Posts Tagged ‘ajaloost’

Tiit Aleksejevi lugu Esimesest ristisõjast

Läinud aastal ilmus kolmas osa – „Müürideta aed“ (Varrak 2019) – Tiit Aleksejevi Esimese ristisõja ainelisest romaanisarjast (1. osa: „Palveränd“ (Varrak 2008), 2. osa: „Kindel linn“ (Varrak 2011)), mistõttu tundus advendiaeg olema just õige aeg sarjaga lähemat tutvust teha. Ning soovitan nüüd seda lugemist teilegi!

Võib küsida, kas neist ammustest (risti)sõdadest juba küllalt kirjutatud ei ole? Või mida uut on järgmisel kirjutajal olemasolevale veel lisada? Kuid neile küsimustele vaatamata ilmub tuntud lugudest järjest uusversioone, need meeldivad meile ja sageli selgub, et just kaasaegsel autoril oli öelda kõige enam. Sest ühestki loost pole ainumat tõde, sündmuste süžeekäigud korduvad, kuid meie kaasaegne oskab meile neist rääkida meid kõige paremini kõnetavamal moel. Ja nii on ka Tiit Aleksejevi looga Esimesest ristisõjast.

Romaanisarja näol on tegemist ajaloolise jutustusega, mis baseerub neljal Esimese ristisõja (1096-1099) kroonikal ning mille autorid ise sõjakäigus osalesid. Loo peategelane ei ole ajalooline isik, vaid ta on autori väljamõeldud tegelane, kelle vahendusel me sündmustest osa saame. Peategelane jutustab oma lugu tagasivaatavalt: noor relvakandja asub teele koos Toulouse’i krahvi väega moslemite käest Palestiinat vabastama. Sõjakäik osutub teekonnaks, kus illusioonid ridamisi purunevad ja mille käigus noorukist peab kiirelt saama täiskasvanu. Silmitsi tuleb seista valikutega, mis määravad, milline mees sa oled: kas vaid ettur teiste mängus, või on sul ka endal mingit kaasarääkimise võimalust oma elu ja selles toimuva otsustamisel.

Olgugi raamatusari sõjakäigust, on ta samapalju ka sissevaade keskaja kultuuri ja olustikku Lähis-Idas. Näiteks 2. raamatu sündmustik toimub enamasti mitmekultuurilises Antiookia linnas. Mida rohkem Euroopast lõuna poole palveränd liigub, seda harjumuspäratumaks kõik peategelaste jaoks muutub ning sedamööda, kuidas peategelane ümbritsevaga kurssi saab, juhtub see ka lugejaga. Huvitavad ja erinevad on palverännule sattunud inimesed, nende lood ning rändama minemise põhjused. Kaasa mõtlema panevad on tegelaste arusaamad omadest ja võõrastest, usust ning ebausust. Ja muidugi tuleb äärmuslikes oludes, nagu sõda, hästi esile inimloomuse olemus. Kuidas peavad karmides oludes vastu sõprus, lojaalsus, armastus, usaldus – kõik seegi pannakse siin proovile.

Kui sarja esimeses osas peategelane vahendab meile tema ja palverännuga toimuvat justkui distantsilt, siis teises ja kolmandas osas on autor loo jutustamise viisi muutnud ning me elame toimuvat läbi üsna vahetult peategelasega koos. Kõige huvitavamaks peangi siin sarjas just peategelase kujunemisloo kujutamist, selle autoripoolset esitamist. Ühtpidi lastakse meid väga lähedale sellele, kuidas Dieter endaga toimuvat läbi elab, samas teisalt (ilmselt muuhulgas selleks, et huvi loo vastu säilitada, üllatada jms) me tema teatavaid plaane ja otsustusi ette teada ei saa, neid kaalutlusi eelnevalt eriti ei vahendata.

