Jurga Vilé, Lina Itagaki “Siberi haiku”

Mul on hea meel, et graafilisi romaane rohkem eesti keeles ilmub, ja on ka hea meel, et leedu kirjandust eesti keeles ilmub.

Iga Siberi-lugu on omamoodi ja oma traumadega, see lugu siin on antud läbi (eel)teismelise poisi silmade.

Mis mulle väga meeldis, oli teatud fantaasiataseme sissetoomine, näiteks et vaene isahani Martin käis hingena kirjatuviks ja niisama lohutamas. Ja et mõned sümbolid võivad olla vägagi toeks ka rasketel aegadel (“õunad on Leedumaa”). Ja et enda ja teiste elushoidmiseks on vahel kunstist abi, olgu selleks siis laulukoor või ühine haikude kirjutamine.

Raamat on olulisel teemal ja olgugi, et kunstniku käekiri mulle väga ei istunud, siis soovitan ma seda raamatut ikka.

Ajaloo, lugude jutustamise, saatuste ja inimloomuste õpitund huvitavas vormis. Kurb muidugi ka …

Tiina Sulg

10 raamatut — Irina Möldre

Aleksandr Puškin “Muinasjutt tsaar Saltaanist, tema pojast, kuulsast ning vägevast sangarist vürst Gvidoonist ja imekaunist tsaaritarist Luigest”

Seda raamatut luges mulle ette ema. Luges ette vene keeles ja nii mitu korda, et esimene pool värss-muinasjutust on meile mõlemale pähe kulunud. Tavaliselt tuleb see osa ka ettekandmisele jõulude ajal, et oma kingid välja lunastada. Ning tundub, et Jõuluvana on meist juba tüdinud, sest kingid saame kätte väga kähku — nii, et poolest muinasjutust vaevalt pool saab ette kantud 😊

 

Victor Hugo “Cosette”

Selle raamatu puhul on eriti oluline, et kindlasti peab ta olema välja antud 1978. aastal ning sees peavad olema Siima Škopi illustratsioonid. Ta on eriline minu jaoks, sest tegu on minu esimese raamatukogust laenutatud raamatuga. Täpsemini siis on see raamat, mille laenutasin Tartu Linnaraamatukogu Tammelinna harukogust siis, kui tegin omale pileti. Raamatukogu asus siis aadressil Riia tänav 60 ning siiamaani, kui möödun sellest majast, siis mõtlen heldimusega oma lugejakarjääri algusele ja “Cosette’ile”.

 

Roald Dahl “Matilda”

Ühele lugejale peab raamat lugejast kindlasti meeldima! Eriti kui see lugeja, kellest loetakse, on Matilda! Minu jaoks oli ja on see hea tuju raamat – see tähendab, et seda lugedes muutub tuju paremaks! Eks oli aeg, kui tahtsin, et ka mul tekiksid erivõimed, mis aitaksid maailma jamadega toime tulla ja oma enda “proua Sõnnistele” koht kätte näidata.

 

J. K. Rowling “Harry Potteri” sari

Ma olen potterhead juba väga pikka aega. Harry Potterini jõudsin tegelikult oma arsti soovituse kaudu ning esimestest lehekülgedest minu jaoks tagasiteed enam polnud. Olen neid raamatuid korduvalt lugenud, näinud filme, käinud stuudiotuuril ning kulutanud aega ja raha oma Potteri-kogu täiendamisele. See, et mul on ainuüksi sarja esimest raamatut kodus neli eri väljaannet, on täiesti normaalne. Tegelikult võiks neid vist isegi rohkem olla 😊

 

Mihhail Bulgakov “Meister ja Margarita”

Ma tegin selle raamatuga esimese katse kaheksandas klassis. Siis asi ei edenenud kohe kuidagi. Uuele katsele läksin kümnendas ning tulemuseks oli uus lemmik, mida praeguseni püüan igal aastal uuesti lugeda. See on absurdne ja sügavalt filosoofiline teos, mis iga lugemiskorraga avab minu jaoks endas midagi uut. Lisaks on selles raamatus minu arvates üks keeleliselt kauneimaid lauseid ilukirjanduses: “Ratsaväelase lohiseval sammul, valge, vereva palistusega mantel õlgadel, astus kevadkuu niisani neljateistkümnenda päeva varahommikul Herodes Suure palee tiibu ühendavasse kaetud sammaskäiku Juudamaa prokuraator Pontius Pilatus.”

 

J. R. R. Tolkien “Sõrmuste isand” jt.

Tegelikult, ma esmalt nägin filmi. Siis lugesin raamatuid. Ja siis lugesin raamatuid uuesti ja uuesti ja uuesti. Lugesin neid nii palju, et päris mitu luuletust jäi justkui iseenesest pähe. Siis õppisin pähe ka ülejäänud – ka need megapikad! Ja kasutasin neid siis, kui oli vaja (loe: jõuluvana salmid). Tolkienit ei saa küll nimetada minu ukseks fantaasiakirjandusse, sest olin varem midagi ikka lugenud, aga oluline on ta küll. Temast algas minu kiindumus high fantasy vastu, mida püüan nüüd tagasi saada.

 

Terry Pratchett ja Neil Gaiman “Head ended”

Siis, kui Irina Pratchetti raamatud avastas, oli autor juba Eestis käinud ja lugejatega kohtunud. Ühesõnaga avastasin Pratchetti enda jaoks siis, kui nägin ajalehes, et ta oli Eestis käinud. Huvipärast võtsin lugeda tema raamatu “Vaibarahvas” ning lugesin siis järjepanu läbi kõik, mis tal kirjutatud ja eesti keelde tõlgitud oli. Lõpuks jõudsin “Heade enneteni” ning sain aru, et Neil Gaimaniga ühesse kirjutatud raamat on minu jaoks lihtsalt loodud. See võis olla ka väikestviisi põhjuseks, miks ma ülikooli usuteadust õppima läksin. “Räägitakse, et põrgus on parimad bändid. See on suures osas õige. Aga taevas on paremad koreograafid.”

