Archive for the ‘Jürma, Halliki’ Category

Mehis Heinsaar „Unistuste tappev kasvamine”

Mehis Heinsaar „Unistuste tappev kasvamine”

Tõeliselt hämmastav, et sõnadega on võimalik nii ilusaid maailmu luua.
See kõik on nii värviline, linnulaulu täis ja pärnaõieteelõhnaline.
Värviküllane värske tuulepuhang minu lugemis-elamustes.
Need on muinasjutud, mida aina uuesti tahaks üle lugeda.
Hea tuju garanteeritud!
Raamat on imeilusate illustratsioonidega tervik, jättes fantaasiale
ruumi, see kõik on väga hästi õnnesutunud.
Aasta lemmikraamat, vähemalt!
Aitäh nii suure elamuse eest!

Mari-Liis Rüütli

 

 

Mehis Heinsaar „Unistuste tappev kasvamine”

Mehis Heinsaare lühijuttudes ja novellides on võluv see, et ta loob muinasjutulised olukorrad, asetab need konkreetsesse kohta ja äkki tekibki tuttav tunne, äratundmine paigast ja situatsioonist. Mängulisus on küll asja üks külg aga situatsioonid kannavad endas ikkagi olukordi reaalsest elust, mis panevad mõtlema, muigama – igatahes tekitavad mingi emotsiooni. Situatsiooni võimendus avab lihtsad elutõed. Eht-eestlaslikult KULGEVAD lood ei jäta ükskõikseks, vaid imbuvad lugejasse oma tuttavlikul, lihtsal moel. Emotsioonid, mis raamatust jäävad on meeldejäävad, veidi nukrameelsed, kuid helged. Raamatule annavad palju juurde Marge Nelgi erilised illustratsioonid.

Halliki Jürma

 

Mehis Heinsaar „Unistuste tappev kasvamine”

Suurepärane jutustaja Heinsaar jutustab muhedal viisil maagilistest, lummavatest, ka hämaratest maailmadest; elust, kus kõik argine võib ootamatult pöörduda ning uute seaduste järgi edasi kulgeda, kus (argi)elu lõikub mütoloogiliste allhoovustega ning kõik see jätab lugejasse oma jälje ka peale raamatu sulgemist. Raamatut täiendavad Marge Nelgi meisterlikud ja maagilised illustratsioonid.

Kadri Rohi

Advertisements

Kilde Tartu kohvikuelust


Kohvikud on olnud meie kirjanduslikus elus – ja nimelt Tartus – suure mõjuga asutused, nii et neist mööda minna ei saa. Ja nende arvu ning isegi suuruse poolest oli Tartu Tallinnast niivõrd ees, et viimane alles Vabariigi kestuse teisel poolel oma Feischneri, „Harju” ning „Kultasega” Tartule järele ja ettegi jõudis. Aga selle aja kulutamise poolest, mis Tartus kohvikutes ära raisati, ei pääsenudki Tallinn Tartuga võistlema.

/—/
Tartus mõni mees päris elaski kohvikus, nagu näit. Alle ja rida malehaigeid Werneri tagaruumis; seal taoti shahhi ja matti hommikust õhtuni ja suitsetati end omaenese tubakavingus suitsurääbisteks.
/—/
Ning kohvikuid sigines aina juurde: suurkohvik „Linda”, Werneri vastas omasoodu mahukas kohvisaal Vattmann, siis igavene suitsu- ja suruõhupunkristik, too keldrikordne „Ko-Ko-Ko”, muist suuremaist ja pisemaist rääkimata. Muudkui vali, mine ja vegeteeri.
(Artur Adson „Siuru-Raamat”)

Kohvikud olid meie kirjanduselus suure tähtsusega asutused. „Boheemlaskonnal” kulus suur osa päevast kohvikuis, mõni lausa elas seal. Kohvikus käidi üksteisega kokku saamas, tööde üle nõu pidamas või päevasündmustest lobisemas, malet mängimas, muidugi eelkõige kohvi joomas ja tubakat suitsetamas. Kirjanikud kirjutasid vahel ka mõne följetoni või luuletuse, said uusi ideid, kunstnikud, eriti karikaturistid, joonistasid.
/—/
Veel riikliku iseseisvusaja algul puudus sõna „kohvik”, öeldi „kohvimaja” või „kaffee”, aga varsti tekkis see tarvilik sõna. Artur Adsoni mälestuste järgi olnud sõna arvatavaks loojaks kunstnik Mägi, sest kohvik Werner oli talle teiseks koduks ja sellest oli alati kõnet
(Herbert Salu „Kihutav troika”)

Tartus ei olevat Linde näinud ühtki noormeest, kes seisaks januneva pilguga raamatupoe akna all. „Küll aga nägin ma meie kirjanduslikku noorust hommiku vara kohvikusse minemas, kohvikus istumas, kohvikust ära minemas – kõrtsi, kõrtsist korporatsiooni, korporatsioonist kohvikusse, kohvikust korporatsiooni ehk kõrtsi. /—/ Ei ole sellepärast aluseta tõendus, et on tekkimas kõrtsi esteetika, mis kõiki ja kõike näeb läbi klaasi kohvi (pealegi halva kohvi.)”
(Toomas Haug „Klassikute lahkumine: 25 kirjatööd”)

