10 raamatut — Mairi Tempel

Kui ma eelmisel talvel kuulsin, et võiks teha sellise postituste sarja, kus raamatukoguhoidjad soovitavad raamatuid, olin ma hästi positiivselt meelestatud. Muidugi ma soovitan! Soovitan hea meelega. Ah, et kümme? Olgu, kümne leidmine pole mingi probleem!

Kirjutasin siis paarkümmend pealkirja paberile, et neist raamatutest ma rääkida tahangi ning küllap jõuab täpsema kümme sealt välja sõeluda. Jätsin paberi laua peale ja läksin süüa tegema. Selleks ajaks, kui kartulivesi keema läks, oli nimekiri kasvanud veel kümnete nimetuste jagu ning iga kord, kui ma olin valmis mõne neist maha kriipsutama, kostus haledaid kiunatusi ning kriiskavaid karjeid.

Kuidagi pidi sellest aga üle saama! Üheks võimaluseks oleks end žanriliselt piirata. Teise variandina võiks ju leida kümmekond toredat nende hulgast, mille viimase aasta jooksul lugenud olen, kolmandaks… Hirmsasti tahaks öelda, et mul on nelisada lemmikraamatut ning vähemaga mina ei mängi! Isegi karme piiranguid kasutades oli nimekiri ikka pigem paarikümne- kui kümnepealine. Hmhh! Ja need pead vaheldusid. Raamatud, mille eile olin valmis välja jätma, roomasid täna hommikul tagasi, vaheldudes lõunasöögiajaks taas millegi muu vastu. Ma sain aru, et olin ülesandepüstitusest täiesti valesti aru saanud. Ma ei pea mitte rääkima kümnest kõige-kõigemast, vaid neist kümnest, mis kõnetasid mind… teisipäeva varahommikul esimese ja teise kohvikruusi vahel. Jah, nii oli võimalik kümme raamatut välja selekteerida.

Aga mille järgi ma siis selekteeriksin, küsisin ma endalt. Laual olid nii ulme kui luule, lapsepõlves meeldinud ja palju muid piiramisvõimalusi. Iga üksik neist kippus liikuma suunas, et oma postitust alustaksin ma ikka sellest, kuidas ma lapsena lugemist vihkasin. Mulle väga meeldis, kui mulle raamatuid ette loeti. Mulle meeldis lugusid ise välja mõelda ning neid siis läbi mängida või omaette jalutades lauludeks leelotada, aga lugemist vihkasin ma kogu hingest. Lugemine polnud mingi arvutamine! Arvutamine oli lõbus ja mänguline ja kiire ning tänu vanema õe ja venna õpikutele ka läbivalt huvitav. 7-aastase minu jaoks oli eriti lummav veerida võõraste õpikunäidete põhjal selgeks, mis asi on murd ja kuidas nendega arvutatakse, korrutamine ja jagamine oli kontseptsioonina selged juba enne kooli. Ilmselt ma matemaatikaülesannete kaudu esmase lugemisoskuse omandasingi, kuid ilukirjanduse jaoks sellest ei piisanud. Ise lugemine oli aeglane ja igav. Pealegi oli mul raamatuid armastav vanem õde, kes luges mulle hea meelega ette nii juturaamatuid kui lugemikutekste. Nii ma oma hinded kätte saingi – tema luges ette, mina jätsin meelde ning järgmisel päeval „lugesin” peast, veerides mingites kohtades sõnade algusi ning minnes mälu pealt edasi. Päevikus ilutsevad märkused „Mairi luuletab sõnalõppe”. Luuletas, jah!

Ma mäletan tänaseni, kui meile viienda klassi alguses aasta kohustusliku kirjanduse nimekiri kätte anti. Ma läksin koju, helistasin emale tööle ning nutsin telefoni otsas, et nii paksud raamatud ja nii palju ja kohe esimesena pidime lugema Eduard Petiška „Vanakreeka muistendid ja pärimused”. Ema lohutas mind, et need on nagu muinasjutud. Mina ei uskunud, kuid hakkasin sellegipoolest pusima. Selgus, et need olid palju paremad kui muinasjutud. Need olid suured lood kangelastest, koletistest, jumalatest ja kõikvõimalikest seiklustest, kus uus põnevus tuli peale nii kiiresti, et ka aeglase lugemise korral miski igavaks muutuda ei jõudnud. Hoopis fantaasia hakkas tööle ning joonistas lood veel uhkemaks. Öeldakse, et iga lugemist vihkava lapse jaoks on kuskil „see õige” raamat ning antiikmütoloogia lood olid seda just minu jaoks. Täna töötan ma raamatukogus ennekõike just laste- ja noortekirjanduse töölõigus, seega tabas mind tolle tingliku teisipäevahommiku esimese kohvi juures mõte, et paneks kirja kümme raamatut, mida ma julgelt soovitan neile tänasetele varateismelistele (või veidi nooremate-vanematele), kes veel lugemist enda jaoks leidnud pole, kuid loomulikult ka neile, kes selle enda jaoks juba ammu huvitavaks on töötanud.

.

1. Jorma Kurvinen „Hundikoer Roi” – ma alustan ühest pisikesest raamatust, mis oli teismelise minu lugemislaual kümneid kordi. Raamatu peategelane, teismeline poiss, kohtab esimestel lehekülgedel tänaval oma õpetajat, kes tuletab meelde, et suvetöö ei tee end ise ära. Selles poisis oli midagi samastumisrõõmu pakkuvat – ta oli pahur, introvertne ning ei saanud kõigega just kõige paremini hakkama, kuid samas hooliv tillukese naabriplika ning suure hundikoera suhtes. Sellesse tillukesse raamatusse mahub nii argist suve kui ka üsna pöörane krimiseiklus, millesse poiss ja koer koos satuvad, kui tilluke naabriplika oma koduhoovist… Ahh, lugege ise!

.

.

2. Otfried Preussler „Krabat” – see on teine raamat, mille ma oma lapsepõlvest kaasa võtsin. Meil kodus “Krabatit” ei olnud, kuid raamat kuulus läbiloetavate hulka pea igal koolivaheajal, mil ma vanaema juures maal olin. Ma jumaldasin seda raamatut! Kõik saab alguse sellest, et üks kodutu poiss satub veskisse ja jääb sinna õpipoisiks. Õpipoisse on täpselt kaksteist ning igal aastal juhtub keegi neist surema, mille peale kohevarsti tuleb veskisse ka uus poiss. Ja see pole loomulikult ainus asi, mis veski juures veidrat on. Mina mäletasin raamatut kui imeilusat armastuslugu, kuid kui mu sõbrad asusid nagu üks inimene rääkima, et see oli „kõige õudsem raamat”, mida nad lapsena lugesid, siis tuli üle lugeda. Jap! Ikka veel on see imeilus esimese armastuse lugu, milleni jõutakse läbi maagiliste katsumuste. Poiste ja sõpruse teema on ka soe ja mõnus.

.

