Moodne aeg

Sarjast “Moodne aeg” loetud raamatud on mulle meeldinud eeskätt seetõttu, et igaüks neist on mind iseäralikult puudutanud: üllatanud, ehmatanud, kurvastanud ja muid erinevaid tundeid tekitanud, ühesõnaga – pole külmaks jätnud.

Esimeseks loetud raamatuks sarjast oli noore soome autori Elina Hirvoneni “Et tema mäletaks sedasama”, millest ma avaldasin ka pikema lugemissoovituse.

Järgnesid diplomaatide perest pärit belgia kirjaniku Amelie Nothombi raamatud “Jumala lapsepõlv”- täiesti uus vaade elule läbi lapse silmade sünnist kuni kolmanda eluaastani ning “Armastuse sõda”, mille tegevus toimub Hiina diplomaatide getomüüride vahel, kus kõikvõimalike diplomaatide laste vahel käib halastamatu omavaheline sõda, samal ajal kui nende vanemad saatkondades rahu eest võitlevad.

Siis üks juhuslikult soovitatud raamat suviseks lugemiseks, millest sai üks minu lemmikuid, Haruki Murakami “Kafka mererannas”, milles paralleelselt käsitletakse nii jaapani vaimulaadi kui ka lääne popkultuuri – seda kõike ühendamas peategelase Tamura Kafka pubertieedieast täiskasvanuks saamise lugu.

Ja veel:

•            Vene päritolu prantsuse kirjanik Andrei Makine “Tundmatu mehe elu”-Venemaa ajalugu viimase saja aasta jooksul läbi endise dissidendi mälestuste, kes on 20 aastat Pariisis paguluses viibinud ning pöördub nüüd tagasi kodumaale.
•              Saksa autor Sven Regener “Berliini bluus”- peategelaseks 30. eluaastale lähenev sarmikas lääne-berliinlane, kes elab pooleteisttoalises üürikorteris ja veedab oma elu Berliini kõrtsides ja kelle elu enne kolmekümnendat sünnipäeva täielikult segi paiskub.
•             Šveitsis sündinud vabakutseline kirjanik Peter Stamm “Agnes”- raamat sellest, kuidas inimesed mäletavad ja tõlgendavad toimunut väga erinevalt.
•             Prantsuse kirjanik Frederic Beigbeder “Armastus kestab kolm aastat”- tegelasteks prantsuse mehed, kes elavad pidevas naudinguihas ja hirmus läbi kukkuda, kellede elu täidavad ööklubid, üha vahelduvad naispartnerid, kuulsusejanu, soov teistest parem olla.
•              Austria kirjanik Thomas Glavanic “Öötöö”, milles autor küsib peategelase Jonase kaudu: “Kas üks inimene saab maailmas elada kui kõik teised on kadunud?”
•              Inglise autor Sarah Winman “Kui jumal oli jänes”- minajutustajaks tüdruk Elly, keda ümbritseb kirev galerii kummalisi sugulasi ja tuttavaid- kuidas selles suhterägastikus ellu jääda ja võib-olla ka õnnelik olla?
•               Kõige värskemalt loetud jaapani  kirajaniku Yoko Ogawa “Majapidaja ja professor”, milles peategelasteks piiratud mälukestvusega matemaatikaprofessor, tema juurde saadetud majahoidja , viimase  kümneaastane poeg, keda professor hakkab Ruutjuureks kutsuma ning arvud. Ääretult liigutav hingesoojusega kirjutatud inimlikkuse jõusse uskuv, nukker kuid kindlasti mitte masendav raamat.

Tõelist naudingut pakkus mulle Muriel Barbery raamat “Siili elegants”. Lugu 54-aastasest pariislannast Renee  Michelist, kes elab väga uhkes majas ja töötab seal majahoidjana. ”Ja kuna majahoidjad on vanad, koledad ja tigedad , siis on samale totakale taevavõlvile tulikirjas märgitud ka see, et eespool nimetatud majahoidjatel on paksud jõuetud kassid, kes unelevad päevad läbi heegeldatud sohvapatjadel.”  üüpilise majahoidjamuti fassaadi taga jumaldab Renee aga kauneid kunste, loeb palju, huvitub heli- ja filmikunstist.

