Cassandra Clare „Lady Midnight“

„Lady Midnight“ on Cassandra Clare’i varjuküttide sarja kolmanda eraldiseisva sarja (The Dark Artificies) esimene raamat, mis jälgib Surmava arsenali raamatutes tutvustatud Emma Carstairsi ja Julian Blackthorni seiklusi.

Emma on varjukütist sõdalane — üks paljudest, kelle ülesandeks on maailma kaitsmine deemonite eest. Koos oma parabatai Julian Blackthorniga patrullib ta mööda salajase Los Angelese tänavaid, kus pidutsevad vampiirid ja haldjad on sõja äärel varjuküttidega. Kui inimeste ja haldjate surnukehad hakkavad mõrvatuna ilmuma täpselt sama moodi Emma vanemad aastate eest olid mõrvatud, moodustatakse ebakindel liit. See on Emma võimalus kättemaksus — ja Juliani võimalus tagasi saada oma poolhaldjast vend Mark, kes viis aastat tagasi rööviti. Kõik, mida Emma, Mark ja Julian tegema peavad on lahendama mõrvad kahe nädala jooksul, enne kui mõrvar neid sihtmärgiks võtab.

Varjuküttide maailm pakub huvitavaid seiklusi kõigile Clare’i raamatute fännidele ja kindlasti ka uutele lugejatele. Olgugi, et raamatu on eelkõige orienteeritud noortele ja liigitub noortekirjanduse alla, on see kindlasti huvitav lugemine kõigile, kellele meeldivad fantaasia žanri raamatud.

Kriitikute reaktsioon raamatule jaotub kaheks – paljud leiavad, et raamat sobitub hästi autori „universumisse“, kuid eraldiseisvalt on veidi ülehinnatud ja ei sisalda midagi niivõrd uudset. Tõsi -– raamat jälgib sama mustrit, mida eelnevad Surmava arsenali raamatud, kuid sellegipoolest pakub raamat ka uusi seikluseid ja värskendav on näha uusi karaktereid tegutsemas.

Peab ka mainima, et raamatut ei ole kahjuks veel eesti keelde tõlgitud.

Signe Saarpuu

Andrew Miller “Pure”

Selle raamatuga on mul segased tunded. Raamatus on 344 lk, sellest umbes 250 lk oli mu jaoks täitsa hea ja huvitav lugemine ja siis sadakond lehekülge totaalset igavust. Kusjuures huvitav oli just see rahulikult kulgev ajaloo-osa, nii kui autor hakkas dramaatilist tegevust ja kärtsu-mürtsu sisse tooma, läks asi igavaks. Tekitas mus spekulatsioone, et ei tea, kas autor kirjutas selle sisse kirjastaja sunnil ilma sisemise kaasaelamiseta või ta lihtsalt ei oska sellist kiiret ja verist jooksulugu kirjutada… Aga ajaloo osas — tuleb noor mees, pea täis suuri plaane, 1785. aastal Normandiast Pariisi, no umbes nagu poolteist sajandit varem tuli üks tuntud tulipäine gaskoonlane, ainult et sõjamehe-karjääri asemel on sel noormehel unistus ehitada suuri ja ilusaid asju, näiteks sildu üle jõgede. Ja kui gaskoonlane sai esialgu musketärimantli asemel kaardiväelaserüü, siis selle loo kangelane peab ehitamise asemel lammutama hakkama. Lammutama kirikut ja surnuaeda. Sel jutul on muide tõepõhi all, 1785-1786. aastal teisaldati les Innocentsi kalmistult koolnute säilmed Pariisi katakombidesse ning surnuaia ja kiriku asemele loodi turuplats. Ja on täitsa huvitavalt kirjeldatud, kuidas peategelane ülesande kallal pead murrab, uusi kasulikke tutvusi leiab, vanu meelde tuletab ja töö jaoks õiged mehed saab. 18. sajandi hõng ja kombed on üsna usutavalt kirja pandud. Ja ajalugu teades — on möllu eelõhtu ja vaikselt juba käärib, tavainimest mõjutab see käärimine veel üsna vähe, aga miskit on õhus — see osa oli päris osavalt sisse põimitud. Mis nüüd enam väga usutav ja hästi läbi kirjutatud ei ole, on kõrvaltegelased ja see eespool kirutud madin ning raamatu lõpp kippus kangesti nimekirja “kõige igavama lõpuga raamatud”. Raamat sai 2011. a. Costa preemia, nii et midagi ses raamatus ikka on ja ajaloo-huvilistele või neile, kes tahavad rohkem teada Pariisist, oleks see vast täitsa põnev lugemine.

