Archive for the ‘Tarik, Tiina’ Category

Ane Riel „Vaik”

Taani kirjanik Ane Riel (s. 1971) on romaani „Vaik” (ilmus 2015, e.k. 2017) eest pälvinud Põhjamaade kriminaalkirjanduse auhinna ning see on valitud Taani parimaks põnevusromaaniks. Ma ei tea, millises universumis (aitäh Vikerhommiku saatejuhile!) peaks „Vaiku” lugema kriminaalromaanina. Minu silmis oli see Eva Velskri tundlikus tõlkes teos ennekõike lugu vaimuhaigusest, mis sööb tasapisi ära armastuse ja inimlikkuse. Samas oli see lugu kõikevaldavast armastusest ja looduse ilust. Aga ennekõike oli see väga hea ja väga hirmutav raamat.

Alguses on ju kõik hästi. On tisler ja tisleritalu, on naine ja kaks poega, üks neist andekas raha tegema, teine mõistab puust kõike valmistada nagu isagi. Siis rabab peret välk. Seejärel lahkub vanem poeg mandrile. Siis tuleb tallu majapidajaks tütarlaps ja nooremast pojast, metsas hulkujast ja isa töö jätkajast saab oma pere pea. Ja siis juhtub midagi, mis kogu pere elu igaveseks muudab. Kõige selle taustal areneb vähehaaval perepea Jensi sõltuvus asjadest, nende kogumine, varude soetamine juhuks, kui on vaja millestki midagi teha – ja kõike saab ju parandada. Asjade hankimiseks ei pea nende omanikelt luba küsima, need lihtsalt võetakse. Tegelaste perekonnanimi Haarder sarnaneb kõlaliselt väga ingliskeelse sõnaga „hoarder” – (maniakaalne) koguja. Ent Jensi kodu ei meenuta telesarju, kus tullakse appi inimestele, kes pole 20 aastat oma kodu koristanud, kelle toas on hunnik pitsakarpe vasakul ja lugemata lehtede virn paremal ning keskel vanad riided ja mänguasjad. Alguses punnivad nood vastu: „Kõik siin on minu oma, minu armsad asjad, siit ei tohi võtta mitte üks peerutikk!”, ja kolme päeva pärast juba sorteerivad ise pahna ning annetavad pooled asjad heategevuseks. Jensi majapidamist täitev kraam on viimse tükini talle kallis ja meistrimehele marjaks ära kuluv. Tema jaoks on selles ilu ja harmoonia, rõõmu ja mälestuste allikas, milles võõras näeb vaid tolmunud, haisvat kolahunnikut, mis täidab maja, kõrvalhooned, hoovi ja vähehaaval kogu krundi.

Pole siis ime, et selles majapidamises ei taheta loobuda ka inimestest. Ja kui keegi sekkub, tahab näiteks last kooli saata, võib temastki saada mälestus. Kõige selle keskel sirgub väike tüdruk, tema elu määravad isa armastusest ja hirmust kantud reeglid ning abiks nende mõtestamisel on vaid ema salamisi kirja pandud märkmed, mis hiljem leitakse.

Et miks just vaik? Vaik kätkeb endas ilu ja loovust ning tal on selles tisleri-loos nii tähtis roll, et ei tahaks midagi ette ära öelda.

Muidugi on siin ka kriminaalseid sündmusi, aga „Vaik” ei ole tavapärane noir. Kõige kriminullilikum on siin vast küsimus, mis vaevab kõiki tegelasi ja milles igaüks tunnetab oma süüd: mis ikkagi juhtus hälliga? Ennekõike on see siiski lugu kiindumusest, mis on igavene nagu sipelgas merevaigu sees.

