Raamatukoguhoidjad soovitavad eesti kirjanduse päeval eesti kirjandust:

Linda Jahilo, Halliki Jürma, Kaja Kleimann, Ülle Nemvalts, Eve Pormeister,
Kaie Prangel, Tiina Sulg, Tiina Tarik, Triin Võsoberg, Seili Ülper

Niina Mero “Inglise romanss”

Lugesin Niina Mero “Inglise romanssi” ootamatu mõnuga. Tiina on selle kohta ka tabava ülevaate kirjutanud, minul oli lähtekoht veidi teistsugune: viited punkmuusikale jäid suht krüptiliseks, rohked osundused briti krimiseriaalide sisule, tegelastele ja näitlejatele tulid aga kohale kui rusik kurikaela silmaauku.

Iseäraliku mündi andis loole juurde, et tegu on soome kirjanikuga ja ka peategelased on õed-soomlased, kes mõlemad igatsesid Inglismaad, üks platooniliselt kui kirjandusest ja filmidest tuttavat ajatut kultuurriiki, teine kui sügavate juurtega elupaika. Nõnda siis kolis noorem õde Heli Inglismaale, armus Mark Darcysse, vabandust, Mark Chattenhami ning kutsus vanema õe Nora pulmadeks külla Oxfordi külje all asuvasse mõisa. Ülejäänu, nagu öeldakse, on juba ajalugu. Ennekõike kirjandusajalugu: Shelley, Keats ja teised poisid bändist (vt “Inspektor Lewis”, 2. hooaeg, 1. jagu). Aga ka arhitektuur, loodus ja üleüldine elulaad. Nora hoiaku võtab hästi kokku lausung lk 287: “Mina seisin akna all, vaatasin välja ja mõtlesin kohale, kus ta elab. Igal hommikul ärgates nägi ta esimese asjana Oxfordi.”

Härrasrahva elu ja sellega seotud põnevusliin on kõik võrdlemisi klišeelikud, üldse võiks sisu kohta öelda “Morse, Lewis ja Midsomer kohtuvad Jane Austeni ja Jane Eyre’iga.” Kadunud perepoeg, kõhedad kunstitööd, keelatud armastus, isegi aednikul on kapis tiitel ja luukere… Õnneks ilmestavad lugu ridamisi teadmisi inglise romantilise luule suurkujude kohta ning telekrimisõpradele armsad viited. Ja kui vandalismi uurima saabub pikk blond politseinik, on selge, et tegelane hakkab sonima James Hathaway’st, ning kui selgub, et tema ees seisab vaneminspektor Fox, siis on ohjeldamatu turtsatus omal kohal. (Vt “Inspektor Lewis”, osatäitjad.) Tõsimeelsem pool on Nora introvertsusest ja sotsiaalsest ebakompetentsusest tulenev elukäik, kuid teda ihaldet Inglismaal tabanud armuleegid on ehk veidike liialdatud.

Kokkuvõttes päris mõnus meelelahutus, eriti laupäeva õhtul enne filmi. Aga see peab olema “Lewis” või “Endeavour”, mitte “Vera” või “Shetland”. Mõned maailmad, isegi muinasjutumaailmad, omavahel kokku ei puutu, eriti kui nad asuvad samas riigis.

Tiina Tarik

Eve Pormeister “Näen, kuulan, tunnetan”

Eve Pormeister “Näen, kuulan, tunnetan : vaatlusi, mõtisklusi maailma tajumisest ja eneseotsingutest sõna abil” (Tallinn : EKSA, 2021. 516 lk.)

Ei juhtu just iga päev, et kolleegil ilmub raamat, ja veel milline raamat! Parajalt paks, korralikus köites, põhjaliku viitestiku ja nimeregistriga, mis viimasel ajal üha haruldasem. Kaanepildiks August Künnapu maal „Santorini kass 1”, mida/keda nähes tekib tahtmine hüüda: „Tere jälle, Kollane Kass!”

