Robert Menasse „Die Hauptstadt“ („Pealinn“)

Robert Menasse „Pealinn“ („Die Hauptstadt“, Suhrkamp, 2017)

Raamatukogu II korruse näitusesaalis on 20. veebruarini avatud näitus „Auhinnatud maailmakirjandus“, kuhu on välja pandud kirjandusauhindadega tunnustatud teoseid aastatest 2014 -2017. Ühte neist tahakski täna tutvustada, saksa keele valdajatele ka soovitada.

Robert Menasse Euroopa Liidu (EL) romaan „Pealinn“ on 2017. aasta Saksa raamatuauhinna laureaat. Auhind antakse üle Frankfurdi raamatumessil aasta parimale saksakeelsele romaanile. Arvukate saksa kirjandusauhindade seas on Saksa raamatuauhind üks olulisemaid, rahvusvahelises plaanis ehk kõige tähtsamgi, sest auhinnatud teoseid tõlgitakse paljudesse keeltesse.

„Pealinn“ on romaan Euroopa Liidust, Euroopa väärtustest, elust Brüsselis, inimestest, kes seal töötavad. Sõnumi võiks lühidalt kokku võtta nii: Euroopa Liit ei ole üksnes majandusliit vaid ta peab arenema rahvusriikide ja rahvuste üleseks ühenduseks. Žanriliselt võiks liigitada farsiks, aga vanamoodne jutustamisstiil ja sissepikitud esseed päris ei luba ka. Tragikomöödia? Igal juhul on autor väga irooniline ning see teeb romaani loetavaks. Üldiselt pole romaani raske lugeda, pigem on see jutustamisstiili tõttu kohati igavavõitu.

Lugemine läks alguses vaevaliselt, aga pärast raamatu lugemist ei lasknud ta mind enam lahti. Kokkuvõttes mõjus raamat paraja provokatsioonina, ehmatas üksjagu ja oli mõtlemapanev.

Mis siis toimub Brüsselis? Euroopa komisjoni kultuuriga tegelevasse osakonda satub tööle Küprose kreeklanna, noor karjäärihimuline naine, kelle jaoks kultuurivaldkond on kõige mõttetum, hierarhia kõige alumises otsas asuv valdkond. Tema ainus eesmärk on kultuuri juurest minema pääseda, aga kuidas pääseda? Ikka tubli tööga silma torgates. Niisiis otsustab ta, et Euroopa Komisjoni kehva mainet tuleb parandada ja selleks pakub suurepärase võimaluse komisjoni juubeli suurejooneline tähistamine. Üks alluv, kes on just Auschwitzi /Oswiencimi koonduslaagrit külastanud, teeb ettepaneku, et võiks kokku kutsuda kõik veel elavad endised vangid ja lasta neil kõnelda. Auschwitzi juubeli keskmesse tõstmine on ju õigustatud, sest seal on kogu EL idee alus – „Ei kunagi enam midagi sellist!“ Idee hakkab mööda erinevaid otsustajaid rändama ja lastakse Euroopa Parlamendi poolt elegantselt põhja.

Romaani vältel jalutab mööda Brüsselit siga, juttu tuleb ka seakasvatusest. Selle kaudu näidatakse, kuidas EL ei õigusta end majandusliiduna. Ideeliselt võetakse keskmesse Euroopa komisjoni ja Euroopa parlamendi vastasseis: üks peaks olema see „õige“, rahvusriikide ülene ja see teine on ju rahvusriikide huve kaitsev ühendus, EL ideed lõhkuv. Igasugune rahvuslus on kurja juur. Romaanis üks tegelane on professor (õukonna narri staatuses), kes peab kirgliku ettekande Euroopa tulevikust: rahvused ja rahvusriigid tuleb unustada, selleks tuleb esmalt rahvusriikide passi asemel käiku lasta Euroopa Liidu pass, EL-le tuleb ehitada uus pealinn, see ei tohiks asuda rahvusriigi pealinnas, vaid tuleks rajada Auschwitzi kohale.

Ametnikeväliseid liine veavad politseinik, keda kõrgemalt tulev käsk sunnib mõrvajuhtumi hotellis päevapealt unustama, iga päevaga üha dementsemaks muutuv endine Auschwitzi vang ja palgamõrvarist Poola vastupanuvõitlejate järeltulija.

Nagu juba öeldud, irooniat on üksjagu. Näiteks: EL on suitsetamise vastu võitlev institutsioon, aga ametnikud tossavad lausa nii agaralt, et kleebivad suitsuandureid kabinetis kinni. Kuna mööda linna hulgub siga, siis otsib tasuta väljaanne Metroo seale online-küsitluses nime ning rahvas pakub nimeks Muhamed. Musili „Omadusteta mees“ on komisjoni presidendi ja kõigi Austria kantslerite lemmikraamat, Saksamaa lükkab juubeliprojekti tagasi põhjendusega, et see ei väärtusta islamiusulisi Euroopa Liidu kodanikena. Raamat lõpeb sellega, et suur osa romaani tegevust kandnud persoone lendab metroojaamas õhku.

