Posts Tagged ‘ajaloost’

José Maria Eēa de Quieros „Isa Amaro kuritegu”

Portugali realisti José Maria Eēa de Quieros’i teose „Isa Amaro kuritegu” juures jääb esmalt silma teose kaanekujundus, mis jätab sisust „pisut” vale mulje. Kuigi armastuse liin on raamatus keskne ja sellest arenevad ülejäänud sündmused, ei ole tegu pelgalt armastusromaaniga. Muigama paneb ka asjaolu, et mitmel korral mainitakse peategelase tonsuuri, kuid kaanepildil kujutatud mehel on kõik juuksed olemas. Esimest armastajat ei saa ju kujutada tonsuuriga.

Sündmustik areneb Portugali väikelinnas 19. sajandi lõpul, kui külla saabub noor preester, kes armub oma korteriperenaise tütresse. Kuigi keskseks liiniks on armastus isa Amaro ja Amelia vahel, ei ole tegu klassikalise armastust idealiseeriva looga, kus armastajad on õnnetud ja üllad kannatajad. Üldiselt suhtub autor peategelastesse ja nende saatusesse erapooletult ega ürita nende suhtes sümpaatiat tekitada. Autor on inimloomust hästi tabanud ning kujutab külainimesi ja vaimulikke kõigi nende inimlike vigade ja puudustega. Selgelt väljendub tema skeptiline suhtumine vaimulikkonda. Esitatakse külarahva silmakirjalikkust, variserlikkust, võltsvagadust. Raamatu tegelased ei ole head ega halvad, nad on inimesed oma puudustega ning kalduvusega eneseõigustusele. Loo taustal saab lugeja aimu ka tolleaegse Portugali poliitilisest olukorrast ning positiivse poole pealt võib esile tõsta väljaande kommentaari ajaloosündmuste ja isikunimede selgitustega. Sellele eelneb autori tutvustus.

Kahjuks ei ole maailmakirjanduse klassikasse kuuluva teose eestikeelne väljaanne selle vääriline. Tekst on toimetamata ning ma ei pea silmas mõnda üksikut trükiviga– taandread keset lauset, sidekriips sõna keskel jne jne – näitab, et tekst on toimetamata välja antud, sest selliseid vigu ei saa isegi hooletul lugemisel mitte märgata. Ja neid on nii palju, et segavad lugemist. Julgen soovitada teost ajalooliste romaanide huvilistele, kuid seda konkreetset väljaannet mitte. Loodetavasti antakse „Isa Amaro kuritegu” uuesti välja, kasutades ka toimetaja teenuseid ja näidates üles austust autori ja tema loomingu vastu.

Doris Diana Orr

Kirjanduslinn soovitab: Siegfried von Vegesack „Balti tragöödia“

Siegfried von Vegesack
Balti tragöödia : romaanitriloogia
(Eesti Päevaleht, Akadeemia, 2009;
saksa keelest tõlkinud Tiiu Relve
)

Romaanitriloogia toob lugejani baltisakslaste loo läbi 1888. aastal Valga kreisis Lobērģi (Blumbergshof) mõisas sündinud Friedrich von Vegesacki mälestuste. See on nii eluloo- kui ajalooraamat ning haarav ja meisterlikult loodud kirjandusteos. Me ei pruugi autoriga kõiges nõustuda, kuid kindlasti on tegemist üdini ausa kirjeldusega, miks mitte ka üldistusega baltisaksa elu-olust, mõtteviisist ja poliitilisest tegevusest venestamisaegsel ja sellele järgnenud pöördelistest sündmustel Liivimaal. Ehkki romaanis on maarahva (lätlased) ja aadlike vahel nähtamatu, aga läbimatu “klaassein”, oli kodumaa (Heimat) neil üks. Kõrvuti, aga samas eraldatult elati pikki sajandeid. Nüüd, kui Balti tragöödia viimasest vaatusest, 1939. aasta ümberasumisest (seda autor ei kujuta, sest esmatrükk ilmus 1935. aastal) on möödunud pea sajand ja kunagine siin valitsenud vähemusrahvus on lõplikult kadunud, oleks aeg see “klaassein” kõrvale lükata. Tahame seda või ei, kuid baltisaksa kultuuriruum on meid mõjutanud pika aja jooksul. Balti erikord oma autonoomiaga andis meie aladele võimaluse erineda Vene impeeriumi teistest piirkondadest, tulemuseks tihe teedevõrk ja fektiivsed põllumajandusüksused – mõisad. Eks ka maarahva pilgud olid suunatud mõisale, küll rusikat taskus hoides, kuid eeskuju võeti ikka sealt. Elujärje paranedes hakati kodu ja koduümbrust kujundama, laulukooris käima ja pilli mängima. Selle kõige eelduseks oli muidugi emakeelse hariduse jagamine talupoegadele. Võib isegi öelda, et just baltisakslased olid “süüdi” eestlaste –lätlaste rahvusteadvuse tõusus, seega Eesti ja Läti rahva tekkes. Nii nagu olid nad ka meie teadusele ja kirjandusele alusepanijad.