See kõik on vorm, kuid ega ilmaasjata öelda, et vorm on sisu vorm. Sisu on siin, autori esimeses eestikeelses raamatus, igale tõsisele kirjandushuvilisele küllaga. Eve Pormeistri elavad, empaatilised, kaasamõtlevad kirjanduskäsitlused ning motiiviuuringud on autori õpilase Aija Sakova sõnul „alati isiklikud ja kirglikud – need on kunstiteosed iseeneses /…/”. Suure osa elust on Eve pühendanud saksa kirjanduse uurimisele ja õpetamisele, viimased kümmekond aastat on ta tähelepanu köitnud rohkem eesti kirjandus. Raamatus jagub mõlemat, siin on käsitlusi saksa, šveitsi, austria kirjanikest nagu Hermann Hesse, Ingeborg Bachmann, W. G. Sebald, Gertrud Leutenegger, Peter Stamm, Daniel Wisser, Hans Platzgumer ning kodumaistest autoritest, kelle raamatutele Eve on kirjutanud arvustuse või lugemissoovituse meie raamatukogu „Kirjandusveebi”, kellega on vestelnud, vahel ka (juubeli)näituse koostanud. Arutluse all on Viivi Luik, Jaak Jõerüüt, Kärt Hellerma, Kai Aareleid, Eeva Park, Mathura, Ain Kaalep. Korduvad märksõnad, mis kirjutaja südamele olulised: maastik – vesi, puud, kass, koer, lind –, aeg, foto, valgus… Kahe jaostüki vahel on „Vahepalad”, Eve enese luuletused. Ehk ootavad needki kokku kogumist ja kaante vahel ilmumist?

Enamik artikleid ja intervjuusid on eelnevalt ilmunud Loomingus ja Akadeemias, Sirbis ja Postimehes ning Eesti Rahvusringhäälingu kultuuriportaalis, mõnd käsitlust võis seni leida vaid raamatukogu kodulehelt. Toimetaja Brita Melts ja kujundaja Merle Moorlat on oma tööd samamoodi südamega teinud nagu Eve neid käsitlusi kirja pannes. Stereotüüpne oleks öelda, et tegu on autori „elutööga”. Ent Eve elutöö pole kaugeltki kaante vahele püütud, tema erk mõte on alati liikvel. Juba on ta tähelepanu köitnud uued kirjanikud, juba on kirja saanud varem mõeldu edasiarendusi ning mõtteis tallel uusi elamusi, tunnetusi, kaasakajamisi. Jätku!

Tiina Tarik

Loone Ots “Armastus”

Loone Ots “Armastus” Tallinn : Rahva Raamat, 2021. 272 lk.

Eesti Kirjanike Liidu 2021. aasta romaanivõistluse üks võidutöö, Loone Otsa „Armastus” on autori debüütromaan. See tuleb teatava üllatusena, sest Ots on kirjutanud, koostanud ja toimetanud hulgaliselt raamatuid – tal on ilmunud mitu kogu luulet ja kultuuriloolisi näidendeid, ta on koostanud kogumikke tuntud eestlastest ja muidu kuulsustest, ajanud Eesti hariduse asja, kirjutanud lastele loomadest ja liiklusest ja taasavaldanud esimese eesti kokaraamatu. Nüüd siis romaan armastusest tema mitmekülgsetes avaldumisvormides Saksa okupatsiooni taustal.

Osalt oleme samade tegelastega Otsa loomingus varem kohtunud: näidendis „Üksainus Araabia öö” (ilmunud 2016.a kogumikus „Birkenruh’ episood ja teisi näidendeid”), mis loeti ette Karl Ristikivi 100. sünniaastapäeva puhul kirjaniku muuseumis. Salme Niilendi ja Karl Ristikivi kahekõneline näidend on justkui esimene samm romaani poole, kus Ristikivi on – olemata ise kordagi tegutseja – peategelasel pidevalt mõtetes ja tunnetes. Esmajoones on see siiski Salme Niilendi lugu. Omaaegsetest veljestolastest on just Niilend oma kultuuriloolise olulisuse kiuste pea unustatud, ehk ka seetõttu, et temal pole paguluseaegadest mälestusteraamatut, kuid säilinud kirjad on Loone Otsale andnud ainest nii näidendiks kui romaaniks.

