Posts Tagged ‘klassika’

Indiaanijutukad: Põhja-Ameerika indiaanlased ilukirjanduses. 1. osa. Valge mehe kirjandus

Kui kõik ausalt ära rääkida, siis kõiges on süüdi Indrek Park, kes oma intervjuudes on nii õhinal rääkinud keeltest ja indiaanlastest ja kes nõnda tuletas mulle meelde mu kunagise indiaanihuvi. Kuna ma arvan, et see huvi on tekkinud või taastekkinud veel paljudel teistelgi, siis oli möödunud kevadel meie raamatukogus raamatunäitus  „Indiaanijutukad: Põhja-Ameerika indiaanlased ilukirjanduses”, kus oli väljas valik hästi- ja ammutuntud seiklusjuttudest ning kaasaegsest kirjandusest, kus indiaanipäritolu tegelasi, olgu tegu siis realistliku romaani, ulmeromaani või indiaanikrimi või hoopis koomiksiga. Teise poole näitusest moodustas indiaanlaste endi kirjandus, alates pärimusest ja muinasjuttudest ning lõpetades luule, kaasaegse proosa ja mälestustega. Õige napilt ja valitult sai näitusele ka ajalugu puudutavaid teoseid.

Järgnevas nimestikus on tavakirjas näitusel olnud raamatud, kursiivis on raamatud, mis näitusele ei mahtunud, olgu siis indiaani päritolu tegelaste liiga napi osakaalu pärast teostes või näitusepinna väiksuse tõttu või seepärast, et näituse tegemise ajal polnud seda raamatut veel raamatukogus, aga mis teema poolest võiks ikkagi huvi pakkuda. Rohekas kirjas on autoreid tutvustavad tekstid, need on kokkuvõtted ja/või segu Wikipediast, raamatute järelsõnadest ja mu isiklikust lugemiskogemusest. Autorite lühielulood näituse tarbeks kujundatuna on lõpus.

Näituse kujundusel kasutasin katkeid erinevate indiaanihõimude tekstiili- ja tekstiilikaunistusmustreist. Kui keegi tahab näituse ideed, kujundust või osa sellest näitusest kasutada, siis olge lahked, ma lihtsalt oleksin tänulik, kui mulle sellest teada antakse. (Ühendust võib võtta ka siis, kui tahetakse saada samas stiilis, aga teistsuguses sõnastuses pealkirju või alapealkirju. Ja võib-olla saab näituse tarbeks meie raamatukogust mõnda raamatut ka laenutada.)

Toredaid meeldetuletusi ja head avastamist! Ja kui kellegi tuleb veel meelde raamatuid, mis võiks siia nimekirja sobida, kirjutage siia kommentaaridesse juurde :)

Prantsuse kirjanik ja filosoof Voltaire (1694 – 1778) on toonud ühes oma filosoofilises jutustuses, „Kohtlane”, kõrvalseisja pilguga Prantsuse ühiskonda vaatlema hurooni.

Voltaire “Kohtlane ; Mikromegas” (Perioodika, 1996)

Ameerika mere-, rajamaa- ja ajaloo-romaanide autor James Fenimore Cooperi (1789 – 1851) tuntuim töö on tema viieköiteline indiaaniromaanide tsükkel “Nahksuka jutud” (“Hirvekütt”, “Viimane mohikaanlane”, “Rajaleidja”, “Pioneerid”, “Preeria”).

Karl May (1842 – 1912) oli üks saksa kõigi aegade menukamaid kirjanikke. Tema sümpaatia kuulus apatšidele ja ta on eelkõige tuntud oma Winnetou romaanide järgi.

Thomas Mayne Reid (1818 – 1883) jõudis kirjutada palju kaasahaaravaid seiklusromaane, tema seminolide pealikust rääkiv „Oceola” lubab endale küll üsna palju ilukirjanduslikku vabadust, aga mingi tõsieluline alus sel on.

Cooper, James Fenimore “Hirvekütt ehk Esimene sõjarada” (Eesti Ekspressi Kirjastus, 2004)

Cooper, James Fenimore “Pioneerid ehk Susquehanna allikad” (Birgitta, 1996)

Cooper, James Fenimore “Preeria” (Eesti Riiklik Kirjastus, 1962)

Cooper, James Fenimore “Rajaleidja ehk Sisemeri” (Birgitta, 1994)

Cooper, James Fenimore “Viimane mohikaanlane : jutustus aastast 1757” (Eesti Raamat, 1976)

May, Karl “Winnetou. Esimene raamat” (Kupar, 1990)

May, Karl “Winnetou jälgedes. Teine raamat” (Kupar, 1991)

May, Karl “Winnetou surm. Kolmas raamat” (Kupar, 1992)

