Posts Tagged ‘ajaloost’

Alexandre Dumas vanem “Kolm musketäri”

Siinkirjutaja sai suure üllatusega teada, et leidub inimesi, kes polegi lugenud „Kolme musketäri”! Järele mõelnuna jõudis muidugi kohale: uued põlvkonnad pole ehk lihtsalt (veel) jõudnud või pole neile soovitatud. Vanemate generatsioonide puhul on mittelugemise puhul samuti palju erinevaid põhjuseid – pole kätte sattunud, maitse on olnud teistsugune, on tundunud liiga „poistekas” jne. Aga: nii ühtedele kui teistele soe soovitus. Ja lisaks ka varem musketärisarja lugenuile – nostalgia mõttes tasub sari uuesti kätte võtta!

Noor d’Artagnan siirdub provintsist pealinna Pariisi, et liituda kuulsate musketäridega. Juba teel tabavad noort mõõgameest sekeldused ja intriigipundar saab alguse. Pariisis kohtub ta erinevatel asjaoludel kolme musketäriga. Athos, Porthos ja Aramis – kellest igaühel on varjunime kandmiseks – oma põhjus saavad tema parimateks sõpradeks ja seikluskaaslasteks. Algab pöörane seiklus, mis jätkub romaanides „20 aastat hiljem” ja „10 aastat hiljem” (3 köidet).

17. sajandi Prantsusmaa, õukond, kuningas Louis XIV, kardinal Richelieu, Inglise kõrgaadlik Buckingham – kogu see keskkond oma tegelastega on lugemiseks põnev ka 21. sajandil. Erinevalt paljudest 19. sajandil kirjutatud teostest pole „Kolm musketäri” kuidagi anakronistlikuks muutunud, see on kirjandusklassika. Ja mitte ainult poistele.

Alexandre Dumas vanem
Alexandre Dumas vanem, sündinud Alexandre Dumas Davy de la Pailleterie (24. juuli 1802 – 5. detsember 1870) oli prantsuse kirjanik, kes on tuntud ajalooliste seiklusromaanide poolest. Ta on kõige loetum prantsuse kirjanik maailmas.
Kuigi Alexandre Dumas vanem on tänapäeval tuntud seiklusjuttude poolest, saavutaski ta omal ajal tuntuse draamakirjanikuna.
Tema tuntuimad tööd on “Kolm musketäri” (Les Trois Mousquetaires); “Kakskümmend aastat hiljem” (Vingt Ans après); “Krahv Monte-Cristo” (Le Comte de Monte Cristo); “Vikont de Bragelonne, ehk, Kümme aastat hiljem” (Dix Ans plus tard ou le Vicomte de Bragelonne) ja “Must tulp” (La Tulipe noire).

Janar Kotkas

Allikas autori kohta: Wikipedia

Tonny Gulløv “1000-aastane kuningriik”

Viikingid on mind isiklikult suutnud ajaloos enim köita. Teada on, et tegu oli rahvaga, kellele kippus olema väga meeltmööda võtta, mida sai, võtta väe ja võimuga, ning lahingut lüüa, kui selleks avanes pisimgi võimalus. Samuti ei maksa unustada, et viikingid olid väga head kauplejad ja maadeavastajad.

Viikingitest kõnelevaid romaane ja teaduspublitsistikat jagub huvitatule uurimiseks küll ja veel.

Ilmselt esimene suurem kokkupuude antud rahvaga pärineb minu jaoks romaanist „Orm Punane”. Senini saab muigega meenutatud, kui õnnetu oli peategelane haigevoodis, kus ta lalisedes kurtis, et teda ei taha enam isegi kirbud ja täid…

Neile, kes soovivad pigem liikuvaid pilte jälgida, on antud väga köitev telesari „Viikingid”. Ära ei tasu muidugi unustada, et selles sarjas pole päris kõik teps mitte loogilises ega ka kronoloogilises järjestuses. Siiski julgen antud sarja soovitada, juba näidatav looduski (Iirimaa ja Kanada) on imetlemist väärt ja saab ka kätte tunde, kuidas tol ajal elu-olu kulges. Sarjast IMdBs.

