Kate Elizabeth Russell “Minu sünge Vanessa”

Viimastel aegadel on hakatud palju rääkima alaealiste seksuaalsest ärakasutamisest. Minevikus toimunut see kindlasti olematuks ei tee, kuid võib aidata nii mõnelgi kunagi selliseid asju kogenul samuti oma muredega lagedale tulla – ja nii pisutki kergendust saada. Andes teada: sa pole selles mures üksi, sa pole ainus …

Teismelise tütre lapsevanemana ei ole antud teost sugugi lihtne lugeda. Tekib paratamatu hirmutunne: ehk oled enda lapse elus midagi olulist märkamata jätnud? Tundub võimatu, et lähedased oma lapse elus muutusi ei tunneta.

Tegu on väga ebamugava ja häiriva, kuid ometi suurepäraselt kirja pandud romaaniga. Häiriv, sest see lugu võiks olla ükskõik kelle jutustada, sest see kõik on nii hämmastavalt realistlik ja puudub kahtlus pidevalt toimuvas ärakasutamisviisis. Ning loo käigus kihthaaval paljastuv manipuleerimise metoodika on peen, ent samas realistlikult mõjuv.

Kindlasti tuleks kasuks selle teose läbilugemine teismeliste vanematele äratuseks, kuid ka teismelistele endile, silmade avamiseks.

Vanessa teine aasta Browicki internaatkoolis saab alguse üsna üksildasena. Head suhted parima sõbrannaga on minevik ja õpiedukus näikse kahanevat. Algavad inglise keele tunnid õpetaja Jacob Stane´i käe all, kellel vanust 42 aasta jagu. Vanessa veedab oma suurema osa ajast veel lisaks kirjandusklubis (kuhu kuulub peale tema veel üks koolivend).

Jacob suunab väga oskuslikult Vanessat ilukirjanduslike teoste kaudu, näitamaks nende võimaliku suhte sügavusi. Ülistades neiut ja omistades talle müstilisust „minu sünge Vanessa” repliigi kaudu ja pannes Vanessa sedasi end imetlema. Muidugi saab ta ka teenitud tähelepanu, tekitades tüdrukus tunde, et ta läheb kellelegi niivõrd palju korda. Pidades end mehe jaoks ainulaadseks ja tavamaailmas kättesaamatuks, aimamata, et on üks mitmest, keda hellitatakse samasuguste ülistustega.

„Minu sünge Vanessa” räägib loo teismelisest tütarlapsest, kellel tundub elus millestki vajaka jäävat, ning õpetajast, kes oskab antud olukorra keerata enda kasuks. Mitte ükski tütarlaps ei taha uskuda, et tema romantilised tunded võivad olla omajagu naiivsed, seda veel olukorras, kus teine pool on täiskasvanu ja omab juba suurt elukogemust.

Romaan käsitleb vaheldumisi minevikku ja olevikku.

Oleviku-Vanessa elab päev korraga. Ta töötab hotellis, armastab veini ja meelemürke, ning romantilistes suhetes ei lähe asjad kohe kuidagi. Ta paistab olevat jäänud toppama oma minevikku ning suhted inglise keele õpetajaga on taustal täiesti figureerimas. Vanessa igapäevaseks harjumuseks on saanud Facebookis ja meedias tema endaga seotud teema jälgimine – süüdistused õpetaja Jacob Strane’i vastu. Üllatuseks on Vanessa Jacobit kaitsvas positsioonis.

Kate Elizabeth Russell on sündinud 1984. aastal USAs. Maine`i ülikooli on ta lõpetanud bakalureusekraadiga loovkirjutamises. Indiana ülikoolis omandas magistri- ja doktorikraadi. Tema debüütromaaniks on „Minu sünge Vanessa” (2020), mis sai rahvusvaheliseks bestselleriks, on avaldatud 22 tõlkes. Antud teos on toonud palju diskussioone ja esinemisi noorte seksuaalse ärakasutamise teemadel. Russell on teinud avaliku avalduse, milles teatas, et „Minu sünge Vanessa” on inspireeritud tema enda teismeea kogemustest seksuaalse väärkohtlemise ohvrina.

Vaata rohkem Wikipediast ja autori kodulehelt.

