Karah Sutton “A Wolf for a Spell”

Ma olen igasuguseid muinasjuttude ümberjutustamisi ikka omajagu lugenud (ja enamalt jaolt on need mulle meeldinud), aga see oli midagi erilist. 

See raamat on üsna rahvusvaheline: autor Karah Sutton jagab end Ameerika ja Uus-Meremaa vahel, illustraator Pauliina Hannuniemi on pärit Soomest ning muinasjuttude algupära on Venemaalt.

See, et muinasjuttude algupära on Venemaalt, on juba esimene asi, mis muudab selle raamatu eripäraseks. Kohtume halli hundiga (siin jutus on tal nimks Zima), nõid Baba Yagaga (koos oma kanajalgadel tarekesega), loos on koguni kaks orvutüdrukut (Nadya ja Katerina), on olemas Ivan ja tsaar ja tulilind. Taustal külarahvas ja metsaelanikud. Mis mulle hullupööra meeldis, oli meeldetuletus, et paljud tegelased vene muinasjuttudes pole üheselt halvad või head, vaid käituvad nii, nagu nad hetkel paremaks peavad. Ka mets ei ole halb või hea, vaid ta lihtsalt on ja temas on nii ande kui lõkse. Teine väga armas liin, küll natuke ninnunännu, aga siia juttu hästi sobivalt, oli hundi kohanemine inimestega. See teise saabastesse astumine oli ootamatu ja huvitav. Oluline on ka see, et igale tegelasele oli juurde kirjutatud oma minevik ja motiivid ja neid avatakse tasapisi loo käigus ja nõnda, et see ei muutu koormavaks, vaid autor asetab lihtsalt pusletüki või paar õiges kohas suurema pildi mõistmiseks lauale. Vene muinasjuttude hõngust oli minu meelest väga hästi edasi antud ning muudatused nutikad ja sobivad ning täiesti oma isikupärase joonega.

Määratletud on see küll lasteraamatuna, aga mu meelest sobib igale vanusele.

Tiina Sulg

Stephen Graham Jones “The Only Good Indians”

Stephen Graham Jones’i raamatut “The Only Good Indians” tutvustades öeldakse sageli, et see on järgmine Jordan Peele’i “Get Out”. Romaani puhul on tegemist meisterlikult räägitud, terava sotsiaalse kommentaariga looga tänapäeva Ameerika Ühendriikidest. Raamatu pealkiri on laenatud president Rooseveltilt, kelle sõnul ainsad head indiaanlased on surnud indiaanlased. See on sünge lugu kättemaksust, katkenud kultuuriidentiteedist ja traditsioonidest lahku löömise hinnast.

Kümme aastat tagasi käisid sõbrad Ricky, Lewis, Gabe ja Cassidy põdrajahil. Jaht ei läinud nii nagu tavaliselt ja see jäi neile viimaseks lubatud jahiks reservaadis. Igaüks on oma eluga edasi läinud, kuid nüüd peetakse jahti neile enestele, ükshaaval. Kelle poolt ja miks just nüüd?

Looduse poolset kättemaksu on pandud kehastama Põdra Peaga Naine. Kuna meeste südametunnistus on must ja süütunne sügav, siis saatuslikeks juhtumisteks on vaja vaid pisukest tõuget ja katastroof ongi käes. Autor on lugu rääkides halastamatu ja kahjuks tõenäoliselt ka elutruu. Lugejat tabab lugedes ahastus, tigedus, masendus. Kuid vahepeal saab ka nalja ja raamat lõpeb omamoodi positiivses võtmes, teatava lootusega.

Stephen Graham Jones on viljakas kirjanik ja Colorados ülikooli õppejõud. Tema lemmikžanriks on õudus, kuid kirjutab ka krimilugusid, teadusulmet ja muud. Jones on avaldanud üle 20 raamatu ja võitnud erinevaid auhindu. Päritolult on ta põlisameeriklane, kuuludes mustjalgade hulka.

Soovitan lugeda!

Mai Põldaas

Ben Aaronovich „Rivers of London”

Mulle nii tohutult väga kangesti meeldivast raamatusarjast aimu andmiseks jutustan lihtsalt veidi ümber esimese raamatu, mille pealkiri on ühtlasi ka kogu sarja nimi, algust.