Tiina Tarik

Advertisements

Janika Kronberg „Hästi valitud sõbrad : artiklid Karl Ristikivist ja tema kirjanduslikust ümbrusest”

Üldlevinud ütlemise kohaselt näitab see, missugused on su sõbrad, kenasti ära, kes sa ise oled. Janika Kronberg on oma värskeima raamatu pealkirjastanud „Hästi valitud sõbrad : artiklid Karl Ristikivist ja tema kirjanduslikust ümbrusest” ning jaganud selle kahte alaossa: „Ristikivi” ja „Sõbrad”. Siiski on mõlemad jaostükid oma käsitlustes temaatiliselt läbi põimunud: ei saa Ristikivi läbi sõpradeta ega sõbrad temata, ei ole ka Ristikivi raamatud sündinud „tühja koha pealt”. Nende loomisajendeid ja -lugu käsitletakse teoses asjatundlikult ja põhjalikult, kõrvutustega toonasest Rootsi kirjanduselust ning maailmakirjandusest ja muusikaliteratuuristki. Autor vaatleb lähemalt Ristikivi katseid Rootsis kirjanikuna läbi lüüa, tema kriminaalromaani-harrastust, reise Vahemeremaadesse, luulet, kuuldemänge, kirjavahetusi ning salamisi peetud päevikut. Kirjaniku sõpradest on esile toodud Bernard Kangro, Laur Tamm, Kalju Lepik, Arvo Mägi, Valev Uibopuu, Ilmar Talve. Omaette peatükk on koos Brita Meltsiga kirjutatud „Karl Ristikivi rändav Arkaadia”, mis tõmbab mõttelise joone Vana-Kreekast Šotimaale, Skye saarele.

Raamatu pealkiri pärineb Ristikivi kauaaegse sõbra ja pärija Spyros Arvanitise sõnadest: sugulased on igal inimesel niikuinii olemas ja neid tuleb aktsepteerida, ent sõpru saab igaüks ise valida. Võiks öelda, et Ristikivi on Janika Kronbergi ammune – ja väga hästi valitud! – sõber. Seda tõestavad paljud artiklid, iga-aastane Ristikivi päev ning ka fakt, et Kronberg oli esimene Karl Ristikivi muuseumi juht. (Meeldetuletuseks: endine Ristikivi muuseum, praegune MTÜ Karl Ristikivi Seltsi kodu asub Tartus, Hermanni 18. Karl Ristikivi päeva peetakse igal aastal tema sünniaastapäeva, 16. oktoobri paiku, tavale pani aluse toonane muuseumijuht.) Nii nagu Ristikivi kunagi oma Vahemere-äärsetel reisidel müütilist Arkaadiat otsis, on ka Kronberg Ristikivi jälgedes mööda laia ilma rännanud ja tähelepanuväärsete leidudega naasnud, näiteks juba mainitud ja kaua saladuslikuks jäänud pärija Kreekast. Ning ka see, et kirjaniku põrm jõudis ta 105. sünniaastapäeva järel kodumulda Paadrema kalmistule, on suuresti Kronbergi tegu. Kuuldavasti ei pruugi käesolev, Eesti Kirjandusmuuseumi Kultuuriloolise Arhiivi sarja „EKLA töid kirjandusest ja kultuuriloost” kuuluv valimik olla viimane sõna Janika Kronbergi Ristikivi-käsitluses – juba lähiajal võivad huvilised hakata uut raamatut ootama.

Tiina Tarik

Lauri Räpp “Linn on minu: Tartu tahavaatepeeglis”

„Annelinn. See tähendas Leninakani puiesteed, paneelmaju, mikrorajooni, umbrohtunud tühermaid, sõjaveterane, muruplatsidele sissetallatud otseteid, rauast ronimisvahendeid, üle ääre ajanud prügikaste, kajakaid, tuvisid, sulatõrva, kollast Ikarus-linnaliinibussi number 16, rannavalvet Saare poe tiigi ääres, Satelliiti, Sõpruse selvehalli, kulunud fassaade, lagunevaid rõdusid, karbiiti, lukustamata sektsiooniuksi.” (lk 70)

Tavaliselt ma püüan nimenaljadest hoiduda, aga seekord sai kiusatus liiga suur. Lugema hakates arvasin, et ees ootabki linna-räpp, sihuke kirbe ja küüniline. Aga tegelikult tuli hoopis bluus – mitte deltabluus, mitte Mülleri Sassi hingekäristav bluus, vaid Bluesi-veljeste laadis hoogne, energiline ja mõnusalt irooniline jutustus linnast, milles autor sündis, kasvas ja inimeseks sai.

