Posts Tagged ‘ajaloost’

Tanya Landman “Buffalo Soldier”

Iseenesest oli raamat hea ja huvitav, nii teema, tegelaste kui kirjutamisstiili tõttu.

On tore, kui ilukirjandust lugedes võib leida uusi teadmisekillukesi. Ma ei teadnud enne midagi piisonisõduritest. Need olid pärast kodusõda mustadest formeeritud USA väeüksused ja oma hüüdnime said nad indiaanlastelt, kelle vastu nad sõdima saadeti. Enamjaolt oli armee mustadele ka üks vähesid võimalikke töökohti, sest rassism vohas ja ega musti keegi kuhugi tööle väga ei tahtnud võtta, hea, kui lintšimiseks ei läinud ja hing sisse jäeti. No ega armees ka rassismist ei pääsenud, aga oli seda ikkagi pisut vähem, kui tsiviilelus.

Raamatu peategelane on orjuses sündinud tüdruk, kelle ainus maailm on alul istandus ja sealne köök, kui saabuvad vabastajad, ehk föderatsiooniväed, põletatakse istandus maatasa ja endised orjad käsutatakse armeega kaasa. Nii jõlgub ta armee sabas Idarannikuni välja, aga paneb siis kahe lähema kaaslasega putket, koduistandusse tagasi. Ega seal enam miskit peale ühe onnikese pole, retkele linna järgneb valgete linnaasukate raev ja kaaslasi enam ei ole. Nüüd otsustab tüdruk end poisiks riietada ja läheb end armeesse kirja panema. Vastu ta võetakse ja temast saab täitsa tubli sõdur. Veab tal sellega, et kuigi üldiselt on ohvitserid põmmpead, siis vähemalt nende üksuse juht on inimene. No ja nii ta siis sõdib ja sõdib ja sõdib… Kuni kord saab mõõt täis ja armastus kutsub ja paar aastat on ka õnne.

Kogu raamatus toimuv on minajutustaja pilgu läbi ja nii saab kogu tegevusest küll ühepoolse, aga väga isikupärase ja emotsionaalse vaate. Kaasa mõtlema pani see raamat kindlasti. Ja kes dokumentalistikat armastab, siis sellisele lugejale teadmiseks, et lool on tõsieluline alus täitsa olemas.

Aga kuskil on aga. Ja see aga ei sõltu kirjanikust. Nimelt sai raamat 2015. a Carnegie medali, mis on laste- ja noortekirjanduse auhind. No ma ei tea… Nii hea see nüüd ka ei olnud. Ja eriti noorele lugejale ma ka seda ei kipuks soovitama, verd ja muud jama on ikka liitrite kaupa. Kuigi endale ma märgin ära, et kui selle autori teoseid veel ette juhtub, siis tõenäoliselt tasub lugemisplaani võtta.

Tiina Sulg

Négar Djavadi “Disoriental“

Négar Djavadi on Iraani päritolu prantsuse filmitegija ja kirjanik. “Disoriental“ on autori debüütromaan, millega kirjanik on pälvinud palju tunnustust esmalt Prantsusmaal ja Belgias, ning pärast raamatu inglise keeles ilmumist ka rahvusvaheliselt laiemalt.

Lugemiseks auhinnatud raamatu valimine on mingis mõttes alati kindel valik – päris halb ju olla ei saa! Kui aga raamatukaanel on nimetatud kaheksa auhinna võitu, siis viitab see juba millegile enamale. Mina leidsin Négar Djavadi raamatu uudiskirjanduse riiulit sirvides ja huvitava sisukokkuvõtte kõrval kõnetaski teose auhindade rohkus! Et millega siis ikkagi on tegemist? Ja tuleb tunnistada – tegemist on väga liigutava, mõtlemapaneva ja kaasahaarava lugemisvaraga.

Vinüülplaadid teadupärast koosnevad kahest poolest: A ja B pool. Sarnaselt kauamängiva kontsepsioonile on üles ehitatud ka see romaan, mis koosneb kahest osast ja kus minajutustaja sõnul järgitakse muusikaalbumi lähenemist: A poolel on albumi põhilood ja B pool sisaldab A poolele mittemahtunud lugusid. Kas see nn lugude tugevus lugeja vaates tegelikult ka selliselt jaguneb, sõltub muidugi lugejast! Sest tegemist on väga tiheda, mitmest teemast rääkiva raamatuga, kus need erinevad teemad ja kihid on tõeliselt oskuslikult läbi mõeldud ja kokku sobitatud.

Peategelane ja minajutustaja Kimiâ Sadr on iraani pagulane Prantsusmaal. Olles taas suure elumuutuse lävel, mõtleb ta tagasi enda perekonnaloole. Läbi Kimiâ perekonnaloo saame teada Iraani ajaloost 20. sajandil, põhirõhuga 1979. aasta Iraani revolutsioonil – sest tema vanematel oli selles oluline roll. Kimiâ oli sel ajal laps – kuidas tema toimunut mäletab ja mida läbi elas: esmalt revolutsionääride lapsena ja seejärel põgenemine ning pagulaselu Pariisis. Kimiâl tuleb rohkem kui ühel korral ja ühes kontekstis tegeleda sellega, kes ta on ja kuhu kuulub. Need on rahvuslik ja kultuuriline kuuluvus, eneseteostuse kontekst, ning ka ebatüüpiline seksuaalne identiteet.