 

Haruichi Furudate “Haikyu!!”

“Haikyu!!” on manga võrkpallist, millest on tehtud ka anime. Kui nüüd päris ausalt kõik üles tunnistada, siis alguses mulle see anime ei meeldinud. Minu jaoks oli võrkpall arusaamatu sport ja peale paari osa vaatamist ma loobusin. Mõni aasta hiljem jõudsin aga selle juurde ikkagi tagasi – lausa nii korralikult, et otsustasin katsetada ka mangaga. Nüüdseks on mul 45-köiteliset sarjast puudu 8 köidet! See on mu lemmik manga; minu esimene manga, mis saab peagi täis komplektiks. Miks mulle “Haikyu!!” meeldima hakkas – selle tegelased on lõputult toredad, täis entusiasmi ja armastust võrkpalli vastu; pea kõigil tegelastel on oma taustalugu ning põhjused, miks nad on nagu on; autori huumor ja lugu lihtsalt haarab lugeja kaasa!

 

Taylor Jenkins Reid “Evelyn Hugo seitse abikaasat”

See on kohe kindlasti üks minu viimaste aastate suuri lemmikuid ning nüüd on ta lõpuks olemas ka eesti keeles! Raamat Hollywoodi tähesärast ja kõigest ning kõigist, kellest tuli Evelyn Hugol tähesära poole püüeldes üle ronida. Reid loob niivõrd tõese Hollywoodi kuldaja staari, et korraks tekib tunne, et ta oli päriselt olemas. Lugeja elab talle kaasa, armub koos temaga ja tunneb koos temaga tema südamevalu. Sellest raamatust saab alguse Taylor Jenkins Reidi universum, kus elavad lisaks Evelyn Hugole ka tema järgmiste raamatute staarid: Daisy Jones, Mina Riva, Carrie Soto jpt. Iga raamat ja tegelane on omavahel kuidagi seotud, aga see põimumine on nii õrn, nii kerge, et iga järgneva raamatu lugemine eraldiseisvana on täiesti võimalik. Kui pilgutad valel hetkel, siis võib täitsa juhtuda, et ei märkagi varasemast raamatust tuttavat kuju nurga taha kadumas.

 

Mõtlesin, et viimane raamat võiks olla midagi värskemat, sel aastal loetut. Miski, mis on just hiljuti muljet avaldanud või meelde jäänud.

Quentin Tarantino “Ükskord Hollywoodis”

Mulle tõesti meeldis film, mille Tarantino raamatuks kirjutas. Selles oli nii palju viiteid ja vihjeid asjadele, millest saad aru vaid siis, kui tead veidigi 1960.-ndate lõpu 1970.-ndate alguse Hollywoodi kohta. Arvasin, et film on täiuslik ja paremaks enam minna ei saa! See raamat näitas, et saab ikka küll. Tarantino on fantastiline kirjanik, üks parimaid jutustajaid maailmas! Kõik see, mis oli filmis, oli olemas ka raamatus, võib-olla küll vähem olulisel kohal. Lisaks oli aga võimatu hulk informatsiooni, mida filmi vaadates lihtsalt ei saa vastu võtta. Väike ojake, mida Tarantino kasutas loo jutustamiseks filmis, on selles raamatus kasvanud suureks kärestikuliseks jõeks ning infotulv ähvardab lugeja endaga kaasa viia. Aga, oh millisele seiklusele lugeja selles möllus satub! Ja kui targana ma ennast selle lugemise järel tundsin!

 

Irina Möldre

Olga Tokarczuk “Ühe Raamatu otsijate teekond”

Ühest küljest ja teisest küljest. Ühest küljest ma seda raamatut hooga igale ettejuhtuvale soovitama ei hakka, aga teisest küljest olen ma veendunud, et nii mõnigi inimene võiks päris hea lugemiselamuse saada. Ühest küljest mulle see peateema — alkeemia, kristlik müstika, 17.-18. saj. vahetuse aegsed Prantsuse kombed, jumalikkuse üle targutamine — eriti korda ei läinud, aga teisest küljest oli nii hästi kirjutatud, et vedas looga kaasa. Lipikuid tsitaatide väljanoppimiseks sai ka raamatu vahele üksjagu, aga üle lugedes olid need kõik kuidagi looga nii seotud, et mingit eraldi väljatõstet ma ei teeks. Kuskilt küljest meenutas natuke Süskindi “Parfüümi” — oli see kirjutamisstiil või pelgalt sarnane koht ja ajastu või et eripärane kangelane teekonnal? ei tea, aga miskit oli. Ulmelist osa oli paar lehekülge, muidu ajalooline ajasturomaan (mis avab inimloomuse neid kihte, mis autorile tänases päevas olulised on). Jah.

Tiina Sulg

Indiaanijutukad: Põhja-Ameerika indiaanlased ilukirjanduses. 1. osa. Valge mehe kirjandus

Kui kõik ausalt ära rääkida, siis kõiges on süüdi Indrek Park, kes oma intervjuudes on nii õhinal rääkinud keeltest ja indiaanlastest ja kes nõnda tuletas mulle meelde mu kunagise indiaanihuvi. Kuna ma arvan, et see huvi on tekkinud või taastekkinud veel paljudel teistelgi, siis oli möödunud kevadel meie raamatukogus raamatunäitus  „Indiaanijutukad: Põhja-Ameerika indiaanlased ilukirjanduses”, kus oli väljas valik hästi- ja ammutuntud seiklusjuttudest ning kaasaegsest kirjandusest, kus indiaanipäritolu tegelasi, olgu tegu siis realistliku romaani, ulmeromaani või indiaanikrimi või hoopis koomiksiga. Teise poole näitusest moodustas indiaanlaste endi kirjandus, alates pärimusest ja muinasjuttudest ning lõpetades luule, kaasaegse proosa ja mälestustega. Õige napilt ja valitult sai näitusele ka ajalugu puudutavaid teoseid.

