Archive for the ‘Tarik, Tiina’ Category

Juhan Voolaid „Tartu 1971-1983. Jõmpsika mälestused”

Juhan Voolaid „Tartu 1971-1983. Jõmpsika mälestused” (Kuuloom, 2020)

Kui ma seda raamatut lugema hakkasin, ei olnud Juhan Voolaidist veel saanud Tartu linnakirjanik. (Raamatus käänab ta oma nime Voolaidi, mitte Voolaiu, jäägu siis nii.) Uudis kuulutati välja, kui olin jõudnud kompvekkide käsitluseni, nii et päris parajal ajal. Kompvekke ja muud tunnustust väärib see raamat igatahes – teist nii laialdast ülevaadet 1970ndate-1980ndate Tartu sisust ja vormist, linnaehitusest argiasjadeni, on raske kõrvale panna. Seetõttu leiab lugeja kõnealuse teose Tartu raamatukogus mitte ilukirjanduse seast, vaid koduloo riiulilt.

Harvanähtava põhjalikkuse ja hirmuäratava detailitäpsusega registreerib autor kõike, mida võis leida koduõuel ja naaberhoovis, kaupluste lettidelt (ennekõike joogid ja maiustused), treeningsaalis, kinos, tehnikatoas ja plaadiriiulil. Oma koha saavad ka raamatud, raadiosaated, täisolijad ja taarapunkti sisekujundus. Inimesed, kes noore Voolaidi kujunemises rolli mängisid või lihtsalt tema territooriumilt läbi astusid, on kohaselt käsitletud ja asja eest tunnustatud. Mõistagi ei puudu lapsepõlve kujutavast raamatust „lapsepõlve süütud muretud mängud”, mille juures järjekindlalt kordub kurjakuulutav väljend „see oli väga üllatav”. Tõepoolest, miks peaks ilutulestikuga rikastatud hoovile järsku ilmuma autori muusikaõpetaja, ja veel veoauto kastis? Või kui panna spordikotti trenniriided ja poolik pepsipudel, siis mis imeväel leiab noor sportlane kohale jõudes kotist läbimärjad riided? Imestamisväärilist on kasvava organismi elus palju, hulga rohkem kui paadunud ja kalestunud täiskasvanu elus – oh oleks, et see nii ka edaspidi oleks!

Omaette preemiat väärib ülevaade Riia mäe ehitistest, Kaitseliidu/EPA maja/Kaitsekolledži hoone käekäigust ning kodumaja Riia 11 ehitamisest. Koguni uuslinnajagu Annelinn on põgusalt, kuid tõetruult jäädvustatud, nagu tunnistab 1970ndate lõpus sisse kolinud siinkirjutaja nõder mälu. Kõigile lugejatele ei pruugi säärane protokollistiil passida, kipub monotoonseks kätte. Tartu mineviku vastu huvi tundjatele aga on raamat kindlasti paras kompvek ja autor linnakirjaniku nime igati ära teeninud. Seda enam, et käesolev on juba mitmes teos Tartu-teemalises sarjas: „Hokimängija Tartu linnamüüril” ja „Tartu õuduskaupmees” ilmusid 2014 ja 2016 ning tänavu olla sarjale oodata järge.

Tiina Tarik

Vaata ka: Kristjan Roosi intervjuu Juhan Voolaidiga.

Cara Hunteri Inspektor Fawley juhtumid: „Nad ei leia sind iial” (2019), „Pimeduse kütkes” (2019), „Väljapääsu ei ole” (2020)

„Ja mingeid kuradi ristsõnu ma ka ei lahenda.”

Säärase viipega poole sajandi tagusele ametivennale algab Cara Hunteri triloogia inspektor Adam Fawley juhtumitest, tegevuspaigaks krimikirjanduse lemmiklinn Oxford. Ent sedapuhku puutume Morse’i ja Lewise jahimaa, intriigitsevate õppejõudude ja kõikvõimsate kolledžitega kokku põgusamalt, põhitegevus toimub mujal – heal või näiliselt heal järjel inimeste elurajoonis, rohkem või vähem kenade eramute seinte vahel.

