Posts Tagged ‘võõrkeelne’

Mieko Kawakami “Breasts and Eggs”

Mieko Kawakami raamatu “Breasts and Eggs” tõlge ilmus eelmisel aastal inglise keeles. See pälvis sügisel rahvusvahelises meedias nii palju tähelepanu, et paistis ära siia väikesesse Tartussegi. Mistõttu seda ühel hetkel raamaturiiulis märgates, otsustasin raamatuga tutvust teha.

Raamat räägib naiste elust kaasaja Jaapanis. Teos koosneb kahest osast, millest esimene on varem sama pealkirja all juba ka jutustusena ilmunud ja auhindugi võitnud. Teine osa on kirjutatud kümmekond aastat hiljem. Loo keskmes on ühe perekonna naised, kelle elu, võimalusi ja vaateid raamatus avatakse. Lugu esitatakse minategelase Natsuko vahendusel, kes esimeses osas alles kirjanikuks pürgib ja teises osas on juba teatava tuntuse autorina pälvinud.

Romaani esimese osa fookuses on Natsuko õe kavatsus minna rinnasuurenduse operatsioonile ja teises Natsuko enda huvi kunstliku viljastuse, spermadoonorluse kohta. Selliste teemade keskmesse seadmise kaudu on autor loonud endale hea võimaluse käsitleda naisi puudutavaid olulisi teemasid, nagu keha objektiseerimine ja sellega kaasnevad psühholoogilised ning kultuurilised kontekstid.

Autor on hästi valinud stiili, kuidas toimuvat edasi annab: näiteks ei anna ta hinnanguid ja suudab toimuvat edastada sellise empaatiaga, et ka lugeja ei hakka hinnaguid andma, vaid hoopis paratamatult olukordadele kaasa mõtlema. Raamatu esimeses osas on minategelane põhiteema osas natuke kõrvaltvaataja rollis ja see võimaldab sisse tuua kaugemaid ning lähemaid selgitusi, kuidas käesoleva olukorrani on jõutud. Ühe näitena: kõik me oleme mingites situatsioonides mingil põhjusel millegagi rohkem hõivatud, ega pruugi seetõttu märgata mõndagi, mida tegelikult ei tohiks märkamata jätta. Siin on teismeline tütar lõpetanud emaga suulise suhtlemise, tema päeviku sissekannete kaudu näeb kui mures ta on ema kavatsuse pärast rinnasuurenduse operatsioonile minna. Ja see mure on võimendunud tema enda kehaga toimuvate muutuste pärast, kuid emal ei ole mahti seda enda kinnisideede tõttu märgata. Romaani teises osas on minategelane ja temaga toimuv keskse teema osas ise fookuses. Siin teeb lugeja minategelasega toimuva osas paljugi tema arvamuste ja meeleolude muutustes nö otsepildis kaasa. Ning ühes Natsukoga saab spermadoonorluse konteksidega kurssi viidud ka lugeja (naise soovid, isaduse teema, lapse vaatepunkt jt). Sisse on toodud muuhulgas, kuidas arvamused ja hoiakud võivad täiendava teadasaamise korral muutuda.

Mieko Kawakami on Jaapani kirjanik. Loomingulise tegevusega alustas ta muusikuna, kuid siis ka blogima asudes jõudis kirjanikuametini. Jaapanis on ta oma erinevate teostega võitnud juba enamuse sealsetest kirjandusauhindadest. Viimastel aastatel teda järjest rohkem tõlgitakse ja nii on alanud ka teekond rahvusvahelise tuntuseni. Eesti keeles temalt veel midagi ilmunud ei ole.

Soovitan lugeda!

Mai Põldaas 

Arkady Martine “A Memory Called Empire“

Arkady Martine’i debüütromaan “A Memory Called Empire“ on tõeline maiuspala igale ulmesõbrale, kellele meeldib küberpunk, kosmoseooper ja/või poliitiline triller, sest raamatu näol on tegemist kõigi kolme žanri toreda seguga. Loo aineseks on poliitilised intriigid, paleeülestõusud, tähtedevahelised vallutused ja tulnukate ähvardused.

