Posts Tagged ‘hingevalu’

Kathleen Glasgow “Katkine tüdruk”

glagowkatkinetudruk“Ma arvan, et igaühe elus tuleb ette hetk, säärane hetk, kui juhtub midagi nii… üliolulist, et see rebib kogu su olemuse pisikesteks tükkideks. Ja siis tuleb sul peatuda. Hulk aega tükke kokku korjata. Ja seejärel kulub veel terve hulk aega, mitte selleks, et tükke tagasi sobitada, vaid selleks, et neid uutmoodi kokku panna, mitte just tingimata paremini. Pigem sedasi, et saad senikaua nendega elada, kuni tead täpselt, et see tükk peaks käima sinna ja too tänna.”

Hoiatus! Enesevigastamine, alkohol, narkootikumid, seks, vägivald. Ehk siis “Katkine tüdruk” ei ole kindlasti mõeldud neile, kes eeldavad, et see võiks osutuda üheks eeskujulikuks ja korralikuks tänapäeva noortekaks – tihedalt läbi pikitud südamekestega armastuskirjad, esimesed suudlused, armuvalu ja vanemateviha.

Aga ei. See raamat on depressiivne. See raamat on südantlõhestav. See raamat on hea.

Raamatu peategelaseks on peagi täisealiseks saav Charlotte, kes on katki läinud. Katki tehtud. Enda keha ise katki lõikunud. Selle kõige tagajärjel satub tüdruk haiglasse ja sõbruneb seal olles läbi raskuste teiste enda saatusekaaslastega. Haiglast välja saades ei oota teda aga ees pehme voodi ja soe kodune söök, vaid hoopis enda emalt saadud bussipilet paari tuhande kilomeetri kaugusele Arizonasse ning ühes piletiga ka järjekordne võimalus iseseisvuda, unustada ja paraneda. Kõlab just kui nagu ilus uus algus? Sealtmaalt edasi ei jää raamatus tegelikult tulemata ka armumine ja armuvalu, reetmine ning pisarad, aga seda hoopis teises võtmes, kui ühes klassikalises noortekas.

Raamat on väga hästi kirjutatud (kuigi tundub, et osad asjad on “tõlkes natukene kaduma läinud”) ja käsitleb väga olulisi vaimse tervisega seotud probleeme, millest on tavaliselt valus ja ebamugav rääkida. Usun, et see on meeldejääv, mõtlemapanev ja väärt lugemine kõigile.

Marie Saarkoppel

Advertisements

Tommi Kinnunen „Nelja tee rist”

kinnunenneljateeristNeli inimest, neli teed, neli lugu. „Nelja tee rist” on üks minu viimase aja meeldejäävaim lugemiselamus.

Raamtu „neli teed” – ämmaemand Maria, tema tütar Lahja, Maria minia Kaarina ja Lahja mees Onni, jutustavad selles raamatus kõik oma loo, ent need ei kulge ajas paralleelselt, vaid nõuavad vahel ka mõningast tagasi lehitsemist, uuesti lugemist. Kuid just selline ülesehituse ja lugude eneste sopilisus on äärmiselt meeldiv kombinatsioon, mida kogeda. Raamat kulgeb küll ajas vaikselt edasi ja sinna kõnnumaale, kus Maria ajal võisid jalgratas ja plekkahi suurt sensatsiooni tekitada, jõuavad lõpuks Boschi pesumasina ja piilupart Donaldini.

Raamatu peategelased kuuluvad perekonda, kelle õnnetud, keerulised ja mõneti ettearvamatud saatused üsna kiiresti hinge poevad. Kuidas aga sobivad ja põimuvad need saatused omavahel perekonna ja ühiskonnaga?

Kinnuse stiil on napp, ent lõpptulemus tekitab lugemise juures just selle parima tunde nii, et raamatut on võimatu enne viimast kirjavahemärki käest panna. Loomulikult on kandev roll ka Jan Kausi suurepärasel tõlketööl.

Peategelaste (kuid miks ka mitte soome ja eesti rahva) iseloomu ja sisemised heitlused võtab Kinnunen väga tabavalt kokku juba raamatu esimese peatüki alguses:

„Tao endale südamesse (Ära tee välja, ära näita välja, ära reageeri)”

Tommi Kinnunen (1973) on Turus elav kirjanik ning emakeele ja kirjanduse õpetaja. Tema „Nelja tee rist” pälvis Suure Ajakirjandusauhinna aasta parima raamatu kategoorias ja kandideeris nii ajalehe Helsingin Sanomat parima esikteose kui ka Finlandia auhinnale. Teost peetakse viimaste aastate Soome üheks kõige märkimisväärsemaks proosadebüüdiks.