Triin Võsoberg

Catherine Ryan Hyde “Ega sa Luis Velezt pole näinud?”

Seda raamatut on üsna raske liigitada.

Laias laastus oleks vist kõige sobivam silt noorteromaan, täpsemalt kujunemis- või arenguromaan. Peategelane on 16-17-aastane poiss Raymond. Raymond on “kohvi ja koor”, tema mustanahaline hambaarstist isa, keda ta näeb igal teisel nädalavahetusel, elab New Yorgi keskosas ning ta ise koos oma valge ema, tolle uue mehe ning kolme noorema poolõega vaesemates oludes läänepool. Koolis läheb tal muidu kenasti, ainult et sõpru eriti pole ja ka kodus tunneb ta end üksi ja eraldiseisvana. Ja siis saab ta tuttavaks 92-aastase pimeda juudiproua Mildrediga ja sellest kohtumisest kasvab soe, südamlik ja teineteist toetav sõprus. Raymond aitab Mildredil käia poes ja pangas ning Mildred jagab poisile oma pika eluga kogutud tarkuseteri.

Siis on see kriminaalromaan, mis algab sellest, et Raymond püüab üles leida kadunud Luis Velezt, otsing kasvab kohtudraamaks ning lõppeb, nojah, seda võiks vist soovijad ise lugeda, millega see lõppeb. See on sotsiaalne romaan, mis läbi üsna kirju tegelaste galerii toob välja rassiprobleemid, privileegipimeduse ja tribalismi. Ja psühholoogiline romaan, mis käsitleb võõrandumist, ellujäänu süütunnet, leina, depressiooni, armukadedust, eelarvamusi ja paljut muud.

Minu jaoks oli parasjagu üllatav, et nii palju erinevaid teemasid oli sellesse loosse täitsa tõsiseltvõetavalt kirja saanud. Päris väärtkirjanduse staatusesse ma seda raamatut ei tõstaks, aga ega see mu meelest paljukiidetud Donna Tratti “Ohakalinnule” väga palju alla ka jää. Võib-olla on realismiotsijale natuke liiga palju õnnelikke kokkusattumusi ning õigel hetke saadud nõuandeid, aga leebema lugeja jaoks vast mitte üleliia.

Minu isiklikud lisaboonused: 1. ses raamatus oli kass, 2. selle raamatu kooliraamatukoguhoidja oli tõeliselt meeldiv daam.

Tiina Sulg

Christine Leunens „Vangistatud taevas”

See on üks väga raske raamat. Aga hea.

Neil, kes on käinud kinos „Jänespüks Jojo” filmi vaatamas, pole palju tuttavat leida ning nähtut kirjutatuga võrrelda pole mõtet, sest nagu raamatu kaanel märgitud, on see andnud filmiks inspiratsiooni ja mõlemad on täiesti iseseisvad teosed. Suurim erinevus peale tonaalsuse on see, et filmi tegevus on ajaliselt niiviisi kokku surutud, et Johannes ei kasva, raamatus aga saab poisist pärast Jungvolki (10-14 aastased) Hitlerjugendi (14-18 aastased) liige ja sõda lõpeb juba poole raamatu pealt, raamatu tegevus aga 1949. aastaga. Natukene on autoril endalgi Johannese vanusega asjad sassis, sest Viini pommitamise ajal 1943. aastal räägib poiss, et õhutõrje abilisteks võeti viieteistkümneaastaseid ja kuidas nemad, nooremad, neid kadestasid, aga kuna raamatu alguses on tema sünniaastaks 1927, pidanuks ta ise olema juba kuusteist.

