Kuidas tunneb end mees moodsas, sotsiaalsel võrdsusel põhinevas abielumudelis? Kas unustamine tähendab halastamist? Miks on nii raske kellestki või millestki lahti lasta? Nende ja veel mõne muu küsimuse ning varaste mälestuste ja tegelikkuse olemuse üle paneb lugejaid mõtlema Saksa juristi ja kirjaniku Juli Zeh 2018. aastal ilmunud kaheksas romaan „Neujahr“ ehk „Uusaasta“. Raamatu kirjutamise mõte olevat tal tulnud täiesti ootamatult, „kohutavalt massiivse imperatiivina, mis tõepoolest ütles, et sa istud nüüd otsekohe maha ja paned selle kirja“ (tsit Gerk 2018). Ja nii ta olevatki siis lihtsalt kuuletunud.
Kaasahaaravalt jutustatud lugu kõike optimaalselt teha püüdvast, kuid tahes-tahtmata ülekoormatud kodusest (abielu)mehest (Hausmann) Henningust on lihtsa keelega ja lihtsa lauseehitusega. See teeb romaani lugemise ligipääsetavaks ka suurte lauselohede eest tagasi kohkuvate lugejate jaoks. Keelelise lihtsuse kohta on autor seoses oma ühiskondliku romaaniga „Unterleuten“ (2016) öelnud, et ta peab end „ajaviitekirjanikuks“ (tsit Geisel 2016). Seda olevat ta alati tahtnud olla.
Romaani tegevuskohaks on Kanaari seitsmest saarest kõige idapoolsem ja suuruselt neljas Lanzarote saar, kus autor Juli Zeh on veetnud oma talved ja kus ta kirjutas kogu selle romaani olles ise nii-öelda sündmuse sees. See olevat „tohutult lähedal“ tema enda elureaalsusele – ta praktiseerivat oma mehega täpselt sama mudelit, mida abielupaar romaanis – (tsit Poganatz 2019), mitte küll selles mõttes, mis seal lastega juhtub. Kuid need hirmud, probleemid, millest juttu on, „see eksistentsiaalne läbiraputamine“ (tsit Gerk 2018) − seda kõike olevat kirjanik omaenda nahal kogenud. Tõsi küll, Lanzarote erinäolise looduse – vulkaanilise, kuumaastikku meenutava maastiku kirjeldusi raamatust praktiliselt eest ei leia.
Samale saarele on muide viidud ka kirjaniku romaani või „psühhotrilleri“ (tsit Grüttner 2012) „Nullzeit“ (2012) tegevus, mis jutustab kahest erinevast perspektiivist sportsukeldumispuhkuse ajal arenevast armukolmnurgast. Juli Zeh, kes ise on sellest spordialast vaimustunud, õppis seda 2010. aastal.
Pigem kammermänguna mõjuvat ja paiguti trillerina (vrd Gerk 2018) toimivat kahel tasandil − olevikus ja minevikus − kulgevat ja omavahel déjà-vu’ga ühendatud lugu sisemise vabanemise ja endaga kooskõla saavutamise püüdest jälgitakse täiskasvanud mehe ja nelja-aastase poisi silmade ning tundmuste läbi. Seejuures kasutab autor, nagu vihjatud, kompositsioonilise võttena omamoodi raamjutustust, kus déjà-vu kaudu esile kerkivad lapsepõlve sündmused paigutuvad eraldi loona olevikus toimuva jutustuse raamidesse. Et peategelane peab olema mees, olevat Juli Zeh’le kohe selge olnud. Kui ta hakkas seda lugu kirjutama, mõlkus tal peas minevikuepisood mõlema lapsega. Siis oli talle ka selge, et vanem laps on poiss ja noorem tüdruk. Võib-olla seepärast, et tema mõlema lapse puhul on see samamoodi. Sellest aga tulenes automaatselt, et olevikuloo peategelane peab olema mees, sest ta on ju see suureks kasvanud poiss (tsit Gerk 2018). Lisaks usub ta, et meeste rollist räägitakse tõepoolest liiga vähe, ka nende probleemist võrdse kohtlemise puhul. Sellest mõeldakse tavaliselt naise perspektiivist. Ja üleüldse tuleks ikka ja jälle „sügavamalt loodida“ (tsit Poganatz 2019) küsimusi, mida tähendab mehe jaoks olla kodune mees (Hausmann) ning kuidas reageerib sellele ühiskond jne.
