Posts Tagged ‘klassika’

Bonaventura “Öised valvused”

Selline hämar, lopsakas, paljusõnaline ja mitmekihiline teos, omas ajas tõenäoliselt ka ühiskondlikult terav ja tabav, tänases päevas nii suurt kaaskõla pole, aga omamoodi köitev oli see lugemine küll. Tõlkija Mati Sirkel annab järelsõnas teada, et tegu on “romantilise proosa ühe kõige tähtsama teosega” ja kes olen mina, et talle vastu vaielda. Olgu siis tähtteos :)

Kirju minevikuga öövaht jutustab oma kohtumistest erinevate inimestega ja vahel mitte-nii-inimestega, igaühel on oma lugu ja taak ja lootus, mis panevad kaasa elama ja avavad pisitasa autori ühiskondlikke või filosoofilisi tõekspidamisi. Kui stiilist rääkida, siis mõne koha peal tekkis sellest romantismist üleküllus, aga enamjaolt oli see värskendavalt teistmoodi ja mõnusaid üllatusi pakkuv. Viiteid nii mineviku kui tolleaegse kultuurikihi tegelastele jagub, eriti õnnelik olen ma Kotzebue üle. Mis teha, see mees on oma eesti teatrilukku läinud esimeste eestikeelsete lavale seatud sõnadega leidnud mu südames austava koha, olgu tema näitekirjanduse kvaliteedi ja segasevõitu elulooga, nagu on. Ja oi, ma tänan inimest, kes joonealused märkused läbi lasi!

Stiilinäide:

Ebakindlal ajastul peljatakse kõike absoluutset ja iseseisvat, ning seepärast ei meeldi meile enam ehtne nali ega ehtne tõsidus, ehtne voorus ega ehtne kurjus. Aja iseloom on lippidest-lappidest kokku paigatud nagu narrikuub, ja mis kõige hullem — seda kuube kandev narr tahab näida tõsisena.

Kõik on roll, nii roll ise kui ka näitleja, kes seda mängib, ning temas omakorda ta mõtted, plaanid, vaimustus ja narritembud — kõik kuulub hetkele ja pageb kähku nagu sõna komödiandi huulilt.

Kes tahab raamatut saksa keeles lugeda, siis meie raamatukogust täitsa saab, aga saab ka arvutist http://www.gasl.org/refbib/Bonaventura__Nachtwachen.pdf .

Tiina Sulg

Advertisements

10 raamatut — Tiina Tarik

Kümme raamatut, mis on mind kujundanud või muidu jäävat mõju avaldanud? Mälu pole enam see, ja säärased nimekirjad on niikuinii rohkem hetkemeeleolust kantud. Aga see on hea võimalus vaimus noorpõlve tagasi minna, nii et – alguses oli…

lutskevade1) Oskar Luts. “Kevade”. Ema söötis selle mulle ette enne kooli, kui lugemine juba käpas oli, sest selle raamatuga õppis tema lugema. Luts saigi armsaks ning pärastpoole tulid isand Uhhuud ja teised tagahoovid, aga esmatutvus Paunvere koolilastega oli ikkagi kõige eredam. Nii sai minust lugeja.

lindgrentjorven2) Astrid Lindgren. Kõik, iseäranis Tjorven, Karlsson, Rasmused ja teised täisabad. „Tjorvenit” lugesime igal suvel uuesti üle. Minu keelekasutusse on Vladimir Beekmani tõlked igatahes jääva jälje jätnud. Loetud lasteraamatutest ja muinasjuttudest aga kujunes välja meie oma maailm, mida naabritüdrukuga pidevalt edasi arendasime — Külli, kui Sa oled kuskil netiavarustes, siis tervitus! Nii sai minust lugude kaasamängija.

durrellminuperejamuudloomad3) Gerald Durrell. “Minu pere ja muud loomad”. Õpetaja tabas mind keset homeerilist naeruhoogu ja, oh imet, arvas, et avalikkuse ees raamatu kohal naermises polegi midagi laiduväärset. Nii sai minust avalik lugeja. Ja Salurite tõlke mõju mu kõnekeelele on ka ilmne.