Tiina Sulg

Vahur Afanasjev “Serafima ja Bogdan” (Вахур Афанасьев “Серафима и Богдан”)

Üks stereotüüpidest, mis kahjustab lõimumise edukat protsessi, on järgmine – on vaja ette valmistada materjale keele õppimise ja eksamite jaoks ning edaspidi saavad inimesed kohe tarbida infot eesti keeles. Kuid see protsess on palju keerulisem, sest näiteks raamatute lugemine isegi C1 tasemega võib olla raske, kuna paljud kirjanikud kasutavad vananenud või poeetilist keelt, mis ei ole võõrkeeles lugejate hästi tabatavad.

Vera Prohhorova tõlkis vene keelde Vahur Afanasjevi ülipopupulaarse romaani „Serafima ja Bogdan“. See on hindamatu panus eestikeelse kultuuri jagamiseks. Raamatu maht juba teeb selle töö väga tõsiseks ettevõtmiseks, kuid ka autori keel on väga omapärane. Teose tõlkimiseks oli vaja detailselt teada nii vanausuliste kui ka Nõukogude Liidu ajalooga ning Eesti geograafiaga seotud sõnavara. „Serafima ja Bogdani“ venekeelsest versioonist on juba praegu saanud suur hitt, Tartus on selle raamatu raamatukogust laenutamiseks vaja oodata järjekorras. See on ka tõlkija teene, et eesti keelest tõlgitud teos on nii populaarne venekeelsete lugejate seas.

Julia Polujanenkova
Tartu Kunstimuuseum

Sarah J. Maas “House of Earth and Blood”

„House of Earth and Blood“ on Ameerika kirjaniku Sarah J. Maasi uue sarja (Crescent City) esimene raamat.

Peategelasteks on Bryce Quinlan ja Hunt Athalar, kes peavad koos lahendama Bryce’i sõbra mõrva. Bryce on pooleldi haldjaverd, Hunt aga on peainglite palgamõrtsukas, kelle ülesandeks on Bryce’i kaitsta, kuid Hunt ei ole sellest üldse huvitatud. Peagi mõistavad aga mõlemad, et ainus viis mõrvamüsteeriumi lahendamiseks on koos töötamine. Bryce ja Hunt kiirustavad, et lahendada müsteerium, kuid nad ei tea, et nende ringi tuhnimine saadab võnkeid läbi allilma, sõdivate kontinentide ja alla kõige pimedamatesse Hel’i soppidesse, kus olendid, kes on maganud terve millenniumi, hakkavad ärkama…

Raamat on täis põnevust, seikluseid ja üllatusi. Raamat on küll suunatud pigem täiskasvanutele, kuid sellest õhkub ikkagi noortekirjanduse tunnet. Lisaks sellele jääb mulje nagu tegu oleks peaaegu fan-fictioniga. Tänu sellele oli enamus ajast tunne, nagu loeks mõnda noortekat. Raamat oli üldkokkuvõttes palju parem kui ma alguses eeldasin ja ilmselt tuleb ka ülejäänud sari sarnane.

Signe Saarpuu

Silvia Moreno-Garcia “Gods of Jade and Shadow”

Silvia Moreno-Garcia on Mehhiko päritolu inglise keeles kirjutav Kanada ulmekirjanik. Tema “Gods of Jade and Shadow” (eesti keeles „Nefriidi ja varju jumalad”) on võluv maiade mütoloogial põhinev ulmeraamat.

