Posts Tagged ‘raamatud’

Meelis Friedenthal „Inglite keel“

„Inimene otsib kõigist asjadest seoseid, igasugusest asjast võib märk saada ja kõik asjad muutuvad tähenduslikuks.“ (lk. 165) Tiina Sulg kirjutas juba keset suve sellest omapärasest raamatust ja seostest, mis tekkisid tal seda lugedes; muusikapalad, mis jäid kummitama; inimesed, kes kerkisid esile minevikust. See raamat on täis allusioone ja illusioone ka minusuguse jaoks – seetõttu ma vist hindangi Friedenthali väga kõrgelt. Teda lugedes loen ma alati rohkem, kui ainult neid konkreetseid sõnu paberil. Tema sõnade taga kerkib esile maailm, mida ainult tema silmad on näinud, ja mida mina saan näha läbi tema silmade-sõnade.

Friedenthali tekst ei ole lineaarne, ja see võib alguses lugejale pisut pelutavalt mõjuda. Ma arvan aga, et sellel võiks olla hoopiski vastupidine mõju – raskused võiksid meelitada, ligi tõmmata, enda kütkesse kätkida. Friedenthal pole muidugi lahti muukimiseks, sa saad ainult vaatamata raskustele pisut saladuseloori kergitada või lukuaugust sisse piiluda, ning mõnikord ongi see parem, kui midagi täielikult mõista. Ühe peategelase Salomoni sõnadega iseloomustaksin ma Friedenthali teksti nii: „Eelkõige tegeleb minu raamat inimese kui terviku, mikro- ja makrokosmose vastavuse küsimusega, mõjutades sealjuures lugeja konstitutsiooni ja valmistades teda ette tõeliseks mõistmiseks, /…/ Ma nimetan seda raamatut ka farmakoniks, ravimiks, mis püüab viia lugejat tagasi algse ühtsuse mõistmiseni, ülendada teda tõelise tarkuse juurde.“ (lk. 81). Täielik ja tõeline mõistmine ei ole siinkohal võrdusmärgiga; täielik mõistmine ei kätke sind loetud tekstiga, vaid on impotentne või infertiilne, sest sellest ei sünni midagi uut ja tähenduslikku, see ei loo juurde midagi võimalikku, pikutades oma ülekaalulises täiuslikkuses, arrogantsuses ja ignorantsuses. Tõeline mõistmine hakkas juba kooruma „Mesilastes“ ja jätkub „Inglite keeles“, „Mesilased“ tegid haigeks ja „Inglite keel“ püüab farmakonina lugejat ravida, ülendada tõelise tarkuse juurde, kuid mitte täielikult sinna veel jõudes.

Esmakordsel lugemisel jäi „Inglite keel“ mulle kaugemaks kui „Mesilased“. Ma ei olnud selle keelega veel harjunud, inglite keel ei olnud veel mõistetav. Peale kolmandat lugemist hakkab juba mõikama. Natukene tunnen end nagu Mirjam (heebreakeelne Maarja) – valgustatud naine, kes ei ole valmis tõeliseks tarkuseks, aga januneb seda; patune ja teadmahimur Eeva.

Friedenthali lugedes janunen ma alati enamat. Ma tunnen, et tegelikult on tal potentsiaali kirjutada „telliskivisid“, ja sealjuures kvaliteetseid, sajandeid vastupidavaid, aga ta hoiab end tagasi. See vaoshoitus võib mõjuda võrgutavalt ainult teatud piirini, mingil hetkel tekib rahutus. Hakkad vaikselt vasakule piiluma. Äkki on seal midagi huvitavamat? Rahuldust pakkuvamat? Sageli pöördun ma tagasi leidmata paremat, aga see, kes on korra eksinud, vääratab varem või hiljem jälle.

Liis Pallon

Advertisements

Meelis Friedenthal “Inglite keel”

Meelis Friedenthali uus raamat ei ole täiuslik nagu inglite keel, aga sellest hoolimata on see üks mu viimase aja paremaid lugemiselamusi.

