Joel Haahtela „Adèle’i küsimus”

Joel Haahtela „Adèle’i küsimus” (2019, e.k. Kai Aareleid 2020)

On lemmikraamatuid ja on lemmikkirjanikke ehk nö sinu kirjanikke, kelle puhul sa võid enam-vähem 100% kindel olla, et ka tema järgmine raamat sulle meeldib. Sest hoolimata sisust on midagi nende stiilis, jutustamisviisis, mis sulle sobib. Haahtela kipub minu puhul olema selline kirjanik ja „Adèle’i küsimus” on juba viies tema teos, mis eesti keeles ilmunud. See on pisike, aga ilus ja tuumakas raamat usust, ajast, müütidest, vigadest, paranemisest, rännakust otseses ja kaudses mõttes. Rääkimata sellest, et tänases koroonapaanikas maailmas omandab nii mõnigi tekstilõik justkui lisatähenduse: „Mõtlen, et nüüd on tarvis korralikku tormi, mis torgiks ihu, ajaks maailmakorra sassi ja paiskaks kellad merre. On tarvis katuseid rebivaid iile, langevaid puid, pikki elektrikatkestusi, üleujutatud teid, sildade ja maandumisradade sulgemist, erakorralisi uudistesaateid, midagi, mis raputaks meid lahti ja tõstaks õhku ja paneks end elusana tundma.” (lk 106)

Minajutustaja on mees, kes on tulnud Lõuna-Prantsusmaal asuvasse kloostrisse uurima lugu Adèle’ist, pühakuks kuulutatud naisest, kuid samal ajal püüab jutustaja leida selgust ka iseendas, oma minevikus, oma abielus. Asjad ei ole hästi ei naise, ei pojaga, jutustajat vaevab üksildus ja kahetsus, sünged mõtted seoses oma surnud emaga. „Igaühes meist on algusest peale mõlk” (139), tõdeb jutustaja, aga kui oma vigadest üldse midagi õppida, siis vast seda, et me ei peaks oma nõrkuste ja eksimuste pärast ülemäära muretsema, sest „on kohti, kuhu jõutakse ainult eksides, muud teed ei ole.” (lk 76)

Ja tuleb leppida ka sellega, et mõnes asjas ei saagi kunagi täit selgust. Ka Adèle’i lugu ei anna ennast lõplikult kätte. On puuduvaid dokumente, on pragmaatilisust, mis põrkub võimega uskuda imedesse. Vestlused kloostri abti ja munkadega mõjutavad minajutustajat tahtmatult, aga tugevalt. Ta lahkub kloostrist ilma selge vastuseta Adèle’i loos, aga kindlasti on ta leidnud mõned vastused iseenda jaoks. Kui isa Jean tal leige veega jalgu peseb, tõdeb jutustaja: „Isa Jean teeb kõike aeglaselt ja vaikselt, keskendunult ja armastusega, nagu ei oleks maailmas praegusel hetkel mitte midagi olulisemat. Nagu voolaks maailm temast läbi ja muutuks samas veidi paremaks. Ta ei tea minust eriti midagi, ei tea midagi mu emast ega väikesest poisist, kes kevadpäeval kortermaja hoovis seisis. Ja siiski on mul tunne, nagu ta teaks ja peseks samas maha kõik selle, mis on mind vaevanud, kogu mu vana elu ja kõik selle taagad, iga mu eksimuse, võtaks need enda kätte ja laseks veel need minema uhtuda.” (lk 155)

Annika Aas

Joel Haahtela “Täheselge, lumivalge”

