Posts Tagged ‘helge’

Arhimandriit Tihhon (Ševkunov) “Mittepühad pühakud ja teised jutustused”

Arhimandriit Tihhon (Ševkunov) “Mittepühad pühakud ja teised jutustused” (Tänapäev, 2013)

tihhonmittepuhadpuhakudJuhtusin kuulma Kuku raadiost järjejutuna peatükki Petseri kloostri munkadest pajatavast raamatust “Mittepühad pühakud”. Lugu kloostri kitsist ja kiuslikust varahoidjast isa Nafanailist köitis mu tähelepanu. Isa Nafanail oli kõhnuke vanaätt, kes väsimatult valvas, piilus, luuras, kuulas pealt, oma innnukuses peaaegu ei söönud ega maganudki, õlal kandis ta enamasti linast kotti, mis võis peita nii mõne eidekese annetatud kuivikud kui ka miljon rubla. Vanakese käsutada olid kloostri finantsid, korraldada remondid ja vaeste abistamine, just tema tegi ekskursioone ka kõige tähtsamatele külalistele. Vinge vanake! Otsustasin, et sirvin raamatut, ehk loen veel mõne loo. Mul ei olnud mingit kavatsust 400 leheküljelist teost läbi lugeda, aga ikkagi lugesin, sest käest ära panna enam ei saanud!

Suvel käis meie ajakirjandusest läbi info, et “Mittepühad pühakud” juhib vene raamatumüügi edetabelit, edestades isegi Akunini uut kriminaalromaani. See ei üllata, sest religioonil on ju vene inimese hinges märgatavalt olulisem koht kui keskmise eestlase omas, ning “Mittepühad pühakud” on mõnus ja ladus lugemine, kohati lausa humoorikas. Lugeja jaoks, kes käib kirikus vaid matustel, kontserdil ja ekskursioonil, on raamat ka väga hariv.

Raamatu autor arhimandriit Tihhon (s. 1958) on kõrge õigeusu vaimulik – Petseri kloostri eestseisja ja Sretenski kloostri asemik. Tal on mitmeid teisigi ameteid ning ärge laske end häirida tõlkija joonealusest vihjest, et raamatu autor on president Putini usuasjade nõunik – see fakt ei muuda raamatut paremaks ega halvemaks.

Kõigepealt jutustab autor sellest, kuidas temast, üleliidulise kinoinstituudi lõpetanud noorest mehest sai 1984. aastal Petseri kloostri noviits. Koos temaga alustas elu kloostris veel neli noort meest (kunstnik, matemaatik jne), kelle jaoks oleks teed lahti olnud ka ilmalikus maailmas. Autor kinnitab, et ennekõike köitsid teda kloostris inimesed ja neist ta raamatus põhiliselt kõnelebki. Natuke muidugi ka imepärastest juhtumistest, mis seotud palvete, vanade munkade ettenägemisvõimega, Jumala ettehooldusega.tihhon

Pikad peatükid pühendab autor oma vaimsetele õpetajatele, askeetidele, vanadele tarkadele meestele, keda ta usuvägilasteks nimetab ja uskuge mind, need ei ole igavad. Mind köitsid jutustused kloostri ülematest – sõjajärgsest Suurest Asemikust isa Alipist, kel tuli tõsiselt võidelda kloostri püsimajäämise eest ning tema järel kloostrit juhtinud karmi iseloomuga isa Gavriilist, kes sai hea konjaki toel suurepäraselt hakkama nõukogudeaegsete võimukandjatega, kahjuks mitte nii hästi munkade endiga. Katketena ühest ja teisest jutustusest saab lugeja päris palju teada kloostri ajaloost ja loomulikult on see lahutamatult seotud ka Eestiga. Petseri klooster on ainus järjepidevalt tegutsenud klooster Venemaal ja kinnipanemisest päästis kloostri ennekõike asjaolu, et kuni 1940. aastani asus ta Eesti territooriumil, aga muidugi ka hilisemate eestseisjate jäärapäisus ning kavalus.

Ja lõpuks saab lugeja teada, et enamasti on (tulevased) mungad inimesed nagu meiegi, kõigil oma iseloom ja veidrused – üks oli näiteks parandamatu autohull ja autos jõudis tema maine tee ka lõpule, teine ei suutnud kuidagi vabaneda vangilaagri kõnepruugist ning tekitas seeläbi koomilisi olukordi, kolmas kirjutas luuletusi ja tinistas kitarri, neljas oli harrastanud karateed ja kui vaja tegi Pihkva tänavail pilkajaile tuule alla nagu nalja. Aga ilmaliku maailma kõrval oli neile avanenud veel üks maailm…

“Mittepühad pühakud” oli rõõmus ja helge raamat. Miks? Ilmselt seetõttu, et kõneles inimestest, kes olid sõlminud rahu iseenda ja maailmaga, leidnud harmoonia.

