Archive for the ‘Friedenthal, Meelis’ Category

Meelis Friedenthal „Inglite keel“

„Inimene otsib kõigist asjadest seoseid, igasugusest asjast võib märk saada ja kõik asjad muutuvad tähenduslikuks.“ (lk. 165) Tiina Sulg kirjutas juba keset suve sellest omapärasest raamatust ja seostest, mis tekkisid tal seda lugedes; muusikapalad, mis jäid kummitama; inimesed, kes kerkisid esile minevikust. See raamat on täis allusioone ja illusioone ka minusuguse jaoks – seetõttu ma vist hindangi Friedenthali väga kõrgelt. Teda lugedes loen ma alati rohkem, kui ainult neid konkreetseid sõnu paberil. Tema sõnade taga kerkib esile maailm, mida ainult tema silmad on näinud, ja mida mina saan näha läbi tema silmade-sõnade.

Friedenthali tekst ei ole lineaarne, ja see võib alguses lugejale pisut pelutavalt mõjuda. Ma arvan aga, et sellel võiks olla hoopiski vastupidine mõju – raskused võiksid meelitada, ligi tõmmata, enda kütkesse kätkida. Friedenthal pole muidugi lahti muukimiseks, sa saad ainult vaatamata raskustele pisut saladuseloori kergitada või lukuaugust sisse piiluda, ning mõnikord ongi see parem, kui midagi täielikult mõista. Ühe peategelase Salomoni sõnadega iseloomustaksin ma Friedenthali teksti nii: „Eelkõige tegeleb minu raamat inimese kui terviku, mikro- ja makrokosmose vastavuse küsimusega, mõjutades sealjuures lugeja konstitutsiooni ja valmistades teda ette tõeliseks mõistmiseks, /…/ Ma nimetan seda raamatut ka farmakoniks, ravimiks, mis püüab viia lugejat tagasi algse ühtsuse mõistmiseni, ülendada teda tõelise tarkuse juurde.“ (lk. 81). Täielik ja tõeline mõistmine ei ole siinkohal võrdusmärgiga; täielik mõistmine ei kätke sind loetud tekstiga, vaid on impotentne või infertiilne, sest sellest ei sünni midagi uut ja tähenduslikku, see ei loo juurde midagi võimalikku, pikutades oma ülekaalulises täiuslikkuses, arrogantsuses ja ignorantsuses. Tõeline mõistmine hakkas juba kooruma „Mesilastes“ ja jätkub „Inglite keeles“, „Mesilased“ tegid haigeks ja „Inglite keel“ püüab farmakonina lugejat ravida, ülendada tõelise tarkuse juurde, kuid mitte täielikult sinna veel jõudes.

Esmakordsel lugemisel jäi „Inglite keel“ mulle kaugemaks kui „Mesilased“. Ma ei olnud selle keelega veel harjunud, inglite keel ei olnud veel mõistetav. Peale kolmandat lugemist hakkab juba mõikama. Natukene tunnen end nagu Mirjam (heebreakeelne Maarja) – valgustatud naine, kes ei ole valmis tõeliseks tarkuseks, aga januneb seda; patune ja teadmahimur Eeva.

Friedenthali lugedes janunen ma alati enamat. Ma tunnen, et tegelikult on tal potentsiaali kirjutada „telliskivisid“, ja sealjuures kvaliteetseid, sajandeid vastupidavaid, aga ta hoiab end tagasi. See vaoshoitus võib mõjuda võrgutavalt ainult teatud piirini, mingil hetkel tekib rahutus. Hakkad vaikselt vasakule piiluma. Äkki on seal midagi huvitavamat? Rahuldust pakkuvamat? Sageli pöördun ma tagasi leidmata paremat, aga see, kes on korra eksinud, vääratab varem või hiljem jälle.

Liis Pallon

Advertisements

Meelis Friedenthal “Inglite keel”

Meelis Friedenthali uus raamat ei ole täiuslik nagu inglite keel, aga sellest hoolimata on see üks mu viimase aja paremaid lugemiselamusi.

