Peeter Sauter „Surm Bulgaarias. Kõik hinnas“

Algatuseks veidi raamatu vormist, mis nagu hiljem välja tuleb, on sisuga tihedalt seotud ja ehk tulenebki sellest. Kohe alguses hakkab teksti lugemise juures miski häirima ja jääb seda tegema raamatu lõpuni – lühilaused. Enamasti kolme- või neljasõnalised laused. Harva kui kohtab viie- või kuusesõnalisi. Liitlauseid kohtab väga harva. Lühilaused, milles tegusõna tihti üldse puudub. Palju otsekõnet, millel peaaegu alati puudub saatelause. Väga raske lugeda, läheb konarlikult, aeglaselt, peab tihti pausi tegema, puhkama, miski nagu segaks. Ajab lausa närvi! Raamatu edenedes hakkad mõistma, miks. Miks on tekst niiviisi antud, miks on raske. Sest tekst toetab sisu. Peategelasel on raske, ta on haige, tal on pidev õhupuudus, ta ei jõua kõndida, õieti ta ei jõua laua tagant püstigi tõusta. Koridoris kõndides peab seinalt tuge otsima, õigemini ta lohiseb kogu reisi vältel kuidagi mööda seinu edasi. Nüüd hakkad mõistma, kuidas räägib õhupuuduses vaevlev inimene – kiiruga, rutakalt, lühidalt, markeerides, ei jõua pikalt seletada. Peab ütlema, et umbes poole raamatu pealt hakkad stiiliga harjuma, ei pane enam tähele. Teksti on ohtralt pikitud paralleele ja viiteid kirjandusteostele ja tegelastele, kirjanikele.

Raamat on kirjutatud mina-vormis, peategelaseks autor ise – Peeter Sauter. Esmapilgul tundub, et tegu on suhteromaaniga või täpsemalt, nagu autor isegi ütleb, omamoodi roadmovie või romantilise reisiromaaniga, mille käigus mees ja naine reisivad koos kuhugi, et kogeda ilusaid hetki või vastupidi – lahendada suhete sasipuntraid.

Romantikast on paraku aga asi kaugel, õigemini ei kohta seda raamatus mitte kusagil. Tõsi, on küll mees ja naine, kes tõepoolest võtavad koos ette kõik-hinnas pakkettreisi Bulgaariasse. Mees ja naine, Peeter ja tema naine Julia. Julia on 20 aastat mehest noorem, ilus, sale, tulise karakteriga venelanna. Aga naist kimbutab autism — üksi ei julge ta minna poodi suitsugi ostma. Peeter — intelligentne, pehmeloomuline keskealine mees, keda vaevab lisaks eakriisile ülekaal ja diagnoosimata kopsuhaigus, mis paneb teda pidevalt väsima-lõõtsutama-hingeldama.

Paar on formaalselt küll veel abielus, aga nii vaimselt kui füüsiliselt teineteisele ammu võõraks ja lausa vastumeelseks muutunud ja nende suhe on esmapilgul mõistetamatu. Koos enam ammu ei elata, mingeid tundeid enam justkui poleks. Tundub, et Juliale on mees kohati lausa vastik. Mehele on naine kaugeks ja võõraks jäänud. Mees meenutab varasemaid hetki, mil nad olid õnnelikud, mil midagi ilusat oli, aga see kõik oli millalgi ammu, alguses, seda enam ei reanimeeri, mees annab endale aru, kuigi ta kohati isegi üritab.

Mis on neil ühist? Mõlemad on alkoholisõltlased ja ahelsuitsetajad, mõlemad on nähtavalt närvis, pidevalt purjus nagu kartuses kainuse ja reaalsuse ees. Alkohol hoiab kardina ees suhteprobleemidel ja kõigel muul. Kui nad üldse räägivad omavahel reisi vältel, siis ainult purjus olles. Aga ometigi nad lähevad reisima, isegi teadmata, miks või mida lootes. Minategelane annab küll mõista, et loodetakse reisi jooksul jõuda lõpliku lahkuminekuni ehk siis nimetabki seda lahutusreisiks.

Raamat algab reisiks valmistumisest. Peeter tahab enne reisi kõik tööasjad korda ajada, pooleliolevad asjad lõpetada. Viib isegi vana auto remonti. Remont venib meeletult pikaks ja kalliks, päädib peaaegu et terve kere väljavahetamisega. Lõpuks, et autot üldse kätte saada, veab ta selle ikkagi treileriga minema. Kordi lihtsam ja odavam olnuks uus osta või üldse romulasse viia! Lugedes aimad autoremondi ja ammusurnud suhte lihtsat allegooriat.

Nagu autor isegi ütleb, meenutab nende suhe orja ja orjapidaja, piinaja ja piinatava või peremehe ja koera suhet. Kusjuures peremees (antud juhul Julia) on karm, julm ja ükskõikne, ütleks isegi teist alandav pool. Raamatu käigus Julia virutab paar korda mehele rusikaga näkku. Peeter on pealtnäha alandlik, sabassörkija, kurja südametut peremeest ikka veel armastav ja andeks andev ori või truu koer. Julia sõimab, peksab või alandab meest, aga Peeter ikka nagu vabandades sedastab, et “selline ta ongi, see ongi minu Julia”. Et mis teha! Nagu mees olekski sellise käitumise ära teeninud, ta polekski rohkem väärt. Ja Julia suu läbi lastaksegi raamatus seda pidevalt kosta. See oleks nagu klassikaline hüsteeriku-neurootiku suhe, üks ei saa teiseta.

