Posts Tagged ‘võõrkeelne’

Judith Hermann. Saksa keeles lugejale

Kuna Tartu Linnaraamatukogus on Judith Hermann väga hästi esindatud, kuuest teosest viis − jutukogud „Sommerhaus, später“ (1998) ja „Nichts als Gespenster“ (2003) ning žanrimääratluseta „Alice“ (2009), romaanid „Aller Liebe Anfang“ (2014) ja „Daheim“ (2021) −, otustasin ma mitte piirduda tema viimase romaani „Daheim“ tutvustamisega, vaid anda ühtlasi põgus ülevaade kogu tema loomingust.

I osa

Märkmeid ühest kaasaja suurimast prosaistist

.

Ma mõtlen, ma võiksin olla keegi teine,
kui see, kes ma olen.
Judith Hermann

.

Ootamatu algus

Kirjanduse Fräuleinwunder’ist,〈1〉 üle öö kõige andekamaks uue põlvkonna kirjanikuks kuulutatud Judith Hermannist〈2〉 on kujunenud mitte üksnes üks tunnustatumaid saksa kirjanikke, vaid „üks praegusaja suurimaid prosaiste“ (Berlingske, Taani)〈3〉. Et kirjanduslik läbimurre õnnestus tal kohe esimese üllitisega, oli 28-aastasel autoril endalgi raske uskuda. Kui ta mitu nädalat hiljem vaatas sõprade juures videot kirjandussaatest „Das literarische Quartett“ (30.09.1998) – tal endal televiisorit polnud –, kus saksa kirjanduspaavst Marcel Reich-Ranicki rääkis ülistavalt – „Me saime uue autori, silmapaistva autori. Tema edu saab olema suur“〈4〉 – noore kirjaniku debüütraamatust „Sommerhaus, später“ (1998), pidi keegi tema kõrval istuma, teda näpistama ja talle ütlema, et jutt on tõepoolest temast. Et kriitikkond kiidab üht autorit, pealegi tundmatut, nii ühehäälselt, juhtuvat päris harva.

Suur oli üheksat juttu〈5〉 kätkeva „Sommerhaus, später“ edu: kümme trükki ainuüksi poole aasta jooksul, Bremeni linna Kirjandusauhind (1999), Hugo Balli (1999) ja Kleisti (2001) auhind, tõlked 17 keeles〈6〉. Judith Hermanni jutustuste tugevast mõjust kõneleb samuti neile järgnenud lühijutu renessanss Saksamaal. Kuni umbes 2002. või 2003. aastani ilmus naisautoritelt mitmeid Hermannit meenutavaid jutukogusid.

Kriitikud kiitsid autori oskust kirjeldada lühidalt ja sisutihedalt igapäevaseid juhtumeid ning oma põlvkonna, 1990-ndate lõpus Berliinis elava kunstnike-üliõpilaste-töötute-boheemkonna elutunnetust, „kes on armastuse ja hirmu köidikuis, ei ela tõelist elu ja vaatavad oma eluplaanide nurjumist rohkem melanhoolselt kui et näevad seda kurvastades“〈7〉. See on „uue põlvkonna sound“, mis nendest jutustustest kostub, kuulutas mainitud kirjandussaates Hellmuth Karasek〈8〉.

Judith Hermanni esikteoses hakkab kujunema tema jutustamislaad. Tabavalt ja varjundirikkalt visandab ta lakoonilises, peamiselt parataktilises stiilis (parataks < kr parataxis kõrvuasetus, koordinatsioon)〈9〉 kirjutatud lugudes oma tegelaste meeleolusid, väljendades seejuures niisugust empaatiat nende suhtes, nagu oleks ta „igale tekstile salamisi sisse verminud ühe autoportree“〈10〉. Ent suuri tundeid Hermanni kurva, melanhoolse tooniga sündmustevaesed lood väldivad. Tihtipeale jutustavad nad koguni igavusest. Õigem oleks öelda, et tema tegelased pigem vaikivad. Inimestevahelised suhtlemisraskused ongi nende lugude üheks läbivaks teemaks.

Ebatavaliselt hästi oskavat Judith Hermann jutustada võimatusest üksteisega kõneleda ja ühekoos midagi läbi elada, „esimese raamatu kohta lausa väga hästi“〈11〉. Sellele probleemile viitab juba sõna „später“ (e. k. hiljem, tähenduses ‚edasi lükkama‘) esikaanel, samuti nimilugu, mis lõpeb lausega „Ich dachte: ‚Später‘“〈12〉 („Ma mõtlesin: ‚Hiljem‘“). See kõigis neis lugudes tähenduslikku osa omav sõna, väljaräägituna või veelgi sagedamini väljarääkimata, peidab endas nii vaikset lootust laabuvast elust kui ka hetkelist otsustusvõimetust, võib-olla koguni osavõtmatust. Kui isegi jõutakse mingi otsuseni, jääb lõpuks ikkagi kõik muutumatuks, sest elu on samaaegselt „hea ja nõme“ („gut und beschissen“〈13〉).

Igavad need lood ometigi ei ole. Seda tagavad muu hulgas prototüüpilised motiivid, nagu armastus ja valu ja lõplikkus, millega need lood on läbi pikitud ja mis ka edaspidi jäävad Judith Hermanni südameasjaks. Ning kuigi tundub, et teda on kerge lugeda, ei tohi end, nagu taolise stiili puhul juhtuda võib, petta lasta, sest „tema aeglustamise kunst nõuab aeglase lugemise kunsti“〈14〉. See kirjaniku esikteose juures väljendatud ülimalt tabav soovitus saab olema oluliseks juhiseks edaspidisel ümberkäimisel tema loominguga.

Pärast pikka pausi

Judith Hermanni järgmise raamatu, jutukogu „Nichts als Gespenster“ tunduvalt pikemad lood, mis ilmusid alles 2003. aastal, ulatuvad Berliinist väljapoole maailma eri paiku. Kirjanduskriitikute poolt ei leidnud see küll nii head vastuvõttu – pealegi oodati autorilt vist ikkagi romaani –, kuid Der Spiegeli bestsellerite nimistus vallutas raamat esimese koha. Neli lugu jõudsid ka kinolinale.

2009. aastal ilmus viiest jutustusest koosnev „Alice“, mida ma nimetaksin romaaniks lugudes.〈15〉 Ühte kimpu köidavad neid elu ja inimliku olemise lõplikkuse lahutamatus, surma teema tänapäeva biovõimu või biopoliitika ajastul ja nimitegelane Alice.〈16〉 Nii nagu Lewis Carrolli Alice raamatus „Alice imedemaal“ (1865) järgneb valgele küülikule tema urgu, kukub seal sügavale alla ja satub igapäevasest tegelikkusest tundmatule maale, astub Judith Hermanni Alice piiri ületades tundmatule pinnale, hakkab vaatama elu surma valguses ja õppima teiste surmast oma suremapidamist.