3. Bobbie Peers „Lüriidiumivaras” – ma võisin siia ju kirjutada ühe raamatu pealkirja, kuid salaja toppisin ikkagi kuus raamatut. Tegemist on siis lastele mõeldud teadusulme sarjaga, mille lugemine läheb nii kiiresti, et enne ei saa pidama, kui kuues raamat ka loetud saab. Seda sarja soovitan ma mõnuga neile, kellel arvutamine lihtsalt tuleb, kuid lugemine piinavalt keeruline tundub. Raamatu peategelane on poiss, kes jääb silma üliandeka koodimurdjana ning asub seejärel õppima spetsiaalses taibudele mõeldud koolis, milles on kõrgtehnoloogiat rohkem kui siinse kirjelduse peale mõelda oskaks. Näiteks võib ette kujutada ust, millel on (tehis)intellekt ning kes sinuga juttu ajab, sarkastilisi nalju heidab ja vajadusel ka aitab. Kõikvõimalikke botte tuleb seal ette igal sammul ning seiklused, millesse noored satuvad pole grammigi väiksemad kaelamurdvatest.

.

4. Trudi Trueit – Avastajate Akadeemia – njahh, siia sai nüüd sarjanimi, kuid siingi on juba praeguseks tõlgitud viis raamatut ning ilmselt tuleb kuueski õige pea. Oma olemuselt on sari natuke eelmise sarnane, kuid Trueit on hästi palju oma ideid korjanud Pärismaailma teadusest. Iga raamatu lõpus on mitu lehekülge ka sellele pühendatud. Sealt leiab teadussaavutuste ja erinevate teadlaste kohta palju infot, kuid ka loodukaitsetöö ja muude põnevate teemade kohta. Peategelasele lähedal seisvaid tegelasi on rohkem, kool palju liikuvam ning ilmselt ei muuda lugemiskogemust halvemaks seegi, et kuigi raamat on mõeldud 11-14-aastastele, on see rikkalike värviliste illustratsioonidega täidetud.

.

.

5. Orson Scott Card „Enderi mäng” – meie raamatukogudes on see raamat enamasti suurtekirjanduse hulgas, kuid minu meelest sobib see suurepäraselt ka noorele lugejale. Muide, Ameerikas on see kenasti leidnud oma tee ka koolikirjanduse hulka. Raamatu peategelane on alguses küll üsna väike poiss, kui ta (kosmose) lahingukooli vastu võetakse, kuid ta kasvab ning kool ise oma internaadi ja tegevustega võiks varateismelist lugejat vägagi kõnetada. Ender on andekam kui talle keskkonda sobitumiseks kasuks tuleb ning õpetajadki pigem rõhutavad seda, et ta jääks eraklikuks, sest kardetakse, et omaealistega liiga tihedalt suheldes ei suuda poiss oma potentsiaali täies mahus välja arendada. Ender on visa ning hoolimata kõikidest takistustest suudab luua ka kestvaid sõbrasuhteid, leida kaaslasi ja võita samal ajal ikkagi treeninglahinguid. Aga kõigel on hind.

.

6. Anja Portin „Raadio Popov” — ühtaegu argiselt sotsiaalkriitiline kui ka ulmeline ning mängib mõnusalt ka teadusajaloo teemadel. See on soe nõialugu kaasaegse ühiskonna probleemidega, rääkides erinevaid lugusid unustatud lastest. Peategelane on poiss, kes elab isaga. Isa reisib palju ning kuigi ta enamasti jätab pojale selleks ajaks söögiraha, oli sel korral teisiti. Saabumas on ka koolivaheaeg, mis tähendab, et see ainus sooja toidu ports päevas kaob samuti terveks nädalaks ära. Ühel öösel kuuleb poiss aga, kuidas kirjakandja paneb tema ukse taha ajalehe koos võileivaga. Paljude kihtidega raamat on ennekõike soe ja seikluslik, kuid mõtlema panev ka.

.

.

7. Kimberly Brubaker Bradley „Õed hundid” — üks väheseid raamatuid selles nimekirjas, milles pole grammigi ulmet. Raamat kahest tüdrukust, kes just loo alguses asendusperesse jõuavad. Lugu jutustatakse 10-aastase silmade läbi ning tema mõistmise kaudu ning see lugu ei ole ilus. See on seksuaalse ahistamise lugu, millega peategelane puutus kokku hetkeks, kuid tema vanem õde hoopis suuremalt. Raamat on hästi oskuslikult kirjutatud ega kuulu kindlasti nende hulka, mis pärast magada ei laseks. Raamatu teiseks liiniks on pisema plika klassis juhtuv. Neil on üks poiss, kes tüdrukuid seljast näpistab, kontrollimaks kas nood juba kannavad rinnahoidjaid või mitte. Mulle väga meeldis, et autor jättis kõlama mõtte — ei ole olemas suurt või väikest ahistamist, on ahistamine ja see on vale.

.

8. Reeli Reinaus „Rahel, Anders ja ajaaugud” — ja olengi tagasi ulme juurde jõudnud! Muidugi on siin raamatus ka kõike muud, aga kiljuma ajavalt äge on ajarännuteema. Kujutage ette, et kuskil Eestis on üks liivakoobastevõrgustik, mis töötab nagu ajamasin! Kõnnid üht rada pidi, jõuad viie aasta tagusesse aega, kõnnid teist, siis hoopis viiekümne. Ja kui sa täpselt mindud teed pidi tagasi ei tule, ei jõua sa koju tagasi. Just sellise koopa peategelane leiabki, kuid seda, mismoodi see kõik täpselt toimib või kuidas on asjasse seotud peategelase isa või tulevikumina, peab igaüks ise lugema. Olge vaid hoiatatud, et autor ei hellita, vaid keerutab lugeja mõtte mõnuga sõlme, sest ajaränd lihtsalt ongi teema, kus iga vastus loob seitse küsimust.

.

9. Mann Loper „Inglite linn” — see maailm on nüüd hoopis midagi muud. Kunagi kauges tulevikus, kui paljud tänased hirmud ja hoiatused on saanud tõeliseks, püsib inimkond väikeste külakestena vanade lagunenud linnade üksikutes piirkondades. Kui aga juba inimkond alles on, siis on nende hulgas ka lapsi ja teismelisi, kes mõtlevad ja tegutsevad eakohaselt. Lonni on üks selline teismeline, kes tahaks tõestada oma väärtust, tõestada, et on juba suur ja võib iseseisvalt tegutseda, kuid alati ei lähe kõik nii nagu loodetud. Karistuse valust toidetuna asub ta läbi lagunenud linna teele, võttes lugeja endaga koos suurtesse seiklustesse kaasa.

.

.

10. Brandon Sanderson „Taevasselend” — on veel üks kosmoselugu, sarja esimene raamat küll rohkem ühe võõrplaneedi lugu. Ka too planeet on olnud kundagi ülikõrgelt arenenud tehnoloogiaga ning siis oma katastroofid üle elanud. Nüüd elavad seal inimesed ning Spensa on tüdruk, kes unistab lendamisest, tähtedevahelisest lendamisest. Ainus võimalus on saada sisse lennukooli, kuid see ei pruugi nii lihtne olla. Ma pean tunnistama, et kaalusin pikalt, kas ma tahan siia panna Sandersoni seda sarja võis siis Terassüdame sarja. Mõlemad on kirjutatud noorele, kuid mitte liiga noorele lugejale ning mõlemad on võitnud koha mu südames. Tõsi, võrreldes teiste selle nimekirja raamatutega on siis sõnu rohkem. Sanderson armastab pikalt lobiseda, kuid siin on ka hoogu ja fantaasiat, hulganisti unistusi ning kärutäiteviisi takistusi nende unistuste teoks saamisel.