Ma luban endale väikese poeetilise liialduse ning ütlen, et kogu Haahtela loomingu lugemine—ning eesti keeles on nüüd juba päris kena valik saadaval—on nagu jalutamine lumivalges metsas täheselgel ööl. Selles on mingi süütus, puhtus, kergus. Kuigi käsitletavad teemad ei pruugi olla kerged, oskab Haahtela neist rääkida nii, et nad ei vajuta sind maadligi. Haahtela on melanhoolne, kuid mitte masendav. Käesoleva teose minajutustajagi lausub: “Me peame kurbuse eest hoolitsema, sest see teeb elu suuremaks ja ilusamaks, annab võimaluse lennata.” (lk 215) Ja see autorile omane napp, ülemäärasest puhastatud stiil ning võrratud metafoorid: “Kuidas üks väike sündmus võib kõike muuta, ainult näpuotsatäis armu taeva apteegist.” (lk 175)

“Täheselgest…” leiab mitmeid autori korduvaid motiive: liblikad ja liblikakogujad, Vermeeri maalid, õunapuu, kaotus-otsing, rännak. Seekord rändab teos nii ajas kui kohas päris kaugele. 20-aastase Helsingist pärit noormehe Leo Halme päevikusissekanded algavad 1889. a. Pariisis ning aegamisi-vihjamisi saame teada üht-teist tema minevikust, kodumaalt lahkumise põhjustest. Kirjutaja ei ole ülemäära emotsionaalne, kuid ridade vahelt kumab palju kaotusvalu, igatsust, kahetsust. Siin on ka konflikt unistuste ja reaalsuse vahel, sest oma südames maalikunstniku tulevikust unistav noormees on sunnitud onu abiga vastu võtma telegraafi koha. Teises osas näeme teda juba korrespondendina Berliinis vahetult enne Esimese maailmasõja algust ning järgmine osa näitab teda 53-aastase mehena hoopis kaugele Kagu-Aasiasse suundumas. (Elu)ring saab täis 1936. aastal Saksamaal Bernburgi psühhiaatriahaiglas.

Kuid see ei ole veel kõik. Haahtela poleks ju Haahtela, kui poleks kellegi jälgi ajada või kellegi jälgedes käia… Raamatu lõpp toob meid tänapäeva, 2012. a. Helsingisse, kus Leo Halme järeltulija hakkab oma vanavanavanaisa päevikuid lugema ja ümber kirjutama. Ning mitte ainult. Ümberkirjutaja tunneb oma vanavanavanaisaga seletamatut sidet ning võtab ette reisi Saksamaale Bernburgi, kus selgub tõde Leo Halme viimastest päevadest ja surmast. See ei ole ilus tõde, aga ometi, “kogu maailma kogunenud prahi, kurbuse ja pettumuste alt kumab siiski alati valgust, lumivalge pind” (334).

Annika Aas

Pegasuse väike sari

“Pegasuse väikese sarja” raamatud on mind alati üllatanud!

Ühelt poolt mitmekesisuse ja omanäolisusega.

Viimane tõeline elamus oli kataloonia kirjaniku Sanchez Pinoli raamat “Pandora Kongos”. Selles oli seiklust ja põnevust, õudust ja ulmet, armastust ja krimi. Tegelased suutsid mind sedavõrd haarata ja kaasa elama panna, et tekkis lausa soov raamatule uus lõpp kirjutada.

Sügava elamuse jättis samuti alžeeria kirjanik Mohammed Moulessehouli (pseudonüümina kasutab naise nime – Yasmine Khadra) kurb ja inimlik raamat “Plahvatus”, mis süüvib Iisraeli ja Palestiina konflikti tagamaadesse ja argipäeva, annab terrorismile näo, keha ja tunded.

Teisalt tõsiduse ja lihtsusega.

Raamatud, milles läbivateks teemadeks on inimestevahelised suhted, vanadus, surm, illusioonid, ootused ning armastus.

Mõtlemapanevalt ja ehmatavalt aus on raamat soome kirjanik Riikka Pulkkinenilt “Piir”. Romaanis käsitletakse selliseid raskeid teemasid nagu eutanaasia, teismelise ja täiskasvanu vaheline suhe.