Teiseks peategelaseks on intelligentselt varaküps 12-aastane tütarlaps Paloma, kes on otsustanud oma 13. sünnipäeval endalt elu võtta. Enne enesetappu seadis ta endale aga eesmärgiks “mõelda nii palju sügavaid mõtteid kui võimalik ja need siis vihikusse kirja panna… neid sügavaid mõtteid tuleb välendada jaapani luuletuse vormis…”  – ja seda kõike välja selgitamaks kas maailmas siiski ehk leidub midagi, mille nimel tasuks edasi elada! (vt. ka Jan Kausi artiklit “Käibetõed, me vennad-õed” Sirbis 31.08.12 )

Eelneva põhjal julgen kindlalt väita, et kirjastuse Varrak raamatusari “Moodne aeg” sobib lugejale, kes otsib raamatust midagi elulist, tõsist, inimhinge puudutavat.

Ülle Nemvalts

Nüüdisaegne väärtkirjandus, mida mõnekümne aasta pärast nimetatakse aupaklikult klassikaks, pakub ühtaegu vahedaid ja sooje sissevaateid inimhinge keerukusse ning inimelu mitmetahulisusse. Tegelaste seas võib leida kõrtsikammijaid ja ulaelajaid, meeleheitel koduperenaisi ja ennast ohverdavaid kunstiinimesi, hea näoga kurjategijaid ja kurja südamega heategijaid ning tüüpe, kelle võitlusväli on laienenud lõpmatuseni.

Ühtlaselt heast koosseisust tõstaksin esile kolm romaani, mis käsitlevad inimeseks jäämise võimalikkust ja võimalusi: Emmanuel Carrère’i “Vaenlane” (2002), David Benioffi “Varaste linn” (2009) ning Lloyd Jonesi “Mister Pip” (2009).

Tiina Tarik

Moodne aeg käib alla. Inimesed räägivad üha vähem ise ja üksteisega. See tundub olevat moodsa aja üks suurimaid haigusi. Inimesed seisavad silmitsi üksinduse, sassis inimsuhete, pettekujutelmade ja sooviga hallist argipäevast välja rabeleda. Sotsiaalne eraldatus ja sellest tulenev eneseusalduse puudus ühendab “Moodsa aja” sarja raamatutest kui mitte kõiki, siis suuremat osa küll. See pole kerge lektüür. Raamatud on sisutihedad, nõuavad keskendumist ja süvenemist. Erinevate autorite isikupärane keelekasutus, erinevad teemad ja tüpaažid pakuvad tõelise lugemiselamuse. Iga raamatu on mingi nurga alt huvitav ja eesmärgiks tundub olevat raputada kaasaegset mugavusse ja sellest tulenevalt saamatusse uppuvat kodanikku. Suure lugemiselamuse on jätnud David Benioffi “Varaste linn”, Mihhail Šiškini “Veenuse juus”, Rachel Cuski “Arlington Park” ja Nick Hornby “Elu edetabelid”.

Sirje Suun

Selle sarja raamatud on pakkunud kauneid ja poeetilisi, kuid ka karme ja valusaid kirjeldusi inimestest ja ühiskonnast. Loetud raamatutest ei valmistanud üksi pettumust, kuid siiski kõige suurema lugemiselamuse pakkusid mulle kaks teost: H. Murakami “Elevant haihtub” ja M. Houllebecq “Elementaarosakesed”. Esimeses neist jutustatakse humoorikal ja soojal toonil erinevate inimeste argipäevast, mis võib endas kätkeda väga toredaid ja jaburaid olukordi. Teine raamat kujutab endast aga karmi, kuid oivalise huumoriga edasi antud analüüsi tänapäeva ühiskonna kohta.

Kadri Reimand

Tõstaksin sarjas esile kolm autorit: M. Houllebecq, H. Murakami, N. Hornby. M. Houllebecq on tänapäeva maailma suhtes julmalt aus. Olgu näiteks üks tsitaat “Elementaarosakestest”: “Selleks, et ühiskond toimiks, et konkurent ei kaoks, peab iha kasvama, laienema ja inimeste elu õgima.” Ei mingeid illusioone. H. Murakami muinasjutulisus ja ebareaalsed olukorrad ei häiri kummalisel kombel ka paadunud realistlikku lugejat. Kuidagi võluv ja mõtteainet pakkuv on tema laad. N. Hornby elulised lood tänapäeva lihtsatest inglastest, aga kirjutatud nii, et huvitav lugeda ka eestlasel.