Selles sarjas läheb järgmine osa täpselt sealt kohast edasi, kus eelmine lõppes. Seetõttu loodan, et palverännu järgmist raamatut ehk liiga mitu aastat ootama ei pea. Ja kui siiski, siis võib ju kõike ka huviga uuesti lugeda!

Mai Põldaas

Andrei Hvostov „Projektijuht Posse“

Andrei Hvostov „Projektijuht Posse“  (ilmunud Loomingu Raamatukogus nr. 6, 2008)

Kõik juba loevad ja räägivad Andrei Hvostovi viimasest suurepärasest raamatust „Kirjad Maarale“, mistõttu võtan ette soovitada (ja meenutada) üht tema varasemat, samaväärselt head teost: „Projektijuht Posset“!

Ajaloolise jutustuse sündmused leiavad aset 15. sajandi Tallinnas ja Novgorodis. Loo peategelaseks on noor tallinlane Tiiderik Posse. Tallinnas on suured pidustused aset leidmas, kuid Tiiderik tõttab hoopis linnast välja, kohtuma oma vana sõbraga. Millise sõbraga on tegu ja miks see on Tiiderikule olulisem kui pidustused linnas, kus kogu kohalik koorekiht on kohal, saab selgeks räägitava loo käigus.

Tiiderik Posse senist elukäiku seletades põimib autor põnevalt selle keskaegse elu-olu avamisega esmalt Tallinnas ning edasi ka Novgorodis. Lugeja saab asjaliku sissevaate ühe hansalinna asjaajamistesse ja poliitika tegemisse ühelt poolt liitu kuuluvate linnade omavahelises suhtlemises ning seejärel ka selle kohta, kuidas suheldi liitu mitte kuulujatega ehk siis antud juhul Venemaaga. Kuidas toimus kaubavahetus, millised piirangud sellega kaasas käisid, kuidas suhtuti partneritesse, millist keelt räägiti jpt teemad, mis on täpselt sama aktuaalsed (ja ootamatult sarnased) tänapäevalgi.

Indrek Hargla apteeker Melchiori lood on meile lähedaseks teinud keskaegse Tallinna ja tutvustanud sidemeid teiste hansalinnadega lääne pool, eriti keskuse Lübeckiga. Hvostovi Posse lugu viib meid aga ida poole ja näitab tolleaegseid suhteid selles suunas. Sarnaselt Melchiori seiklustele tahaks, et Posse lugu oleks pikem! Aga Hvostovil on oma loo rääkimisega siiski teistsugune siht võetud, kui Harglal: autor ei vii meid Tiiderik Posse seltsis rändama rohkem kui loo tuuma esitamiseks vajalik. Mis see täpselt on ja millist projekti Posse juhib, see jääb igaühele endale lugedes leida. Mõtlema panev on, kuidas ühest heast äriideest võib saada riikide ja rahvaste elukäiku muutev sündmus. Ja et sellised valikud on me ümber ning neid tehakse tegelikult iga päev.

Mai Põldaas

Apollinari Vasnetsovi pilt Novgorodist on pärit siit.

Kazuo Ishiguro „Maetud hiiglane“

Kazuo Ishiguro „Maetud hiiglane“ (eesti keeles 2017, originaal inglise keeles „The Buried Giant“ 2015, raamatukogus saadaval ka vene keeles).

Kazuo Ishiguro on Jaapani päritolu mainekas briti kirjanik, kes on oma loomingu eest pälvinud pea kõik suuremad ingliskeelse kirjandusmaailma auhinnad. Ta kirjutab erinevates žanrites, „Maetud hiiglane“ on autori seni viimane ilmunud romaan.

„Maetud hiiglane“ on ennekõike lugu mälust ja mäletamisest. Kuidas inimene käitub, olles elanud pika elu, kuid ei mäleta palju sellest, mil viisil ta täpselt on oma elu mööda saatnud. Läbi romaani peategelaste käsitleb autor mäletamise tähtsust inimese kui üksikisiku ja ka inimkonna kui terviku jaoks. Teemadeks on veel inimlikkus, armastus, sõda, kättemaks.