Ka puhkusest on asi kaugel. Reisist endast on raamatus juttu üsna kesiselt. Põhiliselt istuvad mees ja naine hotellitoas, Peeter mõtleb, kust saaks järgmise õlle ja Julia kogub julgust, et alla baari jooma või üle tee poodi suitsu ostma minna. Kui Peeter end üldse püsti suudab ajada, siis on tal väga halb, ta hingeldab, tuigub ja roomab mööda seinu järgmise ukseni. Ainsaks tegevuseks on joomine, Juliale meeldib ka süüa, Peetrile ei lähe midagi sisse. Julia tahaks minna baari, õue, tänavale, aga kartus võõraste ees ei lase, ta tirib meest kaasa, seda küll ainult turvamehe vormis. Peeter on füüsiliselt nii läbi, et ei suuda püstigi tõusta. Julia tujutseb, karjub, Peeter hingeldab ja lõõtsutab. Painajalik puhkus näib lõputu piinana mõlemale. Naine sunnib siiski ennast toast lahkuma ja veedab öö baaris.

Kord õnnestub Julial mees siiski restorani lohistada ja üritatakse ühiselt lõunastada, mis lõpeb katastroofiga. Peeter vajub restoranis kokku, kõik tema kehalised ja vaimsed hädad kuhjuvad.

Ja siis tuleb haigla, saab selgeks kõik-hinnas paketi sisu. Ta satub kopsutromboosiga intensiivraviosakonda. Haigla on nagu lõpp-peatus, kõik-hinnas paketi kulminatsioon. Kiirustamise, ähkimise-puhkimise, joomise lõpp. Intensiivraviosakonnas on kõrgeim juhtpult surma käes, tema vaatab, kes jääb, kes läheb. Kellel on mõtet olla, kellel mitte. Isegi Juliat ei lase surm sinna laamendama ja õiendama. See on surma pärusmaa, arstidki on tema alluvad. Kui tema lubab, võib terveks saada, kui otsus on langenud, siis läheb.

Aga Peeter nagu ei kardagi surma, vastupidi, esimest korda ta saab mahti mõelda rahulikult elule, Juliale, suhtele, filosofeerida. Tekst muutub lugejale ladusamaks, ühesõnaga — Peeter on nüüd aparaatide küljes, ta saab esimest korda reisi jooksul vabalt hingata, ta tunneb ennast vabalt. Ja Julia on eemal.

Mees saab aru, et see on tõeline KÕIK hinnas reis, surm ise on hinna sees, lõplik kohus, kõik-või mitte midagi reis. Haiglas mõtiskledes teeb mees aruandluse oma elu, suhete ja isegi töö kohta: mis on tehtud, mis tegemata, mis olnud, mis olemata. Kui peaks surema, mis temast maha jääb, mis tegemata jääb. Ta oleks nagu reisi algul aimanud, et tulemas on enam kui lahutusreis. Saame kuulda tema elust enne Juliat, esimesest naisest, tema emast, killukesi lapsepõlvest ja noorusest. Nüüd kui Julia on haiglast eemal, kui naine ei keerle põleva rätikuna silme ees, siis alles saab mees teha arvelduse senise eluga, järele mõelda: kui tähtsad on eesmärgid, sündmused, inimesed ta elus, mis on selle kõige väärtus. Sinnamaani, haiglasse sattumiseni, tundub, et mees on elanud pikka ega kriisis, kuidagi enam-vähem toimetades, midagi tehes, aga isegi teadmata, miks või milleks. Ta tegi sinnani kõike nagu sunni, harjumuse või sisseharjunud rütmi järgi. Kuni kõik käis alla, kõik unistused kadusid, füüsis mandus, vaim käis alla. Jäi vaid haigus, alkoholism, ammu kadunud suhte varemed.

Mees on haiglas, surm võtab siit ja sealt, Peetri palatikaaslasi, aga Peeter jääb. Surm nagu ütleks: “Te mõelge veel, mõelge hästi järele.” Ja Peetril pole tahtmistki surra, vastupidi, ta tahab haiglast välja, hoiab mobiiltelefoni, kuigi ei tohiks seal kasutada, üritab Juliale helistada, miks küll? Just ju sai temast distantsile? Surm aga sunnib teda mõtlema, mis Juliast ja temast edasi saab või nagu autor ütleb: kas jätad Julia lõplikult maha või sured. Aga tundub, et elule kutsub teda esiteks miski, mis vajab lõpetamist ja miski (ja see miski pole kindlalt enam seotud Juliaga), mis vajab elluviimist, järk-järgult ilmub mehe pähe mõtteid, mida veel oma elus teha.

Kas Peeter jõuab haiglas otsusele? Nii ja naa, tundub, et mingi otsus temalt tuleb, mingi kaugem perspektiiv või siis vähemalt eneseväärtustamine, arusaam, et lõplikul enesealandamisel pole mõtet, et ta saab sellest suhtest välja, vähemalt peab kunagi saama, et ta on rohkemat väärt, peab muutuma. Vähemalt surm jääb tema vastust uskuma, tundub nii, sest kuidas muidu laseks ta minna?

