Posts Tagged ‘käsiraamatud’

Lee Jampolsky “Kuidas öelda jah, kui teie keha ütleb ei“

Dr. Lee Jampolsky raamat “Kuidas öelda jah, kui teie keha ütleb ei“, alapealkirjaga „Avastage lohutuskiir elu kõige raskemates tervisehäiretes“. Ersen, 2012, 216 lk.

Leidsin selle raamatu Apollo raamatupoe nn. leiunurgast. See jäi mulle silma oma päikeselise kaanevärvi ja pika ning esialgu mõistetamatu pealkirjaga, mille all märkasin suurt merekarpi. See elustas minus ühe lapsepõlveaegse erilise kogemuse – kõrva paitava merekohina.

Raamatu tutvustusest lugesin, et autor jutustab oma isiklikest tervisehäiretest alates noormeheeas mitu kuud lahases veetmisest kuni autoimmuunhaiguse tõttu kurdiks jäämiseni. See äratas minus uudishimu, sest mind on ikka köitnud just tõsielulised lood rasketesse olukordadesse sattunud inimestest. Olen tahtnud teada, kuidas nad on suutnud muutustega kohaneda ning taas leidnud elurõõmu ja soovi elada. Mulle meeldib raamatu praktiline osa, mis sisaldab meditatsioone ja harjutusi arendamaks endas tervenemise hoiakut. Oma isiklikus elus olin just otsustanud mediteerimist järjekindlalt praktiseerima hakata, et leida leevendust kroonilistele terviseprobleemidele. Nii tegingi kiire otsuse, et see on just see, mida ma antud hetkel kõige rohkem vajan.

Hakkasin raamatut huviga lugema ja see on jäänudki juba pikemaks ajaks muu öökapiraamatuks. Loen mõned leheküljed ja siis mõtisklen selle üle ning otsin võimalusi, kuidas antud soovitusi kohe oma igapäevasesse ellu rakendada.

Lk. 11 kirjutab autor: „Elule jah öeldes ütleme jah seesmisele intelligentsusele ja muudame selle keskseks oma tervenemisel. Elule jah ütlemine on vahend iseenda tundmaõppimiseks – kes me tegelikult oleme – läbi kõige suuremaid väljakutseid täis aegade. Ainus tähtsaim avastus, mille ma tegin oma teekonnal haigusest terviseni, oli: las see, mida te kogete, õpetab teid. Las see, kes te olete, tervendab teid.“

Üha uued teadusuuringud näitavad, kuidas meie mõtlemine, uskumused ja eelkõige suhtumine juhtunusse mõjutab otseselt meie vaimset ja füüsilist tervist. Me võime toimunut negatiivselt võimendada või sellest olukorrast midagi kasulikku õppida. Selgub, et positiivse hoiakuga inimesed tervenevad kiiremini ja paremini. Elule jah ütlemine põhineb tervise psühholoogia põhjalikel uurimustel. Kuid see raamat ei ole kuiv teaduslike faktide kogum, vaid ladus lugemine konkreetsete eluliste näidetega, mis annavad lugejale võimaluse kohe esitatud ideid ja harjutusi oma ellu rakendada.

Mulle meeldib raamatu selge ülesehitus ja lihtsad ning hästi mõistetavad juhised, mis põhinevad arsti isiklikult läbikatsetatud kogemustel. Peatükkide pealkirjad annavad selge pildi raamatust tervikuna.

Loetlen siin ainult raamatu I osa, „Alusmüüri rajamise“ pealkirju: Minu teekond; Häälestumine tervenemisele; Uudiste vastuvõtmine ja edasiliikumine; Elule keskendunud elamise alustamine; Esialgsed otsused, Tervist pärssivad ja soodustavad uskumused; Skeemidega tutvumine: seitse tõde mõtlemise muutmiseks.

Raamatu lõpust leidsin luuletuse, mis võtab kenasti kokku autori sõnumi lugejale. Pealkirjaks „Vabadus väljaspool hirmu“. Toon näitena ainult luuletuse algussalmid.

Ma olin väsinud
olemast haige,
hirmul
ja ebakindel.

Kas ma peaksin vaatama tagasi
üle oma elu eripalgelise maastiku
ja nägema, et see kõik oli mõttetu?

Ma olen rõõmus, et küsisin.
See pani mind uusi vastuseid otsima –
sealtki, kus ma arvasin vaenlase olevat.

Minust sai õpilane,
mu haigusest sai pigem õpetaja
kui lurjus, kes ta oli hetk varem.

Hea lugeja, kui soovid oma elus seni kannatusi põhjustanud olukordadele teise pilguga vaadata ja oled rahulduspakkuvama elu nimel valmis ka ise veidi vaeva nägema, siis soovitan soojalt just seda raamatut.

