodikust ema ja koolikiusamise. Siiski, siiski — Nella peab mustade kaantega päevikut, kuhu ta paneb järjekindlalt kirja kogu oma ebaõnnestunud elu. Kirjutada ta oskab — lood on lühikesed, aga täpsed ja väljendusrikkad.
Juhuse tahtel leiab tubli poiss Jako märkmiku ja loeb selle kaanest kaaneni läbi. Kummaline on, et ta hakkab oma elu võrdlema Nella eluga ja leiab neis sarnaseid hetki ja mõtteid. Jako muutub ja võtab piltlikult öeldes “oma elul turjast kinni”.
Aga mis saab Nellast…?!

Loe ja tee oma järeldused!

Ädu Neemre

Loe ka Marie Saarkoppeli arvustust

Anett Tuisk „Tulevikuta lootus“

tuisktulevikutalootusNoorteromaani peategelaseks on 18-aastane pealinna noormees Jako, kes elab kirevat seltskonnaelu ja käib usinalt korvpallitrennis. Esmapilgul võiks arvata, et Jakol on kõik, mida üks temavanune noormees ihaldada võiks – sõbrad, hea maine koolis, toetavad vanemad ja hubane kodu. Kuid tegelikkuses ei laabu Jako elu hoopiski nii nagu tema seda tahab ning nii asub ta vaatamata raskustele ellu viima enda unistust – saada arstiks, mitte kuulsaks korvpallistaariks välismaal.

17-aastane Nella kirjutab enda mured ja rõõmud päevikusse. Teda kiusatakse, ta ei ole koolis populaarne, tema ema on alkohoolik ning tema peas keerlevad põhjalike tulevikuplaanide asemel pigem enesetapu-mõtted.

Jako ja Nella ei kohtu omavahel näost-näkku mõnel peol ega ka internetilehekülgedel, vaid hoopis märkmikus. Seejärel saavad kahe noore elu ühisnimetajateks muuhulgas alkohol, probleemid sõprade ja vanematega, armastus ja surm.

anetttuiskAutor on valinud enda romaani peategelaseks lõpuks ometi noormehe. Enamjaolt on noorteromaanid väga tütarlaste- ja nende probleemide kesksed, see raamat sobib aga väga hästi ka vastassoo esindajatele lugemiseks. Teose ülesehitus on omanäoline, sündmustik põnev ja kaasahaarav.

Anett Tuisk on sündinud 1997. aastal Tartus ja õpib Luunja keskkooli 12. klassis. Pärast keskkooli soovib ta edasi õppida kirjandust. „Tulevikuta lootus“ on tema esimene romaan.

Marie Saarkoppel

Kristi Piiper „Tõde või tegu. Stella“

„Tõde või tegu. Stella“ on Varraku uue noorteromaani sarja esimese raamat. Peategelase Stella ema kaob tüdruku 14. sünnipäeva hommikul ja jääbki teadmata kadunuks. Oma isast ei tea peategelane midagi ja nii saab tema ametlikuks hooldajaks vanatädi Asta, kellel on aga alkoholiprobleemid ja nii peab Stella ootamatult ise enda eluga toime tulema. Koolis tekib Stellale salapärane austaja, kuid tüdruk kuuleb pealt üht telefonikõnet, mis justkui seda saladusloori kergitab.

piipertodevoitegustellaAasta pärast satub vanatädi haiglasse, kuid enne seda tahaks ta Stellale justkui midagi tema isast rääkida. Vaatamata segastele tunnetele ja omavahelistele suhetele, osaleb Stella klassivenna sünnipäevapeol, kuhu on kutsutud ka selgeltnägija. Asjad, mida selgeltnägija noortele räägib, lükkavad käima põneva ja ettearvamatu sündmusteahela. Sünnipäevapeo ööl kaob teinegi Stellale väga oluline inimene ning Stella asub koos enda parima sõbranna Kärdiga kadumise tagamaid uurima, hoolimata sellest, et mõlemad tüdrukud aimavad halba. Millised seiklused tüdrukuid ees ootavad ja millised saladused päevavalgele tulevad? Kuhu ikkagi Stella ema kadus ja mis juhtub vanatädi Astaga?