Ja seda vastamata tõigale, et raamatu lõpulehekülgedel läheb ta ikka Julia juurde tagasi, vastab, kui ta helistab ja endaga koos poodi käsutab ostukotte vedama ja turvameest mängima.

Piret Jõgisuu
Eesti Rahva Muuseum

Antoine Laurain „Punase märkmikuga naine”

Praegusel hullul ajal tundsin suurt vajadust lugeda midagi positiivsete emotsioonide saamiseks. Ei mõrvalugudele ja düstoopiatele! Samas, päris väga roosamannavahulist naistekat ka välja ei kannataks. Selle raamatu pealkiri oli mälusoppi talletunud näoraamatu Lugemise väljakutse grupi soovitusest.

Ongi väga hea raamat! See on rahulikult kulgev jutustus, mis algab küll röövimisega, kuid rohkem vägivalda ei tule, tuleb hoopis mitte enam väga noorte inimeste teineteise leidmise lugu.

Naist, Laure’i, rünnatakse koduukse ees ja röövitakse ta kott. Mees, Laurent, leiab rahast ja dokumentidest tühjendatud, kuid muid huvitavaid asju sisaldava käekoti. Kui selgub, et politseis tuleks enne paberite täitma hakkamist liiga kaua oodata, otsustab mees ise koti omanikku otsima hakata, sest punasesse märkmikku kirjutatu paelub teda ning äratab naise vastu suurt huvi. Üsna keerulisi teid pidi saabki ta naise isiku ja elukoha teada, kuid kotti tagasi viima minnes võtavad sündmused ootamatu pöörde ja nende tegelikku kohtumist tuleb veel mõnda aega oodata.

Mulle meeldis selles raamatus kõik peale kahe asja. (Või kui kaanepilti ka arvesse võtta, siis kolme. Keegi olulistest raamatutegelastest sellel kaanepildil küll kujutatud ei ole.) Esiteks sai raamat liiga ruttu läbi (ehkki kardetavasti poleks selle paksemaks kirjutamine seda paremaks teinud) ja teiseks oli Laurenti tütre Chloé kassi nimi Putin. Prantslased on ju tuntud oma venelembuse poolest. Siis aga lugesin juba mainitud grupist postitust, kus sama asja üle imestati (mina ei imestanud) ja tsiteerin: „Chloé kassi nimi Putin pani mind üpriski imestama, sest miks peaks 12-aastane prantslasest tüdruk panema oma kassile seesuguse nime. Veidi googeldamist ja selgus, et kassi nimi oli originaalis Poutine, mis on Quebec’ist pärit toit (friikartulid kodujuustu ja pruuni kastmega) [allikas: Wikipedia].” Eks see tõlkija otsus siis oli tol päris ammusel ajal.

Ma tahan ka öelda, et raamat on väga prantslaslik, ehkki ma jääksin selle lahtiseletamisega hätta. Aga igaüks, kes loeb, saab sellest ka seletamata aru. Võib-olla näiteks raamatu lõpus, kus kirjeldatakse, mida tegid samal ajal erinevad raamatus esinenud tegelased – alates kassidest, kes teritavad kumbki oma kodus küüsi, ja lõpetades Patrick Modianoga, kes juurdleb, kas panna koma uue romaani esimese lause esimese sõna järele. Hetkel, kui Laure’i jalast ära lükatud baleriina kukub tuhmi mütsatusega parketile, otsustab kirjanik koma mitte panna. Ja nii edasi.

Eesti keeles on samalt autorilt veel ilmunud „Presidendi kaabu”, järgmisena hakkan lugema seda ja loodan sama heale elamusele.

Kaja Kleimann

Haruki Murakami „Komtuuri tapmine”

Haruki Murakami „Komtuuri tapmine” (eesti keeles Varrak 2021, inglise keeles “Killing Commendatore” ja raamatukogus saadaval ka vene keeles).

Kahtlemata on Haruki Murakami kõige populaarsem elav Jaapani kirjanik maailmas. Murakami on viljakas ja mitmekülgne autor, kes harrastab nii proosat, lühijutte kui esseistikat. Tema loomingut on juba tõlgitud rohkem kui 50 keelde ja eesti keeleski on ilmunud tema kuulsamad teosed. Äsja ilmus eesti keeles tema viimane romaan „Komtuuri tapmine” (originaalis 2017).

Kui ma seda raamatut mõni aeg tagasi inglise keeles lugesin, siis võitlesin päris kõvasti sooviga romaani juba siis siin soovitada! Mistõttu loodan väga, et tõlge eesti keelde on hea ja soovitus läheb asja ette. Murakami raamatud on minu jaoks alati lugemiselamused, neis on igaühes selline emotsionaalne laeng, mis nõuab aega settimiseks ja mille mõjuväljas oled veel mõnda aega pärast lugemise lõpetamist.