Romaanis kirjeldatud Euroopa Liit ehmatas mind. Ühelt poolt nn rahvusteülesuse kui ainumõeldava idee väljapakkumisega, teiselt poolt jällegi see üksikvõitlejate armee, kes ennekõike võitlevad oma karjääri või tagasivalimise eest. Ajalooliselt uus ametnikutüüp, keda juhib üksnes valgustatud ratsionaalsus (selline olla EL loojate idee)! Mul hakkas neist EL ametnikest lausa südamest kahju, nad olid üksildased ja kodutud, rõõmus ja õnnelik polnud neist keegi.

Asjal on veel üks konks. Kui raamatut võib nimetada farsiks, satiiriks, tragikomöödiaks, milleks iganes, igal juhul mõnusalt irooniliseks, siis Robert Menasse ise on tegelikult tõsimeelne Euroopa Liidu eest võitleja ja rahvusteülese Euroopa idee kandja. Ta on tegelenud Euroopa teemaga aastaid, tal on ilmunud raamat, esseekogu ja ta on pidanud sel teemal kõnesid, viimati selle aasta algul, Rooma lepingute aastapäeval.

Euroopa Liit kui selline muutus lugedes üksjagu läbipaistvamaks ja hoomatavamaks, aga jah, mitte sümpaatsemaks. Ilmselt esimest korda üldse ma mõtlesin Euroopa Liidu idee üle. Poliitikutel ja diplomaatidel pole ju erilist soovi sellest rääkida ning tavainimesel teadvustada. Näide sellest, et kirjanikul ja kirjandusel on ühiskonnas oma koht veel täiesti olemas – nemad saavad asjast nii rääkida nagu see on.

Linda Jahilo

Advertisements

Tegelikkus ja tõelisus. Mirko Bonné „Die Widerspenstigkeit. Ein Märchen“

Alustaksin pisut ebatavaliselt, ülal nimetatud teksti ilmumiskohaga, milleks on Karl Rauch Verlag. Põhjus, miks ma seda teen, on üpriski asine. Selles väikeses Düsseldorfi kirjastuses näevad ilmavalgust peaaegu eranditult Antoine de Saint-Exupéry (29.06.1900–31.07.1944) teosed (kuni autoriga seotud kaubandusartikliteni välja). Kui 2014. aastal lõppes autoriõiguste kaitse, asuti otsima midagi uut. Nii jõutigi koostööni nimeka saksa kirjaniku, luuletaja, tõlkija ja rännumehe Mirko Bonnéga (sündinud 9. juunil 1965 Tegernsees), mille tulemusena sündis kaunis raamatuke pealkirjaga „Die Widerspenstigkeit. Ein Märchen“ (ehk „Tõrksus. Muinasjutt“). Musta ja liivakollase värviga – kaanel lisanduvad punane ja sinine – väga kvaliteetsele paberile trükitud, reljeefsete kõvade kaante vahele köidetud lugu ilmestavad must-valged fotod ja vinjetid ning värviline järjehoidja.

Mirko Bonné seob 2017. aastal avaldatud kõrbes hargneva kunstmuinasjutu 1943. aastal ilmunud kunstmuinasjutuga „Le Petit Prince“ ehk „Väike prints“ (eesti keelde tõlkinud 1960. aastal Ott Ojamaa) ning selle autori ja illustreerijaga, prantsuse kirjanik ja lendur Antoine de Saint-Exupéry᾽ga. Viimase jälgi saadabki saksa autor ajama rännumehest ja kirjanikust minategelase. Ta suunab mehe Egiptuse ja Liibüa vahelisele Põhja-Sahara kõrbealale, kus Saint-Exupéry ja mehhaanik André Prévot olid olnud sunnitud tegema 29. detsembril 1935. aastal lennukiga hädamaandumise ning marssima viis päeva läbi liivamaastiku enne kui beduiinid nad päästsid. Sealt leiab nüüd minajutustaja aastakümneid hiljem – muidugi fiktiivses jutustuses − lennuki vraki, seal kohtub ta kõneleva ja enda taltsutamist paluva rebasega. 1935. aasta sündmus pani aluse Antoine de Saint-Exupéry allegoorilisele loole väikesest printsist ja enda taltsutamist paluvast rebasest, lugu ilmus raamatuna 1943. aastal New Yorgis. Praegu kuulub „Le Petit Prince“ loetuimate prantsuskeelsete jutustuste hulka, see on tõlgitud 260 keelde ja ning seda on müüdud üle 140 miljoni eksemplari.

Filosoofilisi ja sotsiaalseid kommentaare sisaldava jutustuse üheks kandvamaks sõnumiks on rebase – Bonné loos üles astuva rebase vanavana- või vanavanavanaisa – poolt väikesele printsile avaldatud saladus ja selle jutustajapoolne kinnitus: „Siin on minu saladus. See on väga lihtne: ainult südamega näed hästi. Kõige tähtsam on silmale nähtamatu.“ − „… olgu tegemist maja, tähtede või kõrbega, see, mis ilusaks nad teeb, on nähtamatu. […] See, mida ma näen, ei ole muud kui väline kest. Kõige tähtsam on nähtamatu …“ Rebast ja tema „saladust“ võib pidada üheks prantsuse ja saksa autori jutustust ühendavaks lüliks, tema mõtte edasikandjaks Bonné jutustuses aga minajutustajaga filosoofilise alatooniga vestlusi pidavat – eriti tõrksusest (die Widerspenstigkeit) – kõrberebast ehk fennekit. Ta soovitab mehel nimelt vahet teha „reaalsuse ja tõelisuse“ („Realität und Wirklichkeit“) vahel. Rebane on ka see tegelane, kes õigustab jutustusele lisatud alapealkirja „Ein Märchen“ ehk „Muinasjutt“, sest just kõrberebase antropomorfiseerimine ehk talle inimlike omaduste nagu rääkimine, mõtlemine ja kuuldetekstide kuulamine omistamine annab Bonné loole muinasjutu värvingu.