Loo puhul on tegemist autori jaoks paljuski autobiograafilise materjaliga. Raamatut kirjutades autor muidugi ei tugine vaid enda mälestustele, vaid on tegelenud ka põhjaliku taustatööga. Raamatu näol ei ole tegemist üht- või teistpidi poliitiliselt korrektse teosega, sest see ei kinnita 1979. aastal juhtunu osas ei Iraani ega ka Lääne ametlikku diskursust. Romaanist saab tõeliselt mitmekülgse sissevaate pärsia kultuuri ja see annab aimu, kuidas on olla võetud kellenagi, kes sa ei ole (sisserännanu kuskilt tagurlikust riigist, jms). Kahjuks demonstreerib ka värvikalt, kui silmakirjalik on lääne kultuur.

Ja lõpetuseks: kuigi tegemist on mitmest tõsisest teemast rääkiva raamatuga, siis ei ole see kirjutatud ülearu tõsises võtmes – autor oskab ettetulevate olukordade üle nalja visata omajagu. (Üks neist mitmest auhinnast on ka stiili eest!) Soovitan lugeda!

Mai Põldaas

Kirjanduslinn soovitab: Erkki Koort „Kättemaks Kirumpääl“

Erkki Koort  
Kättemaks Kirumpääl
(Hea Lugu, 2021) 

Olin lugedes pidevalt põnevil, et teada saada, mis järgmisena juhtub. See raamat on hea ajastutruu aken Eesti keskaega. Perioodile omase olustiku kirjeldus oli värvikas ja aitas kinnistada olemasolevaid teadmisi ajaloost, kommetest, inimestest, asjadest.

Ajaloolise seiklusjutu „Kättemaks Kirumpääl“ sündmustik toimub 1389. aastal. Vastseliina linnuse endine sõjasulane Markus plaanib rännata läbi Tartu piiskopkonna Tartusse, kuid kuuldes sõbra Tabbe surma kahtlastest asjaoludest, jääb praeguse Võru linna juurde Kirumpääl pidama.

Julgeolekueksperdist ajaloohuvilist autorit Erkki Koorti inspireeris raamatut kirjutama esivanemate kodukandist Kirumpäält põldu tehes leitud vanad mündid ja sõrmus.

Liisa Aavik

Foto: Kiur Kaasik

Raimond Kaugver “Põhjavalgus” ja “Kirjad laagrist”

On elukogemusi, mis vajavad aega, et settida, enne kui need romaanina kirja panna.

Lugesin Kaugveri vangilaagriromaani ja kirju vangilaagrist.

Laagri olud on tõesti õudsed: nälg, mustus, parasiidid, pööraselt raske ja ohtlik töö kaevanduses, julmuritest brigadirid ja narjatšikud. Mõned sündmused mõjuvad “Põhjavalguses” pateetliste või liialdatutena, kuigi ilmselt on nad päriselust otse maha kirjutatud.

Peale õõvastavate olude on teoses kujutatud inimesi, kes on igasuguse inimväärikuse täielikult minetanud või ripuvad selle küljes kõige kiuste veel kümne küünega kinni, lootuse ja ideaalid kaotanud inimesed, elu mõtteta inimesed. Ühelt poolt nõrgema närvisüsteemiga kaaslased, kes varisevad vaimselt kokku, ja samas endised lugupeetud advokaadid ja muud, kes on nõus hüsteerikust koikukaaslase selja tagant kasvõi viimse leivatüki öra varastama.

Ja siis need üksikud, kel õnnestub sellistes tingimustes ellu jääda, nihverdada ennast kergema töö peale, leida oma elule mingi mõte – näiteks luua midagi või siis jäädvustada seda õudust ja ebainimlikkust, tuua sellest osa tagasi koju ja olla teiste, hukkunud kaaslaste kannatuste vahendajaks. Peab ütlema, et rahvuslike ideaalide edasikandmise püüe sellistes tingimustes oli minu jaoks samuti hämmastav.

Kuid “Põhjavalguse” puhul jahmatas mind kõige enam raamatust pea igalt lehelt vastu vaatav venelaste vihkamine. Olin üllatunud, et autor julgeb sellisel määral üldistada. Aga kui püüda mõista, miks see nii on, miks peaaegu kõik teoses olevad venelased on vastikud, madalalaubalised, julmad, vägivaldsed, ja stalinistliku režiimi poolt ajupestud, või siis ise selle režiimi ohvrid või hullud, siis annavad osa vastusest juba teose kirjutamise aeg ja tegevuspaik – “Põhjavalgus” on kirjutatud aastatel 1947–1951, sealsamas Vorkuta laagris, kus Kaugver isegi sunnitööl oli. See oligi aeg, kus kõiki eestlasi peeti fašistideks ja laagrisse olid eestlastest poliitvangide kõrval saadetud ka kriminaalvangid tervest Nõukogude Liidust.