Kirjanduses on surma kujutamisel pikk traditsioon, ta hõlmab kõiki žanreid ega välista ei muinasjutte ega noorsoo- ja lastekirjandust. Ka Judith Hermanni raamatu „Alice“ ilmumisaastal 2009 antakse välja mitmeid raamatuid haigustest, suremisest ja surmast.〈17〉 Teda ennast näib olevat eelkõige surma jätkuv tabustamine ajendanud hästi kaalutletult struktureerima ja komponeerima viit elu- ja surmalugu Alice’i elus, vaagima ja koputlema peaaegu iga sõna tähendust ja kohta selles lugude põimingus. Judith Hermann näitab, kuidas suremise ja surma kujutamisel kirjanduses saaks vähem „bulvarlikult ja paljastavalt“〈18〉 toimida. Just kuidas-küsimus muudab tema viis lugu suremisest ja surmast lugemiväärseks, kujundab talle omase stiili ja käekirja, meeleolu ja pingestatuse ning sensibiliseerib pilku mida-küsimuse suhtes. Tundub, et Judith Hermannile on olulised pigem jutustamisstrateegiad: kuidas käsitleda ennekõike tühjuse ja nõutuse tunnet, mida surm jätab mahajääjate ellu, ja kuidas muuta see mitte ainult semantiliselt, vaid ka süntaktiliselt, stilistiliselt ja strukturaalselt talutavaks. Nii nagu Maja esimeses loos keedab „ilma igasuguse hookuspookuseta omamoodi piibellikku sööki“ (I. 27), jutustab ka Judith Hermann piibellikus, ilma igasuguse hookuspookuseta ja paatoseta, ilustamata, lihtsas, lakoonilises ja asjalikus keeles, peamiselt parataktilises stiilis kirjutatud, nappides ja sageli elliptilistes, paiguti telegrammistiili ja momentülesvõtteid meenutavates lausetes, saavutades sel moel teema, keele ja struktuuri võrdväärsuse ja tasakaalu.

2014. aastal avaldas Judith Hermann oma esimese žanrimääratlusega romaan raamatu „Aller Liebe Anfang. Roman“. Selges, lakoonilises keeles, parataktilises stiilis kirjutatud lugu, mis jõudis taas bestsellerite nimistusse (9. koht), jutustab armastuse ebakindlusest, turvaliseks peetud elu kokkuvarisemisest, tagasitõmbumisest, muutumise võimalikkusest („Muutumine ei ole reetmine“〈19〉). Kas see on ka jälitamislugu (sks Stalking-Geschichte), jäägu lugeja tõlgendada. Üks mõte aga jääb kindlasti kõlama: „Kõike, mida sa tunned, leiab aset ainult sinus, olemas on ainult see „meie sees“ – ei muud midagi. See on kainestav. Aga ka ilmselge – sina oled konstant.“〈20〉

2016. aastal järgneb jutukogu „Lettipark“, milles Judith Hermann pajatab kohtumistest, põgusatest hetkedest, mis võivad kõik muuta. Lugude keskmes on Hermannile omased arhetüüpsed teemad nagu armastus, surm, mälestus, sõprus. Selle raamatu eest omistati autorile taani Blixeni nimeline lühijuttude auhind.

II osa

Märgiline raamat „Daheim“

.

Mida me vajame ja millest me võime loobuda.
Me oleme trabandid, mõtlen ma,
me tiirleme ümber oma päikeste,
igaüks ümber oma.
Judith Hermann

.

2021. aasta kevadel ilmus juba 2019. aasta lõpus valminud Judith Hermanni teine romaan „Daheim“. Raamatu tulevasest edust andsid märku selle jõudmine SPIEGEL-bestsellerite nimistus 4. kohale ja Leipzigi Raamatumessi auhinna shortlist’i ning kriitikute eranditult positiivne kuni hümnilik (nt Šveitsi kirjanduskriitik Roman Bucheli) hinnang〈21〉. Maike Albath räägib koguni romaani „hüpnootilisest mõjust“ („hypnotische Wirkung“)〈22〉. Juulis arvatakse „Daheim“ Rheingau Kirjandusauhinna (6.07.2021) ja novembris Bremeni Kirjandusauhinna 2022 (20.11.2021) vääriliseks. S. Fischer oli juba enne raamatu müügilelaskmist trükkinud 3 tiraaži, vahepeal on ilmunud 5 tiraaži. Judith Hermannit ülistatakse kui „suurt kirjanikku“ (Adam Soboczynski). Autor ise on intervjuudega, portreedega või arvustustega kohal kõigis tähtsates trükimeediates, kuid jääb kindlaks oma otsuse juurde mitte astuda televisioonikaamerate ette. Näha on ta seevastu online-raamatuesitlusel Frankfurti Kirjandusmajas reaalaja videovoo kaudu.

„„Daheim“ on tõenäoliselt parim raamat, mille Judith Hermann on kirjutanud,“ usub saksa kirjanduskriitik Christoph Schröder. See olevat „väljaküpsenud romaan“, autor ise aga ei olevat „mitte ainult kooskõlas oma kunstiliste vahenditega“, vaid on „kõige paremas mõttes ja kogu vaikuses ja elegantsis ajaga sammu pidav“〈23〉.

Romaan „Daheim“ on loomingulises mõttes omamoodi ringi sulgev raamat; seda toestavad motiivid või märksõnad ilmutavad end ka Judith Hermanni varasemates lugudes. Näiteks astub viimases raamatus põgusalt esile debüütteost iseloomustav märgiline, edasilükkamise motiivi väljendav sõna „später“,〈24〉 mis ei jää siin küll domineerivaks hoiakuks, kuid semantilises tähenduses moodustab kirjaniku senise loomingu raami. Mitte vähem silmatorkav pole mõlemaid teoseid pärgav Bremeni Kirjandusauhind ja neid saatnud/saatev tohutu menu.〈25〉

Judith Hermanni viimane raamat pajatab end oma mehest Otisest teatud põhjustel – mitte teineteisest hoolivuse puudumisel; talle kirju kirjutades või helistades jätkub nende kontakt – lahutada lasknud 47-aastasest naisest, kes varsti pärast nende tütre Anni väljakolimist asub elama Ida-Friisi rannikul üüritud majja ja töötama venna kõrtsis „Shell“ (lk 117). Tema majas hakkab paar nädalat pärast külaskäiku naabrinaise Mimi venna Arildi juurde käima nugis (sks der Marder; lk 52), kelle kinnipüüdmiseks seab mees üles kastitaolise lõksu (sks Falle). Nugiselõksust saab narratiivi ja mäletamist käivitav hoob, mis tõstab veepinnale 30. aasta taguse loo kastist (lk 27), traumast, millestki mahamaetust (sks etwas Verschüttetes; lk 59, vrd 186−187). See toob tagasi nii päeva sellest, kuidas umbes kahekümneaastane jutustaja lamab mustkunstniku kastis ja on hirmutundeta valmis ennast pooleks saagida laskma, kui ka pöördepuntkilisest võimalusest sõita mehe assistendina Singapuri (lk 59). Mälestuste voos meenub jutustajale ka tema „mina“, kes aga tundub olevat keegi võõras, keegi, keda ta üldsegi ei tundnud, keda ta ei olnud kunagi kohanud (lk 67). Romaani lõpus räägib jutustaja endast kui „sellest naisest“, kel oli veel aastaid hiljem tunne, et üks oluline osa temast on ikka veel seal. „„Hing“, ütleb Arild.“ (Lk 186)