Treiler sarja viimasele hooajale:

“1000-aastane kuningriik” räägib loo ühest algselt täiesti juhuslikust poisikesest, kelle küla tehakse maatasa ja kes võetakse orjaks laevale. Sõudes (mis soodustas teadagi võimsate lihaste arengut) ja selle kõrvale kuulates kaasorja pajatusi tuntud ja tähtsatest jarlidest-kuningatest möödub aasta ning uljast tegelasest on kujunemas täiseale lähenev noormees. Ära tasub mainida, et peategelane on ütlemata ülbe, enesekeskne ja kaklushimuline — saades sellest ka ise vägagi suurepäraselt aru ja ühtlasi enda „omadusi” korduvalt siunates.

Suur äratundmisrõõm on romaanis kohata endale tuttavaid nimesid ja paiku. Kes natukenegi on külastanud Taanimaad, sellel on ikka palju mõnusam tegevusega kaasa kulgeda.

Loodan väga, et lugejad leiavad „1000-aastase kuningriigi” poest või raamatukogu riiulitelt väärt haaramist olevat — seni on see, sarja esimene raamat, arusaamatutel põhjustel jäänud (kirjutaja vaatenurgast) tänamatult märkamatuks.

Romaan sisaldab viikingitele kombekohaselt rohkelt seiklusi ja mõnusa muigega huumoritki. Rohkelt on ka — tahame või siis mitte –, ajastule omast vägivalda.

Loodame, et kirjastajal on soov kõik osad ka meile müüki tuua. Seni on autor kirjutanud viikingitest lausa neli raamatut.

Tonny Gulløv elab koos perega Kopenhaagenis ja töötab SAS-is. Tema kirjutatud sari on kodumaal, Taanis saanud suurt tähelepanu ja populaarsust. Raamatute müük on kerkinud ligi 50 000 eksemplarile.

Gulløvit inspireeris romaani kirjutama rohke ajalooliste keskaega kujutavate ja viikingiromaanide lugemine. Ajal, mil autor antud sarja kirjutas, konsulteeris ta kokku enam kui 20 oma ala asjatundjaga.

Triin Võsoberg

Autori pilt pärineb siit.

Edward Rutherfurd „London” 

Edward Rutherfurd kirjutab suuri raamatuid. Tõesti SUURI raamatuid! Tema raamatute suurus on tõesti muljetavaldav. Ma kaalusin 2014. aastal ilmunud eestikeelse “Londoni” ära: 1kg 401 g. Tema raamatutele on omane paksus, üks tegevuskoht, väga pikk tegevusaeg ning hulgaliselt eripalgelisi tegelasi.

“Londoni” tegevus algab eelajaloolisel ajal ning viimase peatüki tegevus toimub 1997. aastal. 999 lehekülge hõlmab endas aastatuhandeid! Ja ärme unustame tegelasi, keda on tõesti palju! Õnneks on raamatu alguses lisaks Londoni erinevate ajastute kaartidele ka korralik sugupuude lehekülg. Rutherfurd kirjeldab Londoni arengut ja muutumist erinevate tegelaste pilgu läbi. Kõik algab ühest perekonnast ning järjest lisandub teisi, tekivad suguvõsad ja liinid, mille esindajate saatusest saame terve raamatu vältel ülevaate.

Paratamatult hakkasin seda raamatut lugedes kaasa elama ühe perekonna esindajatele. Ma olin õnnelik koos nendega ja kurb, kui neil raske oli. Samuti tekkis lugemise käigus üks konkreetne perekond, kelle liikmeid ma silmaotsaski ei sallinud! Kuna nad olid enamasti ka minu lemmikute suhtes vaenulikult meelestatud ja püüdsid nende elu raskeks muuta, siis olin nende ebaedu ja allakäiguga väga rahul.