Olen ise juba täiesti teisest põlvkonnast, sest vangilaagris istus minu vanaisa. Ja venevihast juttu oli mul seetõttu raske piinlikkustundeta lugeda. Kuigi ilmselt oli aeg selline ja olud niisugused nagu nad olid. Selle põlvkonna elukogemus ja trauma ei lasknud neil tunda muud peale viha ja põlguse.

Ilmselt on oma osa romaani emotsionaalsuses mänginud ka see, et Kaugver sattus laagrisse väga noorena ja “Põhjavalgus” oli üleüldse tema esimene, või vähemasti üks esimesi romaane, kuigi ilmus alles peale autori surma aastal 2010. Kahtlustan, et Kaugver võis ka ise tajuda, et teos on liiga emotsionaalne ja maailma sellega ei paranda. Muidu oleks see 1980-ndate lõpul ilmselt võinud juba ilmuda.

“Kirjad laagrist” on kirjutatud pisut hiljem kui laagriromaan ja need on märksa paremini kirjutatud. Kirjade eessõnas ütleb Kaugver ise, et mõned tekstid on ta targu jätnud kohendamata – nad ongi raamatus sellisena nagu üks noor laagrist naasnud mees nad kirja on pannud. Kirjades puudub igasugune paatos ja viha nagu “Põhjavalguses”. Ja nende näol on tegemist raamatuga, mida oli märksa ladusam lugeda kui Solženitsõni teost “Üks päeva Ivan Denissovitši elus”, mis on ilmselt olnud tõlkijate õudusunenägu … ümber panna kogu see blatnoide kõnepruuk ja laagri argipäev.

Niisiis, enne kui asute dešifreerima kirillitsat oma vanemate sahtlist leitud tolmustelt postkaartidelt, lugege ka Kaugveri kirju laagrist.

Liina Leemet

Maastiku lummuses ja köidikuis. Julio Llamazares „Kuidas vaadata vett“

Kuidas vaadata vett, seda ühelt poolt väga lihtsat ja teiselt poolt ebatavalist ainet, millest olevat alguse saanud maailmakõiksus ja mis olevat tema olemuse aluseks.

Kuidas vaadata vett, seda suure soojusmahtuvusega ainet, mis moodustab meie kehamassist umbes kaks kolmandikku, mis oma eriliste omaduste tõttu on võimeline liikuma vertikaalis ja mida oma elutegevuseks Maal vajavad kõik elusolendid.

Kuidas vaadata vett, mis lummab ja hirmutab, mis annab ja võtab elu, viies ja mattes kõik ettejääva endaga1 ja enda alla. Seda on kogenud paljud rahvad, meie nende hulgas, kuigi oma väikestes mõõtmetes tunduvalt väiksemas ulatuses. Kuid valu on kõigil üks ja seesama.

Eestis mattis mitu küla ja veel muudki enda alla näiteks 5. mail 1956. aastal täismõõtmed saavutanud Narva veehoidla,

Hispaania on aga veehoidlaid ja paisjärvi lausa täis tikitud. Andaluusiast kuni Galiciani Miño jõe ääres kujundavad need enamuses Franco režiimi (1939–1975) ajal ja veel palju hiljemgi loodud kunstlikud rajatised Pürenee poolsaare maastikupilti.

Leóni provintsis pühkis 1968. aastal valminud Porma ehk Juan Beneti nimeline veehoidla (pais) Porma jõeorus minema üheksa küla, nende seas oru suurima, Vegamiáni küla, kus sündis romaani „Kuidas vaadata vett“ autor Julio Llamazares, ja Ferrerase küla, kuhu on paigutatud tema romaani tegevuskoht.

Rohkem kui viiesaja veehoidla alla maetud küla elanikud (vrd Laan 2020: 147) olid Hispaanias sunnitud − ka väevõimuga (vrd lk, 62) − hülgama sundvõõrandamise pärast oma kodu. Üleujutuskohuslasteks, veealumisteks (vrd lk 18, 169) nimetab niisuguseid sunnitud rändajaid vene külaproosa üks tuntumaid kirjanikke Valentin Rasputin (15.03.1937–14.03.2015) oma romaanis „Lahkumine Matjorast“ (1976; tlk Olev Jõgi, 1980).

Mitmete auhindadega tunnustatud Hispaania stsenaristi, proosakirjaniku, luuletaja, reisikirjade ja filmistsenaariumide autori Julio Alonso Llamazarese romaanis jutustatud Ferrarese küla kadumise loo vee alla teeb eriliseks teadmine, et selle aines tugineb tema enda läbitunnetatud kogemustele. 28. märtsil 1955 Hispaanias Leóni provintsis Vegamiáni külas sündinud Llamazares oli üheksa-aastane, kui küla rajatava Porma veehoidla tõttu 1968. aastal tühjaks tehti ja pere Sabero kivisöemaardlas asuvasse Olleros de Sabero külla kolis, ja 12-aastane, kui ta sealt Madridi internaatkooli suundus.