Minajutustaja Peter Grant on oma kooli praktikaaega lõpetama hakkav politseinik, kes ühel varahommikul mõrvapaiga perimeetrit valvates kohtub kummitusega. Kummitus läheneb talle ise ja räägib, et nägi kogu lugu pealt. Elus või surnud, pealtnägija tunnistus on alati kasulik. 120 aastat surnud olnud Nicholas Wallpenny peab vajalikuks rõhutada, et mõrtsukatöö kordasaatjas oli „midagi jubedat ja ebaloomulikku”. Peteri kolleegi saabudes kummitus kaob. Järgmisel päeval selgub töölesuunamisvestlusel, et Peterit ei oota koht, millest ta unistab, vaid paberitöö, tema sõber Lesley aga on määratud mõrvarühma. Pummeldamise käigus jutustab ta tollele kohatud kummitusest. Järgmisel päeval vaatavad nad koos turvakaamerate salvestusi ja leiavad, et kummituse ehk tänapäevasemalt väljendudes “kehapuudega isiku” tunnistus oli tõene.

Peterit, kes kummitusega uut kohtumist lootes õhtul tänaval passib, tuleb tema tegevuse kohta küsitlema kummalise jalutuskepiga mees ja Peter vastab ausalt, et jahib kummitust. Mees küsib: kas mõnda kindlat? Peter ütlebki kummituse nime. Imestamise või protesteerimise asemel küsib mees tema nime, esitleb end kui politseiinspektor Thomas Nightingale’i ja soovib lahkudes edu. Kohtumine muudab kogu Peteri elu, selle tulemusena ei hakka ta tööle mitte paberimäärijana, vaid temast saab arvatavalt viimase võluri Nightingale’i abiline maagiaga seotud asjade uurimisel. Maagiat tuleb tal ka õppima hakata, temast saab teadaolevalt esimene võluri õpipoiss viimase seitsmekümne aasta jooksul. Edasi tulevad seiklused ja kõvasti ebatavalist politseitööd.

Raamatut lugedes tekib peas paralleele varemloetuga: Londoni heade samariitlaste vähesuse põhjendamine meenutab, et Ankh-Morporkis ei toimunud kunagi mõrvu, ainult enesetapud, sest teatud kohtadesse minek tähendas enesetappu. Mõistagi tuletavad ohtrad jõejumalannad ja -jumalad meelde Ameerika jumalaid, elektroonika ülesütlemine maagia käes Harry Dresdeni lugusid jne, aga need on head paralleelid, mitte mahakirjutamise kahtlustus. Ja ega ikka hakka kontrollima ka, kes mis aastal millise raamatu kirjutas.

Raamatu peategelased saavad meile kohe sümpaatseks ja uurimine viib meid muuhulgas sajandite taha teatriellu ja kaugemalegi veel. Selle raamatusarja maagiliste sündmuste uurijate elu on mõnevõrra lihtsam kui näiteks Dresdenil, nad tegutsevad küll laiade masside eest varjatult, kuid siiski on kaunis palju ülemusi, kes on asjaga kursis ja abiks seletuste väljamõtlemisel, kui maagiliste rünnakute käigus suurem hulk kinnisvara hävib või massirahutused tekivad. Esimeses raamatus lähevad seni ontlikud tavakodanikud tühiste asjade pärast endast välja ja saadavad korda hullumeelseid tegusid, halvimal juhul mõrvu. Miks, tulebki Peteril ja Nightingale’il välja uurida. Peter toob juhtumite uurimisse kaasa hea arvutikasutuse oskuse, mis vanemal kolleegil täielikult puudub. (Mul on küll natuke raske uskuda, et politsei andmebaasidele nii lihtsalt kodust juurdepääsu võimaldati.) Ta küll õpib maagiat, kuid püüab kogu aeg leida sellele teaduslikku põhjendust. Ja õnnetuseks ei saa maagiat õppida ilma ladina keeleta, ka sellele kulub märkimisväärselt palju aega ja energiat. Maagia ei ole selles raamatus kõikvõimas ja tehtud halba ei saa lihtsalt kõvema maagiaga heastada.

Väga huvitav on sarjale nime andnud Londoni jõgede teema. Mina teadsin enne ainult Thamesi, aga kui raamatut uskuda, on sel hulk erinimelisi harusid, mõned linna ehitamisel kadunud, mõned maa alla torudesse vangistatud. Ja igal oma jumal või jumalanna, kellevahelisi pingeid tuleb Peteril lahendada. Raamatu teine pool läks sedavõrd põnevaks, et hoidis mind pool ööd nii suure hooga lõpuni lugemas, et pidin järgmisel hommikul mõne koha üle vaatama, et kuidas mingi asi täpselt ikka juhtus.

