Posts Tagged ‘ajaränd’

Liina Vagula “Keegi teine”

Eliise ja Klaarika lugu.

Eliise on autoõnnetuse tagajärjel koomas lebav tütar ja Klaarika tema murest murtud ema. Autori tahtel ei lama Eliise aga teadvusetult haiglavoodis, vaid on sattunud oma ema naha sisse, nimelt ärkab ta aastal 1995 15-aastase Klaarika Nõmmena. Ta on lõksus oma ema kehas. Vanaemast on järsku saanud talle ema ja vanaisast isa, kodusest linnakorterist on ta sattunud väikelinna vanaldasse puumajja. Alguses on kõik väga kole: hirmus nõukaaegne mööbel, kole pruunikas vaip põrandal, väike toapugerik, mitte mingit netti ja korralikke meigivahendeid. Olukord tundub väljapääsmatu — Eliise peab minema kooli ja hakkama suhtlema oma ema klassikaaslastega, keda ta aga põrmugi ei tunne. Vapper tüdruk tuleb kõigega toime, kuigi sellise kahestunud psüühikaga pole kerge hakkama saada. Mälestused endisest elust on kohati eredad, aga ka valusad. Nimelt on nii emal kui tütrel lahendamata poisteprobleem. Nad mõlemad on oma ajas tülli läinud poiss-sõpradega. Ühel tüli Henriga, teisel Markusega. Heaks haldjaks selles loos saab Siret — eelmises elus Eliise tädi, nüüd aga tüdruku suur ja tegus õde.

Mida lugu lugejale õpetama peaks? Kas järsku seda, et kõike, mida silmad näevad, pole tarvis lõpliku tõe pähe võtta. Et mõnikord on tarvis panna ennast teise inimese naha sisse ja vaagida elu tema mõistuse ja tunnete kaudu!

Lugege ja otsustage ise!

Romaan võitis Tänapäeva kirjastuse 2017. aasta noortejutuvõistlusel teise koha. Autor Liina Vagula on aga eesti keele ja kirjanduse õpetaja Põlvamaal Tilsi põhikoolis.

Ädu Neemre

Advertisements

John Wray “The Lost Time Accidents”

wraylost2Ameerika-austria kirjanikku John Wray‘d (tegelikult John Henderson; sündinud 1971. aastal Washingtonis, üles kasvanud Buffalos; elab Brooklyn’is) peetakse „ameerika kirjanduse järgmiseks laineks“ (Jonathan Lethem) ja „üheks huvitavaimaks ameerika noorema põlve autoriks, kelle uus raamat on pikitud põrandaluukide, rafineeritud ajakihistuste ja mustade aukudega, kuhu võib iga kell sisse libiseda“ (Tilman Urbach). Kirjandusajakiri „Granta“ nimetas teda 2007. aastal üheks kahekümnest parimaks USA autoriks.

Oma juurte kaudu – onkoloogist ema pärineb Kärnterist ja leukeemiauurijast isa Ameerikast – on John Wray ühendatud kahe kultuuriga. Siiski on tal tihtipeale tunne nagu viibiks ta mingisusguses tühjuses: ta nagu hõljuks kahe keele vahel ja ei tunneks end kummaski täiesti koduselt. Kuid taolisel seisundil olevat ka oma hea ja produktiivne külg: „Kõrvalseisja vaatab oma ümbrust täpsemalt.“ (John Wray)

john_wrayJohn Wray 2009. aastal ilmunud romaan „Lowboy“ on kättesaadav ka Eestis, momendil küll ainult Tartu Linnaraamatukogus. See tõik ning autori Ameerika-Austria päritolu ja uues raamatus käsitletav teema ajendasidki mind juhtima tähelepanu John Wray värskele teosele „The Lost Time Accidents“ (2016).