„Komtuuri tapmine” on kaasa mõtlema ja elama panev lugu 30ndates aastates portreemaalijast. Lugu algab sellega, kui naine jätab peategelase maha ja mees on korraga kaotanud sihi, kuidas oma eluga edasi minna. Ta jätab majanduslikult tulusa portreede maalimise ja otsustab hakata tegelema päris kunstiga, peeti ju teda kunagi lootustandvaks kunstnikuks. Ta kolib mägedesse ja asub seal elama oma sõbra isa majas, kes on kuulus kunstnik. Majas ringi vaadates leiab ta pööningult maali, millel kujutatakse stseeni Teise Maailmasõja päevilt, mis omakorda on allegooria stseenile „Komtuuri tapmine” Mozarti „Don Giovannist“. See leid käivitab peategelase jaoks mitmesuguste ootamatute sündmuste ahela.

Romaan käsitleb loojaks olemist. Neid valikuid ja dilemmasid, millega loovisikul tuleb silmitsi seista. Murakami on peategelase teinud kunstnikuks, kuid ilmselgelt kumab siit läbi ta enda loojaks olemise kogemust. Ida ja lääne, klassikalise ning moodsa kunsti võrdlused. Raamatust leiab paljutki, mille poolest autor on tuntud: reaalne lugu, mis korraga sürreaalseks pöörab; müstilisi ja kummastavaid juhtumeid ning olukordi; salapäraseid tegelasi. Siin on sellised tegelased nagu Idee ja Metafoor, ka Topeltmetafoor.

Haruki Murakami on tuntud melomaan ja tema lugudel on sageli soundtrackid. Selles raamatus leiab peategelane oma uues kodus eest ka korraliku plaadikogu, millest ta eriti sageli kuulab just Mozarti „Don Giovannit“. Tartlaste jaoks nagu tellitult esietendub järgmisel nädalal Vanemuises Mozarti „Don Giovanni“, mille lavastas seekord Elmo Nüganen. Nii saab värske lugemiskogemuse pealt minna ooperit kuulama-vaatama, või vastupidi: teatrist tulnuna võtta lugemiseks „Komtuuri tapmise”.

Häid elamusi!

Mai Põldaas

Bryan Washington “Mälupildid”

„Ma olen füsioterapeut, ütleb Omar. Venitan inimesi, kes pole ise ennast venitanud.”

See raamat venitab vaimselt inimesi, kes pole end mingitel põhjustel neis siin käsitletavates valdkondades ise venitanud. Kasvõi juhuse puudumisest johtuvalt.

Kui palju me mõtleme inimsuhetes läheduse või läheduse puudumise peale, ning sellelegi, kuidas emb-kumb meid elus mõjutab? Kuivõrd me mõistame homoseksuaalsete inimeste suhteid ja omavahelist elu-olu, ning sedagi, et see ei erine ju heteroseksuaalide omast? Või siiski? Kas me teadvustame endale, kuivõrd kultuuriliselt piiratud on tegelikult meie Eesti elu? Lisaks: kas me oleme mõelnud sellele, et üks jaapanlaste pikaealisuse saladusi võib olla nende väga mitmekesine ja vaheldusrikas menüü?

Lühidalt: USAs, Texase osariigis Houstonis elavad koos kaks meest: Jaapani päritolu ja Mehhiko restoranis töötav Mike ning mustanahaline lastehoiukasvataja Benson. Nende neli aastat kestnud suhe kulgeb üle kivide ja kändude. Ühel hetkel otsustab Mike minna Jaapanisse oma võõrdunud ja surevat haiget isa külastama, samal ajal aga on tema ema Mitsuko just pojale Houstonisse külla tulnud. Ning ühes korteris peavad koos elama kaks inimest, kel esmapilgul ei paista olevat midagi ühist peale ühe armastatud inimese.

Omaaegsete lõunaosariikide ühes kantsis elav mustanahaline Benson räägib oma joobnud isa talutavate kohalikega hispaania keeles, õpib tegema Jaapani päritolu toitu, püüab lastehoius aidata lahendada väikse Ahmedi probleeme … kultuuride virvarr missugune. Sinna juurde segased ja lahendamise ootel inimsuhted – kõik see loob mitmetahulise terviku. Raamatu, milles ehk pole just eriti elavat tegevust või süžeed, aga mis haarab oma tasase ja samas kirgliku kulgemisega.

Selles raamatus pole superkangelasi. Omajagu kibestunud minategelased ei püüa ei end ega kedagi teist näidata grammigi paremas valguses, kui keegi tegelikult on. Nii sünnib eluline lugu, milliseid juhtub nüüd ja praegu päriseltki igal pool.

Lugejale pakutakse mitmeid kibedaid nalju, aga ka omajagu filosoofilisi mõtisklusi: „Enamik mõtteid on omal ajal head. Me ei tea, et need viltu lähevad, enne kui see juhtub.”

Bryan Washington sündis oktoobris 1993 Kentuckys ja kolis 3-aastaselt Texasesse Katysse. Ta teadis juba noores eas, et on gei, kuid ei avaldanud seda, kartes häbimärgistamist. Ta lõpetas Houstoni ülikooli inglise keele bakalaureusekraadiga ja jätkas haridusteed New Orleansi ülikoolis, kus ta lõpetas magistrikraadiga. Ta avaldas oma debüütnovellikogu “Lot” 2019. aastal ja romaani “Memorial” 2020. aastal.

