Posts Tagged ‘vanadus’

Nina Lykke „Surmahaigus”

Nina Lykke „Surmahaigus” (tlk Sigrid Tooming, Eesti Raamat 2019)

Teate seda tunnet, et kui olete mõne väga-väga hea raamatu just läbi saanud, siis ei taha kohe jupp aega midagi muud kätte võtta, vaid tahaks selle raamatu paistuses veel pikalt kümmelda? Minu vaimustus Norra meesautorite vastu pole enam uudis, aga paistab, et ka naised on neil vägevad. Või ehk sattusin Nina Lykke romaani lugema lihtsalt mingil väga õigel eluhetkel, et see niimoodi minuga haakus…

„Surmahaigus” juba algab intrigeerivalt — minajutustaja Elin nii töötab kui elab (!) perearstikeskuse pisikeses kabinetis ja vaatab tagasi sündmustele, mis teda sellise elukorralduseni on viinud. Tema paarikümneaastane abielu Akseliga on jõudnud lõpule, sest Elinil tekkis suhe ammuse kallima Bjørniga. Elini jutustus oma isiklikust elust põimub tema värvikamate patsientide haiguslugudega ja üldisemate mõtisklustega inimeste üha kasvavast heaolust ning võitlusest vanaduse ja surma vastu. Originaalkeeles sisaldab romaani pealkirigi määratlust „meditsiiniline romaan”, aga palju rohkem on siin siiski üldinimlikku kui puhtalt meditsiinilist.

Elini ja Aksli ning Bjørni ja Linda abielud on mõnes mõttes sarnased: lapsed on mõlemal paaril juba suured ja kodust lahkunud, tehakse edukat karjääri, ollakse majanduslikult kindlustatud; teisalt on need abielud väga erinevad. Kõlab klišeena, aga Elin ja Aksel on teineteisest kaugenenud, elavad justkui erinevaid elusid, Aksel ühtepuhku trenni tehes, Elin veini juues ja seriaale vahtides. Bjørni ja Linda abielu on ilus ainult väljaspoolt, tegelikult on Linda pidevalt millegagi rahulolematu ja Bjørn saab alalõpmata sõimata.

Abielukriisist väljatulemiseks mingit lihtsat ja selget vastust romaan ei paku. Pigem peab Elin tõdema, et peale lahkuminekut ja uue partneri valikut on elu „täpselt samasugune nagu enne, ainult keerulisem, sest uue elu, selle logistika ning sinu, minu ja meie lastega toimetulek nõuab palju suuremat, sügavamat ja mitmekülgsemat tarkust ja küpsust kui jäämine vanasse ellu” (217). Tõsistele teemadele lisavad humoorikust Elini „vestlused” arstikabineti nurgas seisva plastist luukere Torega, kellel on täiesti oma hääl, tihtipeale sarkastiline või küüniline. „Tore hirnub nurgas naerda. Ja teed nüüd näo, et ei tea, kus sa vea tegid, ütleb ta, nagu poleks su sõrmed olnud ajuga ühendatud, nagu poleks sul enda üle võimu olnud. Loomulikult oli sul enda üle võimu ja sa oleksid võinud selle ükskõik millal lõpetada.” (113)

Raamat võlub oma teravmeelsuse ja tabavate tähelepanekutega tänapäevase elu kohta. Näiteks inimesed, kes näpivad pidevalt oma nutitelefoni, on „kühmus nagu raisakullid” (48) ning nutielu erineb suuresti tõelisusest. Bjørni naine Linda oskab Instagramis oma elu ülimalt glamuursena serveerida, samas kui päriselu on lakkamatu kaklemine oma mehega. Bjørn kurdab Elinile: „Vahel ma vaatan tema [Linda] pilte ja tema kommentaare ja mul tekib jälle väike lootus: kes on see inimene, kes meist seal netiavarustes lugu jutustab, kas see naine, kellega ma abielus olen, kas see on meie elu, kui imeline elu, aga kui me kohtume, on kõik endine.” (82)

„Surmahaigus” on Nina Lykke (s. 1965) neljas raamat ja see pälvis 2019.a. Norra kirjanduse Brage auhinna.

