Archive for the ‘Jürma, Halliki’ Category

Tartu linnakirjanik 2017 — Kristiina Ehin

Halliki Jürma ja Tiina Sulg

Tartu linnakirjanik 2018 — Mika Keränen

 

Halliki Jürma ja Tiina Sulg

Tartu linnakirjanik 2019 — Vahur Afanasjev

Halliki Jürma ja Tiina Sulg

Tartu linnakirjanik 2020 — Carolina Pihelgas

Halliki Jürma ja Tiina Sulg

Tartu linnakirjanik 2021 — Juhan Voolaid

Halliki Jürma ja Tiina Sulg

Aino Pervik „Miniatuurid mälupõhjast”

Sain nädalavahetuseks, hea kolleegi soovitusel, lugemiseks Aino Perviku „Miniatuurid mälupõhjast”.

Ma ei loe just ülemäära palju mälestusteraamatuid, aga see tundus huvitav, et vaadata, kuidas on kirjeldatud kohalugu ja muutusi Tallinnas. Aga selles väikeses raamatus oli palju muudki!

Aino Pervik kirjeldab raamatus seiku oma lapsepõlvest 1930ndatel ja 40ndatel aastatel, sekka mõni kild tänapäevast. Põnev oli lugeda, kuidas lühikeste mõttekildudena on raamatus edasi antud aegade ja elu-olu muutumist. Kõik see Tallinna kesklinna muutunud osa ja Kalaranna ja Patarei ümbrus, mis on nii palju muutuma hakanud just viimastel aastatel. Huvitav fakt, et Kalarannast viidi kolmekümnendatel tallinlasi laevaga Piritale nädalalõppu veetma. Suur osa raamatust on pühendatud Aino Perviku mälestustes ka Järvakandile, kus ta alustas oma kooliteed.

Läbi lugude on kumamas ürginimlik pool, mis aitab inimesi läbi raskete aegade ja mis lapsesilmade läbi nähtuna on loomulik ja õige. Aino Pervik kirjeldab asju nii nagu nad olid, andmata hinnangut, kallutamata lugeja mõttesuunda. Ka keerulisi aegu ja olukordi on raamatus kirjeldatud vaatlevalt, autor keskendub aistingutele ja kirjeldab episoode nii, nagu ta väikese tüdrukuna tundis ja talle meelde jäi.

Imeline kirjeldamisoskus! Hoolimata väga nappidest lühilugudest saame pildi kirjaniku elust lapsepõlves Tallinnas ja Järvakandis ning vanavanemate juures Kalamel. Just see, et Aino Pervik ei rõhu oma raamatus täpsetele daatumitele ega kirjelda pikalt ja üksikasjalikult sündmusi, teeb raamatu mõnusalt loetavaks. Miniatuurid loovad kildudest sisuka tervikpildi, mis ei luba raamatut käest panna, enne kui see on läbi, pannes edasi mõtlema ja igaühe oma lapsepõlveseiku ellu äratama.

Halliki Jürma

Cath Crowley „Sõnad sügaval sinises”

„Nad küsivad, mis kell raamatupood lahti tehakse ja ma ütlen neile avamisaja – kella kümnest kuni oleneb –, raamatutega seotud hädaolukordade puhul teevad nad ka keset ööd uksed lahti.”

Täiesti juhuslikult sattus nädalavahetuseks uudiskirjandusest näppu tunnustatud austraalia kirjaniku, Cath Crowley raamat „Sõnad sügaval sinises”. Lihtsalt nii teistmoodi kujundus hakkas silma! Kuigi kohe kahtlustasin, et tegu on noortekirjandusega, mida harva lugema satun, otsustasin proovida. Seda enam, et raamat on pälvinud palju tunnustust: Winner of the Indie Book Awards for Young Adult fiction 2017, Winner of the Gold Inky Awards 2017, Winner of the Prime Minister’s Literary Award for Young Adult Fiction 2017 Honour Book, CBCA Award for Older Readers 2017.

Lugedes leidsin end mõtlemast inimestevahelise suhtlemise üle. Kas on suhtlemine tänapäeval hulga keerulisem või mulle ainult tundub nii? Mõtlesin raamatute vajalikkusest inimestele ühel või teisel moel. Ning sellest, mida iga lugeja omalt poolt lisaväärtuseks loetud raamatule kaasa annab (mida kataloog edasi anda ei saa). Ja muidugi kohast, kus inimene ja raamat kokku saavad… (olgu see siis raamatukogu või raamatupood).