Tekst on humoorikas, aga mõnusalt-voogavalt-otstarbekohaselt, mitte liigselt või vägisi nalja tegev. Pigem sõna- kui situatsioonikoomika. (Mulle tegid palju nalja erinevad korrektselt väljendumise õpetused. Vaimu kohta sai juba eelpool selgitatud, aga õige ei ole kasutada ka väljendit „must maagia”, selle asemel tuleb öelda „eetikapuudega”.) Mingil hetkel, kui Peteril tuleb järjekordses mõrvapaigas oma riided ja jalanõud ekspertiisi tarvis sisse pakkida, nendib ta, et uurijatel on tema kingi nüüd rohkem kui tal endal.

Teises raamatus, “Moon Over Soho“, hakkavad salapäraselt surema täies elujõus džässmuusikud. Peter, muide, on kunagi üpris kuulus olnud trompetisti poeg. Ise ta ei mängi, väidetavalt talle isegi ei meeldi džäss, kuid ta on oma lapsepõlve tõttu siiski keskmisest asjatundlikum kuulaja, milliste teadmisteta juhtumit võib olla lahendatud polekski.

Sarja kolmas raamat „Whispers Under Ground” viib Peteri ja lugejad koos temaga metroosse. Selle raamatu tegevus toimub mõnevõrra rahulikumas tempos ja London pääseb väiksemate purustustega, aga huvitav ja humoorikas on jätkuvalt. Mind ootavad veel ees neljas ja viies osa ja ma loodan südamest, et ajaks, mil ma need loetud saan, on raamatukogu ka järgnevad osad osta saanud. Neid ikka on veel.

Kaja Kleimann

Négar Djavadi “Disoriental“

Négar Djavadi on Iraani päritolu prantsuse filmitegija ja kirjanik. “Disoriental“ on autori debüütromaan, millega kirjanik on pälvinud palju tunnustust esmalt Prantsusmaal ja Belgias, ning pärast raamatu inglise keeles ilmumist ka rahvusvaheliselt laiemalt.

Lugemiseks auhinnatud raamatu valimine on mingis mõttes alati kindel valik – päris halb ju olla ei saa! Kui aga raamatukaanel on nimetatud kaheksa auhinna võitu, siis viitab see juba millegile enamale. Mina leidsin Négar Djavadi raamatu uudiskirjanduse riiulit sirvides ja huvitava sisukokkuvõtte kõrval kõnetaski teose auhindade rohkus! Et millega siis ikkagi on tegemist? Ja tuleb tunnistada – tegemist on väga liigutava, mõtlemapaneva ja kaasahaarava lugemisvaraga.

Vinüülplaadid teadupärast koosnevad kahest poolest: A ja B pool. Sarnaselt kauamängiva kontsepsioonile on üles ehitatud ka see romaan, mis koosneb kahest osast ja kus minajutustaja sõnul järgitakse muusikaalbumi lähenemist: A poolel on albumi põhilood ja B pool sisaldab A poolele mittemahtunud lugusid. Kas see nn lugude tugevus lugeja vaates tegelikult ka selliselt jaguneb, sõltub muidugi lugejast! Sest tegemist on väga tiheda, mitmest teemast rääkiva raamatuga, kus need erinevad teemad ja kihid on tõeliselt oskuslikult läbi mõeldud ja kokku sobitatud.

Peategelane ja minajutustaja Kimiâ Sadr on iraani pagulane Prantsusmaal. Olles taas suure elumuutuse lävel, mõtleb ta tagasi enda perekonnaloole. Läbi Kimiâ perekonnaloo saame teada Iraani ajaloost 20. sajandil, põhirõhuga 1979. aasta Iraani revolutsioonil – sest tema vanematel oli selles oluline roll. Kimiâ oli sel ajal laps – kuidas tema toimunut mäletab ja mida läbi elas: esmalt revolutsionääride lapsena ja seejärel põgenemine ning pagulaselu Pariisis. Kimiâl tuleb rohkem kui ühel korral ja ühes kontekstis tegeleda sellega, kes ta on ja kuhu kuulub. Need on rahvuslik ja kultuuriline kuuluvus, eneseteostuse kontekst, ning ka ebatüüpiline seksuaalne identiteet.