Marie Saarkoppel

Nicole Krauss “Armastuse ajalugu”

Nicole Kraussi “Armastuse ajalugu” lugesin ma esimest korda paar aastat tagasi inglise keeles. Olin sellest vaimustuses. Mulle meeldis raamatu stiil, see, kuidas kõik on niimoodi kokku pandud, et lõpuni välja ei saa päris kindel olla. See on raamat raamatust. Raamat vana olemisest. Raamat noor olemisest. Raamat esimesest armastusest. Raamat esimesest ja viimasest armastusest. Raamat ainuvõimalikust armastusest. Raamat iseenda, eesmärgi, põhjuse, maailma parandava vahendi otsimisest. Kuna raamat on nüüdseks tõlgitud ka eesti keelde, oli hea võimalus uurida, kuidas see maakeeli mõjub.

Raamat on endiselt hea. Mäletasin kõike just parasjagu, nii et sain keskenduda sellele, kuidas erinevad liinid üksteisega põimuvad, sain üksikasjalikult uurida, mismoodi on tegelased omavahel seotud, ja nautida teksti kõla ja liikumist. Nicole Krauss on suurepärane kirjanik. Paljud tema laused ja tabavad mõtted võtsid mind sõnatuks ja kui nüüd ingliskeelse raamat riiulist välja otsisin, siis avastasin, et olin ka esimesel lugemisel samad imekaunid kohad ära märkinud. Soovitan soojalt.

Sellest blogist saab raamatu sisu kohta rohkem teada.
Siin kirjutatakse lisaks ka Nicole Kraussi esimesest romaanist.
Kirjaniku kodulehekülg.
Nicole Kraussi teosed Tartu Linnaraamatukogus.

Kaja Kaldmaa

Mõtlema panev noortekas

Jay Asheri “Kolmteist põhjust” on põnevikuvormi rüütatud traagiline lugu. Loo käivitajaks on 7 kassetilinti, mille lindistajaks hiljuti enesetapu sooritanud 16-aastane Hannah, kes tahab, et kõik, kes mingilgi moel tema surmas süüdi, sellest ka teada saaks ja loodetavasti ka midagi õpiks.
Raamatus räägib kaks häält – Hannah Baker ja Clay Jensen. Hannah hääl tuleb lintidelt, Clay, kelleni lindid seekord jõuavad, hõikab tüdruku jutule vahele, kommenteerib, räägib teise versiooni, imestab, eitab, kahetseb. Pole kuigi kerge lihtsalt kuulata, kui teine räägib oma enesetapuplaanist ja teest, mis selle koletu otsuseni viib. Clay oleks ju saanud midagi teha. Keegi oleks saanud midagi teha. Märgid olid ju olemas, kuigi neid võis ehk näha vaid vihjamisi.
Raamatus on mitu erinevat kihti, aga mind puudutasid kõige enam kaks teemat: see, kuidas meil on võimatu välja pääseda teiste inimeste mõjuväljast, ning see, et meil pole vähimatki aimu, kuidas meie teod tegelikult meid ümbritsevaid mõjutavad. Nii kerge on paari üleolevalt pillatud lausega teise olemine pihuks ja põrmuks teha. Üpriski raamatu algul kuulutab Hannah: “Kuulujuttu ei ole võimalik ümber lükata”, teisal ütleb ta: “Sa ei tea midagi kellegi teise elust peale enda oma. Ja kui hakkad surkima inimese elu ühes osas, ei surgi sa ainult selles osas. Paraku ei õnnestu sul olla nii täpne ja valiv. Kui hakkad surkima inimese elu ühes osas, keerad tegelikult tuksi kogu tema elu.” Mulle meeldib, kui mulle sääraseid tarkusi aeg-ajalt meelde tuletatakse, see kulub marjaks ära ka siis, kui teismeliseiga ammu selja taga.

Jay Asheri blogi.
Raamatu ingliskeelne lehekülg.
Raamat meie raamatukogus.

