Posts Tagged ‘sünnipäevakingitus’

Aare Pilv – Raamatusoovitused

aare pilv_ mihkel kabelLaozi „Daodejing”
Erich Fromm „Armastuse kunst”
Albert Camus „Pagendus ja kuningriik”
Madis Kõiv „Studia memoriae I. Rännuaastad”
Mart Kalm „Eesti 20. sajandi arhitektuur”
John Fowles „Maag”
Nikolai Baturin „Kentaur”

Minu soovitused on üsna enesekesksed, püüdsin lihtsalt mõelda raamatuid, millest mul on erilised isiklikud mälestused. Neli esimest on minuga kaasas käinud juba murdeeast või varanoorusest saadik. Laozi iidne tekst ei vajagi õigupoolest kommentaare, mu isiklikus vaimses sfääris võiks selle kohta kindlasti kasutada mõistet „tüvitekst”. Minu pähe on ta kulunud Linnart Mälli lakoonilises ja sugestiivses tõlkes, mis mõjub algupäraselt eesti keeles kirjutatud luulena, kuid sama hästi võib soovitada ka uuemat ja mõne külje pealt üksikasjalikumat Jaan Kaplinski tõlget; õigupoolest olekski soovitav neid korraga lugeda, et saada pilti algteksti tõlgenduslikust ruumikusest.

Erich Frommi „Armastuse kunst” on küll kirjutatud üle poole sajandi tagasi, kuid on kõnekas tänapäeval ehk veelgi rohkem. Filosoofilise tõsidusega (ja mitte eneseabiraamatu kerglusega) kirjutatud teos sellest, mida õigupoolest tähendab armastus ja kuidas armastama tuleb õppida. Fromm seob ühte isikliku ning ühiskondliku plaani ning näitab, kuidas sotsiaalsed hädad saavad alguse oskamatusest armastada. Kirglik ja sügavamõtteline raamat.

pilvraamatud1Albert Camus’ puhul tahaksin lisada veel mitu teost, kas või „Sisyphose müüdi” ja „Õnneliku surma”, aga nimestikku valisin tema kogutud lühiproosa köite, mis ehk koondab tema mõtte ja loomelaadi eri külgi kõige ülevaatlikumalt. Kõige haaravam on tema teostes olnud minu jaoks see, kuidas ta näitab ilma jumalata ja lootuseta inimese võimalust kogeda siiski olemasolu karmi ja illusioonitut rõõmu – ja kõige jõulisemalt suudab ta seda teha lihtsalt kirjeldades merd, päikesepaistet, õhtust tuult. Kui mõtlemise pingsus on ühendatud avatusega meeleliselt tajutava suhtes, võlub see mind alati.

Viimane kehtib ka Madis Kõivu kohta. Ka Kõivu puhul tahaks lisada terve rea teisi tekste. Ütlen siinkohal lisaks vaid seda, et kui ma keskkooli ajal lugesin „Rännuaastaid”, tundsin, et kui mina oleksin kirjanik, tahaksin kirjutada just sellist proosat, sest just selline kirjutamisviis on absoluutselt mõttekas.pilveraamatud2

Mart Kalmu suure arhitektuurimonograafia seltsis olen veetnud pikki õhtuid, kujutledes näiteks, kui teistmoodi ja meeldivam linn oleks Tallinn, kui omaaegne Saarineni generaalplaan oleks teostunud, või mõlgutades, kuidas stalinistlik arhitektuur jätkas tegelikult üsna sujuvalt 1930. aastate lõpu arenguid, otsekui polekski murrang nii järsk olnud, kui on tavaks kujutleda. Ilmselt sellest raamatust sain külge harjumuse linnades ringi käies puhtalt maja välimuse järgi mõistatada, mis ajal on mingi maja ehitatud; see muudab ruumis liikumise ühtlasi ka eri ajakihtide vahel liikumiseks, ruumile tuleb üks mõõde juurde. Väga loetavalt kirjutatud ja väga hariv raamat.

