Posts Tagged ‘ajaloost’

Katrin Laur “Tunnistaja”

Katrin Lauri „Tunnistaja“ tekitab mõtteid. Esimene mõte või täpsemalt küsimus: miks sellest raamatust tänases Eestis rohkem ei räägita? Minu jaoks on vastus ilmselge. Eestis ei toimunud pärast iseseisvuse taastamist dekolonisatsiooni, desovjetiseerimist ja derussifitseerimist. Raamat räägib mitte eriti kaugetest aegadest. Seal on ebameeldivaid inimesi, keda paljud meie seast on tundnud ja/või kelle sugulased on tähtsatel positsioonidel. Sellised isikud ei soovi juhtida ajaloole „liigset tähelepanu“. See on kahtlemata tohutu erinevus Saksamaaga, kus eliitnatside suguselts peab kohustuslikus korras oma esivanema hukka mõistma. Ja siis tegema seda aina uuesti ja uuesti ja uuesti… Kuni ajab iiveldama. Eestis sellist nõuet ei ole ning sellest on mul sageli kahju.

Raamatul on kaks peategelast. Hea ja halb. Hea peategelane on katoliku piiskop Eduard Profittlich, kes küüditati Venemaale ja mõisteti surma. Venemaal suri ta enne surmaotsuse täideviimist märtrisurma. Halb peategelane on Nigol Andresen. Kuna Eduard Profittlich käib surijatele viimset võidmist andmas, siis tekkis mul väike paralleel Punamütsikesega. Nigol Andresen, kes oli tark ja haritud mees (aga ka väga kuri), meenutas mulle Kurja Hunti. Punamütsikese muinasjutul on kaks versiooni. Algses versioonis, mille kirjutas Charles Perrault, võidab Hunt. See muinasjutt pidi olema hirmutav hoiatus. Vendade Grimmide versioonis jääb Punamütsike alguses alla (Hunt õgib nii tema kui ka ta vanaema), kuid hiljem lõigatakse ohvrid Hundi kõhust välja. Hunt kaotab.

Nõnda saab lugeda ka seda raamatut. Lõpeb ta piiskopi hukuga, kuid kas lõpeb? Kui on midagi võimsamat kui surm (ja on!!!), siis peavad Kuri Hunt (Nigol Andresen) ja ta sõbrad (teised punased) vastu võtma kaotuse ja õiglase karistuse. Minu kui lugeja hinges nad seda ka tegid. Võitis kindlasti Eduard Profittlich.

Raamatu võlu on ajalooliste detailide (ka ajaloolise klatši!) rohkus. Seda raamatut on minu meelest väga mõnus lugeda ja samal ajal guugeldada. Nt räägitakse Tõnissoni miniast, kes mõrvas Tõnissoni poja. Venelased lasksid pärast mõrvari vanglast välja ning hiljem töötas ta muuhulgas ka Tallinna raamatukogudes. Mõtlesin kohe, et on täitsa võimalik, et ma laenutasin kunagi raamatuid ehtsa mõrvari käest. Selliseid huvitavaid – alati küll mitte mõrvadega seonduvaid – ajaloolisi detaile on raamatus väga palju. On selge, et tehtud on ülipõhjalik uurimistöö.

Arvan, et see teos peaks olema kohustuslik kõigile, kes tahavad sügavuti mõista seda osa ajaloost, millest siiani paljud rääkida ei taha. Koolis võiks see raamat olla kohustuslik.

Piret Kivi

10 raamatut — Doris Diana Orr

Leelo Tungal „Vana vahva lasteaed

Alustame algusest. Seda luuleraamatut lugesin kunagi nii palju, et see kulus pähe. Leelo Tunglal on vaimukas tekst, mis ajab ka täiskasvanud naerma. Selle juures on väga sobivad Edgar Valteri illustratsioonid. Raamatu nimiluuleuts tuletab meelde, et kõik soliidsed täiskasvanud on kunagi lapsed olnud. „…näed, et maailm – see on mingi vana vahva lasteaed /…/ Kosmonaut kord piima luttis. Küüsi näris kirjanik. Lüpsja raadio katki kruttis. Nina koukis lihunik.” No kas pole tore?

.

