Posts Tagged ‘võõrkeelne’

Milline aasta! — Florian Illies „1913. Was ich noch unbedingt erzählen wollte“

Saksa keeles lugejale on avanenud võimalus uudistada järge saksa ajakirjaniku, kirjaniku, kunstiajaloolase, kunstikaupmehe ja Rowohlti kirjastuse tegevjuhi (alates 01.01.2019) Florian Illiese teosele „1913. Sommer des Jahrhunderts“ (2012) ehk „1913. Sajandi suvi“ (eesti keeles 2017). Oma nüüdseks ca 27 keelde, sealhulgas Heli Mägari poolt eesti keelde tõlgitud raamatuga olevat autor võib-olla tahtnud „lihtsat tõde silme ette tuua: niisugused toredused, niisugune rikkus võivad üleöö hävida, mitte ükski rahu, mitte ükski heaolu ei ole maailmasõja ees kindel. 1913 oleks siis kõige opulentsem kriisi raamat“ (Gustav Seibt).

Uue raamatu tagaküljel pihib autor, et 1913. aasta ei lase teda lihtsalt enam lahti. Mida sügavamale ta sukeldus, seda ilusamaid aardeid ta merepõhjast leidis. Nii kirjutabki Florian Illies oma järjeteoses sellest, millest ta ilmtingimata veel tahtis jutustada: uutest, liigutavatest, rabavatest ja teedrajavatest episoodidest, „eelkõige armastusest, briljantsetest leiutistest ja uskumatutest loopingutest“ (Florian Illies) sellel pöörasel aastal.

„Tundlik ajavaimu diagnostik“ (Gustav Seibt) Florian Illies jutustab nauditavalt, värvikalt – näiteks legendaarne Leipzigi lõvijaht 100 aastat pärast rahvastelahingut (lk 209–212) Rahvastelahingu mälestusmärgi (Völkerschlachtdenkmal) piduliku avamise aegu, või tango jõudmine Euroopasse (lk 236–238). Ta jutustab kaasahaaravalt ja õrnalt mängeldes seikadest Esimesele maailmasõjale eelnenud aastal, mil Euroopas pea iga inimrakk tunnetab sõjahirmu ning iga nurga taga luurab hukk ja häving. Hävingust ja surmast tiine, apokalüptilise, maailmalõpulise luuletuse „Prophezeiung“ ehk „Ettekuulutus“ (vrd lk 267) avaldab detsembris 1913. aastal Saksa ekspressionistlik kirjanik Alfred Lichtenstein (1889−1914). Oma luuletustes ta nagu aimanuks ka enda surma ette, ta langeb 25-aastasena juba esimese sõja-aasta 25. septembril Läänerindel. Saksa ekspressionistlik kunstnik, luuletaja ja graafik Ludwig Meidner (1884−1966), keda jälitavad visioonid maailma hukust, maalib samal aastal palavikuliselt öösel küünlavalgusel „Apokalyptische Stadt’i“ ehk „Apokalüptilise linna“. Katastroofitunnet tulvil stseene hakkab ta tegelikult maalima juba aasta või kaks varem. Hiljem saavad need pildid tuntuks nimetuse all „Apokalyptische Landschaften“ ehk „Apokalüptilised maastikud“, mida tõlgendatakse – ka kunstniku enda poolt – kui Esimese maailmasõja eelaimdust.

Florian Illiese raamatut lugedes tekib aeg-ajalt tunne nagu kõnniks ta ise nende episoodide või fragmentide või piltide sees. Puistates sekka mõne retoorilise küsimuse ja vahetu pöördumise lugejate poole, haarab ta sel moel nemadki kirjeldatud sündmuste ja tundmuste keerisesse. Muidugi sõltub kaasahaaravuse versus igavuse astme ühele või teisele poole kallutus mingil määral kindlasti lugeja enda silmaringistki, kuid samuti tema uudis- ja avastajahimust, esmajoones vähe tuntud või tundmatute sündmuste või inimeste puhul.

Ühelauselised kuni kolme- ja neljaleheküljelised fragmendid, stseenid, episoodid või pildid, mis pärinevad suuremas osas Euroopa, ennekõige saksakeelse ruumi kunstiinimeste, teadlaste, leiutajate, poliitikute jt lugudest ja tegemistest 1913. aastal, koonduvad nelja suurde ossa, mis on pealkirjastatud aastaaegade nimetuste järgi. Need liigendatakse omakorda kuude kaupa peatükkideks, selle eripäraga, et kuunimetus ilmub plokk-kirjas iga parema lehekülje allnurgas (vasakul on ära toodud vastava aastaja nimetus). Iga peatüki juhatab sisse foto mõnest isikust, sündmusest, kunstiteosest või muust. Igale aastaajast pealkirjale järgneb lühisisukokkuvõte, milline jutustamistehniline võte lubaks teatuid võrdlusmomente näiteks Alexander Döblini, Bertolt Brechti või Kärt Hellermaga jt.

Neid esmapilgul üksteisega mitte seonduvaid pildikesi ehk fragmendikesi hoiavad peale ajavaimu koos mõne inimese sagedasem, nagu näiteks Marcel Proust’i jälgimine, kelle romaanisarja „Kaotatud aega otsimas“ („À la recherche du temps perdu“) esimese köite üllitamise ja trükipoognate läbivaatamise käigus lõpliku teksti valmimislugu läbib kogu raamatut. Või saksa loodusteadlase, mandrite triivi hüpoteesi püstitaja Alfred Lothar Wegeneri 2. Gröönima ekspeditsioonil n.ö kaasas käimine 1913. aastal. Mainimist väärib kindlasti fakt, et see teadlane töötas 1918. aastal lühikest aega ka Tartu ülikoolis ja uuris 1927. aastal Eestit külastades Kaali kraatrit ning pidas Tallinnas ettekande mandrite liikumise teooria kohta. Seoses Eesti nimetamisega olgu lisatud, et fragmendis kirjanik Oscar Schmitzist vihjab Florian Illies ühele ilusale eestlannale − Olga Tilgale (lk 173). Pildikesi koos hoidvate, kogu raamatut läbivate nimede hulka kuuluvad muuhulgas ka Hollandi päritolu friisi rahvusest eksootiline tantsija (ja väidetav Saksamaa spioon Esimese maailmasõja ajal) Mata Hari, kirjanikud Rainer Maria Rilke, Arthur Schnitzler, Maksim Gorki, Venemaa Balleti impressaario Sergei Djagilev, legendaarne balletitantsija ja koreograaf Vaslav Nijinsky, kunstnikud Franz Marc, Pablo Picasso jt.