„Armastuse” tegevus toimub 1942. aasta kärekülmal jaanuaripäeval Tartus, põigetega Mulgimaale Niilendite tallu, kus varjab end Salme pere abiga Isidor Levin, ülikooli- ja seltsikaaslane, kel Salme vastu tunded. Salmet juhib riskantsele päästemissioonile keeruline tunnetesegu – ligimesearmastus, sõprus ja armastus „Tema” vastu, mis suunab ta tegusid hea ja ülla poole. Tartus abistavad põgenikku Uku ja Eha Masing, nende abieluliin kulgeb Salme ja Isidori lugudega paralleelselt. Armastus nii mehe ja naise vahel, sõprade ja kaasõppurite vahel kui Jumala, teadmiste või kirjanduse vastu ajendavad tegelasi kõiges, ka abi otsimises juudi noormehele. Armastus paneb põgeniku omakorda kõhklema, kas ta tohib riskida terve perekonna eluga, keda varjamise paljastamisel ootaks kindel surm. Ent abi võib tulla ootamatust allikast ning jääda tulemata sealt, kust seda eeldatakse. Abi võib loota Jumalalt ning paluda inimestelt, ka siis, kui nad kannavad vale vormi või kui nende sisetunne räägib tegudele vastu.

Sõjaaegne Tartu ja iseäranis ülikool on raamatus aredalt silme ees. Rohked tagasipõiked õpinguteaega ja Veljesto tegemistesse lisavad värvi ja ehedust. Ja nagu autor Niilendi kirjade põhjal on nentinud: väljamõeldisena tunduv on tõsi, argitõesena tunduv – fantaasia.

Romaanile lisaks võib lugeda Isidor Levini mälestusteraamatut „Minu elu- ja mõttevarast” (Tartu, 2010), mis algselt ilmus ajakirjas Akadeemia.

Tiina Tarik

Robert Thorogood “Marlow’ mõrvaklubi”

Robert Thorogood
“Marlow’ mõrvaklubi”
(tlk. Krista Eek,
Tänapäev, 2021)

Saagem tuttavaks: Judith, Suzie ja Becks. Ja Tanika. Ja muidugi Emma.

„Kolm naist pöörasid Tanikale selja ja suundusid vana kaubiku poole, mis seisis parkimisreegleid eirates kõnniteel. Kolmiku vasakpoolsel küljel sammus täiuslik koduperenaine oma järku lõigatud juuste, kitsaste teksapükste ja vateeritud vestiga, paremal tugeva kehaehitusega naine, kelle samm ja riietus oleksid sobinud suurepäraselt Pikk John Silveri laevale, ning nende vahel ekstsentriline aristokraat, kes oli peaaegu sama lai kui pikk, tema õlgade ümber seesama tumehall keep mis alati.” (lk 254)

Judith Potts on 77-aastane ja õnnelik nagu linnuke oksal oma vanatädilt päritud häärberis, kus ta koostab elatise teenimiseks ajalehele ristsõnu ja kaanib volilt viskit. Tal on ka oma „salatuba”, võib-olla koguni koos luukerega. Suzie Harris on viiekümnendates koerajalutaja, elu poolt vintsutatud üksikema, kes pahatihti enne tegutseb ja siis mõtleb. Becks Starling – see tähendab, Becky ehk Rebecca, aga sõbrad kutsuvad teda ikka Becksiks – on umbes neljakümnene vikaariproua, toimekas koduperenaine, kelle puhul võib tekkida küsimus, ega tal kruvid väheke ei logise, kuni ta teeb midagi hämmastavalt nutikat. Pealtnäha kokkusobimatut kolmikut ühendab kihk lahendada vaikses jõeveerses Marlow’ linnakeses kõigi hämmelduseks puhkenud mõrvade seeria. Igaks mõrvaks näib olevat kohane kahtlusalune, kel olemas „raudkindel, vettpidav ja kivikõva motiiv” (lk 268); ainus häda, et neil kipub olema ka sama kindel alibi. Kohalik politseiuurija Tanika Malik on ülemuse stressipuhkuse ja eelarvekärbete tõttu jäetud pea üksi juhtumeid lahendama ning pole juba nädal aega saanud tütrele unejuttu lugeda. Naised püüavad teda aidata ja ennekõike leida ühenduslüli kolme ohvri vahel. Selleks võib olla mis iganes, isegi linnast majesteetlikult läbi voolav, kuid väga ebasobival hetkel tormis mässama hakkav Thames. Kriitilisel hetkel aga astub mängu Emma. (Tema on muide dobermann.)

Lugu, mida võib pidada ka uudseks variatsiooniks tuntud teemal, hargneb rahulikult ja ruttamata nagu jõevool 360 leheküljel ning sel on mitu moraali, nagu näiteks: õppige ujuma! Või: ajalehed on suur väärtus, eriti netiajastul. Või: ärge ilmaski alahinnake naisi, eriti vanu naisi, ja töötavaid naisi, ja koduperenaisi. Ja tähtsaim õpetussõna: pliiatsid tuleb alati hästi ära teritada!