Kristina Pai

Foto: Mana Kaasik

Rein Raud „Päikesekiri”

Rein Raud „Päikesekiri” Viljasalv 2021, 404 lk

Selle romaani tegevus toimub 1912. aastast kuni 1926. aasta lõpuni ja on kirjutatud nõnda, et hüppab pidevalt edasi-tagasi nii ruumis kui ajas, ruumilised vahemaad on hiiglaslikud, ulatudes Eestist Šanghai ja Tokioni. Värvikate tegelaste hulgas on paljude eri rahvuste esindajaid, eestlasi, venelasi, jaapanlasi ja hiinlasi kõige rohkem. Samuti on neid erinevatest seisustest – aristokraatidest revolutsiooniliste madrusteni — , ja ametitest – tsirkuseartistidest salaluurajateni. Kaks peategelast liiguvad üle Euraasia mandri teineteisele vastu ja teineteisest mööda, kohtudes vaid saatusemündi kukkumise hetkel Tsuruga sadamas. Lily on koos tsirkusetrupiga ringreisil mööda Tsaari-Venemaad, kuid revolutsioon paiskab riigi kaosesse ning kuna tal on õigupoolest ükskõik, kuhu minna, satub ta kodusõja keerises kõigepealt Hiinasse ja hiljem edasi Jaapanisse. Sealt alustab vastassuunas kulgevat teekonda Nitta Tsuneo, auväärse samurai-suguvõsa järeltulija ja shintō preestri poeg, kes läheb Peterburi oma keeleteaduslikele küsimustele lahendust otsima, kuid lõpetab Eestis, kuna tema otsitav professor Linzbach osutub eestlaseks, kes tagakiusamise eest Eesti Vabariiki kolinud. Tegelikult pole keeleteaduslikud küsimused muidugi sugugi vaid keeleteaduslikud, tegemist on sügavalt filosoofiliste probleemidega. Ka liikumine ei toimu ainult ruumis ja ajas, tegelaste siseilma arenemine on võib-olla olulisemgi. Pühal mäel teise naisega võideldes saab Lily aru, et selles võitluses ei ole tähtis võit mitte vastase üle, see pole see, milleks mäele on tuldud. “Mis toimub siin, see on midagi enamat, heitlus sellega, mis sa oled, aga mida sa ei tunne ja ei tea, tants kõige sellega, mis teeb just sind just sinuks just siin just praegu” (lk 331).

Tegemist on tohutute muutuste ajaga, olgu siis põhjuseks revolutsioonid või maavärin. Elu on keeruline, võib olla väga üürike ja vähe väärt, ning nõuab pidevat valikute tegemist ja muutumist.

Just praegu, kirjutamist alustades, lehitsesin raamatut, et midagi kontrollida, ning sattusin lõigule: „Jaapanlane, kes talle vastu naeratas, näis aga kummaliselt tuttav. Tema aristokraatlik olek, tema korrapärased näojooned justkui liigutasid end kuskil Lily mälusoppides. Aga see polnud ju võimalik. Ometi oli see tore.” See on leheküljel 12 ja nüüd, kus ma olen raamatu läbi lugenud, ma juba tean, miks see mees tuttav oli, esimesel lugemisel mõistagi nii olla ei saa. Üldse oleks võib-olla päris kasulik raamatut kaks korda lugeda, aga selleks ei pruugi kõigil aega jätkuda. Ma pean tunnistama, et tegin lugedes veidi sohki. Kui väga põnev koht filosoofilise mõtiskluse või dialoogiga vaheldus ja ma enam ei suutnud uudishimu vaos hoida, vaatasin tagantpoolt järele, kuidas huvipakkuval tegelasel läinud on, ja pöördusin siis mõtiskluste juurde tagasi. Nende hoopis vahele jätmine küll võimalusena arvesse ei tule, need pole mitte ainult olulised, vaid ka huvitavalt kirjutatud.

Mul tekkis lugedes nii palju mõtteid ja küsimusi ja assotsiatsioone.

Kõigepealt Päikesekiri – niisuguses liitsõnas mõtlen „kirjast” alati kui koemustrist ja kõigepealt kui kindakirjast. Ei tea, kas siin raamatus mõeldakse seda? (Raamatust saab vastuse.)

Ei tea, kas Kopenhagenist tulnud härra Perametsa puhul vihjatakse Vildele? Päris Vilde poleks sel ajal muidugi kodus käia saanud, aga ega ma mõtlegi, et päris prototüüp, lihtsalt üks väike pintslitõmme joonistuses.

Lugedes sellest kuidas „vürst, viie minuti pärast prints” Nugzar Lilyt taga ajab, mõtlesin hulk aega, mida see mulle ometi meenutab, kuni sain aru, et Moby Dicki. (SISUSELETUSE HOIATUS! Kui ma olin selle välja mõelnud, kadus see tegelane järsku ära. Ma muidugi ei arva, et kõikide tegelaste elu oleks vaja surmani välja kirjutada, aga ma samas kogu aeg ootasin/kartsin tema uut väljailmumist ja mõnes mõttes olin isegi pettunud, et tema saatus, ehkki kergesti ettekujutatav, mulle teadmata jäi.)