Juli Zeh jutustab psühholoogiliselt ja emotsionaalselt – esmajoones sellele keskendub peategelase kujutamine – pinevalt, põnevalt ja nauditavalt. Suure osa sellest pinevusest loob ta keeletasandil (vrd näiteks skandeerimist lk 7 jm ning lk 60, 61). Seda võtet on ta kasutanud algusest peale. Oma debüütromaani „Kotkad ja inglid“ kohta on kirjanik öelnud, et ta usub, et „suur osa pingest/põnevusest luuakse siin keeletasandil − olen üritanud kirjutada stiilis, mis üllatab lugejat ikka ja jälle „kummaliste“ tajude, kirjelduste ja kujunditega, nagu liiguks lugeja labürindis ega teaks iial, mis teda järgmise nurga taga ootab. Teisalt paljastatakse loo käigus saladus [—], ja see on jällegi pinge/põnevuse klassikaline struktuur“ (tsit Aabrams 2010).
Niisiis jutustab „Neujahr“ ehk „Uusaasta“ kõike optimaalselt teha püüdvast, ülekoormatud kodusest mehest Henningust. See on pisut täpsemalt määratledes lugu oma piisavuses laste kasvatamisel kahtleva isa juurdlemisest iseenda üle, sisemisest dialoogist iseendaga. Lugu hinge närivast ebamäärase päritoluga ES’ist ehk deemonist (vrd lk 40), mis ilmutas end talle umbes kahe aasta eest, 2. veebruaril 2016. aastal, kui tütar Bibbi oli kolmekuune ja röökis palju (lk 35), ja mis ikka ja jälle kutsub esile hirmuseisundeid ja paanikahoogusid. ES’iga toob autor sisse millalgi läbielatud traumaga seotud, lahendamist vajava mõistatuse seiga, omamoodi psühhoanalüütilise momendi, luues niiviisi pinevuse õhkkonna.
Esialgu küll enesele teadmata on Henning alateadlikult asunud selle mõistatuse jälgi ajama ja ES’i vastupanu murdma juba kodus Saksamaal. Sest just tema on see, kes tahab veeta jõulud ja uue aasta mujal ning valib puhkuse paigaks vaistlikult Lanzarote saare. Lisaks kõigele on ta plaaninud hakata uuel aastal taas intensiivsemalt tallama ratast, et leevendada ja maandada stressi (vrd 25). Loo edenedes selgub, et toimuva ruumiline ja ajaline paigutus ei ole juhuslik, vaid omandab metafoorse tähenduse.
Raamatu avastseenis ongi Henning uusaastahommikul − ikka ja jälle skandeerib ta sõites nagu mantrat „Esimene-esimene, esimene-esimene“ (lk 7 jm) − istunud ratta selga ja alustanud saare raskeimat tõusu (vrd Ratasepp 2016) 608 meetrit kõrge Atalaya de Femés’i vulkaanimäe jalamil asuvasse Femés’i külasse, silme ees kauguses kõrguv kaljusein. Sellal kui ta just mitte sobiva ratta ja puuduliku varustusega rühib vaevaliselt ülespoole, laseb ta oma elul ja olukorral silme eest mööduda. Kurta ta õigupoolest ei saakski. Tal on kaks last, kaheaastane tütar Bibbi ja neljaastane poeg Jonas ning naine, keda ta armastab. Ka töö on enam-vähem rahuldav. Kuigi Henningu õlul lasub kodus suurem koorem, ei saa ta ikkagi kurta, sest tema naine Therese toob rohkem sisse. Ja ta leiabki selle õiglase olevat. Tegelikult osalevad nad ikkagi võrdsel määral perekonnaelus. Kuid kõigele vaatamata ei leia Henning sisemist asu ja tasakaalu. Kuidas ikkagi vastata kõigile neile rollipiltidele ja ootustele, mitte ainuüksi füüsiliselt, vaid ka emotsionaalselt?
Autori nägemuses ja tõlgenduses kehastab Henning „õieti ka ajavaimu asja: see ekstreemne funktsioneerimapidamine, see hoiak, tegelikult kõigest midagi optimaalset teha, isegi intiimsetest lugudest nagu sõprus, armastus, abielu, seks, perekond“ (tsit Gerk 2018).
