Posts Tagged ‘saar’

Øyvind Rangøy „Oled ikka veel see poiss”

Øyvind Rangøy „Oled ikka veel see poiss. Ühe lapsepõlve fragmendid
(Seitse sõlme, 2020)

Mulle on alati meeldinud raamatud, mis vaatavad elu ja sündmusi justkui läbi lapse silmade või jutustavad lugusid lapse häälega. Øyvindi (kasutan eesnime, sest tunnen autorit isiklikult) raamat lapse vaatepunkti ei kasuta, aga üks ütlemata armas raamatuke on ta siiski ja lapsepõlvest on siin nii mõndagi.

Kõigepealt autorist. Øyvind [öivin] on Eestis elav Norra päritolu tõlkija ja luuletaja (või võiks isegi öelda norralasest Eesti kirjanik?). Eelmisel aastal pälvis tema debüüt-luulekogu „Sisikond” Betti Alveri preemia. Koos Veronika Kivisilla ja Adam Culleniga on tal hiljuti ilmunud mereteemaline ühiskogu „Kolm sõlme”. Autor on ka kirjandusfestivali Prima Vista 2021 patroon ning käesolev raamat sobib imehästi tulevase festivali teemaga „Väike maailm”.

Fragmendid või laastud räägivad Øyvindi lapsepõlve väikestest seikadest tillukesel kodusaarel Rangøyl Norra ranniku lähedal. Raamatuke on Asko Künnapi poolt kenasti kujundatud ning sisaldab autori enda tehtud mustvalgeid fotosid. On humoorikaid lugusid, on nukramaid, nostalgilisemaid lugusid, kõige rohkem aga just selliseid kurbnaljakaid. Kasvõi „esgaatori lugu”, kus väike tüdruk jääb ilma oma mängu-eskavaatorist („Pärispatt”, lk 19-20), või kolme lapse kinnijäämine püügiriistakuuri: „Naabritüdruk teadis Meie Isa palvet ning see sai ka rakendatud. Pärast arutasime, kas sellest on tolku, sest tekst ei tundunud meie hetkeolukorrale kohandatud olevat.” („Et meid leitaks”, 40). Kurbnaljakaks kvalifitseerub vist ka lugu sõbrast, kes Øyvindi juukseid lõikab, mis lõpeb päris omapärase soenguga: „Olin 18-aastane ja tõenäoliselt teist korda elus kiila pealaega. Just pealagi, sest ümber pea jättis ta toreda ringi alles. Nägin välja nagu 58-aastane.” („Juuksur”, 140) Jõuluaega sobib imehästi „Suur tuhksuhkrupäev”, laste meelispäevast enne jõule, mis paneb südame rõõmustama ja läikima (59-60).

Øyvindi keel on vahel rohkem, vahel vähem poeetiline, sõnad on kaalutud. Lisaks on autor mihkel sõnamängude ja mitmetähenduslikkuse loomise peale, kasvõi fraasi „/…/ kunst on ikka tulega mängimine” võib lugeda ja mõista mitut moodi. Väga terane on Øyvindi tähelepanek, et tema isa poolt kirjutatud iga-aastased jõulukirjad ehk nö pere aasta kokkuvõtted olid justkui tänapäevaste facebooki postituste eelkäijad, kuna „žanri üheks põhitunnuseks oli see, et mainida tohtis eelkõige positiivseid elusündmusi ja kindlasti lootustandvas võtmes.” (61). Raamatukoguhoidja südant soojendab muidugi eriliselt see, et kogumiku kõige esimene lugu mainib raamatukogu ning hiljem tuleb juttu veel raamatulaevast ehk siis n-ö merepealsest raamatukogust. „Alati oli palju raamatuid ja lummus.” (116)

Mis lisab neile naljakaile, tabavaile ja toredaile lugudele nukra noodi, on tõsiasi, et Øyvind vaatab tagasi ju lausa kahele kadunud maailmale—lapsepõlvele idüllilisel saarekesel ning sünnimaale ehk Norrale, mis on Eestisse kolides ka justkui mõnes mõttes jäädavalt kadunud. Koroonakarantiinis olles otsustas autor, et tema kodu on Eestis. „Mitte niimoodi, et Norras ei oleks. Mu kodu on alati Norras./ Ent ikkagi. Koer kukkus taevast alla./ Ja ma ütlesin: „Eesti!”” (158)

Huvilistele veel viide Raimu Hansoni intervjuule Øyvindiga “Eesti norralane meenutab poisipõlve, see möödus tillukesel saarel, kus räägib tuul” eelmise aasta 23. dets. Postimehes.

Annika Aas

Tove Jansson “Suveraamat” ja “Sõnumid”

janssonsuveraamatTove Jansson “Suveraamat” (1972, e.k. 1995 Tõnis Arnover) ja “Sõnumid. Valik novelle” (e.k. 2014, Maarja Aaloe ja Ülev Aaloe)

Ma pean häbiga tunnistama, et pole mitte kunagi Tove Janssoni muumilugusid lugenud — ei lapsena ega täiskasvanuna. Hea meelega loeksin neid ette oma lastele, aga kuna 1. osa on trükist otsas, siis istub mul 2. osa juba tükk aega riiulis ja ootab… (1. osa uustrükki, näiteks!). Aga Tove täiskasvanutele mõeldud “Suveraamat” ja novellid osutusid küll äärmiselt lummavaks lugemiseks. Esimene, muide, sisaldab autori enda joonistusi ning teise kaanepildina on kasutatud autori autoportree tušijoonistuse reprot.