Lõplik otsus Taevasselennu sarja kasuks sündis mõttest, et mul on siin hunnik “poistekaid”, et paneks siis selle, mille peategelane on tüdruk. Aga kui ma nüüd vaatan oma nimekirja, siis kuue esimese raamatu peategelane on poiss ning neljal järgmisel tüdruk. Sai üsna võrdne mu meelest. Pealegi on kõik need raamatud sellised, et mingit jaotamist “poistekateks” ja “tüdrukutekaks” kindlasti teha ei saa — on raamatud, hoogsad ja huvitavad, neile, kes tahaksid, et lugu kiiresti liiguks, neile, kes ei karda tehnoloogiaid, võõraid maailmu või teistsuguseid elukogemusi. Pealegi on kõikide nende raamatute peategelased üsna suured introverdid — introvertse inimesega on aga, teadagi, palju mõnusam tugitooli jagada — ta ei kuku lobisema, kui sina tahad looga edasi minna.

Jah, kui ma alustasin sellega, et kümne raamatu valimine on tohutult keeruline, siis nüüd üles vaadates saan nentida, et tegelikult olen ma ka siia postitusse suutnud 25 raamatut ära peita (kui sarja kõik raamatud üles lugeda, sest kes siis ainult esimest loeb, ikka tahaks piiluda järgmisesse ka). Nüüd on ilmselt aeg valada välja oma teine hommikukohv ning panna siia kiiresti punkt. Muidu juhtubki see, et teksti sisse tungivad kõik mu pooltuhat kõige-kõige lemmikumat raamatut.

Vahvaid lugemiselamusi!

Mairi Tempel

Igor Baranko “Shamanism”

Sattusin koomiksi otsa, mille tutvustus kõlas: “A fascinating tale of an alternate history of North America as told through a time-spanning Native-American love story.”

Algus oli … veider … aga siis tõmbas lugu kaasa ja mängureeglid said selgemaks. Mulle tundub, et Igor Baranko on teemat uurinud, indiaanipärimuse, kunsti ja hõimude eripäradega end kurssi viinud ja siis jutustanud just sellise loo, nagu talle sobivam tundus, et miskit on indiaanipärimusest olemas, aga ta on sellega on üsna vabalt ümber käinud ja omi pöörasusi sisse lükkinud.

Lugemisel tekkis mus mingil hetkel äratundmine, et ma vist olen lugenud lapsepõlves mingeid samu raamatuid ja vaadanud samu filme, autori elulugu juurde uurides sain teada, et Igor Baranko on sündinud 1970. a. Ukrainas ja 1999. aastast elab USAs, niiet jah, mingeid ühiseid raamatuid ja filme meil tõenäoliselt on.

Märkimisväärt on, et tegu on autorikoomiksiga, Igor Baranko on nii teksti kui pildi autor.

Spoilerdus:

Esimene lugu on sellest, kuidas poiss kolm korda kosjas käib. Esimene kord poiss tapab (kogemata) tüdruku. Läheb siis poiss tarkade juurde ja tantsib end ajas tagasi. Teine kord tapab tüdruk enda. Läheb siis poiss tarkade juurde ja tantsib end ajas tagasi. Ja kolmas kord kosjad õnnestuvad.

Teises loos läheb poiss oma uute sugulastega retkele. Retk ei lähe just hästi — omavahelised nääklused, vangistus ja ootamatu vabanemine ning poiss satub hispaanlaste kantsi, millest on järel vaid viimane valvur ja relvaarsenal ning lõpuks laseb poiss selle kantsi suurejooneliselt õhku. Tagasiteel tapab duellil tüdruku venna, samal ajal sureb tüdruku isa ning tüdruk, kellest on saanud kuninganna, ütleb tast lahti.

Kolmandas osas läheb tüdruk poisile järele. Poiss on saanud aimu, et ajatantsud on midagi segi löönud, ja läheb itta, et seilata üle mere. Sekeldusi tuleb tal nii kolme hullu kuninganna kui nende tütrega kui sündimata pojaga, aga laevad ta saab. Ja tüdruk jõuab kohale just hetkeks, et kaugelt kaldalt lehvitada. Siinkohal jääb lugu pooleli, ma loodaks, et see lugu kunagi ka edasi läheks.

Selline kummaline fantaasialugu ja päris huvitav vahepala, suurepäraseks just ei tituleeri, aga uudishimulugemisena soovitan küll.

Tiina Sulg

Reeli Reinaus „Rahel, Anders ja ajaaugud”

Tartu Lapsepõlve auhinna nominent 2022 — Reeli Reinaus „Rahel, Anders ja ajaaugud” (RonkRonk, illustratsioonid Marja-Liisa Plats)

Ladus, hästi liikuv, huvitav fantaasiaraamat, mis teenib lisapunkte silmajääva põneva ja originaalse kujunduse poolest. Sobib vanuserühmale “lastekate” ja “noortekate” lugejate vahel, mis on eesti lastekirjanduses olnud hõredalt kaetud. Meile meeldis eesti folkloori sissetoomine ning ajarände teema osav lahendamine – see on keeruline loo element!

Tuul Sepp
Tartu Lapsepõlve auhinna žürii nimel

Jodi Taylor “Üks neetud jama teise otsa”

Ülikooli lõpetanud Madeleine Maxwell saab uskumatu pakkumise asuda tööle Saint Mary ajaloouuringute instituuti. Mõistagi ei pühendata teda instituudi tegelikku töösse enne, kui ta on kirjutanud alla põhjalikule konfidentsiaalsuslepingule, mille rikkumisel on tagajärjed enneolematult karmid.

Kui mõni lugeja arvab, et mis sest ajaloost torkida ja see juba korduvalt hekseldatud teema, siis on kindlasti mõistlik „Üks neetud jama teise otsa” oma lugemislisti panna. See ajalugu pole kuivad faktid, see ajalugu on süvenemine ja tagasiminek füüsilisel kujul.

Tegemist on siis, nagu võib aimata, aja- ehk minevikurännakutega. Ajaloolased võtavad ette või siis pigem saadetakse tööülesandena uurima ja kinnitama, kas meile täna teada olevad ajaloolised faktid ikka vastavad tõele. Ajarännete rangeks osaks on mitte mingil juhul sekkuda toimuvasse, endast mitte jätta maha esemeid ja samuti esemeid kaasa mitte tuua. Muu osa on justkui juba käkitegu … või ehk ka mitte.

Madelaine on üks ajaloolastest, kes saab näha paiku ehk õigemini ajastuid, kuhu pole jõudnud veel ühegi inimese jalg. Nii intrigeeriv tegevus toob kaasa ka palju segadust, pettumust ja ebameeldivaid üllatusi.

Seiklused, kus on palju pingeid, ei saa lisaks jääda puutumata ka romantilistest tunnetest.

Algselt umbusuga kätte võetud seikluslik romaan sai juba üsna pea mõnusa mineku, omapärase huumori ja läbiva irooniaga väga omaseks. Raamat on täis pinevaid seiku, mille kulgu ja lõpptulemust on üsna raske ise ette aimata.