Casiopea on vanaisa toas tähele pannud üht omamoodi kirstu. Ta ei ole seda kunagi avatuna näinud, ega tea, mis seal sees olla võiks. Ühel päeval satub kirstu võti vanaisa peale pahase Casiopea kätte ja ta otsustab järele vaadata, mida salapärane kirst sisaldab. Kirstust tuleb välja sinna ülekohtuselt vangistatud Allilma (maiade Xibalba) jumal Surm! Kirstu avades saavad jumal ja tüdruk seotuks sellele seatud võlusõnade läbi. Jumal soovib ülekohtu eest kätte maksta ja Casiopeal tuleb kaasa minna. Viimane ei teegi seda vastumeelselt, kuna kodus ei kohelda tüdrukut hästi.

Selliselt algab kahe peategelase seiklusrikas teekond läbi 1920ndate aastate Mehhiko, Yucatani poolsaarelt Baja Californiasse. Autor väga oskuslikult seob 1920ndate aastate Mehhiko elu-olu ja maiade mütoloogia, misläbi saab raamatust teada palju kultuuriloolist. Moreno-Garcial on suurepärane oskus doseerida teadmisi ja loo kulgu selliselt, et lugeja huvi ja tähelepanu on kõik aeg temaga.

Loo mõlemad peategelased ihkavad vabadust. Kuid juhtub enamasti, et mingi kindla sihiga teele asudes, toob see kaasa muudki. Casiopea ja jumal sõbrunevad, armuvad. Sellised erineva olemusega valitud peategelased annavad autorile hea võimaluse käsitleda teemasid nagu inimlikkus ja kahesus, eneseleidmine, kuid panna ka lugeja mõtlema traditsioonide ja nende muutumise peale.

Raamatu puhul on tegemist ka omamoodi 21. sajandi muinasjutuga. Kui nö klassikast teame, et see on prints, kes peab päästma printsessi – siis siin raamatus on „printsess“ see, kes päästab „printsi“.

Soovitan lugeda!

Mai Põldaas

Hans Platzgumer “Willkommen in meiner Wirklichkeit!”

Hans Platzgumer, kirjanik ja helilooja, võttis 50nda sünnipäeva eel aja maha ning kirjutas tänapäeva maailmast autobigraafilise essee, mille fookuses on meie üha keerulisemaks muutuv suhe reaalsusega. Kes siis veel kui kirjanik, kes loomeprotsessis liigub pidevalt erinevate reaalsuste vahel, tegeliku ja väljamõeldud maailma vahel, võiks olla ekspert selles vallas! Platzgumerit on ilukirjanduslikus loomingus (romaanid “Weiss”, “Elefantenfuss, “Am Rand” u.a.) paelunud ennekõike ekstreemsed piirisituatsioonid. Essees analüüsib ta, kuidas kiiresti teisenev ja digitaliseeruv maailm on muutnud tegelikkuse tajumist, ning püüab leida viisi, kuidas kahe jalaga maa peale jääda.

Autori sõnul ei kõnele ta suurtest tunnetusteoreetilistest küsimustest, vaid pühendub praktikale, nähtustele, mida ta enda ümber näeb ja kogeb ning mis tema mõttemaailma mõjutavad. Siiski on Platzgumer appi võtnud sellised autoriteedid nagu Guy Debord, Friedrich Nietzsche ja Roland Barthes. Esseed raamistab kompositsiooniliselt John Lennoni 50 aastat tagasi Indias kirjutatud laul “Dear Prudence”, milles Lennon kutsub Prudence Farrow’d oma eraldatusest päris maailma tagasi pöörduma.

Filosoofilisemat laadi mõtterännakud vahelduvad raamatus isiklikult läbielatu kirjeldamisega. Näitlikustamaks suhet reaalsusega, jutustab Platzgumer lugusid lapsepõlvest, perekonnast, sõpradest ja kolleegidest, toob näiteid oma arvukatelt reisidelt, põikab julgelt poliitikasse.