Autor Robert Thorogood (s. 1972) on eestlastele tuttava teleseriaali „Surm paradiisis” looja ning on kirjutanud neli kriminulli sarja peategelase Richard Poole’i uurimistest. Ka Marlow’ naiste tegemistele on kuuldavasti oodata järge.

Tiina Tarik

Juhan Voolaid „Tartu 1971-1983. Jõmpsika mälestused”

Juhan Voolaid „Tartu 1971-1983. Jõmpsika mälestused” (Kuuloom, 2020)

Kui ma seda raamatut lugema hakkasin, ei olnud Juhan Voolaidist veel saanud Tartu linnakirjanik. (Raamatus käänab ta oma nime Voolaidi, mitte Voolaiu, jäägu siis nii.) Uudis kuulutati välja, kui olin jõudnud kompvekkide käsitluseni, nii et päris parajal ajal. Kompvekke ja muud tunnustust väärib see raamat igatahes – teist nii laialdast ülevaadet 1970ndate-1980ndate Tartu sisust ja vormist, linnaehitusest argiasjadeni, on raske kõrvale panna. Seetõttu leiab lugeja kõnealuse teose Tartu raamatukogus mitte ilukirjanduse seast, vaid koduloo riiulilt.

Harvanähtava põhjalikkuse ja hirmuäratava detailitäpsusega registreerib autor kõike, mida võis leida koduõuel ja naaberhoovis, kaupluste lettidelt (ennekõike joogid ja maiustused), treeningsaalis, kinos, tehnikatoas ja plaadiriiulil. Oma koha saavad ka raamatud, raadiosaated, täisolijad ja taarapunkti sisekujundus. Inimesed, kes noore Voolaidi kujunemises rolli mängisid või lihtsalt tema territooriumilt läbi astusid, on kohaselt käsitletud ja asja eest tunnustatud. Mõistagi ei puudu lapsepõlve kujutavast raamatust „lapsepõlve süütud muretud mängud”, mille juures järjekindlalt kordub kurjakuulutav väljend „see oli väga üllatav”. Tõepoolest, miks peaks ilutulestikuga rikastatud hoovile järsku ilmuma autori muusikaõpetaja, ja veel veoauto kastis? Või kui panna spordikotti trenniriided ja poolik pepsipudel, siis mis imeväel leiab noor sportlane kohale jõudes kotist läbimärjad riided? Imestamisväärilist on kasvava organismi elus palju, hulga rohkem kui paadunud ja kalestunud täiskasvanu elus – oh oleks, et see nii ka edaspidi oleks!

Omaette preemiat väärib ülevaade Riia mäe ehitistest, Kaitseliidu/EPA maja/Kaitsekolledži hoone käekäigust ning kodumaja Riia 11 ehitamisest. Koguni uuslinnajagu Annelinn on põgusalt, kuid tõetruult jäädvustatud, nagu tunnistab 1970ndate lõpus sisse kolinud siinkirjutaja nõder mälu. Kõigile lugejatele ei pruugi säärane protokollistiil passida, kipub monotoonseks kätte. Tartu mineviku vastu huvi tundjatele aga on raamat kindlasti paras kompvek ja autor linnakirjaniku nime igati ära teeninud. Seda enam, et käesolev on juba mitmes teos Tartu-teemalises sarjas: „Hokimängija Tartu linnamüüril” ja „Tartu õuduskaupmees” ilmusid 2014 ja 2016 ning tänavu olla sarjale oodata järge.

Tiina Tarik

Vaata ka: Kristjan Roosi intervjuu Juhan Voolaidiga.

Cara Hunteri Inspektor Fawley juhtumid: „Nad ei leia sind iial” (2019), „Pimeduse kütkes” (2019), „Väljapääsu ei ole” (2020)

„Ja mingeid kuradi ristsõnu ma ka ei lahenda.”

Säärase viipega poole sajandi tagusele ametivennale algab Cara Hunteri triloogia inspektor Adam Fawley juhtumitest, tegevuspaigaks krimikirjanduse lemmiklinn Oxford. Ent sedapuhku puutume Morse’i ja Lewise jahimaa, intriigitsevate õppejõudude ja kõikvõimsate kolledžitega kokku põgusamalt, põhitegevus toimub mujal – heal või näiliselt heal järjel inimeste elurajoonis, rohkem või vähem kenade eramute seinte vahel.