Eriliseks teeb tema romaanis kirjeldatud Ferrarese küla kadumise vee alla samuti teadmine, et 28-aastasena nägi ta 1983. aastal ajutiselt tühjaks lastud Porma veehoidla alt välja ilmunud kummituslikku (vrd lk 95), apokalüptilist maastikku. Kuid alles kolmkümmend aastat hiljem, väga küpse mehena oli ta valmis läbielatud vaatepilti oma hingepaisu tagant valla päästma ning oma kirjanduslike tegelaste silme ja tunnete läbi taas ellu äratama: „Paisu juurde oli jäänud õige vähe vett ja kõik muu oli üks mudameri, milles paistsid külade varemed, [—] See oli maailmalõpu maastik, kuid selles oli inimese kohalolu. Või jäljed tema kohalolust, sama tontlikud kui küla varemed.“ (lk 72–73; vrd lk 17, 58)

Sinna, lilli, karjakellade helinat ja linnulaulu täis maastikule rajatud veehoidla juurde, mille vesi peidab kõigi neljakümne viie aasta eest külast lahkuma sunnitud perede „elu saatnud maastikku“ (lk 122), suunabki autor ühel väga ilusal aprillihommikul kuusteist kolme erineva põlvkonna esindajat, et täita isa ja vanaisa Domingo viimane soov: jõuda tuhana tagasi oma külasse, mägede juurde, mille üks osa ta oli.

Ilu ja hävingut kiirgavast maastikust − koos lahkunud mehe hingega − saab Julio Llamazarese romaani „Kuidas vaadata vett“ tegelik peategelane ja telg. Paisjärve äärde viib kirjanik kõik oma tegelased, et jutustada erinevate pilkude läbi

sisemonoloogi vormis Ferrerase küla hävingust ja selle mõjust inimese hingemaastikule, eri põlvkondade arusaamadele nendevahelistest sidemetest, looduse ja inimese ning küla ja linna vahekorrast, heaolu kasvu nimel toimuvast tehnilisest progressist (vrd lk 55, 62, 63, 77).

Selles väga hästi komponeeritud, tegelaste nimedega pealkirjastatud kuueteistkümnest peatükist – pluss seitsmeteistkümnes autojuhi-peatükk –, koosnevas romaanis pole mitte midagi juhuslikku. Iga element ja kujund on paigas. Isegi asulast kaasatoodud lillekimbule, mille vanaema eelmisel päeval kirikus kirstust kaasa võtab, enne kui see krematooriumisse viiakse, ja aprillihommikul veehoidlat ääristavatel karjamaaadel õitsevatele lilledele, samuti kaladele ja tuhale ning kivile, mille Agustín toob asundusest kaasa, annab autor sügava tähenduse, jättes lugejale samas tõlgendusvõimalusi. Isegi tegelaste monoloogiliste etteastete järjekord tundub olevat semantiliselt korrastatud, eriti raamatu lõpupeatükkide puhul.

Milline oleks olnud Llamazarese tegelaste elu – ja tema endagi oma –, kui nende tee poleks „ristunud ühe inseneri korraldusega, kes otsustas peatada jõe voolu“ (lk 55; vrd lk 61) ja meelevaldselt muuta jõevesi inimeste saatust määravaks, hingeliselt surmatoovaks veeks? See on üks neid küsimusi, mis paneb isa ja vanaisa Domingot koju viima läinud omakseid olnu ja oleva üle mõtisklema ja endamisi arutlema.

Milline oleks olnud aga veehoidla-eelne maastik? Ei tea. Kuigi ei saa öelda, et Porma jõe oru „veega täidetud“ (lk 109) maastik poleks ilus, mõjub ta ometigi kuidagi skeletilikult ja minimalistlikult. „Kõik selles piirkonnas on taandatud õige vähesele: taustal mäeahelik, esiplaanil käänuline maantee ja madalam küngas…“ (lk 145) – nendib see üks insener, Porma veehoidla projekteerija ja kirjanik Juan Benet, kelle meelevallas oli muuta jõevesi inimeste saatust määravaks, hingeliselt surmatoovaks veeks ja keda raamatu autor paneb otsekui häbipostis sulgema oma veeloo.

Julio Llamazarese pealtnäha lihtsakoeliselt jutustatud vee vaatamise lugu, mis ühe tahuna toob välja veehoidlate vee sünge saladuse, illustreerides seda hämmingut ja teadmatust leinavale perekonnale lakooniliselt oponeeriva, eemalt juhuslikult möödasõitva autojuhi – kes ei tea, mis end vee all varjab, või kes näeb veehoidlas ainult utilitaarset funktsiooni ja ilma ilu – lühikese etteastega, on tohutu sõnumiga lugu, mis kätkeb muu hulgas eetilist üleskutset inimkonnale mõelda päris tõsiselt ja suure moraalitundega ka selle üle järele, kuidas vaadata vett, seda hindamatut ja elutähtsat ainet.