Autor möönab, et tegelikkus on pahatihti hirmutav, paralleelmaailmad pakuvad sellele alternatiivi, nad on alati olemas olnud. Aga tehnika ja tehnoloogia areng on teinud reaalsusest põgenemise üha lihtsamaks ja kunstliku maailma üha atraktiivsemaks. See enam ei üllatagi, aga on siiski pisut ehmatav lugeda, kuidas lapsed eelistavad kõrbematka ja päikesetõusu nautimise asemel vaadata seda fotodelt, kuidas turiste häirib lehmakellade helin ja tsikaadide saagimine, kuidas jaapanlannal on raskusi seksuaalpartneri leidmisega. Päris elu nõuab liiga suurt pingutust! Me elame üha rohkem digitaalsetes asendumaailmades, ei tunne igavust, ei vaja fantaasiat. Reaalsus ja näivus, fakt ja võltsing (Fakt und Fake) on saavutanud võrdse positsiooni.

Olgu lugeja julgustuseks öeldud, et tänapäeva maailma kaardistades jääb autor positiivseks ning püüab näidata võimalusi, kuidas hoida sidet reaalse maailmaga, kuidas tänasest päevast ja antud hetkest rõõmu tunda. Ta kirjutab ilu nautimisest looduses, hingamisharjutustest ja joogast, tööst ja kirjutamisest kui vahenditest, mis aitavad tegelikkusega toime tulla.

Julgen loota, et Hans Platzgumeri essee pakub lugejale niisuguse retke tänasesse maailma, mis kutsub peeglisse vaatama ja paneb mõtlema.

Linda Jahilo

Arvustus ilmus algselt Goethe Instituudi lehel rubriigis
“Raamatud, millest räägitakse” nii eesti kui saksa keeles.

Nelli Melts

Sõnad „integratsioon“ ja „lõimumine“ võivad tunduda kulunud fraasidena, kuid inimesena, kes on üles kasvanud Ida-Virumaal venekeelses keskkonnas, näen siiamaani, kui keeruline on paljudel siseneda eestikeelse inforuumi, sest nii keel kui ka kultuuritaust ja teemade valik on võrreldes venekeelsega väga erinevad. Seega nii eesti keelest tõlgitud kui ka vene keeles loodud tekstid ja nende püsiv toetus mängivad tähtsad rolli selles keerulises lõimumise protsessis.

Selle aasta Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali venekeelse autori auhinna kategooria nominentide hulgas oli mitu inimest, kelle karjäär kirjanduses ja ajakirjanduses on kestnud väga pikalt, mõnikord mitu aastakümmet. See inspireerib ja äratab aukartust.

Preemia pälvis Nelli Melts, kes juhib kirjastust Aleksandra, tõlgib eesti keelest vene keelde raamatuid ja kirjutab luuletusi. Isegi keeruline on kujutada ette tekstide, millega oli ta seotud, mahtu. Sellise tegevuse nišš on Eestis üsna piiratud ja pidev arenemine nõuab rohket visadust, seega Nelli Meltsi mõju venekeelsele kultuurile on võimatu mõõta.

Julia Polujanenkova
Tartu Kunstimuuseum

Angela Lehner “Vater unser”

Angela Lehneri (s. 1987 Klagenfurtis) kirjandusse tulemine oli nii jõuline, et mõjus jalaga ukse lahtilöömisena. Oma debüütromaaniga “Meie isa” (“Vater unser”) ta justkui hüüab: siin ma olen ja minust mööda vaadata ei saa! Tõepoolest ei saanudki, romaan äratas tähelepanu: jõudis Saksa raamatuauhinna pikka nimekirja ja võitis Austria raamatuauhindade jagamisel parima debüütteose auhinna.

Lugeja tunneb end Lehneri romaani lugedes täpselt nii ebakindlalt ja kohmetult nagu tunneks iga eelneva kogemuseta inimene vaimselt haige inimesega suheldes, sest autor jutustab perekonna- ja haiglaloo vaimse tervise häirega noor naise vaatenurgast. Ta teeb seda hoogsalt, värskelt ja võluvalt. Pinge püsib üleval nagu heas kriminaalromaanis.