Romaani peategelaseks on Mahit Dzmare, kes saadetakse saadikuks Teixcalaani, kus tal tuleb välja selgitada, mis juhtus tema kahtlastel asjaoludel kaduma läinud eelkäijaga. Mahit on pärit väikeselt ja iseseisvalt, peamiselt kaevandamisega tegelevast kosmosejaamast nimega Lsel. Teixcalaan on suur, mitmeid planeete ja kosmosejaamu hõlmav impeerium, mille Mahit leiab eest kodusõja lävel olevana.

Loo arenedes selgub, et Lselil on välja arendatud tehnoloogia, mis võimaldab efektiivselt edasi anda varasemate põlvkondade teadmisi ja oskusi järeltulevatele. Teixcalaanis sedalaadi tehnoloogiatega ametlikult ei tegeleta, kuid valitsejal on tekkinud asja vastu elav huvi. See huvi ei meeldi aga valitseja surma ootavatele nn järeltulijatele…

Autoril on õnnestunud luua igati vettpidavalt üles ehitatud ja omanäoline maailm. Sellele pädevusele aitavad palju kaasa kirjaniku teadmised impeeriumide olemusest ja toimimisest (tegemist on kultuuriloolase ja Bütsantsi uurijaga, kes mh ka linnaplaneerimisega on tegelenud). Intervjuudes on Martine öelnud, et teda huvitab kultuurikonflikt väikeste ja suurte kultuuride vahel, ning siin loos üks peamisi tähelepanu kohti on sageli see, kuidas Mahit enda erinemist, teisest kultuurist olemist pidevalt tajub ja mida see kaasa toob. Kaasaja maailmas aktuaalne ja kindlasti eestlasigi kõnetav teema. Omamoodi tore lähenemine on romaanis poliitiliste kõnede värsivormis esitamine, nendega võistlemine – seegi on üks ajalooline nähtus, mille autor on soovinud siin loos taasluua.

Raamat ilmus 2019. a kevadel ja on juba pälvinud palju tunnustust ja erinevate auhindade nominatsioone, sh võitnud 2020. a Hugo parima romaani auhinna. 2021. a kevadel on oodata loole järge, ilmuma peaks sarja teine raamat “A Desolation Called Peace“.

Haaravat lugemist!

Mai Põldaas

Amanda Lovelace “The Princess Saves Herself in This One”

Luule. Esmapilgul tundub liiga otse ja enter, aga lähemalt vaadates on teemad ja emotsioonid ja sõnum ja vormimängud. Otsetõlkena kõlaksid suurem jagu eesti keeles liiga lihtsatena, aga võib-olla tuleb see sellest, et erinevates keeltes on sõnadel natuke erinev kaal ja tähendusväli. Kui võrdlusi otsida, siis Rupi Kaur on natuke samasugune — suhteliselt sarnane teemade ring ning inglise keeles täitsa toredad luuletused võivad eesti keeles kõlada tühjana.

Ma ei ole kindel, aga mulle on jäänud mulje, et ingliskeelsel raamatuturul on luulekogudel tavaks olla kuidagi programmiline või temaatiline, eesti luules mahub ühte luulekogusse teemasid ja fookuseid nagu rohkem. Selle luulekogu märksõna võiks olla “võimestamine”. On poeetilise mina kogemused — õnnetu lapsepõlv, vägivaldne suhe, lähedase surm — , mis tekitavad kas äratundmist või kaastunnet, on helgemalt poolelt armumine ja lootus ning lõpupoole ka päris otsesõnune julgustus leida oma tee, võimalused ja õnn.

Luulekogu on saanud palju tunnustust, just emotsionaalse usutavuse ja feministliku külje tõttu, aga ka palju kriitikat, põhimure on vast see, et luuletused on liiga otseütlevad ja mõjuvad vahel pigem tsitaatidena. Mu jaoks on õigus mõlemal poolel, mu meelest üksikud luuletused ei kanna just väga mitut mõtet korraga, aga emotsionaalne laetus on enamasti olemas. Vormiline nõks, et luuletuste lõpus on veel eraldi kokkuvõttev või siis hoopis vastandust loov rida, meeldis mulle päris hästi.

Kui ma kusagil kirjutasin, et ma luulekogust luuletusi loen tavaliselt mitte järjest, vaid kuidas juhtub ja millisest kohast juhtub, siis see läks algusest lõppu ja sobis nii selle raamatuga tõesti rohkem, sama skeemi võiks vist kasutada ka tema järgnevate luuleraamatute puhul.