Kiidusõnu on romaanile jagunud kriitikutelt nii inglisekeelses kui saksakeelses kultuuriruumis, näiteks kirjutavad:
Ameerika ajaleht „Los Angeles Times“: „It is, in a nutshell, a sweeping historical novel that’s also a love story but is rooted in time-travel science fiction and takes on as its subject the meaning of time itself. This is no small endeavor. It’s hard not to admire this book, the mass and richness of which is a testament to the meticulous, dedicated work of its talented author. But it’s also not easy to love it.“ (Janelle Brown), Saksa ajaleht „Hamburger Abendblatt“: „Ülimalt rafineeritud segu teadusest ja filosoofiast, popist ja meelelahutusest. Tegelastega, nagu neid ei kohta just igal tänavanurgal.“ ja Austria ajaleht „Die Presse“: „Keeleliselt virtuoosselt jutustatud, erakordselt pinevil, nii fantaasiarikkalt kui ka intelligentselt komponeeritud ja kõrgel tasemel meelelahutuslik teos.“

wraylost1Mina-jutustaja, noor Waldemar Tolliver istub kummalises ajamullis oma tädi väikeses tolmunud ja prügi täis korteris Central Parki ääres New Yorgis ja püüab üles kirjutada lugu oma perekonnast, kellel lasub mitu põlvkonda saladuslik needus. Selleks, et taas maailma naasta, tuleb tal uurida rohkem kui saja-aastast perekonnalugu. Waldemari vanavanaisa Ottokar Gottfriedens Toula, marineeritud kurkide tootja ja hobby-füüsik k.u.k. Znaim’ist oli 20. sajandi alguses jõudnud jälile inimese ajareisimise võimalikkusele, kuid samas kohe auto alla jäänud. Sealt saavad alguse mitu põlvkonda väldanud otsingud vaarisa viimaste ülestähenduste järele ja rännakud ühelt kontinendilt teisele – kord keiserlik ja kuninglikku Austriasse, kord Manhattanisse, kord natsionaalsotsialistlikusse Viini, siis jälle kaasaegsesse Ameerikasse ning esimesest dimensioonist neljandasse.

John Wray jälgimis- ja vaatlemisviisiga ühildub ka tema jutustamisviis: ta vahetab žanreid nagu kanaleid: lülides tõsise kirjanduse ja thrilleri elementide, fantastilise romaani ja science fictioni vahel. Fiktsionaalne jutustamine olevat „Uskumatult konservatiivne, reeglitest moonutatud kunstivorm. Rohkem kui kaasaegne muusika, rohkem kui film ja hoopiski rohkem kui kujutav kunst.“ (John Wray). Tilman Urbachi kohaselt paigutub John Wray romaan ajast ja ruumist, teadusest ja müstikast, marineeritud kurkidest ja relatiivsusest, meie olemusest ja meie olemise mõttest („kes me oleme ja miks me eksisteerime“ – Colum McCann) Günter Grassi „Plekktrummi“ (1959) ja Lewis Carrolli „Alice Imedemaal“ (1865) vahele.

wraylost3Küllap aitas igasuguste reeglite vastane erinevate žanrite segamine ja hübridiseerimine kirjanikul vabaneda ängi- ja hullusärgitundest, mis tal tavapärase fiktsionaalse jutustamise puhul tekib.

Oluline Wray jaoks sõnadega loomisprotsessis on muidugi ka keel. Sest „Loo puhul ei ole kunagi tegemist mõtete, arvamuste ja ideede loendiga – see on püüd saavutada kirjutatud looga emotsionaalset vastukaja. Need on sõnad ja nende kõla, assotsiatiivsed pilved, mida sõnad endaga kaasas kannavad, mis loovad emotsiooni.“ (John Wray).

Eve Pormeister

Autori pilt on pärit siit, illustratisoon siit.

Connie Willis “Blackout” ja “All Clear”