Elo Lill

Advertisements

Martin McCauley “Afganistan ja Kesk-Aasia: nüüdisajalugu”

Mitmetel põhjustel olen ma viimasel ajal silme alt läbi lasknud mõningaid Lähis-Ida ja Kesk-Aasia ajalugu puudutavaid raamatuid. Enamasti tundusid näppujäänud kuidagi igavavõitu jäädes kas liialt kuivalt sündmuste ülesloetlemisteks või liialt pealiskaudseks või liialt emotsioonidel mängimiseks. Nende seast tõusis minu jaoks esile Martin McCauley “Afganistan ja Kesk-Aasia: nüüdisajalugu”. Kuigi ka sellel raamatul on puudusi – viletsad kaardid, kohati küsitav tõlge, mitte kõige loogilisem ülesehitus – oli see raamat minu jaoks eestikeelsetest selleteemalistest köitvaim. Raamatu info on tänaseks küll kümmekond aastat vananenud, aga kõigest eelnevast saab soravalt jutustatud hästi seostatud pildi. Ja mitte ainult pealkirjas lubatud nüüdisajaloost, vaid ka kaugemast ajast. Mis on seda imekspandavam, et raamatu maht on vaid poolteistsada lehekülge.

Eestikeelsetest Afganistani puudutavatest raamatutest saab infot siit.

Tiina Sulg

Vesi

Vesi… Kõige harilikum aine maa peal. Ta saadab meid igal eluhetkel. Me võtame vett kui looduslikku hüve, kui midagi iseenesestmõistetavat, ning paljud meist ei tunneta vee tegelikku väärtust. Kuid vett on võimatu asendada mingi teise ainega, kuna ta kuulub kõigi meie planeedil leiduvate elusorganismide koostisesse. Vesi on mänginud ja mängib oma osa ajaloos ja ilmastikus, bioloogias ja geoloogias, energeetikas ja astronoomias, samuti religioonis, folklooris ning inimeste keeles ja meeles.

Kuid kas me teame, millist saladust varjab endas see imeline aine? Paljude keemiaõpikute autor Hergi Karik ütleb oma raamatus “Looduslik vesi ja hämmastavad imeveed”: “Vesi on unikaalne, anomaalne ja hämmastavate omadustega aine. Erinevate füüsikalis-keemiliste mõjurite või lisaainetega on võimalik oluliselt muuta vee koostist, struktuuri ja omadusi ning avastada uusi ja ootamatuid kasutusalasid. Vesi on ammendamatu uurimisobjekt, mis pakub leidmis- ja avastamisrõõmu paljudele.”

Viimaste aastate populaarseks teemaks on saanud “vee mälu”. Selle avastuse tegi Masaru Emoto,kes alustas oma vee-uuringuid 1990-ndatel. Oma uuringute kestel hakkas Emoto tundma huvi vee kvaliteedi vastu ning kuidas see mõjub tervisele. Ta leidis, et puhtas allikavees, samuti vees, millele on öeldud või näidatud armastavaid sõnu, moodustuvad imekaunid keerukad harmoonilised lumehelbesarnased ja säravad kristallistruktuurid; saastunud vees ja vees, millele oli saadetud negatiivseid mõtteid, tekkisid aga ebamäärased, ebasümmeetrilised ja tuhmid kujutised. Võttes arvesse, et nii inimeste kui ka maakera peamiseks koostisosaks  on vesi, soovib autor rõhutada, et me kõik saame tervendada iseennast ja ümbritsevat keskkonda. Eesti keeles on ilmunud Masaru Emoto raamatud “Vee sõnumid” ja “Vee varjatud sõnumid” .

Kellele pakub huvi vee salapära – võib vaadata filmi “Vesi”, kuna film on venekeelne, siis samas on ära toodud ka filmi eestikeelne tõlge.

Kas tead, et…

• Vesi on väheseid aineid maailmas, mida leidub üheaegselt kolmes olekus: tahkes, vedelas ja gaasilises.
• 80% maakerast on kaetud veega.
• Sajast aastast 98 aastat püsivad vee molekulid ookeanis, 20 kuud jäätunult, umbes kaks nädalat jõgedes ja järvedes ning nädala atmosfääris.
• Päike aurustab iga päev 1 000 000 000 000 (triljon) tonni vett
• Inimene suudab olla toiduta üle 30 päeva, veeta peab ta vastu vähem kui nädala.
• 66% inimkehast koosneb veest. Seda on ajus 85%, veres 80%, ja luudes 25%.

