Posts Tagged ‘ajaloost’

Alberta Rommel „Lorenzo Medici – Itaalia salakuningas“

Lorenzo de Medici on kindlasti üks neist silmapaistvatest valitsejatest, keda võib inimesenagi igati sümpaatseks ja suureks pidada. Ning see on väga suur asi! Sattusin hiljuti pooliti juhuslikult lugema Alberta Rommeli raamatut „Lorenzo Medici – Itaalia salakuningas“ (Kunst, 1996), kuna soovisin enne Firenzesse minekut lugeda midagi meeldetuletuseks renessansist ja Medicitest.

Lorenzo Tore sai valitsejaks väga noorelt, haigused viisid varakult nii tema isa kui onu. Võimuvõitlus 15. sajandi keskpaiga Firenzes oli äge ja neid rivaalitsevaid perekondi, kes juhtohje enda kätte ihkasid, oli linnas mitmeid. Lorenzo ei tahtnud sugugi minna poliitikasse ega võimu, mis sellega kaasneb, kuid targa inimesena sai aru vastutusest, mis lasus nende perekonnal ja millega temal tuli nüüd edasi minna.

Alberta Rommeli raamatu näol on tegemist ajaloolise romaaniga. Erinevalt paljudest teistest ajaloolistest isikutest kirjutatud raamatutest baseerub see suuresti ajaloolistele allikatele ja ei ole pelgalt autori ettekujutus isikust ning ajastust. Oma teose järelsõnas Alberta Rommel mainib, et tal oli esialgu kavatsus kirjutada biograafia ning selleks tegi ta põhjalikku uurimistööd, ja tõdeb rõõmuga, et renessansi on tänuväärne uurida, kuna tollal inimesed nii hea meelega talletasid kõike ja õnneks on kirjapandu ka tänaseni hästi säilinud.

Igal ajastul elab igasuguseid inimesi, kuid siiski pani see lugu Lorenzost mõtlema ja võrdlema 15. sajandi inimesi ning poliitikat 21. sajandi omaga. Erinevad ajastud, hoiakud, suhtumised. Kuidas 20-aastane noormees suutis enda soovide ja tahtmiste asemel esiplaanile seada perekonna ning rahva omad. Kuidas poliitik sai aru, et tema rahva ja alamate soovid on enamat tema isiklikust aust, uhkusest, ambitsioonist ning kasust. Raamat annab rikkaliku sissevaate renessansi aja inimeste mõttemaailma ja hoiakutesse.

Lorenzo ema oli poeet ja kirjutamisande päris ka Lorenzo. Lisaks sellele, et ta jätkas perekonna traditsiooni kõiksugu kauneid kunste toetada, tegeles ta ka ise loomisega. Soovituse lõpetuseks üks tema luuletus (samast raamatust lk. 71, tõlkinud Harald Rajamets):

Sa vaba elu, kerge, murest lahti
kui maine hüve mõlkusid mul mõttes!
Su rahus saan end kosutada mahti,
kui mind sa varjad oma sülle võttes.
Jäi maha linn täis rabamist ja jahti,
kus vaim nii väsib lakkamatus tõttes.
Nüüd kutsub mind see vaikne org, nii ilus
ning puuderohke, varjukas ja vilus.

Mai Põldaas

Advertisements

Süütust süüst ja järeltulevast soost. Ralf Rothmann “Surra kevadel”

Seitseteist aastat noor lüpsja Walter ja tema parim sõber Fiete ühest Schleswig-Holsteini mõisast võetakse pisut enne II maailmasõja lõppu armeesse, liiatigi Relva-SS koosseisu. Kumbki neist ei tunne natside vastu mingit sümpaatiat, kuid nüüd tuleb neil viimased hullumeelsed sõjakuud kuidagi üle elada. Walter, ülikombekas ja mõistlik, oskab õiges kohas vait olla ja saab pealtnäha rahuliku tegevusala – ta pannakse autojuhiks. Fiete aga on mässumeelne ja saadetakse rindele. Kui ta laatsaretti sattumise järel deserteerib, et mitte kahurilihana lõpetada, nabitakse ta kinni ja mõistetakse surma. Hukkamiskomandosse kuulub ka Walter, kelle selles sõjas ainsaks jäänud lask on määratud tabama sõbra rinda. Walteril pole valikut: kui ta käsku ei täida, saadetakse ta sõbra kõrvale seina äärde, kui ta meelega mööda laseb, seisab kogu komandol järgmisel päeval ees rindetee. Tema katsed paluda surmaotsus tühistada jooksevad liiva.