Tiina Sulg

Steven Moffat, Mark Gatiss, Jay “Sherlock: A Study in Pink”

Steven Moffat, Mark Gatiss, Jay “Sherlock: A Study in Pink” on briti telesarja “Sherlock” avaosa “A Study in Pink” (2010, aluseks Arthur Conan Doyle’i “A Study in Scarlet” (e.k. “Etüüd punases”)) mangana. Kui ma alul imestasin, et manga autoritena on kirjas nii anlgopärased nimed, siis tegelikult on kaks esimest neist stsenaristid, kes Arthur Conan Doyle’i loomingu telepurgi jaoks kohandasid, ja Jay on see, kes telesarja tegelikult mangavormi voolis, seda siis teles nähtu adapteerijana nii sõnas kui pildis.

Igatahes on päris tore asi välja kukkunud. Mulle meeldis, kuidas Steven Moffat ja Mark Gatiss olid sarjas (vähemalt algusosas, ma viimaseid osi ei ole näinud) Arthur Conan Doyle’i loominguga ümber käinud — mingid väga olulised Doyle’likud nüansid jäid sisse, kuigi tegevus tõsteti kogu täiega tänapäeva ning ühtteist oli muudetud nii mõrvaloos kui tegelaste taustas. Oma osa on muidugi ka näitlejatel — Benedict Cumberbatch Sherlock Holmesina ja Martin Freeman John Watsonina ning hulk toredaid briti näitlejaid teistes osades on kõik teinud mu meelest üsna head rollisooritused. Ning Jay on kogu selle õhustiku ja nutikad käigud suurepäraselt järgmisse meediumisse üle tõstnud.

Manga lugemisega — meie mõistes tagantpoolt ettepoole — tuli natuke harjuda, aga oluliselt see lugemiselamust ei mõjutanud. Manga algust sirvides täheldasin, et kohati on tegelastel sellised toredad kutsikailmed, lõpuni jõudes lisan, et mu meelest on Jay üleüldse väga hea miimikatabaja ning tema valikud, milliseid detaile oma pildireas rõhutada, kiidan ma ka heaks.

Soovitan lugeda/vaadata küll, jah. Ja kunagi otsin järjed ka üles.

Tiina Sulg

Christelle Dabos „A winter`s promise”. The mirror visitor, book 1

Ah, kui kiiresti need peaaegu 500 lehekülge läbi said… Raamatut tutvustati suvel väga isuäratavalt Facebooki Lugemise väljakutse grupis, aga kuna raamatukogus teost polnud, unustasin selle vahepeal ära. Nüüd sain seda lugeda ainult tänu heale kolleegile, kes mu soove paremini mäletas kui ma ise! Prantsuse keelest tõlgitakse meil ulmekirjandust nii harva, et selle (õigemini nende, seni on valmis neli osa, kuid pole teada, kas on planeeritud rohkem) eesti keelde jõudmiseks on mu meelest üpris vähe lootust.

Tegemist on maailmaga, kus on toimunud mingit sorti katastroof, mida võiks tõlkida Katkestuseks (ingl Rupture), mille tagajärjel vana maailm otsa sai ja moodustunud on mitmesugused üksteisest lahutatud inimkooslused, kõigil oma surematu esivanem. Peategelane Ophelia elab Animas, mis paistab ühiskonnana, kus kõigil on õigus peavarjule, toidule ja haridusele, juhivad seda naised. Kuna see on Anima, on kõigel oma iseloom, näiteks Arhiiv on alati pahur, aga eriti siis, kui teda tülitatakse väljaspool lahtiolekuaega, teda tuleb kõvasti paluda, et ta tuled põlema paneks.

Lugu algab läbi peegli arhiivi saabuva Opheliaga, kes läheb oma vanaonule ütlema, et tema töö seal saab otsa, kuna talle on korraldatud abielu kaugel poolusel elavasse perekonda. Samuti palub ta ligipääsu mõnele dokumendile, et oma tulevasest kodust mingit ettekujutust saada, üks tema esivanematest on seal 150 aasta eest käinud. Ophelia on väga väikest kasvu ja teda kirjeldatakse ilutuna viisil, mis viib mõtted võrdlusele sinepi-ivakesega, aga erinevalt Jane’ist (Eyre, Jane Eyre) on ta veel ka väga kohmakas ja lõhub pidevalt asju. Põhjus on puhtmeditsiiniline, sest lapsena jäi ta peeglite vahele kinni. Kohmakus omakorda muudab ta ujedaks suhtlejaks. Ophelia anne on lugeda sõrmedega esemeid, muuseumis on ta antiikasju lugedes ülimalt enesekindel. Elusaid asju ehk inimesi ja loomi ta siiski lugeda ei saa, mõtete lugemine jms jääb võimete piiridest välja. Õnneks. Isegi asjade pärast peab ta pidevalt kindaid kandma.