Meeldejäänute seas on veel D. Lodge “Ühest kohast teise” ,W. G. Sebaldi “Väljarändajad”. J. Griškovetsi “Särk”. Tulevikus tahaksin ma sellest sarjast lugeda D. Mitchelli “Pilveatlast”, P. Giordano “Algarvude üksildust” ja V. Pelevini “Tšapajev ja Pustotad” (ei oska põhjendada, miks just need).

Piret Kiivit

 

Meie blogis on “Moodsa aja” raamatutest varem kirjutanud Ülli Tõnissoo Thomas Glavinici “Öötööst”, Kaja Kaldmaa Nicole Kraussi “Armastuse ajaloost”, Ülle Nemvalts Elina Hirvoneni raamatust “Et tema mäletaks sedasama”. Kogu sarja nimekirja leiab Varraku kodulehelt.

Pegasuse väike sari

“Pegasuse väikese sarja” raamatud on mind alati üllatanud!

Ühelt poolt mitmekesisuse ja omanäolisusega.

Viimane tõeline elamus oli kataloonia kirjaniku Sanchez Pinoli raamat “Pandora Kongos”. Selles oli seiklust ja põnevust, õudust ja ulmet, armastust ja krimi. Tegelased suutsid mind sedavõrd haarata ja kaasa elama panna, et tekkis lausa soov raamatule uus lõpp kirjutada.

Sügava elamuse jättis samuti alžeeria kirjanik Mohammed Moulessehouli (pseudonüümina kasutab naise nime – Yasmine Khadra) kurb ja inimlik raamat “Plahvatus”, mis süüvib Iisraeli ja Palestiina konflikti tagamaadesse ja argipäeva, annab terrorismile näo, keha ja tunded.

Teisalt tõsiduse ja lihtsusega.

Raamatud, milles läbivateks teemadeks on inimestevahelised suhted, vanadus, surm, illusioonid, ootused ning armastus.

Mõtlemapanevalt ja ehmatavalt aus on raamat soome kirjanik Riikka Pulkkinenilt “Piir”. Romaanis käsitletakse selliseid raskeid teemasid nagu eutanaasia, teismelise ja täiskasvanu vaheline suhe.

Prantsuse kirjanik Anna Gavalda raamatud “Ma armastasin teda” , “Ma tahan, et keegi mind kusagil ootaks” ning “Näpatud tunnid” puudutavad inimese hinge, käsitlevad peresuhteid ja nende muutumist.

Soovitan “Pegasuse väikest sarja” kõigile, kes tahaksid kursis olla kaasaegse tõlkekirjandusega – raamatuid on sarjas tõlgitud prantsuse, hispaania, saksa, vene, soome jt. keeltest.

Ülle Nemvalts

Pegasuse väikese sarja alapealkiri võiks olla ka Kriipivad lood, sest peaaegu kõik seni loetu sellest sarjast on jäänud mõneks ajaks kuidagi painama – Riikka Pulkkineni “Piir” ja “Tõde”, Zoë Helleri “Ühe skandaali märkmed”, Jean-Marc Parisis’ “Enne, siis, pärast”, Céline Curioli “Suletud hääl”.

Neid raamatuid ühendab mu meelest asjaolu, et tegelaste elu ja suhted ei järgi alati üldkehtivaid norme või on lihtsalt omamoodi. Aga eluski tuleb ette kõikvõimalikke olukordi, vahel saab ka kirjandusest abi ning elujulgust. Elame siin ja praegu, teadmata, kas meid juhib juhus või saatus. Ja inimene ise on saladus.

Riikka Pulkkineni raamatust “Tõde”: “Inimestevahelised suhted on nagu tihedad metsatukad. Või hoopis inimesed ise, nemadki on metsad, neid avaneb üks rada teise järel, rajad, mis jäävad teistele tundmatuks, avanedes vaid juhuslikult neile, kes peale satuvad.”

Piret Kiivit

Pegasuse väike sari on igati tähelepanuväärne sari uuemast tõlkekirjandusest. Sarjal pole ametlikku nime, teda võib riiulil ära tunda ühtse kujunduse järgi. Vormilt napid, kuid sisutihedad, tundlikud ja inimpsüühikat vahedalt lahkavad lühiromaanid ja jutustused on enamasti hästi tõlgitud ja sisukate saatesõnadega varustatud.