Tove Jansson “Muumitroll

Siia võiks tegelikult lisada kõik Muumioru raamatud. T. Jansson on loonud maailma, mis erineb kõigist teistest mulle teadaolevatest lasteraamatutest. Milles see erinevus seisneb, on raske sõnadesse panna ja ehk pole vajagi. On asju, mida saab ainult tunnetada. Muumitrollide maailm on põnev ja natuke müstiline, aga samas turvaline. Kõigisse probleemidesse suhtuvad muumitrollid stoilise rahu ja leebe mõistmisega. Sabatäht läheneb? Mis seal ikka, tuleb varju minna. Maja jääb veeuputuse alla? Siis sööme hommikusööki katusel.

Paljud raamatutest on ehk laste jaoks liiga tõsised ja mõtlikud, nagu “Trollitalv” või “Hilja novembris”, kuid natuke vanemana on need väga hea lugemine.

.

Michael Ende “Momo

Nimitegelane on tüdruk, kes elab sõbraliku kogukonna keskel amfiteatri varemetes arvatavasti mõnes Lõuna-Euroopa linnas. Ühel päeval ilmuvad välja hallides ülikondades härrad, kes hakkavad inimestega kaupa tegema nende aja üle. Nad väidavad, et aega saab kokku hoida ja nende kätte hoiule anda. Mida rohkem aega kokku hoida, seda rohkem aega olema saab. Tulemus on muidugi vastupidine. Inimesed hakkavad kiirustama ja muutuvad närviliseks ning aega ei ole sugugi rohkem. Momo on see, kes inimestele varastatud aja tagasi toob. Mõtlemapanev ja hästi kirjutatud lugu.

.

René Goscinny ja Albert Uderzo “Asterix

Tegemist on koomiksisarja, mitte raamatuga, aga tahan selle ikkagi välja tuua. Asterixi lugesin esimest korda 10-aastaselt ja mulle meeldis. Olen lugenud täiskasvanuna ja mulle meeldib ikka. Lisaks vaimukale tekstile ja joonistustele tuleb tunnustada head tõlkijat, kes on suutnud sisu ja huumori eesti lugejani tuua. Lisaks teravmeelsele huumorile on “Asterix” hariv. Mul oli tänu Asterixile varsti selge, kes on leegionär või tsentuurio, mul oli ettekujutus rooma sõjaväekorraldusest ja teadsin peast ladinakeelseid sententse. Soovitan “Asterixi” koomikseid lugeda lastel ja täiskasvanutel, kuid ekraniseeringutest tuleks pigem eemale hoida. Neis jääb võrreldes koomiksiga väga palju puudu ja teravmeelsest huumorist ei ole midagi alles.

.

Dina Rubina “Cordoba valge tuvi

Põnev ja mitmekihiline raamat jutustab kunstieksperdi ja võltsija Zahhari elust põigates vahepeal minevikku – tema lapsepõlve Krimmis ja ülikooliaega Leningradis, tema ema noorusesse ja blokaadiaegsesse Leningradi. Lisaks peategelase elule süveneb autor tema värvikate sugulaste saatusesse: Zahhari onu Sjoma, ema Ritka, emaema Njusja, Leningradis elav filoloogist tädi. Oluline liin on Zahhari põlvnemine ja natuke segane perekonnalugu, mis teose lõpuks lahti hargneb.

.

Terry Pratchett “Väikesed jumalad

See on Pratchetti raamatutest minu lemmik just teema tõttu. Sõnakasutus ja huumor on sama hea, kui autori teistes raamatutes. “Väikestes jumalates” on keskmes suur jumal Om, kes ilmub maailma väikese kilpkonna kujul. Asi on selles, et Kettamaailmas on jumalatel nii palju võimu, kui palju neil on uskujaid. Ja selgub, et võimsa Omnia riigi religiooni omnianismi jumalat usub tegelikult ainult üks inimene – rumalavõitu noviits Brutha. Arvata võib, et väikse kilpkonna kujul ei suuda Om maailmas palju korda saata, aga õnneks on olemas Brutha, kes ei kaota temasse usku.

.

