Posts Tagged ‘ajaloost’

Arthur Conan Doyle

arthurconandoyle
Sir Arthur Conan Doyle (22. mai 1859. a. Edinburgh, Šotimaa — 7. juuli 1930. a. Ida-Sussex, Inglismaa) oli šoti kirjanik, luuletaja ja arst.
Teda peetakse üheks krimikirjanduse alusepanijaks ja ta on tuntud eelkõige kui detektiiv Sherlock Holmesi ja Professor Challengeri lugude autor, aga viljaka kirjanikuna kirjutas ta lisaks veel luulet, ulmet, ajaloolisi romaane ja artikleid.  Esimene raamat, milles tegutsesid Sherlock Holmes ja Dr. Watson, on 1886. a. ilmunud „A Study in Scarlet” („Etüüd punases”).
Doyle on maetud Inglismaale, kuid Edinburghis on Picardy platsil — selle maja lähedal, kus autor sündis — Sherlock Holmesi skulptuur.

Eesti keeles on ilmunud:

üksikteosed:

  • Mõrtsukatöö Boscombe orus (tlk Ed. Vilde, 1895, 128 lk)
  • Läbi akna ehk saladusline tuba (Dreimanni rmtkpl., 1896, 40 lk)
  • Röövitud kiri (tlk T. F. Küla, Kaja, 1906, 52 lk)
  • Täpiline pael (tlk E. Feldmann, R. Põder, 1906, 32 lk)
  • Punapääliste ühisus (tlk Oskar Brunberg, V. Sohni rmtkpl., 1907, 47 lk)
  • Maailmakuulsa salapolitseiniku Sherlok Holmese sala-aktid I Saladusline pea (tlk A. Braun, A. Tint, 1908, 64 lk)
  • Maailmakuulsa salapolitseiniku Sherlok Holmese Sala-aktid II Londoni vereimeja (tlk A. Braun, A. Tint, 1908, 64 lk)
  • Sherlock Holmes’i surm (tlk A. Drehwerk, A. Sepp, 1908, 20 lk)
  • Kuulsa salapolitseiniku Sherlock Holmesi päewaraamat I Surnuhaud tuletornis (tlk. V. Sepp, V. Sepp, 1908-1909, 64 lk)
  • Kuulsa salapolitseiniku Sherlock Holmesi päewaraamat II Võitlus maa ja taeva vahel (tlk. V. Sepp, V. Sepp, 1908-1909, 64 lk)
  • Kuulsa salapolitseiniku Sherlock Holmesi päewaraamat III Kuriteo kunstnikud (tlk. V. Sepp, V. Sepp, 1908-1909, 64 lk)
  • Kuulsa salapolitseiniku Sherlock Holmesi päewaraamat IV Aurulava saladus (tlk. V. Sepp, V. Sepp, 1908-1909, 64 lk)
  • Kuulsa salapolitseiniku Sherlock Holmesi päewaraamat V Põrgumasin (tlk. V. Sepp, V. Sepp, 1908-1909, 48 lk)
  • Kuulsa salapolitseiniku Sherlock Holmesi päewaraamat VI Verine altar (tlk. A. Lehtmann, V. Sepp, 1908-1909, 29 lk)
  • Kuulsa salapolitseiniku Sherlock Holmesi päewaraamat VII Lendav varas (tlk. A. Lehtmann, V. Sepp, 1908-1909, 45 lk)
  • Kuulsa salapolitseiniku Sherlock Holmesi päewaraamat VIII Kuninga briljantide vargus (tlk. Drehverk, V. Sepp, 1908-1909, 48 lk)
  • “Korosko” kurbmäng (tlk A. Liblik, Tallinna Eesti Kirjastuse-Ühisus, 1911, 136 lk)
  • Cloomberi lossi saladus (J. Ploompuu, 1912, 124 lk)
  • Koer kurjategija (1913, 223 lk)
  • Nelja märk (tlk Julius Johannson, Odamees, 1918, 135 lk)
  • Professor von Baumgarteni imelik katse (Odamees, 1918, 20 lk)
  • Nahkktrehter (Istandik, 1919, 64 lk)
  • Saatusline sõrmejälg, ehk, Imeline peasemine surmast (Vironia, 1923, 32 lk)
  • Saladusline mõrtsukatöö Boskombi orus (Vironia, 1923, 30 lk)
  • Rodney Stone (Saaremaa Kirjastus-Ühisus, 1925, 284 lk)
  • Kolmnurk sõõris (Elu, 1926, 212 lk)
  • Brigader Gerard’i seiklused I Kuidas brigader tappis rebase (tlk A. Viidik, Eesti Õpetajate Liit, 1927, 27 lk)
  • Brigader Gerard’i seiklused II Kuidas brigader päästis sõjaväe (tlk A. Viidik, Eesti Õpetajate Liit, 1927, 38 lk)
  • Brigader Gerard’i seiklused III Kuidas brigader Gerard vallutas Saragossa (tlk A. Viidik, Eesti Õpetajate Liit, 1927, 36 lk)
  • Brigader Gerard’i seiklused IV Lugu üheksast preisi ratsaväelasest (tlk A. Viidik, Eesti Õpetajate Liit, 1927, 34 lk)
  • Brigader Gerard’i seiklused V Brigaderi viimne seiklus (tlk A. Viidik, Eesti Õpetajate Liidu Kirjastus, 1927, 24 lk)
  • Kadunud maailm (tlk Arro Raudsalu, Sakala, 1928, 244 lk)
  • Brasiilia kass (tlk Marta Strandberg, Loodus, 1930, 64 lk)
  • Baskerville’ide koer (tlk M. Luht, Loodus, 1931, 128 lk)
  • Kloomberi saladus (Wirulane, 1933, 108 lk.)
  • Berüllidest kroon (tlk E. Envere, Turist, 1938, 31 lk)
  • Kollane nägu (tlk E. Envere, Turist, 1938, 24 lk)
  • Salapärane mees (tlk E. Envere, Turist, 1938, 24 lk)
  • Täpiline pael (tlk E. Envere, Turist, 1938, 32 lk)
  • Viis apelsiniseemet (tlk E. Envere, Turist, 1938, 24 lk)
  • Looritud üürnik (Maret, 1940, 137 lk)
  • Kadunud maailm (tlk R. Toming, Birgitta, 1994, 206 lk)
  • Maracoti sügavik (tlk R. Toming, Birgitta, 1994, 80 lk)
  • Söör Nigel (tlk Ehte Puhang, Elmatar, 1999, 360 lk)
  • Mürgine vöö (tlk Eva Luts, Fantaasia, 2001, 90 lk)
  • Valge sõjasalk (tlk Ehte Puhang, Elmatar, 2001, 430 lk)
  • See on ju elementaarne, Watson! : tsitaadikogumik Sherlock Holmesi, doktor Challengeri ja teiste sir Arthur Conan Doyle’i tegelaste tarkusesõnadest ja vaimukustest (koost ja tlk Eva Luts, Fantaasia, 2006, 157 lk)