Mulle meeldisid raamatu kõnekad vahepealkirjad või mõtteterad:

…kasutatud raamat on täis saladusi… (selles raamatus kohe igas mõttes)

…lehtede keeramise heli…

…pingsalt jälgitud telefon ei helise iial…

…see on nagu kerge nuhtlus õhus…

…isegi nimetutest ridadest lugesin välja terveid lugusid…

…pidev sisemine vihm…

jne

Tegelikult on see lugu armastusest ja armastusest raamatute vastu. See on lugu kasutatud raamatute poest, kus kliendid jätavad raamatute vahele kirju võõrastele, armsamatele, poeetidele, sõnadele. Raamatupoest, mis peagi suletakse…

Võib öelda, et see on üks hästi kirjutatud ja südamlik raamat, mida võib lugeda ka veidi hiljem kui nooremas täiskasvanueas. Sel raamatul on mitu kihti, aga minu jaoks andis mõtteainet just see raamatute pool.

Halliki Jürma

Mehis Heinsaar „Unistuste tappev kasvamine”

Mehis Heinsaar „Unistuste tappev kasvamine”

Tõeliselt hämmastav, et sõnadega on võimalik nii ilusaid maailmu luua.
See kõik on nii värviline, linnulaulu täis ja pärnaõieteelõhnaline.
Värviküllane värske tuulepuhang minu lugemis-elamustes.
Need on muinasjutud, mida aina uuesti tahaks üle lugeda.
Hea tuju garanteeritud!
Raamat on imeilusate illustratsioonidega tervik, jättes fantaasiale
ruumi, see kõik on väga hästi õnnesutunud.
Aasta lemmikraamat, vähemalt!
Aitäh nii suure elamuse eest!

Mari-Liis Rüütli

 

 

Mehis Heinsaar „Unistuste tappev kasvamine”

Mehis Heinsaare lühijuttudes ja novellides on võluv see, et ta loob muinasjutulised olukorrad, asetab need konkreetsesse kohta ja äkki tekibki tuttav tunne, äratundmine paigast ja situatsioonist. Mängulisus on küll asja üks külg aga situatsioonid kannavad endas ikkagi olukordi reaalsest elust, mis panevad mõtlema, muigama – igatahes tekitavad mingi emotsiooni. Situatsiooni võimendus avab lihtsad elutõed. Eht-eestlaslikult KULGEVAD lood ei jäta ükskõikseks, vaid imbuvad lugejasse oma tuttavlikul, lihtsal moel. Emotsioonid, mis raamatust jäävad on meeldejäävad, veidi nukrameelsed, kuid helged. Raamatule annavad palju juurde Marge Nelgi erilised illustratsioonid.

Halliki Jürma

 

Mehis Heinsaar „Unistuste tappev kasvamine”

Suurepärane jutustaja Heinsaar jutustab muhedal viisil maagilistest, lummavatest, ka hämaratest maailmadest; elust, kus kõik argine võib ootamatult pöörduda ning uute seaduste järgi edasi kulgeda, kus (argi)elu lõikub mütoloogiliste allhoovustega ning kõik see jätab lugejasse oma jälje ka peale raamatu sulgemist. Raamatut täiendavad Marge Nelgi meisterlikud ja maagilised illustratsioonid.

Kadri Rohi

Kilde Tartu kohvikuelust


Kohvikud on olnud meie kirjanduslikus elus – ja nimelt Tartus – suure mõjuga asutused, nii et neist mööda minna ei saa. Ja nende arvu ning isegi suuruse poolest oli Tartu Tallinnast niivõrd ees, et viimane alles Vabariigi kestuse teisel poolel oma Feischneri, „Harju” ning „Kultasega” Tartule järele ja ettegi jõudis. Aga selle aja kulutamise poolest, mis Tartus kohvikutes ära raisati, ei pääsenudki Tallinn Tartuga võistlema.