Johannes on üsna tavalise keskklassi pere laps, tema vanem õde on mõne aasta eest surnud. Mingil põhjusel (tema perekond on teistsugune, põletamisele kuuluvate raamatute peitjat sorti) allub ta väga kergesti koolis tehtavale propagandale, marsib innukalt koos sõpradega, nii et jalad verivillis, on uhke, et just tema põlvkond päästab maailma, ja vaidleb tuliselt oma isaga loogika ja tunnete teemal. Isa toob näiteks rea arve 430-440 hertsi vahel, mis on lihtsalt helisagedust näitavad arvud. Siis mängib ta need noodid pojale otsa vaadates ja ütleb, et see on see, mida ta tunneb, kuuldes poega rääkimas. „Emotsionaalsus on jumala arukus meie sees,” ütleb isa.* Aga poeg enam Jumalat ei usu ja füürerit armastab ta ka juba rohkem kui isa. Äärmiselt õõvastav on tema jutuajamine sõber Kippiga Jungvolki laagris, kus nad on pidanud partidel kaelu kahekorra keerama. Nimelt küsib Kippi, kas Johannes suudaks ta füüreri heaks ära tappa. Nad teadsid, et kumbki seda teineteisega teha ei suudaks. „Aga me mõlemad olime nõus, et see pole hea – me olime nõrgad ja pidime enda kallal tööd tegema. Ideaaljuhul, ütles üks juht meile, peaksime suutma sülelapse peaga vastu seina lüüa ilma midagi tundmata. Tunded on inimkonna kõige ohtlikum vaenlane. Eelkõige just neid peame me tapma, kui tahame saada paremateks inimesteks.” (lk 43) Ei ole raske kujutleda, et võõrandumine vanematega on sel juhtumil vastastikune. Kui Johannes raskelt viga saanuna koju ema põetada jääb, saab ta aru, et ema siiski armastab teda, ent konfliktidest pole ikka pääsu, sest ta on oma vigastuse üle uhke ja peab emale Hitleri pühast üritusest loenguid edasi. Kodus põdemise ajal ta ärklikorruse seina seest õe kunagise sõbranna Elsa leiabki.

Raamat kirjeldab põhjalikult tema vastandlikke ja heitlikke tundeid, tema suhtlemist tüdrukuga, kes õigupoolest on noor naine, u kuus-seitse aastat Johannesest vanem. Lugedes, kuidas arenevad nende suhted, tekib vahepeal Johannese suhtes suisa tülgastus, nii väärastunud tundub ta. Kui lubada endal aga süveneda, siis ka haletsus, sest sellelt noormehelt on riik, süsteem, või isake Hitler võtnud kõik – tema lapsepõlve ja nooruse, hariduse (sest enamus koolitundidest kulus füüsilisele ettevalmistusele sõjaks või propagandale), ainsa sõbra, vanemad; ta on sandistatud nii füüsiliselt kui vaimselt. Sandistatud on ka Elsa, kes on aastaid hirmust värisedes elanud peidus, vahel sõna kõige otsesemas tähenduses põranda all, ilma värske õhu ja valguseta, pesemata, toitudes sellest, mida pererahvas on niigi kasinatest sõjaaegsetest normidest kõrvale panna suutnud, päevade kaupa kellegagi rääkimata. Omamoodi on Elsa ja tema eest hoolitseva Johannese suhe vangi ja vangivalvuri oma, kuid vahetevahel nende rollid justkui vahetuvad, nad on teineteise pantvangid. Mingil hetkel hakkab kogu senine elu Johannesele uskumatuna tunduma: et sõda üldse toimus, et tema poolt imetletud mees võis sooritada enesetapu. „See kõik oli liiga pöörane. Mu enda elugi ei tundunud reaalne; kuidas sai Elsa oma seda olla?” (lk 200) Nende elud on ka vastandlikud – kui Elsa on füüsiliselt väga piiratud ruumis, siis on tema mõistus ometi vaba ja võib minna kuhu tahes. Kõik need kohad ei ole head ja nii võib mõistus vahel kaduma kippuda. Johannes on füüsiliselt vaba liikuma, kuid tema mõtted on väikeses ruumis Elsa juures. „Vähehaaval hakkas mu kujutlusvõime kannatama. Ma võisin teda mõttes külastada, aga ta ei saanud tulla välja, et külastada mind. Nii palju kui ma ka ei püüdnud, hajus mu kujutluspilt temast otsekohe, kui ma ta tema vangistusest vabadusse lasksin.” Kas ja kes vanglast välja saab, saab lõpus mõnevõrra selgemaks.