Muidugi olid kõik peategelased väljamõeldud, kuid see ei tähenda, et Rutherfurd oleks lasknud päris ajalool lihtsalt mööda libiseda. Iga ajastu, iga peatükk, tõi endaga kaasa ajaloost tuntud nägusid. Muidugi olid kohal erinevad paremad ja halvemad valitsejad. Lisaks neile liikusid lehekülgedel aga ka muud moodi kuulsused. Rutherfurdi romaani tegelased kirjutasid näidendeid koos Shakespeare’iga, ehitasid Saint Pauli katedraali koos Christopher Wreniga, lahkusid Inglismaalt Uude Maailma Mayfloweri pardal, kohtusid juhuslikult raamatupoes Oscar Wilde’iga. Selline ajaloo ja väljamõeldise segamine oli tehtud nii sujuvalt ja oskuslikult, et tekkis tõesti tunne, et Ducketid, Bullid, Silversleevsid ja Pennyd tõesti kõndisid erinevatel aegadel erinevatel, ja samas sarnastel, Londoni tänavatel. Arvatavasti nii oligi, lihtsalt nende väljamõeldud perekondade asemel olid teised relvameistrid, kalakaupmehed, näitlejad, kõrtsiemandad, õllepruulijad, raehärrad ja preestrid.

Lõpetuseks sama mis alguses: raamat on suur. See võib eemale peletada, aga ma ei soovitaks proovimata alla anda! Minul kulus lugemisele 7 päeva, kohati oli raamatut tõesti raske käest panna (kuigi hoida seda kobakad oli veelgi raskem). Elasin kaasa ja tahtsin alati teada, mis saab tegelase järglastest 100, 200 aastat hiljem? Lugesin raamatu lõpuni ja sain teda. Oleksin hea meelega edasigi lugenud, aga leheküljed said otsa…

Irina Möldre

George Saunders “Lincoln kaalukojas”

George Saunders “Lincoln kaalukojas” (Eesti Raamat 2019, tlk. Lauri Saaber)

Kaua pole ükski raamat minus sellist vaimustust tekitanud nagu Saundersi “Lincoln kaalukojas” – nii kõlas soovitus, mille peale ma raamatu järele haarasin. Nüüd, mil lugemiselamus käes, olen valmis samade sõnadega raamatut soovitama neile, kes pole seda veel avastanud.

Juba raamatut lahti lüües torkab silma, et vormilt on see päris eriline – teos koosneb justkui lühematest või pikematest tsitaatidest, kõneleja nimi ilusti alla kirjutatud. Eksperimentaalsest vormist ei tasu end lasta heidutada, tekst haarab õige pea ja ei taha enam lahti lasta.

Raamatu tegevus toimub Ameerika kodusõja ajal ja selle sõlmpunktiks on president Abraham Lincolni 11-aastase poja Willie surm (1862). Ajaloost on teada fakt, et leinav president tuli pärast matuseid üksi kalmistule tagasi ja istus tunde krüptis pojaga hüvasti jättes. George Saunders olla ligi 20 aastat otsinud vormi ja keelt, kuidas seda inimlikku tragöödiat kirjandusse valada. Tulemus on võimas ja vaimustav.

Originaalis on raamatu pealkiri “Lincoln in the Bardo”. Bardo tähendab tiibeti keeles surma ja taassünni vahelist üleminekuseisundit, seega on juba pealkirjas täpne viide, kuhu kirjanik lugeja viib. Jah, see on teispoolsus, elu ja surma lahutav vahemaailm, kus kõnelevad ja tegutsevad surnute hinged. Esimesel hetkel meenusid Thorton Wilderi “Meie linnake” ja Robert Seethaleri “Das Feld” (“Väli”), kus kõnelejaks surnud. Vaade maailmale surnute perspektiivist on paelunud paljusid kirjanikke, sest jah, surnud teavad justkui rohkem, nende lugu on lõppenud, mahajääjate oma pooleli. Aga Saundersi teosel pole eelpool nimetatutega eriti palju ühist, lugedes hakkas mulle üha rohkem meenuma hoopis nigeeria kirjaniku Ben Okri “Näljutatud tee”, mille peategelane oli vaimulaps, üheaegselt mütoloogiline olend ja inimene.