houndsofbakersvilles

kogumikud:

  • Salapolizei : Sherlok Holmes’i imelikud uurimised (tlk H. Prants, Hermann, 1898, 144 lk)
  • Scherlok Holmes ([R. Põder], 1907, 224 lk, Sisu: Hiline kättemaks, Nelja tundemärk)
  • Sherlok Holmes’i kõige uuemad uurimised I (G. Zirk, 1907, 96 lk, Sisu: Tühjas majas, Mere-leping, Sant)
  • Sherlok Holmes’i kõige uuemad uurimised II (G. Zirk, 1908, 96 lk, Sisu: Kuus Napoleoni rinnakuju, Kuldne näpits prill, Norwoodi ehitusmeister)
  • Brigadeer Gérardi wägitükid (Saaremaa Kirjastus-Ühisus, 1925, 70 lk)
  • Kadunud maailm ; Maracoti sügavik (tlk R. Toming, Eesti Riiklik Kirjastus, 1958, 292 lk)
  • Baskerville’ide koer : Jutustused Sherlock Holmesist (tlk A. Tann, V. Pedajas, E. Heinaste, Eesti Raamat, 1973, 528 lk., Sisu: Etüüd punases, Baskerville’ide koer, Hirmu org, Nelja märk)
  • Sherlock Holmesi seiklused. I (tlk Krista Kaer, Pikker, 1992, 96 lk, Sisu: Skandaal Böömimaal, Punapeade liit, Kadunud peigmehe juhtum, Boscombe´i oru mõistatus)
  • Etüüd punases ; Baskerville’ide koer (tlk A. Tann, V. Pedajas, Varrak, 1993, 259 lk)
  • Sherlock Holmesi memuaarid (tlk Krista Kaer, Varrak, 1993, 224 lk, Sisu: Hõbelauk, Kollane nägu, Maaklerkontori ametnik, „Gloria Scott”, Musgrave’i mõistatus, Reigate’i mõistatus, Vigane mees, Laevastikuleping, Kodune patsient, Kreeka keele tõlk, Viimane juhtum)
  • Sherlock Holmesi märkmeraamat (tlk Heli Greenbaum, Varrak, 1993, 224 lk, Sisu: Kuulsa kliendi mõistatu, Kaame sõduri mõistatus, Mazarini kalliskivi mõistatus, Kolme ärkliga maja mõistatus, Sussexi vampiiri mõistatus, Kolme Garridebi mõistatus, Thor Bridge’i probleem, Roniva mehe mõistatus, Lõvilaka mõistatus, Looritatud üürniku mõistatus, Shoscombe Old Place’i mõistatus, Pensionärist maalermeistri mõistatus)
  • Sherlock Holmesi tagasitulek (tlk Heli Greenbaum, Varrak, 1993, 288 lk, Sisu: Tühja maja mõistaus, Norwoodi ehitusmeistri mõistatus, Kriipsukujukese mõistatus, Üksildase jalgratturi m õistatus, Priory kooli mõistatus, Musta Peetri mõistatus, Charles Augustus Milvertoni mõistatus, Kuue Napoleoni mõistatus, Kolme üliõpilase mõistatus, Kuldsete näpitsprillide mõistatus, Kadunud parem äärekaitsja mõistatus, Abbey Grange’i mõistatus, Teise laigu mõistatus)
  • Viimane kummardus (tlk Krista Kaer, Varrak, 1993, 184 lk, Sisu: Vistaariamaja mõistatus, Pappkarbi mõistatus, Punase ringi mõistatus, Bruce-Partingtoni mõistatus, Sureva detektiivi mõistatus, Leedi Frances Carfaxi kadumine, Kuradijala mõistatus, Viimane kummardus)
  • Hirmu org. Nelja märk (tlk Ester Heinaste, Varrak, 1994, 253 lk)
  • Sherlock Holmesi seiklused (tlk Krista Kaer, Varrak, 1996, 271 lk, Sisu: Skandaal Böömimaal, Punapeade liit, Kadunud peigmehe juhtum, Boscombe´i oru mõistatus, Berülldiadeemi mõisatus, Inseneri pöidla mõistatus, Kõrgest soost poismehe mõistatus, Punaste pöökide mõistatus, Viis apelsiniseemet, Viltuse suuga mees, Sinise granaatkivi mõistatus, Tähnilise lindi mõistatus)
  • Sherlock Holmesi seiklused (tlk Jana Linnart, Ersen, 1999, 238 lk, Sisu: Punapeade Liiga, Täpilise paela saladus, Seiklus Copper Beechesis)
  • Leedi Sannoxi juhtum (tlk Eva Luts, Fantaasia, 2002 , 94 lk, Sisu: Kõrguste õudus, Nahklehter, Uus katakomb, Leedi Sannoxi juhtum, Hirm Blue Johni koopais, Brasiilia kass)
  • Kui maailm karjus (tlk Eva Luts, Fantaasia, 2003, 58, lk, Sisu: Kui maailm karjus, Lõhustamismasin)
  • Sherlock Holmesi lood I (tlk E. Heinaste, K. Kaer, V. Pedajas ja A. Tann, Varrak, 2003,
    599 lk, Sisu: Etüüd punases, Nelja märk, Skandaal Böömimaal, Punapeade liit, Kadunud peigmehe juhtum, Boscombe´i oru mõistatus, Berülldiadeemi mõisatus, Inseneri pöidla mõistatus, Kõrgest soost poismehe mõistatus, Punaste pöökide mõistatus, Viis apelsiniseemet, Viltuse suuga mees, Sinise granaatkivi mõistatus, Tähnilise lindi mõistatus, Hõbelauk, Kollane nägu, Maaklerkontori ametnik, „Gloria Scott”, Musgrave’i mõistatus, Reigate’i mõistatus, Vigane mees, Laevastikuleping, Kodune patsient, Kreeka keele tõlk, Viimane juhtum, Baskerville’ide koer)