Loo puhul on tegemist autori jaoks paljuski autobiograafilise materjaliga. Raamatut kirjutades autor muidugi ei tugine vaid enda mälestustele, vaid on tegelenud ka põhjaliku taustatööga. Raamatu näol ei ole tegemist üht- või teistpidi poliitiliselt korrektse teosega, sest see ei kinnita 1979. aastal juhtunu osas ei Iraani ega ka Lääne ametlikku diskursust. Romaanist saab tõeliselt mitmekülgse sissevaate pärsia kultuuri ja see annab aimu, kuidas on olla võetud kellenagi, kes sa ei ole (sisserännanu kuskilt tagurlikust riigist, jms). Kahjuks demonstreerib ka värvikalt, kui silmakirjalik on lääne kultuur.

Ja lõpetuseks: kuigi tegemist on mitmest tõsisest teemast rääkiva raamatuga, siis ei ole see kirjutatud ülearu tõsises võtmes – autor oskab ettetulevate olukordade üle nalja visata omajagu. (Üks neist mitmest auhinnast on ka stiili eest!) Soovitan lugeda!

Mai Põldaas

Mieko Kawakami “Breasts and Eggs”

Mieko Kawakami raamatu “Breasts and Eggs” tõlge ilmus eelmisel aastal inglise keeles. See pälvis sügisel rahvusvahelises meedias nii palju tähelepanu, et paistis ära siia väikesesse Tartussegi. Mistõttu seda ühel hetkel raamaturiiulis märgates, otsustasin raamatuga tutvust teha.

Raamat räägib naiste elust kaasaja Jaapanis. Teos koosneb kahest osast, millest esimene on varem sama pealkirja all juba ka jutustusena ilmunud ja auhindugi võitnud. Teine osa on kirjutatud kümmekond aastat hiljem. Loo keskmes on ühe perekonna naised, kelle elu, võimalusi ja vaateid raamatus avatakse. Lugu esitatakse minategelase Natsuko vahendusel, kes esimeses osas alles kirjanikuks pürgib ja teises osas on juba teatava tuntuse autorina pälvinud.

Romaani esimese osa fookuses on Natsuko õe kavatsus minna rinnasuurenduse operatsioonile ja teises Natsuko enda huvi kunstliku viljastuse, spermadoonorluse kohta. Selliste teemade keskmesse seadmise kaudu on autor loonud endale hea võimaluse käsitleda naisi puudutavaid olulisi teemasid, nagu keha objektiseerimine ja sellega kaasnevad psühholoogilised ning kultuurilised kontekstid.

Autor on hästi valinud stiili, kuidas toimuvat edasi annab: näiteks ei anna ta hinnanguid ja suudab toimuvat edastada sellise empaatiaga, et ka lugeja ei hakka hinnaguid andma, vaid hoopis paratamatult olukordadele kaasa mõtlema. Raamatu esimeses osas on minategelane põhiteema osas natuke kõrvaltvaataja rollis ja see võimaldab sisse tuua kaugemaid ning lähemaid selgitusi, kuidas käesoleva olukorrani on jõutud. Ühe näitena: kõik me oleme mingites situatsioonides mingil põhjusel millegagi rohkem hõivatud, ega pruugi seetõttu märgata mõndagi, mida tegelikult ei tohiks märkamata jätta. Siin on teismeline tütar lõpetanud emaga suulise suhtlemise, tema päeviku sissekannete kaudu näeb kui mures ta on ema kavatsuse pärast rinnasuurenduse operatsioonile minna. Ja see mure on võimendunud tema enda kehaga toimuvate muutuste pärast, kuid emal ei ole mahti seda enda kinnisideede tõttu märgata. Romaani teises osas on minategelane ja temaga toimuv keskse teema osas ise fookuses. Siin teeb lugeja minategelasega toimuva osas paljugi tema arvamuste ja meeleolude muutustes nö otsepildis kaasa. Ning ühes Natsukoga saab spermadoonorluse konteksidega kurssi viidud ka lugeja (naise soovid, isaduse teema, lapse vaatepunkt jt). Sisse on toodud muuhulgas, kuidas arvamused ja hoiakud võivad täiendava teadasaamise korral muutuda.