Annika Aas

Anne Griffin „Kui kõik on öeldud”

Naljakas, eelmisel nädalavahetusel varusin korraliku aja ühe kriminaalloo lugemiseks, millest arvasin, et seda tuleb lugeda ühe jutiga, sest põnevus ei lase käest ära panna. Tegelikult polnud katkestamisega mingit probleemi. Ja nüüd eile õhtul alustasin pahaaimamatult Anne Griffini debüütromaaniga — ja nii mu muud plaanid mokas olidki. Kaanetekst on veidi segadusseajav, väites, et „/—/perekonna lugu on huvitavalt ajatu, justkui tahaks autor öelda, et elulõksud ei muuda tegelikult väga palju selles, mis on inimloomusele omane”. Sellest jäi mulle mulje, et kirjutatud on nii, et pole aru saada, millal tegevus toimub. Tegelikult alustab 84-aastane Maurice Hannigan oma loo jutustamist 7. juunil 2014 kell 18.25. Ta istub hotelli baaris, ütleb viie inimese mälestuseks või terviseks toostid ja räägib mõttes oma pojale neist, oma lapsepõlvest, noorusest ja kõigest, millest ta talle kunagi rääkinud ei ole. Ega neil vintsketel iiri vanameestel rääkimisega paremad lood ei ole kui vintsketel eesti vanameestel. Või inglise. Või läti. Või veel mõne. Ikka peavad kõik enne surnud olema, kui nendega rääkima hakatakse. (Poeg, kelle poole pöördutakse, ei ole. Aga ega ta seda juttu ei kuule ka.)

See „elulõksud inimloomust ei muuda” on üldse veidi segane, aga mis ajasse puutub, siis sellest oleneb ikka väga palju. 1930. aastal sündinud minategelase lapsepõlv möödus rasket tööd tehes, peremehe või tolle poja käest põhjuseta kolki saamine oli täiesti tavaline. (Poja käest sai ta kolki sellepärast, et toda kolkis isa, kellele ta vastu hakata ei saanud. Ka rikaste laste elu võib meeleheitlikult õnnetu olla.) Tema millalgi 60. aastatel sündinud poeg pidi küll isa talutöödes aitama, aga elu oli kordades lihtsam. Hariduse ja arstiabi kvaliteedis on sünniaeg määrava tähtsusega.

Minajutustaja Maurice on olnud osav nii töötegemises kui äris ja elu lõpupoole kuulub talle peaaegu kogu ümbruskonna maa, eriti hoolikas on ta olnud vihatud perekonna maid üles ostes. Rikas olemine teda kuigipalju ei muuda. Ta on üks kangekaelne juurikas, kes ei ole kunagi suutnud mõista, miks peaks väljas lõunal käies tee eest raha maksma, kui kodus on ometi korralik kann ja vesi olemas ja meenutused sellest, kuidas naine oma tee välja võitles, täidavad ta kahetsusega.

Siiski ei ole ta kogu elu vaid kättemaksu peal väljas olnud ja arvanud, et vanemate patte lastele seitse põlve tagantärgi nuhelda tuleb, ta saab hakkama isegi noorukesele Emilyle abikäe ulatamisega, kelle vanaonu tekitatud arm igavesti ta nägu „kaunistab”.

Maurice on vaatamata düsleksiale, millest tema lapsepõlves loomulikult midagi ei teatud ja mille tõttu teda lihtsalt rumalaks peeti, end üles töötada suutnud ja saab vanuigi veel arvutigagi hakkama. Millega ta aga hakkama ei saa, on üksiolek – kahe aasta eest jäi ta leseks ja poeg elab juba ammu Ameerikas. Hirmus on lugeda tõdemust, et ta oleks õnnelik ka õudusunenägude üle – kui vaid magada saaks.

Raamat on kurb ja rõõmus nagu elu ise, kõik tegelased on kujutatud elusalt ja usutavalt ja kuigi mõni neist on vägagi ebameeldiv tüüp, saab ka sellistele pärast kogu loo läbilugemist kaasa tunda. Natuke.

Mul oli au ja rõõm perekond Hanniganiga tuttavaks saada.