Lisainfot autori tegemiste kohta: https://brywashing.com/

Janar Kotkas

Colette “Vagabund”

Colette’i “Vagabund” sattus mu lugemislauale, sest see on  rohelise kaanepildiga ja mulle meeldib roheline värv, et prantsuse kirjandust ma polnudki ammu lugenud, et autori noorepõlve fotodel on Colette natuke sarnane Erika Tetskyga (Tetsky on see eesti tantsijanna, kellest Kivirähk “Liblika” kirjutas) ja et saatesõnad lubasid raamatust tantsu.

Raamat ise oli minu jaoks nohjaholikah. Kõige enam meeldis mulle algusosa, see osa, mis pani paika olustiku ja karakteritutvustused, raamatu teine ja kolmas osa läksid mu jaoks liiga tundlemiseks kätte ära.

Aga mingite nurkade alt oli see raamat mu jaoks ikkagi päris huvitav lugemine ka.

Pisiasjade märkamised ja kirjeldused, mis annavad väga hästi edasi meeleolu, keskkonda või muutuvad üksikasjadest üldistusteks: “Isegi koer on tujust ära ja heidab mulle, külma pärast end korvist liigutamata, must-valgeid virilaid pilke.” “Ainult et nüüd ma tean, miks ta tobukese moodi välja näeb! Aga sellepärast, et kannab oma rõivaid nagu “piduseid”, samasuguse parandamatu ja sümpaatse kohmakusega kui pühapäevane talumees.”

Ma ei ole vist lugenud ühtegi raamatut, kus on nii palju juttu meigist: “Nuttu on mul aidanud tagasi hoida kaks head harjumust: mitte näidata oma tundeid ja ripsmed olgu alati tušiga kaetud…” “Ja mida osanukski peegel mulle öelda? Et oskuslikust meigist — pruuniga rõhutatudb sinakalt varjundatud laugudest, viinamarjakarva huulepunast — piisas eile ja piisab muilgi päevil.”

Sedasorti teatrirahva, kes tunnevad end hästi ainult laval, portreed: “Kogu päeva ootab ta lavale astumise hetke, et siis unustada kõik maailas, pöörduda tagasi lapsepõlve, lustlikult hullata ja sütitada publikut.” “/—/ olen eraldatud, kaitstud teiste omasuguste eest üksnes laval /—/ tulemüür kaitseb mind kõigi eest.”

Mõtisklused vananemisest (kuigi mu silmis 34 on veel noor ju): “Ent koju tagasi jõudnud, kuulutab väsimus karmi tõde. See väsimus pole enam seesama väsimus. Kahekümneselt oleksin ma ilma kaksipidi mõtlemata nautinud seda hetkelist roidumust, lasknud end vajuda mõnusasse tukastusse. Nüüd aga tähendab väsimus vaimset tuska, räidinud füüsise norgu.”

Mõtisklused üksindusest, et sel on nii häid kui halbu külgi: “/—/ on päevi, kus üksindus minusuguse olevuse jaoks on tõepoolest kui joovastav vein, kui vabadus, mis teeb ülemeelikuks, ent on teisi päevi, kus ta maitseb kui mõru rüüp, ning on ka päevi, kus ta mõjub kui mürk, mis sind peaga vastu müüri paiskab.”

Ja sest vagabundlusest: “Ärasõidud teevad mind nukraks ja joovastavad ühekorraga, teekonnal pudeneb minust killuke sinna, killuke tänna — senitundmatutesse maastikesse, taevasse nende kohal, pilvitusse või pilvisesse, mere kohal hallilt pärlendava vihma sisse –, klammerdused kõigesse sellise kirega, et näib, nagu jätaksin endast maha musttuhat pisikest endaga sarnast haldjat, õõtsuma lainetele, kiikuma lehestikku, hajuma pilvedesse.”

Aga lugedes sain ma ka aru, et see on ses suhtes kaval raamat, et mõni teine lugeja korjab sealt hoopis teised teemad või rõhud üles.

Raamatust on arvatud: Mari Peegel “Taltsutamatu prantslanna häbitu ja julge vabadusiha” Eesti Päevalehes, Maris Sander “ÄRA LOE: Colette “Vagabund”” Eesti Ekspressis, Annika Aas siin blogis, lühiülevaadde Lugemispäeviku blogis ja üks pikem jutt Loterii blogis. Loterii blogi sabas on veel linke, aga kahjuks on mõned kohad tänaseks kinni pandud. Aga küllap oli sealgi arvamisi seinast seina.

Tiina Sulg

Mieko Kawakami “Breasts and Eggs”

Mieko Kawakami raamatu “Breasts and Eggs” tõlge ilmus eelmisel aastal inglise keeles. See pälvis sügisel rahvusvahelises meedias nii palju tähelepanu, et paistis ära siia väikesesse Tartussegi. Mistõttu seda ühel hetkel raamaturiiulis märgates, otsustasin raamatuga tutvust teha.

Raamat räägib naiste elust kaasaja Jaapanis. Teos koosneb kahest osast, millest esimene on varem sama pealkirja all juba ka jutustusena ilmunud ja auhindugi võitnud. Teine osa on kirjutatud kümmekond aastat hiljem. Loo keskmes on ühe perekonna naised, kelle elu, võimalusi ja vaateid raamatus avatakse. Lugu esitatakse minategelase Natsuko vahendusel, kes esimeses osas alles kirjanikuks pürgib ja teises osas on juba teatava tuntuse autorina pälvinud.