conniewithhugofullConnie Willis ehk täisnimega Constance Elaine Trimmer Willis (s. 31.12.1945) on ameerika ulmekirjanik, kes on võitnud rohkem Hugo ja Nebula auhindu kui ükski teine autor – 11 Hugot ja 7 Nebulat, sealhulgas mõlemad auhinnad ka romaanide “Blackout” ja “All Clear” eest. Samad auhinnad on pälvinud tegelikult kõik tema ajarände käsitlenud teosed, mille peategelasteks on Oxfordi ülikooli ajalootudengid, kes käivad välitöödel nii suure katku ajas, ristisõdades kui ka Teises maailmasõjas, viimasest jutustavad praegu tutvustatavad teosed. Ajas rändamist korraldab osakond, mis määrab aja- ja kohakoordinaadid, kuhu ajarändur saadetakse ja kust ta saab tagasi tulla kokkulepitud ajal. Läbipääs ei avane juhul, kui on oht, et keegi kõrvaline isik seda näeb. Samuti on võimalik sattuda “libisemisse” või „nihkesse” (slippage) nii ajas kui ruumis, kui reisimist korraldav süsteem tunnetab ohtu. Just esimese raamatu alguses on üks Jaapani teadlane püstitanud hüpoteesi, et ajaloolased siiski võivad oma uurimiskäikudega ajaloo kulgu muuta, seni on seda peetud võimatuks ja ajalugu end ise kohandavaks. Jaapanlase arvates on suurenenud “libisemiste” arv hoiatavaks märgiks, et sel viisil ajaloo uurimine tuleb lõpetada enne kui hilja.

Alguses tundub, et põhiliselt on juttu neljast ajaloolasest, kellest kolm on umbes samal ajal erinevates kohtades Inglismaal sõja alguses, üks aga 1944. aastas. Hiljem selgub igasuguseid asju, mida ei maksa kirja panna, sest see rikuks lugemismõnu. Igal juhul tuleb valmis olla üllatusteks.

blackout1Esimene raamat algab suure segaduse kirjeldamisega Oxfordis, kus arusaamatul põhjusel muudetakse pidevalt lähetuste aegu ja kohti, nii juhtub, et Michael Davies, kes pidi minema jälgima Pearl Harbouri sündmusi, saadetakse hoopis Dunkirki, ehkki talle on juba paigaldatud kiip vastava perioodi teabe ja ameerika aktsendiga – nii ei jää tal üle muud, kui mängida ameerika ajakirjanikku. Järjestikku viltuvedamisi sisaldav sündmuste kulg viib ta väikelaeval otse päästeoperatsiooni keskmesse, ta päästab hulga elusid ja saab ise raskelt haavata. Merope Ward, punapea, nimetab end iirlanna Eileen O’Reillyks ja läheb teenijannaks Inglise maamõisasse 1939. aastal, et jälgida Londonist evakueeritavaid lapsi. Ta näeb neid kaugelt rohkem kui soovinuks, sest paar korda lahkumispunkt tõrgub avanemast, siis pannakse mõis leetrite tõttu karantiini ja lõpuks saadetakse lapsed üldse ära, sest sõjavägi võtab mõisa üle. Merope ei pääse enam oma lahkumispunktile ligi ja suundub Londonisse otsima Polly Churchilli, kes arusaadavatel põhjustel esineb selles ajas Polly Sebastianina ja töötab poemüüjana Oxford Streetil, eesmärgiks uurida inimeste elu ja käitumist varjendites 1941.a pommitamiste ajal. Õige pea saab ta teada, et vaatamata kiibile, mis teab täpselt, millal ja kus pommid lõhkesid, pole London just turvaline paik. Üks häda on see, et kõikjal on üleskutsed anda teada kahtlaselt käituvatest isikutest – tegemist võib ju olla spiooniga. Ja õpikust õpitu ei suuda kõigeks ette valmistada. Polly satub näitetruppi, mis mängib metroojaamades „Kaheteistkümnendat ööd”, „Tormi” ja muud klassikat, neid juhendab väga tuntud Shakespeare’i näitleja Sir Godfrey, kes kasutab kõneldes väga palju klassiku tsitaate – hämmastav, kui palju nendega ära öelda saab. Hiljem esineb Polly päevastes revüüetendustes, mis on mõnevõrra erilised – seal tuleb tal õhuhäire korral üles tõsta seelikusaba, et oleks näha uhkete puhvpükste tagapoolele tikitud tekst „Air Raid in Progress”. Peab ütlema, et õhuhäire oli väga oodatud ja kui õiget ei tulnud, kostis sireeni heli hoopis publiku hulgast. Kõik esitatav on sõjateemadele kohandatud, „Uinuva kaunitari” kuri haldjas näeb välja nagu Hitler jne.