Üldinimlikku lemmiktegevust – endast rääkimist – jätkates: ma näen, tunnen ja usun selles raamatus kõike. See on minu linn ka. Kolisin 15-aastaselt Annelinna ning avastasin maalapsele uudset asumit umbes samal meetodil – suurisilmi jälgides ja huumoriks ümber vormides. Raamatu suurim väärtus ongi vast see, et ta täidab Tartu kultuuriloos suhteliselt uue, kuid juba tuntava lünga – annab ülevaate Annelinna ajaloost. 1970ndatel rajatud paneelmajade rajoon (tuntud ka koodnime „Kivilinn” all) on küll mõnegi romaani tegevuspaik, kuid nii üksikasjalikult ja süsteemselt pole seda veel kirjeldatud. Abiks on ka rohke valik fotosid ning säbrukoode muusikapalade jaoks.

Hakatuseks on siiski viis aastat Rukki tänavat oma tubade ja tegelastega. Lasteaed algab aga juba Annelinnas ja edasi kulgeb kasvava organismi tee toonasesse 12. keskkooli. Jäädvustamist leiab kõik, millega laps kokku puutub: paneelika arhitektuuriline ja sotsiaalne diskursus, lasteaia sisustus, personal ja materiaal-tehniline baas, tänavad ja tanumad ja sopaaugud nende vahel – kogu see 1980ndate esteetiliselt kahetsusväärne ja intellektuaalselt huvitav eksterjöör ja interjöör. Aga see on ikkagi kodu, ja kodu on armas ka siis, kui teda ehivad Mistra vaibad ning sünged sektsioonkapid. Pikema ja üpris sooja kirjelduse pälvib näiteks Saare kauplus, uusasukate kauaaegne kodupood. Siinkohal on mul pakkuda omapoolne täiendus autori mõtisklusele poe nime päritolu kohta: tõenäoliselt ei ole aluseks saar pinnavormi mõttes (nagu poolsaare moodi saar), vaid puuliik. Paneelrajooniga piirneb varasem eramute kvartal, mille tänavad olid nime saanud puude järgi. Üks puiestik asub Karlovas – Kastani, Kase, Jalaka jm lehtpuud, aga Annelinnas on kobaras Männi, Kuuse, Kadaka… Vahtra ja Pajuni välja (raamatus kirjeldatud ajal oli selle asumi silmapaistvaim maamärk kahtlase väärtusega Männi söökla), ja teiste seas leidus ka Saare tänav. Pood ei jäänud sellest kuigi kaugele.

Omaette peatükk on pühendatud legendaarsetele Tartu levimuusikapäevadele, kus autor isa abiga pääses vaatlema bändide lavatagust elu. Värvikas ja inforohke peatükk võinuks isegi pikem olla. Iseasi, kas me ikka tahame teada, kes, kus ja kellega mida jõi? Kogu temaatika „Poisist sirgub nooruk” on keha- ja muude vedelikega üleküllastatud ning higi- ja okselõhnane. Ent kui see kuulus kasvamise juurde, eks tule see siis ka raamatusse raiuda. Lõppeks nendib autor, et enamik sõpru tuli kasvuajast siiski välja eluga ja suuremate kahjustusteta.

Hiljuti tõusis tulipunkti küsimus, kas okupatsiooniaegne lapsepõlv võib oma põhiolemuselt üldse olla helge. Mitu paralleelselt loetud lapsepõlvelugu kehutab siinkirjutajat kinnitama, et võib ikka, kui lapsepõlv leiab aset turvalises keskkonnas, eelkõige turvalises perekonnas. Last ei masenda, et lasteaia mannapudrupotid on lömmis, et naabrite elu kostab kenasti kõrvu, et poes on kõigepealt ostukorvisaba ja siis riiulijuurdepääsemisesaba ja siis kassasaba ja siis peab juurviljade pärast üldse poe taha putkasse pugema. Laps jätab selle lihtsalt meelde, ja jutustab pärast teistele. Oli alles elu!

