Posts Tagged ‘koer’

Koertest ja inimestest

Kohe-kohe saab läbi kollase koera aasta. Sel suvel oli peamaja II korruse näitusesaalis koertele pühendatud näitus “Koertest ja inimestest”.

Olgu koer suur või väike, koer on hea sõber, abimees ja kolleeg. Ta paneb inimesi liigutama ja kuulab kannatlikult. Ta on olemas ja samamoodi peab inimene olemas olema tema jaoks.

Koer ei ole siiski ainult mõnus seltsiline ja sõber, koer on ka kõva töörügaja ja abimees. Väljapanekul oli välja toodud mitmeid valdkondi, kus koeri tööle rakendatakse (pommikoerad, päästekoerad, lugemiskoerad jne). Kuid koerale tuleb ka meele järele olla, et ta jõuaks inimese kõrval vastu pidada: mitmekesine toit ja kobe majake oleks alguseks päris hea.

Koer on populaarne tegelane paljudes lasteraamatutes, ka film ning animatsioon ja täiskasvanutele mõeldud ilukirjandus ei saa ilma nendeta hakkama. Lisaks sellele sai tutvuda valikuga koera aastal sündinud autoritest ja nende teostest.

Soovijad said vaadata ka videot trikkidest, mida koerad teevad.

Neile, kes suvel vaatama ei saanud tulla on väljas olnud kirjanduse nimekiri allpool olemas. Võib-olla leiate omale midagi huvipakkuvat :) Loomulikult sai välja panna vaid väikese osa materjalidest, mis koerte ja inimeste kohta leidub. Olete huvi korral oodatud raamatukokku uudistama, mida meil leida on :)

Auh!

Erialased raamatud

* S. Meyer Clark “Sinu parim sõber – puudel: hooliva koeraomaniku käsiraamat] (TRB, 2012)
“Eesti koerte atlas” (Pegasus, 2005)
* Jan Fennell “Koerakuulaja: kuidas õppida inimese parima sõbra keelt” (Varrak, 2015)
* Jan Fennell “Koera parim sõber: saladused, mis muudavad hea koeraomaniku veel paremaks” (Varrak, 2008)
* Bruce Fogle “Koerad” (Varrak, 2007)
* Bruce Fogle “Kui su koer saaks rääkida…: koolitusjuhend kahejalgsetele “Tunne oma koera” materjalide põhjal” (Varrak, 2007)
* Bruce Fogle “Tunne oma koera: koera käitumise käsiraamat koerapidajale” (Varrak, 1997)
* Gerry Olin Greengrass “Koerajooga: 10 000 aastat poose” (Ersen, 2004)
* Ilene Hochberg “Stiilsed kudumid koertele: 36 kudumit nädalavahetuseks” (Tormikiri, 2007)
* Jenny Langbehn “97 moodust panna koer naeratama” (Ersen, 2005)
* Arden Moore “Kokka ise koerale: tervislikud toidud, suupärased retseptid” (TEA Kirjastus, 2013)
* Joan Palmer “Koeratõugude piibel: täielik teave afganistani hurdast yorkshire’i terjerini” (Sinisukk, 2006)
* Aili Pärtel-Beljaev, Mari-Ann Rehk “Eesti jahikoerad” (Menu Meedia, 2016)
* Mary Ray, Justine Harding “Koeratrikid: lõbusat ajaviitmist targa koeraga” (Egmont Estonia, 2006)
* “Saksa lambakoer: näpunäiteid ja asjatundlikke soovitusi saksa lambakoera valimise, hooldamise, toitmise, kasvatamise, õpetamise, tervise, paaritamise ja mängude kohta” (Egmont Estonia, 2006)
* Charlotte Swanstein “Valige endale õige koer: raamat, mis aitab leida sobiva koeratõu” (Sinisukk, 2007)
* “Õmbleme ja koome lemmikloomadele” (Ersen, 2011)
* Jisu Lee “Making clothes for your dog : how to sew and knit outfits that keep your dog warm and looking great” (Design Originals, Fox Chapel Publishing, 2013)
* Vicky Marshall “The lucky dog weight loss plan: why you never see a fat wolf” (Anima, 2017)