Järgnevas nimestikus on tavakirjas näitusel olnud raamatud, kursiivis on raamatud, mis näitusele ei mahtunud, olgu siis indiaani päritolu tegelaste liiga napi osakaalu pärast teostes või näitusepinna väiksuse tõttu või seepärast, et näituse tegemise ajal polnud seda raamatut veel raamatukogus, aga mis teema poolest võiks ikkagi huvi pakkuda. Rohekas kirjas on autoreid tutvustavad tekstid, need on kokkuvõtted ja/või segu Wikipediast, raamatute järelsõnadest ja mu isiklikust lugemiskogemusest. Autorite lühielulood näituse tarbeks kujundatuna on lõpus.

Näituse kujundusel kasutasin katkeid erinevate indiaanihõimude tekstiili- ja tekstiilikaunistusmustreist. Kui keegi tahab näituse ideed, kujundust või osa sellest näitusest kasutada, siis olge lahked, ma lihtsalt oleksin tänulik, kui mulle sellest teada antakse. (Ühendust võib võtta ka siis, kui tahetakse saada samas stiilis, aga teistsuguses sõnastuses pealkirju või alapealkirju. Ja võib-olla saab näituse tarbeks meie raamatukogust mõnda raamatut ka laenutada.)

Toredaid meeldetuletusi ja head avastamist! Ja kui kellegi tuleb veel meelde raamatuid, mis võiks siia nimekirja sobida, kirjutage siia kommentaaridesse juurde :)

Prantsuse kirjanik ja filosoof Voltaire (1694 – 1778) on toonud ühes oma filosoofilises jutustuses, „Kohtlane”, kõrvalseisja pilguga Prantsuse ühiskonda vaatlema hurooni.

Voltaire “Kohtlane ; Mikromegas” (Perioodika, 1996)

Ameerika mere-, rajamaa- ja ajaloo-romaanide autor James Fenimore Cooperi (1789 – 1851) tuntuim töö on tema viieköiteline indiaaniromaanide tsükkel “Nahksuka jutud” (“Hirvekütt”, “Viimane mohikaanlane”, “Rajaleidja”, “Pioneerid”, “Preeria”).

Karl May (1842 – 1912) oli üks saksa kõigi aegade menukamaid kirjanikke. Tema sümpaatia kuulus apatšidele ja ta on eelkõige tuntud oma Winnetou romaanide järgi.

Thomas Mayne Reid (1818 – 1883) jõudis kirjutada palju kaasahaaravaid seiklusromaane, tema seminolide pealikust rääkiv „Oceola” lubab endale küll üsna palju ilukirjanduslikku vabadust, aga mingi tõsieluline alus sel on.

Cooper, James Fenimore “Hirvekütt ehk Esimene sõjarada” (Eesti Ekspressi Kirjastus, 2004)

Cooper, James Fenimore “Pioneerid ehk Susquehanna allikad” (Birgitta, 1996)

Cooper, James Fenimore “Preeria” (Eesti Riiklik Kirjastus, 1962)

Cooper, James Fenimore “Rajaleidja ehk Sisemeri” (Birgitta, 1994)

Cooper, James Fenimore “Viimane mohikaanlane : jutustus aastast 1757” (Eesti Raamat, 1976)

May, Karl “Winnetou. Esimene raamat” (Kupar, 1990)

May, Karl “Winnetou jälgedes. Teine raamat” (Kupar, 1991)

May, Karl “Winnetou surm. Kolmas raamat” (Kupar, 1992)

Reid, Thomas Mayne “Oceola, seminolide pealik” (Eesti Raamat, 1979)

Welskopf-Henrich, Liselotte “Suure Karu pojad” (Eesti Raamat, 1976)

Портер, Дональд Клэйтон “Белый индеец” (Азбука-классика, 2005)

Рид, Майн “Оцеола, вождь семинолов” (Скифы, 1992)

Шульц, Джеймс Виллард “Ошибка Одинокого Бизона : повести” (Журнал “ЛЕПТА”, 1992)

Hall Öökull (Grey Owl, õige nimega Archibald Stansfeld Belaney (1888 – 1938)) oli eelkõige loodusmees ja tema raamatudki on välja kasvanud soovist inimestele loodust lähedasemaks ja mõistetavamaks teha. Hall Öökull austas kohalikke põlisrahvaid niivõrd, et väitis endki neist pärinevat.

Saksa autor Liselotte Welskopf-Henrich (1901 – 1979) kirjutas meelsasti indiaaniainelisi seiklusjutte ja uuris nende eluolu ka akadeemilisel tasandil. Dakootadest kõnelev „Suure Karu pojad” sai mitu järge, eesti keeles peale esmaraamatu neid kahjuks pole.

Benchley, Nathaniel “Small Wolf” (HarperCollins, 1994)

Broch, Ellinor “Oninga – irokesernes fange” (Bokklubbens barn, 1983)

Hall Öökull “Seidžo ja tema kobraste seiklused” (Eesti Raamat, 1967)

Jürgen, Anna “Sinine Lind, irokeeside kasupoeg” (Eesti Riiklik Kirjastus, 1958)

Landman, Tanya “Apache” (Walker Books, 2007)

Shipton, Vicky “Grey Owl” (Pearson Education, 2003)

Welskopf-Henrich, Liselotte “Die Söhne der grossen Bärin. Band 1 : Harka” (Altberliner Verlag, 1979)

Welskopf-Henrich, Liselotte “Die Söhne der grossen Bärin. Band 2 : Der Weg in die Verbandung” (Altberliner Verlag, 1979)

Welskopf-Henrich, Liselotte “Die Söhne der grossen Bärin. Band 3 : Die Höhle in den Schwarzen Bergen” (Altberliner Verlag, 1980)

Вельскопф-Генрих, Лизелотта “Харка – сын вождя” (ТЕРРА, Литература, 2000)

Рид, Майн “Оцеола, вождь семинолов” (Белый город, 2004)

Ameerika luuletaja Henry Wadsworth Longfellow (1807 – 1882) talletas kõik oma teadmised indiaani folkloorist ja kogu oma armastuse ja südamevalu põlisameeriklaste vastu eeposes „Laul Haiavatast”.