  • Sherlock Holmesi lood II (tlk H. Greenbaum, E. Heinaste ja K. Kaer, Varrak, 2003, 575 lk, Sisu: Tühja maja mõistaus, Norwoodi ehitusmeistri mõistatus, Kriipsukujukese mõistatus, Üksildase jalgratturi m õistatus, Priory kooli mõistatus, Musta Peetri mõistatus, Charles Augustus Milvertoni mõistatus, Kuue Napoleoni mõistatus, Kolme üliõpilase mõistatus, Kuldsete näpitsprillide mõistatus, Kadunud parem äärekaitsja mõistatus, Abbey Grange’i mõistatus, Teise laigu mõistatus, Hirmu org, Vistaariamaja mõistatus, Pappkarbi mõistatus, Punase ringi mõistatus, Bruce-Partingtoni plaanide mõistatus, Sureva detektiivi mõistatus, Leedi Frances Carfaxi kadumine, Kuradijala mõistatus, Viimane kummardus, Kuulsa kliendi mõistatus, Kaame sõduri mõistatus, Mazarini kalliskivi mõistatus, Kolme ärkliga maja mõistatus, Sussexi vampiiri mõistatus, Kolme Garridebi mõistatus, Thor Bridge’i probleem, Roniva mehe mõistatus, Lõvilaka mõistatus, Looritatud üürniku mõistatus, Shoscombe Old Place’i mõistatus, Pensionärist maalermeistri mõistatus)
  • Kadunud erirong (tlk Margit Peenoja, Fantaasia, 2004, 67 lk, Sisu: Kadunud erirong, Mardikakütt, Mees taskukelladega)
  • Lakitud laegas (tlk Liisa Pint, Fantaasia, 2004 , 67 lk, Sisu: Lakitud laegas, Tõmmu tohter, Juudi preestri rinnakilp)
  • Brigadir Gerardi seiklused (tlk A. Viidik ja E. Luts, Fantaasia, 2005, 175 lk, Sisu: Kuidas brigaadikomandör Gerard kaotas kõrva, Kuidas brigadir vallutas Saragossa, Kuidas brigadir tappis rebase, Kuidas brigadir päästis sõjaväe, Kuidas brigadir võidutses Inglismaal, Kuidas brigadir ratsutas Minskisse, Kuidas brigadir tegutses Waterloos, Brigadiri viimane seiklus)
  • Habakuk Jephsoni ülestunnistus ; John Huxfordi äraolek (tlk Gea Gorjunova ja Kristi Kirsimäe, Fantaasia, 2005, 60 lk)
  • Sasassa oru mõistatus (tlk Kristi Kirsimäe, Gea Gorjunova, Fantaasia, 2005, 67 lk, Sisu: Sasassa oru mõistatus, Jackmani mäekuru pastor, Põhjanaela kapten, Kirurgi lugu)
  • Thothi sõrmus (tlk Eva Luts, Fantaasia, 2005, 64 lk, Sisu: Thothi sõrmus, Kirst nr. 249)
  • Lord Falconbridge (tlk Eva Luts, Gea Gorjunova, Fantaasia, 2006, 77 lk, Sisu: Lord Falconbridge, Armastajad, Rajalt maas, De Profundis)
  • Suur Keinplatzi eksperiment (tlk Eva Luts, Gea Gorjunova, Fantaasia, 2006, 72 lk, Sisu: Suur Keinplatzi eksperiment, Browni ja Pericordi kuulus mootor, John Barrington Cowles)
  • Minu sõber mõrvar (tlk Priit Kenkmann, Liisa Veer ; toimetanud Eva Luts, Fantaasia, 2008, 111 lk, Sisu: Minu sõber mõrvar, Triibuline kirst, Voorimehe lugu, Lord Barrymore’i langus, Üks erakordne tund, Rebaste kuningas)
  • Manor Place’i massimõrv (tlk Liisa Veer, Eva Liisa Sepp, Fantaasia, 2010, 76 lk, Sisu: Mrs. Emsley vaieldav juhtum, Manor Place’i massimõrv, George Vincent Parkeri armuafäär, Pruun käsi)
  • Sherlock Holmesi lühijutud (tlk Krista Kaer ja Heli Greenbaum, Varrak, 2010, 799 lk, Sisu: Skandaal Böömimaal, Punapeade liit, Kadunud peigmehe juhtum, Boscombe´i oru mõistatus, Berülldiadeemi mõisatus, Inseneri pöidla mõistatus, Kõrgest soost poismehe mõistatus, Punaste pöökide mõistatus, Viis apelsiniseemet, Viltuse suuga mees, Sinise granaatkivi mõistatus, Tähnilise lindi mõistatus, Hõbelauk, Kollane nägu, Maaklerkontori ametnik, „Gloria Scott”, Musgrave’i mõistatus, Reigate’i mõistatus, Vigane mees, Laevastikuleping, Kodune patsient, Kreeka keele tõlk, Viimane juhtum, Tühja maja mõistaus, Norwoodi ehitusmeistri mõistatus, Kriipsukujukese mõistatus, Üksildase jalgratturi m õistatus, Priory kooli mõistatus, Musta Peetri mõistatus, Charles Augustus Milvertoni mõistatus, Kuue Napoleoni mõistatus, Kolme üliõpilase mõistatus, Kuldsete näpitsprillide mõistatus, Kadunud parem äärekaitsja mõistatus, Abbey Grange’i mõistatus, Teise laigu mõistatus, Vistaariamaja mõistatus, Pappkarbi mõistatus, Punase ringi mõistatus, Bruce-Partingtoni plaanide mõistatus, Sureva detektiivi mõistatus, Leedi Frances Carfaxi kadumine, Kuradijala mõistatus, Viimane kummardus, Kuulsa kliendi mõistatus, Kaame sõduri mõistatus, Mazarini kalliskivi mõistatus, Kolme ärkliga maja mõistatus, Sussexi vampiiri mõistatus, Kolme Garridebi mõistatus, Thor Bridge’i probleem, Roniva mehe mõistatus, Lõvilaka mõistatus, Looritatud üürniku mõistatus, Shoscombe Old Place’i mõistatus, Pensionärist maalermeistri mõistatus)
  • Sherlock Holmesi memuaarid (tlk Krista Kaer, Varrak, Eesti Päevaleht, 2013, 238 lk., Sisu: Hõbelauk, Kollane nägu, Maaklerkontori ametnik, „Gloria Scott”, Musgrave’i mõistatus, Reigate’i mõistatus, Vigane mees, Laevastikuleping, Kodune patsient, Kreeka keele tõlk, Viimane juhtum)