Naiste sumo ajalugu oli äärmiselt huvitav. Uskumatult raske on kujutleda, et õrnade kimonot kandvate ja tillukeste sammudega tippivate jaapanlannade kõrval on vanadel aegadel olnud ka tugevad maadleja(nna)d.

Lugedes üksikasjalikku kirjeldust maoga naise pildist, mida Lily suvitajatele piima viimas käies raamatus nägi ja mis talle eluks ajaks nii suurt mõju avaldas, mõtlesin, et oh, ma tean seda pilti! Ma olen seda näinud, aga mitte ei suuda välja mõelda, kus. Sellele ja veel mitmele küsimusele sain vastuse raamatu lõpust autori järelsõnast, mis on väga huvitav ja kasulik. Ma olin juba niikuinii mitmeid tegelasi guugeldanud, kas on päris või mitte. Sealt leiab ka Lily loomisel eeskujuks olnud Anette Buschi (1882-1969) foto. Busch õppis selgeks jaapani keele ja sumo ning oli Jaapanis väga kuulus. Ta kavatses tulla pensionipõlve pidama Eestisse, kuid Teine maailmasõda rikkus selle plaani ja ta jäi oma üpris pika elu lõpuni Jaapanisse.

Kaja Kleimann

Tanya Landman “Buffalo Soldier”

Iseenesest oli raamat hea ja huvitav, nii teema, tegelaste kui kirjutamisstiili tõttu.

On tore, kui ilukirjandust lugedes võib leida uusi teadmisekillukesi. Ma ei teadnud enne midagi piisonisõduritest. Need olid pärast kodusõda mustadest formeeritud USA väeüksused ja oma hüüdnime said nad indiaanlastelt, kelle vastu nad sõdima saadeti. Enamjaolt oli armee mustadele ka üks vähesid võimalikke töökohti, sest rassism vohas ja ega musti keegi kuhugi tööle väga ei tahtnud võtta, hea, kui lintšimiseks ei läinud ja hing sisse jäeti. No ega armees ka rassismist ei pääsenud, aga oli seda ikkagi pisut vähem, kui tsiviilelus.

Raamatu peategelane on orjuses sündinud tüdruk, kelle ainus maailm on alul istandus ja sealne köök, kui saabuvad vabastajad, ehk föderatsiooniväed, põletatakse istandus maatasa ja endised orjad käsutatakse armeega kaasa. Nii jõlgub ta armee sabas Idarannikuni välja, aga paneb siis kahe lähema kaaslasega putket, koduistandusse tagasi. Ega seal enam miskit peale ühe onnikese pole, retkele linna järgneb valgete linnaasukate raev ja kaaslasi enam ei ole. Nüüd otsustab tüdruk end poisiks riietada ja läheb end armeesse kirja panema. Vastu ta võetakse ja temast saab täitsa tubli sõdur. Veab tal sellega, et kuigi üldiselt on ohvitserid põmmpead, siis vähemalt nende üksuse juht on inimene. No ja nii ta siis sõdib ja sõdib ja sõdib… Kuni kord saab mõõt täis ja armastus kutsub ja paar aastat on ka õnne.

Kogu raamatus toimuv on minajutustaja pilgu läbi ja nii saab kogu tegevusest küll ühepoolse, aga väga isikupärase ja emotsionaalse vaate. Kaasa mõtlema pani see raamat kindlasti. Ja kes dokumentalistikat armastab, siis sellisele lugejale teadmiseks, et lool on tõsieluline alus täitsa olemas.

Aga kuskil on aga. Ja see aga ei sõltu kirjanikust. Nimelt sai raamat 2015. a Carnegie medali, mis on laste- ja noortekirjanduse auhind. No ma ei tea… Nii hea see nüüd ka ei olnud. Ja eriti noorele lugejale ma ka seda ei kipuks soovitama, verd ja muud jama on ikka liitrite kaupa. Kuigi endale ma märgin ära, et kui selle autori teoseid veel ette juhtub, siis tõenäoliselt tasub lugemisplaani võtta.

Tiina Sulg

Négar Djavadi “Disoriental“

Négar Djavadi on Iraani päritolu prantsuse filmitegija ja kirjanik. “Disoriental“ on autori debüütromaan, millega kirjanik on pälvinud palju tunnustust esmalt Prantsusmaal ja Belgias, ning pärast raamatu inglise keeles ilmumist ka rahvusvaheliselt laiemalt.

Lugemiseks auhinnatud raamatu valimine on mingis mõttes alati kindel valik – päris halb ju olla ei saa! Kui aga raamatukaanel on nimetatud kaheksa auhinna võitu, siis viitab see juba millegile enamale. Mina leidsin Négar Djavadi raamatu uudiskirjanduse riiulit sirvides ja huvitava sisukokkuvõtte kõrval kõnetaski teose auhindade rohkus! Et millega siis ikkagi on tegemist? Ja tuleb tunnistada – tegemist on väga liigutava, mõtlemapaneva ja kaasahaarava lugemisvaraga.