Õnneks ei ole vaja kurvastada, kui antud meeleolukas teos hinge poeb ja läbi saades rohkemat paneb ihalema. On ju teoseks mainitud olevat Saint Mary kroonikad. Tuleb jääda (pöidlad pihus) lootma, et saame edaspidi ka uusi selle sarja tõlkeid nautida.

Jodi Taylor on sündinud Inglismaal Bristolis. Ta käis koolis Gloucesteris. Taylor kolis koos oma toonase abikaasaga Yorkshire’i ja töötas Põhja-Yorkshire’i krahvkonna juures peaaegu 20 aastat, lisaks veel ka raamatukoguhalduse juhataja ametikohtadel. Momendil elab Taylor Gloucestershire’is.

Tema esimene osa romaanisarjast „Üks neetud jama teise otsa” ilmus algselt kahel veebisaidil. Käsikirja ostis hiljem Accent Press, kes avaldas kõik tema järgnevad teosed detsembrini 2018. Headline Publishing Group sai teoste avaldamise eest vastutavaks aga alates 2019. aasta jaanuarist.

„Üks neetud jama teise otsa” jõudis 21. jaanuaril 2016 USA Today enimmüüdud raamatute nimekirja. See pälvis Publishers Weekly’i tärnidega arvustuse, mis nimetas teost „a carnival ride in a world … depicted in lush detail”. Eesti keeli võiks seda umbkaudu tõlkida kui pöörast karussellisõitu maailmas, mida ilmestatud lopsakate detailidega.

Autor Wikipedias, autori koduleht, autorist H for History lehel.

Triin Võsoberg

 

William Gibson „Agency“

Seekordne lugemissoovitus tuleb taas ühe mu lemmikkirjaniku kohta: William Gibsonil ilmus äsja raamat pealkirjaga „Agency“ (eesti keeles „Esindus“ on sisuliselt täpsem vaste, kui otsetõlge „Agentuur“). See on teine raamat tema viimasest sarjast „The Peripheral“ (ehk „Perifeerne“ eesti keeles).

William Gibson on tuleviku kohta öelnud, et see on juba kohal, see lihtsalt ei ole ühtviisi jaotunud ja nii ei pruugi me seda veel sarnaselt kogeda. Gibsoni seletus käib tema loomingus kujutatud tulevikkude kohta, ning kindlasti ka viimase sarja kohta. „Esinduse“ sündmustik toimub tänapäeva San Franciscos 2017. aastal, kus Ameerika Ühendriikides on äsja presidendiks saanud Hillary Clinton ja tulevikus, 22. sajandi esimese poole Londonis. Mõlemal juhul on maailm digitaalne ja võrgustunud, nähtused andmestunud. Võimalik on ajas rändamine ja kuna 22. sajand ei ole väga elamiskõlbulik, siis üritatakse sealt tegeleda alternatiivsete minevike loomisega. Lootuses, et mõni teine ajajoon kulgeb teisiti.

Gibson on läbi aastate suutnud ette näha neid arenguid, kuidas järgmised tehnilised lahendused (küberruum, virtuaalreaalsus, liitreaalsus) ühiskonda muuta võivad ja sellega pälvinud muuhulgas tiitlid, nagu prohvet või „an astounding architect of cool“. „Esinduse“ üheks peategelaseks on tehisintellekt nimega Eunice. Gibsoni kujutus tehisintellektist lähtub just sellest teooriast, millest ta kaasajal arvatakse välja kasvavat ja väga põnev on autori spekulatsioon võimalusest, kuidas see teoks saab.

Olgugi „Esindus“ sarja teine raamat, siis William Gibsoni raamatuid ega sarju ei pea lugema järjest. Ühes sarjas on sama maailm ja osad tegelased ka, kuid lood ei ole nii kirjutatud, et peab järjest lugema – Gibsoni lugemist võib alustada ükskõik millisest tema raamatust. Ja lugeda tasub, sest ta suudab kõigist neist kaasaegsetest poppidest vidinatest ja lahendustest kirjutada väga arusaadavalt, ning muidugi ka kaasahaaravalt.

Lõpetuseks viide ühele värskele intervjuule autoriga: William Gibson: „I was losing a sense of how weird the real world was“ The Guardianis.

Mai Põldaas

Liina Vagula “Keegi teine”

Eliise ja Klaarika lugu.

Eliise on autoõnnetuse tagajärjel koomas lebav tütar ja Klaarika tema murest murtud ema. Autori tahtel ei lama Eliise aga teadvusetult haiglavoodis, vaid on sattunud oma ema naha sisse, nimelt ärkab ta aastal 1995 15-aastase Klaarika Nõmmena. Ta on lõksus oma ema kehas. Vanaemast on järsku saanud talle ema ja vanaisast isa, kodusest linnakorterist on ta sattunud väikelinna vanaldasse puumajja. Alguses on kõik väga kole: hirmus nõukaaegne mööbel, kole pruunikas vaip põrandal, väike toapugerik, mitte mingit netti ja korralikke meigivahendeid. Olukord tundub väljapääsmatu — Eliise peab minema kooli ja hakkama suhtlema oma ema klassikaaslastega, keda ta aga põrmugi ei tunne. Vapper tüdruk tuleb kõigega toime, kuigi sellise kahestunud psüühikaga pole kerge hakkama saada. Mälestused endisest elust on kohati eredad, aga ka valusad. Nimelt on nii emal kui tütrel lahendamata poisteprobleem. Nad mõlemad on oma ajas tülli läinud poiss-sõpradega. Ühel tüli Henriga, teisel Markusega. Heaks haldjaks selles loos saab Siret — eelmises elus Eliise tädi, nüüd aga tüdruku suur ja tegus õde.

Mida lugu lugejale õpetama peaks? Kas järsku seda, et kõike, mida silmad näevad, pole tarvis lõpliku tõe pähe võtta. Et mõnikord on tarvis panna ennast teise inimese naha sisse ja vaagida elu tema mõistuse ja tunnete kaudu!

Lugege ja otsustage ise!

Romaan võitis Tänapäeva kirjastuse 2017. aasta noortejutuvõistlusel teise koha. Autor Liina Vagula on aga eesti keele ja kirjanduse õpetaja Põlvamaal Tilsi põhikoolis.

Ädu Neemre

John Wray “The Lost Time Accidents”

Ameerika-austria kirjanikku John Wray‘d (tegelikult John Henderson; sündinud 1971. aastal Washingtonis, üles kasvanud Buffalos; elab Brooklyn’is) peetakse „ameerika kirjanduse järgmiseks laineks“ (Jonathan Lethem) ja „üheks huvitavaimaks ameerika noorema põlve autoriks, kelle uus raamat on pikitud põrandaluukide, rafineeritud ajakihistuste ja mustade aukudega, kuhu võib iga kell sisse libiseda“ (Tilman Urbach). Kirjandusajakiri „Granta“ nimetas teda 2007. aastal üheks kahekümnest parimaks USA autoriks.