Romaan algab vastuolulisi tundeid tekitava peategelase Eva Gruberi saabumisega Viini psühiaatriahaiglasse. Lugedes süveneb kahtlus, et Eva on enda haiglasse sattumise nö korraldanud, pääsemaks lähedale toitumishäirete tõttu ravil viibivale nooremale vennale Bernhardile. Eva näeb end venna päästjana, ainsa alfainimesena perekonnas, kes peab vastutama ja tegutsema. Miskipärast ei taha Bernhard lasta end päästa, ta hoiaks oma õest nii kaugele kui võimalik. Miks see nii on, mis nende vahel on juhtunud, jääb romaani üheks põnevamaks ja pinget hoidvamaks küsimuseks.

Romaani teeb võluvaks asjaolu, et mitte midagi ei saa sulaselge tõena võtta. Autor on loonud tegelase, kes on küll sümpaatselt nutikas ja teravmeelne, aga samas suur valetaja ja manipulaator. Pikkamööda selgub, et karismaatilise Eva Gruberiga pole kõik nii heas korras kui esmapilgul paistab, ta vajab tõesti abi, oleks vajanud juba lapsepõlves. Midagi läks selles perekonnas kapitaalselt valesti, sest mõlemad lapsed on täiskasvanuikka jõudes maandunud vaimuhaiglas. Kas ema ja isa olid lihtsalt saamatud lapsevanemad, kes vaikivas külaühiskonnas ei tulnud oma eluga toime? Või oli seal midagi rohkemat?

Angela Lehner jutustab perekonna- ja haiglaloo kolmes peatükis: Isa, Poeg ja Püha Vaim. Ta saadab kriitilisi nooli katoliiklusest läbiimbunud Austria suunal, andes romaanile tugeva ühiskondliku mõõtme. Aga see on ka sümpaatselt austriapärane raamat, juba tänu rohketele austritsismidele ja aeg-ajalt ette tulevale murdekeele.

Linda Jahilo

Arvustus ilmus algselt Goethe Instituudi lehel rubriigis
“Raamatud, millest räägitakse” nii eesti kui saksa keeles.

Mimi Yu “The Girl King”

Kui teha lühidalt, siis — vaata kaanepilti, see raamat on täpselt seda, mida kaanepilt lubab.

Kui rääkida pikemalt, siis raamat on YA kõrg-fantasy, st on mõõka ja mantlit ja maagiat, paleeintriige ja kangelaslikku võitlust, oma reeglite järgi võlukunstisüsteem, psühholoogiliselt mitte just kõige usutavamad, aga värvikad ja reljeefsed tegelased, rännak, mis lubab kangelastel kasvada ja küpseda, kapaga kokkusattumusi ja imelisi pääsemisi, võimuvõitlust ja esimest armastust, uhkeid lahingustseene ja ootamatuid pöördeid ja mingil määral täidet “tee ridu, rida on raha”.

Peakangelane on imperaatori tütar Lu, julge ja hakkaja tüdruk, kes on kasvanud ja keda on ka kasvatud troonipärija vaimus ja kes sellest troonist siiski ilma jääb. Teised olulisemad tegelased on tema õde Min, kes on pealtnäha hoopis õrnema ja tagasihoidlikuma loomuga, nende sugulane Set, kes Lu asemel troonile asub, ning Lu endine mängukaaslane Nok, kes on nahavahetajate / libakskäijajate suguseltsist. Ja siis on vanemad, teenijad, õukond, sõdurid, lihtrahvas, vastuhakkajad ja muud, keda loo jaoks parasjagu vaja on.

Loo keskkond on pseudo-Aasia, see tundub praegu fantasys üsna popp olevat. Raamat meenutas mulle üsnagi Marjorie Liu ja Sana Takeda koomiksisarja “Monstress”, raamatu lõpus tänab Mimi Yu Marjorie Liud kirjutamiskursuste eest, ju see mõju oli siis suht otsene. Teine mõjutaja on George R. R. Martin oma “Jää ja tule lauluga”, ka seda mõju autor ei eita. Ja kolmanda võrdlusena tuli pähe Michael Moorcock ja tema Elricu lood. Niiet kohati suht sünge ja lootusetu, aga kuna tegu on YAga, siis mitte lausa sünkmust.