Laste- ja noortekirjandus

* Tove Appelgren “Vesta-Linne ja Nuusu” (TEA Kirjastus, 2006)
* Christian Bieniek “Ülemnuuskur Osvald” (Koolibri, 2007)
* Ken Brown “Muki” (Maalehe Raamat, 1999)
* Tim Bowley “Amelia soovib koera” (Draakon & Kuu, 2012)
* Emma Chichester Clark “Nööp” (Ajakirjade Kirjastus, 2015)
* Lehte Hainsalu Väike valge” (Atlex, 2008)
* Kärt Hellerma “Pupi ja salakäik” (Päike ja Pilv, 2015)
* Ville Hytönen “Kes kardab maskiga koera?” (Savukeidas, 2016)
* Lea Jaanimaa “Maya” (L. Jaanimaa, 2016)
* Kristiina K. “Toto tuleb ka” (Hea Tegu, 2016)
* Kristiina K. “Toto tembutab jälle. 2. osa” (Heli Kirjastus, 2017)
* Eric Knighti teose ainetel noortele kirjutanud Rosemary Wells “Lassie tuleb ikka koju” (Egmont Estonia, 2001)
* Mauri Kunnas, Tarja Kunnas “Suvi Koeramäel” (Sinisukk, 2016)
* Jorma Kurvinen “Hundikoer Roi” (Eesti Raamat, 1988)
* Alena ja Jirí Munkov “Must ja valge koer” (Karrup, 2001)
* Loone Ots “Kasvuhoonekoerad” (Petrone Print, 2017)
* Ketlin Priilinn “Ei iialgi ilma Murita” (Kentaur, 2010)
* Ketlin Priilinn “Koeralaps Berta seiklused” (Tänapäev, 2005)
* Jaan Rannap “Minu koerad” (TEA Kirjastus, 2017)
* Jaan Rannap “Nublu” (Avita, 2008)
* Piret Raud “Lugu Sandrist, Murist, tillukesest emmest ja nähtamatust Akslist” (Tänapäev, 2015)
* Anne-Ly Roos “Minni ja Nubi-Villemi lood” (Roosmashiin, 2013)
* Kerttu Soans “Inimene puudlinahas” (Petrone Print, 2016)
* Triin Soomets “Miks sul pole saba?” (Päike ja Pilv, 2012)
* Mati Soonik “Kutsika-aabits” (Odamees, 2005)
* Mihhail Stalnuhhin “Mutijahi päev, ehk, Õuelood” (Argo, 2017)
* Vladimir Sutejev “Kes ütles “näu”?” (Eesti Riiklik Kirjastus, 1958)
* Evald Tammlaan “Laevakoer Tuhk” (Triquetra Kirjastus, 2017)
* Leelo Tungal “Barbara ja koerad” (Tammerraamat, 2016)
* Eduard Uspenski “Onu Teodor, koer ja kass ; Onu Teodori tädi” (Steamark, 2000)
* Aidi Vallik “Pints ja Tutsik. I osa” (Lugu-Loo, 2008)
* Aidi Vallik “Unekoer” (Lugu-Loo, 2006)
* Edward van de Vendel  “Koer nimega Sam” (Päike ja Pilv, 2015)