Kogu maailma veerikkuse juures on mageda vee osakaal aga vaid alla 3 % kõikidest Maa veevarudest. Inimkonna ajaloo vältel on need varud jäänud praktiliselt muutumatuks, samal ajal kui maakera elanikkond on pidevalt kasvanud. Igal aastal kannatab veepuudusse all üle 5 miljoni inimese, sest neil pole võimalust magedat vett hankida. Pooled neist on lapsed. Kui see probleem jätta lahenduseta, siis 21.sajandil võib vesi saada rahvusvaheliste konfliktide allikaks. Juba praegu on vesi üheks võtmeteemaks poliitilistes ja rahvusvahelistes dialoogides.

Kas tead, et…

• Aastaks 2025 elab ligikaudu 2 miljardit inimest absoluutse veepuudusega piirkondades
• Maailmas on 1,4 trillionit liitrit vett. 97,5% maailma veest on soolane ja 2,5% mage.
• 70% vee koguarvust moodustab polaarjää.
• Vaid 1% kogu maailma veest on kõlblik inimtarbimiseks.
• Veepuudus mõjutab ligikaudu 40% inimestest.
• Praegu puudub peaaegu igal kuuendal inimesel maailmas võimalus saada minimaalset vajalikku kogust puhast vett (20-50 liitrit) päevas. Ligikaudu 3800 last sureb maailmas iga päev just seetõttu, et neil puudub puhas joogivesi.
•Terves maailmas sureb veepuudusesse 5000 inimest päevas.
• Ligikaudu 2,2 miljonit inimest, enamasti arenguriikidest, sureb igal aastal veega seotud või puhta vee puudumisest tingitud haigustesse.
• 20. sajandil kasvas vee kasutus 6 korda, seega 2 korda kiiremini kui rahvastik.
• USA-s kasutatakse keskmiselt 380 liitrit vett ja Euroopas keskmiselt 140 liitrit vett ühe inimese kohta päevas. Arenguriikides vaid 20-30 liitrit inimese kohta päevas.
• Miinimum, mida inimene vajab, on 19 liitrit vett päevas (allikas WHO).
• Ligikaudu 30% kasutatavast mageveest läheb kaotsi tänu leketele. Suurtes linnades võivad lekked ulatuda 40-70%-ni.
• Umbes 70% kogu maailmas kasutatavast mageveest kasutatakse niisutuseks põllumajanduses.
• Viis maailmas kõige veerikkamat riiki on Soome, Kanada, Island, Norra, Guyana.
• Viis maailma kõige veevaesemat riiki on Haiti, Nigeeria, Etioopia, Eritrea, Malawi.

Allikas

Vesi! Sul pole maitset, värvi ega lõhna, sind ei saa kirjeldada, sinust tuntakse mõnu, teadmata, mis sa oled. Sa ei ole eluks vajalik: sa oled elu ise… Sa oled suurim rikkus maa peal…
Antoine de Saint-Exupery “Öine lend” (Tallinn.: Eesti Raamat, 1966.- lk. 360) 

Valentina Brovina

Pildid Auli Käsik

Jüri Annist “Laisa aedniku aed ehk raamat mugavale aiapidajale”

Nii see aiapidamine käibki nagu kaanepildilt näha. Raamatu autoriks on Jüri Annist. Raamat on ilmunud sarjas Aedniku ABC . Fotod: Jüri Annist, Ann Tenno, Priit Grepp, Sulev Savisaar. Kujundaja: Mai Grepp. AS Ajakirjade Kirjastus, 2006.

“Laisa aedniku aed” on minu meelest parim pealkiri aiandusraamatule. Sellega võiks kõlaliselt võistelda ehk vaid 1891. aastal välja antud Ado Grenzteini “Elumaja ehe”. Ma tean, et mu sõbrad on seda laisa aedniku raamatut lugenud ja vastastikku kinkinud (kahjuks küll mitte mulle) ja nüüd saab seda siis ainult raamatukogust laenutada.

Kelle aeda ma ka siiani külastanud olen, ikka teatab aiaomanik, et ah, mis nüüd mina, ma olen selline laisk aednik. Ise rivistab pilguga rohuliblesid. Nii et see raamat on vastuolulisele unistavale ja samas ratsionaalsele aednikule meis.

