Posts Tagged ‘soomerootsi’

Kirsti Manninen ja Jouko Raivio „Stenvalli juhtum: kuritöö Helsingis 1873. aastal“

Lisaks põnevusele annab lugu võimaluse piiluda põgusalt Soome 19. sajandi lõpu igapäeva- ja veidi ka kultuuriellu, taustal soomlaste ja Soome rootslaste ajaloolise pinge virvendus. Mul ei olnud siiani tulnud pähe mõelda, mis elu elati Eesti rahvuslikul ärkamisajal üle lahe naabrite juures. Sellise maailmaga kokkupuude pakub ootamatuid äratundmisi ja oskab samas üllatada ja haarata nii, et enne loo lõppu ei ole võimalik raamatut käest panna.

Sille Uusna

Tuula Karjalainen “Tove Jansson. Tee tööd ja armasta”

proov_tove.inddMulle on alati meeldinud lugeda kunstnike elulugusid, ehkki mul endal igasugune kunstianne puudub. Kuulsa soomerootsi kunstniku ja kirjaniku Tove Janssoni (1914- 2001) biograafia – Tuula Karjalaineni “Tove Jansson. Tee tööd ja armasta” (2013, e.k. Kadri Jaanits 2014) – 0n aga eriline pärl, mu meelest. Kõvakaaneline, kauni kujunduse ja ohtrate illustratsioonidega raamat oli mu jõulukink iseendale ning sai läbi loetud ühe õhtu ja (poole) ööga, innustuseks veel värskelt meeles mõlkuv novellikogu “Sõnumid” ja “Suveraamat”.

Pealkiri seostub eestlastel arvatavasti kohe Tammsaare kuulsa tsitaadiga (“tee tööd ja näe vaeva, siis…”). Tove elus oligi esimene armastus tema töö ning see jäi alatiseks nii, vaatamata elumuutustele või -kaaslastele. Ta pidas ennast, muide, ennekõike maalikunstnikuks, ehkki suur maailm teab teda loomulikult kui muumide loojat.

Nagu üks hea elulooraamat ikka, ütleb see palju mitte ainult portreeritava kohta, vaid üldse elu ja inimloomuse kohta. Näiteks lahkab raamat mitmel pool tütre suhteid oma skulptorist isaga ning tõdeb lõpuks: “Tütar oli saanud isalt palju, aga sealhulgas palju sellist, millest Tove pidi iseenda huvides vabanema. See protsess on vajalik kõigile võimukate vanemate lastele.” (216). Kui isaga olid suhted keerulised ja paranesid alles hilisemas elus, siis ema Signe Hammarsten ehk Ham, keda peetakse Soome postmargi emaks, oli Tove elus kõige kallim inimene. Tove õppiski joonistama sõna otseses mõttes ema süles, ning ema on ka sooja ja andestava Muumimamma prototüübiks.

tove jansson painting 1956Raamatus on minu arust leidnud hea tasakaalu Tove kunstniku- ja isiklik elu. Ühtviisi põnev on tutvuda tema maalide, koomiksite ja illustratsioonidega tuntud raamatutele (nt ”Alice imedemaal” või “Kääbik”) kui teada saada, et lapsena Tove vihkas kooli ning oli matemaatikast lausa vabastatud. Läbi elu tuli tal võidelda igasugu ühiskondlike eelarvamustega ja kivistunud arusaamadega, tõestada end iseseisva naiskunstnikuna, kellel pole mingit põhjust jääda meeste varju. Ta oli vabaabielus ajal, mil see polnud sugugi kombeks ega heaks kiidetud. “Ma näen, mis mu maalimisest saaks, kui ma abielluksin, sest ma olen siiski pärinud kõik naiselikud instinktid, nagu lohutamine, imetlemine, allaheitlikkus, oma minast loobumine. Kas siis halb maalikunstnik või halb abielunaine.” (tsitaat Tove kirjast kauaaegsele sõbrannale Eva Konikoffile, lk 76). Hiljem julges ta avalikult olla lesbilistes suhetes, mis olid veelgi rohkem taunitud, ning tema naisarmsamad Vivica Bandler ja pea viis aastakümmet tema kõrval veetnud Tuulikki Pietilä on inspireerinud mitmeid tegelasi tema muumilugudes (näiteks Vivica kui Lipsiku ja Tuulikki ehk Tooti kui Tuu-tiki prototüüp). Ta oli veendunud patsifist ajal, mil popp oli olla patriootlik.

