10 raamatut — Kadri Rohi

1. Aino Pervik “Väikesed vigurijutud“

Puhas kuld! Täpilugu, lammas ja sammal, puupea ja tainapea ja paljud teised toredad mängulised keele- ja mõtteuperpalle tegevad lood. Neid vigurjutte sai lapsepõlves sagedasti ka väikeselt vinüülplaadilt (Helle Kuninga, Jüri Vlassovi ja Mihkel Smeljanski ilmekas esituses) kuulatud ja ikka imestasin, et kuidas on võimalik nii huvitavalt trikitades jutte luua.

.

2. Jaan Vahtra “Metsajärv“

Peamiselt kunstnikuna tuntud Jaan Vahtra (1882-1947) oli ka andekas kirjanik. Selles kogus on palju toredaid rahvapärimusest ja lapsepõlvemälestustest inspireeritud jutustusi, mis olid meeldejäävaks esmatutvuseks Lõuna-Eesti meelelaadi ja kohavaimuga.

.

.

3. Fr. R. Kreutzwald “Eesti rahva ennemuistsed jutud“

Ehkki Euroopa paljudest muinasjuttudest kokku lapitud ja mugandatud, on see siiski paeluv lugemine, lisaks lummavad Günther Reindorffi filigraanselt väljatöötatud illustratsioonid. Lõpus on ka ports põnevaid kohamuistendeid (“Vinguv jalaluu” jt.). Võib-olla mõjuvad tema jutud ka seetõttu kodusemalt, et mul on Kreutzwaldiga oma seos: temanimeline tänav on kohe mu lapsepõlvekodu kõrval, ning tema nimi (ja seeläbi kaudselt ka tema loodud raamatumaailm) kogu aeg silma all. Lõbus, et nüüdki paistab raamatukogu aknast Kreutzwald — tema mälestuskuju Emajõe ääres.

.

4. Artur Bloch “Murphy seadus ja teisi põhjusi, miks asjad untsu lähevad” (LR 1982/40)

Lapsena isa raamaturiiulist näpatud raamat köitis tähelepanu eelkõige oma ebatavalise pealkirja ja nõukogude perioodile ebahariliku, autori kontaktse ja lõbustatud portreega esikaanel, samuti seesolevate Loomingu Raamatukogu kohta ebatüüpiliste ning rohkete karikatuuridega. Sisu siis niiväga ei kõnetanudki, tundus lihtsalt üks pingutatud vaimukuste paraad. Ent vanemaks saades ja üha uuesti üle lugedes on ilmselge, et autor on kenasti elutõdesid üles loetlenud 🙂 Meeldib tema irooniline ja tögav stiil. Igapäevaeluski kasutan aeg-ajalt väljendit “Aga see on ju Murphy seadus!”, eriti kui miski asi võtab arvatust kauem aega. Üldiselt tundubki, et autori must huumor passib hästi kokku eestlasliku naljasoonega. Klassika: “Teine järjekord liigub kiiremini” või “Selle, mida te otsite, leiate te alati viimasest kohast, kuhu te vaatate”.

.

5. Gerald Durrell “Minu pere ja muud loomad“

Üks suur lemmik, arvatavasti olen seda üle lugenud rohkem kui ühtki teist raamatut. See on ühtaegu nii reisikiri, huumoriklassika kui põhjalik looduseksursioon. Ei tüdi Durrelli viisist vaadelda ja kirjeldada loomi kui inimesi ja inimesi kui loomaliike, nende vahel on hulgaliselt rikkalikke looduskirjeldusi Kreeka lopsakast loodusest. Võrratu!

.

.

Jules Verne “Saladuslik saar“

Väärt lugemiselamus nii lapsena kui täiskasvanuna, mõlemal korral on lummanud peategelaste lõpmatu tarmukus ja leidlikkus — pole sõna otseses mõttes mingit probleemi, mida nad ei suuda asustamata saarel lahendada, jõudes lõpuks isegi telegraafi ehitamiseni. Loogiline, et taolise raamatu kirjutamise (1875) taust on 19. saj. lõpu teaduslik-tehniline edulugu, mil miski ei tundunud võimatu ja kõikvõimalikke avastusi tuli järjest hooga juurde.
Vulkaanipurske tõttu on saare lõpp lausa apokalüptiline, aga uskumatul kombel õnnestub saare-elanikel sealt pääseda, kusjuures see ei mõju isegi ülepingutatuna, sest kogu raamat kulgeb kuidagi ülendatud meeleolus (hmm, teadusehuvilistel ja hakkajatel seiklejatel ei saa ometi midagi halvasti minna!).