Kohe alguses tutvustatakse kolme tingmärki: “laiskuri lemmikud”, “võiks soetada, kuid kaalu enne põhjalikult nende plusse ja miinuseid”, “jäta ostmata”. 2007. aasta Äripäev kirjutab, et Jüri Annisti puhul on meil tegemist keemikust aednikuga. Kui minna Calmia Istikuäri kodulehele, siis leiab sealt püsikute nimekirjast väga napisõnalisi, aga paljuütlevaid kommentaare nagu “hukkus kohe”, “hukkus mitu korda”, “ei meeldinud”, “hukkus kiiresti”. Esimene mulje on nagu laul “Kiri kodukandist” (esitaja Tõnu Tepandi), tegelikult satub selliseid hoiatusi nimekirjas olevate taimenimetuste taha harva. Lugedes raamatu tingmärke, tuli see kõik kenasti silme ette, sama lakooniline ent tõhus stiil.

Sisukord:
· Heitlehised puud ja põõsad – laiskuri aia põhielanikud
· Okaspuud – istuta endale ja soovita sõbrale
· Kui sa ei suuda loobuda kiviktaimlast
· Lillepeenar – aia kohustuslik koostisosa
· Mõned kõrrelised on ju täitsa kenad
· Elulõngad – võta stoiliselt, vali vähenõudlikud
· Turbapeenar – väeta, varja ja naudi
· Ronijad ronigu ainult sinna, kuhu vaja
· Laiutajad jäta ostmata
· Kaunis õuemuru niitja pilgu läbi
· Õõtsik – kas sellist tiiki sa tahtsidki
· Multš – kas looderdaja taevamanna
· Mureks kaelas
· Koera aeda sobitamine

Kokku ainult 15 peatükki. See võiks olla ka laisa lugeja raamat, sest leheruumi ei raisata. Kõik on üks asjalik ent muhe nõuannete rida. Alustame laiskuri lemmikutest: laiskuri aia põhielanikeks on heitlehised puud ja põõsad, sest et neil on mitmeid häid omadusi:
· Juba üksainus puu või suurem põõsas täidab kenasti aiaruumi. Võrdle vajamineva lilletaimede hulgaga…
· Nende abil saab oma aeda kergesti ja loomulikul viisil erinevateks tsoonideks jagada.
· Parimatel nende hulgast on õied, lõhn, värvid jne.

Järgneb see osa, mida sa peaksid teadma puudest ja põõsastest nii palju, et saaksid muretu aednik olla.

Okaspuud. Sulle tuletatakse meelde, et nende okkad pudenevad, nad tolmavad kõvasti, nad tahavad natuke pügamist, nad ei andesta sinu vigu (tere tulemast klubisse!), nad vajavad kevadel päikesevarju, koerad-kassid teevad neile liiga. Ja nagu paljusid asju siin ilmas saab okaspuid jagada kolmeks: I grupp – muretule, II grupp – hoolitsejale, III – aiafännidele. Nt nulg kuulub I gruppi, kadakad II gruppi, III gruppi kuuluvad seedrid, küpressid, hõlmikpuu jm. Aga:
· Nad ei aja juurevõsusid.
· Pole vaja lehti riisuda.
· Nad on pikaealised.

Kui sa ei suuda loobuda kiviktaimlast, siis loe hoolikalt neljandat peatükki, mille lõppu on lisatud ka väike nimekiri sobivatest taimedest. Lillepeenra rajamisest on pikemalt juttu klassikalise püsilillepeenra tagarea taimedest. Neid soovitab autor ka soolotaimedeks. Kõrreliste valik laiskuri aeda sõltub pinnasest. Üldjuhul on nendega palju jantimist ja nii on selles raamatus sõelale jäänud mõned üksikud omapärase välimusega taimed.

“Laisa aedniku aed” sisaldab siinkirjutaja meelest lisaks kahte olulist peatükki, mis oleksid soovitavad kõigile neile, kes nurisevad muruniitmise üle või plaanivad oma rajatavasse maakodusse koera võtta. Niisiis peatükk niitmisest:
· Kui palju muru, missugune ja kus?
· Kui sageli niita?
· Millega niita? (asjalik ülevaade niidukitest, tutvuge enne ostmist kindlasti)
· Kuidas niita? (joonis!)

See on esimene aiandusraamat, milles antakse nõu koeraomanikust aiapidajale, kuidas koera aeda sobitada. Muuhulgas ka: “Ära kunagi anna koerale halba eeskuju! Piisab, kui astud koera juuresolekul paar korda üle madala piirdeia või sagid rohides kiviktaimlas ringi ning taiplikule koerale on kohe selge, et aed on mõeldud ülehüppamiseks ja kiviktaimlast tuleb midagi välja kraapida!”

Algaja aednik võiks nüüd veel aja maha võtta ja alustada oma aia rajamist sellest raamatust. “Laisa aedniku aed” räägib möödaminnes ning ilustamata hädadest, mis teid tabada võivad, kui te olete otsustanud loodust omatahtsi toimima panna. Jagab lihtsaid nippe ja mõjub värskendavalt. Ja te võite ju alati murule pikali visata, jalad risti panna ja lihtsalt taevasse vahtida.

