Posts Tagged ‘võõrkeelne’

John Wray “The Lost Time Accidents”

wraylost2Ameerika-austria kirjanikku John Wray‘d (tegelikult John Henderson; sündinud 1971. aastal Washingtonis, üles kasvanud Buffalos; elab Brooklyn’is) peetakse „ameerika kirjanduse järgmiseks laineks“ (Jonathan Lethem) ja „üheks huvitavaimaks ameerika noorema põlve autoriks, kelle uus raamat on pikitud põrandaluukide, rafineeritud ajakihistuste ja mustade aukudega, kuhu võib iga kell sisse libiseda“ (Tilman Urbach). Kirjandusajakiri „Granta“ nimetas teda 2007. aastal üheks kahekümnest parimaks USA autoriks.

Oma juurte kaudu – onkoloogist ema pärineb Kärnterist ja leukeemiauurijast isa Ameerikast – on John Wray ühendatud kahe kultuuriga. Siiski on tal tihtipeale tunne nagu viibiks ta mingisusguses tühjuses: ta nagu hõljuks kahe keele vahel ja ei tunneks end kummaski täiesti koduselt. Kuid taolisel seisundil olevat ka oma hea ja produktiivne külg: „Kõrvalseisja vaatab oma ümbrust täpsemalt.“ (John Wray)

john_wrayJohn Wray 2009. aastal ilmunud romaan „Lowboy“ on kättesaadav ka Eestis, momendil küll ainult Tartu Linnaraamatukogus. See tõik ning autori Ameerika-Austria päritolu ja uues raamatus käsitletav teema ajendasidki mind juhtima tähelepanu John Wray värskele teosele „The Lost Time Accidents“ (2016).

Kiidusõnu on romaanile jagunud kriitikutelt nii inglisekeelses kui saksakeelses kultuuriruumis, näiteks kirjutavad:
Ameerika ajaleht „Los Angeles Times“: „It is, in a nutshell, a sweeping historical novel that’s also a love story but is rooted in time-travel science fiction and takes on as its subject the meaning of time itself. This is no small endeavor. It’s hard not to admire this book, the mass and richness of which is a testament to the meticulous, dedicated work of its talented author. But it’s also not easy to love it.“ (Janelle Brown), Saksa ajaleht „Hamburger Abendblatt“: „Ülimalt rafineeritud segu teadusest ja filosoofiast, popist ja meelelahutusest. Tegelastega, nagu neid ei kohta just igal tänavanurgal.“ ja Austria ajaleht „Die Presse“: „Keeleliselt virtuoosselt jutustatud, erakordselt pinevil, nii fantaasiarikkalt kui ka intelligentselt komponeeritud ja kõrgel tasemel meelelahutuslik teos.“

wraylost1Mina-jutustaja, noor Waldemar Tolliver istub kummalises ajamullis oma tädi väikeses tolmunud ja prügi täis korteris Central Parki ääres New Yorgis ja püüab üles kirjutada lugu oma perekonnast, kellel lasub mitu põlvkonda saladuslik needus. Selleks, et taas maailma naasta, tuleb tal uurida rohkem kui saja-aastast perekonnalugu. Waldemari vanavanaisa Ottokar Gottfriedens Toula, marineeritud kurkide tootja ja hobby-füüsik k.u.k. Znaim’ist oli 20. sajandi alguses jõudnud jälile inimese ajareisimise võimalikkusele, kuid samas kohe auto alla jäänud. Sealt saavad alguse mitu põlvkonda väldanud otsingud vaarisa viimaste ülestähenduste järele ja rännakud ühelt kontinendilt teisele – kord keiserlik ja kuninglikku Austriasse, kord Manhattanisse, kord natsionaalsotsialistlikusse Viini, siis jälle kaasaegsesse Ameerikasse ning esimesest dimensioonist neljandasse.

John Wray jälgimis- ja vaatlemisviisiga ühildub ka tema jutustamisviis: ta vahetab žanreid nagu kanaleid: lülides tõsise kirjanduse ja thrilleri elementide, fantastilise romaani ja science fictioni vahel. Fiktsionaalne jutustamine olevat „Uskumatult konservatiivne, reeglitest moonutatud kunstivorm. Rohkem kui kaasaegne muusika, rohkem kui film ja hoopiski rohkem kui kujutav kunst.“ (John Wray). Tilman Urbachi kohaselt paigutub John Wray romaan ajast ja ruumist, teadusest ja müstikast, marineeritud kurkidest ja relatiivsusest, meie olemusest ja meie olemise mõttest („kes me oleme ja miks me eksisteerime“ – Colum McCann) Günter Grassi „Plekktrummi“ (1959) ja Lewis Carrolli „Alice Imedemaal“ (1865) vahele.

wraylost3Küllap aitas igasuguste reeglite vastane erinevate žanrite segamine ja hübridiseerimine kirjanikul vabaneda ängi- ja hullusärgitundest, mis tal tavapärase fiktsionaalse jutustamise puhul tekib.

Oluline Wray jaoks sõnadega loomisprotsessis on muidugi ka keel. Sest „Loo puhul ei ole kunagi tegemist mõtete, arvamuste ja ideede loendiga – see on püüd saavutada kirjutatud looga emotsionaalset vastukaja. Need on sõnad ja nende kõla, assotsiatiivsed pilved, mida sõnad endaga kaasas kannavad, mis loovad emotsiooni.“ (John Wray).