Reid, Thomas Mayne “Oceola, seminolide pealik” (Eesti Raamat, 1979)

Welskopf-Henrich, Liselotte “Suure Karu pojad” (Eesti Raamat, 1976)

Портер, Дональд Клэйтон “Белый индеец” (Азбука-классика, 2005)

Рид, Майн “Оцеола, вождь семинолов” (Скифы, 1992)

Шульц, Джеймс Виллард “Ошибка Одинокого Бизона : повести” (Журнал “ЛЕПТА”, 1992)

Hall Öökull (Grey Owl, õige nimega Archibald Stansfeld Belaney (1888 – 1938)) oli eelkõige loodusmees ja tema raamatudki on välja kasvanud soovist inimestele loodust lähedasemaks ja mõistetavamaks teha. Hall Öökull austas kohalikke põlisrahvaid niivõrd, et väitis endki neist pärinevat.

Saksa autor Liselotte Welskopf-Henrich (1901 – 1979) kirjutas meelsasti indiaaniainelisi seiklusjutte ja uuris nende eluolu ka akadeemilisel tasandil. Dakootadest kõnelev „Suure Karu pojad” sai mitu järge, eesti keeles peale esmaraamatu neid kahjuks pole.

Benchley, Nathaniel “Small Wolf” (HarperCollins, 1994)

Broch, Ellinor “Oninga – irokesernes fange” (Bokklubbens barn, 1983)

Hall Öökull “Seidžo ja tema kobraste seiklused” (Eesti Raamat, 1967)

Jürgen, Anna “Sinine Lind, irokeeside kasupoeg” (Eesti Riiklik Kirjastus, 1958)

Landman, Tanya “Apache” (Walker Books, 2007)

Shipton, Vicky “Grey Owl” (Pearson Education, 2003)

Welskopf-Henrich, Liselotte “Die Söhne der grossen Bärin. Band 1 : Harka” (Altberliner Verlag, 1979)

Welskopf-Henrich, Liselotte “Die Söhne der grossen Bärin. Band 2 : Der Weg in die Verbandung” (Altberliner Verlag, 1979)

Welskopf-Henrich, Liselotte “Die Söhne der grossen Bärin. Band 3 : Die Höhle in den Schwarzen Bergen” (Altberliner Verlag, 1980)

Вельскопф-Генрих, Лизелотта “Харка – сын вождя” (ТЕРРА, Литература, 2000)

Рид, Майн “Оцеола, вождь семинолов” (Белый город, 2004)

Ameerika luuletaja Henry Wadsworth Longfellow (1807 – 1882) talletas kõik oma teadmised indiaani folkloorist ja kogu oma armastuse ja südamevalu põlisameeriklaste vastu eeposes „Laul Haiavatast”.

Kabur, Boris “Haiavata lood : ümberjutustus lastele” (Eesti Raamat, 1990)

Longfellow, Henry Wadsworth “Laul Haiavatast : [poeem]” (Eesti Riiklik Kirjastus, 1960)

Ameerika autori Charles Frazieri (s 1950) tegi tuntuks juba tema Kodusõjast jutustav debüütromaan „Cold Mountain”, tema teine
romaan „Kolmteist kuud” keskendub tšerokiide saatusele.

Zane Grey (1872 – 1939) oli produktiivne ja populaarne ameerika autor, kes kirjutas peamiselt vesterne. Paljud tema teosed jõudsid ka kinolinale. Tema esimene raamat “Betty Zane” sai inspiratsiooni tema perekonna ajaloost ja legendidest.

Barry, Sebastian “Otsata päevade aegu” Eesti Raamat, 2019)

Blake, Michael “Dances with wolves” (Fawcett Gold Medal : Ballantine Books, 1990)

Boyden, Joseph “Three day road” (Phoenix, 2006)

Fast, Howard “Viimne piir” (Eesti Riiklik Kirjastus, 1951)

Frazier, Charles “Kolmteist kuud” (Eesti Raamat, 2009)

Grey, Zane “Betty Zane” (Olion, 1996)

Landman, Tanya “Buffalo soldier” (Walker Books, 2014)

London, Jack “Külma lapsed” (Fantaasia, 2012)

London, Jack “Smoke Bellew ; Merehunt” (Eesti Raamat, 1985)

Penney, Stef “Huntide hellus” (Pegasus, 2008)

Фидлер, Аркадий “Белый Ягуар – вождь араваков : [трилогия]” (Молодая гвардия, 1987)

Brown, Sandra “Indiaanipealiku pantvang” (Ersen, 1998)

Donnell, Susan “Pocahontas” (Sinisukk, 1996)

Grey, Zane “Kaduv ameeriklane” (Kupar, 1998)

Harmon, Amy “Kus uitavad kadunud” (Rahva Raamat, 2022)

Kanada autor Joan Clark (s 1934) on tihtipeale ammutanud inspiratsiooni kohalikust ajaloost. Romaanis „The Victory of Geraldine Gull” kohtuvad kriid, odžibveid ja valged.