Inglite keel” rõhub üsna tugevalt mälu-pedaalile. Seda nii suurelt ja nähtvalt kui vaikselt ja vihjamisi. Oma võlu on mõlemal variandil. Laia joonega tehtu annab raamatu üldise tooni, vargsi puistatud viidete puhul on nii toredat avastusrõõmu kui kripeldamist, et mida kõike Friedenthal võis raamatusse sisse kirjutada, mida ma ära ei tabanud.

Ühest tabamishetkest sammuke kõrvale mõeldes:

Jätkates nõnda mõneti oma jutustuse “Nerissa” (kogumikus “Terra Fantastica“) temaatikat kirjutab Friedenthal  “Inglite keeles” suures osas raamatu(te)st ja trükikunstist, teksti ja kujunduse seostest, kirjapandu mõjudest ja sügavast huvist raamatu ja raamatuajaloo vastu.

Küllalt olusisel kohal on “Inglite keeles” muusika. Kui ma otsisin raamatute põhjal ja/või mõjul loodud laule, siis sain kokku päris toreda nimekirja, jagamiseks üks üsna teistsugusest raamatust inspiratsiooni saanud ja algsest versioonist hoopis teistsuguse sätungiga laul:

Ma tean Tartu Ülikooli ajaloost üsna vähe, aga just Friedrich Meniusest sattusin ma tudengipõlves seminaritööd tegema ja nii poole raamatu pealt tundus see tegelane kuidagi väga tuttav ette tulema ja nii ei läbenud ma järelsõna lugemisega raamatu lõpuni oodata. Ajalooliselt kaugemad tegelased ja olud tunduvad Friedenthalil kuidagi pisut elusamad ja värvikamad välja tulema kui kaasaegsed ja eks nüüd tuleb mul “Mesilased” ka ikka lugemisplaani võtta.

Laul, mis mul raamatut lugedes kohe meelde tuli ja mis mu meelest võtab suurepäraselt kokku raamatu põhiteemad: ajalugu, keeled, müstika, mälu, seosed, sõna jõud, säilitamispüüd ja edasikandmisel tekkida võivad vead:

(Mitmendal minutil teie aru saite, mis keeles lauldakse?)friedenthalinglitekeel

Pikemalt on raamatust kirjutatud:

Tiina Sulg

Veiko Belials – Lugemissoovitus

Veiko Belials.pildistanud Sven Zacek

Carlos Ruiz Zafón „Ingli mäng” ja „Tuule vari”

ruizzafoninglimangZafóni kahte eesti keeles ilmunud raamatut on raske eraldi käsitleda, sest tegemist on omavahel tihedalt seotud teostega. Mõlemas mängib olulist rolli ajast ja ruumist sõltumatu müstiline salajane raamatukogu, mida kutsutakse Unustatud Raamatute Surnuaiaks, kus mingil metafüüsilisel tasandil säilivad raamatute hinged.

Ja mõlemas on üheks oluliseks tegelaseks Barcelona linn, ühes sõjaeelne, teises sõjajärgne, gootilikult sünge ja salapärane. Ja mõlemad raamatud räägivad raamatutest, raamatute kirjutamisest.

Autor segab oskuslikult detektiiv- ja põnevusromaanide võttestikku armulugude ja üleinimliku traagikaga. On müstikat ja õudustäratavatki. Elu ja kirjandus, kunst ja emotsioonid, mõistus ja süda…

Mõlemad raamatud on kirjanduslikud meistriteosed, klassikalised romaanid, mitme-kihilised ja keerukad, täpselt doseeritud, oskuslikult komponeeritud, täis kirge, põnevust ja dramaatilisi saatusi. Ja neetult hästi kirjutatud.