Minajutustaja Adam Fawley on otsekohene, järsuvõitu ütlemisega ja pealtnäha mitte just väga sõbralik. Eriti vähe sõbralikkust jagub tal enda vastu, ja tal on selleks rohkem põhjust kui enamikul inimestest. Samas, ega linnakodanikud ka just inglid ole: inglid ei laseks oma lastel grillipeolt kaotsi minna, ei lukustaks noori naisi keldrisügavustesse ega süütaks elumaju, kus väikesed lapsed sees. Lähemal vaatlusel selgub muidugi, et inspektor juhib oma rühma hästi, oskab pisimate detailide põhjal järeldusi teha ja suhtleb kolleegidega täiesti adekvaatselt, järgides politseinike kirjutamata reegleid: sina pead oma kolleegidega aus olema; sina ei tohi valetada, igaühele infot jagada, kahtlusalusega kurameerida ega muul viisil korrumpeeruda; kui sina kirjutamata reeglite vastu eksid, satud põlu alla seniks, kuni vea hea tööga korvad. Nõnda võib edevast seersandist saada taas lihtuurija, tööd rügav tagasihoidlik tüüp tõusta seersandiks, nutikas naine edeneb küll ametiredelil, kuid tema suhteid meeskolleegidega valvatakse terasemalt, kui Naabri-Valve jõuab naabrilastel silma peal hoida.

Lapsed ja lapsevanemad ongi kolme raamatut ühendav teema. Hellitatud lapsed ja kiusatud lapsed, eiratud lapsed ja leinatud lapsed. Armastavad vanemad, ükskõiksed vanemad, hooletud vanemad, hoidlikud vanemad. Lubadused ja hinnangud, mida lastele möödaminnes antakse, ootused ja lootused, mida neile pannakse, pettumused, mida ei vaevuta varjama. Sünnitusjärgne depressioon, noorukiea depressioon, väikelapse depressioon. Manipuleerimine, millega saavad hakkama nii noored kui vanad. Ahnus, edevus, edukultus, väline hiilgus ja sisutühjus ning kõik need muud tänapäeva mänguasjad, mis võivad parimadki perekonnad lõhkuda ja noored hinged viltu väänata. Raamatus „Väljapääsu ei ole” nendib autor uurija suu läbi:

„Kas on kunagi varem olnud põlvkonda, kes on vägivallaga nii harjunud, kes võtab juhuslikku julmust nii loomulikuna? Kõik need spetsialistid, kelle kohta ta pühapäevastest ajalehtedest loeb, ja kes hoiatavad meid arvutimängude mõju ja empaatiavõime kahanemise eest – selle põhjal, mida tema just nägi, pole neil aimugi, kui hull see asi on.” (lk 227)

Omaette teema on naised kriminaaluurimistöös, nende suhted jaoskonnas, tõus ja langus ametiredelil ning üldsuse suhtumine naisuurijatesse. Ühest küljest ollakse leppinud, et XXI sajandil on politseivormis naine normaalne nähtus, aga ikkagi…

Cara Hunter (pseudonüüm) elab ise Oxfordis ning on õppinud seal inglise kirjandust. Tema kriminullid on äärmiselt põnevad, lahenduskäik võtab pidevalt kurve ning lõpplahendus tabab ikka ootamatult. Lugejatele antakse tegelikult päris palju kaarte kätte: umbes kuuendast peatükist alates hakkab paralleelselt olevikuga jooksma tagasivaadete liin, nt „236 päeva enne tulekahju”, uurimise edenedes hakkavad need sagenema ja lõpuks kulgevad peaaegu paralleelselt. Lugeja näeb, kuidas jõutakse nö haripunkti poole, kuid kas ta oskab ära mõistada, mis tegelikult juhtus? Sekka puistatakse veel katkeid ajakirjandusest ja sotsiaalmeediast, eriti Twitterist ja kommentaariumidest, mis ilmestavad lugu eheduse ja avalikkuse reaktsioonidega, mida osavalt tagant õhutades võib jõuda võigaste tagajärgedeni. Bibi Raid on tõlkes väga hästi järginud tegelaste erinevaid kõnepruuke ja reportaaži eriliselt laetud stiili. Teadaolevalt on valmis veel kaks Fawley lugu. Jääme ootama!