Kuidas saaks paremini näidata sõja absurdsust? Võimatust sellest tervena välja tulla? „Terveks jääda,“ nagu tihti soovitakse. Walter jääb terveks, väliselt, aga kahjudeta ei pääse sõjast keegi.

Ta näeb palju muudki, millest ta kunagi midagi ei räägi. SS-lased, keda ta oma autoga veab, piinavad üht sõbralikku ungarlastest talupojapaari. Silmusega kaelas tunde pingil kügelenud vanakestel lüüakse lõpuks pink jalge alt, Walter keeldub kaasa tegemast, naine jääb siiski püsti ja sõidetakse minema. Tema kaaslased on aga pingi auto külge kinni sidunud, nii et sõitma hakates poob ta ka naise üles. Veel üks süütu süü. Korralikuks ja samas ka ellu jääda on võimatu. Aga kui ellu jäädakse, tuleb sellega edasi elada.

Sellest kõigest räägib korduvalt auhinnatud autor Ralf Rothmann oma 2015. aastal ilmunud ja juba samal aastal Mati Sirkli eestindatud romaanis „Surra kevadel“ (Im Frühling sterben).

Rothmann oskab kirjutada. Kainelt, kuid seda haaravamalt suudab ta jutustada sõja õudustest ja inimsaatustest. Lugeja seisab silmitsi eksistentsiaalsete küsimustega, ilma et neid kordagi välja öeldaks.

Walteri lugu on Rothmanni isa lugu. Seda selgitab lühike raamtegevus, mis lisab romaanile veel ühe mõõtme. Esimestel lehekülgedel lastakse pojal süüvida vanaks jäänud isa olekusse, tema vaikimisse, tema sõjaängistusse, sõjatulest pärit tõsidusse, mis teda ülimast korralik-kusest hoolimata isolatsiooni tõukas.

Romaan algab tsitaadiga Piiblist: „Isad sõid tooreid viinamarju, aga laste hambad on hellad“. Selles öeldakse välja raamjutustuses vihjamisi puudutatud keskne teema: Vanemate traumade mõju järeltulijatele – saksa kirjanduses kahe viimase aastakümne vältel sageli käsitletud küsimus. Hukkamise eelõhtul seletab Fiete oma sõbrale seda trauma-pärandamise teooriat oma isa näitel, kes oli eelmises sõjas prantslaste käe läbi kannatanud. Ja Walter küsib temalt, mida siis pärandab see, kes peab tulistama, ja saab vastuseks: „Tõenäoliselt suure kurbuse…“ Järgmisel päeval tuleb Walteril Fietet tulistada.

Walter on tugev, pärast sõda naaseb ta koju, elab seal tagasihoidlikku ja töökat elu, aga sõda elab temas edasi ega jäta puutumata ka tema poega. Rothmann, kes on end vanemate vaikimisest ja nende ahtavõitu tööliselust välja murdnud ja käsitlenud kõigis oma teostes omaenda elu erinevaid teelõike – töölislapsena, algaja haritlasena proletaarses miljöös, kirjanikuna –, vaatleb selles raamatus oma isa kujunemisteed ja veendub seejuures, kui paljut ta oma isast kõigest hoolimata endaga kaasas kannab. Selles on omajagu paralleele Tammsaare „Tõe ja õigusega“.

See ei ole arveteklaarimine, vaid lugupidav ja mõistev lähenemine sõjapõlvkonna vaikimisele, mille tõttu sõjajärgsel sugupõlvel on tulnud kannatada. Raamat lõpeb epiloogiga, milles poeg möllavas lumetuisus 25 aastat pärast isa surma tema hauda enam üles ei suuda leida. Kas selle järel saabuv vaikus tähendab mineviku uste sulgumist või selle igavest jätkumist, jääb lugeja otsustada.