Lauri Räpp näitab oma tahavaatepeeglis elu paari aastakümne taguses Tartus ja laseb lugejal võrrelda, mis ja kui palju ja kas üldse on muutunud. Autori küllalt reljeefses keelepruugis leidub leebet irooniat, sõnamängulist vaimutsemist ja vahedat satiiri, mida Tartule jagub siiski vähem kui Kuubale. (Vt ka „See ei ole minu Kuuba”, 2015) Raamatust õhkub nostalgiat, ent kindlasti ei ole see nõukanostalgia. Pigem on tegu pilkliku, kuid armastava hõllandusega kodust, linnast ja kodulinnast ning lapsepõlvest, mis oli kõigist „võitudest” hoolimata helge.

Tiina Tarik

Vt ka:
http://palamuserk.blogspot.com.ee/2016/11/nadala-raamat-lauri-rapp-linn-on-minu.html
http://raagimeraamatutest.blogspot.com.ee/2016/12/lauri-rapp-linn-on-minu-tartu.html
http://marcamaa.blogspot.com.ee/2017/01/lauri-rapp-linn-on-minu.html

Vladislav Koržets „Laulud või nii”

korzetslauludvoiniiVladislav Koržets oleks justkui elupõline teekaaslane. Siinkirjutaja pole küll kunagi auväärsega isiklikult kohtunud, kuid on pidevalt tema loomingut mõnuga jälginud – kuulates mõnd kõige mõjujõulisemat eesti lauluteksti („…nüüd on murtud kõik, metsik ja must…”), loodides koos Ülev Suurmõlgiga fundamentaalset mõttetarkust („Lohk on tagurpidi muhk!”), visanud kolme näppu iga kord, kui saatejuht Koržets ütleb „Oo Kolm!”, ning kuulutanud täie veendumusega asutuse jõulupeol: „Sinna saaks ma, kui oleks homaar!” Koržetsi tekstidele on loonud laule Hampelmann ja Riho Sibul, Gunnar Graps ja Sten Šeripov, ta on toimetanud ajakirja „Pikker”, kirjutanud näidendeid ja stsenaariume, mänginud filmis „Viini postmark” ning pälvinud 1988. aastal Oskar Lutsu huumoripreemia. Mõni inimene kohe oskab teha paljusid asju, ühekorraga ja hästi. Kalast teab ta ka kõike, ja üldse.

Ja nüüd on siis ilmunud luulekogu „Laulud või nii”. Hakkasin kohe eelmist valimikku otsima ja siis selgus, et tegu on 65-aastase autori debüütkoguga, mis sisaldab luuletusi aastatest 1977-2016. Omamoodi meelepete: laulud on ju ammu peas, nii tunduski, et küllap nad on ka paberil ilmunud. Seda suurem on rõõm, et luuleraamat viimaks ikkagi ilmus. Siin leidub klassikaks saanud laulusõnu („Aed”, „Kõik kaob”, „Veerev kivi”, „Videvik”) ja uuemaidki (filmist „Kormoranid”), vemmalvärsse, epigramme, elutarku, valusaid ning muhedaid tõdemusi. Tekste lugedes tundub pidevalt, nagu esitaks neid autor ise oma eripärase häälega, ruttamata ja õige kerge naerusädemega. Ühesõnaga, selle raamatuga on nigu on. Soe põhitoon, iseenda tagaplaanil hoidmine ning Looja, loodu ja eluringi väärtustamine teeb sellest meie heitlikul ajal meeldiva ja ütleksin ka – vajaliku lugemise.

Näidiseks ja tutvustuseks ja kogu Koržetsi loomingu kokkuvõtteks olgu siinkohal toodud viimane stroof luuletusest „Meeles ja keeles”:

Kuni olen omas meeles,
kuni keel veel püsib meeles,
kõik mis on ja mida pole,
igas mõttes, igas meeles
on mu meeles eesti keeles.