vernesaladusliksaar4) Jules Verne. “Saladuslik saar”. Ema söötis selle mulle ette, kui tollased noorsooraamatud igavaks kätte kippusid. Seiklused seiklusteks, aga see, mismoodi Verne, Alexandre Dumas ja teised tutvustasid noortele maailma selle mitmekesisuses — nii loodust kui inimühiskonda –, köitis huvilise suursarja külge ja suunas hiljem tõsise aimekirjanduse poole. Nii sai minust terveid põlvkondi kujundanud sarja “Seiklusjutte maalt ja merelt” lugeja.

stoutuksekellhelises5) Rex Stout. “Uksekell helises”. Ema söötis selle mulle ette, sest talle meeldis kriminaalromaan kui žanr ja muheda Agatha Christie, mõtliku Simenoni ja karge Chestertoni kõrval meeldis talle üle kõige Stouti stiil – vahe keel, kirbe huumor, parajalt keerukas krimifaabula ning Nero Wolfe’i hästi väljatöötatud omamaailm. Hakkas külge, ja Mirabilia-sari pakkus põnevat lisa. Nii sai minust kriminullilugeja.

asimovkadunudrobot6) Isaac Asimov. “Kadunud robot”. Ema söötis selle mulle ette, sest talle meeldis kohutavalt lugu valetavast robotist, kes ei tohtinud inimest kahjustada. Mulle meeldis ka. Asimovilt läks teatepulk Simakile, siis Bradburyle… Nii sai minust ulmelugeja.

shakespearekomöödiad7) William Shakespeare. Ema söötis mulle komöödiate-köite ette, kui olin pikemalt haige. “Suveöö unenägu” pani ahmima teisi komöödiaid, siis kõike muud. Aja jooksul on tulnud häid suupäraseid uustõlkeid, kuid õrnas eas loetud Georg Meri tõlked on siiski mulle kanoonilised. Siis tulid Tšehhov, Shaw, Ibsen… Nii sai minust näidendite lugeja.

alliksaarluule8) Artur Alliksaar. Luulet sai ikka loetud, meeldegi jäi üht-teist, kuid Alliksaare luule oli tõeline ilmutus. Eesti luulest on sama sügavalt mõjunud veel Paul-Eerik Rummo ja Juhan Viiding, kuid Alliksaare järele haarasin aastaid. Nii sai minust luulelugeja.

kivinemünchen9) Ülo Tuulik “Meeste 4×10 kilomeetrit Lahtis” ja Paavo Kivine oma Müncheni olümpiaraamatuga. Tulihingeline tugitoolisportlane olin selleks ajaks niigi, siis selgus, et sporti saab ka elamuslikult jäädvustada. Hilisemast meenuvad samast liinist Rein Vahisalu ja Andres Musta jalgpalliraamatud. Nii sai minust spordiraamatute lugeja.

milnekarupoegpuhh10) A. A. Milne. “Karupoeg Puhh”. Christopher Robinid lähevad karjakaupa ära ja Aleksander Pisike on alailma kadunud, kuid maailmas on siiski midagi kindlat – Tiiger kargleb endistviisi reipalt ringi, Jänes hoolitseb oma sugulaste eest ka siis, kui nende käsnast on saanud känkar, ning kuskil mängib alati üks laps oma Armsa Karuga.

Tiina Tarik

Triin Tasuja – Lugemissoovitused

TriinTasuja

Laozi „Daodejing” (Jaan Kaplinski tõlge)

See raamat peaks olema kohustuslik äri- ja riigimeestele. Kõnetades inimest võrdselt mitte ainult võrreldes teise inimese, vaid kui loodusest tekkinud olendiga üldse, kraabib see oma puupakuliku sõnakasutusega maha linnastunud inimese illusoorse kujutelma, nagu oleks ta maailmavalitseja. Õiglane valitsemine on tituleerimata valitsemine ja on sügavalt soovitatav endalt üle küsida, kas tähtsad on tiitlid iseenesest või teovõimekus, mis endale nime ei küsi.