Mieko Kawakami on Jaapani kirjanik. Loomingulise tegevusega alustas ta muusikuna, kuid siis ka blogima asudes jõudis kirjanikuametini. Jaapanis on ta oma erinevate teostega võitnud juba enamuse sealsetest kirjandusauhindadest. Viimastel aastatel teda järjest rohkem tõlgitakse ja nii on alanud ka teekond rahvusvahelise tuntuseni. Eesti keeles temalt veel midagi ilmunud ei ole.

Soovitan lugeda!

Mai Põldaas 

Arkady Martine “A Memory Called Empire“

Arkady Martine’i debüütromaan “A Memory Called Empire“ on tõeline maiuspala igale ulmesõbrale, kellele meeldib küberpunk, kosmoseooper ja/või poliitiline triller, sest raamatu näol on tegemist kõigi kolme žanri toreda seguga. Loo aineseks on poliitilised intriigid, paleeülestõusud, tähtedevahelised vallutused ja tulnukate ähvardused.

Romaani peategelaseks on Mahit Dzmare, kes saadetakse saadikuks Teixcalaani, kus tal tuleb välja selgitada, mis juhtus tema kahtlastel asjaoludel kaduma läinud eelkäijaga. Mahit on pärit väikeselt ja iseseisvalt, peamiselt kaevandamisega tegelevast kosmosejaamast nimega Lsel. Teixcalaan on suur, mitmeid planeete ja kosmosejaamu hõlmav impeerium, mille Mahit leiab eest kodusõja lävel olevana.

Loo arenedes selgub, et Lselil on välja arendatud tehnoloogia, mis võimaldab efektiivselt edasi anda varasemate põlvkondade teadmisi ja oskusi järeltulevatele. Teixcalaanis sedalaadi tehnoloogiatega ametlikult ei tegeleta, kuid valitsejal on tekkinud asja vastu elav huvi. See huvi ei meeldi aga valitseja surma ootavatele nn järeltulijatele…

Autoril on õnnestunud luua igati vettpidavalt üles ehitatud ja omanäoline maailm. Sellele pädevusele aitavad palju kaasa kirjaniku teadmised impeeriumide olemusest ja toimimisest (tegemist on kultuuriloolase ja Bütsantsi uurijaga, kes mh ka linnaplaneerimisega on tegelenud). Intervjuudes on Martine öelnud, et teda huvitab kultuurikonflikt väikeste ja suurte kultuuride vahel, ning siin loos üks peamisi tähelepanu kohti on sageli see, kuidas Mahit enda erinemist, teisest kultuurist olemist pidevalt tajub ja mida see kaasa toob. Kaasaja maailmas aktuaalne ja kindlasti eestlasigi kõnetav teema. Omamoodi tore lähenemine on romaanis poliitiliste kõnede värsivormis esitamine, nendega võistlemine – seegi on üks ajalooline nähtus, mille autor on soovinud siin loos taasluua.

Raamat ilmus 2019. a kevadel ja on juba pälvinud palju tunnustust ja erinevate auhindade nominatsioone, sh võitnud 2020. a Hugo parima romaani auhinna. 2021. a kevadel on oodata loole järge, ilmuma peaks sarja teine raamat “A Desolation Called Peace“.

Haaravat lugemist!

Mai Põldaas

Amanda Lovelace “The Princess Saves Herself in This One”

Luule. Esmapilgul tundub liiga otse ja enter, aga lähemalt vaadates on teemad ja emotsioonid ja sõnum ja vormimängud. Otsetõlkena kõlaksid suurem jagu eesti keeles liiga lihtsatena, aga võib-olla tuleb see sellest, et erinevates keeltes on sõnadel natuke erinev kaal ja tähendusväli. Kui võrdlusi otsida, siis Rupi Kaur on natuke samasugune — suhteliselt sarnane teemade ring ning inglise keeles täitsa toredad luuletused võivad eesti keeles kõlada tühjana.

Ma ei ole kindel, aga mulle on jäänud mulje, et ingliskeelsel raamatuturul on luulekogudel tavaks olla kuidagi programmiline või temaatiline, eesti luules mahub ühte luulekogusse teemasid ja fookuseid nagu rohkem. Selle luulekogu märksõna võiks olla “võimestamine”. On poeetilise mina kogemused — õnnetu lapsepõlv, vägivaldne suhe, lähedase surm — , mis tekitavad kas äratundmist või kaastunnet, on helgemalt poolelt armumine ja lootus ning lõpupoole ka päris otsesõnune julgustus leida oma tee, võimalused ja õnn.