Eve Pormeister

Autori pilt on pärit siit, illustratisoon siit.

Advertisements

Christopher Brookmyre „Boiling a Frog”

Ma nüüd ei tea, kas ma Christopher Brookmyre’i „Konna keetmist” nii väga igaühele lugeda soovitaksin, aga mulle endale sobis lugeda küll.

boilingafrogEsteks olid tegelased värvikad ja tegevus hoogne, intriige vast nii poole „Troonide mängu” jagu. Testeks – mul on kõrini krimkadest, kus laipu langeb loogu. Siin toimus esimene mõrv alles siis, kui üle poole raamatust juba läbi oli. Ja ma olen tüdind katkise psüühikaga mõrvaritest ja inimlikumad motiivid – hirm, häbi, saamahimu ja võimujanu – olid heaks vahelduseks. Ja lõppeks, mis mulle eriti meeldis ja mis lugemise omajagu raskemaks tegi, olid erinevad keeletasandid. Erinevate tegelaskujude ja nendega seotud keskkondade (vangla, poliitika, meditsiin, ajakirjandus ja PR, kirikuringkond) iseloomustamiseks on Brookmyre kasutatanud erinevat keelt, šoti kõnepruuki on vahel üsna ohtralt, vahel vaid mõne üksiku sõna jagu.

Plusspoolele veel, et ma lugesin seda raamatut vahetult enne Šotimaa reisi ja mingi õhustikutunnetuse sai sealt kätte küll. Miinuspoolele läheb liiga sujuvalt kulgev lõpplahendus, aga selleks ajaks olin ma peategelasele juba piisavalt kaasa elama hakanud, nii et las läks seekord nii.

Christopher Brookmyre’i kodulehekülg – http://www.brookmyre.co.uk

Tiina Sulg

Rainbow Rowell „Fangirl”

fangirlIrina Möldre on raamatu imehästi kokku võtnud: „Cath on tüdruk. Tal on kaksikõde Wren. Nad on lapsest peale olnud lahutamatud, kuid kolledžis otsustab Wren, et tahab olla Wren, mitte „Cath ja Wren”, nagu nad seni alati olnud on. Cath pole sellega rahul, ta tunneb ennast petetuna. Siis kohtab ta oma uut toanaabrit ja uut poissi, kellel on „armas naeratus”. Ja lõpuks ta jääb ellu ja suudab täiesti vabalt eksisteerida ka maailmas, kus Cath ja Wren on täiesti eraldiseisvad isiksused. Kõige selle taustaks suur fantaasiasaaga, võlurid, vampiirid ja fanfiction.”

Niisiis – kasvamise lugu, perekonna lugu, kodust eemale minemise lugu, esimese armastuse lugu. Ja lugu fanfiction’ist. Esimesi teemasid ma põhjalikumalt ei lahka, mainiks vaid, et tegu on mu meelest üsna kaasahaaravalt kirja pandud noorsookirjandusega. Fanfiction‘iga seonduvalt tahaks pajatada pikemalt.

Minu teadvusesse jõudis sõna „fanfiction” peaaegu viis aastat tagasi, paar aastat tagasi sattusin ise fanficion‘it lugema ja alles selle aasta alul peale Rainbow Rowelli raamatu lugemist tuli tahtmine uurida, et mis see fanfiction siis ikkagi on.

Tavadefinitsioon „Fännikirjandus on kirjandus, mis on kirjutatud tuntud kirjandustegelastest, kuid teise autori poolt.„ (siit) mind eriti edasi ei aidanud, sest raamaturiiulis on liiga palju teiste kirjutatud järgesid, olgu siis „Tuulest viidule” või „Ristiisale” või millelegi muule, mis on kirjanduseks tunnistatud. Kui mina kirjutaks „Tagasi tulevikku IV”, siis oleks see fanfiction, kui Hargla kirjutab „Tagasi tulevikku IV”, siis on see kirjandus. Ja asi ei ole ainult selles, et Hargla oskab kirjutada ja mina mitte, siin peab mingi olemuslik erinevus veel lisaks olema. Siia mõttekäiku sobib Mart Kalveti kommentaar „”Fan fiction” on siiras (ja reeglina amatöörlik) ahvimine, „hommage” on eufemism intellektuaalse omandi varguse kohta.” Asja veel segasemaks ajamiseks üks tore fänniraamatute nimekiri Veiko Märkalt Eesti Ekspressis.

Fanficion‘i kohta olen ma päriselus kuulnud enamjaolt negatiivseid kommentaare. Netis ringi liikudes on pilt kirjum – alates Triinu Merese blogis olnud arutlusest, et eks me kõik tee seda vahel oma peas. Neutraalseid fännikirjanduse eri tahke tutvustavaid postitusi/artikleid on kirjutanud Kristina Hertmann, Taivo Tobreluts  ja Helene Loonet (Nädaline, 2008, 26. aprill). Fännikirjanduse päriskirjanduse hulka trügimise negatiivsemat poolt on analüüsinud Kaur Riismaa Maalehes. Kõrvalepõikena võiks lugeda Jüri Kallase artiklit e-kirjastamisest ja selle mõjust paberraamatu turule.