Tiina Tarik

Vaata ka Tallinna Keskraamatukogu raamatublogi 
ja Jaan Martinsoni raamatublogi

Märt Laur “Mürgiallikad”

Romaani alguses saab peategelane, 42-aastane IT-alal töötav lahutatud, naisest-tütrest võõrdunud Aare diagnoosi – neljanda astme kopsuvähk. Vastuseid otsides satub ta netifoorumis kirjutama Piretiga, kelle sõbralik suhtumine ja peagi ka praktiline abi aitab tal ravi algetappidest läbi tulla. Uus tuttav toob mehe ellu vaid loodusravisse uskuva tervendaja ning teaduseusku Aarel on üha raskem talle vastuargumente leida. Aeg hakkab aga otsa saama…

Seda raamatut võiksid lugeda inimesed, kes on saanud mõne ränga diagnoosi. Seda võiksid lugeda inimesed, kelle lähedane on saanud ränga diagnoosi ja kes ei tea õieti, kuidas temaga edasi suhelda. Aga kindlasti peaksid seda lugema inimesed, keda mõni kallimeelne ligimene on hakanud veenma, et suudab ta looduse jõul ja iidsete ravivahenditega täielikult tervendada, tingimusel, et ta lõpetab igasuguse arstliku ravi. Otsused teeb muidugi igaüks ise, kuid raamatus toodud näide sellest, milliste võtetega võidakse saavutada nõusolek anda end ainuliselt kellegi kätesse ning loobuda nn teaduslikust meditsiinist, võiks sisendada ettevaatust ja tahtmist küsitleda kõiki, kes kipuvad sind ravima või kes seda ameti poolest teevad. Kuskil pole öeldud, et vastused peavad kerged olema. Kuid kaalul on inimese ainuke elu. Ja põhimõtted ei pruugi elutahte survele vastu pidada. Või ei peagi?

Märt Laur (1980-2020) suri tänavu jaanuaris 40-aastaseks saamata. Ta alustas teadusulmega võrguajakirjas Algernon. Kõik kolm tema romaani – „Appassionata” (2012), „Lahustumine” (2015) ja „Mürgiallikad” (2020) on auhinnatud või ära märgitud romaanivõistlustel. Võib-olla poleks neid kirja pandudki, kui polnuks noid võistlusi, mille kasutegurit on arvustatud nii ja naa, ent siiski on hea, et nad on – võimalus neile, kes ilma taolise taganttõuketa ehk ei hakkakski kirjutama.

Tiina Tarik

Vaata ka Raul Sulbi artikleid “Surma ja haiguste kõlakamber
ja “Märt Lauri üle lugedes“.

Guillaume Musso “Tütarlaps ja öö”

Klassikokkutulekuid on mitut masti. On filmidest ja krimiseriaalidest nähtuid. On selliseid, kuhu tullakse, sest ikka veel on huvitav kunagiste kaaslastega kohtuda ja kõnelda (tuleval aastal siis Osmussaarel, jah?). Ja on selliseid, kuhu tullakse hirmu ja südamevärinaga – just nõnda kohtuvad kolm vana sõpra Antibes’i peenes eliitkoolis. Sest Saint-Exupery gümnaasiumi vana võimla läheb viimaks lammutamisele. Ja kakskümmend viis aastat hoitud saladus peab paratamatult päevavalgele tulema.

Üks lumetormine öö 1992. aasta detsembris pööras pea peale kogu kooli elu ja jättis oma pitseri nii õpilaste kui õpetajate tulevikule. Kas kooli populaarseim tütarlaps ja noor filosoofiaõpetaja tõesti põgenesid koos või on nende kadumise taga midagi kurjemat? Kas hirm ja süütunne tärkab sellest, mida tegelased mäletavad või arvavad mäletavat, või hoopis sellest, mis on neile teadmata ja mida nad vaid umbmääraselt aimavad? Keegi on kedagi ära kasutanud. Keegi on kedagi millekski sundinud. Keegi pole kunagi oma tunnetest üle saanud. Keegi on kelleltki välja pressinud, teine jällegi isetult aidanud. Kuidas puutuvad sündmustesse laste vanemad ja nende omavahelised suhted? Ja kui tähtis võib olla üks nimi?