Merike Karolin
Ilmunud algselt blogis.
Raamatust annab aimu Jüri Annisti artikkel “Laisa aedniku aed”.

Foto Halliki Jürma

Töö, töö, töö

Tööd ja karjääri puudutavaid raamatuid ei leia meie raamaturiiulilt just arvukalt, ju siis pole seda teematikat senini piisavalt oluliseks peetud.  Seda kergem on meil tuua teieni väike valikuline ülevaade nendest, mis ilmunud.

farr_vali-endaleElukutse valimine ja karjääri planeerimine

Michael J. Farri “Vali endale õige elukutse” (Tln, 2000) on mõeldud eelkõige põhikooli ja gümnaasiumi õpilastele, kuid sobib ka inimestele, kes soovivad elukutset vahetada. Raamat annab infot tööturu ja väljaõppe- ja haridusvõimaluste kohta. Eesti autori Tiit Saksakulmu sulest on samal teemal ilmunud kaks raamatut “Kuidas otsida tööd: karjääriõpik” (1998) ja “Kuidas leida sobivat töökohta : tööotsija teejuht” (2001).saksakulm_kuidas Richard Nelson Bollesi raamat “Mis värvi on sinu langevari? : praktiline käsiraamat neile, kes töökohta otsivad või vahetada tahavad” (2000) annab nõu, kuidas kirjutada CV-d, kuidas tulla toime äraütlemisega, kuidas vastata kuulutustele ja millal pöörduda tööturuametisse.

fry-101Tööintervjuud

Edu käsiraamatu sarjas ilmus 1999. aastal Martin Yale`i “Löö nad pahviks! … ja töökoht on sinu”, mis räägib sellest, kuidas tööintervjuust edukalt välja tulla. Õpetatakse, kuidas koostada head CV-d, kuidas käituda telefoniintervjuu puhul ja kuidas üldse head töökohta leida. Ron Fry “101 tabavat vastust töövestluse kõige raskematele küsimustele” (2004) annabki vastused enimesitatavatele  küsimustele tööintervjuudel. Gregory F. Farrelli “Naljakad tööintervjuud: lood tööotsingute lahingutest ja kavalustest” (2001) esitab uskumatuid tõestisündinud lugusid intervjueeritavate kogemustest. Tim Hindle`i raamat “Töölevõtuvestlus” (2000) on küll mõeldud pigem tööandjale tööintervjuu ettevalmistamiseks, kuid teisalt sobib ka tööotsijale, kuna annab ülevaate intervjuu ülesehitamise strateegiatest ja seega aimu, mida tööandja lõpptulemusena intervjueeritavalt ootab.kuidas-leida-ja
Samuti tasub tutvuda raamatuga “Kuidas leida ja valida inimesi: soovitusi juhtiva personaliotsingu firma konsultantidelt” (Tartu, 2002), mis kirjeldab, mida kandidaatide juures hinnatakse, kust leida tööpakkumiskuulutusi ja mis alustel need koostatakse, kuidas hinnatakse CV-sid.

cv_koostamineElulookirjeldus

Sellel teemal konkreetselt on ilmunud üks raamat – Simon Howardi “CV koostamine” (2001), kus on lühidalt ja piltlikult ära näidatud, mis on CV juures oluline ja kuidas tekitada sellega huvi tööandjas. CV vormistamise näiteid leidub paljudes personalitöö teemalistes raamatutes, samuti etiketti ja kirjavahetust puudutavates raamatutes.
Eesti tööturuekspert Tiina Saar on avaldanud oma kogemuse põhjal raamatu “Kuidas võita maailma parim töökoht” (2005), mis on mõeldud töötule või töökohta vahetada soovivale inimesele. Raamatus on samuti toodud näpunäiteid CV, avalduse, motivatsioonikirja koostamiseks, on õpetatud end tööintervjuuks ettevalmistama ning on pööratud tähelepanu erinevatele töösuhete nüanssidele nagu lepingud, katseaeg, arenguvestlused, õppimine töö kõrvalt jne.kuidas-voita