Inglite keel” rõhub üsna tugevalt mälu-pedaalile. Seda nii suurelt ja nähtvalt kui vaikselt ja vihjamisi. Oma võlu on mõlemal variandil. Laia joonega tehtu annab raamatu üldise tooni, vargsi puistatud viidete puhul on nii toredat avastusrõõmu kui kripeldamist, et mida kõike Friedenthal võis raamatusse sisse kirjutada, mida ma ära ei tabanud.

Ühest tabamishetkest sammuke kõrvale mõeldes:

Jätkates nõnda mõneti oma jutustuse “Nerissa” (kogumikus “Terra Fantastica“) temaatikat kirjutab Friedenthal  “Inglite keeles” suures osas raamatu(te)st ja trükikunstist, teksti ja kujunduse seostest, kirjapandu mõjudest ja sügavast huvist raamatu ja raamatuajaloo vastu.

Küllalt olusisel kohal on “Inglite keeles” muusika. Kui ma otsisin raamatute põhjal ja/või mõjul loodud laule, siis sain kokku päris toreda nimekirja, jagamiseks üks üsna teistsugusest raamatust inspiratsiooni saanud ja algsest versioonist hoopis teistsuguse sätungiga laul:

Ma tean Tartu Ülikooli ajaloost üsna vähe, aga just Friedrich Meniusest sattusin ma tudengipõlves seminaritööd tegema ja nii poole raamatu pealt tundus see tegelane kuidagi väga tuttav ette tulema ja nii ei läbenud ma järelsõna lugemisega raamatu lõpuni oodata. Ajalooliselt kaugemad tegelased ja olud tunduvad Friedenthalil kuidagi pisut elusamad ja värvikamad välja tulema kui kaasaegsed ja eks nüüd tuleb mul “Mesilased” ka ikka lugemisplaani võtta.

Laul, mis mul raamatut lugedes kohe meelde tuli ja mis mu meelest võtab suurepäraselt kokku raamatu põhiteemad: ajalugu, keeled, müstika, mälu, seosed, sõna jõud, säilitamispüüd ja edasikandmisel tekkida võivad vead:

(Mitmendal minutil teie aru saite, mis keeles lauldakse?)friedenthalinglitekeel

Pikemalt on raamatust kirjutatud:

Tiina Sulg

Kirjanduskohviku lugemissoovitused

Selle hooaja viimases kirjanduskohvikus sai igaüks võimaluse rääkida oma kaasavõetud raamatust, olgu valik siis viimastest lugemiselamustest või läbi elu kaasas käinud lemmikraamatutest. Kokku sai üks toredalt kirju pilt erinevatest ajastustest, mitmekesises žanrivalikus ja laias keelevalikus raamatutest, kus nii vanu tuttavaid kui uusi avastusi. Mõnusas kohvilauajutus tuli välja, et üks hea raamat on selline, mida lugedes saab naerda ja saab nutta ning sutsuke targemaks ka.kirjanduskohvik

Tiina Sulg

Pille-Riin Larmi raamatusoovitused

Meelis Friedenthal “Mesilased”

friedenthalmesilasedKirjanduslikult ja populaarse ajalooteaduse tasemel haigutab meil tühik aastatest 1710 (Juhan Peegli “Väekargajad”) kuni 19. sajandi keskpaik (valgustus- ja sentimentaalsed rahvaraamatud). Academia Gustaviana aegadest teame kasvõi pisutki (ülikooli avamine on ikkagi dokumenteeritud), aga edasi – 17. sajandi kulgedes lõpupoole – mitte midagi. Feriedenthali raamat maalib meile romantilisest õudus-esteetikast värvitud vaimupildi sellest, kuidas siis elu tegelikult oli. See oli lakkamatutest vihmadest tingitud nälja ja masenduse aeg. (Katastroof saavutas oma lae 1697. a. kevadel, mil sagenesid isegi kannibalismi juhtumid). Keegi on öelnud, et raamatus alailma kohalolev vihm, rõskus ja udu on sellised, et panevad lugejal liigesed valutama… Raamatu ratsionaalne ja intellektuaalne teema on huvitav tänasegi psühholoogia ja psühhiaatria seiskohalt: jutt on eriliselt diagnoositud haigusest – melanhooliast, mille edasiarendusi näeme hilisemates Freudi harrastustes, depressiooni epideemilises levikus jne. Ja üks huvitav nüanss veel: tol kaugel ajal olime me – Rootsi. Kuigi väljendid “meie kõrgeauline monarh”, “ülemad Stockholmist” või “pealinna uudised”, mis jõuavad laevaga Tallinna, tunduvad täna veidi ootamatutena. Raamat on selline, et seda lugedes kaob kogu sind ümbritsev tegelikkus. Ja laskud teise ajastusse ja kui dramaatiline see ka poleks, on illusioon täiuslik. Selle suudab luua kas geniaalne kirjanik või ka väga andekas ja ülierudeeritud kirjanik, aga vaid üks kord…