Vinüülplaadid teadupärast koosnevad kahest poolest: A ja B pool. Sarnaselt kauamängiva kontsepsioonile on üles ehitatud ka see romaan, mis koosneb kahest osast ja kus minajutustaja sõnul järgitakse muusikaalbumi lähenemist: A poolel on albumi põhilood ja B pool sisaldab A poolele mittemahtunud lugusid. Kas see nn lugude tugevus lugeja vaates tegelikult ka selliselt jaguneb, sõltub muidugi lugejast! Sest tegemist on väga tiheda, mitmest teemast rääkiva raamatuga, kus need erinevad teemad ja kihid on tõeliselt oskuslikult läbi mõeldud ja kokku sobitatud.

Peategelane ja minajutustaja Kimiâ Sadr on iraani pagulane Prantsusmaal. Olles taas suure elumuutuse lävel, mõtleb ta tagasi enda perekonnaloole. Läbi Kimiâ perekonnaloo saame teada Iraani ajaloost 20. sajandil, põhirõhuga 1979. aasta Iraani revolutsioonil – sest tema vanematel oli selles oluline roll. Kimiâ oli sel ajal laps – kuidas tema toimunut mäletab ja mida läbi elas: esmalt revolutsionääride lapsena ja seejärel põgenemine ning pagulaselu Pariisis. Kimiâl tuleb rohkem kui ühel korral ja ühes kontekstis tegeleda sellega, kes ta on ja kuhu kuulub. Need on rahvuslik ja kultuuriline kuuluvus, eneseteostuse kontekst, ning ka ebatüüpiline seksuaalne identiteet.

Loo puhul on tegemist autori jaoks paljuski autobiograafilise materjaliga. Raamatut kirjutades autor muidugi ei tugine vaid enda mälestustele, vaid on tegelenud ka põhjaliku taustatööga. Raamatu näol ei ole tegemist üht- või teistpidi poliitiliselt korrektse teosega, sest see ei kinnita 1979. aastal juhtunu osas ei Iraani ega ka Lääne ametlikku diskursust. Romaanist saab tõeliselt mitmekülgse sissevaate pärsia kultuuri ja see annab aimu, kuidas on olla võetud kellenagi, kes sa ei ole (sisserännanu kuskilt tagurlikust riigist, jms). Kahjuks demonstreerib ka värvikalt, kui silmakirjalik on lääne kultuur.

Ja lõpetuseks: kuigi tegemist on mitmest tõsisest teemast rääkiva raamatuga, siis ei ole see kirjutatud ülearu tõsises võtmes – autor oskab ettetulevate olukordade üle nalja visata omajagu. (Üks neist mitmest auhinnast on ka stiili eest!) Soovitan lugeda!

Mai Põldaas

Kirjanduslinn soovitab: Erkki Koort „Kättemaks Kirumpääl“

Erkki Koort  
Kättemaks Kirumpääl
(Hea Lugu, 2021) 

Olin lugedes pidevalt põnevil, et teada saada, mis järgmisena juhtub. See raamat on hea ajastutruu aken Eesti keskaega. Perioodile omase olustiku kirjeldus oli värvikas ja aitas kinnistada olemasolevaid teadmisi ajaloost, kommetest, inimestest, asjadest.

Ajaloolise seiklusjutu „Kättemaks Kirumpääl“ sündmustik toimub 1389. aastal. Vastseliina linnuse endine sõjasulane Markus plaanib rännata läbi Tartu piiskopkonna Tartusse, kuid kuuldes sõbra Tabbe surma kahtlastest asjaoludest, jääb praeguse Võru linna juurde Kirumpääl pidama.

Julgeolekueksperdist ajaloohuvilist autorit Erkki Koorti inspireeris raamatut kirjutama esivanemate kodukandist Kirumpäält põldu tehes leitud vanad mündid ja sõrmus.

Liisa Aavik

Foto: Kiur Kaasik

Raimond Kaugver “Põhjavalgus” ja “Kirjad laagrist”

On elukogemusi, mis vajavad aega, et settida, enne kui need romaanina kirja panna.

Lugesin Kaugveri vangilaagriromaani ja kirju vangilaagrist.

Laagri olud on tõesti õudsed: nälg, mustus, parasiidid, pööraselt raske ja ohtlik töö kaevanduses, julmuritest brigadirid ja narjatšikud. Mõned sündmused mõjuvad “Põhjavalguses” pateetliste või liialdatutena, kuigi ilmselt on nad päriselust otse maha kirjutatud.

Peale õõvastavate olude on teoses kujutatud inimesi, kes on igasuguse inimväärikuse täielikult minetanud või ripuvad selle küljes kõige kiuste veel kümne küünega kinni, lootuse ja ideaalid kaotanud inimesed, elu mõtteta inimesed. Ühelt poolt nõrgema närvisüsteemiga kaaslased, kes varisevad vaimselt kokku, ja samas endised lugupeetud advokaadid ja muud, kes on nõus hüsteerikust koikukaaslase selja tagant kasvõi viimse leivatüki öra varastama.