Mika Waltari “Sinuhe, egiptlane

See on üks parimaid ajaloolisi romaane, kui mitte kõige parem. Ilmselt ei vajagi see teos erilist kommentaari. Waltari maalib tõetruu pildi elust Lähis-Ida piirkonnas 14. sajandil e.m.a, nii tõetruu kui see pikka ajavahe arvestades olla saab. Lugedes tekib tunne, nagu oleksid ise seal. Tegevus toimub alguses Teebas, siis rändab Sinuhe Süüriasse, Babülooniasse, Kreetale ja veel mitmesse paika, mis praegu meelde ei tule, kohtudes muuhulgas ajalooliste isikutega. Teiste hulgas on olulisel kohal Nofretete ja vaarao Ehnaton, kes läks ajalukku püüdes Atoni kultust kehtestada. Lisaks ajaloolisele detailsusele suudab Waltari tegelased lugeja jaoks elavaks muuta. Oma elu lõpus on Sinuhe muutunud skeptiliseks ühiskonnas valitsevate arusaamade ja eriti sõjapidamise ülistamise suhtes väljendades sellega autori enda maailmavaadet.

.

Tõnu Õnnepalu “Mandala

Õnnepalu on paljude lemmik, kuid tahan esile tõsta just “Mandalat”, mis meeldis mulle oluliselt rohkem kui autori järgnevad raamatud. Siin on olemas Õnnepalule omane sisekaemus, kuid ta vaatleb igapäevaelu läbi kassi silmade. Endale omases mõtlikus stiilis ja sooja mõistmisega kirjutab autor elust maakohas ja inimestest, kellega seal kokku puutub. Idee poolest sarnaneb see natuke tema “Paradiisiga”, kuid raamatu keskmes on siiski kassid, kelle hingeelu autor meisterlikult edasi annab.

.

Virginie Despentes “Vernon Subutex

See triloogia on midagi hoopis teistsugust. Tegevus toimub Pariisis, kus tegutsevad transvestiidid, pornostaarid, muusikud, režissöörid, eluheidikud jne, kelle peategelane Vernon tahtmatult omavahel kokku viib. Kuna teose autor on endine pornotöötaja, võiks arvata, et tegemist on väga ropu teosega, kuid see on liialdus. Nii mõnigi kriminaalromaan on palju ropum. Sellegipoolest arvan, et konservatiivsele inimesele see raamat ei meeldi.

Mind kõnetas “Vernon Subutex” eelkõige sellepärast, et autor suudab hämmastava empaatiaga avada iga tegelase mõttemaailma ja kirjutada nii, et lugejal tekib mõistmine ka negatiivsete tegelaste suhtes. Tegelikult ei saagi öelda, et raamatus oleks negatiivseid ja positiivseid tegelasi, nad on lihtsalt inimesed. Autoril ei ole inimloomuse osas illusioone. Kuigi Despentes ei õigusta ega mõista oma karakterite teguviisi hukka, on raamat tugevalt ühiskonnakriitiline.

.

Herta Laipaik “Maarjakask

Raamat koosneb kaheksast kunstmuistendist, mille autor on väidetavalt kirjutanud vana jutuvestja poolt kuuldud lugude põhjal. Tegelikult on mulle selgusetuks jäänud, kas selline jutuvestja oli päriselt olemas või mitte. Ilusad ja lummavad lood vanadest aegadest on kirjutatud Helme murrakus.

Lugusid võiks nimetada muinasjuttudeks, mis on segunenud rahva- ja kohapärimusega. Seal tegutsevad puuvaimud, soovaimud, surnute hinged. Kõigi muistendite sündmustik toimub Helmes ning on sageli seotud mingi kindla maamärgiga – kivi, künka või puudesaluga.

Kui järele mõelda, ei teagi, miks mulle pole rohkem Herta Laipaiga teoseid kätte sattunud. Ehk on aeg see viga parandada.

.

.

Doris Diana Orr

Katrin Laur „Tunnistaja”

Tunnistaja” on väga mahukas ajalooline romaan 1930-ndate aastate Eestist. Romaani peategelaseks on Eesti katoliku kiriku piiskop Eduard Profittlich.

Raamat jõudis minuni juhuslikult. Mulle pakkus raamate huvi Eduard Profittlichi pärast. Eesti katolik kirik on alustanud teekonda, et paavst kuulutaks ta pühakuks. Marge Paas rääkis temast nii kirglikult, et tekkis huvi, kes ta siis oli. Miks ta valis endale teadlikult märtri saatuse?

Raamatut lugedes tuleb kasuks ja vajalik eelteadmised 1930-ndate Eestist.

Raamatu pealkiri tähendab kreeka keeles märtrit. Minu meelest sobib märter isegi paremini romaani pealkirjaks. Märter oli Eduard Profittlich ja omamoodi ka Nigol Andresen.