Töötamine

Mihkel Servinski raamatus “Tööturg: tänapäev ja tulevik” (2008) analüüsib Eesti tööturgu ja pakub erinevaid lahendusi. See raamat on mõeldud nii tööandjatele, asjahuvilistele kui ka tööturule sisenejatele. Teemadeks on tööturu muutumine ja töötulemuste säilitamine.
Richard Templar kirjutab oma raamatus “Töömängureeglid” eneseteostusest ja motivatsiooni leidmisest ning kuidas seeläbi jõuda paremate tulemusteni ja edendada karjääri. Dalai-laama levitab oma sõnumit õigest kutsumusest ja õnne leidmisest tööl raamatus “Kunst olla tööl õnnelik” (2005). On ju töökoht see keskkond, kus me veedame suurema osa oma ajast ja seal ennast õnnelikuna tunda on rohkem kui oluline.
kunst-ollaTsitaate raamatust:
“Aga mõistlik viis, kuidas hoida ära mitte küll töö kaotamise probleemi ennast, aga vähemasti sellega kaasnevat ärritust, on antud juhul laiendada oma minapilti, näha ennast eelkõige inimesena, kes on suuteline tundma sõprust, lahkust ja nii edasi, ja siis mõista, et lisaks töörollile on inimesel veel hulk muid rolle – ta võib olla lapsevanem või laps, õde või vend, tal võib olla muid huvisid või hobisid. Siinkohal vajab inimene tasakaalustatumat ellusuhtumist. Töö või see, kui palju inimene teenib, ei ole veel kõik.”

“Selleks, et elada täisverelist elu, on väga oluline individuaalsus ja sellest tulenevalt ka vaba aeg, puhkus, aeg, mis veedetakse pere ja sõprade seltsis.”

“Kui te otsite tööd ja on valida mitme töökoha vahel, siis valige see, mis võimaldab olla natukenegi loov ja veeta aega perekonna seltsis.”

Annika Hramov

Lapitöö-raamatud

Mida on vaja lapitööks? Riiet, kääre, niiti-nõela ja tahtmist. Pisut teadmisi kuluks ka ära. Aga kui on tahe, siis on varsti ka teadmised. Üks võimalus teadmisi korjata on lugeda raamatuid. Võtsin pea paarkümmend eestikeelset lapitehnikat käsitlevat raamatut kätte ja uurisin üksipulgi läbi.

Alguse asi

Anni Kreemi raamatukese “Lapitarkust” (Velle, 1992) pluss on ilus sõnastus ja miinus lühidus. Praegu on palju paremaid raamatuid, kuid kuna see oli esimene lapitehnikat käsitlev raamat ja seega kuidagi nostalgiline, siis kritiseerima ei kipu. Heli Raidla “Lapitöö” (Jakob Hurda nim. Põlva Rahvahariduse Selts, 1997 ) ning Maris Toimi “Lapitehnika” (Anni, 1993) on oma käsitluselt ja välimuselt pisut ajast maha jäänud, kuid kasulikke näpunäiteid leiab nii algaja kui oskaja sealt tänagi.

Lapitehnikad

Katharine Guerrieri “Lapitöö ja teppimistehnikate entsüklopeedia” (Sinisukk, 2002) esimene pool on rikkalikult illustreeritud ülevaade erinevatest tehnikatest. Plokke käsitletakse üsna vähe, kuid on ülevaade kiirtehnikatest. Raamatu teises osas on ligi sada lapitööd lühikommentaaridega. Pealkirjas olev sõna “entsüklopeedia” on ilmselge liialdus, kuid päris hea ülevaate saab lapitehnikaist küll. Raamat lõpus on indeks.

Ülle Tiidumaa raamatu “Lapikoti uus elu : erinevaid tehnikaid ja mustreid riidelappide kokkuõmblemiseks” (VR Kirjastus, 2003) pealkiri rõõmustab kindlasti kõiki ökoinimesi. Raamat räägib küll erinevatest lapitehnikatest, kuid kahjuks üldse mitte kasutatud kangaste lapitekiks õmblemise eripäradest. Raamat ei sisalda midagi uut ega omapärast, sobib kasutada siis, kui midagi muud käepärast pole.lapitoo

Eve Oro ja Gled-Airiin Saarso “Lapitööd” (Avita, 2004) esitab lühiülevaate ajaloost, tutvustab erinevaid tehnikaid, annab hea ülevaate põhiplokkidest (koos korralike juhenditega) ning pakub ideid lapitehnika kasutamiseks (näit. mobiilikoti valmistamisel). Pakub huvi nii algajale (lihtsas sõnastuses ning lihtsamate kasutusalade väljapakkumisega) kui oskajale (tuues esile erinevaid ühendamisvõimalusi ning uudsemaid plokke). Raamatu lõpus on valik lõikeid. Raamat ei ole just väga mahukas, kuid lapitööd käsitlevatest raamatutest minu meelest üks parimaid.