Niisiis kerkib mälestustega üles küsimus, kes ta oli, kust ta pärines, kuhu ta oli läinud, kui ta ei sõitnud Singapuri, ja miks ta tegi kogu selle kaheks pooleks saagimise loo kaasa (vrd lk 67). Seepärast ma kordaksin siin oma kunagi väljendatud mõtet: „Nii nagu tähistatav (pr signifié) libiseb tähistaja (signifiant) all, libiseb tihtipeale ka identiteet mälestuste all.“〈26〉 Võib-olla oleks õigem öelda minapilt, ja hea on, kui sellega liitub ka personaalne identiteet.

„Daheim“ on niisiis ka raamat mäletamisest ja jutustamisest, täpsemalt mäletamise võimalikkusest ja mittevõimalikkusest, mäletamisevõimekusest ja -võimetusest (vrd lk 66), aga samuti jutustamise tõepärasusest (sks Wahrhaftigkeit und Wahrheit) ja valetamisest või leiutamisest (sks Lügen und Erfinden). „On olemas vaid see, mida sa parajasti läbi elad, ja iga seletus, mis sul selle jaoks on, on välja mõeldud ja eksisteerib alles siis, kui sa selle formuleerid. Te mõtlete, et teil on enda sees raamatukogu, kogumik, pildid ja mälestused, mis teevad teist selle, mis te olete. // Põhjused selle jaoks, millest te hoolite ja millest mitte. Aga see raamatukogu on leiutis,“ selgitab tütar Ann jutustajast emale (lk 128−129). Pisut müstikasse kaldudes kahtlebki nüüd viimane, kas kõik on ikka tõepärane, millest ta jutustab, või näeb ta ehk kõike unes: „Võib-olla ma näen und ja olen sellest kõigest und näinud, ka Nikest, ka tema kõrgetest põsesarnadest, tema kaardimängust ja tema kaitsevõimelisusest, ma olen näinud und Annist ja Otisest, ma näen und veest, oma lapsepõlvest, endast.“ (Lk 178) Otsekui vastuargumenti otsides küsib ta, et kui see on uni, siis miks ta kõike seda ikkagi näeb. Kas need möödunud hetked meenuvad talle sellepärast, et ta peab võib-olla surema, „[ü]sna varsti surema, kõige üle veel kord järele mõtlema, enne kui [t]a surema pea[b]“ (lk 116). Ent märke tema enda suremisest ei ilmutata, küll aga ohustatud maailmast, millest antakse teada lapidaarselt maalitud pildis ökoloogilisest olukorrast, inimkonna võimalikust tulevikust: „Me käime alla, on see sulle selge. Me lämbume ja sureme nälga ja janusse. // Mida sa mõtled praegu, ütleb minu vend. Kas sa mõtled vaalu. Prügi. Putukaid või mida. Mõtled sa Arildi üht tuhandet viitsada siga.“ (Lk 145)

Judith Hermanni romaani „Daheim“ võib tõlgenada ka kui lugu eskapismist või teeleasumisest või trotsimisest (vt lk 93, 76, 176) ja teatud tunnetest ärkamisest, enda vabaks laskmisest, valmisolekust muutusteks – „Ma kujutan endale ette – mis oleks kui [—]“ (lk 87) või: „Ma ütlen, ja mis oleks kui“ (lk 87) –, lahtilaskmisest, ootamisest loobumisest (vrd Otise saadetud pakki lk 177–178 ja lõksu / kasti motiivi päris loo lõpus), või kõigest korraga.

Esmapilgul „Daheim’is“ nagu midagi erilist ei toimukski ega juhtukski, ent ometigi toimub ja juhtub midagi sealgi, rohkem küll pealispinna all – mitteväljaütlemistes, pausides ja narratiivsetes lünkades. Sellegi loo näilikult rahulikes kulgemistes tekivad lainetused. Ning veest, ujumisest, näkineidudest ja vihmast, vee vastandist kuivusest, tõusust, mõõnast ja loodete kellast on seal nii otseses kui ka kujundlikus tähenduses mitte just vähe juttu, sest jutustaja, kes elas „läänes ja kaugel eemal veest“ (lk 7) on nüüd kolinud vee äärde, kuigi ta tunneb hirmu „ujumise ees sügavas vees“ (lk 104). Nendest märksõnadest moodustub üks suur vee motiivi niidistik. See omakorda põimub teiste sellele loole nii oluliste motiivide või märksõnadega nagu mustkunstniku kast, sild (lk 89), näkineitsi, kaitsevõimelisus (sks Wehrhaftigkeit, lk 94-98), oma ja võõras, loom ja nugis, lõks, vägivald, inimese ja loomade piinamine, üksildus (vrd lk 154, 156),〈27〉 tühjus (vrd lk 49, 163, 186), lahtilaskmiseoskus oma lapsest, allakäigu oht (lk 145), elu, armastus ja surm. Ühesõnaga kõik on omavahel seotud: maastik, tegelased, mälestused,〈28〉 ökoloogilised ja eksistentsiaalsed, eetilised ja esteetilised küsimused. See ulatub kuni keelelise ja kompositsioonilise väljenduseni välja. „Üks on teisega seotud, üks on, sest teine oli.“ (Lk 109) Kuid autor ei polemiseeri nende probleemide üle, ta üksnes puudutab õhkõrnalt, ent tajutavalt, nende piirjooni. Sellest aga piisab, et lugeja hakkaks nende talle üldjuhul hästi teada olevate küsimuste üle uuesti juurdlema.

Osa kriitikuid on pidanud Judith Hermanni raamatut raskemeelseks ehk melanhoolseks (sks schwermütig),〈29〉 mida see aga kohe mitte sugugi pole.〈30〉 Siin on isegi veidi tantsu ja muusikat. Pisut rohkem narratiivset dünaamikat ja elevust toob autor sisse Mimi ja Arildi ema Amke sünnipäevaloo ja isa Onno haiglaskäiguga. Jutustaja venna saagalike ja müstiliste assotsiatsioonidega ilmestatud noore sõbranna Nike külaskäigud trailerites loovad pingestatud, salapärase õhustiku, mis kulmineerub võimaliku kriminaalse sündmusega. Romaani „Daheim“ stiil on lakooniline – Judith von Sternburg räägib koguni „sõnaaskeesist“ –, parataktiline, mitte kiirustav.〈31〉 Süntaks mõjub paiguti stakaatolikult. Kuid lihtsus stiilis ei tähenda mitte sugugi lihtsust tähendustasandil. Veel vähem tähendab see lihtsameelsust.