Ilukirjandus

* Aarne Biin “Meie sõbrad : lugusid koertest ja kassidest, omadest ja võõrastest” (Eesti Raamat, 2015)
* W. Bruce Cameron “Koera elu mõte” (Pegasus, 2017)
* W. Bruce Cameron “Koera teekond” (Pegasus, 2017)
* Mark Doty “Koera-aastad” (Kunst, 2010)
* John Groganb “Marley ja mina : elu ja armastus maailma kõige pöörasema koera seltsis” (Varrak, 2009)
* Jaroslav Hašek “Vahva sõduri Švejki juhtumised maailmasõja päevil” (Eesti Raamat, 1975)
* James Herriot “Koerajutud” (Eesti Raamat, 1995)
* “Koerte ja koeraomanike tähelepanekuid elust enesest” (Elust Enesest, 2017)
* Ivan Krõlov “Need, kes muidu ei räägi” (Eesti Raamat, 1975)
* Thomas Mann “Peremees ja koer” (Perioodika, 2003)
* Peter Mayle “Koera elu on koeraelu” (Kupar, 1997)
* “Parimad koeralood” (Fantaasia, 2006)
* Janusz Przymanovski “Neli tankisti ja koer” (Eesti Raamat, 1974)
* Steven Rowley “Lily ja kaheksajalg” (Päikese Kirjastus, 2016)
* Peeter Sauter “Koer ostab kassitoitu” (P. Sauter, 2014)
* Friedebert Tuglas “Popi ja Huhuu” (Perioodika, 1986)
* Leelo Tungal “Koera elu” (Eesti Raamat, 1976)
* “Best dog stories : introduction by Gerald Durrell” (Pan Books, 1991)
* “The greatest dog stories ever told : 36 incredible tales by Peter Mayle, Jack London, Ray Bradbury, and many others” (Gramercy Books, 2001)

Filmid

* “Merekoerad, Saladuslik saar = Les tribulations du cabotin, L’Archipel des disparus = Морские псы, Таинственный остров”
* “Pitsu ja tema sõbrad”
* “Need võrratud koerad= Those wonderful dogs”
* “Wallace ja Gromit: suur puhkepäev = Wallace & Gromit: a grand day out with = Уоллес и Громит: великий выходной”
* “Rasmus, Pontus ja Lontu”
* “Pluto parimad lood = Pluto’s greatest hits”
* “Vapper Reks”
* “Peab armastama koeri = Must love dogs”

Ajakirjad

* Kodukiri .- 2012, [nr. 2] veebruar (“Õuekoera kodu”, lk 76)
* Kodukolle .- 2006, nr. 7 (“Armastusega tehtud korakuut”, lk 43)
* Koer .- 2005, nr. 1 (“Päästekoerad”, lk 18)
* Koer .- 2005, nr. 2 (“Pommikoerad”, lk 30)
* Koer .- 2005, nr. 3 (“Juhtkoerte ilus ja keeruline maailm”, lk 17)
* Koer .- 2005, nr. 4 (“Piirivalvekoerad”, lk 20)
* Koer .- 2006, nr. 3 (“Hea näitusekoer võib olla ka hea jahikoer või vastupidi”, lk 9)
* Koer .- 2006, nr. 4 (“Kodu kaugel kodust – suvi kelgukoertega Alaskas”, lk 3)
* Koer .- 2011, nr. 2 (“Koerad ja sõda”, lk 11)
* Koer .- 2012, nr. 3 (“Vetelpäästelaager Poolas, Okoniny Nadjeziernes 11.-19.08.2012”, lk 7)
* Koer .- 2013, nr. 4 (“Vabatahtlik töö – inimeste aitamine äärmuslikes tingimustes”, lk 21)
* Koer .- 2014, nr. 3 (“Abilisena Soome päästekoerte tasemetestil”, lk 15)
* Koer .- 2015, nr. 4 (“Neljajalgsed abistajad”, lk 5)
* Lemmik .- 2005, nr. 2 veebr (“KOER- sõber kogu elu”, lk 12)
* Lemmik .- 2005, nr. 7 (“Vaegnägija silmad”, lk 20)
* Lemmik .- 2011, nr. [8] aprill (“Tähelepanu nautivate koerakeste pidu”, lk 38)
* Lemmik .- 2011, nr. [9] juuni (“Alaskal kelgukoeri kantseldamas”, lk 4)
* Lemmik .- 2011, nr. [10] august (“Vetelpäästekoerad treenivad nii vees kui ka maal”, lk 14)
* Lemmik .- 2011, nr. [11] oktoober (“Tervistavad teraapiakoerad”, lk 4)
* Lemmik .- 2011, nr. [12] detsember (“Koer päriskoolis”, lk 4)
* Lemmik .- 2012, nr. [13] veebruar (“Cedrelle esitleb oma uut säravat koerte kollektsiooni”, lk 40)
* Lemmik .- 2012, nr. [14] aprill (“Uus restoran Brasiilias on mõeldud ainult koertele”, lk 16)
* Lemmik .- 2012, nr. [17] oktoober (“Švejkilik Tšehhi terjer”, lk 22)
* Lemmik .- 2013, nr. [20] aprill (“Inimene saab koera meeleolust aru”, lk 43)
* Lemmik .- 2013, nr. [24] detsember (“Koer näitab tundeid ka kõrvade ja kulmudega”, lk 12)
* Lemmik .- 2014, nr. [27] juuni (“Koer õpetab last lugema”, lk 34)
* Lemmik .- 2014, nr. [30] detsember (“Loomad sotsiaalmeedias”, lk 14)
* Lemmik .- 2015, nr. [32] aprill (“Siiri Sisaski hundikoer on ilus nagu roos”, lk 10)
* Lemmik .- 2016, nr. [37] veebruar (“Imelised abikoerad”, lk 4)
* Lemmik .- 2016, nr. [41] oktoober (“Mops – väike kasvult, suur oma hingelt”, lk 22)
* Maakodu .- 2008, [nr. 11] november (“Koerakuut kui disainipauk”, lk 21)
* Maakodu .- 2016, [nr. 8] august (“Koerad, kes otsivad inimesi”, lk 76)
* Maale! .- 2017/2018, talv (“Koertega lumele lustima”, lk 41)