Kaja Kaldmaa

Per Petterson „Kui me hobusevargil käisime“

Köitev väliskujundus ja sügavalt kaasahaarav sisukujundus, nõnda sõnastaksin saadud lugemiselamuse auhinnatud Norra kirjaniku Per Pettersoni romaanist „Kui me hobusevargil käisime“, mis on ilmunud käesoleval aastal „Pegasuse väikeses sarjas“. See on sari, mis kannab endas võimalust praegusest ajarutust kõrvale astuda, pakkudes mõtteergast järelehüüdega lugemisvara.

Teose sisu väljendus visuaalsel kujul toestub läbipõimuvalt kahele tugevale pidepunktile, esiteks, kaanefotole – jõe kaldal, ka veepeeglis, lehvivate lakkadega hoogsalt kappavad hobused, ürgselt kõrguvate puude foonikarguses ja teiseks, pealkirjale – vahetus lihtsuses väljenduvale valualastusele.

Sisseelamine teose sündmustikku kulgeb mööda rahulikku ja südamlikku rada ühes looduserüpe Norra külakeses. Vaikselt igapäevaelu toimetav elusügises 67-aasane mees, Trond T., kaaslaseks ustav sõber, koer Lyra. Vaateulatuse naabermajas elav eakaaslane Lars, kel samuti koer. Lars on elanud siin enama osa oma elust, Trond on tulnud siia mõned aastad tagasi, elupõlisest igatsusest loodusrahu järele. Mõlemad on erakliku eluviisiga, omaette hoidvad. Nende tutvus hakkab hargnema Trondi poolses abikäe ulatamises, kui Lars otsib ööpimeduses omapäi jooksma läinud koera, Pokerit. Üks Larsi usaldav valumeenutus oma noorusest, mil ta pidi metskitsi ründava koera maha laskma, laseb aimata, et sel mehel on hinges palju varjatud valu. Ja Trondi enda hoolikalt lapitud läbielatu ühest kaugest suvest elustub vaevavalt ta hinges ja silmamälus. Empaatiat äratav loo lahti rulluv alustus paneb edasisele meelte rikkusega kaasa elama.

Oma meenutustes on Trond ajas tagasi, oma elukevades, mil ta oli 15-aastane noormees. Ta veedab suve maal koos oma isaga. Aset leiab pealkirjas kajastuv hobusevarguse lugu.

Trondi sõber Jon on oma ettevõtmistes uljas, soovides elule värve juurde lisada. Trondi arvates lusti pakkuv mänguline ettepanek varastada jõuka maaomaniku paar hobust on juba algusest peale läbi kukkunud idee teostus. Selles kajastub nii Trondi hingesopis kriipiv teadmine teo väärusest kui ka ta füüsiline haiget saamine hobuse kinni püüdmisest, tema taltsutamatuslikusest. Jon ei näi mõistvat Trondi läbielamisi, järgnevalt ronitakse tema juhtimisel puu otsa, kus Jon ehmatab oma tundetusega, hävitades põialpoisi, väikese hapra linnu pesa koos seal elujärge ootavate, mitte veel koorunud linnumunadega.

Joniga toimuv on valust kannustatud. Hinges segipaiskav šokk ja ehmatus. Olles pandud silma peal hoidma oma noorematele kaksikvendadele Larsile ja Oddile, jääb tal valvsusest puudu. Jon on nende silmis suur tubli vend, osav kangelane. Kel on isegi püss. Kuigi Jon on olnud alati hoolas padrunite välja võtmisega surmavast laskeriistast, ununeb see sel korral tegemata. Ja tagajärjed on süvitsi traagilised. Lars kasutab mänguhoos relva, vajutades päästikule ja eluvõttev kuul tabab ta venda Oddi.

Surma jäine pigistus murrab kui liikuvast jäämäest lahti jääkamakaid, mis jäävad kogu eluks lähedaste eluteele triivima kuni kellegi mõistvus ning hoolivus oma soojusega nad sulatab.

Nii nagu teose lugemine on lause lauselt olnud kaasa kiskuv kui jõuliselt voolav jõevesi nii ka mu lugemiselamuse väljendus on saanud üksikasjaliku alustuse sündmuste kajastamises. Sooviksin nii ka jätkata, aga sel juhul ilmuvad mu kirjatööle lõputiitrid alles suurehulgalise tekstimahu järel. Seega järgnevas keskendun mõnele teose elamuslikule küljele.

Mind võlub romaani ülesehitus! Loo raamistik on lihtne, ilma ilunikerdusteta, sügavus tuleb esile vaikselt tõusvas joones justkui läbi tüüne uduloori. Autor valdab niihästi nooruk Trondi tundeid, ta mõttemaailma mõtisklusi, suhtumist, hoiakuid, tähelepanekuid, ootusi, lüüasaamisi kui ka eaka Trondi, pika elutee poolt jäetud elupitseri jäljemustrit ta hinges. See mõjub vahetult.