Eve Pormeister

__________________________

1 Kirjanduse Fräuleinwunder’iteks peetakse teiste hulgas ka jutustajaid Jenny Erpenbecki, kelle „Geschichte vom alten Kind“ (1999) ilmus Sigrid Reili tõlkes pealkirjaga „Vana laps ja teisi jutte“ (2009); Julia Francki, kelle romaani „Die Mittagsfrau“ (2007) on eesti keelde pealkirja all „Keskpäevanaine“ (2009) ümber pannud Piret Pääsuke; Saksamaa tuntuima kirjandusauhinna Georg Büchneri auhinna 2012 laureaati Felicitas Hoppet, kelle jutukogu „Picknick der Friseure“ (1996) on eesti keelde tõlkinud Mati Sirkel pealkirja all „Juuksurite piknik“, ja Šveitsi kirjanikku Zoë Jennyt.
2 Judith Hermann sündis 15. mail 1970. aastal Berliinis. Pärast ajakirjanduskoolitust sealsamas ja praktikat ühes New Yorgi ajalehetoimetuses sai ta 1997. aastal Berliini Kunstide Akadeemialt Alfred Döblini stipendiumi. USA-s kirjutas ta oma esimesed kirjanduslikud tekstid. Peagi avastas ta oma kirjandusliku lemmikžanri, lühijutustuse. Judith Hermann on ühe poja ema ja elab Berliini linnaosas Prenzlauer Berg.
3 Judith Hermann, Lettipark. Frankfurt am Main: S. Fischer, tagakaas.
4 Marcel Reich-Ranicki oli aastatel 1988–2001 telekanali ZDF kirjandussaate „Das Literarische Quartett“ üks saatejuhte. Tsit Stefan Jäger, Sommerhausinterview mit Judith Hermann. – http://www.tyskforlaget.dk/sommerhaus/sommerhausinterview.html (29.11.2021).
5 Esile tõstetakse neist kuut lugu.
6 Seisuga mai 2021 on Judith Hermanni teoseid üldse tõlgitud 30 keelde.
7 Need sõnad pärinevad Bremeni linna Kirjandusauhinna žürii põhjendusest. – https://www.amazon.de/-/en/Judith-Hermann/dp/3596147700 (12.12.2021).
8 Hellmuth Karasek (1934–2015) oli saksa ajakirjanik, kirjanduskriitik, romaanikirjanik ning paljude kirjandus- ja filmiraamatute autor.
9 Seda tehnikat kasutas kõige otsesemalt oma lühijuttudes ameerika kirjanik Raymond Carver, kellele Judith Hermann intervjuudes ja auhinnakõnedes ikka ja jälle viitas. Enne seda aga luges Hermann palju jutustusi. Ta nimetab siinjuures eelkõige kolme nime: Truman Capote, Marie Luise Kaschnitz ja Thomas Mann.
10 Roman Bucheli, Die Melancholie des leeren Raums. Judith Hermanns Erzähldébut. – Neue Zürcher Zeitung 6. XI 1998.
11 Karl Friedrich, Wie unter Wasser. Judith Hermann: Sommerhaus, später. Erzählungen. Berliner LeseZeichen, Ausgabe 10/99 (c) Edition Luisenstadt, 1999. – https://berlingeschichte.de/lesezei/blz99_10/text04.htm (1.12.2021).
12 Judith Hermann, Sommerhaus, später. 7. Auflage. Frankfurt am Main: Fischer Taschenbuch Verlag, lk 156.
13 Sealsamas, lk 172.
14 Roman Bucheli, Die Melancholie des leeren Raums. Judith Hermanns Erzähldébut. – Neue Zürcher Zeitung 6. XI 1998.
15 Vt ka Eve Pormeister, „Zedern und Grillen wohin man sieht.“ Zur literarischen Gestaltung der Vergänglichkeit in Judith Hermanns Alice. Rmt: Günther, Friederike Felicitas, Torsten Hoffmann (Hrsg.): Anthropologien der Endlichkeit. Göttingen: Wallstein Verlag, 2011, lk 279‒296.
16 Isegi suremine ja surm on kliinikute, hooldekodude, surnukuuride, krematooriumite või ka organitoonorluse kaudu kommertsialiseerunud ja instrumentaliseerunud.
17 Samal aastal ilmub Saksamaal 2011. aasta Prima Vista külalise Kathrin Schmidti Saksamaa raamatuauhinna võitnud romaan „Du stirbst nicht“ („Sa ei sure“, 2010; tlk Piret Pääsuke).
18 Vrd Gesa Husemann, Hermann und der Tod. – Litolog Göttinger eMagazin für Literatur – Kultur – Wissenschaft (2010), lk 1. – https://doczz.com.br/doc/1123424/hermann-und-der-tod (01.12.2021)
19 Judith Hermann, Aller Liebe Anfang. Roman. Frankfurt am Main: Fischer, lk 219.
20 Sealsamas, lk 195.
21 Sellest teatab 6. V 2021 „Buchreport“. − https://www.buchreport.de/news/judith-hermann-daheim/ (1.12.2021). Vt ka: Roman Bucheli, Die Melancholie des leeren Raums Judith Hermanns Erzähldébut. Neue Zürcher Zeitung 6. X 1998.
22 Vt: Maike Albath, Der eigentümliche Zustand des Dazwischen. – Deutschlandfunk Kultur, 28. IV 2021 , https://www.deutschlandfunkkultur.de/judith-hermann-daheim-der-eigentuemliche-zustand-des-100.html (3.12.2021). Vt: Adam Soboczynski, Frau sucht Bauer. – Die Zeit 29. IV 2021, https://www.perlentaucher.de/buch/judith-hermann/daheim.html (2.12.2021).
23 Christoph Schröder, „Daheim“ – Neubeginn am Schweinestall. − Deutschlandfunk 02. V 2021 – https://www.deutschlandfunk.de/judith-hermann-daheim-neubeginn-am-schweinestall-100.html (2.12.2021).
24 Judith Hermann, Daheim. 5. Auflage. Frankfurt am Main: S. Fischer, 2021, lk 94. Edaspidi viitavad sellele raamatule leheküljenumbrid tekstis.
25 Tobias Rüther avastab uues Judith Hermanni romaanis hea vana Hermanni soundi, täpse lakoonilisuse ja peaaegu ainult skitseeritud tegelased jutukogumikust „Sommerhaus, später“. – Frankfurter Allgemeine Sonntagszeitung 25. IV 2021; https://www.perlentaucher.de/buch/judith-hermann/daheim.html (1.12.2021).
26 Eve Pormeister, Näen, kuulan, tunnetan. Tallinn: EKSA, lk 31–32.
27 „… kuna ma lihtsalt ei taha, et mind kellegagi seostatakse. Ma ignoreerin inimeste pilku, ma sõidan Mimi järel ja küsin endalt, kuidas me päriselt välja näeme.“ (Lk 91)
38 Vgl auch Christoph Schröder, Judith Hermann: „Daheim“ / Neubeginn am Schweinestall. – Deutschlandfunk, 2021.
29 Seda tunnet on pisut ehk esile kutsunud ka Ivan Turgenjevi „Jahimehe märkmete“ (1852), Edvar Munch’i maali „Karje“ (1893), Knut Hamsuni romaani „Victoria“ (1898), Richard Yates’i novellikogu „Üksteist üksilduse liiki“ (1962) ja helilooja Sergei Rahmaninovi mainimine.
30 Vrd Adam Soboczynski, Frau sucht Bauer. – Die Zeit 29.04.2021, https://www.perlentaucher.de/buch/judith-hermann/daheim.html (2.12.2021).
31 Romaani žanrisse tilgutatakse täpsema ajalise määratlusega (jaanuar, lk 28; märts, lk 32; aprilli lõpp, lk 43; mai algus, lk 45; augusti algus, lk 151) ka midagi päevikulaadset.