Kui ma lugesin romaani, ei saanud ma alguses aru, miks on autor teiseks peategelaseks toonud Nigol Andreseni. Kokkupuuteid oli neil minimaalselt.

Eduard Profittlich ei tahtnud jätta (ja paavst ei andnud otsest käsku Eestist lahkuda) oma kogudust ja Eestis elavaid katoliiklasi. Tal oli võimalus legaalselt Eestist lahkuda, aga ta valis teadlikult Eestisse jäämise. Ta valis märtri saatuse. Ei tohi ära unustada, et Eduard Profittlich oli jesuiit. Jesuiit täidab käsku. Ta saadeti Eestisse ja Eesti sai tema saatuseks.

Nigol Andresen lahkus Eestist 1941. a suvel. Tema levitas oma usku — religioosset kommunismi.

Üks usk oli asendanud teise.

Raamatut lugedes hakkas mind häirima kaks asja. Autor annab vihjeid samal ajal Eestis toimuva kohta napilt. Ma tunnen põhjalikult Eesti ajalugu ja seetõttu hakkas mind häirima, et pidepunkte oli vähe. Ma ei tea kas need lugejad, kes Eesti ajalugu vähem tunnevad, ka tundsid, et neid hakkas midagi häirima. Mulle tundus, et autor on takerdunud liigselt pisiasjadesse. Kas selle taga on see, et autor on katoliiklane ja olnud emigrant, ei oska öelda. Ta ei raatsi pisiasjadest loobuda.

Sa pead olema suur Eesti ajaloo huviline või tundma huvi katoliku usu vastu.

Raamat meeldib või mitte. Nii lihtne see ongi.

Kristiina Selli-Tupits

 

Loone Ots “Armastus”

„Ent nüüd jääb usk, lootus ja armastus, need kolm; aga suurim neist on armastus.”

Nende sõnadega lõpeb Loone Otsa romaan, mis hinnati 2021. aastal romaanivõistluse võitjaks.

Aasta 1942 jaanuar. Eestis on valitsejateks sakslased, keda algul peeti vabastajateks, kuid olid ometi samasugused anastajad nagu venelased. Ja kolm inimest, kes püüavad kõigele vaatamata jääda hoolivateks armastavateks inimesteks ja hoida endas usku inimlikkusesse, headusesse.

  • Uku Masing – mees, kelle elus on mitu suurt armastust. Armastus oma naise Eha vastu. Armastus oma maa ja rahva vastu. Armastus Jumala vastu.
  • Isidor Levin – juut, keda varjab Salme Niilend oma isatalus. Noormees, kes oma vaiksel ja tagasihoidlikul moel armastab Salmet.
  • Salme Niilend – maatüdruk, kes on Tartu Ülikoolis saanud hea hariduse ja püüab nüüd päästa Isit, et see ei satuks sakslaste kätte. Kes tegutseb, mitte ei oota, et keegi tuleks ja teeks ja aitaks. Ja kannab oma südames suurt armastust hoopiski ühe teise mehe vastu.

Vaatamata kõigele halvale jookseb romaanist läbi usk headusesse. Et ka need, kes on vastaspoolel, võivad olla abivalmid, head. Nii on lugu SS obersturmführer Michael Ingelheimiga, kes võtab Salme autosse ja sõidutab ta Tartusse, vastutasu nõudmata. Ja samuti Uudo, mees, kes on omakaitses, kuid ometi on nõus aitama Salmet ja Isidori. Ta oleks kohe nõus Salmega abielluma, kui naine vaid nõustuks.

Raamat sai läbi, kuid hinge jäi helge tunne. Usk inimlikkusesse, headussesse. Lootus, et halb saab otsa ja ajad muutuvad.

Elle Kasemets

Fannie Flagg „Praetud rohelised tomatid Whistle Stopi kohvikus”

Fannie Flagg „Praetud rohelised tomatid Whistle Stopi kohvikus” (Vesta 2022, 367 lk, tlk Riina Jesmin)