Kaja Kleimann

Nora Ikstena “Mees sinises vihmamantlis”

Nora Ikstenalt olen ma varem lugenud “Elu pühitsust” ja too mulle meeldis, tõsiselt meeldis. Teisi raamatuid, “Neitsi õpetust” ja “Emapiima” olen küll käes keerutanud, aga miskipärast ikka lugemislaualt maha tõstnud. Kui nüüd ilmus Ikstenalt neljas raamat eesti keeles, siis seda ei saanud enam lugemata jätta. Mulje nii võimas kui “Elu pühitsusest” ei ole, aga kiidan küll. Mulle tundub, et see raamat võib lätlastele täitsa oluline olla. Ei, ma ei arva, et see on tõlkimatu ja teises kultuurikontekstis mittemõistetav — et kõigepealt on olemas üldinimlikud teemad (loomine, vananemine, üksindus, sõprus, saatus, kodumaa, keel) ja hulk maailmakultuuri viiteid (kõige enam James Joyce’i), pealegi on naabrite ajalugu meie omaga nii sarnane, et eestlasel on mõistmisvõimalusi rohkem kui mõnedel teistel rahvastel — aga seda ma arvan küll, et mingid nüansid on nii ehtlätlaslikud, et võõras või teretuttav neid päriselt ei taba.

Peategelased on suure osa elust paguluses elanud Tebe, kelle elutöö on James Joyce’i tõlkimine läti keelde, ning määramatus vanuses algaja naiskirjanik, keda Tebe oma kirjades Tütrekeseks nimetab. Nende kummaline ja ilus sõprus on raamatu telg. Vorm on ühtaegu lopsakas (palju tsitaate, erinevad registrid, on nii epistolaarset kui kirjeldavat kui sisekaemuslikku) ja napp (palju lühilauseid ja ütlemata jätmisi). Kõige toredam vist ongi see, et autor ei alahinda lugejat, vaid on üsna kindel, et lugeja suudab tema kirjutatuga kaasa mõelda, ise seoseid tekitada ja sealt edasi minna.

Tõlkijale on see raamat paras pähkel. Hannes Korjus on teinud mu meelest suurepärase töö, tema sõnavalik on täpne ja hea nüansitunnetusega ning paistab välja ka see, et ta pole peljanud vajadusel abi küsida.

Hilisem taustauuring tõi välja, et tegelikult on see tõsielusugemetega raamat, Tebe on Dzintars Sodums ja Tütreke Nora Ikstena ise. Niiet mõneti siis ka mälestusteraamat. Võib-olla mõnele lugejale on see infokild kasuks ja reklaamiks, ma ise kuulun küll nende hulka, kel on hea meel, et sellest takkajärgi teada sai, aga inimesi on erinevaid, eksole.

Tiina Sulg

Alina Bronsky “Baba Dunja’s Last Love”

Vahel on elus perioode, kus pead raamatuid lugemiseks valima paksuse järgi — s.t. mida õhem, seda parem! Berliinis elava vene päritolu Alina Bronsky õhuke raamat pakkus aga lugemiselamust mitme raamatu eest. Saab nutta ja saab naerda, lausa pisarateni, kohati on huumor väga must, aga kõlama jääb Baba Dunja siiras, rahulik, elukogenud hääl.

Tegevus toimub Tšernobõlis Ukrainas, kuhu Baba Dunja on aastaid pärast katastroofi tagasi kolinud ning kus ta elab tasast elu, kirudes mõttes naabri kukke, vesteldes oma surnud mehe Jegoriga, kirjutades kirju oma tütrele Saksamaal ja unistades kohtumisest oma ainsa lapselapsega. Ta ei lase end põrmugi häirida kõikidest neist kiiritusejuttudest, -hirmudest ja -ohtudest, sest peab end muretsemise jaoks liiga vanaks. Ega ma enam 82 ei ole, teatab ta naabrinaisele, kes teda liiga kõvasti kallistama tikub. Ja kodu on kodu, olgu ta siis kiiritatud või mitte, pealegi tärkab ka surnud tsoonis tasapisi uus elu.

Aga rahulik olemine saab ühekorraga otsa, kui peaaegu väljasurnud külla ilmub korraga meesterahvas väikese tüdrukuga. Dunja ei suuda kannatada, et keegi lapse elu — tahtmatult või tahtlikult — ohtu seab, kuid püüd mehele aru pähe panna lõpeb traagiliselt. Tänu oma altruistlikule otsusele ootab Dunjat ees kardinaalne elumuutus, mis teda siiski murda ei suuda.