Romaani tegevus on paigutatud kuningas Arthuri aegsele Inglismaale. Loo jutustamisel kasutab autor tolleaegseid legende ja olustikku, luues sellega põneva raamistuse enda ajatu loo rääkimiseks. Sest nagu me tihti tõdeme: läbi ajaloo seletades jõuab tänapäeva inimesele mingi nähtus pärale paremini, kui kaasaegsete näidete varal – olgugi nad meil siinsamas käepärast võtta. Romaanis on viis peategelast, ma nimetaksin nad: Diplomaat, Sõdalane, Rüütel, Naine ja Laps. Ishiguro ise neid nii selgelt ei markeeri, kuid sellistena nad selles mõistuloos välja joonistuvad.

Võrratu on autori stiil, sõna- ja keelekasutus. Kuna tegevus on paigutatud legendaarsesse kuningas Arthuri aega, siis on sellest mõjutatud kogu jutustamise viis. Algusest kuni praktiliselt viimaste lehekülgedeni jääb lugejat saatma teatav salapära (võrratu kujundina on siin kasutatud näiteks Lääne-Inglismaale omast udu) ja edasi teadasaamise soov, kuni siis teose viimases kolmandikus hakkab järjest tasapisi lahti rulluma räägitava loo olemus.

Raamat on suurepärane lugemiselamus kõigile hea kirjanduse nautijatele!

Mai Põldaas

Meeleolupilt romaani tegevuspaigast, vaade kuningas Arthuri Tintageli lossi varemetelt
Mai Põldaas

Milline aasta! — Florian Illies „1913. Was ich unbedingt noch erzählen wollte“

Saksa keeles lugejale on avanenud võimalus uudistada järge saksa ajakirjaniku, kirjaniku, kunstiajaloolase, kunstikaupmehe ja Rowohlti kirjastuse tegevjuhi (alates 01.01.2019) Florian Illiese teosele „1913. Der Sommer des Jahrhunderts“ (2012) ehk „1913. Sajandi suvi“ (eesti keeles 2017). Oma nüüdseks ca 27 keelde, sealhulgas Heli Mägari poolt eesti keelde tõlgitud raamatuga olevat autor võib-olla tahtnud „lihtsat tõde silme ette tuua: niisugused toredused, niisugune rikkus võivad üleöö hävida, mitte ükski rahu, mitte ükski heaolu ei ole maailmasõja ees kindel. 1913 oleks siis kõige opulentsem kriisi raamat“ (Gustav Seibt).

Uue raamatu tagaküljel pihib autor, et 1913. aasta ei lase teda lihtsalt enam lahti. Mida sügavamale ta sukeldus, seda ilusamaid aardeid ta merepõhjast leidis. Nii kirjutabki Florian Illies oma järjeteoses sellest, millest ta ilmtingimata veel tahtis jutustada: uutest, liigutavatest, rabavatest ja teedrajavatest episoodidest, „eelkõige armastusest, briljantsetest leiutistest ja uskumatutest loopingutest“ (Florian Illies) sellel pöörasel aastal.