Fowlesi „Maag” ja Baturini „Kentaur” on kaks romaani, mille puhul olen aru saanud, mida tähendab „raamatute neelamine” – kuigi mõlemad on väga paksud romaanid, lugesin kummagi läbi paari päevaga, tekst lihtsalt hoidis oma haardes. Baturini puhul oli see ehk eriti üllatav, sest teose poeetiline stiil on ju pigem raskepoolne, ometi oli sisuline põnevus ning teksti meisterlikkus see, mis üha edasi kiskus. Fowlesi romaanist ma parem ei räägigi, tagantjärele tundub see äkilise ja sügava sõltuvusse sattumisena. Tihked ja küllased raamatud.tartulinnaraamatukogu100

Aare Pilv

Aare Pilve foto Mihkel Kabel

Advertisements

Urmas Vadi – Lugemissoovitused

vadiraamatud

Fs, „Alasti ja elus”
Kivisildnik, „Päike, mida sa õhtul teed”urmas_ vadi_genis
Jan Kaus, „Maailm ja mõni”
Jüri Ehlvest, „Päkapikk kirjutab”
Mehis Heinsaar, „Vanameeste näppaja”
Peet Vallak, „Valitud novelle”
Anton Hansen Tammsaare, „Põrgupõhja uus vanapagan”
Maarja Kangro, „Ahvid ja solidaarsus”
Ene Mihkelson, „Torn”
Vaino Vahing, „Mängud ja kõnelused”
Peeter Sauter, „Luus”
Lauri Sommer, „Kolm yksiklast”

Tegin enda jaoks asja lihtsamaks, valides ainult eesti autoreid. Aga samas, kui ma seda valikut vaatan, siis need on ka autorid ja raamatud, mis ongi minu jaoks väga olulised, olnud mingil hetkel isegi avastuslikud, või siis lausa sähvatused, millest ma olen ise mõjutatud olnud, ja miks mitte, olen praegugi.

Urmas Vadi

tartulinnaraamatukogu100

Meelis Friedenthal – Lugemissoovitus

meelis_friedenthal_lauri_kulpsoo_pilt

Meša Selimović „Derviš ja surm”selimovicdervis

Ottomani impeeriumi valitsuse all olevas 18. sajandi Sarajevos saab ühe vähetähtsa sufi vennaskonna derviš kummalistel asjaoludel teada, et tema vend on vangi pandud. Püüdes teada saada, milles on asi, käib derviš erinevate võimukandjate jutul, kellest osa on kalgid ja osa kavalad. Ta saab teada väga vähe, aimdused jõuavad vaevaliselt temani, unenäolise ahastusega katsub ta leida mingitki võimalust oma venda aidata. Keskseks teemaks kujuneb küsimus lojaalsusest ja sõprusest ning selle võimalik-kusest ühiskonnas, mis nõuab indiviidi absoluutset allumist võimule.

Ian M. Banks „Relvade kasutus”banksrelvadekasutus

Kosmoses on palju tsivilisatsioone, need on erineva tehnoloogilise tasemega ja erinevate tõekspidamistega. Kultuur on neist võib-olla kõige arenenum, kõige humanistlikum ja hedonistlikum. Aga ometigi peavad ka nemad vahel sõda pidama. Küsimus ongi sõjas ja nendes inimestes, kes sõdivad, ning selles, mida on inimene valmis relvana kasutama. Siinjuures jääb alati lahtiseks, kas niisugusel relvade kasutusel on mõtet.

Robert Musil „Omadusteta mees”musilomadustetamees

See on raamat, mida ei saa kiiresti lugeda, sest seal ei juhtugi õieti midagi. 20. sajandi alguse meeleolud Austrias, veidi enne I maailmasõja puhkemist on häguselt asjalikult, olemisunustuses toimekad. Lähenevat katastroofi tajumata elatakse saja-aastase impeeriumi lõpuaegadel, mis ikka veel on säilitanud oma vägevuse illusiooni ja elab nii, nagu ei saaks see mitte kunagi lõppeda. Omadusteta – ilma selge iseloomuta, impeeriumile sobilike võimeteta – matemaatik liigub selle keskel ringi.

Dante „Jumalik komöödia. Põrgu”danteporgu

Allegooriline kirjeldus hingeahastusest ja sellest, kuidas Vergiliuse toel rändab poeet läbi põrgu. Harald Rajametsa tõlge on väga loetav, aga nagu selliste tekstide puhul ikka, tuleb aega varuda ja mitte tekstist läbi tormata. Võib-olla oleks seda kõige parem iseendale poolvaljusti ette lugeda.