Fragmentaarses vormis jutustamine tundub johtuvat täiesti vastavuses ajastu vaimule, fragmenteeritud või segmenteeritud või killusutunud maailmatunnetusele, hingesügavustele ja tundmustele selles ikka veel Fin de siècl’i õhustikus. Mõeldagu siinkohal näiteks avastustele füüsikas, Ernst Machi elementidele, Sigmund Freudi inimese hinge segmenteerimisele, Hugo von Hofmansthali „Kirjale lord Chandosele“, kujutavas kunstis, aga ka kirjanduses – pean siin silmas austerlase Peter Altenbergi proosaskitse – kasutatavale stiilile. Võib-olla veelgi kujukam ja kõnekam oleks näha neid pildikesi üksteise kõrval, peal ja all, s.t üheaegselt, nagu seda tõdeb kõige 1913. aastal toimuva kohtaraamatu autor Florian Illies: „Kõik toimus simultaanselt sellel aastal, minevik ja olevik ja tulevik olid üksteisega lahtiharutamatult ristunud sajandiromaanides, mida alustatakse või lõpetatakse: James Joyce’ „Ulysses’“, Musili „Omadusteta mehes“ ja Thomas Manni „Võlumäes““. (296) Ka kunstis näeb autor Marcel Duchampi esimese ready-made’i ja Malevitši ürgruutude vahel kaarduvat lõputult laia abstraktsiooni, kubismi, killunenud vormide, igatsuste, pulbitsevate manifestatsioonide poognat. „Võib-olla ei olnud maailm mitte kunagi varem saavutanud niisugust tempot kui sellel aastal. [—] Milline aasta.“ (269)

Jah tõepoolest, milline aasta (!), see Esimesele maailmasõjale eelnenud 1913. aasta.

Eve Pormeister

Advertisements

Lähedus ja kaugus — Gertrud Leutenegger “Panischer Frühling”

Kas mäletate veel 2010. aasta kevadet, mil märtsis aktiviseerunud Islandi vulkaani Eyjafjallajökulli tuhapilv pani aprilli keskel suures osas Põhja- ja Kesk-Euroopas lennuliikluse seisma? Just tollel aprillihommikul, kui Londoni õhuruumis valitseb korraga täielik vaikus, sammub Gertrud Leuteneggeri romaani „Panischer Frühling“ (2014) ehk „Paaniline kevad“ šveitslannast minajutustaja eresinise taeva all Trafalgari väljakule. Raamat ise aga saab isepäisele, keeleandekale ja mitmete kirjandusauhindadega pärjatud saksakeelse Šveitsi kirjanikule suuremaks isiklikuks läbimurdeks. 2014. aastal jõuab ta nii Saksa Raamatuauhinna (Deutscher Buchpreis) kui ka Šveitsi Raamatuauhinna (Schweizer Buchpreis) shortlist’i. Mitte vähem tähendusrikas pole tõik, et kirjanikul õnnestub enda küljest maha raputada raskepärasuse silt (vrd Jandl 2014, März 2014).

Niisiis seiskab raskesti väljaöeldava nimega vulkaani tuhapilv (vrd lk 7) tollel aprillihommikul lennuliikluse ja põhjustab Londonis eriolukorra. See häire (Störfall; Porombka 2014) − siinkohal meenub Christa Wolfi raamat „Störfall. Nachrichten eines Tages“ (1987; kirjutatud 26. aprillil 1986. aastal Tšornobõlis toimunud tuumakatastroofi järel) − katkestab küll tavapärasuse (das Übliche), kuid seda ei peaks ilmtingimata dramaatiliselt võtma: „Milleks küll see draama paari ettenägematu ööbimise pärast terminali põrandal?“ (31). Minajutustajas tekitab äkilisuse sähvatus hoopiski vastupidise, lausa triumfeeriva (vrd lk 7) tunde: teda kütkestab taeva sinisuse intensiivsus (vrd lk 18) ja sinise värvi illusioon, mille loob helendav kevadtaevas muidu nii pruunikalt sogases Thames’is.

Otsekui oleks „ootamatu jutustamine“ (48) seotud vaikusega õhuruumis Londoni kohal, vallandavad äkitselt (plötzlich) aset leidma hakkavad sündmused mööda Londoni linna tänavaid uitavas minajutustajas mälestustevoo ja mittelineaarse, poeetilise jutustamise. Meenutamise ja jutustamise voos transponeeritakse tegelikkus(ed) värviküllastesse piltidesse, fragmentidesse (vrd Pormeister 2010: 94, 120), assotsiatsioonidesse ning fotograafilistesse momentülesvõtetesse. Markus Baum ja Ursula März räägivad kirjaniku jutustamisviisi puhul koguni mitmedimensionaalsest efektist, „3-D filmi mõjust“ (März 2014) „Paanilises kevades“. Kõiki neid värvikaid lapsepõlve mälestuspilte Gertrud Leuteneggeri autobiograafilise värvinguga raamatus võib käsitada isiklike kogemuspiltidena (vrd Benjamin 1987: 9), tahtele allumatute, möödavilksatavate piltidena (vrd Benjamin 1991: 695), mis ulatuvad minevikust olevikku (ja tulevikku) ning pöörlevad ümber „segadusse ajavalt helendava maailma saladuse“ (58).

End juba romaani esikaanel pealkirjas ilmutav äkilisus katkestab tavapärasuse samuti jutustamistehnilises mõttes, viies toimumiskoha taas kord kaugesse paika. „Kust see taltsutamatu tung kõigest välja murda? Ära minna enne kui vangistus eemaldab rännuannid,“ kirjutab Gertrud Leutenegger oma romaanis „Matutin“ (2008, 66) Arvatavasti peab ta sarnaselt „Paanilise kevade“ minajutustajale „olema kõiges kaugel, et olla kõigele lähedal“ (111). Lähedus ja kaugus iseloomustavad ka teisi tegelaskujusid (vrd Jonathani vanaema, lk 113; Gilliani, üht paljudest 1940. aasta juunikuus ühest East End’i koolist Edela-Inglismaa kalurikülla evakueeritud lastest). „Äraminek ja paigalejäämine üheskoos“ (Pormeister 2010: 121) on üks ühisnimetajaid, mille alla võiks mahutada Gertrud Leuteneggeri mõtlemis-, jutustamis- ja elamisviisi.