.

7. Juhan Jaik “Kaarnakivi“

Jaigi maailm on mu fantaasiaga hästi haakunud. Siin on eripalgelised jutud — on nii huumorit, õudust, melanhooliat kui kuhjaga üle vindi keeratud rahvapärimust, aga moodustavad kokku tugeva terviku. Kaarnakivi-teemalised jutud on mu lemmikud. Lõunaeestlasele äärmiselt soovitatav lugemine! 🙂

.

.

8. Dmitri Šostakovitš “Tunnistus“

Lugesin seda aastaid tagasi, aga see raamat otsekui sööbis mällu. Ajastu jõhker portree, totalitaarse režiimi võimumängud — loovisikute elu Nõukogude Venemaal, täis pidevat hirmu, viha ja keerulisi valikuid. Helilooja mälestused on 1970-ndatel kirja pannud Solomon Volkov.

.

.

9. Meelis Friedenthal “Mesilased“

Raamatu tegevus toimub 17. saj. lõpul Tartus ning on kirja pandud nii sugestiivselt, et kord ühel eriti hallil ja vihmasel sügispäeval — milline valdavalt raamatus valitses, tundsin vastupandamatut soovi seda raamatut uuesti lugeda, ja raamat oli teisel korral sama hea kui esimesel. Autor on kunagise olustiku väga hästi ja detailirikkalt elustanud — ja võibolla umbes selline nägigi välja ühe kunagise üliõpilase elu? Meeldib ka omamoodi ajarännu moment, nagu liiguks ise reaalselt tolleaegsetel tänavatel ja Emajõe ääres.

.

10. Keith Richards “Elu“

Vaatan seda paksu tellise mõõtu raamatut riiulis alati soojuse ning tänutundega, et see on ka eesti keeles ilmunud. Eelistan alati rockmuusikute autobiograafiaid nendest kirjutatud raamatutele ja Keith Richardsi puhul on see äärmiselt õigustatud, sest ta oskab suurepäraselt kirjutada — kui inimene armastab raamatuid lugeda (ta olevat tahtnud kunagi isegi raamatukoguhoidjaks saada ja tal on mahukas koduraamatukogu), siis väljendub see ka tema keelekasutuses ja kirjeldusoskuses. Noorukina sai alguse tema suur vendlus ja rivaliteet Mick Jaggeriga, alates ansambliperioodist on see juba tüüpilisem rockbiograafia, ehtne ja intensiivne rock’n’roll elustiil… Ehkki see on teda aastatega kõvasti kulutanud, on tegu äärmiselt südamliku inimesega, kes hoolib väga oma perest ja teeb ilmselt muusikat hingega kuni surmani.

.

Kadri Rohi

Liina Lukas „Goethe luule imeallikas“ („Nõmmeroosike. Goethe luule eesti keeles“ saatesõna)

Liina Lukase kirjutatud tekst Goethe luule eestikeelseid tõlkeid koondava “Nõmmeroosikese” jaoks on suurepärane ülevaade nii Goethest endast kui ka tema luulest ning muidugi selle tõlkimisest ja viisistamisest. Järelsõna saab oma võimalikkuse ja mõjuvuse muidugi anult koos kogumikuga, mis on raske, mahukas ja milles nii lehekülgede arvu kui ka tõlkimise pingutuse kaudu ilmneb kõige kaalukamalt ja ilmselmalt Goethe olulisus luuletajana. Järelsõnas on rohkelt detaile, arve, nimesid, siin tuleb ilmsiks tähelepanu, süvenemine ja töö, mis on vajalikud sellise ulatusega kogumiku koostamiseks (ning siin tuleb muidugi nimetada ja tänada ka teisi kogumiku koostajaid Vahur Aabramsit ja Susanna Rennikut). Lisaks vajalikule ja vältimatule infole on artiklis ka haaret ja avarat vaadet, mis annab võimaluse läheneda Goethele kui inimesele ja avab samas ka meie kultuuriloolist suhet Goethesse. See on tõesti sügav allikas, kust ammutada, nagu on Heiti Talvik öelnud ja mille järgi see järelsõna on ka oma pealkirja saanud.