Pikapeale saavad kõik ajaloolased aru, et väljapääsudega on midagi lahti ja tuleb loota päästemeeskonnale. See annab ka põhjust mõtiskleda, kas nende tegevus on midagi muutnud – enim on põhjust muretseda Michaelil, kes saab teada, et üks tema tegevuse tõttu päästetud sõdur päästis omakorda umbes viissada meest. Kui ta on muutnud sõja käiku, siis võib-olla polegi enam mingit Oxfordi, mis päästemeeskonna saadaks? (See on minu meelest üsna rumal arutlus, sest kui nad ka mõjutaksid sõja käiku, siis pole nad ju Hitleri poolel!)

Blacout2Eileen loodab, et tema varastatud peotäis aspiriini ühe lapse elu päästmiseks küll suurt muuta ei saanud. Taiplik lugeja aga kahtlustab kohe, et selle lapsega tuleb veel tegemist. Tegelikult lastega – tüdrukul on ka vend Alf. Tüdrukul muide polegi nime, Binnie on lühend perekonnanimest Hodbin. Sügava jahmatusega lugesin, et väga vaestes ja harimatutes peredes olid tüdrukud nii tähtsusetud, et neile (20. sajandi Londonis!) vahel ei pandudki nime. Neist “kohutavatest Hodbinidest” saavad raamatute läbivad tegelased. Nad on nutikad, praktilise meelega, surmapõlgavad ja umbusklikud peaaegu-tänavalapsed, kes suudavad korda saata uskumatu hulga segadusi – kõik parimate kavatsustega loomulikult, et võita Hitler – ja toovad raamatu üldisesse masendavasse sõjaellu arvestatava hulga huumorit. Teine seltskond, kellega alati nalja saab, on amatöörnäitlejad, kamp prouasid, kes sir Godfreyd oma ettepanekutega hulluks ajama kipuvad.

Raamatud on ülidetailsed. Kui ikka minnakse Püha Pauluse katedraali, on seda väga täpselt kirjeldatud – millised ajaloolised isikud kuhu maetud ja millised maalid seintel ja kus asuvad tuletõrjujate liivakotid ja veeämbrid ja millisest trepist ronides saab katusele. Kogu katuse konstruktsiooni ülesehitus, ja kuidas tinaraamide sulamine selle põlema paneb ja kuidas seda kustutatakse.

Me saame kõike teada varjendis varju leidvate inimeste ja nende koerte kohta ja raamatute kohta, mida lastele ette loetakse. Sõjapurustused on tänavate ja kaupluste kaupa üles loetud – raske on ette kujutada uurimistöö mahtu, mis kirjutamisele eelnema pidi. Ja kui päris aus olla, siis vahepeal oli ka tüütu lugeda. Lõppude lõpuks on 2 raamatut kokku üle 1400 lehekülje ja kohati tekib küll tahtmine veidi diagonaalis lasta. Kõige hullemad ei olnudki mingid kirjeldused, vaid lõputud sisemonoloogid muretsemisi, et nad ei saa enam kunagi koju ja võib-olla põhjustavad kaost ja hävingut, ja kuhu päästemeeskond küll jääb – ükskõik kui palju aega kuluks Oxfordil nende otsimiseks, järele tulema peaksid nad neile siiski kohe, sest see on ju ajaränd! Ja seda KÕIGI ajaloolaste poolt.

Tegelikult tundub, et ajaloolased on üldse imelikult halvasti ette valmistatud, ei peaks ju olema üllatav, et buss ei pääse pommitatud tänavast läbi või taksot pole kohe saada, tegemist on SÕJAGA. Ja mingeid tagavaraplaane miskipärast pole tehtud. (Hiljem me muidugi saame aru, et miski poleks aidanud. Kogu see ajarändamine ja see, et mis on juhtunud, on juba juhtunud, kuigi tegelikult… jne, on tegelikult kaunis segadusse ajav, ega rändurid isegi päris täpselt vist aru ei saa.)

