Posts Tagged ‘näitlejad’

Lugemissoovitused näitlejatelt: Külliki Saldre, Maarja Jakobson, Hannes Kaljujärv

Raamatukogu sünnipäevanädalal on saanud kenaks tavaks, et lugemissoovitustega astuvad üles tuntud tartlased. 9. aprillil olid raamatukogu kohvikusse “Lutsu Juures” oma lugemiselamustest vestlema kutsutud näitlejad Külliki Saldre ja Hannes Kaljujärv (Vanemuine) ning Maarja Jakobson (Tartu Uus Teater).

Külliki Saldre lugemisvaras on üha tähtsamal kohal mälestused, ent mitte ajakirjanike poolt kokkukirjutatud elulooraamatud, vaid ehtsad memuaarid ja autobiograafiad. Viimati loetust jättis sügavaima mulje Viivi Luige – Hedi Rosma pikk intervjuu “Ma olen raamat”. Kahe põlvkonna vaheline dialoog oli eluline ja mõistev. Varasemast on tallele jäänud pianist Käbi Laretei meenutused: “Tulbipuu”,  “Eksiil”,   “Otsekui tõlkes” – sisukad, ausad jäädvustused isiksusest ja (kunsti)elust tema ümber. Käbi Lareteiga on seotud ka Rootsi režissööri Ingmar Bergman, kelle Laterna magica oma julmas aususes on paljudele kunstiinimestele alaline lauaraamat. Mullusest “Loomingu Raamatukogu” valikust leidis Külliki Saldre eriti mõjuva olevat Torgny Lindgreni “Mälestused”. LR pälvis kõigi kõnelejate heakskiidu kui väike, aga tõhus raamatusari, kust alati võib leida ootamatuid pärleid.

Hannes Kaljujärv küsis alustuseks: „Millise romaani moto on „Üks rätsep tuli Rasinast, ti-ral-la-la!“?“ Õige! August Gailiti „Toomas Nipernaadi“. Kui Priit Pedajas 2003. aastal „Nipernaadi“ Emajõe Suveteatris lavastas, luges nimiosalist kehastanud Kaljujärv raamatu kolmandat korda läbi, ent hoopis teistsuguste tunnetega kui nooruses, mil Nipernaadi suhted naistega äratasid pigem “õiglast nördimust”. Nüüd paistsid Nipernaadi teod ja tahtmised uues, küpsemas ja soojemas valguses. Põhjaliku eeltöö teinud esineja luges haaratud publikule vaheldumisi katkendeid „Nipernaadist“ ning Jaanus Vaiksoo monograafiast „Gailit ja Nipernaadi“.

Maarja Jakobsoni vabu hetki on viimastel aastatel täitnud põhiliselt etteloetavad lasteraamatud. Õpinguaegadest saadik on ta aga ikka ja jälle  kätte võtnud ühe teose – Gabriel Garcia Marquezi „Sada aastat üksildust“. Ja iga lugemisega avaneb romaanist, mida ei suutvat täielikult edasi anda ükski lava- ega linateos, üha uusi kihte. Sama lugu on ka Cervantese “Don Quijotega”. Eesti nüüdiskirjandusest jättis sügava mulje Tõnu Õnnepalu „Paradiis“ oma karge loodus- ja külaelukirjeldustega. Külliki Saldrel oli sama paigaga ka isiklikke mälestusi. Veel nimetas esineja Mehis Heinsaart, kelle paljud jutud on meeldinud, ennekõike aga Tartu-lugude kogumikus „Tartu rahutused“ ilmunud „Kõhkleja Bernard“ oma iseäraliku tartulikkusega.

Õdusas õhkkonnas kulgenud õhtu jooksul küsiti rohkelt küsimusi niihästi kirjanduse- kui teatriteemadel. Uuriti, millal näitlejad loevad ja kuidas raamatute kohta infot saavad. Kõneldi Vanemuisest, Tartu Uuest Teatrist, kriitikast, teatriraamatutest – Pille-Riin Purje mälestusraamat „Jüri Krjukov“ oli kõigile hinge läinud.  Lõppjäreldusena jäi kõlama tõdemus, mis pädeb nii teatri, kirjanduse kui igasuguse loomingu kohta: kõike, mis tehtud ja loodud, on kellelegi vaja! Kui mitte meie põlvkonnale, siis järgmisele, kuid kellelegi kindlasti.