Meelis Friedenthal
Tartu Ülikooli Raamatukogu

Meelis Friedenthal “Kõik äratatakse ellu”

Kogumikku “Kõik äratatakse ellu” koondatud lood ulatuvad aegade algusest lõpuni, elu tekkest viimse kohtupäevani. Nende lugude päästikud on sageli ajaloolised faktid, ideed või esemed, mille ümber autori sügav humanitaarne eruditsioon lubab põimida lugusid, kus reaalsus mängleva kergusega läheb üle nägemuseks.

Friedenthali loodud maailm on võluv ja ohtlik. Siin on lohemunad ja võluraamatud, jumalad vahetavad päid ja jalgu, maailm on täis deemoneid ja vaimolendeid, kes toimetavad täiesti loomulikult pärisinimeste vahel. Või õigupoolest tekibki küsimus, kes siin rohkem päris on.

Friedenthali jutud üllatavad alati, isegi kui oled valmis, et mingi pööre peab tulema, pöörab ta ikka ootamatusse suunda. Ja lõpuks äratatakse nad kõik ellu – tõesti kõik – ja sellest kõigest sünnib tohuvabohu, mis lausa nõuab uut loomisakti.

Lea Leppik
Tartu Ülikooli muuseum

“Eestid, mida ei olnud”

Mul on nii hea meel, et Hargla selle kogumiku kokku pani ja välja andis. Ega kõik jutud pole puhas kuld, aga millises jutukogus need seda oleksidki, üldine kontseptsioon ja meeleolu ja mõttemängude rohkus on vägev ning jutupärle jagub ka. Miskipärast hakkasid mulle need lood riburada rahavakalendri ja muude tähtpäevadega seostuma:

Jaagup Mahkra “Tarvaste tulek” — jaagupipäev (mis tehtud, mis teoksil, mis tulemas, kolimisotsused ja elustiilivalikud, ühelt poolt hoogsa seiklusjutu stiilis ja teisalt muinaspaatost, miskit jäi puudu ja miskit oli üle, aga kokkuvõttes pigem heapoolne lugu);
Indrek Hargla “Clemens Fellinus, Rex Estonicum” — madisepäev (kui Lembituga kõige enam seotud päev, lugu algas mõnusalt, aga jooksisis mingil hetkel minu jaoks mitteeritihuvitavasse suunda, ma ei teagi, kas kirjutamisstiili või mõttearenduste pärast);
Heinrich Weinberg “Vabavalla kaotamine” — mihklipäev (igal oinal oma mihklipäev, mõnikord lihtsalt jõuab see mihklipäev oodatust kiiremini kätte);
Meelis Friedenthal “Kasuksepp” — usupuhastuspüha (samal päeval on ka kõigi pühakute püha, sel päeval olevat Martin Luther oma teesid Wittenbergis kiriku uksele naelutanud, Friedenthal oskab mind oma lugudes alati üllatada, kunagi ei lähe lugu sinna suunda, kuhu ma algul arvan minevat, minu jaoks vast kogumiku põnevaim lugu);
Mairi Laurik “Jumala armulikkus” — jüripäev (Püha Jüri kui igasuguste metsaelukatega, nii huntide kui lohedega, tegelev pühak, asi tal siis need Kreeka-Rooma koletised ka oma hoole alla võtta);
Mann Loper “See linn on meile kalliks maksma läinud” — peeterpaulipäev (ehk Tartu linna kaitsepühkute päev, jutul on mõte täitsa olemas, aga need ülitäpsed Tartu kirjeldused läksid minu jaoks liiale);
Mart Sander “Saatan Robert” — mardipäev või kadripäev (ümberrõivastamist lubavad pühad oleks ju nagu pisut teatri sugemetega kombestikuga, jutu teatriosa oli minu jaoks huvitav, ulmeline pool mitte nii väga);
Maniakkide Tänav “Kolmanda Reichi triumf!” — kosmonautikapäev (see lugu tahaks ülelugemist, esimese hooga ahmisin lihtsalt, et oot, mis nüüd, mis nüüd, mis nüüd?);
Mihkel Seeder “Ernst Meele Eesti” — vabariigi aastapäev (ma ei ole kunagi eriti hästi kannatanud kõnesid, ei elus, kirjanduses ega filmides (ja ma tean, et ma olen end nii ilma jätnud päris paljudest muidu päris headest krimkadest) ja see jutt koosnes suures osas kõnest, seega lugesin diagonaalis ja teist korda enam ei taha);
Veiko Belials ja J. J. Metsavana “Piisab, kui seinale kritseldad B”  — 14. juuli ja/või 15. jaanuar (vastavalt siis Prantsusmaa rahvuspüha, Bastille vallutamise aastapäev ja Pierre-Joseph Proudhoni (anarhia isa) sünnipäev, hooletu-muretu-pungilik hoogne ja peadpööritav lugu bonapartistide liikumisest Eestis);
Siim Veskimees “Valendab üksik prooton” — hingedepäev (see on see aeg, kui uksed teise maailma olla rohkem lahti kui tavapäraselt, seega sobib paralleelmaailmades müttamist kirjeldava jutu kohta mu meelest küll);
Krafinna “Elu jõud” — kõik need maarjapäevad (kes on lugenud, saab vast aru, miks :) oli usutavat ulmelist elementi, oli suurepärast meeleolu edasiandmist ja üllatavaid käike).