Ja siis need üksikud, kel õnnestub sellistes tingimustes ellu jääda, nihverdada ennast kergema töö peale, leida oma elule mingi mõte – näiteks luua midagi või siis jäädvustada seda õudust ja ebainimlikkust, tuua sellest osa tagasi koju ja olla teiste, hukkunud kaaslaste kannatuste vahendajaks. Peab ütlema, et rahvuslike ideaalide edasikandmise püüe sellistes tingimustes oli minu jaoks samuti hämmastav.

Kuid “Põhjavalguse” puhul jahmatas mind kõige enam raamatust pea igalt lehelt vastu vaatav venelaste vihkamine. Olin üllatunud, et autor julgeb sellisel määral üldistada. Aga kui püüda mõista, miks see nii on, miks peaaegu kõik teoses olevad venelased on vastikud, madalalaubalised, julmad, vägivaldsed, ja stalinistliku režiimi poolt ajupestud, või siis ise selle režiimi ohvrid või hullud, siis annavad osa vastusest juba teose kirjutamise aeg ja tegevuspaik – “Põhjavalgus” on kirjutatud aastatel 1947–1951, sealsamas Vorkuta laagris, kus Kaugver isegi sunnitööl oli. See oligi aeg, kus kõiki eestlasi peeti fašistideks ja laagrisse olid eestlastest poliitvangide kõrval saadetud ka kriminaalvangid tervest Nõukogude Liidust.

Olen ise juba täiesti teisest põlvkonnast, sest vangilaagris istus minu vanaisa. Ja venevihast juttu oli mul seetõttu raske piinlikkustundeta lugeda. Kuigi ilmselt oli aeg selline ja olud niisugused nagu nad olid. Selle põlvkonna elukogemus ja trauma ei lasknud neil tunda muud peale viha ja põlguse.

Ilmselt on oma osa romaani emotsionaalsuses mänginud ka see, et Kaugver sattus laagrisse väga noorena ja “Põhjavalgus” oli üleüldse tema esimene, või vähemasti üks esimesi romaane, kuigi ilmus alles peale autori surma aastal 2010. Kahtlustan, et Kaugver võis ka ise tajuda, et teos on liiga emotsionaalne ja maailma sellega ei paranda. Muidu oleks see 1980-ndate lõpul ilmselt võinud juba ilmuda.

“Kirjad laagrist” on kirjutatud pisut hiljem kui laagriromaan ja need on märksa paremini kirjutatud. Kirjade eessõnas ütleb Kaugver ise, et mõned tekstid on ta targu jätnud kohendamata – nad ongi raamatus sellisena nagu üks noor laagrist naasnud mees nad kirja on pannud. Kirjades puudub igasugune paatos ja viha nagu “Põhjavalguses”. Ja nende näol on tegemist raamatuga, mida oli märksa ladusam lugeda kui Solženitsõni teost “Üks päeva Ivan Denissovitši elus”, mis on ilmselt olnud tõlkijate õudusunenägu … ümber panna kogu see blatnoide kõnepruuk ja laagri argipäev.

Niisiis, enne kui asute dešifreerima kirillitsat oma vanemate sahtlist leitud tolmustelt postkaartidelt, lugege ka Kaugveri kirju laagrist.

Liina Leemet

Maastiku lummuses ja köidikuis. Julio Llamazares „Kuidas vaadata vett“

Kuidas vaadata vett, seda ühelt poolt väga lihtsat ja teiselt poolt ebatavalist ainet, millest olevat alguse saanud maailmakõiksus ja mis olevat tema olemuse aluseks.

Kuidas vaadata vett, seda suure soojusmahtuvusega ainet, mis moodustab meie kehamassist umbes kaks kolmandikku, mis oma eriliste omaduste tõttu on võimeline liikuma vertikaalis ja mida oma elutegevuseks Maal vajavad kõik elusolendid.

Kuidas vaadata vett, mis lummab ja hirmutab, mis annab ja võtab elu, viies ja mattes kõik ettejääva endaga1 ja enda alla. Seda on kogenud paljud rahvad, meie nende hulgas, kuigi oma väikestes mõõtmetes tunduvalt väiksemas ulatuses. Kuid valu on kõigil üks ja seesama.

Eestis mattis mitu küla ja veel muudki enda alla näiteks 5. mail 1956. aastal täismõõtmed saavutanud Narva veehoidla,

Hispaania on aga veehoidlaid ja paisjärvi lausa täis tikitud. Andaluusiast kuni Galiciani Miño jõe ääres kujundavad need enamuses Franco režiimi (1939–1975) ajal ja veel palju hiljemgi loodud kunstlikud rajatised Pürenee poolsaare maastikupilti.

Leóni provintsis pühkis 1968. aastal valminud Porma ehk Juan Beneti nimeline veehoidla (pais) Porma jõeorus minema üheksa küla, nende seas oru suurima, Vegamiáni küla, kus sündis romaani „Kuidas vaadata vett“ autor Julio Llamazares, ja Ferrerase küla, kuhu on paigutatud tema romaani tegevuskoht.

Rohkem kui viiesaja veehoidla alla maetud küla elanikud (vrd Laan 2020: 147) olid Hispaanias sunnitud − ka väevõimuga (vrd lk, 62) − hülgama sundvõõrandamise pärast oma kodu. Üleujutuskohuslasteks, veealumisteks (vrd lk 18, 169) nimetab niisuguseid sunnitud rändajaid vene külaproosa üks tuntumaid kirjanikke Valentin Rasputin (15.03.1937–14.03.2015) oma romaanis „Lahkumine Matjorast“ (1976; tlk Olev Jõgi, 1980).