Kuid kas autorile on oluline üksnes lennukivraki väljakaevamine kõrbes ja minajutustajat rebasega ühendavad väikese printsi otsingud? Miks autor seda lugu üleüldse jutustab? Pole vist juhus, et rebase kuulderaamatute seas leidub ka Hermann Hesse India-romaan „Siddhartha“. Ei ole juhus vist seegi, et Mirko Bonné avab oma jutustuse võrdluspildiga: „Erinevalt kõrbest meis endis pole kõrbed Maa peal ebasõbralikud paigad.“ („Im Gegensatz zur Wüste in uns selbst sind die Wüsten auf der Erde keine unfreundlichen Orte.“) Kõrbe olemuseks ei ole „ei üksluisus ega ähvardus, vaid lakkamatu muutumine“, milles seisnevat nii kõrbe „piiritu ilu“, kui ka tema „suurim oht“. Kõrb on „tõelise maailma osa, nii nagu ta on pettekujutluse ja unistuste osa“, seletab minategelasele Tareq, üks tema kolmest giidist. Kõrbe mõiste määramatus, piiri hägusus kõrbe kui geograafilise koha ja metafoori vahel, aga ka kõrbe topos’e seotus kirja, seega esimeste kirjanduste tekkega, ongi võib-olla üks kõrbe poetiseerimise ajendeid. Kõrb ja kõrbemetafoor on köitnud mitmete autorite meeli: Francesco Petrarca, Dante, John Milton, William Blake, François-René de Chateaubriand, Friedrich Hölderlin, Novalis, E. T. A. Hoffmann, Gustave Flaubert, Friedrich Nietzsche, Karl May, Thomas Mann, Jorge Luis Borges, Dino Buzzati, Ingeborg Bachmann, Paul Bowles, Michael Ondaatje jt. Kõrbe kohta võib lisa lugeda ka minu „Akadeemias“ nr 10/2016 ilmunud artiklit „Kas maailm on tunnetatav? Salapärased kass, ema, kõrb Eugen Ruge romaanis „Cabo de Gata““(lk 1739–1741).

Olgu need paar vihjet ja suunavat küsimust toeks Mirko Bonné sulest pärineva 21. sajandi kunstmuinasjutu avastamisel ja lugemisel.

Saksa kirjanik ja tõlkija Mirko Bonné on selleaastase kirjandusfestivali Prima Vista külaline, ta on kolmekordne Saksa Raamatuauhinna (Deutscher Bücherpreis) nominent: 2009. aastal valiti romaan “Wie wir verschwinden” longlistʻi, 2013. aastal romaan “Nie mehr Nacht” shortlist’i ja 2017. aastal romaan “Lichter als der Tag” longlistʻi.

Eve Pormeister

 

Daniel Kehlmann „Tyll“

Daniel Kehlmann „Tyll“, Rowohlt, 2017, 480 lk

2017. aasta sügisel ilmus „Maailma mõõtmise“ autori Daniel Kehlmanni uus ajalooline romaan. Eesti keeles seda veel ei ole (ehk tuleb?), aga saksa keeles on see Lutsu raamatukogus ning Rahvusraamatukogus juba olemas ja ma kohe ei saa teisiti, pean soovitama.

„Tylli“ on kerge lugeda, aga romaan on ligi 500 lehekülge. Üle pika aja sain ma aru, mis mõnu on tegelikult lugeda paksu raamatut, sellega rohkem kui üks või kaks õhtut veeta. Midagi pole teha, kui Kehlmann võtab ette ajaloolise romaani, siis on ta tõeline meister, lihtsalt võrratu! Kõigele lisaks on tema ajaloolised romaanid seletamatul moel üllatavalt tänapäevased.

Õige mitu arvustajat on seda romaani nimetanud Kehlmanni parimaks (ta ise on sama meelt) või vähemalt parimaks pärast „Maailma mõõtmist“. Seda on nimetatud haritlaste „Troonide mänguks“ ja tõmmatud paralleele Umberto Ecoga.

„Tyll“ on igati kaasaegne romaan Kolmekümneaastasest sõjast (1618 – 1648), viimasest suurest ususõjast Euroopa pinnal. Kehlmann toob Till Ulenspiegeli keskajast varasesse uusaega: köieltantsija, mustkunstnik ja narr on ühenduslüliks erinevate peatükkide vahel, mis viivad lugeja kord lihtrahva juurde, siis kuningalossi, siis lahinguväljale, sõjalaagrisse jne.

Romaani esimene peatükk on justkui proloog kogu romaanile. See kirjeldab Tylli etteastet ühes vaikses rahumeelses külas ja on kujundlik pilt massihüsteeria esilekutsumisest, vägivalla ja viha tekkimisest inimestes. Teadmisest, et see on olemas ja võib igal hetkel jälle vallanduda. Pool kogemata, justkui möödaminnes.