Soome kirjanikku Katja Kettut (s 1978) on eelkõige huvitanud soome väljarändajate ja odžibvei indiaanlaste ajalugu ja omavahelised suhted ja seda on ta väljendanud nii kirjanduses kui dokumentaalfilmina.

Clark, Joan “The victory of Geraldine Gull” (McClelland & Stewart, 1989)

Craven, Margaret “Öökull huikas mind” (Kupar, 1991)

Kesey, Ken “Lendas üle käopesa” (Ersen, 1999)

Kettu, Katja “Rose on kadunud” (Koolibri, 2019)

Phyllis Christine Cast (kirjanikunimega P. C. Cast; s 1960) ja tema tütar Kristin Cast (s 1986) on kahepeale kirjutanud 12-osalise „Öö Koja” sarja, kus peategelase Zoey vanaema on tšerokii. Vanaemast ei kirjutata küll palju, aga see on oluline osa Zoeyst.

Kanada autori Charles de Linti (s 1951) meelisžanr on linnafantaasia ehk urban fantasy. Oma lugudesse põimib ta mitmete maade mütoloogiaid, aga peaaegu igas tema teoses on oma oluline koht ka indiaanimütoloogial.

Stephenie Meyeri (s 1973) kuulsas vampiiriromaanisarjas “Videvik” toimub tegevus kiljuudi reservaadi läheduses olevas linnakeses ning üks peategelastest, hundiks muutuv Jacob, on kiljuut.

Cast, P. C. & Kristin “Marked : a House of Night novel” (Atom, 2009)

Cast, P. C. & Kristin “Märgitud” (Pegasus, 2010)

De Lint, Charles “Kusagil lennata” (Varrak, 2001)

De Lint, Charles “Südame metsad” (Varrak, 2009)

Meyer, Stephenie “Noorkuu” (Pegasus, 2009)

Meyer, Stephenie “Videvik” (Pegasus, 2008)

Simak, Clifford D. “Jumalate valik” (Fantaasia, 2017)

Stephenson, Neal “Lumevaring” (Varrak, 2003)

Tarlap, Tiit “Lõhestusjoon” (Varrak, 2012)

Alabamast pärit koomiksikirjanik Jason Aaron (s 1973) ja Serbiast pärit koomiksikunstnik Rajko Miloševic (kunstniku- nimega Gera ja R.M. Guéra, s 1959) on kahepale valmis saanud põneva 10-osalise siuu aladel toimuva indiaanikrimikoomiksi „Scalped”.

Ameerika autor Tony Hillerman (1925 – 2008) on eelkõige tuntud oma indiaanikrimidega. Navahodega on tal olnud head suhted lapsepõlvest peale ning tema püüd krimikirjanduse kaudu navahode kombeid tutvustada on pälvinud mitmeid auhindu, muuhulgas ka ametliku Navahode Sõbra tiitli.

Aaron, Jason, Guera, R. M. “Scapled. 1. Indian country” (DC Comics, 2007)

Aaron, Jason, Guera, R. M. “Scalped. 2. Trail’s end” (DC Comics, 2012)

Grisham, John “Salakaebaja” (Varrak, 2017)

Hillerman, Tony ” A thief of time” (Penguin Books, 1993)

Hillerman, Tony “Esimene kotkas” (Ersen, 2000)

Hillerman, Tony “Must tuul” (Eesti Raamat, 2007)

Hillerman, Tony “People of darkness” (Sphere Books, 1988)

Hillerman, Tony “The blessing way” (HarperCollins, 1990)

Hillerman, Tony “The fallen man” (HarperCollins, 1996)

Mäki, Reijo “Indiaanlane” (Eesti Raamat, 2015)

 

Tiina Sulg

Vaata ka “Indiaanijutukad: Põhja-Ameerika indiaanlased ilukirjanduses. 2. osa. Indiaanlaste kirjandus”  ja “Indiaanijutukad: Põhja-Ameerika indiaanlased ilukirjanduses. 3. osa. Pärimus ja pisut ajalugu” 

 

10 raamatut — Valentina Brovina

1. Silvia Rannamaa “Kasuema

Põhikooli lõpus lugedes tõi see raamat pisara silma, aga ka teismelise elu ja murede äratundmise rõõmu.

.