Tiina Tarik

Fotod Linda Jahilo, Tiina Sulg

Advertisements

“Unustamatu Jaan Saul”

Elaviku sarja 14. raamat on pühendatud varalahkunud Jaan Saulile, kes  eelmise sajandi  60-ndatel  säras komeedina lavalaudadel ja kinolinal ning oleks  pühitsenud 2011. a. oma 75.  juubelisünnipäeva. Kuid lapsepõlves läbipõetud sarlakid kahjustasid ta südant niipalju, et see lakkas tuksumast enne 30-aastaseks saamist. Seega on  Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumi poolt välja antud raamat, mis põhineb Jaan Sauli kirjadel kodustele ja Voldemar Pansole, omamoodi sünniaastapäeva austusavaldus.

Kirju kodustele võib vabalt võrrelda päevaraamatuga, sest seal on üsnagi detailsed kirjeldused näitlejatööst teatris (alates juba ülikooli näiteringist) ja filmis. Üks osa kirju on saadetud Moskvast, kus Jaan Saul õppis  1964. a. kinorežii kõrgematel kursustel ja puutus kokku selliste legendaarsete vene režissööridega nagu Tšuhrai ja Romm. Kõikidest kirjadest kumab läbi sügav austus, armastus ja tänutunne oma vanemate vastu. Ta kirjutab:

“Ma olen nii õnnelik ja rikas, kuna mul on nii palju – ema, isa, vend, vennanaine … = kodu! See on see pind, kus on kasvanud mu juured, kust olen saanud kosutust ja keharammu, see on see lavats, mis on mind toitnud ja kaitsnud, kui veel ise ei jõudnud, aga vaja oli. Teiete poleks ma saanud sellisekski nagu ma olen.. Tahan aga saada veelgi rohkemaks, niisuguseks nagu mind oodatakse, nagu mõni narr arvab juba olevat, niisuguseks nagu teie tahate mind näha. Armastan teid väga. Iga kord, kui etenduse lõpus kummardan, on esimene teile, sest teieta ei seisaks ma rahva ees koogutamas.”

Samas on kirjad tihti humoorikad, et mitte vanemaid liigselt muretsema panna:

“Muidugi on see väga mage nali,  mida kalender püüab tõestada: 21.skp. kell 11.20 olevat alanud kevad!?! Elu ja ilm tõestab aga kogu aeg vastupidist. Kui inimene ei alistu ja elab edasi, hoolimata sellest, et peab kandma naise poolt peale – (õigemini jalga) – sunnitud pikki aluspükse. Ainus lohutus on see, et neid kandvat ka kuningad.”

Vanemuise teatris töötamise perioodist on kergelt puudutatud  nn. Irdi-vastast mässu, millest on põgusalt kirjutanud ka Ivar Põllu  näidendis “Ird, K.”.  Noor ja tulipäine Jaan Saul esines teatritöötajate avalikul koosolekul Irdi-vastase sõnavõtuga, kus taunis viimase sõnavara ja tööstiili suhtlemisel näitlejatega. See on igati mõistetav, et kultuurses intelligentide peres  üleskasvanud ja Panso-kooli lõpetanud noormehele see vastu hakkas. Tema teie-vormis kirjades Pansole tunnetame sügavat austust oma Õpetaja vastu.

Käesolevate ridade kirjutajal on olnud õnn näha Jaan Sauli  “Vanemuise” mitmetes teatritükkides, milledest eredamad osatäitmised on meelde jäänud  lavastustest “Ookean”  , “Olen 30-aastane”, “Igavene inimene” , “Kaks kiigelaual”  ja “Otsustage meie üle, inimesed” Noorsooteatris. Jaan Saul oli väga karismaatiline,  mehelikult hea välimusega, võimsa häälega ja loominguliselt kirglik näitleja. Kuid nagu raamatu lugemisel selgub, ei tulnud need osatäitmised ainult jumala armust antud ande ja füüsiliste eelduste baasilt, vaid ta oli loovisikule omaselt tundlik natuur ja muretses proovide käigus väga selle pärast, kas kõik tuleb välja nii nagu vaja.

Ei tea kuivõrd neid lavastusi tollal jäädvustati videolindile, et ka kaasaegne põlvkond võiks neist osa saada, kuid filmi “Vihmas ja päikeses” (1960), mille väntamisele on raamatus hulk materjali pühendatud, samuti ka “Põrgupõhja uut Vanapaganat”, on kindlasti võimalik vaadata tv-s eesti vanade filmide retrospektiivi-saadetes.

Kui nüüd tekkis huvi J. Sauli kohta midagi veel lugeda, võiks välja otsida Leenu Siimiskeri monograafia “Jaan Saul” (1972).