Tiina Tarik

Vaata ka:
Intervjuu ERRi lehel
Intervjuu ajalehes KesKus
Raamatust Ingvar Sedmani blogis

Alan Bradley „Piruka magus põhi”

alanbradleyPaar päeva tagasi küsiti mult aasta parima raamatu kohta ja ma lasin mõttes peast läbi terve rea tarku, häid ja põnevaid raamatuid. Nüüdseks tundub, et olen leidnud ka aasta kõige armsama raamatu. „Piruka magus põhi“ („The Sweetness at the Bottom of the Pie“) on segu lapsepõlvejutustusest, enneolematust detektiivloost ja Briti postiajaloo lühikursusest ning selle autor Alan Bradley pani teose kirja 70-aastasena, andes nii oma panuse ülitugevate debüütromaanide hoogustuvas trendis. Raamat on võitnud krimikirjanike assotsiatsiooni Daggeri auhinna parimale debüütromaanile ja pälvinud hiljemgi rohkelt tunnustust, sellest välja kasvanud sarjas on praeguseks ilmunud seitse osa ning Sam Mendes ähvardab teha sellest teleseriaali.

„Piruka magus põhi“ sisaldab peaaegu kõike, mida läheb tarvis õnnelikuks lapsepõlveks 1950-ndate aastate Inglismaal: siin on suur maamõis keset iseenda hooleks jäetud loodust, kaks vanemat õde (Klaverimängija ja Raamatulugeja), kellega tülitseda, hea majahing, vastupidav jalgratas ning täiusliku sisseseadega keemialabor, suguvõsa pärandus – sõnaga, peaaegu kõik, mida võiks vajada üks südi 11-aastane tüdruk.

„Peaaegu“ sellepärast, et tüdrukutel ei ole ema, kes hukkus mägimatkal, kui peategelane Flavia de Luce oli alles aastane, ning nende erusõjaväelasest isa viibib ka kodus olles emotsionaalselt eemal, mattes oma valu margialbumitesse.

bradleypirukamaguspohiMargialbum, jah. See ongi kogu loo võti. See, ja mõrvatud mees kurgipeenras. Ja kreemipirukas, ja kuningas George VI, kes tühja juttu ei tee (vt ka „Kuninga kõne“), ja Ulsteri Kättemaksjad. Ja hämmastavalt läbinägelik inspektor Hewitt, kes peaaegu kohe mõistab, et Flavia on erakordse kaaluga tunnistaja, üks neist, kelle kohta öeldakse: „Veab, et ta on ikka meie poolel“. Flavia ihaldatud karjääritipp on kuskil Marie Curie’ ja Lucrezia Borgia vahel, kuid lõppeks aitavad just keemiateadmised tal välja „de-stil-lee-ri-da!“ mõrvari isiku, motiivi ja modus operandi. Heas kriminullis ja heas noorsooraamatus on enamasti peidus ka midagi üldharivat ning siinkirjutaja, kes eluaeg filateeliast kaugelt mööda käinud, võib puhta südametunnistusega öelda, et kolm raamatut on tekitanud temas aupaklikku huvi postmarkide vastu – Andrzej Piwowarczyki „Lahtine aken“, Terry Pratchetti „Postiteenistus“ ning seesinane Bradley oma Penny Blackiga.

Bibi Raidi tõlge on hoogne ja tabav, Flavia hääles on just paras segu õhinast ja eneseteadlikkusest. (Ainult Bakelite’i kuuldetoru oleks võinud olla „bakeliidist“.) Paar iseloomulikku lauset:

„Iidse tammepuu varjus seisis bussiootepink, millel aga istus mulle tuttav kuju: iidne laiades põlvpükstes päkapikk, kes nägi välja nagu pesus kokku läinud George Bernard Shaw.“
„Uurija Graves ei öelnud rohkem midagi, aga kui me lähemale jõudsime, lükkas ta mind õrnalt enda ees inspektor Hewitti poole nagu sõbralik terjer, kes oma peremehele surnud rotti toob.“

Soovitan Flavia seikluste avaköidet kõigile, kelle mälus on alles Laps, kes tahtis kõike teada ja sõi ainult seda, mida tahtis süüa.