Edasi tuleb nõiaprotsess Tylli kodukülas, siis käib lugeja sõja vallandaja Böömimaa kuninga (nn Talvekuningas, sest vaid ühe talve ta võimul oligi) ja tema naise Lizi juures, kes oli Maria Stuarti lapselaps, ja põikab seega ka Inglismaale ning Shakespeare’i näitemängude juurde. Käiakse ära Rootsi kuninga Gustav Adolfi sõjalaagris ja päris lahinguväljal ning lõpuks Osnabrückis, kus sõlmitakse Westfaali rahu. Tegevuse taustal avaneb lugejale 17. sajandi (valgustusajastule eelnenud ühiskonna) inimeste mentaliteet, usk ja ebausk ning tollase teaduse pürgimused ja kurioossus.

Kehlmann on ajaloolises romaanis oma sõiduvees. Julgelt ning mängleva kergusega segab ta reaalsuse ja fiktsiooni, ajaloolised tegelased ja väljamõeldud tegelaskujud. Ikka ja jälle on tahtmine guugeldada ja seda tasub ka teha. Mina näiteks ei teadnud Talvekuningast ehk Böömimaa kuningas Friedrichist I midagi. Nn universaalse õpetlase Athanasius Kircheri nime olin küll kuulnud ja teda ehk õpetlasekski pidanud, aga Kehlmann teeb temast ilmselt õigustatult peaaegu et soolapuhuja, jesuiidi, kelle „teadus“ teenis katoliku kirikut.

Eesti lugejat võiks kõnetada nii Gustav Adolf kui ka Till Ulenspiegel. Mulle on mällu sööbinud, et Gustav Adolf kirjutas Tartu ülikooli asutamisaktile alla kuskil sõjalaagris Saksamaal — Kehlmanni romaanist saamegi lugeda selle sõjalaagri väga naturalistlikku kirjeldust (haisu kirjeldus on muljetavaldav!). No ja tänu Lembit Ulfsakile ning filmikunstile ei tohiks ka müütiline kuju Till Ulenspiegel tundmatu olla.

Kehlmanni Tyll ei ole mingi lihtne naljaviskaja või kelm, pigem filosoofilist mõtet kandev tegelane. Tyll näeb inimesi läbi, ta on nende pahupoole paljastaja, õnnetuse tooja. Temas on nii deemonit kui ka šamaani. Ta on ellujäämiskunstnik keset sõda ja vägivalda, omamoodi sild keskaja ja saabuva uusaja vahel. Igal juhul väga jõuline kuju, ka metafoor, ja võib-olla isegi Kehlmanni alter ego.

Kehlmanni keel on kaasaegne, konkreetne ja selge. Raamatus ei ole pingutatust, kunstlikkust, ka raamatu kompositsioon on loomulik. Kuigi Kehlmann mängib julgelt ajalooga, ei saa talle ometi ette heita ajaloolise tõe moonutamist, kõik tundub tõepärane. See on üheaegselt ajalooline romaan ja fantaasiaromaan, seiklus- ja akadeemiline romaan. Pidevalt on kõrvuti õudne ja koomiline. Kehlmanni romaanis ei ole miski üheselt selge, lugejas väikese segaduse tekitamine kuulub tema stiili juurde.

Kehlmann kirjutab tavaliselt justkui distantsilt, irooniliselt ja pisut üleolevalt. „Tyll“ on teistsugune, varsematest teostest soojem ja empaatilisem. Kehlmann kirjutab esmakordselt nii, et tema tegelastele võib kaasa tunda, olgu nad lihtrahva hulgast või kuningakojast. Erandiks on inkvisitsioonikohtunikud ja juba nimetatud unsiversaalteadlane Kircher, nende üle naerab Kehlmann mõnuga.

Nii nagu „Maailma mõõtmises“ ei püüa Kehlmann ka „Tyllis“ luua otseseid paralleele kaasaegse maailmaga. Ta lihtsalt kirjutab kõigepealt nõiaprotsessist ja siis sõja õudustest ning sellest, mis need inimestega teevad. Kirjutab inimloomusest ja valitsejate ambitsioonidest ning paralleelid tekivad iseenesest. 17. sajandil oli Euroopas samasugune lahinguväli nagu praegu nii mitmeski Lähis-Ida riigis. Ühes intervjuus Kehlmann tunnistabki, et just religiooni kui hävitava jõu tagasitulek maailma poliitilisele areenile tekitas temas huvi kirjutada ususõjast Euroopas. Kogu kirjutamise protsessi käigus, mis kestis umbes viis aastat, ta tundis, et ta kirjutab tegelikult aktuaalset raamatut.

Linda Jahilo

John Wray “The Lost Time Accidents”

Ameerika-austria kirjanikku John Wray‘d (tegelikult John Henderson; sündinud 1971. aastal Washingtonis, üles kasvanud Buffalos; elab Brooklyn’is) peetakse „ameerika kirjanduse järgmiseks laineks“ (Jonathan Lethem) ja „üheks huvitavaimaks ameerika noorema põlve autoriks, kelle uus raamat on pikitud põrandaluukide, rafineeritud ajakihistuste ja mustade aukudega, kuhu võib iga kell sisse libiseda“ (Tilman Urbach). Kirjandusajakiri „Granta“ nimetas teda 2007. aastal üheks kahekümnest parimaks USA autoriks.