Seili Ülper ja Irina Möldre

Fotod Seili Ülper

Advertisements

Marlen Haushofer “Üksinda maailmas”

haushoferwandKõikide minuealiste inimeste lapsepõlve lugemisvarasse kuulus arvatavasti raamat “Palle üksi maailmas”. Ka Austria kirjaniku Haushoferi romaanis (originaal pealkirjaga “Die Wand” ehk “Sein”, eesti keelde tõlgitud “Üksinda maailmas”) ärkab keskealine naine täditütre jahimajas ning avastab end peagi olevat üksi maailmas, mis kahjuks ei osutugi unenäoks nagu Palle puhul. Kuhu iganes minategelane oma samme ka ei seaks sellest kõrgete mägede vahelisest orust, põrkab ta mingil hetkel vastu nähtamatut seina ning üksikud teispool seina paistvad inimesed on elutuna kangestunud mingitesse poosidesse.

Tavaliselt mulle utoopiad eriti ei meeldi, ent nimetatagu seda raamatut kas utoopiaks, düstoopiaks või nais-robinsonaadiks, on ta kirjutatud väga lummavalt. Õigemini, võib-olla ta ei olegi kirjutatud nii lummavalt kuivõrd ta suudab lugeja haarata oma lummusesse, isegi oma suhteliselt napi ja lakoonilise väljenduslaadiga.haushoferuksinda

Raamatu põhjal on tehtud ka film, “Die Wand” /  ”Sein” (2012, rež Julian Pölsler), mida Saksa filminädala raames just näha õnnestus. Filmil on loomulikult hoopis teised vahendid, et rõhutada kontrasti naise sisemaailma ning välismaailma vahel — kogu maailma ilu, kõik need võrratud mägised Austria vaated, ei suuda leevendada hinge üksildust. Kuid autor suudab ka sõnaliste vahenditega imehästi edasi anda minajutustaja muutumist, tema kohanemist, oma olukorraga leppimist. Õnneks ei ole ta maailmas siiski päris üksi — tal on truu jahikoer Luks, tal on lehm Bella ning Kass ning hiljem veel Sõnn ning kassipojad Pärl ja Tiiger. Kui film rõhutab eelkõige tema kasvavat sõprust Luksiga, siis raamatus on ka teistel loomadel ülioluline roll.