sherlockholmes

Tekst näituselt Kirjanduslinn Edinburgh

Walter Scott

walterscott1Sir Walter Scott (15. august 1771 – 21. sept. 1832) oli oma kaasajal laialdaselt loetud šoti romaani- ja näitekirjanik ning luuletaja, kes sündis Edinburghis ja elas selles linnas ka hiljem ja kelle lemmikžanriks oli ajalooline romaan. Paljud tema tööd kuuluvad ka tänapäeval inglise ja šoti kirjanduse klassikute hulka, eriti tuntud ajaloolised romaanid nagu “Ivanhoe”, “Rob Roy” ja “Waverley”. Ta töötas ka advokaadi ja kohtunikuna. Walter Scottil on oma osa Šotimaa kui turismiobjekti kujunemisel — 1822. aastal oli ta kuningas George IV külaskäigu organiseerija ja tulemus oli edukas PR-projekt.

Eesti keeles on ilmunud:

scottrobroy
“Rob Roy” (1817, e.k. Eesti Riiklik Kirjastus, 1957, TormiKiri, 1997, Eesti Ekspressi Kirjastus, 2008 tlk. Linda Targo
„Ivanhoe” (1820, e.k. Eesti Kirjanduse Selts, 1926, Eesti Riiklik Kirjastus, 1956,  Birgitta, 1994, Eesti Ekspressi Kirjastus, 2006, Eesti Päevaleht, 2008 tlk. Anton Hansen Tammsaare; adaptsioon Ersen, 2001 tlk. Jana Linnart)
“Klooster” (1820, e.k. Valik, 1930, Byronet, 2002 tlk Juhan Org)
“Quentin Durward” (1823, e.k. Olion, 1998 tlk. Hillar Tali)
“Talisman” (1825, e.k. Loodus, 1932, Tiritamm, 1995, tlk. Helmi Kivisepp, Perioodika, 1995 tlk. Valve Kuusik)

Tekst näituselt Kirjanduslinn Edinburgh

Meelis Friedenthal “Inglite keel”

Meelis Friedenthali uus raamat ei ole täiuslik nagu inglite keel, aga sellest hoolimata on see üks mu viimase aja paremaid lugemiselamusi.

Inglite keel” rõhub üsna tugevalt mälu-pedaalile. Seda nii suurelt ja nähtvalt kui vaikselt ja vihjamisi. Oma võlu on mõlemal variandil. Laia joonega tehtu annab raamatu üldise tooni, vargsi puistatud viidete puhul on nii toredat avastusrõõmu kui kripeldamist, et mida kõike Friedenthal võis raamatusse sisse kirjutada, mida ma ära ei tabanud.

Ühest tabamishetkest sammuke kõrvale mõeldes:

Jätkates nõnda mõneti oma jutustuse “Nerissa” (kogumikus “Terra Fantastica“) temaatikat kirjutab Friedenthal  “Inglite keeles” suures osas raamatu(te)st ja trükikunstist, teksti ja kujunduse seostest, kirjapandu mõjudest ja sügavast huvist raamatu ja raamatuajaloo vastu.

Küllalt olusisel kohal on “Inglite keeles” muusika. Kui ma otsisin raamatute põhjal ja/või mõjul loodud laule, siis sain kokku päris toreda nimekirja, jagamiseks üks üsna teistsugusest raamatust inspiratsiooni saanud ja algsest versioonist hoopis teistsuguse sätungiga laul:

Ma tean Tartu Ülikooli ajaloost üsna vähe, aga just Friedrich Meniusest sattusin ma tudengipõlves seminaritööd tegema ja nii poole raamatu pealt tundus see tegelane kuidagi väga tuttav ette tulema ja nii ei läbenud ma järelsõna lugemisega raamatu lõpuni oodata. Ajalooliselt kaugemad tegelased ja olud tunduvad Friedenthalil kuidagi pisut elusamad ja värvikamad välja tulema kui kaasaegsed ja eks nüüd tuleb mul “Mesilased” ka ikka lugemisplaani võtta.

Laul, mis mul raamatut lugedes kohe meelde tuli ja mis mu meelest võtab suurepäraselt kokku raamatu põhiteemad: ajalugu, keeled, müstika, mälu, seosed, sõna jõud, säilitamispüüd ja edasikandmisel tekkida võivad vead:

(Mitmendal minutil teie aru saite, mis keeles lauldakse?)friedenthalinglitekeel

Pikemalt on raamatust kirjutatud:

Tiina Sulg

“Aja lugu”

ajalugu1

Petrone Prindi avaldatud raamatud sarjas “Aja lood” on sellised, mis panevad meenutama, puudutavad tihti väga lähedalt, üllatavad sarnase emotsiooniga ja viivad nostalgialainele. Aga ühine on selle sarja raamatutele see, et nad on väga tõetruud oma lugudes.

