See raamat avaldas mulle üpris sügavat muljet. Ühest küljest see küll on mõrvamüsteerium, aga palju rohkem siiski psühholoogiline romaan. Ja kirjutatud on mõjuvalt, looduspildid on lummavad, elutingimustest ja majadest saab päris hea ettekujutuse ning ajuti hakkab lugedes ikka väga külm. Pealkirja kohta tsiteerin raamatut: „Mustmajadel olid mördita laotud kivimüürid ja rookatused ning need pakkusid ulualust nii inimestele kui loomadele. Suurima toa kivipõranda keskel põles päeval ja ööl turbatuli. Seda kutsuti tuletoaks. Korstnaid ei olnud ja suits pidi välja pääsema augu kaudu katuses.” Raamatu tegevuse ajaks olid need kasutusest ammu väljas, elati hoopis valgemajades: „Valgemajad olid ehitatud kividest ja lubjakivist kahekümnendatel, või betoonplokkidest, ja nende katused olid tehtud kiltkivist või rihvelplekist või tõrvapapist. Need ehitati vanade mustmajade asemele.”
Tegevus toimub Lewise saarel, mis on Šotimaa Välis-Hebriidide saarestiku kõige põhjapoolsem saar. Selle loodus on kaunis ja kõle, ning rahvas järgib vanu traditsioone (matustel käivad ainult mehed jms). Pühapäeviti käiakse kirikus ja igasugune meelelahutus on keelatud, kiiged näiteks pannakse lukku. Ja ikkagi on ka sellel saarel esindatud nii narkootikumid kui alkohol ja abielueelne seks, nii peategelase lapsepõlves kui kaasajal.
Tähtis osa traditsioonidest on suulade jaht, mida kirjeldatakse väga põhjalikult. Üks kord aastas, augustis, lähevad 10 meest kaljusaarele Atlandi põhjaosas ja tapavad 2000 suulat. Komme sai alguse 400 aastat tagasi, kui mehi kannustas sellele kohutavalt ohtlikule retkele nälg, tänapäevaks on sellest saanud midagi noorte meeste üleminekuriituse sarnast, noori võetakse kaasa vaid mõned ja see on suur au. Väga oluline on ka see, et – täpselt nagu Las Vegaseski – kõik, mis juhtub kaljul, jääb kaljule.
Raamatu tegevus toimub mu meelest millalgi 2000. aastate alguses. Minajutustaja on umbes 35-aastane politseinik Fionnlagh, kutsutud Finiks, kes on juba 18 aastat ehk poole oma elust saarelt ära olnud, kuid nüüd saadetakse ta seal toimunud mõrva juurdluse juurde abiks, et teha kindlaks, kas selle ja tema poolt mujal varem uuritud mõrva vahel on seos, kuna modus operandi on sarnane.
Kui ta saarele saabub, löövad minevikumälestuste lained tal üle pea kokku ja kogu raamat ongi üles ehitatud kaasaja ja varasest lapsepõlvest algavate minevikumälestuste vaheldumisele. Mõrva uurimine läheb edasi aeglaselt ja sellel on väiksem osa kui tegelaste elulugudel – milline on nende lapsepõlv ja noorukiiga ja kuidas nad kasvavad. Mis see on, mis noort inimest kujundab, miks ja kuidas ühest saab politseinik ja teisest mõrvar. Sest mõrvar on saarel.
Fin ei ole mingi ideaalne tegelane, ta meenutab halastamatu täpsusega ka enda tehtud lollusi ja vigu ning kui väga ta teistele haiget tegi või võis teha, sageli üldse endale aru andmata, mida ta tegi, või aru saamata, miks. Oma minevikust pärit inimestega kõneldes teeb Fin väga ootamatuid avastusi ja raamatu lõpp läheb kätte ülipõnevaks ja pingeliseks.
Peamised tegelased ongi Fionnlagh, keda kutsutakse Finiks, tema lapsepõlve parim sõber Artair Macinnes, astmaatik juba väikesest peale, kohutavad kiusajad Murdo Macritchie ja tema suurem vend Angel (hilisem mõrvaohver), kirikuõpetaja poeg ja hiljem samale kohale asunud Donald Murray. Võtmetähtsusega on Marsaili, Fini esimene armastus, väike enesekindel patsidega tüdrukuke, kes pakubki talle selle nime inglise Finlay asemele.
Muide, nende kooliajal ehk siis umbes 60. aastate lõpupoole pannakse kõigile lastele koolis kõigepealt inglise nimi ja keldi keele rääkimine on keelatud. Fini kodus ei oldud temaga enne kooli inglise keelt üldse räägitud.
Raamatu ilmumise lugu on ka omamoodi huvitav. May veetis 1990. aastatel Šoti televisioonile keldikeelset sarja tehes saarel viiel aastal järjestikku viis kuud aastast, ja nagu ta ise ütleb, „hingas ja imas saart endasse”. Millalgi u 2004-2005 tuli talle pähe, et see koht on ülejäänud Briti saartel peaaegu tundmatu ja sellest pole keegi kirjutanud. Ta vestles paljude saare elanike ja küttidega ning kasutas ka oma elu seiku, näiteks meenutas oma algkooliaegset esimest armastust.
Peter May oli selleks ajaks ohtralt avaldatud ja ka auhinnatud autor, talle tundus, et ta on kirjutanud oma parima romaani, ja siis lükkasid kõik Briti kirjastused selle tagasi. Raamat ilmus mitu aastat hiljem esimest korda hoopis prantsuse keeles, sai väga menukaks ja tõlgiti paljudesse keeltesse. Lõpuks osutus see menukaks ka Ühendkuningriigis. See on esimene osa triloogiast, mille järgesid ma nüüd kannatamatult ootan.
Kaja Kleimann
Lugemissoovituse blog 