Tiina Tarik

Vt ka:
autorist Wikipediaskirjastuse tutvustusJuuli raamaturiiul, Mariann.

Robert Sheckley „Tont nr 5: kõik Gregori ja Arnoldi jutud”

„Mul on üks kaval plaan ja kui see õnnestub, saame rikkaks!” Kõige kurjakuulutavama lause võistlusel saavutaks see reibas hüüatus surmkindlalt esikoha, lüües pika puuga ka lauseid „See asi ei saa ebaõnnestuda” ja „Mis siin ikka saab viltu minna?” Kõik eeltoodud laused on selles raamatus kenasti esindatud, nagu ka need, mis neile mõne aja pärast vältimatult järgnevad: „Mis me nüüd peale hakkame?”, „Oleksin vist pidanud selle peale mõtlema” ja „Kas sa teadsid seda, kui lepingule alla kirjutasid?”

sheckleytontnr5Gregori ja Arnoldi ettevõte, AAA Ässade Planeetidevaheline Kahjutustamisteenistus, satub nimelt alailma säherduste tööotsade peale, millest terendab võimalus rikkaks saada, ent tavaliselt on masinavärgis (otseses või kaudses mõttes) kivike, mis võtab pankranniku mõõtmed. Kuidagi tulevad nad ju ikka terve nahaga ja pankrotti minemata välja, aga närvirakke – põhiliselt Gregori omi – hävib kogustes, mida ei suudaks korvata isegi Meldge’i Tasuta Tootja.

Robert Sheckley (1928-2005) tegelased said eesti lugejale tuttavaks teedrajava kogumiku „Lilled Algernonile” vahendusel, kus Jaan Kaplinski tõlkes ilmus kultusteose mõõtu jutt „Tont nr 5”. Aastal 2016 on kirjastuse Fantaasia sarjas „Orpheuse raamatukogu” avaldatud kõik Gregori ja Arnoldi tsükli kaheksa juttu – esmakordselt maailmas! Gregor ja Arnold pakuvad kena täiendust pikale rodule kirjanduslukku läinud partnerlustest: Ostap Bender ja isand Vorobjaninov, Peters ja Tucker, Fille ja Rulle, rebane Alice ja kass Basilio – kelmid, taibud ja lihtsalt õnnekütid, kel kullasära silme ees, kuid jalad pahatihti katastroofi kammitsas. Teadlastena on Richard Gregor ja Frank Arnold igati tasemel ning planeetide kahjutuks tegemine tuleb neil hästi välja, kui on tarvis rutiinseid töid: muuta kliimat, ekstermineerida faunat, teha mägedest viljakandev maa ja vastupidi. Planeetidel ja klientidel on aga vahel omad soovid…

Tõlkijad – Kaplinski kõrval ka Seio Saks, Jaana Talja, Eva Luts ja Karel Allikas – on oma töö hästi teinud, ehkki „Piimaring” võinuks suuremate kahjustusteta olla ka „Käkitegu”. Lugeja saab peale hea tuju ka hulgaliselt informatsiooni teiste eluvormide kohta, tutvub konfiguraatori hingeeluga, õpib kogemuste põhjal, et ei maksa tundmatut masinat sisse lülitada, kui pole võtit, millega seda välja lülitada, ning saab teada, kuidas muuta kassi nähtamatuks. (Selleks on vaja kõigest nähtamatuid taimi, mida söövad rotid, vabandust, pähhid, ja siis kass nende keskele lahti lasta. Käkitegu.) Ühtlasi saame teada, miks ei maksa kääpse, kuusureid ja vangerjaid samas kosmoselaevas transportida, kas paadil või planeedil võib olla oma isiklik teadvus ning kas kummitused on ikka olemas.