Kabur, Boris “Haiavata lood : ümberjutustus lastele” (Eesti Raamat, 1990)

Longfellow, Henry Wadsworth “Laul Haiavatast : [poeem]” (Eesti Riiklik Kirjastus, 1960)

Ameerika autori Charles Frazieri (s 1950) tegi tuntuks juba tema Kodusõjast jutustav debüütromaan „Cold Mountain”, tema teine
romaan „Kolmteist kuud” keskendub tšerokiide saatusele.

Zane Grey (1872 – 1939) oli produktiivne ja populaarne ameerika autor, kes kirjutas peamiselt vesterne. Paljud tema teosed jõudsid ka kinolinale. Tema esimene raamat “Betty Zane” sai inspiratsiooni tema perekonna ajaloost ja legendidest.

Barry, Sebastian “Otsata päevade aegu” Eesti Raamat, 2019)

Blake, Michael “Dances with wolves” (Fawcett Gold Medal : Ballantine Books, 1990)

Boyden, Joseph “Three day road” (Phoenix, 2006)

Fast, Howard “Viimne piir” (Eesti Riiklik Kirjastus, 1951)

Frazier, Charles “Kolmteist kuud” (Eesti Raamat, 2009)

Grey, Zane “Betty Zane” (Olion, 1996)

Landman, Tanya “Buffalo soldier” (Walker Books, 2014)

London, Jack “Külma lapsed” (Fantaasia, 2012)

London, Jack “Smoke Bellew ; Merehunt” (Eesti Raamat, 1985)

Penney, Stef “Huntide hellus” (Pegasus, 2008)

Фидлер, Аркадий “Белый Ягуар – вождь араваков : [трилогия]” (Молодая гвардия, 1987)

Brown, Sandra “Indiaanipealiku pantvang” (Ersen, 1998)

Donnell, Susan “Pocahontas” (Sinisukk, 1996)

Grey, Zane “Kaduv ameeriklane” (Kupar, 1998)

Harmon, Amy “Kus uitavad kadunud” (Rahva Raamat, 2022)

Kanada autor Joan Clark (s 1934) on tihtipeale ammutanud inspiratsiooni kohalikust ajaloost. Romaanis „The Victory of Geraldine Gull” kohtuvad kriid, odžibveid ja valged.

Soome kirjanikku Katja Kettut (s 1978) on eelkõige huvitanud soome väljarändajate ja odžibvei indiaanlaste ajalugu ja omavahelised suhted ja seda on ta väljendanud nii kirjanduses kui dokumentaalfilmina.

Clark, Joan “The victory of Geraldine Gull” (McClelland & Stewart, 1989)

Craven, Margaret “Öökull huikas mind” (Kupar, 1991)

Kesey, Ken “Lendas üle käopesa” (Ersen, 1999)

Kettu, Katja “Rose on kadunud” (Koolibri, 2019)

Phyllis Christine Cast (kirjanikunimega P. C. Cast; s 1960) ja tema tütar Kristin Cast (s 1986) on kahepeale kirjutanud 12-osalise „Öö Koja” sarja, kus peategelase Zoey vanaema on tšerokii. Vanaemast ei kirjutata küll palju, aga see on oluline osa Zoeyst.

Kanada autori Charles de Linti (s 1951) meelisžanr on linnafantaasia ehk urban fantasy. Oma lugudesse põimib ta mitmete maade mütoloogiaid, aga peaaegu igas tema teoses on oma oluline koht ka indiaanimütoloogial.

Stephenie Meyeri (s 1973) kuulsas vampiiriromaanisarjas “Videvik” toimub tegevus kiljuudi reservaadi läheduses olevas linnakeses ning üks peategelastest, hundiks muutuv Jacob, on kiljuut.

Cast, P. C. & Kristin “Marked : a House of Night novel” (Atom, 2009)

Cast, P. C. & Kristin “Märgitud” (Pegasus, 2010)

De Lint, Charles “Kusagil lennata” (Varrak, 2001)

De Lint, Charles “Südame metsad” (Varrak, 2009)

Meyer, Stephenie “Noorkuu” (Pegasus, 2009)

Meyer, Stephenie “Videvik” (Pegasus, 2008)

Simak, Clifford D. “Jumalate valik” (Fantaasia, 2017)

Stephenson, Neal “Lumevaring” (Varrak, 2003)

Tarlap, Tiit “Lõhestusjoon” (Varrak, 2012)

Alabamast pärit koomiksikirjanik Jason Aaron (s 1973) ja Serbiast pärit koomiksikunstnik Rajko Miloševic (kunstniku- nimega Gera ja R.M. Guéra, s 1959) on kahepale valmis saanud põneva 10-osalise siuu aladel toimuva indiaanikrimikoomiksi „Scalped”.

Ameerika autor Tony Hillerman (1925 – 2008) on eelkõige tuntud oma indiaanikrimidega. Navahodega on tal olnud head suhted lapsepõlvest peale ning tema püüd krimikirjanduse kaudu navahode kombeid tutvustada on pälvinud mitmeid auhindu, muuhulgas ka ametliku Navahode Sõbra tiitli.