Minajutustaja Adam Fawley on otsekohene, järsuvõitu ütlemisega ja pealtnäha mitte just väga sõbralik. Eriti vähe sõbralikkust jagub tal enda vastu, ja tal on selleks rohkem põhjust kui enamikul inimestest. Samas, ega linnakodanikud ka just inglid ole: inglid ei laseks oma lastel grillipeolt kaotsi minna, ei lukustaks noori naisi keldrisügavustesse ega süütaks elumaju, kus väikesed lapsed sees. Lähemal vaatlusel selgub muidugi, et inspektor juhib oma rühma hästi, oskab pisimate detailide põhjal järeldusi teha ja suhtleb kolleegidega täiesti adekvaatselt, järgides politseinike kirjutamata reegleid: sina pead oma kolleegidega aus olema; sina ei tohi valetada, igaühele infot jagada, kahtlusalusega kurameerida ega muul viisil korrumpeeruda; kui sina kirjutamata reeglite vastu eksid, satud põlu alla seniks, kuni vea hea tööga korvad. Nõnda võib edevast seersandist saada taas lihtuurija, tööd rügav tagasihoidlik tüüp tõusta seersandiks, nutikas naine edeneb küll ametiredelil, kuid tema suhteid meeskolleegidega valvatakse terasemalt, kui Naabri-Valve jõuab naabrilastel silma peal hoida.

Lapsed ja lapsevanemad ongi kolme raamatut ühendav teema. Hellitatud lapsed ja kiusatud lapsed, eiratud lapsed ja leinatud lapsed. Armastavad vanemad, ükskõiksed vanemad, hooletud vanemad, hoidlikud vanemad. Lubadused ja hinnangud, mida lastele möödaminnes antakse, ootused ja lootused, mida neile pannakse, pettumused, mida ei vaevuta varjama. Sünnitusjärgne depressioon, noorukiea depressioon, väikelapse depressioon. Manipuleerimine, millega saavad hakkama nii noored kui vanad. Ahnus, edevus, edukultus, väline hiilgus ja sisutühjus ning kõik need muud tänapäeva mänguasjad, mis võivad parimadki perekonnad lõhkuda ja noored hinged viltu väänata. Raamatus „Väljapääsu ei ole” nendib autor uurija suu läbi:

„Kas on kunagi varem olnud põlvkonda, kes on vägivallaga nii harjunud, kes võtab juhuslikku julmust nii loomulikuna? Kõik need spetsialistid, kelle kohta ta pühapäevastest ajalehtedest loeb, ja kes hoiatavad meid arvutimängude mõju ja empaatiavõime kahanemise eest – selle põhjal, mida tema just nägi, pole neil aimugi, kui hull see asi on.” (lk 227)

Omaette teema on naised kriminaaluurimistöös, nende suhted jaoskonnas, tõus ja langus ametiredelil ning üldsuse suhtumine naisuurijatesse. Ühest küljest ollakse leppinud, et XXI sajandil on politseivormis naine normaalne nähtus, aga ikkagi…

Cara Hunter (pseudonüüm) elab ise Oxfordis ning on õppinud seal inglise kirjandust. Tema kriminullid on äärmiselt põnevad, lahenduskäik võtab pidevalt kurve ning lõpplahendus tabab ikka ootamatult. Lugejatele antakse tegelikult päris palju kaarte kätte: umbes kuuendast peatükist alates hakkab paralleelselt olevikuga jooksma tagasivaadete liin, nt „236 päeva enne tulekahju”, uurimise edenedes hakkavad need sagenema ja lõpuks kulgevad peaaegu paralleelselt. Lugeja näeb, kuidas jõutakse nö haripunkti poole, kuid kas ta oskab ära mõistada, mis tegelikult juhtus? Sekka puistatakse veel katkeid ajakirjandusest ja sotsiaalmeediast, eriti Twitterist ja kommentaariumidest, mis ilmestavad lugu eheduse ja avalikkuse reaktsioonidega, mida osavalt tagant õhutades võib jõuda võigaste tagajärgedeni. Bibi Raid on tõlkes väga hästi järginud tegelaste erinevaid kõnepruuke ja reportaaži eriliselt laetud stiili. Teadaolevalt on valmis veel kaks Fawley lugu. Jääme ootama!