Rothmann kohtub lugejatega 7. mail kell 17 Tartu Linnaraamatukogus ja 9. mail kell 18 Tallinnas Vabamus ning loeb ette katkendeid romaanist. Juttu tuleb ka tema uuest romaanist „Tolle suve jumal“ (Der Gott jenes Sommers), mis kirjeldab samuti viimaseid sõjanädalaid, kuid sedakorda nn kodurinde perspektiivist, keskendudes elule ühes Schleswig-Holsteini talus toonastel segastel aegadel.

Väga paljutõotav kohtumine – ootan huviga!

Marko Pajević

Tõlkis Anne Arold

Sarah Perry „Essexi siug”

„Essexi siug” on 1979. aastal sündinud briti autoril alles teine raamat, ent tõeliselt meisterlikult kirja pandud. Ja Kalev Lattiku poolt imehästi tõlgitud! Ma kohe ei mäletagi, millal viimati sõnu nagu näiteks kimarad kohata võisin. Samuti on tõeline nauding lugeda teksti, milles pole pidevalt vaja vigade otsa komistada. (Üks kummaline koht küll oli, aga see tundub olevat juba autorilt – ma küll ei tea, millal plaastrid leiutati, aga olen üpris kindel, et raamatu tegevuse toimumise ajal otsmikuhaava küll plaastriga ei kaetud. Viimasel ajal ma miskipärast kogu aeg kohtan sellised ajalisi ebakõlasid – ühes teises raamatus rääkis pronksnoa kasutaja tundideks jaotatud ajast.)

Tegevus toimub Inglismaal kuninganna Victoria ajal, kelle valitsusaeg oli teadupärast pikk – 1837-1901, ja on kuude ja kuupäevade kaupa kenasti dateeritud, ent aastast meile aimu ei anta. Siiski peab see olema pärast 1859. aastat, mil ilmus Darwini kogu senist maailmakorraldusest mõtlemist raputav „Liikide tekkimine”. Kõige hea ja õitsva kõrval (siin raamatus on muuhulgas juttu arstiteaduse saavutustest, üks tegelastest sooritab uuenduslikke riskantseid operatsioone) iseloomustas selle aja Inglismaad ka suur sotsiaalne ebaõiglus, lokkav vaesus, rumalus ja haigustest kubisevad ülerahvastatud tööstuslinnad. Selles raamatus puutume rohkem kokku küll külaelanike vaimupimeduse ja ebausuga, aga Londoni eluasemepoliitikale pööratakse samuti üksjagu tähelepanu.

Tegelaste galerii on kirev, peategelasteks on oma tiisikusehaiget naist ja kolme last väga armastav Essexi kirikuõpetaja Will ning äsja üsna kummalisest abielust lesestumise läbi õnnelikult pääsenud kirglik loodusteaduste huviline Cora oma iseäraliku poja Francisega, kes tänapäeval ilmselt autisti diagnoosi saaks. Francis leiab hingesugulase Willi naises, kes tundub ainsana teda mõistvat je kellega tal tekib erakordne side, mis naisele peaaegu saatuslikuks saab. Londonis elavat Corat ümbritsevad mitmed sõbrad, sõprade hulka võib lugeda ka tema sotsialistlike vaadetega lapsehoidja Martha ja tema lahkunud abikaasa arsti, kes on Corasse lootusetult armunud. Essexi külasse satub Cora suurest huvist fossiilide vastu. Will omakorda on ümbritsetud inimestest, kes kardavad müütilist Essexi siugu ja iga purjus peaga ära uppunu, rapitud lammas või öösel kadunud laps (mis siis, et hommikul pesukapist koos maiustustega üles leitud) läheb salapärase tiibadega mao arvele. Will peab jutlusi ja teeb, mis suudab, ebausuga võitlemiseks. Külaelanike hulgas on väga värvikaid tüüpe.

Willi ja Corat tõmbab teineteise poole vaatamata sellele, et nad ei ole peaaegu üheski asjas samal arvamusel ning ärritavad teineteist. Nende esimesest kohtumisest, kus Cora aitab mehel, keda ta hulkuriks peab, lammast mudast välja kiskuda, võib taiplikul lugejal (kes muidugi kohe aru saab, kellega tegemist) tekkida hirm imal-romantilise armuloo arenemise ees, aga õnneks see ei ole seda sorti raamat. Mis sorti raamat see siis on? Minu jaoks oli see peamiselt hästi jutustatud lugu, mida oli hea lugeda õhtuti enne magamaminekut, sest selle lugemist on võimalik vajalikul kellaajal katkestada, samas pole see sugugi igav. Raamatus polnud minu jaoks küll ühtki tegelast, kellele iseäranis kaasa elada või kellega end samastada, aga värvikad kujud on kõik ja enamus ka sümpaatsed. Vahelduseks kaasaja lugudele väga värskendav.

