Tea Lall “Ära armasta mind enam”

Tuule, Gail ja Ülane — kolm katkist hinge. Igal neist on oma lugu kuid üks tõsiasi on neil ühine: kodu ehk seda kohta, kus ennast turvaliselt tunda, neil pole.

Gail pidi taluma oma psüühikahäirega ema suutmatust eluga toime tulla. Ta nägi iga päev kuidas ema valetas ja manipuleeris nii isa kui teiste lähedastega. Ema laristas raha, süüdistas kogu maailma ja …võttis uusi kiirlaene!

Ülase kodus puudus samuti normaalne pereelu — isal oli uus naine kuid mahajäetud naine, Ülase ema püüdis elada a la…ega me sellepärast veel tülis pole ja me oleme ju kõik koos suur ja sõbralik pere!! Ülane ei suutnud emale sellist koogutamist andeks anda.

Kõige hullem oli Tuule elu — temal polnud enam kedagi. Vanaema äkksurm viis jalad alt, joodikust emal polnud tütrest sooja ega külma.

Aga kuidagi tuli ju elada — koolis käia, suhelda, tegelda majapidamistöödega. Kõik kolm püüavad küll, kuid nende pingutustest jääb paraku väheks…

Lugege ja mõelge!

Raamat on 2015. aasta romaanivõistlusel äramärgitud teos.

Ädu Neemre

Adeele Rass “Kasuisa”

“Ma ei saa aru. Miks? Miks nad peavad lahutama? Mille kuradi pärast nad isegi ei seleta mulle, miks nad lahutavad? Pagan võtaks, ma olen 16-aastane, küll ma mõistaks kui nad ütleksid.”

16-aastase Clarissa elu teeb kannapöörde kui tema armastatud isa asemele tekib uus, võõras, vägivaldne, eemaletõukav võõrasisa — Peeter, Pedro! Emaga toimuvast rääkida ei saa, sest tema ei usu oma tütart, vaid uut meest. Mida peab tütarlaps sellises olukorras tegema? Kes teda aitaks?!

Noor autor kirjeldab üksikasjalikult tekkinud olukorda – lugedes on tunne nagu istuks perevägivallaga tegeleva nõustaja vastuvõtul, on palju pisaraid ja hingevalu…

Ädu Neemre

Lugege ka Ülli Tõnissoo arvustust.

Rainbow Rowell „Eleanor & Park”

Alustuseks peab mainima, et vahelduseks on ülimat tore lugeda raamatut, kus pole mainitud ühtki tänapäeva imevidinat: iphone`i, tahvelarvutit või muud, ning muusikat nauditakse patareidega kassetipleierist. Romaanis „Eleanor & Park” saab end mitmes mõttes mõnusalt nostalgialainele seada ja 1980ndaid meenutada. Seda, tõsi küll, mitte noorema lugeja puhul, kes neid aegu ei mäleta ja kellele see raamat eeskätt on suunatud.

Raamatu kohta võib öelda, et see on tõesti päris ja eluline. Tavalised inimesed, möödunud aeg, reaalsed situatsioonid.

See on liigutav lugu kahest täiesti erinevast perekonnast pärit noorest. Eleanorist, kelle kodus valitsevad nukrus, vaesus ja vägivald, ning Parkist, kes ei tea, mida tähendab kannatada puudust.

Eleanor on sunnitud vahetama kooli ning hakkama saama mitte just kõige meeldivamate uute kaasõpilastega, lisaks tumestab tema elu sund elada koos vägivaldse kasuisaga. Kõik, mis teiste jaoks on igapäevane ja normaalne – olgu või duši all käik,– on tema peres harv õnnelik juhus. Õnneks toob juhus punapäise Eleanori ellu Aasia juurtega Parki ning ajapikku hakkab ühiste huvidega noori ühendama armastus.

Kas võitlus normaalse elu ja armastuse nimel jõuab võiduka lõpuni – või peab emb-kumb jääma kaotajaks?