Luulekogu on saanud palju tunnustust, just emotsionaalse usutavuse ja feministliku külje tõttu, aga ka palju kriitikat, põhimure on vast see, et luuletused on liiga otseütlevad ja mõjuvad vahel pigem tsitaatidena. Mu jaoks on õigus mõlemal poolel, mu meelest üksikud luuletused ei kanna just väga mitut mõtet korraga, aga emotsionaalne laetus on enamasti olemas. Vormiline nõks, et luuletuste lõpus on veel eraldi kokkuvõttev või siis hoopis vastandust loov rida, meeldis mulle päris hästi.

Kui ma kusagil kirjutasin, et ma luulekogust luuletusi loen tavaliselt mitte järjest, vaid kuidas juhtub ja millisest kohast juhtub, siis see läks algusest lõppu ja sobis nii selle raamatuga tõesti rohkem, sama skeemi võiks vist kasutada ka tema järgnevate luuleraamatute puhul.

Tiina Sulg

Steven Moffat, Mark Gatiss, Jay “Sherlock: A Study in Pink”

Steven Moffat, Mark Gatiss, Jay “Sherlock: A Study in Pink” on briti telesarja “Sherlock” avaosa “A Study in Pink” (2010, aluseks Arthur Conan Doyle’i “A Study in Scarlet” (e.k. “Etüüd punases”)) mangana. Kui ma alul imestasin, et manga autoritena on kirjas nii anlgopärased nimed, siis tegelikult on kaks esimest neist stsenaristid, kes Arthur Conan Doyle’i loomingu telepurgi jaoks kohandasid, ja Jay on see, kes telesarja tegelikult mangavormi voolis, seda siis teles nähtu adapteerijana nii sõnas kui pildis.

Igatahes on päris tore asi välja kukkunud. Mulle meeldis, kuidas Steven Moffat ja Mark Gatiss olid sarjas (vähemalt algusosas, ma viimaseid osi ei ole näinud) Arthur Conan Doyle’i loominguga ümber käinud — mingid väga olulised Doyle’likud nüansid jäid sisse, kuigi tegevus tõsteti kogu täiega tänapäeva ning ühtteist oli muudetud nii mõrvaloos kui tegelaste taustas. Oma osa on muidugi ka näitlejatel — Benedict Cumberbatch Sherlock Holmesina ja Martin Freeman John Watsonina ning hulk toredaid briti näitlejaid teistes osades on kõik teinud mu meelest üsna head rollisooritused. Ning Jay on kogu selle õhustiku ja nutikad käigud suurepäraselt järgmisse meediumisse üle tõstnud.

Manga lugemisega — meie mõistes tagantpoolt ettepoole — tuli natuke harjuda, aga oluliselt see lugemiselamust ei mõjutanud. Manga algust sirvides täheldasin, et kohati on tegelastel sellised toredad kutsikailmed, lõpuni jõudes lisan, et mu meelest on Jay üleüldse väga hea miimikatabaja ning tema valikud, milliseid detaile oma pildireas rõhutada, kiidan ma ka heaks.

Soovitan lugeda/vaadata küll, jah. Ja kunagi otsin järjed ka üles.

Tiina Sulg

Christelle Dabos „A winter`s promise”. The mirror visitor, book 1

Ah, kui kiiresti need peaaegu 500 lehekülge läbi said… Raamatut tutvustati suvel väga isuäratavalt Facebooki Lugemise väljakutse grupis, aga kuna raamatukogus teost polnud, unustasin selle vahepeal ära. Nüüd sain seda lugeda ainult tänu heale kolleegile, kes mu soove paremini mäletas kui ma ise! Prantsuse keelest tõlgitakse meil ulmekirjandust nii harva, et selle (õigemini nende, seni on valmis neli osa, kuid pole teada, kas on planeeritud rohkem) eesti keelde jõudmiseks on mu meelest üpris vähe lootust.