Kuigi raamatus on lehekülgi, kus esitatakse tsitaate nii ehtsatest kui ka fiktiivsetest ajalooallikatest, on loo peamisteks jutustajateks siiski surnute hinged, kes sebivad ringi, lobisevad ja nääklevad, tormavad sinna-tänna, moonduvad ja muunduvad. See on tõeline tohuvabohu, mis vaimude maailmas toimub, ning kirjaniku fantaasia on selle kirjaldamisel võrratu. Surnute kooril on siiski kolm solisti, mis teeb lugejal orienteerumise lihtsamaks.

Kõnelejad (neid on üle saja) on pärit erinevatest ühisakonnakihtidest, nende kaudu avaneb kogu kodusõjaaegne Ameerika ühiskond oma probleemidega – orjandus, puritaanne seksuaaalmoraal, religioossus, sõjakoledused jne.

Iga tegelane kõneleb oma ühiskondlikule staatusele vastavas keeles, seega on teoses vaheldumisi arhailist keelt ja kirjakeelt, rohkesti dialekti, aga ka slängi rõvedate roppusteni välja. Surnud end juba tagasi ei hoia, nende keel on lopsakas ja mahlane! Originaalse jutustamisviisi ning reaalsuse maagilise kujutamise kõrval peitub just keeles selle raamatu suurimaid võlusid. Siinkohal tuleb teha sügav kummardus tõlkijale, sest raamatu eestindamine oli kindlasti päris suur väljakutse.

Aeg-ajalt oli tunne, nagu loeks proosapoeemi, rütm oli niivõrd tajutav ja haarav. Ja ma ei jõudnud ära imestada, kui rikkalik on eesti keel, mis sõnad meie keeles kõik olemas on! Sõnade tähendus oli mulle arusaadav, kuigi pole neid aastakümneid kasutanud või kusagil tekstis kohanud. Aga kas arusaadav ka nooremale põlvkonnale?

“Lincoln kaalukojas” oli George Saundersi (s 1958) esimene täispikk romaan ja 2017. a sai ta selle eest Man Bookeri auhinna. Aga juba ammu enne seda oli Saunders peaaegu kultusautori staatuses novellist ja esseist. Avastasin hiljuti ajakirja Spiegel bestsellerite listist Saundersi raamatu “Rebane 8” (Fox 8). Kogupereraamat rebasest, kes inimkeele selgeks õppinud ja peab muret tundma oma elupaigaks oleva metsatuka pärast. Kohe tekkis tahtmine lugeda!

Linda Jahilo

Tiit Aleksejevi lugu Esimesest ristisõjast

Läinud aastal ilmus kolmas osa – „Müürideta aed“ (Varrak 2019) – Tiit Aleksejevi Esimese ristisõja ainelisest romaanisarjast (1. osa: „Palveränd“ (Varrak 2008), 2. osa: „Kindel linn“ (Varrak 2011)), mistõttu tundus advendiaeg olema just õige aeg sarjaga lähemat tutvust teha. Ning soovitan nüüd seda lugemist teilegi!

Võib küsida, kas neist ammustest (risti)sõdadest juba küllalt kirjutatud ei ole? Või mida uut on järgmisel kirjutajal olemasolevale veel lisada? Kuid neile küsimustele vaatamata ilmub tuntud lugudest järjest uusversioone, need meeldivad meile ja sageli selgub, et just kaasaegsel autoril oli öelda kõige enam. Sest ühestki loost pole ainumat tõde, sündmuste süžeekäigud korduvad, kuid meie kaasaegne oskab meile neist rääkida meid kõige paremini kõnetavamal moel. Ja nii on ka Tiit Aleksejevi looga Esimesest ristisõjast.