Raamatu kirjutamisel oli ilmselt palju abi vestlustest vanadaamidega, kes kõik olid olnud päästetöötajad või juhtinud ambulantsiautosid või olnud õhuhäiretel valves – nende mälestused igapäevasest elust ja sellest, kuidas püüti kõigele vaatamata elada normaalsele sarnanevat elu, annavad ehtsuse hõngu ning detailid on edasi antud köitvalt.

blackout3Kui Mary saabus oma teenistuspostile ambulantsi, jäi talle tüdrukute vestlusest mulje, et sõda ei olegi – räägiti ainult tantsudest ja vahetati omavahel õhtukleite ja kingi. Needsamad noored naised, kes ütlesid talle, et ta ei vaevuks korjama üles väiksemaid kehaosi kui käsi, ahastasid ülesjooksnud sukasilma ja vale tooni huulepulga pärast.

Üks lendur, kes Maryle meeleheitlikult külge lõi, ütles talle hiljem, et tänu temale võidetakse sõda, sest see, kuidas Mary suudlusest kõrvale põikles, nii et musi suu asemel kuhugi kõrva taha sattus, andis talle idee tiibraketi V1 kursist kõrvale pööramiseks – tuli lennata väga lähedale ja oma lennuki tiivaga pommi tiiva alt nügida, nii et selle kurss valeks muutus. Ma ei suutnud uskuda, et selline asi tegelikult võimalik on, aga nii tõesti tehti, ehkki selle osatähtsus teiste meetodite suhtes oli väike.

Üsna palju juttu on ka mitmesugustest luure korraldatud võltsingutest – kirjutati hulgaliselt artikleid hospidalidest ja treeninglaagritest, mida polnud olemas või „nördinud linna/külaelanike” lugejakirju ringitrampivatest suurtest väeüksustest, mis magada ei lase; pumbati täis kummitanke ja tehti muruniiduki taolise riistapuuga roomikujälgi, ja oh häda, kui koiduvalguses selgus, et nurmel on ka tige talunik ja tema veel tigedam pull… Võimaluse korral avaldati ajalehtedes valeandmeid V1 tabamustest, et sakslased sihtimist täpsustada ei saaks. Ega kirjutajad teadnud, kas saksa luure ikka loeb neid lehti, aga tehti, mis vähegi pähe tuli.

Kui nüüd kokku võtta, siis on need raamatud peale Dunkirki päästeekspeditsiooni ja Normandia dessandi ettevalmistuste ja koodimurdjate ja teatrietenduste ja paljude tähtsate asjade kõige rohkem ikkagi tavalistest „väikestest” inimestest, kes andsid igaüks oma, ükskõik kui pisikese, osa võidu heaks. Tegelaste hulgas pole üldse negatiivseid kangelasi – no pansionipidajannal on küüned tiba liiga palju enda poole ja ta on jube kokk isegi mööndes sõjaaja toiduvalikut, aga otseselt halvaks teda pidada ei saa. Meile ei näidata ühtegi alatut või arga tegelast. (Ega tingimata ei pea ka – lõppude lõpuks on tegu ju ulmeraamatuga.) Aga samas tähendab see ka seda, et tegelaskujud ei ole eriti välja arendatud, mul oli alguses lausa tegemist, et tüdrukute vahel vahet teha.

Peab ausalt ütlema, et kui ma lugemist alustasin, ei olnud ma veel avastanud, et raamatuid on kaks, aga piirduda esimene raamatuga ei saa, sest see ei lõpe millegagi, vaid läheb sujuvalt üle teiseks. Mingil hetkel kaalusin teise raamatu pooleli jätmist, sest seda oli lihtsalt liiga palju. Paraku pole lõpu äravaatamisest abi, sest tegemist on ajarändudega ja tegevus hüppab eri aegade vahel, niipalju see mind ikka huvitas, et olin sunnitud lõpuni lugema. Mõtlesin, et ehk oli mu pisuke tüdimus seotud sellega, et mu inglise keel pole piisavalt hea, mõningaid arvustusi lugedes aga leidsin, et ka need, kes emakeeles lugesid, on arvanud, et teos oleks õhendamisest võitnud. Aga kohti, mis väga meeldisid, oli küllaltki palju, lugemist kahetseda pole põhjust.