Tuule ja tõusuga võitlevas, visalt rasket tõusu võtvas mehes korreleerub väline pinge üha enam sisemise pinge ja alateadliku tahtega. Väga ilmekalt illustreerib seda tema skandeerimisest tulenev hetkeline raevusööst ja ohjeldamatu nutuvaling ning raevu hõõgpunkti leidmine: „Raev leidis oma hõõgpunkti, oma keskme, vulkaani sisemuse, millest voolab välja laavat. Henning nutab. Ta nutab ohjeldamatult, pisarate tagant ei näe ta enam mitte midagi.“ (lk 61) Järsk mäkketõus ja kaljusein muutuvad mehes pulbitsevate tundmuste ja meeleolu metafoorseks väljundiks. Kogu oma (tahte)jõuga pedaalidele suruv Henning otsekui liiguks oma sisemiste pingete kujundliku seina poole, et siis lõpuks need tõrjutud (unustatud) mälestused sügavast šahtist välja tuua ning see unustusekera lahti harutada. Minuga näib nõustuvat ka raamatu autor, kes usub, et „Henning, kui ta sellel tõusul vaevaliselt selle järsu mäe poole üles rühib, nii-öelda vaeva ja valuga millegi poole liigub“ (tsit Gerk 2018). Oluline olevat just see, et mees liigub sisemiste takistuste suunas, mitte niivõrd see, mida ta enda taha maha jätab.
Kui Henning nüüd lõpuks täiesti kurnatuna Femés’i külla jõuab, tabab teda déjà-vu tunne (esimeseks taoliseks momendiks võib pidada unenägu Theresest ja prantslasest, lk 63j), äratundmine, et ta tunneb seda küla (lk 75). Ta on lapsena koos õe Luna – nad olid siis sama vanad kui tema enda lapsed praegu – ja vanematega siin viibinud. Ent tookord pidi siin olema juhtunud midagi niivõrd kohutavat, et ta oli selle väga sügavatesse alateadvuse kihtidesse, unustuse võrkudesse tõrjunud. Kuid midagi pidi sealt täiskasvanud eas ikkagi hakkama tasapisi välja imbuma või kiirgama, võib-olla juba mingil määral seoses poja sünniga. Seda midagi, mis võimendus siis tütre ilmaletulekuga ja oli valmis pinnale tõusma ning ES’i näol halastamatult Henningut ründama, asus nüüd mees aasta esimesel hommikul, nii-öelda puhtalt lehelt, esialgu veel alateadlikult jälitama. Lõppude lõpuks hoiab mälu ka unustust kinni, nagu Augustinus oma autobiograafilistes „Pihtimustes“ (Confessiones) (vrd Augustinus 1993, 223–224) järeldab.
*******
Kirjanikku ja juristi Juli Zehd (snd 30. juulil 1974 Bonnis, kodanikunimega Julia Barbara Finck, pseudonüümina ka Manfred Gortz) on eesti keeleski tutvustatud. 2010. aastal andis Peagasuse kirjastus välja Andrus Simseli tõlkes tema nüüdseks juba 35, kui mitte rohkemassegi, keelde tõlgitud esikromaani „Adler und Engel“ (2001) ehk „Kotkad ja inglid“, millega teda nomineeriti esimesel Saksa Raamatuauhinnal 2002. aastal kategoorias G eduka debüüdi puhul.
Kahe lapse ema ning fotograafi ning kirjaniku David Fincki abikaasa Juli Zeh on üks mitmekülgsemaid kirjanikke ja väga viljakas kirjutaja. Ta töötab enamasti mitme erineva teksti kallal ühe korraga. Ta on kirjutanud (ka aktuaalseid teemasid käsitlevaid ühiskondlikke) romaane, lühijutte, esseesid, teatritükke, lasteraamatuid, kuuldemänge, aimeraamatuid, õigusteaduslikke monograafiaid, pidanud loenguid ja tegutsenud väljaandjana. Siinkohal tahaks mainida koos David Fincki ja Oskar Tersiga välja antud saksakeelset antoloogiat „Ein Hund läuft durch die Republik“ (2004) noorte bosnialaste jutustustega olukorrast nende maal ja „Väikest vestmikku kodukoertele“ („Kleine Konversationslexikon für Haushunde“) David Fincki fotodega, milles naissoost kirjaniku majakoer Othello selgitab oma perspektiivist tegelikku maailma. Sellega täiendab Juli Zeh 2005. aastal pikka nimistut raamatutest ja lühematest lugudest, mis on kirjutatud koertest või koera perspektiivist või kus on kasutatud koera motiivi.