Linda Jahilo

Tihhoni pilt on pärit siit.

Advertisements

David Foenkinos “Delikaatsus”

foenkinosdelikaatsusDavid Foenkinose “Delikaatsus” ilmus sel aastal Tänapäeva “Punase raamatu” sarjas.  1974. a. sündinud prantsuse kirjanik-stsenaristi romaani on tõlkinud Pille Kruus, kes muuhulas on enne tõlkinud Anna Gavada teoseid.

Mulle meeldis see raamat: puudub jõhkrus, labasus ja vägivald. Selline õnne- ja täiusetaotlus, siivsus, samas ei muutu hetkeksi läägeks. Vaimukas ja ettearvamatu. Põhilisteks peategelasteks on väga kaunis naine, kolm meest ja toimik nr. 114. Võiks ka nii võtta, et tegu on Rootsi-Prantsuse ühisfirma kontoriromaaniga. Naljakad vastuolud on toodud põhjamaise ja lõunamaise elustiili vahel: „Lapsepõlv Rootsis on nagu vanaduspõlv Šveitsis.“ Tsitaat lk. 60-61. Või kui kaunis neiu kutsub välja mitte eriti silmapaistvat noormeest: „Nagu oleksid Ameerika Ühendriigid Liechtensteini lõunale kutsunud“ lk. 73. Lisaks irooniale leidub ka romantikat: „Ta teadis, et kannatuse, unustuse ja veelgi kaugemal paikneva lootuse saare vahet sõidavad laevad.“ lk. 113.

david_foenkinos

Kinnitan, et raamat on mõnuga loetav, täis huumorit ja ilu, valu ja õrnust.  Kahjuks ei ole ma selle romaani ainetel valminud filmi – eestikeelse pealkirjaga „Õrnad tunded“ – näinud. Head lugemist!

Tea Hindikainen

David Foenkinose pilt on pärit siit.

Marta Karu “Umbes ülehomme”

Lugesin sel nädalal Marta Karu raamatut “Umbes ülehomme”. See on rõõmustavalt ilus ja huvitav raamat.

Valik teemasid: 40+ naise küsimused: kui ma ei ole enam peamiselt ema ja abikaasa, kes ma siis olen? Milliseid valikuid teeksin siis, kui ei pea enam teiste soovidega arvestama? Me ei tea, milliste deemonitega võitlevad meid ümbritsevad inimesed.

Raamat räägib valikutest ja nende tagajärgedest, suhetest ja suhtumistest, enese otsimisest ja leidmisest, armastusest ja hoolimisest. Lugu on tempokas, keeleliselt kaunis, meeleolu on pärast raamatu käest panemist lootusrikas.

Kui kellelgi on lisaeksemplar või näeb seda nt antikvariaadis, andke teada…

Krõõt Kaljusto-Munck

Merit Raju “Hingele pai”

Ei saa mitte vaiki olla ja seepärast järgnevalt kiidulaul raamatule “Hingele pai”. Tegemist elustiili raamatuga. Elustiiliks seekord jooga ja nagu ikka looduslähedus. Viimasel ajal on seda tüüpi asju ilmunud päris mitu ja laenutuste arvust lähtudes inimestele need meeldivad. Jooga on küll teema, mis minule on sama kauge nagu jääkarud Antarktikast, aga see ei seganud.

Soe ja mõnus raamat, mis peaks andma positiivsuse nätaka silmade vahele. Ja positiivsus on just see, millest igapäevaselt vajaka jääb. Suurem osa elanikkonnast kohe on nii konstrueeritud, et peavad vigisema. Oh seda meeletut pirinat, ah seda hõrku enesehaletsust. Mis seal pattu salata, eks ma ise teen sedasama ja oluliselt tihedamini kui mulle põhimõtteliselt meeldiks. Selle kallal pean veel tööd tegema.

Igal juhul mina sain oma nätaka kätte ja tänane päev on küll hulga helgem, eks näis kaua saadud emotsioonid välja veavad.

Svea Sõrmus

Ilmunud varem blogis.