Martha Wells “All Systems Red”

Seda raamatut soovitas mulle hea kolleeg Irina Möldre. Ja suur aitäh talle, ilma temata ma poleks seda raamatut võtnud, kuigi sellest on juttu olnud mujalgi.

See oli väga meeldiv lugemine. Raamat on küll õhuke, aga sinna mahub paljut: on teadlased ja uute planeetide uurimine ehk siis varasema ulmekirjanduse optimismi, on konflikti ja küünilisi spekulatsioone, on tulevikunägemus inimkonna ekspansioonist ja erinevate planeetide erinevaid ühiskonnakorraldusi, on mängu robootika reeglitega, on erinevaid tugevaid karaktereid, on seikluslikkust, on paatost, on huumorit. Ühtpidi kuidagi nunnukas, aga edasimõtlemisainet jagub kauaks.

Ja seda kõike oli äärmiselt mõnus lugeda, venitasin natuke, et raamatut kauemaks jätkuks. Aga õnneks on olemas ka järjed (“Artificial condition“, “Rogue protocol“, “Exit strategy“, “Network effect“, “Fugitive telemetry“) 

Kui ma kolasin fännikunsti otsida, siis vahva oli see, et iga kunstnik oli roboti oma näo järgi teinud, st oli musti, valgeid, asiaate. Siia valisin ühe nukrama pildi, kus igaüks saab ise mõelda, milline selle roboti inimnägu on. Pilt ise on pärit siit.

Ja veel üks omamoodi lahendus pildiga loo meeleolu edasi andmiseks on pärit siit.

Tiina Sulg

Karah Sutton “A Wolf for a Spell”

Ma olen igasuguseid muinasjuttude ümberjutustamisi ikka omajagu lugenud (ja enamalt jaolt on need mulle meeldinud), aga see oli midagi erilist. 

See raamat on üsna rahvusvaheline: autor Karah Sutton jagab end Ameerika ja Uus-Meremaa vahel, illustraator Pauliina Hannuniemi on pärit Soomest ning muinasjuttude algupära on Venemaalt.

See, et muinasjuttude algupära on Venemaalt, on juba esimene asi, mis muudab selle raamatu eripäraseks. Kohtume halli hundiga (siin jutus on tal nimks Zima), nõid Baba Yagaga (koos oma kanajalgadel tarekesega), loos on koguni kaks orvutüdrukut (Nadya ja Katerina), on olemas Ivan ja tsaar ja tulilind. Taustal külarahvas ja metsaelanikud. Mis mulle hullupööra meeldis, oli meeldetuletus, et paljud tegelased vene muinasjuttudes pole üheselt halvad või head, vaid käituvad nii, nagu nad hetkel paremaks peavad. Ka mets ei ole halb või hea, vaid ta lihtsalt on ja temas on nii ande kui lõkse. Teine väga armas liin, küll natuke ninnunännu, aga siia juttu hästi sobivalt, oli hundi kohanemine inimestega. See teise saabastesse astumine oli ootamatu ja huvitav. Oluline on ka see, et igale tegelasele oli juurde kirjutatud oma minevik ja motiivid ja neid avatakse tasapisi loo käigus ja nõnda, et see ei muutu koormavaks, vaid autor asetab lihtsalt pusletüki või paar õiges kohas suurema pildi mõistmiseks lauale. Vene muinasjuttude hõngust oli minu meelest väga hästi edasi antud ning muudatused nutikad ja sobivad ning täiesti oma isikupärase joonega.

Määratletud on see küll lasteraamatuna, aga mu meelest sobib igale vanusele.

Tiina Sulg

Stephen Graham Jones “The Only Good Indians”

Stephen Graham Jones’i raamatut “The Only Good Indians” tutvustades öeldakse sageli, et see on järgmine Jordan Peele’i “Get Out”. Romaani puhul on tegemist meisterlikult räägitud, terava sotsiaalse kommentaariga looga tänapäeva Ameerika Ühendriikidest. Raamatu pealkiri on laenatud president Rooseveltilt, kelle sõnul ainsad head indiaanlased on surnud indiaanlased. See on sünge lugu kättemaksust, katkenud kultuuriidentiteedist ja traditsioonidest lahku löömise hinnast.

Kümme aastat tagasi käisid sõbrad Ricky, Lewis, Gabe ja Cassidy põdrajahil. Jaht ei läinud nii nagu tavaliselt ja see jäi neile viimaseks lubatud jahiks reservaadis. Igaüks on oma eluga edasi läinud, kuid nüüd peetakse jahti neile enestele, ükshaaval. Kelle poolt ja miks just nüüd?

Looduse poolset kättemaksu on pandud kehastama Põdra Peaga Naine. Kuna meeste südametunnistus on must ja süütunne sügav, siis saatuslikeks juhtumisteks on vaja vaid pisukest tõuget ja katastroof ongi käes. Autor on lugu rääkides halastamatu ja kahjuks tõenäoliselt ka elutruu. Lugejat tabab lugedes ahastus, tigedus, masendus. Kuid vahepeal saab ka nalja ja raamat lõpeb omamoodi positiivses võtmes, teatava lootusega.

Stephen Graham Jones on viljakas kirjanik ja Colorados ülikooli õppejõud. Tema lemmikžanriks on õudus, kuid kirjutab ka krimilugusid, teadusulmet ja muud. Jones on avaldanud üle 20 raamatu ja võitnud erinevaid auhindu. Päritolult on ta põlisameeriklane, kuuludes mustjalgade hulka.

Soovitan lugeda!

Mai Põldaas

Ben Aaronovich „Rivers of London”

Mulle nii tohutult väga kangesti meeldivast raamatusarjast aimu andmiseks jutustan lihtsalt veidi ümber esimese raamatu, mille pealkiri on ühtlasi ka kogu sarja nimi, algust.