Juli Zeh on teinud endale nime ka žurnalistina (kirjutanud ajalehtedele „Die Zeit“, ja „FAZ“ ja ajakirjale „Spiegel“) ja esseistina ning on ühiskondlik-poliitiliselt väga aktiivne. 2018. a. mais omistati talle Saksa LV Teeneterist (das Bundesverdienstkreuz).
Juristi hariduse (Euroopa ja rahvusvaheline õigus) omandas Juli Zeh Passaus, Krakowis, New Yorgis ja Leipzigis. 2010. aastal kaitses ta Saarlandi ülikoolis Saarbrückenis õigusteaduste doktori kraadi (Dr. Iur.). Veel enne juuraõpingute lõpetamist alustas ta õpingutega Leipzigi Saksa Kirjandusinstituudis, mille ta lõpetas 2000. aastal diplomiga.
Kuigi Juli Zeh elab kirjutamisest − kaua aega ei olevat ta suutnud kirjutamist pidada elukutseks; seda peab ta oma „tööks jutumärkides. Tegelikkuses ei ole see mitte mingi töö“ (tsit Heise 2019) −, ei ole ta kunagi loobunud oma soovist töötada kohtunikuna. Alates 2019. aastast töötab ta ühiskondlikus korras konstitutsioonikohtunikuna Brandenburgis, mille ühes külas Havellandis 60 kilomeetrit enne Berliini elab juba mõned aastad ka perekond ise.
Juli Zeh’d on autasustatud arvukate kirjanduspreemiatega, mille hulka kuuluvad näiteks Rauriseri kirjanduspreemia (2002), Hölderini auhind (2003), Ernst Tolleri preemia (2003), Carl Amery kirjanduspreemia (2009), Thomas Manni auhind (2013), Hildegard von Bingeni preemia (2015), Eisenhüttenstadti terasefondi kirjandupreemia (2017) ja Heinrich Bölli auhind (2019). Ta on Saksamaa PEN-keskuse ja Hamburgi Vabade Kunstide Akadeemia liige.
Sarnaselt paljudele kirjanikele, küllap kirjutajatele üleüldse, on Juli Zeh jaoks kirjanduslik kirjutamine „tekstide tekkemomendil eranditult suhtlemine iseendaga“ (Zeh 2005, 189). Kirjandusteoreetiliselt näeb ta end kooskõlas olevat „moega“, mis ei poolda kavatsuslikku kirjutamist, s.t. kindla sõnumi silmas pidamist kirjutamise momendil. Küsimusele „Mida tahab autor meile sellega öelda?“ annaks ta lihtsa vastuse: „Mitte midagi!“ („Gar nichts!“; sealsamas). Ta kirjutab lugusid ikka sellest, mis „ei laabu“ („nicht klappt“; sealsamas). Teda huvitab näiteks ka küsimus, kas ja kuidas saab uuesti luua mõtet/tähendust ja moraali, kui traditsionaalsed väärtused on muutunud tähtsusetuks, aga muidugi ka elukeskkond inidividualiseerimise ja globaliseerimise ühiskonnas, milles ei olevat enam ära tuntav ühine vastutus maailmaühenduse tuleviku suhtes. Juli Zeh kirjutamine pöörleb kaose ja korra antagonismi ümber.
Eve Pormeister
Seekordne lugemissoovitus tuleb taas ühe mu lemmikkirjaniku kohta: William Gibsonil ilmus äsja raamat pealkirjaga „Agency“ (eesti keeles „Esindus“ on sisuliselt täpsem vaste, kui otsetõlge „Agentuur“). See on teine raamat tema viimasest sarjast „The Peripheral“ (ehk „Perifeerne“ eesti keeles).
Gibson on läbi aastate suutnud ette näha neid arenguid, kuidas järgmised tehnilised lahendused (küberruum, virtuaalreaalsus, liitreaalsus) ühiskonda muuta võivad ja sellega pälvinud muuhulgas tiitlid, nagu prohvet või „an astounding architect of cool“. „Esinduse“ üheks peategelaseks on tehisintellekt nimega Eunice. Gibsoni kujutus tehisintellektist lähtub just sellest teooriast, millest ta kaasajal arvatakse välja kasvavat ja väga põnev on autori spekulatsioon võimalusest, kuidas see teoks saab.