Per Petterson „Kui me hobusevargil käisime“

Köitev väliskujundus ja sügavalt kaasahaarav sisukujundus, nõnda sõnastaksin saadud lugemiselamuse auhinnatud Norra kirjaniku Per Pettersoni romaanist „Kui me hobusevargil käisime“, mis on ilmunud käesoleval aastal „Pegasuse väikeses sarjas“. See on sari, mis kannab endas võimalust praegusest ajarutust kõrvale astuda, pakkudes mõtteergast järelehüüdega lugemisvara.

Teose sisu väljendus visuaalsel kujul toestub läbipõimuvalt kahele tugevale pidepunktile, esiteks, kaanefotole – jõe kaldal, ka veepeeglis, lehvivate lakkadega hoogsalt kappavad hobused, ürgselt kõrguvate puude foonikarguses ja teiseks, pealkirjale – vahetus lihtsuses väljenduvale valualastusele.

Sisseelamine teose sündmustikku kulgeb mööda rahulikku ja südamlikku rada ühes looduserüpe Norra külakeses. Vaikselt igapäevaelu toimetav elusügises 67-aasane mees, Trond T., kaaslaseks ustav sõber, koer Lyra. Vaateulatuse naabermajas elav eakaaslane Lars, kel samuti koer. Lars on elanud siin enama osa oma elust, Trond on tulnud siia mõned aastad tagasi, elupõlisest igatsusest loodusrahu järele. Mõlemad on erakliku eluviisiga, omaette hoidvad. Nende tutvus hakkab hargnema Trondi poolses abikäe ulatamises, kui Lars otsib ööpimeduses omapäi jooksma läinud koera, Pokerit. Üks Larsi usaldav valumeenutus oma noorusest, mil ta pidi metskitsi ründava koera maha laskma, laseb aimata, et sel mehel on hinges palju varjatud valu. Ja Trondi enda hoolikalt lapitud läbielatu ühest kaugest suvest elustub vaevavalt ta hinges ja silmamälus. Empaatiat äratav loo lahti rulluv alustus paneb edasisele meelte rikkusega kaasa elama.

Oma meenutustes on Trond ajas tagasi, oma elukevades, mil ta oli 15-aastane noormees. Ta veedab suve maal koos oma isaga. Aset leiab pealkirjas kajastuv hobusevarguse lugu.

Trondi sõber Jon on oma ettevõtmistes uljas, soovides elule värve juurde lisada. Trondi arvates lusti pakkuv mänguline ettepanek varastada jõuka maaomaniku paar hobust on juba algusest peale läbi kukkunud idee teostus. Selles kajastub nii Trondi hingesopis kriipiv teadmine teo väärusest kui ka ta füüsiline haiget saamine hobuse kinni püüdmisest, tema taltsutamatuslikusest. Jon ei näi mõistvat Trondi läbielamisi, järgnevalt ronitakse tema juhtimisel puu otsa, kus Jon ehmatab oma tundetusega, hävitades põialpoisi, väikese hapra linnu pesa koos seal elujärge ootavate, mitte veel koorunud linnumunadega.

Joniga toimuv on valust kannustatud. Hinges segipaiskav šokk ja ehmatus. Olles pandud silma peal hoidma oma noorematele kaksikvendadele Larsile ja Oddile, jääb tal valvsusest puudu. Jon on nende silmis suur tubli vend, osav kangelane. Kel on isegi püss. Kuigi Jon on olnud alati hoolas padrunite välja võtmisega surmavast laskeriistast, ununeb see sel korral tegemata. Ja tagajärjed on süvitsi traagilised. Lars kasutab mänguhoos relva, vajutades päästikule ja eluvõttev kuul tabab ta venda Oddi.

Surma jäine pigistus murrab kui liikuvast jäämäest lahti jääkamakaid, mis jäävad kogu eluks lähedaste eluteele triivima kuni kellegi mõistvus ning hoolivus oma soojusega nad sulatab.

Nii nagu teose lugemine on lause lauselt olnud kaasa kiskuv kui jõuliselt voolav jõevesi nii ka mu lugemiselamuse väljendus on saanud üksikasjaliku alustuse sündmuste kajastamises. Sooviksin nii ka jätkata, aga sel juhul ilmuvad mu kirjatööle lõputiitrid alles suurehulgalise tekstimahu järel. Seega järgnevas keskendun mõnele teose elamuslikule küljele.