Tegu on väga kaasahaarava ja ladusalt kirja pandud noorteromaaniga, milles käsitletakse paljusid noorte jaoks aktuaalseid teemasid nagu vanema kaotus, alkoholism, iseseisvumine, suhted eakaaslastega, kuid uudsete teemadena kerkivad esile ka kuritegevus, vaimne tervis ja seksuaalne orientatsioon.

„Tõde või tegu“ on Tartu Tervishoiu kõrgkoolis õenduse eriala õppiva Kristi Piiperi (1983) esimene romaan.

Marie Saarkoppel

Tommi Kinnunen „Nelja tee rist”

kinnunenneljateeristNeli inimest, neli teed, neli lugu. „Nelja tee rist” on üks minu viimase aja meeldejäävaim lugemiselamus.

Raamtu „neli teed” – ämmaemand Maria, tema tütar Lahja, Maria minia Kaarina ja Lahja mees Onni, jutustavad selles raamatus kõik oma loo, ent need ei kulge ajas paralleelselt, vaid nõuavad vahel ka mõningast tagasi lehitsemist, uuesti lugemist. Kuid just selline ülesehituse ja lugude eneste sopilisus on äärmiselt meeldiv kombinatsioon, mida kogeda. Raamat kulgeb küll ajas vaikselt edasi ja sinna kõnnumaale, kus Maria ajal võisid jalgratas ja plekkahi suurt sensatsiooni tekitada, jõuavad lõpuks Boschi pesumasina ja piilupart Donaldini.

Raamatu peategelased kuuluvad perekonda, kelle õnnetud, keerulised ja mõneti ettearvamatud saatused üsna kiiresti hinge poevad. Kuidas aga sobivad ja põimuvad need saatused omavahel perekonna ja ühiskonnaga?

Kinnuse stiil on napp, ent lõpptulemus tekitab lugemise juures just selle parima tunde nii, et raamatut on võimatu enne viimast kirjavahemärki käest panna. Loomulikult on kandev roll ka Jan Kausi suurepärasel tõlketööl.

Peategelaste (kuid miks ka mitte soome ja eesti rahva) iseloomu ja sisemised heitlused võtab Kinnunen väga tabavalt kokku juba raamatu esimese peatüki alguses:

„Tao endale südamesse (Ära tee välja, ära näita välja, ära reageeri)”

Tommi Kinnunen (1973) on Turus elav kirjanik ning emakeele ja kirjanduse õpetaja. Tema „Nelja tee rist” pälvis Suure Ajakirjandusauhinna aasta parima raamatu kategoorias ja kandideeris nii ajalehe Helsingin Sanomat parima esikteose kui ka Finlandia auhinnale. Teost peetakse viimaste aastate Soome üheks kõige märkimisväärsemaks proosadebüüdiks.

Marie Saarkoppel

Rhidian Brook „Aftermath”

24. juulil 1943 alanud ja neli päeva kestnud (millest üks päev jäi halva ilma tõttu vahele) pommitamiste seeria käigus heitsid Briti lennuvägi öösel ja Ameerika lennuvägi päeval hansalinnale ca 10 tuhat tonni pomme. Surma saanuid oli erinevate artiklite põhjal kuni 40 tuhat või 55 tuhat, suur osa linnast hävines ning umbes miljon inimest jäid peavarjuta. Eriti jube oli pommitamine, mis rahva mälestustes kannab nime “Feuerstorm” – tuletorm, mida on nimetatud ka Saksamaa Hiroshimaks. Kuninglik lennuvägi heitis siis linnale 50 minuti jooksul 2313 tonni süütepomme ja tavalisi lõhkepomme korraga. See tekitas tohutuid tulekahjusid, mille temperatuur tõusis 1000 kraadini. Keegi ei karjunud, sest sellises kuumuses hääl kõrist välja ei tule. Kogu operatsioon kandis nimetust “Gomorra”. See lasti käiku Briti peaministri Winston Churchilli käsul, eesmärgiga saksa rahva Hitleri-armastus pommirahesse matta. (Lugesin siit ja siit)