Lugege, eest taha või tagant ette, kõiki lugusid või ainult mõnda :) !
Heli Illipe-Sootaki väga toredad intervjuud kogumiku autoritega Reaktoris.

Tiina Sulg

Meelis Friedenthal „Inglite keel“

„Inimene otsib kõigist asjadest seoseid, igasugusest asjast võib märk saada ja kõik asjad muutuvad tähenduslikuks.“ (lk. 165) Tiina Sulg kirjutas juba keset suve sellest omapärasest raamatust ja seostest, mis tekkisid tal seda lugedes; muusikapalad, mis jäid kummitama; inimesed, kes kerkisid esile minevikust. See raamat on täis allusioone ja illusioone ka minusuguse jaoks – seetõttu ma vist hindangi Friedenthali väga kõrgelt. Teda lugedes loen ma alati rohkem, kui ainult neid konkreetseid sõnu paberil. Tema sõnade taga kerkib esile maailm, mida ainult tema silmad on näinud, ja mida mina saan näha läbi tema silmade-sõnade.

Friedenthali tekst ei ole lineaarne, ja see võib alguses lugejale pisut pelutavalt mõjuda. Ma arvan aga, et sellel võiks olla hoopiski vastupidine mõju – raskused võiksid meelitada, ligi tõmmata, enda kütkesse kätkida. Friedenthal pole muidugi lahti muukimiseks, sa saad ainult vaatamata raskustele pisut saladuseloori kergitada või lukuaugust sisse piiluda, ning mõnikord ongi see parem, kui midagi täielikult mõista. Ühe peategelase Salomoni sõnadega iseloomustaksin ma Friedenthali teksti nii: „Eelkõige tegeleb minu raamat inimese kui terviku, mikro- ja makrokosmose vastavuse küsimusega, mõjutades sealjuures lugeja konstitutsiooni ja valmistades teda ette tõeliseks mõistmiseks, /…/ Ma nimetan seda raamatut ka farmakoniks, ravimiks, mis püüab viia lugejat tagasi algse ühtsuse mõistmiseni, ülendada teda tõelise tarkuse juurde.“ (lk. 81). Täielik ja tõeline mõistmine ei ole siinkohal võrdusmärgiga; täielik mõistmine ei kätke sind loetud tekstiga, vaid on impotentne või infertiilne, sest sellest ei sünni midagi uut ja tähenduslikku, see ei loo juurde midagi võimalikku, pikutades oma ülekaalulises täiuslikkuses, arrogantsuses ja ignorantsuses. Tõeline mõistmine hakkas juba kooruma „Mesilastes“ ja jätkub „Inglite keeles“, „Mesilased“ tegid haigeks ja „Inglite keel“ püüab farmakonina lugejat ravida, ülendada tõelise tarkuse juurde, kuid mitte täielikult sinna veel jõudes.

Esmakordsel lugemisel jäi „Inglite keel“ mulle kaugemaks kui „Mesilased“. Ma ei olnud selle keelega veel harjunud, inglite keel ei olnud veel mõistetav. Peale kolmandat lugemist hakkab juba mõikama. Natukene tunnen end nagu Mirjam (heebreakeelne Maarja) – valgustatud naine, kes ei ole valmis tõeliseks tarkuseks, aga januneb seda; patune ja teadmahimur Eeva.