Mitmete auhindadega tunnustatud Hispaania stsenaristi, proosakirjaniku, luuletaja, reisikirjade ja filmistsenaariumide autori Julio Alonso Llamazarese romaanis jutustatud Ferrarese küla kadumise loo vee alla teeb eriliseks teadmine, et selle aines tugineb tema enda läbitunnetatud kogemustele. 28. märtsil 1955 Hispaanias Leóni provintsis Vegamiáni külas sündinud Llamazares oli üheksa-aastane, kui küla rajatava Porma veehoidla tõttu 1968. aastal tühjaks tehti ja pere Sabero kivisöemaardlas asuvasse Olleros de Sabero külla kolis, ja 12-aastane, kui ta sealt Madridi internaatkooli suundus.

Eriliseks teeb tema romaanis kirjeldatud Ferrarese küla kadumise vee alla samuti teadmine, et 28-aastasena nägi ta 1983. aastal ajutiselt tühjaks lastud Porma veehoidla alt välja ilmunud kummituslikku (vrd lk 95), apokalüptilist maastikku. Kuid alles kolmkümmend aastat hiljem, väga küpse mehena oli ta valmis läbielatud vaatepilti oma hingepaisu tagant valla päästma ning oma kirjanduslike tegelaste silme ja tunnete läbi taas ellu äratama: „Paisu juurde oli jäänud õige vähe vett ja kõik muu oli üks mudameri, milles paistsid külade varemed, [—] See oli maailmalõpu maastik, kuid selles oli inimese kohalolu. Või jäljed tema kohalolust, sama tontlikud kui küla varemed.“ (lk 72–73; vrd lk 17, 58)

Sinna, lilli, karjakellade helinat ja linnulaulu täis maastikule rajatud veehoidla juurde, mille vesi peidab kõigi neljakümne viie aasta eest külast lahkuma sunnitud perede „elu saatnud maastikku“ (lk 122), suunabki autor ühel väga ilusal aprillihommikul kuusteist kolme erineva põlvkonna esindajat, et täita isa ja vanaisa Domingo viimane soov: jõuda tuhana tagasi oma külasse, mägede juurde, mille üks osa ta oli.

Ilu ja hävingut kiirgavast maastikust − koos lahkunud mehe hingega − saab Julio Llamazarese romaani „Kuidas vaadata vett“ tegelik peategelane ja telg. Paisjärve äärde viib kirjanik kõik oma tegelased, et jutustada erinevate pilkude läbi

sisemonoloogi vormis Ferrerase küla hävingust ja selle mõjust inimese hingemaastikule, eri põlvkondade arusaamadele nendevahelistest sidemetest, looduse ja inimese ning küla ja linna vahekorrast, heaolu kasvu nimel toimuvast tehnilisest progressist (vrd lk 55, 62, 63, 77).

Selles väga hästi komponeeritud, tegelaste nimedega pealkirjastatud kuueteistkümnest peatükist – pluss seitsmeteistkümnes autojuhi-peatükk –, koosnevas romaanis pole mitte midagi juhuslikku. Iga element ja kujund on paigas. Isegi asulast kaasatoodud lillekimbule, mille vanaema eelmisel päeval kirikus kirstust kaasa võtab, enne kui see krematooriumisse viiakse, ja aprillihommikul veehoidlat ääristavatel karjamaaadel õitsevatele lilledele, samuti kaladele ja tuhale ning kivile, mille Agustín toob asundusest kaasa, annab autor sügava tähenduse, jättes lugejale samas tõlgendusvõimalusi. Isegi tegelaste monoloogiliste etteastete järjekord tundub olevat semantiliselt korrastatud, eriti raamatu lõpupeatükkide puhul.

Milline oleks olnud Llamazarese tegelaste elu – ja tema endagi oma –, kui nende tee poleks „ristunud ühe inseneri korraldusega, kes otsustas peatada jõe voolu“ (lk 55; vrd lk 61) ja meelevaldselt muuta jõevesi inimeste saatust määravaks, hingeliselt surmatoovaks veeks? See on üks neid küsimusi, mis paneb isa ja vanaisa Domingot koju viima läinud omakseid olnu ja oleva üle mõtisklema ja endamisi arutlema.

Milline oleks olnud aga veehoidla-eelne maastik? Ei tea. Kuigi ei saa öelda, et Porma jõe oru „veega täidetud“ (lk 109) maastik poleks ilus, mõjub ta ometigi kuidagi skeletilikult ja minimalistlikult. „Kõik selles piirkonnas on taandatud õige vähesele: taustal mäeahelik, esiplaanil käänuline maantee ja madalam küngas…“ (lk 145) – nendib see üks insener, Porma veehoidla projekteerija ja kirjanik Juan Benet, kelle meelevallas oli muuta jõevesi inimeste saatust määravaks, hingeliselt surmatoovaks veeks ja keda raamatu autor paneb otsekui häbipostis sulgema oma veeloo.