See raamat on südamlik ja haaravalt kirjutatud sissevaade paljude Alabama osariigi väikelinna ameeriklaste ellu umbes 1920. aastatest kuni aastani 1986, raamat ilmus originaalis 1987. aastal. Tegelasteks on mehed, naised ja lapsed, nii valged kui värvilised, kodutud, vaesed ja enam-vähem järje peal inimesed, päris rikkureid ei ole. On ohtralt alkoholi ja vägivalda, sünde, surma ja õnnetusi, õnne ja mitmesugust armastust, ühesõnaga – elu. Sügavama mulje jätab muidugi kaugema mineviku elu, seda on ka mahuliselt enim. Elu sellel ajal, kui mustanahalistele isegi kohviku tagauksest toidu müümise eest võis saada ähvardusi KKK poolt. Elu ajal, kui tööle hakati meie jaoks kujuteldamatus eas. Kohviku kokk Sipsy (mustanahaline) tegi juba 11-aastaselt kõige hõrgumaid küpsiseid ja kastet ja kümneid muid roogi ning „tema klimbid olid nii kerged, et hõljusid õhus, need tuli söömiseks kinni püüda”. Ta tegi kohvikus süüa ka veel 80. eluaastates. Tema kasupoeg George, kelle linnakesest läbisõidul olev meeleheitel ema oli vaid hotelli vannilinasse mässituna raudteejaamas ära andnud, hakkas õppima poes lihunikuametit ja tappis sigu, kui oli kõigest 10-aastane. Väga huvitav on lugeda lastekasvatamise osi, mis ilmselt praegu paljudel juuksed peas püsti ajavad, kuid mille tulemused olid lõppkokkuvõttes suurepärased.

Raamatus on palju värvikaid karaktereid, kuid minu jaoks jääb ületamatult sümpaatseimaks ja põnevaimaks Idgie, kes on metsik, suuremeelne, üllas ja riuklik, erakordse huumorimeelega ja vapper. Idgie on metsik laps, kellest kasvab inimloomust hästi tundev ja oma teadmisi hästi kasutada oskav inimene, kes iial ei tee inimestel nahavärvi järgi vahet. Ma ei hakka näiteid tooma, parimad rikuksid lugemismõnu. Ma tean, et ühes kohas oli raamatus ka Idgie ristinimi ära toodud, ma ei suutnud seda enam leida, aga internet aitas – see on Imogen.

Raamatu ülesehitus võib esmapilgul tunduda raske, kuid ma harjusin sellega ruttu. Tegevus toimub kahes ajas, olevikus tutvub oma ämma Roositerrassi hooldekodus külastama tulnud Evelin Couch 86-aastase proua Cleo Threadgoodega, kes hakkab talle minevikust jutustama. (Minu üllatuseks selgus, et Cleo on proua abikaasa nimi, kes on pealegi surnud! Proua enda nimi on Virginia, kutsutud Ninnyks.) Raamat algab 1929. aasta Whistle Stopi kohaliku ajalehe Weems Weekly teadaandega, et nädala eest on avatud kohvik, mille omanikud on Idgie Threadgood ja Ruth Jamison, ära on toodud menüü ja hinnad. Raamatu tegevus ulatub aga ka kümmekond aastat kaugemasse minevikku, kui nüüd kohvikut pidav Idgie on alles laps. Oleviku aeg (1986) kujutab proua Couchi elu ja probleeme, 48-aastaselt on ta hädas liigse kehakaaluga ja kaotanud eluisu. Ta ei ole õnnelik ei oma mehe ega laste üle ja kui võõras noormees teda parkimisplatsil sõimab, kaotab ta pinna jalge alt. Ta mõistab, et pole mingit kasu olnud sellest, et on alati püüdnud olla hea tüdruk: „Ta oli jäänud neitsiks, et teda libuks või litsiks ei sõimataks; oli mehele läinud, et teda vanatüdrukuks ei nimetataks; teeskles orgasme, et teda frigiidseks ei nimetataks; sünnitas lapsed, et teda ahtraks ei sõimataks; polnud feminist, sest ei tahtnud, et teda nimetakaks omasooiharaks ja meestevihkajaks; polnud kunagi näägutanud ega häält tõstnud, et teda nõiamooriks ei sõimataks… Ta oli teinud seda kõike ja ometi oli see võõras noormees tõuganud ta rentslisse nende sõimusõnadega, millega mehed nimetavad naisi siis, kui on vihased!. /—/ Ja miks mehed siis, kui tahavad teisi mehi alandada, nimetavad neid eitedeks? Nagu oleks see kõige hullem asi maailmas. Mida me oleme teinud, et meist niimoodi mõeldakse? Sõimatakse vituks? Mustanahalisi enam ei sõimatud, vähemasti mitte näkku. Itaallased polnud makaroniõgijad ega peedikaanijad, ja enam polnud viisakas vestluses ka itskeid, japse, kilisid ega mudakoonusid. Kõigil oli oma rühmitus, et protestida ja enda eest seista. Ainult naisi sõimasid mehed ikka veel.” (lk 217-218) Proua Couch saab vestlustest vanadekodus suurt abi.