Kaja Kleimann

Pilt Connie Willisest Hugoga on pärit siit.

Jasper Fforde “Eyre’i juhtum” ja “Kadunud heasse raamatusse”

Ja nüüd midagi täiesti teistsugust   – Jasper Fforde “Eyre’i juhtum” ja “Kadunud heasse raamatusse”.

ffordeeyreijuhtumEelkõige on need raamatud inimestele, kes armastavad lugeda, armastavad fantaasiakirjandust ja nalja ning on kursis maailmakirjandusega, sest on tarvis teada, millised on Jane Eyre, Punane Kuninganna, preili Havisham ja Cheshire’i kass – sest Fforde raamatus on nad hoopis teistsugused! Peale kassi muidugi, kassi juba ei muuda. Peab kasvõi ähmaselt mäletama, mis toimub Kafka “Protsessis”, sest Fforde’i peategelase Thursday Nexti kohtuprotsess toimub just selles raamatus. (Tema advokaat seda teost küll poleks valinud, aga Next tuli suurepäraselt toime ja tulemusena võeti vahi alla prokurör.) Kahtlemata on ka viiteid tavalugeja jaoks tundmatutele teostele või tegelastele, mulle oli näiteks “Tristram Shandyst”  ähmaselt tuttav vaid pealkiri, aga need ei sega lugemist. Et asja segasemaks ja lõbusamaks ajada, on lisatud on ka väljamõeldud autoreid, teoseid ja nende kangelasi, nagu guugeldamisel selgus.

ffordekuulutusPeategelane on minajutustaja Thursday Next, Erioperatsioonide võrgustiku kirjandusdetektiiv, kelle perekonna moodustavad Kronokaardist lahkunud ja tagaotsitav ajarändurist isa ja samuti Erioperatsioonide agendid olnud ema ja vanaema; üpris segane leiutajast onu Mycroft ja tema naine Polly, üks Krimmi sõjas (milles sõdivad Tsaari-Venemaa ja Inglismaa juba 131 aastat) surma saanud vend ja teine vend, kes on vaimulik Inglismaa Üleilmse Standardjumaluse Esimeses Kirikus, mis lõheneb mitu korda nädalas – näiteks lõi lahku Üleilmne Standardpäripäevajumaluse osa, sest tekkisid ületamatud erimeelsused küsimuses, kuidas peaks korjandustaldrik ringi liikuma. Vaene mees ei jõua nii palju erinevaid teenistusi pidada kui tarvis ja kogudused kipuvad sassi minema.

ffordekaartÜsna suure osa esimesest raamatust võtab Thursday suhete klaarimine vana kallima Landeniga, kellega ta lõpuks abiellub ja kes teises raamatus Thursday šantažeerimiseks Kronokaardi poolt välja juuritakse – see tähendab, et kõigi arvates peale õnnetu abikaasa pole teda olemas, näiteks tema vanemate arvates uppus ta väikelapsena. Maailm ümberringi (on aasta 1985) sisaldab taasloodud väljasurnud loomaliike mammutitest, kes hävitavad möödaminnes elanike aedu, Tasmaania tiigrite ja dododeni, keda peetakse lemmikloomadena, ning neandertallasi, kes hakkavad uuesti välja surema, sest neil puudub võime saada järglasi. Neandertallased on muide väga sümpaatsed tegelased. Maailm sisaldab ka väga ohtlikke tegelasi, keda ohjeldab Erioperatsioonide üksus SO 17, kus Thursday aegajalt raha teenimiseks haltuurat teeb, kahjutustades ÜK-sid ehk Ülimat Kurjust – nad on alati väga üllatunud, leides end luku tagant koos teiste Ülimate Kurjustega, rida rea kõrval klaaspurke Jälkide Isikute Vaoshoidmiskeskuses. Muidugi on ka tavalisi vampiire, ebasurnuid ja muid kurjameid.

ffordekadunudheasse-raamatusseTeises raamatus tegeleb Thursday Next oma kogemata avastatud võime – end raamatusse sisse lugeda – arendamise ja oma abikaasa päästmisega. Ja loomulikult tuleb Nextil päästa ka maailm, millest oleks peaaegu järele jäänud ainult imelik roosa löga. (Isa kommentaar järgmisel päeval: “Praegu oleks viimnepäev olnud pisut ebamugav – kas sa hommikust oled söönud?“)