Aaron, Jason, Guera, R. M. “Scapled. 1. Indian country” (DC Comics, 2007)

Aaron, Jason, Guera, R. M. “Scalped. 2. Trail’s end” (DC Comics, 2012)

Grisham, John “Salakaebaja” (Varrak, 2017)

Hillerman, Tony ” A thief of time” (Penguin Books, 1993)

Hillerman, Tony “Esimene kotkas” (Ersen, 2000)

Hillerman, Tony “Must tuul” (Eesti Raamat, 2007)

Hillerman, Tony “People of darkness” (Sphere Books, 1988)

Hillerman, Tony “The blessing way” (HarperCollins, 1990)

Hillerman, Tony “The fallen man” (HarperCollins, 1996)

Mäki, Reijo “Indiaanlane” (Eesti Raamat, 2015)

 

Tiina Sulg

Vaata ka “Indiaanijutukad: Põhja-Ameerika indiaanlased ilukirjanduses. 2. osa. Indiaanlaste kirjandus”  ja “Indiaanijutukad: Põhja-Ameerika indiaanlased ilukirjanduses. 3. osa. Pärimus ja pisut ajalugu” 

 

Pat Barker “Tüdrukute vaikimine”

See on nüüd see raamat, mis on naise kirjutatud ja valdavat naislugejale, aga ei ole naistekas.

Sõjalugusid on läbi aegade räägitud ja kirjutatud, aga enamasti on need sõduri (olgu selle auastmega, kuidas on) pilgu läbi, selles raamatus on peategelane sõjasaak.

Ma ei ole kunagi neist Vana-Kreeka müütidest eriliselt vaimustuses olnud, ühtteist on tänu kooliharidusele kuskile ikka külge ka jäänud, niiet valdav osa nimesid olid ses Trooja sõjast kirjutavas raamatus tuttavad, lähenemisnurk ja suhtumine oli aga hoopis midagi muud.

Raamatu peategelane on kunagine Lyrnessose kuninganna Briseis. Trooja sõda venis teadupärast pikale ja vahepeal trallisid kreeklased muid linnu vallutada, näiteks sedasama Lyrnessost. Kuningannast sai ori. Achilleuse ori. Ja ori ei olnud enam inimene, vaid hingav asi. Läbi raamatu püüab Briseis oma inimlikkust alal hoida, vastu pidada, vaadelda ja mäletada, lootuses, et neid lugusid saab kunagi ka sellisest vaatepunktist jutustada.

Julm lugu, mis on jutustatud päris hästi. Kohati tuli meelde Jerzy Kosinski “Kirgas lind”, mis on ka julm lugu julmast ajast, aga pagana hästi kirjutatud. Lugu, mis paneb kaasa mõtlema ja edasi mõtlema, olgu siis ajaloo, legendide või tänapäeva üle.

Tõlkis Eda Ahi ja valdavalt tõlkis hästi, aga paaris kohas ma ei saanud aru, kas oli tõlkeapsakas või oli autori apsakas, mille tõlkija jättis nagu autoril oli, kuigi oleks võinud sarnase, aga nüansilt pisut-pisut teistsuguse sõnavalikuga asja siluda.

Üldiselt ma täitsa soovitan seda raamatut lugeda, kuigi see raamat pole ühtlaselt hea, vaid pinget ja kirjeldusi ja emotsioone tuleb pigem pahvakutega ja vahele on sellist täitematerjali. Trigger warning igaks juhuks ka, see, et jutustab naine, kes on sõjasaak, annab juba aimu, mis sorti warning on.

PS Kui inglise keel raskusi ei valmista, siis soovitan juurde lugeda Carol Ann Duffy luulekogu “The World’s Wife”. (No ja arvatavasti võiks Madeline Milleri raamatuid (“Achilleuse laul” ja “Kirke“) ka soovitada, kuigi ma ise ei jõudnud nendega kuigi kaugele, aga peale selle raamatu lugemist mulle tundub, et ma võiks uuesti proovida.)

PPS Selle raamatu annab ka ulme alla paigutada: 1. üldjuhul müütide ümberjutustused lähevad ulme alla; 2. katkuepideemia laagris võis olla Apolloni vastus palvetele, aga võis ka olla lihtsalt juhus; 3. Achilleuse ema tuleb mõned korrad merest maale; 4. miskit oli nagu veel, aga ei tule praegu meelde…

Tiina Sulg

10 raamatut — Valentina Brovina

1. Silvia Rannamaa “Kasuema“

Põhikooli lõpus lugedes tõi see raamat pisara silma, aga ka teismelise elu ja murede äratundmise rõõmu.

.

2. Eduard Bornhöhe “Vürst Gabriel, ehk, Pirita kloostri viimased päevad“

See raamat ei vaja kommentaare. Vahest see, et filmi “Viimne reliikvia” ja raamatu lugu ei ole päris üks-ühele.

.

3. Delia Owens “Kus laulavad langustid“

Raamat, mis tõmbab sind endasse ega lase lahti. Sellest, et inimene on osa loodusest ja inimloomus on nagu looduski ühtaegu nii lihtne kui ka keeruline.

.

4. Thomas Hardy “D’Urberville’ide Tess“

Thomas Hardy visiitkaart, enimloetud ja enim filmitud romaan. Klassikaline teos kirest, tragöödiast ja katsumustest, mis seisavad õnne teel.

.

5. Peter Høeg “Preili Smilla lumetaju“

Smilla on Taanis elav Gröönimaalt pärit immigrant. Seepärast teab lume kohta uskumatult palju fakte. Raamatu keskmes on kriminaalne juhus, mida ta püüab lahendada toetudes jalajälgedele lumel ja teadmisle, et erinevate ilmastikutingimuste korral on lumel oma eripärad.

.

6. Gerard Durrell “Minu pere ja muud loomad“

Raamat, mis sõna otseses mõttes pakatab huumorist, heatahtlikust irooniast ja eluarmastusest. Üks neist, mida sa ei loe – sa elad selles. Tegelased on otse silme ees: nii linnud ja loomad, kui ka arvukad ekstsentrilised, kuid sõbralikud Durrelli perekonna liikmed ja sõbrad.

.

7. Fjodor Dostojevski “Idioot“

Raamat on kirjutatud 153 aastat tagasi, kuid probleemid, inimeste käitumine ja elu on praegugi samad. Sest inimene on inimene. Ja kõik tema emotsioonid ja tunded on, olid ja jäävad kogu aeg samadeks.