London Bridge‘i lõunapoolses otsas tutvub mina-jutustaja meessoost lugude vestja, sündides tulemärgiga märgistatud Jonathaniga. (Kas see kohtumine tegelikult aset leiab, või kujutab see Jonathani valgeks värvitud jalgratta poolt valla päästetud minajutustaja kohtumist enese alter ego‘ga, polegi nii oluline. Küll aga võimaldab antud vaatenurk teatud lähenemisviisi Jonathani tegelaskujule.) Moonutatud ja terve näopoolega mees muutub Leuteneggeri loos maailma kahestumise ehk kahepalgelisuse, paratamatute vastandlikkuste – nagu elu ja surm, õitsemine ja närbumine, ilu ja koledus, aga ka elulust ja -kaotus, lähedus ja kaugus – kehastajaks.

Gertrud Leuteneggeri „Paanilist kevadet“ võib pidada armastusromaaniks. Vaatamata kahepoolsusele ja vastandlikkusele tõmbab punakasblondide juustega noor mees minajutustajat enda poole. Kui Jonathan hiljem sama äkitselt kaob nagu ta välja ilmus, näib minajutustaja sisemiselt närbuvat, ta ei leia Londonis enam asu ja peab sealt ära minema. Kõigepealt viib tema tee teda mere ääres asuvasse Pencanze’sse.

Ka kolmas kandev tegelane, Thamese’i (Themse’i) jõgi, annab romaani kirjanduslikul kujundamisel tähendusliku panuse. Loodete ehk tõusu ja mõõnaga omandab ta nii jutustamist organiseeriva ja struktureeriva kui ka semantilise funktsiooni. Lisaks moodustuvad jõe kõrgetest ja madalatest veetasemetest London Bridge’i juures vahemikus 0.34 m ja 7.17 m 41 peatüki pealkirjad. Thames’i taktikepi all kujundab autor rütmilistes perioodides välimist ja sisemist tegevust. Nii jõge kui ka tuhka sülgavat vulkaani võib käsitada mälu avava metafoorse kujundina. Londonit läbivas jões voolavad kokku varasemad sajandid ja segunevad üheks ainsaks nüüd’iks (vrd 24), siin püütakse kinni mälestused suvevaheaegadest pastoraadis ja sealsetest inimestest ning tuuakse nad kaugelt lähedale.

Kui lennukite müra sinises aprillitaevas taastub ja jutustamisrahu saab häiritud, ühendab minajutustaja Jonathani vanaema maja omaenda suvemajaga (vrd 48): isa rohelise metsatoa, ema punase saali ja onu sinise kabinetiga (vrd 28). Jonathani ja minajutustaja meenutuste kujundliku-poeetilise ühendamise kaudu rajatud Inglise topeltmajas Pencanze’s loodab autor mõneks hetkeks aeglustada aega (vrd lk 48), mis veereb „kuuldamatult ja hirmuäratavalt“ (34) üle kõige ja kõigi.

„Paanilist kevadet“ võib nimetada samuti elu- ja surmaraamatuks: „grandioosseks elu- ja surmaraamatuks“ (Jandl 2014). Tihedas põimingus läheduse ja kaugusega voogab läbi romaani elurõõm ja elukaotus, õitsemine ja närbumine – elu ja surm, mille välistamatut haakumist või kooslust illustreerivad meelelised, sümboolsed ja mütoloogilised pildid, aga samuti koomilised stseenid. Romaani kesksetes, kõige kõrgema peiliga peatükkides „35 HIGH WATER 7.17 m“ ja „36 HIGH WATER 7.16 m“ leiab aset poeetiline arutlus meie olemasolu kõige mõistetamatu vastandi väljakannatamise üle. Jonathan jutustab oma vanaema surmast, oma kujutlematust leinast ja põgenemisest London Bridge’i juurde, mina-jutustaja meenutab oma isa suremist ja surnuvankrit. Kas see ongi see „segadusse ajavalt helendava maailma saladus“, millele lähenemises inimesi tingimusteta harjutatakse nende esimese armastuse, armastuse kaudu vanemate vastu (vrd 58)?

Gertrud Leuteneggeri tekstid on tema loomingutee algusest peale olnud, nagu ta meie vestluses 2002. aasta juunikuus Zürichis ütleb, „katkematu kahekõne võimatuga, vastuolude välja kannatamine. Ent ka nauding sütitada tervet maailma“ (tsit Pormeister 2003: 818). Oma 3-D proosas „Paaniline kevad“ jätkab ta seda kahekõnet, püüdes tungivalt ja visalt paigutada „maailma kahepalgelisust, tema ilu ja tema hirmu [—] ühisesse pilti“ (März, 2014). Ursula März peab küll taolist püüdlust kirjanduse abil utoopiliseks, kuid ma usun, et niisugust utoopiat võib mõista kui „võimalikku utoopiat“, kui dünaamilist utoopiat, mis pole kirjanikule mitte eesmärgiks, vaid „suunaks silme ees“ (vrd Bachmann 1987: 602), ja mis aitab meil taluda vastandeid ning vastuolusid.

See „segadusse ajavalt helendava maailma saladus“ (58) peitubki ilmselt kõige elava eksistentsi põhjapanevas vastuolus, inimese jaoks kõige mõistetamatus vastandpaaris elu ja surm, millele lähenemist ja mille aktsepteerimist peavad inimesed õppima. Surm, mis meie elu alguses näib olevat nihkunud käegakatsutamatusse kaugusesse, ongi see elu teine, mis genuiinselt meie sees ja meie kõrval olles meid ootab.

Elu komplekset keelelist kujutamist selle vastandlike tahkude ja vastandlike fenomenidega Gertrud Leuteneggeri teostes võib mõista kui „vastuhakku kaduvusele“ (Pormeister 2010: 25), rünnakut müüdivaenuliku, valgustuslik-ratsionaalse, ükskõikse, tardunud keele vastu, subjekti leidumuse (Befindlichkeit) teadvustamist modernis, otsingut elule mõtet andvate võimaluste ja tähenduste ning tingimusteta elust rõõmu tundmise järele.