Raamatukangelased võivad samuti oma teosest lahkuda, nad seiklevad nii pärisinimeste maailmas kui teistes teostes (tegelasvahetuse programmi raames), kuid seda range kontrolli all. Lehelippajatega, nagu narr “Kaheteistkümnendast ööst”, kes pärast joomingut sir Tobyga jalga lasi, või sissetungijatega nagu Mycrofti nimeline sell, kes ilmus ootamatult “Sherlock Holmesi” loosse, väites end olevat detektiivi vend (Thursday hoiab sel kohal silmad maas ja teeb püüdlikult ükskõikset nägu), tegeleb Jurisfiktsioon, millega ka Nextil paluti ühineda.

the_eyre_affair_by_lurazedaTegelasi, kellega võidelda, jätkub – näiteks on olemas grammasiidid – parasiitlikud eluvormid, kes elavad raamatutes ja toituvad grammatikast. Neid on erinevaid liike, näiteks adjektivoorid toituvad nimisõna kirjeldavatest adjektiividest.

Ja nii edasi ja nii edasi, ohjeldamatu ja vaimukas fantaasiapillerkaar. Pärast esimest raamatut mõtlesin, et päris kena, pole vigagi, aga natuke nagu visalt edenes; pärast teise lugemist tundus, et peab soovitama hakkama. Liine ja tegelasi on küll sama palju ja kiiret tegutsemist samuti, aga see töötab palju paremini kui esimeses raamatus.

ffordethursdaynextfirstfourSelles osas on ka võrratu raamatukogu kirjeldus – raamatukoguhoidjatele ju meeldib lugeda raamatukogudest. Jurisfiktsiooni raamatukogus on kõik raamatud, mis eales kirjutatud ja veel kirjutama hakatakse, 200 miili igas suunas, 26 korrust maa peal ja 26 maa all, raamatukoguhoidjaks endine Cheshire’i kass – endine sellepärast, et krahvkondade piiride muutmise tõttu on ta nüüd Warringtoni Tervikomavalitsuse Kass. Kogus asub kadunud süžeede kaev ja … Las midagi jääb ka avastamiseks.

Nexti raamatuid on praeguseks ilmunud seitse, kui lugejate huvi jätkub, võib loota, et ka tõlgitakse edasi.

“Eyre’i juhtum” on Jasper Fforde’i  esimene teos, ilmus aastal 2001, edasi tuli kolme aastaga kolm raamatut Thursday Nextist, vahelduseks kaks raamatut sarjast “Nursery Crime Division”, mis uurisid kuritegusid laste salmides ja Humpty Dumpty surma, ning edasi veel Nexti lugusid ja uus sari lohetapjatest. Enne kirjutama hakkamist oli Fforde tegev filmimaailmas, tema töö oli hoida teravana pilti, mida kaamera parajasti võttis (focus puller), seda peetakse üheks keerukamaks tööks võtteplatsil. Ega asjade fookuses hoidmise oskus kirjutamiselgi mööda külgi maha jookse!

jasperffordeIgal aastal peetakse Nexti kodulinnas Swindonis Fforde Ffiesta nimelist üritust, kuhu kogunevad inimesed kogu maailmast, et osaleda “Richard III” interaktiivses etenduses, “Hamleti” kiirlugemises või “Nimeta puuvili” võistluses. Kui tahate ka osa võtta, siis Nexti raamatute lugemine suurendab võiduvõimalusi oluliselt! Shakespeare’i teosed on eeldatavasti ju juba loetud.

Kaja Kleimann

Audrey Niffenegger “Ajaränduri naine”

Audrey Niffeneggeri “Ajaränduri naine” on minu viimatiloetud raamat, millest sain tõelise vaimse naudingu ja katarsise. Asi läks isegi nii kaugele, et kui olin nädalavahetusel olude sunnil sunnitud lugemise katkestama, hakkasin selle järele lausa igatsema, nii paeluv oli süžee minu jaoks.