.

8. Arthur Hailey “Lennujaam“

Autor avab meile tavaliste inimeste silme eest varjatud suure rahvusvahelise lennujaama salamaailma. Veelgi enam, kogu selle keerulise organismi telgitaguseid näidatakse tavatöötajate töö kaudu. Lumetorm, terrorist lennukis, vajadus teha hädaolukordades kiireloomulisi otsuseid – see on suurlinna lennujaama elu.

.

9. David Weiss “Alasti tulin ma. Romaan Auguste Rodinist“

Seda raamatut lugedes elad sa lihtsalt kaasa kogu Rodini elule. Kõik tema võidud, ebaõnnestumised, kogu tema valu jäävad sinuga igaveseks.

.

10. Vicki Myron “Kuulus raamatukogukass Dewey“

Kuidas juhtus, et õnnetu pisike leitud kassipoeg muutis ühe väikelinna raamatukogu lähedalasuvate elanike kohtumispaigaks ja turistide tõmbekeskuseks ning tegi selle Ameerika provintsilinnakese maailmakuulsaks.

.

Valentina Brovina

Kätlin Kaldmaa „Lydia”

Me kõik teame Lydia Koidulat, eesti luuletajat ja näitekirjanikku, lopsaka juuksepahmakaga daami sajakrooniselt rahatähelt. Kirjanik Kätlin Kaldmaa on ära teinud suure töö, uurinud Lydia Koidula elu kohta arhiivmaterjale ja lugenud raamatuid ning koos kunstnik Jaan Rõõmusega andnud välja Lydia elust jutustava lasteraamatu.

Tuleb välja, et Lydia Koidula (sünninimega Lydia Emilie Florentine Jannsen) oli tõeline Eesti oma supertüdruk. Suure lugeja ja usina õpilasena asendas ta juba koolitüdrukuna mõnikord isa õpetaja ametis ning 14-aastasena hakkas tööle papa Jannseni asutatud Perno Postimehe juures, kirjutades sinna ka ise lugusid. Kui ta sai 22, ilmus tema esimene luuleraamat, 25-aastase Lydia luuletuste põhjal loodud laule esitati Eesti esimesel laulupeol. Lisaks sellele, et Lydia oli suurepärane õpilane, oli tal ka imekaunis lauluhääl, ja kõigi muude tööde-tegemiste kõrvalt jaksas ta veel hoolitseda koduse majapidamise eest.

Raamat räägib Lydia elust alates sünnist kuni ajani, mil ta on abiellunud ja tal on endal lapsed. See on tore lugemine lastele ja huvitav ning silmaringi avardav täiskasvanud lugejale. Miks mitte viia end paremini kurssi selle mitmekülgselt andeka ja erilise tüdruku eluga, kelle kohta Karl August Hermann on nii ilusasti öelnud:

„Harva valab loodus oma iluandeid nii rikkasti kellegi inimese peale välja, kui seda Koidulale oli sündinud. Tema oli ärarääkimata vaimurikas naisterahvas. Tema terve isedus oli nagu luulelist õhku täis. Iga sõna, mis ta suust kuuldus, oli enne nagu iluduses valatud.”

Kirsti Läänesaar

Silvia Moreno-Garcia “Mehhiko õudusjutt”

Käesoleva raamatu tegevuse ajastuks on 1950-ndad aastad.

Suurlinnas elav Naoemi elab ajastule kohast elu, nautides tähelepanu ja seltskondlikku elu.

Kui tema pere saab teate sugulase käekäigu kohta, saadetakse neiu viivitamatult külakesse, endisesse hõbedakaevanduse kummalisse häärberisse, kus tuleb tal isiklikult kalli onutütre Catalina tervise kohta vastuseid saada.

Algselt väga rahulikult kulgev teos juhatab vaikselt aga kindlalt sisse õudused, mida peidab selle varasemalt suursuguse perekonna Doyle´i „turvaline” kodu. Võib öelda, et mõne koha või perekonna ajaloos on rohkem kurjust ja süngust kui teises …

Üks asi viib teiseni ja nii jätab Naoemi maha võimaluse naasta oma armastatud kodulinna Méxicosse.

Seda, mis edasi hakkab saama, poleks osanud ette arvata ka kõige fantaasiarikkama mõttetööga pea.

Ajastutruu ja huvitava kulgemisega romaan, mille manöövrid on väga omapärased ja ka õudust külvavad. Seda kõike omanäoliselt rahulikul moel.

Silvia Moreno-Garcia

Moreno sündis 25. aprillil 1981. a Mehhikos, kuid kolis aastal 2004. a Kanadasse. Silvia on Innsmouth Free Pressi väljaandja. Ühltasi on ta ka ajalehe The Washington Post kolumnist.

Morenol on Briti Columbia ülikooli magistrikraad loodusteaduste ja tehnoloogia uuringutes. Tema väitekirja saab lugeda Internetis ja see kannab pealkirja “Magna Mater: naised ja eugeeniline mõte HP Lovecrafti töös”.

Silvia Moreno-Garcia on mitmete kriitikute poolt tunnustatud romaanide autor: „Gods of Jade and Shadow” (Sunbursti auhind, Ignyte’i auhind), „Mehhiko õudusjutt” (Locus Award, British Fantasy Award, Pacific Northwest Book auhind, Aurora auhind, Goodreadsi auhind) ja teised.

Ta on toimetanud mitmeid antoloogiaid, sealhulgas „She Walks in Shadows” (World Fantasy Awardi võitja, avaldatud USA-s nimega „Cthulhu’s Daughters”).

Andmed wikist.