Ülli Tõnissoo

Peeter Oja “17 x 4”

    Mis sest raamatust saab?
Kümmekond sekundit uudishimu rahuldamist ja muige suunurka.
    Kas seda on 1 € eest palju või vähe?
Müüginumbreid vaadates piisavalt.
    Üldhinnang?
Õnnestunud avantüür, kuigi Kivisidniku “Kutse” jääb ületamatuks.
    Arvustusi?
Loterii blogis.

Tiina Sulg

Gerda Kordemets, Anne Tuuling “Sulev Nõmmik: “Kui näeme, siis teretame””

Gerda Kordemets, Anne Tuuling “Sulev Nõmmik: “Kui näeme, siis teretame””  Tänapäev, 2011, 336 lk.

Mullu novembris meie lugemislauale ilmunud teose tutvustuses on kirjas, et elulooraamatus eesti lavastajast ja humoristist Sulev Nõmmikust (11.01.1931–28.07.1992) maalivad autorid legendaarsest Kärna Ärnist värvilise ja elusa portree, kus Nõmmik laseb paista ka neil tahkudel, mis muidu prožektorite valgusvihust kõrvale jäid.

Ja tõepoolest – kui palju me sellest kuulsast ja rahva poolt armastatud mehest siis tegelikult ka teame või omal ajal teadsime? Olles raamatu värskelt läbi lugenud, pean tunnistama, et ikka üsna vähe teadsin. See põlvkond, kes on üles kasvanud 1970-80-tel aastatel, teab ja mäletab Nõmmikut eelkõige „Uduvere vanamehena“, kes astus nimetet rollis üles nii (tema enda kõnepruuki kasutades) „raadiumis“ kui ka „televusseris“. Mulle, kui tollal algklasside lapsele, kes ilmaelust veel vähe taipas, mõjusid need pajatused lihtsalt mõnusa huumorina. Hiljem hakkasid aru saama, et nendesse oli ju alati pikitud tubli annus kriitikat tollase üsnagi nõmeda elukorralduse pihta. Nõmmiku suhtumine nõukogude võimu tuleb muide välja ka tema kirjadest, mida ta 12-aastase poisina saatis Hiiumaalt sugulaste juurest sõjapaost oma tollal juba Tallinnas elanud emale. Neist ühe lõppu on ta kirjutanud lihtsa, kuid väga konkreetse mõtteavalduse – kadu tibladele (lk 32).

Raamatust selgub, et väikese Sulevi lapsepõlv Hiiumaal ei olnud sugugi kerge. Alates sellest, et üles pidi ta kasvama ilma isata. (Kusjuures tema isa isik on siiani ka lähimatele sugulastele teadmata). Juba 12-aastasena pidi Sulev tegema paljusid maatöid, aga ta tegi seda virisemata ja isegi rõõmuga. Näiteks 1943. a. sõjasuvel emale saadetud kirjadest torkab silma, et poiss armastab tööd teha ning suhtub heinateosse, kartulivõttu ja ka muudesse igapäevastesse talutegemistesse rõõmsa huviga (lk 24). Ühes järgmises kirjas tunnistab usin poeg emale, et püüab talutööde kõrvalt iga vaba minuti õppimisele pühendada (lk 28). Õnneks jagus aega ka merel käia ning omavanuste hõimlastega mängida, kuid seda sai teha vaid pühapäeviti. Argipäevadel algas töö juba kella 6-st hommikul. Mulle jäi sellest raamatust mulje, et raske lapsepõlvega Nõmmiku elus edasijõudmise peamine saladus ongi tema suur töökus. Oli see nõnda õpinguaastatel Inglise Kolledžis, Tallinna Mäetehnikumis ja Tallinna Balletikoolis kui ka hilisemal ajal erinevatel tööpostidel „Estonia“ teatris, Eesti Raadios, Eesti Televisioonis või Eesti Filharmoonias.

Teismelise Nõmmiku tegemistest sõjajärgses Tallinnas Kalamajas on ta ise kirja pannud lüürilise alatooniga loo „Poisipõlve pildid“, mis ilmus 1990. aastal ajakirjas „Looming“. Muuhulgas leidub seal paar omapärast seika. Lk 40: „…tatsab üks muldvana mutt ja tal on plekist piimanöu käes, mis tema küll piimaga enam teeb“. 13-aastase poisi jaoks on ilmselt ka 50-aastane muldvana, või kuidas? Ja tõesti – milleks nii vanale inimesele veel piim? Lk 41: „…nüüd lähen juba jalgsi, kott üle öla ja pajuvits peos, kaks lehma tulevad vastu, teretan viisakalt, siin ütlevad köik köigile tere, üks lehmadest raputab pead, ei taha mu tere kuulda…“ Noor Sulev on südantliigutavalt kenasti kirja pannud ka oma esimese armumise loo: „…üks tüdruk tuli mu päevade sisse, küll see oli kole ja ilus… tuli ja sinna ei saanud enam midagi teha… tema silmad olid minu silmade sees…“ (lk 44). Viive Ernesaks on raamatu autoritele öelnud: „Me kõik arvasime, et ta on vembumees ja satiirik, aga tegelikult oma hingelt oli ta lüürik.“ (lk 35)