Kazuo Ishiguro „Hõljuva maailma kunstnik”

ishiguroholjuvamaailmaMiks ja kuidas lähevad inimesed täie vaimustuse ja entusiasmiga kaasa liikumiste või ideoloogiatega, millest järgmine põlvkond enam üldse aru ei saa? Kuidas sellise kadunud maailma elanikud näevad tundlikult ja mõistvalt asjade seoseid ja samas hoiavad isegi kangekaelselt kinni omaenda tõekspidamistest.

Meelis Friedenthal

tartulinnaraamatukogu100Foto Lauri Kulpsoo

Lauri Sommer – Arbuusisuhkrus: kauguse kord

lauri sommer_ Lauri KulpsooNimekiri selles järjestuses, kui kaua on raamat minuga olnud:

Tove Janssoni „Muumipapa ja meri”,
Ottfried Preussleri „Krabat”,
Richard Brautigani „Arbuusisuhkrus”,
John Wyndhami „The Chrysalids”,
Aldous Huxley „Island”,
Yasunari Kawabata „Lumine maa”,
Juhan Jaiki „Võrumaa jutud I”.

On raamatuid, mis nagu sõnastaks lugeja hinge. Või mõnda selle „tahku”, ilmingut. Minu jaoks on yks selline Richard Brautigani „Arbuusisuhkrus”. Seal on jäädvustatud mingi fluidum, mis hipi-aegadel võimalusena õhus oli, aga vist väga harva kusagil kindlama kuju võttis. Nimetagem seda näiteks isepärase kommuuni atmosfääriks. Raamat ilmus viis aastat enne mu syndi ja see on väga tugevasti ajastu nägu, millesse mu hing seekord alla laskus. Mulle meeldivad tolle aja raamatu-kujundused, palju muusikat, riietumismoed ning hulk muudki. Selles on mingi utoopiline kodusus, mis raamatus on edasi antud väikeste jõgede ja arbuusipõldudega, forelliõli tarvitavate laterna-tega, mille valgel rahutu hing öösel jalutab, iDeathiga (paiga kummaline nimi pärineb yhelt konkreetselt viskimargilt, aga on yldistuseks laienenud), Peeglite Kujuga, kus paistab kõik ja palju, palju muuga, mis on liigendatud täpseteks, tihti musikaalseteks lauseteks ja nappideks peatykkideks. Brautigani biograaf William Hjortsberg on lausunud: „Et saavutada syytut häält, mida ta tolle raamatu jaoks tahtis, vähendas Richard oma sõnavara lapse lihtsuseni” („Jubilee Hitchhiker”, lk 218). Jah, syytus, otsesus. Ameerika zen. Psyhhedeelsus, kui soovite. Ja veel palju omadussõnu, mis siiski ei saa öelda kõike. On veel midagi teistsugust ja saladuslikult juhtuvat, mida tabab vaid geenius. Siin tuleb tunnustada tõlkija, õndsa Enn Soosaare lausestust. Ta suutis esile manada maailma, kuhu ta ise ei kuulunud, hoides eesti keeleski alles selle peegelliku lihtsuse ja lisades väikseid omapoolseid leide, tõlkides näiteks inglise keeles väga prosta make love eesti keelde kui „armastust jagama”. Endast erineva adekvaatne avamine näitab tõlkija suurimat professionaalsust. Saades originaalkeelse teose õnnelikuks omanikuks, leidsin, et selle laused on veel mõistatuslikumad ja mitmeid tõlgendusi lubavad. Näiteks sildade kivid, mis gathered from the distance and built in the order of that distance pole muidugi „mida kaugemalt korjatud, seda hiljem ehitatud”. Liiga mõistuspärane. See on yks taolisi lynki, mida iga tõlkija täidab, nagu oskab. Siin võiks olla ka „ehitatud selle kauguse korra järgi” või midagi taolist. Mis see kauguse kord on? Mõista-mõista. Brautigan pakub rohket edasimõtlemist. Kohtasin kord Rootsis norra kirjanikku Henning A. Bergsvågi, kes ytles, et tõlgib „Arbuusisuhkrut” juba viis aastat ning otsib veel ikka mõnele lausele seda õiget vastet oma keeles. Aga Soosaare töö on igal juhul väga ilus. Nagu ka see Loomingu Raamatukogu õhukese kaanega, kergelt hipiliku šriftiga, hõbeda ja lillaka pildiga väljaanne, mida võis kioskist osta pisikese myndi, 20-kopkalise eest. See on minu sissekäik Brautigani ja tema aega. Pole parata, et ma ei salli 2003. aasta väljaande kujundust, mis on ju iseendast lihtsalt tavaline kahetuhandendate visuaalirida (sõnasõnaline kaanepilt, palju fotosid teksti vahel jne), aga on kaugel autorist, kes oma raamatute kujunduse ja kunstilise teostuse eest kuni viimase kui i täpini hoolt kandis. Aga teos jääb, ehkki ta vormid muutuvad. Esmatähtis on raamatu ja lugeja kohtumine sel mõlema jaoks kuldlõikelisel hetkel, toimigu ta kellelegi siis kas või lugemisraamatu või e-raamatu kaudu. Las aeg võtab eri ilmeid, kui tahab.