Triin Võsoberg

Katrin Laur “Tunnistaja”

Katrin Lauri „Tunnistaja“ tekitab mõtteid. Esimene mõte või täpsemalt küsimus: miks sellest raamatust tänases Eestis rohkem ei räägita? Minu jaoks on vastus ilmselge. Eestis ei toimunud pärast iseseisvuse taastamist dekolonisatsiooni, desovjetiseerimist ja derussifitseerimist. Raamat räägib mitte eriti kaugetest aegadest. Seal on ebameeldivaid inimesi, keda paljud meie seast on tundnud ja/või kelle sugulased on tähtsatel positsioonidel. Sellised isikud ei soovi juhtida ajaloole „liigset tähelepanu“. See on kahtlemata tohutu erinevus Saksamaaga, kus eliitnatside suguselts peab kohustuslikus korras oma esivanema hukka mõistma. Ja siis tegema seda aina uuesti ja uuesti ja uuesti… Kuni ajab iiveldama. Eestis sellist nõuet ei ole ning sellest on mul sageli kahju.

Raamatul on kaks peategelast. Hea ja halb. Hea peategelane on katoliku piiskop Eduard Profittlich, kes küüditati Venemaale ja mõisteti surma. Venemaal suri ta enne surmaotsuse täideviimist märtrisurma. Halb peategelane on Nigol Andresen. Kuna Eduard Profittlich käib surijatele viimset võidmist andmas, siis tekkis mul väike paralleel Punamütsikesega. Nigol Andresen, kes oli tark ja haritud mees (aga ka väga kuri), meenutas mulle Kurja Hunti. Punamütsikese muinasjutul on kaks versiooni. Algses versioonis, mille kirjutas Charles Perrault, võidab Hunt. See muinasjutt pidi olema hirmutav hoiatus. Vendade Grimmide versioonis jääb Punamütsike alguses alla (Hunt õgib nii tema kui ka ta vanaema), kuid hiljem lõigatakse ohvrid Hundi kõhust välja. Hunt kaotab.

Nõnda saab lugeda ka seda raamatut. Lõpeb ta piiskopi hukuga, kuid kas lõpeb? Kui on midagi võimsamat kui surm (ja on!!!), siis peavad Kuri Hunt (Nigol Andresen) ja ta sõbrad (teised punased) vastu võtma kaotuse ja õiglase karistuse. Minu kui lugeja hinges nad seda ka tegid. Võitis kindlasti Eduard Profittlich.

Raamatu võlu on ajalooliste detailide (ka ajaloolise klatši!) rohkus. Seda raamatut on minu meelest väga mõnus lugeda ja samal ajal guugeldada. Nt räägitakse Tõnissoni miniast, kes mõrvas Tõnissoni poja. Venelased lasksid pärast mõrvari vanglast välja ning hiljem töötas ta muuhulgas ka Tallinna raamatukogudes. Mõtlesin kohe, et on täitsa võimalik, et ma laenutasin kunagi raamatuid ehtsa mõrvari käest. Selliseid huvitavaid – alati küll mitte mõrvadega seonduvaid – ajaloolisi detaile on raamatus väga palju. On selge, et tehtud on ülipõhjalik uurimistöö.

Arvan, et see teos peaks olema kohustuslik kõigile, kes tahavad sügavuti mõista seda osa ajaloost, millest siiani paljud rääkida ei taha. Koolis võiks see raamat olla kohustuslik.

Piret Kivi

10 raamatut — Doris Diana Orr

Leelo Tungal „Vana vahva lasteaed”

Alustame algusest. Seda luuleraamatut lugesin kunagi nii palju, et see kulus pähe. Leelo Tunglal on vaimukas tekst, mis ajab ka täiskasvanud naerma. Selle juures on väga sobivad Edgar Valteri illustratsioonid. Raamatu nimiluuleuts tuletab meelde, et kõik soliidsed täiskasvanud on kunagi lapsed olnud. „…näed, et maailm – see on mingi vana vahva lasteaed /…/ Kosmonaut kord piima luttis. Küüsi näris kirjanik. Lüpsja raadio katki kruttis. Nina koukis lihunik.” No kas pole tore?

.

Tove Jansson “Muumitroll”

Siia võiks tegelikult lisada kõik Muumioru raamatud. T. Jansson on loonud maailma, mis erineb kõigist teistest mulle teadaolevatest lasteraamatutest. Milles see erinevus seisneb, on raske sõnadesse panna ja ehk pole vajagi. On asju, mida saab ainult tunnetada. Muumitrollide maailm on põnev ja natuke müstiline, aga samas turvaline. Kõigisse probleemidesse suhtuvad muumitrollid stoilise rahu ja leebe mõistmisega. Sabatäht läheneb? Mis seal ikka, tuleb varju minna. Maja jääb veeuputuse alla? Siis sööme hommikusööki katusel.

Paljud raamatutest on ehk laste jaoks liiga tõsised ja mõtlikud, nagu “Trollitalv” või “Hilja novembris”, kuid natuke vanemana on need väga hea lugemine.

.

Michael Ende “Momo”

Nimitegelane on tüdruk, kes elab sõbraliku kogukonna keskel amfiteatri varemetes arvatavasti mõnes Lõuna-Euroopa linnas. Ühel päeval ilmuvad välja hallides ülikondades härrad, kes hakkavad inimestega kaupa tegema nende aja üle. Nad väidavad, et aega saab kokku hoida ja nende kätte hoiule anda. Mida rohkem aega kokku hoida, seda rohkem aega olema saab. Tulemus on muidugi vastupidine. Inimesed hakkavad kiirustama ja muutuvad närviliseks ning aega ei ole sugugi rohkem. Momo on see, kes inimestele varastatud aja tagasi toob. Mõtlemapanev ja hästi kirjutatud lugu.

.