Oma juurte kaudu – onkoloogist ema pärineb Kärnterist ja leukeemiauurijast isa Ameerikast – on John Wray ühendatud kahe kultuuriga. Siiski on tal tihtipeale tunne nagu viibiks ta mingisusguses tühjuses: ta nagu hõljuks kahe keele vahel ja ei tunneks end kummaski täiesti koduselt. Kuid taolisel seisundil olevat ka oma hea ja produktiivne külg: „Kõrvalseisja vaatab oma ümbrust täpsemalt.“ (John Wray)

John Wray 2009. aastal ilmunud romaan „Lowboy“ on kättesaadav ka Eestis, momendil küll ainult Tartu Linnaraamatukogus. See tõik ning autori Ameerika-Austria päritolu ja uues raamatus käsitletav teema ajendasidki mind juhtima tähelepanu John Wray värskele teosele „The Lost Time Accidents“ (2016).

Kiidusõnu on romaanile jagunud kriitikutelt nii inglisekeelses kui saksakeelses kultuuriruumis, näiteks kirjutavad:
Ameerika ajaleht „Los Angeles Times“: „It is, in a nutshell, a sweeping historical novel that’s also a love story but is rooted in time-travel science fiction and takes on as its subject the meaning of time itself. This is no small endeavor. It’s hard not to admire this book, the mass and richness of which is a testament to the meticulous, dedicated work of its talented author. But it’s also not easy to love it.“ (Janelle Brown), Saksa ajaleht „Hamburger Abendblatt“: „Ülimalt rafineeritud segu teadusest ja filosoofiast, popist ja meelelahutusest. Tegelastega, nagu neid ei kohta just igal tänavanurgal.“ ja Austria ajaleht „Die Presse“: „Keeleliselt virtuoosselt jutustatud, erakordselt pinevil, nii fantaasiarikkalt kui ka intelligentselt komponeeritud ja kõrgel tasemel meelelahutuslik teos.“

Mina-jutustaja, noor Waldemar Tolliver istub kummalises ajamullis oma tädi väikeses tolmunud ja prügi täis korteris Central Parki ääres New Yorgis ja püüab üles kirjutada lugu oma perekonnast, kellel lasub mitu põlvkonda saladuslik needus. Selleks, et taas maailma naasta, tuleb tal uurida rohkem kui saja-aastast perekonnalugu. Waldemari vanavanaisa Ottokar Gottfriedens Toula, marineeritud kurkide tootja ja hobby-füüsik k.u.k. Znaim’ist oli 20. sajandi alguses jõudnud jälile inimese ajareisimise võimalikkusele, kuid samas kohe auto alla jäänud. Sealt saavad alguse mitu põlvkonda väldanud otsingud vaarisa viimaste ülestähenduste järele ja rännakud ühelt kontinendilt teisele – kord keiserlik ja kuninglikku Austriasse, kord Manhattanisse, kord natsionaalsotsialistlikusse Viini, siis jälle kaasaegsesse Ameerikasse ning esimesest dimensioonist neljandasse.

John Wray jälgimis- ja vaatlemisviisiga ühildub ka tema jutustamisviis: ta vahetab žanreid nagu kanaleid: lülides tõsise kirjanduse ja thrilleri elementide, fantastilise romaani ja science fictioni vahel. Fiktsionaalne jutustamine olevat „Uskumatult konservatiivne, reeglitest moonutatud kunstivorm. Rohkem kui kaasaegne muusika, rohkem kui film ja hoopiski rohkem kui kujutav kunst.“ (John Wray). Tilman Urbachi kohaselt paigutub John Wray romaan ajast ja ruumist, teadusest ja müstikast, marineeritud kurkidest ja relatiivsusest, meie olemusest ja meie olemise mõttest („kes me oleme ja miks me eksisteerime“ – Colum McCann) Günter Grassi „Plekktrummi“ (1959) ja Lewis Carrolli „Alice Imedemaal“ (1865) vahele.

Küllap aitas igasuguste reeglite vastane erinevate žanrite segamine ja hübridiseerimine kirjanikul vabaneda ängi- ja hullusärgitundest, mis tal tavapärase fiktsionaalse jutustamise puhul tekib.

Oluline Wray jaoks sõnadega loomisprotsessis on muidugi ka keel. Sest „Loo puhul ei ole kunagi tegemist mõtete, arvamuste ja ideede loendiga – see on püüd saavutada kirjutatud looga emotsionaalset vastukaja. Need on sõnad ja nende kõla, assotsiatiivsed pilved, mida sõnad endaga kaasas kannavad, mis loovad emotsiooni.“ (John Wray).

Eve Pormeister

Autori pilt on pärit siit, illustratisoon siit.

Christopher Brookmyre „Boiling a Frog”

Ma nüüd ei tea, kas ma Christopher Brookmyre’i „Konna keetmist” nii väga igaühele lugeda soovitaksin, aga mulle endale sobis lugeda küll.