Kirjanik on kõikide kohvikute külaline. Kord (1937) avastab kohvikupoeet, et tööpäev venib jälle tunni võrra pikemaks, sest uus kohvik avab oma uksed.
Tartus oli 1929. aastal streik kohvihindade tõstmise pärast. Gori tõlgitsusel peab selle tagajärjel kogu eesti rahvas kannatama, sest kirjanik hakkab nüüd kirjutama.
(Eduard Laugaste „Eesti kirjandus karikatuuris”)

Mõni nädal hiljem, vist oli 39-nda aasta aprillikuu juba käes, astusin ennelõunal, loenguteakna ajal, „Wernerist” läbi. Sealt iga päev kord läbi astuda kuulus vähemalt teatud tudengiteringkonnas otsekui kohuslike asjade hulka, ükskõik, kas sinna istuma jäädi või mitte. Enamasti polnud ju istumajäämiseks aega, vaid piirduti sellega, et kiigati üle ukse igasse nelja ruumi sisse. Istumajäämise kavatsust polnud mul tolgi ennelõunal. Tahtsin täita üksnes sissekiikamisrituaali. Möödusin letiruumi klaasseinast, mille taga vanemate daamide maiuskond nelja-viie laua ääres hammustas kohvi juurde linna väidetavasti kõige hõrgumaid napoleoni- ja aleksandri- ja rummi- ja vahukoore- ja mokakooke…
(Jaan Kross „Mesmeri ring”)

„Kuhu, noored sõbrad?” küsis Justus.
Ilma et keegi oleks vastanud, hakkasime Kivisilla poole minema. Enne silda pöördusime vasakule. Õigus, seal on ju „Sinimandria” – kuhu mujale me oleksimegi läinud!
(Bernard Kangro „Emajõgi”)

Möödume raekojast paremalt. Seal on linnaapteek nagu vanastigi ja teisel pool restoran „Võit”, omaaegne söögisaal „Koit”, mida hästi mäletan. Raekoja taga on haljasala suurte majade, kino „Centrali” ja Lossi tänava alguse asemel. Seal nurgal asus kunagi Toomkohvik, kus ma C. H. Malmiga ükskord istusin.
(Bernard Kangro „Tartu”)

Uueturu tänaval asus oma piparkookide poolest kuulus Boeningi kondiitriäri. Sellest mitte väga kaugel Riia tänaval asus Lilli kondiitriäri, kust ema koos minuga oma sõbranna Olli Mathieseni juurde külla minnes alati kooke ostis. Werneri kondiitriäri asus meie korterist ainult mõne sammu kaugusel Jaani tänaval. Sealt ostis ema mulle, kui ma olin hea laps olnud ja tal oli piisavalt raha, portsu vahukoort, mis oli mu suurim soov. Ära süüa ei suutnud ma seda portsu kunagi, selleks oli koort liiga palju.
(Erik Verg „Vaimustuse tiivul”)

Igal juhul oli kohvikus käimine ka nüüd rituaal, mida tuli täita, ja seda võeti küllaltki tõsiselt. Istuti „kohase“ näoga, talvel hõberebase- või naaritsanahast mütsid peas, ja näidati, et oldi olemas. Vahetati muljeid ja klatšiti, joodi kohvi või teed, näksiti saia või kooki.
/—/
Lapsepõlves (vanaemaga linnareisil käies) oli minu jaoks olnud kõige tähtsam kohvik Raekoja platsil asunud nn. pontšikubaar, kus külastajate silme all valmisid rasvas tainarõngad, mida nüüd nimetatakse sõõrikuteks. „Säde“ kohvikut, mis asus peaaegu Raekoja platsi kõrval (praeguse „Zum-zumi“ asemel) külastasid peamiselt õpetajad ja teenistujad.
/—/
Praeguse tuntud hiina restorani „Tsink-plekk-pang“ asemel oli „Tempo“ – allkorrusel dieetsöökla, üleval kohvik, kus ka sai teinekord istutud. Kohvik „Sigma“ asus üsna kõrvalises kohas, enam-vähem Riia maantee ning Filosoofi tänava ristil.
(Mihkel Mutt „Mälestused IV. Kandilised sambad. Ülikool”)

Varasel hommikul oli „Tempos“ kiirete kohvitajate ja saiatajate paik, siit ruttasid läbi juuksurid, müüjad, kontorisekretärid, kogu see naistearmee, kes kella kaheksa-üheksa paiku liinibussidel südalinna vuras. Keskpäeval lõid siin palmide all aega surnuks üliõpilased ja linnanoored…
(Olev Remsu „Musketäride muundumised”)

Aga tähtis ei olnudki alati see, mis toimus auditooriumis, pigem see, mis toimus näiteks ülikooli kohvikus, kui said ühes lauas istuda kas Paul Ariste või Eero Loonega. See oli haridus, suhtlus, vaimsus. Need olid need kuuekümnendad… Me elasime kõigele sellele – Tuhkatriinumäng Vanemuises, Hermaküla, Tooming, luuleõhtud, kunstinäitused – kaasa.
(David Vseviov „Aja vaimud”)