2. Eduard Bornhöhe “Vürst Gabriel, ehk, Pirita kloostri viimased päevad

See raamat ei vaja kommentaare. Vahest see, et filmi “Viimne reliikvia” ja raamatu lugu ei ole päris üks-ühele.

.

3. Delia Owens “Kus laulavad langustid

Raamat, mis tõmbab sind endasse ega lase lahti. Sellest, et inimene on osa loodusest ja inimloomus on nagu looduski ühtaegu nii lihtne kui ka keeruline.

.

4. Thomas Hardy “D’Urberville’ide Tess

Thomas Hardy visiitkaart, enimloetud ja enim filmitud romaan. Klassikaline teos kirest, tragöödiast ja katsumustest, mis seisavad õnne teel.

.

5. Peter Høeg “Preili Smilla lumetaju

Smilla on Taanis elav Gröönimaalt pärit immigrant. Seepärast teab lume kohta uskumatult palju fakte. Raamatu keskmes on kriminaalne juhus, mida ta püüab lahendada toetudes jalajälgedele lumel ja teadmisle, et erinevate ilmastikutingimuste korral on lumel oma eripärad.

.

6. Gerard Durrell “Minu pere ja muud loomad

Raamat, mis sõna otseses mõttes pakatab huumorist, heatahtlikust irooniast ja eluarmastusest. Üks neist, mida sa ei loe – sa elad selles. Tegelased on otse silme ees: nii linnud ja loomad, kui ka arvukad ekstsentrilised, kuid sõbralikud Durrelli perekonna liikmed ja sõbrad.

.

7. Fjodor Dostojevski “Idioot

Raamat on kirjutatud 153 aastat tagasi, kuid probleemid, inimeste käitumine ja elu on praegugi samad. Sest inimene on inimene. Ja kõik tema emotsioonid ja tunded on, olid ja jäävad kogu aeg samadeks.

.

8. Arthur Hailey “Lennujaam

Autor avab meile tavaliste inimeste silme eest varjatud suure rahvusvahelise lennujaama salamaailma. Veelgi enam, kogu selle keerulise organismi telgitaguseid näidatakse tavatöötajate töö kaudu. Lumetorm, terrorist lennukis, vajadus teha hädaolukordades kiireloomulisi otsuseid – see on suurlinna lennujaama elu.

.

9. David Weiss “Alasti tulin ma. Romaan Auguste Rodinist

Seda raamatut lugedes elad sa lihtsalt kaasa kogu Rodini elule. Kõik tema võidud, ebaõnnestumised, kogu tema valu jäävad sinuga igaveseks.

.

10. Vicki Myron “Kuulus raamatukogukass Dewey

Kuidas juhtus, et õnnetu pisike leitud kassipoeg muutis ühe väikelinna raamatukogu lähedalasuvate elanike kohtumispaigaks ja turistide tõmbekeskuseks ning tegi selle Ameerika provintsilinnakese maailmakuulsaks.

.

Valentina Brovina

Liina Lukas „Goethe luule imeallikas“ („Nõmmeroosike. Goethe luule eesti keeles“ saatesõna)

Liina Lukase kirjutatud tekst Goethe luule eestikeelseid tõlkeid koondava “Nõmmeroosikese” jaoks on suurepärane ülevaade nii Goethest endast kui ka tema luulest ning muidugi selle tõlkimisest ja viisistamisest. Järelsõna saab oma võimalikkuse ja mõjuvuse muidugi anult koos kogumikuga, mis on raske, mahukas ja milles nii lehekülgede arvu kui ka tõlkimise pingutuse kaudu ilmneb kõige kaalukamalt ja ilmselmalt Goethe olulisus luuletajana. Järelsõnas on rohkelt detaile, arve, nimesid, siin tuleb ilmsiks tähelepanu, süvenemine ja töö, mis on vajalikud sellise ulatusega kogumiku koostamiseks (ning siin tuleb muidugi nimetada ja tänada ka teisi kogumiku koostajaid Vahur Aabramsit ja Susanna Rennikut). Lisaks vajalikule ja vältimatule infole on artiklis ka haaret ja avarat vaadet, mis annab võimaluse läheneda Goethele kui inimesele ja avab samas ka meie kultuuriloolist suhet Goethesse. See on tõesti sügav allikas, kust ammutada, nagu on Heiti Talvik öelnud ja mille järgi see järelsõna on ka oma pealkirja saanud.

Meelis Friedenthal
Tartu Ülikooli Raamatukogu

10 raamatut — Tamara Kozõreva

1. Lauri Räpp “Minu Tartu : väljast väike, seest suur

.

Minu lapsepõlv möödus Kastani tänaval, Vanemuise teatri väikse maja läheduses, Vanemuise pargis (minu ajal Tiigi park) ja rongijaamas. Siis sai Tartust rongiga Riiga ja Minskisse, Moskvasse, lennukiga aga Narva.