/—/
Tartus mõni mees päris elaski kohvikus, nagu näit. Alle ja rida malehaigeid Werneri tagaruumis; seal taoti shahhi ja matti hommikust õhtuni ja suitsetati end omaenese tubakavingus suitsurääbisteks.
/—/
Ning kohvikuid sigines aina juurde: suurkohvik „Linda”, Werneri vastas omasoodu mahukas kohvisaal Vattmann, siis igavene suitsu- ja suruõhupunkristik, too keldrikordne „Ko-Ko-Ko”, muist suuremaist ja pisemaist rääkimata. Muudkui vali, mine ja vegeteeri.
(Artur Adson „Siuru-Raamat”)

Kohvikud olid meie kirjanduselus suure tähtsusega asutused. „Boheemlaskonnal” kulus suur osa päevast kohvikuis, mõni lausa elas seal. Kohvikus käidi üksteisega kokku saamas, tööde üle nõu pidamas või päevasündmustest lobisemas, malet mängimas, muidugi eelkõige kohvi joomas ja tubakat suitsetamas. Kirjanikud kirjutasid vahel ka mõne följetoni või luuletuse, said uusi ideid, kunstnikud, eriti karikaturistid, joonistasid.
/—/
Veel riikliku iseseisvusaja algul puudus sõna „kohvik”, öeldi „kohvimaja” või „kaffee”, aga varsti tekkis see tarvilik sõna. Artur Adsoni mälestuste järgi olnud sõna arvatavaks loojaks kunstnik Mägi, sest kohvik Werner oli talle teiseks koduks ja sellest oli alati kõnet
(Herbert Salu „Kihutav troika”)

Tartus ei olevat Linde näinud ühtki noormeest, kes seisaks januneva pilguga raamatupoe akna all. „Küll aga nägin ma meie kirjanduslikku noorust hommiku vara kohvikusse minemas, kohvikus istumas, kohvikust ära minemas – kõrtsi, kõrtsist korporatsiooni, korporatsioonist kohvikusse, kohvikust korporatsiooni ehk kõrtsi. /—/ Ei ole sellepärast aluseta tõendus, et on tekkimas kõrtsi esteetika, mis kõiki ja kõike näeb läbi klaasi kohvi (pealegi halva kohvi.)”
(Toomas Haug „Klassikute lahkumine: 25 kirjatööd”)

Kirjanik on kõikide kohvikute külaline. Kord (1937) avastab kohvikupoeet, et tööpäev venib jälle tunni võrra pikemaks, sest uus kohvik avab oma uksed.
Tartus oli 1929. aastal streik kohvihindade tõstmise pärast. Gori tõlgitsusel peab selle tagajärjel kogu eesti rahvas kannatama, sest kirjanik hakkab nüüd kirjutama.
(Eduard Laugaste „Eesti kirjandus karikatuuris”)

Mõni nädal hiljem, vist oli 39-nda aasta aprillikuu juba käes, astusin ennelõunal, loenguteakna ajal, „Wernerist” läbi. Sealt iga päev kord läbi astuda kuulus vähemalt teatud tudengiteringkonnas otsekui kohuslike asjade hulka, ükskõik, kas sinna istuma jäädi või mitte. Enamasti polnud ju istumajäämiseks aega, vaid piirduti sellega, et kiigati üle ukse igasse nelja ruumi sisse. Istumajäämise kavatsust polnud mul tolgi ennelõunal. Tahtsin täita üksnes sissekiikamisrituaali. Möödusin letiruumi klaasseinast, mille taga vanemate daamide maiuskond nelja-viie laua ääres hammustas kohvi juurde linna väidetavasti kõige hõrgumaid napoleoni- ja aleksandri- ja rummi- ja vahukoore- ja mokakooke…
(Jaan Kross „Mesmeri ring”)

„Kuhu, noored sõbrad?” küsis Justus.
Ilma et keegi oleks vastanud, hakkasime Kivisilla poole minema. Enne silda pöördusime vasakule. Õigus, seal on ju „Sinimandria” – kuhu mujale me oleksimegi läinud!
(Bernard Kangro „Emajõgi”)

Möödume raekojast paremalt. Seal on linnaapteek nagu vanastigi ja teisel pool restoran „Võit”, omaaegne söögisaal „Koit”, mida hästi mäletan. Raekoja taga on haljasala suurte majade, kino „Centrali” ja Lossi tänava alguse asemel. Seal nurgal asus kunagi Toomkohvik, kus ma C. H. Malmiga ükskord istusin.
(Bernard Kangro „Tartu”)