Siiski pean ütlema, et mõni raamat selles sarjas kõnetab, mõni ei tekita huvi. Põhjuseks ilmselt see, et raamatud, milles leiad tuttavaid lõhnu, tundeid, paiku ja esemeid mõnest oma eluperioodist, tunduvad huvitavamad ja emotsioon on suurem, aga kuna kirjutajad on väga erineva taustaga, siis mõne raamatu puhul võib juhtuda, et autori kirjutamisstiil või teema ei istu hästi.

Halliki Jürma

ajalugu2

Üleüldise omaeluloolise kirjanduse buumi juures on kirjastus Petrone Pint leidnud lisaks “Minu …” sarjale veel ühe hea väljundi — sari “Aja lugu”. Sarjas olevad raamatud peegeldavad mingit konkreetset ajaperioodi läbi väga isikliku vaatenurga. Enamasti on tegu lapsepõlve vaatavate raamatutega, kus enda kasvamist tagantjärgi targa pilguga kirjeldatakse ja nii poolkogemata tuleb sellest huviga loetav ajastuportree ja mingi paiga või piirkonna vaimu väljendus. Erinevates raamatutes on  ilukirjandusliku, ajakirjandusliku ja lihtsalt mälestuste kirjutamise stiilid erinevalt esindatud, mõnes domineerib üks, mõnes teine. Kõige sügavama mulje on mulle seni jätnud sarja avaraamat, Andrei Hvostovi “Sillamäe passioon”, aga ega ma päris kõiki pole veel lugenud. Küll jõuab (kuigi uusi lugusid tuleb järjest peale)…

Tiina Sulg

ajalugu3

Paula McLain „Tiir ümber päikese”

Paula McLain „Tiir ümber päikese” (2015, e.k. Karin Suursalu 2015)

TiirYmberPaikese_KAAS_323x209_141215_tf.inddEsimese hooga panin selle raamatu kõrvale ega mõelnudki lugeda, sest kaanepildi põhjal tundus olevat „naistekas” ja nende osas on mul kerge allergia. Aga kui lõpuks vaevusin tagakaant lugema ning siis ka raamatu lahti lõin, ei suutnud seda enam käestki panna! Paula McLain on tõeliselt haaravalt suutnud kirja panna Keenias üles kasvanud briti päritolu Beryl Markhami (1902-1986) loo, kes oli esimene paberitega naissoost hobusetreener Keenias ning kellest hiljem sai ka esimene naine, kes lendas üksinda edukalt üle Atlandi ookeani idast läände. Beryli enda kirjutatud raamat „Koos ööga läände” (1942) oli McLaini jutustuse põhiallikaks ja sütikuks. Aafrika olustiku eheda kujutamisega meenutas McLaini raamat mulle kunagi ammu loetud Karen Blixeni teost „Aafrika äärel”; muide, Karen on Beryli loos oluline tegelane, sest naised armastavad üht ja sama meest, safarikütti Denys Finch Hattonit.

Raamatu muudavad sümpaatseks loomulikult Beryl ise oma lihtsuse, loomulikkuse, visaduse, teatud metsikuse ja loomadearmastusega, võimsad Aafrika looduse- ja olustikupildid ning viimaks, mitte sentimentaalne, vaid kaalutletud ja mõistusepärane jutustamisviis. MarkhamBerylHobusega1Beryl oli omast ajast igatepidi ees — nii nagu hobused, keda ta taltsutas ja treenis, oli ta ka ise parajalt metsik hobune, kes küll vahel — mõne suure eesmärgi nimel — lasi endale päitsed pähe panna, kuid siis end jälle vabaks rebis. Tema pidev soov end teostada ja proovile panna ning saavutada ja säilitada hingeline vabadus päädis lõpuks tema hulljulge lennuga üle Atlandi. Teda tabas elus järgemööda katsumusi, ent need tegid teda aina tugevamaks. Alates sellest, et tema ema ta väikese tüdrukuna Aafrikasse isa juurde maha jättis ning ise Inglismaale naases. Pärast mitut õnnetut abielu, aborti, tõelise armastatu hukkumist, haige lapse sündi, lahutust ning paljut muud rasket ja ebameeldivat, tõdeb see vapper naine: „/…/ need katsumused on just need, mis mulle tarvis. Need andsid mulle niisugust elukihku, mida ma polnud juba väga pikka aega tundnud.” (307). Imetlusväärne suhtumine! Beryl on lihtsalt suurepärane kohaneja, ilma endast siiski liialt palju ära andmata, ja mulle meeldib tema elufilosoofia: „/…/ miski ei püsi meie tarvis paigal ega peagi püsima. Nipp on selles, et tuleb õppida võtma kõike nii, nagu see on, pealegi tervikuna, vastupanu või hirmuta, püüdmata millestki liiga kramplikult kinni hoida või seda painutada.” (309)

Tänu Berylile ja tema suurele armastusele hobuste vastu — juba tema isa oli kuulus hobusetreener — saab loost hästi palju teada ka hobuste ja võiduajamiste kohta. Raamat annab ka väga hea sissevaate Aafrika uusasunike ellu, milles Beryl küll osaleb, kuid siiski teatud reservatsiooniga. MarkhamBerylLennukiga1Talle ei sobi ega meeldi lihtsalt logelemine, aja surnuks löömine, narkootikumide tarvitamine ja naiste vahetamised. „Ma ei mõistnud, miks Frank [tolleaegne abikaasa] tahab selle kambaga aega veeta. Nad olid igavlevad ulakad lapsed, kelle mängukannideks oli viski, morfiin ja seks. Ka inimesed olid mängukannid.” (213) Beryl ei kannata naiste surumist traditsioonilistesse soorollidesse ega kohalikku klatšikultuuri, kuid ta säilitab oma meheliku ameti — hobusetreeneri — juures siiski naiselikkuse ja temasse armuvad paljud, isegi Inglismaa prints. Ta jätkab oma unistuste poole liikumist ka siis, kui kogeb karme tagasilööke või peab elama tõeliselt askeetlikku elu. Kõige tähtsamad inimesed tema elus on tema isa, tema lapsepõlvesõber kipsigise hõimu liige Kibii ja kirg, mida ei saa taltsutada — Denys. Autor ei käsitle siiski kogu Beryli elu, mis oli nii pikk ja kirev, et nõuaks arvatavasti triloogiat. Beryli lugu on köitev igal juhul, iseasi, kui palju siin on tõde ja kui palju ilukirjanduslikku väljamõeldist, tegu on ikkagi fiktiivse memuaariga. Beryli endakirjutatud päris-memuaari „Koos ööga läände” (1942, e.k. 2008) saab ka täitsa eesti keeles lugeda!

aafrikaäärelfilmRaamatu lugemine tekitas minus soovi kohe ja praegu — kuniks muljed värsked! — üle lugeda ka Karen Blixeni alias Isak Dineseni raamat „Aafrika äärel”, et kogeda seda ajastut ja inimesi ka Kareni silme läbi. Põnev oleks näha ka Blixeni raamatu põhjal valminud filmi „Out of Africa” (1985), kus Beryl figureerib nime all Felicity ja Denysi mängib Robert Redford.