„Tartu on raamatulinn.”

Nüüd ma lõpuks tean, miks ma valisin elukutseks raamatukoguhoidja. Väga südamelähedane raamat. Ja väga ilus kujundus.

.

2. Justin Petrone “Minu Eesti. 1. osa, Kas lubate elada?

.

Siis, kui see raamat ilmus, oli see huumoriga värske pilk eesti elule. Näiteks saunatraditsioon jpm.

.

3.  Antoine de Saint-Exupéry “Väike prints

.

Raamat, kus iga kord avastad midagi uut. Kui hoolitsed enda eest, pead hoolitsema ka oma planeedi eest — nii õpetas Väike Prints. Need sõnad muutuvad aina aktuaalsemaks.

.

4. Sergei Jessenin “Luuletused

.

Minu isa lemmikluuletaja. Kolmeaastasena juba lugesin Näärivanale luuletust „Kask”.

.

5. Mihhail Lermontov “Luuletusi ja poeeme

.

Kuidas sai nii noor inimene kirjutada niisuguseid luuletusi.

Klassika on surematu.

„Me sugupõlve pilt mu hinge rusub.
Ta tulevik on sünk või sisuta.
Ta liiga palju teab, ta liiga vähe usub
ja elab loiult, õige isuta…”
(Mõtisklus)

.

6. Jules Verne “Kapten Granti lapsed

.

Minu lapsepõlves reisida ei saanud, ainuke võimalus teiste maadega tutvuda olid raamatud, hiljem telesaated. Koos kapten Granti lastega sai tehtud põnev reis ümber maailma, tutvuda erinevate taimedega, loomadega, lindudega.

.

7. Hendrik Groen “Salapäevik : Hendrik Groen, 83¼ aastat vana

.

Raamat, mis sisendab optimismi. Ära anna kunagi alla, võitle, isegi kui see tundub lootusetu. Ja muidugi huvitav, kuidas elavad eakad Hollandis ja mis probleemid nendel on. Tuleb välja, et probleemid on samad. Sõprus, armastus, eluisu ja muidugi surm on ka eakatel, see on raamatus värvikalt välja toodud. Raamatul on ka järg.

.

8. Jelena Katišonok “Kui inimene läheb ära

.

Autor sündis ja kasvas Riias. 1990. aastal emigreerus USA-sse, kus elab ka praegu.

Raamatu peategelane: üks maja oma ajalooga (ehitati 1927 aastal), maja peremees ja elanikud, nende saatused XX sajandi jooksul. Kus see maja asub, autor otse ei nimeta, võib aimata, et jutt käib Lätist. Maja peremehe ja elanike saatused on kõik nii erinevad, samas väga tüüpilised Baltimaadele.

.

9. Nassim Nicholas Taleb “The black swan : the impact of the highly improbable

.

See raamat ei ole tõlgitud eesti keelde.

Jaan Kaplinski ühel oma esinemisel raamatukogus rääkis musta luige fenomenist, millest ta just luges N. Talebi raamatus. See oli vist 2007. või 2008. aastal. Musta luige teooria ütleb, et me ei saa teha mineviku sündmuste põhjal järeldusi tulevikus juhtuda võivate sündmuste kohta. 2008. aastal algas ootamatult majanduslik kriis. Jaan Kaplinski rääkis sellest nii huvitavalt, et pärast ma tellisin selle raamatu Tallinnast RVL kaudu. Nüüd on raamat mul kodus, nagu ka teised Nassim Nicholas Talibi raamatud.

Ja meil on jälle kriiside aeg, mida keegi ei osanud ette näha. Raamat on endiselt aktuaalne.

.

10. Juri Lotman “Vestlusi vene kultuurist : Vene aadli argielu ja traditsioonid 18. sajandil ja 19. sajandi algul. 1. osa” ja “Vestlusi vene kultuurist : Vene aadli argielu ja traditsioonid 18. sajandil ja 19. sajandi algul. 2. osa

.

Vene aadlike argielu, miks Tatjana („Jevgeni Onegin”) kirjutas oma tuntud kirja prantsuse keeles ja autor (A. Puškin) pidi seda tõlkima vene keelde, omad ja võõrad, inimeste suhtlemisprobleemid 18.-19. sajandil.

Kõike seda ja palju muud huvitavat saab avastada nendest raamatutest. Paradoks on see, et igal lugemiskorral leian nendest raamatutest vastused küsimustele, mis on just praegu aktuaalsed.

.

.Tamara Kozõreva

10 raamatut — Rita Roosileht

Minu kõige lemmikumad.