brook_aftermathRaamatu “The Aftermath” tegevus algab kolm aastat hiljem, septembris 1946. Hamburgi elanikud on näljas ja kodutud, orbunud lapsed otsivad varjupaika varemetes ja kerjavad brittidelt süüa ja sigarette, mida saab toidu vastu vahetada, vanemad kooliõpilased aitavad varemete koristamisel, kust leitakse veel palju surnukehi. Käib denatsifitseerimine ja ilma seda läbimata pole sakslastel õigust töötada. Neile korraldatakse vestlusringe, kus õpetatakse demokraatiat. Üks ülesehitust koordineerivatest ohvitseridest Briti tsoonis, Pinnebergi kuberner, on kolonel* Lewis Morgan, kes seoses perekonna tema juurde saabumisega majutatakse ühte suurde uhkesse villasse, kuhu ta nii oma naise kui kaasohvitseride hämmastuseks ja pahameeleks lubab elama jääda ka pererahval – arhitekt Stephan Lubertil ja tema umbes 15-aastasel tütrel Friedal. Lewis pole oma naist Rachelit ja 11-aastast poega Edmundit näinud võidupäevast saadik, siis sai ta puhkust 3 päeva; enne seda kohtusid nad vanema poja matustel 1942. aasta kevadel, kus ta võttis osa vaid talitusest ja ruttas tagasi kohustuste juurde. Raamat ongi sellest, kuidas arenevad suhted nende kõigi vahel, lisaks Lewise suhted teiste ohvitseridega ning kohalike laste suhted Edmundiga, kes vaatamata rangetele juhatustele kontaktidest hoiduda nendega sõbruneb. Rachel ja Lewis kaotasid oma poja üksiku „üle jäänud” pommi läbi, mille täiesti rahulikus piirkonnas heitis alla saksa piloot, et kiiremini ja kergemini koju saada. Luberti naine jäi kadunuks „tuletormis” ja kuude kaupa tema otsimisega tegeledes kaotas ta sideme oma tütrega. Frieda on väga vihane ja alandatud tütarlaps, kes kuulus Hitler-mädelite hulka nagu kõik – alates 1936. aastast polnud mingit võimalust sinna mitte kuuluda. Kui tema isa peetakse juba enne lõplikku dokumentide valmimist puhtaks (tema staatus ongi lõpuks Persilschein), siis kõike ja kõiki (oma isa sealhulgas) vihkav teismeline ümiseb varemete koristamisel vanu võitluslaule ja laseb veidi vanemal noormehel vastupanuliikumisest oma pea segi ajada ning varastab tema jaoks kolonelilt mõned tööga seotud paberid.

Inimestevahelised suhted ei ole kunagi lihtsad, aga sellise taustsüsteemi juures on need tõeliselt komplitseeritud: lein ja pahameel ja vihkamine ja armastus ja andestamine koonduvad ja põimuvad. Ma tundsin kaasa ja elasin kaasa Lewise võimetusele oma tundeid väljendada (või kasvõi endalegi tunnistada) – see lõhuks ta tükkideks ja seda ei saa ta endale lubada. Lewist süüdistatakse kaaslaste poolt liigses saksa-sõbralikkuses, mitte ametlikult või mingite tagajärgedega ta karjäärile. On tõesti hämmastav, et temas ei ole iha kättemaksu järele, ta näeb ainult viletsust, mida vaja kiiresti parandada, et eluga edasi minna. Kui vabrikus on streik, avavad pea kaotanud sõdurid tule ja kolm inimest saab surma, mispeale Lewis sõnab kibestunult: „Me õpetame neile demokraatiat ja karistame siis selle harjutamise eest”. Saksamaale suunduvate brittide jaoks on koostatud bukletid, mis õpetavad, et ei tohi kohalikega sõbruneda ja et tegemist on inimestega, kes ei taha tunnistada, et nad on löödud; kogu aeg peab olema ettevaatlik. Lewis vastab oma abile: „I’ve not met a German who has difficulty in believing they have been defeated, Wilkins. I think, they have, to a man, accepted it, gladly, and with some relief. The real difference between them and us is that they have been comprehensively and categorically fucked, and they know it. It is we who are taking too long to adjust to this fact”. Ühel hetkel on ta aga sunnitud endalt küsima, kas ta on olnud liiga usaldav ja kas tal on süüd juhtuvates asjades.