Prantsuse kirjanik Anna Gavalda raamatud “Ma armastasin teda” , “Ma tahan, et keegi mind kusagil ootaks” ning “Näpatud tunnid” puudutavad inimese hinge, käsitlevad peresuhteid ja nende muutumist.

Soovitan “Pegasuse väikest sarja” kõigile, kes tahaksid kursis olla kaasaegse tõlkekirjandusega – raamatuid on sarjas tõlgitud prantsuse, hispaania, saksa, vene, soome jt. keeltest.

Ülle Nemvalts

Pegasuse väikese sarja alapealkiri võiks olla ka Kriipivad lood, sest peaaegu kõik seni loetu sellest sarjast on jäänud mõneks ajaks kuidagi painama – Riikka Pulkkineni “Piir” ja “Tõde”, Zoë Helleri “Ühe skandaali märkmed”, Jean-Marc Parisis’ “Enne, siis, pärast”, Céline Curioli “Suletud hääl”.

Neid raamatuid ühendab mu meelest asjaolu, et tegelaste elu ja suhted ei järgi alati üldkehtivaid norme või on lihtsalt omamoodi. Aga eluski tuleb ette kõikvõimalikke olukordi, vahel saab ka kirjandusest abi ning elujulgust. Elame siin ja praegu, teadmata, kas meid juhib juhus või saatus. Ja inimene ise on saladus.

Riikka Pulkkineni raamatust “Tõde”: “Inimestevahelised suhted on nagu tihedad metsatukad. Või hoopis inimesed ise, nemadki on metsad, neid avaneb üks rada teise järel, rajad, mis jäävad teistele tundmatuks, avanedes vaid juhuslikult neile, kes peale satuvad.”

Piret Kiivit

Pegasuse väike sari on igati tähelepanuväärne sari uuemast tõlkekirjandusest. Sarjal pole ametlikku nime, teda võib riiulil ära tunda ühtse kujunduse järgi. Vormilt napid, kuid sisutihedad, tundlikud ja inimpsüühikat vahedalt lahkavad lühiromaanid ja jutustused on enamasti hästi tõlgitud ja sisukate saatesõnadega varustatud.

Geograafiliselt ei piirdu avaldatu Euroopa nüüdiskirjandusega, sarjast  võib leida ka näiteks argentiina (Guillermo Martinez), kanada (Douglas Glover) ja mehhiko (Carlos Fuentes) kirjanike teoseid. Sama sarja abil on eesti lugejale tuttavaks saanud Anna Gavalda – üks praegustest lemmikautoritest (“Ma tahan, et keegi mind kusagil ootaks”), Philippe Claudel (“Brodecki raport”) ja Riikka Pulkkinen (“Piir”). Ka Eestis populaarselt Alessandro Bariccolt on avaldatud mitu raamatut.

Minu isiklikud lemmikud sellest sarjast (Gavalda ja Claudeli kõrval) on Agnès Desarthe’i “Head kavatsused”, Laurent Graffi “Õnnelikud päevad”, Laurent Gaudé “Scortade päike” ja Per Pettersoni “Kui me hobusevargil käisime”. Sari pakub aga piisavalt mitmekesist lugemist, et igaüks sealt endale midagi sobivat leiaks. Jõudu otsimiseks!

Tiina Tarik

Pegasuse väike sari on hea valik, kui on tahtmine lugeda midagi head, lühikest, kaasaegset ja kurba. Mulle tundub, et selle sarja puhul on hästi läbi mõeldud, mida ja millal avaldada. Olen lugenud pooli sarjas ilmunuist ja omamoodi elamuse on loetu alati pakkunud.

Kõige enam sobisid mulle Julio Llamazarese üksindust uhkav “Kollane vihm”, Alessandro Baricco inimesi ja teid analüüsiv “See lugu”, Douglas Gloveri seiklusjutumaiguline “Temake”, Jhumpa Lahiri suhtlemise keerukusi lahkav “Murede mõistja” ja Irina Denežkina karm ja kurb noortest jutustav “Anna mulle!”.