Tiina Tarik

Vaata ka Tallinna Keskraamatukogu raamatublogi 
ja Jaan Martinsoni raamatublogi. 

Märt Laur “Mürgiallikad”

Romaani alguses saab peategelane, 42-aastane IT-alal töötav lahutatud, naisest-tütrest võõrdunud Aare diagnoosi – neljanda astme kopsuvähk. Vastuseid otsides satub ta netifoorumis kirjutama Piretiga, kelle sõbralik suhtumine ja peagi ka praktiline abi aitab tal ravi algetappidest läbi tulla. Uus tuttav toob mehe ellu vaid loodusravisse uskuva tervendaja ning teaduseusku Aarel on üha raskem talle vastuargumente leida. Aeg hakkab aga otsa saama…

Seda raamatut võiksid lugeda inimesed, kes on saanud mõne ränga diagnoosi. Seda võiksid lugeda inimesed, kelle lähedane on saanud ränga diagnoosi ja kes ei tea õieti, kuidas temaga edasi suhelda. Aga kindlasti peaksid seda lugema inimesed, keda mõni kallimeelne ligimene on hakanud veenma, et suudab ta looduse jõul ja iidsete ravivahenditega täielikult tervendada, tingimusel, et ta lõpetab igasuguse arstliku ravi. Otsused teeb muidugi igaüks ise, kuid raamatus toodud näide sellest, milliste võtetega võidakse saavutada nõusolek anda end ainuliselt kellegi kätesse ning loobuda nn teaduslikust meditsiinist, võiks sisendada ettevaatust ja tahtmist küsitleda kõiki, kes kipuvad sind ravima või kes seda ameti poolest teevad. Kuskil pole öeldud, et vastused peavad kerged olema. Kuid kaalul on inimese ainuke elu. Ja põhimõtted ei pruugi elutahte survele vastu pidada. Või ei peagi?

Märt Laur (1980-2020) suri tänavu jaanuaris 40-aastaseks saamata. Ta alustas teadusulmega võrguajakirjas Algernon. Kõik kolm tema romaani – „Appassionata” (2012), „Lahustumine” (2015) ja „Mürgiallikad” (2020) on auhinnatud või ära märgitud romaanivõistlustel. Võib-olla poleks neid kirja pandudki, kui polnuks noid võistlusi, mille kasutegurit on arvustatud nii ja naa, ent siiski on hea, et nad on – võimalus neile, kes ilma taolise taganttõuketa ehk ei hakkakski kirjutama.

Tiina Tarik

Vaata ka Raul Sulbi artikleid “Surma ja haiguste kõlakamber”
ja “Märt Lauri üle lugedes“.

Guillaume Musso “Tütarlaps ja öö”

Klassikokkutulekuid on mitut masti. On filmidest ja krimiseriaalidest nähtuid. On selliseid, kuhu tullakse, sest ikka veel on huvitav kunagiste kaaslastega kohtuda ja kõnelda (tuleval aastal siis Osmussaarel, jah?). Ja on selliseid, kuhu tullakse hirmu ja südamevärinaga – just nõnda kohtuvad kolm vana sõpra Antibes’i peenes eliitkoolis. Sest Saint-Exupery gümnaasiumi vana võimla läheb viimaks lammutamisele. Ja kakskümmend viis aastat hoitud saladus peab paratamatult päevavalgele tulema.

Üks lumetormine öö 1992. aasta detsembris pööras pea peale kogu kooli elu ja jättis oma pitseri nii õpilaste kui õpetajate tulevikule. Kas kooli populaarseim tütarlaps ja noor filosoofiaõpetaja tõesti põgenesid koos või on nende kadumise taga midagi kurjemat? Kas hirm ja süütunne tärkab sellest, mida tegelased mäletavad või arvavad mäletavat, või hoopis sellest, mis on neile teadmata ja mida nad vaid umbmääraselt aimavad? Keegi on kedagi ära kasutanud. Keegi on kedagi millekski sundinud. Keegi pole kunagi oma tunnetest üle saanud. Keegi on kelleltki välja pressinud, teine jällegi isetult aidanud. Kuidas puutuvad sündmustesse laste vanemad ja nende omavahelised suhted? Ja kui tähtis võib olla üks nimi?