Kes ei teaks Ellen Niidu raamatut “Jutt jänesepojast, kes ei tahtnud magama jääda”. Kes pani lõpuks pikk-kõrva uinuma? No ikka väike piiksuja-hiireke! Ei saanud sellega hakkama rebane, karu ega huntki. Jänesepoeg oli lugemislistis pea iga õhtu.

Rõõmsaks tegi tuju Aino Perviku raamat “Kaarist on kasu”. Tore, et raamatust ilmus hiljuti kordustrükk. Paeluvaks muutis Kaari-raamatu pabernuku komplekt koos erinevate riietega. Aino Perviku kiituseks peab ütlema, et on loodud tore kodune õhkkond (pühapäev ja argipäev, kuhu kuulus paljudel lasteaed) ja Kaari toimetustes oli nii palju tuttavlikku. Kõik see, mis mindki lapsena saatis.

“Kirju-Mirju” (I). Eesti kirjanike loomingu paremik lastele. Oli kaaslaseks pikkadel rongisõitudel Haapsallu. Lugeda aitas ema. “Mutionu pidu” (autoriks Alide Dahlberg) võis lugeda lauldes.

Eno Raua “Sipsik”. Ka väga kodu-lemb jutustus. Ilusad illustratsioonid, mida veel tahta!

Heljo Mänd “Seitse paid”. Väga silmapaistev kujundus. Sisaldas lemmikluuletust “Võilill”, mis osales laulukonkursil “Entel-tentel”. Samal põhjusel sai armsaks Ellen Niidu raamat “Karud saavad aru”. Sealseks luuletuseks oli “Kati karu”.

Ei jäänud lugemata ja said lemmikuteks muinasjutud: “Lumivalgeke ja seitse pöialpoissi”, “Lumeeit”, “Okasroosike”, “Kaksteist kuud” Eelnevatel raamatutel autoriteks vennad Grimmid ja viimati mainitul Samuil Maršak. Kindlasti kuulus siia punti veel Tuhkatriinu-raamat, suleseppadeks jällegi vennad Grimmid. Alati võitmas headus ja ilu inetu ja kurja üle.

Vanemaks saades oli mõnus sukelduda Astrid Lindgreni raamatute maailma. Põnevad Blomkvisti ja Rasmuse lood ning sinna juurde müstiline Pipi Pikksuka lugu. Olulisel kohal jällegi võitlus hea ja kurja vahel.

Silvia Rannamaa “Kadri” viis mind väikese koolitüdruku juurde. Hea oli vahel samastuda Kadriga, kellel alati ei läinud kõige paremini. Siiski ka kõige lootusetum juhtum leidis lahenduse. Silvia Rannamaa “Kasuemas” on Kadrist sirgunud noor neiu. Algavad eneseotsingud. Maailm on justkui avardunud. Kohati tundub elu keeruline, kuid pakub ka põnevust. Need raamatud jäid kauaks mu südamesse.

Kuidagi ei saa mainimata jätta Charlotte Bronte “Jane Eyre”. Raamat täis põnevust, ärevust tekitavat müstikat. Ei puudu hea ja kurja võitlus. Tollal oli see raamatu puhul üsna oluline.

Unustamatu on ema Mare kuju Aadu Hindi romaanis “Tuuline rand” II osa. Jutustus rannarahva naise elust. Perekonnaelu romaanid on mind alati köitnud Sattusin juhuslikult koolitüdrukuna seda raamatut lugema. Veel üks Aadu Hindi teos on mulle meelde jäänud. Nimelt “Pidalitõbi” ja “Vatku tõbilas”. Annab põhjaliku ülevaate raskest haigusest. Minu nooruses sellest palju ei räägitud. Pigem olid seal elavad inimesed põlu all. Harva, kui keegi sealt tervena väljus. Ometi lootis igaüks omal moel.

Viimaseks lemmikuks kunagistel aegadel jääb Juri Rõtheu “Uni algavas udus”. Sisenesin täiesti mulle võõrasse ja samas uude maailma. Karm kliima, igapäevane võitlus ellujäämise nimel. Ometi sai Tšuktšimaast kodu ühele ameerklasele.

Rita Roosileht

10 raamatut — Kristiina Selli-Tupits

1. Astrid Lindgren „Pipi Pikksukk

.

Ingrid Vang Nymani illustratsioonid

Vaieldamatult minu lapsepõlve lemmikraamat nr. 1. Ma võisin seda kuulata iga õhtu ja mu emal kestab „Pipi mürgitus” tänase päevani.

„Väike väänik, anna asu, et ma suureks eal ei kasu.” Seda lauset tasub meenutada ja kõik on palju kergem. Pipi on tore.