Annika Aas

Theophile von Bodisco „Vana vabahärra majas“

Kunstide olelusvõitluses on romaan loovutamas oma kohta toiduahelas filmile. Aga toit, mille üle võitlus käib, on publik, kelle põhiliseks lugemisvaraks (kvantiteedilt) on vist subtiitrid. Olgu see nii või mitte, leiavad kultuuriinimesed aina, et lugemisvõime mandub ja ärgitatakse inimesi enam lugema, raamatutest saab ju targaks! Ometi juhtus, et kui otsisin automaatse pilguga mõnd liikuvat pilti, leidsin ekraani asemel Tartu-Tallinn rongi akna; kui pöörasin pilgu tagasi lugemisele, avastasin, et käesolev obskuurne raamat tõlkis nähtut umbes nagu subtiiter.

Siiski, mida täpsemalt pakub tänasele sajaaastataguse baltisaksa naisautori meenutusfiktsioon Kolga ja Tsitre mõisaelust?

bodiscovabavanaharramajassaksaHumanitaarteadlaste hulgas on ajaloolase (vist Jaan Unduski eestvedamisel) vormunud teadlik projekt eesti aja- ja mõtteloo lülitamiseks ka nn maiskondlikku perspektiivi. Selle all peetakse eeskätt silmas ka vaese naabri Läti (alade) loo arvessevõtmist. Selles ühises aja- ja mõtteloos – siinkohal on kombeks tarvitada mõistet -maastik – võib eestlane avastada mõndagi oma juurte kohta just baltisakslastelt nagu Theophile von Bodisco.

Baltlased, nagu kutsusid end need baltisakslased, elasid ju Vene tsaaririigis – ei olnud nad tegelikult Nemad – venelased või sakslased; ega ka Meie – „kohalikud“ eestlased või lätlased. Ometi kujunes nende mõttemaastik välja sellelsamal loodusmaastikul, kuhu meiegi aeg-ajalt kipume.

Maiskondlikkuse printsiibist lähtuvalt on ka kõrgkoolides sellele veidrale saksluse vahevormile rohkem tähelepanu pööratud: diplomitööd, uurimised, kursused Tallinna ja Tartu ülikoolides; isegi Lavakunstikooli eesti keele õpetaja Anu Lamp on valinud selle õppe üheks peateemaks.

Kui aga jätta veidikeseks kõrvale igasugused välised soovitajad, suunajad, diskursorid ja segajad…

„Vana vabahärra majas“ on lugu noormehe Felix Recklingi kodumaale naasemisest. Eestimaal:

Kõik tekitas temas masendust ja pettumust. Siinsed inimesed olid tall võõras, koguni loodus, mis oli talle poisipõlves olnud nii lähedane, oli võõraks jäänud; justnagu oleks mingi varemalt elavalt liikunud mõte temas surnud.“ (lk 7)

bodiscovanavanaharramajasKuigi Felix on jutustuse lähe ja suue, ei esitle vaid autori individuaalset kujunemislugu, vaid elulugu, mis poleks mõeldav ilma teiste, lähikonna inimesteta. Peategelase looga paralleelsena voolavad eestis elavate sugulaste ja külaliste lood, kuivõrd tegevus toimub kolme mõisa valdustes (prokseemika analüüs mõisakeskses baltisaksa elus ja kirjanduses on elujõuline projekt). Tegelasekirjeldused ja nende järkjärgulised avamised on eriti tundlikult läbi viidud, psühholoogilised umbsõlmed nii elegantselt pingule tõmmatud, et võimatu on mitte hakata end ja teisi raamatu põhjal lahti harutama. Ja seejuures ei ole tegemist nn naistekaga!

Et autor on äärmiselt (kaas)tundlik, täpne ja naine, on pidevalt tajutav. Esiteks, ükski tegelane pole lamedaks kirjutatud, empaatiat jagub kõigile, ning müstilises „inimlike silmadega“ (lk 13) Cäcilies võiks näha autorilähedasi jooni. Teiseks, kompositsiooniline „lainetus“ on meisterlik – tempos, teemas (suhted, loodus, filosoofilised arutlused jne), vaatepunktis ja muus lööb iga kohale jõudnud „laine“ peale uus. Kolmanda ja kõige tähtsamana joonena pean mainima veidrat õdusust, mis see rongisõitudel loetud raamat lõi.

Kuigi distants selle fiktsiooniga on suur, on tas midagi tuttavat. Seesama maastik, mis näha rongiaknast, on jäänud. Mõttel ja maastikul peab mingi sügavam seos olema, et just sedakaudu avanesid mõlemad, kusjuures visuaalne vajas tõepoolest subtitreerimist, tõlget. Nagu oleks sellesse paabelimaastikku kadunud mingi kauge sugulane, vahest isegi esivanem, kellelt õppida tema jaoks täiesti enesestmõistetavaid asju.