*******

Gertrud Leuteneggeri ilmumist omal ajal saksakeelse kirjanduse areenile ei olevat võimalik kujutada piisavalt auraatilisena. „See autor ilmus välja kasinal ajal. Tema tulemine oli nagu ilmutus,“ kuulutab Jochen Hieber 1999 oma pidulikus kõnes seoses autorile Sise-Šveitsikirjandusauhinna määramisega. Vähem tähelepanuväärne pole seegi, et 2007. aastal arvati Gertrud Leuteneggeri esikteos „Eelõhtu“, mis koos Verena Stefani naisliikumise kultusraamatuga “Häutungen. Autobiographische Aufzeichnungen, Gedichte, Träume, Analysen” aitas 1975. aastal naisautorite kirjandusel saavutada läbimurret patriarhaalse suunitlusega kirjanduses, Schweizer Bibliotheki kahekümne olulisima teose hulka.

Ülimalt poeetilise ja lüürilise keelega Šveitsi kirjaniku Gertrud Leuteneggeri nimi, kelle kõik tekstid kannavad musikaalsuse ja helilisuse pitserit ja kelle kogu süntaksit valitsevad muusikalised põhimõtted (ta usub, et räägib kirjutades ka sageli endamisi, justkui oleks tegemist komponeerimisega), ei ole meiegi kandis päris tundmatu. Aastatel 1967–1973 ja 1975 kirjutatud luuletustes, mis ilmusid 1981. aastal pealkirja all „Wie in Salomons Garten“ ehk „Nagu Saalomoni aias“, on mõned kättesaadavad ajalehes „Edasi“ (30.06.1984; minu tõlkes) ja ajakirjas „Akadeemia“ 4/2003 (Ain Kaalepi ja minu tõlkes). 1989. aasta „Akadeemias“ nr 4 ilmus minu tõlkes Leuteneggeri jutustav essee „Avalikult ja otsustavalt lahti öelda oma sajandi põhimõtetest“, 2008. aasta „Loomingu raamatukogus“ nr 31/32 Krista Räni tõlkes „Kohe pärast Gotthardi tuleb Milano toomkirik. Jutustused ja muu proosa“, kust saab lugeda ka minu järelsõna.

Eve Pormeister

Kasutatud kirjandus
Benjamin, Walter (1987). Berliner Kindheit um Neunzehnjahrhundert. Fassung letzter Hand. Frankfurt am Main: Suhrkamp.
Benjamin, Walter (1991). Über den Begriff der Geschichte. — Benjamin, Walter (1991): Abhandlungen, Gesammelte Schriften. Band 1–2. Frankfurt am Main: suhrkamp taschenbuch wissenschaft, 691–704.
Hieber, Jochen (1999). „Wie ich abschweife“. Laudatio auf Gertrud Leutenegger. — Literaturpreis der Innerschweiz 1999. Gertrud Leutenegger, Schriftstellerin. Rovio/Schwyz, 15−31.
Jandl, Paul (2014). Im Rhythmus des Wassers. „Panischer Frühling“: Ein London-Roman der Schweizerin Gertrud Leutenegger. — Võrgufail: http://www.welt.de/print/welt_kompakt/print_literatur/article128818479/Im-Rhythmus-des-Wassers.html (15.09.2019).
Leutenegger, Gertrud (1975). Vorabend. Roman. Frankfurt am Main, Zürich: Suhrkamp.
Leutenegger, Gertrud (1981). Wie in Salomons Garten. Düsseldorf: Verlag Eremiten-Presse
Leutenegger, Gertrud (1989). Avalikult ja otsustavalt lahti öelda oma sajandi põhimõtetest. Tlk Eve Pormeister. —Akadeemia nr 4 Tartu 1989, 704–710.
Leutenegger, Gertrud (2004). Pomona. Roman. Frankfurt am Main: Suhrkamp.
Leutenegger, Gertrud (2008). Matutin. Roman. Frankfurt am Main: Suhrkamp.
Leutenegger, Gertrud (2014). Panischer Frühling. Roman. Berlin: Suhrkamp.
LUULET. Gertrud Leutenegger (2003). — Akadeemia nr 4 Tartu 2003, 809–812.
März, Ursula (2014). Als der Vulkan ausbrach. Schönheit und Schrecken beim Spazieren durch London: Gertrud Leuteneggers Roman „Panischer Frühling“. — Võrgufail: http://www.zeit.de/index (19.02.2015).
Pormeister, Eve (2003). „Kirjutan, et mu valudest saaks pidu“. Kohtumine Gertrud Leuteneggeriga 28. juunil 2002 Zürichis. Tlk Eve Pormeister. — Akadeemia nr 4 Tartu 2003, 813–820.
Pormeister, Eve (2008). Järelsõna. — Leutenegger, Gertrud (2008). Kohe pärast Gotthardi tuleb Milano Toomkirik. Jutustused ja muu proosa. Tlk Krista Räni. „Loomingu Raamatukogu“ 2008/31–32, 53–63.
Pormeister, Eve (2010). Grenzgängerinnen. Gertrud Leutenegger und die schreibende Nonne Silja Walter aus der Schweiz. Berlin: Saxa Verlag.
Pormeister, Eve (2015). Zwiesprache mit Gegensätzen in Panischer Frühling (2014) von Gertrud Leutenegger. — Triangulum. Zwanzigste Folge. Bonn 2015, 93–105.
Porombka, Wiebke (2014). Der Sand im Getriebe der Welt. — Frankfurter Allgemeine Zeitung. Feuilleton. — Võrgufail: http://www.faz.net/aktuell/feuilleton/buecher/rezensionen/belletristik/gertrud-leuteneggers-roman-panischer-fruehling-12840528.html (19.02.2015).
Stefan, Vera (1983). Häutungen. Verlag Frauenoffensive, München.

Alexander McCall Smith „Fatty O’Leary’s Dinner Party”

Seda 2014. aastal esmakordselt ilmunud humoorikat lugu reklaamitakse kui eriti naljakat ja see räägib ameerika perekonnast, kes võtab ette reisi mehe esivanemate kodumaale Iirimaale. Raamat pälvis Bollinger Everyman Wodehouse’i auhinna Jeevesi ja Woosteri autori koomika vaimu parima tabamise eest. Autorit on ka varem Wodehouse’iga võrreldud, ise ta vaatamata sellele, et on võrdlusest meelitatud, eelkäijat enda mõjutajaks ei pea. Auhind koosneb kolmest osast: väga suurest šampanjapudelist, 52 köitest Wodehouse’i teostest ja võiduraamatu pealkirja nimega täpilisest Gloucestershire’i seast. Ei, see ei ole nali, või õigemini muidugi on eriti hea nali, ja kohaliku vana seatõu esindaja on McCall Smithi auhindamise puhul veel eriti kohane osis, sest kirjanik on kunagi ise seafarmi pidanud.