tovejannsonMa tundsin Tovega hingesugulust päris mitmes asjas, kasvõi selles, mis puudutab reisimist ja teel olemist. Tove pidas teelolemist suurepäraseks seisundiks ning aeg-ajalt argipäevast eemaldumist mitte ainult vajalikuks, vaid hädavajalikuks. Ta oli avatud uuele ning sai alati tänu oma tööle, lähisuhetele ja loodusele üle masendavamatest aegadest. Ka muumilugude fantaasiamaailm oli esialgu võimalus põgeneda (teise maailma)sõja julmuse eest. Ta oli nii oma mõtetelt kui vaadetelt tihtipeale ajast ees. “Sõnakuulmatus ei olnud Tove maailmas eriline patt. Ta elas oma vaadete ja moraali järgi ega kummardanud ka suurtes asjades üldsuse arvamust, oma suhtumist samas eriliselt rõhutamata.” (130)

Annika Aas

Kjell Westö “Terendus 38”

terendus-38Ma ei teagi, kellel on soomerootsi autori Kjell Westö raamatut huvitavam lugeda — kas neil, kes tunnevad soome kultuuri ja ajalugu väga hästi või neil, kes seda ei tunne, aga tahaksid tunda. Ma ise kuulun viimasesse gruppi ning nautisin raamatut täiega. Raamat kuulutati just, muide, ka Põhjamaade Nõukogu kirjandusauhinna vääriliseks.

“Terenduse” (2013, e.k. Tõnis Arnover 2014) peategelased on advokaat Claes Thune ning tema büroosse hiljuti tööle tulnud kontoriametnik Matilda Wiik. Mõlemaid piinab lähem või kaugem minevik, kuigi hoopis erinevatel põhjustel: Thune kaunis naine Gabi on hiljuti Thune maha jätnud eelistades Thune head sõpra, peaarst Robert Lindemarki, ning üks juhuslik kohtumine büroos toob valusad mälestused proua Wiikile. Tegevus toimub ajalooliselt pingelisel ajal, 1938. a. märtsist novembrini ehk siis teise maailmasõja hakul, peamiselt Helsingis, mistõttu poliitilis-filosoofilised arutelud on selle romaani loomulik osa, muutumata siiski koormavaks või tegevust liialt aeglustavaks. Erinevad poliitilised vaated panevad proovile tugevamadki sõprussuhted, mida on ilmekalt näha 11 aastat kord kuus koos käinud kuue sõbra kolmapäevaklubi pealt. Thune vabameelsus ja paneuropism ei klapi kokku mõne teise klubiliikme natsionalismiga; ajastu kurjakuulutavaks ettekuulutuseks ja sümboliks muutub ühe klubiliikme, juudist Joachim/Jogy Jary hulluksminemine. “Vaprus ei olnud kunagi Thune tugev külg olnud. Tema eripäraks oli analüüs ja mõtlemine. Aga vaevalt et neist keegi enam hoolis. Oleviku kohal hõljus igivana hais, Thune kahtlustas, et see oli tulevaste ohverduste lehk.” (lk 76). Kuigi Thunet sõimatakse “dekadentlikuks kosmopoliidiks” ning ta saab oma põhimõtete pärast isegi peksa, ei tagane ta oma arvamusest, et natsionalism ja hõimumõtlemine on visad haigused, mida kõige paremini ravib lugemine ja reisimine. Kas pole ajakohane ka praegu?

Hoopis teise ajaloolise dimensiooni annavad proua Wiiki alias preili Milja mälestused Soome kodusõja (1918) aegsest vangi- ehk näljalaagrist — mälestused, mis nüüd üha rohkem pinnale ujuvad ning millega proua Wiik, nö preli Milja pealekäimisel, nüüd midagi ette tahab võtta. Mis see täpselt on, selgub alles romaani lõpuks. Hiljuti Rootsi päevalehele Dagens Nyheter antud intervjuus tunnistas autor, et kõikide tema lugude aluseks “on alati olnud kruustangid, mille vahele indiviid juhtub sattuma, kui suurem kollaps seisab ukse ees.” Ning tõepoolest, nii maailmas kui siseilmas toimuv ei jäta peategelasi rängalt puudutamata.westo

See on ühtaegu nii ajastu-, armastus- kui põnevusromaan ning ma ei usu, et raamatu lõpp kedagi üllatamata jätaks. Aga miks “terendus” (teisal tõlgitud ka kui “miraaž”, “kangastus”)? Mälestused tuhmistuvad, olevik on segane ja tulevik ähmane. “Terve hommik ja terve elu tundus talle korraga ähmase terendusena. Nagu mitte miski ei oleks olnud tõeline, nagu oleks kõik, mis ta oli ette võtnud, jäänud lõpetamata.” (274).

Annika Aas

Kjell Westö pilt on pärit siit.