Rainbow Rowell on ameerika noorsookirjanik, sündinud 1973. a. Nebraskas. Varasemalt on ilmunud tema sulest “Attachments” ja värskeimaks teoseks “My True Love Gave to Me”. Rohkem infot autorist ja teostest leiab tema kodulehelt ja Wikipediast.

Triin Võsoberg

 

Adeele Rass “Kasuisa”

Järjekordne laps-autori debüüt-raamat. Järjest need debütandid noorenevad, see annab lootust, et kirjanikud Eestis ei sure välja ega omakeelne kirjandus ei kao ära.

Kui Marion Andra oli raamatut “Vähemalt”  (2007) kirjutades 18, Ene Sepp oli “Medaljoni”  (2009) kirjutades 17, Airika Harrik kirjutas “Iseenda lapse”  (2011) 16-selt, siis Adeele Rass  on 15! Kindlasti on noorukesi kirjutajaid veelgi, toodud valik on nendest, keda olen lugenud. Tänaseks on kahelt esimesena nimetatud neiult lisaks esikteosele ilmunud veelgi raamatuid ja tahaks loota, et ka Adeele jätkab ja lihvib kirjutamist.

Kena, et kirjastus Raudwara  on vaevaks võtnud autorit tutvustada, mis sugugi iga uue nime puhul, eriti luules, ei ole kõikidel kirjastustel reegliks saaanud.

“Adeele Rass on 15aastane rõõmsameelne tütarlaps, kes on väga tabavalt kirjeldanud meie kodumaal üha enam esinevat kurba nähtust – katkist peremudelit. Hoolimata väga tõetruu pildi loomisest kokkuvarisenud perekonnast, on kuupäeval 13 ja reede sündinud Adeele enda lapsepõlv olnud õnnelik. Lisaks sellele, et Adeelele kui aktiivsele suhtlejale ja heale kuulajale on usaldatud südant koormavaid lugusid, on tema tähelepanuvõime jälgida meie ühiskonna nõrkusi motiveerinud teda kirjutama sellest, mis meie paljusid perekondi vaevab. Soovime kirjutamise kõrvalt koorilaulu ja heategevusega tegelevale Adeelele palju edu esimese raamatu välja andmisel ning tuult tiibadesse järgmiste kirjatükkide valmimisel.”

Teema on aktuaalne, sest kahjuks kohtab katkist peremudelit tänapäeval üsna palju. Raamat on vormistatud 16aastase teismelise neiu päeviku vormis ja seega on nn. pubekalik keelepruuk ja minimalistlik stiil asjakohane. Hoolikam toimetaja oleks saanud mõningad autori apsud ära siluda. Kuna aga seda pole tehtud, siis mõjubki raamatu tekst kohati mitmetimõistetava ja naiivsena, eriti lõpus otsade kokkuviimine happy end-ga.

Ilmunud vastukajasid:
Adeele Rassi kodualeviku Turba koduleheküljelt;
Eesti Päevalehe  kultuuriuudistest;
Õhtulehest kõmuliselt (vastavalt lehe kollasele värvingule) pealkirjastatud kirjutisi Piret Parikult  ja Viljar Voogilt;
Intervjuu Adeele Rassiga delfi noorte hääle lehel;
Katkendeid delfi naistekast. Hoiatus! Artiklite kommentaaridest hõngub kahjuks palju kommijate tavapärast virtsalõhna.

Saadaval ka e-raamat.

Ülli Tõnissoo

Adeele Rassi pilt on pärit siit.

Saale Väester “Miks me läbi ei saa?”

Saale Väesteri “Miks me läbi ei saa?” on psühholoogiline päevikuvormis romaan perevägivallast. Autor on ise seda kogenud, kuid nagu ta ütleb, on lugu välja mõeldud. Päeviku vorm annab võimaluse igast episoodist ja suhtepöördest rääkida naisel ja mehel oma arusaamadest lähtudes. Uskumatu kui kalk ja halastamatu võib üks mees olla armastava naise vastu kellel sünnib ka laps temaga. Oma elu põhjal näitab autor, et väljapääs valust on olemas ka siis kui lootus tundub olevat täiesti kadunud.

Hele-Kaja Mäesepp