Geograafiliselt ei piirdu avaldatu Euroopa nüüdiskirjandusega, sarjast  võib leida ka näiteks argentiina (Guillermo Martinez), kanada (Douglas Glover) ja mehhiko (Carlos Fuentes) kirjanike teoseid. Sama sarja abil on eesti lugejale tuttavaks saanud Anna Gavalda – üks praegustest lemmikautoritest (“Ma tahan, et keegi mind kusagil ootaks”), Philippe Claudel (“Brodecki raport”) ja Riikka Pulkkinen (“Piir”). Ka Eestis populaarselt Alessandro Bariccolt on avaldatud mitu raamatut.

Minu isiklikud lemmikud sellest sarjast (Gavalda ja Claudeli kõrval) on Agnès Desarthe’i “Head kavatsused”, Laurent Graffi “Õnnelikud päevad”, Laurent Gaudé “Scortade päike” ja Per Pettersoni “Kui me hobusevargil käisime”. Sari pakub aga piisavalt mitmekesist lugemist, et igaüks sealt endale midagi sobivat leiaks. Jõudu otsimiseks!

Tiina Tarik

Pegasuse väike sari on hea valik, kui on tahtmine lugeda midagi head, lühikest, kaasaegset ja kurba. Mulle tundub, et selle sarja puhul on hästi läbi mõeldud, mida ja millal avaldada. Olen lugenud pooli sarjas ilmunuist ja omamoodi elamuse on loetu alati pakkunud.

Kõige enam sobisid mulle Julio Llamazarese üksindust uhkav “Kollane vihm”, Alessandro Baricco inimesi ja teid analüüsiv “See lugu”, Douglas Gloveri seiklusjutumaiguline “Temake”, Jhumpa Lahiri suhtlemise keerukusi lahkav “Murede mõistja” ja Irina Denežkina karm ja kurb noortest jutustav “Anna mulle!”.

Tiina Sulg

Varem on Pegasuse väikse sarja raamatutest siin blogis kirjutanud Auli Käsik (Per Pettersoni “Kui me hobusevargil käisime”  ja  Laurent Graffi “Õnnelikud päevad”), Halliki Jürma (Anna Gavalda “Näpatud tunnid”) ja Tiina Sulg (Julio Llamazaresi “Kollane vihm” ja Albert Sánchez Piñoli “Külm nahk”).

Pegasuse väike sari kirjastuse kodulehel.
Raamatute ühispilt: Ago Pärtelpoeg.

Punane raamat

Sarja pealkiri väljendab kujundust, ei ole ju tegemist väljasuremisohus kirjanike või teostega. Ka kirjanduskohvikusse valitud raamatuid on sellest sarjast kohviku kolme ja poole aasta jooksul olnud palju. Kujundus on meeldiv. Ja ka raamatupoest ostan sooduskampaania ajal mõnikord punaseid raamatuid, isegi siis, kui autor või pealkiri on tundmatu.

Krõõt Kaljusto-Munck

Sarjast “Punane raamat”  on meelde jäänud S. Dovlatovi “Tsoon” ja “Kohver”. Dovlatov on üks mu lemmikkirjanikke, anekdootlik huumor on garanteeritud, argielu lihtsalt võib olla absurdselt naljakas. Ja I. McEwan “Laupäev” – kuigi tegemist ei ole krimiromaani ega seikluslooga läks olukord vahepeal ikka hullult põnevaks ja pingeliseks, psühholoogilises plaanis.

Piret Kiivit

“Punane raamat” uues kuues. Lisaks sellele, et sari “Punane raamat” sisaldab tõeliselt väärt lugemist, on tegemist väga ilusate ja stiilselt kujundatud teostega. Raamaturiiulile ritta ladudes näevad nad nii ilusad välja.

“Punase raamatu” sari keskendub rohkem n-ö moodsale klassikale ja koondab enamasti küll juba varem ilmunud XX sajandi maailmakirjanduse tõlkeid, kuid lisab sinna ka täiesti uusi. Väga kuulsate nimede kõrval tutvustatakse ka vähem kuulsaid või uusi autoreid. (J. Winterson „Apelsinid pole ainsad viljad“, P. Auster „Oraakli öö“).