Tegemist on maailmaga, kus on toimunud mingit sorti katastroof, mida võiks tõlkida Katkestuseks (ingl Rupture), mille tagajärjel vana maailm otsa sai ja moodustunud on mitmesugused üksteisest lahutatud inimkooslused, kõigil oma surematu esivanem. Peategelane Ophelia elab Animas, mis paistab ühiskonnana, kus kõigil on õigus peavarjule, toidule ja haridusele, juhivad seda naised. Kuna see on Anima, on kõigel oma iseloom, näiteks Arhiiv on alati pahur, aga eriti siis, kui teda tülitatakse väljaspool lahtiolekuaega, teda tuleb kõvasti paluda, et ta tuled põlema paneks.

Lugu algab läbi peegli arhiivi saabuva Opheliaga, kes läheb oma vanaonule ütlema, et tema töö seal saab otsa, kuna talle on korraldatud abielu kaugel poolusel elavasse perekonda. Samuti palub ta ligipääsu mõnele dokumendile, et oma tulevasest kodust mingit ettekujutust saada, üks tema esivanematest on seal 150 aasta eest käinud. Ophelia on väga väikest kasvu ja teda kirjeldatakse ilutuna viisil, mis viib mõtted võrdlusele sinepi-ivakesega, aga erinevalt Jane’ist (Eyre, Jane Eyre) on ta veel ka väga kohmakas ja lõhub pidevalt asju. Põhjus on puhtmeditsiiniline, sest lapsena jäi ta peeglite vahele kinni. Kohmakus omakorda muudab ta ujedaks suhtlejaks. Ophelia anne on lugeda sõrmedega esemeid, muuseumis on ta antiikasju lugedes ülimalt enesekindel. Elusaid asju ehk inimesi ja loomi ta siiski lugeda ei saa, mõtete lugemine jms jääb võimete piiridest välja. Õnneks. Isegi asjade pärast peab ta pidevalt kindaid kandma.

Kogu perekond on väga kohkunud, kui selgub, et Ophelia ja tema saatjadaamiks määratud ristiema peavad koos peigmehega kohe lahkuma ja pulmadele eelneva aja veetma mehe kodus, sest ametikohustused ei luba tollel kaua sealt eemal viibida. Ta on oma ühiskonna Laekur. Ja selgub, et kõigi poolt vihatud.

Alguses kartsin, et sellest tuleb selline tavaline inetu pardipoja ja printsi (armastus)lugu ja et kuigi nad alguses ei taha kumbki abielluda, on nad pärast hirmus armunud ja surmani väga õnnelikud. Ma pean seda ikka veel võimalikuks ja tõenäolisekski, ja ega mul selle vastu ka midagi ei ole, sest lugeja üldiselt (ja ega ma mingi erand ole) tahab ju, et meeldival kangelannal hästi läheks, aga kergelt see kätte ei tule, see on kindel. Peigmees Thorni maailm on nii erinev Animast, kui üldse olla saab. (Ja peigmees Thorn on nii erinev Opheliast, kui olla saab. Ta on tüdrukust umbes kaks korda pikem kõhn mees, kelles näib puuduvat igasugune viisakus ja empaatiavõime. Ta tundub sama lõikavalt külmana kui tema maailm.) Tegemist on tohutuid intriige ja salaplaane täis õukonnaga, kus võib väga lihtsalt saada noa selga nii otseses kui kaudses mõttes. Lakkamatult toimuvad joovastavate jookide ja oopiumiga pidustused, millest peab lakkamatult osa võtma, sest muidu lakkad sa seltskonna silmis olemast. Pooluse elanikel on väga erinevaid võimeid, peigmehe klann võib mõtte jõul panna pea valutama või vere voolama. Kõik kohad on täis miraaže ning tegelikkusel ja illusioonil on väga raske vahet teha. Lugeja kistakse koos Opheliaga peadpööritavatesse ümberriietumiste ja salasepitsuste keerisesse, kus ei kangelanna ega lugeja tea, keda võib usaldada, kuid esimese raamatu lõpuks oli minu kui lugeja sümpaatia vaese peigmehe vastu küll suurem kui Ophelial. Sealjuures ei ole ma lõpuni kindel, kas minu positiivsem arvamus põhineb sellel, mida ma tema kohta sellest raamatust lugesin, või pigem aastatega omandatud lugejakogemusel, et „loo loogika järgi on see tegelane tegelikult hea, mis siis, et praegu toimuvad sellised asjad, ja küllap tal on oma põhjused”. Ophelia ei ole sugugi rõõmus, kui ta saab teada, miks see abielu korraldatud on. Siiski leiab ta peeglisse vaadates, et „kui kaovad illusioonid, jääb alles tõde” ja et neil silmadel on veel palju näha ja avastada ja õppida ning et kõige tähtsam on suuta iseendale otsa vaadata. Ophelia võib pealiskaudsele vaatlejale jätta nõrga inimese mulje, kuid tegelikult on ta piisavalt arukas, et enne millegi tegemist võtta aega vaatlemiseks ja järelemõtlemiseks, lühidalt vist võiks tema olemuse kokku võtta sõnadega „temas on sisu”.

