Lugemissoovitused 9. aprillil 2024 — Johanna Ross ja Jaak Tomberg

Nagu ikka raamatukogu sünnipäevanädalal oli ka seekord kavas lugemissoovituste jagamine. 9. aprillil soovitasid kohvitoas raamatuid ajakirja “Keel ja Kirjandus” peatoimetaja Johanna Ross ja Tartu ülikooli kultuuriteaduste instituudi asejuhataja Jaak Tomberg. Nad leppisid kokku teha seda vaheldumisi ja sama ülesehitust järgib ka see kirjutis.

Johanna Ross ütles alustuseks, et raamatute valimine oli raske, nagu võiski arvata ja ta polnud päris kindel, kas peaks töö ja lõbu lahus hoidma või mitte – milline väljaütlemine annab suurepärase võimaluse alustada tutvustamist Nina Lykke teosest „Ega me siin lõbu pärast ole” ja mõtiskleda selle üle, kas #metoo perspektiivist saabki seda lugu avada ainult naiskirjanik.

Jaak Tomberg räägib vahele suurepärasest filmist „Tár”, milles Cate Blanchett kehastab heliloojat ja dirigenti Lydia Tári, kes ahistajaks osutub. Tomberg võtab järgmisena tutvustada Carolina Pihelgase „Vaadates ööd”, mis artikuleerib tema jaoks ajalootraumasid esivanematelt. Erinevate põlvkondade, kes ei puutugi nii palju kokku, jutustajate läbi kirjutatud lugu, milles on suured tühikud ja suure pildi peab lugeja ise kokku panema. Lugedes on kogu aeg tunda, et see on luuletaja kirjutatud raamat.

Johanna Ross võtab järgmisena ette Triinu Tamme tõlgitud Nancy Hustoni „Murrangujooned” ja iseloomustab autorit „krehvtise Kanada feministina”, tema kohta öeldakse kõikjal Kanada kirjanik, ehkki ta elab juba aastakümneid Pariisis. „Murrangujoontes” jutustatakse perekonnalugu läbi nelja põlvkonna, eriliseks teeb raamatu see, et kõik lood jutustatakse kuueaastase lapse pilgu läbi. Romaan sai 2006. aastal Prantsusmaal maineka kirjandusauhinna Prix Femina.

Jaak Tomberg võtab järgmiseks tutvustada Mirjam Parve luulekogu „Varjukeha”, milles autor „annab ainulisele häälele olemise õiguse”. On olemas need, kes teavad, kuidas peab elama, ja need, kes sellega sõdivad, kuid luuletaja tahab, et ka teistel, kõigil eluviisidel oleks võimalus.

Johanna Ross soovitab järgmisena oma pinginaabri raamatut: Triin Talk on kirjutanud 2021. aasta romaanivõistlusel Postimehe eriauhinna pälvinud „Auhind õigesti elatud elu eest”. Ühe elu viis varianti pole küll mingi keerukas ja raske lugemine, pigem humoorikas, kuid esitab kõigis küsimusi valikute kohta, keskkonna kohta. Tahaks eriti noortele soovitada ja nende arvamust kuulda.

Jaak Tomberg toob esile Tõnis Vilu, keda palju seostatakse vaimse tervise kajastamisega, kuid kelle luulekogud on kõik väga erinevad. Luulekogu „Ilma” on harukordne näide sellest, et ulmet saab kirjutada luule vormis (varasemast on muidugi olemas ka Uku Masing). Selles luulekogus jälgib lugeja ühe ränduri teekonda postapokalüptilises maailmas, mis on inimestest tühi.

Johanna Ross tegeleb praegu 1960. ja 70. aastate noortekirjandusega, eriti tüdrukutele mõelduga ja loeb taustaks ka tõlketeoseid sellest ajast. Aleksandra Brušteini „Tee viib kaugusse” on tegelikult mälestusteraamat, Leedu juutide perekonna lugu 20. sajandi alguse Vilniuses. Perekond on pigem kõrgemast klassist, isa on arst, tütar õpib koos aadlineidudega. Tegelasi on palju ja nad on kujutatud väga nüansirohkelt ja -tundlikult, ka ebameeldivatel tegelastel on inimestena oma koht. See oli väga ootamatu lugemiselamus, sellest ka soovitus – 1964. aastal sarjas „Noorus ja maailm” ilmunud raamat ei pruugi muidu ette sattuda.