Oma juurte kaudu – onkoloogist ema pärineb Kärnterist ja leukeemiauurijast isa Ameerikast – on John Wray ühendatud kahe kultuuriga. Siiski on tal tihtipeale tunne nagu viibiks ta mingisusguses tühjuses: ta nagu hõljuks kahe keele vahel ja ei tunneks end kummaski täiesti koduselt. Kuid taolisel seisundil olevat ka oma hea ja produktiivne külg: „Kõrvalseisja vaatab oma ümbrust täpsemalt.“ (John Wray)

John Wray 2009. aastal ilmunud romaan „Lowboy“ on kättesaadav ka Eestis, momendil küll ainult Tartu Linnaraamatukogus. See tõik ning autori Ameerika-Austria päritolu ja uues raamatus käsitletav teema ajendasidki mind juhtima tähelepanu John Wray värskele teosele „The Lost Time Accidents“ (2016).

Kiidusõnu on romaanile jagunud kriitikutelt nii inglisekeelses kui saksakeelses kultuuriruumis, näiteks kirjutavad:
Ameerika ajaleht „Los Angeles Times“: „It is, in a nutshell, a sweeping historical novel that’s also a love story but is rooted in time-travel science fiction and takes on as its subject the meaning of time itself. This is no small endeavor. It’s hard not to admire this book, the mass and richness of which is a testament to the meticulous, dedicated work of its talented author. But it’s also not easy to love it.“ (Janelle Brown), Saksa ajaleht „Hamburger Abendblatt“: „Ülimalt rafineeritud segu teadusest ja filosoofiast, popist ja meelelahutusest. Tegelastega, nagu neid ei kohta just igal tänavanurgal.“ ja Austria ajaleht „Die Presse“: „Keeleliselt virtuoosselt jutustatud, erakordselt pinevil, nii fantaasiarikkalt kui ka intelligentselt komponeeritud ja kõrgel tasemel meelelahutuslik teos.“

Mina-jutustaja, noor Waldemar Tolliver istub kummalises ajamullis oma tädi väikeses tolmunud ja prügi täis korteris Central Parki ääres New Yorgis ja püüab üles kirjutada lugu oma perekonnast, kellel lasub mitu põlvkonda saladuslik needus. Selleks, et taas maailma naasta, tuleb tal uurida rohkem kui saja-aastast perekonnalugu. Waldemari vanavanaisa Ottokar Gottfriedens Toula, marineeritud kurkide tootja ja hobby-füüsik k.u.k. Znaim’ist oli 20. sajandi alguses jõudnud jälile inimese ajareisimise võimalikkusele, kuid samas kohe auto alla jäänud. Sealt saavad alguse mitu põlvkonda väldanud otsingud vaarisa viimaste ülestähenduste järele ja rännakud ühelt kontinendilt teisele – kord keiserlik ja kuninglikku Austriasse, kord Manhattanisse, kord natsionaalsotsialistlikusse Viini, siis jälle kaasaegsesse Ameerikasse ning esimesest dimensioonist neljandasse.

John Wray jälgimis- ja vaatlemisviisiga ühildub ka tema jutustamisviis: ta vahetab žanreid nagu kanaleid: lülides tõsise kirjanduse ja thrilleri elementide, fantastilise romaani ja science fictioni vahel. Fiktsionaalne jutustamine olevat „Uskumatult konservatiivne, reeglitest moonutatud kunstivorm. Rohkem kui kaasaegne muusika, rohkem kui film ja hoopiski rohkem kui kujutav kunst.“ (John Wray). Tilman Urbachi kohaselt paigutub John Wray romaan ajast ja ruumist, teadusest ja müstikast, marineeritud kurkidest ja relatiivsusest, meie olemusest ja meie olemise mõttest („kes me oleme ja miks me eksisteerime“ – Colum McCann) Günter Grassi „Plekktrummi“ (1959) ja Lewis Carrolli „Alice Imedemaal“ (1865) vahele.

Küllap aitas igasuguste reeglite vastane erinevate žanrite segamine ja hübridiseerimine kirjanikul vabaneda ängi- ja hullusärgitundest, mis tal tavapärase fiktsionaalse jutustamise puhul tekib.

Oluline Wray jaoks sõnadega loomisprotsessis on muidugi ka keel. Sest „Loo puhul ei ole kunagi tegemist mõtete, arvamuste ja ideede loendiga – see on püüd saavutada kirjutatud looga emotsionaalset vastukaja. Need on sõnad ja nende kõla, assotsiatiivsed pilved, mida sõnad endaga kaasas kannavad, mis loovad emotsiooni.“ (John Wray).

Eve Pormeister

Autori pilt on pärit siit, illustratisoon siit.

Connie Willis “Blackout” ja “All Clear”

Connie Willis ehk täisnimega Constance Elaine Trimmer Willis (s. 31.12.1945) on ameerika ulmekirjanik, kes on võitnud rohkem Hugo ja Nebula auhindu kui ükski teine autor – 11 Hugot ja 7 Nebulat, sealhulgas mõlemad auhinnad ka romaanide “Blackout” ja “All Clear” eest. Samad auhinnad on pälvinud tegelikult kõik tema ajarände käsitlenud teosed, mille peategelasteks on Oxfordi ülikooli ajalootudengid, kes käivad välitöödel nii suure katku ajas, ristisõdades kui ka Teises maailmasõjas, viimasest jutustavad praegu tutvustatavad teosed. Ajas rändamist korraldab osakond, mis määrab aja- ja kohakoordinaadid, kuhu ajarändur saadetakse ja kust ta saab tagasi tulla kokkulepitud ajal. Läbipääs ei avane juhul, kui on oht, et keegi kõrvaline isik seda näeb. Samuti on võimalik sattuda “libisemisse” või „nihkesse” (slippage) nii ajas kui ruumis, kui reisimist korraldav süsteem tunnetab ohtu. Just esimese raamatu alguses on üks Jaapani teadlane püstitanud hüpoteesi, et ajaloolased siiski võivad oma uurimiskäikudega ajaloo kulgu muuta, seni on seda peetud võimatuks ja ajalugu end ise kohandavaks. Jaapanlase arvates on suurenenud “libisemiste” arv hoiatavaks märgiks, et sel viisil ajaloo uurimine tuleb lõpetada enne kui hilja.

Alguses tundub, et põhiliselt on juttu neljast ajaloolasest, kellest kolm on umbes samal ajal erinevates kohtades Inglismaal sõja alguses, üks aga 1944. aastas. Hiljem selgub igasuguseid asju, mida ei maksa kirja panna, sest see rikuks lugemismõnu. Igal juhul tuleb valmis olla üllatusteks.