„Tundlik ajavaimu diagnostik“ (Gustav Seibt) Florian Illies jutustab nauditavalt, värvikalt – näiteks legendaarne Leipzigi lõvijaht 100 aastat pärast rahvastelahingut (lk 209–212) Rahvastelahingu mälestusmärgi (Völkerschlachtdenkmal) piduliku avamise aegu, või tango jõudmine Euroopasse (lk 236–238). Ta jutustab kaasahaaravalt ja õrnalt mängeldes seikadest Esimesele maailmasõjale eelnenud aastal, mil Euroopas pea iga inimrakk tunnetab sõjahirmu ning iga nurga taga luurab hukk ja häving. Hävingust ja surmast tiine, apokalüptilise, maailmalõpulise luuletuse „Prophezeiung“ ehk „Ettekuulutus“ (vrd lk 267) avaldab detsembris 1913. aastal Saksa ekspressionistlik kirjanik Alfred Lichtenstein (1889−1914). Oma luuletustes ta nagu aimanuks ka enda surma ette, ta langeb 25-aastasena juba esimese sõja-aasta 25. septembril Läänerindel. Saksa ekspressionistlik kunstnik, luuletaja ja graafik Ludwig Meidner (1884−1966), keda jälitavad visioonid maailma hukust, maalib samal aastal palavikuliselt öösel küünlavalgusel „Apokalyptische Stadt’i“ ehk „Apokalüptilise linna“. Katastroofitunnet tulvil stseene hakkab ta tegelikult maalima juba aasta või kaks varem. Hiljem saavad need pildid tuntuks nimetuse all „Apokalyptische Landschaften“ ehk „Apokalüptilised maastikud“, mida tõlgendatakse – ka kunstniku enda poolt – kui Esimese maailmasõja eelaimdust.

Florian Illiese raamatut lugedes tekib aeg-ajalt tunne nagu kõnniks ta ise nende episoodide või fragmentide või piltide sees. Puistates sekka mõne retoorilise küsimuse ja vahetu pöördumise lugejate poole, haarab ta sel moel nemadki kirjeldatud sündmuste ja tundmuste keerisesse. Muidugi sõltub kaasahaaravuse versus igavuse astme ühele või teisele poole kallutus mingil määral kindlasti lugeja enda silmaringistki, kuid samuti tema uudis- ja avastajahimust, esmajoones vähe tuntud või tundmatute sündmuste või inimeste puhul.

Ühelauselised kuni kolme- ja neljaleheküljelised fragmendid, stseenid, episoodid või pildid, mis pärinevad suuremas osas Euroopa, ennekõige saksakeelse ruumi kunstiinimeste, teadlaste, leiutajate, poliitikute jt lugudest ja tegemistest 1913. aastal, koonduvad nelja suurde ossa, mis on pealkirjastatud aastaaegade nimetuste järgi. Need liigendatakse omakorda kuude kaupa peatükkideks, selle eripäraga, et kuunimetus ilmub plokk-kirjas iga parema lehekülje allnurgas (vasakul on ära toodud vastava aastaja nimetus). Iga peatüki juhatab sisse foto mõnest isikust, sündmusest, kunstiteosest või muust. Igale aastaajast pealkirjale järgneb lühisisukokkuvõte, milline jutustamistehniline võte lubaks teatuid võrdlusmomente näiteks Alexander Döblini, Bertolt Brechti või Kärt Hellermaga jt.

Neid esmapilgul üksteisega mitte seonduvaid pildikesi ehk fragmendikesi hoiavad peale ajavaimu koos mõne inimese sagedasem, nagu näiteks Marcel Proust’i jälgimine, kelle romaanisarja „Kaotatud aega otsimas“ („À la recherche du temps perdu“) esimese köite üllitamise ja trükipoognate läbivaatamise käigus lõpliku teksti valmimislugu läbib kogu raamatut. Või saksa loodusteadlase, mandrite triivi hüpoteesi püstitaja Alfred Lothar Wegeneri 2. Gröönima ekspeditsioonil n.ö kaasas käimine 1913. aastal. Mainimist väärib kindlasti fakt, et see teadlane töötas 1918. aastal lühikest aega ka Tartu ülikoolis ja uuris 1927. aastal Eestit külastades Kaali kraatrit ning pidas Tallinnas ettekande mandrite liikumise teooria kohta. Seoses Eesti nimetamisega olgu lisatud, et fragmendis kirjanik Oscar Schmitzist vihjab Florian Illies ühele ilusale eestlannale − Olga Tilgale (lk 173). Pildikesi koos hoidvate, kogu raamatut läbivate nimede hulka kuuluvad muuhulgas ka Hollandi päritolu friisi rahvusest eksootiline tantsija (ja väidetav Saksamaa spioon Esimese maailmasõja ajal) Mata Hari, kirjanikud Rainer Maria Rilke, Arthur Schnitzler, Maksim Gorki, Venemaa Balleti impressaario Sergei Djagilev, legendaarne balletitantsija ja koreograaf Vaslav Nijinsky, kunstnikud Franz Marc, Pablo Picasso jt.