Jaak Tomberg tutvustab Hari Kunzru (loodetavasti vaid „seni veel” eesti keelde tõlkimata) raamatut „Red pill”. See on Brexiti-järgne ja Trumpi-aegne romaan keskeakriisis New Yorgi kirjanikust, kes läheb loomemajja Wannsee ääres, leides, et seal on ette nähtud kirjutada kõigil ühes ruumis ja kõigi silme all – igaüks võib igal hetkel ükskõik kelle töösse sekkuda ja kommenteerida. Kannatlikult eri tasanditest ehitatud raamatus on juttu veel natsidest, noorelt enesetapu sooritanud saksa romantikust Heinrich von Kleistist, kelle haud asub läheduses, ja paljust muust.

Johanna Ross võtab viimasena kätte Tove Ditlevseni „Kopenhaageni triloogia : Lapsepõlv. Noorus. Sõltuvus”. Tegemist on eluloolise raamatuga ja see on väga hoolikalt kureeritud elulugu, arvaku lugeja mis tahes. Raamatus on nii teemasid kui stiili ja see on lugu inimese pääsemisest oma lapsepõlvest. Ditlevsen oli ka luuletaja.

Jaak Tombergi viimane tutvustatav raamat on Maarja Pärtna „Elav linn”. Tomberg on palju uurinud keskkonnateemasid ulmekirjanduses, need on enamasti olnud paksud raamatud. Väikeste laste isana, kellel lugemisaega napib, hakkas teda huvitama, mida suudavad lühivormid. Pärtna proosaluules algab kõik konkreetsest kohast – Tartu kui puhas loodus – ja keeletundlikkusest, mis süvendab liigirikkust.

 

Kaja Kleimann

Merete Mazzarella “Vanaemadest ja lastelastest”

Ma hakkasin pärast esimesi peatükke guugeldama, kas see raamat on ka inglise keelde tõlgitud, et saaksin selle kinkida oma ameeriklannast (eks)ämmale, oma laste vanaemale. Tundus, et ei ole. Aga võiks olla ja loodan, et tuleb.

Pean end suure empaatiaga inimeseks (võibolla igaüks peab), aga see raamat avas mul mõne „suletud akna“, näitas peeglit olukordadele uute nurkade alt ja kindlasti suurendas mu maailmamõistmise potentsiaali ja empaatiat. Eks vanus ole ka juba selline, et ma hakkan minia-rolli kogemise järel ette kujutama, mis tunne võiks olla ämma-rollis, ning mis tunne on ema asemel (õigemini lisaks emale) olla vanaema. Nagu siin raamatus, nii ka minu eluraamatus toimub tegevus globaalses külas ja ma olen neid rahvusvaheliste kultuurikonfliktide olukordi ema ja miniana läbi elanud: kuidas tuleb minna külla teisele poole ookeani, kuidas tuleb kiiresti nurgad maha lihvida ja kokku klappida, kuidas tuleb lapsed vanaema hoolde usaldada üsna ootamatult ja suhteliselt pikaks ajaks… Raamatu autor Merete kirjutab oma elust (sisuliselt saab seda formaati võrrelda meiemaiste „Minu…“ sarja raamatutega, olemegi kirjastuses vahel mänginud mõttega, et „Minu…“ sarjale võiks teha ka rollidega pealkirjad, sest kõike lihtsalt ei anna geograafiliste katuste alla suruda. Merete raamat oleks sel juhul „Mina, vanaema“). Merete on ise segavereline, juured mitmel pool Euroopas laiali, elukohaks Helsinki, ta ainus poeg leiab endale abikaasaks juudi soost ameeriklanna, kolib USA-sse ja saab oma kaks last seal. Tegevus hakkabki toimuma vaheldumisi USAs ja Soomes. Alguses üllatab mind isegi väga, KUI aus see raamat on (hiljem saan aru, et seoses poja abielu lahutusega saigi ta ehk vabamalt võtta, ei pea enam miniale nii väga meeldima…). Ilmselt igas perekonnas toimib vanavanemate omavaheline konkurents (kes saab rohkem uut põlvkonda mõjutada, kas emapoolne või isapoolne komplekt?), samamoodi ämma-minia kultuurikonflikt jms. Ja iga vanaemaks saav naine peab endale ära defineerima, mis üldse on tänapäeva ühiskonna ja konkreetsete noorte täiskasvanute ootus vanaemale ja kuidas ta saab ise seda rolli tekitada, enda maailmaga kokku sobitada. Kui lapsevanema roll lihtsalt juhtub, noor inimene alles kulgeb ja õpib, siis vanavanema rolli ajaks on inimesel tavaliselt juba olemas täiskomplekt väärtusi, hoiakuid ja harjumusi, millest ta loobuda ei saa.