Romaani esimese osa fookuses on Natsuko õe kavatsus minna rinnasuurenduse operatsioonile ja teises Natsuko enda huvi kunstliku viljastuse, spermadoonorluse kohta. Selliste teemade keskmesse seadmise kaudu on autor loonud endale hea võimaluse käsitleda naisi puudutavaid olulisi teemasid, nagu keha objektiseerimine ja sellega kaasnevad psühholoogilised ning kultuurilised kontekstid.

Autor on hästi valinud stiili, kuidas toimuvat edasi annab: näiteks ei anna ta hinnanguid ja suudab toimuvat edastada sellise empaatiaga, et ka lugeja ei hakka hinnaguid andma, vaid hoopis paratamatult olukordadele kaasa mõtlema. Raamatu esimeses osas on minategelane põhiteema osas natuke kõrvaltvaataja rollis ja see võimaldab sisse tuua kaugemaid ning lähemaid selgitusi, kuidas käesoleva olukorrani on jõutud. Ühe näitena: kõik me oleme mingites situatsioonides mingil põhjusel millegagi rohkem hõivatud, ega pruugi seetõttu märgata mõndagi, mida tegelikult ei tohiks märkamata jätta. Siin on teismeline tütar lõpetanud emaga suulise suhtlemise, tema päeviku sissekannete kaudu näeb kui mures ta on ema kavatsuse pärast rinnasuurenduse operatsioonile minna. Ja see mure on võimendunud tema enda kehaga toimuvate muutuste pärast, kuid emal ei ole mahti seda enda kinnisideede tõttu märgata. Romaani teises osas on minategelane ja temaga toimuv keskse teema osas ise fookuses. Siin teeb lugeja minategelasega toimuva osas paljugi tema arvamuste ja meeleolude muutustes nö otsepildis kaasa. Ning ühes Natsukoga saab spermadoonorluse konteksidega kurssi viidud ka lugeja (naise soovid, isaduse teema, lapse vaatepunkt jt). Sisse on toodud muuhulgas, kuidas arvamused ja hoiakud võivad täiendava teadasaamise korral muutuda.

Mieko Kawakami on Jaapani kirjanik. Loomingulise tegevusega alustas ta muusikuna, kuid siis ka blogima asudes jõudis kirjanikuametini. Jaapanis on ta oma erinevate teostega võitnud juba enamuse sealsetest kirjandusauhindadest. Viimastel aastatel teda järjest rohkem tõlgitakse ja nii on alanud ka teekond rahvusvahelise tuntuseni. Eesti keeles temalt veel midagi ilmunud ei ole.

Soovitan lugeda!

Mai Põldaas 

Arkady Martine “A Memory Called Empire“

Arkady Martine’i debüütromaan “A Memory Called Empire“ on tõeline maiuspala igale ulmesõbrale, kellele meeldib küberpunk, kosmoseooper ja/või poliitiline triller, sest raamatu näol on tegemist kõigi kolme žanri toreda seguga. Loo aineseks on poliitilised intriigid, paleeülestõusud, tähtedevahelised vallutused ja tulnukate ähvardused.

Romaani peategelaseks on Mahit Dzmare, kes saadetakse saadikuks Teixcalaani, kus tal tuleb välja selgitada, mis juhtus tema kahtlastel asjaoludel kaduma läinud eelkäijaga. Mahit on pärit väikeselt ja iseseisvalt, peamiselt kaevandamisega tegelevast kosmosejaamast nimega Lsel. Teixcalaan on suur, mitmeid planeete ja kosmosejaamu hõlmav impeerium, mille Mahit leiab eest kodusõja lävel olevana.

Loo arenedes selgub, et Lselil on välja arendatud tehnoloogia, mis võimaldab efektiivselt edasi anda varasemate põlvkondade teadmisi ja oskusi järeltulevatele. Teixcalaanis sedalaadi tehnoloogiatega ametlikult ei tegeleta, kuid valitsejal on tekkinud asja vastu elav huvi. See huvi ei meeldi aga valitseja surma ootavatele nn järeltulijatele…

Autoril on õnnestunud luua igati vettpidavalt üles ehitatud ja omanäoline maailm. Sellele pädevusele aitavad palju kaasa kirjaniku teadmised impeeriumide olemusest ja toimimisest (tegemist on kultuuriloolase ja Bütsantsi uurijaga, kes mh ka linnaplaneerimisega on tegelenud). Intervjuudes on Martine öelnud, et teda huvitab kultuurikonflikt väikeste ja suurte kultuuride vahel, ning siin loos üks peamisi tähelepanu kohti on sageli see, kuidas Mahit enda erinemist, teisest kultuurist olemist pidevalt tajub ja mida see kaasa toob. Kaasaja maailmas aktuaalne ja kindlasti eestlasigi kõnetav teema. Omamoodi tore lähenemine on romaanis poliitiliste kõnede värsivormis esitamine, nendega võistlemine – seegi on üks ajalooline nähtus, mille autor on soovinud siin loos taasluua.