Mõneti võib ju fännikirjanduse kirjutamine lihtne tunduda — ei pea palju panustama karakterite ega tegevuskohtade kirjeldamisele ning tausta avamisele, see on lugejal juba olemas – aga samas peab oma kirjutamisstiili sobitama juba olemasolevaga, tabama üldist õhustikku ja karakteriloogikat, olema osav tegevustiku ja dialoogi looja ning hoidma tasakaalus teada-tuntud-põlistatu ning uued hoovused ja ideed.

Kui ma vahel tahaks mõnele kirjandusteadlasele ribidesse müksata, et nii hea teema vedeleb keset põrandat, miks sa seda üles ei korja ja sellest midagi toredat ei tee, siis fanfiction’i koha pealt ei saa nuriseda, seda on uurinud Piret Viires (ettekande teesid) ja Kristi Kaldmäe (magistritöö).

Fännikirjandusega seondub autoriõiguste problemaatika. Et ühelt poolt ma saan aru, et autor tahab oma loodud maailma ja tegelasi kaitsta (n G. R. R. Martin), teisalt, kui märkega „paroodia” või „hommage” on võimalik saada fanfiction‘ile jokk-silt külge, siis ega autoril ole ju suurt midagi öelda… ja kolmandat pidi tsitaat Kristjan Sanderilt: „Iga asi, mis teatud piisavale hulgale inimestele rõõmu valmistab, on väärtuslik olenemata sellest, mida ülejäänud lugejaskond sellest arvab või ei arva.”

Raamatus tõstatub ka küsimus, kumb on rohkem kirjanik, kas fanfiction‘i autor, keda loevad tuhanded inimesed päevas, või see, kes avaldab oma originaaljutu 100-eksemplarise tiraažiga ülikooliajakirjas… Sisetunne tahaks öelda, et mõlemad.

fanficionKes tahab fännikirjanduse kohta põhjalikumalt edasi uurida, siis Eesti raamatukogudes on mõned teosed, mis seda teemat puudutavad. Ja suures-laias raamatuilmas on selleteemalisi käsitlusi päris palju (n Anne Jamisoni „FIC: Why Fanfiction is Taking Over the World”). Julget lugemist!

Tiina Sulg

Oma muljed raamatust on kirja pannud Siiliste oma raamaturiiuli blogis.

Brandon Sandersoni Mistborn’i triloogia

The Final Empire  
The Well of Ascension  
The Hero of Ages 

sanderson1Tahtsin kirjutada väikese reklaamiva teksti teemal, et need raamatud on lõpuks ka meie raamatukogus saadaval, aga tundub, et lugejad on selle juba iseseisvalt avastanud, sest kõik köited olid välja laenatud. Paar sõna siiski tutvustuseks, kahju ju muljeid jagamata jätta, kui loetud sai 2210 lehekülge!

Sanderson hakkas mulle väga meeldima „The Warbreaker’i” lugemisest, mille võtsin kätte just Hirvelossi blogist loetu põhjal, pettuma ei pidanud. Neile, kes on ainult „Terassüdant” lugenud, on selline kuulutus ilmselt mõnevõrra arusaamatu. Minu (ja kindlasti pole ma ainuke) jaoks on täiesti arusaamatu, mis põhjusel just see raamat tõlkimiseks valiti.

Aga nüüd triloogiast.

Peale õnnestunult loodud hästi töötava maagilise süsteemiga ja huvitava väljanägemisega maailma on triloogias loomulikult ka aina põnevust keriv sündmustik – kui esimese osa lõpuks saab tuhat aastat valitsenud jumal-valitsejast türann (Lord Ruler) hävitatud, murdsin pead, millest küll järgmised kaks raamatut jutustama peaksid, sest õnnelik lõpp on ju käes. Selgus aga, et tõelised hädad alles algavad ja kohutav türann on tegelikult seda maailma käigus hoidnud. See maailm ise on üks üpris trööstitu paik – taevast langeb pidevalt tuhka, millega kõik on kaetud, taimed on pruunid ja ainult legendid räägivad, et kunagi on olemas olnud lilled ja rohelised taimed; öösiti sulgub suurem osa inimestest kinniste akende-uste taha, sest väljas keerleb tihe ja hirmuäratav udu, kus liiguvad ringi ohtlikud olendid. Udu armastavad ainult maagiat valdavad allomandid (allomancers), keda on mitu erinevat liiki – enamus (mistings) neelab alla üht kindlat sorti metalli, ükskõik kas helveste või mingi lahusena, ning selle põlemine (burning) organismis annab erilise jõu, kiiruse, võime inimeste emotsioone mõjutada vms. Üksikud neist (mistborns) suudavad kasutada maagias kõiki metalle ja on võitmatud inimeste vastas, ohuks on neile vaid teised omasugused või inkvisiitorid (jumal-valitseja preestrid), kelle võimed on veelgi suuremad. Inkvisiitorid on tõeliselt jubedad elukad, loodud inimeste baasil, intelligentsed ja üleloomulikult kiired ning tugevad, nende tapmiseks on vaid üks võimalus, mis nüüd alles avastatakse (ja see ei ole vaia südamesse löömine või pea maharaiumine, vaid palju peenem viis). Erakordselt huvitavad tegelased on kandrad, olendid, kes on võimelised omandama pärast surnud inimese (või looma) äraseedimist kõik tolle vaimsed ja füüsilised omadused, ise nad tappa ei saa. Ülikud kasutavad neid spioneerimiseks, aga põlgavad neid ja kohtlevad väga halvasti. Kui meile hiljem kandrate kodu- ja mõttemaailma näidatakse, muutuvad nad veelgi põnevamaks. Ja sümpaatsekski. Mingit sümpaatiat ei ole paraku võimalik tunda kolosside vastu, kes on hiigelsuured (nagu nimestki võib järeldada) ja kohutavalt koleda väljanägemisega olendid, kes hävitavad pidevalt üksteist ja kõiki ettejääjaid. Küll aga võib tunda nende suhtes haletsust, kui nende päritolu kord lugejale avalikustatakse. Käibel on veel kaks maagiavormi, oluliselt salastatumat. Üks neist (feruchemie) võimaldab metalli salvestada oma jõuvarusid, und, teadmisi vms ja neid sealt hiljem kätte saada, teises kasutatakse verd üpris jubedal viisil. Üks erakordselt sümpaatne tegelane raamatus on näiteks Sazed, kes kogus teadmisi erinevatest religioonidest oma käevõrudesse. Ja näiteks jõudu, mis lubas tal hiljem pikka aega puhkamata joosta või lahingus võidelda. (Salvestada saab ainult omaenda jõudu, niisiis salvestamise ajal on inimene täiesti jõuetu.) Esimeses raamatus on Sazed Vini teener, Terrisest pärit mehed enamasti kastreeriti ja töötasidki sellel alal, kuid aja kulgedes tema tähtsus meeskonnas aina suureneb ja tema saatus on ehk raamatu suurim üllatus.