Vahetuna mõjub ka Trondi oskus mäletada oma mõtteid ja tundeid, kogu oma sisemust pikkade aastakümnete möödudes. Mitte olnule tagasi vaadates läbi täiskasvanuliku pilgu, kogutud elutarkuse hinnanguga, vaid noorusehedalt.

Jah, Trondil on elav mälestustepagas, pruugib tal soovida oma minevikust midagi meenutada, on see kui filmirullide seast selle õige lõigu leidmine ja panoraamselt, lähivõttes koos täishelidega taas üle vaatamine – kogemine.

Minu jaoks jätkub romaani võluvus rohketes loodusekirjeldustes! Trond on loodusetundliku natuuriga. Ta silm on ergas nägema ja kõrv on erk kuulma ja hing on avatud tunnetama looduse detailirohket kaunidust! See põiming kuvab täies ulatuses kirjeldatu ka minu vaimusilma ette! Selles mõttes on raamat minu jaoks justkui ka illustreeritud, rikkalikult, värvideküllaga! Ja mitte ainult nägemismeel pole kaasatud, vaid kirjeldused, näiteks päikesepaisteviirgudest läbi puuvõrastiku panevad nahal tundma ka selle soojust, astumine samblakoheval vaibal nuhutavalt tundma sealt võrsuvat niisket metsahõngu ja mesilaste toimekus kuulatama nende mõnusakõlalist sumisemist. Nii võib külmal sügisõhtul olla suves, naeratus hinges ja näol!

Hingepuudutav rõõm on täheldada, et Trondi ilus sõprus loodusega pole aastatega hajunud, vaid see on ikka ta kaaslus ta tähelepanelikus vaates, emotsioonides ja mõtisklustes! Paar näidet, ta sagedane järvekaldal istumine, kus pesitsevad luiged, suured kaunid valged linnud. Ta on oma mõtetes sellele kaunile kooslusele andnud graatsilise nime – Luigejärv. Ja erinevais paigus, kus ta on elanud, on ta koduakna taha linnumajakese riputanud ja hommikukohvi juues sealt avanevat vaadet imetlenud.

Elades linnakärast eemal, eelistuseks hoida inimsuhetes vahemaad, oskab Trond siiski näha teise inimese hingepõue, mõista, mis tunded võivad teist vallata, mis on ta valupunktid, millised on ta igatsused. Ta naabrimees Lars pole lihtsalt üks paljudest samanimelistest, vaid see on see sama Lars sellest traagilisest suvest ta nooruspõlves, Joni noorem vend, kes õnnetul kombel kustutas oma kaksivenna eluküünla. Nüüd viiskümmend aastat hiljem on nende eluteed kokkusattunult ühes paigas ristunud. Lapse ja noorukieast välja kasvanud eakad mehed tunnevad teineteist ära. Kuigi Trond on häiritud mineviku taasastumisest ta ellu, on see poolesajandi tagune ühendusniidike Larsi jaoks leevendavaks toeks. Teadmine, et nüüd on ta eluraadiuses inimene, kes hoomab ta hinge kiilunud valu. Tegelikult on see ka Trondile võimalus sellest samast suvest isiklikke armekandvaid haave siluda – suhted oma isaga.

Isa ja poja suhe on üks teost läbiv alustala. Meil kõigil on oma vanematega, kel valurikkam, kel idüllilisem läbi elatud kogemuste ja mälestuste pagas. See on aegumatu teema. Teema, mis paneb meid teistele empaatias kaasa elama, ühes paadis olemise tunnet tundma.

Trondi isa viibib tihti kodust eemal. Ent selle suve veedavad nad koos. See on ilus koosolemise aeg. Nende läbisaamisest nähtub sügavat hoolimist teineteisest, Trond oma siiras kiindumuses ja austuses, isa oma isalikus armastuses ühes eluõpetusi sisaldavate mõtete ja tegudega. Trond talletab isa õpetussõnad endasse, võttes need oma ellu suunanäitajatena kaasa. Emotsionaalse või füüsilise haigetsaamise puhul, otsustada ise millal on valus. Ja õpetav eeskuju töö tegemisel ja töösse suhtumisel. Oskamata mõnda tööd teostada, kujutab ta oma vaimusilmas ette, kuidas isa antud tööd tegi või oleks teinud. Nõnda vaikselt matkides süveneb ka enda oskus.