Minajutustaja Peter Grant on oma kooli praktikaaega lõpetama hakkav politseinik, kes ühel varahommikul mõrvapaiga perimeetrit valvates kohtub kummitusega. Kummitus läheneb talle ise ja räägib, et nägi kogu lugu pealt. Elus või surnud, pealtnägija tunnistus on alati kasulik. 120 aastat surnud olnud Nicholas Wallpenny peab vajalikuks rõhutada, et mõrtsukatöö kordasaatjas oli „midagi jubedat ja ebaloomulikku”. Peteri kolleegi saabudes kummitus kaob. Järgmisel päeval selgub töölesuunamisvestlusel, et Peterit ei oota koht, millest ta unistab, vaid paberitöö, tema sõber Lesley aga on määratud mõrvarühma. Pummeldamise käigus jutustab ta tollele kohatud kummitusest. Järgmisel päeval vaatavad nad koos turvakaamerate salvestusi ja leiavad, et kummituse ehk tänapäevasemalt väljendudes “kehapuudega isiku” tunnistus oli tõene.

Peterit, kes kummitusega uut kohtumist lootes õhtul tänaval passib, tuleb tema tegevuse kohta küsitlema kummalise jalutuskepiga mees ja Peter vastab ausalt, et jahib kummitust. Mees küsib: kas mõnda kindlat? Peter ütlebki kummituse nime. Imestamise või protesteerimise asemel küsib mees tema nime, esitleb end kui politseiinspektor Thomas Nightingale’i ja soovib lahkudes edu. Kohtumine muudab kogu Peteri elu, selle tulemusena ei hakka ta tööle mitte paberimäärijana, vaid temast saab arvatavalt viimase võluri Nightingale’i abiline maagiaga seotud asjade uurimisel. Maagiat tuleb tal ka õppima hakata, temast saab teadaolevalt esimene võluri õpipoiss viimase seitsmekümne aasta jooksul. Edasi tulevad seiklused ja kõvasti ebatavalist politseitööd.

Raamatut lugedes tekib peas paralleele varemloetuga: Londoni heade samariitlaste vähesuse põhjendamine meenutab, et Ankh-Morporkis ei toimunud kunagi mõrvu, ainult enesetapud, sest teatud kohtadesse minek tähendas enesetappu. Mõistagi tuletavad ohtrad jõejumalannad ja -jumalad meelde Ameerika jumalaid, elektroonika ülesütlemine maagia käes Harry Dresdeni lugusid jne, aga need on head paralleelid, mitte mahakirjutamise kahtlustus. Ja ega ikka hakka kontrollima ka, kes mis aastal millise raamatu kirjutas.

Raamatu peategelased saavad meile kohe sümpaatseks ja uurimine viib meid muuhulgas sajandite taha teatriellu ja kaugemalegi veel. Selle raamatusarja maagiliste sündmuste uurijate elu on mõnevõrra lihtsam kui näiteks Dresdenil, nad tegutsevad küll laiade masside eest varjatult, kuid siiski on kaunis palju ülemusi, kes on asjaga kursis ja abiks seletuste väljamõtlemisel, kui maagiliste rünnakute käigus suurem hulk kinnisvara hävib või massirahutused tekivad. Esimeses raamatus lähevad seni ontlikud tavakodanikud tühiste asjade pärast endast välja ja saadavad korda hullumeelseid tegusid, halvimal juhul mõrvu. Miks, tulebki Peteril ja Nightingale’il välja uurida. Peter toob juhtumite uurimisse kaasa hea arvutikasutuse oskuse, mis vanemal kolleegil täielikult puudub. (Mul on küll natuke raske uskuda, et politsei andmebaasidele nii lihtsalt kodust juurdepääsu võimaldati.) Ta küll õpib maagiat, kuid püüab kogu aeg leida sellele teaduslikku põhjendust. Ja õnnetuseks ei saa maagiat õppida ilma ladina keeleta, ka sellele kulub märkimisväärselt palju aega ja energiat. Maagia ei ole selles raamatus kõikvõimas ja tehtud halba ei saa lihtsalt kõvema maagiaga heastada.

Väga huvitav on sarjale nime andnud Londoni jõgede teema. Mina teadsin enne ainult Thamesi, aga kui raamatut uskuda, on sel hulk erinimelisi harusid, mõned linna ehitamisel kadunud, mõned maa alla torudesse vangistatud. Ja igal oma jumal või jumalanna, kellevahelisi pingeid tuleb Peteril lahendada. Raamatu teine pool läks sedavõrd põnevaks, et hoidis mind pool ööd nii suure hooga lõpuni lugemas, et pidin järgmisel hommikul mõne koha üle vaatama, et kuidas mingi asi täpselt ikka juhtus.

Tekst on humoorikas, aga mõnusalt-voogavalt-otstarbekohaselt, mitte liigselt või vägisi nalja tegev. Pigem sõna- kui situatsioonikoomika. (Mulle tegid palju nalja erinevad korrektselt väljendumise õpetused. Vaimu kohta sai juba eelpool selgitatud, aga õige ei ole kasutada ka väljendit „must maagia”, selle asemel tuleb öelda „eetikapuudega”.) Mingil hetkel, kui Peteril tuleb järjekordses mõrvapaigas oma riided ja jalanõud ekspertiisi tarvis sisse pakkida, nendib ta, et uurijatel on tema kingi nüüd rohkem kui tal endal.

Teises raamatus, “Moon Over Soho“, hakkavad salapäraselt surema täies elujõus džässmuusikud. Peter, muide, on kunagi üpris kuulus olnud trompetisti poeg. Ise ta ei mängi, väidetavalt talle isegi ei meeldi džäss, kuid ta on oma lapsepõlve tõttu siiski keskmisest asjatundlikum kuulaja, milliste teadmisteta juhtumit võib olla lahendatud polekski.

Sarja kolmas raamat „Whispers Under Ground” viib Peteri ja lugejad koos temaga metroosse. Selle raamatu tegevus toimub mõnevõrra rahulikumas tempos ja London pääseb väiksemate purustustega, aga huvitav ja humoorikas on jätkuvalt. Mind ootavad veel ees neljas ja viies osa ja ma loodan südamest, et ajaks, mil ma need loetud saan, on raamatukogu ka järgnevad osad osta saanud. Neid ikka on veel.

Kaja Kleimann

Négar Djavadi “Disoriental“

Négar Djavadi on Iraani päritolu prantsuse filmitegija ja kirjanik. “Disoriental“ on autori debüütromaan, millega kirjanik on pälvinud palju tunnustust esmalt Prantsusmaal ja Belgias, ning pärast raamatu inglise keeles ilmumist ka rahvusvaheliselt laiemalt.