Minajutustaja tõdeb, et armastus ja kellegi eest hoolitsemine pole kerge, on meile koormaks, kuid siiski on armastus meie ainus võimalus siin maailmas. Mure loomade pärast varjutab mure tema enda meeleheitliku olukorra pärast ning vajadus näiteks lehmale heina varuda ja koerale liha hankida sunnib teda pidevalt tegutsema, töötama — hoolitsus teiste eest hoiab teda elus.

marlenehaushoferTeisel alpisuvel tõdeb minajutustaja: “/…/ unustasin täiesti, et Luks on koer ja mina inimene. Muidugi teadsin ma seda, kuid minu jaoks polnud sellel mingit tähtsust.” (lk 177). Paratamatult peab ta leppima ka sellega, et sõbrad ta ümbert kaovad—hukka saavad nii Pärl, Tiiger kui Sõnn, kuid kõige rängemalt mõjub muidugi Luksi kaotus. Ometi, kõigele vaatamata, ei kaota ta inimlikkust, humaansust. Raamatu lõpp ei anna mingit lihtsat lahendust, kuid jätab lootuse: “Praegu olen võrdlemisi rahulik. Oskan näha enda ees tükikest elu. Näen, et juhtunu ei tähenda veel kõige lõppu. Elu läheb edasi. Täna hommikul veendusin, et Bella saab vasika. Ja, kes teab, ehk tulevad ka Kassil jälle pojad. Iialgi ei saa olema ei Sõnni, Pärlit, Tiigrit ega Luksi, aga tulemas on midagi uut ja minu kohus on see vastu võtta. Kui jõuab kätte aeg, mil lõpevad tikud ja laskemoon, hakkan otsima olukorrast uut väljapääsu ja kindlasti leian. /…/ Seniks, kuni elan, jäävad püsima mälestused, lein ja hirm, samuti ka raske töö.” (lk 184).wandfilm

Haushoferi raamat ei ole kerge ega kiire lugemine, sest teekond iseendasse ei saagi seda olla. Mõnevõrra meenutab see teekond mulle José Saramago “Pimedust” või Cormac McCarthy romaani “Tee”. Film on samuti mõjus, kuid vaadata võiks seda eelkõige pärast raamatu lugemist.

Annika Aas

Gregor Cürteni portree Marlen Haushoferist on pärit siit.

Per Petterson „Kui me hobusevargil käisime“

Köitev väliskujundus ja sügavalt kaasahaarav sisukujundus, nõnda sõnastaksin saadud lugemiselamuse auhinnatud Norra kirjaniku Per Pettersoni romaanist „Kui me hobusevargil käisime“, mis on ilmunud käesoleval aastal „Pegasuse väikeses sarjas“. See on sari, mis kannab endas võimalust praegusest ajarutust kõrvale astuda, pakkudes mõtteergast järelehüüdega lugemisvara.

Teose sisu väljendus visuaalsel kujul toestub läbipõimuvalt kahele tugevale pidepunktile, esiteks, kaanefotole – jõe kaldal, ka veepeeglis, lehvivate lakkadega hoogsalt kappavad hobused, ürgselt kõrguvate puude foonikarguses ja teiseks, pealkirjale – vahetus lihtsuses väljenduvale valualastusele.

Sisseelamine teose sündmustikku kulgeb mööda rahulikku ja südamlikku rada ühes looduserüpe Norra külakeses. Vaikselt igapäevaelu toimetav elusügises 67-aasane mees, Trond T., kaaslaseks ustav sõber, koer Lyra. Vaateulatuse naabermajas elav eakaaslane Lars, kel samuti koer. Lars on elanud siin enama osa oma elust, Trond on tulnud siia mõned aastad tagasi, elupõlisest igatsusest loodusrahu järele. Mõlemad on erakliku eluviisiga, omaette hoidvad. Nende tutvus hakkab hargnema Trondi poolses abikäe ulatamises, kui Lars otsib ööpimeduses omapäi jooksma läinud koera, Pokerit. Üks Larsi usaldav valumeenutus oma noorusest, mil ta pidi metskitsi ründava koera maha laskma, laseb aimata, et sel mehel on hinges palju varjatud valu. Ja Trondi enda hoolikalt lapitud läbielatu ühest kaugest suvest elustub vaevavalt ta hinges ja silmamälus. Empaatiat äratav loo lahti rulluv alustus paneb edasisele meelte rikkusega kaasa elama.