Friedenthali lugedes janunen ma alati enamat. Ma tunnen, et tegelikult on tal potentsiaali kirjutada „telliskivisid“, ja sealjuures kvaliteetseid, sajandeid vastupidavaid, aga ta hoiab end tagasi. See vaoshoitus võib mõjuda võrgutavalt ainult teatud piirini, mingil hetkel tekib rahutus. Hakkad vaikselt vasakule piiluma. Äkki on seal midagi huvitavamat? Rahuldust pakkuvamat? Sageli pöördun ma tagasi leidmata paremat, aga see, kes on korra eksinud, vääratab varem või hiljem jälle.

Liis Pallon

Meelis Friedenthal “Inglite keel”

Meelis Friedenthali uus raamat ei ole täiuslik nagu inglite keel, aga sellest hoolimata on see üks mu viimase aja paremaid lugemiselamusi.

“Inglite keel” rõhub üsna tugevalt mälu-pedaalile. Seda nii suurelt ja nähtvalt kui vaikselt ja vihjamisi. Oma võlu on mõlemal variandil. Laia joonega tehtu annab raamatu üldise tooni, vargsi puistatud viidete puhul on nii toredat avastusrõõmu kui kripeldamist, et mida kõike Friedenthal võis raamatusse sisse kirjutada, mida ma ära ei tabanud.

Ühest tabamishetkest sammuke kõrvale mõeldes:

Jätkates nõnda mõneti oma jutustuse “Nerissa” (kogumikus “Terra Fantastica“) temaatikat kirjutab Friedenthal  “Inglite keeles” suures osas raamatu(te)st ja trükikunstist, teksti ja kujunduse seostest, kirjapandu mõjudest ja sügavast huvist raamatu ja raamatuajaloo vastu.

Küllalt olusisel kohal on “Inglite keeles” muusika. Kui ma otsisin raamatute põhjal ja/või mõjul loodud laule, siis sain kokku päris toreda nimekirja, jagamiseks üks üsna teistsugusest raamatust inspiratsiooni saanud ja algsest versioonist hoopis teistsuguse sätungiga laul:

Ma tean Tartu Ülikooli ajaloost üsna vähe, aga just Friedrich Meniusest sattusin ma tudengipõlves seminaritööd tegema ja nii poole raamatu pealt tundus see tegelane kuidagi väga tuttav ette tulema ja nii ei läbenud ma järelsõna lugemisega raamatu lõpuni oodata. Ajalooliselt kaugemad tegelased ja olud tunduvad Friedenthalil kuidagi pisut elusamad ja värvikamad välja tulema kui kaasaegsed ja eks nüüd tuleb mul “Mesilased” ka ikka lugemisplaani võtta.

Laul, mis mul raamatut lugedes kohe meelde tuli ja mis mu meelest võtab suurepäraselt kokku raamatu põhiteemad: ajalugu, keeled, müstika, mälu, seosed, sõna jõud, säilitamispüüd ja edasikandmisel tekkida võivad vead:

(Mitmendal minutil teie aru saite, mis keeles lauldakse?)

Pikemalt on raamatust kirjutatud:

• Made Luiga Sirbis
• Toomas Raudam ERRis
• Kristjan Sander Algernonis
• Oskar Helde blogis
• Loterii blogis
• Tavainimese blogis
• Sehkendaja blogis
• Siiliste blogis
• Andrei Hvostov Loomingus

Tiina Sulg

Kirjanduskohviku lugemissoovitused

Selle hooaja viimases kirjanduskohvikus sai igaüks võimaluse rääkida oma kaasavõetud raamatust, olgu valik siis viimastest lugemiselamustest või läbi elu kaasas käinud lemmikraamatutest. Kokku sai üks toredalt kirju pilt erinevatest ajastustest, mitmekesises žanrivalikus ja laias keelevalikus raamatutest, kus nii vanu tuttavaid kui uusi avastusi. Mõnusas kohvilauajutus tuli välja, et üks hea raamat on selline, mida lugedes saab naerda ja saab nutta ning sutsuke targemaks ka.