Raamat ilmus 2019. a kevadel ja on juba pälvinud palju tunnustust ja erinevate auhindade nominatsioone, sh võitnud 2020. a Hugo parima romaani auhinna. 2021. a kevadel on oodata loole järge, ilmuma peaks sarja teine raamat “A Desolation Called Peace“.

Haaravat lugemist!

Mai Põldaas

Hans Henny Jahnn „Puulaev“

Hans Henny Jahnn „Puulaev“  (Eesti Raamat 2019, tõlkinud Mati Sirkel)

Eelmisel aastal alustanud Hieronymuse sarjas ilmub järjest põnevaid tõlkeraamatuid. Sarjas on juba Eestiski väga tuntud klassikute (Flaubert, Goethe, Celine, Neruda jt) veel tõlkimata teoste kõrval ilmumas ka selliste autorite teoseid, kes eesti keelde suuremat jõudnud ei ole. Minu jaoks on viimaste hulgast väga huvitavaks avastuseks Hans Henny Jahnn  ja tema „Puulaev“. Jahnnilt on tegelikult aastaid tagasi midagi siiski Loomingu Raamatukogus ilmunud: „7 äraspidist juttu; Sõnakunsti üksildumine“ Ain Kaalepi tõlkes.

„Puulaev“ on väga omapärane lugu. Tegemist on triloogia „Kallasteta jõgi“ esimese, sissejuhatava osaga, kuid raamatut saab võtta ka iseseisva loona. Jahnn eirab kirjanduse, romaani kirjutamise reegleid ja kirjutab oma triloogia kui sümfoonia. „Puulaev“ on sellele sümfooniale kui sissejuhatav tempokas eelmäng, mis annab kätte need motiivid, mida edaspidi lahti harutama asutakse.

Romaani puhul on tegemist pineva ja põneva allegoorilise looga punaste purjedega puulaevast, mis asub teele teadmata suunas, tundmatu lastiga, mõistatusliku kapteni ja meeskonnaga. Kuhu laev teel on, seda võiks teada superkargoks nimetatud hämar tegelane ja laeva kapten, kuid mõlemad hoiavad nii seda teadmist kui ka salapärase lasti sisu kiivalt enda teada. Ja muidugi hakkab sellises olukorras ühtteist soovimatut peagi juhtuma.

Raamat on neile, kes ei loe ilukirjandust diagonaalis. Ehk siis lugejale, kes viitsib autoriga tema rännaku kaasa teha. Või nagu Jahnni uurija Ulrich Greiner on öelnud raamatu lõppu lisatud järelsõnas (lk 238): „Kes aga loeb teda Musili mõttes, sellele saab osaks kogemus, mis ei võrdu ühegi teise lugemiselamusega. Ja kes on selle läbi teinud, see on teine inimene. See peaks olema ja võiks ju ikka olla nõue, mille me esitame suurele kirjandusele.“ Viimane lause on siis kommentaariks kontekstile, et kirjandusteadlased jätkuvalt vaidlevad Jahnni loomingu koha üle saksa kirjanduses.

Huvitavale kompositsioonile lisaks oli minu jaoks vaimustav keele kasutus, sõnade valik. Selles on eesti keeles lugemisel muidugi oma roll tõlkijal! Paar näidet tormi kätte sattumise peatükist (lk 92): „Inimkäte tehtud ehitis hõljus üksildaselt udumeres, oli maakeralt alla kukkunud. Mastide tipud kadusid juba lõpmatusse. Verimustad purjed valkjalt kihutava tomu murdlainetuses. Ajuti kerkis vöör pilvini ega olnud teda enam olemas inimeste silmis, vaid üksnes nende usus. Ookeanivesi nagu kleepjas muda laevakere küljes.“ Või paar lehekülge edasi (lk 98): „Jalgade tramp läks üle jooksusammuks. Nad haarasid kinni, kuna neil olid käed. Pime kuulekus ülemustele. See oli alamate viimane ja ainus tarkus. Kiruvad suud olid tummaks jäänud. End hädapäraselt kokku võttes seisti vastu elementide rünnakule. Lämbes hirmus tundmatuse ees oli suur ühtekuuluvus.“

Hans Henny Jahnn oli kireva elukäiguga saksa näite- ja romaanikirjanik, esseist, kirjastaja ning orelivalmistaja. Elas peamiselt Hamburgis, mõnda aega Norras, ning Hitleri võimuloleku aastatel oli maapaos Taanis Bornholmi saarel.

Mai Põldaas

Margus Vaher “Kuidas armastada naist?”

Margus Vaher (sündinud 1984. aastal, Kuressaares) on tuntuks saanud pigem lauljana. YouTube’is on päris palju tema muusikavideosid vaatamiseks üleval nii üksi kui duettidena.

Aga eelmisel aastal tuli välja raamat “Kuidas armastada naist?” Autor annab soovitusi, mida võiksid mehed tähele panna, et suhteid hoida ja et need ka õnnelikumad püsiksid. Toob välja põhjuseid, miks asjad ei toimi ja milliseid võimalusi on midagi teha. Kohati toob ta sisse näiteid enese elust ja raamatus on ka teiste inimeste arvamusi antud teema kohta. Kõik see on sellises humoorikas võtmes kirja pandud, kerge lugeda ja lihtne mõista.