brautiganarbuusisuhkrusPean ytlema, et ma pole kunagi pead vaevanud selle yle, mida see raamat „tähendama peaks”. Minu lähenemine on tunnetuslik, kaasa elav ja ette kujutav. See on kodune paik, mida olen juba yle kahekymne aasta ikka ja jälle kylastanud. Kunagi ei ole tekkinud tahtmist sinna mingeid teooriaid sisse lugeda. Ta on selleks piisavalt unikaalne, et teda tema enesena võtta ja osa saada mingist teadvuse ylekandest. Seal on ääretut, teistsugususe tekitatud hubasust ja lauseid, mida ei leia kusagilt mujalt. Rasked ja head asjad on väga orgaaniliselt koos ja inimesed suhtuvad teineteisesse kuidagi õigesti, otse. Iga mõjuv raamat tekitab ka omamoodi nähtamatu lugejate koguduse ja vahel olen sedagi tunnetanud – neil lehekylgedel on uidanud näiteks hipid, elava kujutlusvõimega folkloristid ja vabadusvõitlejad, hulkurid, kirjandusteadlased… Ja paljud seitsmekymnendate lõpu eesti noored. See oli neile tõeline oaas nõukogude tegelikkuses ja yhe, praeguseks poolsajandi vanuste ja vanemategi põlvkonna kultusteos. Aga ka minust kakskymmend aastat nooremad loevad seda ikka edasi ja kes teab, mida seal näevad nemad. „Arbuusisuhkru” olemasolu on õnnistus ja ma nuhutan taskuformaadis akvamariinse ingliskeelse väljaande lehti ning vaatan Pyha Richardit ja yht ta muusat selle kaanel ning vilksatan korraks Peeglite Kujus.tartulinnaraamatukogu100

Lauri Sommer

Veiko Belials – Lugemissoovitus

Veiko Belials.pildistanud Sven Zacek

Carlos Ruiz Zafón „Ingli mäng” ja „Tuule vari”

ruizzafoninglimangZafóni kahte eesti keeles ilmunud raamatut on raske eraldi käsitleda, sest tegemist on omavahel tihedalt seotud teostega. Mõlemas mängib olulist rolli ajast ja ruumist sõltumatu müstiline salajane raamatukogu, mida kutsutakse Unustatud Raamatute Surnuaiaks, kus mingil metafüüsilisel tasandil säilivad raamatute hinged.

Ja mõlemas on üheks oluliseks tegelaseks Barcelona linn, ühes sõjaeelne, teises sõjajärgne, gootilikult sünge ja salapärane. Ja mõlemad raamatud räägivad raamatutest, raamatute kirjutamisest.

Autor segab oskuslikult detektiiv- ja põnevusromaanide võttestikku armulugude ja üleinimliku traagikaga. On müstikat ja õudustäratavatki. Elu ja kirjandus, kunst ja emotsioonid, mõistus ja süda…

Mõlemad raamatud on kirjanduslikud meistriteosed, klassikalised romaanid, mitme-kihilised ja keerukad, täpselt doseeritud, oskuslikult komponeeritud, täis kirge, põnevust ja dramaatilisi saatusi. Ja neetult hästi kirjutatud.