Kuidas küll nii noor autor nagu Bronsky (sünd. 1978) suudab niivõrd hästi tabada vana inimese mõttemaailma? Dunja muutub lugejale pea sama sümpaatseks kui omaenda vanaema! Ja temast kiirgav, napis ja humoorikas vormis elutarkus puudutab ja paneb mõtlema. Oma eakale ja üksikule naabrinnale, kes nüüd, vanas eas kaalub abieluettepaneku vastuvõtmist, ütleb Dunja: „You’re no less lonely when you have a man. And what’s worse, you have to take care of him.” (92)

Bronsky kirjutab saksa keeles, aga inglisekeelset tõlget lugedes tundsin mitmel puhul, et tahaks lugeda seda teost hoopis vene keeles — oleks kuidagi mahlakam, autentsem. Aga ikkagi pole ma vist tükk aega lugenud midagi nii naljakat kui Marja ja sajale ligineva Sidorowi paaripanek, mis on esimest korda elus usaldatud Dunjale. Oma surnud mehe Jegori poolt kõrvasosistatud soovituse peale mitte unustada suudlust, mõtiskleb Dunja: „He can’t be serious, I think, these are old people and I have some decency. But they are still looking as if they are waiting for something in particular, and I sigh loudly. „I congratulate you, and I … bless you”, I say, and Marja’s eyes begin to glimmer. „And if you really want to… I would like to say… Sidorow, you may now kiss the bride.”” (102-3)

Ehkki tegu on saastatud tsooniga, paljukannatanud piirkonnaga, jääb raamatust hinge selline helge, päikeseline tunne, eelkõige kindlasti tänu Dunjale ja tema rahulikule, optimistlikule ellusuhtumisele. Ühe väga ägeda musta komöödia saaks selle raamatu põhjal vändata — ei tea, kas sellega on juba algust tehtud? Raamat kuulus, muide, ka rahvusvahelise Dublini kirjandusauhinna 2018. a. finalistide hulka.

Annika Aas

Mathura „Jääminek”

Kui luuletaja kirjutab oma esimese proosaraamatu, siis ei ole mõtet imestada, et see saab väga poeetiline. (On olemas ka samanimeline luuletus.) Vähem kui sajaleheküljelise raamatuga suutis autor mu jäägitult ära võluda, õigemini võlusid mu ära juba esimesed kümme. Looduskirjeldused on nii täpsed, olemata sealjuures paljusõnalised, et silme ette kerkivad pildid on väga selged. Lõhnad ka.

mathurajaaminekEga selles raamatus sündmusi väga palju ei ole. Mõne aasta eest leseks jäänud ja nüüd päris üksi elaval Manivaldil on kombeks igal hommikul oma saarele (mis on tegelikult küll kõrgem koht luhal) tiir peale teha, kui ilm just liiga hull ei ole. Varsti oli ta kõik uudised ära näinud – sest kui su maailm oli nii väike, et ta su silme ette ära mahtus, siis hakkasid märkama ka pisemaid erinevusi tema ühesarnaste paikade vahel. Oli hein mõnel aastal kusagil natuke kõrgem ja teisel kohal paksem. Kus oli rohkem raudrohtu ja kus rohkem jumikaid. /—/ Siis hakkasid tajuma vaevumärgatavaid muutusi igas mööduvas päevas. Sel aastal tunneb Manivald, et midagi on teisiti, et rohkem aastaaegu pole talle vist enam antud, justkui hakkas tema päevade piir kätte jõudma. Aga iga päev tuleb end siiski üles ajada, tuli ahju teha, midagi süüa ja oma eluvaimu sees hoida. Üksindus on lihtne, kui sellest saab argipäev, mille tegemiste sees üksiolemist enam ei märka. Niipea kui miski sellesse sisse murrab, ilmneb üksinduse kogu võim ja saabub arusaam, et mingi osa inimesest tunneb teise inimese soojusest ja lähedusest ikka puudust.

Vahel tulevad vana mehe ellu unenäod – näiteks heinateost, kui lõhnab pebretolmu ja suve soolase kuivuse järele ja alles noor Elviine nõuab, et mees tal päriselt minna lubaks. Kord tulevad noored mehed uurima, kuidas on niiviisi üksi elada ja tahaks sellest ehk filmi teha. Manivald ei saa aru küsimusest, mis on ta lemmikaastaaeg. Polnud midagi meeldida, kui vihmad sinu heina ära rikkusid, ajasid kartuli mädanema. /—/ Teisel suvel polnud jälle miskit muret, sügiski tuli soe ja helde. Mõnda kevadet ootasid jüripäevani, mõni sügis ei näidanudki taevast; talv hoidis sind niisamuti enese vangis. Filmitegemiseks siiski ei lähe.

Juba olengi liiga pikalt nii õhukese raamatu kohta kirjutama jäänud.

Võtke endale see aeg ja lugege, te ei kahetse.

Kaja Kleimann