Esteks olid tegelased värvikad ja tegevus hoogne, intriige vast nii poole „Troonide mängu” jagu. Testeks – mul on kõrini krimkadest, kus laipu langeb loogu. Siin toimus esimene mõrv alles siis, kui üle poole raamatust juba läbi oli. Ja ma olen tüdind katkise psüühikaga mõrvaritest ja inimlikumad motiivid – hirm, häbi, saamahimu ja võimujanu – olid heaks vahelduseks. Ja lõppeks, mis mulle eriti meeldis ja mis lugemise omajagu raskemaks tegi, olid erinevad keeletasandid. Erinevate tegelaskujude ja nendega seotud keskkondade (vangla, poliitika, meditsiin, ajakirjandus ja PR, kirikuringkond) iseloomustamiseks on Brookmyre kasutatanud erinevat keelt, šoti kõnepruuki on vahel üsna ohtralt, vahel vaid mõne üksiku sõna jagu.

Plusspoolele veel, et ma lugesin seda raamatut vahetult enne Šotimaa reisi ja mingi õhustikutunnetuse sai sealt kätte küll. Miinuspoolele läheb liiga sujuvalt kulgev lõpplahendus, aga selleks ajaks olin ma peategelasele juba piisavalt kaasa elama hakanud, nii et las läks seekord nii.

Christopher Brookmyre’i kodulehekülg – http://www.brookmyre.co.uk

Tiina Sulg

Rainbow Rowell „Fangirl”

Irina Möldre on raamatu imehästi kokku võtnud: „Cath on tüdruk. Tal on kaksikõde Wren. Nad on lapsest peale olnud lahutamatud, kuid kolledžis otsustab Wren, et tahab olla Wren, mitte „Cath ja Wren”, nagu nad seni alati olnud on. Cath pole sellega rahul, ta tunneb ennast petetuna. Siis kohtab ta oma uut toanaabrit ja uut poissi, kellel on „armas naeratus”. Ja lõpuks ta jääb ellu ja suudab täiesti vabalt eksisteerida ka maailmas, kus Cath ja Wren on täiesti eraldiseisvad isiksused. Kõige selle taustaks suur fantaasiasaaga, võlurid, vampiirid ja fanfiction.”

Niisiis – kasvamise lugu, perekonna lugu, kodust eemale minemise lugu, esimese armastuse lugu. Ja lugu fanfiction’ist. Esimesi teemasid ma põhjalikumalt ei lahka, mainiks vaid, et tegu on mu meelest üsna kaasahaaravalt kirja pandud noorsookirjandusega. Fanfiction’iga seonduvalt tahaks pajatada pikemalt.

Minu teadvusesse jõudis sõna „fanfiction” peaaegu viis aastat tagasi, paar aastat tagasi sattusin ise fanficion’it lugema ja alles selle aasta alul peale Rainbow Rowelli raamatu lugemist tuli tahtmine uurida, et mis see fanfiction siis ikkagi on.

Tavadefinitsioon „Fännikirjandus on kirjandus, mis on kirjutatud tuntud kirjandustegelastest, kuid teise autori poolt.„ (siit) mind eriti edasi ei aidanud, sest raamaturiiulis on liiga palju teiste kirjutatud järgesid, olgu siis „Tuulest viidule” või „Ristiisale” või millelegi muule, mis on kirjanduseks tunnistatud. Kui mina kirjutaks „Tagasi tulevikku IV”, siis oleks see fanfiction, kui Hargla kirjutab „Tagasi tulevikku IV”, siis on see kirjandus. Ja asi ei ole ainult selles, et Hargla oskab kirjutada ja mina mitte, siin peab mingi olemuslik erinevus veel lisaks olema. Siia mõttekäiku sobib Mart Kalveti kommentaar „”Fan fiction” on siiras (ja reeglina amatöörlik) ahvimine, „hommage” on eufemism intellektuaalse omandi varguse kohta.” Asja veel segasemaks ajamiseks üks tore fänniraamatute nimekiri Veiko Märkalt Eesti Ekspressis.

Fanficion’i kohta olen ma päriselus kuulnud enamjaolt negatiivseid kommentaare. Netis ringi liikudes on pilt kirjum – alates Triinu Merese blogis olnud arutlusest, et eks me kõik tee seda vahel oma peas. Neutraalseid fännikirjanduse eri tahke tutvustavaid postitusi/artikleid on kirjutanud Kristina Hertmann, Taivo Tobreluts  ja Helene Loonet (Nädaline, 2008, 26. aprill). Fännikirjanduse päriskirjanduse hulka trügimise negatiivsemat poolt on analüüsinud Kaur Riismaa Maalehes. Kõrvalepõikena võiks lugeda Jüri Kallase artiklit e-kirjastamisest ja selle mõjust paberraamatu turule.

Mõneti võib ju fännikirjanduse kirjutamine lihtne tunduda — ei pea palju panustama karakterite ega tegevuskohtade kirjeldamisele ning tausta avamisele, see on lugejal juba olemas – aga samas peab oma kirjutamisstiili sobitama juba olemasolevaga, tabama üldist õhustikku ja karakteriloogikat, olema osav tegevustiku ja dialoogi looja ning hoidma tasakaalus teada-tuntud-põlistatu ning uued hoovused ja ideed.

Kui ma vahel tahaks mõnele kirjandusteadlasele ribidesse müksata, et nii hea teema vedeleb keset põrandat, miks sa seda üles ei korja ja sellest midagi toredat ei tee, siis fanfiction’i koha pealt ei saa nuriseda, seda on uurinud Piret Viires (ettekande teesid) ja Kristi Kaldmäe (magistritöö).