René Goscinny ja Albert Uderzo “Asterix”

Tegemist on koomiksisarja, mitte raamatuga, aga tahan selle ikkagi välja tuua. Asterixi lugesin esimest korda 10-aastaselt ja mulle meeldis. Olen lugenud täiskasvanuna ja mulle meeldib ikka. Lisaks vaimukale tekstile ja joonistustele tuleb tunnustada head tõlkijat, kes on suutnud sisu ja huumori eesti lugejani tuua. Lisaks teravmeelsele huumorile on “Asterix” hariv. Mul oli tänu Asterixile varsti selge, kes on leegionär või tsentuurio, mul oli ettekujutus rooma sõjaväekorraldusest ja teadsin peast ladinakeelseid sententse. Soovitan “Asterixi” koomikseid lugeda lastel ja täiskasvanutel, kuid ekraniseeringutest tuleks pigem eemale hoida. Neis jääb võrreldes koomiksiga väga palju puudu ja teravmeelsest huumorist ei ole midagi alles.

.

Dina Rubina “Cordoba valge tuvi”

Põnev ja mitmekihiline raamat jutustab kunstieksperdi ja võltsija Zahhari elust põigates vahepeal minevikku – tema lapsepõlve Krimmis ja ülikooliaega Leningradis, tema ema noorusesse ja blokaadiaegsesse Leningradi. Lisaks peategelase elule süveneb autor tema värvikate sugulaste saatusesse: Zahhari onu Sjoma, ema Ritka, emaema Njusja, Leningradis elav filoloogist tädi. Oluline liin on Zahhari põlvnemine ja natuke segane perekonnalugu, mis teose lõpuks lahti hargneb.

.

Terry Pratchett “Väikesed jumalad”

See on Pratchetti raamatutest minu lemmik just teema tõttu. Sõnakasutus ja huumor on sama hea, kui autori teistes raamatutes. “Väikestes jumalates” on keskmes suur jumal Om, kes ilmub maailma väikese kilpkonna kujul. Asi on selles, et Kettamaailmas on jumalatel nii palju võimu, kui palju neil on uskujaid. Ja selgub, et võimsa Omnia riigi religiooni omnianismi jumalat usub tegelikult ainult üks inimene – rumalavõitu noviits Brutha. Arvata võib, et väikse kilpkonna kujul ei suuda Om maailmas palju korda saata, aga õnneks on olemas Brutha, kes ei kaota temasse usku.

.

Mika Waltari “Sinuhe, egiptlane”

See on üks parimaid ajaloolisi romaane, kui mitte kõige parem. Ilmselt ei vajagi see teos erilist kommentaari. Waltari maalib tõetruu pildi elust Lähis-Ida piirkonnas 14. sajandil e.m.a, nii tõetruu kui see pikka ajavahe arvestades olla saab. Lugedes tekib tunne, nagu oleksid ise seal. Tegevus toimub alguses Teebas, siis rändab Sinuhe Süüriasse, Babülooniasse, Kreetale ja veel mitmesse paika, mis praegu meelde ei tule, kohtudes muuhulgas ajalooliste isikutega. Teiste hulgas on olulisel kohal Nofretete ja vaarao Ehnaton, kes läks ajalukku püüdes Atoni kultust kehtestada. Lisaks ajaloolisele detailsusele suudab Waltari tegelased lugeja jaoks elavaks muuta. Oma elu lõpus on Sinuhe muutunud skeptiliseks ühiskonnas valitsevate arusaamade ja eriti sõjapidamise ülistamise suhtes väljendades sellega autori enda maailmavaadet.

.

Tõnu Õnnepalu “Mandala”

Õnnepalu on paljude lemmik, kuid tahan esile tõsta just “Mandalat”, mis meeldis mulle oluliselt rohkem kui autori järgnevad raamatud. Siin on olemas Õnnepalule omane sisekaemus, kuid ta vaatleb igapäevaelu läbi kassi silmade. Endale omases mõtlikus stiilis ja sooja mõistmisega kirjutab autor elust maakohas ja inimestest, kellega seal kokku puutub. Idee poolest sarnaneb see natuke tema “Paradiisiga”, kuid raamatu keskmes on siiski kassid, kelle hingeelu autor meisterlikult edasi annab.

.

Virginie Despentes “Vernon Subutex”

See triloogia on midagi hoopis teistsugust. Tegevus toimub Pariisis, kus tegutsevad transvestiidid, pornostaarid, muusikud, režissöörid, eluheidikud jne, kelle peategelane Vernon tahtmatult omavahel kokku viib. Kuna teose autor on endine pornotöötaja, võiks arvata, et tegemist on väga ropu teosega, kuid see on liialdus. Nii mõnigi kriminaalromaan on palju ropum. Sellegipoolest arvan, et konservatiivsele inimesele see raamat ei meeldi.

Mind kõnetas “Vernon Subutex” eelkõige sellepärast, et autor suudab hämmastava empaatiaga avada iga tegelase mõttemaailma ja kirjutada nii, et lugejal tekib mõistmine ka negatiivsete tegelaste suhtes. Tegelikult ei saagi öelda, et raamatus oleks negatiivseid ja positiivseid tegelasi, nad on lihtsalt inimesed. Autoril ei ole inimloomuse osas illusioone. Kuigi Despentes ei õigusta ega mõista oma karakterite teguviisi hukka, on raamat tugevalt ühiskonnakriitiline.

.

Herta Laipaik “Maarjakask”

Raamat koosneb kaheksast kunstmuistendist, mille autor on väidetavalt kirjutanud vana jutuvestja poolt kuuldud lugude põhjal. Tegelikult on mulle selgusetuks jäänud, kas selline jutuvestja oli päriselt olemas või mitte. Ilusad ja lummavad lood vanadest aegadest on kirjutatud Helme murrakus.

Lugusid võiks nimetada muinasjuttudeks, mis on segunenud rahva- ja kohapärimusega. Seal tegutsevad puuvaimud, soovaimud, surnute hinged. Kõigi muistendite sündmustik toimub Helmes ning on sageli seotud mingi kindla maamärgiga – kivi, künka või puudesaluga.

Kui järele mõelda, ei teagi, miks mulle pole rohkem Herta Laipaiga teoseid kätte sattunud. Ehk on aeg see viga parandada.

.

.

Doris Diana Orr