Raamat on jagatud kolmeks osaks: eelroog, pearoog ja järelroog, millest keskmine (ja pikim) osa jutustabki Iirimaal veedetud ajast.

Fattyks hakati õige nimega Corneliust kutsuma, kui ta oli umbes 12-aastane, mis oli autori sõnul 1950. aastate alguses. Kui üldjuhul niiviisi kutsutud isikud sedasorti hüüdnimesid ei talu, siis see poiss (ja hiljem mees) suhtus asjasse lausa nii positiivselt, et hakkas end ka ise Fattyks nimetama ja isegi kirju vastavalt allkirjastama. „Fattys on ju mugavalt ainult kaks silpi,” põhjendas ta oma otsust. Fatty abiellus oma keskkooliaegse kallimaga ja on raamatu tegevuse toimumise ajaks 1979. aastal edukas antiigikaupmees ja õnnelik abikaasa, naine ongi see, kes mehe 40. sünnipäeva kingiks Iirimaa reisi planeerib. Edukus ja õnn ning kalduvus gurmaanlusele on Fattyle paraku mõjunud nii kosutavalt, et reisil satub ta oma kehakaalu tõttu pidevalt ebameeldivustesse. Äpardused algavad juba lennukis, kus ta ei mahu tavaistmele, ja jätkuvad sujuvalt (kaalust täiesti sõltumata) pagasi kadumisega, kuid seda mõõtu valmisriiete hankimine Iirimaal pole paraku lihtne. Fatty ja tema naine Betty kohtuvad väga erinevate inimestega, kelle hulgas on nii toredaid ja lahkeid isikuid kui ka ärritavalt nõmedaid snoobe, muuhulgas sõbrunevad nad ka tõelise lordiga. Lugedes on kogu aeg tunne, nagu oleksid Fatty ja Betty pigem umbes kuuekümneaastased, mõtisklesin selle üle, kas 1979. aastal tundusidki neljakümneaastased inimesed vanemana kui praegu? Et alles hiljem hakkasid inimesed aina nooremad tunduma kergema elu ja sportliku eluviisi tõttu? Ja siis ma taipasin, et ma mõtlen neist, nagu nad oleksid kuuekümnesed ja vanad, aga mulle ei meenunud, et ma saan ise järgmisel aastal kuuskümmend. Ja ma ei mõtle endast kui vanast inimesest. 1979. aastal olin mina 19 ja minu jaoks olid neljakümnesed ikka muldvanad! Väga keeruline on see vanuste asi.

Mulle meeldisid hästi mõtisklused ja vaimukad dialoogid ja toredad karakterid, Fatty ja Betty on tõeliselt toredad inimesed, aga mul ei olnud üldse naljakas lugeda paksusega seotud hädadest, millesse Fatty sattus. Need polnud sugugi realistlikult ja usutavalt kujutatud, pigem tugevasti üle võlli, ja mul oli mehest nii kahju ja nii piinlik piltidest, mis vaimusilma kerkisid. Aga kuna raamatu alguses mainiti, et see räägib nende esimesest reisist Iirimaale, pidid head mälestused nende jaoks lõpuks halva üles kaaluma.

Ma ei oska isegi öelda, kas see raamat mulle lõppkokkuvõttes meeldis või ei, igatahes teised sama autori raamatud on mulle kindlasti väga palju parema mulje jätnud, eriti Daamide detektiiviagentuuri ja Isabel Dalhousie lood, aga meeldinud on ka teised. McCall Smith on uskumatult viljakas autor, ainuüksi detektiivide agentuuri raamatuid on 20 aasta jooksul ilmunud 20 ja samal ajal on ta kirjutanud ka teisi sarju. Isabel Dalhousie esimene raamat ilmus 2004 ja neid oli minu teada 12, millest viimast meil raamatukogus veel pole, aga asja uurides selgus, et lisaks on veel kolm, mis on ilmunud ainult e-raamatuna. Autori kodulehelt leidsin veel ühe väga huvitava 3-osalise sarja, mis aga paraku on kättesaadav ainult e-raamatuna, selles tegutseb Malmö detektiiv Ulf Varg, kelle mõlemad nimed tähistavad hunti, esimene siis taani/vana-norra (andmed eri kohtades erinevad) ja teine rootsi keeles. Tal on koer Marten, kes on ainuke koer Rootsis, kes oskab huultelt lugeda (aga ainult rootsi keelt). Kõlab väga põnevalt, ja eriti meeldib mulle žanrimääratlus Scandinavian Blanc.

Kaja Kleimann

Jean-Philippe Toussaint „Television”

Jean-Philippe Toussaint „Television” (1997, ing k 2004)

Ma ei julgeks selle belgia juurtega Korsikal elava ja prantsuse keeles kirjutava autori raamatut soovitada igaühele. See on raamat gurmaanidele, kirjandusgurmaanidele. Neile, kes ei otsi raamatust tingimata põnevat süžeed või mõnusat meelelahutust, vaid naudivad kaunist keelekasutust, peent huumorit, peidetud eneseirooniat, pikalt ja mõnuga keerlevaid lauseid.

Autorilt on eesti keelde tõlgitud neli teost, ka tema kuulsa Marie-tsükli kaks esimest romaani on eesti keeles olemas („Armastajad” ja „Põgenemine”), käesolevat varasemat romaani on siiski võimalik lugeda vaid prantsuse või inglise keeles ning ta võib pakkuda Toussaint’i varem lugenuile üllatuse.