Alates lk 72 hakkab mineviku sündmustest pisteliselt jutustama ka raamatu autor, nii et lugeja saab teada ka selle, mis proua Threadgoode’i eest (kes on Idgie venna naine) saladuseks on jäänud. Autori ja tegelasest jutustaja lood ei kulge ajaliselt lineaarselt. Tegelikult ei ole see nii keeruline, kui võib tunduda.

Absoluutselt võrratud on vahelepikitud ajaleheartiklid. Ajalehte teeb üks inimene ja need on nagu kirjad lugejatele. Jutustatakse uudiseid, mis vahel on päris jaburad – jahimehed sõitsid paadiga ja neil õnnestus selle põhja auk lasta. Avaldatakse teadaandeid ja kuulutusi, mis pole vähem jaburad: „Keegi kutsus meid lõunale, aga mu naine unustas ära, kes, – tuleme meeleldi, lihtsalt helistage ja andke teada.” (lk 168)

Kuigi raamatus on üksjagu kurbi ja koledaid lugusid, on üldmulje siiski kuidagi helge, sest humoorikust on samuti palju.

Kui ma raamatu läbi sain, vaatasin natuke, mida autori kohta teada saab. Selgus, et Fannie Flagg on filminäitleja, kes ise Birminghamist Alabama osariigis pärit – ehk on siin ka tema esivanemate jutustustatud lugusid. Ta on kirjutanud veel raamatuid, millest meie raamatukogus on olemas paar ingliskeelset ja mitmed venekeelsed.

1991. aastal on raamatust tehtud film, mida vaatajad on üsna kõrgelt (7,7) hinnanud ja mis oli stsenaariumi (mille kirjutamisel autor osales) ja Ninny osatäitmise eest ka Oscaritele nomineeritud. Ma vist niipea seda vaadata ei tahaks, lugesin, et seal on Ninny ja Idgie tegelaskujud liidetud. See ei pruugi filmile üldse halb olla, aga tahaks siis vaatamise ajaks olla raamatu natuke unustanud.

Kaja Kleimann

Kätlin Kaldmaa “Lydia”

Raamatu lisaväärtus on, et see on topelt ilus, ära märgitud nii “25 kauneimat Eesti raamatut 2021” kui ka “5 kauneimat Eesti lasteraamatut 2021” kategoorias. (Kujundaja: Jaan Rõõmus, iIllustraator: Jaan Rõõmus, kirjastaja: Hunt, trükikoda: Greif. Rahva Raamatu eripreemia, Eesti Lastekirjanduse Keskuse eripreemia.)

Lisaks lihtsalt ilusale sisaldab see ka dokumentaalseid illustratsioone. Raamat, mis lisaks kodusele raamaturiiulie võiks kõrguda kooli- ja õppekirjanduse hulgas — kooliraamatukogus, emakeele- ja kirjandusõpetajate abimaterjalina. Eks tuntud inimestest on varemgi püütud vormida n.ö lastesõbralik versioon, mis aga mulle siin meeldib, et tegu on faktidel põhinevate lugudega, kus fantaasial pole lastud ülearu lennata. Kindlasti on “Lydiat” sobilik lugeda ka täiskasvanuil, neile on vana kõneviis või metatekstid kergemini arusaadavad — kogu oma kurvas lõppmängus “Haned luiged, tulge koju!” / “Ei saa, hunt on ees!” Sest on juba Kroonlinn aeg. Tartlastele on Koidula õnneks nüüd alati kodus, kuidagi samas võtmes “Lydiaga” mõjub Koidula kuju Ülejõe mälestuspargis.

Kindlasti saab sellest raamatust Koidula elu ja loomingu kiirkursuse tüvitekst, ja see on päris hea.

Helle Maaslieb
Eesti Kirjandusmuuseum

Juta Kivimäe “Suur tuba”

Kohe alguses tõmban paralleeli “Seitsmenda rahukevadega” — aga see pole selline jäljendamise võrdlus, vaid pigem kategoorias, et see romaan on ka romaan või et selles luulekogus on samuti luuletused.