Mind võlub romaani ülesehitus! Loo raamistik on lihtne, ilma ilunikerdusteta, sügavus tuleb esile vaikselt tõusvas joones justkui läbi tüüne uduloori. Autor valdab niihästi nooruk Trondi tundeid, ta mõttemaailma mõtisklusi, suhtumist, hoiakuid, tähelepanekuid, ootusi, lüüasaamisi kui ka eaka Trondi, pika elutee poolt jäetud elupitseri jäljemustrit ta hinges. See mõjub vahetult.

Vahetuna mõjub ka Trondi oskus mäletada oma mõtteid ja tundeid, kogu oma sisemust pikkade aastakümnete möödudes. Mitte olnule tagasi vaadates läbi täiskasvanuliku pilgu, kogutud elutarkuse hinnanguga, vaid noorusehedalt.

Jah, Trondil on elav mälestustepagas, pruugib tal soovida oma minevikust midagi meenutada, on see kui filmirullide seast selle õige lõigu leidmine ja panoraamselt, lähivõttes koos täishelidega taas üle vaatamine – kogemine.

Minu jaoks jätkub romaani võluvus rohketes loodusekirjeldustes! Trond on loodusetundliku natuuriga. Ta silm on ergas nägema ja kõrv on erk kuulma ja hing on avatud tunnetama looduse detailirohket kaunidust! See põiming kuvab täies ulatuses kirjeldatu ka minu vaimusilma ette! Selles mõttes on raamat minu jaoks justkui ka illustreeritud, rikkalikult, värvideküllaga! Ja mitte ainult nägemismeel pole kaasatud, vaid kirjeldused, näiteks päikesepaisteviirgudest läbi puuvõrastiku panevad nahal tundma ka selle soojust, astumine samblakoheval vaibal nuhutavalt tundma sealt võrsuvat niisket metsahõngu ja mesilaste toimekus kuulatama nende mõnusakõlalist sumisemist. Nii võib külmal sügisõhtul olla suves, naeratus hinges ja näol!

Hingepuudutav rõõm on täheldada, et Trondi ilus sõprus loodusega pole aastatega hajunud, vaid see on ikka ta kaaslus ta tähelepanelikus vaates, emotsioonides ja mõtisklustes! Paar näidet, ta sagedane järvekaldal istumine, kus pesitsevad luiged, suured kaunid valged linnud. Ta on oma mõtetes sellele kaunile kooslusele andnud graatsilise nime – Luigejärv. Ja erinevais paigus, kus ta on elanud, on ta koduakna taha linnumajakese riputanud ja hommikukohvi juues sealt avanevat vaadet imetlenud.

Elades linnakärast eemal, eelistuseks hoida inimsuhetes vahemaad, oskab Trond siiski näha teise inimese hingepõue, mõista, mis tunded võivad teist vallata, mis on ta valupunktid, millised on ta igatsused. Ta naabrimees Lars pole lihtsalt üks paljudest samanimelistest, vaid see on see sama Lars sellest traagilisest suvest ta nooruspõlves, Joni noorem vend, kes õnnetul kombel kustutas oma kaksivenna eluküünla. Nüüd viiskümmend aastat hiljem on nende eluteed kokkusattunult ühes paigas ristunud. Lapse ja noorukieast välja kasvanud eakad mehed tunnevad teineteist ära. Kuigi Trond on häiritud mineviku taasastumisest ta ellu, on see poolesajandi tagune ühendusniidike Larsi jaoks leevendavaks toeks. Teadmine, et nüüd on ta eluraadiuses inimene, kes hoomab ta hinge kiilunud valu. Tegelikult on see ka Trondile võimalus sellest samast suvest isiklikke armekandvaid haave siluda – suhted oma isaga.

Isa ja poja suhe on üks teost läbiv alustala. Meil kõigil on oma vanematega, kel valurikkam, kel idüllilisem läbi elatud kogemuste ja mälestuste pagas. See on aegumatu teema. Teema, mis paneb meid teistele empaatias kaasa elama, ühes paadis olemise tunnet tundma.

Trondi isa viibib tihti kodust eemal. Ent selle suve veedavad nad koos. See on ilus koosolemise aeg. Nende läbisaamisest nähtub sügavat hoolimist teineteisest, Trond oma siiras kiindumuses ja austuses, isa oma isalikus armastuses ühes eluõpetusi sisaldavate mõtete ja tegudega. Trond talletab isa õpetussõnad endasse, võttes need oma ellu suunanäitajatena kaasa. Emotsionaalse või füüsilise haigetsaamise puhul, otsustada ise millal on valus. Ja õpetav eeskuju töö tegemisel ja töösse suhtumisel. Oskamata mõnda tööd teostada, kujutab ta oma vaimusilmas ette, kuidas isa antud tööd tegi või oleks teinud. Nõnda vaikselt matkides süveneb ka enda oskus.