Julio Llamazarese pealtnäha lihtsakoeliselt jutustatud vee vaatamise lugu, mis ühe tahuna toob välja veehoidlate vee sünge saladuse, illustreerides seda hämmingut ja teadmatust leinavale perekonnale lakooniliselt oponeeriva, eemalt juhuslikult möödasõitva autojuhi – kes ei tea, mis end vee all varjab, või kes näeb veehoidlas ainult utilitaarset funktsiooni ja ilma ilu – lühikese etteastega, on tohutu sõnumiga lugu, mis kätkeb muu hulgas eetilist üleskutset inimkonnale mõelda päris tõsiselt ja suure moraalitundega ka selle üle järele, kuidas vaadata vett, seda hindamatut ja elutähtsat ainet.

Eve Pormeister

Kasutatud kirjandus
Laan, Mari 2020. Saateks. — Llamazares, Julio 2020. Kuidas vaadata vett, lk 147–151.
Llamazares, Julio 2020. Kuidas vaadata vett. Tõlkinud Madis Kuuse ja Mari Laan. Tartu: Toledo.
Rasputin, Valentin 1980. Lahkumine Matjorast. Tallinn: „Eesti Raamat“.

Ameerika, varblased ja elu alles ees: Jüri Kolgi lugemissoovitused

Soovitan kõigepealt kaht lasteraamatut, mis ei ole minu teada laiade massideni jõudnud.

Minu suur lemmik on Peter Bischeli „Ameerikat ei ole olemas. Esiteks: selle on tõlkinud Peeter Tulviste. Kahtlustan, et ta tegi seda lihtsalt sellepärast, et raamat meeldis. Väidetavalt on tegemist humoristlike juttudega nooremale koolieale, aga kui algklasside jütsid on selle jaoks piisavalt küpsed ja põhikooli tiigrid juba üle kasvanud, siis, noh, ju ma olen inimkonna vaimsetest võimetest valesti aru saanud. Raamatus harutatakse pealtnäha lihtsas stiilis mitut peaaegu filosoofilist pundart ja aetakse pahatihti kõik veel rohkem sassi. Võib naerda, mõned asjad ongi naljakad, see on kurbade lugude puhul tavapärane. Tegelasteks on enamasti keskealised, kinnismõtetega, üksildased mehed ja neil ei lähe just hiilgavalt. Naljakas lasteraamat? Nojah. Aga samas ikkagi on ka. Ärgem alahinnakem lapsi. Minule meeldis juba lapsena ja meeldib ka nüüd: keskealisele kinnismõtetega üksildasele mehele. Autori loogika, järjepidevus, hea stiil ja nukker vaimukus väärivad tähelepanu. Vähemalt pilguheitu.

*

Jordan Radičkov on kirjutanud raamatuMeie, varblased ja mul on hea meel, et ta seda tegi. Kes loeb, saab teada miks varblane nimega Mu Armas Härra kõigiga pragab (ja ennekõike, kuidas ta seda teeb), kuuleb Hiina varblaste kurvast saatusest, õpib hindama jala käimist ja julgete plaanide tegemist, saab aimu, kes on see, kes meid pidevalt jälgib, keda me ise kunagi ei näe. See on lõbus raamat, milles leidub õpetlikke ivasid, aga need pole kunagi õpetlik-õpetlikud, vaid ikkagi päris lood. Üks peatükk ajab mind siiamaani nutma (ja see on hea).

*

Minu viimaste aastate lugemiselamuste hulgas on aukoht (jättes kõrvale Loomingu Raamatukogu) Sebastian Barry romaanil Otsata päevade aegu. Tõlkija Külli Seppa on teinud imelist tööd. See on kauni, poeetilise keelega raamat. Juttu on peaaegu eranditult rasketest ja hirmsatest asjadest, aga lugedes kasvab usk inimestesse ja inimkonda. Igatahes, minuga nii juhtus. See raamat jättis helge tunde, usu. Läheks pikale seletada millesse täpsemalt. Soovitan palavalt. Nagu ikka: kõigile ei pruugi sobida. Need, kes arvavad, et tuju tõstmiseks peab rääkima midagi ilusat-nunnut, hoidku heaga eemale. Selle raamatuga võite proovida, ma ei saa päris kindel olla, et te olete lootusetud, aga minust hoidke küll eemale.

*

Ülikooli ajast on meeles Romain Gary (Émile Ajari) romaanElu alles ees. Selle tõlkis Tõnu Õnnepalu. Ausalt öeldes ei ole ma seda kolmkümmend aastat üle lugenud, aga peaaegu igal teisel aastal on peast läbi käinud uid: tasuks. Kui ma õigesti mäletan, siis on see niisugune raamat, mille kerge tooni taga on sügav traagika. Kordagi ei karjatata: „Ma kannatan!“ See olekski tüütu. Minategelane püüab nina lainete kohal hoida, õigeks kannatamiseks on vaja pea panna tüdruku sülle kuni keegi padja toob. Ja, oleme ausad, mis kannatus see on, kui su pea on tüdruku süles?