Albert Sanchez Piñol „Pandora Kongos”

pinolpandorakongos„Pandora Kongos” on kummaline romaan. Sarnaselt Zafóni teostega räägib seegi raamatu kirjutamisest, kuid on hoopis teistsugune. Ka „Pandora” näib esmapilgul olevat ulme-, õudus-, seiklus- ja detektiivromaani tunnustega armastuslugu, aga lõpupoole tuleb üsnagi ootamatu pööre. Romaani võib julgelt soovitada ka neile, kes ulmet ei armasta – hoolimata üsna pöörasest keskkonnast ja sündmustikust (millega tehakse sügav, kuigi iroonilisevõitu kummardus sajandi alguse avastamata Aafrikat kujutavale seikluskirjandusele à la Haggard ja Burroughs), on tegu sügava ja täiesti realistliku romaaniga, milles ei puudu põnevus ja üsnagi karm-irooniline lõpp. Samas ei tohiks see vähendada lugemi-elamust paadunud ulmesõprade jaoks – ulmeline osa loost oli nii absurdne ja võimatugi, et lugedes tekkis enam kui üks kord küsimus, kuidas sellest lõpuks välja rabeletakse. Pean tunnistama, et autor tegi seda üsna elegantselt ja usutavalt, pöörates samas kogu loo pea peale. Jah, ulme see ilmselgelt ei ole. Hea kirjandus aga küll.tartulinnaraamatukogu100

Veiko Belials

Veiko Belialsi foto Sven Zacek

Gabriel Zaid “Liiga palju raamatuid”

Raamatu alapealkiri “Lugemine ja kirjastamine külluse ajastul” avab sisu üsna täpselt ja küllap on aktuaalne ka eesti raamatutoodangust ja kirjastamisest rääkides, olgu siis muu küllusega meil nii nagu parasjagu on. Ega kõrged kultuurijuhid ilmaasjata ei ürita  koostada  raamatukogudele selle hulga seast valiku tegemise hõlbustamiseks nn. kohustuliku kirjanduse nimekirju. Iseasi muidugi kuipalju kõik lugemishuvilised raamatukogu kasutajad sellega võidavad, sest maitsed on erinevad ja vähemalt ilukirjanduse lugemise ajend on ikkagi igaühe isiklik lugemisnauding, millest hiljuti on samas blogis ka kolleeg Piret tabavalt kirjutanud. Tänapäeval ilmub iga 30 sek. järel raamat ning raamatute kirjutajaid on peagi rohkem kui lugejaid!

Autor, mehhiko luuletaja ja esseist fantaseerib, et kui iga inimene saaks palka selle eest, et pühendub ainult lugemisele, siis kuluks kõikide olemasolevate raamatute – eeldusel, et uusi juurde ei tule – läbilugemiseks  250 000 aastat. Ja kui keegi tahab väita, et teatud raamatuid peaksid lugema kõik inimesed, on see utoopia. Inimkond kirjutab rohkem kui suudab lugeda. Zaid mõtiskleb raamatute ja laiemalt kultuuri  teemadel järgnevalt:  “Kultuur on vestlus. Kirjutamine, lugemine, toimetamine, trükkime, levitamine, katalogiseerimine ja  arvustamine võivad seda vestlust toita ja elus hoida… Anropoloogilises mõttes on kultuur “eluviis”, mis avaldub ja taastoodab end elavas esituses, aga see on ka teoste, vahendite ja koodide kogum, mis võib, aga ei pruugi olla elutu tekst… Igavus on kultuuri eitus. Kultuur on vestlus, elu, inspiratsioon. Võideldes raamatute eest, mis meile korda lähevad, ei saa piirduda müügi, trükiarvu, nimetuste hulga, uudiste, kultuurisündmuste, töö, kulude, ükskõik millise mõõdetava suuruse kasvatamisega. Oluline on loominguline elujõud, mida saab tunnetada, kuid mitte mõõta… Raamat on nagu vestlus, ja ei vasta tõele, et iga inimene suudab jälgida ükskõik millist vestlust…”