sanderson3Allomantia on lubatud vaid ülikute hulgas, mistõttu kõik lihtrahva (skaa) naised, keda ülikutest mehed on pruukinud, on määratud surema. Aga kunagi ei ole nii, et kuidagi ei ole, nii jäävad siiski vahel mõned naised ja järeltulijad ellu ning nende võimed avalduvad, nagu juhtus ühega peategelastest, noore neiuga, kel nimeks Vin. Temast ja noorest ülikust Elendist, kes unistab demokraatiast, saab paar, kes püüab meeleheitlikult maailma päästa, sest küsimus ei ole milleski vähemas kui maailma otsasaamises. Loomulikult on neile abiks suur hulk inimesi, keda meile kolmes paksus raamatus küllaltki põhjalikult tutvustatakse. Maailma päästmist üleloomulike jõudude käest segavad aktiivselt ka inimesed ise, peamiselt mitmesugused kuningad, kes alustavad erinevaid sõdu, see sunnib Elendit võitlema mitmel rindel.

Üks asi, mille üle ma pidevalt lugedes mõtlesin, oli see, kui suur vahe on alati, ükskõik mis ajas või kohas, ulmeraamatus või päriselus, selle vahel, kas tegemist on üliku (või lihtsalt kõrgel kohal oleva otsustaja) või lihtrahvaga (tavalised inimesed). Kui Elend seisab moraalselt raskete valikute ees, kas ohverdada mingi hulk inimesi, et päästa suurem hulk (või midagi sarnast), siis on tal muidugi raske. Aga tal on mingi valikuvõimalus. Neil, kes ohverdatakse, ei ole seda kunagi olnud. Ja mulle ei meeldinud põrmugi, kuidas allomantiaga inimeste, iseäranis lihtrahva, emotsioone mõjutatakse. Nad võivad ju väita, et ainult ergutavad või tasandavad olemasolevaid emotsioone, mitte ei pane mõtteid pähe, aga selge on, et ilma selleta mässe poleks olnud.

Raamatud teeb väga huvitavaks see, et kui tükk aega on tegelastele ja seetõttu ka lugejale tundunud, et NÜÜD saavad nad asjast aru, lahendus on leitud ja kõik saab korda, tuuakse tegevusse pööre, mis kõik teadaoleva põrmu paiskab ning tegelasi otsast alustama sunnib.

Väga raske on rohkem kirjutada, ilma et mingid saladused paljastatud saaks, huviäratamiseks peaks sellest jutust piisama küll.

Selles raamatus pole kuigi palju kohta irooniale ja vaimukustele, mida ma „Warbreaker’is” nii väga nautisin, aga päriselt need ka ei puudu. Üldiselt läks lugemine kaunis kiiresti, ausalt öeldes kohati ka diagonaalis – mistborn’ide võitlusstseenid olid küll erakordselt meisterlikult kirjeldatud, aga kui põhimõtte selgeks sain, siis iga mündi kukkumist enam jälgida ei viitsinud, lahingute kirjeldustest rääkimata. Ma oletan, et tapluse pingsalt jälgijad võivad meeleldi vahele jätta need osad, kus Vin ja Elend halavad teemal, kuidas nad teist nii väga armastavad ja teda sugugi väärt ei ole, endalgi tekkis kiusatus.

sanderson4Filosoofilisemates aruteludes pööratakse palju tähelepanu tasakaalule, mõjule ja vastumõjule, räägitakse alalhoidmisest ja hävitamisest, viimased on siin lausa personifitseeritud tegelased (Preservation ja Ruin).

Raamatud olid lugemist väärt küll.

Arvustatud on veel Hirvelossis ja ka Ulmekirjanduse baasis, seal võrdleb üks lugeja triloogia esimest raamatut Tuhkatriinu loo ja naistekatega, ma nii hullusti küll ei ütleks, ehkki paralleeli tõmmata muidugi saab. Aga mingeid paralleele saab hea tahtmise juures tõmmata peaaegu alati peaaegu kõigega.