Ka see raamat jättis minusse pigem usu inimestesse. Ma tõesti ei saa anda ausõna, et arvaksin sellest teosest nüüd samamoodi.

*

Viimaseks soovitan lugejal ise kirjutada oma versiooni Haruki Murakami ja Pierre Bayardi teostest. See võiks ehk kanda pealkirja „Kuidas rääkida jooksudistantsidest, mida ise pole läbinud“ või „Millest ma räägin, kui ma räägin raamatutest, millest olen enda arvates aru saanud“. Oivalisi pealkirjavariante on väga palju ja küllap leiaks neist igale ka sisu.

PS! Lugege luulet!

Jüri Kolk
kirjanik

Fernando Aramburu „Isamaa”

Fernando Aramburu „Isamaa” (tlk Maria Kall, Toledo 2020)

Muidu ei julgeks sellist ligi 700-leheküljelist „tellist” —  pealegi veel poliitilisel teemal — kätte võttagi, aga kui tead, et raamat on välja antud väikese ja armsa, koduse Tartu kirjastuse poolt, mis valdavalt annab välja vaid head ja huvitavat kirjasõna, siis saad julgust kohe juurde. Julgust, et avada esimene lehekülg… ja end raamatusse kaotada. Laias laastus on teemaks terrorism, täpsemalt terrorirühmituse ETA teod Baskimaal, aga autor on otsustanud seda käsitleda läbi kahe perekonna elukäigu ning just erinevate pereliikmete saatuste kaudu jõuab jutustus meie südamesse. Ühtlasi on see kahe pere vahelise sõpruse lagunemise ning taasleppimise võimaluse või võimatuse lugu.

Aramburu käsitlus on tasakaalukas, võrdlemisi neutraalne, mitte-moraliseeriv, mitte-sentimentaalne, aga puudutab miskipärast seda enam. Lugeja peab ise jõudma vastuseni küsimusele, kas terrorismiga (ja süütute inimelude hinnaga) ehitab isamaad. Ja kui lühikene täpselt on samm isamaa-armastusest terrorismini. Läbi Mireni ja Joxiani poja, ETA võitleja Joxe Mari näitab autor terrorismivõitluse nö köögipoolt, selle argisust ja juhuslikkust, selle juhtide omakasupüüdlikkust ja rumalust. Ühe isa halamine oma surnud poja pärast võtab terrorivõitluse lühidalt ja lihtsalt kokku: „[Organisatsiooni juhid] panevad neile pähe kurjad mõtted ja nemad, noored mehed, langevad lõksu. Pärast peavad end kangelasteks, sest kannavad relva. Ega saa aru, et on loobunud mitte millegi pärast, sest ainsaks auhinnaks on vangla või haud, tööst, perest, sõpradest. Nad on ilma kõigest, et teha seda, mida nõuavad paar omakasupüüdlikku tüüpi. Et hävitada teiste inimeste elud, jättes endast iga nurga peal maha leskesid ja vaeslapsi.” (367). See kokkuvõte on isegi liiga lihtne, elu on tavaliselt komplekssem, harva on asjad must-valged. Keegi pole lõpuni koletis, aga palju kahju sünnib kadedusest, rumalusest, saamahimust ja väiklusest. Jutustusele lisavad värvi tõelistest matroonidest pereemad, kes on kohati kujutatud üsna ebameeldivatena, domineerivate ja näägutavatena (eriti Miren), seevastu pereisad on sümpaatsed, arusaajad. Mis juhtub, et ka meie parimate kavatsuste puhul lähevad lapsed vahel „untsu”, kasvavad kiiva? Väga intrigeerivalt jäi minu jaoks õhku küsimus, kas armastusest oma lapse vastu võib vanem tõepoolest loobuda iseenda tõekspidamistest. Kust läheb piir emaarmastuse ja sõgeduse vahel või kas emaarmastusel on üldse piire…

Kummastavana mõjub autori stilistiline võte vahetada jutustajat (näiteks kolmandast isikust minajutustajaks) vahel lausa keset lauset. Kasvõi nii: „Nad tantsisid, sõid ja jõid, ning hilisel õhtutunnil leidis Nerea end taksost mehe kõrvalt, kel oli täiuslik hambarida, kes lõhnas imeliselt, kes kobas tema rindu ja ära rohkem küsi, sest edasi ma ei mäleta.” (521). Kui nii oleks juhtunud vaid korra, oleks võinud kahtlustada näpukat, aga autor kasutab sellist võtet korduvalt, andes jutustusele veelgi isiklikuma puute, justkui poleks see mitte autor, kes lugu meile räägib, vaid just need erinevad „päris” inimesed oma erinevate häältega.

Fernando Aramburu (sünd. 1959 San Sebastianis) on hispaania keeles kirjutav ja Saksamaal elav baski kirjanik, luuletaja ja esseist, kes käsitles juba oma 2006. a. juturaamatus „Los peces de la amargura” ETA põhjustatud kahju — teemat, mille juurde ta nüüd „Isamaas” tagasi pöördus. Suurromaan on saanud terve rea kirjandusauhindu ning on tõlgitud enam kui kolmekümnesse keelde.

Annika Aas