Fännikirjandusega seondub autoriõiguste problemaatika. Et ühelt poolt ma saan aru, et autor tahab oma loodud maailma ja tegelasi kaitsta (n G. R. R. Martin), teisalt, kui märkega „paroodia” või „hommage” on võimalik saada fanfiction’ile jokk-silt külge, siis ega autoril ole ju suurt midagi öelda… ja kolmandat pidi tsitaat Kristjan Sanderilt: „Iga asi, mis teatud piisavale hulgale inimestele rõõmu valmistab, on väärtuslik olenemata sellest, mida ülejäänud lugejaskond sellest arvab või ei arva.”

Raamatus tõstatub ka küsimus, kumb on rohkem kirjanik, kas fanfiction’i autor, keda loevad tuhanded inimesed päevas, või see, kes avaldab oma originaaljutu 100-eksemplarise tiraažiga ülikooliajakirjas… Sisetunne tahaks öelda, et mõlemad.

Kes tahab fännikirjanduse kohta põhjalikumalt edasi uurida, siis Eesti raamatukogudes on mõned teosed, mis seda teemat puudutavad. Ja suures-laias raamatuilmas on selleteemalisi käsitlusi päris palju (n Anne Jamisoni „FIC: Why Fanfiction is Taking Over the World”). Julget lugemist!

Tiina Sulg

Oma muljed raamatust on kirja pannud Siiliste oma raamaturiiuli blogis.

Brandon Sandersoni Mistborn’i triloogia

The Final Empire  
The Well of Ascension  
The Hero of Ages 

Tahtsin kirjutada väikese reklaamiva teksti teemal, et need raamatud on lõpuks ka meie raamatukogus saadaval, aga tundub, et lugejad on selle juba iseseisvalt avastanud, sest kõik köited olid välja laenatud. Paar sõna siiski tutvustuseks, kahju ju muljeid jagamata jätta, kui loetud sai 2210 lehekülge!

Sanderson hakkas mulle väga meeldima „The Warbreaker’i” lugemisest, mille võtsin kätte just Hirvelossi blogist loetu põhjal, pettuma ei pidanud. Neile, kes on ainult „Terassüdant” lugenud, on selline kuulutus ilmselt mõnevõrra arusaamatu. Minu (ja kindlasti pole ma ainuke) jaoks on täiesti arusaamatu, mis põhjusel just see raamat tõlkimiseks valiti.

Aga nüüd triloogiast.

Peale õnnestunult loodud hästi töötava maagilise süsteemiga ja huvitava väljanägemisega maailma on triloogias loomulikult ka aina põnevust keriv sündmustik – kui esimese osa lõpuks saab tuhat aastat valitsenud jumal-valitsejast türann (Lord Ruler) hävitatud, murdsin pead, millest küll järgmised kaks raamatut jutustama peaksid, sest õnnelik lõpp on ju käes. Selgus aga, et tõelised hädad alles algavad ja kohutav türann on tegelikult seda maailma käigus hoidnud. See maailm ise on üks üpris trööstitu paik – taevast langeb pidevalt tuhka, millega kõik on kaetud, taimed on pruunid ja ainult legendid räägivad, et kunagi on olemas olnud lilled ja rohelised taimed; öösiti sulgub suurem osa inimestest kinniste akende-uste taha, sest väljas keerleb tihe ja hirmuäratav udu, kus liiguvad ringi ohtlikud olendid. Udu armastavad ainult maagiat valdavad allomandid (allomancers), keda on mitu erinevat liiki – enamus (mistings) neelab alla üht kindlat sorti metalli, ükskõik kas helveste või mingi lahusena, ning selle põlemine (burning) organismis annab erilise jõu, kiiruse, võime inimeste emotsioone mõjutada vms. Üksikud neist (mistborns) suudavad kasutada maagias kõiki metalle ja on võitmatud inimeste vastas, ohuks on neile vaid teised omasugused või inkvisiitorid (jumal-valitseja preestrid), kelle võimed on veelgi suuremad. Inkvisiitorid on tõeliselt jubedad elukad, loodud inimeste baasil, intelligentsed ja üleloomulikult kiired ning tugevad, nende tapmiseks on vaid üks võimalus, mis nüüd alles avastatakse (ja see ei ole vaia südamesse löömine või pea maharaiumine, vaid palju peenem viis). Erakordselt huvitavad tegelased on kandrad, olendid, kes on võimelised omandama pärast surnud inimese (või looma) äraseedimist kõik tolle vaimsed ja füüsilised omadused, ise nad tappa ei saa. Ülikud kasutavad neid spioneerimiseks, aga põlgavad neid ja kohtlevad väga halvasti. Kui meile hiljem kandrate kodu- ja mõttemaailma näidatakse, muutuvad nad veelgi põnevamaks. Ja sümpaatsekski. Mingit sümpaatiat ei ole paraku võimalik tunda kolosside vastu, kes on hiigelsuured (nagu nimestki võib järeldada) ja kohutavalt koleda väljanägemisega olendid, kes hävitavad pidevalt üksteist ja kõiki ettejääjaid. Küll aga võib tunda nende suhtes haletsust, kui nende päritolu kord lugejale avalikustatakse. Käibel on veel kaks maagiavormi, oluliselt salastatumat. Üks neist (feruchemie) võimaldab metalli salvestada oma jõuvarusid, und, teadmisi vms ja neid sealt hiljem kätte saada, teises kasutatakse verd üpris jubedal viisil. Üks erakordselt sümpaatne tegelane raamatus on näiteks Sazed, kes kogus teadmisi erinevatest religioonidest oma käevõrudesse. Ja näiteks jõudu, mis lubas tal hiljem pikka aega puhkamata joosta või lahingus võidelda. (Salvestada saab ainult omaenda jõudu, niisiis salvestamise ajal on inimene täiesti jõuetu.) Esimeses raamatus on Sazed Vini teener, Terrisest pärit mehed enamasti kastreeriti ja töötasidki sellel alal, kuid aja kulgedes tema tähtsus meeskonnas aina suureneb ja tema saatus on ehk raamatu suurim üllatus.