“Suveraamat” on täpselt selline — pisitillukeses köites — lugemine, mille võtaks suvel igal hommikul randa kaasa, toetaks selja vastu kuuma kivi, pistaks jalad merevette ja naudiks… Naudiks kohati humoorikaid, kohati kummastavaid lugusid 6-aastasest Sophiast (prototüübiks Tove samanimeline vennatütar) ühel pisikesel Läänemere saarel ja tema elutargast seikluslikust vanaemast, kes kasvatab last — või õigemini, laseb lapsel kasvada (ja ennastki kasvatada) — pipilikus vaimus. “Pagana noored, mõtles vanaema, hirmsad lapsed, aga nii see läheb, kui neil kõik ära keelata, mis on vahva.” (lk 68)

Nad on kaks kanget — sõnakad ja ettevõtlikud ja käredad, kui tarvis. Kes siis ei tahaks endale sellist vanaema, kes “roomas puu alt välja ja ütles: See on minu lapselaps Sophia. Ta oli väga väärikas ja noppis juustest nii diskreetselt okkaid, kui oskas.” (lk 120). Nende lihtsates seiklustes ja jutuajamistes on rohkem elufilosoofiat kui oodata oskaks. Mulle tundub, et see raamat ongi rohkem vanaemast kui lapsest ning muidugi kumab siit pidevalt läbi üks Tove Janssoni põhiteemasid: hirmud ja nendest ülesaamine.

janssonsonumidSaareelu, meri, põhjamaine müstiline suvi, hirm ja iseseisvumispüüd alustavad ka novellikogumikku “Sõnumid”, kuhu on kogutud ja tõlgitud novelle Tove Janssoni erinevatest novellikogudest ning mis ilmus Tove 100. sünniaastapäeva auks (9. augustil käesoleval aastal). Iga novell siin on omaette pärl. Ja sugugi mitte kõik ei tegele looduse teemaga, vaid katavad üsna laia teemade spektri. On suvitajate ja kohaliku rahva humoorikat vastandamist, platoonilise armastuse ihalust, fanaatilisusele lähenevat perfektsionismi, turistide tögamist, tütre ja ema ning poja ja ema suhteid, kunsti ja sümbolismi.

Parajalt naljakas on “Jutustus Hilo linnast, Hawaii”, mis viskab kivi seljakotirändurite kapsaaeda; minu lemmikuks sai pigem kurb kui naljakas, sümbolistlik “Nukumaja”. Kogumikku lõpetama on väga vaimukalt valitud novell “Sõnumid”, mis näitab, kui suur on issanda loomaaed ning kuidas kirjaniku kuulsust ja muumide tuntust igatpidi ära püütakse kasutada. Küll tahetakse autori heakskiitu muumimotiiviga tualettpaberile või hügieenisidemele, küll soovitakse abi kirjanikuks saamisel. No ja nuta või naera sellise sõnumi peale: “Minu hamstrid said nime teie [Tove] ja teie venna järgi, minu neljakümnendal juubelil oli ristimispidu, aga Astrid Lindgren ei tulnud. Teil mõlemal oli rosett kõhu ümber. Tänavu on olnud ebatavaliselt külm talv ja kodutud külmuvad surnuks, ühel hommikul olite mõlemad rõdul surnud /…/” (lk 154-5).

Jõuludeks peaks olema eesti keeles oodata Tove Janssoni elulooraamatut “Tove Jansson. Tee tööd ja armasta”. Kuna tema teemad nii laste- kui täiskasvanute raamatutes ja novellides on tihedalt tema enda elu(loo)ga seotud, siis on see kindlasti väga huvitavaks täienduseks tema teostele.

Raamatute vahele võib kiigata Kätlin Kaldmma kirjutatud juubeliartiklit “Postimehes”.

Annika Aas

 

J. M. G. Le Clézio “Karantiin”

J. M. G. Le Clézio “Karantiin” (1995, e.k. tlk. Triinu Tamm 2013)

cleziokarantiinLe Clézio raamatu kogukus (550 lk) võib potentsiaalse lugeja võib-olla ära ehmatada, aga ärge kartke — raamat on üpris ladus lugemine. Oma kirjutamisviisilt on Le Clézio liikunud üha vaesema, lihtsama stiili suunas ning käesoleva teose lugemist ei raskenda ka jutustajate paljusus ega nende sage vaheldumine. Segased on minu meelest ainult raamatu esimesed leheküljed, kuid nende osas saab selgitust teose käigus. See ei ole sedasorti raamat, mis haaraks sind juba esimeste ridadega kaasa ja pakuks põnevust igal leheküljel. Minu jaoks olid vast esimesed 100 lehekülje üsna tüütud, ent kui suutsin end neist läbi vedada, siis tõmbas raamatu fluidum mind endasse ning kokkuvõttes on see arvatavasti teos, mida ma ei unusta iial.