Kogu perekond on väga kohkunud, kui selgub, et Ophelia ja tema saatjadaamiks määratud ristiema peavad koos peigmehega kohe lahkuma ja pulmadele eelneva aja veetma mehe kodus, sest ametikohustused ei luba tollel kaua sealt eemal viibida. Ta on oma ühiskonna Laekur. Ja selgub, et kõigi poolt vihatud.

Alguses kartsin, et sellest tuleb selline tavaline inetu pardipoja ja printsi (armastus)lugu ja et kuigi nad alguses ei taha kumbki abielluda, on nad pärast hirmus armunud ja surmani väga õnnelikud. Ma pean seda ikka veel võimalikuks ja tõenäolisekski, ja ega mul selle vastu ka midagi ei ole, sest lugeja üldiselt (ja ega ma mingi erand ole) tahab ju, et meeldival kangelannal hästi läheks, aga kergelt see kätte ei tule, see on kindel. Peigmees Thorni maailm on nii erinev Animast, kui üldse olla saab. (Ja peigmees Thorn on nii erinev Opheliast, kui olla saab. Ta on tüdrukust umbes kaks korda pikem kõhn mees, kelles näib puuduvat igasugune viisakus ja empaatiavõime. Ta tundub sama lõikavalt külmana kui tema maailm.) Tegemist on tohutuid intriige ja salaplaane täis õukonnaga, kus võib väga lihtsalt saada noa selga nii otseses kui kaudses mõttes. Lakkamatult toimuvad joovastavate jookide ja oopiumiga pidustused, millest peab lakkamatult osa võtma, sest muidu lakkad sa seltskonna silmis olemast. Pooluse elanikel on väga erinevaid võimeid, peigmehe klann võib mõtte jõul panna pea valutama või vere voolama. Kõik kohad on täis miraaže ning tegelikkusel ja illusioonil on väga raske vahet teha. Lugeja kistakse koos Opheliaga peadpööritavatesse ümberriietumiste ja salasepitsuste keerisesse, kus ei kangelanna ega lugeja tea, keda võib usaldada, kuid esimese raamatu lõpuks oli minu kui lugeja sümpaatia vaese peigmehe vastu küll suurem kui Ophelial. Sealjuures ei ole ma lõpuni kindel, kas minu positiivsem arvamus põhineb sellel, mida ma tema kohta sellest raamatust lugesin, või pigem aastatega omandatud lugejakogemusel, et „loo loogika järgi on see tegelane tegelikult hea, mis siis, et praegu toimuvad sellised asjad, ja küllap tal on oma põhjused”. Ophelia ei ole sugugi rõõmus, kui ta saab teada, miks see abielu korraldatud on. Siiski leiab ta peeglisse vaadates, et „kui kaovad illusioonid, jääb alles tõde” ja et neil silmadel on veel palju näha ja avastada ja õppida ning et kõige tähtsam on suuta iseendale otsa vaadata. Ophelia võib pealiskaudsele vaatlejale jätta nõrga inimese mulje, kuid tegelikult on ta piisavalt arukas, et enne millegi tegemist võtta aega vaatlemiseks ja järelemõtlemiseks, lühidalt vist võiks tema olemuse kokku võtta sõnadega „temas on sisu”.

Raamatusarja pealkiri ei saanud inspiratsiooni mitte Alice`ist, vaid Marcel Aymé läbi seinte käivast mehest.

Igal juhul on see eredate ja arenevate tegelastega põnev lugu imetabaselt välja mõeldud maailmas ja sobib lugemiseks suurepäraselt kõigile, mitte ainult noortele, ehkki oma preemiad pälvis ta noorteraamatuna.

Ma ootan kannatamatult järgmise raamatu saabumist, kolmas osa on juba olemas ja sellele pilgu heitmisest paistis, et kui esimeses osas tundusid asjad keerulised olevat, siis edasi läheb ikka palju hullemaks. Näiteks tuleb mängu Jumal. Päris Jumal.