Sel aastal ilmus ka raamatu teine osa “Empress of Flames”. Seda ma enne lugema hakkamist ei teadnud, lootsin, et kuna tegu on üsna mahuka köitega, siis ehk suudab autor ühe raamatutäiega oma loo ära rääkida, aga näed siis, ei suutnud.

See raamat sattus mu valdusse, kuna ma võtsin tõsiselt Krista Kaera soovitust, et me võiks rohkem huvi tunda, mida Aasia ja Aafrika autorid kirjutavad. Sellega ma läksin tegelikult alt, sest raamatus on aasiapärane setting ja Aasia juurtega on autor küll ning raamatu pühendus on: “For my 엄마 and 아빠 with infinite gratitude and devotion,” aga Mimi Yu on sündinud-kasvanud Ameerikas, niiet läheb ikkagi ameerika autorina arvesse. Autori vanust ma kuskilt üles ei leidnud ja need aasia nukunäod püsivad kangesti kaua plikaohtu ilmega, niiet pildi järgi ka ei arva midagi, aga oluline fakt on teada — autor armastab kasse :)

Kokkuvõttes — vaimustusest ma üles-alla ei hüppa ja täitelauseid oli sutsu liiga palju, aga fantasy-fänn minus nautis selles loos päris mitut aspekti, iseäranis üldist õhkkonda ja seda libalooma liini ning seetõttu julgen teistele lugemiseks soovitada küll.

Tiina Sulg

Louise Rennison „Poisid, stringid ja ogar kass”

Georgia Nicolson on noor tüdruk, kellel on aga üüratu hulk probleeme. Tal on imelikud vanemad, tema nina on liiga suur, tema kolmeaastane õde on vist teinud kusagil tema toas salaja pahandust, suve lõpuni on jäänud kõigest 14 päeva, ta on äraütlemata kole ja peaks minema elama koos teiste koledate inimestega, ning ta käis kostüümipeol riietatuna täidetud oliiviks.

Muidugi need pole tema ainukesed mured. Avastanud, et kulmude kitkumine on suuresti enesepiinamine, otsustas ta kasutada oma isa raseerimisaparaadi. Georgia võib kinnitada, et ühe ööga kulmud tagasi EI KASVA! Samuti on igasugune poistele mõtlemine mõttetu ja targem on keskenduda õppimisele, seda muidugi seni, kuni mõni poiss värava taha ei ilmu!

Lisanduvad jubedad õpetajad, koolivormi hulka kuuluv barett ja trikid selle kandmiseks ning probleemid reeturlikke parimate sõbrannadega. Lõpuks lendab isa veel Uus-Meremaale ja emal tekib huvitav suhe töömehega! Olukorda võib peaaegu et maailmalõpuga võrrelda!!!

Eraldi pean mainima Angust – sõgedat kassi, ümbruskonna lemmikloomade ja nende omanike hirmu! Tõsiselt – kõige parem tegelane raamatus!

Pean tunnistama, et ülevõlli keeratud lugu teismelise tüdruku „traagilisest” elust oli täiskasvanuna väga huvitav lugeda. Praeguste probleemide kõrval oli see raamat kuidagi rahustav ja toredat meelelahutust pakkuv. Muidugi olid mõned kohad, mis ehk veidi probleemsetena tundusid, aga üleüldine jaburus suutis kõik selle ilusti ühe sujuva liigutusega tahaplaanile lükata.

Minu kätte sattus selle raamatu inglisekeelne versioon (“Angus, thongs and full-frontal snogging”) ning ausaltöeldes mul polnud aimugi, et see on millalgi eesti keeles ilmunud. Muidugi, nagu päris tihti juhtub, on kogu sarjast (10 raamatut) meil ilmunud ainult esimene osa. Natuke kahju, sest praegu kuluks selline jabur heietamine ära.

Irina Möldre