Kuidas peaks Rachel saama ennast hästi tunda võõral maal võõra mööbli ja piltide ja lauahõbedaga võõras majas koos võõraste teenijatega (tal pole kunagi olnud ei teenijat ega maja)? Meeletuseni väsinud abikaasat näeb ta harva ja nad suhtlevad väga-väga ettevaatlikult, lahusoldud aastad ja tahaplaanile surutud, jagamata jäänud lein ei lase neil kuidagi taastada kunagi nii õnnelikku abielu. Taastamise asemel tuleks ehk hoopis edasi minna, aga kuidas?

Hämmastavalt optimistlik kuju on Lubert, temas on palju impulsiivsust, mis sunnib teda oma mõtteavaldustega välja tulema ka olukordades, kus see ei pruugi talle kasuks tulla; ka eitab ta igasugust kollektiivse süü mõtet.

Kõige kergemini läheb muidugi Edmundil – lapsepõlv on üks süütu muretu aeg, kui selleks vähimgi võimalus on. Ta on uudishimulik, avatud ja helge loomuga, teda on raske rööpast välja viia – isegi kui Frieda viib talle põlguse märgiks tuppa poti oma sooja pissiga või rebib pea otsast kaltsunukul, ei tule talle mõttessegi kaebama minna. Frieda tundub talle salapärase ja huvitava isikuna, kellega tasub kontakti otsida.

Esimesel kohtumisel kodutute lastega on Edmund võlutud nende inglise keeles öeldud roppudest sõnadest ja nad kordavad vastastikku “bloody hell” ja “piss” ja “shit” –”The cultural exchange seemed to be going well and everyone relaxed”. Edmund näppab nende jaoks isa tagant sigarette ja köögist toitu, kui võimalik.

Raamat haaras mind väga, elasin kõigile tegelastele kaasa, ka mitte nii väga sümpaatsete tegelaste käitumine oli peale hukkamõistmise mõneti ka mõistmist ja vast isegi kaastunnet vääriv.
Veidi saab ka nalja, mitte sellist väga naljakat nalja, aga näiteks ohvitseride prouad võrdlemas oma inventarinimekirju – briti bürokraatia on täpselt sätestanud, millise aukraadi juurde käib tee- ja millise juurde lõunaserviis; veinikarahvin näiteks on ainult päris kõrge ülemuse jaoks. Humoorikad on ka mitmed Edmundi mõtte- ja arutluskäigud.

brook-rhidianRaamat pani mind rohkem mõtlema asjade üle, millele ma varem eriti tähelepanu pööranud pole. Minu põlvkond on kasvanud üles sõjalugudega, kus kogu kangelaslikkus ja kaotusvalu oli nõukogude inimeste osaks, teisi Teises maailmasõjas osalenuid mainiti ainult möödaminnes, ja see, mis sakslastele osaks sai, oli ära teenitud. Põhimõtteliselt ma muidugi tean, et Saksamaa oli pärast sõda jagatud Vene, Ameerika, Briti ja Prantsuse tsooniks, tööasjus olen isegi juhtunud teada saama, et Briti tsoonis näiteks olid Ameerika omaga võrreldes tingimused palju kehvemad. Samuti olin teadlik denatsifitseerimise protsessist – on ju nähtud nii Vanemuises „Kontsert diktaatorile” kui sama näidendi järgi István Szabó poolt lavastatud film „Taking sides”. Kusagilt on kõrvu jäänud ka see, et suur osa Saksamaa tööstusettevõtetest demonteeriti, tean, et sisseseadet veeti palju näiteks Venemaale, aga see, et neid nii palju lihtsalt lõhates hävitati, oli mulle üllatuseks. Need veeti Helgolandi, kuhu ka Lewis (ühest küljest nagu austava ülesandena, teiselt poolt aga nagu rohkem tülikast isikust lahtisaamise mõttes) mõneks ajaks suunati. Lewis sai hästi aru sõjatehaste hävitamise vajalikkusest, kuid ta pidas ebamõistlikuks näiteks kasvõi seebitehase demonteerimist – seebipuudus oli suur ja suur hulk inimesi võinuks palka saada töö eest, selle asemel toideti neid teistest riikidest tulnud toiduabiga. Põhimõtteliselt ma teadsin, et mitmed saksa linnad said suuri purustusi, aga ma tõesti polnud mõelnud nende ulatuse peale. Ma polnud kunagi mõelnud selle peale, et sõjajärgsetel aastatel pidi tõenäoliselt olema alles sakslasi, kes ei leppinud sõja kaotamisega, olgu, kõrged ohvitserid ja parteibossid lahkusid Argentiinasse ja muudesse soojadesse kohtadesse, aga ajupestud verinoori poisse sinna keegi mahitama ei hakanud. Metsa neil eriti (vähemalt mitte igal pool) pole, kuhu minna, aga kusagil nad ju olid. Sellest kõigest tuli juttu.