Kõik me teame Sulev Nõmmikut lisaks Kärna Ärni ehk Uduvere vanamehe rollile ka kolme kultusfilmi – “Siin me oleme”, “Mehed ei nuta” ja “Noor pensionär” – ning ühe tollase menukaima muusikali „Pipi Pikksukk“ lavastajana, kuid selgub, et oma karjääri alustas ta hoopis elektrikuna ja valgustajana „Estonia“ teatris. Sest Draamastuudio katsetel põrus noor Sulev läbi. Leo Kalmet oli talle seal teatanud: „…nagunii ei saa teist iial näitlejat, teil on niivõrd halb s-täht.“ Hiidlase jonniga noormees püüdis veel sisse saada ka Voldemar Panso juurde, kuid põrus sealgi. Kuna ta õppida tahtis, oli ainuke võimalus minna balletikooli. Kuidas Nõmmikul seal läks ja mis elu edasi tõi, pole mõtet siinkohal ümber jutustada. Kuid on selge, et niivõrd andekas ja töökas mees igasugustele raskustele ja tagasilöökidele vaatamata edu saavutas.

Raamatust leiab ka Nõmmiku populaarsete filmide ja teatrilavastuste sünnilood, mis olid kõike muud kui lihtsad ja loogilised. Mainin siin ära vaid fakti, et „Estonias“ tõi ta publiku ette ligi 30 lavastust, mille rahvas juubeldustega vastu võttis, kuid mille Nõukogude Eesti kriitikud enamasti maatasa tegid. Tõeline rahvakunstnik seda tiitlit ametlikult kunagi ei saanudki…

Kurb on tõdeda ka sellist fakti, et Nõmmiku viimsest ja väga rahvarohkest teekonnast „Estonia“ teatrist Metsakalmistule pole tulevastele põlvkondadele mitte midagi võimalik näidata, sest nagu tema tütar nukralt kirjutab: „Televisioonist polnud kedagi, midagi ei jäädvustatud.“

Minu arvates on autorid selle raamatu sünnitamise juures ära teinud väga tänuväärse töö kogudes kokku Nõmmiku enda kunagised intervjuud ja tema suu läbi meile mällu sööbinud muhedad Kärna Ärni pajatused ning lisades neile Sulev Nõmmiku abikaasa Aili ja tütre Tiia-Mai mälestused, samuti mitmete kolleegide ja sõprade meenutused. Raamatu kahel viimasel leheküljel on kenasti kirjas ka kasutatud allikad, kuid lisada oleks võinud ka isikunimede registri, sest juttu on ikkagi paljudest tuntud inimestest.

Hea lugeja, julgen soovitada – kui Sa muude edasilükkamatute tegemiste kõrvalt vähegi aega leiad, siis loe see Nõmmiku raamat läbi ja Sa saad jälle veidi targemaks ning ma loodan, et ka veel paremaks inimeseks.

Ago Pärtelpoeg

Ene Rämmeld “Bonjour de Paris!”

Ene Rämmeld. Bonjour de Paris! – Tervitus Pariisist! Tänapäev, 2006. 263 lk.

Ene Rämmeldi elulooraamat “Bonjour de Paris! – Tervitus Pariisist!” on omamoodi huvitav lugemine nagu kunstiinimeste memuaarid ikka. Siin on kultuuriloolisi pajatusi, Prantsusmaa kauneid vaateid, hingematvaid tundeid ja teravat nõukogude ajastu kriitikat. Ennekõike on see väga naiselik raamat. Meenutused on ülimalt subjektiivsed, naise-elu ja ühiskondlik elu lahutamatult seotud: nt kontserdikülastuse puhul on võrdselt tähtis nii see, mida mängiti, kui kleit, mis kirjutajal seljas, ja mehed, kes publiku seast autorit imetleval pilgul jälgivad. Ka on huvitav lugeda Rämmeldi arvamusi väliseestlastest Prantsusmaal ja Ameerikas. Rohked fotod annavad samuti loole värvi juurde.