Ruth Van Haeffi “Lapitööd” (Varrak, 2006) sisaldab paarikümneleheküljelist üldist sissejuhatust-õpetust ning 14 erinevates tehnikates tehtud lapitekki konkreetsete valmistamisjuhenditega. Rohke ja selge illustratiivse materjaliga. Sobib ennekõike lapitöös alustajale, kuna juhised on “puust ja punaseks”. Raamat, mida koju osta ei soovita, raamatukogust laenata aga küll.

Lapiplokid

lapimustriteCelia Eddy “Lapimustrite piibel : ülevaatlik illustreeritud käsiraamat sisaldab 150 traditsioonilist ja moodsat lapiplokimustrit” (Sinisukk, 2003) annab ülevaate tehnikast, ajaloost ja eriti põhjalikult plokkidest. Sobib nii algajale üsna täpsete ja arusaadavate juhenditega kui ka edasijõudnutele inspiratsiooni saamiseks. Igat plokki (neid on kokku 150) on lühidalt iseloomustatud läbi ajaloo ja varustatud kasulike näpunäidetega. Nii mõnegi ploki puhul on ära toodud erinevaid ühendamisvariante. Enamjaolt on plokid mõeldud lapitekkide jaoks, sest nii tuleb plokkide ühendamisest tekkinud rütm ja muster kõige paremini välja. Plokkide juurde on märgitud ka õmblemise raskusaste, nii saab igaüks endale jõukohase valida.

Davina Thomase “200 lapiruutu kokkusobitamiseks ja varieerimiseks” (Sinisukk, 2007) sarnaneb “Lapimustrite piibliga” olles küll vähem informatiivne ajaloo osas, kuid pakkudes toredaid soovitusi erinevate plokkide kooskasutamise osas. Raamatu lõpus on šabloonid ja register. Mustrid ja plokid (isegi ammututtavad) mõjuvad värskelt ja innustavalt.

Kirju-mirju

Rowena Strittmatteri “Lapitöö maakodu stiilis” (Odamees, 2002) kaanel on lause “Kiired ja lihtsad tööd algajatele ja edasijõudnutele”. Raamat pakub tõesti erinevate raskusastmetega töid tutvustades läbi erinevate esemete ka erinevaid tehnikaid. Pakkudes küll mõningaid toredaid ideid, jääb oma olemuselt rohkem ajakirja kui raamatu tasemele. Kaasas on lõiked.

Elizabeth Keevill “Lapitöö lapsele nädalalõpuga : 20 värvirõõmsat kavandit beebitekkidest kaisuloomade ja mänguasjavaipadeni” (Sinisukk, 2004) on rikkalikult illustreeritud ning põhjalike ja arusaadavate juhenditega varustatud raamat, mis sobib eriti hästi abimeheks esimeste lapitekkide tegemisel. Raamatu lõpus on šabloonid ja register.

Lise Bergene “Kirglik lapitöö : üle 100 lapitöö projekti igaks aastaajaks” (Sinisukk, 2007) on üsna asjalik raamat nii lihtsalt vaatamiseks kui järgitegemiseks. Raamat pakub ideid lisaks lapitekkidele ka linikute, kottide, patjade, toolikatete jm. tarbeks. Rikkalikult illustreeritud nii fotode kui joonistega. Raamatu eripära on autori kommentaarid esemetele enne valmistamisjuhiseid, juhised ise on selged ja täpsed. Raamatu lõpus on valik lõikeid ja register.kirkadlapitood

Rie Norumi ja Hilde Aanerud  Krohgi “Kirkad ja õhulised lapitööd : üle 30 fantaasiarikka motiivi” (Sinisukk, 2008) ei ole küll väga mahukas käsiraamat, kuid pakub toredaid ideid korrektsete juhistega ning selgete joonistega nii lapitekkide, – kottide, -linikute kui ka näiteks tumba valmistamiseks. Sobib rohkem algajale julgustuseks, kuid ka oskaja leiab huvitavaid lisanippe ning mõningaid mitte nii väga laialt levinud mustreid. Raamatu lõpus on valik lõikeid.

Susan Briscoe “21 võrratut lapikotti” (Tänapäev, 2008) sisaldab tõepoolest 21 võrratut (ja kui kasutada raamatu kaaneteksti siis stiilset, praktilist ja ainulaadset) lapikoti pilti õmblemiste juhistega nii sõnaliselt, joonistes kui fotoseeriatena järk-järgult valmivast tööst. Raamat, mida koju osta ei soovita, kui just ei ole plaanis tervele suguvõsale kotte õmblema hakata, raamatukogust laenutada tasuks kindlasti.