Vaatasime kella ja leidsime, et bussini on aega küll. Enne jõuame näiteks Illegaardis käia. Suundusime sinnapoole, reipalt ja entusiastlikult rääkides kõigest, mida sülg suhu tõi; olime ju saanud püha inimese õnnistuse ja loa teineteist armastada ja teha palju lapsi, või keda sealt just tulemas oli. /—/ Särasilmselt tormasime rõõmsalt õnneliku tuleviku poole, mis kindla peale ootas meid Illegaardis.
(Piret Bristol „Tartu naised” kogumikus „Tartu rahutused”)

Päev varem oli ta avastanud kohviku ühes restaureeritud majas, mis asus vanalinna ääremail, mitte kaugel hotell Barclayst, ja seal oli ta saanud parimat kohvi, mida oli seni Tartus joonud, ehtsat itaalia espressot. See oli endine trükikoda. Keskel seisid lauad ja toolid ja seinte ääres vanad trükimasinad, hoolitsetud muuseumieksponaadid valurauast ja läikivast messingist. Siin trükiti varem Dörpt’sche Zeitungit.
(Ulrich Knellwolf „Tartu-missioon”)

Rohkem Tartu kohta ilukirjanduses ja mälestustes leiad veebilehelt Tartu ilukirjanduses http://teele.luts.ee/

Halliki Jürma

Pilt: Ado Vabbe “Kohvikus” Tartu Kunstimuuseumi lehelt

Kirjanduslinn Edinburgh

img_1374Edinburgh

Edinburgh (eestikeelne hääldus [‘edinburg], ingliskeelne hääldus [‘edinbərə]) on linn Suurbritannias, Šotimaa pealinn. Edinburghis asub Šotimaa parlament. Edinburghi vanalinn (Old Town)img_5176 ja uuslinn (New Town) kuuluvad UNESCO maailmapärandi nimistusse. Linnas asub 1583. aastal asutatud Edinburghi ülikool. Linnas ja lähiümbruses elab natuke alla poole miljoni elaniku, millega on ta elanike arvu poolest Šotimaa suuruselt teine linn (Glasgows on natuke üle poole miljoni elaniku).

Edinburgh kui UNESCO kirjanduslinnimg_1373

Edinburgh oma pika kirjandustraditsiooniga sai UNESCO esimeseks kirjanduslinnaks 2004. aastal. Edinburgh on kirjanduslinnade võrgustiku algataja, eestvedaja ning keskne nõustaja, ühtlasi on seal välja töötatud ka võrgustiku peamised eesmärgid ja kriteeriumid, millele kirjanduslinnad peaksid vastama. img_5043Keskseks organisatsiooniks, kust võrgustiku koostööd ja Edinburghi enda kui kirjanduslinna tegevust koordineeritakse, on Edinburgh UNESCO City of Literature Trust.

img_1406Ediburghil on rikkalik kirjanduslik pärand ning väga aktiivne kirjandus- ja hariduselu – seal on rohkelt kirjastajaid ja kirjandusorganisatsioone, neli ülikooli ning augustis toimub seal üks maailma suurimaid raamatufestivale, Edinburgh International Book Festival, kus osaleb üle 800 kirjaniku üle maailma, aga ka mitmesuguseid väiksemaid festivale (Šotimaal toimub aastas kirjandusfestivale lausa 30 ringis).

img_1433Kuulsaid kirjanikke, kes on Edinburghis elanud: Adam Smith, James Boswell, Robert BurnsSir Walter Scott, R. L. Stevenson, Sir Arthur Conan Doyle, Muriel Spark, Irvine Welsh, Ian Rankin, Alexander McCall Smith, Christopher BrookmyreKate AtkinsonJames Kelman, Iain Banks ja J.K. Rowling, kes alustas oma esimest raamatut Edinburghi kohvikus.

Kirjanduslikud ringkäigud

img_5038Kirjanduslinnades on populaarsust kogunud kõikvõimalikud kirjanduslikud ringkäigud. Edinburghis toimub aastaringselt palju erinevaid kirjandusega seotud ringkäike. Mõned näited:

The Edinburgh Book Lover’s Tour
The Edinburgh Literary Pub Tour
Rebus Tours
Leith Walks
img_1412The Potter Trail
Scottish Parliament Literature Tour
Mercat Tours – Outlander Experience
Mercat Tours – Enlightenment Edinburgh
Enlightenment Edinburgh Guided Tour
img_1422Calum Lykan Storytelling Tour
Dr Jekyll & Mr Hyde
A Literary Capital Tour
Geeks Guide
Scotland’s Democracy Trail
Outlander Tour – Mary’s Meanders