Raamatu lugemine oli nauding, ehkki sõnaraamatu järgi oleks võinud või pidanud haarama tihedamini, kui ma seda tegelikult tegin. Nagu ma ühest ameeriklaste arvustusest lugesin, oli sama probleem ka neil. Lisaks heideti autorile ette, et ta keel pole piisavalt iseloomulik ajastule. Mina selle üle otsustada ei oska, mulle lihtsalt raamat väga meeldis.

Teose filmimisõigused on ostnud ära Ridley Scott, loodetavasti tuleb sellest hea film.

Raamat on tõlgitud seni 23 keelde, minu arvates võiks selle küll ka eesti keelde tõlkida.

Kaja Kleimann

Rhidian Brooki pilt on pärit siit.

________________
* Raamatus on colonel, ma ei tea, mis sellele eesti keeles tegelikult vastab, ei hakanud auastmetesse süvenema. 

Kadri Luik „Julgus mõelda, julgus öelda“

julgus-mõelda-julgus-öeldaSissejuhatuseks seletus, kuidas ma leidsin Kadri Luige raamatud. 2014. a. sügishooajal sattusin Domus Dorpatensise seminarile, mille teemaks oli elus vastutuse võtmine ning kus esinesid kaks väga säravalt vaimukat inimest – psühholoog Tõnu Lehtsaar ja Kadri Luik. Kiikasin peale selle kohe Kadri Luige FB lehele sama pealkirjaga, mis on tema mõlemal raamatul, „Julgus mõelda, julgus öelda“ ja nii jõudsingi blogide alusel kirjutatud raamatuteni. Raamatu 1. osa sissejuhatuses kirjutab Kadri: „Ma ei ole õppinud psühholoog ega terapeut, mul puudub õigus kellelegi nõu anda. Samuti pole ma õpetaja ega teadjanaine. Olen lihtne inimene kõigi omasuguste seas. Täpselt samade murede ning rõõmudega nagu meil kõigil. Mind eristab aga asjaolu, et mulle on antud anne, mida ma kasutan selleks, et ausalt ning avameelselt kirja panna elu iseend tema täies hiilguses. See, mida te loete, on ühe inimese lugu – minu lugu, minu kogemused, õppetunnid, avastused, emotsioonid ja kohtumised.“

Lugedes pidin üsna tihti nõusolevalt kaasa noogutama Kadri mõtetele, kuid vahel ka imestunult kulme kergitama ja omaette küsima: „Kas nii ka võib olla?“ Need on kaasaegse mõtlemisega noore eneseteadliku naise mõtted elust, suhetest, aga eelkõige läbib raamatuid punase niidiga armastuse teema.