Esimene raamat algab suure segaduse kirjeldamisega Oxfordis, kus arusaamatul põhjusel muudetakse pidevalt lähetuste aegu ja kohti, nii juhtub, et Michael Davies, kes pidi minema jälgima Pearl Harbouri sündmusi, saadetakse hoopis Dunkirki, ehkki talle on juba paigaldatud kiip vastava perioodi teabe ja ameerika aktsendiga – nii ei jää tal üle muud, kui mängida ameerika ajakirjanikku. Järjestikku viltuvedamisi sisaldav sündmuste kulg viib ta väikelaeval otse päästeoperatsiooni keskmesse, ta päästab hulga elusid ja saab ise raskelt haavata. Merope Ward, punapea, nimetab end iirlanna Eileen O’Reillyks ja läheb teenijannaks Inglise maamõisasse 1939. aastal, et jälgida Londonist evakueeritavaid lapsi. Ta näeb neid kaugelt rohkem kui soovinuks, sest paar korda lahkumispunkt tõrgub avanemast, siis pannakse mõis leetrite tõttu karantiini ja lõpuks saadetakse lapsed üldse ära, sest sõjavägi võtab mõisa üle. Merope ei pääse enam oma lahkumispunktile ligi ja suundub Londonisse otsima Polly Churchilli, kes arusaadavatel põhjustel esineb selles ajas Polly Sebastianina ja töötab poemüüjana Oxford Streetil, eesmärgiks uurida inimeste elu ja käitumist varjendites 1941.a pommitamiste ajal. Õige pea saab ta teada, et vaatamata kiibile, mis teab täpselt, millal ja kus pommid lõhkesid, pole London just turvaline paik. Üks häda on see, et kõikjal on üleskutsed anda teada kahtlaselt käituvatest isikutest – tegemist võib ju olla spiooniga. Ja õpikust õpitu ei suuda kõigeks ette valmistada. Polly satub näitetruppi, mis mängib metroojaamades „Kaheteistkümnendat ööd”, „Tormi” ja muud klassikat, neid juhendab väga tuntud Shakespeare’i näitleja Sir Godfrey, kes kasutab kõneldes väga palju klassiku tsitaate – hämmastav, kui palju nendega ära öelda saab. Hiljem esineb Polly päevastes revüüetendustes, mis on mõnevõrra erilised – seal tuleb tal õhuhäire korral üles tõsta seelikusaba, et oleks näha uhkete puhvpükste tagapoolele tikitud tekst „Air Raid in Progress”. Peab ütlema, et õhuhäire oli väga oodatud ja kui õiget ei tulnud, kostis sireeni heli hoopis publiku hulgast. Kõik esitatav on sõjateemadele kohandatud, „Uinuva kaunitari” kuri haldjas näeb välja nagu Hitler jne.

Pikapeale saavad kõik ajaloolased aru, et väljapääsudega on midagi lahti ja tuleb loota päästemeeskonnale. See annab ka põhjust mõtiskleda, kas nende tegevus on midagi muutnud – enim on põhjust muretseda Michaelil, kes saab teada, et üks tema tegevuse tõttu päästetud sõdur päästis omakorda umbes viissada meest. Kui ta on muutnud sõja käiku, siis võib-olla polegi enam mingit Oxfordi, mis päästemeeskonna saadaks? (See on minu meelest üsna rumal arutlus, sest kui nad ka mõjutaksid sõja käiku, siis pole nad ju Hitleri poolel!)

Eileen loodab, et tema varastatud peotäis aspiriini ühe lapse elu päästmiseks küll suurt muuta ei saanud. Taiplik lugeja aga kahtlustab kohe, et selle lapsega tuleb veel tegemist. Tegelikult lastega – tüdrukul on ka vend Alf. Tüdrukul muide polegi nime, Binnie on lühend perekonnanimest Hodbin. Sügava jahmatusega lugesin, et väga vaestes ja harimatutes peredes olid tüdrukud nii tähtsusetud, et neile (20. sajandi Londonis!) vahel ei pandudki nime. Neist “kohutavatest Hodbinidest” saavad raamatute läbivad tegelased. Nad on nutikad, praktilise meelega, surmapõlgavad ja umbusklikud peaaegu-tänavalapsed, kes suudavad korda saata uskumatu hulga segadusi – kõik parimate kavatsustega loomulikult, et võita Hitler – ja toovad raamatu üldisesse masendavasse sõjaellu arvestatava hulga huumorit. Teine seltskond, kellega alati nalja saab, on amatöörnäitlejad, kamp prouasid, kes sir Godfreyd oma ettepanekutega hulluks ajama kipuvad.

Raamatud on ülidetailsed. Kui ikka minnakse Püha Pauluse katedraali, on seda väga täpselt kirjeldatud – millised ajaloolised isikud kuhu maetud ja millised maalid seintel ja kus asuvad tuletõrjujate liivakotid ja veeämbrid ja millisest trepist ronides saab katusele. Kogu katuse konstruktsiooni ülesehitus, ja kuidas tinaraamide sulamine selle põlema paneb ja kuidas seda kustutatakse.

Me saame kõike teada varjendis varju leidvate inimeste ja nende koerte kohta ja raamatute kohta, mida lastele ette loetakse. Sõjapurustused on tänavate ja kaupluste kaupa üles loetud – raske on ette kujutada uurimistöö mahtu, mis kirjutamisele eelnema pidi. Ja kui päris aus olla, siis vahepeal oli ka tüütu lugeda. Lõppude lõpuks on 2 raamatut kokku üle 1400 lehekülje ja kohati tekib küll tahtmine veidi diagonaalis lasta. Kõige hullemad ei olnudki mingid kirjeldused, vaid lõputud sisemonoloogid muretsemisi, et nad ei saa enam kunagi koju ja võib-olla põhjustavad kaost ja hävingut, ja kuhu päästemeeskond küll jääb – ükskõik kui palju aega kuluks Oxfordil nende otsimiseks, järele tulema peaksid nad neile siiski kohe, sest see on ju ajaränd! Ja seda KÕIGI ajaloolaste poolt.

Tegelikult tundub, et ajaloolased on üldse imelikult halvasti ette valmistatud, ei peaks ju olema üllatav, et buss ei pääse pommitatud tänavast läbi või taksot pole kohe saada, tegemist on SÕJAGA. Ja mingeid tagavaraplaane miskipärast pole tehtud. (Hiljem me muidugi saame aru, et miski poleks aidanud. Kogu see ajarändamine ja see, et mis on juhtunud, on juba juhtunud, kuigi tegelikult… jne, on tegelikult kaunis segadusse ajav, ega rändurid isegi päris täpselt vist aru ei saa.)

Raamatu kirjutamisel oli ilmselt palju abi vestlustest vanadaamidega, kes kõik olid olnud päästetöötajad või juhtinud ambulantsiautosid või olnud õhuhäiretel valves – nende mälestused igapäevasest elust ja sellest, kuidas püüti kõigele vaatamata elada normaalsele sarnanevat elu, annavad ehtsuse hõngu ning detailid on edasi antud köitvalt.

Kui Mary saabus oma teenistuspostile ambulantsi, jäi talle tüdrukute vestlusest mulje, et sõda ei olegi – räägiti ainult tantsudest ja vahetati omavahel õhtukleite ja kingi. Needsamad noored naised, kes ütlesid talle, et ta ei vaevuks korjama üles väiksemaid kehaosi kui käsi, ahastasid ülesjooksnud sukasilma ja vale tooni huulepulga pärast.

Üks lendur, kes Maryle meeleheitlikult külge lõi, ütles talle hiljem, et tänu temale võidetakse sõda, sest see, kuidas Mary suudlusest kõrvale põikles, nii et musi suu asemel kuhugi kõrva taha sattus, andis talle idee tiibraketi V1 kursist kõrvale pööramiseks – tuli lennata väga lähedale ja oma lennuki tiivaga pommi tiiva alt nügida, nii et selle kurss valeks muutus. Ma ei suutnud uskuda, et selline asi tegelikult võimalik on, aga nii tõesti tehti, ehkki selle osatähtsus teiste meetodite suhtes oli väike.