Keeruline on kirjutada, kui ei taha väga palju sisu paljastada, aga midagi peab ometi ka lugejale avastada jääma. Sellepärast lisan vaid, et juttu tuleb veel sellistest kindlatest asjadest, nagu Viini jagamisest liitlaste tsoonideks või pärandimaksudest, ja väga ebakindlana tunduvatest asjadest nagu tõde ja vale, samuti elu võimalikkusest ilma valedeta.

Kaja Kleimann

________________

* Tahtsin vaadata, mis noodid need on, mida isa mängis, kujutledes, et see on mingi kurb vs rõõmus meloodia. Tuleb välja, et nende numbritega ei saa mingit meloodiat mängida, küll aga on neile sagedustele ehitatud terveid teooriaid, mille kohta annab netist lõputult palju lugeda, samuti natsidega seotud vandenõu, millele Leunens võis vihjata: natside propagandaminister Joseph Goebbels olevat soovi(ta)nud 440 hertsi, sest uskus seda mõjuvat inimestele teatud kindlal viisil, muuhulgas neid sõjakamaks muutes. Ilma salapärata on 440 hertsi esimese oktavi a sagedus, mis määrati Londonis 1939. aastal toimunud konverentsil, varem oli selleks Viini kongressil aastal 1885 määratud 435 hertsi. 1885. a kasutas Itaalia samuti 440 ja Prantsusmaa 432 hertsi, lõplikule kokkuleppele 440 hertsile jäämise kohta kirjutati alla 1953. aastal. Erinevaid häälestusi kasutatakse ka tänapäeval, nt dirigent Frider Bernius kasutab 415 hz barokkmuusikas, 430 hz klassitsistlikus muusikas ja vararomantismis ning 440 hz hilisromantismi ja nüüdismuusika puhul.

Catherine Chanter „Kaev”

Järjekordne tugev debüütromaan, varem on autor avaldanud luulet ja jutte.

Seda raamatut oli alguses üllatavalt raske lugeda, mõtlesin isegi pooleli jätmisele, aga sund teada saada, kuhu lugu välja jõuab, oli liiga tugev. Püüdsin enda jaoks sõnastada, miks see lugemine nii raskeks osutus, ja see osutus samuti raskeks. Vist on asi selles, et on hirmus pealt vaadata, antud juhul lugeda, kuidas kõik, mis valesti minna saab, ka valesti läheb, ja seda inimeste vahel, kes üksteist armastavad. Mis lootust siis teistel üldse on? Teiseks tahtsin ma aru saada, mismoodi ikkagi terve mõistusega haritud naisest usuhull kujuneb. (Vihjeks võib öelda, et vähene söömine ja magamine ning lõputu internetis istumine on suureks abiks.)

Lugu jutustab minavormis Ruth. Tegevus toimub Inglismaal mingil ajal, mis on umbes just praegu. Raamat algab sellega, et Ruth saabub koju kriminaalkaristust kandma, tal on jälgimisvõru ja kolm valvurit. Tegevus toimub vaheldumisi reaalajas ja minevikus, kust Ruth meeleheitlikult juhtunule selgitust ja küsimustele vastuseid otsib. 22 aastat abielus olnud Mark ja Ruth on kolinud Londonist ära tallu, mille nimi on Kaev. Juba mitu aastat on olnud väga väheste sademetega ja asi läheb veelgi hullemaks, millest Kaevul aga kohe aru saada ei ole, sest seal miskipärast kõik haljendab. Kõik hakkab väga viltu minema, kui põud süveneb ja nende elukoha jätkuv rohelus on ülejäänud maailmaga aina suuremas kontrastis. Marki ja Ruthi pommitatakse kirjadega valitsuselt, mis üritab maad rekvireerida või siis vähemalt teaduslikult uurida; kokku jooksevad imet otsivad ajakirjanikud, usuhullud ja muidu uudishimulikud, nii et elada saab vaid politsei kaitse all. Pingelised on suhted tütrega, kes on aastaid olnud vaheldumisi narkootikumide küüsis ja siis jälle puhas. Lohutust pakub tütrepoja Lucieni pikem külasolek, mis päädib aga tragöödiaga.

