Nii kaua kui ma mäletan, kuulus iga maalkäigu juurde väike rituaal “Samariitlase käsiraamat” läbi lapata. Oli see siis vihmane päev, leiva luusselaskmine või muidu jõudehetk — niipea kui vana diivani vedrud kolksuga lohku vajusid, oli raamat juba iseenesest kätte ilmunud. Otsest lugemist mäletan ma vähe, rohkem sai ikka õnnetuste piltidega närvikõdi tekitatud ja imelike raviminimede üle itsitatud.
Iseloomustav tsitaat:
Mahlasoonte teel asetsevad mitmel pool mahlanäärmed, kus valmistatakse valgeid vereliblesid ja kus kinni peetakse kehasse ja mahla tunginud kahjulikud pisikud — nagu kindlustes. Seetõttu suurenevad ja valutavad vahel mahlanäärmed — seal on siis lahing vaenlastega käimas. Ei ole ka huvituseta tähele panna, et suuremad mahlanäärmete kogud asetsevad kaenla all, kubemes, kaelal jne., s. t. piiril — käe ja jala piiril kerega — riigiga, nagu kindlusedki, et vaenlasi mitte kaugele lasta tungida.
.
2. Robinson.
Eiei, mitte üldiselt, vaid üks väga konkreetne Vana Raamat, mis samuti kuulus maalkäimise rituaalide juurde. Seda lugesin küll põhjalikult ja korduvalt — ju oleks ribadeks lugenud, kui see väljaanne juba ei oleks ribadeks loetud. Et ka kaaned ja muu ümbritsev sisu on ajaga kaduma läinud, ei tea ilmumisaastat ega midagi! (Tõsi, trükistiil laseb aimata kahe- või kolmekümnendaid ja kiire tegevuse kulg lihtsustatud sisuga väljaannet.)
Iseloomustav tsitaat:
Hommikul oli õhk kõue järel lahedam, Mina aga nägin metsa poole käänates imelikku asja — nägin tuld, jooksin nagu pöörane sinna. Põesas põles. Pikne oli puusse löönud ja tuli oli edasi põesasse pääsenud.
.
Kolmas maakodus rituaalselt loetud raamat. Tegu on nõretava nõukogude propagandaga sellest, kuidas kauge kolhoosi pioneeridel õnnestub akadeemik Lõssenkolt saada mutantnisu seemneid ja taimed üles kasvatada! Raamatu avastamine langes aega, kui meist olid saanud juba teadlikud nõukavastased jõnglased ja ilmselt algas lugemine iroonilises võtmes. Aga mis teha, raamat on paeluvalt kirjutatud ja lisaks väga rikas meemimaterjali poolest.
Iseloomustav tsitaat:
Trepile ilmus Dusja. Ta tõmbas palitu hõlmad koomale ning astudes ettevaatlikult veeloiku visatud telliskivide peale, tuli välja jalgrajale. Petja märkas, et tal on rätik endiselt viltu peas ja püsib ainult klambri abil. “Peaks talle oma detaili kinkima,” mõtles Petja. Kunagi oli keegi läbisõidul olev ohvitser kinkinud talle kristalse binokliprisma. Petja hoidis seda alati vasakus püksitaskus.
.
4. Krabat.
Koduse pärimuse kohaselt olla seda mulle ette loetud siis, kui ma olin veel päris pisike. Hiljem oli raamat krooniliselt kadunud, aga ma teadsin, et ta on kuidagimoodi eriline. Kui kolimistega välja ilmus, siis lugesin igaks juhuks kohe mitu korda läbi. Iseloomustavat tsitaati ei saa anda, sest ta on jälle kuhugi kadunud, linnas ei ole, maal ei ole, küllap on hästi ära pandud.
.
5. Kaarnakivi.
Kogumiku avastasin kuidagi kogemata ja olen sestsaadik risti-põiki ja üle lugenud. Aga mitte kunagi päris läbi. Esimestel lugemistel vaatasin vist illustratsioonide järgi, mida maksab ette võtta, edasi katsusin juba üksikuid lõike hamba all. Aga ikka on iga ülelugemisega jäänud nii, et rohkem kisuvad kaasa tondid ja imeteod, realistlikum ja lüürilisem värk jääb alati teiseks korraks.
Iseloomustav tsitaat:
”Ütle mulle, kumba sa valid, kas kivi päält kirja või maa päält maasika,” küsis Jaan Jukult. “Maa päält maasika,” vastas Juku, sest ta kõht oli kaunis tühi. “Maa päält maasikas on väga paha asi,” vastas Jaan, ”aga kivi pealt kiri on lõokesepesa.” “Ma ei teadnud,” vastas Juku. “Ma arvasin, et maa päält maasikas on tõesti maasikas.” Kõik nägid korraga, et Juku pää muutus äkki tublisti väiksemaks.