„Vana vabahärra majas“ on romaanitriloogia (veel „Püha Luuka kihelkond“ ja „Hääbuvast maailmast“) esimene osa. Sellisena on tal ka lähedane sugulane, vahest isegi (noorem?) vend: S v Vegesacki triloogia „Balti tragöödia“. Kuna mõlemad raamatud kuuluvad baltisaksa kirjanduse tuumtekstide hulka, võib ka neid lühidalt võrrelda.

theophilevonbodiscoMõlemad on kujunemislood ja harmoniseerivad „nn. balti kolmkõla: kodumaa-armastus, müstika ja loodus“ (vt järelsõna lk 245). Märgata on, et mõlema puhul on tuntav tugev kodutunne ja sellele vastav „asjade algasetus“. Kuivõrd „Balti tragöödias“ on kodu Liivimaal ja „Vana vabahärra majas“ on kodu Eestimaa põhjarannikul, on tajutavad Lõuna- ja Põhja-Eesti maastike eripärad. Kui lõunas on maastik klaustrofoobsem, tepitud järvede, soo ja metsaga, siis põhjas on mets samuti ürgomane, aga veel enam on seda lõpmatuseni avatud meri. Kui turvalist taandumispunkti ruumis kehastab vastavalt mets või meri, on mõlema puhul jaht see, millele minnakse ajas, millel leitakse oma kese, „salajane sisemine jõud“ (lk 158).

„„Eesti rahvalaulud on kurvad, kas te ei leia?“ jätkas Adrian Witt.
„Jah ja ei,“ avas Felix, „pigem on nad rasked. See rahvas on kõiges raske; nad ei ela kerget elu.“
„Kuidas nad siin selles looduses seda saaksidki. Aga see on ikkagi kodukoht, kas pole, Horst?“
„Maailm on igal pool hea…“ Pea viltu, uuris Horst oma merepilti, „kõikidel meredel on see hea. Kõige parem on siin.““
(lk 159)

Bodisco teoses on tunda sellesama looduse tingitud „raskust“, mille vaste eesti kultuuris võiks olla Madis Kõivu ometi, mis „Balti tragöödias“ esineb kujul kõigest hoolimata, „Vana vabahärra majas“ – vahest vanas vabahärras endas. See ometiolemine on ammutatud „Tõest ja õigusest“, kirjeldamaks päriseestlaslikku mure ja leppimist. Kui „Balti tragöödiat“ on kutsutud „baltisaksa „Tõeks ja õiguseks““, siis peaks ka praegu kõneldavale raamatule leiduma ekvivalente – vahest Jaan Krossi ajaloolistest romaanidest või teisiti jälle Ene Mihkelsoni mälu-uurivad triloogiad. Vahest oleme niisiis just baltisakslusest pärinud selle ometiolemise, kestmise.

Vana vabahärra, kelle mõisa ümber lugu keerleb, on kestmise sümbol, viimane patriarh. Dändilik ent melanhoolne intelligent Charles võrdleb vabahärrat männiga: „vana, täiskasvanud ja varjuandev“, kusjuures „ta jätab igale inimesele õhku hingamiseks ja tal on võime nägemusi näha.“ Nägemus tulevast on midagi, mis saab võimalikuks suures usus ja kõrges eas. Vabahärra näeb ette mingit paratamatut hääbumist – oma rahva või oma keha hääbumist.

Aastal 1885 ei olnud baltisakslasel veel märki rahva peatsest võitlusest püsimise nimele, aga selle kultuuri raugaiga märkame pidevas askeldavas paigalolekus, esivanemate loendamatutes portreedes ja vanas tornkellas, lagunevas hobusevankris ja surmaga leppimise mõrkuses.

Kuigi nii Theophile von Bodisco kui tema tegelased on määratud hääbuma, siis maastikud säilivad. Ja inimene maastikus.

Ardo Odra
Tartu ülikooli üliõpilane

Theophile Magda Eugenie Bodisco (sünd. Wistinghausen) pilt on pärit siit.

Siegfried von Vegesack “Balti tragöödia”

Siegfried von Vegesacki teos “Balti tragöödia” oli minu jaoks 2014. aasta parim lugemine. “Balti tragöödia” andis edasi palju huvitavaid emotsioone ning avas silmi mineviku kohta. Varasemalt polnud ma baltisaksa eluga kursis, seega oli “Balti tragöödia” lugemine mulle ukseks, mis avas uusi mõtteid.

vegesackbaltitragoodiaRaamat annab edasi baltisakslasest tegelase Aureli elu. See on läbiv vaade ühe noore mehe üleskasvamisest baltisakslasena ning sellest, kuidas ta üritas ennast identifitseerida baltisakslast siin maailmas. Baltisakslased olid Saksamaalt tulnud sakslased, kes nii-öelda koloniseerisid Baltimaad ning jäid siia pidama. Seetõttu arenesid nad Saksamaast eemal, kuid siiski olid suurenisti mõjutatud oma emamaast. Kui Baltimaad kuulusid Venemaa alla, tuli ka mõjutusi sealt poolt.

Aurelil tekib identiteedikriis, ta ei tea enam kuhu baltisakslased kuuluvad. Ideaalis tundsid nad ennast sakslastena, kuid Saksamaal ei peetud neid sakslasteks, vaid pigem vene-sakslasteks. Venelased aga pidasid baltisakslasi sakslasteks, mille tõttu vaadati neid veidikene altkulmu, sest nad erinesid teistes siin elavatest rahvastest ning nad olid valitseval positsioonil. Samamoodi suhtus ka alamrahvas baltisakslastesse kui sakslastesse. Kuid baltisakslasest Aureli jaoks polnud enese liigitamine niivõrd lihtne kui teiste osapoolte jaoks. Aurelit töödeldi juba väiksest peale eristama inimesi sotsiaalstesse kihtidesse. Alamrahvas oli nii-öelda teisel pool klaasseina, mis hoidis neid aadlikest eemal. Sellisest jaotusest ei saanud Aurel väikese poisina aru, sest tema jaoks olid nad samasugused inimesed nagu tema isegi. Kuid mida aeg edasi, seda rohkem ta hakkas mõistma klaasseina tähendust.

vegesacknoorenaKriisi küüsis olev Aurel pidi taluma pidevalt eristamist. Ta oli oma perekonna noorim poeg ning rohkem omaette kui vendadega, kes lävisid omavahel. Aurelil tekkisid raamatu vältel sidemed erinevate tegelastega, kellest ta siiski pidi ilma jääma. Teda kimbatas pidev ebaõnn, sest ta jäeti alatasa üksinda. Mulle näib, et elu oli natukene liiga karm ja ebaõiglane tema suhtes, kuid raamatu puhul oli see kindlasti vajalik, et peategelast edasi arendada. Selline ebaõnn inimeste kaotamise tõttu tegi Aurelist tugevama ja huvitavama karakteri. Tema soov saada aru enda kohast siin maailmas viis teda edasi. See soov sütitas teda arenema inimesena, saada targemaks, et mõista lõppude lõpuks oma olemasolu eesmärki.