Uueturu tänaval asus oma piparkookide poolest kuulus Boeningi kondiitriäri. Sellest mitte väga kaugel Riia tänaval asus Lilli kondiitriäri, kust ema koos minuga oma sõbranna Olli Mathieseni juurde külla minnes alati kooke ostis. Werneri kondiitriäri asus meie korterist ainult mõne sammu kaugusel Jaani tänaval. Sealt ostis ema mulle, kui ma olin hea laps olnud ja tal oli piisavalt raha, portsu vahukoort, mis oli mu suurim soov. Ära süüa ei suutnud ma seda portsu kunagi, selleks oli koort liiga palju.
(Erik Verg „Vaimustuse tiivul”)

Igal juhul oli kohvikus käimine ka nüüd rituaal, mida tuli täita, ja seda võeti küllaltki tõsiselt. Istuti „kohase“ näoga, talvel hõberebase- või naaritsanahast mütsid peas, ja näidati, et oldi olemas. Vahetati muljeid ja klatšiti, joodi kohvi või teed, näksiti saia või kooki.
/—/
Lapsepõlves (vanaemaga linnareisil käies) oli minu jaoks olnud kõige tähtsam kohvik Raekoja platsil asunud nn. pontšikubaar, kus külastajate silme all valmisid rasvas tainarõngad, mida nüüd nimetatakse sõõrikuteks. „Säde“ kohvikut, mis asus peaaegu Raekoja platsi kõrval (praeguse „Zum-zumi“ asemel) külastasid peamiselt õpetajad ja teenistujad.
/—/
Praeguse tuntud hiina restorani „Tsink-plekk-pang“ asemel oli „Tempo“ – allkorrusel dieetsöökla, üleval kohvik, kus ka sai teinekord istutud. Kohvik „Sigma“ asus üsna kõrvalises kohas, enam-vähem Riia maantee ning Filosoofi tänava ristil.
(Mihkel Mutt „Mälestused IV. Kandilised sambad. Ülikool”)

Varasel hommikul oli „Tempos“ kiirete kohvitajate ja saiatajate paik, siit ruttasid läbi juuksurid, müüjad, kontorisekretärid, kogu see naistearmee, kes kella kaheksa-üheksa paiku liinibussidel südalinna vuras. Keskpäeval lõid siin palmide all aega surnuks üliõpilased ja linnanoored…
(Olev Remsu „Musketäride muundumised”)

Aga tähtis ei olnudki alati see, mis toimus auditooriumis, pigem see, mis toimus näiteks ülikooli kohvikus, kui said ühes lauas istuda kas Paul Ariste või Eero Loonega. See oli haridus, suhtlus, vaimsus. Need olid need kuuekümnendad… Me elasime kõigele sellele – Tuhkatriinumäng Vanemuises, Hermaküla, Tooming, luuleõhtud, kunstinäitused – kaasa.
(David Vseviov „Aja vaimud”)

Vaatasime kella ja leidsime, et bussini on aega küll. Enne jõuame näiteks Illegaardis käia. Suundusime sinnapoole, reipalt ja entusiastlikult rääkides kõigest, mida sülg suhu tõi; olime ju saanud püha inimese õnnistuse ja loa teineteist armastada ja teha palju lapsi, või keda sealt just tulemas oli. /—/ Särasilmselt tormasime rõõmsalt õnneliku tuleviku poole, mis kindla peale ootas meid Illegaardis.
(Piret Bristol „Tartu naised” kogumikus „Tartu rahutused”)

Päev varem oli ta avastanud kohviku ühes restaureeritud majas, mis asus vanalinna ääremail, mitte kaugel hotell Barclayst, ja seal oli ta saanud parimat kohvi, mida oli seni Tartus joonud, ehtsat itaalia espressot. See oli endine trükikoda. Keskel seisid lauad ja toolid ja seinte ääres vanad trükimasinad, hoolitsetud muuseumieksponaadid valurauast ja läikivast messingist. Siin trükiti varem Dörpt’sche Zeitungit.
(Ulrich Knellwolf „Tartu-missioon”)

Rohkem Tartu kohta ilukirjanduses ja mälestustes leiad veebilehelt Tartu ilukirjanduses http://teele.luts.ee/

Halliki Jürma

Pilt: Ado Vabbe “Kohvikus” Tartu Kunstimuuseumi lehelt

Kirjanduslinn Edinburgh

img_1374Edinburgh

Edinburgh (eestikeelne hääldus [‘edinburg], ingliskeelne hääldus [‘edinbərə]) on linn Suurbritannias, Šotimaa pealinn. Edinburghis asub Šotimaa parlament. Edinburghi vanalinn (Old Town)img_5176 ja uuslinn (New Town) kuuluvad UNESCO maailmapärandi nimistusse. Linnas asub 1583. aastal asutatud Edinburghi ülikool. Linnas ja lähiümbruses elab natuke alla poole miljoni elaniku, millega on ta elanike arvu poolest Šotimaa suuruselt teine linn (Glasgows on natuke üle poole miljoni elaniku).