laozidaodejingMina kasutan seda raamatut meetodil, mis on võimalik ainult kõige paremate raamatute puhul: avan selle suvalisest kohast ja isegi mõnd lehekülge lugedes saan sellest mingi laengu. Siinjuures ei rõhutaks isegi intellektuaalset laengut teadmistest, vaid tunnetuslikku maailmanägemist, mida ma kirjanduse juures palju rohkem hindan. Võib isegi öelda, et tegu on meditatiivse kirjandusteosega, kuna selle rõhk on primaarsel, ilma et seda segaks ilustamine või pealetükkiv meeldida püüdmine. Ehe näide sellest, kuidas minimaalne saab öelda maksimaalset ja jumal teab, kuidas maailmal sellest praegu puudus on. Ei saaks olla midagi paremat, kui avastada keset tarbimise ja kiirustamise oravaratast selline raamat täis tahumatut hunnikut sõnu, kui sul vähegi jätkub aega neil täielikult enda lähedusse lasta tulla. See õpetab ilma õpetamata, nagu ka mõte on seeme, mis otseselt taime ei kasvata, ent tänu millele ometi võib hiljem avastada end omamas küpset teadmist millestki, mis on nii iseenesestmõistetav ja lihtne, et eelnev elu ilma selleta lausa kohatu tundub.

Kuigi tegu on hiina filosoofiaga, mis võib meile kauge tunduda, on selles kindlasti midagi universaalset. Tao, kuigi võib tunduda millegi autoriteetsena, pole seda mitte. See on lihtsalt kõik ja eimidagi korraga. Tühjuse lagedus on sellisest vaatevinklist lootustandev, sest seda on võimalik ükskõik millega täita, ent kitsikus tiheduses on pigem ebamugav, sest sinna ei mahu enam midagi uut juurde. Eesti vaimselt rõskes õhustikus kuluks selline mõtlemisvärskus eluliselt ära, sest varem või hiljem tuleb raskuses oleval inimesel hakata mõtlema lahendustele. Ja isegi kui kõik näib must, siis on sellele vastandiks võimalik leida idee, mis kasutaks ära tumedat omadust.

Carl Gustav Jung  „Psühholoogilised tüübid” (Piret Metspalu tõlge)

Paks raamat targutajatele, kultuuriajaloohuvilistele ja psüühika seostest huvitatutele. Kuigi ma usun, et maailm oleks parem koht, kui kõik inimesed mingilgi määral psühholoogilistest tüüpidest ja nende erinevast käitumis- ja mõtlemismustrist teadlikud oleksid.

jungpsühholoogilisedEelkõige algab kõige köitvam osa raamatust minu jaoks X peatükist. Jungi stiili juures on lohutav mitte liiga keeruline sõnakasutus. Kuigi raamat on täis spetsiifilisi termineid, on korraliku mõttetöö juures võimalik end psüühika maa-alustesse tunnelitesse sisse kaevata niimoodi, et see tekitab janu parema mõistmise järele. Mind ajendas seda raamatut lugema esiteks juhus, mis mulle mu ammusest kombest võõraste inimeste raamaturiiulite ees passimisest külge on jäänud, sest mitte miski ei tõmba paremini raamatuni kui konkreetne ja köitev pealkiri. Asi on täpselt see, mis ta ütleb, et ta on. Või kui ei ole päris see, siis kujunditerviklikkuse võimalikkus on alati ligitõmbavam kui ilustatud häma mitte millestki. Inimene ja tema psüühika on väga konkreetselt olemas ja seotud. Neid võib mitte mõista, aga neid pole võimalik eitada. Psühholoogilised tüübid on jõhkralt väljendudes kindlate psüühiliste omadustega stiliseeritud karakterid – niimoodi tõlgendades on seos nende mõistmise hädavajalikkusest ehk ilmsem, kui erudeeritud ja reaalsusest irdunud targutamine välja laseks paista. Ja kuigi selleski raamatus on palju viiteid mingitele vendadele, kelle loomingusse ma küll veel süveneda pole viitsinud, siis ei sega see eriti palju arusaamist nende kui tüpaaži karikatuursete iseloomustajatena. Kultuuriajaloolise tausta mittetundmine ei ole ka suureks takistuseks seetõttu, et vastava iseloomu kirjeldamiseks tuuakse tuntud kirjameeste töödest näiteid, mis kinnitavad tüpaažikarikatuuri sobivust. Kokkuvõttes harib see raamat vähemalt kahe-, kui mitte kolmekordselt! (Sellega seoses võidaks raamatutele ka vabalt panna peale kleepse „3-in-1” samuti kui olmetarvete puhul.)