Šoti raamatuskulptuurid

img_1392Šoti raamatuskulptuurid on šoti kirjanduse ja luule põhjal tehtud skulptuurid vanadest raamatutest, mille anonüümne paberskulptor paigutas leidmiseks erinevatesse kirjandusega seotud paikadesse Šotimaal aastatel 2011-2013. img_5145Esimesed kümme skulptuuri leiti Edinburghist ning need olid mõeldud kingitusena kirjandusinstitutsioonidele ja linnakodanikele. 11. teos kingiti Ian Rankinile, kelle looming oli olulisel kohal ka teiste skulptuuride juures. Mitmeid raamatuskulptuure on kingiks saanud näiteks Šoti luuleraamatukogu (Scottish Poetry Library). img_14362012. aasta lõpus näidati skulptuure rändnäitusena mitmel pool Šotimaal. 2014. aastal tegi kunstnik peene töö, mis kujutas raamatutest välja lendavaid liblikaid, ja kogus sellega oksjonil raha heategevusfondi jaoks. 2015. a. märtsis teatas endiselt anonüümne autor, et aeg on sellele projektile joon alla tõmmata. img_1450Viimase skulptuuri jaoks palus autor ka avalikkusel meisterdamises kaasa lüüa, tehes oma liblikaid, millest lõpuks võiks kujundada viimase skulptuuri. Rohkem infot leiab: https://en.wikipedia.org/wiki/Scottish_book_sculptures

Annika Aas, Halliki Jürma

Kirjanduslinn Dublin

dublin3Dublin on Iirimaa pealinn, mis asub Iirimaa idarannikul Liffey jõe suudmes. Linna asutasid 840. a. viikingid. Linnas elab pool miljonit inimest, koos ümbritsevate valdadega üle pooleteise miljoni. Dublin on Iirimaa hariduskeskus, siin on kolm ülikooli ja mitu muud kõrghariduslikku kooli. Dublini Ülikool, millele pandi alus 16. sajandil, on vanim ülikool Iirimaal.

Dublin kui UNESCO kirjanduslinn

dublin7Dublin on üle maailma tuntud kirjanduslinnana ning UNESCO kirjanduslinna tiitli pälvis ta aastal 2010. Siit on pärit Nobeli auhinna laureaadid William Butler Yeats, George Bernard Shaw ja Samuel Beckett, kuid ka sellised tuntud kirjanikud nagu Oscar Wilde, Jonathan Swift ja “Dracula” autor Bram Stoker. Kõige rohkem aga teatakse Dublinit James Joyce’i elukohana. Tema kuulsaim teos on “Dublinlased” (Dubliners), mis on 20. sajandi alguses linnas elanud inimeste traditsioonilist eluolu kirjeldav lühijuttude kogumik. Samuti kirjeldab väga tõetruult Dublinit üks tema põhiteoseid, “Ulysses”, mis muuseas annab linnast hea topograafilise ülevaate. Peale selle on linnast pärit J. M. Synge, Sean O’Casey, Brendan Behan, Maeve Binchy ja Roddy Doyle. Dublinis asuvad ka Iirimaa rahvusraamatukogu ja trükimuuseum.

dublin13Dublinit iseloomustavad lisaks kuulsale pärandile väga elav kirjastamistegevus ja raamatuäri, kirjandusega seotud asutused ja institutsioonid, näiteks Dublini Kirjanike Muuseum ja James Joyce’i Kultuurikeskus. Siin antakse välja mainekaid kirjandusauhindu nagu Rahvusvaheline Dublini Kirjandusauhind (endine IMPAC), Iiri Romaaniauhind, Bob Hughesi nimeline elutöö auhind jpt.

Dublini rahvusvaheline kirjandusfestival toimus esimest korda 1998. aastal. Igal aastal maikuus toimuv festival  hõlmab paljusid erinevaid kohtumisi ja üritusi, kus osalevad kirjanikud üle maailma. Samuti toimub aastaringseid ettevõtmisi nagu kirjanduslik pubituur ja regulaarselt kohtuvad raamatuklubid.

Rahvusvaheline Dublini kirjandusauhind

dublin1Rahvusvaheline Dublini kirjandusauhind, varem tuntud kui IMPAC Dublin, on kõige suurem ja rahvusvahelisem auhind. Nominente seavad üles raamatukogud üle kogu maailma ning auhinnale võivad kandideerida ükspuha millises keeles kirjutatud raamatud, mis peavad siiski olema tõlgitud inglise keelde. Osalevate pealinnade ja teiste suuremate linnade raamatukogud võivad igal aastal pakkuda välja kuni kolm raamatut.

Kirjandusauhind asutati 1996. aastal Dublinis, et tunnustada inglise keeles kirjutatud või sellesse keelde tõlgitud kõrge kirjandusliku väärtusega ilukirjandusteoste autoreid. Alguses oli pikka aega sponsoriks konsultatsioonikompanii IMPAC, kuid praegu rahastab auhinda Dublini linnavolikogu. Auhinna suurus on 100 000 eurot. Kui tegu on tõlketeosega, saab autor 75 000 eurot ja tõlkija 25 000 eurot. Lisaks auhinnarahale jääb võitu tähistama ka kristallkujuke.

dublin112016. aasta auhinnale esitati 160 raamatut 118 linnast 44st riigist. 2014. aastal esitati Eestist Rahvusraamatukogu poolt auhinnale Riikka Pulkkineni raamat “True” (soome k. “Totta”; e.k. “Tõde” 2011, tlk Jan Kaus). 2017. aasta auhinna valimisel osaleb esimest korda ka Tartu Linnaraamatukogu, mis esitas auhinnale kolm raamatut: Michel Houellebecqi “Soumission”/”Submission” (Alistumine), Christian Krachti “Impeerium” ja Sofi Oksaneni “Kui tuvid kadusid”. Lõpliku otsuse teeb viieliikmeline rahvusvaheline žürii. Finalistid kuulutatakse välja aprillis ning auhinnasaaja juunis 2017.