See on romaan sõprusest, armastusest, nooruse meeletusest ja täiskasvanute kalkuleeritud hullusest, kirjandusest, kuritegudest ja sellest, kuidas tulla välja ööst. Kiindumused pannakse proovile, normid heidetakse kõrvale, saladused tulevad ilmsiks, fotod räägivad oma lugusid. Peategelane, romaanikirjanik Thomas ühtaegu pihib oma lugu ja jäädvustab seda käsil olevas romaanis. Põnevus ei rauge enne lõppu… kui see on ikka lõpp?

Guillaume Musso (sünd. 1974) on nüüdisajal üks loetumaid prantsuse kirjanikke. Saatesõnas on ta öelnud, et soovis juba ammu kirjutada oma lapsepõlvemaast Antibes’st Prantsuse Rivieras. Ta on avaldanud 17 romaani. Ulla Kihva asjatundlikus tõlkes „Tütarlaps ja öö“ on tema viies eesti keelde tõlgitud raamat. Varem on ilmunud „Tulen ikka su juurde” ja „Ingli kutse” (sarjas „Nüüdisromaan”) ning „Mis saab pärast…” ja „Central Park”.

Tiina Tarik

Vaata ka:
https://epl.delfi.ee/martinson/raamatublogi-vaartkrimikirjanduse-raskuskese-on-nihkumas-prantsusmaale?id=89618539

Johannes Kivipõld “(Vaba)surm”

Eesti autorite teoseid ei ilmu põnevussarjas „Mirabilia“ kuigi tihti. Noore kirjaniku Johannes Kivipõllu kolmas raamat (varem on temalt ilmunud 2018. a ulmeromaan „Põrge“ ja poliitiline põnevik „Pööris“) pealtnäha veidra pealkirjaga „(Vaba)surm“ võtab siin koha täie õigusega. Enesetappe käsitlev kriminaalromaan jälgib pahatahtliku manipulaatori edenemist varju hoidvast jälgijast küüniliselt kalkuleerivaks niiditõmbajaks, kes otsustab oma suva järgi, kes elab ja kes sureb.

Meinart on tavaline noorepoolne mees, keda tänaval nähes ei tuleks kellelegi pähe, et see tagasihoidlik ja kinnise moega tüüp võiks olla külmavereline tapja. Kui vähese enesekindlusega IT-nohik aga avastab, et kunagi naisele, kes keset ööd ta korterist oma meest ja selle armukest otsis, hooletult visatud sõnad – löö oma mees või tema tüdruk maha või tee endale ots peale, ise otsustad – viisid naise tõepoolest enesetapule, hakkab ta kavakindlalt tegutsema. Lõpuks ometi on arvutimängude meister mõelnud välja mängu, kus ta saab kõiki nuppe kontrollida ja oma tahte järgi liigutada, et saavutada lõpplahendus – mängija enesetapp. Appi võetakse mobiiltelefonid, hüpnoos ja sugestioon. Ajapikku hakkab noor politseiuurija Hugo aga kahtlustama: kas nii sagedased enesetapud tema piirkonnas on ikka juhuslikud?

Hoogsalt kirja pandud, erilise täitematerjalita romaan kulgeb kiirtempos juhtumilt juhtumile, sekka mõistmatute prokuröride-politseiülemate jauramisi. Mõtteid tekitas lugu aga rohkesti, ja ka üsna musti. Oma tegevuse õigustamiseks-õilistamiseks veenab Meinart ennast, et teeb vajalikku ühiskonna puhastamise tööd. Ohvrite seas on kodutu, vaimuhaige, naisepeksja ja loomapiinaja, vähki põdev pensionär, vastutulematu laenuhaldur, rahatu üksikema, dopingusportlane, homoseksuaal… Väärakad, nagu neid tänapäeval nimetatakse. Huvitav, kui paljud lugejad tunnevad Meinarti suhtes poolehoidu? Kui paljud ihkaksid ise olla „metsasanitarid“, hoida maksumaksjate raha kokku lootusetult haigete ja vanurite pealt, likvideerida antipaatseid ametnikke või muidu vastumeelseid inimesi? Ja miks ikkagi on osa inimesi – kui hüpnoos kõrvale jätta – valmis elust loobuma kellegi utsitusel? Sinivaala-nimeline mäng on veel värskelt meeles, küllap on neid teisigi. Kui sugereeritavad me ikkagi oleme? Kas vabasurm ongi üldse enam „vaba“?