Autor ütleb: „Kõik, kes püüavad armastust ikka ja jälle defineerida, pole tegelikult seda iialgi kogenud… Mis on armastus? Esimest korda ma julgen öelda, et pole õrna aimugi! Ja kui isegi aiman, siis sõnadesse seda panna ei suudaks, oskaks ega tahakski. On asju, millel pole nime. On kogemusi, mida lahti mõtestada poleks justkui võimalik. Sa oled lihtsalt kontaktis, see hea tunne on sinu sees ja sinuga koos, sa ei suudagi eristad, kas see kontakt on nüüd komkreetselt sinu kõrgema minaga või mõne teise hingesugulasega.“

Olen täiesti nõus väitega, et armastus algab eelkõige armastusest iseenese vastu, see on elementaarne. Ja et pole olemas õiget ja valet armastust, õiget ja valet meest/naist ning üldse on terminid õige-vale küsitava väärtusega. Õnnelikuks ei saa inimest mitte keegi teine teha, õnnelikuks olemine peitub igaühes endas.

„Meid saab vihata täpselt nii palju, kui palju me end ise vihkame, ja hävitada nii palju, kuivõrd laseme end hävitada. Kellegi tühjad sõnad ega vimm ei saa sind murda, kui sinu sees on armastus. Mitte kellegi õelad teod ei saa sind laastada, kui sa ise tead oma väärtust, kui seisad julgelt enda eest ja keskendud vaid kõigele ilusale oma elus, teades täpselt, et väärid vaid parimat. Soovi rahu ning armastust ka sellele, kes sind ründab, ja pea meeles, et vihkamine sünnitab vaid vihkamist. Kaastunne on see, mida pead enese kasvatama. Ju siis ründaja veel ei tea, et mürk, mida ta pritsib, mürgitab lõpuks selle, kes selles aurus kõige kauem viibib – tema enese.“

No selle viimase lause tahaksin mina küll tulikirjas Delfi kommentaaride-lehe päisesse üles panna!!!

julgus-mõelda-julgus-öelda-2Domuses esinedes rääkis Kadri oma tervise loo, kuidas arstid määrasid talle üsna lootusetu diagnoosi ja kuidas ta siis ise otsustas oma tervise eest täie vastuse võtta ning tuli haigusest välja. Raamatuis ta sellest pikemalt ei räägi, viitab vaid põgusalt mõnes kohas.

Tsiteerin veel kohti, kus kaasa noogutasin:

„Naiselik naine ei riputa end mehe kaela, mehelik mees tuleb ise. Naiselik naine paneb ta seda tegema. Kui sa pole piisavalt küps, et meest tegudele lükata, siis usu, sinu väärtus ei kasva mehele meeleheitlikult selga lennates.“

„Lõputu püüd olla kõigile hea viis mind rajale, kuhu ma ei plaaninud sattuda – rajale, mis lõpuks liialt väsitas. Olen tänaseks õppinud, et ma ei saa aidata mitte kedagi teist peale iseenda. Aidates iseennast, leides lahendusi iseendale on aga võimalik inspireerida teisi, et nemadki leiaks oma tee, oma tõe, oma suhted ning lahendused.“

Olen püüdnud ju minagi järgida iidset põhimõtet: „Maailma parandamist alusta iseendast“ ning olen seda – küllap tüütuseni – korranud oma lähikondlastele, sõpradele, tuttavatele. Aga seda järgides peab tihti oma hetkelisest mugavustsoonist väljuma!

Kadri Luik on selle nii sõnastanud: „Kõik muutused algavad meist endast. Kes tahab maailma muuta, peab ennekõike muutma iseennast. Kes tahab oma suhet paremaks muuta, peab samuti alustama just iseendast… Seisev vesi läheb roiskuma ja sama juhtub eluga, mis seisab. Elu on elamiseks, lase elul voolata!“ “… Need korrad, kui sajaga tupikusse sööstan, on just need, kui ma ei usalda elu. Kui ma tahan elu kontrollida, ennast kontrollida, inimesi enda ümber kontrollida. Elul tuleb lasta voolata.“ “….Olen õppinud, et loobumine ja lahtilaskmine on kaks kõige vajalikumat sammu siin elus, et saavutada tõelist õnnetunnet ja edu.”