Üsna palju juttu on ka mitmesugustest luure korraldatud võltsingutest – kirjutati hulgaliselt artikleid hospidalidest ja treeninglaagritest, mida polnud olemas või „nördinud linna/külaelanike” lugejakirju ringitrampivatest suurtest väeüksustest, mis magada ei lase; pumbati täis kummitanke ja tehti muruniiduki taolise riistapuuga roomikujälgi, ja oh häda, kui koiduvalguses selgus, et nurmel on ka tige talunik ja tema veel tigedam pull… Võimaluse korral avaldati ajalehtedes valeandmeid V1 tabamustest, et sakslased sihtimist täpsustada ei saaks. Ega kirjutajad teadnud, kas saksa luure ikka loeb neid lehti, aga tehti, mis vähegi pähe tuli.

Kui nüüd kokku võtta, siis on need raamatud peale Dunkirki päästeekspeditsiooni ja Normandia dessandi ettevalmistuste ja koodimurdjate ja teatrietenduste ja paljude tähtsate asjade kõige rohkem ikkagi tavalistest „väikestest” inimestest, kes andsid igaüks oma, ükskõik kui pisikese, osa võidu heaks. Tegelaste hulgas pole üldse negatiivseid kangelasi – no pansionipidajannal on küüned tiba liiga palju enda poole ja ta on jube kokk isegi mööndes sõjaaja toiduvalikut, aga otseselt halvaks teda pidada ei saa. Meile ei näidata ühtegi alatut või arga tegelast. (Ega tingimata ei pea ka – lõppude lõpuks on tegu ju ulmeraamatuga.) Aga samas tähendab see ka seda, et tegelaskujud ei ole eriti välja arendatud, mul oli alguses lausa tegemist, et tüdrukute vahel vahet teha.

Peab ausalt ütlema, et kui ma lugemist alustasin, ei olnud ma veel avastanud, et raamatuid on kaks, aga piirduda esimene raamatuga ei saa, sest see ei lõpe millegagi, vaid läheb sujuvalt üle teiseks. Mingil hetkel kaalusin teise raamatu pooleli jätmist, sest seda oli lihtsalt liiga palju. Paraku pole lõpu äravaatamisest abi, sest tegemist on ajarändudega ja tegevus hüppab eri aegade vahel, niipalju see mind ikka huvitas, et olin sunnitud lõpuni lugema. Mõtlesin, et ehk oli mu pisuke tüdimus seotud sellega, et mu inglise keel pole piisavalt hea, mõningaid arvustusi lugedes aga leidsin, et ka need, kes emakeeles lugesid, on arvanud, et teos oleks õhendamisest võitnud. Aga kohti, mis väga meeldisid, oli küllaltki palju, lugemist kahetseda pole põhjust.

Kaja Kleimann

Pilt Connie Willisest Hugoga on pärit siit.

Jasper Fforde “Eyre’i juhtum” ja “Kadunud heasse raamatusse”

Ja nüüd midagi täiesti teistsugust   – Jasper Fforde “Eyre’i juhtum” ja “Kadunud heasse raamatusse”.

Eelkõige on need raamatud inimestele, kes armastavad lugeda, armastavad fantaasiakirjandust ja nalja ning on kursis maailmakirjandusega, sest on tarvis teada, millised on Jane Eyre, Punane Kuninganna, preili Havisham ja Cheshire’i kass – sest Fforde raamatus on nad hoopis teistsugused! Peale kassi muidugi, kassi juba ei muuda. Peab kasvõi ähmaselt mäletama, mis toimub Kafka “Protsessis”, sest Fforde’i peategelase Thursday Nexti kohtuprotsess toimub just selles raamatus. (Tema advokaat seda teost küll poleks valinud, aga Next tuli suurepäraselt toime ja tulemusena võeti vahi alla prokurör.) Kahtlemata on ka viiteid tavalugeja jaoks tundmatutele teostele või tegelastele, mulle oli näiteks “Tristram Shandyst”  ähmaselt tuttav vaid pealkiri, aga need ei sega lugemist. Et asja segasemaks ja lõbusamaks ajada, on lisatud on ka väljamõeldud autoreid, teoseid ja nende kangelasi, nagu guugeldamisel selgus.

Peategelane on minajutustaja Thursday Next, Erioperatsioonide võrgustiku kirjandusdetektiiv, kelle perekonna moodustavad Kronokaardist lahkunud ja tagaotsitav ajarändurist isa ja samuti Erioperatsioonide agendid olnud ema ja vanaema; üpris segane leiutajast onu Mycroft ja tema naine Polly, üks Krimmi sõjas (milles sõdivad Tsaari-Venemaa ja Inglismaa juba 131 aastat) surma saanud vend ja teine vend, kes on vaimulik Inglismaa Üleilmse Standardjumaluse Esimeses Kirikus, mis lõheneb mitu korda nädalas – näiteks lõi lahku Üleilmne Standardpäripäevajumaluse osa, sest tekkisid ületamatud erimeelsused küsimuses, kuidas peaks korjandustaldrik ringi liikuma. Vaene mees ei jõua nii palju erinevaid teenistusi pidada kui tarvis ja kogudused kipuvad sassi minema.

Üsna suure osa esimesest raamatust võtab Thursday suhete klaarimine vana kallima Landeniga, kellega ta lõpuks abiellub ja kes teises raamatus Thursday šantažeerimiseks Kronokaardi poolt välja juuritakse – see tähendab, et kõigi arvates peale õnnetu abikaasa pole teda olemas, näiteks tema vanemate arvates uppus ta väikelapsena. Maailm ümberringi (on aasta 1985) sisaldab taasloodud väljasurnud loomaliike mammutitest, kes hävitavad möödaminnes elanike aedu, Tasmaania tiigrite ja dododeni, keda peetakse lemmikloomadena, ning neandertallasi, kes hakkavad uuesti välja surema, sest neil puudub võime saada järglasi. Neandertallased on muide väga sümpaatsed tegelased. Maailm sisaldab ka väga ohtlikke tegelasi, keda ohjeldab Erioperatsioonide üksus SO 17, kus Thursday aegajalt raha teenimiseks haltuurat teeb, kahjutustades ÜK-sid ehk Ülimat Kurjust – nad on alati väga üllatunud, leides end luku tagant koos teiste Ülimate Kurjustega, rida rea kõrval klaaspurke Jälkide Isikute Vaoshoidmiskeskuses. Muidugi on ka tavalisi vampiire, ebasurnuid ja muid kurjameid.

Teises raamatus tegeleb Thursday Next oma kogemata avastatud võime – end raamatusse sisse lugeda – arendamise ja oma abikaasa päästmisega. Ja loomulikult tuleb Nextil päästa ka maailm, millest oleks peaaegu järele jäänud ainult imelik roosa löga. (Isa kommentaar järgmisel päeval: “Praegu oleks viimnepäev olnud pisut ebamugav – kas sa hommikust oled söönud?“)

Raamatukangelased võivad samuti oma teosest lahkuda, nad seiklevad nii pärisinimeste maailmas kui teistes teostes (tegelasvahetuse programmi raames), kuid seda range kontrolli all. Lehelippajatega, nagu narr “Kaheteistkümnendast ööst”, kes pärast joomingut sir Tobyga jalga lasi, või sissetungijatega nagu Mycrofti nimeline sell, kes ilmus ootamatult “Sherlock Holmesi” loosse, väites end olevat detektiivi vend (Thursday hoiab sel kohal silmad maas ja teeb püüdlikult ükskõikset nägu), tegeleb Jurisfiktsioon, millega ka Nextil paluti ühineda.