Tiina Tarik

Vt ka: üks varasem intrevjuu Johannes Kivipõlluga Tartu Ekspressis ja blogipostitus Raamaturiiulikeses.

Jørn Lier Horst „Katharina kood“

Jørn Lier Horsti (sünd. 1970) uut raamatut „Katharina kood“ (2017, e k 2020) lugema hakates olin kindel, et kirjutan sellest lugemissoovituse. Norra krimikirjandus on liiatigi jäänud teenimatult Rootsi ja Taani noir’i varju, ehkki Norral on välja käia kaks tippkrimikirjanikku – Jo Nesbø (noir’im kõikidest) ja seesinane J. L. Horst, endine politseiuurija, kes teistele vastukaaluks paistab silma nii rahuliku jutustamislaadi kui suhteliselt vähese tegelaste poolt konsumeeritava alkoholi kogusega. Ka peategelane, politseikomissar William Wisting vastab osaliselt stereotüübile – karuse olekuga, muutusi mitte armastav pensionieelikust leskmees –, ent tema inimlik mõõde on avaram ja soojem, ta pole üliinimene, lihtsalt elutark õiglust taga ajav mees. Wistingu-lugusid on eesti keeles varem ilmunud neli — “Jahipenid”, “Koopamees, “Talveks suletud” ja “Salauks” — ning  rõõm oli avastada, et ta on alustanud uut Wistingu-sarja „Lahendamata juhtumite kvartett“, millest esimene käsitleb 24 aastat kadunud naise otsinguid. „Katharina kood“ ongi krimisõpradele meelepärane tasahaaval edenev kassi-hiire-mäng, mis kulgeb autorile omaselt kahe paralleellse liinina – lisaks komissarile uurib samu juhtumeid tema ajakirjanikust tütar Line. Ent krobeliselt tõlgitud raamat on nii lohakalt toimetatud ja trükivigu täis, et ma ei saa seda soovitada. Kahju.

Tiina Tarik

Vaata ka: https://epl.delfi.ee/martinson/raamatublogi-kaks-tosinat-aastat-kestnud-kriminaalne-malepartii?id=89064745

Jerome Groopman “Kuidas arstid mõtlevad”

Jerome Groopman “Kuidas arstid mõtlevad” (2007, e.k. 2020, inglise keelest tõlkinud Piret Lemetti)

Praegusel ajal, mil meditsiin on kogu maailmas omandanud uue tähtsustasandi ning arste ülistatakse ja sõimatakse üksteise võidu, on üpris asjakohane ja põnev tutvuda arstide mõtteviisi eripärade ja diagnoosimisvõtetega. Lühidalt kokku võttes räägib Harvardi professori, hematoloog-onkoloog dr Jerome Groopmani raamat sellest, kuidas arstid patsientide jutust sotti saavad ning milliseid sõnu ja mõttemalle kasutavad, et leida ja kinnitada diagnoos ja haigusele vastav ravi.

2007. aastal ilmunud teoses käsitletakse arstikunsti tänapäeva maailmas, mil igale patsiendile on eraldatud 15 minutit vastuvõtuaega, tema jutt katkestatakse ja esmane diagnoos määratletakse 18. sekundil ning meditsiini toimimise üle otsustavad kindlustusfirmad, ravimitööstus ja muud äriettevõtted. Haiglaarst peab enamasti mõtlema ja tegutsema üheaegselt, esmatasandi arstil on jällegi suurem hulk patsiente ja vähem aega nendega tegelemiseks kui täppistööks tarvis. Sestap võetakse kasutusele nn otseteed ehk heuristikud – umbes nagu asitõendid kriminalistikas. Need on välkotsused, mis langetatakse kabinetti sisenenud patsienti vaadeldes, tema kehakeelt, hääletämbrit, hingamisrütmi jälgides, varasemaid uuringutulemusi hetkeseisundiga võrreldes jne, ja mis võivad nagu asitõendidki nii päästa elusid kui põhjustada tõsiseid vigu.