Albert Sanchez Piñol „Pandora Kongos”

pinolpandorakongos„Pandora Kongos” on kummaline romaan. Sarnaselt Zafóni teostega räägib seegi raamatu kirjutamisest, kuid on hoopis teistsugune. Ka „Pandora” näib esmapilgul olevat ulme-, õudus-, seiklus- ja detektiivromaani tunnustega armastuslugu, aga lõpupoole tuleb üsnagi ootamatu pööre. Romaani võib julgelt soovitada ka neile, kes ulmet ei armasta – hoolimata üsna pöörasest keskkonnast ja sündmustikust (millega tehakse sügav, kuigi iroonilisevõitu kummardus sajandi alguse avastamata Aafrikat kujutavale seikluskirjandusele à la Haggard ja Burroughs), on tegu sügava ja täiesti realistliku romaaniga, milles ei puudu põnevus ja üsnagi karm-irooniline lõpp. Samas ei tohiks see vähendada lugemi-elamust paadunud ulmesõprade jaoks – ulmeline osa loost oli nii absurdne ja võimatugi, et lugedes tekkis enam kui üks kord küsimus, kuidas sellest lõpuks välja rabeletakse. Pean tunnistama, et autor tegi seda üsna elegantselt ja usutavalt, pöörates samas kogu loo pea peale. Jah, ulme see ilmselgelt ei ole. Hea kirjandus aga küll.tartulinnaraamatukogu100

Veiko Belials

Veiko Belialsi foto Sven Zacek

Piret Bristol – Lugemissoovitus

leer savumeesJaak Leeri „Savumees Einaril on buss kogu aeg katki” on raamat, mis igas korralikus raamaturiiulis on olemas, ja kui teda ei ole, siis tuleb ta poest osta ja sinna panna. Tegemist on üsna õhukese jutukoguga, mille autor on sellise ajalehe nagu Nelli Teataja ajakirjanik. Tõepoolest on see leht olemas, aga Leeri lood on siiski puhas ilukirjandus. Sobivad hästi igal aastaajal ja igas meeleolus – mida mustem see on, seda parem, sest „Savumees” kuulub kindlasti eesti huumori-kirjanduse esikümnesse.

Piret Bristol raadiAivo Lõhmuse „Võim ja vari” on selle sajandi alguses ilmunud paks kriitikakogumik peamiselt eelmisel sajandil avaldatud kirjandus- ja teatrikriitikast. Kõik artiklid ja esseed nende kaante vahel ei ole sugugi varem ilmunud, sest raamat sisaldab ka niisuguseid haruldusi nagu siseretsensioonid. Need on arvustused, mida kirjastus vene ajal tuntud kirjanikelt tellis avaldamist ootavatele käsikirjadele ja neist olenes käsikirja saatus üsnagi palju. Aivo Lõhmus on ainus eesti kriitik, kes on söandanud enda tehtud siseretsensioonid, õieti osa neist, ka raamatukaante vahel avaldada. Vaimukaid ja nauditavaid seoseid sisaldavad raamatuarvustused on selle teose põnevaim osa, aga Nikolai Baturini ja Jaan Toominga loomingut käsitlevad alajaotused oma imekspandava põhjalikkusega on kindlasti abiks igat masti kirjandus- ja teatriteaduse üliõpilastele. Autor on varustanud muist lugusid ka tänapäevaste kommentaaridega, mis teevad sellest kogumikust ühe originaalseima ja huvitavaima kriitikaraamatu, mis eesti kirjanikult ilmunud.

valitaimkasvabLuuletaja Katrin Väli nimi ei ole väga tuntud, ometi on ta kirjutanud juba kümmekond luulekogu ja on kindlasti tänase Eesti üks tähelepanuväärsemaid luuletajaid. Madis Kõiv on kunagi Underist rääkides väljendanud arvamust, et eesti luule peavoolu liin eeldab luuletajalt n-ö emalikkust, ja kõik, mis sellest peavoolust hälbib, ei leia heakskiitmist luulena. Kindlasti ei ole Katrin Väli kunagi kirjutanud peavooluluulet. Tema teostest tõstaksin esile sellist huvitavat kogu nagu 1999. aastal ilmunud „Taim kasvab kell käib”, aga ka kõiki varasemaid ja hilisemaid. Kes tahab luule kaudu tunnetada inimmeeltele hoomamatut ega otsi kiiret meelelahutust, sellele on Väli loomingus avastamisrõõm garanteeritud.