Dublini auhinna laureaadid:
dublin92016 Akhil Sharma “Family Life”
2015 Jim Crace „Harvest”
2014 Juan Gabriel Vasquez “The Sound of Things Falling” (e. k. „Asjade kukkumise hääl” 2015, tlk. Mai Tõnisoo)
2013 Kevin Barry “City of Bohane”
2012 Jon McGregor “Even the Dogs”
2011 Colum McCann “Let the Great World Spin” (e. k. “Las suur maailm pöörleb” 2011, tlk. Elin Trélon)

dublin14Kirjanduslikud jalutuskäigud

Kirjanduslinnades on populaarsust kogunud kõikvõimalikud kirjanduslikud ringkäigud. Arusaadavalt on mõned Dublini ringkäigud seotud muusika ja viskiga. Lauldakse ballaade nii rahvaloomingust kui tuntud autoritelt. Dublinis on tuntuimad Dublin literary pub crawl ja Literary Walking Tour.

Halliki Jürma, Annika Aas

Fotod 2015. a. suvel toimunud reisist
Seili Ülper, Kaja Kleimann, Halliki Jürma, Annika Aas

“Aja lugu”

ajalugu1

Petrone Prindi avaldatud raamatud sarjas “Aja lood” on sellised, mis panevad meenutama, puudutavad tihti väga lähedalt, üllatavad sarnase emotsiooniga ja viivad nostalgialainele. Aga ühine on selle sarja raamatutele see, et nad on väga tõetruud oma lugudes.

Siiski pean ütlema, et mõni raamat selles sarjas kõnetab, mõni ei tekita huvi. Põhjuseks ilmselt see, et raamatud, milles leiad tuttavaid lõhnu, tundeid, paiku ja esemeid mõnest oma eluperioodist, tunduvad huvitavamad ja emotsioon on suurem, aga kuna kirjutajad on väga erineva taustaga, siis mõne raamatu puhul võib juhtuda, et autori kirjutamisstiil või teema ei istu hästi.

Halliki Jürma

ajalugu2

Üleüldise omaeluloolise kirjanduse buumi juures on kirjastus Petrone Pint leidnud lisaks “Minu …” sarjale veel ühe hea väljundi — sari “Aja lugu”. Sarjas olevad raamatud peegeldavad mingit konkreetset ajaperioodi läbi väga isikliku vaatenurga. Enamasti on tegu lapsepõlve vaatavate raamatutega, kus enda kasvamist tagantjärgi targa pilguga kirjeldatakse ja nii poolkogemata tuleb sellest huviga loetav ajastuportree ja mingi paiga või piirkonna vaimu väljendus. Erinevates raamatutes on  ilukirjandusliku, ajakirjandusliku ja lihtsalt mälestuste kirjutamise stiilid erinevalt esindatud, mõnes domineerib üks, mõnes teine. Kõige sügavama mulje on mulle seni jätnud sarja avaraamat, Andrei Hvostovi “Sillamäe passioon”, aga ega ma päris kõiki pole veel lugenud. Küll jõuab (kuigi uusi lugusid tuleb järjest peale)…

Tiina Sulg

ajalugu3

Me kambakesi tuleme

viistudrukutjakaheksapoissiNoorte autorite tulemisele ja loomingule on erinevatel aegadel ikka tähelepanu pööratud. Üks võimalus noorel autoril, kel veel suuremamahulist loomingupagasit pole, end nähtavaks-kuuldavaks teha ja otsast alustada on tulla kirjandusellu kambakesi. Näiteks kogumikud “Noorte sulega” või Loomingu Raamatukogus aastatel 1980-1986 ilmunud almanahh Sõna, kus tutvustasid oma loomingut noored autorid. Loomingu Raamatukogus on ilmunud ka teisi noorte autorite kogumikke, näiteks aastal 1977 ilmus “Viis tüdrukut ja kaheksa poissi: valik noorte kirjandussündmusest ´76”.

.

Kassetipõlvkonnaks nimetatakse 1960. aastatel debüteerinud Eesti luuletajaid, kelle teosed ilmusid sarjas “Noored autorid” nn luulekassettidena – mitme autori õhukesed luulevihikud ühes pappkarbis koos. Kassetid koostas Oskar Kruus.

Põlvkonnaks võib kassettides esindatud autoreid nimetada üksnes tinglikult, kuna nende sünniaastad jäid vahemikku 1927 (Aleksander Suuman) kuni 1947 (Leelo Tungal), samuti puudus neil läbiv ühine ideoloogia. Kassetipõlvkonna vaimseks eelkäijaks peetakse Artur Alliksaart ning tema piirelõhkuvaid mänge keeleliste võimalustega luules. 1960ndad olidki Eesti luules suure vormiuuenduse ajastuks. Ühiskondliku taustana kaasnes sellega inimeste suur huvi luule vastu ning kirjandusele avaldatava ideoloogilise surve mõningane lõdvenemine seoses Hruštšovi “sulaga”.