Koosveedetud suvekuud jäävad viimaseks koosolemiseks ja nägemiseks. Trondi isa lahkub oma pere juurest. Suur igatsus südames isa järele, jääb ta mäletama ka isa soojuse väljendust, kahte kallistust.

Teose meeliköitvust täiendab ka autori poolt jäetud mõtlemisruum lugejale. Ning väike annus muhedust.

Nautisin lugemist, kirjelduste vaimusilmas ette kujutamist, seega on mul antud romaanist justkui ka filmiversioon nähtud! Ja samas heameeles saadud elamuse valamist paberile, vahel siiski kärpisin oma emotsioone, sest muidu oleks kirjatöö saanud tiivad ja lendu tõusnud!

Ülestähendatu on veerandik raamatu süžeest, veerandik mu lugemiselamusest. Nõnda jätan teile teie omad elamused! Olen tänulik lugemisrõõmu jagamise eest!

Auli Käsik

Triinu Meres “Lagunemine”

Minu arvates on Triinu Merese luule oma eheduses ning meelelisuses väga sarnane Marie Underi tundeluulele. Kolme noore poetessi loomingust, kelle raamatud mu lugemislaual lebasid, puudutasid need luuletused mind kõige rohkem ehk ühe naise hingest tulnud luule leidis tee teise naise hinge, mis sellest, et vanusevahe on üüratu. Raamatuajakirjas “Lugu” nr. 2, 2010 väidab ka Mihkel Kaevats, et Triinu kirjutab “noort ja kirglikku pettunud armastuse luulet” ning “Õrn luule  on kindla käega  kirjutatud”. Jah, kindla käega, sest mõni luuletus sarnaneb Merca kindlakäelisele  proosaraamatule “Mees”, nagu näiteks järgnev kaunis sonetivormis kirjutatu:

Ma tean, mismoodi töötab haisulukk
ja tean, mismoodi vee all laulab vaal
ja milline on laste lemmiknukk,
kuid mehed – nendest aru ma ei saa.

Tean udu tekkelugu, kummituste radu,
Tean, kuidas tundub kaela ümber madu,
Ja milline on muremõtte kaal,
kuid mehed – nendest aru ma ei saa.

Ma mõistan poiste pilke, naiste naeru
ja neiu vaikimisi himuraid.
ma mõistan keeta kartuleid ja kaeru
ning suudelda te habetunud kaelu
ja ometi mind miski muu ei paelu
kui mõista mõtteid meeste
peades põimuvaid.

Aga et meeste, õigemini vist ühe konkreetse mehe, mõistmiseni päriselt ei jõutudki, näitavad järgmised luuleread:

Su mõtted mulle üha teadmatuks on jään`d
kuid sinu toonis aimub hoolimist
ja ootamatult riivavad mind vahel soojad käed,
mis eksikombel mind ei puudutanud vist.

Su hääl on telefonis justkui hoogne suudlus,
me lahkuminekust on mööda
terve aasta truudust

Väga poeetilis-armunult kõlab luuletus, millest katkendid:

Kõigist maailma peeglitest
eelistasin end näha sinus.
Tahtsin uskuda,
et see näitas kõige tõesemat pilti.
Muidugi
oli asi selles,
et ma tundusin endale sinus
nii ilus.
Siis langes meie vahele eesriie,
paks ja läbipaistmatu,
ning kui see sai kõrvale lükatud, ei peegeldanud sa mind enam
. . .
Kõigist maailma peeglitest,
kuhu olen vaadanud,.
oled sina nüüd ainus, milles mind
näha ei ole.
vaatan sinusse, püüdes näha
lainete vahele,
pilvede taha,
metsa sisse,
püüdes püüda oma peegeldust.
Muidugi pettun.
Aga esimest korda
hakkan nägema siis
sinu taeva
su mere
ja metsa
peegeldusi.

Alati toob armumine, mis ei kasva armastuseks, hingevalu. Sellest kõneleb ka raamatu teine tsükkel “Nutt ja hala”, sealt näiteks lühiluuletus “Ei karda midagi”:

Ma pelgan vaid valusat tõtt,
kes olen su valguses mina.
Sinu silmade õnnekütt,
tükk kuldseks värvitud tina.