Tiina Sulg

Varem on Pegasuse väikse sarja raamatutest siin blogis kirjutanud Auli Käsik (Per Pettersoni “Kui me hobusevargil käisime”  ja  Laurent Graffi “Õnnelikud päevad”), Halliki Jürma (Anna Gavalda “Näpatud tunnid”) ja Tiina Sulg (Julio Llamazaresi “Kollane vihm” ja Albert Sánchez Piñoli “Külm nahk”).

Pegasuse väike sari kirjastuse kodulehel.
Raamatute ühispilt: Ago Pärtelpoeg.

Kaks kurba lugu Hispaaniast: “Kollane vihm” ja “Külm nahk”

Kirjastus Pegasus on oma kaasaegset tõlkekirjandust tutvustavas sarjas (mis kannab sellist ebaoriginaalset nime nagu “Pegasuse väike sari”) avaldanud järjest kaks romaani Hispaaniast pärit autoritelt: hispaanlase Julio Llamazaresi “Kollane vihm” ja kataloonlase Albert Sánchez Piñoli “Külm nahk”.

Tegevuspaigad ja tegelased on raamatuis küllaltki erinevad – Llamazaresi raamat kirjeldab ühte mahaajäetud küla Hispaanias ja sealset viimast elanikku, Piñolil toimub tegevus üksildasel saarel Antarktika lähistel, osalisteks majakavaht,  ilmavaatleja ja meremonstrumid. Aga milleski on need raamatud üsna sarnased.

Mõlemad raamatud räägivad paljuski üksindusest. Kui Llamazaresi tegelane on jäänud päris üksi, siis Piñoli peategelane muust maailmast eraldatud paigas sunnitud seltskonnas on pigem üksildane. Peategelaste arengus on mitmeid sarnaseid etappe: tegutsemiskihk vaheldub minnalaskmismeeleoludega, mälestustest on kord tuge, teinekord teevad need haiget, kontakte väljaspool olijatega kord otsitakse, kord välditakse paaniliselt, selleks, et enda mina täiesti kaotsi ei läheks, leiutatakse rituaale ja püütakse neid täita. Üksindus võib olla küll piinav, kuid lõppeks oli see mõlema raamatu peategelasel suhteliselt teadlik valik.

Kirjeldused, põhjendused ja meeleolud on raamatuis realistlikud ja usutavad. Mõningane müstiline moment, mida võib enam või vähem võtta unenäolisuse, allegooria või kaalutletud kirjanduslikku võttega, on ka “Kollase vihma” peategelase võime suhelda surnutega ning “Külma naha” inimesesarnased kahepaiksed. Ja mõlemas on see kuidagi õigel kohal ja mõjus.

Raamatust jääb õhku nukker meeleolu, tunnetus, et mingid ajad on pääsmatult kadunud ja elu läheb edasi uute reeglite järgi. Meeleolu rõhutamiseks on kummalgi oma märksõnad – Piñolil tuletorn ja suhted monstrumitega, Llamazaresil kollane vihm, mis uhub minema kõik olnu, murendab maju ja mälu.

Kui keegi küsib, et miks ta peaks neid raamatuid lugema, siis mingit mõistlikku vastust mul anda ei ole. Aga kui te soovite paariks tunniks sukelduda Püreneede-tagusesse kurbusesse, nautides sõnade võimu vormida silme ette pilte, hinge meeleolusid ja pähe seniselitamatuid mõtteid, siis on need raamatud hea valik.

Meie kirjanduskriitikuist on romaane märganud Peeter Helme (“Katalaani autori õuduspõneviku süvakihid” võrguajakirjas Kriteerium), Mele Pesti (“Antropoloogist kirjaniku sõda metslaste ja iseendaga” Eesti Päevalehes) ja Kätlin Kaldmaa (“”Kollane vihm” on igast küljest lihvitud teemant“ Eesti Päevalehes).

Tiina Sulg