kassett1962Esimene kassett ilmus 1962. aastal ja luulekogumikusse kuulusid järgmised raamatud:
· Paul-Eerik Rummo – “Ankruhiivaja”
· Linda Ruud – “Mu südames on pühapäev”
· Arvi Siig – “Trompetisoolo”
· Mats Traat – “Kandilised laulud”
· Enn Vetemaa – “Häälemurre”

kassett1963Teine kassett ilmus 1963. aastal ja luulekogumikusse kuulusid järgmised raamatud:
· Helgi Muller – “Tähesärk” (Luuletusi 1962–1963)
· Rudolf Rimmel – “Hommik” (Luuletusi 1958–1963)
· Aleksander Suuman – “Oh seda inimest” (Luuletusi 1957–1963)

kassett1964Kolmas kassett ilmus 1965. aastal ja luulekogumikusse kuulusid järgmised raamatud:
· Jaan Kaplinski – “Jäljed allikal”
· Viivi Luik – “Pilvede püha” (Luuletusi 1961–1963)
· Lehti Metsaalt – “Tähtede langemise ööd” (Novellette ja miniatuure 1961–1963)
· Hando Runnel – “Maa lapsed” (Luuletusi 1960–1964)
· Ly Seppel – “Igal hommikul avan peo” (Luuletusi 1960–1964)

kassett1965Neljas kassett ilmus 1966. aastal ja luulekogumikusse kuulusid järgmised raamatud:
· Jüri Tuulik – “Tund enne väljasõitu” (Jutte ja laaste 1962–1964)
· Leelo Tungal – “Kummalised kiivitajad kurtsid” (Luuletusi 1962–1965)
· Ingvar Luhaäär – “Toominga atmosfäär”

kassett1967Viies kassett ilmus 1968. aastal ja luulekogumikusse kuulusid järgmised raamatud:
· Andres Ehin – “Hunditamm” (Luuletusi 1959–1966)
· Albert Koeney – “Vihmade vaikus” (Luuletusi 1965–1966)
· Nikolai Baturin – “Maa-alused järved” (Luuletusi 1963–1967)

.

Noorte autorite kassetid, mis ilmusid aastatel 1988-1992:

kassett1988Kassett´88
Karl Martin Sinijärv “Kolmring”
Ringo Ringvee “Linnud mustmühisevast majast”
Tõnu Trubetsky “Pogo”
Märt Väljataga “Teine keel”

kassett1990Kassett´90
Triin Soomets ”Sinine linn”
Liisi Ojamaa “Lõputu juuli”
Elo Vee “Telg”
ATS “Ärge pange tähele”

ainprosaKassett´92
Tõnis Leemets “Kes minevikku ei mäleta”
Aarne Ruben “Raevule”
Meelis Salujärv “Talveaed”
Ain Prosa “Viimased naeratused Alici´le”

kassett1995Kassett 1995
Indrek Ryytle “Deani masin”
A.C. “Homseni”
Lemme Zipp “Kirja pandud paberile”
Mai Alt “Laule härjapõlvlase päevaraamatust”
Kätlin Kätlin “Larii-laree”
Madis-Mats Kuningas “Sõna täüs aiga”

.

Noorte Autorite Koondis loodi 1949. aastal Tallinnas, kuid suleti 1952. aastal ja taasloodi 1955. aastal. Peale Tallinna oli NAK-il osakondi ka Tartus (Tartu NAK) jm. NAK tegutses Tallinnas kuni laulva revolutsioonini, Tartu NAK-i tegevus lõppes iseeneslikult 1990. aastal. Loodud kirjandusrühmitusse kuulusid endised sõjamehed Ants Saar, Manivald Kesamaa, Egon Rannet ja Richard Ehrlich (kirjanikunimega Valmen Vaida). Aga sinna kuulusid ka näiteks Karl Sinijärv, kes juhtis NAK-i tegevust kuni juunini 1949, ja Juta Kaidla. Anti välja kaks köidet koguteost “Võitlev sõna”.

voitlevsona1960. aastate lõpus kujunes Tallinna NAK-i almanahhiks ülevabariiklik koolinoorte masinkirja-väljaanne “Väike Looming” (ka “Looming” ja “Noorte Looming”), millest omakorda kasvas välja omakirjastuslik almanahh “Hees”.

Aastail 1978–1983 oli Tallinna NAK-i esimees Indrek Tart ning 1984–1986 Juhan Habicht, aastast 1983 oli selle liige näiteks nt Aita Kivi, aastast 1987 nt Tõnu Trubetsky.

Paralleelselt Tallinna Noorte Autorite Koondisega tegutses Noorte Autorite Koondis läbi nõukogude aja ka Tartus. Tartu NAK-i juhatusse on kuulunud Oskar Kruus, aastail 1969–1970 oli selle esimees Jaan “Johnny B” Isotamm, selle tegevusest võttis 1960. aastate alguses mh osa ka Paul-Eerik Rummo.

.