Advokaadina töötanud Mark on tegelikult alati talupidamisest unistanud ja tunneb end alguses tööd rabades väga hästi, ülikoolis õpetanud Ruth hakkab end aga üsna pea kaunis üksildaselt tundma. Niisiis hakkab ta päris rõõmsalt suhtlema saabunud Jeeriku Roosi õdedega, sest nad on intelligentsed ja haritud. Kolm naist kohtuvad kaevu juures: pealt kuuekümnene Kanadast pärit lesk, neljakümnendates maaelu juurde tagasi pöördunud vanaema ja isiksusehäire all kannatav kahekümnendates koduvägivalla ohver. Kõlab nagu järjekordse anekdoodi algus. Ja tõepoolest, me ajasime üksteist naerma ja võisime tundide kaupa rääkida ükskõik millest: meestest, elu mõttest, Kaevust. Ja mõistagi rääkisime usust, mida Dorothy kirjeldas kui „seda veidrat tunnet, mis andis märku, et miskit on toimumas”, kui nad esimest korda Walesis kokku said ja mõistsid, et nad on Jumala poolt ära valitud Roosi tõde kuulutama ja janustele inimestele põua ajal päästetud saamise lootust pakkuma. (lk 127) Ruthi neiupõlvenimi on Rose ja õed kuulutavad ta äravalituks. Jeeriku Roosi õed on seisukohal, et mehed on kõige kurja juur, ettevaatlikult ja osavalt asuvad nad Ruthi abielu õõnestama. Ja kui alguses suhtub Ruth kõigesse kui intellektuaalsesse mängu, alahindab ta paljusid asju: kõigepealt panuseid; reeglite pidevat õõnestamist ja asendamist; tõsiasja, et ühtegi mängu pole veel kunagi õnnestunud võita või kaotada üksnes loogikale toetudes, ja mis kõige olulisem, võimu, mis võib ühel mängijal tulemuste mõjutamise suhtes olla. Tasapisi muutuvad usuasjad tähtsamaks ja mees ja eluolu taanduvad kuhugi tahaplaanile. Kui Kaevul sajab, ajavad vaatajad kodulehe umbe. Internetis õhutavad õed rahvast protestimarssidele ja Roosi T-särkide ostmisele, rahvas omakorda arutab foorumites, et valitu jumaldab tütrepoega, kuid poistest kasvavad ju mehed! Võimaliku meessoost pärija viibimine pühal maal tähendab Kaevu olemuse rüvetamist. Hästi see lugu lõppeda ei saa.

Raamat lõpeb siiski uut lootust andes.

Mulle meeldib, et raamatut ei saa žanriliselt täpselt liigitada. Alguses arvasin, et tegemist tuleb ulme(sugemetega) romaaniga, sest valvur vihjab, nagu poleks Kaevul pärast Ruthi vahistamist enam vihma sadanud, ja tema tagasi tulles igatahes sajab, aga sellega (ja üldise põua tõttu düstoopilisevõitu ühiskonna kirjeldamisega) ulmelisus siiski piirdub. Kriminaalromaaniks seda ka pidada ei saa, ehkki osised on olemas. Hea psühholoogiline romaan on see kindlasti ja pinge püsib lõpuni, kirjutatud on kaunilt. Kaanetekstis võrreldakse autorit Margaret Atwoodi ja Gillian Flynniga.

Lõpetuseks üks mulle eriti meeldinud kirjeldus: Päikesetõusudest: Üks asi ei muutu kunagi: päeva saabumise ootamatu igapäevasus. Päike on nagu külaline. Me oleme kindlad, et see on tema, näeme teda kaugelt lähenemas, olukorra tähtsuse rõhutamiseks uhkelt üleslööduna, me tunneme ära tema sillerdava rüü ja ta toob endaga kuldpaberisse mässitud kingitusi, mille küljes on meie nimega kaart. Kui ta astub üle mäe, käib tema ees punane erutusvärelus, ta sirutab oma käed välja ja valgus peegeldub tagasi tema sõrmustatud, kingitust üle andvatelt kätelt, kuid siis võtab ta oma mantli seljast ja heidab selle tooli seljatoele ning me näeme tikandi pahupoolt, puha lahtised lõngaotsad ja ei mingit mustrit; ning siis teeme me paki lahti ja paber on kuldne vaid ühelt poolt ja selle alumine külg on ilmetu ja valge, järgmiseks kihiks on nööriga seotud pruun paber, selle all on omakorda kokkukägardatud eilne ajaleht, mis ümbritseb kahtteist pleekinudvalget tundi meie elust, mida me nimetame päevaks. (lk 219)