Pealtnäha kuivas ja neutraalses otsustusprotsessis osalevad ka arsti ja patsiendi emotsioonid. On avalik saladus, et arstidele on vastumeelt lootusetud, viletsa prognoosiga haiged – nood tekitavad frustratsiooni ja küündimatustunnet, samas kui hea prognoosiga haige suhtes tekib arstil kergemini empaatia ja soov paranemisele üha intensiivsemalt kaasa aidata. Samas pole liigne empaatia kasulik, kui selle tõttu jääb tegemata ebameeldiv protseduur, mis tooks selgust patsiendi seisundi järsku halvenemisse. Kuidas sa tõmbad kenal intelligentsel kirjandusõppejõul, kellega eile James Joyce’ist keskustlesid, haiglavoodis tagumiku paljaks? Ent ainult nii leiad nakkusliku mädakolde. Samuti pole arstide lemmikuks patsiendid, kes ei ole „koostööaltid“ – ei võta ravimeid ega järgi režiimi, ning seegi võib olla petlik. Meile ehk mitte enam eriti mõistetav näide: südamehaige vanadaam ei võtnud ravimeid mitte arsti korralduste vastu tõrkudes, vaid seepärast, et ei osanud lugeda ega saanud pakendile märgitud juhistest aru.

Oma rolli mängivad ka arstide haridusest ja kliinilisest praktikast kaasa saadud stereotüübid, nt „selle haiguse juurde kuuluvad need nähud, too näht on ebatüüpiline, järelikult pole see haigus“. Ja stereotüübidki võivad nii otsemaid õige diagnoosini juhtida kui eksiteele viia. Olen ka ise stereotüübiga valusalt pihta saanud. Kui palju on aga arstidel sääraseid juhtumeid, mis neid hiljem kiirotsust tegemast pidurdavad ja veel kord järele mõtlema panevad? Kõne alla tulevad ka sõnad, mida eri vanusest, soost ja sotsiaalse staatusega inimesed mõistavad erinevalt, ilmselge osutumine harukordseks ja vastupidi ning veel paljud peensused ja keerukused, mis teevad meditsiinist arstikunsti.

Lõpetuseks paar tsitaati. Esiteks lastearst: „Üliinimlikud nõuded meie erialale on meist teinud kas terasest helkiva pilguga sõdalased või vabisevad, ära vaevatud valges kitlis süldikäntsakad. Tänapäeval praktiseerime triaažimeditsiini – jättes aja jooksul välja kujunenud haigevoodi juures istumise rolli haiglatöötajatele; me vähendame patsientidega silmitsi olemise aega; taganeme administratiivrollide kandjate ridadesse; kuhjame enda kaitsmiseks tulejoonel oma nimede kõrvale lühendeid MBA, Esq. või MPH.“ (lk 88-89). Lõpetuseks saab sõna sisehaiguste professor: „Esmatasandi arstiabi iseloomustab levinud mõtlemisviga, seda nähakse meditsiini madalaima tasemena … ja sellest tulenevalt algelise meditsiinina – mis piirdub valdavalt (näiteks) tavaliste külmetushaiguste ja väljamõeldud haigustega. See on väär arusaam, /…/. Suureks probleemiks ei ole mitte üksnes tõsiste haiguste äratundmine, vaid sageli pigem suutmatus otsustada, kas asi on tõsine või mitte. Aga kõik teavad, et teadmine olukorras, kus me midagi ei tea, nõuab ülitäpseid teadmisi…“ ( lk 103)

Tiina Tarik

Vaata ka: https://raamatud.postimees.ee/6925289/raamat-mis-on-toeline-maiuspala-nii-arstile-kui-ka-patsiendile

Mary W. Craig “Mata Hari : tantsijanna, kurtisaan, salakuulaja”