Sirje Suun

Sarjas ilmunud raamatud.

Foto Ago Pärtelpoeg

“Põhjamaade romaan”

Ma olen mõnikord siiras hämmingus, mida ja kuidas kirjastus “Eesti Raamat” välja annab.* Küll aga tahan ma kirjastust südamest tänada “Põhjamaade romaani” sarja jätkuva käigushoidmise eest.

 

“Põhjamaade romaani” hõbedaste kaante vahel on 1997. aastast ilmunud 24 raamatut. Olen lugenud neist pooli – Anu Saluääre tõlgitud Frans Gunnar Bengtssoni viikingiromaani “Orm Punane” (1997), Elvi Lumeti tõlgitud Herbjørg Wassmo triloogiat “Dina raamat” (1997), “Õnne poeg” (2000), “Dina pärandus” (2001), mis seostub Põhjala kangete naistega nii ajaloos, kirjanduses kui legendides, Anu Saluääre tõlgitud Vilhelm Mobergi tetraloogiat “Väljarändajad” (2002), “Sisserändajad” (2005), “Asunikud” (2006) ja “Viimane kiri Rootsi” (2009), mis tegeleb 19. sajandil Ameerikasse väljarändamise teemaga, Eha Vaini tõlgitud Lars Saabye Christenseni kunstnikuromaani “Modell” (2007), Elvi Lumeti tõlgitud Anne Birkefeldt Ragde triloogiat “Berliini paplid” (2008), “Erakvähid” (2008) ja “Rohelised aasad” (2008) ja Eva Velskri tõlgitud Jens Christian Grøndahli kaasaegset perekonnaromaani “Neli päeva märtsis” (2009) – ega ole kunagi pidanud pettuma.

Nende kõigi kohta saab kokkuvõtvalt öelda, et nad on:

• Perekonnasaagad. Vaatluse all on tavaliselt mitu põlvkonda või sama põlvkonna mitu haru. Kõik need omavahel põimuvad sugulussuhted ja minevikuvarjud on olulised, kuid mitte üksteist lämmatavad, vaid loo arengule suurepäraselt kaasaaitavad.
• Mäluraamatud. Tegemist on kas ajalooliste romaanidega või kui põhitegevustik toimub kaasajas, siis alati on viiteid ja kirjeldusi minevikust.
• Traditsioonilised psühholoogilised romaanid. Tegelaste karakterid, arengud ja omavahelised suhted on kirja pandud süvitsiminevalt, usutavalt ja huviga loetavalt.
• Panoraam-romaanid. Ühe romaaniga on hõlmatud mitmed tegevuspaigad, erinevad ajastud ja vägagi kirev tegelaskond. Autoritel on õnnestunud kokku võtta teatud ajastul ühiskonnas või vähemalt mõnes ühiskonnakihis toimuv, muutumata fragmentaarseks või ülelibisevaks.
• Eetikaga tegelevad raamatud. Küllalt olulisel kohal on romaanides valikud ja nendega seonduvad eetilised probleemid, mis võivad ilmsiks tulla alles aastate möödudes.
• Põhjamaise inimese portreed. Nii mitmeski raamatus on lahti kirjutatud fenomen, et suurte emotsioonide puhul hoitakse tihtipeale oma suu kinni, aga väljaelamata pinged kuhjuvad ning lahvatavad aeg-ajalt kummalistes olukordades.
• Sünkjad lood. Romaanides on tihtipeale tuntavad tumedad allhoovused, olgu need siis tingitud valedeks osutunud valikutest, minevikupainetest või elu piiratuse tunnetamisest.
• Head raamatud. Igaühte neist julgen ma soovitada ka teistele lugemiseks.

“Põhjamaade romaani” sarjas on veel ilmunud Ene Mäe tõlgitud Göran Tunströmi “Varas” (1999), Aet Püssimi tõlgitud Ib Michaeli “Prints” (1999), Imbi Lepiku tõlgitud Johannes Vilhelm Jenseni “Kuninga langus” (2001), Aet Püssimi tõlgitud William Heineseni “Hea lootus” (2002), Anu Saluääre tõlgitud Per Olov Enquisti “Ihuarsti visiit” (2004), Eha Vaini tõlgitud Märta Tikkaneni “Isiklikud asjad. Suur hülgekütt” (2004), Aet Püssimi tõlgitud Dorrit Willumseni “Pruut Gentist” (2005), Anu Saluääre tõlgitud Per Olof Sundmani “Insener Andree õhuretk” (2005), Tõnis Arnoveri tõlgitud Lars Sundi “Eriku raamat” (2006) ja Katre Ezzoubi tõlgitud Rose Tremaini “Muusika ja vaikus” (2008).