Lugemiseks auhinnatud raamatu valimine on mingis mõttes alati kindel valik – päris halb ju olla ei saa! Kui aga raamatukaanel on nimetatud kaheksa auhinna võitu, siis viitab see juba millegile enamale. Mina leidsin Négar Djavadi raamatu uudiskirjanduse riiulit sirvides ja huvitava sisukokkuvõtte kõrval kõnetaski teose auhindade rohkus! Et millega siis ikkagi on tegemist? Ja tuleb tunnistada – tegemist on väga liigutava, mõtlemapaneva ja kaasahaarava lugemisvaraga.

Vinüülplaadid teadupärast koosnevad kahest poolest: A ja B pool. Sarnaselt kauamängiva kontsepsioonile on üles ehitatud ka see romaan, mis koosneb kahest osast ja kus minajutustaja sõnul järgitakse muusikaalbumi lähenemist: A poolel on albumi põhilood ja B pool sisaldab A poolele mittemahtunud lugusid. Kas see nn lugude tugevus lugeja vaates tegelikult ka selliselt jaguneb, sõltub muidugi lugejast! Sest tegemist on väga tiheda, mitmest teemast rääkiva raamatuga, kus need erinevad teemad ja kihid on tõeliselt oskuslikult läbi mõeldud ja kokku sobitatud.

Peategelane ja minajutustaja Kimiâ Sadr on iraani pagulane Prantsusmaal. Olles taas suure elumuutuse lävel, mõtleb ta tagasi enda perekonnaloole. Läbi Kimiâ perekonnaloo saame teada Iraani ajaloost 20. sajandil, põhirõhuga 1979. aasta Iraani revolutsioonil – sest tema vanematel oli selles oluline roll. Kimiâ oli sel ajal laps – kuidas tema toimunut mäletab ja mida läbi elas: esmalt revolutsionääride lapsena ja seejärel põgenemine ning pagulaselu Pariisis. Kimiâl tuleb rohkem kui ühel korral ja ühes kontekstis tegeleda sellega, kes ta on ja kuhu kuulub. Need on rahvuslik ja kultuuriline kuuluvus, eneseteostuse kontekst, ning ka ebatüüpiline seksuaalne identiteet.

Loo puhul on tegemist autori jaoks paljuski autobiograafilise materjaliga. Raamatut kirjutades autor muidugi ei tugine vaid enda mälestustele, vaid on tegelenud ka põhjaliku taustatööga. Raamatu näol ei ole tegemist üht- või teistpidi poliitiliselt korrektse teosega, sest see ei kinnita 1979. aastal juhtunu osas ei Iraani ega ka Lääne ametlikku diskursust. Romaanist saab tõeliselt mitmekülgse sissevaate pärsia kultuuri ja see annab aimu, kuidas on olla võetud kellenagi, kes sa ei ole (sisserännanu kuskilt tagurlikust riigist, jms). Kahjuks demonstreerib ka värvikalt, kui silmakirjalik on lääne kultuur.

Ja lõpetuseks: kuigi tegemist on mitmest tõsisest teemast rääkiva raamatuga, siis ei ole see kirjutatud ülearu tõsises võtmes – autor oskab ettetulevate olukordade üle nalja visata omajagu. (Üks neist mitmest auhinnast on ka stiili eest!) Soovitan lugeda!

Mai Põldaas

Mieko Kawakami “Breasts and Eggs”

Mieko Kawakami raamatu “Breasts and Eggs” tõlge ilmus eelmisel aastal inglise keeles. See pälvis sügisel rahvusvahelises meedias nii palju tähelepanu, et paistis ära siia väikesesse Tartussegi. Mistõttu seda ühel hetkel raamaturiiulis märgates, otsustasin raamatuga tutvust teha.

Raamat räägib naiste elust kaasaja Jaapanis. Teos koosneb kahest osast, millest esimene on varem sama pealkirja all juba ka jutustusena ilmunud ja auhindugi võitnud. Teine osa on kirjutatud kümmekond aastat hiljem. Loo keskmes on ühe perekonna naised, kelle elu, võimalusi ja vaateid raamatus avatakse. Lugu esitatakse minategelase Natsuko vahendusel, kes esimeses osas alles kirjanikuks pürgib ja teises osas on juba teatava tuntuse autorina pälvinud.

Romaani esimese osa fookuses on Natsuko õe kavatsus minna rinnasuurenduse operatsioonile ja teises Natsuko enda huvi kunstliku viljastuse, spermadoonorluse kohta. Selliste teemade keskmesse seadmise kaudu on autor loonud endale hea võimaluse käsitleda naisi puudutavaid olulisi teemasid, nagu keha objektiseerimine ja sellega kaasnevad psühholoogilised ning kultuurilised kontekstid.

Autor on hästi valinud stiili, kuidas toimuvat edasi annab: näiteks ei anna ta hinnanguid ja suudab toimuvat edastada sellise empaatiaga, et ka lugeja ei hakka hinnaguid andma, vaid hoopis paratamatult olukordadele kaasa mõtlema. Raamatu esimeses osas on minategelane põhiteema osas natuke kõrvaltvaataja rollis ja see võimaldab sisse tuua kaugemaid ning lähemaid selgitusi, kuidas käesoleva olukorrani on jõutud. Ühe näitena: kõik me oleme mingites situatsioonides mingil põhjusel millegagi rohkem hõivatud, ega pruugi seetõttu märgata mõndagi, mida tegelikult ei tohiks märkamata jätta. Siin on teismeline tütar lõpetanud emaga suulise suhtlemise, tema päeviku sissekannete kaudu näeb kui mures ta on ema kavatsuse pärast rinnasuurenduse operatsioonile minna. Ja see mure on võimendunud tema enda kehaga toimuvate muutuste pärast, kuid emal ei ole mahti seda enda kinnisideede tõttu märgata. Romaani teises osas on minategelane ja temaga toimuv keskse teema osas ise fookuses. Siin teeb lugeja minategelasega toimuva osas paljugi tema arvamuste ja meeleolude muutustes nö otsepildis kaasa. Ning ühes Natsukoga saab spermadoonorluse konteksidega kurssi viidud ka lugeja (naise soovid, isaduse teema, lapse vaatepunkt jt). Sisse on toodud muuhulgas, kuidas arvamused ja hoiakud võivad täiendava teadasaamise korral muutuda.

Mieko Kawakami on Jaapani kirjanik. Loomingulise tegevusega alustas ta muusikuna, kuid siis ka blogima asudes jõudis kirjanikuametini. Jaapanis on ta oma erinevate teostega võitnud juba enamuse sealsetest kirjandusauhindadest. Viimastel aastatel teda järjest rohkem tõlgitakse ja nii on alanud ka teekond rahvusvahelise tuntuseni. Eesti keeles temalt veel midagi ilmunud ei ole.

Soovitan lugeda!