Edinburgh kui UNESCO kirjanduslinnimg_1373

Edinburgh oma pika kirjandustraditsiooniga sai UNESCO esimeseks kirjanduslinnaks 2004. aastal. Edinburgh on kirjanduslinnade võrgustiku algataja, eestvedaja ning keskne nõustaja, ühtlasi on seal välja töötatud ka võrgustiku peamised eesmärgid ja kriteeriumid, millele kirjanduslinnad peaksid vastama. img_5043Keskseks organisatsiooniks, kust võrgustiku koostööd ja Edinburghi enda kui kirjanduslinna tegevust koordineeritakse, on Edinburgh UNESCO City of Literature Trust.

img_1406Ediburghil on rikkalik kirjanduslik pärand ning väga aktiivne kirjandus- ja hariduselu – seal on rohkelt kirjastajaid ja kirjandusorganisatsioone, neli ülikooli ning augustis toimub seal üks maailma suurimaid raamatufestivale, Edinburgh International Book Festival, kus osaleb üle 800 kirjaniku üle maailma, aga ka mitmesuguseid väiksemaid festivale (Šotimaal toimub aastas kirjandusfestivale lausa 30 ringis).

img_1433Kuulsaid kirjanikke, kes on Edinburghis elanud: Adam Smith, James Boswell, Robert BurnsSir Walter Scott, R. L. Stevenson, Sir Arthur Conan Doyle, Muriel Spark, Irvine Welsh, Ian Rankin, Alexander McCall Smith, Christopher BrookmyreKate AtkinsonJames Kelman, Iain Banks ja J.K. Rowling, kes alustas oma esimest raamatut Edinburghi kohvikus.

Kirjanduslikud ringkäigud

img_5038Kirjanduslinnades on populaarsust kogunud kõikvõimalikud kirjanduslikud ringkäigud. Edinburghis toimub aastaringselt palju erinevaid kirjandusega seotud ringkäike. Mõned näited:

The Edinburgh Book Lover’s Tour
The Edinburgh Literary Pub Tour
Rebus Tours
Leith Walks
img_1412The Potter Trail
Scottish Parliament Literature Tour
Mercat Tours – Outlander Experience
Mercat Tours – Enlightenment Edinburgh
Enlightenment Edinburgh Guided Tour
img_1422Calum Lykan Storytelling Tour
Dr Jekyll & Mr Hyde
A Literary Capital Tour
Geeks Guide
Scotland’s Democracy Trail
Outlander Tour – Mary’s Meanders

Šoti raamatuskulptuurid

img_1392Šoti raamatuskulptuurid on šoti kirjanduse ja luule põhjal tehtud skulptuurid vanadest raamatutest, mille anonüümne paberskulptor paigutas leidmiseks erinevatesse kirjandusega seotud paikadesse Šotimaal aastatel 2011-2013. img_5145Esimesed kümme skulptuuri leiti Edinburghist ning need olid mõeldud kingitusena kirjandusinstitutsioonidele ja linnakodanikele. 11. teos kingiti Ian Rankinile, kelle looming oli olulisel kohal ka teiste skulptuuride juures. Mitmeid raamatuskulptuure on kingiks saanud näiteks Šoti luuleraamatukogu (Scottish Poetry Library). img_14362012. aasta lõpus näidati skulptuure rändnäitusena mitmel pool Šotimaal. 2014. aastal tegi kunstnik peene töö, mis kujutas raamatutest välja lendavaid liblikaid, ja kogus sellega oksjonil raha heategevusfondi jaoks. 2015. a. märtsis teatas endiselt anonüümne autor, et aeg on sellele projektile joon alla tõmmata. img_1450Viimase skulptuuri jaoks palus autor ka avalikkusel meisterdamises kaasa lüüa, tehes oma liblikaid, millest lõpuks võiks kujundada viimase skulptuuri. Rohkem infot leiab: https://en.wikipedia.org/wiki/Scottish_book_sculptures

Annika Aas, Halliki Jürma