Loomulikult on Sandersonil koduleht, kus ta muuhulgas kirjeldab oma raamatute sündi, nagu ta ise on öelnud, on tegemist millegi sarnasega nagu režissööri kommentaarid DVD-le ja ka „väljajäänud stseenid” pidavat kirjas olema.

Kaja Kleimann

Benjamin Alire Sáenz „Aristotle and Dante Discover the Secrets of the Universe”

saenzBenjamin Alire Sáenz (s. 1954) on Mehhiko juurtega Ameerika luuletaja ja kirjanik, kes on kirjutanud ka lastele ja noortele. See, et ta on luuletaja, kumab läbi ka tema proosateostest, mille stiil on raamatust raamatusse äratuntavalt poeetiline ja melanhoolne, kohati tiba sentimentaalnegi. Autori kohta on vast oluline teada, et ta tuli „kapist välja” alles 54-aastaselt (aastal 2000) ning ta on ise möönnud, et käesolev noortekas on kirjutatud justkui teraapiana. Oma seksuaalsusega leppimine ja selle tunnistamine (endale ja/või avalikult) on üheks läbivaks teemaks tema loomingus. Kui „Aristotelese ja Dante” raamatu põhitoon on nukker ja helge ühteaegu, siis PEN/Faulkneri auhinna võitnud „Everything Begins and Ends at the Kentucky Club” käsitleb samuti sõpruse, armastuse ja seksuaalsuse teemasid, isade-poegade, vanemate-laste, õdede-vendade vahelisi suhteid, kuid vähe karmimas vormis. Mõlema raamatu tegevus toimub El Pasos Ameerikas, kus ümberringi palju üksildast kõrbemaastikku ning kohe üle jõe Mehhiko linn Juárez.

saenzaristoteleKuigi raamatu pealkiri ütleb, et Aristoteles ja Dante avastavad universumi saladusi, avastavad nad siiski kõige rohkem saladusi iseenda ja teineteise kohta. Ei ole sugugi lihtne olla 15-16-aastane, kõlkuda kuskil lapsepõlve ja täiskasvanuea vahel ning leida oma kohta maailmas. Kuidas teada midagi kindlat maailma kohta, kui isegi iseenda kohta on raske midagi kindlat teada? Poisid on mõnes mõttes sarnased, teisalt jälle erinevad. Nad mõlemad on pooleldi Mehhiko päritolu intelligentsed üksiklased, kes eakaaslastega väga ei suhtle, kuid saavad hästi läbi oma vanematega. Oma kuulsate nimekaimudega pole neil muud ühist, kui jah, vast vähe kõrgem intellekt kui eakaaslastel, huvi kirjanduse ja kaunite kunstide vastu. Dante on siiski avatuma ja seltsivama loomuga, ta on sõnaosavam ja impulsiivsem, tal on ka oma seksuaalse eelistusega leppimine kergem tulema, ehkki ta siiski pelgab oma emale pettumust valmistada. Arile tekitab aga lisapinget teadmine, et kuna vanem vend istub vangis ning kodus temast sõnagi ei räägita, peab just Ari (enda arvates!) olema see korralik, hea laps, kes vanematele rohkem muret ja ahastust ei põhjusta.

saenzeverythingMa loodan, et raamat tõlgitakse eesti keelde, kuid ka inglise keeles läheb ta ladusalt ja kiiresti, sest autor on sõnadega ettevaatlik ning napp. Ma soovitaksin seda lugeda kõikidel noortel, aga veelgi enam kõikidel teismeliste vanematel. Sest selles loos on Ari ja Dante kõrval äärmiselt olulisteks tegelasteks minu meelest nende vanemad — nende suhtumine oma lastesse ja suhtlemine nendega on äärmiselt mõistev, usalduslik ja lahe. Tõeliselt eeskujulik!!! Just tänu oma emale saab ka Ari lõpuks aru, et armastuses ei saa olla midagi häbiväärset, olgu see siis armastus mehe ja naise, naise ja naise või mehe ja mehe vahel. Armastus on armastus ja see on on ilus igal juhul. Sõpruse ja armastuse vahekord hoiab aga pinget üleval kogu raamatu vältel ning kuni päris viimaste lehekülgedeni ei tea lugeja, milleni Ari oma otsingutes ja põgenemistes välja jõuab. Agressiivsus tulenevat paljuski hirmust (ka hirmust tõde tunnistada) ja Ari on selle ehe näide. Ent seda, kui raske on jääda ainult sõbraks inimesega, kellesse sa oled armunud, väljendab Dante Arile öeldes: „All you [Ari] have to do is to be loyal to the most brilliant guy you’ve ever met—which is like walking barefoot through the park. I, on the other hand, have to refrain from kissing the greatest guy in the universe—which is like walking barefoot on hot coals.” (248-9)

Annika Aas

Michel Houellebecq „Submission”

houllebecq1Alguses ma mõtlesin, et ei julge sellisest tegijast nagu Houellebecq midagi kirjutada, pealegi ei ole ma poliitikas eriti „kodus”, aga raamatu sündmustik toimub lähituleviku Prantsusmaal (aastal 2022), kus võimule saab uus islamistlik partei. Ent olgu, kuna minategelane François tunneb end samuti „sama poliitiliselt kui käterätik”, siis võtan minagi julguse „käterätina” seda raamatut soovitada (praegu saab teda lugeda ainult prantsuse, inglise või saksa keeles, kuid peagi ilmub Triinu Tamme eestikeelne tõlge pealkirjaga „Alistumine” — loe ka T. Tamme artiklit 14. jaanuari Eesti Ekspressist).