afanasjev kaadrid otsustavadOn selline suurepärane raamat nagu Vahur Afanasjevi „Kaadrid otsustavad”. Võib küll öelda, et Afanasjev püüab olla Eesti Vonnegut, aga see tuleb tal tihtipeale täitsa vaimukalt välja. Tegemist on omapärases CD-suuruses formaadis hästi mõnusale paberile trükitud ja Aapo Ilvese toredate illustratsioonidega proosaraamatu-kesega. Afanasjevi loomingust soovitan veel tema mälestusi Brüsselis ametnikuna elatud ajast – raamat on ilmunud Petrone Prindi „Minu …” sarjas ja mõistagi kannab pealkirja „Minu Brüssel”.

ackroyd hawksmoorLõpetuseks soovitan kirjandusgurmaanidele Peter Ackroydi „Hawksmoori”. See romaan tuleks panna kooli kohustusliku kirjanduse hulka, kuid selleks, et seda suudetaks lugeda, peaks muidugi kogu kohustusliku kirjanduse nimekirja üle vaatama. Kõige laiemalt öeldes on juttu peamiselt inimese sisekosmosest. Romaan on samas nii-öelda ajalooline ja piisavalt mitmekihiline.tartulinnaraamatukogu100

Piret Bristol

Jürgen Rooste – Lugemissoovitus

roostesoovitused

Ma tean, et kõige kitsam on moodsa luule, eriti noore luule lugemine.

Kui ma peaksin siit noppima ja midagi soovitama, siis on viimased aastad olnud minu jaoks kantud Kaur Riismaa tähelennust. Ma usun, et mõlemal ta luulekogul, „Me hommikud, me päevad, õhtud, ööd” ja „Rebase matmine”, on läind hästi. Kaur on kõige keevalisem ja nõtkem ja intelligentsem luulefiguur, keda ma tean, ja ma räägin siin tekstist, eks. Aga inimesest ka.

Tema kõrvale seaks uutest tulijatest veel Veronika Kivisilla „Kalli kalendri” ja „Veronica officinalis’e”, mis on korraga rahutud ja otsivad, aga samas täiesti jalad maas eluvaatlevad ja -filosoofilised. Lisaks muidugi Birk Rohelennu „Morbidaarium”: see on tõesti morbiid ja teeb valu, aga samas võtab kummalisel moel kokku eestlaseks olemise taaga ja viletsuse. Ja ehk ka ilu. Miks me ikkagi elame ja oleme? Pääle kõike seda…

Ma saan aru, et see on kõik moodne, tänase päeva luule, lisaks veel päris noortelt autoritelt, aga minu jaoks on need tekstid ja kogud olulised, viimaste aastate ja kulgemiste nägu. Eesti ja selle meie hapra olemise nägu.

yrgen-rooste-linda-jahiloKui peaks siia kõrvale kiiresti veel soovitama ühe virna raamatuid, siis kõik Hendrik Lindepuu tõlked, kogu tema vahendet poola kirjandus on olnud jalustrabav. Minu jaoks viimase kümnendi vahest olulisimad tõlked on kõik Lindepuud, olgu luulekogud, mälestused, krimkad, isegi näidendid: poola kirjanduses on midagi eriomast, eestlasele mõistetavat ja tabatavat, samast paigast-ajast pärinevat ja samas midagi suurt ja kättesaamatut. Teate küll, oma suurvürstiriik ja katoliku kirik. Paavst. Ja see, et poolakad said II maailmasõjas vahest kõige rohkem pihta, kahelt poolt ja kõvasti. Ja suutsid säilitada oma huumori ja… Ühesõnaga. See on ka oluline.

Lisaks, et žanrilist segadust tekitada: kes pole veel Jan Kausi „Miniatuure” üles leidnud, no see ei oska eesti kirjanduse osas eriti kaasa rääkida ja vaielda. See pisike raamat on koleoluline ja ilutabav. Samas ka pindmispäälne ja naljakastobe, kui vaja. Ühesõnaga. Kuradi vähe aega ja kuradi palju lugeda veel. Ma rohkem praegu ei ütle.tartulinnaraamatukogu100

Jürgen Rooste