Kogu selle jahmerdamise peale võib tekkida küsimus, miks see ettevõte ikka veel koos püsib? Miks üks osapool, tõenäoliselt Gregor, ei ole veel tegevusluba nurka visanud ja kompanjoniga jumalaga jätnud? Küllap sellepärast, et nad on lapsepõlvesõbrad, neid seovad ühised mälestused, muuhulgas ka kollide väljamõtlemisest ja nende eest pääsemisest. Mängu – ja elu – eest pole teadupoolest paremat kaitset kui üle pea tõmmatud tekk.

Tiina Tarik

Lauri Räpp “See ei ole minu Kuuba”

Sel raamatul on eeskujulikult otsesõnaline ja autorihoiakut sedastav pealkiri. Puudu on vaid mõtteline alapealkiri „See raamat ei oleks kunagi saanud ilmuda „Minu…” sarjas”.

Nali naljaks, aga siit johtub üks tõik, millele on kerglaselt vähe tähelepanu pööratud. Nii nagu iga inimene peaks leidma just need reisisihid, mis on temale meele järele, peaks iga maa samuti leidma endale just neid turiste, kes sobivad selle maaga, tema inimestega, kultuuri ja tavadega. Ja antud juhul on tingimus kuhjaga täidetud. Kõnealune kaheksaliikmeline segaseltskond sobib Kuubale ja Kuubaga kui rusik silmaauku või piip vana merekaru suhu. Oma teekonnal saare ühest otsast teise ja tagasi läbitakse tähtsamaid linnu ja kõrvalisi asulaid, ööbitakse kohaliku kodumajutuse parimates palades, tutvutakse sealse ööeluga iga kandi pealt ning proovitakse kulinaarseid ja alkohoolseid tooteid koos kõikvõimalike tagajärgedega. Kuubalaste kirjeldused on sümpaatsed, vaatamata sellele, et enamik neist on võtnud eluülesandeks turistilt seitse rahanahka seljast koorida – aga kui nt õppejõu kuusissetulek on 25 eurot, siis hakkab nutikas inimene tahes-tahtmata otsima käänulisemaid rahateenimise võimalusi. Nii siginevadki jintero’d, kes ränduritele rohkem või vähem suli tehes transporti, majutust, meelelahutust ja muud vahendavad. Samas võib Kuubal kõikjal kohata muusikuid, kes on valmis ka tänaval juhusliku kohtumise käigus maha saama „Buena Vista Social Club’i” väärilise improvisatsiooniga – jumalamuidu ja heast tujust!

räppseeeioleminuRändurid lähevad meelsasti kaasa kohalike elufilosoofiaga: ära pinguta nii et pihik lõhki, parem tantsi ja laula või võta koos meiega üks väike naps! Hoole ja armastusega on jäädvustatud iga sisse joodud ja välja oksendatud mojito või cuba libre, iga söömaaeg, mis viis keele alla või lõi põhja alt, iga viimne kui kanajalgadel seisev casa, kus ööbiti, rääkimata chica’dest, kes lahkesti aitavad mööda saata öö (sularaha eest). Sularahaga on ka segased lood: välismaalastele on loodud omaette valuuta (CUC) ning kaupade-teenuste hinnad varieeruvad metsikult, olenevalt sellest, mitmendat korda kokkuleppele püütakse jõuda. Transpordivahendid on omaette maailm. Kas olete mõelnud, kuhu lähevad need laevad, autod ja bussid, mis heaoluriikides amortiseerununa maha kantakse? Kui peaksite Kuubale sattudes oma maanteemuhu ära tundma, siis palju õnne! Ehkki tõenäoliselt on ta juba värvitud roosa- ja kollaselilleliseks. Ja muidugi ammendamatu epiteetide varamu, iga turisti tähtsaim teema: tualetid. Sapiendus satanas, nagu ütleks Salomon Vesipruul.

Igatahes on see mõnus lugemine neile, kes taluvad autori kohitsemata keelepruuki ning tervislikku otsekohesust. Ja kui kellelgi tekib rännuisu, siis on säherdune ülevaateteos isegi praktilisem kui mistahes Üksildane Planeet.

Tiina Tarik

Vaata ka madlikese blogi.