François on 44-aastane Sorbonne’i ülikooli õppejõud, 19. sajandi dekadentliku autori J.-K. Huysmansi ekspert. Sellest tulenevalt on raamatus pikemaid ja lühemaid mõtisklusi Huysmansi, tema loominguga seotu ja üldse kirjanduse teemal. François on tüdinud olemisega üksiklane — tüüp, kes on tuttav juba varasemast Houellebecqi loomingust — , keda ei eruta enam eriti miski ega keski, kes vahib „porri” ja magab endast poole nooremate tudengitega. Kuid temagi ei saa jääda puutumata muudatustest, mis hakkavad ühiskonnas toimuma, kui valimistel saavad võimule islamistid. Muu hulgas tähendab see seda, et ülikoolis saavad edasi õpetada vaid islamiusku pöördunud õppejõud ning polügaamia muutub peaaegu et normiks. François’le natuke rohkem tähendanud juuditarist voodikaaslane Myriam lahkub Iisraeli; François’ vanemad, kellega tal niikuinii lähedane suhe puudus, surevad; ta saadetakse ülikoolist väga hästi tasustatud pensionile, ning ta on ühekorraga täiesti üksi, täiesti eesmärgitu.

Houellebecqi raamat on tegelikult lihtsasti loetav, mõnuga loetav, ka poliitika- (või kirjandus)kaugele inimesele — autori lause on loogiline ja selge, samas lõiguti lausa musikaalne või luuleline: „Even in our deepest, most lasting friendships we never speak so openly as when we face a blank page and address an unknown reader. The beauty of an author’s style, the music of his sentences, have their importance in literature, of course; the depth of an author’s reflections, the originality of his thought, certainly can’t be overlooked; but an author is above all a human being, present in his books, and whether he writes very well or very badly hardly matters—as long as he gets the books written and is, indeed, present in them.” (5) Sellise nö kõrgstiiliga kõrvu leiab siit aga ka väga otsekohesed seksistseenide kirjeldused, nii et… taotluslikult on autoril kõrge ja madal käsikäes, rõhutades veelgi tugevamalt nii üksikisiku kui ühiskonna kui kultuuri allakäiku, dekadentsi.

houllebecq2Miks raamatu lugemine aga ärevaks teeb — ta pole pelgalt utoopia või düstoopia, vaid võimalik (lähi)reaalsus. Tekstis esinevad täiesti reaalsed, praegu tegutsevad parteid ja poliitikud (nt Marine Le Pen, F. Hollande, N. Sarcozy) ning sündmused arenevad —s uuremate ekstsessideta — loogiliselt ja justkui endastmõistetavalt, nii et François’gi ühel hetkel kõiki muutusi enda ümber nähes tõdeb: „Not only did none of this sound scary, none of it sounded especially new” (87). Alguses hämmeldunult, siis üha suurema leppimise ja mõistmisega jälgib ta oma endiste kolleegide astumist islamiusku, mis võimaldab neil väga hea palga eest ülikoolis edasi õpetada; pealegi pannakse nad paari oma tudengitega. François hakkab nägema mitmenaisepidamise eeliseid — vanem kaasa teeb suurepäraselt süüa, noorem pakub voodis silmailu… Kui naised karjääri ei tee, siis on nad kodus õhtul oma mehe jaoks täiel määral olemas… Alistumisel, allaheitlikkusel — kas siis mehele või jumalale — on oma võlu: „/…/the summit of human happiness resides in the most absolute submission” (212). Iroonia? Kindlasti, kuid igal juhul on raamatus oma siirus ja nukrus, mis teeb lugeja selle iroonia või satiiri vastu kuidagi relvituks. Raamatust ei puudu ka väikesed naljad — näiteks, kui François hakkab enne usku pöördumist lugema islamiusku tutvustavat raamatut „Kümme küsimust islami kohta”, siis tõdeb ta, et nagu enamik mehi jättis ta vahele peatükid usulistest kohustustest, tarkusesammastest ja lapsekasvatamisest ning asus kohe 7. peatüki juurde „Miks polügaamia?” (219).

Houellebecqi uus raamat on muidugi viimase aja sündmuste valguses nii aktuaalne kui veel olla saab — ja Euroopas ka kõvasti poleemikat tekitanud — , aga põnev on ka tema varasem looming. Olgu „Kaart ja territoorium” loetud või mitte, Draamateatris on peagi võimalus näha Juhan Ulfsaki samanimelist lavastust (esietendus 29. novembril). Ja kel vähegi võimalik, vaadake ära film „Near Death Experience” (Surmalähedane kogemus), kus Houellebecq ise peaosa mängib — üks mu suurimaid filmielamusi sel aastal.