Allomantia on lubatud vaid ülikute hulgas, mistõttu kõik lihtrahva (skaa) naised, keda ülikutest mehed on pruukinud, on määratud surema. Aga kunagi ei ole nii, et kuidagi ei ole, nii jäävad siiski vahel mõned naised ja järeltulijad ellu ning nende võimed avalduvad, nagu juhtus ühega peategelastest, noore neiuga, kel nimeks Vin. Temast ja noorest ülikust Elendist, kes unistab demokraatiast, saab paar, kes püüab meeleheitlikult maailma päästa, sest küsimus ei ole milleski vähemas kui maailma otsasaamises. Loomulikult on neile abiks suur hulk inimesi, keda meile kolmes paksus raamatus küllaltki põhjalikult tutvustatakse. Maailma päästmist üleloomulike jõudude käest segavad aktiivselt ka inimesed ise, peamiselt mitmesugused kuningad, kes alustavad erinevaid sõdu, see sunnib Elendit võitlema mitmel rindel.

Üks asi, mille üle ma pidevalt lugedes mõtlesin, oli see, kui suur vahe on alati, ükskõik mis ajas või kohas, ulmeraamatus või päriselus, selle vahel, kas tegemist on üliku (või lihtsalt kõrgel kohal oleva otsustaja) või lihtrahvaga (tavalised inimesed). Kui Elend seisab moraalselt raskete valikute ees, kas ohverdada mingi hulk inimesi, et päästa suurem hulk (või midagi sarnast), siis on tal muidugi raske. Aga tal on mingi valikuvõimalus. Neil, kes ohverdatakse, ei ole seda kunagi olnud. Ja mulle ei meeldinud põrmugi, kuidas allomantiaga inimeste, iseäranis lihtrahva, emotsioone mõjutatakse. Nad võivad ju väita, et ainult ergutavad või tasandavad olemasolevaid emotsioone, mitte ei pane mõtteid pähe, aga selge on, et ilma selleta mässe poleks olnud.

Raamatud teeb väga huvitavaks see, et kui tükk aega on tegelastele ja seetõttu ka lugejale tundunud, et NÜÜD saavad nad asjast aru, lahendus on leitud ja kõik saab korda, tuuakse tegevusse pööre, mis kõik teadaoleva põrmu paiskab ning tegelasi otsast alustama sunnib.

Väga raske on rohkem kirjutada, ilma et mingid saladused paljastatud saaks, huviäratamiseks peaks sellest jutust piisama küll.

Selles raamatus pole kuigi palju kohta irooniale ja vaimukustele, mida ma „Warbreaker’is” nii väga nautisin, aga päriselt need ka ei puudu. Üldiselt läks lugemine kaunis kiiresti, ausalt öeldes kohati ka diagonaalis – mistborn’ide võitlusstseenid olid küll erakordselt meisterlikult kirjeldatud, aga kui põhimõtte selgeks sain, siis iga mündi kukkumist enam jälgida ei viitsinud, lahingute kirjeldustest rääkimata. Ma oletan, et tapluse pingsalt jälgijad võivad meeleldi vahele jätta need osad, kus Vin ja Elend halavad teemal, kuidas nad teist nii väga armastavad ja teda sugugi väärt ei ole, endalgi tekkis kiusatus.

Filosoofilisemates aruteludes pööratakse palju tähelepanu tasakaalule, mõjule ja vastumõjule, räägitakse alalhoidmisest ja hävitamisest, viimased on siin lausa personifitseeritud tegelased (Preservation ja Ruin).

Raamatud olid lugemist väärt küll.

Arvustatud on veel Hirvelossis ja ka Ulmekirjanduse baasis, seal võrdleb üks lugeja triloogia esimest raamatut Tuhkatriinu loo ja naistekatega, ma nii hullusti küll ei ütleks, ehkki paralleeli tõmmata muidugi saab. Aga mingeid paralleele saab hea tahtmise juures tõmmata peaaegu alati peaaegu kõigega.

Loomulikult on Sandersonil koduleht, kus ta muuhulgas kirjeldab oma raamatute sündi, nagu ta ise on öelnud, on tegemist millegi sarnasega nagu režissööri kommentaarid DVD-le ja ka „väljajäänud stseenid” pidavat kirjas olema.

Kaja Kleimann