Eve Pormeister

Kasutatud kirjandus
Laan, Mari 2020. Saateks. — Llamazares, Julio 2020. Kuidas vaadata vett, lk 147–151.
Llamazares, Julio 2020. Kuidas vaadata vett. Tõlkinud Madis Kuuse ja Mari Laan. Tartu: Toledo.
Rasputin, Valentin 1980. Lahkumine Matjorast. Tallinn: „Eesti Raamat“.

Ameerika, varblased ja elu alles ees: Jüri Kolgi lugemissoovitused

Soovitan kõigepealt kaht lasteraamatut, mis ei ole minu teada laiade massideni jõudnud.

Minu suur lemmik on Peter Bischeli „Ameerikat ei ole olemas. Esiteks: selle on tõlkinud Peeter Tulviste. Kahtlustan, et ta tegi seda lihtsalt sellepärast, et raamat meeldis. Väidetavalt on tegemist humoristlike juttudega nooremale koolieale, aga kui algklasside jütsid on selle jaoks piisavalt küpsed ja põhikooli tiigrid juba üle kasvanud, siis, noh, ju ma olen inimkonna vaimsetest võimetest valesti aru saanud. Raamatus harutatakse pealtnäha lihtsas stiilis mitut peaaegu filosoofilist pundart ja aetakse pahatihti kõik veel rohkem sassi. Võib naerda, mõned asjad ongi naljakad, see on kurbade lugude puhul tavapärane. Tegelasteks on enamasti keskealised, kinnismõtetega, üksildased mehed ja neil ei lähe just hiilgavalt. Naljakas lasteraamat? Nojah. Aga samas ikkagi on ka. Ärgem alahinnakem lapsi. Minule meeldis juba lapsena ja meeldib ka nüüd: keskealisele kinnismõtetega üksildasele mehele. Autori loogika, järjepidevus, hea stiil ja nukker vaimukus väärivad tähelepanu. Vähemalt pilguheitu.

*

Jordan Radičkov on kirjutanud raamatuMeie, varblased ja mul on hea meel, et ta seda tegi. Kes loeb, saab teada miks varblane nimega Mu Armas Härra kõigiga pragab (ja ennekõike, kuidas ta seda teeb), kuuleb Hiina varblaste kurvast saatusest, õpib hindama jala käimist ja julgete plaanide tegemist, saab aimu, kes on see, kes meid pidevalt jälgib, keda me ise kunagi ei näe. See on lõbus raamat, milles leidub õpetlikke ivasid, aga need pole kunagi õpetlik-õpetlikud, vaid ikkagi päris lood. Üks peatükk ajab mind siiamaani nutma (ja see on hea).

*

Minu viimaste aastate lugemiselamuste hulgas on aukoht (jättes kõrvale Loomingu Raamatukogu) Sebastian Barry romaanil Otsata päevade aegu. Tõlkija Külli Seppa on teinud imelist tööd. See on kauni, poeetilise keelega raamat. Juttu on peaaegu eranditult rasketest ja hirmsatest asjadest, aga lugedes kasvab usk inimestesse ja inimkonda. Igatahes, minuga nii juhtus. See raamat jättis helge tunde, usu. Läheks pikale seletada millesse täpsemalt. Soovitan palavalt. Nagu ikka: kõigile ei pruugi sobida. Need, kes arvavad, et tuju tõstmiseks peab rääkima midagi ilusat-nunnut, hoidku heaga eemale. Selle raamatuga võite proovida, ma ei saa päris kindel olla, et te olete lootusetud, aga minust hoidke küll eemale.

*

Ülikooli ajast on meeles Romain Gary (Émile Ajari) romaanElu alles ees. Selle tõlkis Tõnu Õnnepalu. Ausalt öeldes ei ole ma seda kolmkümmend aastat üle lugenud, aga peaaegu igal teisel aastal on peast läbi käinud uid: tasuks. Kui ma õigesti mäletan, siis on see niisugune raamat, mille kerge tooni taga on sügav traagika. Kordagi ei karjatata: „Ma kannatan!“ See olekski tüütu. Minategelane püüab nina lainete kohal hoida, õigeks kannatamiseks on vaja pea panna tüdruku sülle kuni keegi padja toob. Ja, oleme ausad, mis kannatus see on, kui su pea on tüdruku süles?

Ka see raamat jättis minusse pigem usu inimestesse. Ma tõesti ei saa anda ausõna, et arvaksin sellest teosest nüüd samamoodi.

*

Viimaseks soovitan lugejal ise kirjutada oma versiooni Haruki Murakami ja Pierre Bayardi teostest. See võiks ehk kanda pealkirja „Kuidas rääkida jooksudistantsidest, mida ise pole läbinud“ või „Millest ma räägin, kui ma räägin raamatutest, millest olen enda arvates aru saanud“. Oivalisi pealkirjavariante on väga palju ja küllap leiaks neist igale ka sisu.