Väikese vihje raamatu iseloomu kohta annab ka esikaanele pandud kirjanik John Burnside tsitaat küsimusega, kas Charles Dickens koos Bram Stokeriga oleksid kirjutanud parema Victoria ajastu romaani kui see. Ja tõesti, lisaks dickenslike tegelaste galeriile antakse raamatu algupoole Essexi siu kohta stokerlikku õhkkonda loovaid vihjeid, mis panevad kahtlustama, et miski koletis luurabki ringi: lapsed näevad koolis üheaegselt kummalisi nägemusi ja langevad minestusse. Lõpuks midagi seletamatut siiski ei jää.

Raamatut ilmestavad ka erinevate tegelaste üksteisele saadetud kirjad.

See romaan on esimene Galluse kirjastuse ajalooromaanide sarjast „Loo aeg”, milles on väljaandajate sõnul plaanis pakkuda tänapäeva kirjanike haaravalt kirja pandud romaane, mis mitte ainult ei räägi ammu juhtunud sündmustest, vaid aitavad neid aegu ka tunnetada. Minu arvates võib sarja nime lugeda kahte moodi – nii mõeldes loo ajast kui tõlgendades käsuna see aeg ise luua, ja küllap see nii mõeldud ongi.

Kaja Kleimann

Sarah Perry pilt on pärit siit.

Tan Twan Eng “Õhtuste udude aed”

Hakkasin raamatut „Õhtuste udude aed“ (Varrak, 2015) lugema seepärast, et lugeda midagi kaasaegsest malaisia kirjandusest ja ühtlasi saada rohkem teada Malaisiast. Kätte võetud lugemisvara osutus selliseks, mida oli raske käest panna. Tan Twan Eng tekitab oma raamatus väga oskuslikult huvi oma raamatu peategelaste ning nende saatuste vastu. Loo minategelane on enneaegselt pensionile minev kohtunik Teoh Yun Ling. Ta elus on kõik justkui väga hästi, miks ta sellise otsuse teeb? Yun Ling lahkub Kuala Lumpurist Cameroni mägipiirkonda, kus tal on hinnaline kinnisvara jaapani stiilis aia näol, mille on loonud ja talle jätnud endine Jaapani keisri aednik. Kuidas see aed sinna tekkis ja kuidas ta Yun Lingi valdusse sai?

Tegemist on ajaloolise romaaniga, kus palju meenutatakse peategelaste noorusaega II maailmasõja ajal. Loo üheks peategelaseks ongi sõda ja see, mida ta inimesega teeb ning kuidas sõjas pole kunagi võitjaid. Kasutatud on palju ajaloolist materjali, millele tuginedes autor on oma teose üles ehitanud. Siit saab suurepärase arusaamise selle kohta, kuidas maailm on kirju ja värviline, ning seda, mis on õige või vale, on defineerida keeruline. Autor vaatleb, kuidas jõuda mõistmise ja andestamiseni.

Peategelaseks on ka jaapani aed ja aedniku olemus kultuurinähtusena. Teadmisi saab jaapani puulõigete ja tätoveermiskunsti horimono kohta. Kuna kõik inimestest peategelased on sisserännanud (väinahiinlased, hollandlased, britid, jaapanlased), saab teada üht-teist erinevate rahvaste elust-olust ning kultuurist Malaisias.

Tan Twan Eng on raamatu eest saanud mitmeid auhindu, sealhulgas Aasia olulisima kirjandusauhinna: Man Asian Literary Prize. Raamatut hindavad kõrgelt ka lugejad, näiteks Goodreadsi reiting on üle 4. Ise panen küll 5 palli ja soovitan lugemist väga!

Mai Põldaas

Pildid on pärit siit ja siit.