Fragmentaarses vormis jutustamine tundub johtuvat täiesti vastavuses ajastu vaimule, fragmenteeritud või segmenteeritud või killusutunud maailmatunnetusele, hingesügavustele ja tundmustele selles ikka veel Fin de siècle’i õhustikus. Mõeldagu siinkohal näiteks avastustele füüsikas, Ernst Machi elementidele, Sigmund Freudi inimese hinge segmenteerimisele, Hugo von Hofmansnthali „Kirjale lord Chandosele“, kujutavas kunstis, aga ka kirjanduses – pean siin silmas austerlase Peter Altenbergi proosaskitse – kasutatavale stiilile. Võib-olla veelgi kujukam ja kõnekam oleks näha neid pildikesi üksteise kõrval, peal ja all, s.t üheaegselt, nagu seda tõdeb kõige 1913. aastal toimuva kohta raamatu autor Florian Illies: „Kõik toimus simultaanselt sellel aastal, minevik ja olevik ja tulevik olid üksteisega lahtiharutamatult ristunud sajandiromaanides, mida alustatakse või lõpetatakse: James Joyce’ „Ulysses’“, Musili „Omadusteta mehes“ ja Thomas Manni „Võlumäes““. (lk 296) Ka kunstis näeb autor Marcel Duchampi esimese ready-made’i ja Malevitši ürgruutude vahel võlvuvat lõputult laia abstraktsiooni, kubismi, killunenud vormide, igatsuste, pulbitsevate manifestatsioonide kaart. „Võib-olla ei olnud maailm mitte kunagi varem saavutanud niisugust tempot kui sellel aastal. [—] Milline aasta.“ (lk 269)

Jah tõepoolest, milline aasta (!), see Esimesele maailmasõjale eelnenud 1913. aasta.

Eve Pormeister

Eesti elulood lastele

Viimastel aastatel on vabariigi 100. sünnipäeva tõttu antud välja päris kopsakas kogus erinevaid Eesti ajalugu ja inimesi puudutavaid lasteraamatuid. Nende ilmselgeks eesmärgiks on olnud tutvustada noorematele lugejatele eelnevate põlvkondade säravamaid tähti, kellest mõnigi on nii häbematult unustatud, et isegi delfid ja postimehed ei ole vaevunud postitama surmakuulutust. Lastekirjanikud on püüdnud seda viga parandada, ja üpris edukalt.

Tegelikult on juba päris mitu aastat tutvustanud ajalooõpetaja Jaak Juske väiksematele lugejatele Eesti ajalugu oma sarjaga „Isa põnevad unejutud ajaloost“. Selles sarjas on kaks raamatut, mis on otseselt keskendunud Eesti elulugudele – „Eesti kuulsad meresõitjad ja piraadid“ ja „Eesti kuningad, rüütlid ja printsessid“. Raamatutes ei räägi ta ainult eestlastest, vaid ka inimestest, kes ei ole küll meie rahvuskaaslased, kuid kes on sündinud ja kasvanud siin, või suurema osa oma elust viibinud Eestis (nt. baltisakslased). Saaremaa viikingite, vitaalivendade, baltisaksa maadeavastajate, tsaaride ja kuningannade elulugude taustal kirjeldab Juske aga märkamatult ka Eesti ajalugu. Ta on väga hea jutustaja, kes haarab oma lustliku stiiliga kaasa iga kuuluja, mistõttu sobivad need raamatud tõepoolest ka unejuttudena (ette) lugeda. Ainukene etteheide on see, et mõnikord hakkavad kuivad faktid koormama ilusaid lauseid, ja teksti voolavus kaob.