.

2. Andre Maurois „Ainult klaverile

.

Esimene lugu „Maja”.

Müstiline, salapärane. Mulle meeldib see lugu sellest kogumikust kõige rohkem.

.

3. Mike Pitts „Kuningas asfaldi all. Kuidas arheoloogid leidsid Richard III

.

Kui palju sõltub juhusest, isegi kuninga haua leidmine. Põnev, kaasakiskuv lugu.

NB! Richard III ei olnud küürakas

.

4. Edvard Radzinski „Stalin

.

Mind huvitab väga Venemaa ajalugu aastatel 1917-1941 ja kuni Stalini surmani. Raamatut lugedes saame ehk paremini aru praegusest Venemaast. Isake tsaar on Venemaal alati tähtis, hoolimata, mis riigikord kehtib.

.

5. Daphne du Maurier „Rebecca

.

Tõlge Valli Voitk (1957, Toronto, Orto)

Suurepärane tõlge. Väga romantiline, eriti noorele inimesele.

Selle raamatu soovitas mulle lugemiseks Elle Tarik.

.

6. Indrek Hargla „Apteeker Melchior

.

Ajalooline krimi Tallinna keskajast. Pisiasjades petab ajaloolase ära (keskaegse Tallinna elust ei ole palju fakte teada), aga järsku oli ikka nii keskaegses Tallinnas.

Ootan uusi Melchiori lugusid.

.

7. Mihhail Bulgakov „Teatriromaan

.

Esimene Bulgakovi raamat, mida ma lugesin.

Tema raamatud on Nõukogude Venemaa ajaloost. Ja see aeg paelub mind väga.

.

8. Christian Kelch „Liivimaa kroonika

.

Soovitan lugeda. Huvitav ja paeluv.

.

9. Tiit Pruuli „Antiliibanon 2011

.

See, mis juhtus eestlastest jalgratturitega Liibanonis, ei tundu juhuslik olevat. Vähemalt minule jäi selline tunne kui seda raamatut lugesin.

.

10. Douglas Smith „Endised inimesed. Vene aristokraati viimased päevad

.

Kui kiiresti ja julmalt likvideerisid bolševikud Nõukogude Venemaal aristokraatia seisuse.

.

 

.

Kristiina Selli-Tupits

Kirjanduslinn soovitab: Ernest Hemingway “Vanamees ja meri”

Ernest Hemingway
Vanamees ja meri
(Pegasus 2007,
tõlkija Enn Soosaar)

Hemingway tuntuim teos “Vanamees ja meri” jutustab pealtnäha loo vana kaluri katsumusrikkaks kujunenud kalapüügiretkest, kuid on hoopis mitmeplaanilisem kui esialgu paistab.

See on üks parimaid jutte, mida olen kunagi lugenud. Põnev, sisukas, mõtlepanev, mõtlemajättev.

Suur lugu.

Juhan Voolaid

Foto: Mana Kaasik

 

Oskar Luts “Soo”

Režissöör Ergo Kuld on saanud valmis filmi “Soo”, mis põhineb Oskar Lutsu samanimelisel romaanil. Võiks arvata, et Lutsu ühe järjekordse loo juures pole midagi avastada – me kõik justkui omast arust teame, milline oli rahvakirjaniku huumorisoon, millised meelisteemad või isegi lemmikkõrtsid. Ent ootamatult avaneb midagi teistsugust, rahutut ja painajalikku, näeme „Soo” loos vilksamisi Lutsu eksistentsialistlikku ja melanhoolset külge, millest paljudel ometi tänini aimu pole.

Kuidas on see võimalik, et me ei teagi Lutsust kõike, on see ikka seesama Kevade-Luts, on see üldse Luts, kellest käib jutt? 1936. aastal ilmub ajalehes „Tallinna Post” anonüümne kiri, mis väidab, et „Soo” (algse pealkirjaga „Kirjutatud on…”) kirjutas valmis hoopis Nipernaadi, st nooruke August Gailit: „Aga kuna tal puudus nimi kirjanduse alal, siis polevat ta usaldanud selle asjaga avalikkuse ette ilmuda” (Aivar Kull „Oskar Luts. Pildikesi kirjanikupõlvest”, Ilmamaa, 2007). Nii Oskar Luts ise kui hilisemad kirjandusloolased pole seda tõsiseltvõetavaks süüdistuseks pidanud, ent järjekordse tumeda varju heidab see „Soole” sellegipoolest.