Kõige magusamalt peaks see raamat maitsema aga ilmselt introvertidele. Kuna raamatulugemine iseenesest on hea meetod inimeste keskelt põgenemiseks, siis peaaegu 800-leheküljeline psüühikat lahkav ehk sisemisi toimimismehhanisme kirjeldav teos aitab introvertset tüüpi mitmel viisil. Esiteks mõista iseend, teiseks mõista oma vastandtüüpi ja kolmandaks mõelda lõpututele seostele, kuidas need kaks, kes tajuvad maailma eri aspektidest, suudaksid leida ühise keele, et üheseltmõistetavalt teineteiseni jõuda. Vaimselt kokkujooksnutele võib see olla tõeliseks eneseabiõpikuks.

Kurt Vonnegut  „Tšempionide eine” (tõlkinud Valda Raud)

Kohustuslik kirjandus inimestele, kes võtavad elu liiga tõsiselt. Raamatu peategelasteks on Kilgore Trout, kes on ulmekirjanik, ja Dwayne Hoover, kes on edukas ärimees. Sisuliselt võiks öelda, et tegu on ulmelise tekstiga, kuid selle inimlikkusega, millega ulmeliselt jaburat maailma kirjeldatakse (ja mis meenutab ikkagi väga palju päris maailma), ei näi ootamatused, mis raamatu tegelastega juhtuvad, sugugi nii kohatud. Kuid võib-olla olen ma Vonneguti stiiliga end mõneti liiga koduselt tundma hakanud, et seda nii iseenesestmõistetavalt võtan.

vonneguttsempionideSeda raamatut lugesin esimest korda ilmselt keskkoolis ning päris kindlasti seostub mulle esimeste kokkupuudetena vaimustavalt kuiv ja morbiidsusele kalduv huumor, mis on tõenäoliselt mu maitse-eelistustesse oma jälje jätnud. Oma aja kohta oli võis see raamat olla ebakonventsionaalne, sest ta suudab võrdselt nalja heita nii sõja kui ka jumala üle, aga kindlasti pole Vonnegut pahatahtlik. Pigem on ta pahatahtlikkuse vastane, meenutades natuke mingit müütilist olendit kusagilt lapsepõlve alateadvusest, nagu joodikust naabrimeest, kellel on iga asja kohta midagi öelda, ent kes kunagi ei mõista kedagi hukka millegi otsese pärast. Vonnegut kirjeldab juhuste maailma, kus keegi ei tea täpselt, kui väga me teineteist mõjutame – ja see teadmatus tekib just seetõttu, et need seosed pole otseselt nähtavad, vaid ainult kaudselt oletatavad. Kõik on kuidagi ühtlane häma, kui päris aus olla, nii meie eksistents kui ka tegevus. Ka tema ei oska öelda, miks see on juhtunud või mille jaoks seda vaja on, aga kui see juba olemas on, siis ei kavatse ta seda päris tarbetuks ka pidada. Teadmatus ei pruugi olla mõttetus ja paadumatu patsifistina peab ta sellist tühjust ehk pigem võimaluseks täita see mõttemängudega, mille piiranguid peaks igaüks inimlikkuse piires ise teadma. Sõda ega religioossus on nõrgad abivahendid, kuid nagu me teame, on hädapärast needki kasutusele võetud.

Raimond Kaugver „Jumalat ei ole kodus”

Kaugveri loodud kujund jumalast, keda pole, kummitab mind juba aastaid, olles võtmeks elu igapäevasele reaalsusele, mis on painajalik nagu mahajäetud maja. Miks patt tundub veel patune, kui justkui polekski midagi puhast, mis selle räpaseks teeks?

kaugverjumalatKodusoojus on veel mingi määral olemas, kuid inimesi, kellel jumalast puudu on, näib palju olevat. Paljud kahjuks enam ei teadvustagi seda, kuid 1971. aastal Kaugver veel teadvustas. Patt painab ta otsuseid ning piinab teda ta seiklustes, ent ometi ei leia ta selgeid ajendeid asjaolule, miks kõik üldse toimub just nii, nagu see toimub. On kahtlus, et kui oleksime milleski rohkem veendunud, siis oleks asjad ehk põhjendatumad. Ei tekiks nii palju küsimusi. Ja joomine, üks raamatu peateemasid, on ehk üks peamisi küsimuste hajutajaid. Sest kes juba kahtlustama on hakanud, see vaevalt suudab elada tühjusega, mida peidavad vastusteta küsimused. Sellest minu sümpaatia ka selle teose joodikule.