Le Clézio, 2008. a. nobelist, tunneb ilmselgelt jutustamisest mõnu ning tegevustik kulgeb mõõdukas tempos eksootilisel Flat Islandil — Mauritiuse saare nö väikevennal, kuhu jäetakse aastal 1891 rõugeepideemia tõttu karantiini vennad Léon ja Jacques. Kuigi raamat on autobiograafiline ning tõukunud autori suguvõsaloost — Le Clézio isapoolsed esivanemad on Mauritiusel elanud ning autori isa seal ka sündinud —  hõlmab raamat palju üldisemaid teemasid ning lisaks karantiinisaare võrratule kirjeldamisele ja imelisele armastusloole räägib ta inimeste eneseotsingust, lihtsa ja isegi vaese elu võlust, mineviku ja oleviku läbipõimumisest, rasketest otsustest, loobumisest. Tegelikkuse ja kujuteldava piir on hägustunud, kuid see, mis siis ikkagi tegelikult juhtus, polegi lõpuks enam nii oluline.

le-clezioLugemismõnu garanteerib Triinu Tamme suurepärane tõlge ning äärmiselt valgustav järelsõna. Kui ma siiamaani Le Clézio — kes tituleeriti 2004. a. suurimaks elavaks prantsuse keeles kirjutavaks kirjanikuks — teoste kättevõtmist natuke pelgasin, siis nüüd on mul igatahes isu ka teiste tema teostega tutvust teha.

Annika Aas

Le Clézio pilt on pärit siit

Thomas Hettche „Isade armastus“

thomashettcheThomas Hettche hiljuti eesti keeles ilmunud romaan “Isade armastus” (“Die Liebe der Väter”, 2010) on üllatavalt mitmekihiline ja mõjub värskelt juba teema poolest, mis on küll argipäevast tuttav, aga vähe käsitlemist leidnud. Nimelt tõstatab Hettche romaanis aktuaalse ja valusa teema – ta kirjeldab ühe isa kohati meeleheitlikke katseid leida kontakti ja lähedust oma teismelise tütrega, keda kasvatab ema. See on lugu isast, kes tahab olla hea isa, aga see ei tule hästi välja.

Luhtunud suhte tõttu perest eraldi elav Peter on saanud tütre kasvatamisel osaleda episoodiliselt, ema soovidest ja tujudest sõltuvalt, sest paar ei ole ametlikult abielus olnud ja Saksa seaduse järgi oli (tänaseks on seadust pisut kohendatud) isal võimatu saada hooldusõigust, kui ema oli sellele vastu. Nii on lapsest on saanud vanemate omavahelise võimuvõitluse objekt.

Isa ja tütre ühisest talvepuhkusest Põhjameres asuval Sylti saarel kujuneb tõsine katsumus, mis paneb proovile mõlema armastuse. Pinget kruvib saarel viibijaid haaranud tormi- ja tõusuveeootus ning lugejat kummitav kahtlus, et ema ja tütar jutustaksid teistsuguse loo. Selline on loo lühike sisukokkuvõte.hettcheisadearmastus

Tegelikult pole romaan üksnes oma tütre armastuse eest võitleva isa lugu, vaid päris veenev psühholoogiline portree. Hettche portreteerib tasakaalust väljas, segaduses ja haiget saanud keskealist meest. Sel mehel ei ole vedanud lähisuhetes, tema elukutse (suure kirjastuse reisiv müügiesindaja) on perspektiivitu ja määratud hääbumisele. Ta on õnnetu ja oma õnnetuses on saanud temast paras egotsentrik, kes oma vihas ja haavatavuses ei näe enam teist poolt. Ka teismelist Annikat suudab autor päris usutavalt portreteerida.

Romaanile lisab köitvust tegevuspaik – Põhjameres asuv Sylti saar, saksa kultuurieliidi kultuskoht, kuhu igal suvel siirdutakse. Võib-olla kohtab ligilähedast miljööd kõige lähemal Kura säärel Nidas, aga võrreldes Sylti saarega on Nida kindlasti unine paik. Hettche viib lugeja mõõnarannale ja luidete vahele mitte suvitushooajal, vaid aastavahetusel kui lõõtsub tuul ja maa on härmas, paneb saare külalised tormiootele, jutustab saarega seotud legende ja kirjeldab traditsioone. Aastavahetuse sandipotijooksust olete varem kuulnud?

Hettche üks lemmikteemasid on raamatukultuur ja seegi on „Isade armastusse“ tugevalt sisse põimitud nagu ka saksa keskklassi mentaliteedi kirjeldus. 156 lehekülje kohta päris palju, kas pole?

Ja kui Hettche vastu huvi on tärganud, tasub lugeda Akadeemia maikuu numbris ilmuvaid Hettche esseesid „Kooljamägi“ ja „Papüürused“.

Linda Jahilo

Thomas Hettche pilt on pärit siit.