Kaja Kleimann

Prantsuskeelsete raamatute pilt on pärit siit.

Cassandra Clare “Chain of Gold”

„Chain of Gold“ on Cassandra Clare’i varjuküttide sarja neljanda eraldiseisva sarja (The Last Hours) esimene raamat. Tegevustik toimub 20. sajandi aegses Londonis.

Cordelia Carstairs on varjukütt – sõdalane, keda on treenitud lapsest saati võitlema deemonitega. Kui tema isa süüdistatakse kohutavas kuriteos, reisivad tema ja ta vend Edwardi-aegsesse Londonisse lootuses oma perekonna allakäiku ennetada. Cordelia ema soovib teda mehele panna, kuid Cordelia on võtnud vastu otsuse olla kangelane, mitte pruut. Varsti kohtab Cordelia oma lapsepõlvesõpru James ja Lucie Herondale’i ja on tõmmatud maailma täis sädelevaid tantsusaale, salajasi ülesandeid ja üleloomulikke salonge, kus vampiirid ja sortsid segunevad merineitsite ja maagidega. Samal ajal peab ta varjama oma salajast armastust Jamesi vastu, kes on lubanud abielluda kellegi teisega.

Aga Cordelia uus elu lendab õhku kui šokeeriv rida deemonirünnakuid laastab Londonit. Need koletised pole midagi sarnast nendele elukatele, kellega varjukütid enne on võidelnud – need deemonid kõnnivad päevavalgel, niites maha ettevaatamatuid ravimatu mürgiga, ja neid näib olevat võimatu tappa. London on otsekohe karantiini all. Linna lõksu jäänud Cordelia ja ta sõbrad avastavad, et nende endi side sünge pärandiga on neile kinkinud uskumatud võimed – võimed, mis sunnivad neid tegema brutaalse valiku, mis paljastab kangelaseks olemise tõelise hinna.

Raamatus on palju Clare’i vanemast sarjast pärit tegelasi. Tegevustik toimub umbes 20 aastat peale „Põrgu sõdalaste“ sarja lõppu ja sellest sarjast tuntud tegelastele (Will, Tessa, Jem, Charlotte, Gideon ja teised) lisanduvad nende lapsed, kelle ümber selle sarja tegevustik hakkab kooruma.

Raamat paneb algusest peale tegelastele kaasa elama ja tekitab nende vastu uudishimu. Mineviku teistsugune õhkkond tekitab põnevust juurde ning seiklused ja saadud teadmised õrritavad lugejat ilmselt kuni selle trioloogia lõpuni. Raamatust jäi õhku veel palju saladusi ja õrritusi uute seikluste kohta.

Ilmselt oli asi tegelastes ja ajastus, aga mulle isiklikult meeldis see raamat palju rohkem, kui sarja „The Dark Artifices“ raamatud. Võimalik, et asi oli tõesti ajastus ja tegelastes, aga kogu raamat tundus olevat palju paremini kokku pandud ja seda oli ka ladusam lugeda.

„Chain of Gold“ ilmus 2020. aasta kevadel ning järgnevad kaks osa peaksid ilmuma lähiaastatel.

Signe Saarpuu

Muhsin Al-Ramli “The President’s Gardens”

See ei ole lõbus raamat, see on raskete teemadega tõsine ja kaasamõtlemapanev raamat. Tegevus jaotub üle üsna pika aja ja sinna mahub päris mitu sõda ning jutustatakse päris mitme inimese lood. Raamatus on lause: “If every victim had a book, Iraq in its entirety would become a huge library, impossible ever to catalogue.” Suuresti on kõik see kirja pandud kuidagi rahulikult ja fatalistlikult — oli, mis oli, on, mis, on, tuleb, mis tuleb, eks inimene kohaneb ja püüab ikka oma elu võimalikult meelepäraselt ära elada. Kuni haud vastu tuleb. “Each of us will belive anything tht gives us a reason to keep going, some consolation to help us endure this existence. We all want some illusion to persuade ourselves that life has meaning.” Valu jääb lugeja tunda.