Jaak Urmeti kirjutatud raamat „Hurdast Pärnani“ ilmus alguses eraldi lugudena ajakirjas Hea Laps. Kokku on kogutud üpris subjektiivne valik 25 inimese eluloost, kellest ainult kaks on naised. Raamatus on rikkalikult pilte ja illustratsioone, millele lisandub Urmetile omane ilmekas tekst. Ning üldjoontes on see sümpaatne lugemine, sest kirjanik tutvustab erinevatel elualadel edukaks saanud mehi, kes tänapäeva lastele ei pruugi üldse tuttavad olla. Kuid seda raamatut võiks lugeda mööndustega, sest mitmes kohas leiab mahategemist tähelepanuväärsete naiste panus ja seda seetõttu, et nad ei ole Urmetile sümpaatsed olnud. Ma arvan, et ühegi inimese olulisust ei tasu rõhutada kellegi teise halvustamisega.

Kätlin Vainola „Lood julgetest Eesti tüdrukutest“ ja Loone Otsa „Lugusid kuulsatest eestlastest“ on elulugude raamatutest kõige rohkem ilukirjanduslikumad. Vainola raamat pajatab 30 kuulsa naise elust. Elulood on ülevaatlikud, kuid nendes on siiski rõhutatud eesti naiste julgust ja tugevust eluraskuste kiuste edukaks saada. Raamatus on mitu avaliku elu tegelast (näitlejad, lauljad, kirjanikud), kes juba niigi tuntud, nii et oleks võinud natukene rohkem vaeva näha vähem tuntumate, kuid siiski silmapaistvate naiste leidmisel.

Otsa kuulsate eestlaste raamat koosneb tõepoolest üksnes väljamõeldud lugudest. Raamatus räägitakse väga tuntutest vanadest eestlastest (Peterson, Härma, Lurich, Meri jne). Iga kuulsa inimese kohta on 5-8 vahvat lugu lapsepõlvest või olulistest verstapostidest nende elus, mis on saanud määravaks nende eestlaste kujunemisloos. Raamatu lugemisel võiks tutvustada ka nende isikute elulugu lisaks väljamõeldud lugudele, aga see on tehtud juba lapsevanema kohustuseks.

Nagu ülaltpoolt nähtub, siis jagub lugemist nüüd mitmeks kuuks. Igal nimetatud raamatutest on lisaks headele külgedele ka omad vead, aga nendest teadlik olemine aitab lugejal kindlasti paremini valida endale sobivamat raamatut.

Liis Pallon

Alberta Rommel „Lorenzo Medici – Itaalia salakuningas“

Lorenzo de Medici on kindlasti üks neist silmapaistvatest valitsejatest, keda võib inimesenagi igati sümpaatseks ja suureks pidada. Ning see on väga suur asi! Sattusin hiljuti pooliti juhuslikult lugema Alberta Rommeli raamatut „Lorenzo Medici – Itaalia salakuningas“ (Kunst, 1996), kuna soovisin enne Firenzesse minekut lugeda midagi meeldetuletuseks renessansist ja Medicitest.

Lorenzo Tore sai valitsejaks väga noorelt, haigused viisid varakult nii tema isa kui onu. Võimuvõitlus 15. sajandi keskpaiga Firenzes oli äge ja neid rivaalitsevaid perekondi, kes juhtohje enda kätte ihkasid, oli linnas mitmeid. Lorenzo ei tahtnud sugugi minna poliitikasse ega võimu, mis sellega kaasneb, kuid targa inimesena sai aru vastutusest, mis lasus nende perekonnal ja millega temal tuli nüüd edasi minna.