See mõtisklus puudutab minu arvates ka raamatukogusid ja komplekteerimispoliitikat.
Edasi arutleb ta, et raamat on tarbija jaoks kallim meedium kui nt. ajakirjandus, raadio ja televisioon, sest raamatu tootmise kulud maksab tervenisti  kinni tarbija, erinevalt teistest meediakanalitest, kus osa kapitali saadakse reklaamist. Seda barjääri aitavad ületada avalikud raamatukogud. Kuid põhiliseks takistuseks raamatute  levikul ei pea Zaid mitte hinda, vaid autori ja lugeja erinevaid huve, teksti iseärasusi ja ning lugemise ja kirjutamise keerulisust. – “Probleem ei ole selles, et miljonitel vaestel inimestel on väike või olematu ostujõud. Inimesel võib küll raamatu ostmiseks raha olla, aga tal ei pruugi olla huvi ega väljaõpet selle sisu jälgimiseks… Lugemaõppimine tähendab väga keeruka tähendusega ühikutest terviku loomist… Teksti keerulisus kahandab oluliselt raamatu lugejaskonda…”  See lause lugemisel tuli meelde kaks autorit –  Sofi Oksanen ja Ene Mihkelson, kes on lahti kirjutanud erineval moel sarnast teemat teostes “Puhastus” ja “Katkuhaud”,  millede lugejaskond on arvuliselt üpriski erinev.

Peatükis “Raamatuajastu lõpp” väidab autor järgmist: “Ükski tehnoloogilisi uuendusi ennustav ekspert ei kuuluta, et tule või ratta või tähestiku, nende tuhandete aastate taguste senimaani ületamata leiutiste aeg on läbi… Ometi leidub aga prohveteid, kes kuulutavad ette raamatuajastu lõppu… Isegi kõige kiirem arvuti ei suuda tervikust niisama lihtsalt ja kiiresti ülevaadet anda kui raamatu lehitsemine.” Kuna Zaidi tekst ilmus 2003. a., siis unistab ta e-lugeritest, mis sarnanevad lugemisvõimaluste poolest trükitud raamatule. Tänaseks tundub see unistus peaaegu täitunud olevat. Kuid siia juurde siiski väike skepsise-kild Zaidilt: “Teades kui kiiresti arenevad tark- ja riistvara, võib mõne aasta taguseid digitaalseid  tekste olla keerulisem säilitada ja lugeda kui sajandite eest trükitud raamatuid või tuhandeaastasi käsikirju.”

Arutledes raamatu hinna üle, peab Zaid aega lugemise kõige kallimaks küljeks ja jõuab järgmise väiteni: “Lugemise hind langeks oluliselt, kui kirjanikel ja kirjastajatel oleks rohkem austust lugeja aja vastu ja kui tekstid, mil pole suurt midagi öelda või mis on kehvasti kirjutatud või halvasti toimetatud, ei jõuaks kunagi raamatusse.”
See võiks osaliselt kehtida ka kirjutamise ja kirjastamise kohta Eestis. Autor peab üheks tähtsaks faktoriks raamatute leidmisel nende  õiget paigutust raamatupoodides ja  -kogudes. “Õigesti  paigutatud raamat tõmbab tähelepanu tervele kollektsioonile ning kui tervik kõlab kokku, leiavad lugejad raamatu palju lihtsamalt üles. Samamoodi toetavad üksteist ka artiklid heas ajakirjas, mis teevad selle külgetõmbavaks nagu põneva tähtkuju, elavdades kirjanike ja lugejate mõttevahetust…Täpselt nagu kirjanikud, kes kasutavad loomiseks sõnu, mis ei ole nende omad, koondavad taibukad kirjastajad, raamatumüüjad, raamatukoguhoidjad, õpetajad, antoloogiate koostajad ja kriitikud tekste, mis ei ole nende omad, tehes neist tähendusrikkad ja köitvad kogud.”

See ilus tsitaat olgugi mu lugemiselamusele lõpetuseks.

Blogidest leitud arvamusi:
Lugemik
Lugemispäevik
Bibliofiil
(:) kivisildnik Sirbis
Marek Tamm Varraku blogis
Ingliskeelseid arvamusi loe siit.