Mõni koht Ameerika kirjeldamisest tuletas mulle meelde mu enda kirjutatud „Minu Ameerika“ kultuurikonflikte. Merete esindab traditsioonilist elustiili, kus lastega tehakse palju ja kõnnitakse palju, seevastu USA-s pannakse lapsed rohkem nutivarna (mulle meeldib ta fraas „rämpssaated“). Huvitav paralleel tekkis mul samal ajal loetud raamatuga „Ekraaniaju“ ja seal välja toodud uuringuga, et mida rohkem on lapsed ilma isiklike silmast silma suheteta, seda vähem on neis tänulikkust ja empaatiat, seda rohkem on neis enesekesksust, nartissismi. Lugesin ühest raamatust uurimuse kohta, võtsin teise raamatu ette ja lugesin kogemuslugusid, kus Merete vanaema rollis kirjeldas just nimelt sedasama.

Aga selles keerulises olukorras, lastelastest enamasti kaugel, suudab ta minu meelest „sidruni limonaadiks muuta“, esiteks on ta minu meelest tõesti hea vanaema ja mulle tulevikuks eeskuju, ning teiseks on ta oma lastelaste kasvamise, nende isiksuste kujunemise hästi fikseerinud, need lapsed kasvavad lugeja silme all ja neist kujunevad huvitavad persoonid.

Lisaks peamisele narratiivile on siin raamatus palju muud küpset ja läbimõeldut. Oma juurte defineerimine. Vananemine. Oma maise vara eest vastutamine, sealhulgas asjadest vabanemine, et need pärast surma liialt teistele kaela peale ei jääks – ma polnud sellise teema peale veel mõelda jõudnud, aga autori käsitluses oli see väga inimlik ja mõistetav, elusügise üks osa.

Loodan, et see raamat tõlgitakse ka inglise keelde, mitte ainult minu ämmale kinkimiseks, ikka sellepärast, et see tõesti laiendaks ameeriklaste maailma.

PS. Mul oli kiusatus tegelasi nimepidi guugeldada, et teada saada, mis neist lastest edasi on saanud, aga otsustasin, et ei tee seda. Ilmselt on kõik need tegelased oma õigete nimedega, sest nimede muutmist polnud mainitud. Aga las neile jääb see privaatsus minu poolt. Põhimõtteliselt arvan, et see on neile lastele imeline kingitus vanaema poolt ja lugeja võib ise piiri tõmmata, kust maalt ta edasi oma nina nende eraasjadesse ei topi.

Epp Petrone
kirjanik, kirjastaja ja lugeja

Dr. Bertram „Balti visandid : värvikaid lugusid 19. sajandi Eesti- ja Liivimaalt”

Dr. Bertram „Balti visandid : värvikaid lugusid 19. sajandi Eesti- ja Liivimaalt”

Üks huvitav ja lõbus lugemine baltisaksa kirjanikult, kes oli tegelikult Tartu ülikooli haridusega arst, kodanikunimega Georg Julius von Schulz. Eesti keeles on seni ilmunud sellest omal ajal hästi tuntud raamatust vaid katkendeid Ilmar Vene ja Viktor Sepa tõlkes. Käesoleva tervikteose on tõlkinud Pille Toompere, kes järelsõnas mainib, et „Bertrami „Balti visandid” võiks olla Lutsu „Kevade” ja Tuglase „Väikese Illimari” kõrval iga eestlase kohustuslik lugemisvara tasakaalustamaks seda pilti, mis meil omaenese maast ja siinsetest elanikest on.”

Autor maalib meile mõnuga ja detailselt pildikesi baltisaksa mõisnike elu-olust ja innukast sotsiaaalsest läbikäimisest 19. saj. alguses ja keskel. Samuti saame tema silmade läbi ka pildi mõisate eesti päritolu teenijaskonnast ja Eestimaa talurahvast, rikastatult ohtrate eestikeelsete väljenditega.

Tore oli reisida ajas tagasi: kirjeldused Torma pastoraadis kasvamisest, meenutused koolipõlvest Tallinna Toomkoolis (tõepoolest, koolipoistel on lõbu laialt igal ajal) ja täiesti pöörasest tudengipõlvest Tartu ülikoolis, kus vähemasti autori sõbrad tegelesid innukalt duelleerimise ja seltsieluga.