Maret Maripuu
Riigikogu liige

Meelis Friedenthal – Lugemissoovitus

meelis_friedenthal_lauri_kulpsoo_pilt

Meša Selimović „Derviš ja surm”selimovicdervis

Ottomani impeeriumi valitsuse all olevas 18. sajandi Sarajevos saab ühe vähetähtsa sufi vennaskonna derviš kummalistel asjaoludel teada, et tema vend on vangi pandud. Püüdes teada saada, milles on asi, käib derviš erinevate võimukandjate jutul, kellest osa on kalgid ja osa kavalad. Ta saab teada väga vähe, aimdused jõuavad vaevaliselt temani, unenäolise ahastusega katsub ta leida mingitki võimalust oma venda aidata. Keskseks teemaks kujuneb küsimus lojaalsusest ja sõprusest ning selle võimalik-kusest ühiskonnas, mis nõuab indiviidi absoluutset allumist võimule.

Ian M. Banks „Relvade kasutus”banksrelvadekasutus

Kosmoses on palju tsivilisatsioone, need on erineva tehnoloogilise tasemega ja erinevate tõekspidamistega. Kultuur on neist võib-olla kõige arenenum, kõige humanistlikum ja hedonistlikum. Aga ometigi peavad ka nemad vahel sõda pidama. Küsimus ongi sõjas ja nendes inimestes, kes sõdivad, ning selles, mida on inimene valmis relvana kasutama. Siinjuures jääb alati lahtiseks, kas niisugusel relvade kasutusel on mõtet.

Robert Musil „Omadusteta mees”musilomadustetamees

See on raamat, mida ei saa kiiresti lugeda, sest seal ei juhtugi õieti midagi. 20. sajandi alguse meeleolud Austrias, veidi enne I maailmasõja puhkemist on häguselt asjalikult, olemisunustuses toimekad. Lähenevat katastroofi tajumata elatakse saja-aastase impeeriumi lõpuaegadel, mis ikka veel on säilitanud oma vägevuse illusiooni ja elab nii, nagu ei saaks see mitte kunagi lõppeda. Omadusteta – ilma selge iseloomuta, impeeriumile sobilike võimeteta – matemaatik liigub selle keskel ringi.

Dante „Jumalik komöödia. Põrgu”danteporgu

Allegooriline kirjeldus hingeahastusest ja sellest, kuidas Vergiliuse toel rändab poeet läbi põrgu. Harald Rajametsa tõlge on väga loetav, aga nagu selliste tekstide puhul ikka, tuleb aega varuda ja mitte tekstist läbi tormata. Võib-olla oleks seda kõige parem iseendale poolvaljusti ette lugeda.

Kazuo Ishiguro „Hõljuva maailma kunstnik”

ishiguroholjuvamaailmaMiks ja kuidas lähevad inimesed täie vaimustuse ja entusiasmiga kaasa liikumiste või ideoloogiatega, millest järgmine põlvkond enam üldse aru ei saa? Kuidas sellise kadunud maailma elanikud näevad tundlikult ja mõistvalt asjade seoseid ja samas hoiavad isegi kangekaelselt kinni omaenda tõekspidamistest.

Meelis Friedenthal

tartulinnaraamatukogu100Foto Lauri Kulpsoo