Seda ei tea, kuivõrd antud loos on mälestusi, autobiograafiat, tõestisündinud või võimalikke tõestisündinud lugusid. Aga ajaliselt ja topograafiliselt on teos üsna täpselt määratletav — Eesti plaanis siis suur kolmnurk Tartu-Tallinn-Pärnu, põigetega Rakverre, Elvasse, Märjamaale. Iga koha saab omakorda veelgi väiksemateks juppideks võtta. Siinsamas käeulatuses vähese jalavaeva kaugusel tuleks käia vaatamas, kas Pargi tänava majal on välisukse vitraažid alles… Uus on minu jaoks juudi perekonna lugu Eesti sõjajärgses ühiskonnas.

Mulle meeldis, et aega ei määratletud mitte niivõrd otse aastaarve tulistades, vaid aega sai positsioneerida kaudsemate vihjete abil — nagu 18 aastat küüditamisest, Siima Škopi imekaunite illustratsioonidega “Lumivalgekese” ilmumine jms.

Lisaks inimeste lugudel on siin ka asjade — mööbel, riided, nõud jne — lugu. Kui olulised olid asjad puudustkandvas ajas, kui paljude mälestustega seotud mõni ese. Palju kirjeldusi, terve peatükk ühest toast ja riidekapist. Äratundmised asjadest, mida oled isegi näinud või tundnud — kannikestega tassid, kahhelahjud … Kõigi nende pikkade olude, esemete, kommete, riiete kirjelduste taustal, mida mulle väga meeldis lugeda, jäi mind häirima, kas ḱaanekujunduse on ebatäpne? Kas kellaklaas poleks pidanud olema mõraga ja suure toa kella all oli ju peeglilaud?

Põnevalt oli looga seotud erinevaid tegelikke inimesi (ei välista, et raamatu teisedki tegelased on olnud kellegi elus päriselt olemas, kas siis lähedaste, sõpradena või räägitud lugude kaudu). Aga siin jah olid sisse kirjutatud Betti Alver, Terje Lõbu, Siima Škop jt. Betti Alver Pargi tänaval koos oma raamatutega. Need olid ju päriselt seal ja on praegu kirjandusmuuseumis. Tuli kiusatus neid vahepeal hoidlasse vaatama minna, mõistagi ei ole need enam Pargi tänava kombel riiulis. Ühte detaili ma küll vaatsin, et mis võiks olla see eesti-vene sõnaraamat, mida luuletajal oli kaks ja ühe Mintsile (peategelasele) kinkida sai – äkki siis “Eesti-vene sõnaraamat = Эстонско-русский словарь” (koostanud Johan Tamm, Tartu : Teaduslik Kirjandus, 1949). Ja muidugi huvitaks, kas tegemist on fiktsiooni või päriselu sündmusega? Ja kas Mintsil on raamat siiani alles?

Autoril on imeline jutustamisoskus, mis ongi vist kaduv suurus lühivormide ja piiratud tähemärkide ajastul. Oli nii kerge ja lihtne lugeda. Hakkad aga algusest minema, lugu hüppab vahepeal natuke tagasi, siis edasi — jõuad lõppu — läheksidki nagu läbi suure toa — ühest uksest sisse, teisest välja… Jah, elu on üks suur tuba, ühest uksest sisse, teisest välja. Igaühel on oma suur tuba.

Vähemalt viis kassi olid kõrvaltegelased. Millegipärast pean ma seda mainima.

Helle Maaslieb
Eesti Kirjandusmuuseum

Rein Raud “Päikesekiri”

Soovitan mitte maha magada üht eelmise aasta eesti kirjanduse tippteost, Euraasia mõlemaid otsi ja nende vahetustegelasi ning päikesekirja põimivat Rein Raua romaani “Päikesekiri” (2021).

See on tõesti “tõeliselt meisterlik romaan” (Valdur Mikita): nii kompositsiooniliselt kui ka väljendus- ja jutustamisviisilt, nii tegelike faktide ja kujutluspiltide köitva suhestamise kui ka mõttelise sügavuse poolest.

Romaani üheks läbivamaks — kui mitte kõige peamiseks — küsimuseks tundub olevat keelefilosoofiline küsimus, mis suubub inimese (eetilisse) olemisviisi ning ilmutab end juba esikaane illustratsioonis ja pealkirjas.