Vaher on kasutanud ka päris palju viiteid erinevatele teistele autoritele ja teostele. Kaks peamist on Khalil Gibrani “Prohvet“, mida ta ohtralt tsiteerib, ning Gary Chapmani “Armastuse viis keelt“, millest ta palju kõneleb ja soovitab.

See on selline hea lihtne lugemine, kui tahate saada kinnitust kõigele, mida niikuinii ehk juba teate, aga võib-olla olete unustanud, või püüate mõista, mis naise (ja ka mehe!) peas võib toimuda. Kui keerulised psühholoogilised raamatud on tüütud ja igavad siis see on arusaadav ja võib-olla hea alustuseks ette võtta küll :)

Seili Ülper

Andrus Kasemaa luuletused

Avastasin Andrus Kasemaa loomingu enda jaoks tema proosaraamatuga „Leskede kadunud maailm“ 2014. aasta suvel. Ja see oli selline lugemiselamus, mida jäädki mäletama! Autori soojus, empaatia, huumor, ja muidugi teema valik – et üks noor mees võtab kirjutada vanadest naistest (sest teadagi ju, millest noored mehed tavaliselt kirjutavad). Pärast seda ma enam kunagi kaks korda ei mõtle, kas tema järgmine raamat endale osta ja see kohe ka läbi lugeda!

Kasemaa alustas oma kirjanikukarjääri luuletajana, ilmus kolm kogu ja siis oli mitu aastat luule avaldamises pausi. Kuid lugeja rõõmuks on pausi aeg viimastel aastatel kuhjaga tasa tehtud, sest hiljuti on ilmunud tervelt neli erinevat luulekogu. Läbi senise loomingu on Kasemaale omane teatav lihtsus ja mängulisus, luuletus algab ühest kohast ühe mõttega ja võib välja jõuda hoopiski ootamatusse sihtpunkti. Tema luuletuste lihtsus on sageli näiline. Mängulisus ei ole kunagi vaid huvitavate ja löövate sõnade kokku sobitamine – alati kannavad need lihtsad sõnaseosed mõtteid, mis leidlikke uperpalle teevad ja lugejas midagi sügavamat kõnetavad.

„Olla luuletaja“ on juba palju tunnustust pälvinud luuleraamat, mille põhiteemaks on kriitika kaasaja ühiskonnas valitsevate meeleolude ja hoiakute aadressil. Kas inimesed sugugi ei õpi ja kollektiivne mälu on nii lühike, et ikka ja jälle korrata samu vigu? „…laps olin siis vanamutid igatsesid talusid/ nad muust ei rääkinud/ vabadussõjast/ lehmadest/ vabariigist/ nüüd igatsevad vanamutid vene aega […] et saaksime kord jälle/ igatseda vabariiki“. Selles kogus on palju erinevaid mõtisklusi olemise teemadel, sh nagu raamatu pealkirigi viitab – luuletajaks, kirjanikuks olemise teemadel.

Luulekogude „Kui ma kord suren“ ja „Muusa“ põhiteemaks on armastusluule. Ega ma armastusluulet praegusajal enam praktiliselt ei loe, kuid neid raamatuid olen juba küll mitu korda lugeda jõudnud! „Kui ma kord suren“ on meeleolult nukker, sest siin on palju luuletusi armastusest põhjustatud igatsusest ning valust. Kurb on millegipärast alati ilus ja see kogu sisaldab väga ilusaid luuletusi, näiteks üks katke: „…kui tulevad ööd mil vähkren öösel üksi/ ja tahan surra/ ja tulevad ööd tähised nagu täna/ kui olen jälle sinuga unenägudes/ linadelt on kadunud su lõhn/ aga unenäod unustasid minu juurde…“

„Muusa“ on Muusale ning inspiratsioonile pühendatud luulekogu. Siinsed luuletused on kergema ja rõõmsama meeleoluga, luuletaja mängib siin rohkem oma erineva autorimina ja loomingust läbi käinud teemadega. Üks katke: „Avaldus politseile/ mu armastatu on kadunud/ ta lahkus mu juurest/ viimati nägin teda 4. augusti õhtul/ tal ei olnud seljas midagi/ ta päevitas/ […] palun aidake ta mul leida/ me läksime tülli/ jah/ ma armastan teda/ ikka veel/…“

Kasemaa arutleb õige mitmel juhul, kas armastusluuletusi on maailmas palju või vähe, on neid juurde vaja või mitte. Küllap sellest küsimusest on omal moel ajendatud tema eelnevatest täiesti erinev „Mees otsib naist“ on luuleraamat, milles ta on luuletused kirjutanud täiskasvanute lehe „Mees otsib naist“ rubriigi kuulutustest ajendatuna. Täpsemalt loonud luuletuse kuulutuse esimesest reast lähtuvalt edasi: „Otsin endale uut naist/ vana läks juba katki kulus ära ei ole enam see toode/ masin mis kunagi/ vana mudel/…“ või „Heipa, otsin suvepruuti !/ Sügisel jätan su maha siis kui kured lendavad lõunasse/…“ või „Küsin otse, keegi saada tahab?/ Vanu eterniidi plaate/ just täna lammutasin kuuri maha“. Iroonia on ilmne. Need on siis tänapäevased serenaadid, mis neis kuulutusrubriikides lauldakse, selline on olnud see inimkonna progress!

Mai Põldaas