PS! Lugege luulet!

Jüri Kolk
kirjanik

Fernando Aramburu „Isamaa”

Fernando Aramburu „Isamaa” (tlk Maria Kall, Toledo 2020)

Muidu ei julgeks sellist ligi 700-leheküljelist „tellist” —  pealegi veel poliitilisel teemal — kätte võttagi, aga kui tead, et raamat on välja antud väikese ja armsa, koduse Tartu kirjastuse poolt, mis valdavalt annab välja vaid head ja huvitavat kirjasõna, siis saad julgust kohe juurde. Julgust, et avada esimene lehekülg… ja end raamatusse kaotada. Laias laastus on teemaks terrorism, täpsemalt terrorirühmituse ETA teod Baskimaal, aga autor on otsustanud seda käsitleda läbi kahe perekonna elukäigu ning just erinevate pereliikmete saatuste kaudu jõuab jutustus meie südamesse. Ühtlasi on see kahe pere vahelise sõpruse lagunemise ning taasleppimise võimaluse või võimatuse lugu.

Aramburu käsitlus on tasakaalukas, võrdlemisi neutraalne, mitte-moraliseeriv, mitte-sentimentaalne, aga puudutab miskipärast seda enam. Lugeja peab ise jõudma vastuseni küsimusele, kas terrorismiga (ja süütute inimelude hinnaga) ehitab isamaad. Ja kui lühikene täpselt on samm isamaa-armastusest terrorismini. Läbi Mireni ja Joxiani poja, ETA võitleja Joxe Mari näitab autor terrorismivõitluse nö köögipoolt, selle argisust ja juhuslikkust, selle juhtide omakasupüüdlikkust ja rumalust. Ühe isa halamine oma surnud poja pärast võtab terrorivõitluse lühidalt ja lihtsalt kokku: „[Organisatsiooni juhid] panevad neile pähe kurjad mõtted ja nemad, noored mehed, langevad lõksu. Pärast peavad end kangelasteks, sest kannavad relva. Ega saa aru, et on loobunud mitte millegi pärast, sest ainsaks auhinnaks on vangla või haud, tööst, perest, sõpradest. Nad on ilma kõigest, et teha seda, mida nõuavad paar omakasupüüdlikku tüüpi. Et hävitada teiste inimeste elud, jättes endast iga nurga peal maha leskesid ja vaeslapsi.” (367). See kokkuvõte on isegi liiga lihtne, elu on tavaliselt komplekssem, harva on asjad must-valged. Keegi pole lõpuni koletis, aga palju kahju sünnib kadedusest, rumalusest, saamahimust ja väiklusest. Jutustusele lisavad värvi tõelistest matroonidest pereemad, kes on kohati kujutatud üsna ebameeldivatena, domineerivate ja näägutavatena (eriti Miren), seevastu pereisad on sümpaatsed, arusaajad. Mis juhtub, et ka meie parimate kavatsuste puhul lähevad lapsed vahel „untsu”, kasvavad kiiva? Väga intrigeerivalt jäi minu jaoks õhku küsimus, kas armastusest oma lapse vastu võib vanem tõepoolest loobuda iseenda tõekspidamistest. Kust läheb piir emaarmastuse ja sõgeduse vahel või kas emaarmastusel on üldse piire…

Kummastavana mõjub autori stilistiline võte vahetada jutustajat (näiteks kolmandast isikust minajutustajaks) vahel lausa keset lauset. Kasvõi nii: „Nad tantsisid, sõid ja jõid, ning hilisel õhtutunnil leidis Nerea end taksost mehe kõrvalt, kel oli täiuslik hambarida, kes lõhnas imeliselt, kes kobas tema rindu ja ära rohkem küsi, sest edasi ma ei mäleta.” (521). Kui nii oleks juhtunud vaid korra, oleks võinud kahtlustada näpukat, aga autor kasutab sellist võtet korduvalt, andes jutustusele veelgi isiklikuma puute, justkui poleks see mitte autor, kes lugu meile räägib, vaid just need erinevad „päris” inimesed oma erinevate häältega.

Fernando Aramburu (sünd. 1959 San Sebastianis) on hispaania keeles kirjutav ja Saksamaal elav baski kirjanik, luuletaja ja esseist, kes käsitles juba oma 2006. a. juturaamatus „Los peces de la amargura” ETA põhjustatud kahju — teemat, mille juurde ta nüüd „Isamaas” tagasi pöördus. Suurromaan on saanud terve rea kirjandusauhindu ning on tõlgitud enam kui kolmekümnesse keelde.