Romaani keskmes on Bagdadist mitte väga kaugel olev külake. Ja mulle tundub, et kõik maailma külakesed on mingis osas sarnased: lapsepõlvesõprus kestab läbi elu, kõik tunnevad kõiki põlvkondade kaupa ning kogukonnatunne ja sotsiaalne surve on üsna olulised asjad. Lisa sinna veel perekonnasaladusi, mis tõenäoliselt ei ole kuigi salajased, natuke kuulujutte ja eelarvamusi, kadedust ja rivaaltsemisi, aga ka ühtehoidmist, toetust, koosrõõmustamist ning suhteliselt turvalist keskkonda. Esialgu tundub, et kõik väga halb juhtub kodust kaugel, koju tullakse haavu lakkuma ja viimasesse puhkepaika, aga raamatu edenedes jätkub koduküllagi seda inimlikku julmust ja lollust. Muidugi on omad kohalikud eripärad ja siinkohal tuli küll mõte, et sünd seitsmekümnendate Eestisse oli ikka täielik lotovõit.

Aga pealkirjas olevad Presidendi aiad? Need on ilusad ja koledad. Miks ja kuidas, võiks uudishimulik ise lugeda (või küsige erasõnumis) … Kogu sest saatuste virrvarrist läheb süda lõpuks pahaks, aga kirjutatud on hästi.

Muhsin Al-Ramli (ametlikult Muhisin Mutlak Rodhan, s 1967) on iraagi kirjanik, kes on kirjutanud kümmekond raamatut. Ta on viimased veerandsada aastat elanud Hispaanias, kus tegeleb lisaks enda loomingule ka keele ja kirjanduse õpetamise ja uurimisega ülikoolis ning hispaania kirjanduse tõlkimisega araabia keelde. “Presidendi aiad” pälvis 2013. aastal rahvusvahelise araabia kirjanduse auhinna (The International Prize for Arabic Fiction ), mida peetakse kõige olulisemaks aastaauhinnaks araabia ilukirjandusauhindade seas, meie kirjastajad võiksid vist ka sel auhinnal silma peal hoida.

Eestikeelseid raamatuid Iraagi kohta:

Iraagi tants eesti naiste esituses:

Iraagi kaart:

Tiina Sulg

Cassandra Clare “Queen of Air and Darkness”

„Queen of Air and Darkness“ on Cassandra Clare’i varjuküttide sarja kolmanda eraldiseisva sarja (The Dark Artificies) kolmas raamat.

Süütu inimese verd on valatud Nõukogusaali, varjuküttide püha kindluse astmetel. Livvy Blackthorni traagilise surma järel kõõlub Klaav kodusõja äärel. Osa Blackthorni perekonnast põgeneb Los Angelesse soovides avastada selle „mädaniku“ allikat mis hävitab sortside rassi. Samal ajal võtavad Julian ja Emma kasutusele drastilisi meetmeid, et heita kõrvale nende keelatud armastus ja võtta ette hukutav missioon haldjate maailma, et leida Musta Surnute Raamatut. Mis nad Õukonnas leiavad, on saladus, mis võib Varjude Maailma tükkideks rebida ning rajada sünge raja tulevikku mida keegi neist kunagi ei suutnud kujutadagi. Võidujooksus ajaga peavad Emma ja Julian päästma varjuküttide maailma enne kui parabatai needuse surmav jõud hävitab nemad ja kõik kellest nad hoolivad.

Raamatu esimene pool keskendub eelnevatest sündmustest ülesaamise ja edasiliikumise peale. Kõik püüavad kaotusest üle saada erinevat viisi ning kohati tekitab see pingeid juurde.

Üks kõige suuremaid läbivaid teemasid raamatu juures on endiselt Emma ja Juliani suhe. Julian pöördub Magnus Bane’i poole sooviga enda tunnetest lahti saada. Selle ta ka saavutab, aga see muudab ta üldse tundetuks, mis aga tekitab peategelastele veel katsumusi juurde.

Tegelased puutuvad kokku alternatiivreaalsusega, kaotuse ja võiduga. Raamat on võrreldes eelnevate raamatutega tõsisem ja keskendub tumedamatele teemadele. Sellest hoolimata oli raamatut lugeda tõeline rõõm. Raamat võtab trioloogia hästi kokku ja on täis ootamatuid seikluseid. Raamat annab ka vastuse küsimusele, mis siis õieti saab, kui parabataid üksteisesse armuvad. Esimesel korral raamatut lugedes oli trioloogia lõpp pooleldi ehmatav, aga teist korda lugedes tundus see palju positiivsem.