Oma meenutustes on Trond ajas tagasi, oma elukevades, mil ta oli 15-aastane noormees. Ta veedab suve maal koos oma isaga. Aset leiab pealkirjas kajastuv hobusevarguse lugu.

Trondi sõber Jon on oma ettevõtmistes uljas, soovides elule värve juurde lisada. Trondi arvates lusti pakkuv mänguline ettepanek varastada jõuka maaomaniku paar hobust on juba algusest peale läbi kukkunud idee teostus. Selles kajastub nii Trondi hingesopis kriipiv teadmine teo väärusest kui ka ta füüsiline haiget saamine hobuse kinni püüdmisest, tema taltsutamatuslikusest. Jon ei näi mõistvat Trondi läbielamisi, järgnevalt ronitakse tema juhtimisel puu otsa, kus Jon ehmatab oma tundetusega, hävitades põialpoisi, väikese hapra linnu pesa koos seal elujärge ootavate, mitte veel koorunud linnumunadega.

Joniga toimuv on valust kannustatud. Hinges segipaiskav šokk ja ehmatus. Olles pandud silma peal hoidma oma noorematele kaksikvendadele Larsile ja Oddile, jääb tal valvsusest puudu. Jon on nende silmis suur tubli vend, osav kangelane. Kel on isegi püss. Kuigi Jon on olnud alati hoolas padrunite välja võtmisega surmavast laskeriistast, ununeb see sel korral tegemata. Ja tagajärjed on süvitsi traagilised. Lars kasutab mänguhoos relva, vajutades päästikule ja eluvõttev kuul tabab ta venda Oddi.

Surma jäine pigistus murrab kui liikuvast jäämäest lahti jääkamakaid, mis jäävad kogu eluks lähedaste eluteele triivima kuni kellegi mõistvus ning hoolivus oma soojusega nad sulatab.

Nii nagu teose lugemine on lause lauselt olnud kaasa kiskuv kui jõuliselt voolav jõevesi nii ka mu lugemiselamuse väljendus on saanud üksikasjaliku alustuse sündmuste kajastamises. Sooviksin nii ka jätkata, aga sel juhul ilmuvad mu kirjatööle lõputiitrid alles suurehulgalise tekstimahu järel. Seega järgnevas keskendun mõnele teose elamuslikule küljele.

Mind võlub romaani ülesehitus! Loo raamistik on lihtne, ilma ilunikerdusteta, sügavus tuleb esile vaikselt tõusvas joones justkui läbi tüüne uduloori. Autor valdab niihästi nooruk Trondi tundeid, ta mõttemaailma mõtisklusi, suhtumist, hoiakuid, tähelepanekuid, ootusi, lüüasaamisi kui ka eaka Trondi, pika elutee poolt jäetud elupitseri jäljemustrit ta hinges. See mõjub vahetult.

Vahetuna mõjub ka Trondi oskus mäletada oma mõtteid ja tundeid, kogu oma sisemust pikkade aastakümnete möödudes. Mitte olnule tagasi vaadates läbi täiskasvanuliku pilgu, kogutud elutarkuse hinnanguga, vaid noorusehedalt.

Jah, Trondil on elav mälestustepagas, pruugib tal soovida oma minevikust midagi meenutada, on see kui filmirullide seast selle õige lõigu leidmine ja panoraamselt, lähivõttes koos täishelidega taas üle vaatamine – kogemine.

Minu jaoks jätkub romaani võluvus rohketes loodusekirjeldustes! Trond on loodusetundliku natuuriga. Ta silm on ergas nägema ja kõrv on erk kuulma ja hing on avatud tunnetama looduse detailirohket kaunidust! See põiming kuvab täies ulatuses kirjeldatu ka minu vaimusilma ette! Selles mõttes on raamat minu jaoks justkui ka illustreeritud, rikkalikult, värvideküllaga! Ja mitte ainult nägemismeel pole kaasatud, vaid kirjeldused, näiteks päikesepaisteviirgudest läbi puuvõrastiku panevad nahal tundma ka selle soojust, astumine samblakoheval vaibal nuhutavalt tundma sealt võrsuvat niisket metsahõngu ja mesilaste toimekus kuulatama nende mõnusakõlalist sumisemist. Nii võib külmal sügisõhtul olla suves, naeratus hinges ja näol!