Niisiis tänan kirjastust “Eesti Raamat”, et “Põjamaade romaani” näol on olemas valik raamatuid, mida võib lugeda täna, homme, kümne aasta või aastakümmnete pärast.

Tiina Sulg
________________________________________________________________________________
* Ma ei saa siiamaani üle sellest, et kirjastus ostis ära Heinleini avaldamisõigused, laskis Lauri Saaberil teha suurepärase tõlke ning andis siis raamatu “Kuu on karm armuke” välja pehmekaanelisena, olematu kujundusega ja küsis hinnaks kroon lehekülg, kaaned kaasa arvatud.

Penny Vincenzi “Ajastu ahvatlused”

Vincenzi, Penny.  Ajastu ahvatlused .- Varrak, 2005 – 2007.

Ma pole küll lugenud kõiki “Varraku” ajaviiteromaani sarja raamatuid, kuid julgen arvata, et Penny Vincenzi triloogia “Ajastu ahvatlused” on üks huvitavamaid nendest. Kellele on meeldinud John Galsworthy “Forsyte`ide saaga”, see võib julgelt kätte võtta ka selle teose.

Vincenzi on loonud 20. sajandi Lyttonite kirjastusperekonna saaga, mille tegelased oma kirgede, pettumuste ja saavutustega on väga värvikad ja meeldejäävad. Tegelasi on väga palju ja tegevus toimub Londonis, New Yorgis ja ka maakohtades. Kõrgaadlisoost Celia Beckenhamist saab juba kaheksateistkümne aastaselt Oliver Lyttoni abikaasa. Tal aga ei ole kavatsustki jääda lihtsalt oma mehe naiseks ning ta asub kirjastuses tööle. Tema tee ristub rängas vaesuses vireleva Sylvia Milleri eluga ning Celia võtab Sylvia noorima tütre oma perekonda, võimaldades talle hoopis teistsugust tulevikku, kui tüdrukul muidu ees oleks avanenud. Järgnev tegevus toimub Esimese maailmsõja järgsel Inglismaal. Oliver naaseb sõjast füüsiliselt ja vaimselt muserdatuna. Julgel ja tahtejõulisel Celial, kes on harjunud elult kõike saama, on raske sellega leppida. Celia tunde-ja abielu pannakse tõsisele proovile, kui tema ellu astub võluv kirjanik Sebastian Brooke. Omakorda pingestavad pidevad probleemid prestiižikas perekirjastuses, millest mõned ähvardavad areneda skandaalideks ja kirjastuse koguni laostada. Kõige taustal edenevad romaani teiste tegelaste värvikad arengulood. Saame aimu ka sotsiaalsest ja soolistest ebavõrdsustest ning sõjajärgse Inglismaa majandus- ja seltsielust. Seni suhteliselt muretult kulgenud elu hakkab ohustama lähenev Teine maailmasõda. Lyttonite ilusad kaksikud Adele ja Venetia on 1928 aastal oma kaheksateistkümnendal sünnipäeval kindlad, et neid ootab ees ilus tulevik. Sõjaga muutub kõigi elu aga pöördumatult. Lyttonsi kirjastusele on ühtaegu suureks ohuks nii natsid kui ka perekonna enda saladused, kõiki neid teab üksnes Celia. Lytonite kolmas põlvkond peab tulema toime uute murede ja katsumustega, ning neid on nii isiklikke kui töiseid.

Triloogia osad on “Kaugeltki mitte ingel”, “Midagi ohtlikku” ja “Kiusatusse”. Iga osa ilmus kahe raamatuna, kokku kuus raamatut. Meil ilmus raamat kolme aasta jooksul, nii et uut osa pidi ootama üle poole aasta. Kadestan inimesi, kel on nüüd võimalik lugeda kogu saagat ühe korraga. Selleks annab võimaluse ka pikem pühade periood. Head lugemist!

Hele-Kaja Mäesepp