Annika Aas

Julio Llamazares „Kuidas vaadata vett”

Kuidas vaadata vett? Eks oleneb see inimese elukogemusest ja ajahetkest. Kas tema elus on vesi olnud eelkõige toidu lauale tooja või hävingu põhjustaja?! Siin raamatus on tunda vee emotsionaalselt hinda nende põlvkondade suhtumises, keda otseselt puudutas Hispaanias Franco valitsemise ajal ning ka pärast tema surma, nö üleminekuajal läbi viidud sundvõõrandamised ja ümberkolimised. Raamatu autorile on see väga isiklik romaan, sest ta on kõik selle ise läbi elanud, kuna üheksa-aastaselt oli ta sunnitud lahkuma oma sünnikohast Vegamián’ist, sest sinna rajati Porma veehoidla. Seetõttu ei ole imestada, et mees, kes lapsena on kodust välja tõstetud veehoidla rajamise tõttu, saab vett vaadata üksnes lugupidavalt ja tähelepanelikult, ta võlgneb selle oma esivanematele (lk 140). Samas, mida kaugemale põlvnemine ulatub, seda vähem valusam on kogu see teema. Esivanemad pärinevad teisest kultuurist, mida jagatakse küll edasi oma lastele, kuid järgmistest põlvkondadest eraldab neid juba piltlikult mitusada aastat, sest nemad on sündinud ja elanud hoopis teises keskkonnas, tihti suurtes linnades (lk 50-53).

Kõik see temaatika on tuttav ja arusaadav ka Eesti kontekstis, sest meil on sarnane mudel toiminud küüditatute ja teiste represseeritute ning nende järglaste puhul. Kuigi Hispaania pole pindalalt ning ka perekondlike traditsioonide poolest võrreldav Eestiga, siis ometi on kerge mõista seda vastuolu, mis ühes inimeses tekitab mõistmatust ehk „Mida kõik need inimesed seal teevad…? Igatahes on neil vedanud: paisjärv on vett täis ja ilm on imeilus.” ( lk 143), teistes omakorda valu ehk „Need inimesed ei teagi tihti, mis end vee all varjab, nad ei tea ajalugu, mis viimase siin asunud küla hävitamisega igaveseks kustutati.” (lk 29)

Mitmeid põlvkondi nii materiaalselt kui ka vaimselt hävitanud tragöödiate meeles püsimiseks ühiskonnas polegi alati vaja suurt konflikti, vaid piisab vaiksest sulpsatusest, „aga kõik pööravad pead, kui nad kaldast eemal olles kuulevad, kuidas sulpsatab vette kivi…“ (lk 142)

Kummitama jäävaid pilte veehoidla alla jäänud piirkonnast leiab siit.

Klaari Tamm

Klaus Modick „Keyserlingi saladus”

„Tels-Padderni loss seis pisut mornina kastanipuude vahel, mille koltunud pruunikaks tõmbunud lehti väsinud tuul mööda alleed ringi lennutas. Nagu sügavad kurrud vanal, murelikul näol, lõikasid portikuse sambad valget, kohati vihmajälgedest ja vetikatest kirjatud klassikalist fassaadi.” (Klaus Modick „Keyserlingi saladus”, lk 86)

„Elu Padureni lossis oli soikunud kõigi seal juhtunud õnnetuste järel. Vaiksena ja veidi tusasena seisis raske, veidralt kumera katusega suur pruun hoone raagus kastanipuude all. Pruuni fassaadi lõikuvad suured poolsambad olid nagu sügavad vaod vanas näos”. (Eduard von Keyserling „Õhtused majad”, lk 5)

Klaus ModickiKeyserlingi saladus“ on romaan, mida ilmestavad läbi Keyserlingi loomingu teadaolevad eluloolised nüansid (nt eelpool kirjeldatud isakodu Kuramaal Tašu-Padure ehk saksapäraselt Tels–Padderni mõisas) kui ka rohkelt fantaasialendu. Igasugusteks oletusteks annavad hea võimaluse puudulikud andmed lapsepõlvest ja noorukiajast. Nimelt hävitati Keyserlingi tungival soovil pärast tema surma kogu ta isiklik arhiiv, mis omakorda suurendab erinevaid spekulatsioone teemal, nagu tahtnuks ta mingeid skandaalseid asjaolusid oma minevikust salajas hoida või oli oma seisuse tõttu seda lihtsalt sunnitud tegema. Eriti mõistatuslikud on sündmused, mis leidsid aset tema ülikooliõpingute ajal Tartus, mille tulemusena muutus ta kogu Balti aadelkonna jaoks „soovimatuks isikuks“ ja oli sunnitud põgenema Viini (Akadeemia nr. 4 2020 Klaus Modick „Teel Eduard von Keyserlingi juurde“, lk 657-665).

See ülepeakaela põgenemine mõjutas Keyserlingi saatust niivõrd, et just Viini ja Müncheni kunstilistes tõmbetuultes kujunes ta „balti aristokraatia ehedaimaks kunstnikuks“ (Liina Lukas „Baltisaksa kirjandusväli 1890-1918“, lk 276). Seetõttu ei saa pahaks panna, miks Modick valis just kõige salapärasema perioodi oma romaani teljeks. Selle saladuse olulisust rõhutatakse ka romaani lõpus, kus vananev Keyserling tõdeb, et „Dorpati afäär,… , oli ehk tema elu salajane mõte, kuna see tegi temast kirjaniku“ (osa teksti on põnevuse säilitamise huvides eemaldatud).