Tegelasi, kellega võidelda, jätkub – näiteks on olemas grammasiidid – parasiitlikud eluvormid, kes elavad raamatutes ja toituvad grammatikast. Neid on erinevaid liike, näiteks adjektivoorid toituvad nimisõna kirjeldavatest adjektiividest.

Ja nii edasi ja nii edasi, ohjeldamatu ja vaimukas fantaasiapillerkaar. Pärast esimest raamatut mõtlesin, et päris kena, pole vigagi, aga natuke nagu visalt edenes; pärast teise lugemist tundus, et peab soovitama hakkama. Liine ja tegelasi on küll sama palju ja kiiret tegutsemist samuti, aga see töötab palju paremini kui esimeses raamatus.

Selles osas on ka võrratu raamatukogu kirjeldus – raamatukoguhoidjatele ju meeldib lugeda raamatukogudest. Jurisfiktsiooni raamatukogus on kõik raamatud, mis eales kirjutatud ja veel kirjutama hakatakse, 200 miili igas suunas, 26 korrust maa peal ja 26 maa all, raamatukoguhoidjaks endine Cheshire’i kass – endine sellepärast, et krahvkondade piiride muutmise tõttu on ta nüüd Warringtoni Tervikomavalitsuse Kass. Kogus asub kadunud süžeede kaev ja … Las midagi jääb ka avastamiseks.

Nexti raamatuid on praeguseks ilmunud seitse, kui lugejate huvi jätkub, võib loota, et ka tõlgitakse edasi.

“Eyre’i juhtum” on Jasper Fforde’i  esimene teos, ilmus aastal 2001, edasi tuli kolme aastaga kolm raamatut Thursday Nextist, vahelduseks kaks raamatut sarjast “Nursery Crime Division”, mis uurisid kuritegusid laste salmides ja Humpty Dumpty surma, ning edasi veel Nexti lugusid ja uus sari lohetapjatest. Enne kirjutama hakkamist oli Fforde tegev filmimaailmas, tema töö oli hoida teravana pilti, mida kaamera parajasti võttis (focus puller), seda peetakse üheks keerukamaks tööks võtteplatsil. Ega asjade fookuses hoidmise oskus kirjutamiselgi mööda külgi maha jookse!

Igal aastal peetakse Nexti kodulinnas Swindonis Fforde Ffiesta nimelist üritust, kuhu kogunevad inimesed kogu maailmast, et osaleda “Richard III” interaktiivses etenduses, “Hamleti” kiirlugemises või “Nimeta puuvili” võistluses. Kui tahate ka osa võtta, siis Nexti raamatute lugemine suurendab võiduvõimalusi oluliselt! Shakespeare’i teosed on eeldatavasti ju juba loetud.

Kaja Kleimann

Audrey Niffenegger “Ajaränduri naine”

Audrey Niffeneggeri “Ajaränduri naine” on minu viimatiloetud raamat, millest sain tõelise vaimse naudingu ja katarsise. Asi läks isegi nii kaugele, et kui olin nädalavahetusel olude sunnil sunnitud lugemise katkestama, hakkasin selle järele lausa igatsema, nii paeluv oli süžee minu jaoks.

Teos on mitme žanri õnnestunud kooslus ja seepärast eeldatavasti leiab ka lugejate seas laia kõlapinna. Nimetan siin need žanrid:

• Armastusromaan – naispeategelase Clare`i (tema ongi ajaränduri naine) suurest armastusest, selle ootusest, leidmisest ja äratundmisest; armastusest, mis kestab elu-surma piirjoonest siin- ja sealpool.
• Suhteromaan – nii nais- kui meespeategelase peresidemetest ja nendega seonduvatest positiivsetest ja negatiivsetest probleemidest, sünniootusest ja leinast, mitmesugustest suhetest sõpruskondades.
• Kunstnikuromaan – Clare on kunstnik, kes teeb moodsaid taieseid, paberskulptuure, mille valmistamist on üsnagi detailselt kirjeldatud. Kunstnikust autor ei unusta raamatu lõpus muuhulgas tänamast ka oma tuttavaid paberimeistreid, kes jagasid temaga oma ametialaseid teadmisi.
• Ulmeromaan – ülalnimetatud teemadest vestmisel on kasutatud ulmevaldkonda kuuluvaid vormilisi võtteid.

Peategelane Henry De Tamble on oma eluea piires ajarändur – tal on eriline immuunsüsteemi ja geneetikaga seotud häire, mida on nimetatud kronopuudeks ja mis võimaldab tal ajas rännata – kanduda hetkega oma füüsilises olekus alasti kas oma minevikku või tulevikku ning vahel ka kohtuda seal oma „mina” teisikuga (midagi isiksuse kahestumisega seotut psühhiaatriast). Tähtsaimad on aga kohtumised Clare`iga vanuses, milles too on sel ajahetkel, kuhu Henry maandub. Kuna Henry ei saa oma ajarändudele riideid kaasa võtta, põhjustab see talle palju probleeme. Kronopuue päästab lapsepõlves läbielatud liikluskatastroofis 5-aastase Henry elu, aga hiljem saab talle ikkagi saatuslikuks. Henryl on väga raske elada teadmisega sellest, mis tulevikus juhtub, saamata ise sealjuures midagi muuta. Kõlama jääb fatalism – saatusest ettemääratut ei saa vältida.

Kahjuks ei saa raamatut teemaloetelus nimetada „raamatukogu-romaaniks”, kuigi autor on Henryle andnud raamatukoguhoidja ameti. Amet ei mängi mingit erilist rolli tegelase isikupärastamisel, Henry võiks olla ametilt kes iganes.

Raamat on ilmunud sarjas „Eesti Naise raamat” (2003-), mis sisaldab tõlkeid menukatelt naisautoritelt, alates inglise kirjanduse grand old lady`st Doris Lessingist („Hea naabri päevik”, „Kui vanad suudaksid”) ja lõpetades inimlikult sooja huumoriga kujutatud Bridget Jonesi looja Helen Fieldinguga ( „Kuulsuste klubi ristiretk”).
Praegu ongi selle sarja noorimaks autoriks Audrey Niffenegger (s.1963) oma esikromaaniga, mis võiks minna kirjastamise ajalukku, kuna käsikiri sai kaheksalt suuremalt kirjastuselt äraütlemised. Kui raamat siis lõpuks ühe väikekirjastuse poolt välja anti, osutus ta hiljem ülimenukaks nii müügiedult kui tõlgete arvult – tõlgitud enam kui 20 keelde. Eesti keelde on tõlkinud raamatu Maria Drevs. Tekstis esineb kahjuks ka mõningaid keelelisi „näpuvigu”, sest toimetaja pole olnud oma tööd tehes mitte eriti hoolas. Siiski ei suuda see vähendada teose kunstilist väärtust…

Kordan veel – lugedes tundsin, et see on täiesti „minu raamat” ja seepärast julgen seda soovitada ka kõikidele teistele, kelle meelelaadis on kasvõi terake romantikat ja fantaasiat.

Praegu, värske uudisteosena, on sellest raamatust saanud tõeline hit ehk raamatukogu-keeles „järjekorra-raamat”.

Ülli Tõnissoo