Romaanisarja näol on tegemist ajaloolise jutustusega, mis baseerub neljal Esimese ristisõja (1096-1099) kroonikal ning mille autorid ise sõjakäigus osalesid. Loo peategelane ei ole ajalooline isik, vaid ta on autori väljamõeldud tegelane, kelle vahendusel me sündmustest osa saame. Peategelane jutustab oma lugu tagasivaatavalt: noor relvakandja asub teele koos Toulouse’i krahvi väega moslemite käest Palestiinat vabastama. Sõjakäik osutub teekonnaks, kus illusioonid ridamisi purunevad ja mille käigus noorukist peab kiirelt saama täiskasvanu. Silmitsi tuleb seista valikutega, mis määravad, milline mees sa oled: kas vaid ettur teiste mängus, või on sul ka endal mingit kaasarääkimise võimalust oma elu ja selles toimuva otsustamisel.

Olgugi raamatusari sõjakäigust, on ta samapalju ka sissevaade keskaja kultuuri ja olustikku Lähis-Idas. Näiteks 2. raamatu sündmustik toimub enamasti mitmekultuurilises Antiookia linnas. Mida rohkem Euroopast lõuna poole palveränd liigub, seda harjumuspäratumaks kõik peategelaste jaoks muutub ning sedamööda, kuidas peategelane ümbritsevaga kurssi saab, juhtub see ka lugejaga. Huvitavad ja erinevad on palverännule sattunud inimesed, nende lood ning rändama minemise põhjused. Kaasa mõtlema panevad on tegelaste arusaamad omadest ja võõrastest, usust ning ebausust. Ja muidugi tuleb äärmuslikes oludes, nagu sõda, hästi esile inimloomuse olemus. Kuidas peavad karmides oludes vastu sõprus, lojaalsus, armastus, usaldus – kõik seegi pannakse siin proovile.

Kui sarja esimeses osas peategelane vahendab meile tema ja palverännuga toimuvat justkui distantsilt, siis teises ja kolmandas osas on autor loo jutustamise viisi muutnud ning me elame toimuvat läbi üsna vahetult peategelasega koos. Kõige huvitavamaks peangi siin sarjas just peategelase kujunemisloo kujutamist, selle autoripoolset esitamist. Ühtpidi lastakse meid väga lähedale sellele, kuidas Dieter endaga toimuvat läbi elab, samas teisalt (ilmselt muuhulgas selleks, et huvi loo vastu säilitada, üllatada jms) me tema teatavaid plaane ja otsustusi ette teada ei saa, neid kaalutlusi eelnevalt eriti ei vahendata.

Selles sarjas läheb järgmine osa täpselt sealt kohast edasi, kus eelmine lõppes. Seetõttu loodan, et palverännu järgmist raamatut ehk liiga mitu aastat ootama ei pea. Ja kui siiski, siis võib ju kõike ka huviga uuesti lugeda!

Mai Põldaas

Andrei Hvostov „Projektijuht Posse“

Andrei Hvostov „Projektijuht Posse“  (ilmunud Loomingu Raamatukogus nr. 6, 2008)

Kõik juba loevad ja räägivad Andrei Hvostovi viimasest suurepärasest raamatust „Kirjad Maarale“, mistõttu võtan ette soovitada (ja meenutada) üht tema varasemat, samaväärselt head teost: „Projektijuht Posset“!

Ajaloolise jutustuse sündmused leiavad aset 15. sajandi Tallinnas ja Novgorodis. Loo peategelaseks on noor tallinlane Tiiderik Posse. Tallinnas on suured pidustused aset leidmas, kuid Tiiderik tõttab hoopis linnast välja, kohtuma oma vana sõbraga. Millise sõbraga on tegu ja miks see on Tiiderikule olulisem kui pidustused linnas, kus kogu kohalik koorekiht on kohal, saab selgeks räägitava loo käigus.