Tartu Noorte Autorite Koondis loodi Tartus 28. jaanuaril 1997. Varem, 1980-ndatel, Tartus tegutsenud ja 1990. aastal tegevuse lõpetanud Noorte Autorite Koondisega ei seo seda miski peale nime ja noorte kirjanike koondamise tava. 1980ndate NAKi kuulusid Kajar Pruul, Karl Martin Sinijärv, Imre Siil, Rannar Susi, Ilmar Särg, Kivisildnik, Kauksi Ülle, Priidu Beier, Indrek Särg, Enn Lillemets, Veiko Belials, Jaan Malin, Juhan Habicht jt ning anti välja koguteosed “AlmaNAK I” (valik noorte autorite loomingut raalikirjas) (1988) ja “AlmaNAK 2” (1989), samuti alustati sarja “AlmaNAKi Raamatukogu”.

nakalmanakVarasem Tartu NAK kuulus otseselt Kirjanike Liidu alluvusse, olles läbinisti ametlik, noori kirjanikke koondav, aga ka suunav ja kontrolliv organ, poolkohustuslik vaheaste noorele kirjanikule enne Kirjanike Liitu astumist. Samasugused NAK-id tegutsesid ka Tallinnas ja mujal. Laulva revolutsiooni päevil lõpetasid need tegevuse. Nüüd loodud Tartu NAK-ist aga sai rühmitusliku iseloomuga loomeinimeste grupp, mis oli iseseisev nii Kirjanike Liidust kui ka teistest institutsioonidest. Selle loomise päevil oli osa aktiviste küll Tartu NAK-i tegutsemise vormina näinud Kirjanike Liidu egiidi all olemist, kuid kollektiiv saavutas täieliku rippumatuse ja rühmitusliku iseloomu peaaegu kohe. Aastail 1987–1991 oli Tartu NAK-i esimees Jaan Malin. NAK-i esimehel oli istumis- ja hääleõigus Kirjanike Liidu koosolekuil.

Kiiresti leidis sellistel alustel loodud Tartu NAK ka oma kunstilise omapära. Liikmete enamikku ühendavaks ja rühma kuvandi kõige olulisemaks jooneks sai vaba ja mänguline suhtumine kirjutamisse jm loomingulisse tegevusse: riimiline luule, mis on kord vemmaldav ja lõbus, kord irriteeriv ja ühiskonnakriitiline, kord sõnamänguline ja uusi vormilahendusi otsiv, sõbralik suhe popkultuuriga, meelelahutuslikkuse põhimõte, rahvalik esitus, sotsiaalsed teemad jms.

.

Uuel kujul Tartu NAK-i loomise idee tuli Sven Kivisildnikult, kes oli kuulunud ka eelmisesse Tartu NAK-i, ja Kauksi Üllelt ning sellele aitas kaasa ka kunstisõber Matti Milius, kes hakkas Legendi galeriis korraldama noorte ja isegi päris tundmatute autorite luuleõhtuid. Oluliseks väljundiks sai naklastele Eesti Kostabi-$eltsi kirjastusel välja antud “Noorte geeniuste sari” (1997–1998, 10 raamatut), kus ilmusid Contra, Veiko Märka, François Serpent’i, Olavi Ruitlase, Aapo Ilvese, Tiina Pai, Indrek Ryytle ja Jan Rahmani Merca ja Villu Tamme luulekogud. Tartu Kirjanduse Maja teisel korrusel said naklased enda käsutusse ruumi, mis jäi seltsielu üheks keskpunktiks kuni selle tagasinõudmiseni Kirjanduse Maja poolt 2004. aastal.

Tartu NAK-i koguteosed
· “Hea raamat” (1998)
· “Emajõe kondor” (2002)
· “Väike pornoraamat” (Tänapäev, 2007)
sepentkajumal“Noorte geeniuste sari”
Contra, “Päike ja lamp”
Merca “Vana libu hommik”
Olavi Ruitlane “Inimese sisu”
Villu Tamme “Sorlimeki Plät”
Aapo Ilves “Üks pedajas”
Tiina Pai “Armastab mõrvatud haldjaid”
Veiko Märka “Tühja aju korinad”
Jan Rahman “Vasõst vaśk”
Indrek Rüütle “Lahkumine Puhjast”
Francois Serpent “Ka jumal on inimene”

.

Hirohall oli aastatel 1988–1991 Tartus tegutsenud kirjandusrühmitus. Rühmitusse kuulusid Kauksi Ülle, Sven Kivisildnik, Valeria Ränik, Karl Martin Sinijärv ja Jüri Ehlvest. Hirohalli baasil loodi 1989. aastal Eesti Kostabi $elts.

Eesti Kostabi-$elts on etnofuturistlik kirjandus- ja kunstirühmitus. $elts asutati 31. mail 1989. See sai nime väliseesti kunstniku Mark Kalev Kostabi järgi. Eesti Kostabi-$eltsi on kuulunud Sven Kivisildnik, Kauksi Ülle, Karl Martin Sinijärv, Valeria Ränik ja Jüri Ehlvest. Kostabi-$elts on kirjastanud ebaregulaarset kultuurilehte Kostabi ja kirjastanud raamatuid, mille autorid ei ole kuulunud selle liikmeskonda.