Ühtelugu kipuvad muu jutu sekka ka ilukirjanduslikud vahelepõiked, mis aga ainult värve ja meeleolu lisab.

Raamat köidab tähelepanu keeleleidudega, mõned näited:
mugimismaadam (söögivirtin),
lappija (arst),
paukija (duellant),
paukimisaparaat (kaitsekostüüm paukimisel ehk duelleerimisel).

Kadri Rohi

Tove Ditlevsen “Kopenhaageni triloogia: Lapsepõlv. Noorus. Sõltuvus”

Tove Ditlevsen “Kopenhaageni triloogia: Lapsepõlv. Noorus. Sõltuvus” tlk Maarja Siiner, Postimees Kirjastus 2023

Sattusin sel suvel kõigepealt lugema Karl Ove Knausgårdi “Koidutähte” ning siis võtsin kätte Ditlevseni triloogia. Triloogia järelsõnast sain aga teada, et just Knausgårdi omaeluloolise kirjanduse (eelkõige siis “Minu võitluse” sarja) populaarsus inglise keeles on omamoodi teed sillutanud ka varasematele omaeluloolist kirjandust viljelenud autoritele, kelle hulka kuulub ka Ditlevsen (1917-1976). Tõepoolest – ka minu jaoks on see taani kirjanik täiesti uus avastus, ehkki temalt on eesti keeles juba tükk aega tagasi ilmunud “Lapsepõlve tänav” (2001) ja novellikogumik “Noor tütarlaps saab vanaemaks” (1964).

Ditlevsen, kelle lapsepõlv möödus kehvades töölisklassi oludes, sai sellest piisavalt ainest mitmete oma teoste ja luuletuste jaoks ning suutis naiskirjanikuna läbi lüüa tol hetkel väga meestekeskses ühiskonnas ja kirjandusmaailmas. Ka kirjaniku hilisem elu pakkus küllaldaselt ainest analüüsimiseks ja kirjanduslikku vormi valamiseks – triloogia teine ja kolmas osa käsitlevad autori erinevaid töökohti, abielusid ning langemist narkomaania küüsi (see käis ikka hirmuäratavalt lihtsalt!) ning viimane osa lõpeb hetkel, kui autor on 34-aastane, läbinud võõrutusravi ning abiellunud oma neljanda abikaasaga. Välistest allikatest on võimalik teada saada, et autor sooritas 58-aastaselt enesetapu, kolm aastat pärast lahutamist oma viimasest, neljandast abikaasast.

Mulle imponeerib Ditlevseni otsekohene ja sirgjooneline stiil, kiiresti edasiliikuv tegevustik. Autor ei lähe väga sügavuti (hetketi on sellest isegi kahju…), kuid suudab väikeste ja tabavate detailide kaudu anda täpselt edasi inimeste ja olukordade olemust, meeleolu. Viimane osa, “Sõltuvus”, mõjub kohati kui thriller (ka originaali pealkiri “Gift” on väga tabavalt kahetähenduslik: “abielus” ja “mürk”).

Pärast triloogia lugemist oli mul suur huvi Ditlevsenilt rohkem lugeda. Tuleb tunnistada, et triloogia esimeste osade ja “Lapsepõlve tänava” seigad suuresti kattuvad (üks on lihtsalt otsesemalt autobiograafilisem ja teine fiktsionaalsem), pigem on põnev jälgida, kuidas “Lapsepõlve tänavas” on mõned seigad või anded omistatud – autori asemel – mõnele teisele tegelasele, näiteks luuleand on peategelase Estri vennal. Romaani põhjal vändati 1980ndatel ka film. Novellikogumik “Noor tütarlaps saab vanaemaks” koosneb minu meelest küll ainult pärlitest ja eeldatavasti leiaks Ditlevseni loomingust veel paljugi tõlkimisväärset. Kui “Lapsepõlve tänav” pakkus ühe kõige kurvema lause, mida kunagi loetud: “Väljas tibab vihm läbi pimeduse nagu inimese tasane, lakkamatu nutt asjade üle, mida ei saa iialgi ümber teha” (178), siis novellikogumik – vastupidi – ühe kõige positiivsema mõtte: “/…/ seda, keda me armastame, me saame alati aidata” (20).

Annika Aas