Kuid mitte sellest ei tahtnud ma täna rääkida. Vaid sellest, kui suur vaev oli seda raamatut lugeda. Paraku on teoses talumatul hulgal trükivigu. Valesti kirjutatakse nii koha- kui isikunimesid. Väike valik: Podstam pro Potsdam, Fontenblau pro Fontainebleu, Gaugin pro Gauguin, Emmanuel Kant pro Immanuel, Melina Merkuri pro Mercouri, Adam Mitzkevitsh pro Mickiewicz, Rouan pro Rouen, Madleine’i kirik pro Madeleine’i, ema Gourage pro Courage, Los Angelesise (Eesti Maja) pro Los Angelese, Aliance Frances pro Alliance Francaise, Ocean Pasifique pro Vaikne ookean. Prantsuse nimesid käänatakse, kuidas pähe tuleb, ülakomasid pannakse, kuhu juhtub: Montparnassi kohvikud, Ariane Mnouchkiniga, Jean-Jacque’ga, Jean Genet’i “Balkon” (!). Ka tuntud eesti inimesed pole nimemoonutustest pääsenud: Villem Hindrikson pro Indrikson, Andres Toomasberg pro Tomasberg, Gita Ränik pro Ränk, Ilo Jaik Riitberg pro Riedberg (Pariisi reisijuhi autor). Kõige eeltoodu kõrval on tavatrükivead nagu “välieestlased”, “lahustusprotsess” ja “nõukoguse pass” üpris tühi-tähi.

Hämmastav on just see, et raamatul on kirjade järgi olemas ka toimetaja. Miks, oh miks pole ta sel juhul oma tööd teinud? Autor võib hajameelsuse või kiirustamise tõttu kirja panna mida tahes – toimetaja kohus on valada see “saledasse stroofi” ehk korrektsesse kirjakeelde. Tänapäeva-sarnase heatasemelise kirjastaja puhul on selline raamat küll kurb arusaamatus.

Vt lisaks:
http://www.epl.ee/artikkel/361215
http://www.epl.ee/artikkel/360356
http://www.sloleht.ee/2006/10/26/elu/208922/

Tiina Tarik

Ene Rämmeld. Bonjour de Paris! Tervitus Pariisist! – Tänapäev, 2006 – 261 lk.

bonjourPariisis elava omaaegse eesti filmitähe („Libahundi” Tiina) teine memuaaride raamat on jätkuks samalt kirjastuselt 2004.a. ilmunud raamatule „C`est la vie. Elu on selline”.
Teise mälestusteraamatu esimene pool pealkirjaga „Eestis elatud aastad” algab sealt, kus esimene raamat lõppes – 70-kümnendate algusest. Tollal elas Ene juba koos oma elukaaslase rezissöör Vladimir (raamatus Vovka) Karasssev-Orgusaarega. Kirjutatust õhkub sügavat kibestumist, mida põhjustas nii nõukogude elulaadi olmeline pool kui okupatsioonivalitsuse vaimne surutis loovisikutele. Raamatu teise poole moodustavad kirjad Pariisist Eestis elavatele sõpradele-sugulastele. Kirjad peegeldavad üsnagi avameelselt nii Ene isikliku elu probleeme, kohanemisraskusi võõras keele- ja kultuuriruumis, suhtlemist teiste eestlastest emigrantidega kui ka tema teatrialaseid loomingulisi saavutusi. 90-ndate alguses lavastas Ülo Vilimaa „Vanemuises” instseneeringu F. Sagan`i psühholoogilisest armastusromaanist „Kas te armastate Brahmsi?”, kus peaosi mängisid Ene Rämmeld ja tema hea sõber, prantsuse näitleja Luc Vincon. 1997.a. tähistas Ene oma 50.sünnipäeva monoetendusega Dajan Ahmetovi Salong-Teatris. Raamatut illustreerivad arvukad fotod autori erakogust.

Nendele, kes soovivad Ene Rämmeldi kohta veel midagi lugeda lisaks kahele memuaaride raamatule, soovitan kätte võtta ajakirja „Kodukiri” 2006.a. detsembrinumbri, kus Aita Kivilt on fotodega lugu „Pesa Pariisi katuste kohal”. Nõustun täiesti kolleegi kirjutatuga trükivigade asjus. Toimetaja oleks võinud lisada ka isikunimede (korrektsel kujul) registri, sest juttu on ikkagi paljudest tuntud inimestest.

Ülli Tõnissoo