Raamat Mata Harist. Mu seniloetuist parim. Iseäranis meeldis mulle algusosa. Raamatu tõlkija on Tiina Tarik ja ma olin vaimustuses, et kuidas autori ja tõlkija hääled klapivad. See oli just nõndamoodi, nagu Tiina räägiks — ilma hukkamõistuta, aga võimalikult ausalt, samas hoolega sõnu kaaludes, aga kuna see sõnade kaalumine käib tavainimesest kordades kiiremini, siis ladusalt ja vaimukaltki, puistates muu jutu sisse justkui muuseas üldajaloolisi fakte ning jääb mulje, et tegelikult ta teab oluliselt rohkem, kui parasjagu rääkida saab, olgu siis tegu teadlikkusega mahu piiranguist või millestki muust. Esimesed sadakond lehekülge läksid päris hästi, see oli see Mata Hari kasvamise, õnnetu abielu, lahutuse ja tantsu lugu. Edasi oli 150 lehekülge salakuulamisspekulatsioone ja siin autori toon muutus. Kui Mata Hari elu esimesed 39 eluaastat mahtusid sajale ja viimased 2 aastat ülejäänud sajaviiekümnele leheküljele, siis muutus seni ladus jutustus kõhklevaks dokumendikatketega läbipikitud aruandeks ja mu lugemisisu langes kolinal. Et jah, seniloetust parim, aga mitte täiuslik.

See, et Mata Hari 27-aastaselt alustanuna ja täieliku amatöörina Pariisi ja muu Euroopa tantsulavad vallutas, oli omamoodi ime ja juhuste kokkulangemine. Oma osa oli kahtlemata karismal, seda artistil kas on või ei ole, Mata Haril oli seda tõenäoliselt hulgim, ja sellel, et orient oli parasjagu moes, kasulikud tutvused ja hea agent andsid lisahoo. Katke raamatust (heal lapsel mitu nime, raamatus kasutatakse läbivalt nimevormi M’greet, lühend tema ristinimest Margaretha Geertruidast): “Orientaalsus oli aga Pariisis ja õigupoolest terves Euroopas viimane mood ning M’greeti idamaise tantsu oskused andsid talle paljude teiste ees tähelepanuväärse eelise. Molier, kellel oli sidemeid kõrgklassi hulgas, nõustus tutvustama M’greeti mõnele oma sõbrale, et ta karjäärivõimalusele kaasa aidata. Kuigi Molier’l oli õigus, et orientaalsuse mood pidi veel mõnda aega kestma, pole tõenäoline, et ta teadis, kui piiratud M’greeti teadmised ja oskused idamaiste tantsude asjus õigupoolest on. M’greeti see ei heidutanud ning ta lõikas kasu publiku huvilt hommikumaa vastu ning nende olematutelt teadmistelt. M’greet ei olnud ehk Pariisis kõige noorem ja andekam tantsija, kuid ta oli ikkagi mõnda aega Hollandi Ida-Indias elanud ja võis seal hangitud teadmisi enda kasuks pöörata. Mängides välja kõiki euroopalikke stereotüüpe Indiast ja oriendist, saavutas ta illusiooni, mis maskeeris tema vähest tantsuoskust.”

Vaidlused Mata Hari tantsuoskuste ja stiili ning selle, kas ta oli ikka spioon, üle käivad siiamaani, hoolimata sellest, et arhiivides on säilinud üllatavalt paljut. Aga ajalukku on ta end sisse kirjutanud ja kuigi ta ise ei pruugiks selle pildiga, mis tast maalitakse, nõus olla, siis edevus, et teda veel sajand peale surma mäletatakse, kaaluks tõenäoliselt tema jaoks paljutki üles. Lisanüansina — kuna ta ise oma eluajal tõerääkimisega just ei hiilanud, siis tuleb leppida nende kildudega, mis jäid, olgu need siis tõed või legendid, ja eks igaüks sordib endale need meeldivamad välja. Mary W. Craig on enda kätte kogutud killud üsna usutavaks ja (enamjaolt) kaasahaaravaks raamatuks vorminud.

Tiina Sulg

Veronika Kivisilla “Kuni armastus peale tuleb”

Kui on vaja raamatut, mille abil end mustast august välja vedada, sobib selleks suurepäraselt Veronika Kivisilla “Kuni armastus peale tuleb”. Just “kuni”, mitte “kui”, ja selleks on täiesti kindel põhjus, ja selle põhjuse leidmiseks maksab lehitseda sajandivanuseid raamatuid.