Selleks, et ravida oma identiteedi probleeme püüdis Aurel leida kuuluvustunnet. Seda otsis ta erinevail viisil, nagu näiteks astus ta ülikoolis olles korporatsiooni. Seda tegi ta teiste lähedaste eeskujul ning arvas olevat õige ja prestiižikas. See on mõistev samm, sest Aurel oli väiksest peale soovinud leida enda tähtsust ning korporatsioonis aset leiduv vendlus pakkus talle mõningast rahulolu, kuid see siiski polnud täielik. Samamoodi käis Aurel ennast Saksamaal leidmas nägemaks seda, kuidas tõelised sakslased elavad. Ta tahtis tunda saksa elu enda ümber, kuid see muutus hoopis negatiivseks kogemuseks. Nimelt sakslased ei defineerinud teda sakslasena, vaid nägid teda kui vene-saksa segu. Selline arvamus oli Aureli jaoks valus löök, sest ta oli alati hoidnud Saksamaa poole ja üritanud olla sakslane. Kolmandaks näiteks Aureli kuuluvustunde rahuldamisvajadusest võiks olla tema astumine sõjaväkke. Ta tahtis võidelda, kuid ta jäi pidevalt eemale sõjateenistusest, sest ta polnud kõlbulik. Siiski hiljem sai ta sõduriks, mis pidi rahuldama tema vajadust kuuluda nii-öelda kangelaste sekka. Ta tahtis anda panuse oma kodumaa vabastamiseks ning sellega tõestada, et ta pole kasutu erak.

baltischetragodie“Balti tragöödia” kajastab ka väga hästi alamrahva elu ning nende suhet aadlikega. Aureli vaatepunkti läbi sai näha lätlasi (ja ka väheselt mainitud eestlasi) teise nurga alt. Tavaliselt neis ajaloolistes teostes, mida ma varem olen lugenud, on lähtutud talupoegade või teenijate kogemustest, kuid nüüd oli see vastupidine. Selline vaatepunkt pani mõistma seda, miks ei sallitud nii väga talupoegi ja miks koheldi neid nõnda halvasti. Aadlikud olid vägagi paranoilised ja üleolevad, mistõttu oli nende jaoks tähtis omada kontrolli enda alluvate üle. Talupoegi peeti salalikeks, kurjadeks ja rumalateks inimesteks, keda ei saanud usaldada. Neid pidi taltsutama nagu loomi, mistõttu tekkiski ilmne vastasseis alamrahva ja ülemrahva vahel. Kui teoses algas revolutsioon, siis kohemaid hakati mõisaid rüüstama ja aadlikke tapma. Seda ilmselt seetõttu, et valada välja enda sees elanud vimma, mis nii pikka aega oli alamrahvas elanud.

Kui tuua võrdluseks eesti kirjaniku Eduard Vilde teose “Mahtra sõda”, mis kajastas sarnaselt aadlite ja alamrahva elu, siis seal on lähtutud rohkem talupoja elust. Kuna mul oli ideaalne võimalus lugeda neid raamatuid kõrvuti, siis see andis palju rohkem juurde. Ühes teoses näed sa elu läbi talupoja silmade ja teises teoses läbi aadliku silmade. Seetõttu tekkis olukord, kus sai mõista mõlemaid pooli ning analüüsida nende käitumist. Olgugi, et ajaliselt olid need raamatud üksteisest natukene eraldi. Mahtra sõda käsitles 19. sajandi keskpaika ja “Balti tragöödia” oli rohkem 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguses. Seda paremini tekkis selline ajaline joon, mida jälgida. Kuna ühes teoses oldi alles vabanetud pärisorjusest, aga teises teoses oli juba talupoeg saanud mõnda aega vabam olla.

siegfried-von-vegesackSeega nähti eestlasi, lätlasi ja ka venelasi kui võõraid, kes ohustasid nende kodu. Aurel kartis, et võõrad võtavad ta kodu ära, mistõttu ta tundis sisimas viha nende võõraste vastu. Samas on paradoksaalne see, et kõik teenijad olid valdavalt lätlased, kellega Aurelil olid sügavad sidemed. Ta oli ju nendega koos üles kasvanud ja võtnud neid kui osa perekonnast. Selline käitumine näitab peategelase ebaküpsust ja temas keevat segadust, mis koos identiteedi problemaatikaga viib teda raamatus edasi. Selline sisemine võitlus tegigi lugemise väga huvitavaks, sest see andis edasi nii palju emotsioone ja aitas mõista peategelast ning tema nii-öelda piina. See piin lisas Aureli karakterile põnevust juurde ja andis täielikuma lugemiskogemuse.

“Balti tragöödia” on suurepärane teos aitamaks inimestel näha minevikku teisest vaatenurgast. Aurel on väga hea peategelane, kelle silmade läbi saab seda teekonda näha. Teoses esinevad identiteedi probleemid ja vastandumised võiksid olla abiks ka meie tänapäeva elus esinevatele olukordadele, kus me ei mõista mõne teise rahvuse käitumisviisi. Kasvõi saab näiteks tuua venelaste olukorra praeguses Eestis, kus nad on sarnaselt jäänud kahe maailma vahele nagu teoses oldi Venemaa ja Saksamaa vahel. Seetõttu on “Balti tragöödia” andnud mulle uusi viise ja lähenemismeetodeid, et mõista vähemusrahvuste olukorda võõral pinnal. Siit võib järeldada, et “Balti tragöödia” on kui ajalooline õppetund, mis tuleb igale lugejale kasuks.

Kaspar Kärner
Tartu Ülikooli üliõpilane

Noore Siegfried von Vegesacki pilt on pärit riigiarhiivi lehelt,
vanem pilt Vegesackide suguvõsa lehelt.