Signe Saarpuu

Cassandra Clare “Lord of Shadows”

„Lord of Shadows“ on Cassandra Clare’i varjuküttide sarja kolmanda eraldiseisva sarja (The Dark Artifices) teine raamat.

Emma Carstairs on lõpuks maksnud kätte oma vanemate surma eest. Ta arvas, et ta leiab rahu, kuid ta on kõike muud kui rahulik. Tundes iha oma parabatai Juliani vastu ja soovides teda suhte karmide tagajärgede eest kaitsta, otsustas ta hakata käima tema venna Markiga. Aga Mark on veetnud viimased viis aastat haldjate maailmas lõksus. See tekitab kõigis uutmoodi pingeid.

Ja ka haldjate õukondades pole asjad vaiksed. Varjuhaldjate kuningas on väsinud Külmast Rahust ning ei allu enam varjuküttide nõuetele. Haldjate nõudmiste ja Klaavi seaduste vahele jäänud Emma, Julian ja Mark peavad tegema koostööd et kaitsta kõike, mis neile kallis enne kui on liiga hilja.

Raamat on täis põnevaid seiklusi ja taaskohtumisi vanade tegelastega. Selle raamatu lugemine oli üheltpoolt palju ladusam, kui esimese raamatu lugemine, teisalt aga raskem. Kui esimeses raamatus olid tegelased veel võõrad ja nende roll ei olnud veel välja kujunenud, jättis see kohati veidra mulje. Sellest hoolimata oli seda ladus lugeda ja ikkagi ka põnev. „Lord of Shadows’i“ puhul jäi mind isiklikult häirima armukolmnurk ja tegelaste tunnete pool. Selliste suhete lugemine pole kunagi mulle eriti meeldinud, aga selle raamatu puhul jäi see kohe eriti häirima. Võib-olla on asi selles, et terve esimese raamatu vältel oli võimalus Emma ja Juliani suhtele kaasa elada ja selles raamatus oli kõik lõhki.

Sellegipoolest on tegu igati põneva raamatuga. Raamat on täis palju üllatusi ja kurbust, aga on ka samas rõõmu taaskohtumiste üle ja palju seikluseid.

Signe Saarpuu

Cassandra Clare „Lady Midnight“

„Lady Midnight“ on Cassandra Clare’i varjuküttide sarja kolmanda eraldiseisva sarja (The Dark Artificies) esimene raamat, mis jälgib Surmava arsenali raamatutes tutvustatud Emma Carstairsi ja Julian Blackthorni seiklusi.

Emma on varjukütist sõdalane — üks paljudest, kelle ülesandeks on maailma kaitsmine deemonite eest. Koos oma parabatai Julian Blackthorniga patrullib ta mööda salajase Los Angelese tänavaid, kus pidutsevad vampiirid ja haldjad on sõja äärel varjuküttidega. Kui inimeste ja haldjate surnukehad hakkavad mõrvatuna ilmuma täpselt sama moodi Emma vanemad aastate eest olid mõrvatud, moodustatakse ebakindel liit. See on Emma võimalus kättemaksus — ja Juliani võimalus tagasi saada oma poolhaldjast vend Mark, kes viis aastat tagasi rööviti. Kõik, mida Emma, Mark ja Julian tegema peavad on lahendama mõrvad kahe nädala jooksul, enne kui mõrvar neid sihtmärgiks võtab.

Varjuküttide maailm pakub huvitavaid seiklusi kõigile Clare’i raamatute fännidele ja kindlasti ka uutele lugejatele. Olgugi, et raamatu on eelkõige orienteeritud noortele ja liigitub noortekirjanduse alla, on see kindlasti huvitav lugemine kõigile, kellele meeldivad fantaasia žanri raamatud.

Kriitikute reaktsioon raamatule jaotub kaheks – paljud leiavad, et raamat sobitub hästi autori „universumisse“, kuid eraldiseisvalt on veidi ülehinnatud ja ei sisalda midagi niivõrd uudset. Tõsi -– raamat jälgib sama mustrit, mida eelnevad Surmava arsenali raamatud, kuid sellegipoolest pakub raamat ka uusi seikluseid ja värskendav on näha uusi karaktereid tegutsemas.

Peab ka mainima, et raamatut ei ole kahjuks veel eesti keelde tõlgitud.

Signe Saarpuu