Põhiosa tekstist pärineb viimasest viiest aastast: Facebooki postitustest kokku pandud meeleolupäevik sisaldab suures koguses laste ütlusi, linnu- ja inimvaatlusi, kaunist emakeelt ja mida kõike sellega teha saab, ning sooja, mõistvat suhtumist kõigisse, kel hing sees. Sõber meenutas ükspäev oma pere mängu, kus iga sõna pidi algama tähega, millega teine lõppes, – meiegi mängisime seda, peamiselt linnanimedega. Tore on tõdeda, et säärased mängud on ikka au sees, ja et lapsed on täiesti võimelised nutifonid koju jätma ja päev otsa siili või sarvikpütti vahtima. Riidekoi ladinakeelse nimetuse saab veel boonuseks.

Sõnaga, üks ütlemata armas, mänguline ja tõsimeelne, helge ja omanäoline raamat, mida võib lugeda eest taha või tagant ette, kuni armastus peale tuleb.

Tiina Tarik

Narine Abgarjan “Manjunja”

Narine Abgarjan. Manjunja (2010, vene keelest tõlkinud Ilona Martson 2018)

Armeenia päritolu vene kirjaniku Narine Abgarjani debüütromaan „Manjunja” on kaaneteksti kohaselt „raamat nõukogude lapsepõlvest – lapsemeelsetele täiskasvanutele ja uudishimulikele lastele”. See on siiski vaid pool tõde; lapsepõlv on küll nõukogude-aegne, kuid armeenia perekond oma täies ilus on säherdune kasvukeskkond, mis võib nullida nii kommunismiehitaja moraalikoodeksi kui Benjamin Spocki lastekasvatusjuhendi.

Autor on öelnud:
„Manjunja” on lugu kõigist pealinnast eemal asuvatest nõukaaja väikelinnadest ja nende elanikest. Sellest, kuidas inimesed oskasid kohutavale defitsiidile ja kõikvõimalikele piirangutele vaatamata elada ja elust rõõmu tunda. 
„Manjunja” on raamat täiskasvanud lastele. Neile, kes ka kolmeteistkümneselt ja kuuekümneselt usuvad headusesse ja vaatavad naeratades tulevikku. 
„Manjunja” on minu lõpmatu armastuse avaldus kallitele, lähedastele ja linnale, milles mul oli õnn sündida ja suureks saada.” (lk 12-13)

Tegevuspaigaks on piiriäärne väikelinn Berd, tegevusajaks 1979-1980 ja peategelasteks kaks perekonda, Abgarjan ja Šats. Abgarjanide perekonda kuulusid isa-ema ja neli „eri kaliibris ja vanuses” tütart. Šatsi perekonda kuulus esmajoones ja ennekõike Nänn, kes töötas „ema, vanaema ja koduperenaisena” ning alles seejärel tema poeg ja lapselaps Maria ehk Manjunja. Narine ja Manjunja tutvusid mälestusväärsel võidupüha aastapäevakontserdil, kui laulukoori tagumist rida kandnud pink äkitselt „Buchenwaldi häirekella” ajal purunes ja lapsed üksteisele selga sadasid. Nõnda sündis eluaegne murdumatu sõprus tüdrukute ja ka nende perede vahel. Raamatus tuleb juttu kõigest, mis mahub kümneaastaste tüdrukute maailma: koolivaheajast, India filmidest, pirukatest, esimesest (teisest, kolmandast, viiendast …) armumisest, majapidamistöödest ja nende ratsionaliseerimismeetoditest ehk kuidas parimad plaanid ikka kuidagimoodi untsu lähevad. Saame teada sedagi, miks tüdrukud kesk suve siniste peanuppudega ringi käisid, mis juhtus pärast Tbilisi Dünamo ja Jerevani Ararati kõrgliigamängu, kuidas lapsed endale nimed said ja iidne armeenia naisenimi Maniakk globaalkultuuri ohvriks langes ning mis sai siis, kui Nänn ütles „noissandjumalküll”. Ja veel palju muud, mida hõlmab klišeelikuks kulunud, kuid kõigile mõistetav sõnapaar „õnnelik lapsepõlv”.

Tiina Tarik

Narine Abgarjanist on varem siin kirjutanud Annika Aas,
„Manjunjast” Triinu Rannaäär Tallinna Keskraamatukogu lehel.