Annika Aas

Rhidian Brook „Aftermath”

24. juulil 1943 alanud ja neli päeva kestnud (millest üks päev jäi halva ilma tõttu vahele) pommitamiste seeria käigus heitsid Briti lennuvägi öösel ja Ameerika lennuvägi päeval hansalinnale ca 10 tuhat tonni pomme. Surma saanuid oli erinevate artiklite põhjal kuni 40 tuhat või 55 tuhat, suur osa linnast hävines ning umbes miljon inimest jäid peavarjuta. Eriti jube oli pommitamine, mis rahva mälestustes kannab nime “Feuerstorm” – tuletorm, mida on nimetatud ka Saksamaa Hiroshimaks. Kuninglik lennuvägi heitis siis linnale 50 minuti jooksul 2313 tonni süütepomme ja tavalisi lõhkepomme korraga. See tekitas tohutuid tulekahjusid, mille temperatuur tõusis 1000 kraadini. Keegi ei karjunud, sest sellises kuumuses hääl kõrist välja ei tule. Kogu operatsioon kandis nimetust “Gomorra”. See lasti käiku Briti peaministri Winston Churchilli käsul, eesmärgiga saksa rahva Hitleri-armastus pommirahesse matta. (Lugesin siit ja siit)

brook_aftermathRaamatu “The Aftermath” tegevus algab kolm aastat hiljem, septembris 1946. Hamburgi elanikud on näljas ja kodutud, orbunud lapsed otsivad varjupaika varemetes ja kerjavad brittidelt süüa ja sigarette, mida saab toidu vastu vahetada, vanemad kooliõpilased aitavad varemete koristamisel, kust leitakse veel palju surnukehi. Käib denatsifitseerimine ja ilma seda läbimata pole sakslastel õigust töötada. Neile korraldatakse vestlusringe, kus õpetatakse demokraatiat. Üks ülesehitust koordineerivatest ohvitseridest Briti tsoonis, Pinnebergi kuberner, on kolonel* Lewis Morgan, kes seoses perekonna tema juurde saabumisega majutatakse ühte suurde uhkesse villasse, kuhu ta nii oma naise kui kaasohvitseride hämmastuseks ja pahameeleks lubab elama jääda ka pererahval – arhitekt Stephan Lubertil ja tema umbes 15-aastasel tütrel Friedal. Lewis pole oma naist Rachelit ja 11-aastast poega Edmundit näinud võidupäevast saadik, siis sai ta puhkust 3 päeva; enne seda kohtusid nad vanema poja matustel 1942. aasta kevadel, kus ta võttis osa vaid talitusest ja ruttas tagasi kohustuste juurde. Raamat ongi sellest, kuidas arenevad suhted nende kõigi vahel, lisaks Lewise suhted teiste ohvitseridega ning kohalike laste suhted Edmundiga, kes vaatamata rangetele juhatustele kontaktidest hoiduda nendega sõbruneb. Rachel ja Lewis kaotasid oma poja üksiku „üle jäänud” pommi läbi, mille täiesti rahulikus piirkonnas heitis alla saksa piloot, et kiiremini ja kergemini koju saada. Luberti naine jäi kadunuks „tuletormis” ja kuude kaupa tema otsimisega tegeledes kaotas ta sideme oma tütrega. Frieda on väga vihane ja alandatud tütarlaps, kes kuulus Hitler-mädelite hulka nagu kõik – alates 1936. aastast polnud mingit võimalust sinna mitte kuuluda. Kui tema isa peetakse juba enne lõplikku dokumentide valmimist puhtaks (tema staatus ongi lõpuks Persilschein), siis kõike ja kõiki (oma isa sealhulgas) vihkav teismeline ümiseb varemete koristamisel vanu võitluslaule ja laseb veidi vanemal noormehel vastupanuliikumisest oma pea segi ajada ning varastab tema jaoks kolonelilt mõned tööga seotud paberid.

Inimestevahelised suhted ei ole kunagi lihtsad, aga sellise taustsüsteemi juures on need tõeliselt komplitseeritud: lein ja pahameel ja vihkamine ja armastus ja andestamine koonduvad ja põimuvad. Ma tundsin kaasa ja elasin kaasa Lewise võimetusele oma tundeid väljendada (või kasvõi endalegi tunnistada) – see lõhuks ta tükkideks ja seda ei saa ta endale lubada. Lewist süüdistatakse kaaslaste poolt liigses saksa-sõbralikkuses, mitte ametlikult või mingite tagajärgedega ta karjäärile. On tõesti hämmastav, et temas ei ole iha kättemaksu järele, ta näeb ainult viletsust, mida vaja kiiresti parandada, et eluga edasi minna. Kui vabrikus on streik, avavad pea kaotanud sõdurid tule ja kolm inimest saab surma, mispeale Lewis sõnab kibestunult: „Me õpetame neile demokraatiat ja karistame siis selle harjutamise eest”. Saksamaale suunduvate brittide jaoks on koostatud bukletid, mis õpetavad, et ei tohi kohalikega sõbruneda ja et tegemist on inimestega, kes ei taha tunnistada, et nad on löödud; kogu aeg peab olema ettevaatlik. Lewis vastab oma abile: „I’ve not met a German who has difficulty in believing they have been defeated, Wilkins. I think, they have, to a man, accepted it, gladly, and with some relief. The real difference between them and us is that they have been comprehensively and categorically fucked, and they know it. It is we who are taking too long to adjust to this fact”. Ühel hetkel on ta aga sunnitud endalt küsima, kas ta on olnud liiga usaldav ja kas tal on süüd juhtuvates asjades.

Kuidas peaks Rachel saama ennast hästi tunda võõral maal võõra mööbli ja piltide ja lauahõbedaga võõras majas koos võõraste teenijatega (tal pole kunagi olnud ei teenijat ega maja)? Meeletuseni väsinud abikaasat näeb ta harva ja nad suhtlevad väga-väga ettevaatlikult, lahusoldud aastad ja tahaplaanile surutud, jagamata jäänud lein ei lase neil kuidagi taastada kunagi nii õnnelikku abielu. Taastamise asemel tuleks ehk hoopis edasi minna, aga kuidas?