Kirsti Manninen ja Jouko Raivio „Stenvalli juhtum: kuritöö Helsingis 1873. aastal“

Lisaks põnevusele annab lugu võimaluse piiluda põgusalt Soome 19. sajandi lõpu igapäeva- ja veidi ka kultuuriellu, taustal soomlaste ja Soome rootslaste ajaloolise pinge virvendus. Mul ei olnud siiani tulnud pähe mõelda, mis elu elati Eesti rahvuslikul ärkamisajal üle lahe naabrite juures. Sellise maailmaga kokkupuude pakub ootamatuid äratundmisi ja oskab samas üllatada ja haarata nii, et enne loo lõppu ei ole võimalik raamatut käest panna.

Sille Uusna

Daniel Kehlmann „Tyll“

Daniel Kehlmann „Tyll“, Rowohlt, 2017, 480 lk

2017. aasta sügisel ilmus „Maailma mõõtmise“ autori Daniel Kehlmanni uus ajalooline romaan. Eesti keeles seda veel ei ole (ehk tuleb?), aga saksa keeles on see Lutsu raamatukogus ning Rahvusraamatukogus juba olemas ja ma kohe ei saa teisiti, pean soovitama.

„Tylli“ on kerge lugeda, aga romaan on ligi 500 lehekülge. Üle pika aja sain ma aru, mis mõnu on tegelikult lugeda paksu raamatut, sellega rohkem kui üks või kaks õhtut veeta. Midagi pole teha, kui Kehlmann võtab ette ajaloolise romaani, siis on ta tõeline meister, lihtsalt võrratu! Kõigele lisaks on tema ajaloolised romaanid seletamatul moel üllatavalt tänapäevased.

Õige mitu arvustajat on seda romaani nimetanud Kehlmanni parimaks (ta ise on sama meelt) või vähemalt parimaks pärast „Maailma mõõtmist“. Seda on nimetatud haritlaste „Troonide mänguks“ ja tõmmatud paralleele Umberto Ecoga.

„Tyll“ on igati kaasaegne romaan Kolmekümneaastasest sõjast (1618 – 1648), viimasest suurest ususõjast Euroopa pinnal. Kehlmann toob Till Ulenspiegeli keskajast varasesse uusaega: köieltantsija, mustkunstnik ja narr on ühenduslüliks erinevate peatükkide vahel, mis viivad lugeja kord lihtrahva juurde, siis kuningalossi, siis lahinguväljale, sõjalaagrisse jne.

Romaani esimene peatükk on justkui proloog kogu romaanile. See kirjeldab Tylli etteastet ühes vaikses rahumeelses külas ja on kujundlik pilt massihüsteeria esilekutsumisest, vägivalla ja viha tekkimisest inimestes. Teadmisest, et see on olemas ja võib igal hetkel jälle vallanduda. Pool kogemata, justkui möödaminnes.

Edasi tuleb nõiaprotsess Tylli kodukülas, siis käib lugeja sõja vallandaja Böömimaa kuninga (nn Talvekuningas, sest vaid ühe talve ta võimul oligi) ja tema naise Lizi juures, kes oli Maria Stuarti lapselaps, ja põikab seega ka Inglismaale ning Shakespeare’i näitemängude juurde. Käiakse ära Rootsi kuninga Gustav Adolfi sõjalaagris ja päris lahinguväljal ning lõpuks Osnabrückis, kus sõlmitakse Westfaali rahu. Tegevuse taustal avaneb lugejale 17. sajandi (valgustusajastule eelnenud ühiskonna) inimeste mentaliteet, usk ja ebausk ning tollase teaduse pürgimused ja kurioossus.

Kehlmann on ajaloolises romaanis oma sõiduvees. Julgelt ning mängleva kergusega segab ta reaalsuse ja fiktsiooni, ajaloolised tegelased ja väljamõeldud tegelaskujud. Ikka ja jälle on tahtmine guugeldada ja seda tasub ka teha. Mina näiteks ei teadnud Talvekuningast ehk Böömimaa kuningas Friedrichist I midagi. Nn universaalse õpetlase Athanasius Kircheri nime olin küll kuulnud ja teda ehk õpetlasekski pidanud, aga Kehlmann teeb temast ilmselt õigustatult peaaegu et soolapuhuja, jesuiidi, kelle „teadus“ teenis katoliku kirikut.