Kui Marie-tsükliga muutus autori tonaalsus melanhoolsemaks, siis selles, üsnagi autobiograafilises romaanis on palju rohkem kergust, huumorit, situatsioonikomöödiat. Mitte nö tordiga-näkku huumorit, vaid asjaolude kokkusattumisest tekkivaid veidraid-totraid olukordi; mõnel puhul saab ikka mõnuga naeru pugistada või uskumatult pead vangutada. Kasvõi olukord, kus äsja stipendiumi saanud ja Berliini Titianist uurimustööd kirjutama tulnud minajutustajal paluvad naabrid oma puhkuse ajal korralikult lilli kasta, jättes kirjanikule detailsed kirjalikud juhised, ent boheemlasliku suhtumisega kirjanikule meenub see tähtis ülesanne mitme nädala pärast ning surevate või suretatud taimede tragikomöödia päädib naabrite naasmisel sõnajalaga külmkapis. Samuti saab hea fantaasiaga lugeja elavalt ette kujutada situatsiooni, kus porgandpaljas kirjanik Halensee pargis järve ujuma hakkab minema ja kohtub (täies riides) diplomaadiga, talle stipendiumi määranud sihtasutuse juhiga ning peab jupp aega viisakat seltskondlikku vestlust arendama, loobudes kutsest lõunasöögile ettekäändel, et ta peab ju tööd tegema.

Jah, see tema pidev „töötegemine” on järjekordne pilklik nali, sest konkreetse uurimustöö kirjutamiseni ta kunagi ei jõuagi. Ta tunnistab ka ise, et mingist tööst mõtlemine ja rääkimine on tunduvalt mõnusam, kui selle töö tegelik teostamine. „Once again, it seemed, I was discovering the truth of the rule /…/, which was that the chances of seeing an idea through to completion are inversely proportional to the time you’ve spent talking about it beforehand. For the simple reason /…/ that if you’ve already extracted all the pleasure from the potential joys of a project before you’ve begun it, there remain, by the time you get down to it, only the miseries of the act of creation, its burdens, its labors. (lk 29)

Aga mis on raamatul pistmist televisooniga? Nimelt otsustab minajutustaja televiisori vaatamisega lõpparve teha (ehkki mitte päris resoluutselt, vaid just talle omasel pehmelt koomilisel moel — talle on jällegi tähtsam sellest faktist rääkimine, selle üle mõtisklemine kui konkreetne tegu) ning arutleb siin-seal ühiskonna televisiooni-sõltuvuse üle, tuues välja raamatute ülimuslikkuse ja televisiooni pealiskaudsuse ning rõõmustades seega eriliselt minusugust lugejat, kellel pole juba 24 aastat televiisorit olnud. „For where books, for instance, always offer a thousand times more than they are, television offers exactly what it is, its essential immediacy, its ever-evolving, always-in-progress superficiality.” (95)

Tohutult nauditav on minu jaoks jutustaja eneseteadlik, kergelt eneseirooniline hääl, tongue-in-cheek huumor ehk tõsise näoga naljaviskamine. Ainult üks näide. Sattudes kohvikus hommikust süües noore naise kõrvale, mõtliskleb minajutustaja: „I was about to attack my soft-boiled egg, but there was no hurry, no hurry. Eating a soft-boiled egg never shows you to your best advantage. So experienced with women. So savvy.” (104)

Kui plaanid peavad, siis saab autorit oma silmaga kaeda juba sellekevadisel Prima Vistal.

Annika Aas

Sebastien de Castell “Spellslinger”

Selle raamatu võtsin kätte, sest kaanel on kass. Natuke imelik see kass ju on, aga seda seepärast, et tegu on nekheki ehk orav-kassiga, ja-jaa, see on loom, kellega võlurilapsukesi hirmutatakse, ma pööritasin ka algul silmi, et kuidas saab nunnude loomade segu olla hirmuallikas, aga siis tuletasin ma endale meelde, et on inimesi, kes kardavad hiiri, ämblikke ja/või vaskusse, niiet olgu, selles võlumaailmas on orav-kass üks hirmuäratav loom. Poiss kaanel on viieteistaastane maagiaõpilane, kes on omadega veidi hädas, sest vaatamata pärilikkusele, püüdlustele ja usinale tööle see maagianõks tema käes eriti ei tööta. No ja riburada tuleb muidki muresid, millega rinda pista, kolinal kaela. Naine kaanel on rändur, kartograaf (kelle kaardid sarnanevad mängukaartidele), kes vahel poisi suurematest jamadest välja aitab, ise seejuures salvavaid märkusi pildudes ja mõistukõnes õpetussõnu jagades. Ja kassi juurde tagasi tulles, loo arenedes on orav-kass rändurist sõnakamgi, krüptilisem ka, ja ähvardused nahkkottide, st inimeste, kõrvade ja silmamunade suunas on varmad tulema. Aga miski neid kolme siiski seob…

Žanr, nagu eelöeldust juba järeldada võib, on coming-of-age-fantasy. Autor on kuskil intervjuus öelnud, et fantasy (või võtta kasutusele värske sõnavõistluse võidusõna võluvik?) ei ole mitte eskapistlik kirjavara, vaid hoopis kirjandus, mis aitab meil päris maailmast rohkem rõõmu tunda.

See on mõnusalt loetav põnevate pööretega lugu, millel on ka järjed (olemas ja tulemas, kokku 5 raamatut), ja jaa, ma tahaks neid järgesid juba praegu kohe lugeda :) Seda enam, et see raamat on kõigele lisaks mu meelest eriti hästi kujundatud — kaanepilt, värvilised leheservad, illustratsioonid, šriftivalik, küljendus ja kui hästi see raamat veel käes istub, lihtsalt imetlusväärne!

Tiina Sulg

Robert Menasse „Die Hauptstadt“ („Pealinn“)

Robert Menasse „Pealinn“ („Die Hauptstadt“, Suhrkamp, 2017)

Raamatukogu II korruse näitusesaalis on 20. veebruarini avatud näitus „Auhinnatud maailmakirjandus“, kuhu on välja pandud kirjandusauhindadega tunnustatud teoseid aastatest 2014 -2017. Ühte neist tahakski täna tutvustada, saksa keele valdajatele ka soovitada.

Robert Menasse Euroopa Liidu (EL) romaan „Pealinn“ on 2017. aasta Saksa raamatuauhinna laureaat. Auhind antakse üle Frankfurdi raamatumessil aasta parimale saksakeelsele romaanile. Arvukate saksa kirjandusauhindade seas on Saksa raamatuauhind üks olulisemaid, rahvusvahelises plaanis ehk kõige tähtsamgi, sest auhinnatud teoseid tõlgitakse paljudesse keeltesse.