Raamatusarja pealkiri ei saanud inspiratsiooni mitte Alice`ist, vaid Marcel Aymé läbi seinte käivast mehest.

Igal juhul on see eredate ja arenevate tegelastega põnev lugu imetabaselt välja mõeldud maailmas ja sobib lugemiseks suurepäraselt kõigile, mitte ainult noortele, ehkki oma preemiad pälvis ta noorteraamatuna.

Ma ootan kannatamatult järgmise raamatu saabumist, kolmas osa on juba olemas ja sellele pilgu heitmisest paistis, et kui esimeses osas tundusid asjad keerulised olevat, siis edasi läheb ikka palju hullemaks. Näiteks tuleb mängu Jumal. Päris Jumal.

Kaja Kleimann

Prantsuskeelsete raamatute pilt on pärit siit.

Cassandra Clare “Chain of Gold”

„Chain of Gold“ on Cassandra Clare’i varjuküttide sarja neljanda eraldiseisva sarja (The Last Hours) esimene raamat. Tegevustik toimub 20. sajandi aegses Londonis.

Cordelia Carstairs on varjukütt – sõdalane, keda on treenitud lapsest saati võitlema deemonitega. Kui tema isa süüdistatakse kohutavas kuriteos, reisivad tema ja ta vend Edwardi-aegsesse Londonisse lootuses oma perekonna allakäiku ennetada. Cordelia ema soovib teda mehele panna, kuid Cordelia on võtnud vastu otsuse olla kangelane, mitte pruut. Varsti kohtab Cordelia oma lapsepõlvesõpru James ja Lucie Herondale’i ja on tõmmatud maailma täis sädelevaid tantsusaale, salajasi ülesandeid ja üleloomulikke salonge, kus vampiirid ja sortsid segunevad merineitsite ja maagidega. Samal ajal peab ta varjama oma salajast armastust Jamesi vastu, kes on lubanud abielluda kellegi teisega.

Aga Cordelia uus elu lendab õhku kui šokeeriv rida deemonirünnakuid laastab Londonit. Need koletised pole midagi sarnast nendele elukatele, kellega varjukütid enne on võidelnud – need deemonid kõnnivad päevavalgel, niites maha ettevaatamatuid ravimatu mürgiga, ja neid näib olevat võimatu tappa. London on otsekohe karantiini all. Linna lõksu jäänud Cordelia ja ta sõbrad avastavad, et nende endi side sünge pärandiga on neile kinkinud uskumatud võimed – võimed, mis sunnivad neid tegema brutaalse valiku, mis paljastab kangelaseks olemise tõelise hinna.

Raamatus on palju Clare’i vanemast sarjast pärit tegelasi. Tegevustik toimub umbes 20 aastat peale „Põrgu sõdalaste“ sarja lõppu ja sellest sarjast tuntud tegelastele (Will, Tessa, Jem, Charlotte, Gideon ja teised) lisanduvad nende lapsed, kelle ümber selle sarja tegevustik hakkab kooruma.

Raamat paneb algusest peale tegelastele kaasa elama ja tekitab nende vastu uudishimu. Mineviku teistsugune õhkkond tekitab põnevust juurde ning seiklused ja saadud teadmised õrritavad lugejat ilmselt kuni selle trioloogia lõpuni. Raamatust jäi õhku veel palju saladusi ja õrritusi uute seikluste kohta.

Ilmselt oli asi tegelastes ja ajastus, aga mulle isiklikult meeldis see raamat palju rohkem, kui sarja „The Dark Artifices“ raamatud. Võimalik, et asi oli tõesti ajastus ja tegelastes, aga kogu raamat tundus olevat palju paremini kokku pandud ja seda oli ka ladusam lugeda.

„Chain of Gold“ ilmus 2020. aasta kevadel ning järgnevad kaks osa peaksid ilmuma lähiaastatel.

Signe Saarpuu