Mitte vähem mõjuv pole seegi, kuidas Modick seda lugu jutustab. Ei valinud ta nö klassikalist teed, kus surivoodil peategelane jutustab oma loo, kuigi kaalus ka seda võimalust. Ta otsustab lähtepunktiks võtta hoopis Keyserlingi portree, mille maalis Lovis Corinth (Akadeemia nr. 4 2020 Klaus Modick „Teel Eduard von Keyserlingi juurde“, lk 657-665). See võte aitab kirjanikust minajutustajal heita korduvalt pilgu endasse, olgu selleks siis ta ebasurnulik peegelpilt romaani alguses, kõnesoleva maali valmimisel tekkiv ehmatav reaktsioon või valguse peegeldused järvel, mis suunavad teda samamoodi kirjutama, sulanduvalt ja detailide hägustades nagu elus endas (Sirp 15.05.2020 Liina Lukas „Keyserlingi saladus“).

„Kui püüda ka nii kirjutada, kas siis oleks võimalik kujutada mingi juhtumise kulgu? Panna kirja elu või olemise elavust? Nii, nagu valgus ja värvid omavahel sulanduvad ja detaile hägustavad, käituvad ka inimese üksteisega: nagu muuseas, piirjooned hägusad, ilme muutlik, armastus mööduv.“ (Klaus Modick „Keyserlingi saladus“, lk 78)

Kui tulla möödunud sajanditest tänapäeva maailma, siis romaani alustalaks olevat maali saab oma silmaga näha kunstimuuseumis Münchenis, täpsemalt Uues Pinakoteegis või veebi vahendusel näiteks selles blogis. Klaus Modickiga saab loodetavasti kohtuda juba järgmise aasta kevadel Tartus kirjandusfestivalil Prima Vista.

Klaari Tamm

 

Muhsin Al-Ramli “The President’s Gardens”

See ei ole lõbus raamat, see on raskete teemadega tõsine ja kaasamõtlemapanev raamat. Tegevus jaotub üle üsna pika aja ja sinna mahub päris mitu sõda ning jutustatakse päris mitme inimese lood. Raamatus on lause: “If every victim had a book, Iraq in its entirety would become a huge library, impossible ever to catalogue.” Suuresti on kõik see kirja pandud kuidagi rahulikult ja fatalistlikult — oli, mis oli, on, mis, on, tuleb, mis tuleb, eks inimene kohaneb ja püüab ikka oma elu võimalikult meelepäraselt ära elada. Kuni haud vastu tuleb. “Each of us will belive anything tht gives us a reason to keep going, some consolation to help us endure this existence. We all want some illusion to persuade ourselves that life has meaning.” Valu jääb lugeja tunda.

Romaani keskmes on Bagdadist mitte väga kaugel olev külake. Ja mulle tundub, et kõik maailma külakesed on mingis osas sarnased: lapsepõlvesõprus kestab läbi elu, kõik tunnevad kõiki põlvkondade kaupa ning kogukonnatunne ja sotsiaalne surve on üsna olulised asjad. Lisa sinna veel perekonnasaladusi, mis tõenäoliselt ei ole kuigi salajased, natuke kuulujutte ja eelarvamusi, kadedust ja rivaaltsemisi, aga ka ühtehoidmist, toetust, koosrõõmustamist ning suhteliselt turvalist keskkonda. Esialgu tundub, et kõik väga halb juhtub kodust kaugel, koju tullakse haavu lakkuma ja viimasesse puhkepaika, aga raamatu edenedes jätkub koduküllagi seda inimlikku julmust ja lollust. Muidugi on omad kohalikud eripärad ja siinkohal tuli küll mõte, et sünd seitsmekümnendate Eestisse oli ikka täielik lotovõit.

Aga pealkirjas olevad Presidendi aiad? Need on ilusad ja koledad. Miks ja kuidas, võiks uudishimulik ise lugeda (või küsige erasõnumis) … Kogu sest saatuste virrvarrist läheb süda lõpuks pahaks, aga kirjutatud on hästi.

Muhsin Al-Ramli (ametlikult Muhisin Mutlak Rodhan, s 1967) on iraagi kirjanik, kes on kirjutanud kümmekond raamatut. Ta on viimased veerandsada aastat elanud Hispaanias, kus tegeleb lisaks enda loomingule ka keele ja kirjanduse õpetamise ja uurimisega ülikoolis ning hispaania kirjanduse tõlkimisega araabia keelde. “Presidendi aiad” pälvis 2013. aastal rahvusvahelise araabia kirjanduse auhinna (The International Prize for Arabic Fiction ), mida peetakse kõige olulisemaks aastaauhinnaks araabia ilukirjandusauhindade seas, meie kirjastajad võiksid vist ka sel auhinnal silma peal hoida.

Eestikeelseid raamatuid Iraagi kohta:

Iraagi tants eesti naiste esituses:

Iraagi kaart:

Tiina Sulg