Kaja Kleimann

Birk Rohelend „Sa pead suudlema Silvat”

Esikaanel kirjutatakse: „Silva Stökeli lood”. Tagakaanel öeldakse: „Tegemist on mitmeplaanilise psühholoogilise kriminaalromaaniga, mis lisaks tavapärasele „kes seda tegi?” küsimusele uurib ka põhjuseid, miks sellised lood juhtuvad.” Ja et see on sarja esimene raamat. Minu jaoks oli see ka esimene Birk Rohelennu romaan lugeda (varem on neid ilmunud neli) ja oli sümpaatne avastada, et ma tahan teada, mis Silvast edasi saab, ning ei ahasta, et selleks tuleb järgmist raamatut lugeda.

Silva on ajakirjanik ja ema kolmeaastasele pojale, kellega pole just kerge hakkama saada. Võib-olla kasvab laps sellest välja, aga võib-olla saab hoopis diagnoosi. Pidev magamatus ja mitte just toetav abikaasa. „Kõik on, aga ei ole ka. Samahästi kui tal on kõik, ei ole tal mitte midagi. Hea karjäär, poeg, mees, kena maja. Ja tühjus, meeletult suur, külm ja halvav mittemiski. Lõputu jääväli tema sees. Üksainus igapäevane tunne, et kõik on valesti.” (lk 104)

Ühel õhtul jääb keegi naine peaaegu Silva kodu juures tema auto ette, kuid kaob pimedusse, enne kui Silva reageerida jõuab. Talle tundub, et tegemist on tema ammu kadunud lapsepõlvesõbratariga, ning ta asub pikka aega unustuses olnud Helenit otsima. Lahti hakkavad rulluma üpris ootamatud lood ja saatused. Silva on terane uurija, kellele kohalik politseinik korduvalt vihjab, et ta võiks politseitöö peale mõtlema hakata, ja tal on ka ebatavaliselt palju õnne.

Ühest küljest võttes oleks tegu nagu täiesti realistliku looga, teisest küljest aga tundub tähendusliku nimega imetilluke Omavere absurdselt kuritegeliku paigana, kuhu on koondunud ebausutavalt palju pahelisust. Samas on ju ka meile eeskujuks olevate põhjamaiste heaoluriikide krimikirjandus koledusi täis, nii et miks me peaksime paremad olema?

See ei ole ainult Silva lugu, nagu alapealkirjast võiks järeldada, jutustatakse paljude omavahel seotud inimeste lugusid ja mängus on kõik tavalised inimeste elu mõjutavad tunded: (õnnetu) armastus, ahnus, kadedus, rahulolematus, valestimõistmine jne. Korruptsioon on ka mängus.

Mõnes mõttes on kõik selles raamatus väga tuttav – juba on kirjutatud kümnetest naisajakirjanikest, kes mõrvalugusid uurivad, ja kindlasti on nii mõnelgi neist unehäired, mis panevad neid nähtus või kogetus tagantjärele kahtlema; isegi pahesid ei ole lõputult, ehkki neid annab varieerida, ja raamatusse on neid jagunud ohtralt. Lõppkokkuvõttes see tuttavlikkus lugemist ei sega. Kõik otsad jooksevad ilusti kokku ja lugu saab ladus.

Kirjutatud on raamat kahe jutustaja poolt, suurem osa autoripositsioonilt ja väiksem ühe tegelase (mitte Silva!) minajutustusena.

Mulle ei meenu raamatust ühtegi tegelast, keda võiks õnnelikuks pidada, aga masendusse raamat mind ei ajanud, ma ei tea, kas see on tingitud minu kalestumisest staažika krimkalugejana või hoopis autori rangelt kirjeldavast positsioonist.

Mulle meeldis, et lõpplahendus suutis mind natuke üllatada.

Ei saa kuidagi väita, et see on raamat, mida peab lugema, aga eesti uudiskirjandusega kursis olemiseks pole paha valik.

Kaja Kleimann

Foto ERRi lehelt, autor Siim Lõvi