Teos on mitme žanri õnnestunud kooslus ja seepärast eeldatavasti leiab ka lugejate seas laia kõlapinna. Nimetan siin need žanrid:

  • Armastusromaan – naispeategelase Clare`i (tema ongi ajaränduri naine) suurest armastusest, selle ootusest, leidmisest ja äratundmisest; armastusest, mis kestab elu-surma piirjoonest siin- ja sealpool.
  • Suhteromaan – nii nais- kui meespeategelase peresidemetest ja nendega seonduvatest positiivsetest ja negatiivsetest probleemidest, sünniootusest ja leinast, mitmesugustest suhetest sõpruskondades.
  • Kunstnikuromaan – Clare on kunstnik, kes teeb moodsaid taieseid, paberskulptuure, mille valmistamist on üsnagi detailselt kirjeldatud. Kunstnikust autor ei unusta raamatu lõpus muuhulgas tänamast ka oma tuttavaid paberimeistreid, kes jagasid temaga oma ametialaseid teadmisi.
  • Ulmeromaan – ülalnimetatud teemadest vestmisel on kasutatud ulmevaldkonda kuuluvaid vormilisi võtteid.

Peategelane Henry De Tamble on oma eluea piires ajarändur – tal on eriline immuunsüsteemi ja geneetikaga seotud häire, mida on nimetatud kronopuudeks ja mis võimaldab tal ajas rännata – kanduda hetkega oma füüsilises olekus alasti kas oma minevikku või tulevikku ning vahel ka kohtuda seal oma „mina” teisikuga (midagi isiksuse kahestumisega seotut psühhiaatriast). Tähtsaimad on aga kohtumised Clare`iga vanuses, milles too on sel ajahetkel, kuhu Henry maandub. Kuna Henry ei saa oma ajarändudele riideid kaasa võtta, põhjustab see talle palju probleeme. Kronopuue päästab lapsepõlves läbielatud liikluskatastroofis 5-aastase Henry elu, aga hiljem saab talle ikkagi saatuslikuks. Henryl on väga raske elada teadmisega sellest, mis tulevikus juhtub, saamata ise sealjuures midagi muuta. Kõlama jääb fatalism – saatusest ettemääratut ei saa vältida.

Kahjuks ei saa raamatut teemaloetelus nimetada „raamatukogu-romaaniks”, kuigi autor on Henryle andnud raamatukoguhoidja ameti. Amet ei mängi mingit erilist rolli tegelase isikupärastamisel, Henry võiks olla ametilt kes iganes.

Raamat on ilmunud sarjas „Eesti Naise raamat” (2003-), mis sisaldab tõlkeid menukatelt naisautoritelt, alates inglise kirjanduse grand old lady`st Doris Lessingist („Hea naabri päevik”, „Kui vanad suudaksid”) ja lõpetades inimlikult sooja huumoriga kujutatud Bridget Jonesi looja Helen Fieldinguga ( „Kuulsuste klubi ristiretk”).
ajaranduriPraegu ongi selle sarja noorimaks autoriks Audrey Niffenegger (s.1963) oma esikromaaniga, mis võiks minna kirjastamise ajalukku, kuna käsikiri sai kaheksalt suuremalt kirjastuselt äraütlemised. Kui raamat siis lõpuks ühe väikekirjastuse poolt välja anti, osutus ta hiljem ülimenukaks nii müügiedult kui tõlgete arvult – tõlgitud enam kui 20 keelde. Eesti keelde on tõlkinud raamatu Maria Drevs. Tekstis esineb kahjuks ka mõningaid keelelisi „näpuvigu”, sest toimetaja pole olnud oma tööd tehes mitte eriti hoolas. Siiski ei suuda see vähendada teose kunstilist väärtust…

Kordan veel – lugedes tundsin, et see on täiesti „minu raamat” ja seepärast julgen seda soovitada ka kõikidele teistele, kelle meelelaadis on kasvõi terake romantikat ja fantaasiat.

Praegu, värske uudisteosena, on sellest raamatust saanud tõeline hit ehk raamatukogu-keeles „järjekorra-raamat”.

Ülli Tõnissoo