“…. et ka iseennast on võimalik mõista vaid läbi kogemise, et sa oled vaid üks võimalus tohutust hulgast paljudest. Ja kui sinu võti tegelikkuse juurde on keel, siis ei ole sa retke mõistmise poole ometi veel alustanudki, kuni arvad, et sinu viis anda maailmale nimesid ongi täpne ja loomulik – et sinu sõnadeks painutatud mõtted peegeldavadki seda, mis on, nii, kuidas see on. Selle oletuse ekslikkuses veendumiseks polnud vaja muud, kui natuke mõnda võõrkeelt õppida.“ (Lk 223)

Eve Pormeister

Juta Kivimäe “Suur tuba”

Sõjajärgsetest 50ndatest aastatest lapse pilgu läbi oleme me juba lugenud Viivi Luige “Seitsmendast rahukevadest” ja Leelo Tungla “Seltsimees lapsest”, nüüd on sinna ritta lisandunud Juta Kivimäe 2021. aasta romaanivõistluse võitnud “Suur tuba”.

On arusaadav, miks kirjanikud on valinud lapse pilgu – võimaldas see ju neid raskeid aastaid kirjaldada vaatleja positsioonilt. Lapsepõlves, jäägu see ükskõik kui keerulisse aega, on enamsti ikka midagi helget, kasvõi lähedaste armastuse näol.

Ka “Suure toa” Mintsi on oma vanemate ja eriti vanavanemate Bobe ja Zeide poolt armastatud laps, kes pärani silmi uudistab teda ümbritsevat maailma. Mintsi maailm on sõja järel Eestisse tagasi jõudnud juudiperekonna igapäevaelu kõigi oma väärtushinnangute ja traditsioonidega. Eesti lugeja jaoks uudne ja põnev. Kunstiajaloolasest autor maalib suure meisterlikkusega lugeja silme ette detailirohke maailma. Esemete ja olustiku kõrvale on loodud terve galerii erinevatest inimtüüpidest, nii et ühtekokku moodustub lai pilt sõjajärgsest ühiskonnast.

Tartlasena on mõnus teada, et Bobe ja Zeide suur tuba, kus Mintsi end nii turvaliselt tundis, asus Tartus Pargi tänaval. Koolilaps Mintsi elu kulgeb edasi Tallinnas Nõmmel. Seal puutub tüdruk kokku ka päriselu karmima poolega ning ikka ja jälle uute, kohati ka salapärase minevikuga inimestega.

Mingit lugu raamatus polegi, on vaid olustiku kirjeldus, mis loob atmosfääri. Alguses mind ülitark ja suurepärase vaatlemisoskusega 7-8 aastane laps natuke kummastas, aga lugedes leppisin kiiresti sellega, et kirjanik on oma suure (elu)tarkuse lapse silmadesse pannud. Väikese Mintsi maailma vaatlemine on kaasakiskuv ja helge alatooniga, Tasub kindlasti lugeda.

Linda Jahilo

Juha Hurme „Neem“

Juha Hurme „Neem“ (tlk Tiiu Kokla, Varrak, 2021)

Kirjanik Juha Hurme pälvis Soome kõige prestiižsema kirjandusauhinna Finlandia teosega „Neem“ samal aastal, mil Soome Vabariik sai 100-aastaseks. „Neem“ on Soomele pühendatud raamat – see jutustab Soome kultuuriajaloost, alates Suurest Paugust kuni 1809. aastani, mil Soomest sai Vene impeeriumi osa. Ühtlasi on see terve meie planeedi kultuuriloo sündi ja arengusse süübiv teos.

Eelnev kõlab nii, nagu „Neem“ oleks ajalooraamat. Seda ta siiski ei ole, olgugi et autori lugemus, teadmised ja kasutatud kirjanduse nimikiri avaldavad muljet. Hurme ise ja Soome kirjastus Teos määratlevad „Neeme“ romaaniks. Minu arvates on tegemist pigem pika esseega, milles ühenduvad kõige säravamal viisil Hurme kui tänapäevase renessasiinimese analüüsivõime, intellektuaalsus ja virtuoosne sõnakasutus, mis on selge, aus ja kergesti mõistetav.

„Neem“ on ka Soome müüdi lammutamismanifest. See riietab lahti kõik paatosliku ja püha, mis puudutab ühe rahva omapära, originaalsust ja tõekspidamisi. Sõnade taustal kõlab autori heatahtlik ja puhastav naer. Hurme teksti hurma annab tabavalt edasi Tiiu Kokla tõlge eesti keelde.

Heidi Iivari
Soome Instituut