Alberta Rommeli raamatu näol on tegemist ajaloolise romaaniga. Erinevalt paljudest teistest ajaloolistest isikutest kirjutatud raamatutest baseerub see suuresti ajaloolistele allikatele ja ei ole pelgalt autori ettekujutus isikust ning ajastust. Oma teose järelsõnas Alberta Rommel mainib, et tal oli esialgu kavatsus kirjutada biograafia ning selleks tegi ta põhjalikku uurimistööd, ja tõdeb rõõmuga, et renessansi on tänuväärne uurida, kuna tollal inimesed nii hea meelega talletasid kõike ja õnneks on kirjapandu ka tänaseni hästi säilinud.

Igal ajastul elab igasuguseid inimesi, kuid siiski pani see lugu Lorenzost mõtlema ja võrdlema 15. sajandi inimesi ning poliitikat 21. sajandi omaga. Erinevad ajastud, hoiakud, suhtumised. Kuidas 20-aastane noormees suutis enda soovide ja tahtmiste asemel esiplaanile seada perekonna ning rahva omad. Kuidas poliitik sai aru, et tema rahva ja alamate soovid on enamat tema isiklikust aust, uhkusest, ambitsioonist ning kasust. Raamat annab rikkaliku sissevaate renessansi aja inimeste mõttemaailma ja hoiakutesse.

Lorenzo ema oli poeet ja kirjutamisande päris ka Lorenzo. Lisaks sellele, et ta jätkas perekonna traditsiooni kõiksugu kauneid kunste toetada, tegeles ta ka ise loomisega. Soovituse lõpetuseks üks tema luuletus (samast raamatust lk. 71, tõlkinud Harald Rajamets):

Sa vaba elu, kerge, murest lahti
kui maine hüve mõlkusid mul mõttes!
Su rahus saan end kosutada mahti,
kui mind sa varjad oma sülle võttes.
Jäi maha linn täis rabamist ja jahti,
kus vaim nii väsib lakkamatus tõttes.
Nüüd kutsub mind see vaikne org, nii ilus
ning puuderohke, varjukas ja vilus.

Mai Põldaas

Süütust süüst ja järeltulevast soost. Ralf Rothmann “Surra kevadel”

Seitseteist aastat noor lüpsja Walter ja tema parim sõber Fiete ühest Schleswig-Holsteini mõisast võetakse pisut enne II maailmasõja lõppu armeesse, liiatigi Relva-SS koosseisu. Kumbki neist ei tunne natside vastu mingit sümpaatiat, kuid nüüd tuleb neil viimased hullumeelsed sõjakuud kuidagi üle elada. Walter, ülikombekas ja mõistlik, oskab õiges kohas vait olla ja saab pealtnäha rahuliku tegevusala – ta pannakse autojuhiks. Fiete aga on mässumeelne ja saadetakse rindele. Kui ta laatsaretti sattumise järel deserteerib, et mitte kahurilihana lõpetada, nabitakse ta kinni ja mõistetakse surma. Hukkamiskomandosse kuulub ka Walter, kelle selles sõjas ainsaks jäänud lask on määratud tabama sõbra rinda. Walteril pole valikut: kui ta käsku ei täida, saadetakse ta sõbra kõrvale seina äärde, kui ta meelega mööda laseb, seisab kogu komandol järgmisel päeval ees rindetee. Tema katsed paluda surmaotsus tühistada jooksevad liiva.

Kuidas saaks paremini näidata sõja absurdsust? Võimatust sellest tervena välja tulla? „Terveks jääda,“ nagu tihti soovitakse. Walter jääb terveks, väliselt, aga kahjudeta ei pääse sõjast keegi.