See on romaan sõprusest, armastusest, nooruse meeletusest ja täiskasvanute kalkuleeritud hullusest, kirjandusest, kuritegudest ja sellest, kuidas tulla välja ööst. Kiindumused pannakse proovile, normid heidetakse kõrvale, saladused tulevad ilmsiks, fotod räägivad oma lugusid. Peategelane, romaanikirjanik Thomas ühtaegu pihib oma lugu ja jäädvustab seda käsil olevas romaanis. Põnevus ei rauge enne lõppu… kui see on ikka lõpp?

Guillaume Musso (sünd. 1974) on nüüdisajal üks loetumaid prantsuse kirjanikke. Saatesõnas on ta öelnud, et soovis juba ammu kirjutada oma lapsepõlvemaast Antibes’st Prantsuse Rivieras. Ta on avaldanud 17 romaani. Ulla Kihva asjatundlikus tõlkes „Tütarlaps ja öö“ on tema viies eesti keelde tõlgitud raamat. Varem on ilmunud „Tulen ikka su juurde” ja „Ingli kutse” (sarjas „Nüüdisromaan”) ning „Mis saab pärast…” ja „Central Park”.

Tiina Tarik

Vaata ka:
https://epl.delfi.ee/martinson/raamatublogi-vaartkrimikirjanduse-raskuskese-on-nihkumas-prantsusmaale?id=89618539

Johannes Kivipõld “(Vaba)surm”

Eesti autorite teoseid ei ilmu põnevussarjas „Mirabilia“ kuigi tihti. Noore kirjaniku Johannes Kivipõllu kolmas raamat (varem on temalt ilmunud 2018. a ulmeromaan „Põrge“ ja poliitiline põnevik „Pööris“) pealtnäha veidra pealkirjaga „(Vaba)surm“ võtab siin koha täie õigusega. Enesetappe käsitlev kriminaalromaan jälgib pahatahtliku manipulaatori edenemist varju hoidvast jälgijast küüniliselt kalkuleerivaks niiditõmbajaks, kes otsustab oma suva järgi, kes elab ja kes sureb.

Meinart on tavaline noorepoolne mees, keda tänaval nähes ei tuleks kellelegi pähe, et see tagasihoidlik ja kinnise moega tüüp võiks olla külmavereline tapja. Kui vähese enesekindlusega IT-nohik aga avastab, et kunagi naisele, kes keset ööd ta korterist oma meest ja selle armukest otsis, hooletult visatud sõnad – löö oma mees või tema tüdruk maha või tee endale ots peale, ise otsustad – viisid naise tõepoolest enesetapule, hakkab ta kavakindlalt tegutsema. Lõpuks ometi on arvutimängude meister mõelnud välja mängu, kus ta saab kõiki nuppe kontrollida ja oma tahte järgi liigutada, et saavutada lõpplahendus – mängija enesetapp. Appi võetakse mobiiltelefonid, hüpnoos ja sugestioon. Ajapikku hakkab noor politseiuurija Hugo aga kahtlustama: kas nii sagedased enesetapud tema piirkonnas on ikka juhuslikud?

Hoogsalt kirja pandud, erilise täitematerjalita romaan kulgeb kiirtempos juhtumilt juhtumile, sekka mõistmatute prokuröride-politseiülemate jauramisi. Mõtteid tekitas lugu aga rohkesti, ja ka üsna musti. Oma tegevuse õigustamiseks-õilistamiseks veenab Meinart ennast, et teeb vajalikku ühiskonna puhastamise tööd. Ohvrite seas on kodutu, vaimuhaige, naisepeksja ja loomapiinaja, vähki põdev pensionär, vastutulematu laenuhaldur, rahatu üksikema, dopingusportlane, homoseksuaal… Väärakad, nagu neid tänapäeval nimetatakse. Huvitav, kui paljud lugejad tunnevad Meinarti suhtes poolehoidu? Kui paljud ihkaksid ise olla „metsasanitarid“, hoida maksumaksjate raha kokku lootusetult haigete ja vanurite pealt, likvideerida antipaatseid ametnikke või muidu vastumeelseid inimesi? Ja miks ikkagi on osa inimesi – kui hüpnoos kõrvale jätta – valmis elust loobuma kellegi utsitusel? Sinivaala-nimeline mäng on veel värskelt meeles, küllap on neid teisigi. Kui sugereeritavad me ikkagi oleme? Kas vabasurm ongi üldse enam „vaba“?

Tiina Tarik

Vt ka: üks varasem intrevjuu Johannes Kivipõlluga Tartu Ekspressis ja blogipostitus Raamaturiiulikeses.