Ülli Tõnissoo

Alan Bennett “Tema majesteet lugeja”

Kõik algas koertest. Miski ajas nad raamatukogubussi juures nii hirmsasti haukuma, et kuninganna pidas vajalikuks oma lärmakate lemmikute pärast vabandada. Puht viisakuse pärast laenas ta ka ühe raamatu. Seda tagastama tulles langes ta pilk Nancy Mitfordi romaanile “Armastust otsimas” … ning siitpeale polnud enam miski endine. Raamatud ja lugemine haaravad ta endasse, tekib olukord, kus “üks raamat viis teiseni, uksed avanesid kõikjal, kuhu ta pöördus, ning päevad ei olnud küllalt pikad, et lugeda kõike, mida ta lugeda oleks tahtnud.” Hiline kirg võib vahel osutuda vägagi tugevaks.

A. Bennett võrdleb mõtlemist lihasega, mida on võimalik lugemisega tugevamaks treenida.  Mihkel Kunnus toob oma blogis hea võrdluse: tihti arvatakse, et “pole suurt vahet, kas lugeda „Jevgeni Oneginit“ või kuulata seda audioraamatuna — sama info jõuab õpilase kõvakettale nii või naa (kui jalgrattakoondisele osta tsiklid, siis saaksid nad oma trennikilomeetrid palju kiiremalt ja ilma nürimeelse rassimiseta läbitud, eks.)” Mõistagi on Tema majesteedil raamatumaailmas orienteerumisel abiline, tolsamal saatuslikul päeval raamatubussis kohatud noormees Norman, kellest kujuneb pikapeale tõeline personaaltreener-kirjandusnõunik. Normani juhendamisel liigutakse lihtsamalt keerulisemale, kuni viimaks ei käi ka M. Proust tublile lugejale üle jõu.

Aga õukond, nõunikud ja ministrid muretsevad … Kuninganna “lugemistõbi” hakkab mõjutama isegi riiklike kohustuste täitmist, sest  “lugemine tähendab tagasitõmbumist. Enese kättesaamatuks tegemist. Selle pärast poleks vaja nii muretseda, kui see harrastus oleks vähem … isekas” Mida teha? Norman “pagendatakse” ülikooli, eemale paleest. Ühel hetkel tunneb majesteet lugeja ka ise, et lugemine on ta ära rikkunud. “Või igatahes rikkunud ta kõige ülejäänu jaoks.” Tundeerksus ei ole riigivalitsemise puhul just kõige hädavajalikum omadus… Edaspidi on kuninganna sunnitud tõdema: “Ma mõtlen kirjandusest kui hiiglasuurest riigist, mille kaugete piiride poole ma rändan, kuid milleni ma iial ei jõua. Ja ma alustasin liiga hilja. Ma ei suuda oma mahajäämust enam kunagi tagasi teha.”

Kes on palju lugenud, see hakkab tihti ka ise kirjutama. Kirjutaja on seda parem, mida rohkem on ta lugenud. Kuningannaski tekib soov ja tahtmine midagi paberile panna. Mis edasi saab?  Siin jätab autor otsad lahti.

Kokkuvõtteks: mis on lugemise juures oluline?  Lugemine on pingutus. Pingutuse kaudu toimub areng. Lugemine teeb vabaks. Ja isekaks (siit ainet mõtisklusteks ehk üks kõrvalpõikeline mõte ajaloo radadele: kuidas on naiste kirjaoskus mõjutanud ühiskonda?) Tähtis on mitte lugemisest eemale heidutada, alustada lihtsamast ning liikuda keerulisemale. Ja õigele  raamatule sattumine: “”Armastust otsimas” osutus õnnestunuks ja omamoodi isegi otsustava tähtsusega valikuks.” Romaanidest a la “Armastust otsimas” võib alguse saada midagi enamat ning seepärast ei tohiks (ka raamatukogudes) kärpida juhuseid ja ahendada valikuid.

Piret Kiivit