Eesti lugejat võiks kõnetada nii Gustav Adolf kui ka Till Ulenspiegel. Mulle on mällu sööbinud, et Gustav Adolf kirjutas Tartu ülikooli asutamisaktile alla kuskil sõjalaagris Saksamaal — Kehlmanni romaanist saamegi lugeda selle sõjalaagri väga naturalistlikku kirjeldust (haisu kirjeldus on muljetavaldav!). No ja tänu Lembit Ulfsakile ning filmikunstile ei tohiks ka müütiline kuju Till Ulenspiegel tundmatu olla.

Kehlmanni Tyll ei ole mingi lihtne naljaviskaja või kelm, pigem filosoofilist mõtet kandev tegelane. Tyll näeb inimesi läbi, ta on nende pahupoole paljastaja, õnnetuse tooja. Temas on nii deemonit kui ka šamaani. Ta on ellujäämiskunstnik keset sõda ja vägivalda, omamoodi sild keskaja ja saabuva uusaja vahel. Igal juhul väga jõuline kuju, ka metafoor, ja võib-olla isegi Kehlmanni alter ego.

Kehlmanni keel on kaasaegne, konkreetne ja selge. Raamatus ei ole pingutatust, kunstlikkust, ka raamatu kompositsioon on loomulik. Kuigi Kehlmann mängib julgelt ajalooga, ei saa talle ometi ette heita ajaloolise tõe moonutamist, kõik tundub tõepärane. See on üheaegselt ajalooline romaan ja fantaasiaromaan, seiklus- ja akadeemiline romaan. Pidevalt on kõrvuti õudne ja koomiline. Kehlmanni romaanis ei ole miski üheselt selge, lugejas väikese segaduse tekitamine kuulub tema stiili juurde.

Kehlmann kirjutab tavaliselt justkui distantsilt, irooniliselt ja pisut üleolevalt. „Tyll“ on teistsugune, varsematest teostest soojem ja empaatilisem. Kehlmann kirjutab esmakordselt nii, et tema tegelastele võib kaasa tunda, olgu nad lihtrahva hulgast või kuningakojast. Erandiks on inkvisitsioonikohtunikud ja juba nimetatud unsiversaalteadlane Kircher, nende üle naerab Kehlmann mõnuga.

Nii nagu „Maailma mõõtmises“ ei püüa Kehlmann ka „Tyllis“ luua otseseid paralleele kaasaegse maailmaga. Ta lihtsalt kirjutab kõigepealt nõiaprotsessist ja siis sõja õudustest ning sellest, mis need inimestega teevad. Kirjutab inimloomusest ja valitsejate ambitsioonidest ning paralleelid tekivad iseenesest. 17. sajandil oli Euroopas samasugune lahinguväli nagu praegu nii mitmeski Lähis-Ida riigis. Ühes intervjuus Kehlmann tunnistabki, et just religiooni kui hävitava jõu tagasitulek maailma poliitilisele areenile tekitas temas huvi kirjutada ususõjast Euroopas. Kogu kirjutamise protsessi käigus, mis kestis umbes viis aastat, ta tundis, et ta kirjutab tegelikult aktuaalset raamatut.

Linda Jahilo

Kim Leine „Igaviku fjordi prohvetid“

   Igaviku fjordi prohvetid“, sünge ja poeetiline jutustus, mille tegevus toimub 18. sajandil Taanis ning kauni ja metsiku Gröönimaa äärmuslikult rasketes oludes, on nagu kummaline unenägu, mis hoiab sind oma kütkes veel tükk aega pärast lõppemist. Inuittidele ristiusku jutlustama läinud noore misjonäri Morten Falcki sügavalt inimlik lugu näitab, kui lihtne on vahel reeta neid, keda armastame, suhtuda eelarvamusega neisse, kes võivad osutuda meist moraalselt ja intellektuaalselt hoopis kõrgemal olevaks, ja langetada omakasu otsides või hirmu tõttu otsuseid, millel on pöördumatult traagilised tagajärjed. Siiski jääb püsima lootus leida lunastust isegi siis, kui oled eksinud kõigi piiblikäskude vastu, ja pärast pikki otsirännakuid jõuda sinna, kuhu tõeliselt kuulud. See võimas raamat haarab kaasa, raputab läbi ja jääb kauaks mõtteid saatma.

Kirsti Läänesaar