Tiina Sulg

Pille-Riin Larmi raamatusoovitused

Meelis Friedenthal “Mesilased”

Kirjanduslikult ja populaarse ajalooteaduse tasemel haigutab meil tühik aastatest 1710 (Juhan Peegli “Väekargajad”) kuni 19. sajandi keskpaik (valgustus- ja sentimentaalsed rahvaraamatud). Academia Gustaviana aegadest teame kasvõi pisutki (ülikooli avamine on ikkagi dokumenteeritud), aga edasi – 17. sajandi kulgedes lõpupoole – mitte midagi. Feriedenthali raamat maalib meile romantilisest õudus-esteetikast värvitud vaimupildi sellest, kuidas siis elu tegelikult oli. See oli lakkamatutest vihmadest tingitud nälja ja masenduse aeg. (Katastroof saavutas oma lae 1697. a. kevadel, mil sagenesid isegi kannibalismi juhtumid). Keegi on öelnud, et raamatus alailma kohalolev vihm, rõskus ja udu on sellised, et panevad lugejal liigesed valutama… Raamatu ratsionaalne ja intellektuaalne teema on huvitav tänasegi psühholoogia ja psühhiaatria seiskohalt: jutt on eriliselt diagnoositud haigusest – melanhooliast, mille edasiarendusi näeme hilisemates Freudi harrastustes, depressiooni epideemilises levikus jne. Ja üks huvitav nüanss veel: tol kaugel ajal olime me – Rootsi. Kuigi väljendid “meie kõrgeauline monarh”, “ülemad Stockholmist” või “pealinna uudised”, mis jõuavad laevaga Tallinna, tunduvad täna veidi ootamatutena. Raamat on selline, et seda lugedes kaob kogu sind ümbritsev tegelikkus. Ja laskud teise ajastusse ja kui dramaatiline see ka poleks, on illusioon täiuslik. Selle suudab luua kas geniaalne kirjanik või ka väga andekas ja ülierudeeritud kirjanik, aga vaid üks kord…

Maret Maripuu
Riigikogu liige

Meelis Friedenthal – Lugemissoovitus

Meša Selimović „Derviš ja surm”

Ottomani impeeriumi valitsuse all olevas 18. sajandi Sarajevos saab ühe vähetähtsa sufi vennaskonna derviš kummalistel asjaoludel teada, et tema vend on vangi pandud. Püüdes teada saada, milles on asi, käib derviš erinevate võimukandjate jutul, kellest osa on kalgid ja osa kavalad. Ta saab teada väga vähe, aimdused jõuavad vaevaliselt temani, unenäolise ahastusega katsub ta leida mingitki võimalust oma venda aidata. Keskseks teemaks kujuneb küsimus lojaalsusest ja sõprusest ning selle võimalik-kusest ühiskonnas, mis nõuab indiviidi absoluutset allumist võimule.

Ian M. Banks „Relvade kasutus”

Kosmoses on palju tsivilisatsioone, need on erineva tehnoloogilise tasemega ja erinevate tõekspidamistega. Kultuur on neist võib-olla kõige arenenum, kõige humanistlikum ja hedonistlikum. Aga ometigi peavad ka nemad vahel sõda pidama. Küsimus ongi sõjas ja nendes inimestes, kes sõdivad, ning selles, mida on inimene valmis relvana kasutama. Siinjuures jääb alati lahtiseks, kas niisugusel relvade kasutusel on mõtet.

Robert Musil „Omadusteta mees”

See on raamat, mida ei saa kiiresti lugeda, sest seal ei juhtugi õieti midagi. 20. sajandi alguse meeleolud Austrias, veidi enne I maailmasõja puhkemist on häguselt asjalikult, olemisunustuses toimekad. Lähenevat katastroofi tajumata elatakse saja-aastase impeeriumi lõpuaegadel, mis ikka veel on säilitanud oma vägevuse illusiooni ja elab nii, nagu ei saaks see mitte kunagi lõppeda. Omadusteta – ilma selge iseloomuta, impeeriumile sobilike võimeteta – matemaatik liigub selle keskel ringi.

Dante „Jumalik komöödia. Põrgu”

Allegooriline kirjeldus hingeahastusest ja sellest, kuidas Vergiliuse toel rändab poeet läbi põrgu. Harald Rajametsa tõlge on väga loetav, aga nagu selliste tekstide puhul ikka, tuleb aega varuda ja mitte tekstist läbi tormata. Võib-olla oleks seda kõige parem iseendale poolvaljusti ette lugeda.

Kazuo Ishiguro „Hõljuva maailma kunstnik”

Miks ja kuidas lähevad inimesed täie vaimustuse ja entusiasmiga kaasa liikumiste või ideoloogiatega, millest järgmine põlvkond enam üldse aru ei saa? Kuidas sellise kadunud maailma elanikud näevad tundlikult ja mõistvalt asjade seoseid ja samas hoiavad isegi kangekaelselt kinni omaenda tõekspidamistest.

Meelis Friedenthal

Foto Lauri Kulpsoo