Ta näeb palju muudki, millest ta kunagi midagi ei räägi. SS-lased, keda ta oma autoga veab, piinavad üht sõbralikku ungarlastest talupojapaari. Silmusega kaelas tunde pingil kügelenud vanakestel lüüakse lõpuks pink jalge alt, Walter keeldub kaasa tegemast, naine jääb siiski püsti ja sõidetakse minema. Tema kaaslased on aga pingi auto külge kinni sidunud, nii et sõitma hakates poob ta ka naise üles. Veel üks süütu süü. Korralikuks ja samas ka ellu jääda on võimatu. Aga kui ellu jäädakse, tuleb sellega edasi elada.

Sellest kõigest räägib korduvalt auhinnatud autor Ralf Rothmann oma 2015. aastal ilmunud ja juba samal aastal Mati Sirkli eestindatud romaanis „Surra kevadel“ (Im Frühling sterben).

Rothmann oskab kirjutada. Kainelt, kuid seda haaravamalt suudab ta jutustada sõja õudustest ja inimsaatustest. Lugeja seisab silmitsi eksistentsiaalsete küsimustega, ilma et neid kordagi välja öeldaks.

Walteri lugu on Rothmanni isa lugu. Seda selgitab lühike raamtegevus, mis lisab romaanile veel ühe mõõtme. Esimestel lehekülgedel lastakse pojal süüvida vanaks jäänud isa olekusse, tema vaikimisse, tema sõjaängistusse, sõjatulest pärit tõsidusse, mis teda ülimast korralik-kusest hoolimata isolatsiooni tõukas.

Romaan algab tsitaadiga Piiblist: „Isad sõid tooreid viinamarju, aga laste hambad on hellad“. Selles öeldakse välja raamjutustuses vihjamisi puudutatud keskne teema: Vanemate traumade mõju järeltulijatele – saksa kirjanduses kahe viimase aastakümne vältel sageli käsitletud küsimus. Hukkamise eelõhtul seletab Fiete oma sõbrale seda trauma-pärandamise teooriat oma isa näitel, kes oli eelmises sõjas prantslaste käe läbi kannatanud. Ja Walter küsib temalt, mida siis pärandab see, kes peab tulistama, ja saab vastuseks: „Tõenäoliselt suure kurbuse…“ Järgmisel päeval tuleb Walteril Fietet tulistada.

Walter on tugev, pärast sõda naaseb ta koju, elab seal tagasihoidlikku ja töökat elu, aga sõda elab temas edasi ega jäta puutumata ka tema poega. Rothmann, kes on end vanemate vaikimisest ja nende ahtavõitu tööliselust välja murdnud ja käsitlenud kõigis oma teostes omaenda elu erinevaid teelõike – töölislapsena, algaja haritlasena proletaarses miljöös, kirjanikuna –, vaatleb selles raamatus oma isa kujunemisteed ja veendub seejuures, kui paljut ta oma isast kõigest hoolimata endaga kaasas kannab. Selles on omajagu paralleele Tammsaare „Tõe ja õigusega“.

See ei ole arveteklaarimine, vaid lugupidav ja mõistev lähenemine sõjapõlvkonna vaikimisele, mille tõttu sõjajärgsel sugupõlvel on tulnud kannatada. Raamat lõpeb epiloogiga, milles poeg möllavas lumetuisus 25 aastat pärast isa surma tema hauda enam üles ei suuda leida. Kas selle järel saabuv vaikus tähendab mineviku uste sulgumist või selle igavest jätkumist, jääb lugeja otsustada.

Rothmann kohtub lugejatega 7. mail kell 17 Tartu Linnaraamatukogus ja 9. mail kell 18 Tallinnas Vabamus ning loeb ette katkendeid romaanist. Juttu tuleb ka tema uuest romaanist „Tolle suve jumal“ (Der Gott jenes Sommers), mis kirjeldab samuti viimaseid sõjanädalaid, kuid sedakorda nn kodurinde perspektiivist, keskendudes elule ühes Schleswig-Holsteini talus toonastel segastel aegadel.

Väga paljutõotav kohtumine – ootan huviga!

Marko Pajević

Tõlkis Anne Arold