Lugu ise on lihtne. Koduta kunstnik Toomas Haava tuleb Pariisist maale oma täditütre tallu suvitama. Kerglane flirt soo serval elava neiuga (alias Metskass) päädib peategelasele pooleldi tahtmatult traagiliste sündmustega, kus käib mäng elu ja surma peale, sest Metskassile on ka kohalikud barbarid ja luularid silma peale pannud. On pinget, painet ja tagaajamist, ja keegi lõpetab mülkas. Lõpp saab aga nii ootamatu lahenduse, et painab lugejat veel tükk aega tagantjärele.

Lutsu „sood” võib mõista justkui mõne kõrgema väena, kes inimese mõistust sooaurude, seal elavate metsikute vaimude ja tulukeste abil tumestab ja teda kindla sihiga sirgelt eluteelt kõrvale, halvemal juhul isegi laukasse meelitab. Ka tänases näiliselt turvalises „laudtee-maailmas” võib olla palju nähtamatut sood, kus miski pole nii nagu paistab ja väljapääs tundub õnneasi.

Kutsusime „Soo” raames lugemisklubisse geograaf Piret Pungas-Kohvi, kes on muuhulgas uurinud soo kujutamist eesti kirjandusloos. Saime teada, et 19. saj lõpus ja 20. saj alguses nähti sood kui hirmu ja õudu tekitavat lödist paika, kus võis kergelt (ka soovaimude ja virvatulukeste abil) teelt eksida. Nii kirjeldab ka Luts sood kui kui kihisevat ja korisevat paika, kus soovaimud keedavad määratuis kateldes suppi. Tänaseks on soodest ka kirjanduses saanud sageli hoopis esteetilise ja ökoloogilise väärtusega paik, kuhu minnakse liigirikkust leidma ja vaimu puhkama.

Olgu tema mainega kuidas on, aastatuhandete jooksul kujuneneud soo ise pole oma olemuselt muutunud. Muutunud pole ka see, et soo juures on ikka veel palju avastamata ja mõistuse poolt seletamata. Kasvõi needsamad virvatuled – öösiti soodes vilkuvad valgusilmutused, mille tekkimise põhjus on teadlastele tänini ebaselge.

Kõike ei saa ka raamatu juures ära seletada. Tuleb oma toas tuluke põlema panna, tekk ümber tõmmata ja ise ridade vahele matkama minna.

Kristel Kalda
Lugemisklubi „Trükimust ja pool pokaali” eestvedaja

Dante Alighieri austuseks tema 700. surma-aastal​

Margit Oja ja Jüri Talvet

Bonaventura “Öised valvused”

Selline hämar, lopsakas, paljusõnaline ja mitmekihiline teos, omas ajas tõenäoliselt ka ühiskondlikult terav ja tabav, tänases päevas nii suurt kaaskõla pole, aga omamoodi köitev oli see lugemine küll. Tõlkija Mati Sirkel annab järelsõnas teada, et tegu on “romantilise proosa ühe kõige tähtsama teosega” ja kes olen mina, et talle vastu vaielda. Olgu siis tähtteos :)

Kirju minevikuga öövaht jutustab oma kohtumistest erinevate inimestega ja vahel mitte-nii-inimestega, igaühel on oma lugu ja taak ja lootus, mis panevad kaasa elama ja avavad pisitasa autori ühiskondlikke või filosoofilisi tõekspidamisi. Kui stiilist rääkida, siis mõne koha peal tekkis sellest romantismist üleküllus, aga enamjaolt oli see värskendavalt teistmoodi ja mõnusaid üllatusi pakkuv. Viiteid nii mineviku kui tolleaegse kultuurikihi tegelastele jagub, eriti õnnelik olen ma Kotzebue üle. Mis teha, see mees on oma eesti teatrilukku läinud esimeste eestikeelsete lavale seatud sõnadega leidnud mu südames austava koha, olgu tema näitekirjanduse kvaliteedi ja segasevõitu elulooga, nagu on. Ja oi, ma tänan inimest, kes joonealused märkused läbi lasi!

Stiilinäide:

Ebakindlal ajastul peljatakse kõike absoluutset ja iseseisvat, ning seepärast ei meeldi meile enam ehtne nali ega ehtne tõsidus, ehtne voorus ega ehtne kurjus. Aja iseloom on lippidest-lappidest kokku paigatud nagu narrikuub, ja mis kõige hullem — seda kuube kandev narr tahab näida tõsisena.

Kõik on roll, nii roll ise kui ka näitleja, kes seda mängib, ning temas omakorda ta mõtted, plaanid, vaimustus ja narritembud — kõik kuulub hetkele ja pageb kähku nagu sõna komödiandi huulilt.

Kes tahab raamatut saksa keeles lugeda, siis meie raamatukogust täitsa saab, aga saab ka arvutist http://www.gasl.org/refbib/Bonaventura__Nachtwachen.pdf .

Tiina Sulg