Mai Põldaas 

Arkady Martine “A Memory Called Empire“

Arkady Martine’i debüütromaan “A Memory Called Empire“ on tõeline maiuspala igale ulmesõbrale, kellele meeldib küberpunk, kosmoseooper ja/või poliitiline triller, sest raamatu näol on tegemist kõigi kolme žanri toreda seguga. Loo aineseks on poliitilised intriigid, paleeülestõusud, tähtedevahelised vallutused ja tulnukate ähvardused.

Romaani peategelaseks on Mahit Dzmare, kes saadetakse saadikuks Teixcalaani, kus tal tuleb välja selgitada, mis juhtus tema kahtlastel asjaoludel kaduma läinud eelkäijaga. Mahit on pärit väikeselt ja iseseisvalt, peamiselt kaevandamisega tegelevast kosmosejaamast nimega Lsel. Teixcalaan on suur, mitmeid planeete ja kosmosejaamu hõlmav impeerium, mille Mahit leiab eest kodusõja lävel olevana.

Loo arenedes selgub, et Lselil on välja arendatud tehnoloogia, mis võimaldab efektiivselt edasi anda varasemate põlvkondade teadmisi ja oskusi järeltulevatele. Teixcalaanis sedalaadi tehnoloogiatega ametlikult ei tegeleta, kuid valitsejal on tekkinud asja vastu elav huvi. See huvi ei meeldi aga valitseja surma ootavatele nn järeltulijatele…

Autoril on õnnestunud luua igati vettpidavalt üles ehitatud ja omanäoline maailm. Sellele pädevusele aitavad palju kaasa kirjaniku teadmised impeeriumide olemusest ja toimimisest (tegemist on kultuuriloolase ja Bütsantsi uurijaga, kes mh ka linnaplaneerimisega on tegelenud). Intervjuudes on Martine öelnud, et teda huvitab kultuurikonflikt väikeste ja suurte kultuuride vahel, ning siin loos üks peamisi tähelepanu kohti on sageli see, kuidas Mahit enda erinemist, teisest kultuurist olemist pidevalt tajub ja mida see kaasa toob. Kaasaja maailmas aktuaalne ja kindlasti eestlasigi kõnetav teema. Omamoodi tore lähenemine on romaanis poliitiliste kõnede värsivormis esitamine, nendega võistlemine – seegi on üks ajalooline nähtus, mille autor on soovinud siin loos taasluua.

Raamat ilmus 2019. a kevadel ja on juba pälvinud palju tunnustust ja erinevate auhindade nominatsioone, sh võitnud 2020. a Hugo parima romaani auhinna. 2021. a kevadel on oodata loole järge, ilmuma peaks sarja teine raamat “A Desolation Called Peace“.

Haaravat lugemist!

Mai Põldaas

Amanda Lovelace “The Princess Saves Herself in This One”

Luule. Esmapilgul tundub liiga otse ja enter, aga lähemalt vaadates on teemad ja emotsioonid ja sõnum ja vormimängud. Otsetõlkena kõlaksid suurem jagu eesti keeles liiga lihtsatena, aga võib-olla tuleb see sellest, et erinevates keeltes on sõnadel natuke erinev kaal ja tähendusväli. Kui võrdlusi otsida, siis Rupi Kaur on natuke samasugune — suhteliselt sarnane teemade ring ning inglise keeles täitsa toredad luuletused võivad eesti keeles kõlada tühjana.

Ma ei ole kindel, aga mulle on jäänud mulje, et ingliskeelsel raamatuturul on luulekogudel tavaks olla kuidagi programmiline või temaatiline, eesti luules mahub ühte luulekogusse teemasid ja fookuseid nagu rohkem. Selle luulekogu märksõna võiks olla “võimestamine”. On poeetilise mina kogemused — õnnetu lapsepõlv, vägivaldne suhe, lähedase surm — , mis tekitavad kas äratundmist või kaastunnet, on helgemalt poolelt armumine ja lootus ning lõpupoole ka päris otsesõnune julgustus leida oma tee, võimalused ja õnn.

Luulekogu on saanud palju tunnustust, just emotsionaalse usutavuse ja feministliku külje tõttu, aga ka palju kriitikat, põhimure on vast see, et luuletused on liiga otseütlevad ja mõjuvad vahel pigem tsitaatidena. Mu jaoks on õigus mõlemal poolel, mu meelest üksikud luuletused ei kanna just väga mitut mõtet korraga, aga emotsionaalne laetus on enamasti olemas. Vormiline nõks, et luuletuste lõpus on veel eraldi kokkuvõttev või siis hoopis vastandust loov rida, meeldis mulle päris hästi.

Kui ma kusagil kirjutasin, et ma luulekogust luuletusi loen tavaliselt mitte järjest, vaid kuidas juhtub ja millisest kohast juhtub, siis see läks algusest lõppu ja sobis nii selle raamatuga tõesti rohkem, sama skeemi võiks vist kasutada ka tema järgnevate luuleraamatute puhul.

Tiina Sulg

Steven Moffat, Mark Gatiss, Jay “Sherlock: A Study in Pink”

Steven Moffat, Mark Gatiss, Jay “Sherlock: A Study in Pink” on briti telesarja “Sherlock” avaosa “A Study in Pink” (2010, aluseks Arthur Conan Doyle’i “A Study in Scarlet” (e.k. “Etüüd punases”)) mangana. Kui ma alul imestasin, et manga autoritena on kirjas nii anlgopärased nimed, siis tegelikult on kaks esimest neist stsenaristid, kes Arthur Conan Doyle’i loomingu telepurgi jaoks kohandasid, ja Jay on see, kes telesarja tegelikult mangavormi voolis, seda siis teles nähtu adapteerijana nii sõnas kui pildis.

Igatahes on päris tore asi välja kukkunud. Mulle meeldis, kuidas Steven Moffat ja Mark Gatiss olid sarjas (vähemalt algusosas, ma viimaseid osi ei ole näinud) Arthur Conan Doyle’i loominguga ümber käinud — mingid väga olulised Doyle’likud nüansid jäid sisse, kuigi tegevus tõsteti kogu täiega tänapäeva ning ühtteist oli muudetud nii mõrvaloos kui tegelaste taustas. Oma osa on muidugi ka näitlejatel — Benedict Cumberbatch Sherlock Holmesina ja Martin Freeman John Watsonina ning hulk toredaid briti näitlejaid teistes osades on kõik teinud mu meelest üsna head rollisooritused. Ning Jay on kogu selle õhustiku ja nutikad käigud suurepäraselt järgmisse meediumisse üle tõstnud.

Manga lugemisega — meie mõistes tagantpoolt ettepoole — tuli natuke harjuda, aga oluliselt see lugemiselamust ei mõjutanud. Manga algust sirvides täheldasin, et kohati on tegelastel sellised toredad kutsikailmed, lõpuni jõudes lisan, et mu meelest on Jay üleüldse väga hea miimikatabaja ning tema valikud, milliseid detaile oma pildireas rõhutada, kiidan ma ka heaks.

Soovitan lugeda/vaadata küll, jah. Ja kunagi otsin järjed ka üles.

Tiina Sulg