„Pealinn“ on romaan Euroopa Liidust, Euroopa väärtustest, elust Brüsselis, inimestest, kes seal töötavad. Sõnumi võiks lühidalt kokku võtta nii: Euroopa Liit ei ole üksnes majandusliit vaid ta peab arenema rahvusriikide ja rahvuste üleseks ühenduseks. Žanriliselt võiks liigitada farsiks, aga vanamoodne jutustamisstiil ja sissepikitud esseed päris ei luba ka. Tragikomöödia? Igal juhul on autor väga irooniline ning see teeb romaani loetavaks. Üldiselt pole romaani raske lugeda, pigem on see jutustamisstiili tõttu kohati igavavõitu.

Lugemine läks alguses vaevaliselt, aga pärast raamatu lugemist ei lasknud ta mind enam lahti. Kokkuvõttes mõjus raamat paraja provokatsioonina, ehmatas üksjagu ja oli mõtlemapanev.

Mis siis toimub Brüsselis? Euroopa komisjoni kultuuriga tegelevasse osakonda satub tööle Küprose kreeklanna, noor karjäärihimuline naine, kelle jaoks kultuurivaldkond on kõige mõttetum, hierarhia kõige alumises otsas asuv valdkond. Tema ainus eesmärk on kultuuri juurest minema pääseda, aga kuidas pääseda? Ikka tubli tööga silma torgates. Niisiis otsustab ta, et Euroopa Komisjoni kehva mainet tuleb parandada ja selleks pakub suurepärase võimaluse komisjoni juubeli suurejooneline tähistamine. Üks alluv, kes on just Auschwitzi /Oswiencimi koonduslaagrit külastanud, teeb ettepaneku, et võiks kokku kutsuda kõik veel elavad endised vangid ja lasta neil kõnelda. Auschwitzi juubeli keskmesse tõstmine on ju õigustatud, sest seal on kogu EL idee alus – „Ei kunagi enam midagi sellist!“ Idee hakkab mööda erinevaid otsustajaid rändama ja lastakse Euroopa Parlamendi poolt elegantselt põhja.

Romaani vältel jalutab mööda Brüsselit siga, juttu tuleb ka seakasvatusest. Selle kaudu näidatakse, kuidas EL ei õigusta end majandusliiduna. Ideeliselt võetakse keskmesse Euroopa komisjoni ja Euroopa parlamendi vastasseis: üks peaks olema see „õige“, rahvusriikide ülene ja see teine on ju rahvusriikide huve kaitsev ühendus, EL ideed lõhkuv. Igasugune rahvuslus on kurja juur. Romaanis üks tegelane on professor (õukonna narri staatuses), kes peab kirgliku ettekande Euroopa tulevikust: rahvused ja rahvusriigid tuleb unustada, selleks tuleb esmalt rahvusriikide passi asemel käiku lasta Euroopa Liidu pass, EL-le tuleb ehitada uus pealinn, see ei tohiks asuda rahvusriigi pealinnas, vaid tuleks rajada Auschwitzi kohale.

Ametnikeväliseid liine veavad politseinik, keda kõrgemalt tulev käsk sunnib mõrvajuhtumi hotellis päevapealt unustama, iga päevaga üha dementsemaks muutuv endine Auschwitzi vang ja palgamõrvarist Poola vastupanuvõitlejate järeltulija.

Nagu juba öeldud, irooniat on üksjagu. Näiteks: EL on suitsetamise vastu võitlev institutsioon, aga ametnikud tossavad lausa nii agaralt, et kleebivad suitsuandureid kabinetis kinni. Kuna mööda linna hulgub siga, siis otsib tasuta väljaanne Metroo seale online-küsitluses nime ning rahvas pakub nimeks Muhamed. Musili „Omadusteta mees“ on komisjoni presidendi ja kõigi Austria kantslerite lemmikraamat, Saksamaa lükkab juubeliprojekti tagasi põhjendusega, et see ei väärtusta islamiusulisi Euroopa Liidu kodanikena. Raamat lõpeb sellega, et suur osa romaani tegevust kandnud persoone lendab metroojaamas õhku.

Romaanis kirjeldatud Euroopa Liit ehmatas mind. Ühelt poolt nn rahvusteülesuse kui ainumõeldava idee väljapakkumisega, teiselt poolt jällegi see üksikvõitlejate armee, kes ennekõike võitlevad oma karjääri või tagasivalimise eest. Ajalooliselt uus ametnikutüüp, keda juhib üksnes valgustatud ratsionaalsus (selline olla EL loojate idee)! Mul hakkas neist EL ametnikest lausa südamest kahju, nad olid üksildased ja kodutud, rõõmus ja õnnelik polnud neist keegi.

Asjal on veel üks konks. Kui raamatut võib nimetada farsiks, satiiriks, tragikomöödiaks, milleks iganes, igal juhul mõnusalt irooniliseks, siis Robert Menasse ise on tegelikult tõsimeelne Euroopa Liidu eest võitleja ja rahvusteülese Euroopa idee kandja. Ta on tegelenud Euroopa teemaga aastaid, tal on ilmunud raamat, esseekogu ja ta on pidanud sel teemal kõnesid, viimati selle aasta algul, Rooma lepingute aastapäeval.

Euroopa Liit kui selline muutus lugedes üksjagu läbipaistvamaks ja hoomatavamaks, aga jah, mitte sümpaatsemaks. Ilmselt esimest korda üldse ma mõtlesin Euroopa Liidu idee üle. Poliitikutel ja diplomaatidel pole ju erilist soovi sellest rääkida ning tavainimesel teadvustada. Näide sellest, et kirjanikul ja kirjandusel on ühiskonnas oma koht veel täiesti olemas – nemad saavad asjast nii rääkida nagu see on.

Linda Jahilo

Tegelikkus ja tõelisus. Mirko Bonné „Die Widerspenstigkeit. Ein Märchen“

Alustaksin pisut ebatavaliselt, ülal nimetatud teksti ilmumiskohaga, milleks on Karl Rauch Verlag. Põhjus, miks ma seda teen, on üpriski asine. Selles väikeses Düsseldorfi kirjastuses näevad ilmavalgust peaaegu eranditult Antoine de Saint-Exupéry (29.06.1900–31.07.1944) teosed (kuni autoriga seotud kaubandusartikliteni välja). Kui 2014. aastal lõppes autoriõiguste kaitse, asuti otsima midagi uut. Nii jõutigi koostööni nimeka saksa kirjaniku, luuletaja, tõlkija ja rännumehe Mirko Bonnéga (sündinud 9. juunil 1965 Tegernsees), mille tulemusena sündis kaunis raamatuke pealkirjaga „Die Widerspenstigkeit. Ein Märchen“ (ehk „Tõrksus. Muinasjutt“). Musta ja liivakollase värviga – kaanel lisanduvad punane ja sinine – väga kvaliteetsele paberile trükitud, reljeefsete kõvade kaante vahele köidetud lugu ilmestavad must-valged fotod ja vinjetid ning värviline järjehoidja.