Hingepuudutav rõõm on täheldada, et Trondi ilus sõprus loodusega pole aastatega hajunud, vaid see on ikka ta kaaslus ta tähelepanelikus vaates, emotsioonides ja mõtisklustes! Paar näidet, ta sagedane järvekaldal istumine, kus pesitsevad luiged, suured kaunid valged linnud. Ta on oma mõtetes sellele kaunile kooslusele andnud graatsilise nime – Luigejärv. Ja erinevais paigus, kus ta on elanud, on ta koduakna taha linnumajakese riputanud ja hommikukohvi juues sealt avanevat vaadet imetlenud.

Elades linnakärast eemal, eelistuseks hoida inimsuhetes vahemaad, oskab Trond siiski näha teise inimese hingepõue, mõista, mis tunded võivad teist vallata, mis on ta valupunktid, millised on ta igatsused. Ta naabrimees Lars pole lihtsalt üks paljudest samanimelistest, vaid see on see sama Lars sellest traagilisest suvest ta nooruspõlves, Joni noorem vend, kes õnnetul kombel kustutas oma kaksivenna eluküünla. Nüüd viiskümmend aastat hiljem on nende eluteed kokkusattunult ühes paigas ristunud. Lapse ja noorukieast välja kasvanud eakad mehed tunnevad teineteist ära. Kuigi Trond on häiritud mineviku taasastumisest ta ellu, on see poolesajandi tagune ühendusniidike Larsi jaoks leevendavaks toeks. Teadmine, et nüüd on ta eluraadiuses inimene, kes hoomab ta hinge kiilunud valu. Tegelikult on see ka Trondile võimalus sellest samast suvest isiklikke armekandvaid haave siluda – suhted oma isaga.

Isa ja poja suhe on üks teost läbiv alustala. Meil kõigil on oma vanematega, kel valurikkam, kel idüllilisem läbi elatud kogemuste ja mälestuste pagas. See on aegumatu teema. Teema, mis paneb meid teistele empaatias kaasa elama, ühes paadis olemise tunnet tundma.

Trondi isa viibib tihti kodust eemal. Ent selle suve veedavad nad koos. See on ilus koosolemise aeg. Nende läbisaamisest nähtub sügavat hoolimist teineteisest, Trond oma siiras kiindumuses ja austuses, isa oma isalikus armastuses ühes eluõpetusi sisaldavate mõtete ja tegudega. Trond talletab isa õpetussõnad endasse, võttes need oma ellu suunanäitajatena kaasa. Emotsionaalse või füüsilise haigetsaamise puhul, otsustada ise millal on valus. Ja õpetav eeskuju töö tegemisel ja töösse suhtumisel. Oskamata mõnda tööd teostada, kujutab ta oma vaimusilmas ette, kuidas isa antud tööd tegi või oleks teinud. Nõnda vaikselt matkides süveneb ka enda oskus.

Koosveedetud suvekuud jäävad viimaseks koosolemiseks ja nägemiseks. Trondi isa lahkub oma pere juurest. Suur igatsus südames isa järele, jääb ta mäletama ka isa soojuse väljendust, kahte kallistust.

Teose meeliköitvust täiendab ka autori poolt jäetud mõtlemisruum lugejale. Ning väike annus muhedust.

Nautisin lugemist, kirjelduste vaimusilmas ette kujutamist, seega on mul antud romaanist justkui ka filmiversioon nähtud! Ja samas heameeles saadud elamuse valamist paberile, vahel siiski kärpisin oma emotsioone, sest muidu oleks kirjatöö saanud tiivad ja lendu tõusnud!

Ülestähendatu on veerandik raamatu süžeest, veerandik mu lugemiselamusest. Nõnda jätan teile teie omad elamused! Olen tänulik lugemisrõõmu jagamise eest!

Auli Käsik