Tiiderik Posse senist elukäiku seletades põimib autor põnevalt selle keskaegse elu-olu avamisega esmalt Tallinnas ning edasi ka Novgorodis. Lugeja saab asjaliku sissevaate ühe hansalinna asjaajamistesse ja poliitika tegemisse ühelt poolt liitu kuuluvate linnade omavahelises suhtlemises ning seejärel ka selle kohta, kuidas suheldi liitu mitte kuulujatega ehk siis antud juhul Venemaaga. Kuidas toimus kaubavahetus, millised piirangud sellega kaasas käisid, kuidas suhtuti partneritesse, millist keelt räägiti jpt teemad, mis on täpselt sama aktuaalsed (ja ootamatult sarnased) tänapäevalgi.

Indrek Hargla apteeker Melchiori lood on meile lähedaseks teinud keskaegse Tallinna ja tutvustanud sidemeid teiste hansalinnadega lääne pool, eriti keskuse Lübeckiga. Hvostovi Posse lugu viib meid aga ida poole ja näitab tolleaegseid suhteid selles suunas. Sarnaselt Melchiori seiklustele tahaks, et Posse lugu oleks pikem! Aga Hvostovil on oma loo rääkimisega siiski teistsugune siht võetud, kui Harglal: autor ei vii meid Tiiderik Posse seltsis rändama rohkem kui loo tuuma esitamiseks vajalik. Mis see täpselt on ja millist projekti Posse juhib, see jääb igaühele endale lugedes leida. Mõtlema panev on, kuidas ühest heast äriideest võib saada riikide ja rahvaste elukäiku muutev sündmus. Ja et sellised valikud on me ümber ning neid tehakse tegelikult iga päev.

Mai Põldaas

Apollinari Vasnetsovi pilt Novgorodist on pärit siit.

Kazuo Ishiguro „Maetud hiiglane“

Kazuo Ishiguro „Maetud hiiglane“ (eesti keeles 2017, originaal inglise keeles „The Buried Giant“ 2015, raamatukogus saadaval ka vene keeles).

Kazuo Ishiguro on Jaapani päritolu mainekas briti kirjanik, kes on oma loomingu eest pälvinud pea kõik suuremad ingliskeelse kirjandusmaailma auhinnad. Ta kirjutab erinevates žanrites, „Maetud hiiglane“ on autori seni viimane ilmunud romaan.

„Maetud hiiglane“ on ennekõike lugu mälust ja mäletamisest. Kuidas inimene käitub, olles elanud pika elu, kuid ei mäleta palju sellest, mil viisil ta täpselt on oma elu mööda saatnud. Läbi romaani peategelaste käsitleb autor mäletamise tähtsust inimese kui üksikisiku ja ka inimkonna kui terviku jaoks. Teemadeks on veel inimlikkus, armastus, sõda, kättemaks.

Romaani tegevus on paigutatud kuningas Arthuri aegsele Inglismaale. Loo jutustamisel kasutab autor tolleaegseid legende ja olustikku, luues sellega põneva raamistuse enda ajatu loo rääkimiseks. Sest nagu me tihti tõdeme: läbi ajaloo seletades jõuab tänapäeva inimesele mingi nähtus pärale paremini, kui kaasaegsete näidete varal – olgugi nad meil siinsamas käepärast võtta. Romaanis on viis peategelast, ma nimetaksin nad: Diplomaat, Sõdalane, Rüütel, Naine ja Laps. Ishiguro ise neid nii selgelt ei markeeri, kuid sellistena nad selles mõistuloos välja joonistuvad.

Võrratu on autori stiil, sõna- ja keelekasutus. Kuna tegevus on paigutatud legendaarsesse kuningas Arthuri aega, siis on sellest mõjutatud kogu jutustamise viis. Algusest kuni praktiliselt viimaste lehekülgedeni jääb lugejat saatma teatav salapära (võrratu kujundina on siin kasutatud näiteks Lääne-Inglismaale omast udu) ja edasi teadasaamise soov, kuni siis teose viimases kolmandikus hakkab järjest tasapisi lahti rulluma räägitava loo olemus.

Raamat on suurepärane lugemiselamus kõigile hea kirjanduse nautijatele!

Mai Põldaas

Meeleolupilt romaani tegevuspaigast, vaade kuningas Arthuri Tintageli lossi varemetelt
Mai Põldaas