Värskeid ideid lapitööks

Ene Parsi “Kümme aastat eesti lapitööd” (Ene Pars, 2002) sisaldab Eesti Lapitöö Seltsi korraldatud lapitekkide näitustel olnud töid ja on pisut kogenumale tegijale heaks inspratsiooniallikaks. Raamatus on pisut juttu ka lapirõivastest.

jaaapanitepitudSusan Briscoe “Jaapani tepitud lapitööruudud sobitamiseks ja õmblemiseks : üle 125 lapitöö, aplikatsiooni ja sashiko mustri” (Sinisukk, 2007) on heaks vahelduseks muidu põhiliselt ameerika-stiilis lapitööd õpetavate raamatute kõrvale. Illustratiivne materjal – fotod ja joonised – on hästi kombineeritud ja juhendid lühidad ja selged. Tõenäoliselt algajale liiga raske raamat, kuid mõningase kogemusega lapitöö tegijale vägagi virgutav ja põnev lugemisvara.lapitooeesti

Marja Matiiseni “Lapitöö eesti kodus” (Varrak, 2008) esimene pool sisaldab erinevates lapitehnikas teostatud esemete (lapitekid, linikud, kotid, padjad, kardinad, toolikatted, sussid, vaibad, raamatukaaned) fotosid, nii üldplaanis ja ülevaatlikke kui deitaile esiletõstvaid. Fotod on päris toredate kommentaaridega. Raamatu teine pool pakub juhiseid esemete valmistamiseks. Juhiste keelekasutus on erinev teistest, mina-vormis, ja seega kuidagi emotsionaalsemad ja järgima-kutsuvad. Ja selle raamatu suur pluss on kasutatud kangastele uue elu leidmine ning vanade kangastega töö eripära väljatoomine. Üks meeldejäävamaid ja innustavamaid lapiraamatuid.

Kokkuvõtteks

Kirjandust jagub ja igast raamatust on avastada midagi uut ja huvitavat. Kõige suuremaks üllatajateks minu jaoks olid E. Oro ja G.-A. Saarsoo “Lapitööd” oma selgusega nii joonistes kui seletustes, S. Briscoe “Jaapani tepitud lapiruudud” oma eksootiliste lapitöödega ning M Matiiseni “Lapitöö eesti kodus” taaskastuse ideega.

Tiina Sulg

Ravimtaimed

Bohne, Burkhard, Dietze, Peter. Ravimtaimed : Taskuteatmik: 130 taimetutvustust – Egmont, 2006, 190 lk., ill.

Taaskord on ilmunud uus raamat ravimtaimedest, mis peaks lugejate poolt lennult haaratama, kuna nende inimeste hulk, kes pöörduvad looduslike ravivõtete poole, üha kasvab. Kuna originaal on sakslaste väljaanne, eeldab see ka koostajate saksa korralikkust. Kiita tuleb pilte, värvifoto järgi tuvastab taime kindlasti paremini ära kui joonise põhjal. Registrid on olemas ja infot otsitava taime kohta saab teades tema nime kas ladina või eesti keeles. Iga taime juures on ka sümbolid tema iseloomustamiseks. Puudub kasutusalade register, aga seda on seletatud eessõnas sellega, et taskuteatmik pole käsiraamat ravimtaimede kasutamiseks, kuigi iga taime juures on kirjeldatud tema tarvitamisala. Samas on ka olemas hoiatused kasutajatele. Tiitellehe pöördel olevas väga peenes kirjas olev tekst väidab, et pole võimalik anda garantiid andmete õigsusele ja kirjastus ei vastuta võimalike kahjude või õnnetusjuhtumite eest. Eessõnast võime aga lugeda ravimite telereklaamide kohustuslikku osa, mida teles tavaliselt esitatakse kiirendatud tempos: „kahtluste korral või haigussümptomite ägenedes pöörduge kindlasti arsti poole.”

bohneravimtaimedIsiklikult enda jaoks leidsin raamatut sirvides ka ühe küsitava üllatuse. Minule seni teada olevate andmete järgi on aaloe (Aloe vera) värsket mahla kasutatud naharaviks põletuste ja haavade puhul ning see on nahka rahustavaks komponendiks paljudes kosmeetikatoodetes. Ka siin on öeldud, et tinktuuri tarvitatakse haavade ja põletuste raviks, kuid mõni rida edasi hoiatatakse, et droogi valmistamisel peab vältima kontakti nahaga!!! Aaloe on klassifitseeritud keskmiselt mürgiseks taimeks. Samas jällegi isiklikele kogemustele ja teistele allikatele tuginedes tean kosutusvahendi retsepti, mille koostisse kuuluvad võrdsetes kogustes värske aaloe mahl, mesi ja sidruni mahl või naturaalne punane viinamarja vein.

Ülli Tõnissoo