Mirko Bonné seob 2017. aastal avaldatud kõrbes hargneva kunstmuinasjutu 1943. aastal ilmunud kunstmuinasjutuga „Le Petit Prince“ ehk „Väike prints“ (eesti keelde tõlkinud 1960. aastal Ott Ojamaa) ning selle autori ja illustreerijaga, prantsuse kirjanik ja lendur Antoine de Saint-Exupéry᾽ga. Viimase jälgi saadabki saksa autor ajama rännumehest ja kirjanikust minategelase. Ta suunab mehe Egiptuse ja Liibüa vahelisele Põhja-Sahara kõrbealale, kus Saint-Exupéry ja mehhaanik André Prévot olid olnud sunnitud tegema 29. detsembril 1935. aastal lennukiga hädamaandumise ning marssima viis päeva läbi liivamaastiku enne kui beduiinid nad päästsid. Sealt leiab nüüd minajutustaja aastakümneid hiljem – muidugi fiktiivses jutustuses − lennuki vraki, seal kohtub ta kõneleva ja enda taltsutamist paluva rebasega. 1935. aasta sündmus pani aluse Antoine de Saint-Exupéry allegoorilisele muinasjutule väikesest printsist ja enda taltsutamist paluvast rebasest. Raamatuna ilmus lugu 1943. aastal New Yorgis. Praegu kuulub „Le Petit Prince“ loetuimate prantsuskeelsete jutustuste hulka, see on tõlgitud 260 keelde ning seda on müüdud üle 140 miljoni eksemplari.

Filosoofilisi ja sotsiaalseid kommentaare sisaldava jutustuse üheks kandvamaks sõnumiks on rebase – Bonné loos üles astuva rebase vanavana- või vanavanavanaisa – poolt väikesele printsile avaldatud saladus ja selle jutustajapoolne kinnitus: „Siin on minu saladus. See on väga lihtne: ainult südamega näed hästi. Kõige tähtsam on silmale nähtamatu.“ − „… olgu tegemist maja, tähtede või kõrbega, see, mis ilusaks nad teeb, on nähtamatu. […] See, mida ma näen, ei ole muud kui väline kest. Kõige tähtsam on nähtamatu …“ Rebast ja tema „saladust“ võib pidada üheks prantsuse ja saksa autori jutustust ühendavaks lüliks, tema mõtte edasikandjaks Bonné jutustuses aga minajutustajaga filosoofilise alatooniga vestlusi pidavat – eriti tõrksusest (die Widerspenstigkeit) – kõrberebast ehk fennekit. Ta soovitab mehel nimelt vahet teha „reaalsuse ja tõelisuse“ („Realität und Wirklichkeit“) vahel. Rebane on ka see tegelane, kes õigustab jutustusele lisatud alapealkirja „Ein Märchen“ ehk „Muinasjutt“, sest just kõrberebase antropomorfiseerimine ehk talle inimlike omaduste nagu rääkimine, mõtlemine ja kuuldetekstide kuulamine omistamine annab Bonné loole muinasjutu värvingu.

Kuid kas autorile on oluline üksnes lennukivraki väljakaevamine kõrbes ja minajutustajat rebasega ühendavad väikese printsi otsingud? Miks autor seda lugu üleüldse jutustab? Pole vist juhus, et rebase kuulderaamatute seas leidub ka Hermann Hesse India-romaan „Siddhartha“. Ei ole juhus vist seegi, et Mirko Bonné avab oma jutustuse võrdluspildiga: „Erinevalt kõrbest meis endis pole kõrbed Maa peal ebasõbralikud paigad.“ („Im Gegensatz zur Wüste in uns selbst sind die Wüsten auf der Erde keine unfreundlichen Orte.“) Kõrbe olemuseks ei ole „ei üksluisus ega ähvardus, vaid lakkamatu muutumine“, milles seisnevat nii kõrbe „piiritu ilu“, kui ka tema „suurim oht“. Kõrb on „tõelise maailma osa, nii nagu ta on pettekujutluse ja unistuste osa“, seletab minategelasele Tareq, üks tema kolmest giidist. Kõrbe mõiste määramatus, piiri hägusus kõrbe kui geograafilise koha ja metafoori vahel, aga ka kõrbe topos’e seotus kirja, seega esimeste kirjanduste tekkega, ongi võib-olla üks kõrbe poetiseerimise ajendeid. Kõrb ja kõrbemetafoor on köitnud mitmete autorite meeli: Francesco Petrarca, Dante, John Milton, William Blake, François-René de Chateaubriand, Friedrich Hölderlin, Novalis, E. T. A. Hoffmann, Gustave Flaubert, Friedrich Nietzsche, Karl May, Thomas Mann, Jorge Luis Borges, Dino Buzzati, Ingeborg Bachmann, Paul Bowles, Michael Ondaatje jt. Kõrbe kohta võib lisa lugeda ka minu „Akadeemias“ nr 10/2016 ilmunud artiklist „Kas maailm on tunnetatav? Salapärased kass, ema, kõrb Eugen Ruge romaanis „Cabo de Gata““(lk 1739–1741).

Olgu need paar vihjet ja suunavat küsimust toeks Mirko Bonné sulest pärineva 21. sajandi kunstmuinasjutu avastamisel ja lugemisel.

Saksa kirjanik ja tõlkija Mirko Bonné on selleaastase kirjandusfestivali Prima Vista külaline, ta on kolmekordne Saksa Raamatuauhinna (Deutscher Bücherpreis) nominent: 2009. aastal valiti romaan “Wie wir verschwinden” longlistʻi, 2013. aastal romaan “Nie mehr Nacht” shortlist’i ja 2017. aastal romaan “Lichter als der Tag” longlistʻi.

Eve Pormeister