Hämmastavalt optimistlik kuju on Lubert, temas on palju impulsiivsust, mis sunnib teda oma mõtteavaldustega välja tulema ka olukordades, kus see ei pruugi talle kasuks tulla; ka eitab ta igasugust kollektiivse süü mõtet.

Kõige kergemini läheb muidugi Edmundil – lapsepõlv on üks süütu muretu aeg, kui selleks vähimgi võimalus on. Ta on uudishimulik, avatud ja helge loomuga, teda on raske rööpast välja viia – isegi kui Frieda viib talle põlguse märgiks tuppa poti oma sooja pissiga või rebib pea otsast kaltsunukul, ei tule talle mõttessegi kaebama minna. Frieda tundub talle salapärase ja huvitava isikuna, kellega tasub kontakti otsida.

Esimesel kohtumisel kodutute lastega on Edmund võlutud nende inglise keeles öeldud roppudest sõnadest ja nad kordavad vastastikku “bloody hell” ja “piss” ja “shit” –”The cultural exchange seemed to be going well and everyone relaxed”. Edmund näppab nende jaoks isa tagant sigarette ja köögist toitu, kui võimalik.

Raamat haaras mind väga, elasin kõigile tegelastele kaasa, ka mitte nii väga sümpaatsete tegelaste käitumine oli peale hukkamõistmise mõneti ka mõistmist ja vast isegi kaastunnet vääriv.
Veidi saab ka nalja, mitte sellist väga naljakat nalja, aga näiteks ohvitseride prouad võrdlemas oma inventarinimekirju – briti bürokraatia on täpselt sätestanud, millise aukraadi juurde käib tee- ja millise juurde lõunaserviis; veinikarahvin näiteks on ainult päris kõrge ülemuse jaoks. Humoorikad on ka mitmed Edmundi mõtte- ja arutluskäigud.

brook-rhidianRaamat pani mind rohkem mõtlema asjade üle, millele ma varem eriti tähelepanu pööranud pole. Minu põlvkond on kasvanud üles sõjalugudega, kus kogu kangelaslikkus ja kaotusvalu oli nõukogude inimeste osaks, teisi Teises maailmasõjas osalenuid mainiti ainult möödaminnes, ja see, mis sakslastele osaks sai, oli ära teenitud. Põhimõtteliselt ma muidugi tean, et Saksamaa oli pärast sõda jagatud Vene, Ameerika, Briti ja Prantsuse tsooniks, tööasjus olen isegi juhtunud teada saama, et Briti tsoonis näiteks olid Ameerika omaga võrreldes tingimused palju kehvemad. Samuti olin teadlik denatsifitseerimise protsessist – on ju nähtud nii Vanemuises „Kontsert diktaatorile” kui sama näidendi järgi István Szabó poolt lavastatud film „Taking sides”. Kusagilt on kõrvu jäänud ka see, et suur osa Saksamaa tööstusettevõtetest demonteeriti, tean, et sisseseadet veeti palju näiteks Venemaale, aga see, et neid nii palju lihtsalt lõhates hävitati, oli mulle üllatuseks. Need veeti Helgolandi, kuhu ka Lewis (ühest küljest nagu austava ülesandena, teiselt poolt aga nagu rohkem tülikast isikust lahtisaamise mõttes) mõneks ajaks suunati. Lewis sai hästi aru sõjatehaste hävitamise vajalikkusest, kuid ta pidas ebamõistlikuks näiteks kasvõi seebitehase demonteerimist – seebipuudus oli suur ja suur hulk inimesi võinuks palka saada töö eest, selle asemel toideti neid teistest riikidest tulnud toiduabiga. Põhimõtteliselt ma teadsin, et mitmed saksa linnad said suuri purustusi, aga ma tõesti polnud mõelnud nende ulatuse peale. Ma polnud kunagi mõelnud selle peale, et sõjajärgsetel aastatel pidi tõenäoliselt olema alles sakslasi, kes ei leppinud sõja kaotamisega, olgu, kõrged ohvitserid ja parteibossid lahkusid Argentiinasse ja muudesse soojadesse kohtadesse, aga ajupestud verinoori poisse sinna keegi mahitama ei hakanud. Metsa neil eriti (vähemalt mitte igal pool) pole, kuhu minna, aga kusagil nad ju olid. Sellest kõigest tuli juttu.

Raamatu lugemine oli nauding, ehkki sõnaraamatu järgi oleks võinud või pidanud haarama tihedamini, kui ma seda tegelikult tegin. Nagu ma ühest ameeriklaste arvustusest lugesin, oli sama probleem ka neil. Lisaks heideti autorile ette, et ta keel pole piisavalt iseloomulik ajastule. Mina selle üle otsustada ei oska, mulle lihtsalt raamat väga meeldis.

Teose filmimisõigused on ostnud ära Ridley Scott, loodetavasti tuleb sellest hea film.

Raamat on tõlgitud seni 23 keelde, minu arvates võiks selle küll ka eesti keelde tõlkida.

Kaja Kleimann

Rhidian Brooki pilt on pärit siit.

________________
* Raamatus on colonel, ma ei tea, mis sellele eesti keeles tegelikult vastab, ei hakanud auastmetesse süvenema.