„On inimesi, kes eelistavad sinuga koos uskumise ja lootmise asemel sind alla tarida, süstida sinusse kahtlusi, õõnestada sinu usku, sundida sind loobuma oma unistusest. On neid, kes teevad seda kadedusest, on neid, kes väidavad end teadvat tõde, on neid, kes lihtsalt näevadki elu hallides toonides… See viib tuju alla ja muudab automaatselt ka sinu vibratsiooni. Unistused aga ei saagi täituda, kui laseme end täita kahtlustega, kui anname kõige olulisemas punktis alla, kui kaotame usu ja lootuse. Kuidas ma saaksin jõuda oma eesmärkideni, kui lasen end ümbritseda inimestel, kes ei taha toetada minu unistusi, kes ei usu koos minuga?… Ja mitte keegi – rõhutan: mitte keegi teine – ei tea minust paremini, et minu tänased unistused on minu homne reaalsus.“

must-ja-valge-luikJulgen soovitada neid raamatuid ka nendele inimestele, kes suhtuvad psühholoogilise eneseabi-raamatutesse põlgliku üleolevusega, mille põhjuseks on ilmselt varasem tutvumine mõnede küündimatute tõlketeostega, mis on tulvil lamedaid ja naiivseid dotseeringuid. Kadri Luige tekstidest kumab vastu siirus ja julgus olla siiras. See köidab.

2. osa tagakaane tutvustuses nimetab autor raamatuid kinkeraamatuiks. Ja tõesti, neid kirjastuse Pilgrim Raamat mõnusas formaadis raamatukesi sobib kinkida inimestele, keda seal käsitletud teemad huvitavad.

Teema süvendamiseks loe Kadri Luige samanimelist blogi Facebookis, blogi http://kathriin.blogspot.com ning Lauri Luigega kahasse kirjutatud raamatut „Must ja valge luik“.

Ülli Tõnissoo

S. J. Watson „Ei. Tohi. Magama. Jääda“

watsoneitohimagamaS. J Watson „Ei. Tohi. Magama. Jääda“/originaali tiitel „Before I Go to Sleep“, inglise keelest tõlkinud Tiina Randus. Kirjastus Hea Lugu, 2012

„47-aastane Christine Lucas sündis 1960. aastal Põhja-Inglismaal. Ta õppis inglise keelt ja elab praegu Londonis. See on tema esimene romaan.“

Jah. Peategelane Christine Lucas oli kirjanik. Adamile ema ja Benile abikaasa. Doktor Nashile patsient ja Claire’ile parim sõbranna. Kuni ühe saatusliku õhtuni hotellitoas, kus kõik kadus. Tema elu ja tema ise. Sealt edasi on iga päev, mil Christine hommikul silmad avab, justkui tema esimene. Ta ärkab igal hommikul võõras toas, võõras voodis, võõra inimese kõrval. Diagnoos: raskekujuline amneesia. Tänu päeviku kirjutamisele ja selle igapäevasele lugemisele ning juba „tuttavate“ kohtade külastamisele, hakkab talle tasahaaval ühtteist meenuma.

S. J. Watsoni esikromaan sattus minu kätte ennekõike põhjusel, et raamatu põhjal valminud samanimeline film jõuab peagi Eesti kinodesse. Teisalt tekitas samas sarjas ilmunud ungari kirjaniku Gygörgy Dragománi „Valge kuningas” väga suure soovi lugeda läbi ka teised sarjas ilmunud romaanid. Nende kahe raamatuga on sarja eesmärk, pakkuda tõeliselt head lugemiselamust, minu jaoks juba peaasjalikult täidetud, sest mõlemad raamatud tagasid tõesti meeldiva elamuse.

„Ei. Tohi. Magama. Jääda” oli minu jaoks ka selles mõttes eriline raamat, et miskipärast arvasin tagakaane tutvustust lugedes, et tegu on pigem realistlikumat laadi romaaniga, kuivõrd tõelise psühholoogilise põnevikuga, sest raamat on inspireeritud mitme amneesiapatsiendi loost. Lühidalt oli raamat siinkirjutaja jaoks tõeline põnevik ja „page-turner”. Soovitan seda neile, kes plaanivad oktoobri lõpus kinokülastust ning neile, kes otsivad põnevust ja dramaatilisust. Ja seda täpselt õiges vahekorras!

Marie Saarkoppel