Valik Eesti Kostabi-$eltsi raamatuid:
varjatudilushaigusJaan Kaplinski. Tükk elatud elu: Tekste 1986-1989, koostanud Neeme Kahusk ja Piret Viires, kujundanud Virve Sarapik, 1991
· Sven Kivisildnik “Nagu härjale punane kärbseseen” (luulekogu), kujundanud KgMighty ja Navitrolla, 1996
· Villu Tamme “Sorlimeki plät” (luulekogu), kaane kujundanud Ilmar Kruusamäe, 1998,
· Jüri Ehlvest “Elumask” (jutukogu), 1999
· Urmas Vadi “Suur sekund” (jutukogu), kaane kujundanud Peeter Allik, 1999
· “Varjatud ilus haigus” (luuleantoloogia), koostanud ja järelsõna kirjutanud Kajar Pruul, autorid Priidu Beier, Villu Tamme, Tõnu Trubetsky, Merca, Kalev Kesküla, Tõnu Õnnepalu, Indrek Hirv, Hasso Krull, Karl Martin Sinijärv, Sven Kivisildnik, Kauksi Ülle, Elo Vee, Triin Soomets, Contra, illustreerinud Ilmar Kruusamäe, 2000

.

Erakkond on Tartus alates 1995. aastast tegutsev ja 1996. aastal avalikkuse ette astunud kirjandusrühmitus.
Erakkonda kuuluvad autorid siiski eitavad, et tegemist on rühmitusega (rühmituse paistab välistavat ka sõna “erakkond”). Pigem on tegemist sõpruskonnaga, millel puudub ühine esteetiline platvorm ja milles solidaarselt toetatakse üksteise kirjanduslikku arengut ning aidatakse üksteisele lugejate ja kriitikute tähelepanu tõmmata, sealhulgas ka ühiste väljaannetega.

harakkiriVäljaanded
· “Üheksavägine” (1997)
· “Harakkiri” (1999)
· “Erakkond” (CD; 2004)

Kokku on Erakkonna nime all erinevatel aegadel esinenud 13 inimest:
· Kalju Kruusa
· Margus Lattik (Mathura)
· Berk Vaher
· Aare Pilv
· Lauri Sommer
· Kristiina Ehin
· Mehis Heinsaar
· Andreas Kalkun
· Kadri Tüür
· Marko Kompus
· Timo Maran
· Anu Kree
· Led Seppel

.

Tallinna Noorte Tegijate nime all alustati kirjandusliku rühmana 19. septembril 1998. a.
Sinna kuulusid:
· Jürgen Rooste
· Wimberg (kodanikunimega Jaak Urmet)
· Ivar Sild
· Marie Myrk (kodanikunimega Kätlin Kõlamets, abiellunud Vainola)
· Marko Kivimäe (pseudonüüm G)
· Neeme Põder (pseudonüüm Monaco)
· Raili Ilves
· Eeva Klaas
· Tõnis Saarts
· Anu Mõistlik (pseudonüüm Helen Sandström)
· Tuuli Botik (kodanikunimega Tuuli Seinberg)
· Tarmo Tuule (pseudonüüm Lennart Lennart Lennart)
· Jana Lepik
· Sirli Kukk
· Siuts (kodanikunimega Helen Kallaste)
monedeitahtnudkiHiljem liitusid
· Mikk Murdvee (pseudonüüm Mihkel Bravat)
· Anke Lil (kodanikunimega Ann Kell)
· Hedda Maurer
· Tõnu Linnas
· Paradizz
TNT almanahh “Mõned ei tahtnudki” (Kupar 2000).
Wimberg koostas ja andis välja välja kolm numbrit kirjanduslikku kogumikku URDU (1. nr 1999, 2. nr 2000, 3. nr 2001).

.pioneerid

Kirjandusportaalist Poogen on paljude noorte autorite looming jõudnud ka trükki. Kambakesi on tuldud kogumikuga “Pioneerid” (Poogen 2005) ja kassetiga “Sõna vägi” (2012).

.

Halliki Jürma

Maarja Pärtna “Läved ja tüved”

partnalavedjatuvedMaarja Pärtna köitis tähelepanu 2013. aastal ilmunud luulekoguga “Läved ja tüved” ning pälvis läbi aegade ühena noorimatest Juhan Liivi luuleauhinna luuletuse “Sees” eest. Tema debüütkogu “Rohujuurte juures” ilmus 2010. aastal.

Maarja Pärtna kirjutab keele- ja ruumitundlikku luulet, seda iseloomustab pildilisus, sisutihedus ja detailitundlikkus. Tal on oskus põimida olnut ning argist tänapäevasesse luulekeelde. Maarja luule otsib teed inimtunnetuse juurte juurde, püüab sõnastada seda, mis inimesi üksteisega seob. Tema loomingust leiab kohapoeetilisi tekste, mis räägivad muuhulgas ka erinevatest Tartu linnaosadest. Tema tekste on tõlgitud soome, inglise, vene ja ungari keelde.maarja_partna_rohujuurte_juures

Lisaks Tartu ülikooli kirjanduse eriala magistriõppele töötab Maarja Pärtna kultuurilehe “Müürileht” kirjandus- ja tegevtoimetajana ning toimetab Müürilehe raadios saadet “Kuula luuletajat”. Kuulub ka meditatiivsesse-eksperimentaalsesse heliduosse (Maarja Pärtna ja Riho Kall), mis miksib (folgisugemetega kitarri) muusikat ning Maarja luuletekste.

Halliki Jürma