Olles maast madalast paratamatult sunnitud jälgima joodikute maneere, pole see kokkuvõttes mitte kuidagi enam tabu või šokeeriv, seega pole mul aimugi, mida võiks steriilsest ja korralikust keskkonnast pärit mõni teine minuvanune sellisest asjast arvata. Aga selle teose kõrvale võib rahuliku südamega kujutada jalg üle põlve istuvat kössis kehaga meest, kelle pintsak ja nimetissõrm on suitsust läbi imbunud ning kelle tsüklijoomisest nägu on paistes ja silmad sapist, õnnetusest, mõttetusest ja õrnusest veel vaevu vidukil püsivad, kuigi ta hoopis sooviks, et need enam eales mitte midagi nägema ei peaks. Selline karakter on reaalsem ja tõsiseltvõetavam kui enamik võltsist roosamannast, millega inimesed end tänapäeval suures osas isoleerida üritavad. Minu soovitus sellisele pärdikukarjale on visata oma telekas aknast välja ja lugeda läbi kõik Kaugveri teosed. Sest ma keeldun uskumast, et eestlane on nii loll, kui end paista laseb.

Fjodor Dostojevski  „Idioot”

Peale selle, et idiootsusega üldse on kaksipidised lood ja võimatu on selgeks teha, kust läheb piir ja kuidas seda tõestada, on olemas Dostojevski idioot, kes on päris heaks orientiiriks sellel raskestimõistetaval kontseptsioonil. Suhtumine vürst Mõškinisse seab omamoodi teatepulga subjektiivsele individuaalitunnetusele, mis ilma liialdusteta minu jaoks väga määravaks võib osutuda.

dostojevskiidiootMuidugi ei ole Mõškin parem või halvem inimene kui teised, kuigi ta paratamatult mulle isiklikult hingelt suuremana näib kui teose teised tegelased. Ilmselt oma idealismi abituse tõttu mõjub ta kohmakalt ja rõhutatult idiootne, sest ei saa reaalsusega, nagu seda teised näevad, võrdväärselt hakkama. Aga mis asi see reaalsus üldse muu on kui meie enda konstrueeritud tõekspidamised. Haigeks, nagu teda peeti, teeb võib-olla hoopis hingeline eripära, mille vundament oma „pehmemate” tõekspidamistega ootusärevusega pingestatud õhustikus nii hullu surve all on, et ajal, kui end kehtestada oleks vaja, siis inimene hoopis minestusse langeb. Kui enamik ei mõtle kordagi sellele, mida tekitatakse geeniusele, siis jah – võib öelda, et geenius on haige, sest asju nähakse enda, mitte kõrvalolija seisukohalt.

Omamoodi on see teos oma kirju ja tiheda karakteri- ja süžee-ehituse tõttu üks paras kokkuvõtte inimtüüpidest üldiselt. Samamoodi, nagu igas maailma urkas idioote leidub, nii leidub idiooti ka eranditult igas inimeses. Küsimus ja kontrast, mille Dostojevski selle teosega tekitab, on pigem lugeja/vaataja silme ees – kellele mis kõige ilmsemalt idiootne tundub. Dostojevski ei ole valikuvõimalustega kitsi. Kuid hoiatuseks tasuks märkida, et hingelise traagikaga pole selles loos kokku hoitud: tegu on psüühekunstiteosega, mis nõuab kaasaelamist.tartulinnaraamatukogu100

Triin Tasuja

Eda Ahi – Lugemissoovitused

edaahisoovitused

Fjodor Dostojevski „Idioot” – tõeline inimeseks-olemise kokkuvõte.

Mihhail Bulgakovi „Meister ja Margarita” – lummab ja valgustab elu ulmelisi (aga tegelikult täiesti tavalisi ning universaalseid) seoseid.

Eda Ahi_Uku PetersonAstrid Lindgreni „Pipi Pikksukk” – soe, armas ja põnev nagu lapsepõlv.

Kristiina Ehini „Kaitseala” – lugesin seda raamatut esimest korda ajal, kui võimalus piiluda kellegi kaitsealasse oli erakordselt võluv, valus ja oluline. Ja on seda siiani.

Dante Alighieri „Vita nova” – ilus ja ajatu väike raamat, alati uus.

Dino Buzzati „Tatarlaste kõrb” – üheaegselt mõistatuslik ja mõistetav, kummastav ja selge.

Maailma atlas – kui rännukirg ei anna asu, on pabermeredel seilamine pärisreisimisele mõneks ajaks hea asendus.

Eda Ahi

Eda Ahi foto Uku Peterson