Raamatu viimasest tsüklist “Lippude lehvides”  –  mõistmatuks jääb mulle selle tähendus – veel mõni meeleheiteluule rida:

Taiusõnadega katsin päevaks vered-valud.
Öösel käin su koja ümber,
ulun, nean ning palun.
Öösel olen see, kes olen,
kelleks sa mu tegid:
härmas suuga tondipiiga,
õud ja iha segi.

Arvamusi loe lisaks Raul Veede Areenis  ja Jürgen Rooste “Sirbi” Väikeses luulekaleidoskoobis 3

Ülli Tõnissoo

Merca “Mees”

Raamat algab nii: ”(See lugu on pullisitt, midagi sellist ei ole kunagi juhtunud, kirjeldatud tegelasi pole reaalelus olemas: ei Abielukat, ei Arvutiga Tehtud Meest, ei minu Vibraatori (selle suurema) Vanemat Venda, ei Sõbrannasid ega Mercat ehk mind ennast. Mulle meeldiks käsitlus, et sellel lool pole ka autorit. Iga lause taga on tarviline korrutada: fiktsioon ning kunstiline tõlgendus.)”, mis häälestab lugeja  kohe mõnusa huumori lainele. Tundub, et Merca kirjutas raamatu “Mees”  Olavi Ruitlase raamatu “Naine”  paroodiana. Samamoodi algab ka Ruitlase “Naine”, aga kuna mina lugesin seda peale Mercat, siis teisel korral enam nii naljakas ei tundunud. Raamat lõpeb päevakajalise naljaga, mille Merca saadab Arvutiga Tehtud Mehele: “Kiidame Teid igakülgse koostöö eest, IIIb pioneerirühm! Tänu teie aktiivsele osavõtule on kõigil meie linna pensionäridel nüüd talvepuud olemas!”

Raamatu iseloomustuseks, kasutades autori enda sõnu, võiks olla alljärgnev: see on lugu “Vaimsete Munadega, võluvatest ja vitaalsetest naistest, kelle armuelu alasteks saavutusteks võib pidada hingehaavu ning pikema- või lühemaajalist kroonilist rahuldamatust”, kuid kes vaatamata sellele “ei jookse ringi, feministlikud loosungid suul”, vaid püüavad “eneste suureks rõõmuks kenad välja näha.”

Kunagisest pikajuukselisest Pungitsast, kes esmakohtumisel armastust avaldas, kuid kes oli tegelikult Kapikodanlane, sai Arvutiga Tehtud Mees e. Tähtsas Linnas asuva Saladuste Ministeeriumi üliontlik ja -ettevaatlik  ametnik, kelle kohta Merca ütleb: “Ja Ta paigaldas mulle Tulemüüri ja installis mulle Viirusetõrje ja tegi mulle Haiget enam kui kõik Mehed kokku ja keeras Minuenese nii  Perse, et sellest väljumine nõudis tõsist vaprust.”Oma hingehädas peale  Arvutiga Tehtud Mehega armuloo kokkujooksmist otsib ja leiab kangelanna abi arvukalt sõpruskonnalt, kuhu kuuluvad “Seksi ja linna“ stiilis sõbrannad, armukesed ning muidu hetero- ja homosõbrad, sest “igal intelligentsel ja endast lugupidaval Naisel on vähemalt ÜKS isiklik Ihuhomo”

Valik Merca uudissõnu: Smõss, mõss (sms); veinima  (veini jooma); elust välja diliitima  (suhet lõpetama); Omadega Persses (psühholoogide keeli “mustas augus”). Ja vaimukaid kohanimesid:  Tähtis Linn, Väike Puust Linn (Supilinn?), Mitte Kõige Koledam Karplinnak, Sõjalinn, Patuurgas (Zavood? Rockiklubi?), Saarepealinn.

Raamat klassifitseerub vaieldamatult  minu lemmikžanri, mmh,  –  naisteromaanid elik naistekad.  Ka ei protesteerinud Esteet minus lugedes keelekasutuse tõttu end tagajalgadele ajades ja trampides. Küllap oli selle põhjuseks mahlaka rahvaliku ütlemise intelligentne  miksimine Merca omapärase huumorimeelega. Braavo ja bis, Vaimsete Munadega Naine Merca!

Marko Kekiševi  piktogrammid illustratsioonidena täiendavad teksti täpselt nagu rusikas silmaauku.

Loe juurde raamatuajakirjast Lugu nr.2, 2010 Andra Teede ja Olavi Ruitlase poolt ja vastu “”Mees” paari pilguga”.

Ülli Tõnissoo