.
Ikka see paks kõvakaaneline kogumik, mis kaheksakümnendate raamaturiiulil mahtus kuhugi Musketäride ja Maalt-merelt ja Tuhande ühe öö ligidusse. Järjekordne püsilugemisvara varajasest lapsepõlvest ja eluaegse deduktiiv-lembuse alustala. (Muide, taas kujunesid välja kindlad osad raamatus, mille ma kestva ja oleva ülelugemise käigus alati vahele jätsin). Kõrvale kuulata Vladimir Daškevitši filmimuusikat.
.
7.-8. Tõelised imed ja Muinasjutte.
Sel muistsel ajal, kui raamatute ilmumist ei juhtinud turuloogika, ega isegi veel mitte paberi- ja trükivärvidefitsiit, olid meie kodused riiulid lastekirjanduse osas pehmelt öeldes külluslikud. See tähendas, et oli võimalus palju asju lugemata jätta, aga ka, et oli võimalus juhuslikult igasuguseid asju avastada.
Saja rahva lugude ja pisikese sarja ja muu muistendvara vundamendi pealt tabasin muidugi otsekohe ära, et pealkirjadest hoolimata on need kaks midagi hoopis muud kui “muinasjutud” Ja see miski muu ahvatles!
.
9-10. 3 lugu ja Tagurpidi.
Ma ei saa tõestada, et ma õppisin lugema eestikeelsete koomiksitega. Aga ma saan väita, et nende mõju lugemisoskusele ja mitmekihilise teksti tunnetusele on üüratu. Seda mäletan ma ka, kuidas koomiksi lugemise käigus (oli see nüüd Tagurpidiantsla või Piilupart, Miki ja teised) hakkasin esimest korda tajuma, et väiksed kirjatähed seal serva peal on ka loetav tekst.
.
Laura Loolaid
Elukutse valimine ja karjääri planeerimine
Richard Nelson Bollesi raamat “Mis värvi on sinu langevari? : praktiline käsiraamat neile, kes töökohta otsivad või vahetada tahavad” (2000) annab nõu, kuidas kirjutada CV-d, kuidas tulla toime äraütlemisega, kuidas vastata kuulutustele ja millal pöörduda tööturuametisse.
Tööintervjuud
Elulookirjeldus
Tsitaate raamatust:
Celia Eddy “Lapimustrite piibel : ülevaatlik illustreeritud käsiraamat sisaldab 150 traditsioonilist ja moodsat lapiplokimustrit” (Sinisukk, 2003) annab ülevaate tehnikast, ajaloost ja eriti põhjalikult plokkidest. Sobib nii algajale üsna täpsete ja arusaadavate juhenditega kui ka edasijõudnutele inspiratsiooni saamiseks. Igat plokki (neid on kokku 150) on lühidalt iseloomustatud läbi ajaloo ja varustatud kasulike näpunäidetega. Nii mõnegi ploki puhul on ära toodud erinevaid ühendamisvariante. Enamjaolt on plokid mõeldud lapitekkide jaoks, sest nii tuleb plokkide ühendamisest tekkinud rütm ja muster kõige paremini välja. Plokkide juurde on märgitud ka õmblemise raskusaste, nii saab igaüks endale jõukohase valida.
Susan Briscoe “Jaapani tepitud lapitööruudud sobitamiseks ja õmblemiseks : üle 125 lapitöö, aplikatsiooni ja sashiko mustri” (Sinisukk, 2007) on heaks vahelduseks muidu põhiliselt ameerika-stiilis lapitööd õpetavate raamatute kõrvale. Illustratiivne materjal – fotod ja joonised – on hästi kombineeritud ja juhendid lühidad ja selged. Tõenäoliselt algajale liiga raske raamat, kuid mõningase kogemusega lapitöö tegijale vägagi virgutav ja põnev lugemisvara.
Isiklikult enda jaoks leidsin raamatut sirvides ka ühe küsitava üllatuse. Minule seni teada olevate andmete järgi on aaloe (Aloe vera) värsket mahla kasutatud naharaviks põletuste ja haavade puhul ning see on nahka rahustavaks komponendiks paljudes kosmeetikatoodetes. Ka siin on öeldud, et tinktuuri tarvitatakse haavade ja põletuste raviks, kuid mõni rida edasi hoiatatakse, et droogi valmistamisel peab vältima kontakti nahaga!!! Aaloe on klassifitseeritud keskmiselt mürgiseks taimeks. Samas jällegi isiklikele kogemustele ja teistele allikatele tuginedes tean kosutusvahendi retsepti, mille koostisse kuuluvad võrdsetes kogustes värske aaloe mahl, mesi ja sidruni mahl või naturaalne punane viinamarja vein.
Lugemissoovituse blog 