Koosveedetud suvekuud jäävad viimaseks koosolemiseks ja nägemiseks. Trondi isa lahkub oma pere juurest. Suur igatsus südames isa järele, jääb ta mäletama ka isa soojuse väljendust, kahte kallistust.

Teose meeliköitvust täiendab ka autori poolt jäetud mõtlemisruum lugejale. Ning väike annus muhedust.

Nautisin lugemist, kirjelduste vaimusilmas ette kujutamist, seega on mul antud romaanist justkui ka filmiversioon nähtud! Ja samas heameeles saadud elamuse valamist paberile, vahel siiski kärpisin oma emotsioone, sest muidu oleks kirjatöö saanud tiivad ja lendu tõusnud!

Ülestähendatu on veerandik raamatu süžeest, veerandik mu lugemiselamusest. Nõnda jätan teile teie omad elamused! Olen tänulik lugemisrõõmu jagamise eest!

Auli Käsik

Anna Gavalda “Näpatud tunnid”

“Tundsime kõik neljakesi, et see, mida me kogeme, on justkui kingitus. Ajapikendus, vahepala, napid halastushetked. Teistelt näpatud tunnid…
Kui kaua leiame veel jõudu kiskuda end aeg-ajalt lahti igapäevaelust, et tõmbuda meie oma maailma?Mitu luba elu meile selleks veel annab? Mitu pikka nina meil õnnestub elule veel teha? Mitu hetke kokku kraapida? Millal me ükskord üksteist kaotame ja kuidas sidemedmeie vahel lõdvenevad?
 Mitu aastat on veel jäänud, enne kui me vanaks jääme?”

Jälle on tõlgitud üks Anna Gavalda tundelistest ja mõtlemapanevatest raamatutest. Lugu räägib kahest õest ja kahest vennast. Simon, Garance ja Lola – kolm täiskasvanud õde-venda – põgenevad sugulase igavast pulmast ja lähevad külla oma noorimale vennale Vincentile, et tunda end taas nii nagu lapsepõlves. Raamatus meenutatakse erinevaid seiku möödunust, mille kaudu selgub lapsepõlves kogetu ja seeläbi  arenenud iseloomud ja suhted. Mõneks tunniks unustavad õed-vennad igapäevaelu probleemid ja meenutavad ehk pigem tunnetavad lapsepõlves kooselatud aegu. See on lugu lapsepõlves tekkinud tugevast seosest, nö. “oma ringist”, millest väljapoole jääv tekitab kohati kaastunnet, huumoriga segatud mõistmist kuid ka kohusetunnet ja vajadust eluga hakkama saada.

Lugedes raamatut mõtlesin, kas kolmekümneselt tundsin sama – soovi olla taas lapsepõlves. Vist mitte. Tänapäeval küll. Mis on siis muutunud? Meie jaoks ei olnud kolmekümneselt maailm avatud. Perekondlikud sidemed olid tugevamad. Alles elu avatud maailmas toob igatsus kohtuda tihedamalt õdede-vendade, endiste sõpruskondadega, tunda taas neidsamu tundeid mida kunagi lapsepõlves, mõelda asjade üle, mis loob tunde lapsepõlve muretuse ja otsingute ajast.

Raamat on kirjutatud haaravalt, see on ühe õhtu lugemine, mis loob igati helge tunde, annab mõtteainet ja tekitab soovi teha midagi, mis peletaks igapäevarutiini.

Halliki Jürma

Juhani Püttsepp „49 aastaaega”

“Õunapuuõied ja kevad.
Täpikliblikate lend ja suvi.
Punetavad pihlad ja sügis.
Külm, kirgas lumi ja talv.
Meil on kõik see olemas.”

puttsepp49aastaaegaNii juhatab Juhani Püttsepp sisse oma lühijuttude kogumiku „49 aastaaega”.
Juhani Püttseppa napi ja täpse keelekasutusega miniatuurid on ühelt poolt fredjüssilikult loodust austavad, südamlikud, rahustavad ja märkama õpetavad. Aga neis lugudes on tihtipeale ka pisuke krutski või üllatus. Seda teist poolt toetavad ka autori illustratsioonid.
77-leheküljeline raamatuke sobib lugemiseks igas vanuses, igal hetkel ja igasuguse meeleoluga.

Tiina Sulg